Lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus ta kirjutas sellisest blogist nagu nullkulu.ee. Ma pole temast seda täispikka artiklit lugenud ja tema blogi ma kindlasti lugema ei hakka, sest see pole minu teema… Ja mul ei ole ökoinimeste vastu mitte midagi, suur respekt, et nad viitsivad ja jaksavad ning tahavad keskkonnasõbralikult elada. Mina ise olen selles mõttes see inimene, kes kasutab kilekotte, ostab tihti poest uusi, sest kodust jäi kaasa võtmata. Kui mul oleks lapsed, siis ma kindlasti ei jändaks korduvkasutatavate mähkmetega, sest ma lihtsalt ei viitsiks. Ehk jah Pamperseid just ei valiks, kuna need pidavat kõige vähem nahasõbralikud olema (Lipsukese blogist lugesin!). Mu point on see, et ma pole üldse öko. Ilmselt ei saa ka kunagi olema. Jah, rikun planeeti ja ennast jne, aga mis seal ikka. Üks kord me sureme kõik nagunii. Jah, ma tean, et siis võiks ju oma järeltulijatele parema planeedi kindlustada, aga no sorri, ei viitsi mina nii pikalt ette mõelda. Kui tahavad, mõelgu ise. Minu panus sellesse kõigesse on see, et ma ei viska prügi maha. Punkt.
Kui nüüd tagasi tulla selle naise juurde, kes kõike ise teeb, siis üks asi on see, et sa teed hambapastat ise, teine ja hoopis äärmuslikum on see, et sa kasutad korduvkasutatavaid tampoone ning teed endale voodilinadest WC-paberit! Ütlesin ka seal postituse all, et rahapuudus ei saa kohe kindlasti sellise eluviisi põhjuseks olla, sest inimene, kes pole ikka üldse oma sissetulekuga rahul, ei hakka lambist voodilinadest WC-paberit treima, vaid hakkab pigem mõtlema, kust pappi juurde saada. Mina pigem küsiksin, et kust see kõik alguse sai. Jah, ilmselt see naine ongi ökoinimene terve oma elu olnud, aga kas ta lihtsalt lambist ärkas ühel päeval üles ja mõtles, et jeeeee, tänasest rullin ise oma tampoonid ja vetsupaberi! Ja mida elukaaslane selle peale kostis? Või olid nad juba varem koos? Artiklist tuleb see ehk välja, aga ma seda lugenud pole.
Mina arvan, et selle asja taga on hoopis midagi muud kui suur ökoarmastus või rahapuudus. Igavus? Palju vaba aega? Mingi isiksusehäire? Mõned inimesed ei taha lihtsalt teha seda, mida kõik teised teevad. Kui tavainimene läheb õhtul trenni või loeb raamatut, siis tema saab öelda, et on vetsupaberi ja tampoonide valmistamise/pesemise aeg! Vaat kus lugu, hoopis midagi isikupärasemat!
Ma üldse ei kritiseeri teda, aga kust selline nii-öelda radikaalne ökoarmastus ikkagi alguse sai? Tavaliselt on sellistel inimestel alati mingi lugu rääkida. See vast vaevalt tõenäoline on, et eelmine mees ütles, et tead, neiu, mulle meeldiks, kui sa natuke vähem tarbiksid ja rohkem asju ise teeksid. Ja siis hakkas tal peas lambike põlema, et nüüdsest hakkan ma ise kõike tegema – ja seda sõna kõige otsesemas mõttes! Ja siis vajus mehel lõug maani, kui ta taipas, et naisel on tõsi ikka täiega taga. Nii et asi peab siiski milleski muus olema.
Mina hakkaksin ainult sellisel juhul korduvkasutatavaid tampoone ja voodilinadest vetsupaberit kasutama, kui mu kõrval oleks püstoliga inimene, kes vastasel juhul lubaks mulle kohe kuuli pähe lasta. Muudel juhtudel jookseksin ma sekundiga minema, kui keegi seda paluks ega tuleks enam iial tagasi. Aga see olen ainult mina.
Kuidas on lugu teiega? Valmistaksite voodilinadest vetsupaberit ja kasutaksite korduvkasutatavat merekäsna, et end päevade ajal võimalikult mugavalt tunda?
minumoodimaailm 