Teistega võrdlemisest ja kuvanditest, mis inimesed sinust loonud on (ja mis imekombel muutuvad, kui sa enam nende arvates mõttetu asjaga ei tegele)

Ma lugesin Briti postitust illusioonidest ja hakkasin isegi ühele huvitale fenomenile mõtlema. Mitte just konkreetselt sellele teemale, aga tema kommentaarides välja tulnud aspektile, et miks inimesed end alatihti teistega võrdlema kipuvad. Ei ole vist väga olemas inimesi, kes poleks mitte kunagi end kellegagi võrrelnud – ja kahjuks ka tihtipeale tundnud, et nad on vähem väärtuslikud, sest nende arvates on alati keegi neist parem. Vahet pole siis, kas ilusam, rikkam, iseloomult parem, edukama karjääriga jne.

Ka mina olen end teistega võrrelnud. Alguse sai see juba varajases lapsepõlves, kus ma tundsin, et ma olen liiga vaene. Teistel oli alati rohkem raha. Kui Puhjas elades sai veel hakkama, sest nii väga rikkaid ehk polnudki meie klassis, siis Tartusse kolides lõi reaalsus ühele 11-aastasele lapsele kannaga näkku, sest järsku juhtusin ma päris rikaste inimeste klassi, kus vaesus oli häbiasi. Ma süüdistasin oma vanemaid alati selles, et mul mitte kunagi raha ei olnud, mis tõi kaasa ka selle, et ekskursioonidel jäi enamasti käimata.  Ainult 7-ndas klassis sain Lahemaale minna ja sedagi niimoodi, et ise selleks mitmeid kuid raha kogusin (siis ma sain 150-kroonise lasteraha enda arvele – ehk siis seda raha kogusingi mitmeid kuid, sest kahepäevane ekskursioon Lahemaale maksis ligemale 800 krooni). Täiskasvanuna ma mõistsin, et nad andsid endast kõik, mis neil oli, seega ma sain sellest mingist lapsepõlve vaesuse traumast üle. Kahju on mul aga sellest, et ma ei jõudnudki emale enne tema surma öelda, et see kõik, mis ma talle terve elu ette olin heitnud, on nüüdseks hoopis teise vaatenurga saanud. Mu mõttemaailm oli 21-aastaselt juba muutunud, aga ma ei tunnistanud kunagi seda oma emale. Nii et kui sa, armas emake, seda blogi kuskilt pilvepiirilt loed, siis näed – su tütrest ei kasvanudki tänamatu jõnglane 😀

Teine asi, milles inimesed end teistega võrdlevad, on ju teadmised ja hinded. Algklassides oli see olematu, sest ma olin üdini hea õpilane, aga põhikoolis läks asi käest just reaalainetes. Mina, kes ma olin Puhjas matas kogu aeg viieline (paar korda oli vist neli ka), hakkasin Tartu koolis järsku põruma. Lõpuks sai mul nii kõrini sellest matemaatikast, et ma hakkasin kontrolltöid pinginaabrilt maha viksima. Ja seda ma tegin aastaid, seega jäi mul reaalselt nii suur auk teadmistesse sisse, mis maksaks mulle ilmselt siiani kätte, kui ma peaksin 6-8 klassi matemaatikaülesandeid lahendama. Ma ilmselt ei saaks hakkama. Ja ehk sel ajal tekkiski mul see küsimus, et miks ma matas nii loll ometi olen, mis jätkus ka gümnaasiumis. Ehk siis ma tundsin, et ma olen saamatu matemaatikas, aga ma ei osanud märgata seda, et ma kirjutasin üle prahi kirjandeid (mida meie õpetaja ka päris tihti ette luges). Nüüdseks olengi ma mõistnud, et igal inimesel on asjad, milles ta on hea, aga samas on ka neid asju, mida ehk nii hästi ei osata.

Kui gümnaasium läbi sai, siis tekkisid suhted. No Esimene tekkis mu ellu juba 10-ndas klassis, aga 12-ndat klassi alustasin ma uuesti vallalisena. Kui ma Võrratust 22-aastaselt lahku läksin, siis ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas teised alati suhteid hoida oskavad, aga mina ei oska. Kuna enne Võrratut oli olnud just ebaõnnestunud suhe Egoga ja enne seda veel Omakasupüüdmatuga, siis ma tundsingi, et kõik teised on paremad selles suhtemaailmas; et kõik teised teevad paremaid valikuid. Siis tekkiski mul see küsimus, et miks mina niimoodi ei oska? Ehk siis ma võrdlesin end nende inimestega, kes olid osanud kohe endale toreda kaaslase leida. Hiljem ma mõistsin, et nendel inimestel on vedanud, et nad on suutnud endale õige kaaslase leida, aga samas tänasin ma siiski õnne, et ma oskasin nendest valedest meestest enam-vähem õigel ajal lahku minna (vahet pole siis, kes kelle maha jättis). Ma hakkasin hoopis mõtlema, et küll minu aeg ka millalgi tuleb 🙂

Ja muidugi siis veel töö ja karjäär. Kui ma saatejuhina töötasin, siis ei olnud see paljude jaoks mingi õige töö, sest see polnud nagunii täiskohaga, pealegi oli selle formaat enamike jaoks vastuvõetamatu. Mulle see alguses tõesti meeldis, sest see oli uudne, telekas oli vinge olla jne, aga paljud leidsid ikka, et selline asi ei saa ju inimesele meeldida. Või vähemalt ei tohiks meeldida, sest ühiskonna poolt on kindlad normid paika pandud, mida tohib teha ja mida mitte. Hiljem ma tõesti tüdinesin sellest, aga eks see oli juba asjade loogiline käik –  3,5 aastat on sellise töö puhul liiga pikk aeg.

Kui ma oma praegusesse töökohta IT-firmas kandideerisin, siis öeldi mulle vestlusel, et neile väga meeldis see, et vaatamata sellele, et ma ei oma absoluutselt mitte mingisugust IT-tausta, ma julgesin seda teha. Sest paljud ei julge. Jah, mu töö ei puuduta IT-valdkonda, sest ilmselgelt mina koode kirjutada ei oskaks ega saaks, kuid ma saadan välja väga tehnilisi uudiskirju ja suhtlen inimestega telefonitsi teemadel, mis siiski nõuavad natuke tehnilist teksti. Mitte küll väga palju, aga siiski.

Ja nüüd järsku vaatavad need samad inimesed mind hoopis teise pilguga, kelle jaoks ma kunagi olin see “mõttetu saatejuht”, kes muuks ei kõlbagi. Mõttetu saatejuht on sellepärast jutumärkides, sest minu arvates pole ükski töö mõttetu, kui see inimesele mingil ajaperioodil meeldinud on. Ehk siis see konkreetne näide näitab ära selle, millise kuvandi inimesed sinust loonud on. Tegelikult ei ole ju mina inimesena muutunud, ma olen ikka sama Jaanika, aga ma lihtsalt tegelen nüüd millegi muuga. Saatejuhina ma lihtsalt paljude inimeste arvates ei sobinud sellesse malli, kus inimesed elama peavad, sest see polnud tõsiseltvõetav amet. Ja nüüd järsku nagu sobin, sest ma tegelen millegi muuga.

Mina olen jõudnud oma elus ajajärku, kus ma ei võrdle enam end teistega. Ma ei ole halvem ega parem kui teised, ma olen mina ise. Elan vaikselt oma elu Härra ja kilpkonn Islandiga, naudin tulevast nädalavahetust  jne 🙂

Kui inimesed end võrdlevad ja tahavad alati võitjaks jääda, siis on nad juba eos kaotanud. Sest alati on keegi, kellel on kenam mees, edukam karjäär, paremini käituvad lapsed, rohkem raha, ilusam kodu, treenitum keha, kirglikum seks jne. Seda nimekirja võiks lõputult jätkata, sest kuigi Artur Alliksaare luuletus ütleb, et ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu, siis sama hästi võiks ka öelda: “Pole paremat ega halvemat sina, on ainult üks sina.” Armasta seda sina, sest teist sul võtta pole. Või vähemalt mitte kuni järgmise eluni 🙂 Ära võrdle ennast kellegagi, ära pea ennast kellestki paremaks või halvemaks, sest sa ei ole seda. Inimestel on lihtsalt erinev elu, erinevad proriteedid, erinev ellusuhtumine. See ei tee neist sinust ei halvemaks ega paremaks. Nemad on nemad ja sina oled sina. Nii lihtne see tegelikult ongi!

Aga et selle teadmiseni jõuda, läheb vahel päris palju aega. Kas teie olete end kellegagi võrrelnud? Kas teie olete kellestki mingi kuvandi loonud või on teist see loodud, mis hiljem on ehk hoopiski muutunud?

Advertisements

E-Roticu kontsert Atlantises/ Mingisugune Janek on end tõesti segi kamminud…/ Üdini headest inimestest (ainult selle mulje põhjal, mis meedias on neist jäänud)

Minu nädalavahetus algas sellega, et sõbranna ja ta kallim tulid meile külla. Istusid meie juures paar tunnikest, sai maast ja ilmast lobisetud, aga siis hakkasid nad minema. Meie Härraga suundusime ka välja, sest meil oli plaan Atlantisesse E-Roticut kuulama minna. Mina, vana retropeer, olen ju alati sellistel üritustel nagu viis kopikat kohal. Kuna Härra oli kaine autojuht, siis läksime kõigepealt võtsime Härra sõbra ka peale ja pärast seda suundusime Atlantisesse.

Tegelikult olen ma jõudnud oma elus sellisesse punkti, kus ma ei jaksa enam öösiti üleval olla, liiati veel klubides hängida. Aga kuna E-Roticut tahtsin kangesti näha, siis tegin sel korral erandi. Ma olen jah pigem nüüdseks juba selline inimene, et välja minnes ma pigem eelistan pubisid kui klubisid. Klubidesse veangi ma end siis, kui ma tean, et hea esineja on tulemas. Või kui seltskonnaga mingi minek on. Muudel juhtudel väga ei viitsi enam.

Kui olime klubisse jõudnud ja baarileti lähedal seisime, juhtus üks väga kummaline asi. Nimelt tuli minuga rääkima üks noormees, kes mind nimepidi kõnetas. See viimane ei ole väga kummaline, sest kuna ma olin ikkagi 3,5 aastat saatejuht, siis mõned ikka tunnevad ära. Ma siis küsisingi, et kas ma tean seda tüüpi, millepeale ta ütles mu ees – ja perekonnanime. See viimane pole ka veel kummaline, sest seda teatakse samuti. Kuid kui ma siis küsisin, et kust ta mind teab (eeldades, et ta vastabki saatest), vastas tüüp midagi sellist: “Sa ei mäleta? Kaks kuud tagasi käisime ju siinsamas klubis. Janek olen.” Ma siis selgitasingi noormehele, et ta on segi läinud, sest mina ei tea ühtegi Janekit, liiati pole ma ka kellegagi neist klubis aega veetmas käinud – veel vähem nii hiljuti. Härra vaatas mulle kahtlaselt otsa ja küsis: “Mis mõttes kaks kuud tagasi käisite klubis?” Ma siis ütlesingi tüübile, et ta ajab midagi konkreetselt sassi, sest mina pole temaga küll klubis käinud, isegi aastaid tagasi mitte, sest mul pole õrna aimugi, kes ta on. See Janek ütles siis sellepeale, et ehk tõesti ajab midagi sassi ning kõndis minema. Nii et kes iganes sa Janek olid, su nali polnud eriti humoorikas! 😀 Vbl mõtleski, et viskab killu maha, kui mind nii imelikku olukorda paneb.

Me passisime suht enamus aega enne E-Roticu esinemist retrosaalis. Härra haigutas juba suht varsti, mina ka 😀 Me tulime ekstra E-Roticu pärast, aga kuna tahtsime tasuta sisse saada, siis tuli enne südaööd kohale minna (kuni südaööni oli naistele nagunii tasuta ja meestele Facebooki attendiga tasuta. Hiljem oleks pilet 10 eurot olnud).

E-Roticu ajaks läksime siis peasaali, eriti palju rahvast ei olnud. Mina kusjuures ei olnud väga kursis, millised need lauljad välja peaksid nägema, sest nende videod on alati multika moodi olnud, lives ma pole neid kunagi näinud. Härra sõber ütles, et mustanahalisest tüüp ei olevat see, kes 90-ndatel oli, et see on keegi uus. Naine oli aga sama muidugi. Ütleme nii, et ma ootasin esinemisest midagi enamat, nad ainult pool tunnikest laulsid ning väga paljud tuntud lood jäid üldse esitamata. Aga see naine nägi täiega seksikiisu välja – ja tegi laval ikka selliseid liigutusi nagu hakkakski kohe seksima 😀 Aga noh, vähemalt on nüüdseks linnuke kirjas, et E-Rotic on laivis nähtud! 😀

Ahjaa, seda tahtsin ka veel peo kohta mainida, et kui ma WC-sse läksin, siis ma nägin seal ühte hästi tuttavat naist. Mul on nägude peale üldiselt hea mälu ja kuigi ma “Hüpnotisööri” ei vaata, siis ma reklaamis olen seda naist näinud. Ma siis küsisingi temalt, et kas ta on see hüpnotisöör sealt saatest 😀 Ta mainis, et on jaa, et nüüd juba hakatakse teda mujal ka ära tundma. Ma olen vist maininud ka, et ma ei vaata mitte ühtegi esoteerikaga seotud saadet, sest kuna ma nii pikalt olin sellega mingil määral seotud, siis nüüdseks on mul sellest teemast oksendamiseni.

Seega igasugused selgeltnägijate tuleproovid ja sensitiivid otsivad lahendust vms on saated, mida ma mitte iial ei vaata. Minu meelest on tänapäeval iga teine juba mingil moel esoteerikaga seotud, kohati lausa moehaigus, ma ütleksin. Aga samas – kui turgu on, siis miks mitte. Lihtsalt minul isiklikult on sellest kõrini, sest ma olen seda nii palju kuulama pidanud 😀

Pärast E-Roticu kuulamist läksime otsejoones koju tagasi, sest ainult selleks me sinna läinud olimegi. Viisime kõigepealt muidugi Härra sõbra ära. Kui me koju jõudsime, siis läks jutt kuidagi sellele, et kes on eestlastest selline üliarmas naine ja kes mitte. Et armas siis just selles mõttes, et on alati hästi roosamannavahuline ja rõõmus. Härra ütles, et tema arvates see “Eesti Laulul” käinud Ariadne näiteks on selline naine, Grete Klein aga absoluutselt mitte, et viimane on just selline pigem natuke ülbem (Grete tuli jutuks sellepärast, et “Padjaklubi” Laura tegi Ariadnega koos video). Et muidugi ainult selle põhjal, mida meedias nende inimeste kohta nähtud ja kuuldud on, sest isiklikult me neid inimesi ju ei tea. Lisaks ütles Härra, et mina ei ole ka selline roosamannavahuliselt armas neiu, sest ma võin alguses päris kurja mulje endast jätta 😀 Vot siis, mis kõik välja tuleb 😀

Kuid jah – minu enda jaoks on ka Ariadne pigem sellise särasilmse päikse mulje jätnud, Grete Klein aga jah pigem sellise natuke ülbema mulje (kui neist kahest rääkida). Kui ma endast räägin, siis ma tõesti ei ole selline naine, kes alati hullult lõbus ja rõõmus kogu aeg oleks, sest minu olek on juba hoopis teistsugune. Minu kohta pole kunagi keegi öelnud, et võidab südame oma karismaatilise headusega 😀 Kes teie meelest eesti inimestest selline alati särasilmne rõõmupall on; kelle puhul jääb mulje, et ta on üdini häid mõtteid täis inimene? (mis ei pruugi muidugi nii olla, aga just selline mulje jääb).  Ehk siis minule on jätnud Ariadne sellise mulje, kes mitte iial mitte kellestki ega millestki midagi halba ei räägi. See kõik ei pruugi niimoodi olla, aga just see kuvand on temast meedia vahendusel tekkinud. Ma usun, et paljudel teistelgi tekib inimestest meedia põhjal mingi ettekujutus.

Millised minu vaatenurgad on seoses blogimise/teiste blogijatega muutunud?

Kevad on käes! Ja südames ka. Kuna kevad on mu lemmikaastaeg, siis just sel imelisel aastaajal tunnen ma end nii omas elemendis. Enerigat on ka kuidagi rohkem kui tavaliselt.

Täna mõtlesin ma kribada sellest, millised vaatenurgad on mul seoses blogimisega aja jooksul muutunud. Nagu inimestel ikka kombeks on, siis tihtipeale muudame me oma arvamusi aja jooksul päris kardinaalselt. Ma ei oska öelda, kas minu vaatenurgad just nii palju on muutunud, aga natuke ikka.

1) Kunagi olin ma veendunud, et ma ei lisa siia blogisse mitte ühtegi pilti(peale päisepildi). Anonüümsena oli see muidugi ainuvõimalik otsus, aga isegi pärast seda, kui kõik juba teadsid, kes ma olen, siis päris pikka aega oli siin ainult päisepilt. Ma ei oskagi öelda, millal see muutus ja miks see muutus, aga nüüd ma vahel ikka olen postitustesse ka pilte lisanud. Mitte küll ülemäära palju, kuid mõned siiski. Seega see minu kindel reegel, et ma blogisse pilte lisama ei hakka, on muutunud. Lisaks sellele, et ma olen endast pilte lisama hakanud, olen ma ju ka Härrast fotosid lisanud. Seega on see vana põhimõtte ikka täiesti kadunud, sest ka videoid olin ju lisanud.

2) Kunagi meeldis mulle enda postituste kommentaariumis hästi palju vastu vaielda. Eks ma ikka teen seda vahel, aga varem ma lihtsalt pulli pärast ajasin kiusu. Ehk siis ma ajasin inimesi nimelt närvi oma vastustega, sest mulle meeldis näha, et nad endast välja läksid ja väitsid mitu korda, et ma olen idioot. Ning siis ma nimelt vastasin veel midagi idiootsemat, sest mulle meeldis vaadata, kuidas inimesed närvi läksid. Mulle meeldis inimesi närvi ajada 😀 Nüüd ma olen sellest välja kasvanud, aga kunagi tundus see päris lõbus ajaveetmine. Paljud mu vastused olidki nimelt provokatiivsed, sest see lihtsalt meeldis mulle. Eriti sellisel juhul, kui keegi niisama targutama tuli.

3) Ma väitsin kunagi, et ma ei pane mitte iialgi oma postitusi parooli alla. Nüüdseks olen ma seda teinud küll, just mõnede mineviku postituste puhul. Ma lihtsalt tunnen, et need ei kõneta mind enam, sest ma olen sellest mõttemaailmast välja kasvanud; et ma olen suuremaks kasvanud. Neid postitusi pole eriti palju, mis parooli all on, aga algusaegadest mõned ikka on.

4) Ma olin kunagi veendunud, et ma ei kustuta mitte ühtegi kommentaari, mis postituste alla tuleb. Ma olen seda mõned korrad teinud, sest inimene on seda palunud(just tema enda kommentaaride puhul siis). Samuti ei lase ma enam ühe teatud muti kommentaare oma blogisse üles, sest ma ei taha. Ta pole küll nüüd juba mitmeid kuid midagi kommenteerida üritanud, aga kui peaks seda veel tegema, siis ei lähe läbi.

5) Ma olin kunagi teiste inimeste blogide suhtes küllaltki mustvalgel arvamusel – ehk siis kas mulle meeldis see või ei meeldinud. Mingeid muid variante ei olnud, sest kõik oligi kas must või valge. Nüüd ma näen teisi värve ka, sest võib olla samuti niimoodi, et mulle ei pruugi  kellegi blogi üldiselt meeldida, aga mõni postitus on ikkagi väga hea. Või vastupidi, et väga meeldib, aga mõni postitus paneb kukalt kratsima. Sellised emotsioonid on normaalsed, sest ei peagi olema nii, et kõik meeldib või ei meeldi üldse mitte midagi. Ma olen üldiselt ka teiste blogide suhtes palju leebemaks muutunud, sest varem ma lahterdasin neid alati – a la liiga roosamannavahulised, liiga igavad, liiga leebed, liiga ninnunännud jne. Nüüd olen ma aru saanud, et iga inimese blogi on tema enda valik – kirjutagu, millest hing ihaldab.

6) Varem ei seedinud ma seda, kui inimesed kirjutasid liiga ümber nurga. Ma ei saanud aru, miks ei võiks detailsemalt oma asjadest rääkida. Ehk oli asi selles, et ma ise olin harjunud alati kõik oma blogisse kirja panema 😀 Nüüd sellised asjad mind enam ei häiri, sest nagu ma juba enne ütlesin – inimene teab ise, millest ta kirjutada tahab.

Vot sellised lood siis hetkel. Ja just nüüd, kui ma ehk mõtlesin Rammsteini kontserdile pileti muretseda, lugesin ma sellest, kuidas need on hoopiski välja müüdud. Kuna ma veel juunikuu plaane ei teadnud, siis mõtlesingi, et aega on selle kiire asjaga. Nii palju siis sellest! Ma usun, et kuskilt ikka saaks, aga ma olen laisk inimene – tahan, et oleks kohe olemas 😀 Aga mis seal ikka – Rammstein meeldib mulle, aga samas pole ma nüüd nii suur fänn ka… Kui ei saa minna, siis ei juhtu aboluutselt mitte midagi.

Edit: Täna nägin tööl esimest korda robotit. Ma siiani olin neid imeasju ainult telekas näinud, aga kui tehnikaettevõttes töötada, kus vabal ajal inimesed isetehtud robotitega võistlustel käivad, siis on nende nägemine tavaline. Vähemalt teiste jaoks küll, aga minu jaoks oli see uudne kogemus 🙂 Ja väga vinge kogemus!

Kukkusin eesti keele testis läbi

Kes tahab oma eesti keele oskusi hinnata, siis saab teha seda testi:

https://learningapps.org/display?v=p6cne3ox517

Ma sain ainult üheksa punkti 20-nest, nii piinlik lihtsalt! Need inimesed jätku järgmiste lausete lugemine vahele, kes veel tahavad seda testi teha, aga ma tõesti ei aimanud, et skännima ei tohi kasutada või et brüleekreem on õige variant (vist oli?). Ja panin seal veel nii paljude asjadega võssa. Ehk siis kukkusin eesti keele testis haledalt läbi. Ma muidugi avades ei eeldanud üldse, et see nii keeruline saab olema, sest eesti keele lõpukirjandis sain ma grammatika eest maksimumpunktid(see ei ole küll muidugi sama, sest kirjandis ma selliseid keerulisi sõnu nagunii ei kasutanud). Uskusin avades, et nüüd on ka suhteliselt kerge, aga tutkit sulle!

Kuidas teil see test läks? Kas keegi üldse suudab 20 punkti saada? Keegi, kellel pole eesti filoloogias doktorikraadi?

Edit: Teisel korral sain 12 punkti, kolmandal 16 ja alles neljandal korral suutsin 20 saada. Nad vist muutsid valikvastuste järjekorda, sest isegi mälust polnud kasu. Või mul on siis lihtsalt kohutav mälu 😀

“Kes oleks võinud põhikoolis arvata…”/ Söögiisust ja toidust

Kuna Tartu on väike, siis näen ma üsna tihti linnaliinibussis tuttavaid. Või siis näen neid niisama Tartu peal ringi liikumas. Täna juhtusin ma bussi oma põhikooliaegse klassiõega, kellega me omal ajal just eriti hästi läbi ei saanud. Tema ei olnud küll päris see klassiõde, kes mind kõige rohkem narris, aga ta läks teistega alati kaasa. Eks ta oli üldse selline klassiõde, kes kippus vahel teistesse inimestesse juba üldiselt halvasti suhtuma. Aga see jäigi ehk sinna 4-8 klassi vahele, üheksandas jäi seda küll vähemaks, kuigi päris ära siiski ei kadunud.

Seda enam ma üllatusin kuuldes, et ta pärast gümnaasiumi psühholoogiat õppima läks. Tegelikult ma pigem üllatusin sellepärast, et põhikoolis ta eriti õppida ei viitsinud, aga juba gümnaasiumis ta muutus ning sai väga häid hindeid (me ei käinud samas gümnaasiumis, aga juhtusime siis ka linnas vahel juhuslikult nägema ja rääkisime sellest). Ja nüüd, kui bussis lobisesime, siis ma mainisin: “Kes oleks võinud põhikoolis arvata, et sinust psühholoog saab.” Ma pigem mõtlesingi seda, et ta oli omal ajal pigem inimene, kellest poleks eeldanud, et ta psühholoogias magistrikraadi saab ning pärast seda veel sellel ametil ka töötama hakkab; et ta tundus pigem selline, kes ei viitsi õppida. Tema aga sai aru, et ma mõtlesin pigem seda, et ta oli põhikoolis suur narrija ja ütleski suhteliselt piinlikkust tundes lausa mitu korda, et ehk see ongi tema teismeea vigade heaks tegemine, et ta nüüd psühholoogina töötab. Oli aru saada ka, et ta tundis oma põhikooliaegsete narrimiste pärast piinlikkust. Tuli ka välja, et tema samuti ei suhtle eriti kellegagi põhikooliajast, mina ammugi mitte. Meil ei olnud kunagi eriti ühtne klass.

Mu söögiisu on pärast tööle minemist täiega kasvanud. Ilmselt tuleb see sellest, et nüüd on mul lõuna-ja õhtusöögiajad küllalki kindlal kellajal (no hommikusöögiaeg ka, aga hommikuks söön ma ainult õuna või banaani). Ja muidugi ka sellest, et ma pean palju rohkem mõtlema kui enne  –  ehk siis ma vajan rohkem energiat. Lõuna on mul kuskil 12.00-13.00 vahel ja pärast töölt kojutulekut hakkan ma kohe süüa tegema. Kui ma just enne pole linnas kuskil üksi söömas käinud, sest vahel teen ma seda nädala keskel ka. Härra jõuab minust nii palju hiljem koju, et ma jõuan enne isegi väljas ära õhtustada. Aga kui vahel juhtub, et tööl saab lõunale mindud alles 13.15 või 13.30, siis ma tunnen juba, et kõht hakkab väga korisema (mis on ju loogiline, sest ma söön hommikuks ainult ühe banaani või õuna). Või kui õhtusöök peaks lükkuma hilisemaks kui kell 20.00, siis on see minu jaoks juba hilja, sest ma olen harjunud õhtustama 18.00 -19.00 vahel. Varem ma sõin kuna jumal juhatas, sest mu üldine graafik oli ka selline kaootiline, kuna ma ärkasin umbes 12.00 ajal üles. Kui sedagi. Ja kui ma varem armastasin puuviljadest banaane süüa, siis nüüd olen õunu eelistama hakanud. Naljakas, kuidas isegi maitsed nii lambist muutuda võivad. Ma arvan, et minu soontes jookseb küll vere asemel tomatimahl, sest mul ei saa sellest mitte kunagi küllalt! Kui väljas söön, siis joon seda; kui kodus olen, siis ka joon seda. Kogu aeg 😀 Härra täiega vihkab seda, väga paljudele inimestele see ei istu. Nagu maksakastegi väga paljudele ei meeldi, aga mina täiega fännan. Või hernesupp, jällegi nii meeldib!

Ega täna pikemat juttu polegi.

Film on saast ja režissöör pole ka parem…

Nii palju siis lootusest, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei võida mitte ühtegi auhinda. Lausa mitmeid võitis. Kui enne ei olnud ma sellest filmist heal arvamusel, siis nüüd ei arva ma selle režissöörist ka mitte midagi head. Üks asi on see, kui inimene ropendab a la oma blogis või kuskil suvalises jutusaates, siis teine ja hoopis erinev on see, kui sa võidad auhinna ja ainuke asi, mida sa suudad öelda, on hui. Ma tegelikult ei saanudki aru, mida Triin Ruumet öelda tahtis, aga kui ta taipas, et oli sellises kohas hui öelnud, siis ta hakkas lihtsalt naerma. Hästi tehtud, Triin! Mulle isiklikult tundus nagu ta oleks üldse laksu all, aga ju ta ilmselt ongi selline. Miks “Klassikokkutulek” mitte kuhugi nomineeritud polnud? Kas sellepärast, et see oli 2015 film, aga jagati auhindu filmidele, mis olid 2016-nda aasta omad? Vist sellepärast jah. Ahjaa, nägin Merjet ka esireas auhindadel 😀 Väga tõsise näoga oli, aga ma oleks ka olnud, kui selline saast film nii palju auhindu saaks 😀

Kui tulla tagasi sellise suhtumise juurde, siis on asju, mida ei saa teatud olukordade puhul endale lubada. Näiteks oma isiklikus blogis saavad inimesed endale sellist suhtumist lubada ja ka ropendada, aga kui sa esindad firmat või filmi (nagu Triin Ruumet seda ju tegi), siis võiksid need huitamised jne asjad koju jääda. Kõige jaoks on oma koht.

Ma ei mõista, kuidas mõned inimesed ei saa ikka asjadest aru. Ego tahtis mind jälle Facebookis sõbraks lisada. Peaaegu viis aastat pärast lahkuminekut. Kui ma eelmised ma ei tea mitu korda pole seda sõbrakutset vastu võtnud, siis ei võta nüüd ka – ehk siis panin ignore nagu ikka. Normaalsed eksid võivad olla Facebooki sõbralistis, ebanormaalsed mitte. Mis ometi paneb abielus inimest viis aastat pärast eksist lahkuminekut ikka teda veel vahel Facebooki lisama (ja kuigi vastu kunagi ei võeta, siis järjepidevalt veel kord lisama)? Mind ikka üllatab, milliseid inimesi meie ümber leidub…

“Lõvi” on ülihea film!/ Ma loodan, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei korja täna filmiauhindadelt mitte ühtegi auhinda, aga nagunii raudselt korjab…

Nädalavahetus möödus päris rahulikult. Eile õhtul käisime Härraga Crepis õhtustamas ja pärast seda suundusime kinno “Lõvi” vaatama. Kes veel seda imelist filmi veel näinud pole, siis ma kindlasti soovitan! Mulle on Dev Patel alati meeldinud, juba “Rentslimiljonäri” ajast (aga ma üllatusin, kui sain hiljuti teada, et ta on kõigest 26-aastane, ma arvasin, et ta on ikka vähemalt 30). Minu jaoks muutub film kohe kuidagi erilisemaks, kui ma tean, et see lugu põhineb tõsielul! Film ise oli päris nukker, aga samas nii südamlik, et väga vähe jäi puudu sellest, et ma oleksin kinos nutma hakanud. Ma pole eriline filmide ajal vesistaja, aga kui ikka viieaastane poiss mööda India kõledaid tänavaid oma perekonda otsib, aga ei suuda seda leida, siis see mõjub isegi mulle. Eriti sellisel juhul, kui ma tean, et kogu see lugu, mida filmis kajastatakse, on tegelikult ka ühe mehega juhtunud.  Nii et kindlasti minge kinno vaatama, ma panin IMDb-s ka sellele filmi hindeks 10, sest see on seda väärt! Ahjaa, vaatasime seda filmi ja siis järsku Härra mainis: “Tead, see Lucy on täiega välimuselt mu ühe eksi moodi – selle moodi, kes suitsetas, mis mulle üldse ei meeldinud (see on eks, kelle nime ma ei tea ja pilte ma ka näinud pole 😀 ma mõnda ikka tean).” Ma siiani veel filmides oma ekside moodi mehi pole näinud, aga kui näen, siis küll ma mainin seda 😀 Nii et kes iganes sa Lucy moodi oled, siis tea, et sinu teisikut võib seal filmis kohata! 😀

Kinos juhtusin ma oma gümnaasiumiaegset klassiõde nägema, kellega me omal ajal parimad sõbrannad olime. Ta läks oma abikaasaga küll teist filmi vaatama, aga kuna ka selle alguseni oli veidi aega, siis saime natuke vestelda. Väga tore oli teda näha! Muidugi on kahju sellest, et aeg on oma töö teinud ja me nüüd pigem teretuttavad oleme (kui juhuslikult näeme), aga mis sa ära teed – selline on elu. Ma olen blogis sellest ju ka kirjutanud, et selle sõpruse kaotamine tegi mulle omal ajal väga palju haiget, aga jah – inimesed muutuvad. Kas muutusin mina või tema, seda ma ei oska öelda, aga sel enam vahet polegi. Härra arvates saab selliseid asju alati kergelt olematuks muuta, et tuleks lihtsalt hakata uuesti suhtlema, aga naistemaailmas see nii kergelt ei käi. Vähemalt minu maailmas küll ei käi. Mina leian, et kui mingi mõra on juba suhtlusesse tekkinud, siis seda ei saa enam niimoodi parandada. Sest see ei ole enam seesama. Ma ei ole üldse eriti kergelt andestaja. Seda nii enda kui ka teiste puhul (ja praegusel juhul olen ma ise ka süüdi, et see sõprus niimoodi ära vajus). Ma võin isegi ehk lõpuks andestada, aga ma ei unusta. Mis ei tähenda sugugi seda, et niisama suhelda ei võiks jne, aga päris sellesse staadiumisse see kindlasti tagasi ei jõuaks, kui see kunagi oli. Aga selline see eluke ju paraku on…

Ma olen nüüd endale uusi riideid saanud lubada. See tunne on imeline, kui enam sente lugema ei pea (mitte et ma just enne ka seda tegema oleksin pidanud, aga raha oli töötuna ikka oluliselt vähem kui see summa, millega ma tavaliselt harjunud elama olen. Nüüd õnneks saan jälle tagasi harjuda, sest käin tööl ja teenin rohkem kui saatejuhina sellistel aegadel, kus ma lausa stuudios elasin). Kui tavapoodides ma alati proovin, sest ei tahaks niimoodi osta, et pärast ei lähe selga või ei sobi vms, siis kaltsukates ma enamasti mitte kunagi ei proovi. Kui mantlit ostsin, siis proovisin, aga muude asjade puhul mitte. Ma kuhjan asjad kokku ja kui ei peakski selga minema või sobima, siis pole ka eriti hullu, sest see summa pole nagunii eriti suur, mis kaduma on läinud. Töötuna olles ma vahel proovisin ka kolmeeuroseid asju, sest ei tahtnud pärast avastada, et olen selle vähesegi raha maha visanud. Ja samas ma viimasel ajal polegi eriti selliseid asju ostnud, millega ma oleksin nii mööda pannud, et kanda ei saaks. Seega on hästi läinud.

Täna on esmakordselt “Eesti filmi – ja teleauhinnad”, mida ma kindlasti vaadata kavatsen. Ma olen suht kindel, et “Päevad, mis ajasid segadusse” korjab raudselt mingi auhinna, aga minu meelest sobiks sellele ainult üks preemia – kõige igavam eesti film ajaloos! Minu meelest isegi see 1987 aasta üliigav film “Tants aurukatla ümber” oli huvitavam kui see jamps. Jumal tänatud, et ma “Päevad, mis ajasid segadusse” kinno vaatama ei läinud, sest mul oleks tõsiselt sellest rahast vist kahju hakanud (ja üldiselt ei ole mul kunagi rahast kahju, kui ma söömas või kinos käin). Aga mul on ülihea meel, et selline auhindade jagamine üldse ette võeti!

Ja kui veel saadetest rääkida, siis “Suure tähe väike täht” on üliäge! Ma eile vaatasin seda kordusest ja sain nii palju naerda. Täna ma jälle seda ei näe, sest filmiauhinnad on samal ajal, aga saan seda siis hiljem kordusest vaadata. Mulle on Evelin Võigemast alati inimesena meeldinud – nüüd seda saadet vaadates hakkas veel rohkem meeldima (ja mis siis, et ta selline tuulepea on :D). Mis sugugi ei tähenda seda, et ma oleksin tema iga sõnavõtuga nõus, mis ta meedias öelnud on, aga ikkagi on ta mulle alati väga sümpaatne naine tundunud.