Tänulikkus ja rahulolu

Kas teie olete kunagi tundnud tänulikkust selle eest, mis teil olemas on? Nende inimeste eest, kes teil elus olemas on? Või ehk tundub see kõik liiga iseenesestmõistetav? Tihtipeale pigem see viimane variant, sest paljud ei oska olla tänulikud nende inimeste suhtes, keda me armastame.

Siinkohal on muidugi lihtsam see asi siis, kui sa jagad oma elu inimesega, kes seda oskab ja seda kunsti sulle ka õpetab. Hendrik on selles mõttes meisrerklass omaette, sest ta ei võta teatuid asju iseesenestmõistetavalt. Ehk siis ta tänab mind asjade eest, mis pealtnäha on loogilised ju ka ilma tänamata, sest tihti arvatakse, et kui sa oled suhtes, siis sellised pisiasjad pole enam olulised! On ja kuidas veel! Kas või aitäh, et pesu välja viisid või poes käisid. Mina ei osanud varem niimoodi tänada, aga nüüd tuleb see minulgi nii loomulikult. Sest samamoodi nagu mina muutun alati rõõmsaks, kui ta seda teeb, muutub ju tema ka, kui mina seda teen. Ja pole midagi paremat sellest, kui näha õnnelikuna seda inimest, keda sa nii väga armastad 🙂

Minu elus on praegu ja juba pikemat aega see rahuolufaas. Ja tänulikkuse oma ka. See ei tähenda seda, et ma kogu aeg õnnelikuks tegevaid mantraid loeksin või miski mind kunagi närvi ei ajaks, aga elu on mulle viimasel ajal suhteliselt palju naeratanud. Mul on Hendrik, augustis sünnib meie poisiklutt, mul on tore töökoht, ma elan Põlvas, mida ma olen aja jooksul väga palju armastama hakanud. Mulle on Põlva alati meeldinud, aga nüüd pean ma seda ka oma linnaks. Mu kodulinnaks jääb alati Tartu, sest ma olen sealt pärit, aga Põlvas ma tunnen end tõeliselt kodus. Ja mitte ainult sellepärast, et siin on Hendrik ja varsti ka meie beebi, vaid üldiselt ka.

Täna just mõtlesin sellele, kui väga mul on vedanud. Just selles mõttes, kes minu elu ümbritsevad. Ja olin veel rohkem tänulik. Saatusele, Tinderile, elule jne, mis mind Hendrikuga kokku viis.

Jah, päris täiuslikku inimest polegi olemas ega peagi olema, aga siiski on need inimesed, kes on meie jaoks ideaalsed. Ja vot siinkohal ei saa standardeid alla lasta. Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, kas keegi paneb WC-rulli üht-või teistpidi hoidikusse, aga on suur vahe, kas sa oled koos inimesega, kes sulle mingil moel välja ei näita, mida sa tema jaoks tähendad. Võib-olla siis ehk ei ole vahet, kui sa ise oled samasugune, aga kui sa pole ja seda teiselt inimeselt ootad, siis on kohe käärid sees.

Mina olen naine, kellele meeldib kuulda häid sõnu. Mulle meeldib, kui mulle oma tundeid välja näidatakse. Hendrik on algusest peale selline mees olnud ja see pole selle aja jooksul muutunud. Ta näitab nii tegudes kui sõnades seda välja ja selleks ei pea mul sünnipäev ega mingi tähtpäev olema. Ka mina teen seda. See aastas korra mokaotsast mainimine, et mind armastatakse, pole see, millega ma õnnelik oleksin. Selles mõttes oleme me hästi sarnased, sest ka Hendrik on maininud, et tema ei tahaks niimoodi, et talle meeldib seda sagedasti öelda ja ka ise seda kuulda. Ja nii just meil ongi.

Lisaks loevad palju ka väikesed detailid, mida tihti ei peeta oluliseks, aga need on seda. Ta kingib mulle niisama lilli, sest ta teab, et see meeldib mulle. Mina toon poest piima ja kohvi, sest kuigi minu pärast võiks need mõlemad asjad mitte eksisteerida, aga Hendrikule maitsevad. Hendrik vahetab voodilinu, sest ta teab, et mulle see tegevus ei meeldi, mina pesen pesu, sest see tegevus pole Hendriku lemmikute killast jne. Väikesed asjad, mida me teeme, sest me teame, et see teeb teisele head meelt.

Ka beebi pole kunagi olnud ainult minu teema. Juunis plaanime Perekooli loengutele minna, sest siis on mul juba dekreet käes. Just nimelt plaanime mõlemad, sest mitte minust ei saa ainult ema, vaid temast saab ka isa. Seega on see tema jaoks sama loogiline, et ta tuleb kaasa – see kõik on uus asi tema jaoks ka. Samamoodi ütlesin ma talle juba alguses, et mähkmeid hakkab ka tema vahetama jne. Ta ütles, et loogiline ju. Kui ta on tööl, siis muidugi tegelen mina sel hetkel lapsega, sest mina olen kodus, aga muul ajal tegeleb see, kes parasjagu saab. Ei ole niimoodi, et mina vahetan mähkmeid ainult jne. Samamoodi tuleb ta sünnitusele kaasa, mis on ka väga loogiline. Kui ma peaksin valuhetke ajal karjuma, et ta välja läheks, siis ta läheb ka 😀 Ma olen kuulnud, et mõned naised nii teevad 😀 Ma ise ei oska enda käitumist ju veel ette näha, mis siis saama hakkab.

Samamoodi nagu armastus koosneb ka eelpool mainitud suurtest asjadest, koosneb see lisaks väikestest. Näiteks ma just hiljuti kurtsin Hendrikule, et nii raske oli end sealt alt raseerida, no ei näe enam korralikult, sest kõht on nii suur, millepeale ta ütles, et miks ma talle ei öelnud, ta oleks ise mind sealt raseerinud. Ma mainisin ka, et enne sünnitust peaks bikiinivahatusse minema, kus ma enam ammu käinud pole, sest raseerin ise end nüüd, aga sünnituse jaoks on puhas plats parem (aga kuna ma ise tolleks ajaks enam ammu essugi ei näe, kui praegu juba kõht ette jääb), sest muidu tõmmatakse seal karvad julmalt ära… Siis Hendrik ütleski, et eks ma ise valin, aga ta võib vabalt seda ise tulevikus teha. Väiksed asjad ja suured asjad  – just see ongi armastuse valem 🙂

Ja mina olengi ülimalt tänulik, et minu elus on Hendrik. Ja et meie elus on see pisike poisiklutt, kes liitus meiega kõigest kuu pärast beebile rohelise tule andmist. Ma olen Hendrikuga koos olles mõistnud väga hästi seda ütlust, et suhte nimel ei pea täiega vaeva nägema ega kogu aeg palehigis tööd tegema. Sest kui sa kedagi armastad, siis tulevad väiksed ja ka suured asjad suhteliselt loogiliselt. Suhe, mis nõuab sitaks tööd, kogu aeg on mingid hädad ja tülid ning arusaamatused – see pole päris õige asi. Kindlasti võib ette tulla probleeme, aga mõned paarid näevad aastaid vaeva, et lihvida rasket ja keerulist suhet… Sest nad arvavad, et nii peabki elu olema  – alati raske ja peab vaeva nägema. Kas me niigi juba muudes asjades oma elus ei näe vaeva? Kui siia lisada juurde veel suhe ka, kus kogu aeg mingi möll toimub, siis on asi puhta kaoses. Mina leian, et heas suhtes tulevad need asjad loomulikult ja kui pead rassima suhtes kogu aeg ja pingutama nii et veri ninast väljas, siis pole see ehk päris see õige suhe.

Aga jah – lõpetuseks siis üks tänane pilt töölt. Ühel töökaaslasel oli kopraonu kaasas, mille ta vist pidi lasteaeda õhtuks viima. Tehis siis loomulikult! Ja ilusat homset puhkepäeva teile!

20190430_122255.jpg

 

 

 

 

Advertisements