Tänulikkus ja rahulolu

Kas teie olete kunagi tundnud tänulikkust selle eest, mis teil olemas on? Nende inimeste eest, kes teil elus olemas on? Või ehk tundub see kõik liiga iseenesestmõistetav? Tihtipeale pigem see viimane variant, sest paljud ei oska olla tänulikud nende inimeste suhtes, keda me armastame.

Siinkohal on muidugi lihtsam see asi siis, kui sa jagad oma elu inimesega, kes seda oskab ja seda kunsti sulle ka õpetab. Hendrik on selles mõttes meisrerklass omaette, sest ta ei võta teatuid asju iseesenestmõistetavalt. Ehk siis ta tänab mind asjade eest, mis pealtnäha on loogilised ju ka ilma tänamata, sest tihti arvatakse, et kui sa oled suhtes, siis sellised pisiasjad pole enam olulised! On ja kuidas veel! Kas või aitäh, et pesu välja viisid või poes käisid. Mina ei osanud varem niimoodi tänada, aga nüüd tuleb see minulgi nii loomulikult. Sest samamoodi nagu mina muutun alati rõõmsaks, kui ta seda teeb, muutub ju tema ka, kui mina seda teen. Ja pole midagi paremat sellest, kui näha õnnelikuna seda inimest, keda sa nii väga armastad 🙂

Minu elus on praegu ja juba pikemat aega see rahuolufaas. Ja tänulikkuse oma ka. See ei tähenda seda, et ma kogu aeg õnnelikuks tegevaid mantraid loeksin või miski mind kunagi närvi ei ajaks, aga elu on mulle viimasel ajal suhteliselt palju naeratanud. Mul on Hendrik, augustis sünnib meie poisiklutt, mul on tore töökoht, ma elan Põlvas, mida ma olen aja jooksul väga palju armastama hakanud. Mulle on Põlva alati meeldinud, aga nüüd pean ma seda ka oma linnaks. Mu kodulinnaks jääb alati Tartu, sest ma olen sealt pärit, aga Põlvas ma tunnen end tõeliselt kodus. Ja mitte ainult sellepärast, et siin on Hendrik ja varsti ka meie beebi, vaid üldiselt ka.

Täna just mõtlesin sellele, kui väga mul on vedanud. Just selles mõttes, kes minu elu ümbritsevad. Ja olin veel rohkem tänulik. Saatusele, Tinderile, elule jne, mis mind Hendrikuga kokku viis.

Jah, päris täiuslikku inimest polegi olemas ega peagi olema, aga siiski on need inimesed, kes on meie jaoks ideaalsed. Ja vot siinkohal ei saa standardeid alla lasta. Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, kas keegi paneb WC-rulli üht-või teistpidi hoidikusse, aga on suur vahe, kas sa oled koos inimesega, kes sulle mingil moel välja ei näita, mida sa tema jaoks tähendad. Võib-olla siis ehk ei ole vahet, kui sa ise oled samasugune, aga kui sa pole ja seda teiselt inimeselt ootad, siis on kohe käärid sees.

Mina olen naine, kellele meeldib kuulda häid sõnu. Mulle meeldib, kui mulle oma tundeid välja näidatakse. Hendrik on algusest peale selline mees olnud ja see pole selle aja jooksul muutunud. Ta näitab nii tegudes kui sõnades seda välja ja selleks ei pea mul sünnipäev ega mingi tähtpäev olema. Ka mina teen seda. See aastas korra mokaotsast mainimine, et mind armastatakse, pole see, millega ma õnnelik oleksin. Selles mõttes oleme me hästi sarnased, sest ka Hendrik on maininud, et tema ei tahaks niimoodi, et talle meeldib seda sagedasti öelda ja ka ise seda kuulda. Ja nii just meil ongi.

Lisaks loevad palju ka väikesed detailid, mida tihti ei peeta oluliseks, aga need on seda. Ta kingib mulle niisama lilli, sest ta teab, et see meeldib mulle. Mina toon poest piima ja kohvi, sest kuigi minu pärast võiks need mõlemad asjad mitte eksisteerida, aga Hendrikule maitsevad. Hendrik vahetab voodilinu, sest ta teab, et mulle see tegevus ei meeldi, mina pesen pesu, sest see tegevus pole Hendriku lemmikute killast jne. Väikesed asjad, mida me teeme, sest me teame, et see teeb teisele head meelt.

Ka beebi pole kunagi olnud ainult minu teema. Juunis plaanime Perekooli loengutele minna, sest siis on mul juba dekreet käes. Just nimelt plaanime mõlemad, sest mitte minust ei saa ainult ema, vaid temast saab ka isa. Seega on see tema jaoks sama loogiline, et ta tuleb kaasa – see kõik on uus asi tema jaoks ka. Samamoodi ütlesin ma talle juba alguses, et mähkmeid hakkab ka tema vahetama jne. Ta ütles, et loogiline ju. Kui ta on tööl, siis muidugi tegelen mina sel hetkel lapsega, sest mina olen kodus, aga muul ajal tegeleb see, kes parasjagu saab. Ei ole niimoodi, et mina vahetan mähkmeid ainult jne. Samamoodi tuleb ta sünnitusele kaasa, mis on ka väga loogiline. Kui ma peaksin valuhetke ajal karjuma, et ta välja läheks, siis ta läheb ka 😀 Ma olen kuulnud, et mõned naised nii teevad 😀 Ma ise ei oska enda käitumist ju veel ette näha, mis siis saama hakkab.

Samamoodi nagu armastus koosneb ka eelpool mainitud suurtest asjadest, koosneb see lisaks väikestest. Näiteks ma just hiljuti kurtsin Hendrikule, et nii raske oli end sealt alt raseerida, no ei näe enam korralikult, sest kõht on nii suur, millepeale ta ütles, et miks ma talle ei öelnud, ta oleks ise mind sealt raseerinud. Ma mainisin ka, et enne sünnitust peaks bikiinivahatusse minema, kus ma enam ammu käinud pole, sest raseerin ise end nüüd, aga sünnituse jaoks on puhas plats parem (aga kuna ma ise tolleks ajaks enam ammu essugi ei näe, kui praegu juba kõht ette jääb), sest muidu tõmmatakse seal karvad julmalt ära… Siis Hendrik ütleski, et eks ma ise valin, aga ta võib vabalt seda ise tulevikus teha. Väiksed asjad ja suured asjad  – just see ongi armastuse valem 🙂

Ja mina olengi ülimalt tänulik, et minu elus on Hendrik. Ja et meie elus on see pisike poisiklutt, kes liitus meiega kõigest kuu pärast beebile rohelise tule andmist. Ma olen Hendrikuga koos olles mõistnud väga hästi seda ütlust, et suhte nimel ei pea täiega vaeva nägema ega kogu aeg palehigis tööd tegema. Sest kui sa kedagi armastad, siis tulevad väiksed ja ka suured asjad suhteliselt loogiliselt. Suhe, mis nõuab sitaks tööd, kogu aeg on mingid hädad ja tülid ning arusaamatused – see pole päris õige asi. Kindlasti võib ette tulla probleeme, aga mõned paarid näevad aastaid vaeva, et lihvida rasket ja keerulist suhet… Sest nad arvavad, et nii peabki elu olema  – alati raske ja peab vaeva nägema. Kas me niigi juba muudes asjades oma elus ei näe vaeva? Kui siia lisada juurde veel suhe ka, kus kogu aeg mingi möll toimub, siis on asi puhta kaoses. Mina leian, et heas suhtes tulevad need asjad loomulikult ja kui pead rassima suhtes kogu aeg ja pingutama nii et veri ninast väljas, siis pole see ehk päris see õige suhe.

Aga jah – lõpetuseks siis üks tänane pilt töölt. Ühel töökaaslasel oli kopraonu kaasas, mille ta vist pidi lasteaeda õhtuks viima. Tehis siis loomulikult! Ja ilusat homset puhkepäeva teile!

20190430_122255.jpg

 

 

 

 

Advertisements

Ämmaemanda visiit

Täna oli mul siis ämmaemanda visiit! Ja oma ämmaemanda kohta ei ole mul tõesti ühtegi halba sõna öelda. Ta nimelt mainis, et tegin väga õigesti, et reedel valvekabinetis käisin, sest mul minevikus olid väga suured probleemid kõrge vererõhuga ja mulle peaaegu taheti rohud peale panna. Kõigepealt aga pandi vererõhumõõdik 24-ks tunniks peale ja siis enam keskmine vererõhk nii hullumeelselt kõrge ei olnud. See siis mõõtis iga poole tunni tagant. Seega rohtusid peale ei pandud. Küll aga võivad minu puhul tursunud jalad viidata ohule preeklampsiale, mida mul siiski õnneks pole. Seega ämmaemand kiitis mind selle eest, et valvearsti juures käisin. Ma küll ise unustasin oma kõrge vererõhu reedel mainimata, aga nad nägid seda seal ise. Ütlesin ka ämmaemandale, et seal valvekabinetis oldi suht kurjad, millepeale ta mainis, et kahju, et ma sellise kogemuse sain. Sel korral oli vererõhk 140/85, mis on kõrgem normaalsest, aga kuna mul on alati sellega probleeme olnud, siis loeti seda veel enam-vähem okeiks. Üle 160 nad ei luba, siis pannakse rohud peale. Mul kunagi on 190/110 olnud ühekordsel perearsti mõõtmisel, mille suhtes nad tahtsidki näha, kuidas terve päeva jooksul see vererõhk on. Siis tuligi 24 tunni keskmine kokkuvõttes 140/90 midagi – seega nad ei pannud rohtusid peale. See oli siis aastal 2013. Aga see on meie perekonna needus, sest meil on enamus sellega kimpus olnud. Pole ka mina mingi erand.

Hemoglobiin oli veidike langenud, aga veel normi piires. Pean rohkem maasikaid ja liha sööma, lisaks hetkel rauda veel ei pea võtma.

Ämmaemand mainis ka, et kui laps peaks augustis üle 4500 grammi kaaluma, siis nad pigem teevad keisri. Ja üle nad ka mul ei taha absoluutselt lasta kanda, seega kutsuvad esile (ja kui laps selleks ajaks on üle 4500 grammi, siis teevad plaanilise keisri). Hetkel seda veel ei tea, aga ämmemand ütles, et võib suur laps sündida. Aga no seda näeme siis. Hetkel on beebi peaseisus nagu peab ja tema südamelööke sai ka kuulata! Just siis ta liigutas end täiega. Need olid ka regulaarsed 148-150 lööki minutis nagu nii pisikestel beebidel peavadki olema.

Lisaks näitasin ämmaemandale ühte oma rinda, mille allosas on mingi punane punn. Ma oma günekoloogile näitasin seda juba jaanuaris, aga ta ütles siis, et läheb ära varsti. Pole läinud. Tükk see õnneks siiski pole, ämmaemand soovitas nahaarstile minna. Ma ju hiljuti käisin, aga siis näitasin ainult oma sünnimärke, sest ei teadnud, et see ka nende ampluaa on. Või siis ka tol hetkel unustasin. Lollakas noh. See tegelikult tekkis enne rasedust kõvasti ja ära ei lähe. Et tahaks, et ikka üle vaadatakse see asi.

Mis siis veel? Ametlik dekreet algab mul 08.juunil, aga ma jään koju juba mai lõpust, sest võtan puhkuse ka enne välja. Nüüd on meil tööl üks naine lisaks, kes osad minu ülesanded juunist üle võtab – ehk siis ma pole enam ainuke naine selles ettevõttes, kus ma töötan. Mis on vahelduseks päris hea, saab kellegagi naiste-ja rasedusjuttu ka rääkida, sest tal on laps olemas. Sellised asjad siis 🙂

Et palju pole enam dekreedini jäänud 🙂 Sellega seoses – mul on enne seda tööl veel üks väga ametlik üritus tulekul, kuhu tahaks eriti ilusat kleiti muretseda. Ja noh – suure tõenäousega lähen ka blogiauhindadele sel aastal. Seega nagu Aamen kirikus – muidu ei toimu midagi, aga kui mul on kõht nagu maakera, siis just toimub. Ehk siis – kus Tartus või Põlvas või ka Võrus ilusaid rasedatele mõeldud kleite müüakse? Just selliseid veits pidulikumaid. Eks ma ise googeldan ka, aga äkki keegi teab soovitada. Ma pigem eelistaksin tavapoode, mitte interneti omasid, sest ma tahaksin kohale minna ja proovida. Mulle ei meeldi internetist endale tavariideidki tellida, pidulikest kleitidest rääkimata, sest ma tahan ise proovida ja mitte pärast avastada, et suurus on mööda vms. Et nõuanded oleksid oodatud! 🙂

Tulles nüüd teise teema juurde, siis uus valitsus pole jõudnud veel ametisse astudagi, kui juba tahetakse EKRE minister oma kohalt eemaldada. No ei eemaldatud, aga minu meelest tegi president küll õigesti, et selleks ajaks saalist välja astus, kui too vägivallatseja Marti Kuusik ametisse pandi. Jah, kindlalt ei saa öelda, et mees on eksabikaasa ja ka teistega üpris vägivaldne olnud, aga kas jutud ikka päris niisama tekivad? Eriti nii mitmetahulised… See et naine nüüd eksabikaasat taevani kiidab, ongi väga tüüpiline käitumine lähisuhtevägivalla ohvrile, kes kardab enda ohutuse pärast. Ohjah – suurim pereväärtuste toetaja peaks ju EKRE olema, aga just nende hulgas on roolijoodikuid, vägivaldseid inimesi jne kõige rohkem. Mina sellele valitsusele nelja aastat vastupidamist ei ennusta. EKRE on nagunii idootlik erakond, selles pole kunagi kahtlust olnud, aga totaalselt tegi enda margi täis Keskerakond ja Jüri Ratas, kes enne valimisi nii kindlalt väitis, et EKRE-ga nad koostööd ei tee. Ja siis sai nagu panniga pähe ja mälukaotuse ka veel lisaks… Aga noh – eks ta tahtis iga hinna eest oma perse soojale kohale jätta ja peaministrina jätkata. Mina arvan, et selle nelja aasta jooksul (loodetavasti põruvad siiski kiiremini) alles hakkab “nalja” saama. Just nimelt jutumärkides nalja, sest see, mis meil praegu Eestis toimub, on täpselt sama palju naljakas kui Mattias Naani naljad. Ehk siis ei aja üldse naerma, vaid pigem nutma…

 

Lapsed, kes on koduõppel, sest nende vanemad õpetavad neid

Hehe – täna oli siis see päev, mil Hendrik poisikluti liigutusi esimest korda tundis. Ta on varem ka käe kõhule siis asetanud, kui beebi end just liigutas, aga siis on kohe vaikus majas olnud. Nagu nimelt peidaks end 😀 Täna hommikul panin Hendriku käe just siis kõhule, kui beebi liigutas ega öelnud midagi ja siis ta mainis, et ta nüüd tunneb! Täna on siis rasedust 24+0. Nii armas ikka – me mõlemad ootasime seda hetke, et tema ka neid liigutusi tunneks 🙂

Vaatasin eile “Roaldi nädala” reedese saate kordust, kus räägiti koduõppest, mille vanemad ise oma lastele läbi viivad. Ühel perekonnal olid veel lasteaiavanused lapsed ja ema õpetas neid kodus, teisel aga juba koolilapsed, kelle ema oli samuti nende õpetajaks. Kaks vähemalt küll, kellest üks sel õppeaastal siiski kooli läks, kuigi oli enne koduõppel olnud.

Ühtpidi tundusid nii tublid vanemad, sest noh – selline koduõpe nõuab iseenda harimist ja meenutamist, mida siis sai õpitud. Eriti koolilaste puhul. Teistpidi – mina ei kujutaks ette seda, et ma tahaksin, oskaksin ja viitsiksin materjale koguda, ülesandeid mõelda ja siis neid kontrollida jne. Lasteaia puhul vbl veel, aga tänapäeval õpetatakse juba seal selliseid asju, mida meie ajal ehk teises klassis oli vaja teada.

Ma ei ole ka kunagi lasteaias käinud, sest mu vanaema hoidis mind, aga no tol ajal tähendas see ainult seda, et sain kaua magada ega pidanud suurt midagi tegema. Eks vanaema ikka mulle midagi õpetas, kuna mu ema läks tööle juba siis, kui ma üheksakuune olin ja just siis vanaema meie juurde koliski, et mind hoida. See oli ka põhjus, miks mina lasteaias pole käinud, sest mu ema arvas, et pole vajadust, kui vanaema nagunii kogu aeg kodus on. Mu õed seevastu aastaid varem küll käisid, sest siis elas vanaema veel linnas ja polnud kedagi, kes neid hoiaks.

Ajad olid siis muidugi teised, aga ma esimesse klassi minnes ei tundnud üldse, et ma oleksin maha jäänud vms. Pigem just vastupidi – meil olid tihti mingid kiirlugemise testid, kus ma alati teistele pika puuga ära tegin. No et mitu sõna minutis loed. Mäletan, et sügisel ja talvel sain selle eest 5+, kevadel lausa 5++. Muidu meil esimeses klassis olid vist mingid naerunäod vms, aga nende asjade eest pandi hindeid. Või oli see ehk juba teises klassis lausa. Jah, vist oligi teises klassis, sest siis hakati hindeid panema. Mina olin ka alati see, kellel õpetaja palus neid aidata lugemise puhul, kes esimeses, teises ja ka kolmandas klassis veel veerisid. Ja minu jaoks oli see suht tüütu, sest ma ei saanud aru, miks nad korralikult lugeda ei oska. Samas – ilmselt imestas nii mõnigi minu puhul põhikoolis või gümnaasiumis, et miks ma korralikult matemaatikat ei oska 😀

See et ma viieaastaselt juba raamatukogust raamatuid laenutasin ja neid lugesin, ei olnud mu vanaema ega koduõppe teene. Pigem ehk vanemate õdede oma, sest minu jaoks oli huvitav näha, mida nad koolis õpivad. Loomulikult lugesin ma ise siis mingeid lasteraamatuid, aga lugeda oskasin ma juba väga varakult. Viieselt juba kindlasti. Kirjutada ka, kuigi loomulikult suurte vigadega. Aga selleks ei istunud keegi minuga koos laua taga, sest nagu ma ütlesin – ma võisin teha, mida ma tahan, mingit ajagraafikut vms mul polnud. Tänapäeval on lasteaed pigem ettevalmistus kooliks – seega mina isiklikult ei kujutaks ette, et ma enne kooli oma last üldse lasteaeda ei paneks. Ma ei ole nii pädev, et last ise õpetada – sest lasteaias tehakse nii palju erinevaid asju, millele ma ise ei tulekski. Ja kuna ma pole kunagi seal ka käinud, siis seda enam.

Olgu, lasteaed lasteaiaks, aga et keegi lapsevanematest õpetab kooliealist last kodus, on juba hoopis suurem julgustükk. Mina isiklikult jällegi ei kujutaks seda ette, sest tänapäeval õpitakse viiendas klassis juba asju, millega võib hätta jääda. Ilmselt põhjalik eeltöö aitab kaasa, aga see nõuabki nii palju pühendumist. Mina leian, et õpetajad on vastava väljaõppe saanud – seega nemad peavadki seda oskama. Ma küll ei ole veel lapsevanem, aga ilmselgelt jääks mul oskustest puudu. Ja tahtmisest ausalt öeldes ka. Kuna ma olen selline naine, kes tahab koolilaste kõrvalt kindlasti tööl käia, siis mulle ei sobiks see variant, et olen kogu aeg kodus. Mina leian, et selle jaoks on kool ja lapsed peaksid omavanustega rohkem suhelda saama.

Millised mõtted teil saadet vaadates tekkisid? Kas teie laps on kunagi koduõppel olnud? Või on teil ehk laps, kes pole üldse lasteaias käinud? Seda ehk tänapäeval ikka tuleb ette, aga täielik koduõpe koolilaste puhul on harvem nähtus. Roaldi saates öeldi, et ligi 500 eesti koolilast on koduõppel, kellest 200 siis sellepärast, et vanemad ise on neile õpetajaks. Teiste variantide puhul olid reisid, haigestumised jne põhjuseks, kus see otsus tuli pigem vastavalt olukorrale teha.

 

 

Negatiivne ja positiivne kogemus/ Jalutuskäik Leevakul/ Avatud kalasadamate päev Räpinas

Kui ma oleksin eile päeval selle postituse kirjutanud, siis ma oleksin palju vihasem olnud, aga nüüdseks olen ma juba maha rahunenud. Eilne hommik lihtsalt sakkis kohati, aga õhtu oli jälle kõvasti parem! Seega võibki öelda, et eilse päeva esimene pool koosnes natuke negatiivsemast kogemusest ja päeva teine pool jällegi positiivsemast. Alustan negatiivsemast!

Tegelikult see negatiivsem asi algas juba neljapäeva õhtul, kui ma töölt koju jõudsin. Nimelt ma olin terve päev tööl tundnud, et jalad on kuidagi meeletult paistetunud ja õhtuks ei läinud kingad enam korralikult jalga. Kui koju jõudsin ja lõpuks jalanõud ära võtsin, pidin šoki saama – mõlema jala pahkluud olid niimoodi ära paistetunud ning tursunud ja suureks läinud, et mu jalad nägid kohutavad välja. Ma tean, et raseduse puhul võib see niimoodi olla, aga see tundus päris karm – mu arst oli kunagi maininud, et sellisel puhul aitab jalavann ning jalgade üleval hoidmine, aga kui järgmiseks päevaks asi palju parem pole, siis võiks arsti juurde pöörduda. Ma siis sel õhtul tegingi jalavanni ja hoidsin jalgu kõrgemal, aga järgmisel hommikul polnud asi sugugi parem. Ja kuna ma tean mõne tuttava näol isiklikult naist, kellel rasedusaegne preeklampsia algas samamoodi, siis ma muidugi põdesin. Lisaks lugesin juurde ka seda, et kui sõrmed paistetavad nagu mul sõrmuste puhul hiljuti oli, siis see võib ka üks tunnus olla. Ja üldse olid jalad kõvad ja krampis. Aga kuna mul ämmaemanda aeg on esmaspäeval, siis esialgu mõtlesin, et ootan ära – sinna pole ju nii palju aega enam.

Reede hommikul ei olnud asi aga sugugi parem ja kuna mul tuli hästi natuke pruunikat voolust (tavaliselt ju ikka läbipaistev raseduse ajal), siis ma otsustasin, et lähen Tartus enne tööle minekut valvetoast läbi. Ma olen seal kunagi ühe korra käinud, aga valvetoa arstid on alati nii kurjad, täpselt selline tunne on, et miks ma nende aega raiskan. Mu enda ämmaemand ja arst on jumala toredad, aga need seal enamasti pole. No mõneti arusaadav – arstidel on suur koormus jne, aga ikkagi.

Jõudsin siis kella 08.00ks kohale ja jäin elavasse järjekorda ootama. Kui kell 08.50 polnud see uks veel kordagi avanenud, siis läksin uuesti registratuuri küsima, et äkki ma ootan üldse vale ukse taga, et kuulsin valesti numbrit vms. Kõik oli õige – lihtsalt arstidel oli mingi koosolek olnud (või läks kohvipaus liiga pikaks – kes seda täpselt teab…), kuigi ajaliselt oli märgitud, et nad hakkavad reedel kell 08.00 vastu võtma. Mul pole ootamise vastu midagi, see ongi seal elava järjekorra alusel, aga kuna selle aja jooksul ei kutsutud mitte kedagi sisse, siis ma mõtlesin uurida. Et neil ei olnud seal sees ka kedagi, nad polnud lihtsalt veel tööpäeva alustanud.

Millalgi jõudis siis minu kord kätte ja rääkisin kahele günekoloogia valvearstile oma loo ära, näitasin oma jalgu ja mainisin umbes midagi sellist, et äkki te saate vaadata, et ega mul preeklampsia ohtu ei ole… Selle mainimine oli aga suur viga, sest kohe hakati vihaselt uurima, et miks ma üldse tean, mis see preeklampsia on jne. No ma ütlesin, et olen lugenud ja tuttaval ka olnud, siis nähvati, et ei peaks nii palju lugema neid asju! Ma peas mõtlesin ainult ühte asja – jää rahulikuks, Jaanika, sa ei tohi närvi minna. Ma vist kuidagi suutsin seda teha ka, sest nad teevad oma tööd, aga no krt – sisimas olin ma nad mitu korda perse saatnud. Ma saan aru jah, et ehk võiks vähem lugeda, aga kumb siis parem on – kas naine, kes tuleb lihtsalt kontrolli või naine, kes jõuab arsti juurde siis, kui on juba liiga hilja? Nad vaatasid mu üle ka, tolleks hetkeks enam mingit pruunikat voolust ei olnud ja kõik oli korras (see oli tõesti hästi korraks hommikul, pärast seda ka enam pole olnud). Igal juhul – ma teisipäeval tegelikult käisin verenalüüsi tegemas ja uriinianalüüsi andmas ning selle vastused olid korras, aga seda ma veel ei teadnud, sest esmaspäeval oleks ämmaemand mulle alles seda maininud. Alati on see teema, et peab ju nädala jooksul enne vastuvõttu need analüüsid ära viima. Ja selles mõttes ma tõesti tunnistan oma võhiklikkust, et ma ausõna ei teadnudki, et nad nendes analüüsides näevad seda, kas preeklampsia oht on olemas või mitte.

Aga kuna ma sellise sooviga sinna läksin, siis arstid ütlesid vihaselt, et tee siis uued analüüsid, andsid uriinitopsiku ja ütlesid, et läheksin pärast vereanalüüsi järjekorda. Ma siis tegin uued ja need olid ka korras, helistasin paar tundi hiljem. Et muidugi ma olen õnnelik, et mul preeklampsia ohtu pole, aga kuna mulle oli mu enda arst maininud, et kui järgmiseks päevaks on jalad ikka suured nagu tõllarattad, siis tuleb kohe valvearsti juurde pöörduda. Sama infot andis mulle ka internet. Ja kuna mul hommikul natuke ka määris, siis seda enam ma ei hakka ootama ju esmaspäeva. See pole mingi halvaks läinud jogurt, et ah pohhui, söön ja korraks kõht lahti vbl hiljem, me räägime mu lapsest. Ma võin olla ülimalt chill inimene, aga kui see puudutab mu lapse (ja ka minu enda selles mõttes, sest preeklampsia hiline avastamine võib lõppeda väga õnnetult – õnneks enamasti avastatakse see õigeaegselt ja kõik läheb hästi) heaolu, siis ma ei hakka kaks korda mõtlema, et ah, yolo, ootame esmaspäevani. No ei!

Ma saan aru jah, et nad teevad oma tööd ja minusugused võivad nende aega raisata, aga mille jaoks see valvearst siis seal üldse olemas on? Ma läksin sinna, ootasin elava järjekorra alusel nagu kõik teisedki, ma ei kutsunud endale kiirabi ega midagi. Kui ma oleksin lihtsalt oma jalgu näidanud ja uurinud, et kas see on normaalne, siis nad poleks ilmselt kurjaks saanud, aga kuna ma julgesin mainida preeklampsiat, siis tuli kohe vihane suhtumine, et miks sa üldse tead, mis see on. No krt – miks ma ei võiks teada, mis see on? Kas see pole pigem positiivne asi, et ma tean, mis see on ja tahan lihtsalt infot saada, et ega mul seda äkki pole. Ja lisaks see määrimine ka, mis õnneks küll korraks ainult oli, aga ikkagi. Ma olen muidugi õnnelik, et kõik oli korras ja ma olen ülimalt rahul, et meil on nii hea meditsiinisüsteem, sest ma ju tean, et Aafrikas sünnitavad naised muldpõrandal jne, aga ikkagi tekkis mõru maik sellest korrast sisse. Ämmemand ja arst on jumala normaalsed, aga need valvearstid pole seda teps mitte, nende suhtumine jätab küll kõvasti soovida. Kui tööle jõudsin, olin veel suht vihane, aga tasapisi hakkasin maha rahunema. Arstid soovitasidki mulle magneesiumi jalavanni ja jalgu kõrgemal hoida ning massaaž ei teeks ka paha (siis kui nad enam nii kurjad polnud, see oli päris vastuvõtu lõpus).  Millised kogemused teil arstide ja valvearstidega on? Minul üldiselt on kogemused väga okeid ja ma oma ämmaemandat ning arsti (kuna mul viimasel ajal mõlemad vastuvõtul olnud, vahepeal oli ämmaemand üksinda) ma küll kiidan, aga need valvearstid pole üldse toredad. Olen kaks korda käinud ja alati on nõme suhtumine olnud. Samas olen ka ühe korra Põlvas käinud, aga seal olid küll kõik nii sõbralikud – nende kohta pole midagi halba öelda. Just Tartu valvearstid naistenõuandlas on oma suhtumiselt nõmedad.

Ja tööpäeva lõpus tuli mul see päeva positiivne kogemus – läksingi nimelt rasedate massaaži! Ma olen muidu Dorpat Tervises käinud, aga sel korral otsustasin Füsiostudiole võimaluse anda. Ja ma olen nii rahul! Seal tegi mulle massaaži üks füsioterapeudist naine, kes alguses küsis täiega küsimusi – et mis mind vaevavad jne. No rääkisin seljavalust ja sellest hommikusest juhtumist ka, millpeale füsioterapeut mainis, et kui tema rase oli, siis füsioterapeudina teadis ta paljude asjade ladinakeelseid nimetusi, mis ajasid arstid alati nii närvi, sest neile ei meeldinud, et keegi nii palju teab või pärib. Minu meelest on see nõme suhtumine. Ja sel korral tehti massaaži nii jalgadele ja seljale, lisaks sain nõuandeid, kuidas paremini uinuda saaks (see padi jalgade vahel meetod näiteks). Ja tursunud jalgade vastu aitab ka see, kui panna üks külma vette ja teine sooja vette (kaussi näiteks), hoida 10 sekundit ning siis vahetada. Ja seda korrata nii 15-20 korda. Ma veel pole proovinud, aga kindlasti proovin lähiajal! Üldse oli see naine nii tore ja uuris enne põhjalikult, kaugel rasedus on jne. Muidu ma olen ikka Dorpat Tervises käinud, seal oli ka suhteliselt okei, ei saa üldse kurta, aga see oli palju parem! Sain oma SportID aprillikuu toetuse selle jaoks ära kulutada – vbl lähen mais jälle 🙂 Igal juhul soovitan! See kogemus tegi mu päeva kohe palju rõõmsamaks ja koju jõudes oli tuju hoopis parem! 🙂 Meil tööl on see mugav pall ka, kuhu teised ehk istuvad, aga ma kardan sealt maha sadada – seega tõstsin eile oma jalad sinna, et need kõrgemal oleksid. Nüüd on juba turse vähenenud, aga jah – suht hull oli ikka neljapäeval ja eile.

Eile õhtul käisime Hendrikuga õhtul Leevakul (küla Põlvamaal) jalutamas. Ja no näiteks selle rasedate pluusiga tundubki, et varsti peaks küll sünnitusmajja sõitma 😀

Kui päev oli hommikul nõme, aga õhtul juba täiega hea! 🙂

Täna seadsime Hendriku auto aga Räpinasse, sest seal oli Avatud kalasadamate päev! Mitte ainult seal muidugi, vaid üle Eesti toimus see erinevates sadamates, aga Räpina on meile kõige lähemal. Ostsime koju kaasa latikat ja sõime seal isetehtud saiakesi! Tundus korraks, et hakkab lausa sadama, aga siiski ei hakanud. Kohalik bänd mängis taustaks muusikat ja tore üritus oli. Mul on hea meel, et Eestis selliseid asju korraldatakse – olen ju käinud nii Avatud Talude Päeval, Kohvikutepäeval, Muuseumiööl jne. Alati on tore selliseid üritusi väisata.

Selle kleidiga ei saa jälle peaaegu üldse aru, et rase oleksin! 😀 Räpina sadamas

 

 

 

 

Kui tundus, et varsti hakkab sadama, aga siiski ei hakanud.

🙂

Valik on suur ja lai!

Kala sai suhteliselt ruttu otsa, meie veel saime – latikas vähemalt küll, ahvenat veel jäi.

Seal kohvikus ma ei olnud veel sees käinud, aga nüüd käisin. Alati olime sinna siis juhtunud, kui see kinni on olnud, aga nüüd on hooaeg algamas kohe.

Väga tore laupäevake oli!

Niisama üldist juttu ja rasedusest ka paar sõna (23+4)

Täna on mul siis rasedust 23+4. Esmaspäeval on õnneks juba uus arstiaeg, ma nii ootan! Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga mulle meeldib rasedusega arstil käia ja alati sada küsimust esitada 😀 Üldiselt ma pigem ei kurda rasedusvaevuste üle, aga see ei tähenda, et mul neid ei oleks. Kõrvetised tüütavad vahel, venitusarme on hetkel kaks suurt reitel ja üks pisike kõhul. Ja ma ei maga öösiti enam nii hästi, asendeid on keerulisem leida. Kõht on mul päris suur juba, aga samas täiesti oleneb riietusest. Kui ma selle rasedatele mõeldud musta kleidi selga panen, mida soomusrongide teises postituses näha oli, siis ei saagi nii väga aru, et ma rase oleks. Kui panen mõne muu pluusi ja püksid, siis tundub, et nii kuu pärast peaks juba sünnitama hakkama 😀

Ka ajal on väga erinev mõiste. Mõni päev tunnen, et ma olen nagu sada aastat juba rase olnud, aga pea neli kuud on veel minna, mis tundub meeletult pikk aeg. Teine päev ma mõtlen, et appi, kuhu see aeg on kadunud – alles oli ju see hetk, kui kaks rasedustesti sai tehtud (olin nimelt mitu tükki varunud ja tegin kohe teise ka ära, kui esimene positiivne oli, et kindel olla) ning ma siis unise Hendriku üles ajasin, et talle näidata 😀 See oli 16.detsember ja pühapäev. Nii et see sõltub tujust – et mõnikord, kui ma tunnen, et kingi ei saa enam nii hästi jalga kui varem, kolmandale korrusele annab tööl ikka ronida (palju treppe on ka!) jne, siis ma mõtlen, et neli kuud veel minna! Aga teine kord on jälle see tunne, et kuidas see kõik nii kiiresti on läinud, alles oli detsember ju!

Ma üldiselt pean ennast suureks vingujaks ja ma kindlasti olen seda, aga raseduse puhul mul seda nii ette ei tule. Poisikluti liigutusi tunnen ka igapäevaselt aina enam ja ma vahel ikka mõtlen, et milline ta küll on! Et kas rohkem minu või Hendriku moodi näiteks. Välimuselt siis. Ja kelle iseloomu ta saab? No selles mõttes, et kindlasti enda oma, aga kas sarnaneb iseloomult pigem mulle või Hendrikule. Niisama sellised uitmõtted. Vahel mõtlen, et milline ta lasteaias olema hakkab ja koolis näiteks. Ma tean jah, et sinna täiega kaua aega, aga huvitav on niimoodi mõelda. Et kas vajab koolitükkides rohkem abi või on isepäisem. Mina olin alati suhteliselt isepäine, algklassides ma isegi oskasin matemaatikat, aga põhikoolis lihtsalt spikerdasin täiega ja niimoodi mul gümnaasiumis raskeks läkski. Ja matas ma tõesti vajasin abi, aga seda alles gümnaasiumis, sest põhikoolis oli mul tark pinginaaber. Ja nagu näha – maksis see mulle hiljem täiega kätte. Et keegi minuga enamasti kodus koos ei istunud ega sundinud koolitükke tegema. Juba esimesest klassist alates pidin ise kõike tegema, koolikoti ise kokku panema. Hendrik oli samasugune, aga talle reaalselt meeldis õppida, seda kogu aeg. Mina õppisin põhikoolis nihverdamise ära 😀 Reaalaineid ma eriti ei osanud, aga kuidagi suutsin kolmele need teha, humanitaarainetes olin ma ise suhteliselt tugev. Mitte kõigis muidugi, aga mu vanemad olid eesti keeles kindlasti nõrgemad kui mina – seega polnud mõtet neilt abi küsida. Et jah – sellised igasugused mõtted on peas, alustades sellest, milline ema minust üldse saab ja lõpetades sellega, et milline mu poeg tulevikus on.

Kui nüüd nädalavahetuse juurde tulla, siis pühapäeval käisime Hendrikuga Pizza Olives söömas, mis on minu meelest parim pitsakoht Põlvamaal! Mu kaks sõbrannat sõid seal ja nad kutsusid meid ka. Oli niisama tore istumine! Pühapäeva õhtul toimus Põlva keskväljakul veteranipäeva eelne pidu, kus esines Metsatöll! See oli 19.00 ajal, seega mitte eriti hilja. Me siiski seisime lavast piisavalt kaugel, aga see oli minu jaoks esimest korda Metsatölli laivis näha. Nii hea ikka! Kui ma poleks rase, siis oleksime ilmselt lava ees juukseid visanud 😀 Sõbrannaga siis, Hendrikul pole pikki juukseid, tema ei saaks 😀 Et sõbranna, mina ja Hendrik olimegi, vahepeal nägime teisi Hendriku sõpru ka. Polnudki ammu kuskil kontserdil käinud ja sellised vabaõhu omad on veel okeid, kuhugi klubisse ju rasedana ei roniks. Tore oli! 🙂

Et muidu elan ikka tavalist elu, käin üritustel nagu enne rasedust, sest see on mulle alati meeldinud. Beebiga ilmselt kohe nii ei saaks nagunii. Et saunas lihtsalt ei käi, kuigi ka see hakkas mulle juba meeldima, aga selline kuumus ei sobi mulle raseduse ajal teps mitte. Ja trepist ülesminek paneb vahel hingeldama ja noh – seks ka 😀 Need asjad võtavad tavapärasest rohkem võhma välja, aga ka ei midagi nii hullu.

Kui olete beebiootel, siis kuidas teie rasedus hetkel kulgeb? Palju veel minna on? Mis tujud, vaevused jne vaevad? Rääkige – oleks huvitav teada 🙂

Blogimaailmas toimuvad ikka omapärased asjad…

Ma tean, et ma olen ise ka Marimelli laitnud, aga mitte EBA pärast, sest selles suhtes peab talle küll au andma, et ta seda üritust üldse korraldada viitsib. Ja nüüd ajab mind lausa naerma see skandaal, mille kaks inimest tegid, sest üks neist sai EBA-lt disklahvi. Jah, eks see ole karm, kui saad kaks aastat järjest disklahvi, aga no sel aastal oli ju selgelt öeldud, et videoblogiga ei saa kandideerida. Ei peaks kellelegi üllatusena tulema. Aga ikka on mõned nagu puuga pähe saanud. On ikka maailm, ma ütlen.

Teine, kes mind veel rohkem naerma ajab, on Paksuke! Tuli mõni aeg tagasi blogimaailma, tundus selline äge badass mutt olevat, kes hakkas kaalu kaotama – suhtumine ja sõnavara tundusid alguses ka eriti vinged. Ma veel kunagi nii kiitsin teda ja ütlesin, et leidsin blogimaailmas sellise pärli. Oijah – tegelikult oli pärlist pikemas perspektiivis asi kaugel, sest kaalukaotusest enam sõnagi juttu polnud, aga see selleks – vbl tahtis siis muudel teemadel kirjutada. Mis aga mind küll hämmastama inimeste puhul paneb, on nende argpükslikkus. Inimene peaks ju arvestama, et kui ta kritiseerib niimoodi kedagi, kellel on üle 50000 lugeja ja viimane sellest postituse kirjutab, siis on ju loogiline, et järsku saab ta palju lugejaid või siis niisama piilujaid blogisse juurde. Kas ta seda mitte ei tahtnudki? Turundusinimene nagu ta pidi ju olema 😀 Ja mida siis enamasti need blogijad hoopis teevad – panevad blogi kinni, sest noh – siis pole nagu midagi teinud. Julged öelda, julge ka vastutada. Ma peaksin olema umbes 250 korda blogi kinni pannud, sest ka minust on negatiivseid asju kirjutatud, mõnel juhul olen selle tõesti täiega ära teeninud olnud, sest olengi esimesena bitch olnud. Kunagi sai saade, mida ma aastaid tagasi juhtisin, Malluka blogis rämedalt peksa, aga ma ei pannud blogi sellepärast kinni jne. Eveliis peaks ka olema blogi ammu kinni pannud, sest ka teda on Malluka blogis kritiseeritud (ja vastupidi muidugi ka). Neid näiteid on veel ja veel. Ometi on enamusel munad olemas (käitumise mõttes siis :D) ja neil, kelle puhul võiks eeldada, et neil seda enam on julgus olemas – nemad kipuvad just need blogijad olema, kes oma urgu ära poevad…

Üldse on sellised blogijad minu jaoks hämming, kes ise teisi sõimavad, aga siis kui keegi kõvema lugejaskonnaga vastu paneb, siis on junn kohe jahe, blogi kustutatud või siis parooli all. Ja eriti, kui seda teevad blogijad, kes algatasid mingi eetilise blogimise teema nagu see Paksuke 😀 Tule taevas appi, anna armu noh! Ise on eetilisusest sama kaugel kui sellest, et ta kunagi üldse paks oli 😀

Kunagi oli ju keegi Bämbi ka, kes kadus kui tina tuhka, kui saadi teada, kes ta on ja ta sai natuke kriitikat. Siis oli veel Lihtsalt Linda, aga tema auks võib öelda, et ta ei kirjutanud kunagi anonüümselt, vaid oma nime alt (aga kadus ikka ruttu ära). Mul on muidugi lihtne rääkida, sest ma ise olen selle kõik läbi teinud ega peitnud end liiva alla ära. Samamoodi Lipsuke ju jäi alles ega pannud blogi kinni vms. Vot sellised blogijad mulle meeldivad, kes vaatamata sellele, et nad kas tehakse avalikuks või satuvad mingi skandaali osaliseks (Paksuke oli selles ise süüdi muidugi – kui muhku kaua kerjad, siis lõpuks saad selle nagunii kätte), jäävad siiski alles ega jookse esimese asjana blogi kinni panema.

Paksukese blogi ei olnud nagunii enam see, mis algusaegadel, aga no pärast seda jama olen aru saanud, et pole midagi uut siin maailmas, mitu korda erinevate blogijate puhul nähtud teema. Ehk siis igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!

Vabadussõja-aegsed soomusrongid Põlvas vol 2

Täna käisime siis uuesti soomusronge piilumas, sest eile ju sisse ei saanud. Valvur mäletas meid ja saime tasuta limonaadi, sest tulime teist korda! Ja kuna eile ju soomusrongidesse sisse ei pääsenud – nii-öelda tänutäheks, et uuesti tulime. Nüüd oli giid ka olemas, kes rääkis, et vedur oli alati keskmine vagun, sest kui rünnati, siis said esimesed ja tagumised vagunid alati rohkem hoope endale. Ja sanitaarvagun, mis siin näitusel koos teiste vagunitega koos on, asus tegelikult Vabadussõja ajal soomusrongist kuskil kaheksa kilomeetri kaugusel, et see löögi alla ei satuks. Esimene vagun (ja tihti ka viimane) oli mingi suvaline lahtine platvormvagun, kus veeti mõttetut tavaari. Seda just sellel põhjusel, et et kui rünnati ja just see esimene vagun oli kõige suurem märklaud, siis polnud kahjud kohe nii suured.

Suurtükivagunis asuv suurtükk on täiesti originaal, teised asjad on järgi tehtud. Just seal vagunis asus nüüd ka suveniiride pood, kust me külmkapimagneti ja Vabadussõja-aegse mälumängu ostsime. Tegelikult on need erinevad šokolaadid ja seal paberi peal on küsimused, millele saad tagakaanelt vastuseid hiljem vaadata. Me õhtul ilmselt Hendrikuga mängime seda, aga küsimused on sitaks rasked ja mina olen ajaloos väga nõrk 😀 Aga tegelikult on ju lausa hämmastav, et kuigi meid oli kõvasti vähem kui vastasrinde sõdureid ja enamus meist olid kõigest koolipoisid, siis me ikkagi võitsime! Peakski “Nimed marmortahvlil” uuesti vaatama. Ma olen seda kunagi muidugi näinud, aga see oli ammu.

See näitusel olev soomusrong on number 7, mida tegelikult ei eksisteerinudki, neid oli kokku kuus. See on siis järgi tehtud. Kokku oli tegelikult neid lausa 11, aga laiarööpalisi soomusronge oli kuus, mida ka enamasti kasutati. Lihtsalt kõikjale ei pääsenud laiarööpalistega. Vagunites oli väike ahi olemas, aga see suurt sooja ei andnud – ehk siis eriti õnnelikud olid need mehed, kes selle läheduses magada said. Magamine toimus vahetustega, sest voodeid ei jaganud kõigile, lisaks pidi alati valvel olema. Need, kes ei maganud, olid nagunii kuulipilduja-või suurtükivagunis valvepositsioonil, kus ilmselgelt voodeid ei olnudki.

Lõpetuseks siis täna tehtud pildid ka!

20190420_153734.jpg20190420_153653.jpg20190420_151405.jpg20190420_153542.jpg20190420_153456.jpg20190420_153401.jpg20190420_153217.jpg20190420_153054.jpg20190420_152958.jpg20190420_152910.jpg20190420_152811.jpg20190420_152728.jpg20190420_150424-1.jpg20190420_152608.jpg20190420_152450.jpg20190420_152344.jpg20190420_153305-1.jpg