Millised minu vaatenurgad on seoses blogimise/teiste blogijatega muutunud?

Kevad on käes! Ja südames ka. Kuna kevad on mu lemmikaastaeg, siis just sel imelisel aastaajal tunnen ma end nii omas elemendis. Enerigat on ka kuidagi rohkem kui tavaliselt.

Täna mõtlesin ma kribada sellest, millised vaatenurgad on mul seoses blogimisega aja jooksul muutunud. Nagu inimestel ikka kombeks on, siis tihtipeale muudame me oma arvamusi aja jooksul päris kardinaalselt. Ma ei oska öelda, kas minu vaatenurgad just nii palju on muutunud, aga natuke ikka.

1) Kunagi olin ma veendunud, et ma ei lisa siia blogisse mitte ühtegi pilti(peale päisepildi). Anonüümsena oli see muidugi ainuvõimalik otsus, aga isegi pärast seda, kui kõik juba teadsid, kes ma olen, siis päris pikka aega oli siin ainult päisepilt. Ma ei oskagi öelda, millal see muutus ja miks see muutus, aga nüüd ma vahel ikka olen postitustesse ka pilte lisanud. Mitte küll ülemäära palju, kuid mõned siiski. Seega see minu kindel reegel, et ma blogisse pilte lisama ei hakka, on muutunud. Seega on see vana põhimõtte ikka täiesti kadunud, sest ka videoid olin ju lisanud.

2) Kunagi meeldis mulle enda postituste kommentaariumis hästi palju vastu vaielda. Eks ma ikka teen seda vahel, aga varem ma lihtsalt pulli pärast ajasin kiusu. Ehk siis ma ajasin inimesi nimelt närvi oma vastustega, sest mulle meeldis näha, et nad endast välja läksid ja väitsid mitu korda, et ma olen idioot. Ning siis ma nimelt vastasin veel midagi idiootsemat, sest mulle meeldis vaadata, kuidas inimesed närvi läksid. Mulle meeldis inimesi närvi ajada 😀 Nüüd ma olen sellest välja kasvanud, aga kunagi tundus see päris lõbus ajaveetmine. Paljud mu vastused olidki nimelt provokatiivsed, sest see lihtsalt meeldis mulle. Eriti sellisel juhul, kui keegi niisama targutama tuli.

3) Ma väitsin kunagi, et ma ei pane mitte iialgi oma postitusi parooli alla. Nüüdseks olen ma seda teinud küll, just mõnede mineviku postituste puhul. Ma lihtsalt tunnen, et need ei kõneta mind enam, sest ma olen sellest mõttemaailmast välja kasvanud; et ma olen suuremaks kasvanud. Neid postitusi pole eriti palju, mis parooli all on, aga algusaegadest mõned ikka on.

4) Ma olin kunagi veendunud, et ma ei kustuta mitte ühtegi kommentaari, mis postituste alla tuleb. Ma olen seda mõned korrad teinud, sest inimene on seda palunud(just tema enda kommentaaride puhul siis). Samuti ei lase ma enam ühe teatud muti kommentaare oma blogisse üles, sest ma ei taha. Ta pole küll nüüd juba mitmeid kuid midagi kommenteerida üritanud, aga kui peaks seda veel tegema, siis ei lähe läbi.

5) Ma olin kunagi teiste inimeste blogide suhtes küllaltki mustvalgel arvamusel – ehk siis kas mulle meeldis see või ei meeldinud. Mingeid muid variante ei olnud, sest kõik oligi kas must või valge. Nüüd ma näen teisi värve ka, sest võib olla samuti niimoodi, et mulle ei pruugi  kellegi blogi üldiselt meeldida, aga mõni postitus on ikkagi väga hea. Või vastupidi, et väga meeldib, aga mõni postitus paneb kukalt kratsima. Sellised emotsioonid on normaalsed, sest ei peagi olema nii, et kõik meeldib või ei meeldi üldse mitte midagi. Ma olen üldiselt ka teiste blogide suhtes palju leebemaks muutunud, sest varem ma lahterdasin neid alati – a la liiga roosamannavahulised, liiga igavad, liiga leebed, liiga ninnunännud jne. Nüüd olen ma aru saanud, et iga inimese blogi on tema enda valik – kirjutagu, millest hing ihaldab.

6) Varem ei seedinud ma seda, kui inimesed kirjutasid liiga ümber nurga. Ma ei saanud aru, miks ei võiks detailsemalt oma asjadest rääkida. Ehk oli asi selles, et ma ise olin harjunud alati kõik oma blogisse kirja panema 😀 Nüüd sellised asjad mind enam ei häiri, sest nagu ma juba enne ütlesin – inimene teab ise, millest ta kirjutada tahab.

Vot sellised lood siis hetkel. Ja just nüüd, kui ma ehk mõtlesin Rammsteini kontserdile pileti muretseda, lugesin ma sellest, kuidas need on hoopiski välja müüdud. Kuna ma veel juunikuu plaane ei teadnud, siis mõtlesingi, et aega on selle kiire asjaga. Nii palju siis sellest! Ma usun, et kuskilt ikka saaks, aga ma olen laisk inimene – tahan, et oleks kohe olemas 😀 Aga mis seal ikka – Rammstein meeldib mulle, aga samas pole ma nüüd nii suur fänn ka… Kui ei saa minna, siis ei juhtu aboluutselt mitte midagi.

Edit: Täna nägin tööl esimest korda robotit. Ma siiani olin neid imeasju ainult telekas näinud, aga kui tehnikaettevõttes töötada, kus vabal ajal inimesed isetehtud robotitega võistlustel käivad, siis on nende nägemine tavaline. Vähemalt teiste jaoks küll, aga minu jaoks oli see uudne kogemus 🙂 Ja väga vinge kogemus!

Kukkusin eesti keele testis läbi

Kes tahab oma eesti keele oskusi hinnata, siis saab teha seda testi:

https://learningapps.org/display?v=p6cne3ox517

Ma sain ainult üheksa punkti 20-nest, nii piinlik lihtsalt! Need inimesed jätku järgmiste lausete lugemine vahele, kes veel tahavad seda testi teha, aga ma tõesti ei aimanud, et skännima ei tohi kasutada või et brüleekreem on õige variant (vist oli?). Ja panin seal veel nii paljude asjadega võssa. Ehk siis kukkusin eesti keele testis haledalt läbi. Ma muidugi avades ei eeldanud üldse, et see nii keeruline saab olema, sest eesti keele lõpukirjandis sain ma grammatika eest maksimumpunktid(see ei ole küll muidugi sama, sest kirjandis ma selliseid keerulisi sõnu nagunii ei kasutanud). Uskusin avades, et nüüd on ka suhteliselt kerge, aga tutkit sulle!

Kuidas teil see test läks? Kas keegi üldse suudab 20 punkti saada? Keegi, kellel pole eesti filoloogias doktorikraadi?

Edit: Teisel korral sain 12 punkti, kolmandal 16 ja alles neljandal korral suutsin 20 saada. Nad vist muutsid valikvastuste järjekorda, sest isegi mälust polnud kasu. Või mul on siis lihtsalt kohutav mälu 😀

“Kes oleks võinud põhikoolis arvata…”/ Söögiisust ja toidust

Kuna Tartu on väike, siis näen ma üsna tihti linnaliinibussis tuttavaid. Või siis näen neid niisama Tartu peal ringi liikumas. Täna juhtusin ma bussi oma põhikooliaegse klassiõega, kellega me omal ajal just eriti hästi läbi ei saanud. Tema ei olnud küll päris see klassiõde, kes mind kõige rohkem narris, aga ta läks teistega alati kaasa. Eks ta oli üldse selline klassiõde, kes kippus vahel teistesse inimestesse juba üldiselt halvasti suhtuma. Aga see jäigi ehk sinna 4-8 klassi vahele, üheksandas jäi seda küll vähemaks, kuigi päris ära siiski ei kadunud.

Seda enam ma üllatusin kuuldes, et ta pärast gümnaasiumi psühholoogiat õppima läks. Tegelikult ma pigem üllatusin sellepärast, et põhikoolis ta eriti õppida ei viitsinud, aga juba gümnaasiumis ta muutus ning sai väga häid hindeid (me ei käinud samas gümnaasiumis, aga juhtusime siis ka linnas vahel juhuslikult nägema ja rääkisime sellest). Ja nüüd, kui bussis lobisesime, siis ma mainisin: “Kes oleks võinud põhikoolis arvata, et sinust psühholoog saab.” Ma pigem mõtlesingi seda, et ta oli omal ajal pigem inimene, kellest poleks eeldanud, et ta psühholoogias magistrikraadi saab ning pärast seda veel sellel ametil ka töötama hakkab; et ta tundus pigem selline, kes ei viitsi õppida. Tema aga sai aru, et ma mõtlesin pigem seda, et ta oli põhikoolis suur narrija ja ütleski suhteliselt piinlikkust tundes lausa mitu korda, et ehk see ongi tema teismeea vigade heaks tegemine, et ta nüüd psühholoogina töötab. Oli aru saada ka, et ta tundis oma põhikooliaegsete narrimiste pärast piinlikkust. Tuli ka välja, et tema samuti ei suhtle eriti kellegagi põhikooliajast, mina ammugi mitte. Meil ei olnud kunagi eriti ühtne klass.

Mu söögiisu on pärast tööle minemist täiega kasvanud. Ilmselt tuleb see sellest, et nüüd on mul lõuna-ja õhtusöögiajad küllalki kindlal kellajal (no hommikusöögiaeg ka, aga hommikuks söön ma ainult õuna või banaani). Ja muidugi ka sellest, et ma pean palju rohkem mõtlema kui enne  –  ehk siis ma vajan rohkem energiat. Lõuna on mul kuskil 12.00-13.00 vahel ja pärast töölt kojutulekut hakkan ma kohe süüa tegema. Kui ma just enne pole linnas kuskil üksi söömas käinud, sest vahel teen ma seda nädala keskel ka. Härra jõuab minust nii palju hiljem koju, et ma jõuan enne isegi väljas ära õhtustada. Aga kui vahel juhtub, et tööl saab lõunale mindud alles 13.15 või 13.30, siis ma tunnen juba, et kõht hakkab väga korisema (mis on ju loogiline, sest ma söön hommikuks ainult ühe banaani või õuna). Või kui õhtusöök peaks lükkuma hilisemaks kui kell 20.00, siis on see minu jaoks juba hilja, sest ma olen harjunud õhtustama 18.00 -19.00 vahel. Varem ma sõin kuna jumal juhatas, sest mu üldine graafik oli ka selline kaootiline, kuna ma ärkasin umbes 12.00 ajal üles. Kui sedagi. Ja kui ma varem armastasin puuviljadest banaane süüa, siis nüüd olen õunu eelistama hakanud. Naljakas, kuidas isegi maitsed nii lambist muutuda võivad. Ma arvan, et minu soontes jookseb küll vere asemel tomatimahl, sest mul ei saa sellest mitte kunagi küllalt! Kui väljas söön, siis joon seda; kui kodus olen, siis ka joon seda. Kogu aeg 😀 Nagu maksakastegi väga paljudele ei meeldi, aga mina täiega fännan. Või hernesupp, jällegi nii meeldib!

Ega täna pikemat juttu polegi.

Film on saast ja režissöör pole ka parem…

Nii palju siis lootusest, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei võida mitte ühtegi auhinda. Lausa mitmeid võitis. Kui enne ei olnud ma sellest filmist heal arvamusel, siis nüüd ei arva ma selle režissöörist ka mitte midagi head. Üks asi on see, kui inimene ropendab a la oma blogis või kuskil suvalises jutusaates, siis teine ja hoopis erinev on see, kui sa võidad auhinna ja ainuke asi, mida sa suudad öelda, on hui. Ma tegelikult ei saanudki aru, mida Triin Ruumet öelda tahtis, aga kui ta taipas, et oli sellises kohas hui öelnud, siis ta hakkas lihtsalt naerma. Hästi tehtud, Triin! Mulle isiklikult tundus nagu ta oleks üldse laksu all, aga ju ta ilmselt ongi selline. Miks “Klassikokkutulek” mitte kuhugi nomineeritud polnud? Kas sellepärast, et see oli 2015 film, aga jagati auhindu filmidele, mis olid 2016-nda aasta omad? Vist sellepärast jah. Ahjaa, nägin Merjet ka esireas auhindadel 😀 Väga tõsise näoga oli, aga ma oleks ka olnud, kui selline saast film nii palju auhindu saaks 😀

Kui tulla tagasi sellise suhtumise juurde, siis on asju, mida ei saa teatud olukordade puhul endale lubada. Näiteks oma isiklikus blogis saavad inimesed endale sellist suhtumist lubada ja ka ropendada, aga kui sa esindad firmat või filmi (nagu Triin Ruumet seda ju tegi), siis võiksid need huitamised jne asjad koju jääda. Kõige jaoks on oma koht.

Ma ei mõista, kuidas mõned inimesed ei saa ikka asjadest aru. Ego tahtis mind jälle Facebookis sõbraks lisada. Peaaegu viis aastat pärast lahkuminekut. Kui ma eelmised ma ei tea mitu korda pole seda sõbrakutset vastu võtnud, siis ei võta nüüd ka – ehk siis panin ignore nagu ikka. Normaalsed eksid võivad olla Facebooki sõbralistis, ebanormaalsed mitte. Mis ometi paneb abielus inimest viis aastat pärast eksist lahkuminekut ikka teda veel vahel Facebooki lisama (ja kuigi vastu kunagi ei võeta, siis järjepidevalt veel kord lisama)? Mind ikka üllatab, milliseid inimesi meie ümber leidub…

“Lõvi” on ülihea film!/ Ma loodan, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei korja täna filmiauhindadelt mitte ühtegi auhinda, aga nagunii raudselt korjab…

Nädalavahetus möödus päris rahulikult. Eile õhtul käisime Härraga Crepis õhtustamas ja pärast seda suundusime kinno “Lõvi” vaatama. Kes veel seda imelist filmi veel näinud pole, siis ma kindlasti soovitan! Mulle on Dev Patel alati meeldinud, juba “Rentslimiljonäri” ajast (aga ma üllatusin, kui sain hiljuti teada, et ta on kõigest 26-aastane, ma arvasin, et ta on ikka vähemalt 30). Minu jaoks muutub film kohe kuidagi erilisemaks, kui ma tean, et see lugu põhineb tõsielul! Film ise oli päris nukker, aga samas nii südamlik, et väga vähe jäi puudu sellest, et ma oleksin kinos nutma hakanud. Ma pole eriline filmide ajal vesistaja, aga kui ikka viieaastane poiss mööda India kõledaid tänavaid oma perekonda otsib, aga ei suuda seda leida, siis see mõjub isegi mulle. Eriti sellisel juhul, kui ma tean, et kogu see lugu, mida filmis kajastatakse, on tegelikult ka ühe mehega juhtunud.  Nii et kindlasti minge kinno vaatama, ma panin IMDb-s ka sellele filmi hindeks 10, sest see on seda väärt! Ahjaa, vaatasime seda filmi ja siis järsku Härra mainis: “Tead, see Lucy on täiega välimuselt mu ühe eksi moodi – selle moodi, kes suitsetas, mis mulle üldse ei meeldinud (see on eks, kelle nime ma ei tea ja pilte ma ka näinud pole 😀 ma mõnda ikka tean).” Ma siiani veel filmides oma ekside moodi mehi pole näinud, aga kui näen, siis küll ma mainin seda 😀 Nii et kes iganes sa Lucy moodi oled, siis tea, et sinu teisikut võib seal filmis kohata! 😀

Kinos juhtusin ma oma gümnaasiumiaegset klassiõde nägema, kellega me omal ajal parimad sõbrannad olime. Ta läks oma abikaasaga küll teist filmi vaatama, aga kuna ka selle alguseni oli veidi aega, siis saime natuke vestelda. Väga tore oli teda näha! Muidugi on kahju sellest, et aeg on oma töö teinud ja me nüüd pigem teretuttavad oleme (kui juhuslikult näeme), aga mis sa ära teed – selline on elu. Ma olen blogis sellest ju ka kirjutanud, et selle sõpruse kaotamine tegi mulle omal ajal väga palju haiget, aga jah – inimesed muutuvad. Kas muutusin mina või tema, seda ma ei oska öelda, aga sel enam vahet polegi. Härra arvates saab selliseid asju alati kergelt olematuks muuta, et tuleks lihtsalt hakata uuesti suhtlema, aga naistemaailmas see nii kergelt ei käi. Vähemalt minu maailmas küll ei käi. Mina leian, et kui mingi mõra on juba suhtlusesse tekkinud, siis seda ei saa enam niimoodi parandada. Sest see ei ole enam seesama. Ma ei ole üldse eriti kergelt andestaja. Seda nii enda kui ka teiste puhul (ja praegusel juhul olen ma ise ka süüdi, et see sõprus niimoodi ära vajus). Ma võin isegi ehk lõpuks andestada, aga ma ei unusta. Mis ei tähenda sugugi seda, et niisama suhelda ei võiks jne, aga päris sellesse staadiumisse see kindlasti tagasi ei jõuaks, kui see kunagi oli. Aga selline see eluke ju paraku on…

Ma olen nüüd endale uusi riideid saanud lubada. See tunne on imeline, kui enam sente lugema ei pea (mitte et ma just enne ka seda tegema oleksin pidanud, aga raha oli töötuna ikka oluliselt vähem kui see summa, millega ma tavaliselt harjunud elama olen. Nüüd õnneks saan jälle tagasi harjuda, sest käin tööl ja teenin rohkem kui saatejuhina sellistel aegadel, kus ma lausa stuudios elasin). Kui tavapoodides ma alati proovin, sest ei tahaks niimoodi osta, et pärast ei lähe selga või ei sobi vms, siis kaltsukates ma enamasti mitte kunagi ei proovi. Kui mantlit ostsin, siis proovisin, aga muude asjade puhul mitte. Ma kuhjan asjad kokku ja kui ei peakski selga minema või sobima, siis pole ka eriti hullu, sest see summa pole nagunii eriti suur, mis kaduma on läinud. Töötuna olles ma vahel proovisin ka kolmeeuroseid asju, sest ei tahtnud pärast avastada, et olen selle vähesegi raha maha visanud. Ja samas ma viimasel ajal polegi eriti selliseid asju ostnud, millega ma oleksin nii mööda pannud, et kanda ei saaks. Seega on hästi läinud.

Täna on esmakordselt “Eesti filmi – ja teleauhinnad”, mida ma kindlasti vaadata kavatsen. Ma olen suht kindel, et “Päevad, mis ajasid segadusse” korjab raudselt mingi auhinna, aga minu meelest sobiks sellele ainult üks preemia – kõige igavam eesti film ajaloos! Minu meelest isegi see 1987 aasta üliigav film “Tants aurukatla ümber” oli huvitavam kui see jamps. Jumal tänatud, et ma “Päevad, mis ajasid segadusse” kinno vaatama ei läinud, sest mul oleks tõsiselt sellest rahast vist kahju hakanud (ja üldiselt ei ole mul kunagi rahast kahju, kui ma söömas või kinos käin). Aga mul on ülihea meel, et selline auhindade jagamine üldse ette võeti!

Ja kui veel saadetest rääkida, siis “Suure tähe väike täht” on üliäge! Ma eile vaatasin seda kordusest ja sain nii palju naerda. Täna ma jälle seda ei näe, sest filmiauhinnad on samal ajal, aga saan seda siis hiljem kordusest vaadata. Mulle on Evelin Võigemast alati inimesena meeldinud – nüüd seda saadet vaadates hakkas veel rohkem meeldima (ja mis siis, et ta selline tuulepea on :D). Mis sugugi ei tähenda seda, et ma oleksin tema iga sõnavõtuga nõus, mis ta meedias öelnud on, aga ikkagi on ta mulle alati väga sümpaatne naine tundunud.

Kui su tuttav sulle oma kurba elu kurdab, aga sul on tegelikult suht poogen…

Mul on üks naissoost tuttav, kellega me hommikuti samas bussis tööle sõidame. Kesklinnas lähevad meie teed lahku, sest me ei tööta samas kohas, aga terve selle bussisõidu aja olen ma sunnitud kuulama seda, kuidas selle naise elu on väga pekkis. Kuna tegemist on vanema generatsiooni naisega, siis kuulen ma tihti selliseid lauseid: “No mis sul häda, sa oled ju veel nii noor, et kogu elu on alles ees” või: “No mis sul häda, sinu elus on ju kõik okei.” Alguses ma ikka üritasin talle nõu anda, sest noh – inimene on tõesti omadega suht puntras, aga samas on sellele ka lahendused olemas, kui ta ainult mõned muudatused oma elus teeks (ja ta teab seda ise ka, aga otsib alati ettekäändeid, miks ta seda teha ei saa). Aga kuna ma ei ole psühholoog ja ta pole mul mingi bestikas ka, siis viskas see hala mul kopa ette.

Talle ma seda veel öelnud pole, sest ma olen siiani viisakas inimene olnud (aga ma ei oska öelda, kui kauaks seda viisakust jagub) – ehk siis nüüd ma lihtsalt noogutan kaasa, sest noh – inimene ise naudib oma masenduses olekut. Või ehk ka juba depressioonis olekut – ma ei oska öelda, sest ma pole seda viimast kunagi kogenud, aga ma soovitasin talle küll, et ta võiks abi minna otsima. Millele tuli muidugi jälle 100 vastuväidet, miks ta seda teha ei saa jne. Ma oleksin täna peaaegu hakanud ütlema, kui ta jälle oma kurvast elust soigus, et kolmveerand Aafrikat nälgib, seega pole ta elul midagi häda. See viimane on lause, mis on minu meelest kõige mõttetum üldse, sest mind ka reaalselt ei koti Aafrika näljahädad, kui mul endal mingid muud mured on (tegelikult mind ei koti need üldse). Olen ma sellepärast kitsarinnaline või ülbe – ma ei oska öelda, aga nii on. Aga lihtsalt nii kopp on ees sellest, et Jaanika, sa oled ju veel nii noor (nagu see oleks minu süü) ning sinu elul pole ju midagi häda. Ma olen kindel, et selle naise elus oleks ka asi palju parem, kui ta ennast nii palju ei haletseks. Tegelikult aitab selliste asjade puhul ka see lihtne soovitus, et kui sa tõesti arvad, et su elu on pekkis, siis pole vajagi nii kaugele vaadata – kui juhtud “Kodutunnet” kas või kord elus jälgima, siis pärast seda saab vist iga inimene aru, et tal on elus tõsiselt vedanud. Ja kuna “Kodutunne” on palju lähedasem teema meie kõigi jaoks kui Aafrika nälgivad lapsed, siis on loogiline, miks see saade inimestele rohkem südamesse läheb. Isegi mulle, kes ma end just eriti kaasatundlikuks inimeseks ei pea (seda siist just võõraste inimeste hädade puhul).

Selliste inimestega on alati see asi, et kuigi üks osa minust arvab, et miks ma pean kellegi võõra inimese muresid üldse kuulama, siis teine osa minust tahaks nagu kuidagi abiks olla. Kuid ei saa aidata inimest, kellele mitte ükski lahendus ei sobi. Ning kuna tegemist pole minu jaoks lähedase inimesega, siis ma pikalt niisama kuulata ei viitsi. Oh, peakski talle blogimist soovitama, saab hingelt mure ära! Ja vähemalt ei aja mind närvi selle kurtmisega.

Aga minu meelest kõige veidram asi, mida kellelegi öelda, ongi nimelt see, et mis sul viga rääkida, sul on ju nagunii kõik hästi. Hetkel tõesti ei saa ma oma elukese üle üldse kurta, aga kindlasti on olnud neid perioode, kus ma olen saanud seda teha (ja kindlasti tuleb neid veel). Ja noh – see vanuse põhjal murede olematuks muutmine on muidugi omaette teema. Et mida noorem inimene, seda vähem tohib muresid olla või? Kõige lollim loogika, mida ma eales kuulnud olen.

Oh seda unustamist… /Mart Müürisepp, su aktsiad langesid mu silmis!

Ma polnud kunagi aru saanud nendest inimestest, kes suudavad pangautomaadi juures lambist oma PIN-koodi ära unustada. Kuni tänaseni! Suutsin lõpuks kolm korda PIN-koodi valesti panna – ehk mu kaart blokeeriti ära, pidin uue kaardi laskma asemele teha. Ja hiljem oli PIN-kood nagu naksti mul jälle meeles, aga siis kui vaja oli, oli peas tühjus. Nüüd ma siis saan sellest aru, sest see on minuga juhtunud. Täpselt nagu ma ei saa aru inimestest, kes suudavad oma telefone kuus korra kuhugi unustada või kaotada… Ma pole kunagi ühtegi niimoodi ära kaotanud (ptüi-ptüi!). Raudselt homme kaotan, sest karma is a bitch.

Ma olin kuni tänaseni Mart Müürisepast suhteliselt heal arvamusel, aga pärast sellise artikli lugemist tema aktsiad minu silmis langesid. Ja mitte sellepärast, et talle Eesti Laulu võitja ei meeldinud, sest maitsed ongi erinevad, aga lausa “Verona” võidu pärast kustutada Koit Toome Facebooki sõbralistist ära? Kui Kerli oleks mu Facebooki sõbrakas ja ta oleks Eesti Laulu võitnud, siis ma poleks hakanud teda sellepärast eemaldama. Sest üks asi on see, et kellegi laulud ei meeldi jne, teine ja hoopis erinev on see, milline on inimene tegelikult. Kuigi jah – kunagi ei või teada, mis muud jamad selle kõige taga veel on (vbl läks lihtsalt Koiduga tülli), et just selline Facebooki postitus kirjutati. Nagu ma ütlesin, siis ma ei heidagi seda ette, aga see on küll iseenesest imelik, et kohe peab Facebookist eemaldama. Mart, ma olen sinus pettunud! Ning ei – ma pole mingi Koidu ega Laura fänn, viimase laulud pole mulle kunagi eriti istunud, aga “Verona” mulle meeldis 🙂