Arutlus “Poissmehe” ja “Vallalise kaunitari” saate kohta

Ma olen siin üle aasta juba “Poissmeest” ja “Vallalist kaunitari” vaadanud. Just neid hooaegasid siis, mida Kanal 11 ja Sony Channel näitavad – ehk siis mõned aastad vanad. Ma hoian end küll natuke kursis sellega, mis USA ja Austraalia praeguste hooaegade puhul toimub, aga seda ainult Instagrami vahendusel. See on küll ainult realityshow ja kui usud veeranditki sellest, mida telekast näed, siis saad ka veel poolega petta, sest monteerimine teeb oma töö.

See on jah huvitav, et kui jõuad lõpule suht lähedale, aga ei võida, siis suure tõenäosusega saab sinust endast uus vallaline kaunitar või poissmees. Ehe näide – 2013.aastal osales Emily hooajas Arie ning jäi kolmandaks (ma pole seda hooaega ise näinud), neli aastat hiljem sai temast endast poissmees (tavaliselt juhtub see kiiremini, aga vbl Arie kohe ei tahtnud). Alguses ta valis tulevaseks naiseks Becca, aga siis otsustas, et teise koha saanud Lauren on see, kellega ta koos tahab olla. Tegigi ilmselt õige valiku, sest ta on hetkel Laureniga abielus ja neil on tütar. Becca süda murdus miljonite televaatajate ees, kui Arie talle teatas, et ta tegi vale valiku ja ta oleks pidanud Laureni valima. Lauren andiski Ariele andeks ja viimane pidi leppima sellega, et kogu USA vihkab teda sellepärast, et ta Beccale nii palju haiget tegi. Beccast sai vallaline kaunitar ja ta valis lõpus Garretti, kellega nad kaks aastat koos olid (hetkel on juba lahku vist läinud – meedia vähemalt midagi sahistab sel teemal). Becca hooajas jäi neljandaks 26-aastane tüüp Colton, kes oli süütu. Ehk siis temast sai uus poissmees, sest sellist asja pole USA hooajas varem juhtunud, et poissmees oleks süütu. Ju sellepärast Colton valitigi, sest tavaliselt võetakse siiski teise või kolmanda koha omanik, aga skandaal ju müüb. Hetkel jooksebki Kanal 11-nes süütu Coltoni hooaeg ja ma pole googeldanud, kes võidab. Kuna see on kaks aastat vana saade, siis ilmselt pole Colton enam ammu süütu – isegi kui suhe läks lörri, siis nagunii on meeletult pikk naiste järjekord ukse taga. Vbl kaotas süütuse juba fantaasisviisidis, kuhu kolm viimast kandidaati pääsevad.

Kui võrrelda USA, Austraalia, Uus-Meremaa ja Kanada hooaegasid (viimast olen ma ainult ühte näinud), siis ilmselgelt on draamat kõige enam Ameerikas. Austraalias pole isegi fantaasiasviite ja kokteilipidudel väga palju ei suudelda, aga USA-s suudeldakse kõikjal. Ja kohe esimesel õhtul ka.

Siis on veel “Poissmees paradiisis”, kuhu mitmete hooaegade osalejad kokku pannakse, kes ei võitnud – mehed/naised segamini ja enam-vähem võrdselt. Neid USA omasid ma pole üldse näinud, aga paari Austraalia oma olen küll. Ehk siis sealt leiavad ka mitmed oma õnne – nii et kui ma Instagramist avastan, et selle hooaja naine ja tolle hooaja mees on koos, siis suure tõenäosusega nad tutvusid just nimelt “Poissmees paradiisis” saate kaudu.

Aga mis mind selle saate puhul alati imestama on pannud – kui otsitakse endale abikaasat (nagu paljud neist väidavad end otsivat, kuigi tänapäeval tahab enamik ehk Instagramis rohkem jälgijaid saada – eriti need, kes poissmehe või vallalise kaunitari pärast võitlema asuvad), siis kõik mainivad nagu ühest suust – see inimene peab neile piisavalt väljakutseid pakkuma! Ma olen alati nagu WTF – kui näiteks poissmehele meeldib langevarjuga hüpata ja naine kardab selliseid ekstreemsusi, siis on kohe see teema, et ta ta peab koos tüübiga oma hirmudest üle saama jne. Kui ma oleksin vallaline kaunitar ja oletame, et isegi meeletult seiklushimuline, siis mul oleks megapohhui, kas mees on selline või mitte. Sest kas sa elus hüppad rohkem langevarjuga, sööd mingeid kahtlasi sitikaid, hüppad kuskilt kõrgelt trossiga alla… või sa pigem vahetad sitaseid mähkmeid, võitled sellega, et laps paremini magaks, oled paljude asjade tõttu stressis jne. Et jah – pigem võiks tulevane abikaasa sulle neis asjades tuge pakkuda, sest need on reaalsed ja elulised väljakutsed… Aga seal saates näeb tihti seda, et kui mingi osaline midagi ekstreemset kardab, siis poissmees/vallaline kaunitar täiega tahavad seda, et nad oma hirmudest võitu saaksid. Jajah – see langevarjuga hüppamine on küll see asi, mis tulevasele elule tugeva vundamendi alla paneb. Ega ikka ei ole küll…

Teine asi, mis mind alati imestama on pannud – jah, alguses on neil ilmselt superhuvitav 25 naise/mehega deitida, aga ma olen üpris kindel, et nii mõnigi peaosaline teab juba poole peal, kelle ta lõpus valiks, aga ta lihtsalt ei tohi seda mainida, sest saade peab huvitav lõpuni välja olema. Et kuidas nad sellega hakkama saavad, sest ma tõesti ei tea, kuidas teistega on, aga kui mina näiteks armunud olen, siis teised mehed kaovad minu jaoks täiesti ära. Inimene on juba niimoodi loodud, et kui ollakse armunud, siis tahetakse ju ainult selle inimesega aega veeta – aga seal pead sa 10-le veel tähelepanu pöörama, kui pool saadet on läbi. Ja oletame, et armudki mitmesse ära ja lõpus oled täiega kahevahel, nutad oma pisarad ära, kui teiseks jäänud osaleja koju saadad, aga samas oled sitaks õnnelik, et oma armastuse leidsid? Tundub ka kahtlane, kui just nägid tulevikku mõlemaga 😀 Jah, ma tean, et see on ainult saade, aga ikkagi. Kui mina Hendrikuga tutvusin, siis ma panin nädal hiljem oma Tinderi kinni ja jätsin oma pooleliolevad suhtlused sinnapaika, sest ma ei tahtnud mitte kellegi teisega kokku saada, kuigi me polnud veel suhteski 😀 Ma saan aru jah, et kui niisama lõbutsetakse, siis võid suudelda kõigiga, aga kui ühe vastu tekivad suuremad tunded, siis teisi nagu ei märkaks enam. Seda ma tegelikult ei usu, et nad seal saates fantaasiasviidis kõigi kolmega magavad (viimased kolm saavad sellised võimalused) – ilmselt ajavad kaameratest eemal niisama juttu. Või siis saab selle au osaliseks see, kelle peaosaline lõpuks valib, kui ta selles siis juba kindel on. Aga samas kes teab muidugi.

Mina olen üldse märganud, et naised teevad selles saates paremini oma valikuid. Ehk siis vallalised kaunitarid, kes endale lõpuks kaaslase valivad, on suurema tõenäosusega selle mehega hiljem koos või lausa abielus. Esimene saade, mida ma vaatasin, oli 2003-ndal aastal ja sealne vallaline kaunitar Trista valis Ryani – ja nad on endiselt abielus ning neil on kaks last! Trista oligi esimene vallaline kaunitar, alguses olid ainult ainult poissmehed. Ma mäletan, kui selle finaali vaatasin, siis ma hakkasin õnnest nutma, kui Charlie korvi sai ja Ryan valituks osutuks, sest kohe oli näha, et Ryan on parem inimene. Samas – ma olen ka kurbusest nutma hakanud, kui Kanada vallaline kaunitar Jasmine Mikheli ei valinud, kes oli kõige parem mees maailmas (saates “Pärast viimast roosi” tuligi välja, et enamik hoidis pöidlaid just talle), vaid otsustas hoopis Kevini kasuks, kellega nad pool aastatki vastu ei pidanud… Mis oli suht etteaimatav tegelikult.

Et jah – ma olen ühest saatest suutnud 1050 sõna kirjutada 😀 Lõpetuseks hoopis pilt nädalavahetusest, kui kolhoosipeol käisime – mul vastavaid riideid ei olnud, aga mu enda omad kärasid ka, lihtsalt rätik tuli pähe siduda 😀 Ja lisaks üks niisama kodune pilt E-st.

wp-1598124129983.jpg

 

View this post on Instagram

Tavaline argipäev 😊

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Arusaamatud mõtisklused / Ilmutasin pilte! / Palju pilte :)

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga viimasel ajal olen ma tundnud suurt väsimust. Mitte sellist harjumuspäraseks saanud väsimust öiste ärkamiste pärast jne, aga sellist pigem vaimset väsimust. Ilmselt tuleb see sellest, et minus võitleksid nagu kaks Jaanikat – üks on see enesekindel, kes teab, et asjad lähevad nagunii nii nagu peavad – ja kui ei proovi, siis ei saa iial teada, kas see õnnestuks või mitte. Seega oleks lihtsam juba proovida ja vaadata, mis saab. Sest julgus on alati pool võitu. Teine on see kahtlev Jaanika, kes teab, et tema jaoks on igasuguse ebaõnnestumise talumine väga raske – seega pole mõtet üldse alustadagi. Ja mõne asja puhul võimutseb kahjuks see viimane Jaanika.

Mul on mitu ideed, mida ma tahaksin oma isiklike unistuste puhul ellu viia, aga see alustamine on nii raske – eelkõige ka iseendasse uskumine sellistel puhkudel. Just selles võtmes, et ma olen iseenda kõige karmim kriitik, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Ilmselt on pikemaajalised lugejad seda mu blogistki märganud – ma räägin harva asjadest siis, kui ma sada protsenti kindel pole, et need reaalselt juhtuvad või alles siis, kui need juba juhtunud on. Ehk siis tagantjärele. Ma tahaksin olla see blogija, kes kirjutab rohkem asjadest siis, kui need alles plaanis on või poole peal, aga ma ei tee seda. Sest ma tahan kindel olla, et need reaalselt valmis on – ja ka reaalselt juhtuvad – ja ma ei usu sellesse enne, kui ma seda ise näen/kogen. Tähendab – ma usun küll, aga mulle ei meeldi, kui peaks minema ikkagi niimoodi, et ma pean oma unistused esialgu kõrvale lükkama, sest need ei õnnestu. Ja see on tegelikult kurb, sest ebaõnnestumistest/vigadest õpitakse ju ka. Lihtsalt nendega leppimine on minu jaoks ülimalt raske.

Ega ma pikemalt ei tahagi sel teemal hetkel rääkida, aga kui veab, siis saate ehk aasta-paari jooksul teada, mida ma selle mõistukõne all silmas pidasin. Ja kui ei vea nii palju, siis ehk saate kunagi teada, mida ma selle all mõtlesin. Ja kui üldse ei vea, siis ei saagi kunagi teada.

Igal juhul viimasel ajal on aeg nii kiiresti läinud, et ise ka ei usu. Alles ma ju ilmutasin jaanuaris pilte, aga nüüd on juba august – seega pole ma lausa pea kaheksa kuud seda teinud. Ise arvasin, et pool aastat kõigest, aga siiski rohkem. Seega seda ma siis paar päeva tagasi tegingi ja sain jälle paarisaja pildi võrra rikkamaks, mida albumisse panna. Ja paar tükki raami ka 🙂

wp-1597759414459.jpg

Sain lisaks veel mõned pildid juulikuisest fotosessioonist kätte, mis ajakirja jaoks tehtud said. Lisan oma lemmikud suurena, teisi saab Instagrami viitest näha (Haha, tegelt said enamik suurena ka :D). Kusjuures Hendrikuga pilte tegelikult plaanis ei olnudki, sest Pere ja Kodu soovis ainult minust ja E-st koos pilte, aga kuna ta oli nagunii kaasas, siis saime paar perepilti ka endale mälestuseks 🙂

wp-1597587661458.jpgwp-1597587582067.jpg

wp-1597587746212.jpgwp-1597587705184.jpg

wp-1597587779188.jpg

KROHV stuudio

25.juulil käisime pulmas ja nägime nüüd fotograafi tehtud fotosid sellest päevast. Kahjuks olin just pilte ilmutanud ja see foto läheb järgmise satsina ilmutusse, mis niipea ei juhtu, aga saab kindlasti raami vääriliseks 🙂

Ja lõpetuseks niisama tavalist argipäeva ka  – pole siin kõik midagi ainult glitter ja meigitud Jaanika 😀 Enamasti on sassis juustega ja kodune Jaanika. Aga oleme siin jah ilusaid ilmasid nautinud (niivõrd-kuivõrd, mulle palavus ei istu), eile käisime perega Põlva Vaksali pubis söömas, sõitsime niisama ringi ja jõudsime Räpinasse omadega (jee, auto on jälle korras!). Käisime Erastveres solberdamas ka, aga no nii kuradi külm vesi oli. Alguses tundus, et on täiega soe vesi, ilma järgi vähemalt, aga tegelikult see oli puhas petekas. Mis te head teinud olete ja kas suve lõpp tundub halva ideena või pigem juba ootate, et sügis tuleks? Minul väga vahet ei ole, mulle palavad ilmad nagunii ei istu eriti. Nii et võib sügis ka tulla 🙂

wp-1597589654140.jpg

wp-1597589635801.jpg

wp-1597924569188.jpgwp-1597938895425.jpg

E on aastane!

Täna on see päev, mil E saab aastaseks! Uskumatu, et juba aasta on möödas sellest, mil ta sündis – aeg tõesti lendab. Me ülisuurelt seda ei tähistanud, küll aga käis minu pere meilt läbi ja Hendriku vanemad ka.

See aasta on olnud täis väga palju erinevaid emotsioone, aga kõige rohkem ikka seda armastust, mida ma enne emaks saamist küll ainult hoomata võisin, aga selle reaalne tähendus jõudis minuni alles siis, kui E esimest korda pärast sünnitust enda sülle sain.

Palju õnne, kallis E! ❤ Sa oled miljon korda veel imelisem, kui ma kunagi aimata võisin! Ja see emaarmastus, millest kõik varem rääkisid, mida oma lapse vastu tunned – see on tõesti uskumatult suur! Aitäh, et valisid just meid Hendrikuga oma vanemateks – me oleme sulle alati toeks! ❤ Me võime küll kohati veits pöörased ja segased olla, aga ma usun, et sa oled sellega juba harjunud 😂

wp-1597489977371.jpg

wp-1597490651341.jpgwp-1597492110706.jpg

View this post on Instagram

Ja ongi E juba aastane! Palju õnne, kallis poeg! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Ma olen imetamisest väsinud…/ Intsikurmu Festival

Kuna eelmisel nädalal oli imetamise vajalikkuse teema eriti oluline, siis ma ei tahtnud siis seda teemat puudutada – seega teen seda nüüd. Sama valelik oleks olnud ka imetamispilti kuhugi lisada (mul ei olegi ühtegi sellist pilti tegelikult, ainult pea aasta tagasi haiglast vist on, aga need on liiga paljastavad), sest kuigi ma olen üliõnnelik, et ma olen saanud probleemivabalt imetada juba algusest peale, siis ma olen sellest kõigest nii väsinud vaimselt. Minu ideaal imetada maksimaalselt aasta on kolinaga kildudeks lennanud…

Eelmisel nädalal sain ka kerge rinnapõletiku esimest korda elus, mis kapsalehega õnneks kiiresti möödus. Küll aga oli see nii ebamugav tunne – rinnas oli klomp ja kuigi ma olin imetanud, siis tundus hoopis vastupidi – nagu ma poleks terve päev kordagi imetanud. Õnneks oli see ainult ühes rinnas, aga meeldiv tunne see polnud. Ma lihtsalt üks hommik ärkasin selle tundega üles – kes teab, millest see alguse sai, kas halvast asendist, stressist vms. Ma ei naudi enam ammu imetamisi, öiseid lausa vihkan ja unistan päevast, mil ma saan normaalselt magada – ilma imetamiseta ja selleta, et E neli-viis korda ärkab ja ainus, mis teda rahustab, on rind.

Ma tean, et on olemas emasid, kes tahavadki oma lapsi kaks-kolm jne aastat imetada, aga mina see kindlasti ei ole, pole kunagi olnud. Ma tunnen kadedust naiste suhtes, kes mainivad, et laps oleks tahtnud juba rinnast loobuda, aga nemad ise pole valmis, sest nende jaoks on see loobumine raske. Kui E oleks praegu selline laps, siis ma kargaks rõõmust lakke ja jätaks selle imetamise kus kurat – ega vaataks iial tagasi. Tema puhul siis mitte. Kui ma kunagi peaksin uuesti lapse saama, siis maksimaalselt aasta ma ikka imetaksin. Rohkem ei tahaks. Ega taha praegugi.

Eks me oleme üritanud võõrutada, just öist imetamist esialgu, paljud on öelnud, et no paar ööd laps nutab, aga siis on teema unustatud. Jällegi – tundub, et E-ga nii kergelt see asi küll ei lähe. Võin südamepõhjast kinnitada, et kui esimesed pool aastat oli minu jaoks väga lebo ja Hendriku jaoks ka, siis pärast seda on kõik keerulisemaks läinud. Alustades siis sellest, et E ärkab öösel rohkem, on üldse rahutum jne.

Ma ei tee imetamist absoluutselt maha. Ma tõsimeeli olen tänulik, et olen saanud seda siiani teha, aga ma tunnen aina enam, et kui me varsti ei suuda E-d esialgu vähemalt öisest imetamisest võõrutada, siis minu närvid on need, mis kannatavad. Ma tahaksin olla see naine, kes naudibki lapse kaheaastaseks saamiseni imetamist ja võtabki seda taevakingitusena, aga ma ei ole seda. Mina olen valmis loobuma, aga E ei ole. Kui asi oleks teistpidi, siis ma oleksin sillas – ausõna!

Ma tean, et sellistel teemadel kirjutamine ei ole väga levinud, sest kes tahaks ikka tunnistada, et tal on lapse imetamisest kopp ees, aga ma leian, et ka sellistel teemadel tuleb rääkida. Samamoodi nagu on naistel õigus tunda, et nad tahavad kauem imetada, on neil ka õigus tunda, et nad ei taha enam. Ja just nii ma tunnengi.

Kas keegi on minuga ühes paadis? Kui vana laps oli, kui tahtsite imetamisest loobuda ja kui vanalt see õnnestus?

Aga muul teemal ka – nädalavahetusel käisime Intsikurmu Festivalil kogu perega, mis oli supertore! Vähem rahvast kui tavaliselt, mõnus atmosfäär! Kuigi ma ei ole Intsikurmu Festivali muusika igapäevane kuulaja, siis vahelduseks on täitsa hea. Ja Daniel Levi oli superhea – tema laulud meeldivad mulle nagunii.

Hendrikul oli reedel sünna, mida tähistasime vaikselt pereringis 🙂 Ta on juba 32 – see tundub päris arvestatav vanus, haha 😀 Eile käis üks Tartu sõbranna meil külas, kes polnudki meie juures siin käinud – tore oli teda üle pika aja näha! Et just sellised muud asjad/üritused jne viivavad mu mõtted eemale sellest imetamisjamast, millest ma kirjutasin…

wp-1597000367340.jpg

wp-1596615982494.jpg

wp-1596615967462.jpgwp-1596615947664.jpgwp-1596795937202.jpgwp-1596914593472.jpg

View this post on Instagram

Reedesed selfid 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Andrei Zevakin on superhea youtuber! / Naised, kes on uhked, et mehed neil kõik kinni maksavad ja nende “töö” on ainult särada…

Täna tuleb ka selline mitmel teemal postitus, mida ma vist pole ammu teinud. Haha – vbl tuleb pikk pealkiri ka, aga eks näis – Eveliis siin mainis, et igatseb seda mu postituste puhul. Eks see mu blogi tunnus oli küll jah 😀

Igal juhul – ma usun, et Eestis ei ole olemas inimest, kes ei teaks, kes on Andrei Zevakin, sest tal on 145 000 jälgijat Youtubes. Okei, tegelikult siis neid inimesi ikka jagub, sest meid on kokku 1,4 miljonit, aga no mu point on vast arusaadav. Aga tema on küll Youtube pärl – eriti äge oli tema viimane video, kus ta tantsis bachatat. Kes pole kursis, siis esialgse video ta tegi BSH-i ja tema peika tantsuvideost, millepeale BSH solvus ja siis oli nagu väike netidraama vms. Aga AZ oskab stiilselt asju ajada – õppis fännide soovil bachata ära ja võttis tantsuõpetajaks ei kellegi muu kui BSH peika eksi. Üldse – kas on tegelikult ka olemas inimesi, kes solvuvad sellepeale, kui AZ neist video teeb? Ma saan aru jah, et meil on igasuguseid youtubereid, aga no tema on ainus, kes teeb neid niimoodi, et kui sa seal videos oled, siis sul on endal ka naljakas. Mul küll oleks. Nii et kui tõesti leidub veel inimesi, kes ei tea, kes see youtuber on, siis minge tema videoid vaatama. Ma naersin nende “Rannamaja raju reede” osade peale niimoodi, et pisarad silmis – kuigi ma olin enne ka seda näinud, aga tema kommentaaridega oli see palju parem! 🙂

Siin see youtube video ongi, millest ma rääkisin. Aga vaadake muud kraami ka kindlasti 🙂

 

 

Teine asi, millest ma rääkida tahtsin. Eile jäid mulle Instagramis silma kahe neiu storyd ja feedipostitused sel teemal, et mehed peavadki kõik kinni plekkima ja kui tüüp tuleb sünnale rooside ja odava veiniga, siis tuleb maha jätta, sest õige mees peab kulda kinkima. Olgu, seal võis ka muu taustalugu lisaks olla, aga siis järgnes tema sõbranna lugu sellest, kuidas ta deitis välismaal olles mehega, kes kinkiski äriklassi piletid kõikjale, takso saadeti alati ukse ette ja kingitused olid kogu aeg teemaks. Ja eraldi toa sai ka veel lisaks – sest ega siis tema kohe esimesel deidil ei maga. See, millal keegi kellegagi magab, on kõigi enda asi, aga minul tekkis küll kohe uudishimu, sest kui sellise tüübiga deitimine oli kohe teine tera, siis miks on jutt minevikust? Alguses arutasin selle üle oma storys, aga siis küsisin otse ka sellelt naiselt, ta isegi vastas, mitte küll siiski päris lahtiseletatult, aga ma olen märganud, et mida suurema jälgijaskonnaga suunamudija oled, seda vähem võib keegi sinu kohta midagi küsida. Et selles mõttes jah isegi respekt, et ma kohe blokki ei saanud, sest minu jaoks on Instagram nagu raamat  – kui sa alustad millegi jutustamist, siis ma tahan lõppu ka teada, aga paljud nii ei arva. Et kui oli ikka superhea mees, kes kõik kinni plekkis, siis miks ma pulmakelli ei näe? Küsisingi, et kas mees hakkas vähem palka saama 😀 Ma tean, ma tean – mis see minu asi on, aga kuna loo algus oli intrigeeriv, siis lõpp võiks ka ikka olla. See on sama, kui keegi paneb Facebooki staatuseks, et täiega pask päev oli ikka ja siis sa küsid selle kohta ning saad vastuseks, et mis see sinu asi on. Või vaikuse. Kui juba kurdad muret, siis kurda lõpuni ikka!

Tulles nüüd selle teema juurde tagasi, et kas mees peab kõik kinni plekkima, siis hakkasid need naised palju kirju saama, mida nad oma storydes siis jagasid. Ma pole mingi megafeminist, kaugel sellest, aga kui ma neid vastuseid nägin, siis vajus mu lõug küll üllatusest maani. Nii mitmed kirjutasid, et jah, mees peabki kõik kinni maksma, sest kui naine on ilus, kena, meigitud, mis on mehe soov üldse, siis peab ta selleks ka raha välja käima ja naine saab siis vastu kõike muud head pakkuda. Ka peategelaste enda Instagramis tuli välja, et see ongi nende eluunistus – leida ambitsioonikas mees, kes suudab nende vajadusi materiaalselt alati rahuldada. Ja siis need mehed saavad alati parimat kohtlemist vastu.

See rahateema on niigi megaveider, aga kui sellest isegi mööda vaadata, siis suur ohumärk on juba see, et mees tahab, et naine alati meigitud ja hoolitsetud oleks. See näitab juba seda, et tegelikult on tegemist kontrolliva mehega ja ta tahabki ehk ainult trofeed, millega uhkustada. Aga samas – eks see vist teatud naiste unistus olegi? Nii et selles mõttes jah ideaalne paar, aga kurb, kui paljud noored jälgijad saavad indu sellest juurde, et tulevikus endale rikas mees leida ja ise ainult trofeeks olla.

Ma ei ütle siinkohal, et kingitused on halvad või esimesel kohtingul ei tohiks mees maksta (meil Hendrikuga oli nii, et tema maksis esimesel kohtamisel ja mina teisel – täpselt ei mäleta, aga vist oli nii), aga mina uskusin naiivselt siiani, et 21.sajandil neid naisi ometi pole, kes on uhked, et mees neil kõik kinni maksab  – veel vähem nad sellest avalikult räägivad. Aga ma eksisin…

Edit: Ma ei räägi siin olukorrast, kus naine on lastega kodus ja emapalk on ära lõppenud, aga laps veel lasteiaias ei käi vms. See on hoopis teine teema!

Vot sellised mõtted siis täna.

Augustikuu Pere ja Kodus on E sünnilugu, mille ma ise kirja panin :)

Mul täna pikka juttu polegi, aga panin hiljuti E sünniloo kirja ja seda võib augustikuu Pere ja Kodust lugeda 🙂 Väike mälestus ka Puhja-aegadest on seal kirjas ja minu lapsepõlvepilt.

Artikli kohta nii palju, et olin võimalikult aus – minu sünnituskogemus ei olnud kõige meeldivam just keisrilõike päeval, aga sellistest asjadest tuleb rääkida. Head lugemist 🙂

Pildid on tehtud juulis, mida ma siis nüüd saan näidata, sest ajakiri on ilmunud. Ma ei tea, kas poodides veel on, aga kuna mul käib ajakiri kodus, siis see oli täna postkastis. Pere ja Kodu on üks vähestest ajakirjadest, mida ma ise kaanest kaaneni alati läbi loen.

Panen paar pilti suurena ka siia, sest Instagram teeb need veits väiksemaks. Fotograafiks oli Kristina Masen.

wp-1596535225512.jpgwp-1596535253384.jpgwp-1596535280585.jpg

Kui käib võistlus, kes hakkab kõige enne kõndima – ehk siis E ei kõnni veel iseseisvalt

Kõige raskem lapsekasvatamise puhul on see meeletu võrdlemine. Et kelle laps hakkab kõige varem pöörama, roomama, käputama, istuma, kõndima jne. Ma küll beebigruppides ei ole, aga näen seda mujal ka – eelkõige enda peas muidugi (ja teiste inimeste käitumises ka). Näiteks keskmine laps hakkab iseseisvalt istuma tavaliselt 7-9kuuselt. E hakkas kaheksakuuselt, mis on täpselt selle vahemiku keskel, aga ma juba perearstilt uurisin siis, et kas see on okei, et ta veel ei istu. Ta oli siis just kaheksakuuseks saanud, kui ma seda küsisin. Perearst mainis, et muidugi on okei ja kaks päeva hiljem õppis E istumise ära.

Nüüd on sama asi kõndimisega. Tean ju mitmeid lapsi, kes juba kümnekuuselt iseseisvalt kõnnivad. E iseseisvalt ei kõnni – ta alati toetub millelegi, näiteks võtab lauast kinni, siis tahab edasi liikuda ning võtab diivanist kinni jne. Ja nii kõnnib E juba pea 2.5 kuud kindlasti, aga iseseisvalt mitte. Ja keskmiselt hakkavad eesti lapsed iseseisvalt kõndima 13kuuselt ehk aasta ja kuuajaselt –  normaalseks loetakse vahemikku kümnendast elukuust kuni aasta ja viiekuuseks saamiseni.

E saab 15.augustil aastaseks ja väga paljud lapsed selles vanuses juba kõnnivad iseseisvalt. Olime juuni lõpus Hendriku sugulaste kokkutulekul ja seal oli väike tüdruk, kes on E-st nädal aega vanem ning kes tegi siis juba oma iseseisvad sammud. Ma saan aru jah, et põdema veel ei peaks, sest muud arenguetapid on ta kõik ilusti läbinud jne, aga tundub, et peamine põhimure on alati see, et kas ta juba kõnnib? Ja siis ma vastan alati sama, mida ma juba kaks kuud tagasi vastasin – ei kõnni! Kuna ta siis hakkas samamoodi tugede najal kõndima, siis arvati, et ju teeb oma esimesed iseseisvad sammud ka varsti. Tutkit! Aga natuke südames kripeldab ikka – millal see aeg siis saabub, kui ta kõndima hakkab?

Millal teie lapsed kõndima hakkasid? Ja ilmselgelt veel muretsema ei pea, aga kuna mulle tundub, et kõik lapsed maailmas on viimasel ajal kümnekuuselt iseseisvalt kõndima hakanud, siis jah 😀 Nagu lapsevanemad isegi teavad – see võrdlemine ajab hulluks.

Lõpetuseks paar pilti siis ka 🙂

 

View this post on Instagram

Mänguväljaku rõõmud 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1596273475244.jpgwp-1596459111724.jpg