Püreemaailm ja väike trikk, kuidas E ilma rinnata uinuma on nõus / Mis on üks vähestest asjadest, mida ma EKRE puhul pooldan?

Nüüdseks olen E-le juba kuus päeva lisatoitu püreede näol andnud. Hommikuti hetkel ainult ja kogust väheke suurendades (esimestel päevadel sai ainult ühe lusika kaupa, nüüd juba väheke rohkem). Eks ta natuke nägusid on teinud, aga täna näiteks tegi juba ise suu lahti, kui beebilusikaga saabuvat “lennukit” nägi 😀 Ja ta tahab ise ka käed mängu panna ja haarab lusikast kinni, kahjuks valest otsast ja saab ise püreega kokku, aga see on tavaline beebide puhul 🙂 Kuigi ta  näoilme on alguses alati hämming, et miks ta maitsvat rinnapiima ei saa, siia pärast esimest püreeamspu läheb see üle. Et seda õnneks pole olnud, et ta oleks protesteerinud või välja sülitanud vms. Siiani vähemalt mitte 🙂

Olen ka ühe väikse triki leidnud, kuidas ta ilma rinnata tuttu panna. Selle triki jama on küll selles, et see toimib ainult siis, kui Hendrik teises toas magab (nagu ta sel nädalal tegi oma ülivarajase ärkamise tõttu) ja seda ka mitte alati. Trikk ise seisneb siis selles, et tuleb tal võimalikult vaikselt lasta suures voodis ringi liikuda ja absoluutselt diagonaalis jne, ise samal ajal kõrval olles (tuli peab põlema, muidu hakkab nutma!), aga oma asju tehes. Näiteks istun vaikselt moblas, aga üldse talle tähelepanu ei pööra – ehk siis mind nagu polekski olemas, aga samas siiski läheduses olen. Ja siis ta liigub ja sahmib ise voodis ringi (kõik ääred on kaetud, et ta maha ei suudaks end sealt kukutada). Lõpuks leiab ta endale võimalikult mugava asendi, mis on kindlasti kõhuli (ta jumaldab kõhuli magamist ja selili magabki ainult pärast tissi, kui kõrval uinub, aga siis ka enamasti keerab end kõhuli ise) ja risti üle voodi. Ehk siis ta jääb magama kuskil voodi keskel, pea diagonaalis ühel pool ja jalad teisel pool. Mis tähendabki seda, et kaks inimest väga sinna kõrvale vist enam ei mahuks 😀 Ma pole seda koos Hendrikuga katsetanud, sest hakkasin seda sel nädalal proovima, esimene öö oli juhuslik avastus ja teistel öödel katsetasin sama, üks kord siiski ei õnnestunud, sest ma tegin temaga korraks juttu. Ja see oli suur viga, sest ta arvas, et uneaeg pole veel käes. Ehk siis asja võlu seisneb selles, et tuli peab põlema, ma pean olemas olema, aga ei tohi talle vähimatki tähelepanu pöörata. Et olen olemas küll, aga nagu taustamürana, kui nii saab öelda. Või siis pigem taustapildina 😀

Mis selle uinumise eelis on? Ta magab niimoodi uinudes vähemalt kuus-kaheksa tundi järjest. Üks öö magas lausa üheksa tundi järjest. Kui ta jääb rinna otsas magama, siis ta ärkab kolme-nelja tunni pärast üles ja annan talle rahustuseks jälle rinda, sest sama trikk öösel kahjuks ei mõju. Ja siis on lihtsam variant ka rind suhu pista ja ise edasi magada. Jama on selles, et tema enda voodis see magama jäämine niimoodi ei toimi, sest ta tahab täiega liikuda enne ja seal pole lihtsalt ruumi. Ehk siis teda ajab närvi, et ta ei saa nii vabalt diagonaalis liikuda vms. Suures voodis läheb selline uinumine tal täiesti ilma nututa, kui kõik tingimused on täidetud. Ehk siis – et sa ise oled voodi ühes ääres lebamas, tuli põleb, sa ei vaata tema poole absoluutselt ega kõneta teda, mingeid mänguasju ei tohi läheduses olla, mis ta tähelepanu uinumisest eemale tiriksid. Ja kui ta lõpuks uinub, siis veel natuke olen ise üleval ja lõpuks lasen tule ära. Et vot selline trikk siis.

Aga nüüd on nädalavahetus käes ja järgmisel nädalal ei pea Hendrik enam nii vara ärkama – ehk siis tahab ka oma voodis magada, aga vot sellega on see probleem, et E hõivab suure osa voodist endale, kui ta niimoodi magama jääb 😀 Sest ta ei uinu tavaliselt, vaid ta tõesti jääb magama väga omapärases ja ruumivõtvas diagonaalses asendis (kõhuli). Ma kunagi peaks pilti sellest asendist tegema, siiani pole teinud veel – et siis on lihtsam aru saada, millest ma räägin 😀 Aga jah – eks saab näha, kas siis õnnestub seda varianti kasutada, kui me kolmekesi suures voodis magada tahame. Kuid väike edusamm siiski – varem oli täiesti lootusetu, et ta ilma rinnata magama jääks. Ja ma olen märganud, et niimoodi risti-rästi uinudes ta magab paremini ja kvaliteetsemalt ka.

Et vot sellised lood siis beebimaailmast. Mu parim sõbranna on oma pikalt reisilt tagasi ja uuel nädalal näen teda juba ka, mil ta Põlvamaal on! Nii äge 🙂

Vaatasin seda vanglasaadet “Kinni” ja see oli täiega jube. Just selles mõttes, et mida kõik need eksvangid on minevikus näinud ja teinud. Tahaks ju öelda, et tore, et nad nüüd 20-25 aastat vangis istununa (enamik olid nii pikalt kinni istunud kokku, mõned lihtsalt erinevate etappide kaupa) tavaelu elavad ja mõned neist isegi perekonna loonud on, aga mina olen selles suhtes üliskeptiline. Ehk siis ma leian seda, et kui sa ehk niisama pisisuli olid, siis selline inimene võib veel muutuda, aga kui oled juba inimesi maha löönud vms, siis seda psüühikat enam korda ei saa. Et sa oled ikkagi sellisel juhul inimene, kes võib vabalt uuesti halvale teele jälle jõuda, vaja on ainult väikest tõuget ja katus hakkab järsku sõitma. Kogu see teema võib küll peidus olla, aga mingil ajal jälle välja lüüa. Ja seda ei tea iial, millal see uuesti võib juhtuda. Mina isiklikult ei suudaks mitte kunagi kellegi sellisega lähedastes suhetes olla ja veel vähem perekonda luua. Juba mõte sellest ajab öökima. Kui oleks mu enda sugulasega tegu, siis suure tõenäosusega kirjutaksin ka oma perekonnast sellise inimese välja.

Mina olengi selles suhtes väga radikaalne inimene. Näiteks muidu ma ei salli silmaotsaski EKRE-t, aga ma olin Mart Helmega ilmselt esimest ja ka viimast korda elus nõus, kui ta rääkis, et roolijoodikutele tuleb palju karmimad karistused määrata. Ja üleüldiselt ma pooldan karmimaid karistusi, eluaegset vanglakaristust ja ka teatud juhtudel surmanuhtlust. Vot see on üks vähestest asjadest, mis mul EKRE mõttemaailmaga kokku läheb.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Lõpetuseks väike selfikollaaž minust ja E-st 🙂

Lapsevanemad ei vajagi oma aega, eriti emad?! / Või on asi pigem selles, et paljudel pole lihtsalt võimalust paar tundi eemal olla, sest mehed on kas jobud, kes lapsi ei hoia või neil ei lastagi isad olla…

Vahepeal on mul tunne, et kui ma kirjutan, et ma käin ilma lapseta mõned tunnid paar korda nädalas kohvikus, linnas, raamatukogus, poodides vms, siis osad loevad sealt välja hoopis midagi muud – a la nagu ma oleks otse keisrilõikelt ööklubisse läinud või midagi sellist. Sest juba mitu korda olen ma saanud kommentaare, et miks sa oma aega vajad ja miks sa ilma lapseta üldse kuhugi lähed jne. Kuigi ma mainisin, et nii mina kui Hendrik käime vahepeal ära, siis jäi silma ainult see osa, et mina käin ära. No ma siis vastasingi, et meil mõlemal on see võimalus käia ka üksinda kuskil – lihtsalt teine lapsevanem hoiab siis last ja kogu lugu. Siis sain vastuseks, et ju me pole siis lapsevanemateks olemiseks valmis, et oma aega vajame. Vot see on juba tase omaette, ausõna 😀

Tegelikult on asi lihtne. Kui ma oleksin üksikema, siis ma jah võtaksin lapse alati kõikjale kaasa või peaksin kellegi hoidjaks võtma, aga ma ei ole seda õnneks. Mis tähendabki lühidalt seda, et kui mina paar tundi eemal olen, siis on E Hendrikuga, kes on tema isa ehk siis sama lähedane isik kui mina. Ei jäta ma teda naabrimutile hoida ega midagi sellist, vaid ta oma isa teeb seda. Jah, kui mu laps lepiks ainult minuga, siis oleks natuke raskem see olukord, aga õnneks see pole niimoodi. Söödan E-l kõhu täis ja siis on teada, et paar tunnikest pole tal vaja süüa ja saangi sel ajal ära käia. Ta sööks samuti vajadusel piimasegu ja on söönud ka, aga kuna ma üle paari tunni pole eemal nüüd olnud, siis pole seda üle kuu aja kordagi kasutanud. Tavaliselt käib üks lapsevanem tööl ka ja on lausa üheksa tundi päevast eemal – kas siis ta ka pole lapsevanemaks saamiseks valmis, sest peab eemal olema? Või mis loogika järgi see süsteem toimib?

Jah, muidugi on töö veits teine teema, aga mina leian, et kui lapsevanem (vahet ei ole, kumb siis – mõlemad!) saab vahel ka ilma lapseta kuskil käia, siis see annab palju juurde. Minule annab küll, tulen koju tagasi ja kohe on palju rohkem energiat juures. Aga no ju siis on neid naisi ka, kes mitte kunagi lapse kõrvalt mitte kuhugi ei lähe enne tema viieaastaseks saamist vms. Mulje jääb küll vähemalt selline. Või on asi pigem selles, et neil pole seda võimalust lihtsalt, sest laps ei lepi isaga, on lihtsalt tropp mees, kes pole nõus lapsega aega veetma jne? Kahju küll, aga minu lugu ei ole selline. Mul on võimalus lapse juurest paariks tunniks vahel ära käia ja ma kasutan seda mõnuga, absoluutselt ei häbene ka seda.

Lisaks tuli veel välja, et kui üksinda kohvikutes käia, siis on midagi ikka valesti vms. No siis on mul valesti juba alates 18-ndast eluaastast, mil ma olen üpris tihti üksinda kohvikutes käimist nautinud, sest alates sellest ajast olen ma ise tööl käinud ja oma raha teeninud (kui kutseka kaks aastat ja Mehhikos oldud pool aastat välja jätta, ka gümnaasiumi kõrvalt käisin ma õhtuti tööl). Ma käin sõbrannadega ka, aga nad ei ela Põlvamaal ja ma näen neid harvem. Üks tegelikult elab, aga ta on hetkel pikal reisil ja jõuab nüüd jaanuari lõpus tagasi – küll siis käin temaga ka 🙂 Et käin üksi, sõbrannadega, abikaasaga kahekesi (seda viimast on küll vähe ette tulnud viimasel ajal), perega – käin igas variandis kohvikutes või kuskil väljas. Perega käime rohkem teistel külas ja meil käiakse ka. Ja muidugi lapsega niisama jalutamas ka.

Et nagu inimestel on ikka veider arusaam asjadest. Jah, ju on neid emasid, kes ei tahagi kuhugi ilma lapseta minna, aga mina ei ole üks neist. Ja huvitav on ka see, et kui ma mainin, et me mõlemad saame Hendrikuga vajadusel ära käia, siis see on loogiline, et tema saab, sest ta on mees, aga minu puhul see ei ole nii, sest ma olen naine? Vot just sellise suhtumise pärast naised endale ise jalga tulistavadki. Jah, kindlasti on olemas lapsi, kes polegi nõus kellegi teisega peale ema olema, aga sama palju on ilmselt ka naisi, kes lihtsalt ei lase mehel beebiga omavahel kvaliteetaega veeta, sest silmatera peab ju nendega olema kogu aeg… Ja kui kaks aastat hiljem selgub, et mees peabki loogiliseks, et laps on naise pärusmaa, siis on draama majas ja mees on jobu, sest ta ei veeda järglasega piisavalt aega. Mõni mees ongi eos juba jobu, selle vastu ei saa, aga kui naine kohe alguses omastab lapse, siis mees enam hiljem ei viitsigi üritada, sest laps ei saa aru, kes see võõras onu on, kui varem pole isa eriti temaga aega saanud veeta. Ja hiljem ongi kogu koorem naise enda kanda…

Et minu soovitus siinkohal – kui teil on jobu mees, kelle jaoks seks lapse tegemiseks oli hea, aga sitased mähkmed ja muud asjad on 24/7 ainult naise teema… samal ajal, kui tüüp teleka ees igal õhtul õlut libistab, siis… mul on teist kahju, sest sellisel juhul ei oskagi midagi head soovitada – tavaliselt lähevad lõpuks taolised suhted nagunii lahku (kui naisele endale see sobib, siis on teine teema, aga enamasti ei sobi ju, vaid lihtsalt lepitakse sellega, mis saada on). Ja kui teil on tegelikult mees, kes tahaks ka ise lapsega aega veeta ja te arvate, et niipea pole seda vaja, siis hiljem ei pruugigi see enam võimalik olla, sest mees on harjunud, et lapsega tegelete teie ja samamoodi on ka teie võsuke sellega harjunud. Ja kui teil on tõesti laps, kes algusest peale isaga juba absoluutselt ei lepi, kuigi võimalus antakse, siis on teine teema, aga kui paljudel see siiski päris niimoodi on?

Ja noh – alati on võimalus ka, et te ei tahagi kuhugi lapse juurest eemale minna – see on arusaadav. Aga enamasti on asi ikka selles, et tegelikult vajab ema (ja ka isa loomulikult) vahel väikest vaheldust, seda lihtsalt ei tunnistata, sest neil puudub see võimalus seda teha. Ja siis on hea ajada, et ju te ikka polnud lapsevanemateks saamiseks valmis vms sarnane teema.

Lõpetuseks pilt E-st, kes sai täna oma esimese püreeampsu! Alguses oli natuke imelik nägu peas ja sülitas välja, aga tundub, et kokkuvõttes jäi rahule. Sellest söömisest mul pilti pole, lihtsalt niisama üks eile tehtud klõps temast 🙂

Vastan küsimustele

Üleeile käisime E-ga arsti juures – ta on hetkel 68.5 cm pikk ja kaalub 8200 grammi. Ma ise eeldasin, et ta on kuskil 71 cm, aga no suurt vahet ei ole 😀 Kõik oli nii nagu peab ja selle üle on mul hea meel! E muidugi täiega kontrollis silmadega, et kas emme-issi ikka lähedal on, kui arst ta läbi vaatas. Lisatoiduga alustan ilmselt nädalavahetusel, eks näis, kuidas E sellesse suhtub. Ma tean seda, et üks maitse korraga ja alguses võib laps 10-20 korda lausa püree suust välja visata – ehk siis kohe ei maksa arvata, et ta ei tahagi seda. Ja perearst soovitas pigem hommikul seda lisatoiduga alustamist proovida. Alguses siis köögiviljade-juurviljade ning hiljem puuviljade püreed.

Ma siin mingi aeg kolasin erinevatel netilehekülgedel, kus olid mitmed küsimused blogijatele, millele ma mõtlesin vastata. Need olid mingid suvalised inglise-ja hispaaniakeelsed lehed, kust ma küsimused välja valisin, millele vastata, sest mulle on alati sellised asjad meeldinud 😀

1) Kas sa oma esimest meeldimist/armumist mäletad?

No kes seda ei mäletaks. Esimene meeldimine oli esimeses klassis, kui mulle mu klassivend silma jäi 😀 Aga ta meeldis mu tolleaegsele pinginaabrile ka ja eks me siis võitlesime oma arust selle poisi tähelepanu eest. Ja kui talle meeldis minu Barbie ajakiri rohkem, siis ma arvasin, et see on küll match made in heaven 😀 Lisaks leidsin ma maast mingi mootorratturhiire mänguasja, mille ma sain tollele tüübile kinkida – oi, kui rõõmus ma selle üle olin!

Minu esimesed tõsisemad meeldimised olid kuuendas-seitsmendas klassis. No tõsisemad pigem mitte, sest midagi neist ei saanud, aga mulle meeldis üks mu enda klassivend ja üks tüüp seitsmendast (ma ise käisin siis kuuendas). Neil oli isegi sama eesnimi ja siis ma hakkasin sõbrannadega neid kutsuma S6 ja S7 (S tuli siis eesnime esitähest ja 6/7 oli klassi number). S7-ga oli see lugu, et ta hakkas mulle koolidiskol meeldima ja ma sain ta meiliaadressi kuidagi, kuhu ma hakkasin talle kirju saatma, et ta mulle meeldib 😀 Lõpuks sai ta vihjete abil teada, kes ma olen ja me pidime vahetunnis söökla ees kohtuma, aga ma olin sellest osadele klassiõdedele rääkinud, kes selle mu klassivendadele edasi pläkutasid… Ja nagu teismeliste puhul ikka, siia ronisid mu klassivennad ka sinna kohale ja vaene S7 lasi hirmust jalga, kui nägi, et kuuenda klassi poisid tema üle naerma hakkasid – a la karjusid deit ja musi-musi Jaanikaga jne. Ja noh – rohkem me kahekesi nii ei kohtunudki, kuigi ta meeldis mulle kogu ülejäänud põhikooli aja. Seitsmendas klassis pidin sama tüübiga kooliajalehe jaoks intervjuu tegema, sest ta isa oli tol ajal väga kuulus (on siiani tegelikult, aga hoiab nüüdseks meedias pigem madalat profiili) ja küsima, et kuidas ta sellesse kõigesse suhtub jne. No värisesin terve intervjuu ajal, aga seda vahejuhtumit me enam jutuks ei toonud – võinoh, eks tüüp vbl sai aru, et ta mulle endiselt meeldib, aga mina ilmselt talle ei meeldinud. Ja nii see asi jäigi kogu kooliajaks 😀 Alati vahtisin teda suurte silmadega, kui ta koolis mööda läks jne, aga sinna see asi jäi 😀

Ka oma klassi S-ga ei saanud midagi, mulle lihtsalt meeldis, et ta mu ees istus ja me kogu aeg vaidlesime, ega me suurt läbi ei saanud. Ja ta läks kaheksandast klassist üldse meie koolist minema, seega jäigi ainult see üks S järgi, aga ikkagi kutsusin teda S ja siis klassi number, kus ta parasjagu käis. Olid ajad ikka 😀

2) Mida sa teeksid praegu teistmoodi, kui sa saaksid aja 10 aastat tagasi kerida?

Kümme aastat tagasi olin ma 20… Veedaksin emaga rohkem aega! Sest siis ma ju ei aimanud, et tal on ainult aasta veel elada jäänud… Aga muid asju väga palju ei muudaks isegi, sest mu minevik on kujundanud minust selle, kes ma nüüd olen – kõigi oma vooruste ja puudustega.

3) Kui vanalt sa kunagi lapsi tahtsid saada ja kui vanalt abielluda?

Ilmselt kuskil 25-nda eluaasta paiku, aga läks neli aastat kauem mõlema asja jaoks. Aega läks, aga asja sai 😀 Hiljemalt 30-ndaks eluaastaks tahtsin küll abielus olla ja emaks saada (kui ma mõtlen 20-aastasele Jaanikale, siis tema just nii mõtleski) – mõlemad juhtusid minuga 29-aastaselt ehk siis enne 30-ndat eluaastat 😀

4) Kuidas lapsevanemaks saamine sind muutnud on?

No ikka on. Igasugused lastega õnnetused ja surmajuhtumid toovad pisarad kohe välja… Varem oli ka muidugi kurb, aga siis ei hoomanud seda kõike nii hästi. Nüüd olles ise ema, siis sellised kurvad asjad panevad kindlalt nutma. Ja oma laps on maailma kõige kallim – seda tunnet ei saa enne tajuda, kui ise lapsevanemaks saad.

5) Milline oli sinu lapsepõlv?

90-ndatel kasvanud laste lapsepõlv oli paljudel üpriski sarnane – päris vaene asjade mõttes, aga muidu õnnelik! Ma kasvasin väikses alevikus ja kolisin Tartusse oma 11-ndal sünnipäeval. Et kui küsida, kust ma pärit olen, siis ma ilmselt ütleksin Tartust, aga mu päris lapsepõlv möödus siiski Puhjas.

6) Nimeta mõned asjad, mis sulle absoluutselt ei meeldi.

Kokkamine, matemaatika ja EKRE.

7) Kas esimene armastus jääb alati meelde?

Kindlasti jääb. Minul oli see vanuses 16-18, mil mul oligi esimene suhe, mis kestis peaaegu kaks aastat. See oli küll kaugsuhe, sest ma elasin Tartus ja ta Tallinnas – ehk siis ma olin enamik nädalavahetustest ja vaheaegadest Tallinnas, suvel lausa töötasin seal (mu esimene töökoht 17-aastaselt oligi Tallinnas). Tartusse tuli esimene peika harvem, sest mu kodus ei olnud väga ruumi, kus olla, sest mul ei olnud siis oma tuba. Et sellised esimesed asjad jäävad alati meelde.

8) Kas sinu meelest peaksid inimesed enne oma sarved maha jooksma ja siis tõsisemasse suhtesse astuma?

Oleneb inimesest. Kas kõigil on üldse vaja sarvi maha joosta? Mina olin oma sarved 25-ndaks eluaastaks tõesti maha jooksnud, sest pärast seda on mul ainult püsisuhted olnudki. Ma tutvusin oma eksiga 25-aastaselt ja me läksime lahku siis, kui ma olin 27. Viis nädalat pärast lahkuminekut tutvusin ma Hendrikuga, kellest sai mu abikaasa ja lapse isa (laste isa, sest tulevikus on plaan ilmselt veel üks laps saada). Et mul on jah ammu juba sarved maha joostud ja see tormiline elujärk on läbitud. Ma mäletan seda, kuidas kunagi mu tormilisel ajal keegi kommenteeris minu blogi ja ütles, et ma olen ju tüüpiline näide sellest, milline võib üks 20-ndates naine olla ja kuidas tulevikus saab minust tavaline pereema ja abielunaine jne. Siis ma kahtlesin selles, sest tundus, et mul nii hästi suhetes ei vea, aga lõpuks ikka vedas 🙂 Et siit ka õppetund – mõnikord sa pead konnasid enne suudlema, kui oma printsini jõuad. Ja kui lõpuks sinna jõuad, siis taipad, miks eelmised suhted ei toiminud. Hendrikuga abielus olles saan ma väga hästi aru, miks minevikus mu suhted ei toiminud – puudus see harmoonia ja teineteise mõistmine, mis meil olemas on. Alati olid kas mingid draamad või muud lollused, mida suhtes ei peaks nii palju olema. Igasuguseid nõmedaid asju võib ette tulla, aga kui neid tuleb liiga sageli, siis kas see on ikka õige asi? Ma mõtlen siis just inimeste endi poolt tekitatud draamasid jne.

9) Kas sa usud horoskoope?

Otseselt kindlasti ei usu, aga huvi pärast loen küll. Ja oma iseloomult ma olen mõnes asjas küll Kaljukits (väga kangekaelne), aga samas kohati nagu ei ole ka, sest Kaljukitsed on osavad rahakogujad ja investeerijad, mida mina kohe kindlasti ei ole 😀 Minus on palju Amburi jooni, kes on palju mängulisem/lõbusam ning jutukam kui Kaljukits. No 22.detsember algab Kaljukits ja ma olen 23.detsember sündinud, oleks pool tundi varem (ma sündisin 00.30), siis oleks lausa 22.detsember ehk esimene Kaljukitse päev. Hendrik ja E on mõlemad Lõvid, kes peaksid olema horoskoobi kohaselt tähelepanu järele hullud, alati väga julged, otsekohesed ja seltskonnahinged ning parajalt ülbedki, aga Hendrik on kõike muud kui seda. E kohta veel ei oska öelda –  eks seda näitab tulevik 😀 Et jah – kuigi ma kindlasti horoskoope ei usu, siis huvitav on neid ikka lugeda 🙂

10) Mida blogimine on sulle õpetanud/andnud?

Blogimine on mulle andnud julguse olla see, kes ma olen. Nagu ma ka Instagramis end tutvustan, siis ausalt otsekohene naine. Ja mul on hästi palju toredaid lugejaid, kelle üle mul on väga hea meel. Jah, alati on ka neid mitte nii toredaid, kes käivad oma viha välja elamas mu blogis, aga no igal asjal siin maailmas on oma negatiivne külg olemas.

Vot sellised küsimused siis! Ma siin hakkasin Kanal 2-lt sarja “Narcos” vaatama, mis Netflixis jooksis juba ammu, aga mul Netflixi pole. Olen kaks osa ära vaadanud ja nii hea on! Ma mõtlesin pikalt, et miks sel tüübil, kes Pablo Escobari mängib, nii veider aktsent on, sest Kolumbia oma see küll ei meenuta, aga googeldades sain teada, et tegelikult on ta hoopis Brasiiliast pärit ehk siis emakeel on hoopis portugali oma. Ju siis sellepärast ta hispaania keel mulle nii veider tunduski. Hehe, seal sarjas mängib ka mitu seebikastaari 😀 Aga see on nii põnev ja mul on hea meel, et see Kanal 2 jõudis.

Hakkasin ka “La Doña” uut hooaega netist vaatama, sest aastal 2017 jooksis esimene hooaeg, mida ma siis ka juba vaatasin. Aracely Arámbula näeb 44-aastaselt ikka selline püss välja! Eestlased mäletavad teda ilmselt seebikatest “Emba mind” ja “Armastuse teed”, mis meil kunagi jooksid. See naine poleks vahepeal nagu eriti vanemaks jäänudki 😀

“Poissmees paradiisis” Austraalia esimene hooaeg sai läbi ja kahjuks mitte ükski paar pole sealt siiani koos… Kui “Poissmehest” ja “Vallalisest kaunitarist” veel leitakse endale kaaslasi, siis sealne asi läks täitsa rappa ikka… Mul on alati nii kahju sellest, kui see nii juhtub 😀

Aga lõpetuseks pilt siis nendest kahest seriaalist, mida ma hetkel vaatan. Mõlemad on siiani väga head olnud!

Soovid, mis ei lähe ootuspäraselt… / “Rööparalli” esimene osa oli hea, “Vanamehe” film aga mitte!

Beebiga elu läheb nii omasoodu ja küllaltki kiiresti, aga samas on paljud päevad samasugused. E viimase aja lemmiktegevuseks on endalt sokke jalast tõmmata, kui vähegi võimalik on. Samuti meeldib talle alati nii külje alla pugeda kui vähegi võimalik, kui voodis lebotame. Praegu on meil palju ruumi, sest Hendrikul on öine vahetus tööl – viimane, siis enam õnneks öösel ei pea käima – ehk siis jäävad ainult hommikused ja õhtused vahetused nagu varem.

Ma andsin selle oma voodi ja öise imetamise vähendamise teemal alla, sest see lihtsalt ei õnnestunud. Ja ise ka enam ei viitsinud. Pole veel näinud, et lapsed igaveseks vanemate voodisse magama jäävad või öösel kolm korda rinnapiima söövad 😀 Ma olen tegelikult suht pohhuist paljudes asjades, aga kui mul on mingi oma nägemus, siis ma tahan, et see õnnestuks ja kiiresti. Rasedana oli mul ainult üks soov – laps magab kohe oma voodis ja asi tehtud. Muid soove mul polnud, aga just see, mis mul oli, seda ma ei saanud. Mis on tegelikult vägagi okei, sest väga paljud asjad ma sain või need õnnestusid loomulikult ning ilma pingeteta. Pole siis vist mõtet stressata nende asjade pärast, mis nii lepase reega ei läinud. Näiteks varem oli ka mõeldamatu, et E oleks nõus ärkvel olles niisama voodis mu kõrval lebotama, sest ta tahtis ainult põlvedel või süles olla. Nüüd seda muret enam pole ja põlvedel hoidsin ma teda täna üle pika aja, aga see on juba päris raske ettevõtmine 😀 Uuel nädalal saan teada, palju E siis praeguseks kaalub.

Rääkidest muudest asjadest, siis ma vaatasin “Rööparallit”, mis oli täitsa huvitav isegi! Ma kuidagi olin juba ette mõelnud, et raudselt on see suht igav, sest meie saated kipuvad seda vahel olema, aga see mulle meeldis! Üks tüüpidest tundus mulle tuttav ja ta oli kunagi mõned kuud “Unetute” (endise nimega “Night Chat”) saatejuht, aastal 2015 😀 Igal juhul esimene osa tundus huvitav ja paljutõotav! Sama ei saa kahjuks öelda “Vanamehe” filmi kohta, mis lõpuks Telia videolaenutusse jõudis. Mulle muidu Vanamehe klipid meeldivad, aga see film oli keskpärane ja pigem lausa igav, ainult paar kohta oli, kus naerda sai, lõpp venis ka nagu tatt. See näitab seda, et mõnikord on asjad head just vähesel määral, aga kui sellest mingi pikem film tehakse, siis see pole enam see… Hendrikule ka eriti ei meeldinud, kuigi Vanamehe üksikud klipid talle jälle meeldivad.

Edit: “Rööparallil” on tegelikult lausa kaks osa olnud, nägin mõlemat ja mõlemad meeldisid ka, aga mulle vist tundus nagu see oleks üks 😀

Lõpetuseks mõned täna tehtud pildid E-st 🙂

E on juba viiekuune! ❤

Vahepeal on juhtunud see, et E sai eile viiekuuseks! Tundub lausa uskumatu, et ma olen juba viis kuud ema olnud. Selle aja jooksul on palju emotsioone olnud – kõige rohkem naeru ja rõõmu, aga omajagu ka väsimust ja natuke pisaraid samuti. Olen vaikselt hakanud leppima, et kõike ei saagi kohe saada, E puhul on see siis see tema oma voodisse panemine, kus ta pole nõus eriti magama. Muud asjad on kõik oodatust siiski paremini läinud, sest rasedana kujutasin ma ette, et kui E on sündinud, siis muutub kogu meie elu totaalselt.

Tõsi – väga palju muutuski, aga emadus on mulle siiani kergemini tulnud, kui ma seda ennist eeldasin. Ilma magamata öödeta, tissistreikideta, valusate rindadeta jne. Küll aga olen ma siiski vahel väsinud olnud, aga eks lapsevanemaks saades tulebki sellega arvestada, sest ka päevane tegutsemine lapsega võib väsitada – eriti siis, kui nad juba ringi rahmeldavad. Ja E teeb seda viimast väga palju, tahab erinevates asendites olla, keerata end igale poole jne. Päris alguses ju beebid magavad suhteliselt palju (mitte küll kõik jah), aga mida aeg edasi, seda rohkem on nad üleval ja tahavad maailma avastada. Ja lapsevanem on selle kõige teejuht.

Üldiselt ei ole ma pidanud mitte millestki loobuma, sest olen algusest peale saanud vajadusel ära käia ja Hendrik on sel ajal lapsega olnud. Ilmselt see ainult kahekesi olemise aeg abikaasaga on natuke kannatanud, aga ka see on kuidagi loomulikult sujunud.

Hetkel ei ole ma E-le veel lisatoitu andnud, sest rinnapiimaga ta kosub kenasti ja siis võib seda ka alatest kuuendast elukuust teha. Mul ongi järgmisel nädalal perearst ja saan uurida, et kas peaksin juba alustama või võib ka natuke hiljem lisatoitu anda – ehk siis kuuendast elukuust. Üldiselt perearstid vist propageerivad juba varem alustamist, aga no eelmisel korral ta mainis, et veel pole küll vaja, aga sellest on nüüd aega möödas ka.

Need viis kuud on olnud ülimalt vahvad ja kuigi on ka väsimust natuke olnud, siis on seda üldplaanis siiski vähe olnud. Muidugi olen ma õnnelik ka selle üle, et Hendrik ei ole mitte ainult superhea abikaasa, vaid ka väga hea isa E-le. Kogu aeg olemas ja on andnud mulle aega puhkamiseks alati, kui mul vaja on. Ja kui juhtubki, et ta on siis just tööl, kui mul on olnud väsitavam päev, siis koju jõudes on ta juba mu näoilmest aru saanud, et nüüd tuleb naisel puhata lasta 😀

Ja üks pilt siis sünnipäevalapsest endast! See onesie-riietus on talle veel natuke suur ja panin talle selle ainult pildistamise ajaks selga, aga no nii nunnu lihtsalt ❤ Minu väike rõõmupall ja silmaterake siin elus 🙂

Mis ühiskonnas me elame, kui suvalisele blogijale saadetakse kirju ja tänatakse selle eest, et ta julgeb oma värvilist mantlit kanda, kuigi paljudele see ei meeldi? / Miks inimesed alati kõigile meeldida tahavad?

Kes oleks võinud seda arvata, et üks värviline ja mõne meelest klounimantel toob kaasa selle, et saan blogi kommentaariumis selle eest osaliselt pähe, aga postkastis on umbes neli-viis kirja teemal, et kle, Jaanika, aitäh, et sa nii ehe ja julge naine oled ega neid kommentaare südamesse võta… Ning oma elu just nii elad, nagu sa ise tahad jne. Enamik kirjutasid, et nemad seda mantlit ise ei kannaks, aga üks lisas, et ta muidu kannaks küll, aga meie ühiskond peaks teda imelikuks 😦 Vot see viimane on kurb. Ma siis vastasingi, et kui sa just matustele ei lähe, siis sind ei peaks absull kottima, mida teised su riietusest arvavad. Vot sellepärast meie naised ei julgegi midagi öelda ega teha jne, kohe saab sõimu. Ja see on nii mööda värk ikka… Tavaliselt ei kirjutata mulle niisama lambist, pigem harva, aga jah – aitäh nende kirjade eest, need olid ilusad! 🙂 Lisaks on linnas inimesed lambist rääkima hakanud, mida mul tavaliselt iial ei juhtu ja täna viisin selle mantli õmblejale, et ta nööbid veits tugevamalt ette õmbleks ja ta ta küsis, et kust ma selle tellisin, et ta tahaks ka endale seda 😀 Ega ta ei täpsustanud, vbl peab teatris klouni mängima, aga vahet pole. Mina olen rahul! 🙂

Millega ma aga tõesti rahul ei ole, on see üldine suhtumine. Ma ei räägi siin konkreetselt mu mantlist, see on vaid suvaline näide. Ma näen tihti enda ümber inimesi, kes alati kardavad kõike; kes ei julge midagi öelda ega teha ega kanda, sest mida teised küll arvavad jne (ka mulle kirjutatud kirjades on see ju välja toodud, et teiste pärast ei julgeta). Ja mis peamine – alati korrutavad nagu püha mantrat, et selline käitumine ei sobi jne. Kelle jaoks? Mis olukorras? Ma nõustun, et kui inimene a la öörahu ajal kortermajas muusikakeskuse põhja paneb, siis see on küll väga ebaviisakas ega sobi naabritele, sest nemad tahavad magada. Siis on see tõesti loogiline ja arusaadav, sest teistega peabki sellises olukorras arvestama. Aga näiteks asjades, mis teisi nii otseselt ei mõjuta? See riietus ei sobi sinna, see meik ei sobi tänna, neid raamatuid normaalne inimene ei loe, seda filmi haritud inimene ei vaata jne. Meil on see ühiskondlik surve nii tugev peal, et kui me natukenegi erineme, siis me oleme imelikud. Ja see on nii paljude inimeste arvates midagi kohutavat, sest kes tahaks ikka imelik/teistsugune olla? Parem on ju olla see normaalne. Selle kohta on olemas hea ütlus – ma üks kord proovisin normaalne olla, need olid kõige igavamad viis minutit mu elus.

Ma ei pea ennast mingiks teab mis julgeks inimeseks igas olukorras, oh ei. Ka minul on hetki, kus tekib hirm ja see on igati okei, aga see ei tohiks meie elu segada. On ju veider, kui ühele suvalisele blogijale nagu mina kirjutavad lugejad, et kle, aitäh, et sa julged… mantlit kanda, kuigi paljude arvates see on kole? Kas selle jaoks on ka julgust vaja või? 😀 Kes seda lõpuks kannab – kas mina või nemad? Ilmselgelt mina, seega mind jätabki külmaks, mida teised sellest arvavad. Ja minu maailmas käituks iga inimene selliselt, aga tuleb välja, et see ei ole siiski niimoodi. Et isegi siis peab ühiskonda sulandama, kui see asi sulle endale meeldib ja teistele mitte. Vähemalt paljude meelest küll.

Aga noh – mina olengi alati selline olnud. Pohhuistlik, endale elav (vähemalt sellistes asjades küll), otsekohene. Ma tean, et on inimesi, kes sellega ei samastu, mu enda lähikonnas on ka. Mu blogi ei meeldi näiteks mu õele, sest ta on palju reserveeritum kui mina. Tema arvates ei peaks oma elu niimoodi jagama, sest tema seda ise ei teeks. Tore, aga mina ei ole tema ja ongi teema ammendatud. Seega meil on sellest erinev nägemus ja ilmselgelt ei sunni ma teda blogima ning kuigi ta alguses ikka rääkis, et kas mul on mõtet seda teha, siis ma viisakalt ütlesin, et minu elu ja minu valikud. Ja mis nüüd toimub? Seda teemat ei tooda enam niimoodi jutuks, sest on aru saadud, et ma elan oma elu niimoodi nagu ma ise tahan. Ja asi klaar. Tema elab jälle teistmoodi. Ja nii ongi. Kui elatakse seadusega kooskõlas, siis võib igaüks elada oma elu täpselt oma maitse järgi.

Ma ei tahagi väita, et kõigele siin elus peab vilistama. Kui ollakse perekond, siis see tulebki esimesena (ma mõtlen siinkohal enda last ja abikaasat), aga ka siis saavad mõistlikud inimesed aru, et tegeleda võib sellega, millega sa ise tahad ja olla see, kes sa olla tahad. Hendriku ja mu sõpradega mul seda muret pole kunagi olnud, sest keegi ei ole tahtnud mind ümber kasvatada. Hendrik just selle tugeva natuuri ja enesekindluse pärast minusse alguses armuski, ta on seda mitmeid kordi maininud 😀 Mitte et ma seda päris igas olukorras oleksin, aga no ma olen alati iseendaks jäänud, algusest peale juba.

Kõigil on hobid, need on lihtsalt erinevad. Kõik käivad mingil moel riides, see on lihtsalt erinev jne. Sama lugu on iseloomuga. Nii lihtne see tegelikult ongi 🙂 Elus võiks olla vähem seda suhtumist, et mida teised küll arvavad jne. Kas sind tõesti peaks see igas olukorras huvitama või on mõttekam pigem tegeleda sellega, mis meeldib/olla see, kes sa olla tahad? Mina igal juhul valin viimase suhtumise ja sellepärast mul puuduvadki paljud hirmud, mis teistel on olemas. Mõned peavad mind sellepärast isekaks, ülbeks jne, aga tänapäeval ongi juba see teiste arvates arrogantne, kes ei vasta ühiskonna poolt heakskiidetud normidele. Sest ollakse harjunud ju, et kõik kooris kaagutavad alati ühtemoodi ja kui vähegi vastuvoolu ujud, siis… see ei meeldi teistele, sest nad pole sellega harjunud. See ei ole enam aga sinu probleem 🙂 Mulle juba sellepärast meeldib blogida, sest siin blogimaailmas peab ju vähemalt keegi olema, kes julgeb ausalt asjadest ilma valehäbita kirjutada 😀 Ma ei karda oma postitustes kedagi perse saata, kui ma reaalselt arvan, et see on vajalik. Samamoodi ei karda ma seda, et keegi minu perse saadab, sest seda on juhtunud ja juhtub ilmselt tulevikus veelgi. Las juhtub – kõigile ei saa meeldida. Ei meeldi mulle kõik inimesed ega saa ka mina kõigile meeldida. Ja kuna seda survet mul pole ka kunagi olnud, et ma peaksin kõigile meeldima, siis seda lihtsam on asjadest kirjutada.

Täna sorteerisin oma pildid ka ära, mis ilmutusest kätte sain! Rahu majas natukeseks nüüd 🙂 Paari pilti ka sellest – esimese puhul on sorteerimisprotsess pooleli, teisel juhul olen osad pildid juba raamidesse pannud. Nüüdseks on kõik juba albumites ka – juhhuu! 🙂

 

Instagram tõi mu ellu välismaa kuulsused / Sotsiaalmeedia meil ja Ladina-Ameerikas

Pärast seda, kui ma endale Instagrami tegin, on minu sotsiaalmeedia elu muutunud – nimelt nüüd olen ma kursis paljude kuulsuste ja realityshow-des osalenud staaride eluga 😀 No eks ma enne olin seda Facebooki vahendusel, aga siis pigem sarjadega üldiselt, sest välismaa staarid väga Facebookis asjatada ei viitsi, vähemalt pilte nad küll ei lisa. Aga nüüd ma tean, mis “Poissmehe” ja “Vallalises kaunitaris” osalenud inimeste tegelikus elus toimub jne 😀 Või et “Vaprate ilusate” Hopel ehk Annika Noellel on 24.detsembril sünnipäev – ehk siis jõululaps. Varem ma poleks seda googeldama hakanud, aga kuna nüüd ta ise lisas endast sel päeval vastava pildi, siis oli kohe teada. “Vaprate ja ilusate”  üldist lehte jälgin ma rohkem Facebookis ja seega ma tean, mis seal järgmiste kuude jooksul toimuma hakkab – ikka sama vana teema  – Hope, Liam, Steffy ja hull Thomas. Et nad ka ei väsi… Ma olen paar korda ka sinna lehele vastavaid kommentaare jätnud, hiljuti näiteks selliseid (jah, mõned vead on sees, mu inglise keel pole ülitugev, pigem selline harju keskmine):

Panin ühte kommentaari kaks korda, sest terve ei mahtunud ära, teist ei viitsinud enam kaks korda screenshottida, et kogu tekst ära mahuks, aga vahel on huvitav selliseid asju kommenteerida ja arutelu tekitada 😀

Kui nüüd tulla sotsiaalmeedia juurde tagasi, siis eriti suur kontrast on sees sellel, kuidas Ladina-Ameerikas kuulsaid näitlejaid või youtubereid fännatakse. Meil kirjutatakse ka väga armsaid kommentaare ja kiidetakse nende ilu jne, aga Ladina-Ameerikas on iga teine kommentaar seotud sooviga, et jumal õnnistagu seda kuulsust (mis on ka loogiline, sest ladinaameeriklased on üldiselt väga usklikud) või siis kirjutatakse, et nad armastavad seda inimest nii väga. Ma ei tea, meil vist mõjuks see naljakalt, kui keegi a la näitlejatest Priit Piusi/Evelin Võigemasti või suunamudijate poolelt Palja Porgandi Intstagrami pildi alla kirjutaks, et nad teda nii väga armastavad 😀

Samamoodi on suhtumine erinev ka töö ja eraelu vahel. Jah, ka eesti näitlejad suudlevad/amelevad filmides nendega, kellega roll nõuab ja kodus elavad oma elu koos abikaasade/elukaaslastega edasi, aga hiljuti lõppes üks kuulus Ladina-Ameerika seebikas, mille lõpuga enamik rahule ei jäänud, sest peategelased ei jäänud kokku. Mis need peategelased siis reaalses elus tegid? Tegid koos naispeaosalise Instagrami kontol video (isiklikul kontol!), kus mängisid seda sarjas olevat paari ja kavandasid nii-öelda õnneliku lõpu neile, mis lõppes mitmeminutilise kirgliku suudlusega. See live ei olnud enne seda hetke kuidagi seotud nende töömaailmaga, vaid nad lihtsalt tänasid vaatajaid jne. Ja siis mees ütles, et oleme nüüd Catalina ja Titi (peaosaliste nimed seal sarjas) ning teeme vaatajatele rõõmu. Ja nii nad tegidki väikse omaloomingulise rolli, kus mõlemal lausa pisaradki voolama hakkaksid ja lõpetasid selle kirgliku suudlusega, sest see oleks rahvale meeldinud. Pannes sama olukorra nüüd Eesti konteksti, siis ma ei kujutaks ette seda, et üks äsja abiellunud naine (naine abiellus tegelikus elus oktoobris) oma isiklikul Instagrami kontol sellist videot jagaks, kus ta tööväliselt teise mehega kirglikult suudleb. Jah, nad läksid korraks vaatajate rõõmuks rolli sisse, aga elasid sinna vist liiga sisse lausa 😀 Ja mis olid kommentaarid? Kõik kiitsid neid taevani ja paljud lisasid juurde, et neil võiks päriselus suhe olla jne, kuigi nad on mõlemad abielus. Meil ma sellist olukorda väga ette ei kujutaks 😀

Et selles mõttes on huvitav jälgida, milline kontrast on meie kuulsuste ja välismaa kuulsuste sotsiaalmeedias. Just eriti tuues välja hispaaniakeelsed riigid, sest USA-s, Austraalias ja mujal sellist hullumeelset kuulsuste armastamist/jumaldamist ma ka nende Instagrami kontodel märganud pole. Aga nüüd täna algab ühe hispaaniakeelse seebika teine hooaeg, mida ma ka ilmselt jälgima hakkan, sest esimest ma vaatasin – ja kõik kommenteerijad jumaldavad/armastavad seda peaosalist seal ega jõua absoluutselt tänast ära oodata, et saaks uut osa vaadata. Mina ei jõua ka seda ära oodata, aga eks näis, kas lapse kõrvalt selleks aega jätkub 😀 Kas teie jälgite Instagramis palju kuulsusi? Ma olen juba ligi 1400 inimese jälgija, kellest enamik ongi välismaa kuulsused 😀

Lõpetuseks mõned pildid ka. Esimene neist on tehtud mu sünnal, seda ma veel polegi jaganud, teised suht hiljuti.

Värdjad/liiklushuligaanid ei vaja kaitsmist!

Teate, millised inimesed mind täiega närvi ajavad? No veel aastaid tagasi oli see nimekiri ilmselt lehekülgi pikk, aga nüüd olen ma aru saanud, et pole mõtet kõige pärast ka närvi minna.

Küll aga on jäänud üks liik inimesi, kelle sõnavõtud ajavad mind sisemiselt oksele. Need on sellised naised ja mehed, kes tahavad kõiki igas olukorras mõista ja andestada ning otsida vigu sitas lapsepõlves, ümbruses, milles iganes; kes tahavad mõelda, et ju teatud inimesed on ehk sisemiselt katki jne… Mis siis, et need inimesed on näiteks naisepeksjad (D.S näide paar kuud tagasi) ja nüüd Saaremaa õnnetuse valguses pesueht liiklushuligaan, kes on mitmeid kordi täis peaga vahele jäänud ja ka politsei eest jalga lasknud.

Ja kui avad kommentaariumi sellise uudise all, siis enamik inimesi ei tunne sellele mõrvarile kaasa – jumal tänatud! Aga siis on need vähesed, kes hakkavad kommenteerima, et aga äkki oli hoopis nii ja et äkki sellele mehele peaks ka kaasa tundma ja vbl ta ikka ei ületanud nii palju kiirust jne… Nagu mida vittu – kolm inimest on surnuks sõidetud mehe pärast (üks neist kaheksakuune laps!), kes istus täis peaga rooli. Seal ei ole mingeid pehmendavaid asjaolusid – EI OLE! See ei olnud esimene kord, kui täis peaga rooli istuti, see oli lihtsalt esimene kord, kui see nii traagilise lõpu leidis. Ja ikka on mõne jaoks seal mingeid agasid…

Kas mul oleks kahju, kui see liiklushuligaan sureks? Ei! Siis on vähemalt üks idioot liikluses vähem (kuskil juba liikusid kuulujutud, et kärvaski maha, aga need ei vastanud vist kahjuks tõele). No vbl selles mõttes ainult oleks kahju, et see oleks liiga lihtne lahendus tema jaoks – kui Eesti seadused oleksid karmimad, siis oleks vangla talle parim variant, aga seal istub raudselt 5-10 aastat ja siis tuleb välja, vahetab nime ära ja elab nagu mees muiste. Aga kolm inimest ei saa mitte kunagi oma elu tagasi, mitte kunagi – ja neljanda ohvri oma ripub ka juuksekarva otsas. Ja siis on veel need ohmoonid, kes seda idiooti kaitsma kukuvad. Iga kord, kui ma mõne sellise kommentaari leian, läheb mul süda pahaks.

Me elame ikka nii haiges ühiskonnas, ma ütlen! Meil on roolijoodikud, kellele määratakse väiksed karistused ja siis on veel tropid, kes neile kaasa tunnevad, kui nad on mitu inimest surnuks sõitnud. Haige, lausa tülgastav!

Piltide sorteerimine vol 2/ Uus mantel

Täna sorteerisin pool päeva pilte, sest pole neid seitse kuud ilmutanud – seega periood juuli 2019 kuni jaanuar 2020. Kui eelmisel korral olid ilmutamata pea viie aasta pildid ja lõpuks läks ilmutusse ligi 500 tükki, siis nüüd tuleb seitsmest kuust juba 360 fotot. Alguses tuli 520, aga ma tõmbasin vähemaks. Lihtsalt lapsest on nii palju pilte, aga lõpuks tegin diili endaga, et ilmutan kõik fotograafi tehtud pildid, aga enda iga pisike klõps ei pea albumisse ka jõudma. Ja ma olen nii vilets pildistaja nagunii! Ma ei tea, mis siis veel saaks, kui ma selles osav oleksin – siis oleks kogu aeg 1000 pilti vaja ilmutada. See sorteerimine nõudis ikka nii palju vaeva, õnneks ma olin juba oktoobris sellega algust natuke teinud, aga siis lükkasin ilmutamist edasi. Kaks korda aastas on ikka liiga harva ilmutada, pigem peaks seda neli korda tegema. Just sellepärast, et muidu see sorteerimine võtab nii palju aega. Homme lasen pildid ära siis ilmutada, meil siin Põlvas on kõige lihtsam variant mälupulk viia, ma eelmisel korral tegin ka niimoodi. Siis ma kusjuures enda meelest mainisin ka, et jätke kuupäev pildi peale, lubati jätta, aga millegipärast ei jäetud, ilmselt unustati. Ehk siis pidin ise enam-vähem kronoloogilises järjekorras neid sorteerima hakkama, aga viis aastat oli rets vahemik. Nüüd on küll seitse kuud ainult, aga parem ikka, kui kuupäev on peal. Panin lausa paberile kirja mõned asjad, et see siis mälupulgaga kaasa anda igaks juhuks. Olidki ilmutamata viimased kõhupildid ja kõik beebipildid+ muud fotod kuni siiani.

Mäletate, et ma kirjutasin mantlist, mida ma mitu kuud olin ilase pilguga vaadanud, aga siiski veel ära ei tellinud? No nüüd eile ma tellisin selle ära ja sain täna kätte juba! Ma natuke põdesin seda, et ehk on see mulle kitsas, sest see oli XL-suuruses, aga kleidid on mul tihtipeale 2XL-i ja mõni lühem lausa 3XL-i. Siis oleksin pidanud tagasi saatma jne, aga õnneks seda muret polnud! Ma pole seda veel väljas jõudnud kanda, see on küll rohkem stiililt kevadmantel, aga praeguste ilmade puhul sobib ka, kui kampsun alla panna. Ja ma olen nii rahul! Väikesed asjad ikka teevad vahel õnnelikuks! 🙂

Pilt siis ka sellest mantlist! Mulle just meeldib, et see nii värviline ja äge on, sellist mul polegi varem olnud 🙂 Ennast tuleb tõesti vahel premeerida – nagu üks lugeja mu sedasama pilti Instagramis kommenteeris 🙂 Mis ostud teid viimati õnnelikuks tegid?

Naised enne ja pärast lapsi / Eluülikool ja täiskohaga emmed

Ilmselt enamik naisi mäletab seda aega, kui neil veel lapsi ei olnud. No ehk need naised suurt ei mäleta, kellel on lapsed juba suuremad, aga väikelaste emad kindlasti mäletavad. Ja kui siis juhtus seltskonda mõni lastega naine, siis oli täpselt selline tunne, et no kaua sa oma jõmpsikatest jahud, sul muud elu ka peale nende on või… Minul oli periood elus, kus ma arvasin, et ma lapsi nagunii ei taha või kui ka tahan, siis mina selliseks naiseks küll ei muutu, kes alati oma lapsest/lastest jahuma hakkab. Haha, unista edasi, lastetu naine! 😀 Hakkad ja kuidas veel!

Olgu, kõik ehk ei hakka tõesti, aga mina küll hakkasin. Mis siis, et ma olin kindel, et ma raudselt ei hakka, sest kui endal veel lapsi ei ole, siis ongi raske ette kujutada seda elu, mis hiljem emaks saades olema hakkab. Et ongi äge, kui laps hakkab pead hoidma, naeratama, seljalt kõhule keerama, lalisema, oma käsi rohkem uurima, ümbrusest rohkem huvi tundma jne. Inimesele, kellel lapsi pole, ongi see meeletult igav teema. Minu jaoks küll oli varem, sest ma polnud seda ise kogenud. Seega ma ei mõista neid naisi hukka, kelle jaoks see on endiselt igav, aga samas ma ei ole ka emade peale kuri, kes sellistel teemadel räägivad. Minevikus olin, sest… minu jaoks võrdus see igavusega. Sellised asjad muutuvad, kui sa ise lapsed saad.

Üldse olen ma märganud, et teatud määral suhtutakse neisse kodustesse emadesse halvasti. Ja ma isegi mõistan, millest see osaliselt tuleb. Teate ju küll neid emasid, kelle Facebooki profiilil on hariduseks lisatud täiskohaga emme või eluülikool? Ka minus, kes ma pole ülikoolis käinud ja olen paljude arvates mats, tekitab see natuke külmavärinaid. Nüüd suudan ma küll sellest mööda vaadata, sest mis see minu asi tegelikult on, aga varem… ega ma neist suurt midagi ei arvanud. Mitte et ma massiliselt nendega kokku oleksin puutunud, aga minevikus vahel ikka tuli ette. Ja kui ma juba sellist infot juhtusin nägema, siis mul tekkisid nende inimeste suhtes teatud eelarvamused. Mitte ainult naiste, aga ka meeste puhul, kellel oli hariduseks eluülikool märgitud. Naistel oli siis kaks varianti – täiskohaga emme või eluülikool.

Pean ütlema, et nii mõnigi kord pidasid mu eelarvamused paika – tegemist oligi naistega, kes kirjutasid kümme rida teksti hullemini kui mu 11-aastane väike sugulane. Ehk siis jah – täiskohaga emme ilmselt juba väga varakult ja haridustee tundus grammatika põhjal heal juhul algklasside tasemel olevat.

Kuid oli ka neid väheseid kordi, kus ma üllatusin ja positiivselt. Kus vaatamata sellele, et Facebookis oli end nii veidralt lahterdatud, olid need naised palju huvitavamad ja targemad, kui ma iial oleksin osanud eeldada.

Ma ei saa väita, et mul endiselt kulm kortsu ei tõmba, kui ma sellist asja näen, aga emaks saades olen ma muutunud teatud asjade suhtes siiski tolerantsemaks. Kas just täiskohaga emmede ja eluülikooli suhtes Facebookis, aga titakeele, beebist rääkimise, pisasjade oluliseks pidamise puhul, kui oled lapsevanem jne – nende puhul küll.

Lõpetuseks üks pilt E-st ja tema erinevatest emotsioonidest. Ma küll ei märgi Facebooki end täiskohaga emmeks ega eluülikoolis käinud naiseks (sest kui ma ka seda oleksin, siis ametina see kahjuks ei kvalifitseeru), aga oma lapse pilte lisan raudselt mõne arvates liiga palju 😀