Millal see põrgukuumus ometi otsa saab??? Kopp on ees juba…

Ma ei jõua enam ära oodata, millal see põrgukuumus ometi lõpeb. Järgmisel nädalal ehk? Tööl on veel talutav, sest seal on konditsioneer, Tartu kodus mul seda pole – aknad ja rõdu on kogu aeg pärani lahti, aga elada ikka ei saa. Põlvas oli ka enam-vähem talutav, aga siin on nii kuum. Ja väljas on veel hullem. Ma tean jah, et meil on seda kuuma niigi vähe ja viimati oli selline suvi aastal 2010, kui ma olin just Mehhikost tagasi tulnud. Aga ma olen inimene, kes on Eesti tavapärase suvega väga rahul, sest mulle ei meeldigi kuumad ilmad. Pigem sadagu juba terve suve kui selline põrgukuumus. Kuidas teil selle kuumusega on – kas teile meeldib või ootate, millal see nuhtlus ometi läbi saab? Mul on just see viimane variant.

Olen nüüd kaks päeva tööl käinud pärast puhkust ja elan vaikselt sisse. Meil on kolm uut töötajat ka – seega meeskond aina suureneb. Kui ma sinna tööle läksin, oli meid koos minuga seitse ja nüüd on juba kaksteist. Kontor hakkab varsti väikseks jääma 😀 Kuigi mitmed meist ei viibigi nagunii enamasti kontoris, vaid sõidavad ringi.

Aga eks natuke harjumatu on jälle nii vara ärgata, sest puhkuse ajal sain ma voodist umbes keskpäeval välja 😀 Ja pühapäeva öösel tegin selle vea, et kobisin täiega hilja tuttu, sest vaatasin “Vapraid ja ilusaid” salvestusest järele, mis mul puhkuse ajal nägemata jäi, sest Põlvas on hetkel ainult kolm kanalit. Kui ma sinna kolin septembris, siis enam nii pole, sest mu kanalid tulevad minuga kaasa 😀 Aga jah – õnneks eile kobisin normaalsel ajal tuttu ja täna ning järgnevad päevad plaanin sama teha, et oma tavapärane argirutiin tagasi saada.

Puhkuse viimased päevad läksid vaikselt. Külastasime Hendriku vanavanemad ja teisi sugulasi, kelle juures mina varem polnudki käinud. Midagi muud suurt ei teinudki.

Reedel oli mul paha tuju, mis mul vahel harva ette tuleb. Aastate eest ma vist ainult selline olingi, aga aja jooksul olen minagi muutunud. Aga sellised asjad lähevad mul suht kähku õnneks üle. Hendrik teab seda ka, et kui ma juhtun mossis olema, siis järgmisel päeval on kõik jälle nagu tavaliselt. Ja kui tavaliselt mõjub vihmane ilm inimestele muserdavalt, siis minu puhul oli see osaliselt just sellest kuumusest tingitud.

Mida teie sellisel kuumal suvel teete?

Millistes Eesti linnades mina käinud olen?

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, millistes Eesti linnades tema on käinud. Ja mõtlesin, et teen enda kohta sama postituse, et kus mina siis käinud olen. Ebapärlikarp küll tegi erinevad kategooriad jne, et kus ta rohkem käinud on ja kus vähem, aga mina seda ei tee. Võtan selle Vikipedia Eesti linnade nimekirja ette ja kirjutan kõigi 47 kohta mingi kommentaari.

Tallinn –  Mina käisin Tallinnas esimest korda alles 14-aastaselt. Olen Tallinnas ka üle kolme aasta elanud (Lasnamäel ja Kristiines) ja enam tagasi ei tahaks. Tallinnas on mõnus vahel käia, aga elada ei tahaks. Minu jaoks on see liiga pingeline. Ma tean jah, et maailma mõistes on Tallinn üliväike, aga Eesti mõistes on ta suur ja närviline. Kuigi Kristiines elada oli suhteliselt rahulik, linnaosana oli see Kristiine, aga elasin Tondi Selveri lähedal. Kusjuures mu kodupood oli see toidupood, kus nüüd blogija Miiu oma kaupluse avas (sest toidupood pandi kinni). Elasingi Järve tänaval kõige rohkem ja kui Tondi Selverisse ei viitsinud minna, siis läksin sinna väiksesse toidupoodi, mida enam pole. Ka Lasnamäe lõpus olen kaks korda elanud, midagi hullu polnud. Aga mulle Tallinn ise ei meeldi juba. Külastada vahel võib ja vanalinn on väga ilus, aga elada seal ei tahaks enam.

Tartu – Minu armas kodulinn! Muud polegi vaja lisada. Armastan Tartut jäägitult ja jään alati armastama 🙂

Narva – Olen kaks korda käinud. Kui pärast esimest korda ma suures vaimustuses ei olnud, siis nüüd 1,5 nädalat tagasi uuesti sinna juhtudes olin vägagi lummatud! Elada ilmselt ei tahaks ega ka saaks, sest seal on vene keel väga vajalik, aga niisama aega veeta on seal küll ilus. Just see Narva linnus on võimas!

Pärnu – Ka mina olin üks neist inimestest, kes käis Pärnus esimest korda alles 21-aastaselt. Suvel 2011 ma praktiliselt elasingi seal (ja siis ma olingi 21-aastane, aprillis  2011 käisin esimest korda). Ütleme niimoodi, et Pärnul on oma võlu, aga minu jaoks ei ole see meri. Ja ma võin küll Pärnus käia, aga ma pigem eelistan teisi aastaegasid, suvel ma sinna ei viitsi minna. Mulle ei meeldi rannad, kus inimene on inimeses kinni, ma tahan privaatsemaid kohti. Õnneks pole ka Hendrik eriti Pärnu fänn – ta on samuti maininud, et suvel ta ei viitsi sinna mere äärde minna. Käia võib, aga elada ma seal ei tahaks.

Kohtla-Järve – Olen ainult kaks korda läbi sõitnud, seega konkreetselt käinud ei ole.

Viljandi – Viljandi on ilus! Ma olen sinna küll elu jooksul vast umbes kuus korda sattunud, aga mulle meeldivad Viljandi tänavad ja Viljandi kohvikud. Ja seal on väga head kaltsukad! Kuigi jah – viimasel ajal on Viljandi natuke halvas valguses kuulsust kogunud, nagu me kõik meedias kuulnud ja lugenud oleme, aga ma usun, et see on lihtsalt kokkusattumus, et need sündmused kõik nii järjest on juhtunud. Linna see koledamaks ei muuda.

Maardu – Hmm, ma olen seal ainult Hot Lipsis käinud – seega vist ei lähe arvesse? 😀

Rakvere – Olen vist kaks korda käinud? No ma tean, et linna olen ma suhteliselt põgusalt näinud, aga niimoodi väga palju tutvunud sellega kahjuks pole. Tarvast olen mitu korda näinud, aga Rakvere linnuses pole kahjuks käinud.

Sillamäe – Kaks korda käinud ja sama asi nagu Narvaga – alguses ei meeldinud väga, aga nüüd oli juba hoopis ilusam mulje 🙂

Võru – Võrus olen viimasel ajal üpris tihti käinud. Võru mulle meeldib! Meenutab natuke Viljandit ja Haapsalut oma olemuselt, mis mulle mõlemad sümpatiseerivad!

Kuressaare – Olen ainult kaks korda Saaremaal käinud ja sedagi talvel, mitte suvel. Kuid Kuressaare meeldis. Peakski tegelikult millalgi suvel Saaremaale ka minema.

Valga – Väiksena sai seal palju käidud, sest mu vanaema elas seal. Ei ole just üks mu lemmiklinnadest Eestis ja elada seal ei tahaks, aga käia harva võib. Nüüd talvel käies meeldis natuke rohkem, kui minevikus see linn mulle huvi pakkus. Võib-olla on asi ka selles, et selle linnaga ei seostu mul just parimad lapsepõlvemälestused, sest ma olen varemgi maininud, et mu vanaema ei olnud eriti hea inimene. Kuid vaamata sellele ei meeldi mulle Valga eriti. Ehk siis Valga oleks üks viimastest linnadest Eestis, kus ma isiklikult elaksin. Jällegi – ei solva Valga inimesi siinkohal, mulle endale ei meeldi see linn. See on ainult mu isiklik maitse.

Jõhvi – Olen korralikult linnas sees käinud vist ainult ühe korra, eelmisel talvel.

Haapsalu – Minu lemmiklinn Eestis peale Tartu! Haapsalu tänavad, kohvikud, üldine atmosfäär – see on minu jaoks nii üliarmas! Kokku olen seal käinud viis korda, esimest korda juhtusin sinna 2007, siis oli üheksa aastat pausi – ehk siis 2016 käisin uuesti. 2017 suvel käisin seal kaks korda ja 2017 detsembris käisin ka ühe korra. Linn, kuhu läheksin alati tagasi ja kus ma vabalt elada võiksin.

Keila – Olen kaks korda läbi sõitnud ja ühe korra külas käinud, aga niisama uudistanud pole.

Paide – Kokku olen kaks korda käinud, viimati paar kuud tagasi.

Türi – Olen ainult läbi sõitnud, käinud kahjuks pole.

Tapa – Ei ole käinud.

Põlva – Hehe, minu tulevane kodulinn 🙂 Enne Hendrikuga tutvumist olin ma siin ehk heal juhul kolm korda käinud. Ma arvasin, et see palju väiksem, aga ühest otsast teise ikka annab kõndida. Ja mulle meeldib Põlva! Nüüdseks oskan siin üsna hästi ringi liikuda ja Põlvas on midagi ilusat, mis mulle meeldib (haha – ei pea siinkohal Hendrikut silmas :D). Põlva järv keset linna on väga kaunis ja Põlva armsad tänavad on mu südame võitnud 🙂

Kiviõli – Olen ainult seal korra viibinud, kui seal seikluspargis käisime, aga linna endaga ma tutvust pole teinud.

Elva – Jaa, palju kordi käinud. Verevi järves sai lapsena tihti solberdamas käidud. Väike armas linnake, kuhu läheksin alati uuesti!

Saue – Pole käinud.

Jõgeva – Olen käinud ja absoluutselt ei meeldi. Minu meelest üks Eesti koledamaid linnasid. Jõgevamaa keskus võiks pigem Põltsamaa olla, mitte Jõgeva. Põltsamaa on lihtsalt kõvasti ilusam!

Rapla – Olen sealt mitmeid kordi läbi sõitnud, aga kunagi pole peatust teinud.

Põltsamaa – Tunnen Põltsamaad suhteliselt hästi ja minu meelest on see üliilus linn! Koht, kuhu alati võiks uuesti minna.

Paldiski – Seal ma pole kunagi käinud.

Sindi – Jällegi pole ma kunagi Sindis käinud.

Kunda – No nüüd tulevad järjest need linnad, kuhu ma pole sattunud.

Kärdla – Ma pole mitte kunagi Hiiumaal käinud. Seega on ka Kärdla minu jaoks täiesti avastamata paik! Kindlasti peaks sinna millalgi minema 🙂

Kehra – Ma pole seal käinud.

Loksa – Ma pole seal käinud.

Räpina – Ma olen seal nüüd juba päris mitu korda käinud. Kui kunagi lihtsalt läbi sõites jättis see mulle kuidagi koleda linna mulje, siis nüüd on minu arvamus sellest muutunud. Nüüd võib lausa öelda, et see linn isegi meeldib mulle 🙂

Tõrva – Olen väiksena mitmeid kordi käinud, aga kahjuks väga ei mäleta seda. Mul elavad isapoolsed sugulased seal, aga kuna me eriti läbi ei käi, siis polegi sinna nüüd väga juhtunud. Ja mõned aastad tagasi surid need vähesedki sugulased ära, kellega sealt veel mingitki moodi läbi käidi.

Narva-Jõesuu – Olen mitmeid kordi käinud ja väga ilus koht on!

Tamsalu – Olen kaks korda käinud. Kursaõde pidas kunagi seal kohalikus pubis sünnipäeva (ta on sealt pärit) ja hiljem olen veel ühe korra sinna tema juurde juhtunud. Olen seal jalutanud ka.

Otepää – Viimasel ajal olen sinna tihedamini juhtunud, enne eelmist suve oli oma 15 aastat pausi, kus ma sinna üldse ei juhtunud.

Kilingi-Nõmme – Olen sealt ainult läbi sõitnud, käinud pole kahjuks.

Karksi-Nuia – Ma pole seal käinud.

Lihula – Pole mitte kunagi seal käinud.

Mustvee – Olen kolm korda käinud seal.

Võhma – Ma pole seal kordagi käinud.

Antsla – Ka seal olen lapsepõlves mitmeid kordi käinud, sest seal elavad mu isapoolsed sugulased. Kuid kuna ei suhtle eriti, siis pole hiljuti sinna enam juhtunud. Need, kellega isegi mingil määral suheldi, on nüüd juba ammu manala teele läinud, noorema põlvkonnaga enam ei suhtle. Sama lugu, mis Tõrva sugulastega.

Abja-Paluoja – Pole sinna kunagi juhtunud.

Püssi – Ma pole seal käinud.

Suure-Jaani – Ei ole seal käinud.

Kallaste – Ei ole seal käinud.

Mõisaküla – Seal pole ma ka käinud.

Millistes linnades ma siis pole Eestis käinud? Siia lähevad ka need linnad, kust olen ainult läbi sõitnud, aga peatust pole teinud (või siis tõesti ainult mingis korteris või majas käidud, aga muud pole tehtud – need lähevad ka siia arvestusse):

Kohtla-Järve, Maardu (ma ainult Hot Lipsi ei loe käimiseks), Keila (ma ainult majas külaskäiku ei loe käimiseks), Türi, Tapa, Kiviõli (ma ainult seiklusparki ei loe käimiseks), Saue, Rapla, Paldiski, Sindi, Kunda, Kärdla, Kehra, Loksa, Kilingi-Nõmme, Karksi-Nuia, Lihula, Võhma, Abja-Paluoja, Püssi, Suure-Jaani, Kallaste, Mõisaküla.

Ehk siis 23 linna, mida ma reaalselt ei ole kunagi korralikult külastanud. Ainult ehk läbi sõitnud, kui sedagi üldse olen. Kurat, ma ei arvanud, et neid nii palju tuleb. Kui võtta need siit nimekirjast välja, kust ma olen läbi sõitnud, aga korralikult käinud pole, siis tuleb see number küll natuke väiksem, aga siiski. Siis on veel need kohad, kus ma olen natuke seda linna nuusutada saanud (Kiviõli, Maardu ja Keila näiteks), aga korralikult ikka näinud pole.

Mis linnades teie Eestis käinud pole? Ja millised teile meeldivad, millised mitte? Ja millistesse nendesse linnadesse soovitaksite mul kindlasti minna, kus ma veel üldse käinud pole?

Lasva vana veetorni külastus – nüüd on seal vaatetorn, kuhu viib üles treppklaver, kust alla tulles saab kuulda erinevaid helisid – a la vanaaja metsanaiste hõikeid, erinevate lindude hääli jne/ Kindlasti soovitan Lasva endist veetorni külastada, sest seal on hea giid ning äge muusikat tegev klavertrepp :)

Puhkus hakkabki vaikselt läbi saama. Kohati on tunne, et suht kiiresti on läinud, aga samas… mõnes mõttes on päris paljudes Eesti kohtades ka käidud – seega tundub, et aega on küllalt olnud. Eile käisime Hendrikuga päeval Erastvere järve ääres ja õhtul viisime ta venna ning sõbra Palojärve äärde, aga ise enam vette ei läinud, sest päeval olime käinud juba.

See ongi eile Palojärve ääres tehtud, ootasime Hendriku 12-aastast venda ja tema sõpra, sest nad olid parasjagu vees.

 

Täna oli meil ka idee olemas, kuhu minna. Nimelt Hendriku ema soovitas meil hiljuti külastada Lasva endist veetorni, kuhu nüüdseks on loodud ainulaadne muusikat tegev klavertrepp! Võtsime Hendriku 12-aastase venna ka kampa ning sinna me suundusimegi!

Lasva asub Võrumaal (15 kilomeetrit Võrust). Ja kui me sinna kohale jõudsime, siis me veel üldse ei aimanud, et see teenindaja/giid, kes seal pileteid müüs, meile nii palju selle veetorni ajaloost ja praegusest muusikatrepist räägib. See kõik oli väga huvitav.

Nimelt kunagi oli see veetorn, mis nüüd pikalt tühjalt seisis. Aga see sama naine, kes meie giid oli, rääkis meile, et tal oligi plaan sellest endisest veetornist midagi erilist teha. Ning kuigi alguses oli keeruline seda ideed teostada, sest projekti ei tahetud rahastada jne, siis 2009.aastal see vaatetorn just sellisel kujul avati, nagu see praegu on. Kui trepist üles minna, siis teeb klaver sellist tavahelinat ja me arvasime, et sama teeb see ka siis, kui me alla tuleme, aga vot kus lops – siis tulevad igasugused vanaaegsed metsanaiste hõiked (ehk siis mingi näitleja on sarnased helid sisse lindistanud, mida naised võisid iidamal ajal teha, kui veel sõnu oma soovide väljendamiseks kasutada ei osatud) või siis lindude erinevad hääled jne. Tegelikult on maagia väga lihtne – kuna see on elektriline klavertrepp, siis see sama giid paneb arvutist vastava heli, kui sina sellel trepil astud. Kuna päris klaverihelidega seda torni ei saanud ehitada, sest need võimsad helid oleksid seda torni kahjustanud oma kõrge vibratsiooni tõttu, siis võetigi ette uus plaan – ning ehitatigi elektriline klavertrepp.

Päris kõik mul selle naise jutust muidugi meeles pole, aga ta rääkis, et kogu see protsess võttis ikka täiega aega ja vahepeal tundus, et nad ikkagi ei saagi luba selle jaoks, aga lõpp hea, kõik hea – 2009.aastal see siiski õnnestus. Alguses EAS lükkas tagasi selle rahastamise, aga lõpuks siiski läks mitmenda katsega õnneks, sest mindi Estonia Klaverivabrikusse, kus nad olid nõus selle idee ja teostuse ellu viima. Kuid nagu ma juba mainisin, pidid nad siiski elektrilise variandi kasuks otsustama, sest päris helide vibratsioon oleks nii kõrge olnud, et oleks sellele tornile kahjustavalt mõjunud.

Ja kui torn juba lahti oli, siis neil oli idee panna igale trepiastmele ka mingist eesti tuntud filmist häälena kostuv tsitaat vms, aga nad oleksid pidanud nii palju erinevaid lubasid selle jaoks taotlema (ning lisaks erinevaid autoritasusid maksma) – mõned nagunii keeldusid jne, siis see variant jäi kahjuks ära. Need lindude hääled on võetud Fred Jüssi plaadilt ning viimane oli lahkesti nõus ilma autoritasuta neid seal jagama. Vot selline looke siis juurde 🙂 Kuna see giid rääkis nii palju juttu selle endise veetorni kohta, siis hetkel panin kirja oma mälu järgi – seega võib juhtuda, et mõni detail ei jäänud päris õigesti meelde 🙂

Selline see muusikat tegev klavertrepp siis välja näebki, mis viib vaatetorni 🙂

Kui üles minna, teeb klaver tavalist heli, aga kui alla tulla, siis pannakse käima mingi heliplaat, mis klahvi peale astudes teeb igasuguseid erinevaid helisid – meil olid kõige rohkem vanade metsanaiste ja lindude hääled.

Torn ei ole iseenesest eriti kõrge 🙂 Ehk siis see pilt ongi juba tornis tehtud.

Üles minnes saad vahepeal tutvuda Lasva piirkonna ajalooga 🙂

Vol 2

Vaade Lasva vanast veetornist.

 

 

Kui see külastus tehtud, läksime Lasva järve äärde. Mina ikka solberdasin ja Hendrik ning ta vend ujusid. Ma ei julge isegi täiega madalas vees pead lihtsalt kas või korraks vee alla panna ning siis välja võtta – seega ma niisama solberdangi koos mingite pisikeste lastega 😀 Me oleme eelmise ja selle nädala jooksul nii paljudes erinevates veekogudes käinud – eelmisel nädalal Peipsi järve ääres (Rannapungerja ja Kauksi), Hatiku, Lämmijärve (või siis Räpina järv või osa Peipsi järvest, kui nüüd poliitiliselt korrektne olla – heal lapsel on mitu nime). Sel nädalal Kiidjärve, Erastvere, Palojärve (meie Hendrikuga siis vees ei käinud, see oligi eile, kui ta venna ning ta sõbra ujuma viisime) ja täna siis Lasva järv. Kiidjärve ja Lasva järv olidki vist mu lemmikuid, kui Peipsi välja jätta.

Pärast seda käisime Võrus söömas – sellises kohas nagu Mõisa Ait. Ma polnudki seal varem käinud, aga väga chill atmosfääriga koht ja seda kanapastat võin ka kiita, mida ma sõin!

Vot selline see tänane päev siis oligi!

Kaks nõmedat hirmu, mis mind kimbutavad…

Täna oli suhteliselt rahulik päev – sai Himmastes jalutamas käidud, kuigi see kuum ilm võtab viimasegi mõistuse ära. Kuna me arvasime alguses, et ehk hakkab vihma sadama, siis võtsime vihmavarju kaasa, mida kasutasime hoopis päiksevarjuna 😀 Seega oli sellest natuke kasu küll.

Õhtul käisime Hendriku 12-aastase venna ja tema sõbraga Kiidjärvel ujumas. No nemad kolmekesi käisid ujumas, mina solberdasin niisama vees. Ja siinkohal tuleb ka mu tänane teema – mul on kogu elu mingi teema veega olnud, mulle on ikka minevikus mitmeid kordi üritatud ujumist õpetada, aga no ma ei võta vedu. Täna Hendrik ka ütles, et võib mulle ujumist õpetada, aga ma hakkan täiega põdema ja kui vesi juba on rindadest kõrgemal, siis ma täiega kardan juba ega liigu sammugi edasi. Ja lisaks sellele ei meeldi mulle, kui inimesed vaatavad, et näete kõik, mingi täiskasvanud naine on nii saamatu… Kiidjärvel natuke ikka rahvast oli, aga ma arvan, et asi pole isegi selles privaatsemas kohas, sest kuigi ma võiksin üritada, siis ma ikkagi ei saaks hakkama. Ma olen juba enda peas selle asja loonud, et nagunii ma ei saa hakkama, ma ei suuda jne. See on nii haige värk iseenesest. Näiteks mõned aastad tagasi, kui ma olin umbes 7 kg kergem kui praegu, ei tahtnud ma üldse eriti rannas käia, sest ma alati arvasin, et kõik vaatavad, et miks mul lame kõht pole jne. Sellest sain ma õnneks ajapikku üle, sest ma sain aru, et rannas see ei koti kedagi, milline sa välja näed. Mingi kolm aastat tagasi poleks ma ealaski niimoodi vette läinud, et seltskonnaga koos olles, vbl õhtusel ajal privaatses rannas oleksin kallimaga kahekesi, aga see oleks ka suur eneseületus olnud.

Nagu ma juba mainisin, et sellest olen ma üle saanud – kui nüüd julgeks veel vähemalt üritada uuesti ujuma õppimist, siis oleks juba pool võitu. Mõnede asjade suhtes ma olen ikka täiega argpüks. Kui ujumist olen ma vähemalt mõned korrad elus üritanud õppida ebaõnnestunult, siis autojuhiloaga on see teema, et… ma lihtsalt arvan, et ma ei saaks hakkama. Ma pole mitte iial roolis olnud, mitte kordagi elus isegi nii-öelda nuusutanud rooli, aga oma peas ma olen loonud selle nõmeda kinnisidee, et ma nagunii kukuksin läbi ega saaks hakkama jne. Kuigi ma ei tea seda, sest ma pole MITTE KUNAGI seda varem isegi proovinud. Paljud on minult küsinud selle lihtsa küsimuse – aga kuidas sa tead nii kindlalt, et sa ei saaks hakkama, kui sa pole isegi proovinud? Hea küsimus, millele vastus puudub. Ma lihtsalt olen nende teemade suhtes nii ebakindel, et endalgi nõme seda tunnistada. Okei, ujumise suhtes võib veel ehk aru saada, sest olen üritanud, aga no ei julge jne (mitte et see vabandus oleks muidugi), aga autosõitu ma pole isegi proovinud. Ja oma peas juba kinnitan endale, et Jaanika, sa nagunii kukud läbi.

See on nii naljakas, et mul on teatud teemadega selline asi. Näiteks tööasjades ma pole kunagi selline. Vahel on vaja viimasel hetkel mingi aeg kuskil maakonnas välja võluda (see tähendab, et keegi tühistab aja homseks, vahel harva lausa mitu) ja kuigi päev enne on alati raskem kohtumisi järgmiseks päevaks saada (ma tavaliselt teen kaks nädalat ette neid, sest mulle meeldib, kui müügijuhi graafik on planeeritud, no nüüd enne puhkust tegin kolm nädalat ette, et kui tööle läheme, siis vähemalt esimene nädal oleks tal kohtumistega täidetud – mitte et ma hakkan tühjalt lehelt pihta, kuu aega ette teha oleks liiga palju), siis ma peaaegu alati saan. Kui just tõesti kell 16.30 ei tühistata, siis on tööpäev juba läbi ja enamus koju ära läinud. Siis ei teki küsimustki, et ma ei saa, ma isegi ei hakka endas kahtlema, sest ma tean oma võimeid ja ma tean, et ma saan. Midagi ei juhtuks, kui ma ei saaks, aga ma olen enesekindel oma võimetes. Ja neid muid näiteid on veel, kus ma olen suhteliselt kindel, et lõpuks saan ma ikka kõik niimoodi tehtud, nagu vaja on.

Aga ujumine ja autojuhiluba sellesse nimekirja kahjuks ei kuulu. Mainisin täna seda Hendriku emale ka (viisime pärast ta noorema venna koju tagasi) ja ta ütles, et tal on sama mure, et ta ka ei julge vees kaugemale minna kui rinnuni ja siis on juba paanika lahti, et upub ära. Ehk siis ta ka ei oska ujuda. Ma seda varem ei teadnudki, et tal samamoodi on. Ma tean, et tal on näiteks autojuhiluba, aga talle ei meeldi roolis olla, on ka viimases hädas ainult, aga üldiselt on alati pigem Hendriku isa.

Mu ema ei osanud ka näiteks ujuda, teised mu perekonnaliikmed oskavad. Mu emal ja isal olid vene ajal load, aga kuna meil autot ei olnud kunagi, siis need aegusid ära ja hiljem keegi enam neid ei uuendanud. Mu Tartus elaval õel on autojuhiluba, aga ta sõidab tõesti viimase häda korras, sest talle ei meeldi roolis olla – seega on enamasti roolis ta abikaasa. Inglismaal elaval õel ei ole autojuhiluba, ta pole ka kunagi seda teinud. Ei tea, kas see autojuhiloa teema on mingi meie perekonna teema, et kellelegi väga ei meeldi autot juhtida? No Inglismaa õe kohta ma ei oska öelda, sest minu teada pole ta ka kunagi isegi proovinud roolis olla. Samas – kui nüüd võrrelda, siis kõige saamatum olen ikkagi oma perekonnas mina, sest mu ema ei osanud küll ujuda, aga autojuhiloa sai ammusel ajal tehtud. Mu mõlemad õed oskavad ujuda, ühel neist on ka autojuhiluba, ta lihtsalt ei sõida peaaegu mitte kunagi autoga. Isegi automaadiga ei sõida, sest talle ei meeldi, manuaalist rääkimata. Samas muudes asjades on mu vanem õde küll väga enesekindel ja julge, ma täiega imetlen teda sellepärast.

Kuidas oma lollidest hirmudest lahti saada? Miks on elus niimoodi, et mõne asja puhul sa tead, et sa nagunii saad hakkama, sest sa lihtsalt oled endas nii kindel, aga teiste asjade puhul võtab ebakindlus täiega võimust? Miks ei võiks seda enesekindlust kogu aeg olla? Nii palju küsimusi, millele tahaks vastust saada. Kuidas teil endal selle ebakindluse ja hirmudega teema on? Kuidas olete neid ületanud? Mõni hea nipp ehk?

Suur Munamägi ja Ööbikuoru vaatetorn Rõuges

Tegelikult meie esialgne plaan nägi täna välja Palamusele sõitu (üks lugeja ka soovitas hiljuti!), sest ma pole seal kunagi käinud ning “Kevade” radades oleks ju tore kõndida, aga kuna Palamuse O.Lutsu Kihelkonnamuuseum on hetkel üldse suletud, sest seal toimuvad rekonstrueerimistööd, siis jäi see kahjuks ära (uus ja rekonstrueeritud külastuskeskus “Tootsi koolimaja” avatakse septembris). Seega see asi jääb sügist ootama!

Hendrik pakkus välja, et võiks hoopis Suurt Munamäge külastada. Mina küll eelmisel suvel juba käisin, aga tema polnud seal tornis väga ammu käinud, viimati kooliajal. Mina olin plaaniga päri, sest aasta tagasi on ka piisavalt pikk aeg – seega sinna me oma sammud seadsimegi (loe: Hendriku auto).

Kuigi päris torni saab ka liftiga sõita, siis meie võtsime selle jalgsi kõndimise variandi. Päris ülesse jõudes olin mina natuke vässu, sest ma pole eriline spordiinimene, aga tasus see siiski end täiega ära 🙂

Vaade Suure Munamäe tipust. Mäe kõrgus merepinnast on 318 meetrit, koos vaatetorniga lausa 347 meetrit. Ja vaade, mis sealt avaneb, on raadiusega üle 50 km – seega silmapiir on lai! Kuigi oli esmaspäev, siis rahvast ikka jagus – eks suviste puhkajate ja reisivate turistide jaoks pole oluline, et konkreetselt nädalavahetus oleks.

 

Teise kohana pakkusin mina välja Rõuges asuva Ööbikuoru vaatetorni, kus ma samuti eelmisel suvel käisin, aga kus Hendrik polnud kunagi käinud. See torn tehti juba 2006. aastal, aga siis nägi see teistsugune välja. Mäletan, et käisin seal aastal 2007 samuti, sest mu õde abiellus ning kogu pulmaliste seltskonnaga sai sealt läbi käidud (kõik ilmselt korraga torni ronima ei hakanud, vaid ikka jupikaupa). See vana torn lammutati maha, sest see oli juba räsitud ja päevi näinud – ehk siis 2016.aastal ehitati see praegune torn. Seda kutsutakse ka Pesapuu torniks ning selle kõrguseks on 30 meetrit.

Ööbikuoru vaatetornis 🙂

Vaade Ööbikuoru vaatetornist 🙂

 

Kuna ilm oli megapalav, siis pärast tagasi sõitmine nendel Rõuge-Haanja teedel oli päris hull minu jaoks. Mul tavaliselt ei hakka kunagi paha erinevatel autoteedel, viimati lapsena, kui ma suht kogu aeg bussis või autos oksendasin, aga sellest ma kasvasin mingi aja jooksul välja (tegelikult hakkas paha ka Korsika mägedes 19-aastaselt, aga siis oli 40 kraadi sooja, aga päris oksendama ma siiski ei hakanud õnneks – kuigi need lapsed, kelle au pair ma olin, seda siiski tegid… endal ka palju puudu ei jäänud) Nüüd ka päris oksendama õnneks ei hakanud, aga seest keeras küll. Õnneks läks see ruttu üle 🙂 Käisime veel Võrus söömas ja siis tulime Põlvasse tagasi.

Hendrik ütles täna, et üks nädal puhkust on veel ees, et nii hea ikka 🙂 On tõesti ja meil on kombeks vahel ikka kuhugi sõita, aga me otsustame selle jooksvalt. Eks näis, mis homne päev toob 🙂

Avatud Talude Päev – Viia-Jaani labürinditalu ja Peldamäe talu /Sain elus esimest korda herilaselt nõelata/ Peipsi järv ja Räpina

Kuigi sel aastal toimus Avatud Talude Päev juba neljandat korda, siis mina ja Hendrik juhtusime sinna täiesti esimest korda. Vaatasime seda Põlvamaa talude nimekirja ning esialgne plaan oli kolme neist külastada, aga kahjuks magasime hommikul suht kaua, seega jõudsime ainult kahes käia. Ilmselt oleksime ka kolmandasse jõudnud, aga kuna seal teises talus oli nii hea atmosfäär, siis veetsime seal plaanitust kauem aega 🙂

Esimesena külastasime Viia-Jaani Labürinditalu, milles oligi meeletult labürinte, millesse võis end ära eksitada! Kuigi see talu oli iseenesest äge, siis kaua me siiski seal ei olnud, kuuest labürindist läbisime korralikult ainult esimese, mille nimeks oli Elupuu spiraal. Allpool on ka üks pilt sellest, kui sinna juba sisse kohale jõudsime, aga enne pidi ikka piisavalt palju ringiratast käima, et sinna spriaali keskkohta jõuda 🙂 Kuid kohale jõudes said idüllilist rahuhetke nautida. Kuigi teel sinna ja tagasi tulid mitmed inimesed vastu –  seega läks üpris kitsaks, et üksteisest mööda mahtuda, aga hakkama sai. Legend väidab, et kui labürindi rajal tuleb keegi sulle vastu, siis on see kohtumine teile mõlemale vajalik. Ja üle maailma teatakse seda, et vastutulijat võiks kallistusega tervitada. Mitte et keegi meist seda teinud oleks, sest noh – eestlased ja nende tagasihoidlikkus 😀

Elupuu spiraali keskmes 🙂

 

Teine talu, mida me külastasime, oli Peldamäe talu. Peldamäe talu on tuntud oma lambakasvastuse poolest. Juba sissekäigu vahetus läheduses ootasid meid esimesed lambad!

Mõned lapsed ka toitsid neid lambaid, meie siiski mitte.

 

Natuke edasi ootas meid aga veel suurem hulk lambaid. Minut pärast järgneva pildi tegemist sain ma elus esimest korda heriliselt nõelata! Jah, ma olen suutnud oma 28 eluaastat niimoodi ära elada, et ükski mesilane ega heriline pole mind varem nõelanud, aga täna see lõpuks juhtus. Õnneks ainult sõrme peale ja nüüd enam eriti valus pole, aga alguses oli küll! Võtsin sellest sõrmest igaks juhuks sõrmuse ka ära, sest sain nõelata just sõrmuse vahetusesse lähedusse. Et sõrm koos sõrmusega paistetama ei läheks. Aga inimesed olid siiani imestanud, et kuidas ma mitte kunagi varem pole nõelata saanud, aga mul on vedanud olnud 😀 Hendrik ka ütles, et tema on ikka mitmeid kordi nõelata saanud.

Siin ma veel ei aima, et kohe varsti nõelata saan 😀

 

Selles talus veetsime päris pikalt aega – ostsime kooki, mina jõin mõdu, lisaks müüsid lapsed veel herneid ja tikreid. Kui ma alguses ostsin ainult ühe karbi tikreid ja herneid, siis enne äratulekut võtsin kaks karpi herneid veel lisaks (just viimased sain)!Et siis kodus ka veel neid mugida, sest nii head olid. Kuna kõht oli üpris täis, siis lambapraadi me sel korral ei võtnud, mida seal kohapeal küpsetati. Peldamäe talus oli sissekäigu juures ka suur tapeedirull, kuhu sai end sisse kirjutada (ehk siis oma nimed sai markeriga sinna peale kirjutada ja lisaks veel see info, et kust me pärit oleme). Meie jõudsime sinna alles kella 14.30 ajal – selleks ajaks oli ehk enamus neid inimesi, kes sinna tahtsid minna, juba ära käinud, sest rahvast oli vähe. Mõnus eestikeelne muusika taustaks, kõht hernestest, tikritest, koogist täis, lisaks veel ülilahke talurahvas, kes alati naeratas ja juttu rääkima tuli! Nagu Hendrik mainis, et täpselt selline tunne on, nagu oleksime kellelegi külla tulnud ja nüüd istume aias ning naudime seda kõike. Täpselt nii oligi. Sellepärast olime seal vist küll üle tunni aja, sest alguses sai lambad kiiremini üle vaadatud, aga hiljem just see istumine ja niisama nautimine võttis aega 🙂 Mul on hea meel, et sellist üritust korraldatakse ja tundub, et iga aastaga on see aina populaarsem. Mulle kui linnainimesele on huvitav vaadata, kuidas taludes inimesed elavad. Seega järgmisel aastal kindlasti jälle! Kuid siis peaks veits varem üles ärkama, et jõuaks rohkemates kohtades käia 🙂

Pärast Peldamäe talu külastust käisime korraks kodus, võtsime ujumisriided kaasa ning põrutasime Räpinasse Peipsi järve äärde. Rahvast ei olnud eriti palju. Kui vees käidud ja veits niisama lebotatud, siis käisime Räpinas söömas ning nüüd oleme Põlvas tagasi. Varsti hakkame midagi telekast vaatama ning herneid ja tikreid kõrvale mugima, mis päeval ostetud sai! 🙂 Vot selline pühapäevake siis oli. Esimene puhkusenädal on siis nüüd läbi saanud, üks on veel ees. Päris kiiresti on see üks nädal läinud, sellepärast võib eeldada, et ega järgminegi aeglasemalt lähe.

Mida teie täna tegite – ehk käisite ka kuskil Avatud Talude Päeval? Ehk on mingeid häid soovitusi järgmiseks aastaks? Sel aastal võtsime jah Põlvamaa sihtmärgiks, sest see on lähedal, aga kui on mõni eriti huvitav talupidamine, mida kaugemal külastada, siis sellised nõuanded on alati teretulnud. Jah, ise saab ka googeldada ja otsida, aga kuna see nimikiri üle Eesti osalevate talude kohta on üpris pikk, siis ei jõua kõike nagunii läbi vaadata. Igal juhul olen väga rahul, et täna sai esimest korda sellisel üritusel osaletud ja tõesti on hea meel, et aastas ühe korra väga paljud taluinimesed oma talude uksed ka teistele avavad 🙂

 

 

Seletage lollile paari lihtsat asja…

Vaatasime eile Hendrikuga “Sügist”, mis jällegi telekas jooksis. Mul on “Sügisega” seotud üks küsimus – ma küsisin seda oma Facebookis ka, aga mingeid pädevaid vastuseid ei saanud. Ehk oskate teie mind aidata? Ma kopeerin oma Facebooki staatuse:

Palun seletage lollile asi lahti – tunnistan häbiga, et ma pole kunagi “Kevadet”, “Suve” ega “Sügist” lugenud, ainult filme näinud. Ja kui “Sügise” filmi lõpupoole siis Oskar Luts ka välja ilmub, kes oleks nagu Teele, Tootsi, Kiire, Imeliku jne koolivend olnud, siis mismoodi see veel olla sai, kui “Kevades” ega “Suves” temast haisugi polnud? Oskar Luts lihtsalt kirjutas end lambist nendesse raamatutesse või siis just konkreetselt “Sügisesse” sisse? Kuna filmis ilmselt kõike ei kajastata, siis keegi ehk võiks mulle selle asja lahti seletada  Saaksin ka valgustatud ja targemaks 

Vot selline küsimus siis – ning jah, tunnistan ausalt, et pole kunagi neid raamatuid lugenud, sest kui ma Puhjast Tartusse kolisin, siis linnakoolis oli “Kevade” juba loetud, aga Puhjas me alles pidime sinna jõudma. Ning ise pole neid raamatuid kahjuks kätte võtnud.

Teine asi, mis minus küsimusi tekitab, on Lipsukese Facebooki staatus. Kes klikkida ei viitsi, siis kopeerin Lipsukese Facebooki staatuse ka siia:

Hüsteeria level 73838393088933417, kui avastad, et nimi mida oled plaaninud oma tütrele panna ja mida oled juba 10 nädalat hinges kandnud, on ühe Eesti kuulsaima blogija poolt “ära napsatud”. Jäta veel blogide lugemisse paus sisse!!! Nii palju siis sellest, et meie perre on iga hetk sündimas üks Marta-Mai. SOS, sel lapsel pole enam nime, seega teeme nüüd ajurünnaku ja laduge mulle siia normaalseid nimesi!

Mul küll lapsi pole ja ehk ma selles mõttes ei saagi seda olukorda mõista, aga… Mis mõttes inimene ei saa oma lapsele panna Marta nimeks, sest Mallukas paneb ju ka? Esiteks – on Marta viimasel ajal suhteliselt populaarne nimi, seega neid on nagunii tuhandeid. Ja teiseks – kui Lipsukesel nagunii oli plaanis teine nimi juurde panna, mis on Malluka tulevasest lapse teisest nimest hoopis erinev, siis ei tohiks ju veel eriti probleemi olla? Ehk oleks see arusaadav siis, kui mõlemad nimed oleksid täiesti samasugused, aga ka siis oleks suht pseudoprobleem minu meelest. Jah, kui su oma suguvõsas või sõprade hulgas oleks sama nimega inimene, siis vbl veel oleks mõistetav, et miks ei taheta sama nime panna, aga minu teada Mallukas ja Lipsuke just päris bestikad pole, et nad paar korda kuus kohvitamas käiksid. Ja Marta pole selline nimi, mis oleks tõesti haruldane, sest Martasid on üpris palju. Et kui nad mõlemad tahaksid sama nime panna, mis tõesti pole eriti levinud, siis oleks ehk veel arusaadav. Kuid ka siis loeks ju see, mida lapsevanem ise tahab oma lapsele nimeks panna. Ja kas siis selle tõttu jätame paljud nimed kasutamata, sest keegi teine on juba selle nime pannud – sest eesti tuntum blogija on selle nime oma lapsele pannud või panemas? Imelik loogika minu meelest.

Lipsuke ise seletas seda asja niimoodi, et ta ei saa panna nime, mis talle kellegi konkreetsega seostub. Jällegi – kui me hästi mõtlema hakkame, siis iga nimi võib meil kellegi konkreetsega seostuda. Kui sa just tõesti lapsele Dildomar nimeks ei pane, aga isegi see jõledus on juba võetud (ma siinkohal ei solva last, sest tema ei ole seda nime endale pannud, aga tema vanemate mõistuses ma küll natukene kahtlen…), mis siis veel normaalsetest ja ilusatest nimedest rääkida? Ehk siis jah – seletage lollile seda nimeteemat ka, sest ma mitte teps ei saa sellest aru. Aga kõigest siin maailmas ei peagi vist aru saama ka. Aga ma tahan aru saada 😀

Muidu edeneb puhkus kenasti, Hendrik on täna Lätis tantsimas, tuleb õhtul tagasi. Neljapäeval käisime mu sugulaste juures istumas siinsamas Põlvamaal, eile õhtul käisime Hatiku järves ujumas. No Hendrik käis ujumas, ma niisama vees solberdamas, sest ma ei oska ujuda. Eile õhtul oli tegelikult juba suht jahe vesi minu jaoks, aga Hendriku jaoks oli piisavalt soe 😀 Hatiku järves on hea käia, sest seal pole peaaegu mitte kunagi rahvast. Eile küll üks paarike tuli, kui me juba hakkasime ära minema, aga üldiselt on seal väga privaatne. Mulle on alati privaatsemad kohad meeldinud, sellepärast Pärnu rand ei tõmba mind suviti kohe mitte üks raas. Ja täna näen varsti oma tädi, kes on hetkel oma poja juures Põlvamaal aega veetmas (nende sugulaste juures me neljapäeval käisimegi). Esimene puhkuse nädal on üpris kiiresti tegelikult läinud.

Peipsi järve ääres Rannapungeral ja Narvas käik :) Ida-Virumaa, ma olen sind minevikus alahinnanud, sest sa oled tegelikult imeilus ja maagiline! (ehk siis lugu sellest, kuidas ma minevikus Ida-Virumaast suurt ei arvanud, aga nüüd leian, et see on üks ilusamaid Eesti maakondasid!)

Nagu te arvate võite, siis ma eriti rahul polnud sellega, et Prantsusmaa jalka MM-is 4:2 Horvaatiale pähe tegi. Kaks väravat saadi suht joppamise peale, aga selline see jalgpall juba kord on. Vaatasime sõbrannaga seda Põlvas ja Hendrik jõudis Ventspilsist teiseks poolajaks tagasi, kus ta siis kuulis, kuidas kaks naist kisavad, kui jalkas nii ei lähe, nagu meie tahame 😀 Me kisasime siis ka, kui veel läks nii, nagu meie tahtsime – ehk kui Horvaatia alguses 1:1 Prantsusmaaga seisu viigistas. Pärast seda läks Horvaatiale olukord aina kehvemaks ja saatus oli juba suht otsustatud. No mis seal ikka – kahe aasta pärast EM, nelja aasta pärast uus MM. Ma liigade omavahelisi mänge vaadata ei viitsi, ainult EM-i ja MM-i.

Kuna meil on Hendrikuga mõlemal puhkus, siis tegime väikse väljasõidu ka! Esmaspäeval sõitsime Peipsi järve äärde ja ööbisime Rannapungerja külalistemajas. Käisime Peipsi järve ääres nii päeval kui õhtul ning see idüll oli ülimalt rahustav! Seal samas on ka Rannapungerja tuletorn, mis peaks olema ainuke Ida-Virumaa tuletorn, mis veel töötab. Ehk siis esmaspäev oligi selline looduse nautimine ja Peipsi järve kohina endasse ahmimine. Ma olen kusjuures viimasel ajal taibanud, et Ida-Virumaa on üks väga põnev maakond – ma olen sinna nüüd ka palju tihedamini juhtunud. Peipsi järve äärses piirkonnas on nagunii oma võlu, aga ka üldiselt on Ida-Virumaa väga ilus. Kunagi ma üldse ei arvanud seda, sest ma polnud sinna väga juhtunud. Panengi mõned pildid siia nüüd Rannapungerjast ja Peipsi järvest.

Imeline Peipsi järv!

Vol 2

Taustal ongi Rannapungerja tuletorn 🙂

Jee, puhkuse esimene päev ja nii hea on patareisid laadida 🙂

Oli täiega nädalavahetuse tunne, mitte esmaspäeva tunne 🙂

Järgmisel päeval otsustasime, et koju veel ei taha minna, et põrutame hoopis Narva! Me küll käisime nüüd ka Ida-Virumaa reisil korraks Narvas, aga kuna ajakava oli tihe, siis jõudsime seal ainult söömas käia. Mina olen korraks varem samuti Narvas käinud, aga siis ka põgusalt, Hendrik pole üldse. Seega oli plaan paigas – ööbisime Best Apartment Narva külalistemajas, mis asus ühe hiina restorani ülemistel korrustel. Õnneks Hendrik tsut-tsut vene keelt räägib, sest teenindaja ei osanud sõnagi eesti keelt, aga sellega peab Narvas arvestama. Mina pole kunagi vene keelt koolis õppinud, seega ei räägi ma seda sõnagi, Hendrik koolis on õppinud, aga see ongi nende teiste võõrkeeltega, et ega neid ikka eriti hästi ei oska. Ma olen saksa keelt ju näiteks õppinud, aga absoluutselt ei oska.

Narva linnuse nägemine oli Hendriku jaoks esmakordne, talle nii väga meeldis! Mulle ka, just see vaade Venemaale ning Ivangorodi piirilinnale on nii võimas, mis teisel pool Narva jõge paistab! Jalutasime Narvas päris palju ringi, seda polnud ka mina varem teinud, olin ainult linnust näinud. Ja mulle täiega meeldis Narva. No vot see ongi see inimeste ja ka minu lollus, et olin enne ainult Narva linnust näinud, mis mulle küll meeldis, siis natuke eeslinna ja arvasin, et ah, pole midagi erilist see ülejäänud Narva. Õnneks olen ma mõistnud, et esmamulje on tihtipeale petlik ja olen tänulik, et nüüd Narvaga rohkem tutvust teha sain, sest läheks kindlasti uuesti 🙂

Kui Narva kohale jõudsime, siis kohe sõime ka Chinahouses, mis asuski selle ööbimiskoha esimesel korrusel, kus me peatusime.

Teisel pool Narva jõge paistab juba Venemaa piirilinn Ivangorod, mida meil nimetatakse ka Jaanilinnaks. Ühest aastatagusest Delfi artiklist lugesin, et Narva pidi Ivangorodiga võrreldes kõvasti puhtam ja korralikum linn olema. Kuigi kahte linna lahutab vaid paarsada meetrit Narva jõge, on need kaks linna nagu siga ja kägu. Mina ei oska kaasa rääkida, sest ma pole kunagi Venemaal käinud, aga arvata võib küll, et selline märgatav erinevus võib täiesti võimalik olla.

Päris tuuline õhk oli eile Narvas 😀

😀

Naljakas, et Venemaa on nii lähedal, aga samas siiski päris niisama minna ei saa, sest pead viisa taotlema. Ja kuigi enamasti viisa peaks ju saama, siis Hendriku rahvatantsutrupile seda ei antud, kui nad tahtsid Pihkvasse esinema minna. Üksikutele taotlejatele ehk antakse seda viisat siiski rohkem.

Narva jõgi ja kaugelt paistev Ivangorod.

Narva Raekoja plats, mis oli õhtusel ajal üpriski tühi.

Kui Tartus on väga populaarne kohtumispaik Raekoja plats, siis Narvas ei saa vist sama öelda 😀

Eile õhtul Hendrik oma Vana Tallinnat nautimas 🙂

Vot selline see meie reisike oligi! Täna tulime Põlvasse tagasi, käisime päeval veel Peipsi järve ääres – sel korral Kauksis, sõime ka veel teel siia. Kuna meil veel puhkust jagub, siis eks näis, mis meil veel plaanis on, vaatame seda jooksvalt 🙂

Aga jah – mulle meeldisid mõlemad reisimise päevad, aga eriti meeldis mulle Narvas käik. Kui mööda Narva vanalinna ja kesklinna tänavaid jalutada, siis selles on mingi omamoodi võlu sees, mida ma varem polnud avastanud, sest ma polnud seda kunagi enne teinud, olin ainult linnust näinud. Ja nüüd olles rohkem Ida-Virumaad tundma õppinud, võin öelda, et minu meelest on see üks kaunimaid Eesti maakondasid. No Peispi järve-äärne piirkond nagunii (Alajõe, Kauksi, Rannapungerja, Kasepää, Mustvee jne, millest küll Kasepää ja Mustvee asuvad Jõgevamaal, aga tõin need ikkagi siinkohal ära, sest need on megailusad Peipsi-äärsed kohad!), aga ka Ida-Virumaa linnad/alevid/alevikud on ilusad. Ka Sillamäel on oma võlu, mida ma ehk aasta tagasi ei osanud märgata, aga nüüd uuesti 1,5 nädalat tagasi sinna sattudes sain ma sellest aru. Toila, Narva-Jõesuu, Jõhvi on superilusad! Ja Narva muidugi ka 🙂 Viivikonna ehk kummitusküla Ida-Virumaal ei ole kindlasti klassikaliselt ilus koht, aga see on midagi teistsugust, maagilist, mida mujal Eesti maakondades ei kohta. Kohtla-Järvelt olen ma ainult korraks läbi sõitnud, aga tahaks millalgi sinna ka rohkemaks ajaks minna. Mul on hea meel, et elu on mind rohkem Ida-Virumaaga tutvuma pannud, sest tunnistan häbiga, et olin kunagi arvamusel, et see on mõttetu paik, mida ma eriti külastada ei viitsiks. Ma olin ikka nii loll! Õnneks olen ma sellest ise ka aru saanud ja oma vigadest õppinud 🙂 Seega siit loo moraal – ära ole pealiskaudsete arvamuste küüsis ning mine tutvu enne ise mingi konkreetse kohaga, mitte ära tee järeldusi selle põhjal, mida sa kellegi käest kuulnud vms oled. Kas teil on ka mingi kohaga olnud mõni lollakas eelarvamus, aga kui olete seal ise ära käinud, siis olete mõistnud, et see eelarvamus oli täiesti mõttetu, sest tegelikult see koht on palju ilusam, kui te arvasite?

Muidu on elu nagu lill, aga see palavus veits on liiga hull. Umbes 6-7 kraadi vähem sooja oleks palju parem. Aga saab kuidagi ikka hakkama 🙂 Ja veel on puhkuse esimene nädal, jee! 🙂

Jalka MM finaali ootuses – Horvaatia poolt pöidlaid hoidmas :) / Ma olen inimene, kes ei vaja väga palju oma ruumi/ Mõned filmitutvustused, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Olen nüüd Põlvas ja Hendrik peaks ka kuskil 17.00 ajal jõudma. Neil siiski toimus asendusreis Ventspilsi, kus nad ise ei esinenud, aga käisid niisama oma rahvatantsurühmaga reisil. Täna on jalka finaal Prantsusmaa ja Horvaatia vahel, mida mu sõbranna tuleb ka meile vaatama (ta ise elab samuti Põlvamaal). Ta on ka Horvaatia poolt, seega saame täiega koos karjuda 😀 Eilses kolmanda koha mängus olin ma Belgia poolt ja nemad ka selle õnneks said! Kuigi kolmas koht ei ole vist kellelegi eriti oluline mäng, EM-l näiteks üldse kolmanda koha mängu ei ole.

Kuna ma pole Hendrikut juba pea nädal näinud (viimati esmaspäeva hommikul, kui tööle läksin – tal oli see nädal õhtune vahetus, siis me nädala keskel ei näe ning nüüd nädala lõpus läks ta reisile), siis ma ikka täiega igatsen. Mitte et ma muidu ei igatseks, aga nädala keskel on kuidagi muud toimetused – töö ja värki, siis võib-olla ei mõtle sellele nii väga. Ning nädalavahetustel oleme alati ju suht näinud, aga õnneks algab meil mõlemal nüüd kahenädalane puhkus! Eile ma ka just halasin Hendrikule, et ma igatsen teda täiega jne, mille kohta ta ütles, et see ongi ju normaalne ja tema igatseb ka. Ma olin nagu, et millal su reis ometi läbi saab  😀 Vahel ma olen selline emotsionaalsuse hunnik, eriti kui päevad on kohe algamas ja täna nad algavad. Ja siinkohal – kuna mõned on mu blogi kommentaariumis arvanud, et mu lisakilod on tekkinud sellest, et ma olen rase, siis kahjuks pean pettumuse valmistama – ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Täna algavad päevad, mis plaastrite tõttu on alati väga täpsed. Ja just pikendasin oma plaastrite reptsepti kuueks kuuks ka. Ja uskuge mind – kui ma kunagi peaksin rasedaks jääma, siis ma ei plaani seda varjata, vaid mainiksin ikka blogis ka. Kas just esimese kolme kuu jooksul, aga hiljem kindlasti. Ma ei ole selline inimene, kes tahaks ja suudaks seda kauem varjata 😀 Seega see ei ole hetkel teemaks, on lihtsalt istuv kontoritöö. Ja tissid võivad mõnel pildil sellepärast ka suuremad tunduda, et ma vahel kannan push-upi. Nii hästi mul kahjuks läinud pole, et tissidesse juurde võetud kilod läheksid 😀

Mallukas just kirjutas hiljuti sel teemal, et ta on selline inimene, kes vajab suhtes oma ruumi. Ma olen just vastupidine 😀 Mulle alati meeldib, kui Hendrikuga telekat vaatame, siis oleme kuidagi ühenduses – a la kaisus, hoiame kätest kinni jne. Ja üritustel ka meeldib, kui ühe käsi on teise põlvel jne. No me oleme vähe koos ka olnud, aga ma pole üldiselt juba selline inimene, kes väga palju oma ruumi vajaks. Õnneks Hendrik on ka alati see, kes tahab mingit kontakti ja otsib ise ka seda  – selles mõttes me oleme sarnased. Kuidas teil selle oma ruumi vajamisega on? Ja kas tahate ka alati kuidagi embuses vms olla, kui kaaslasega midagi koos vaatate jne?

Ma olen siin vahepeal jälle Telia filmiriiulit ja ka videolaenatust päris agaralt kasutanud. Kunagi ma videolaenutest eriti filme ei vaadanud, aga nüüd on mul Telia arved palju suuremad, sest seal on need filmid tasulised, aga ka palju paremad. Kui ma Põlvasse kolin, siis Telia tuleb minuga kaasa, sest Hendrikul on ainult kolm vabalevi kanalit – teda lihtsalt ei huvita telekas nii palju, aga ma ei kujutaks ilma selleta oma elu ettegi 😀 Seebikatest vaatan ma täielikult ainult “Vapraid ja ilusaid”, teisi vaatan kerides. Sony Channelil on üks Ladina-Ameerika seebikas, mida ma kunagi netist olen vaadanud juba, aga nüüd niisama vaatan jälle, aga kuna kõike ei viitsi uuesti vaadata, siis keringi. Ja mulle nii meeldib, et nad seal tõlgivad alla, mitte peale, sest mulle meeldib alati hispaaniakeelseid seebikaid niimoodi vaadata, et ma ei peaks seda eestikeelset tõlget pealt kuulama. Mul poleks seda tõlget nagunii vaja, sest ma saan aru, aga kui ma ka ei saaks aru, siis see alla tõlkimine on palju mugavam nagunii. Nii hea on see järelevaatamise võimalus ikka. Kui seebikateta ma veel suudaksin elada, siis ilma filmiriiulita või videolaenutuseta kindlasti mitte. Näiteks eile vaatasin “Nullpunkti” ära, mida ma siiani veel näinud polnud. See ongi vist see film, kus Saara Kadak ja Märt Pius tutvusid ning pärast seda armusid päris elus ka? Vist peaks olema. Ma usun, et enamus on seda filmi näinud, ma ei olnud – täitsa vaadatav oli, aga midagi nii ülierilist see ka ei olnud.

Ma üldiselt vaatan pigem õudukaid ja viimase aja parimaid leide on olnud “The Forest” – see on küll IMDb-s suht madala hinde saanud, aga mulle ikkagi meeldis. Räägib kaksiõdedest, kellest üks kaob Jaapani enesetapumetsa lähedal ära ning teine läheb teda sinna otsima. Muidugi sellises metsas on niigi jube olla, pluss veel igasugused muud asjad, mis seal juhtuma hakkavad. Mulle täitsa meeldis. Midagi olen ma veel siin vahepeal õudukatest vaadanud, aga hetkel ei meenu. Aa – see oli ka täitsa vaadatav – “Amityville: The Awakening” – kuigi neid igasuguseid haigeid poegi, kellesse mingi muu olend on sisse pugenud, olen ma juba mitmeid kordi näinud, et nii palju see mind enam ei kõneta. Kuid siiski suhtliselt normaalne oli see õudukas.

Komöödiatest vaatasin soome filmi “Kuudes kerta”, kus isegi meie endi Stig Rästa kõrvalosas mängib! Ning Elina ja Stigi laulu “Goodbye to Yesterday” võib mitmeid kordi kuulda. Iseenesest treiler tundus huvitavam, film ise nii palju ei meeldinud. Räägib mehest ja naisest, kes tutvuvad ning on pigem boonustega sõbrad, aga naine armub lõpuks ära ning hakkab hoopis midagi rohkemat sellest suhtest ootama… Mehel on aga igas Soome linnas naine olemas (ja mujal riikides ka, kus ta tööreisidel käib), keda panna, lisaks on ta veel abielus jne. Ehk siis seelikukütt, kes ei muuda mitte kunagi oma harjumusi, kuigi ta võib seda lubada. Isegi oma hea sõbra (keda mängibki Stig Rästa) tulevast naist paneb. Ajaviiteks võib vaadata, aga midagi nii erilist see polnud.

Kui veel näiteks Tele2 ja Telia erinevustest rääkida, siis Telia levi on parem ja mobiiline internet samuti. Nimelt on mul moblas kaks SIM-kaarti – isiklik number on Tele2-s ja töönumber on Telias. Ja kui eelmisel reedel Greete Motellis ja Käre talus käisime suvepäevi pidamas, siis mu Tele2 nett ega levi sinna ei levinud, Telia oma aga küll. Veel mõned korrad on sama juhtunud, näiteks Orava külas oli sama lugu. Üldiselt olen ma oma Tele2-ga ka rahul, lihtsalt mõnes kohas annab märku küll, et Telia on parem. See oli lihtsalt vahemärkuseks.

Ja ma tean, et ilma üle ei tohiks viriseda, sest Eestis on niigi vähe päikest ning puhkuse ajal ei tahaks seda vihma (nagu eelmisel aastal oli – kaks nädalat puhkuse ajal ainult sadas ja kui tööle pidi tagasi minema, siis oli kaks nädalat päikest), aga see 30-kraadine kuumus võtab viimsegi mõistuse ära 😀 Mulle sobiks nii 22-25, rohkem väga ei tahaks. Ehk siis nagu eestlastele kombeks – ma ikka virisen ilma üle 😀 Kuidas teie praeguse palavusega rahul olete – ma eeldan, et see meeldib teile, sest sellist ilma näeb Eestis üpris harva. Kuigi selle aasta terve maikuu oli ka väga soe, mis on üpriski haruldane juhus.

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ja nii hea tunne, sest homme on esmaspäev ning puhkuse esimene päev! Ma tean, et need kaks nädalat lähevad täiega kiiresti, sest nii see kipub alati puhkusel olema, aga hea on ikkagi!

Väärtushinnangutest ja nende muutumisest aja jooksul / Õnnelik Jannu :)

Hendrik ei saagi Pihkvasse nädalavahetusel minna, sest eesti rahvatantsutrupid ei saanud viisat! Mitu erinevat truppi pidi minema, aga jah – täna said kõik uudise, et neile ei antagi viisat. Ma ei teadnudki, et niimoodi Venemaale minekuks viisast üldse keeldutakse – ma alguses mõtlesin, et vbl seotud jalka MM-ga, mis Venemaal toimub, aga ei usu, et asi selles. Igal juhul nõme lugu. Nad veel hetkel ei tea, kas nad ei lähe kuhugi või tuleb asendusreis Lätti – eks see nüüd selgub (Lätti lähevad nad nagunii nädal hiljem ka, aga vbl siis see nv lähevad lisaks). Sel aastal oli neil jah paaripäevane reis plaanis Pihkvasse, aga siin aastaid tagasi on nad rahvatantsuga nädalastel reisidel Kreekas, Montenegros jne käinud. Üldiselt ikka välismaale läinud suviti või sügisel, aga vahel ka kodumaale jäänud – üks kord käisid Kihnus näiteks. Hendrik on alati neid reise oodanud, sest lisaks rahvatantsule on see niisama põnev. Neil on hästi tore seltskond ka rahvatantsu kokku sattunud – nii palju, kui ma Hendriku käest kuulnud olen. Ma olen neid näinud ka esinemistel, aga konkreetselt ise suhelnud pole, ainult ühe naisega olen, kes vahel meie üritustel kaasa on löönud, sest ta töötab ühe naisega koos, kes Hendriku sõprade grupis on. Kuid loodame, et mingi asendus mõeldakse välja, sest Hendrik nii ootas seda reisi, ta pole varem Venemaal käinud (mina ka ei ole). Pihkva pole ju tegelikult üldse kaugel, aga siiski Venemaa 😀 Ja sellised asjad on alati elamusterohked.

Kui rääkida näiteks sellest, kui väike on Eesti, siis aastal 2013 käis Hendrik suure seltskonnaga USA-s. Ja seal seltskonnas oli üks naine, kes oli ta venna kaudu mingi tuttav, keda Hendrik varem isiklikult ei teadnud. Ja nüüd seesama naine elab Inglismaal ja on mu õe üks parimatest sõbrannadest. Kuigi neil on mu õega 10 aastat vanusevahet (mu õde on vanem siis, sest see neiu on minust ka noorem).  See tuli juhuslikult Facebooki piltide kaudu välja vms. Nii see eluke juba kord siin meil on.

Rääkides nüüd teistel teemadel, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud väärtushinnangutele. Et kuidas need aja jooksul ikka muutuda võivad. Kunagi olin ma inimene, kes arvas, et mul ei tule iial seda aega, kus ma ütlen, et issand, igal nädalavahetusel küll pidutseda ei viitsiks. See tundus kuidagi nii loomuliku elu osana. Siis mulle öeldi, et saad vanemaks, mõtted muutuvad, aga ma ei uskunud seda. Ma ei uskunud, et hakkan elu jooksul hindama toredaid ja sügavamaid vestlusi – sest ma olin minevikus alati selline chill inimene. Ja ma ei räägi siin 18-aastasest Jaanikast, vaid pigem ikka 24-25 aastasest isegi (kuigi siis ma pigem töötasin öösel, mitte ei pidutsenud, aga mentaliteet oli ikka selline).

Ma ei ütle, et ma nüüd ei oleks chill inimene, ikka olen, aga ma mõtlen asju rohkem läbi. Mu sõbranna, kes hiljuti lapse sai, ütles mulle, et eriti muutuvad asjad siis, kui lapsevanemaks saad. Mina veel lapsevanemaks ei saa, aga ju see niimoodi ongi, et siis näed asju veel hoopis kolmandat moodi. Saad veel rohkem täiskasvanuks, kui seda enne olid. Ja eks see niimoodi ongi.

Ka  mehe-naise suhtetasandil on mu väärtushinnangud täiesti kannapöörde teinud. Naljakas on isegi mõelda, et 22-aastaselt vastasin ma sellele küsimusele, millised mehed mu südame kiiremini põksuma panevad umbes midagi sellist: pikka kasvu ja pruunide silmadega. Ei kottinud mind eriti nende mõttemaailm või mingi muu asi. Kuid ehk oligi asi selles, et siis ma olingi see pooleldi pidutseja Jaanika, kelle jaoks oligi oluline, et mees ikka samasugune oleks. Sest see oli lõbus. Ja suurt midagi muud ei olnudki, sest see oligi üks asi, mida ma oma ellu tol ajal tahtsin ja vajasin. Ning arvasin, et ka tulevikus on samamoodi, sest ei tundunud loogiline, et tuleb aeg, mil ma hakkan hoopis midagi muud igatsema. Ma arvasin, et mina ei muutu.

Aja jooksul ma siiski muutusin. See on selline kestev protsess, mis jätkub aastate jooksul veel enamgi. Näiteks tean ma seda, et üks põhjus, miks näiteks minu ja Härra suhe rappa läks, oli see, et me mõlemad olime selleks ajaks teadlikud, et me tahaksime küll tulevikus lapsi saada, aga mitte teineteisega. Kui sa oled 22-23, siis pole sellest ka lugu, kui sa hetkel ei näe seda inimest oma pikema aja kaaslasena, aga kui sa oled juba 27 (siis ma olin 27), siis ei maksa tegelikult kummi edasi venitada. Sest sa ei saa neid aastaid kunagi tagasi, mida sa oled kellegi peale raisanud, kui tegelikult on ehk kuskil keegi, kes sobib sulle hoopis paremini. Ning keda sa tõesti armastad kogu südamest.

Kui me Hendrikuga Kiviõli seikluspargi kohvikus teisi ootasime, kui nad ronimas käisid, siis me rääkisime temaga tulevikust. Ta ütles, et armastab mind ja et ta näeb meid tulevikus perekonnana, et tahab minuga kõike – et ta pole kunagi oma elus milleski nii kindel olnud. Ja siis me kujutasime ette, et kui meil kunagi on laps või lapsed, kes siblivad ringi. Ning me rääkisime sellest, et ei tea, kumb meist karmim lapsevanem oleks jne 😀 Ma pole kunagi oma elus kellegagi selliseid vestluseid pidanud. Ja see on nii imeline tunne. Just see, et mõlemad tunneme tuleviku suhtes samamoodi. Sest ka mina armastan teda. Ja ka mina tahan tulevikus seda kõike koos temaga kogeda.

Ja kuigi ma jumaldan Hendriku nägu ja tema naeratust, aga kui kui tal ei oleks seda iseloomu, mis tal on, siis poleks see üldse see. Ma hindan ja armastan tema väärtushinnanguid ja seda, milline inimene ta on. Südamlik, soe ja eelkõige alati mõistev. Samuti pole absoluutselt mingit vahet, et ta silmad pole pruunid või et ta on minust kaks cm lühem. Sest kuigi ma olen oma elus minevikus armunud olnud ja arvanud, et ma olen ka ehk armastanud kedagi, siis nii sügavat tunnet pole ma kunagi varem kogenud. Seda südamega tunnet, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Seda tunnet, et ma tahan temaga oma tulevikku veeta ja millalgi ka perekonna luua jne 🙂

Vot sellised lood siis tänasel kolmapäeval 🙂