Unenäod ja hirmud

Nägin eile ühte oma parimat sõbrannat, keda ma polnud kolm kuud näinud, sest ta elas just niikaua välismaal (viimati nägimegi siis, kui septembri lõpus neljakesi Tallinnas Patrickus söömas käisime: mina, Härra, sõbranna ja Pihiisa; sõbranna kui ka Pihiisa nägid siis Härrat esimest korda, aga me olime mingi kolm nädalat koos ka olnud ainult). Ja nagu sõbrannade puhul ikka, siis juttu jätkub kauemaks! 🙂 Sõbranna mainis ka, et ma olen kuidagi rahulik, teistmoodi. Ma vist ei jõua kõiki neid kordi kokku lugeda, kui palju ma seda viimasel ajal kuulnud olen. Mu teine parim sõbranna räägib seda kogu aeg, kui me näeme 😀 Kuigi paljud arvavad, et selle põhjuseks on Härra, siis ma päris kogu au talle ei annaks, sest see protsess hakkas minuga toimuma juba varem.

Tegelikult tahtsin ma hoopis kahest asjast kirjutada, mis on seotud bussidega. Kuna Tallinn-Tartu marsuut on minu teine kodu suht, siis on üks asi, mis mind selle kõige juures häirib. Ma enamasti sõidan bussidega siis, kui need ei lähe täis, seega saab vabalt istuda niimoodi, et mitte keegi kõrval ei istu. Ja vahel tuleb ikka inimene, kes istub täpselt minu kõrvale, kuigi kolmveerand bussi on täiesti tühi. Jah, ma saan aru, et ehk ta koht oligi just see number, aga kui mina oleksin samas olukorras, siis ma istuksin küll mujale, sest ma ju näen, et ruumi on palju. Kuigi jah, hea on selle asja juures see, et enamik inimesi avastades pärast bussi liikuma hakkamist, et kohti ikka jagub, istub siiski mujale. Kuid mõned siiski ei istu, siis ma pean ise sellest inimesest mööda kobima, et mujale istuda. Ma lihtsalt jumaldan üksi istumist ja kui selleks võimalus on, siis ma teen seda igal juhul (ma mõtlen siis, kui võõras inimene istub kõrval). Ja ma tahan alati akna pool istuda, alati. Kui me oleme Härraga koos juhtunud Tallinn-Tartu vahemaad bussiga sõitma, siis on tema õnneks see, kellele just meeldib vahekäigu pool istuda, seega sellega on ka rahu majas, ei pea vaidlema hakkama 😀

Teine asi on see, et umbes kuu aega tagasi Tartust Tallinnasse sõites nägin ma unes, et selle sama bussiga, kus ma hetkel olen, juhtub õnnetus, et me sõidame kraavi ning üle katuse (ja seal unenäos ma ka tol hetkel magasin, kui õnnetus juhtus). Et ma olen ainuke ellujääja, sest mul oli turvavöö kinni. Ma juba enne kinnitasin bussis ka alati turvavöö, aga pärast seda unenägu olen ma eriti hoolas, sest ma ärkasin pool tundi enne Tallinnasse jõudmist üles ja kujutasin ette, et midagi selle bussiga nüüd juhtub, endal higimull otsa ees. Õnneks midagi ei juhtunud ja rohkem ma sellist und ka näinud pole, aga siiani annab see tunda, kui juhtun bussiga sõitma. Üks kord pärast seda unenägu juhtusin Taistoga Tartusse sõitma (ma üldiselt väldin seda bussifirmat nagu katku, aga siis oli vaja) ja seal polnud turvavöösid, mis mind natuke paanikasse viis. Ma ei näe kusjuures eriti unenägusid, vähemalt ma ei mäleta neid. Kevadel oli mul küll periood, kus ma mäletasin: näiteks nägin ma unes, et Üllar Jörberg pidi lauluga “Kutse tantsule” Eurovisioonile minema ja selle veel kinni ka panema – nii ta vähemalt väitis! Rahvale see muidugi ei meeldinud, sest kõik tahtsid ikka Stigi ja Elinat Eurovisioonil näha. Samuti nägin ma unes, et kõik mu Facebooki chatid läksid mu FB seinale, ka see uni oli väga õudne, sest ma ärkasin üles niimoodi, et olin higiga kaetud 😀 Ma olen elus vist kolme väga jubedat und näinud: viieaastaselt nägin ma unes, et lendasin voodiga viiekorruselise maja katuselt alla, siis tulebki see Facebooki unenägu… ja nüüd siis see bussiõnnetuse uni. Üldiselt ma kas ei mäleta oma unenägusid või kui ka mäletan, siis need on sellised tavalised. Õudusunenägusid ma ei näe mitte kunagi. Samas see bussiõnnetuse unenägu ei olnud ju ka nii õudne, kui ma ise ellu jäin, aga ma ärkasingi siis üles, kui mind päästma tuldi ja öeldi, et kõik teised on surnud, sest nad ei olnud turvavööd kinnitanud. Ja ma tundsin, et ma ei saa end liigutada ega rääkida, et läbi häda ma tajusin, mida mulle öeldi, sest olin teadvusel veel. Ja siis ma ärkasingi üles, ise nii närvis ja higine. Sel korral ei istunud mu kõrval õnneks kedagi, sest see inimene oleks ilmselt tajunud, et midagi on lahti. Ning ei, ma ei karda bussisõitu pärast seda ja ma endiselt suudan rahulikult bussis uinuda, aga ütleme nii, et korra käib see unenägu mul ikka peast läbi, kui ma bussis olen. Ma arvan, et mingi tähendus võib unenägudel küll olla, aga seda sellisel juhul, kui need on korduvad. Minu oma õnneks ei ole (ptüi-ptüi!). Ja see tähendus on alati midagi muud, mitte konkreetselt see olukord, mida inimesed unes näevad. Aga kõhedaks võttis küll mõneks ajaks. No see ülejäänud pool tunnikest oli vist kõige kõhedam ja järgmine bussisõit ka. Pärast seda õnneks enam mitte nii väga, aga natuke annab tunda küll.

Kas teie mäletate oma unenägusid? Ja kas näete korduvaid ka? Kuidas on lugu õudusunenägudega?

Advertisements

Härra vanaema juures jõule pidamas / Kui Härra arvab, et ma võiksin blogimisega raha teenida…

Nüüd ongi jõulud jälle möödunud. Vahepeal olen aasta vanemaks ka saanud. Mingit erilist tunnet sellega seoses pole, sest ma pole kunagi eriline sünnipäevade pidaja olnud. Eelmisel aastal ma küll tegin seda, sest mul oli siis juubel, aga sel aastal ma sõpradega mingit pidu ei pidanud.

Selle kingituste saamisega oli meil Härraga omapärane olukord. Nimelt nägime me 24-ndal (minu sünnipäeval ehk 23-ndal olin ma Tallinnas ja tema Tartus) ja kõigepealt jagas ta mulle mu sünnipäevakingi ära. Kuna mul on sünna päev enne jõule, siis ma eriti ei eelda, et inimestel on minu jaoks eraldi kink, sest noh – mu sugulastel iial pole (väiksena ajas see mind vihale küll, et teised saavad kaks korda aastas kingitusi, aga mina ainult ühe korra. Nüüd pole mul vahet enam) 😀 Ja ma siis andsin talle ka tema jõulukingituse ära, kuigi ta ütles, et homme ehk 25-ndal on Põltsamaal tema vanaema juures kinkide jagamine, et jõuluvana tuleb jne. Kuid mina tahtsin, et ta oma kingi ikka avaks (eeldamata siis, et mulle on eraldi jõulukink ka). Ja kui ma midagi väga tahan, siis 😀 Hiljem sain teada, et Härral on ikka eraldi jõulukink, mille tema plaanib homme anda, aga selleks ajaks oli tema oma kingi juba avanud. Ma siis ütlesin, et ei, mina niimoodi Põltsamaale ei lähe, kui temal mulle kink on, aga minul enam ei ole, sest tema juba sai selle kätte 😀 Härra ütles, et mis vahet sel on, et ta saab öelda, et tema sai juba kätte, aga ma ütlesin, et ei, mul hakkab imelik kõigi ta sugulaste ees ju niimoodi 😀 Ja lõpuks pidi ta mulle mu kingituse kätte andma, sest ma lihtsalt vingusin nii palju, et mulle niimoodi ei meeldi. Ja asi polnud selles, et mulle see kingitus oleks nii oluline, aga mulle ei meeldinud see süsteem, et mina seal saan kingituse, aga tema ei saa. Nüüd oli rahu majas – ehk siis omavahel me seal kinke ei teinud ega saanud 😀 Sain sünnipäevaks lõhna, jõuludeks kaelaketi ja kõrvarõngad 🙂

Reedel oli lisaks jõulude tähistamisele Härra vanaema juures ka tema sünnipäeva pidamine (tal on 24-ndal detsembril sünnipäev). Nägingi ära nüüd Härra vanaema, venna ja tema abikaasa ning lapsed, lisaks veel tädid, tädipojad jne, keda ma enne näinud polnud. Härra emaga olin ma juba jutukam, sest teda ma nägin kolmandat korda elus, aga teistega olin ma nii vaikne. Ma uute inimestega olen ikka nii tagasihoidlik, et lausa uskumatu 😀 Väga tore õhtu oli 🙂 Pärast olime veel natuke Härra ema juures, sõime kõhud veel rohkem täis, pakkisime autosse veel söögikraami ning tulime siiski Tartusse tagasi. Enne äratulekut ma kallistasin ta ema, ma olen kolm korda teda näinud ja iga kord teda kallistanud. Ta on väga tore ja ülisõbralik naine 🙂

Eile vaatasime “Visa hing 2”, tegelikult mina vaatasin rohkem. Härra ei ole eriline actionfilmide vaataja, ta eelistab romantilisi komöödiaid, mulle aga adrenaliin meeldib (kuigi mulle meeldivad ka romantilised komöödiad). Kuigi ta just praegu ütles mulle, et ta tegelikult vahel harva vaatab ka actionit, aga no see on küll üliharva tegelikult 😀 Ma eile rikkusin reeglit ja sõin voodis (Härra nägi seda ka), aga no šokolaadi ja banaani ainult, aga no kurjam, ikka oli mingi banaanikoore tükk voodisse jäänud 😀 Täna sõin uuesti banaani voodis ja siis ta mainis, et ehk täna ei maandu banaanikoor voodis 😀 Et selles mõttes on Härral nii kindlad veendumused ja kuigi ma olen mõnede asjade suhtes nii kangekaelne, siis nende veendumustega ma sõdima ei hakka, pole mõtet. Et banaani ja šokolaadi elab ta veel ehk üle, aga muude asjade suhtes ta nii tolerantne küll poleks 😀

Ma tahtsin veel sellest kirjutada, et mu geisõber Truu kadus Facebookist umbes kaks kuud tagasi minema, kribas veel enne seda, et ta enam lõustaraamatut ei kasuta, et kui vaja edasi suhelda, siis kasutab rohkem Skype. Kuna mina aga Skype eriti ei kasuta, siis sinna see asi jäigi. Nüüd ta helistas mulle sünnal ja küsis, et kas ma olen ta peale pahane. Ma ei saanud üldse asjale pihta, aga tuli välja, et ta oli mul blogimeilile kirjutanud, aga kuna ma seda eriti ei loe, siis ma polnud seda näinudki, mu püsimeili ta aga ei mäletanud. Ta on nüüd natuke aega Eestis, seega me näeme vist järgmisel nädalavahetusel, me polegi oma pool aastat või rohkem teineteist näinud. Ta ütleski, et ta tüdines Facebookist ära, et see oli tema jaoks lõpuks mõttetu koht. Samuti mainis ta, et on mu eluga ikka kursis, sest loeb mu blogi ju 🙂 Truu on vinge inimene ja temaga peod on alati kõige uskumatumad, sest ta lihtsalt jaksab nii palju tantsida, et mina olen selle aja peal juba ammu omadega õhtal. Need paar korda, mil temaga geiklubis käinud oleme Tallinnas, on väga naljakad alati olnud 😀

Paar päeva tagasi mainis Härra mulle, et kui mulle meeldib nii palju blogida, siis ma võiksin ju sellega ka raha teenida. Ma ütlesin talle, et see ei käi nii lihtsalt, sest mul on puudu selleks mitmed komponendid, mis võiksid pappi sisse tuua. Esiteks pole mul nii palju lugejaid, seega ei ole mul klikkide arv piisav selleks, et teenida. Teiseks peaksin ma selleks korraldama loosimisi, tegema enda blogile Facebooki, kirjutama tihti ja teemadel, mis on intrigeerivad, lisaks kirjutama väga erinevatel teemadel. Ma hetkel kirjutan tõesti suhteliselt tihti, aga mul on perioode, kus ma ei kirjuta paar nädalat mitte midagi, vahel isegi kuu. Ja see 5 eurot pole seda väärt, mis ma hetkel ehk teeniksin, kui ma siia mingid reklaamid vms peale paneksin. Lisaks ei ole ma see inimene, kes viitsiks mingeid hilpe reklaamida, seega see Hiina värk pole ka minu teema, et saaks tasuta riideid. Mitte et mulle tasuta staff ei meeldiks, aga ma olen ülilaisk selliste asjade suhtes. Selleks et oma lugejaskonda suurendada, peaksin ma korraldama loosimisi jne, aga kuna minu blogi puhul on vist suht arusaadav, et kui te mu lugejatele just villat Ladina-Ameerikas ei paku, siis ma ei hakka mitte midagi siin loosima (ja selle villa ma võtaksin endale ja lugejad jätaksin pika ninaga :D). Ja pealegi, mu lugejate arv hetkel annakski võimalusi ainult huuleläikeid jagada, aga see pole seda kõike väärt. Lisaks ütlesin ma Härrale, et lugejate arv kasvaks ehk tõesti, kui ma temast pilte ja videosid hakkaks panema (või üldse pilte ja videosid), sest inimestele ju meeldivad sellised blogid, ta arvas, et see pole üldse halb mõte, et miks me muidu niisama neid videosid teeme, mida ainult Facebooki sõbrad näevad 😀

Kui keegi lihtsalt mulle mitte midagi tegemata raha pakuks ja seda samamoodi edasi kirjutades, mitte mingeid reklaame vms lisades ega lugejaskonda suurendades, siis ma loomulikult võtaksin vastu – aga kuna selliseid asju ei juhtu, siis jääb ära. Ja kusjuures ma ei tee siin maha neid blogijaid, kes seda kõike teinud on, absoluutselt mitte. Minu meelest on tore, kui inimesed viitsivad oma hobist rahateenimisallika teha 🙂

Ma hetkel vist lõpetan, pean poodi minema 🙂 Jätsin oma siputaja Tallinnasse ja Härra meisterdas mulle just uue. Mu siputaja ei saa olla mingi suvaline nöör, seal peab sõlmede arv täpselt selline olema, nagu ma tahan. See pole küll päris see õige siputaja, mis mul endal, aga häda korral ajab asja ära! 😀

Minu aasta 2015 (kõige õpetlikum aasta mu elus!)

Kuna aasta hakkab kohe lõppema, siis ma mõtlesin, et võiksin teha sellest kokkuvõtte. See on tegelikult väga raske ülesanne minu jaoks, sest 2015 on minu jaoks olnud kõige eneseanalüüsivam aasta mu elus. Kes seda enam mäletab, millal see oli, aga kunagi aasta alguse poole tegin ma otsuse, et ma enam seksist oma blogis ei kirjuta. Just detailidest, ma mõtlen. Maist juulini töötasin ma üle, mis tähendab seda, et ma peaaegu elasingi stuudios. Mais oli mul neli vaba ööd, juunis kaheksa ja juulis kaks. 90 päeva peale 76 magamata ööd (pluss päevasaated).

See viimane aga tähendas seda, et ma olin kogu aeg kas väsinud või stressis. Mulle öeldi kõrgemalt poolt, et ei juhtu midagi, kui ma ühel pühapäeva ööl lihtsalt ei lähe, et las olla must ekraan, sest mul oli järgmine päev ka saade, mis tähendas jälle lühikest und. Aga ma ei saanud niimoodi, sest ma teadsin, et on mõned püsivaatajad, kes on öösel unetud. Ja ma ikka läksin. Mõnedel vaatajatel oli minust kõrini ja lõpuks oli minul neist ka. Mõned küsisid, et kuidas ma jaksan. Ja need, kellele ma ei meeldinud, ohkasid ilmselt iga kord, et jälle see Jaanika. Kuna juunis muutus formaat, mis tähendas seda, et saate nimi muudeti, lisaks ei lasknud me enam kõnesid kohe otse-eetrisse (üldse väga vähesed saavad otse-eetrisse)- kadusid ära ka ropendajad, kes ei viitsinud 10 minutit saatejuhti veenda, et siis oma lollust eetrisse pahvata. Liigne raha- ja ajakulu nende jaoks (varem sai 30 sekundiga kõik öeldud). Saatejuhte solvavaid sõnumeid enam eetrisse ei hakatud laskma. Ja pärast seda ei helista enam ropendajad, ei tule enam solvavaid sõnumeid, sest mitte keegi ei viitsi seda teha, kui nagunii miski eetrisse ei jõua. Vaatajatel ehk igavam, aga see samm oli parim, mis iial tehtud sai. Sest ma varem võisin nende joobes idikatega ise otse-eetris taidlema hakata, kelle elu eesmärk oligi lihtsalt valimatult solvata, aga nüüd nad ei helistagi enam. Ja kui ka peaks keegi ära eksima, siis ma lihtsalt katkestan kõne. Varem ma pühendasin neile douchebagi laule jne. Mõttetu energia raiskamine, aga noh, kunagi oli selle saate formaat ju ise juba skandaalsem. Suurim viga, mis iial tehtud sai (ei ole minu sõnad).

Kui augustis tulid lõpuks saatejuhid, kes ka jäid, algas minu rahulikum aeg, mida ma nii väga vajasin. Mulle meeldib saadet juhtida, aga mulle meeldibki seda teha paar korda nädalas, mitte nii tihti. Päevasaadete puhul olen mina lihtsalt saatejuht, kes ise eriti rääkima ei pea, seal on põhirõhk saatekülalistel. Ma pidin sellest ületöötamisest toibuma. Nüüdseks olen ma endale peaaegu välistanud nädalavahetustel töötamise, sest kuna ma saan ise enda öösaadete aega klapitada, siis ma lihtsalt ei taha siis töötada. Ma tahan siis Härra kaisus magada (öösaatest räägin, päevasaateid nädalavahetusel ei ole). Mul on hea meel, et see ületöötamise värk juhtus siis, kui ma olin vallaline, sest ma arvan, et mitte ükski mees poleks seda aega üle elanud. Ma sain küll hakkama, aga mind polnud mitte kellegi jaoks olemas, sest ma kas magasin, olin tööl või hakkasin kohe tööle minema. Mäletan selgesti, et ühel juulikuu vabal ööl pidin ma peole minema (sellel ühel neist kahest), olin juba lubanud ka, aga lihtsalt panin mobiili hääletu peale. Ja magasin 18 tundi järjest.

Mu suhtumine on ka muutunud. Näiteks umbes kuu aega tagasi juhtus meil üks selline situatsioon, kus kumbki teine saatejuht ei saanud minna, reede öösel. Nad helistasid mulle kell 00.00 öösel (saade algab kuskil 01.45), et kas ma ehk saan. Kuna meil on nagunii stuudio nüüd ka Tartus, siis ma ehk isegi oleksin saanud, aga ma olin juba klaasi veini joonud. Kui vana Jaanika oleks läinud ja olukorra välja päästnud, mis siis, et see polnud tema öö, pealegi nädalavahetus ju, kuidas sa sellisel ööl jätad saate ära… Siis nüüd ma ütlesin, et sorri, ma ei saa. Oleksite varem öelnud, et ehk oleksin saanud, aga mul on plaanid tehtud. Mu plaan oligi  Härraga veini juua. Ja teate, mis juhtus? Mitte midagi ei juhtunud. Saade jäi küll ära, aga see polnud minu probleem, sest mina polnud arvestanud selle minekuga. Mitte keegi ei olnud pahane ka hiljem. Ja sel hetkel ma mõistsin, et ma olen olnud liiga kohusetundlik. Ärge saage valesti aru, ma endiselt olen seda, aga selle kõigega ei maksa üle piiri minna. Siinkohal meenub mulle hetk, kus ma umbes aasta aega tagasi avastasin, et tolleaegne saatejuht oli lambist öösel minemata jätnud (ilma teatamata) ja kuigi mul oli hommikune saade, ma läksin ise, jäin mingi 50 minutit hiljaks küll öösaatesse (niikaua oli must ekraan). Mida ma nüüd teeksin? Paneksin neti kinni ja kobiksin magama (mul endal ei ole seda kanalit, saadet saab ka internetist vaadata). Ma tulen alati teistele vastu, kui ma saan, aga ma olen võtnud endale mõttelaadi, et ainult siis, kui mul endal on plaanid kas tegemata – või mulle antakse sellest piisavalt varakult teada, et nad ei saa ise minna (kui nende öö oleks muidu). Ma ei hakka enam paanitsema asjade pärast, mis ei puutu minusse. Ja nii lihtne ongi.

Näiteks nüüdki mõtlesin, et teen reedel üle pika aja nädalavahetusel öösaate. Kuna meil Härraga siis veel mingeid plaane ei olnud, aga siis selgus, et 25-ndal sõidame Põltsamaale ja vbl jääme ööseks ka, siis muutsin ümber – ja olin hoopis eile öösel tööl (Härra ütles ka, et ei taha üksi minna, sest ta tahab, et ta vanaema ja vend mind näeksid, lisaks teised sugulased ka, keda ma veel näinud pole). Muidugi mängib siinkohal rolli ka see, et teised saatejuhid on sellised inimesed, kelle peale saab alati kindel olla (kui varakult teada anda, et tahaks ümber vahetada). Jah, ka neil juhtus see üks kord, aga kõigil võib kord juhtuda. Kui seda juhtuks liiga palju, siis tähendaks see jällegi teistmoodi äärmust, et selle inimese peale ei saa kindel olla. Mitte kumbki äärmus ei ole hea – ei see liigne kohusetundlikkus ega see ülelaskmine.

1.september oli murdepunktiks mu isiklikus elus, sest siis ma tutvusin Härraga. Võinoh, nägin teda esimest korda, kirjutanud olime juba mingi 10 päeva vist. Ja kuigi ma olin juba vaikselt ise hakanud maha rahunema, siis temaga tutvumine aitas sellele veelgi kaasa. Alguses ma pidasin teda väga vaikseks ja tagasihoidlikuks noormeheks, mida ta kindlasti uute inimestega suheldes ka on. Kuid ta on väga visa, sest mina olin ju alguses see, kes üldse ise suhtlema ei hakanud. Ja ma olen pärast seda olnud nii õnnelik, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ju sellepärast ma seda ei tee ka. Mul oli hiljuti üks väga oluline asi vaja teha, mida ma ilmselt ei oleks suutnud ette võtta, kui Härra poleks mulle öelnud, et sa suudad küll, Jaanika. Minu jaoks esimesed sammud uute asjade puhul on alati rasked, sest ma olen inimene, kellele meeldib kohati selline mugavustsoon. Kui ma selle esimese sammu juba ära teen, siis on juba kergem, aga just see algus on kõige raskem. Ja see, kuidas ta lihtsalt oli terve see päev mu kõrval ja innustas, oli nii äraütlemata tore. Kuulas iga mu detaili ja tähelepanekut, kuigi ma räägin umbes miljon sõna minutis, kui ma millestki väga õhinal olen 😀

Nii et jah, ma võin öelda, et see aasta on olnud minu jaoks kõige õpetlikum. Ma olen mõistnud, et mitte miski ei jookse eest ära, kui ma ei ole teatud asjade nii kuradi kohusetundlik. Ma olen mõistnud, et liigne paanitsemine asjade pärast ei vii mitte kuhugi. Ma olen mõistnud, et mõne inimese õelus minu suhtes on tema probleem, mitte minu. Ja eelkõige ma olen õppinud iseennast rohkem armastama ja väärtustama. Aitäh sulle, aasta 2015, et sa selle võimalikuks tegid 🙂 Ma usun ja loodan, et 2016 saab veel parem olema.

Milline oli teie aasta 2015? 🙂

Miss Universumil tehti ikka julm eksitus…/ Mehed ja nende arusaam miniseelikutest

Täna küll Miss Kolumbia ei tahaks olla. Mõelda vaid, sa arvad, et oled Miss Universiumi võitnud, aga siis öeldakse, et see oli eksitus, et tegelikult võitis hoopis Miss Filipiinid. See on sama hea, kui öelda, et teate, te võitsite 100 miljonit eurot… oot, tegelikult ei võitnud ka ikka. Kui ma seda videot vaatasin, siis hakkas mul naisest küll kahju, sest milline õnn langes järsku sülle, aga täpselt sama kiiresti sai sellest suur katastroof. Ega enam sellist võimalust naljalt ei tule ju. See saatejuht pani ikka nii rämedalt puusse, et ma ei imestaks, kui Kolumbia maffia talle kuskil nuga annaks. Või oli see tehtud selleks, et see ülemaailmne võistlus natukenegi elu uuesti sisse saaks? Miss Universum pole enam nii populaarne, kui ta kunagi oli. Intriigid ju teadupärast kasvatavad populaarsust, sest kui tahetakse pildis olla, siis on oluline see, et sinust (hetkel siis üritusest endast) kirjutatakse. See, kas halba või head, pole kusjuures eriti oluline. Lugesin mingit kommentaari, et kui sama mees juhiks Oscarite galat, siis ehk saaks Leonardo DiCaprio ka lõpuks mõne Oscari 😀

Olen hetkel üksinda Tallinnas. Täna sõin üle pika aja rämpstoitu. Härraga koos olles ma eriti rämpsu ei söö, sest üksi ju ei hakka seda niisama pugima. Kuigi eelmisel nädalal Tallinnas olles vedasin ta Locasse friikaid sööma, ütlesin, et korra aastas ju võib tema ka (mina ise siis kusjuures friikaid ei tellinud). Aga üldiselt me teeme kordamööda süüa (kui me just väljas söömas ei käi). Üksinda ma ei viitsi süüa teha, no ei viitsi 😀 Eile ütlesingi Härrale, et asjad on ebavõrdsed, sest kui tema teeb süüa, siis pesen mina nõud, aga kui mina teen süüa, siis pesen ikka mina nõud! 😀 Et see mitte üks teps ei kõlba. Ta sai mu loogikast aru ja ütles, et nii ei saa jah. Ehk siis see, kes süüa ei tee, peseb nõud. Nüüd on asjad paigas vähemalt! 😀 Kuigi ainult kaks korda oli vist nii juhtunud, et ma pidin süüa tegema ja pärast ka nõusid pesema, aga siiski. Ma märkan seda, kui vastupidi sama loogika ei kehti, olgu selleks kas või üks kord!

Tahtsin ka sellest rääkida, et ilmselt enamik inimesi teab, et ma olen selline maalt ja hobusega neiu. Ehk siis moest ei jaga ma midagi (see ka ei huvita mind), kontsadel näeb mind väga harva ja kõige paremini tunnen ma end ilma meigita ning teksades. Umbes kolm aastat tagasi ei olnud mul vist mitte ühtegi meigiasja, nüüd küll on, aga meigin end tööl ja pidudel. Ja noh, pilte teen ka enamasti siis, kui meigitud olen 😀 Seega päris sama neiu ma enam pole, kes ma umbes kolm aastat tagasi olin. Nüüd nädalavahetusel väljas käies panin üle pika aja kontsad alla (viimati vist blogiauhindade jagamisel). Olin Härrast isegi natuke pigem seega. Lisaks panin ühe megalühikese seeliku selga. Pärast ütlesin Härrale, et ta oleks võinud mulle öelda, et see on ikka vist liiga lühike 😀 Härra arvas aga, et see oli jumala okei pikkusega miniseelik. Mehed, ma ütlen 😀 Nende suhtumine on umbes selline, et kui sõbrannadega lähed välja, siis on seelik liiga lühike, aga kui koos minuga, siis on okei, sest siis kõik näevad, et oled võetud 😀

Ma tegelikult olen ise samasugune. Kui Härra oma juukseid pügas ja habeme täiesti ära ajas, siis ma pool päeva käisin ringi, et miks sa seda tegid, mulle meeldisid su pikemad juuksed ja selline paarinädalane habe. Ilma habemeta on ta ka kena, aga mulle meeldib just selline paarinädalane. Ja pikemad juuksed ka.

Härra: Nojaa, sulle ju kiilakad mehed ei meeldi.

Mina: Sa pole ju kiilakas ka.

Härra: No aga kui oleksin, siis sulle ei meeldiks.

Mina: Kust sa seda võtad?

Härra: Lugesin su blogi 😀

Mina: Haha, mida kõike sealt teada ei saa, eksole 😀

Kui me “Armastust otsides” viimast osa paar nädalat tagasi vaatasime, siis arutasime, et millised naised on tema arvates seal ilusad ja millised mehed minu arvates. Ma ütlen ausalt, et ühtegi kena meest minu meelest seal polnudki, Härra arvas naiste kohta sama, ütles küll, et Külli oma vanuse kohta on kena, aga ilusaid noori naisi seal pole. Ma ütlesin jah, et ilmselt Rahel tema maitse naiste puhul väga ei ole 😀 Härra mainis, et ega tõesti pole. Rääkisime siis sellest, et mis siis oleks saanud, kui me oleks selle saate kaudu tutvunud, Härra arvates oleks siis saade ära jäänud, sest ta oleks kohe mu sealt ära röövinud 😀

Vaatasime ära ka esimese alla 18-aastastele keelatud filmi, mis meie kinodesse jõudis. “Armastus” oli pealkiri siis. Ja ma täiesti mõistan, miks see alla 18-aastastele keelatud on. Algas juba täieliku pornoga (no tegelikult pigem erootika, aga samas nagu veits rohkem jälle, aga päris pornoga nüüd ka võrrelda ei anna). No mulle see film isegi suht meeldis, kuigi 70 protsenti filmist oli puhas seks(või intiimsus), aga ülejäänud 30 protsenti oli jumala sisukas. Et suht kurb film oli iseenesest. Teist korda ilmselt ei vaataks, aga ajaviiteks soovitan küll. Mulle lihtsalt panemine ei olekski meeldinud, sest sama hästi võin pornot vaadata, aga kui mingi sisu on lisaks, siis see on juba hoopis teine tera.

Kuidas arvamus võib blogimisest aja jooksul muutuda…

Ma olen aastate jooksul nii palju oma arvamust blogide suhtes muutnud, et ma ei jõua seda vist kokku lugedagi. Kunagi ajasid mind närvi blogid, mis olid nii roosamannavahulised, et juba neile klikkides sain nagu vahtrasiirupist mingi haige üledoosi, mis veel järgmisel päevalgi tunda andis. Siis ajasid mind närvi ainult vinguvad blogid, sest kas inimestel enam midagi toredat pole öelda? Siis jättis mu süda löögi vahele, kui ma nägin, et keegi kirjutas intrigeeriva postituse, aga selle sama kiiresti ka ära kustutas. No see viimane mulle siiani ei meeldi, aga olen ka selles mõttes tolerantsemaks läinud. Ja igasugused reklaamipostitused ajasid mind ka närvi. Siis ei suutnud ma taluda seda, kui inimesed panid oma blogi lihtsalt lambist parooli alla ja kadusid kui tina tuhka. Ma ise olen ka seda viimast korra teinud, aga ikkagi see teiste puhul mulle ei meeldinud.

Ma ei tea, kas olen ise leplikumaks muutunud või milles asi, aga nüüd ma mõistan, et mis see minu asi peaks olema, mida keegi teine oma blogis kajastada tahab. Et need inimesed, kes ainult headest asjadest kirjutavad – ehk ei taha oma muresid blogis kajastada… või ehk neil tõesti ei olegi neid. Ja need, kes ainult halba kirjutavad, elavad ennast blogis välja. Teraapia missugune! Olen isegi seda kirjutamist niimoodi kasutanud. Ja need inimesed, kes oma postitusi kustutavad – jah, see endiselt ei meeldi mulle eriti, kui see on palju arutelu pakkunud ja ma olen selle maha maganud, aga ju on sellelgi põhjus. Kõige rohkem mõistan ma seda, kui blogija lähedane inimene seda palub, aga mõnikord tehakse seda ka teistel põhjustel, näiteks saadakse oma veast aru. Või ajavad lugejad oma kommentaaridega närvi. Mina ütlesin kunagi, et ma ei kustuta ühtegi postitust oma blogist, aga ma olen seda teinud küll, no parooli alla pannud. Mõnikord on see ainuke võimalus, et keegi sind rahule jätaks vms. Kokku oma pea viiesajast postitusest olen ma parooli alla pannud kuskil 10, seega mitte väga palju, aga siiski. Ja olen seda teinud mõni aeg hiljem pärast avaldamist, mitte kohe. Mõned nädalad või lausa kuud hiljem.

Mu postituse mõte on selles, et igal inimesel kujuneb välja oma blogimise stiil. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et iga inimene ajab oma rida. Me oleme harjunud, et Merje vahel kustutab oma postitusi, me oleme harjunud, et Mallukas ja Marimell vahel skandaalitsevad, et Rents kirjutab väga palju ronimisest ning haridusest. Me oleme harjunud, et mõned blogijad jäävad poliitkorrektseks igas olukorras, sest nad lihtsalt on sellised.

Nii et jah, mul on hea meel, et ma olen aastatega natuke targemaks saanud 🙂 Ja et ma selles mõttes leplikumaks olen muutunud.

“Sa tundusid mulle siis ilus, aga ülbe. Ja kui sind päriselt nägin, sain aru, et polegi ülbe, vaid ülitore naine hoopis.”

Nädal nagu niuhti möödunud. Kaks korda sai selle jooksul väljas käidud. Härra tuli kolmapäeval Tallinnasse ja ma tutvustasin talle uuesti Kompressorit, pannkookide meisterklassi! 🙂 Hah, ma kirjutasin terve lõigu sellest, kuidas me seal esimest korda käisime, aga kuu aega tagasi ma ühe korra juba viisin ta sinna ju. Üldse polnud meeles, nüüd alles meenus 😀 Ju sellepärast tunduski, et pole varem käinud, sest üks kord ma üritasin teda sinna viia, aga siis oli nii palju rahvast, teist korda ikka õnnestus. Nüüd siis käisime teist korda seal söömas 🙂 Ning hõõgveini nautimas. Isegi mu sõbranna, kes on muidu pannkookide suhtes pirts, jäi nendega rahule, kui suvel neid seal söömas käisime 🙂

Neljapäeval käisime mu vana kursaõe ning tema kallimaga väljas. Õhtu oli tore ning lõbus 🙂 Me olime juba kunagi niimoodi väljas käinud, aga siis ei saanud kursaõe kallim tulla, nüüd sai. Kuigi olime südaööks juba tagasi, aga noh – õhtu algas ka juba kell 17.00 meie jaoks, seega vist loogiline, et päris poole ööni ei saanud väljas olla 🙂

Nädalavahetusel olime Tartus, pidi tulema vaikne filmiõhtu, aga siis helistas Härra lapsepõlvesõber tema kodulinnast, tema kõrvalmajas elav naaber, kes meid välja kutsus ja keda ta neli kuud näinud polnud. Mina küll alguses ütlesin Härrale, et mingu kahekesi, et las teevad poisteõhtu, aga kuna sõbral oli ka neiu kaasas, siis oleks Härra nagu viies ratas vankri all olnud ja ta ikka palus, et ma kaasa läheks. Ja kuna vastupidises olukorras oleks ma ilmselgelt solvunud, kui Härra poleks minuga kaasa tulnud ( a la et näen sõbrannat üle pika aja, kellel on kallim kaasas, aga siis Härra ütleb, et ta ei jaksa täna välja minna), siis mõtlesin, et küll  ma suudan end peomeeleollu viia 🙂

Ja suutsingi 🙂 Härra sõber ja ta kaaslane olid väga toredad inimesed. Ma polnud veel seda Härra sõpra näinud, sest kuna ta ei ela Tartus ning Härra juhtub oma kodulinna pigem harva, siis polnud nemadki oma neli kuud teineteist näinud.

Sain selle naisega suhteliselt kohe vabalt rääkida ning ühel hetkel mehed vaatasid meid ning katkestasid oma jutu ja ütlesid, et tüdrukud on küll omavahel klapi leidnud 😀 Rääkisime sel hetkel jalgpallist ja mehed imestasid, sest kummalegi ei meeldi jalkat vaadata. Ma ei ole ka liigamängude vaataja, aga EM-i ja MM-i ikka vaatan. Meenutasime selle neiuga, kuidas Zinédine Zidane oma viimases mängus Itaalia vastu punase kaardi sai ja kuidas Itaalia Prantsusmaad võitis (ma olin siis Itaalia poolt). Teema oli vist selles, et itaallane solvas Zidane õde või ema ning siis see lõi peaga teda kõhtu vms. Ma täpselt ka ei mäleta, aga mul oli siis hea meel, sest ma tahtsingi, et Itaalia võidaks 😀 Ma tavaliselt valin alati mingi riigi välja ja siis olen selle poolt, ma isegi ei oska öelda, miks just konkreetselt selle riigi poolt, tavaliselt suht suvalt 😀 Mehed ainult noogutasid ega osanud midagi jalgpallist kaasa rääkida.

Olime kokku neljas pubis, kõige kauem Suudlevates Tudengites, teisel korrusel polnud seal peale meie mitte kedagi, seega oli hea ja vaikne olla 🙂 Seal ettekandja küsis mitu korda üle, et kas ta sai ikka õigesti aru, et ühele neiule mingi kokteil ja teisele õlu (mehed tellisid nagunii õlut) 😀 Ma noogutasin, sest mulle õlu maitseb. Härra sõber küsis siis Härralt, et millal tema hakkas õlut jooma, et varem jõi ju rohkem siidrit. Ma küsisin, et mis mõttes, sest mina olen alati teadnud, et Härra joob õlut. Ta siis ütles, et ega ta enne nii ei joonudki, et eelistas rohkem siidrit, aga kui minuga välja läks õhtul esimest korda (nägime teineteist siis kolmandat korda, kui koos pubisse läksime), siis võttis ka õlut, sest mina võtsin 😀 Võinii siis 😀

Väga tore õhtu oli, mängisime viktoriini ning tüdrukud tegid poistele pähe! Ma polegi ajaloos nii loll, kui ehk arvasin end olevat. Okei, tegelikult ikka olen, sest lahingutest jne pole mul aimugi, aga mingid sõdade aastaarvad jne on mul isegi täiega meeles. Aga kui küsida midagi konkreetset, siis on mul suur tühimik peas.

Mingil hetkel astusin veits ämbrisse, sest küsisin, kaua nad koos on olnud. Härra oli küll midagi maininud, et nad vist nagu paar ei ole veel vms, aga mind ja minu suurt suud. No tuligi välja, et pigem vist nagu boonustega sõbrad. Et tutvusid Tinderis. No Härra siis rääkis, et me tutvusime Flirticus, kus ta mulle kirjutas (mida sõber juba teadis ka). Et ta oli mind tegelikult paar aastat tagasi telekast näinud, et siis tundusin väga ülbe. Ilus, aga ülbe. Ja kui kirjutas, siis esimene kiri oligi midagi sellist, et tuttav oled, et olen näinud sind. Kuna mina ei arva, et inimesed peaksid mind telekast näinud olema, siis küsisingi, et kust ometi, sest mul on halb mälu, et ehk oleme kusagil mujal kohtunud vms. Ja siis ta ütleski, et telekast ikka. Ja nii me edasi suhtlesimegi, aga siis ma kadusin umbes neljaks päevaks Flirticust ära, sest ma ei viitsinud sinna sisse logida. Kui tagasi tulin, kribasin, et ma ei viitsi seal eriti käia (mida ma ei viitsinudki) ning Härra küsis siis mu Facebooki. Ja nii kõik alguse saigi 🙂 Ja siis ütles Härra sõbrale, et sai minuga päriselt kokku ning tuli välja, et tegelikult pole üldse ülbe neiu, et ülitore naine on. Ma ütlesin ka, et telekas ma võingi mingitel juhtudel teistsugune paista, sest see on natuke teine asi. Rääkisimegi siis, et oleme peaaegu kolm kuud koos olnud (eile sai esimesest nägemisest kolm kuud), sest me reaalselt olimegi vist kohe koos.

Muidugi kiitis Härra sõber mulle Härrat ning ütles, et sellele mehele saab alati kindel olla, et ta ei vea kunagi alt. Sõprade värk, eksole 😀 Ütlesin, et sellest olen ma aru saanud, et talle võib kindel olla. Et selle kolme kuu jooksul ta ei ole mind tõesti kordagi alt vedanud.

Koju jõudsime hommikul kell 05.00 sel korral. Kuna sõbrad polnud ammu teineteist näinud, siis jätkus juttu ka kauemaks.

Tegelikult tahan veel mitmest asjast kirjutada, aga teen seda homme, täna ei jõua enam 🙂