Seletage lollile paari lihtsat asja…

Vaatasime eile Hendrikuga “Sügist”, mis jällegi telekas jooksis. Mul on “Sügisega” seotud üks küsimus – ma küsisin seda oma Facebookis ka, aga mingeid pädevaid vastuseid ei saanud. Ehk oskate teie mind aidata? Ma kopeerin oma Facebooki staatuse:

Palun seletage lollile asi lahti – tunnistan häbiga, et ma pole kunagi “Kevadet”, “Suve” ega “Sügist” lugenud, ainult filme näinud. Ja kui “Sügise” filmi lõpupoole siis Oskar Luts ka välja ilmub, kes oleks nagu Teele, Tootsi, Kiire, Imeliku jne koolivend olnud, siis mismoodi see veel olla sai, kui “Kevades” ega “Suves” temast haisugi polnud? Oskar Luts lihtsalt kirjutas end lambist nendesse raamatutesse või siis just konkreetselt “Sügisesse” sisse? Kuna filmis ilmselt kõike ei kajastata, siis keegi ehk võiks mulle selle asja lahti seletada  Saaksin ka valgustatud ja targemaks 

Vot selline küsimus siis – ning jah, tunnistan ausalt, et pole kunagi neid raamatuid lugenud, sest kui ma Puhjast Tartusse kolisin, siis linnakoolis oli “Kevade” juba loetud, aga Puhjas me alles pidime sinna jõudma. Ning ise pole neid raamatuid kahjuks kätte võtnud.

Teine asi, mis minus küsimusi tekitab, on Lipsukese Facebooki staatus. Kes klikkida ei viitsi, siis kopeerin Lipsukese Facebooki staatuse ka siia:

Hüsteeria level 73838393088933417, kui avastad, et nimi mida oled plaaninud oma tütrele panna ja mida oled juba 10 nädalat hinges kandnud, on ühe Eesti kuulsaima blogija poolt “ära napsatud”. Jäta veel blogide lugemisse paus sisse!!! Nii palju siis sellest, et meie perre on iga hetk sündimas üks Marta-Mai. SOS, sel lapsel pole enam nime, seega teeme nüüd ajurünnaku ja laduge mulle siia normaalseid nimesi!

Mul küll lapsi pole ja ehk ma selles mõttes ei saagi seda olukorda mõista, aga… Mis mõttes inimene ei saa oma lapsele panna Marta nimeks, sest Mallukas paneb ju ka? Esiteks – on Marta viimasel ajal suhteliselt populaarne nimi, seega neid on nagunii tuhandeid. Ja teiseks – kui Lipsukesel nagunii oli plaanis teine nimi juurde panna, mis on Malluka tulevasest lapse teisest nimest hoopis erinev, siis ei tohiks ju veel eriti probleemi olla? Ehk oleks see arusaadav siis, kui mõlemad nimed oleksid täiesti samasugused, aga ka siis oleks suht pseudoprobleem minu meelest. Jah, kui su oma suguvõsas või sõprade hulgas oleks sama nimega inimene, siis vbl veel oleks mõistetav, et miks ei taheta sama nime panna, aga minu teada Mallukas ja Lipsuke just päris bestikad pole, et nad paar korda kuus kohvitamas käiksid. Ja Marta pole selline nimi, mis oleks tõesti haruldane, sest Martasid on üpris palju. Et kui nad mõlemad tahaksid sama nime panna, mis tõesti pole eriti levinud, siis oleks ehk veel arusaadav. Kuid ka siis loeks ju see, mida lapsevanem ise tahab oma lapsele nimeks panna. Ja kas siis selle tõttu jätame paljud nimed kasutamata, sest keegi teine on juba selle nime pannud – sest eesti tuntum blogija on selle nime oma lapsele pannud või panemas? Imelik loogika minu meelest.

Lipsuke ise seletas seda asja niimoodi, et ta ei saa panna nime, mis talle kellegi konkreetsega seostub. Jällegi – kui me hästi mõtlema hakkame, siis iga nimi võib meil kellegi konkreetsega seostuda. Kui sa just tõesti lapsele Dildomar nimeks ei pane, aga isegi see jõledus on juba võetud (ma siinkohal ei solva last, sest tema ei ole seda nime endale pannud, aga tema vanemate mõistuses ma küll natukene kahtlen…), mis siis veel normaalsetest ja ilusatest nimedest rääkida? Ehk siis jah – seletage lollile seda nimeteemat ka, sest ma mitte teps ei saa sellest aru. Aga kõigest siin maailmas ei peagi vist aru saama ka. Aga ma tahan aru saada 😀

Muidu edeneb puhkus kenasti, Hendrik on täna Lätis tantsimas, tuleb õhtul tagasi. Neljapäeval käisime mu sugulaste juures istumas siinsamas Põlvamaal, eile õhtul käisime Hatiku järves ujumas. No Hendrik käis ujumas, ma niisama vees solberdamas, sest ma ei oska ujuda. Eile õhtul oli tegelikult juba suht jahe vesi minu jaoks, aga Hendriku jaoks oli piisavalt soe 😀 Hatiku järves on hea käia, sest seal pole peaaegu mitte kunagi rahvast. Eile küll üks paarike tuli, kui me juba hakkasime ära minema, aga üldiselt on seal väga privaatne. Mulle on alati privaatsemad kohad meeldinud, sellepärast Pärnu rand ei tõmba mind suviti kohe mitte üks raas. Ja täna näen varsti oma tädi, kes on hetkel oma poja juures Põlvamaal aega veetmas (nende sugulaste juures me neljapäeval käisimegi). Esimene puhkuse nädal on üpris kiiresti tegelikult läinud.

25 thoughts on “Seletage lollile paari lihtsat asja…

  1. Natuke arusaamatuks jääb, millest sa Lutsuga seoses aru ei saa. “Kevade” põhineb tema enda kooliaja mälestustel, nii et ta on seal tegelasena sees küll, lihtsalt mittenimelises/sõnatus rollis. Suves-Sügises samamoodi ju jutustaja/kõrvaltvaataja aga ma ei tea, kui palju need päriselul põhinevad. Või õigemini ei mäleta, sest sellest on muidu räägitud küll.

      • Noh, siis Kevade tegelaste kohta leiad siit midagi
        http://eestinaine.delfi.ee/elud/kevade-ja-suve-tegelased-ja-nende-algkujud-tootsi-prototuup-leidis-naise-venemaalt-teele-prototuup-kolis-austraaliasse?id=75828779
        Kohati oli Luts juba Kevades jutustajana, aga vähemärgatavalt, Suves, Tootsi pulmas, Äripäevas, Sügises, Talves aga kujutas ta end juba täiskasvanuks saanud jutustajana, pealtvaatajana, kellega endiste koolivendade ja -õdede elusaatused haakusid. Jne.
        Tasub lugeda ka Lutsu mälestusteraamatuid, jutustusi ja följetone – väga mitmekülgne kirjanik oli.
        Ja Palamusele, kus kogu see kirev seltskond tegutses, kus on nende mälestuskujud ja majad ja muidugi koolimaja kui muuseum, soovitan Sul koos kallimaga samuti sõita. Seal on tore.

      • Palamuse on küll hea mõte! 🙂 Ma polegi varem seal käinud, seega tuleb kavasse võtta millalgi 🙂

        Ja hetkel loen seda artiklit, mille sa siia lisasid – väga põnev on!

      • Sa pole Kevadet lugenud??? See ju kooliski kohustuslik. No kohe esmaspäeval läheb raamatukokku ja laenutab omale. See on küll HÄBIASI, ausalt.

      • Ma postituses ju seletasin ka, et maakoolis me alles pidime selleni jõudma, aga linnakoolis oli juba loetud. Seega jäi vahele see. Samamoodi pole ma “Kalevipoja” paksu versiooni lugenud, ainult seda lastele mõeldud lühikest, sest meil ei olnud see õige eepos kunagi kohustuslik. Ülejäänud kohustuslik kirjandus peaks olema enam-vähem loetud, sest ma ei viilinud sellest kunagi. Mul oli üks eraldi aine prantsuse kirjandus, kus ma tõesti paar korda kohustusliku kirjanduse üle lasin, aga tavaliselt oli mul kõik alati loetud. Ja hetkel pole tunnet, et tahaksin “Kevade” või “Kalevipoja” kätte võtta. Kui “Kevadet” võiksin ikka lugeda, sest see on kindlasti hea, siis “Kalevipoja” eepos oli juba lasteraamatu kujul kohutav – seega nüüd täiskasvanuna ei taha ma ka seda tervenisti läbi lugeda. “Kevade” ehk loen kunagi läbi 🙂

  2. Kui sa nüüd hoolega mõtled siis isegi Kevade filmi klassiruumis oli näha märksa rohkem koolilapsi kui need, kel nimelised osad. See, et neid nimepidi ei kutsutud ei vähenda nende samas klassis/koolis käimist. Ju Luts ise oli Kevades üks “statistidest”.
    Lipsukese nimepaanikast saan aru. Oleneb küll tutvusringkonna suurusest aga ilmselt iga nimega inimesega tal midagi konkreetset ei seostu. Ja soovis, leida lapsele nime, millega tal ühtki konkreetset inimest ei seostu, pole erilist imelikku. Mina omal ajal jätsin mitu meeldivat nime kõrvale kuna sellenimelised olid kas tutvusringkonnas või oli nimi poppide nimede tabelis ning ei tahtnud, et laps oleks üks kolmest samanimelisest klassis. Veidi paneb mind hämmelduma vaid see, et Lipsukesel oligi vaid üks nimevariant olemas. Enamasti kipub olema nii, et valitakse mitme nime vahel.

  3. Krt meie tibi oleks peaaegu Marta nimeks saanud aga kuna mõlemad vanemad on He algusega siis sai siiski Herta nimeks

  4. Täiesti offtopic küsimus, aga tuli meelde et sa olid kunagi mingiaeg töötu, kui telest ära tulid.
    Räägi, kuidas selle ajaga hakkama said? Kuidas mitte stressi langeda?
    Ise olen ka hetkel töötu ja otsin pingsalt tööd, aga ikka veidi kriibib hinge, kuidas see töötu aeg üle elada. 😦

    • Jah, ma olin peaaegu kolm kuud töötu (novembri keskpaik 2016- veebruari algus 2017). Kandideerisin ikka, mõnedel juhtudel jõudsin konkursil lõppvooru, aga tööle ikka ei saanud. Üks töökoht oligi seotud reisikorraldusega, mida ma ka õppinud olen, aga kuna mul praktilist kogemust ei olnud, siis tööle ikka ei saanud. Seal tuli läbida kolm vooru ja ma jõudsin viimase kolme hulka, aga võeti keegi, kellel oli vastav töökogemus olemas. Nüüd olen rahul, et nii läks, sest ma ei usu, et reisikorraldus päris minu teema oleks.

      Siis oleksin saanud hotelli administraatoriks, aga ma ei tahtnud seda, sest öised vahetused ja nädalavahetused oleksid harva vabad olnud…. lisaks veel 12-tunnised tööpäevad. Käisin küll paar päeva välja õppimas, aga loobusin sellest. Mingi rootsi keele teema oli ka, kõnekeskusesse oleksin saanud – seal oli see teema, et pool aastat oleks rootsi keele intensiivsed kursused olnud, mille nad oleksid kinni maksnud. Palk oleks sel ajal miinimum olnud, aga pärast seda juba üle keskmise, sest siis oleksin saanud kõnekeskuses töötada. Õnneks ka loobusin, sest ma ei tahtnud end siduda millegagi, mida ma pikemas perspektiivis poleks tahtnud. Sest seal oli see teema, et pidi aasta vähemalt seal kõnekeskuses töötama, muidu oleks pidanud need keelekursused hiljem tagasi maksma. Pole eriline rootsi keele fänn. Iseenesest võimalusena oleks hea olnud muidugi.

      Ja jaanuaris 2017 ma millalgi kandideerisin töökohale, kus ma hetkel olen. Läks kolm nädalat aega ja siis mulle helistati ja öeldi, et nad otsustasid minu kasuks 🙂 Sisenesin enda jaoks täiesti uude maailma – tehnilisse tootmismaailma, kus minu ülesanneteks on saada müügijuhile kohtumised, kus ta meie tootmise efekiivsemaks muutmise lahendust müümas käib. Lisaks veel inglisekeelsete uudiskirjade kirjutamine, tabide seadistamine, kontori üldine heaolu jne (jätkan järgmise kommentaariga, muidu tuleb väga pikk).

      • Ma olen rahul, et sinna kandideerisin, sest see on kindlasti mu parim töökoht olnud ja on siiani! Toredad töökaaslased ja ülemus, olen nii palju asju juurde õppinud, millest veel paar aastat tagasi poleks osanud unistadagi. Eks vahepeal on raske ka, sest mu tehniline inglise keel pole ehk kõige parem ja uudiskirjad võtavad rohkem aega, aga mind on alati abistatud ja uuesti lahti seletatud asju jne 🙂

        Kuid tulles nüüd su küsimuse juurde, siis keeruline oli see aeg muidugi. Sain küll mingi töötu abiraha, vist pool saatejuhi palgast kõik need kolm kuud, aga üksinda oleks suht raske hakkama saada olnud. Olin tol ajal Härraga koos ja tema aitas päris palju, selles mõttes olen talle alati tänulik. Lisaks veel muidugi see ebakindlus, et äkki ma ei leiagi seda tööd, mida ma reaalselt tahan teha jne. Ilmselt oleksin siis kuhugi hotelli adminniks läinud ikka, kuigi südames see poleks õige asi olnud, sest ma tahan töötada nagu kontorirott – esmaspäevast reedeni ja mitte nädalavahetusel, liiati veel öösel. Olin ju nagunii just öötöölt ära tulnud, sest Night Chat toimus ju öisel ajal, tundsin juba siis, et silm vajub kinni ega jaksa öösel üleval olla.

        Mina soovitan sul endasse rohkem uskuda ja kandideerida piisavalt paljudesse kohtadesse! Mina kusjuures seda viimast omal ajal ei teinud, tahtsin ainult kindlaid töökohti. Kuid eneseusk ja enesekindlus aitavad palju kaasa! Minul oli ka sel ajal natuke tunne, et olen rongist maha jäänud, sest olin saatesse liiga pikalt passima jäänud. Seega mingit arvestatavat töökogemust mul polnud ette näidata. Kuid kuna olen terve elu müügiga seotud olnud ja ka saade oli tegelikult mingil määral müük – inimesed pidid ju helistama, järelikult pidi mu teema neid huvitama, siis selle tõttu sain ka praeguse töökoha 🙂 Mulle oli küll blogis väidetud, et ma oma lollaka saate pärast ei leia iial normaalset tööd, aga võib isegi öelda, et see tuli mulle natuke kasuks. Lisaks siis see eelnev müügikogemus, mis mul oli.

        Kuid sina ürita ikka positiivsust üles näidata! Minul omal ajal tõesti vedas ka sellega, et mul oli aega tööd otsida, ei pidanud kohe esimese ettejuhtuva tööotsa võtma. Stressi vastu aitab see, et panedki oma head omadused paberile ning need valdkonnad, kus sa tahaksid töötada 🙂 Näiteks mina müügi puhul teadsin, et eraklientidele ja otsemüüki ma enam ei taha teha. Ärikliendid ja firmad on hoopis teine teema ja kuna ma ei pea telefonis konkreetselt midagi müüma, vaid aegu saama, siis meeldib see mulle kõvasti rohkem 🙂 Ning tootmisjuhtide ja tegevjuhtidega on tore suhelda – nad on alati viiskad ja sõbralikud, ka siis, kui neid see teema hetkel ei huvita.

  5. Ja lisan siiski veel juurde, et kui sa isegi ei peaks saama tahetud töökohta, siis küll tuleb hiljem just see töökoht, mis sulle on mõeldud 🙂 Tegelikult on kõigil inimestel, kes tööle kandideerivad, mingid hirmud sisemuses, aga see on normaalne. Tänapäeva ühiskond on selles mõttes karm, sest sa pead kogu aeg kellegagi võistlema, kellestki parem olema jne. Tippspetsialistidel on jah selles mõttes parem, kui nende valdkonnas näiteks konkurents on väike või üldse puudub. Või nad on oma ala tegijad. Samas on nad end selleks ise vaeva näinud ja end üles töötanud. Kõik ei saa ega peagi olema tippjuhid või tippspetsialistid 🙂 Just see tänapäeva edukultus on see, mis meid paneb mõtlema, et appi, muud ju ei tohikski teha… Mul on hea meel, et ettevõtlus on aina popim, aga kurb meel on sellepärast, et paljude arvates on palgatöö mingi häbiasi, et appi, töötad kellegi teise heaks jne, mis kasu sa sellest ise saad jne. Aga kõik ei peagi tahtma olla ettevõtjad. Kui sul on mingi kindel oskus, mida sa tahad ja saad ühe inimesena teistele pakkuda, siis jah, aga kõigil nii ei ole. Kõik ei sobi ka suurema firmajuhiks ega ettevõtjaks. Pole kas oskusi või tahtmist. Minul näiteks pole kumbagi, ma olen rahul oma palgatööga ja pole kunagi unistanud oma firma loomisest. Ja tänapäeval kvalifitseerub juba see natuke ambitsioonide puudumise alla, millest mul on küll sügavalt kahju. Ettevõtlus on tore, aga see ei sobi kõigile ega peagi sobima 🙂

    • Kusjuures, taoline töö nagu sul oleks mul juba praktiliselt olemas (tutvuse kaudu), a la et tuleb kohtumine saada, aga hirmutab see, et seal pole kindlat kuupalka vaid müügitasu. Lõpliku müügi teeb siiski müügijuht, aga kohtumine vaja ikka saada.
      Kas sul ei olnud seda hirmu, või ei ole sul üldse palganumber selles olenev, palju kohtumisi saad ja müügijuht teeb müügi või ei?
      Aitäh sulle tagasiside eest 🙂

      • Mul on kindel kuupalk jah, pluss siis lisaks saan selle pealt, palju müüki on olnud. Ehk siis boonus lisaks. Aga kui mõni kuu on müüki vähem, siis see kindel kuupalk on ka vägagi okei. Muidugi tahame me kõik alati rohkem müüki saada, aga suvekuud ja puhkused näiteks või jõulude ajal on loogiline, et müüki on vähem 🙂 Mulle jah see süsteem väga ei sobiks, kus kindlalt kuupalka pole, enamus müügitööl kahjuks niimoodi ongi. Aga kuna mul on palju muid ülesandeid ka, mida ma lisaks teen, siis ei saa minu palk ainult müügist sõltuda. Sellepärast ongi mul kindel kuupalk. Näiteks katseajal ma saingi ainult seda kindlat kuupalka, hiljem hakkas see boonus igakuiselt juurde tulema. Mõni kuu rohkem, mõni kuu vähem, aga keskmiselt 20 protsenti boonust lisaks ühes kuus.

  6. Alati saab ju algselt välja mõeldud nimest mingi sarnaselt kõlava muganduse teha (kasvõi see Henry näide – Martast Hertaks). Marta-Mia asemel võiks olla ka Mirta-Mia või Mahta-Mia või veel midagi sootuks uudset 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s