Millal see põrgukuumus ometi otsa saab??? Kopp on ees juba…

Ma ei jõua enam ära oodata, millal see põrgukuumus ometi lõpeb. Järgmisel nädalal ehk? Tööl on veel talutav, sest seal on konditsioneer, Tartu kodus mul seda pole – aknad ja rõdu on kogu aeg pärani lahti, aga elada ikka ei saa. Põlvas oli ka enam-vähem talutav, aga siin on nii kuum. Ja väljas on veel hullem. Ma tean jah, et meil on seda kuuma niigi vähe ja viimati oli selline suvi aastal 2010, kui ma olin just Mehhikost tagasi tulnud. Aga ma olen inimene, kes on Eesti tavapärase suvega väga rahul, sest mulle ei meeldigi kuumad ilmad. Pigem sadagu juba terve suve kui selline põrgukuumus. Kuidas teil selle kuumusega on – kas teile meeldib või ootate, millal see nuhtlus ometi läbi saab? Mul on just see viimane variant.

Olen nüüd kaks päeva tööl käinud pärast puhkust ja elan vaikselt sisse. Meil on kolm uut töötajat ka – seega meeskond aina suureneb. Kui ma sinna tööle läksin, oli meid koos minuga seitse ja nüüd on juba kaksteist. Kontor hakkab varsti väikseks jääma 😀 Kuigi mitmed meist ei viibigi nagunii enamasti kontoris, vaid sõidavad ringi.

Aga eks natuke harjumatu on jälle nii vara ärgata, sest puhkuse ajal sain ma voodist umbes keskpäeval välja 😀 Ja pühapäeva öösel tegin selle vea, et kobisin täiega hilja tuttu, sest vaatasin “Vapraid ja ilusaid” salvestusest järele, mis mul puhkuse ajal nägemata jäi, sest Põlvas on hetkel ainult kolm kanalit. Kui ma sinna kolin septembris, siis enam nii pole, sest mu kanalid tulevad minuga kaasa 😀 Aga jah – õnneks eile kobisin normaalsel ajal tuttu ja täna ning järgnevad päevad plaanin sama teha, et oma tavapärane argirutiin tagasi saada.

Puhkuse viimased päevad läksid vaikselt. Külastasime Hendriku vanavanemad ja teisi sugulasi, kelle juures mina varem polnudki käinud. Midagi muud suurt ei teinudki.

Reedel oli mul paha tuju, mis mul vahel harva ette tuleb. Aastate eest ma vist ainult selline olingi, aga aja jooksul olen minagi muutunud. Aga sellised asjad lähevad mul suht kähku õnneks üle. Hendrik teab seda ka, et kui ma juhtun mossis olema, siis järgmisel päeval on kõik jälle nagu tavaliselt. Ja kui tavaliselt mõjub vihmane ilm inimestele muserdavalt, siis minu puhul oli see osaliselt just sellest kuumusest tingitud.

Mida teie sellisel kuumal suvel teete?

Advertisements

Millistes Eesti linnades mina käinud olen?

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, millistes Eesti linnades tema on käinud. Ja mõtlesin, et teen enda kohta sama postituse, et kus mina siis käinud olen. Ebapärlikarp küll tegi erinevad kategooriad jne, et kus ta rohkem käinud on ja kus vähem, aga mina seda ei tee. Võtan selle Vikipedia Eesti linnade nimekirja ette ja kirjutan kõigi 47 kohta mingi kommentaari.

Tallinn –  Mina käisin Tallinnas esimest korda alles 14-aastaselt. Olen Tallinnas ka üle kolme aasta elanud (Lasnamäel ja Kristiines) ja enam tagasi ei tahaks. Tallinnas on mõnus vahel käia, aga elada ei tahaks. Minu jaoks on see liiga pingeline. Ma tean jah, et maailma mõistes on Tallinn üliväike, aga Eesti mõistes on ta suur ja närviline. Kuigi Kristiines elada oli suhteliselt rahulik, linnaosana oli see Kristiine, aga elasin Tondi Selveri lähedal. Kusjuures mu kodupood oli see toidupood, kus nüüd blogija Miiu oma kaupluse avas (sest toidupood pandi kinni). Elasingi Järve tänaval kõige rohkem ja kui Tondi Selverisse ei viitsinud minna, siis läksin sinna väiksesse toidupoodi, mida enam pole. Ka Lasnamäe lõpus olen kaks korda elanud, midagi hullu polnud. Aga mulle Tallinn ise ei meeldi juba. Külastada vahel võib ja vanalinn on väga ilus, aga elada seal ei tahaks enam.

Tartu – Minu armas kodulinn! Muud polegi vaja lisada. Armastan Tartut jäägitult ja jään alati armastama 🙂

Narva – Olen kaks korda käinud. Kui pärast esimest korda ma suures vaimustuses ei olnud, siis nüüd 1,5 nädalat tagasi uuesti sinna juhtudes olin vägagi lummatud! Elada ilmselt ei tahaks ega ka saaks, sest seal on vene keel väga vajalik, aga niisama aega veeta on seal küll ilus. Just see Narva linnus on võimas!

Pärnu – Ka mina olin üks neist inimestest, kes käis Pärnus esimest korda alles 21-aastaselt. Suvel 2011 ma praktiliselt elasingi seal (ja siis ma olingi 21-aastane, aprillis  2011 käisin esimest korda). Ütleme niimoodi, et Pärnul on oma võlu, aga minu jaoks ei ole see meri. Ja ma võin küll Pärnus käia, aga ma pigem eelistan teisi aastaegasid, suvel ma sinna ei viitsi minna. Mulle ei meeldi rannad, kus inimene on inimeses kinni, ma tahan privaatsemaid kohti. Õnneks pole ka Hendrik eriti Pärnu fänn – ta on samuti maininud, et suvel ta ei viitsi sinna mere äärde minna. Käia võib, aga elada ma seal ei tahaks.

Kohtla-Järve – Olen ainult kaks korda läbi sõitnud, seega konkreetselt käinud ei ole.

Viljandi – Viljandi on ilus! Ma olen sinna küll elu jooksul vast umbes kuus korda sattunud, aga mulle meeldivad Viljandi tänavad ja Viljandi kohvikud. Ja seal on väga head kaltsukad! Kuigi jah – viimasel ajal on Viljandi natuke halvas valguses kuulsust kogunud, nagu me kõik meedias kuulnud ja lugenud oleme, aga ma usun, et see on lihtsalt kokkusattumus, et need sündmused kõik nii järjest on juhtunud. Linna see koledamaks ei muuda.

Maardu – Hmm, ma olen seal ainult Hot Lipsis käinud – seega vist ei lähe arvesse? 😀

Rakvere – Olen vist kaks korda käinud? No ma tean, et linna olen ma suhteliselt põgusalt näinud, aga niimoodi väga palju tutvunud sellega kahjuks pole. Tarvast olen mitu korda näinud, aga Rakvere linnuses pole kahjuks käinud.

Sillamäe – Kaks korda käinud ja sama asi nagu Narvaga – alguses ei meeldinud väga, aga nüüd oli juba hoopis ilusam mulje 🙂

Võru – Võrus olen viimasel ajal üpris tihti käinud. Võru mulle meeldib! Meenutab natuke Viljandit ja Haapsalut oma olemuselt, mis mulle mõlemad sümpatiseerivad!

Kuressaare – Olen ainult kaks korda Saaremaal käinud ja sedagi talvel, mitte suvel. Kuid Kuressaare meeldis. Peakski tegelikult millalgi suvel Saaremaale ka minema.

Valga – Väiksena sai seal palju käidud, sest mu vanaema elas seal. Ei ole just üks mu lemmiklinnadest Eestis ja elada seal ei tahaks, aga käia harva võib. Nüüd talvel käies meeldis natuke rohkem, kui minevikus see linn mulle huvi pakkus. Võib-olla on asi ka selles, et selle linnaga ei seostu mul just parimad lapsepõlvemälestused, sest ma olen varemgi maininud, et mu vanaema ei olnud eriti hea inimene. Kuid vaamata sellele ei meeldi mulle Valga eriti. Ehk siis Valga oleks üks viimastest linnadest Eestis, kus ma isiklikult elaksin. Jällegi – ei solva Valga inimesi siinkohal, mulle endale ei meeldi see linn. See on ainult mu isiklik maitse.

Jõhvi – Olen korralikult linnas sees käinud vist ainult ühe korra, eelmisel talvel.

Haapsalu – Minu lemmiklinn Eestis peale Tartu! Haapsalu tänavad, kohvikud, üldine atmosfäär – see on minu jaoks nii üliarmas! Kokku olen seal käinud viis korda, esimest korda juhtusin sinna 2007, siis oli üheksa aastat pausi – ehk siis 2016 käisin uuesti. 2017 suvel käisin seal kaks korda ja 2017 detsembris käisin ka ühe korra. Linn, kuhu läheksin alati tagasi ja kus ma vabalt elada võiksin.

Keila – Olen kaks korda läbi sõitnud ja ühe korra külas käinud, aga niisama uudistanud pole.

Paide – Kokku olen kaks korda käinud, viimati paar kuud tagasi.

Türi – Olen ainult läbi sõitnud, käinud kahjuks pole.

Tapa – Ei ole käinud.

Põlva – Hehe, minu tulevane kodulinn 🙂 Enne Hendrikuga tutvumist olin ma siin ehk heal juhul kolm korda käinud. Ma arvasin, et see palju väiksem, aga ühest otsast teise ikka annab kõndida. Ja mulle meeldib Põlva! Nüüdseks oskan siin üsna hästi ringi liikuda ja Põlvas on midagi ilusat, mis mulle meeldib (haha – ei pea siinkohal Hendrikut silmas :D). Põlva järv keset linna on väga kaunis ja Põlva armsad tänavad on mu südame võitnud 🙂

Kiviõli – Olen ainult seal korra viibinud, kui seal seikluspargis käisime, aga linna endaga ma tutvust pole teinud.

Elva – Jaa, palju kordi käinud. Verevi järves sai lapsena tihti solberdamas käidud. Väike armas linnake, kuhu läheksin alati uuesti!

Saue – Pole käinud.

Jõgeva – Olen käinud ja absoluutselt ei meeldi. Minu meelest üks Eesti koledamaid linnasid. Jõgevamaa keskus võiks pigem Põltsamaa olla, mitte Jõgeva. Põltsamaa on lihtsalt kõvasti ilusam!

Rapla – Olen sealt mitmeid kordi läbi sõitnud, aga kunagi pole peatust teinud.

Põltsamaa – Tunnen Põltsamaad suhteliselt hästi ja minu meelest on see üliilus linn! Koht, kuhu alati võiks uuesti minna.

Paldiski – Seal ma pole kunagi käinud.

Sindi – Jällegi pole ma kunagi Sindis käinud.

Kunda – No nüüd tulevad järjest need linnad, kuhu ma pole sattunud.

Kärdla – Ma pole mitte kunagi Hiiumaal käinud. Seega on ka Kärdla minu jaoks täiesti avastamata paik! Kindlasti peaks sinna millalgi minema 🙂

Kehra – Ma pole seal käinud.

Loksa – Ma pole seal käinud.

Räpina – Ma olen seal nüüd juba päris mitu korda käinud. Kui kunagi lihtsalt läbi sõites jättis see mulle kuidagi koleda linna mulje, siis nüüd on minu arvamus sellest muutunud. Nüüd võib lausa öelda, et see linn isegi meeldib mulle 🙂

Tõrva – Olen väiksena mitmeid kordi käinud, aga kahjuks väga ei mäleta seda. Mul elavad isapoolsed sugulased seal, aga kuna me eriti läbi ei käi, siis polegi sinna nüüd väga juhtunud. Ja mõned aastad tagasi surid need vähesedki sugulased ära, kellega sealt veel mingitki moodi läbi käidi.

Narva-Jõesuu – Olen mitmeid kordi käinud ja väga ilus koht on!

Tamsalu – Olen kaks korda käinud. Kursaõde pidas kunagi seal kohalikus pubis sünnipäeva (ta on sealt pärit) ja hiljem olen veel ühe korra sinna tema juurde juhtunud. Olen seal jalutanud ka.

Otepää – Viimasel ajal olen sinna tihedamini juhtunud, enne eelmist suve oli oma 15 aastat pausi, kus ma sinna üldse ei juhtunud.

Kilingi-Nõmme – Olen sealt ainult läbi sõitnud, käinud pole kahjuks.

Karksi-Nuia – Ma pole seal käinud.

Lihula – Pole mitte kunagi seal käinud.

Mustvee – Olen kolm korda käinud seal.

Võhma – Ma pole seal kordagi käinud.

Antsla – Ka seal olen lapsepõlves mitmeid kordi käinud, sest seal elavad mu isapoolsed sugulased. Kuid kuna ei suhtle eriti, siis pole hiljuti sinna enam juhtunud. Need, kellega isegi mingil määral suheldi, on nüüd juba ammu manala teele läinud, noorema põlvkonnaga enam ei suhtle. Sama lugu, mis Tõrva sugulastega.

Abja-Paluoja – Pole sinna kunagi juhtunud.

Püssi – Ma pole seal käinud.

Suure-Jaani – Ei ole seal käinud.

Kallaste – Ei ole seal käinud.

Mõisaküla – Seal pole ma ka käinud.

Millistes linnades ma siis pole Eestis käinud? Siia lähevad ka need linnad, kust olen ainult läbi sõitnud, aga peatust pole teinud (või siis tõesti ainult mingis korteris või majas käidud, aga muud pole tehtud – need lähevad ka siia arvestusse):

Kohtla-Järve, Maardu (ma ainult Hot Lipsi ei loe käimiseks), Keila (ma ainult majas külaskäiku ei loe käimiseks), Türi, Tapa, Kiviõli (ma ainult seiklusparki ei loe käimiseks), Saue, Rapla, Paldiski, Sindi, Kunda, Kärdla, Kehra, Loksa, Kilingi-Nõmme, Karksi-Nuia, Lihula, Võhma, Abja-Paluoja, Püssi, Suure-Jaani, Kallaste, Mõisaküla.

Ehk siis 23 linna, mida ma reaalselt ei ole kunagi korralikult külastanud. Ainult ehk läbi sõitnud, kui sedagi üldse olen. Kurat, ma ei arvanud, et neid nii palju tuleb. Kui võtta need siit nimekirjast välja, kust ma olen läbi sõitnud, aga korralikult käinud pole, siis tuleb see number küll natuke väiksem, aga siiski. Siis on veel need kohad, kus ma olen natuke seda linna nuusutada saanud (Kiviõli, Maardu ja Keila näiteks), aga korralikult ikka näinud pole.

Mis linnades teie Eestis käinud pole? Ja millised teile meeldivad, millised mitte? Ja millistesse nendesse linnadesse soovitaksite mul kindlasti minna, kus ma veel üldse käinud pole?

Lasva vana veetorni külastus – nüüd on seal vaatetorn, kuhu viib üles treppklaver, kust alla tulles saab kuulda erinevaid helisid – a la vanaaja metsanaiste hõikeid, erinevate lindude hääli jne/ Kindlasti soovitan Lasva endist veetorni külastada, sest seal on hea giid ning äge muusikat tegev klavertrepp :)

Puhkus hakkabki vaikselt läbi saama. Kohati on tunne, et suht kiiresti on läinud, aga samas… mõnes mõttes on päris paljudes Eesti kohtades ka käidud – seega tundub, et aega on küllalt olnud. Eile käisime Hendrikuga päeval Erastvere järve ääres ja õhtul viisime ta venna ning sõbra Palojärve äärde, aga ise enam vette ei läinud, sest päeval olime käinud juba.

See ongi eile Palojärve ääres tehtud, ootasime Hendriku 12-aastast venda ja tema sõpra, sest nad olid parasjagu vees.

 

Täna oli meil ka idee olemas, kuhu minna. Nimelt Hendriku ema soovitas meil hiljuti külastada Lasva endist veetorni, kuhu nüüdseks on loodud ainulaadne muusikat tegev klavertrepp! Võtsime Hendriku 12-aastase venna ka kampa ning sinna me suundusimegi!

Lasva asub Võrumaal (15 kilomeetrit Võrust). Ja kui me sinna kohale jõudsime, siis me veel üldse ei aimanud, et see teenindaja/giid, kes seal pileteid müüs, meile nii palju selle veetorni ajaloost ja praegusest muusikatrepist räägib. See kõik oli väga huvitav.

Nimelt kunagi oli see veetorn, mis nüüd pikalt tühjalt seisis. Aga see sama naine, kes meie giid oli, rääkis meile, et tal oligi plaan sellest endisest veetornist midagi erilist teha. Ning kuigi alguses oli keeruline seda ideed teostada, sest projekti ei tahetud rahastada jne, siis 2009.aastal see vaatetorn just sellisel kujul avati, nagu see praegu on. Kui trepist üles minna, siis teeb klaver sellist tavahelinat ja me arvasime, et sama teeb see ka siis, kui me alla tuleme, aga vot kus lops – siis tulevad igasugused vanaaegsed metsanaiste hõiked (ehk siis mingi näitleja on sarnased helid sisse lindistanud, mida naised võisid iidamal ajal teha, kui veel sõnu oma soovide väljendamiseks kasutada ei osatud) või siis lindude erinevad hääled jne. Tegelikult on maagia väga lihtne – kuna see on elektriline klavertrepp, siis see sama giid paneb arvutist vastava heli, kui sina sellel trepil astud. Kuna päris klaverihelidega seda torni ei saanud ehitada, sest need võimsad helid oleksid seda torni kahjustanud oma kõrge vibratsiooni tõttu, siis võetigi ette uus plaan – ning ehitatigi elektriline klavertrepp.

Päris kõik mul selle naise jutust muidugi meeles pole, aga ta rääkis, et kogu see protsess võttis ikka täiega aega ja vahepeal tundus, et nad ikkagi ei saagi luba selle jaoks, aga lõpp hea, kõik hea – 2009.aastal see siiski õnnestus. Alguses EAS lükkas tagasi selle rahastamise, aga lõpuks siiski läks mitmenda katsega õnneks, sest mindi Estonia Klaverivabrikusse, kus nad olid nõus selle idee ja teostuse ellu viima. Kuid nagu ma juba mainisin, pidid nad siiski elektrilise variandi kasuks otsustama, sest päris helide vibratsioon oleks nii kõrge olnud, et oleks sellele tornile kahjustavalt mõjunud.

Ja kui torn juba lahti oli, siis neil oli idee panna igale trepiastmele ka mingist eesti tuntud filmist häälena kostuv tsitaat vms, aga nad oleksid pidanud nii palju erinevaid lubasid selle jaoks taotlema (ning lisaks erinevaid autoritasusid maksma) – mõned nagunii keeldusid jne, siis see variant jäi kahjuks ära. Need lindude hääled on võetud Fred Jüssi plaadilt ning viimane oli lahkesti nõus ilma autoritasuta neid seal jagama. Vot selline looke siis juurde 🙂 Kuna see giid rääkis nii palju juttu selle endise veetorni kohta, siis hetkel panin kirja oma mälu järgi – seega võib juhtuda, et mõni detail ei jäänud päris õigesti meelde 🙂

Selline see muusikat tegev klavertrepp siis välja näebki, mis viib vaatetorni 🙂

Kui üles minna, teeb klaver tavalist heli, aga kui alla tulla, siis pannakse käima mingi heliplaat, mis klahvi peale astudes teeb igasuguseid erinevaid helisid – meil olid kõige rohkem vanade metsanaiste ja lindude hääled.

Torn ei ole iseenesest eriti kõrge 🙂 Ehk siis see pilt ongi juba tornis tehtud.

Üles minnes saad vahepeal tutvuda Lasva piirkonna ajalooga 🙂

Vol 2

Vaade Lasva vanast veetornist.

 

 

Kui see külastus tehtud, läksime Lasva järve äärde. Mina ikka solberdasin ja Hendrik ning ta vend ujusid. Ma ei julge isegi täiega madalas vees pead lihtsalt kas või korraks vee alla panna ning siis välja võtta – seega ma niisama solberdangi koos mingite pisikeste lastega 😀 Me oleme eelmise ja selle nädala jooksul nii paljudes erinevates veekogudes käinud – eelmisel nädalal Peipsi järve ääres (Rannapungerja ja Kauksi), Hatiku, Lämmijärve (või siis Räpina järv või osa Peipsi järvest, kui nüüd poliitiliselt korrektne olla – heal lapsel on mitu nime). Sel nädalal Kiidjärve, Erastvere, Palojärve (meie Hendrikuga siis vees ei käinud, see oligi eile, kui ta venna ning ta sõbra ujuma viisime) ja täna siis Lasva järv. Kiidjärve ja Lasva järv olidki vist mu lemmikuid, kui Peipsi välja jätta.

Pärast seda käisime Võrus söömas – sellises kohas nagu Mõisa Ait. Ma polnudki seal varem käinud, aga väga chill atmosfääriga koht ja seda kanapastat võin ka kiita, mida ma sõin!

Vot selline see tänane päev siis oligi!

Kaks nõmedat hirmu, mis mind kimbutavad…

Täna oli suhteliselt rahulik päev – sai Himmastes jalutamas käidud, kuigi see kuum ilm võtab viimasegi mõistuse ära. Kuna me arvasime alguses, et ehk hakkab vihma sadama, siis võtsime vihmavarju kaasa, mida kasutasime hoopis päiksevarjuna 😀 Seega oli sellest natuke kasu küll.

Õhtul käisime Hendriku 12-aastase venna ja tema sõbraga Kiidjärvel ujumas. No nemad kolmekesi käisid ujumas, mina solberdasin niisama vees. Ja siinkohal tuleb ka mu tänane teema – mul on kogu elu mingi teema veega olnud, mulle on ikka minevikus mitmeid kordi üritatud ujumist õpetada, aga no ma ei võta vedu. Täna Hendrik ka ütles, et võib mulle ujumist õpetada, aga ma hakkan täiega põdema ja kui vesi juba on rindadest kõrgemal, siis ma täiega kardan juba ega liigu sammugi edasi. Ja lisaks sellele ei meeldi mulle, kui inimesed vaatavad, et näete kõik, mingi täiskasvanud naine on nii saamatu… Kiidjärvel natuke ikka rahvast oli, aga ma arvan, et asi pole isegi selles privaatsemas kohas, sest kuigi ma võiksin üritada, siis ma ikkagi ei saaks hakkama. Ma olen juba enda peas selle asja loonud, et nagunii ma ei saa hakkama, ma ei suuda jne. See on nii haige värk iseenesest. Näiteks mõned aastad tagasi, kui ma olin umbes 7 kg kergem kui praegu, ei tahtnud ma üldse eriti rannas käia, sest ma alati arvasin, et kõik vaatavad, et miks mul lame kõht pole jne. Sellest sain ma õnneks ajapikku üle, sest ma sain aru, et rannas see ei koti kedagi, milline sa välja näed. Mingi kolm aastat tagasi poleks ma ealaski niimoodi vette läinud, et seltskonnaga koos olles, vbl õhtusel ajal privaatses rannas oleksin kallimaga kahekesi, aga see oleks ka suur eneseületus olnud.

Nagu ma juba mainisin, et sellest olen ma üle saanud – kui nüüd julgeks veel vähemalt üritada uuesti ujuma õppimist, siis oleks juba pool võitu. Mõnede asjade suhtes ma olen ikka täiega argpüks. Kui ujumist olen ma vähemalt mõned korrad elus üritanud õppida ebaõnnestunult, siis autojuhiloaga on see teema, et… ma lihtsalt arvan, et ma ei saaks hakkama. Ma pole mitte iial roolis olnud, mitte kordagi elus isegi nii-öelda nuusutanud rooli, aga oma peas ma olen loonud selle nõmeda kinnisidee, et ma nagunii kukuksin läbi ega saaks hakkama jne. Kuigi ma ei tea seda, sest ma pole MITTE KUNAGI seda varem isegi proovinud. Paljud on minult küsinud selle lihtsa küsimuse – aga kuidas sa tead nii kindlalt, et sa ei saaks hakkama, kui sa pole isegi proovinud? Hea küsimus, millele vastus puudub. Ma lihtsalt olen nende teemade suhtes nii ebakindel, et endalgi nõme seda tunnistada. Okei, ujumise suhtes võib veel ehk aru saada, sest olen üritanud, aga no ei julge jne (mitte et see vabandus oleks muidugi), aga autosõitu ma pole isegi proovinud. Ja oma peas juba kinnitan endale, et Jaanika, sa nagunii kukud läbi.

See on nii naljakas, et mul on teatud teemadega selline asi. Näiteks tööasjades ma pole kunagi selline. Vahel on vaja viimasel hetkel mingi aeg kuskil maakonnas välja võluda (see tähendab, et keegi tühistab aja homseks, vahel harva lausa mitu) ja kuigi päev enne on alati raskem kohtumisi järgmiseks päevaks saada (ma tavaliselt teen kaks nädalat ette neid, sest mulle meeldib, kui müügijuhi graafik on planeeritud, no nüüd enne puhkust tegin kolm nädalat ette, et kui tööle läheme, siis vähemalt esimene nädal oleks tal kohtumistega täidetud – mitte et ma hakkan tühjalt lehelt pihta, kuu aega ette teha oleks liiga palju), siis ma peaaegu alati saan. Kui just tõesti kell 16.30 ei tühistata, siis on tööpäev juba läbi ja enamus koju ära läinud. Siis ei teki küsimustki, et ma ei saa, ma isegi ei hakka endas kahtlema, sest ma tean oma võimeid ja ma tean, et ma saan. Midagi ei juhtuks, kui ma ei saaks, aga ma olen enesekindel oma võimetes. Ja neid muid näiteid on veel, kus ma olen suhteliselt kindel, et lõpuks saan ma ikka kõik niimoodi tehtud, nagu vaja on.

Aga ujumine ja autojuhiluba sellesse nimekirja kahjuks ei kuulu. Mainisin täna seda Hendriku emale ka (viisime pärast ta noorema venna koju tagasi) ja ta ütles, et tal on sama mure, et ta ka ei julge vees kaugemale minna kui rinnuni ja siis on juba paanika lahti, et upub ära. Ehk siis ta ka ei oska ujuda. Ma seda varem ei teadnudki, et tal samamoodi on. Ma tean, et tal on näiteks autojuhiluba, aga talle ei meeldi roolis olla, on ka viimases hädas ainult, aga üldiselt on alati pigem Hendriku isa.

Mu ema ei osanud ka näiteks ujuda, teised mu perekonnaliikmed oskavad. Mu emal ja isal olid vene ajal load, aga kuna meil autot ei olnud kunagi, siis need aegusid ära ja hiljem keegi enam neid ei uuendanud. Mu Tartus elaval õel on autojuhiluba, aga ta sõidab tõesti viimase häda korras, sest talle ei meeldi roolis olla – seega on enamasti roolis ta abikaasa. Inglismaal elaval õel ei ole autojuhiluba, ta pole ka kunagi seda teinud. Ei tea, kas see autojuhiloa teema on mingi meie perekonna teema, et kellelegi väga ei meeldi autot juhtida? No Inglismaa õe kohta ma ei oska öelda, sest minu teada pole ta ka kunagi isegi proovinud roolis olla. Samas – kui nüüd võrrelda, siis kõige saamatum olen ikkagi oma perekonnas mina, sest mu ema ei osanud küll ujuda, aga autojuhiloa sai ammusel ajal tehtud. Mu mõlemad õed oskavad ujuda, ühel neist on ka autojuhiluba, ta lihtsalt ei sõida peaaegu mitte kunagi autoga. Isegi automaadiga ei sõida, sest talle ei meeldi, manuaalist rääkimata. Samas muudes asjades on mu vanem õde küll väga enesekindel ja julge, ma täiega imetlen teda sellepärast.

Kuidas oma lollidest hirmudest lahti saada? Miks on elus niimoodi, et mõne asja puhul sa tead, et sa nagunii saad hakkama, sest sa lihtsalt oled endas nii kindel, aga teiste asjade puhul võtab ebakindlus täiega võimust? Miks ei võiks seda enesekindlust kogu aeg olla? Nii palju küsimusi, millele tahaks vastust saada. Kuidas teil endal selle ebakindluse ja hirmudega teema on? Kuidas olete neid ületanud? Mõni hea nipp ehk?

Suur Munamägi ja Ööbikuoru vaatetorn Rõuges

Tegelikult meie esialgne plaan nägi täna välja Palamusele sõitu (üks lugeja ka soovitas hiljuti!), sest ma pole seal kunagi käinud ning “Kevade” radades oleks ju tore kõndida, aga kuna Palamuse O.Lutsu Kihelkonnamuuseum on hetkel üldse suletud, sest seal toimuvad rekonstrueerimistööd, siis jäi see kahjuks ära (uus ja rekonstrueeritud külastuskeskus “Tootsi koolimaja” avatakse septembris). Seega see asi jääb sügist ootama!

Hendrik pakkus välja, et võiks hoopis Suurt Munamäge külastada. Mina küll eelmisel suvel juba käisin, aga tema polnud seal tornis väga ammu käinud, viimati kooliajal. Mina olin plaaniga päri, sest aasta tagasi on ka piisavalt pikk aeg – seega sinna me oma sammud seadsimegi (loe: Hendriku auto).

Kuigi päris torni saab ka liftiga sõita, siis meie võtsime selle jalgsi kõndimise variandi. Päris ülesse jõudes olin mina natuke vässu, sest ma pole eriline spordiinimene, aga tasus see siiski end täiega ära 🙂

Vaade Suure Munamäe tipust. Mäe kõrgus merepinnast on 318 meetrit, koos vaatetorniga lausa 347 meetrit. Ja vaade, mis sealt avaneb, on raadiusega üle 50 km – seega silmapiir on lai! Kuigi oli esmaspäev, siis rahvast ikka jagus – eks suviste puhkajate ja reisivate turistide jaoks pole oluline, et konkreetselt nädalavahetus oleks.

 

Teise kohana pakkusin mina välja Rõuges asuva Ööbikuoru vaatetorni, kus ma samuti eelmisel suvel käisin, aga kus Hendrik polnud kunagi käinud. See torn tehti juba 2006. aastal, aga siis nägi see teistsugune välja. Mäletan, et käisin seal aastal 2007 samuti, sest mu õde abiellus ning kogu pulmaliste seltskonnaga sai sealt läbi käidud (kõik ilmselt korraga torni ronima ei hakanud, vaid ikka jupikaupa). See vana torn lammutati maha, sest see oli juba räsitud ja päevi näinud – ehk siis 2016.aastal ehitati see praegune torn. Seda kutsutakse ka Pesapuu torniks ning selle kõrguseks on 30 meetrit.

Ööbikuoru vaatetornis 🙂

Vaade Ööbikuoru vaatetornist 🙂

 

Kuna ilm oli megapalav, siis pärast tagasi sõitmine nendel Rõuge-Haanja teedel oli päris hull minu jaoks. Mul tavaliselt ei hakka kunagi paha erinevatel autoteedel, viimati lapsena, kui ma suht kogu aeg bussis või autos oksendasin, aga sellest ma kasvasin mingi aja jooksul välja (tegelikult hakkas paha ka Korsika mägedes 19-aastaselt, aga siis oli 40 kraadi sooja, aga päris oksendama ma siiski ei hakanud õnneks – kuigi need lapsed, kelle au pair ma olin, seda siiski tegid… endal ka palju puudu ei jäänud) Nüüd ka päris oksendama õnneks ei hakanud, aga seest keeras küll. Õnneks läks see ruttu üle 🙂 Käisime veel Võrus söömas ja siis tulime Põlvasse tagasi.

Hendrik ütles täna, et üks nädal puhkust on veel ees, et nii hea ikka 🙂 On tõesti ja meil on kombeks vahel ikka kuhugi sõita, aga me otsustame selle jooksvalt. Eks näis, mis homne päev toob 🙂

Avatud Talude Päev – Viia-Jaani labürinditalu ja Peldamäe talu /Sain elus esimest korda herilaselt nõelata/ Peipsi järv ja Räpina

Kuigi sel aastal toimus Avatud Talude Päev juba neljandat korda, siis mina ja Hendrik juhtusime sinna täiesti esimest korda. Vaatasime seda Põlvamaa talude nimekirja ning esialgne plaan oli kolme neist külastada, aga kahjuks magasime hommikul suht kaua, seega jõudsime ainult kahes käia. Ilmselt oleksime ka kolmandasse jõudnud, aga kuna seal teises talus oli nii hea atmosfäär, siis veetsime seal plaanitust kauem aega 🙂

Esimesena külastasime Viia-Jaani Labürinditalu, milles oligi meeletult labürinte, millesse võis end ära eksitada! Kuigi see talu oli iseenesest äge, siis kaua me siiski seal ei olnud, kuuest labürindist läbisime korralikult ainult esimese, mille nimeks oli Elupuu spiraal. Allpool on ka üks pilt sellest, kui sinna juba sisse kohale jõudsime, aga enne pidi ikka piisavalt palju ringiratast käima, et sinna spriaali keskkohta jõuda 🙂 Kuid kohale jõudes said idüllilist rahuhetke nautida. Kuigi teel sinna ja tagasi tulid mitmed inimesed vastu –  seega läks üpris kitsaks, et üksteisest mööda mahtuda, aga hakkama sai. Legend väidab, et kui labürindi rajal tuleb keegi sulle vastu, siis on see kohtumine teile mõlemale vajalik. Ja üle maailma teatakse seda, et vastutulijat võiks kallistusega tervitada. Mitte et keegi meist seda teinud oleks, sest noh – eestlased ja nende tagasihoidlikkus 😀

Elupuu spiraali keskmes 🙂

 

Teine talu, mida me külastasime, oli Peldamäe talu. Peldamäe talu on tuntud oma lambakasvastuse poolest. Juba sissekäigu vahetus läheduses ootasid meid esimesed lambad!

Mõned lapsed ka toitsid neid lambaid, meie siiski mitte.

 

Natuke edasi ootas meid aga veel suurem hulk lambaid. Minut pärast järgneva pildi tegemist sain ma elus esimest korda heriliselt nõelata! Jah, ma olen suutnud oma 28 eluaastat niimoodi ära elada, et ükski mesilane ega heriline pole mind varem nõelanud, aga täna see lõpuks juhtus. Õnneks ainult sõrme peale ja nüüd enam eriti valus pole, aga alguses oli küll! Võtsin sellest sõrmest igaks juhuks sõrmuse ka ära, sest sain nõelata just sõrmuse vahetusesse lähedusse. Et sõrm koos sõrmusega paistetama ei läheks. Aga inimesed olid siiani imestanud, et kuidas ma mitte kunagi varem pole nõelata saanud, aga mul on vedanud olnud 😀 Hendrik ka ütles, et tema on ikka mitmeid kordi nõelata saanud.

Siin ma veel ei aima, et kohe varsti nõelata saan 😀

 

Selles talus veetsime päris pikalt aega – ostsime kooki, mina jõin mõdu, lisaks müüsid lapsed veel herneid ja tikreid. Kui ma alguses ostsin ainult ühe karbi tikreid ja herneid, siis enne äratulekut võtsin kaks karpi herneid veel lisaks (just viimased sain)!Et siis kodus ka veel neid mugida, sest nii head olid. Kuna kõht oli üpris täis, siis lambapraadi me sel korral ei võtnud, mida seal kohapeal küpsetati. Peldamäe talus oli sissekäigu juures ka suur tapeedirull, kuhu sai end sisse kirjutada (ehk siis oma nimed sai markeriga sinna peale kirjutada ja lisaks veel see info, et kust me pärit oleme). Meie jõudsime sinna alles kella 14.30 ajal – selleks ajaks oli ehk enamus neid inimesi, kes sinna tahtsid minna, juba ära käinud, sest rahvast oli vähe. Mõnus eestikeelne muusika taustaks, kõht hernestest, tikritest, koogist täis, lisaks veel ülilahke talurahvas, kes alati naeratas ja juttu rääkima tuli! Nagu Hendrik mainis, et täpselt selline tunne on, nagu oleksime kellelegi külla tulnud ja nüüd istume aias ning naudime seda kõike. Täpselt nii oligi. Sellepärast olime seal vist küll üle tunni aja, sest alguses sai lambad kiiremini üle vaadatud, aga hiljem just see istumine ja niisama nautimine võttis aega 🙂 Mul on hea meel, et sellist üritust korraldatakse ja tundub, et iga aastaga on see aina populaarsem. Mulle kui linnainimesele on huvitav vaadata, kuidas taludes inimesed elavad. Seega järgmisel aastal kindlasti jälle! Kuid siis peaks veits varem üles ärkama, et jõuaks rohkemates kohtades käia 🙂

Pärast Peldamäe talu külastust käisime korraks kodus, võtsime ujumisriided kaasa ning põrutasime Räpinasse Peipsi järve äärde. Rahvast ei olnud eriti palju. Kui vees käidud ja veits niisama lebotatud, siis käisime Räpinas söömas ning nüüd oleme Põlvas tagasi. Varsti hakkame midagi telekast vaatama ning herneid ja tikreid kõrvale mugima, mis päeval ostetud sai! 🙂 Vot selline pühapäevake siis oli. Esimene puhkusenädal on siis nüüd läbi saanud, üks on veel ees. Päris kiiresti on see üks nädal läinud, sellepärast võib eeldada, et ega järgminegi aeglasemalt lähe.

Mida teie täna tegite – ehk käisite ka kuskil Avatud Talude Päeval? Ehk on mingeid häid soovitusi järgmiseks aastaks? Sel aastal võtsime jah Põlvamaa sihtmärgiks, sest see on lähedal, aga kui on mõni eriti huvitav talupidamine, mida kaugemal külastada, siis sellised nõuanded on alati teretulnud. Jah, ise saab ka googeldada ja otsida, aga kuna see nimikiri üle Eesti osalevate talude kohta on üpris pikk, siis ei jõua kõike nagunii läbi vaadata. Igal juhul olen väga rahul, et täna sai esimest korda sellisel üritusel osaletud ja tõesti on hea meel, et aastas ühe korra väga paljud taluinimesed oma talude uksed ka teistele avavad 🙂

 

 

Seletage lollile paari lihtsat asja…

Vaatasime eile Hendrikuga “Sügist”, mis jällegi telekas jooksis. Mul on “Sügisega” seotud üks küsimus – ma küsisin seda oma Facebookis ka, aga mingeid pädevaid vastuseid ei saanud. Ehk oskate teie mind aidata? Ma kopeerin oma Facebooki staatuse:

Palun seletage lollile asi lahti – tunnistan häbiga, et ma pole kunagi “Kevadet”, “Suve” ega “Sügist” lugenud, ainult filme näinud. Ja kui “Sügise” filmi lõpupoole siis Oskar Luts ka välja ilmub, kes oleks nagu Teele, Tootsi, Kiire, Imeliku jne koolivend olnud, siis mismoodi see veel olla sai, kui “Kevades” ega “Suves” temast haisugi polnud? Oskar Luts lihtsalt kirjutas end lambist nendesse raamatutesse või siis just konkreetselt “Sügisesse” sisse? Kuna filmis ilmselt kõike ei kajastata, siis keegi ehk võiks mulle selle asja lahti seletada  Saaksin ka valgustatud ja targemaks 

Vot selline küsimus siis – ning jah, tunnistan ausalt, et pole kunagi neid raamatuid lugenud, sest kui ma Puhjast Tartusse kolisin, siis linnakoolis oli “Kevade” juba loetud, aga Puhjas me alles pidime sinna jõudma. Ning ise pole neid raamatuid kahjuks kätte võtnud.

Teine asi, mis minus küsimusi tekitab, on Lipsukese Facebooki staatus. Kes klikkida ei viitsi, siis kopeerin Lipsukese Facebooki staatuse ka siia:

Hüsteeria level 73838393088933417, kui avastad, et nimi mida oled plaaninud oma tütrele panna ja mida oled juba 10 nädalat hinges kandnud, on ühe Eesti kuulsaima blogija poolt “ära napsatud”. Jäta veel blogide lugemisse paus sisse!!! Nii palju siis sellest, et meie perre on iga hetk sündimas üks Marta-Mai. SOS, sel lapsel pole enam nime, seega teeme nüüd ajurünnaku ja laduge mulle siia normaalseid nimesi!

Mul küll lapsi pole ja ehk ma selles mõttes ei saagi seda olukorda mõista, aga… Mis mõttes inimene ei saa oma lapsele panna Marta nimeks, sest Mallukas paneb ju ka? Esiteks – on Marta viimasel ajal suhteliselt populaarne nimi, seega neid on nagunii tuhandeid. Ja teiseks – kui Lipsukesel nagunii oli plaanis teine nimi juurde panna, mis on Malluka tulevasest lapse teisest nimest hoopis erinev, siis ei tohiks ju veel eriti probleemi olla? Ehk oleks see arusaadav siis, kui mõlemad nimed oleksid täiesti samasugused, aga ka siis oleks suht pseudoprobleem minu meelest. Jah, kui su oma suguvõsas või sõprade hulgas oleks sama nimega inimene, siis vbl veel oleks mõistetav, et miks ei taheta sama nime panna, aga minu teada Mallukas ja Lipsuke just päris bestikad pole, et nad paar korda kuus kohvitamas käiksid. Ja Marta pole selline nimi, mis oleks tõesti haruldane, sest Martasid on üpris palju. Et kui nad mõlemad tahaksid sama nime panna, mis tõesti pole eriti levinud, siis oleks ehk veel arusaadav. Kuid ka siis loeks ju see, mida lapsevanem ise tahab oma lapsele nimeks panna. Ja kas siis selle tõttu jätame paljud nimed kasutamata, sest keegi teine on juba selle nime pannud – sest eesti tuntum blogija on selle nime oma lapsele pannud või panemas? Imelik loogika minu meelest.

Lipsuke ise seletas seda asja niimoodi, et ta ei saa panna nime, mis talle kellegi konkreetsega seostub. Jällegi – kui me hästi mõtlema hakkame, siis iga nimi võib meil kellegi konkreetsega seostuda. Kui sa just tõesti lapsele Dildomar nimeks ei pane, aga isegi see jõledus on juba võetud (ma siinkohal ei solva last, sest tema ei ole seda nime endale pannud, aga tema vanemate mõistuses ma küll natukene kahtlen…), mis siis veel normaalsetest ja ilusatest nimedest rääkida? Ehk siis jah – seletage lollile seda nimeteemat ka, sest ma mitte teps ei saa sellest aru. Aga kõigest siin maailmas ei peagi vist aru saama ka. Aga ma tahan aru saada 😀

Muidu edeneb puhkus kenasti, Hendrik on täna Lätis tantsimas, tuleb õhtul tagasi. Neljapäeval käisime mu sugulaste juures istumas siinsamas Põlvamaal, eile õhtul käisime Hatiku järves ujumas. No Hendrik käis ujumas, ma niisama vees solberdamas, sest ma ei oska ujuda. Eile õhtul oli tegelikult juba suht jahe vesi minu jaoks, aga Hendriku jaoks oli piisavalt soe 😀 Hatiku järves on hea käia, sest seal pole peaaegu mitte kunagi rahvast. Eile küll üks paarike tuli, kui me juba hakkasime ära minema, aga üldiselt on seal väga privaatne. Mulle on alati privaatsemad kohad meeldinud, sellepärast Pärnu rand ei tõmba mind suviti kohe mitte üks raas. Ja täna näen varsti oma tädi, kes on hetkel oma poja juures Põlvamaal aega veetmas (nende sugulaste juures me neljapäeval käisimegi). Esimene puhkuse nädal on üpris kiiresti tegelikult läinud.