Lollakas köha/ Kui kaks korda keeratakse midagi pekki… / Mulle meeldib, et ta näitab oma emotsioone ning tundeid välja :)

Täna ei ole kohe mitte teps minu päev. Esiteks kiusab mind endiselt köha, mis vahepeal tundus juba paremaks minevat. Apteeker ütles, et kui alles nädalake on olnud, siis on ju köha algusjärgus 😀 Milline lohutus! Nüüdseks on juba pea kaks nädalat. Vahepeal saab isegi normaalselt elatud, aga siis annab see sunnik endast jälle märku – eriti just öösiti. Igal juhul november ongi vist see kuu, mil mul kipub köha olema – aastal 2013 oli ka just siis see. Olen kaks korda tantsimise ka sellepärast ära jätnud, sest ei taha end higiseks ajada.

Teine ebameeldiv asi nõuab pikemat kirjeldust. Nimelt tellisin ma tööle juba kaua aega tagasi ühed esemed ja arvestatud sai ajavaruga, et nad jõuaksid need enne valmis teha ning siis jääb meile jagamiseks ka aega. Esimene kord keerasid nad meie tellimuse pekki ja ütlesid, et saavad meile alustuseks saata 30 (nii palju oli lattu neid jäänud nind juurde tellimine võttis aega) ning hiljem siis ülejäänud 70. See polnud mitte meeldiv üllatus, aga kuna meil neid kõiki kohe vaja ei läinud ning see naine oli ise ka parajalt häiritud, et kirjastus selle niimoodi vussi keeras (nemad ostsid kirjastuselt seda teenust sisse), siis saime aru. Ikka tuleb vahel ette ja kuna saame ju esimesed 30 tükki varsti kätte, siis pole hullu.

Täna siis selgus, et kirjastus oli teist korda ka meie tellimuse pekki keeranud! Ja et saame kõik 100 tükki alles kahe nädala pärast, sest laos seda enam pole – ehk nad peavad juurde tellima ja kõik võtab aega. Kuna tegemist on üpris spetsiifilise asjaga, siis pole võimalik neid igalt poolt niimoodi vastavalt enda soovile tellida. Olin sellest kõigest nii häiritud, kui selle naisega telefonis rääkisin… Nad siis saatsid sellest esimesest valesti läinud tellimusest pildi, et ehk ikka mingil juhul saame neid kasutada (me ise palusime seda). Ei saa. Teise satsi peale juhtus neile üldse mingi muu firma logo, mis tähendas, et nendega sai veel vähem midagi teha (kuidas see küll saab üldse võimalik olla??? aga näete, täitsa saab).

Ja sai suheldud ka kõigi teiste firmadega, aga mitte keegi ei suudaks kiiremini seda tarnet teha (kui ma oleksin seda kadalippu siis teadnud, kui me nendega asju ajama hakkasime, siis ma oleksin muidugi mujale pöördunud) – seega pidime ikkagi selle sama firmaga edasi asju ajama. Jah, saame küll mingi soodustuse sellepärast ja jõuame ka ajaliselt nibin-nabin ehk ära, aga ei ole normaalne, et niimoodi kaks korda suudetakse asjad pekki keerata. Meil kõigil juhtub, mina suhtlen ka pidevalt klientidega, aga siis juhtubki üks kord. Teist korda iga normaalne inimene teeb kõik selleks, et enam ei juhtuks. Ja veel vähem sama kliendi puhul, kes niigi juba pidi selle ühe korra üle elama.

Panin kirja lõppu caps lockiga teksti, et palun mitte sel korral tellimust jälle pekki keerata. Üks on kindel – enam iial ei tee ma koostööd selle firmaga ning selle kirjastusega ka ei taha enam tegemist teha, kellelt nad teenust sisse ostavad. Minu närvid maksavad ka midagi. See naine küll vabandas ette ja taha ning ütles, et varem pole neil kunagi sellist asja selle kirjastusega olnud, aga mind see ei huvita. Kui nad peaksid selle kolmandat korda ka pekki keerama, siis… panen ma selle ettevõte nime oma blogisse suurelt ja punasega üles ning lisan juurde ka selle kirjastuse, kellega nad koostööd teevad. Ma olin täna terve päev nii kettas sellepärast. Ja oleks see siis minu süü, et näed, saan ise oma vigadest õppida, aga närvi ajab, kui niimoodi lihtsalt asjad minust sõltumata pekki keeratakse. Kuna siiani on mul olnud ainult meeldivad kogemused erinevate firmadega, siis pole ma harjunud sellega, et nii mitu korda asjad nii halvasti sujuvad.

Vot sellised ebameeldivad lood siis. Aga nüüd hoopis meeldivate asjadeni 🙂 Nimelt nädalavahetus oli mul väga meeldiv! Läksin reedel Põlvasse (mu kallim elab seal, ta vanematekodu on Põlvale väga lähedal, aga ta ise elab nüüd päris linnas sees). Otsustasime reedel hoopis Räpinasse sõita, mis on mu kallimale väga südamelähedane linn, sest ta vanaema elas seal kunagi – seega ta tunneb seda väga hästi. Ütlesin tallegi, et olen ainult Räpinast läbi sõitnud, aga siis ei jätnud mulle see väga head muljet. Kuid nüüd tundus juba palju normaalsem koht 🙂 Ütlesin kallimale ka, et üks blogija (ehk siis Lipsuke :D) elab Räpinas. Mitte et see talle nii vajalik info oleks, sest ta ei loe ühtegi blogi, aga mis siis 😀

Käisime reedel Räpinas Provintsi kohvikus, kus mu kallim ka varem käinud polnud. Täitsa normaalne koht oli, olime seal tagumises saalis ainukestena – seega suhteliselt privaatne olemine oli 🙂

Laupäeval magasime poole päevani ja käisime enne Tartusse suundumist Võrus. Mu kallim tunneb Võru linna ka päris normaalselt, kuigi Räpinat teab ta muidugi rohkem (No Põlvast muidugi rääkimata, mis ta kodulinn on). Võrus käisime ühes väga hubases kohvikus nimega Taevas, mis oli väga ägeda atmosfääriga! 🙂

Tulime laupäeval sellepärast Tartusse tagasi, et tal oli ühele sünnipäevale minek ning mina pidin ülivara tuttu minema, sest pidin pühapäeval kell 06.00 ärkama. Andsin talle oma korteri varuvõtmed ja ta siis öösel tuli minu juurde.

Pühapäeval kell 06.00 ärgata oli minu jaoks piin, aga kuna suundusime töökaaslastega Robotexile, siis oli start kell 07.30 kontorist. Jätsin oma kallima enda juurde tuttu ja jäi diil, et ta jääbki minu juurde ning pühapäeva öö saame ka veel koos olla (kuna tal on sel nädalal õhtune vahetus tööl, siis ta ei pidanud ülivara esmaspäeval ärkama).

Robotex oli vinge kogemus ja kuigi meie meeskond edasi ei saanud, siis tegid nad suure töö ära! Mina tehnilisest poolest nagunii midagi ei jaga, aga nad olid väga tublid – eriti kaks, kes lausa terveks laupäeva ööseks Messikeskusesse jäid, et meie robotile elu sisse puhuda. Ehk oli asi selles, et sel aastal jäi see asi viimasele minutile  – järgmisel aastal saab varem asju ajama hakata 🙂

Jõudsime Tartusse tagasi kella 16.30ks juba, sest kuna me peavõistlusele ei kvalifitseerunud, siis lõppeski meie jaoks see kahjuks varem ära. Mu kallim võttis mind kontori juurest peale ning käisime veel kord Mäkis burksi söömas.

Õhtul minu juures olles vaatasime “Roaldi nädala” korduse ära, kus sel korral räägiti Elmari tutvumissaatest. Nojah, seal olid päris omapärased inimesed, aga nagu öeldakse – tänapäeval leiab iga pott oma kaane. Hiljem sai ka telekast “Sangarid” ära vaadatud, mille kohta mu sõbranna ütles, et suhteliselt keskpärane film on. Oli tõesti suhteliselt keskpärane, ei midagi erilist.

Mind ajas esmaspäeval jälle äratuskell üles (sel korral õnneks kell 08.05, mitte kell 06.00 :D) ja mu kallim sai minu juurde tuttu jääda, kuna tema töö algas Põlvas alles kell 14.30. Seega jätsime hommikul hüvasti ja nii ma tööle suundusingi. Kui ma õhtul koju tulin, siis ta oli nii armsalt prügikasti välja viinud ja diivani kokku pannud ning kõik ilusti oma kohale pannud (ma pole siiani veel magamistuppa voodit ega madratsit muretsenud, seega elangi hetkel elutoas, aga seal on nagunii telekas, mida mulle vaadata meeldib :D). Ilma et ma oleksin midagi pidanud paluma 🙂 Sellised väiksed žestid on minu meelest nii armsad 🙂

Üldse oli kogu nädalavahetus jälle nii super, aga temaga koos olles see ongi niimoodi. Nüüd näeme teineteist jälle ülehomme, aga suhtleme igapäevaselt telefonis ning sõnumite teel. Mulle meeldib mu kallima puhul see, et ta näitab oma emotsioone välja, ta ütleb mulle, et ta igatseb mind, et olen talle kallis, et ta on minusse armunud (sest ma ise tunnen tema puhul ju täpselt samamoodi). Me teame küll teineteist suhteliselt vähe aega, aga mis siis – ikkagi on hea selliseid asju kuulda. Kuna ma ise olen selline inimene, kes näitab oma emotsioone välja, siis nüüdseks olen ma taibanud, et sarnase mõttemaailmaga mehed meeldivad mulle väga 🙂

Minult on küsitud, et mis ma oma kallima hüüdnimeks siin blogis panen. Ja teate – ei pane mitte midagi. Ei mingit iseloomustavat sõna, ei mingit muud sõna. Kutsungi teda oma kallimaks 🙂 Ma olen nendest igasugustest muudest sõnadest vist vaikselt välja kasvanud.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

Mul on hea meel, et asjad just nii kujunesid :)

Täna sai Pahades Poistes ja Mäkis kallimaga söömas käidud. Ma ei mäletagi, millal ma viimati Mäkis käisin, igal juhul oli see aastaid tagasi. Neil oli endiselt alles see suurepärane juustukook, mis neil ka aastal 2013 olemas oli! Mõned head asjad õnneks ei muutu 🙂

Rääkisime ka üldiselt suhetest ja ma mainisin talle (mida ta juba ka teadis, sest ma rääkisin talle seda kolmandal kohtumisel), et ta ei olnud päris esimene Tinderis kohatud noormees. Ühega ma suhtlesin pikemalt, aga ei näinud teda kunagi, sest ta vedas mind sajaga alt. Pidi kord Tartusse tulema ja siis mina Raplasse minema (ta oli Raplast pärit), aga alati vedas viimasel minutil alt. Tema oligi see, kellega ma siis kohe suhtlema hakkasin, kui Härraga lahkuminek ees terendas. Mingil ajal hakkas see suhtlus temaga kahtlane tunduma, sest ta suhtles alati kindlatel kellaaegadel ning ta Facebook oli suhteliselt varjatud. Mõnesid pilte küll nägi, aga suurt mitte. Ja lõpuks ma enam ei viitsinudki sellise inimesega suhelda, kes tekitas kahtlusi, et ta vbl elab topeltelu. Ja lisaks mulle ei meeldi sellised inimesed, kes viimasel minutil kogu aeg alt veavad.

Sain paari Tinderi noormehega Tartus kokku. Üks oli iseloomult ülitore ja mina meeldisin talle, aga kahjuks tema mulle välimuselt mitte. Ärge saage valesti aru – välimus ei ole minu jaoks teps mitte kõige olulisem, aga mingi tõmme peab ikka olema. Ta ise kribas mulle Facebooki veel pärast esimest kohtumist ja tahtis uuesti kohtuda, aga ma ütlesingi, et niisama sõbrana võib jah suhelda, millest ta ise järeldas, et ma pole huvitatud. Tinderis küll match tekkis, sest muidu ta poleks saanud mulle kirjutada (ja järelikult ühel pildil jäi ta mulle siiski silma, et match üldse tekkida saaks. see oligi hea pilt, aga laivis teda kohates seda efekti absoluutselt ei tekkinud).

Siis nägin ühte noormeest, kes välimuselt oli täitsa minu maitse, aga sisemus kohe üldse ei meeldinud. Ärevaks tegi ka see, et kui teineteist Facebooki sõbralisti lisasime, siis sain ma aru, et ta kandideerib oma elukohas EKRE ridades (ta ei elanud Tartus, vaid väiksemas kohas). Ma ei ole kunagi tahtnud kedagi tema politiiliste vaadete pärast hukka mõista, aga… kui ta mõtleks samamoodi nagu Martin Helme, et 27-aastane lastetu naine on väärtusetu sitt, siis… poleks meil suurt midagi rääkida.

Ma siiski sain temaga kokku ja poliitikast me ei rääkinud, kuid ilmselgelt oli ta liiga noor. 24 ei pruugi olla mõttelaadilt liiga noor, aga tema kindlasti oli. Kui ma küsisin talt, et mida ta naistes hindab, siis ega ma suurt juttu oodanudki, aga ta ütles vaid, et muu pole absoluutselt oluline, aga seks peab hea olema. No eks seda ka, aga kui ma küsisin, et no ehk veel midagi, siis muu teda ei huvitanud. Sain aru, et oleme liiga erinevas ajajärgus oma elus, pealegi oli ta täiega kidakeelne mees, kellelt pidi sõnu tangidega välja kiskuma. Tema hakkas ka hiljem Facebookis suhtlema ja küsis, et kas võiksime veel näha. Vana Jaanika oleks ehk teise võimaluse andnud, sest välimuselt oli ta vägagi minu tüüp, aga sisemuses ei köitnud mitte midagi… Seega ütlesin talle, et me oleme liiga erinevad inimesed. Nägin teda juhuslikult Vabankis mõned nädalad pärast seda ja seal paar sõna vahetasime. Ta hakkas uuesti järgmisel päeval Facebookis suhtlema ja ma ütlesin talle sama, et me oleme liiga erinevad inimesed.

Ühe noormehega sain lausa kaks korda kokku, kes tundus sisemuselt ja välimuselt täitsa okei olevat, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna mahtuda tundus võimatu. Pealegi ma olen arvamusel, et kui inimene tahab suhelda, siis ta leiab aja selleks. Seega ka see asi vajus soiku.

Ja siis ma kohtusingi oma kallimaga. Pärast temaga kohtumist ei käinud ma enam kellegi teisega väljas. Ta oli ka esimene Tinderi kutt, kellega ma suudlesin (ja ka ainuke noormees, kellega ma pärast Härrat suudelnud jne olen). See suudlus toimus teisel kohtumisel, kui ta mu koju ära tõi. Tema köitis mind kogu kompotina. Ja mind mitte teps ei häirinud see, et ta on 180 cm – ehk siis 2 cm lühem kui mina. Mulle meeldis, et saime vabalt rääkida ja juba siis tundus, et temaga tahaks kindlasti veel kohtuda.

Ehk siis kokkuvõtteks võin ma öelda, et ma olen väga õnnelik, et asjad just nii kujunesid 🙂 Ta tõi täna mulle jälle lille ja see oli armas. Ma vist polegi kunagi nii lühikese ajaga nii palju lilli saanud 🙂 Mulle sellised detailid meeldivad 🙂

Lühike postitus

Need igaõhtused telefonikõned on ikka nii armsad. Ja juba homme näen ka teda. Ma olen tegelt sisimas alati selline ninnu-nännu olnud ja mulle hullult meeldib selline asi, aga vahepeal ma olin unustanud, et minus selline pool üldse peidus on. Nii hea on seda poolt jälle avastada 🙂

Armas nädalavahetus :) / Paar õuduka soovitust (“The Boy” ja “The New Daughter”)

Nädal jälle nii kiiresti läinud, et pole aru saanudki. Käisin korraks laupäeval ka kontoris, sest järgmisel pühapäeval osaleme töökaaslastega ühel võistlusel – seega seoses sellega oli vaja detaile paika panna. Minu teema küll see tehniline pole, sest sellest ei jaga ma mitte midagi 😀 Ma olen lihtsalt seal pigem kambavaimu pärast kaasas – saan niisama pilte klõpsida ja meie tiimile pöialt hoida ning hääle ära karjuda 😀 Kui juba häälest rääkida, siis see kurivaim on viimasel ajal tahtnud ära minema hakata ning veidike köha tuli ka, aga hakkab vist vaikselt tagasi tõmbuma. Ilma hääleta on mul väga raske oma tööd teha, võiks öelda, et lausa võimatu.

Sel nädalavahetusel oli mu kallim ka Tartus minu juures (hehe, paar tundi tagasi panime Facebooki ka, et oleme teineteisega suhtes – meil sai  kusjuures täna täpselt kuu aega esimesest kohtumisest). Uuel nädalal näeme nädala keskel ka, juba teisipäeval näiteks. Ning järgmisel nädalavahetusel suundun mina tema juurde 🙂

Selle kuu aja jooksul on meil tekkinud üks traditsioon – me vaatame peaaegu alati koos mingit õudukat. Kahte neist ma soovitaksin ka –  The Boy  ja The New Daughter – ei teagi, kas järgmised, mida me vaatame, peaksid kandma pealkirja The Girl ja The New Son? 😀 Need eelmainitud ja soovitatud õudukad ei ole omavahel kuidagi seotud, lihtsalt minu meelest väga huvitavad. Mulle sellised “Sae” moodi õudukad ei ole kunagi meeldinud, õudukatel peab ikka mingi huvitav lugu ka olema. Igal juhul, kellel on Telia filmiriiul, siis soovitan vaadata neid kahte õudukat – on piisavalt õudsed, aga samas ei kisu mõttetult igavaks või labaseks ära.

Väga tore nädalavahetus oli jälle. Just täna arutasime ka, et kuigi me teame teineteist ainult kuu aega (no esimesest kohtumisest on kuu möödas, suhtlema hakkasime varem, Facebookis oli ta mul septembri lõpus juba), siis tegelikult tundub see meile endile pikem aeg olevat. Lihtsalt kuu ajaga on nii palju juhtunud, et ju sellepärast tundubki pikem aeg. Ma olen väga õnnelik ja naudin iga hetke, mil temaga koos olen 🙂 Ja kui ka ei ole koos, siis need igapäevased telefonivestlused ja armsad sõnumid, mis me teineteisele saadame, kui tööl oleme – see kõik meeldib mulle! Lugesin just ära, et kuu aja jooksul oleme 75 smsi omavahel vahetanud  😀 Vanakooli värk, sest Facebookis me nii palju ei chati, ta ei ole seal üldse nii aktiivne kui mina 😀 Kuna ta hiljuti kolis ja moblas tal üldse andmesidet pole ning WIFI-t pole ka veel korterisse hankinud, siis seda enam (minu juures saab ta muidugi alati WIFI-s käia). Kui ta minu juurde esimest korda ööseks jäi, siis mu parim sõbranna teadis seda. Ja kuna ma olin siis üle 24 tunni Facebookist eemal olnud, siis ta saatis mulle moblale sõnumi ja küsis, kas minuga on ikka kõik okei 😀 Pärast sõbranna ütleski, et ta oligi kindel, et saab olla ainult kaks varianti – kas kõik on superhästi või ma olen tooli külge kinni seotud ning peab abiväge kutsuma 😀 Õnneks oli tegemist esimese variandiga 😀

Sellest ma olen vist juba kirjutanud, et mu teine sõbranna läks kunagi paanikasse, kui ma polnud neli päeva Facebookis midagi seinale lisanud ega vastanud ka kohe telefonile (olin kuskil eemal). Õnneks helistasin suht kohe tagasi, aga ma olen jah selline hull Facebooki inimene 😀 Samas see on ka mu ainus sotsiaalmeedia patt, sest Twitterit, Intstagrami ega Snapchati vms mul pole. Ei plaani teha ka.

Nägin reedel ka seda naissoost blogilugejat, käisime Pahades Poistes söömas. Väga tore oli! Laenasin talle ka ÄSK-i küsimusi – nüüd saab oma kallimaga seda mängida 🙂

Tantsutundides olen vahepeal täiesti uue tantsuna merenguet õppinud ja nüüd on bachatas juba mõned keerutused juurde lisandnud. Seega edeneb 🙂 Ma olen oma tempoga (ehk üldsuse mõttes kindlasti aeglane :D), aga mis siis 🙂

Kui see pisikene köha ka nüüd täiesti ära kaoks, siis oleks elu nagu paradiisis 🙂

Kas uuesti inimesi usaldama õppida on kerge? / Kui keegi sulle naeratuse näole toob :)

Minult on tihti küsitud, et kuidas ma alati suudan inimesi usaldada. Kas või uuesti usaldama õppida, sest tihti inimesed muutuvad aastate jooksul rohkem kibestunuks. Eriti just siis, kui nad vastu näppe saavad. Ja seda viimast on mul küll elus ette tulnud  piisavalt – nagu me kõik juba teame 😀

Ma olen alati sisimas olnud selline roosamannavahulik neiu, kes on uskunud ilusatesse tunnetesse. Ma ei ole mitte kunagi olnud see naine, kes on arvanud, et kõik mehed on halvad, sest noh – mul pole ju nendega minevikus vedanud. Ma isegi ei ütleks, et pole vedanud, sest mõned inimesed lihtsalt ei sobigi kokku pikemas perspektiivis. Selline on lihtsalt elu. Ma olen minevikus ka üritanud olla see kibestunud naine, sest ühiskonna jaoks oli selline suhtmine vägagi normaalne, sest sa pead ju enda südame sulgema – äkki saad lõpuks uuesti haiget jne. Aga ma ei suutnud ega tahtnud olla see naine. Ma tahtsin olla see rõõmsameelne naine vaatamata kõigele, mis halvasti oli läinud. Ja mida aeg edasi läheb, seda rohkem ma olen see naine. Nii mõnigi on minult küsinud, et kuidas sa ometi ei karda, et äkki läheb kõik jälle halvasti, et äkki sa ei tohiks nii avatuna oma südant hoida… Aga ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen iseloomult selline avatud inimene. Ja ma ei taha mängida mingeid mänge, kui mulle reaalselt keegi meeldib, sest ma alles suhteliselt hiljuti läksin lahku ning mulle on jäänud mulje, et hea tava näeks vist ette, et vähemalt aasta otsa oled üksinda… Ja alles siis oled võimeline uuesti õnnelik olema. Aga kui ma tahan praegu õnnelik olla? Tahtma ei ole isegi õige sõna, sest ma lihtsalt olen õnnelik, ilma et ma peaksin seda üldse tahtmagi. Kas ma peaksin siis ikkagi ootama, sest muidu võib kõik peeti minna?

Ma leian, et keegi pole haigetsaamise eest kaitstud. See võib alati juhtuda – seega pole suurt vahet, kas ma siis ootan mingi aeg, sest noh – seda normaalsed inimesed ju teevadki. Nad ootavad, kuni eelmised haavad paranevad ja lähevad siis oma eluga edasi. Aga kui mul ei ole haavu, mis vajaksid paranemist? Kui uuesti vallalise maailmaga liitumine oli minu jaoks rõõmus sündmus, sest mu eelmine suhe ei olnud enam ammu see, mis mind õnnelikuks tegi. Kas ma peaksin siis ka ootama, sest normaalsed inimesed just nii teevadki?

Ilmselt sõltub see konkreetselt inimesest. Mõnel on ka siis raskem oma südant avada, kui talle keegi reaalselt meeldib. Mina selline ei ole. Mida aeg edasi läheb – seda rohkem ma olen mõistnud, et need mängud, et appi, ma ei tohi kellelegi nii ruttu vastata ja pean jätma hullult raskesti kättesaadava mulje jne – ma olen selle jaoks liiga vana. Kui inimene tahab minuga suhelda, siis ta suhtleb. Ja kui ei taha, siis ta ei suhtle. Nii lihtne see ongi.

Tinder viis mind kokku juhuslikult ühe inimesega, kes on mind viimasel ajal väga palju naeratama pannud 🙂 Kui ta alguses mulle Tinderis kirjutas, siis ma ei osanud temast suurt midagi arvata, aga vahetasime Facebooke ning ta vahel ikka kribas. Aja jooksul hakkas ta mulle aina enam huvitava inimesena tunduma.

Lõpuks saime siis kokku ning ta tõi mulle lille, mis oli väga armas žest 🙂 Olin tema jaoks päris esimene tutvumisportaali deit ning ta oli üpris veendunud, et kõik mehed toovadki esimestel kohtamistel lilli. Võib-olla teistele naistele toovadki, aga mul on ülivähe selliseid esimesi kohtumisi olnud, kus mees oleks lille toonud 😀

Kuna ta ei ela Tartus, vaid umbes 45-minuti autosõidu kaugusel siit, siis me igapäevaselt päris ei näinud. Aga ta käis siiski üpris tihti Tartus, sest üle nädala meie töögraafikud klapivad paremini. Kui ta on õhtuses vahetuses tööl, siis ta jõuab nii hilja koju, et mina juba hakkan suht unemaale minema. Õnneks nädalavahetused on meil alati mõlemal vabad.

Ta tõi mulle kommikarpe ja veel lilli ning helistas igapäevaselt. Ta helistas esimest korda pärast meie teist kohtumist ja me rääkisime kaks tundi telefonis. Ja pärast seda oleme me igapäevaselt telefonis suhelnud. Kui tal on õhtune vahetus, siis ta helistab mulle just siis, kui mina hakkan varsti unemaale minema. Ning kõik nädalavahetused oleme koos veetnud, nädala keskel oleme ka päris tihti kohtunud (siis kui meie graafikud paremini klapivad ehk üle nädala).

Kui ta esimest korda minu juurde ööseks jäi nädalavahetusel Tartus, siis me mängisime ÄSK-i. See oli äge, sest ma sain temast veel rohkem teada. Ma naudin tema puhul seda, et mul ei teki kordagi seda tunnet, et mina räägin 80 protsenti ja tema 20 protsenti. Ta on jutukas, räägib oma mõttemaailmast, küsib küsimusi, jätab asju meelde jne. Vahel ma mõtlen, et kuidas see saab üldse nii olla, et ma tunnen teda ülivähe, aga ma tean, mitu last ta tahaks kunagi tulevikus saada jne. Mul pole kunagi elus sellist olukorda ette tulnud, kus ma tean kedagi nii põgusalt, aga olen kursis juba selliste detailidega 😀

Just möödunud nädalavahetusel käisin ma ta kodulinnas, nägin ta vanavanemaid, vanemaid, tema sõpru. Ja ka tema korterit, mille ta just endale ostis. Laupäeval toimus seal selline soolaleivapidu, kus tutvusin ta sõprade ja nende elukaaslastega. Kõik suht teadsid minust, sest ta oli meist koos pildi Facebooki pannud. Ta vend teadis minust juba siis, kui ta esimest korda Tartusse minu juurde ööbima jäi, sest ta helistas talle ning talle vastati, et ta on Jaanika juures. Mina panin meist sellel üritusel ühe koos pildi Facebooki.

Tema vanavanemad kallistasid mind kohe, kui nägid – see oli üliarmas (käisime nende juurest läbi laupäeval)! 🙂 Nad ka teadsid minust juba. Ta vanaisa võttis kohe pilli välja ning hakkas mängima, see oli nii ehe ja armas vastuvõtt! 🙂 Kuna mul endal ei ole kunagi selliseid toredaid vanavanemaid olnud, siis ma hullult naudin seda, kui kellelgi need on. Mina pole oma vanaisasid kunagi näinud, nad surid enne minu sündi. Mu üks vanaema suri, kui ma olin kaheksane ja teine suri kolm aastat tagasi, aga nagu ma olen kirjutanud ka, siis selle viimase vanaemaga ei olnud ma kunagi lähedane inimene.

Ta nägi eile minu sõbrannat, kes elab seal sama linna lähedal, kus tema. Lisaks Tartus nägi ta mu tädi ja tädi abikaasat (mu tädipoeg elab näiteks samas külas, kus tema vanemad, aga ma ei suhtle nii palju oma tädipojaga. ja ta vanavanemad elavad samas külas, kus mu sõbranna ning ta enda maakodu on ka seal külas). Tal pidi eile küll rahvatants olema, aga kuna see jäi ära, siis saime kauem koos olla, ta tõi mu Tartusse ära (siis käisimegi mu tädi juurest läbi), vaatasime pärast minu juures “Su nägu kõlab tuttavalt” ning umbes kell 01.00 öösel hakkas ta minu juurest koju sõitma.

Vot sellised lood siis 🙂 Tahtsin oma rõõmu jagada 🙂

 

 

 

Käisime lasketiirus!

Käisime töökaaslastega lasketiirus reedel. Megaäge oli, aga ma olin eriti möku 😀 Ma pikalt muljeid jagama ei hakka, lisasin mõned videod, millest võib ise aru saada, et ma olin täiega möku (kui videotele klõpsida, siis peaks neid õigetpidi nägema, ainult see kuvatõmmis on valepidi). Aga mulle ikkagi meeldis! 🙂

Kuigi ma olin ilmselt kõige mökum laskja, keda iial nähtud, siis mulle ikkagi meeldis! Ühte relva ma ei suutnudki õigesti põse juurde tõsta vms, juhendaja lasi ka lõpuks mul seda puusa juurest lasta (mitte see, mis käes on). Naljakas, kuidas mõnes asjas võib nii möku olla, aga ikkagi oli kogemus minu jaoks nii vinge 😀 Ma lasin küll suht enda märgist mööda ja need, mis pihta üldse läksid, olid hoopis töökaaslaste omad 😀

 

 

 

 

 

Viga

This video doesn’t exist

 

 

 

 

 

 

 

Viga

This video doesn’t exist

 

 

 

 

 

 

Viga

This video doesn’t exist

 

 

 

 

 

 

Viga

This video doesn’t exist