Kui valid klienditeenindajaid kõhutunde järgi

Ma vahel mõtlen, et ei tea, kas mina olen ainuke, kellel niimoodi on, et kui ma kuhugi esindusesse lähen ja seal on mitu teenindajat, siis ma alati loodan, et mulle satub see sõbralikum? No ma täna käisin Elisas ja lõpetasin oma Mindi lepingu ära (mul pole seda Tartus vaja enam). Ja siis seal pidi numbri võtma ja kaks teenindajat oli, aga mulle millegipärast tundus üks palju sõbralikum. Ma isegi ei tea, miks mulle tundus, et üks oleks nagu sõbralikum 😀 Ja siis ma täiega lootsin, et mulle satub see sõbralikum teenindaja, aga no muidugi sattus see teine. Ja ega sel teisel ka midagi viga ei olnud, aga kaugelt tundus ta selline tõredam. Mul on tegelikult tihti niimoodi, et näiteks pangas käies vms, siis ma kaugelt näen, et mis teenindajad on tööpostil ja loodan siis, et minu number satub alati konkreetse inimese juurde, kes mulle kuidagi sõbralikum/sümpaatsem tundub. Jumala imelik loogika ikka, aga ma tahaksin teada, kas keegi teine ka oma peas niimoodi neid teenindajaid genereerib? Või ma olen ainuke imelik? 😀

Advertisements

Väga tegus nädalavahetus/ Jälle tartlane! :)

Olengi nüüd Tartusse kolinud. Nüüdseks olen enda asjad täiesti lahti ka pakkinud, seega enam ei elagi kottide otsas. Nädalavahetus möödus väga tegusalt: kõigepealt reedel Tartust Põltsamaale, siis üks väike koht veel enne Tallinnat, Tallinn, asjade autosse panek, jälle see väike koht, Põltsamaa, kuhu me siis Härraga ööseks jäime. Laupäeval tagasi Tartusse, asjad sisse -ja siis suundusime bussiga Riiga, kus me ka laupäeval ööbisime. Pühapäeva ööseks jõudsime Tartusse tagasi.

No me reedel läksimegi kõigepealt Põltsamaale, sest võtsime Härra ema ka peale, kes pidi enne Tallinnat ühte kohta minema. Meie viisime ta sinna ära, käisime Härraga Tallinnas, võtsime mu tavaari peale ja siis suundusime ise ka sinna alevikku, kus oli väike istumine Härra sugulastega. Kuigi Põltsamaal oli Härra ema meil juba kõhud täis söötnud, siis sõime seal veel rohkem. Alati Põltsamaale minnes on kindel, et Härra ema on nii palju süüa teinud, aga ma olen alati hea isuga olnud 😀 Hiljem läksime tagasi Põltsamaale ja mu tavaar jäi pagasnikusse, sest otsustasime Härra lapsepõlvekoju ööbima jääda. Seda viimast me polnudki varem teinud, alati olime ööseks Tartusse tagasi tulnud.

Laupäeva hommikul sõitsime siis tagasi Tartusse ja ma helistasin oma parimale sõbrannale, sest tahtsin teada, et kas ta on ehk nädalavahetusel Tartus. Ta oli aga hoopis Riias, ma olin ära unustanud, et ta just sel nädalavahetusel sinna oma teise sõbrannaga minemas oli. Härra siis pakkus, et me võiksime ka Riiga minna, sest tema ei ole seal varem üldse käinud (mina kaks korda olen, viimati neli aastat tagasi). Kuna Härrale ei meeldi eriti Tallinnaski sõita, siis otsustasime bussiga minna, sest siis saab end vabamalt tunda 🙂

Kui Tartusse jõudsime, tõstsime mu kodinad korterisse ära, aga need jäid kõik lahti pakkimata, sest hakkasime uurima, et mis kell buss Riiga läheb. Ainuke, mis veel minemas oli, oligi õhtul kell 17.40 – seega sellega me läksimegi! Otsisime ruttu endale ka hotellitoa. Tahtsime soodsalt saada ja saime ka – 25 eurot öö kahele inimesele koos hommikusöögiga (ilma hommikusöögita oleks 15 eurot kahele olnud), aga nojah – kuigi tegemist oli nime poolest hotelliga, siis meenutas see rohkem küll hostelit 😀 Ma selles mõttes eriti pirtsakas pole, sest kui mul on vaja ainult üks öö seal olla, siis minu jaoks on põhirõhk sellel, et oleks, kuhu magama vajuda – muu pole minu jaoks eriti oluline. No hea oleks see ka muidugi, et päris lobudik ei oleks. Kuigi see hotell asus küll kuskil Riia karuperses, aga noh – mis seal ikka 😀 Ja ega ma eriti enne ei uurinud ka täpselt, et kus see konkreetselt asub, sest ma ei viitsinud ausalt öeldes. Oli vaja lihtsalt üks öö seal ööbida.

Kui Riiga kell 21.20 jõudsime, siis läksimegi trammiga sinna hotelli, olime natuke seal, hiljem suundusime taksoga ühte pubisse, kus mu sõbrannad olid. Ma näiteks seda ei teadnudki, et Riias nii odavad taksod on, ma küsisin administraatorilt hotellis, et tahaks odavat taksot – ja saingi mingi Panda taksonumbri, kuhu sisse istumine maksis ainult 70 senti. Naljakas asi on minu puhul alati see, et kuigi ma ei kasuta hispaania keelt ka igapäevaselt, siis alati inglise keeles suheldes tulevad mul kõik sõnad enne hispaania keeles. Inglise keelt kasutan ma veel vähem kui hispaania keelt, ju selles see põhjus ongi (ja hispaania keel meeldib mulle kõvasti rohkem!).

Kui pubisse jõudsime, siis kohe jõudsid sinna mu sõbrannad ka. See oli selline veits boheemlaslik pubi, mis oli suht tühi. Tantsime tüdrukutega, Härra valvas meie asju samal ajal, tema tantsima ei tulnud 😀 Olime seal kuskil 02.30-ni, siis tundsime kõik, et oleme piisavalt väsinud. Mu sõbrannad ööbisid selle pubi lähedal, me võtsime jälle takso ning sõitsime oma “Riia koju” tagasi 😀

Hotellituppa jõudes tundsin, et ma olen nii väsinud. Vajusin kohe unne ja panin kella tirisema, sest kell 10.00 hommikul pidi adminn meile hommikusöögi tuppa tooma ja mulle ei meeldi alasti uksele joosta 😀 Neil ainult see võimalus oligi, et nad toovad söögi tuppa, järelikult siiski hostelitüüpi värk, kuigi nad end hotelliks nimetavad. Hommikusöök oli suht mõttetu (aga täitis kõhtu küll), aga mida sa sellise raha eest ikka ootad 😀 Ma alles hiljem lugesin neid reviewsid ja jäin mõtlema, et mida inimesed ikka megaodava raha eest ootavad! Mõnikord võib seal toa kahele saada lausa seitsme euroga (seega ilmselgelt hostel ja nägi välja ka niimoodi) ja inimesed endiselt eeldavad, et neile kukub mingi Hiltoni moodi teenindus sülle. Kui ma maksaks ööbimise eest 50 või juba 100 eurot, siis ma tõesti ootaks midagi paremat. Aga ju ma olen siis lihtsalt mitte eriti pirtsakas 😀

Pühapäeval läksime me pärast check-outi vanalinnaga tutvuma. Kuna me jõudsime laupäeval nii hilja, siis Härra seda ei näinudki (see pubi, kus laupäeval käisime, ei asunud ka kesklinnas). Pühapäeval me mu sõbrannasid enam ei näinud, nad sõitsid kella 15.00-se bussiga Tallinnasse tagasi, meie buss Tartusse startis kell 19.00, seega oli meil veel aega. Käisime ühes kohas jäätisekokteile joomas ja teises kohas söömas. Seda söögikohta heameelega soovitaksin, aga me ei teinud seal pilte ja mul pole aimugi, kus see asus 😀 Neid lätikeelseid nimesid ka ei mäleta ju. Kuskil vanalinnas, Mustpeade maja lähedal oli. Googeldasin, leidsin üles! (https://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g274967-d1898190-Reviews-PROVINCE-Riga_Riga_Region.html) Väga head toidud olid ja vägagi taskukohased, sest kõhu sai 08.50 euro eest megatäis (nii palju maksis mu praad). Ehk siis seda restorani “Province” Riias küll soovitan 🙂 Me läksime sinna lihtsalt sellepärast, et olime parasjagu seal lähedal ja tahtsime enne neljatunnist bussisõitu (minnes läksime Luxiga, jõudsime kohale 3 tunni ja 20 minutiga, tulles Ecolinesiga läks ligi neli tundi aega, sest see buss tegi peatusi ka vahepeal) kõhud väga täis süüa! 😀

Härrale Riia üldiselt meeldis, mulle…. no Riia vanalinn on väga ilus, aga üldiselt mulle Riia eriti ei meeldi. Juba pärast esimest korda ei meeldinud, nüüd ka ei meeldi, aga noh, vahel võib ju ikka käia. Ega mulle Tallinn ka eriti ei meeldi, aga ma lausa elasin seal kolm aastat! Kuna meie hotell asus Riia pärapõrgus (trammiga 20 minutit kesklinnast), siis nägime ka seda koledat Riiat, mida ma kahel eelmisel korral ka juba nägin 😀 Neli aastat tagasi ööbisin ma seal mingis hotellis, mis asus küll kesklinnale oluliselt lähemal, aga samuti mitte eriti ilusas kohas (samas hotell oli ise väga ilus).

Ja niimoodi see nädalavahetus mööduski. Eile siis pakkisin oma asjad lahti ja nüüd olen jälle tartlane 🙂 Jeeeee 🙂

Ahjaa, mina suhtlesin enamasti Riias klienditeenindajate ning administraatoriga, sest Härra inglise keel on suhteliselt puine, seega talle ei meeldi seda eriti rääkida, kui just tungiv vajadus pole. Aga läheb oluliselt kiiremini, kui mina seda teen.

Kui nüüd muudel teemadel rääkida, siis hiljuti möödus aasta sellest lennuõnnetusest, kus mu hispaania tuttav Pájaro surma sai (kirjutasin sellest siin: https://minumoodimaailm.wordpress.com/2015/03/25/issand-kui-vaike-on-maailm-vaga-kurvas-mottes/)  Ma pole päris pikalt Jalgpallifänniga ka suhelnud, viimati soovisin talle tema sünnal Facebookis õnne. Ja ma mingi aeg tagasi juhtusin Pájaro Facebooki vaatama – konto on endiselt alles. Minu meelest võiks Facebookil selline asi olla, et kui inimene pole juba näiteks pool aastat sisse loginud, siis saadab Facebook meili peale meeldetuletuse, et varsti see konto lihtsalt blokeeritakse. Sest muidu jäävadki surnud inimeste Facebookid ju alatiseks alles? Kui just perekond ise ei kirjuta Facebookile ega palu seda sulgeda. Praegu just vaatasin ühe inimese Facebooki, kes suri aastal 2009 (ei teadnud teda isiklikult, aga ühe vana tuttava vend). Ja see konto on endiselt alles! Kuigi jah, enam seda kohta, et lisa sõbraks, ei ole. Vaatasin hetkel ka selle tuntud blogija Kadri Luige Facebooki kontot, kes kuu aega tagasi suri, ka tema konto on alles, aga seda lisa sõbraks rida enam pole. Järelikult keegi on ikka teada andnud? Sest tema suri ju hiljuti. “Julgus mõelda, julgus öelda” lehekülg on üldse kadunud, ma likesin seda. Kadri kirjutas küll väga lihtsatest ning loogilistest asjadest, aga inimesed vajasidki vahel just sellist meeldetuletust. Ja ma veel jaanuaris mõtlesin, et lähen tema ja Margus Vaheri loengule, kus nad suhetest ning seksist rääkisid, aga siis lükkasin seda edasi, et küll jõuab! Novot siis, ei jõudnudki 😦  Ma Kadri blogi küll ei lugenud, aga tema Facebooki lehekülje ütlemisi ikka vahel lugesin, kui need pealehele tulid. Ma mäletan, et taolist kurbust tundsin ka siis, kui Cattiva´s Closeti blogija suri (oli vist jaanuar 2013). Kuigi ma ka teda isiklikult ei tundnud ja ma tavaliselt moeblogisid eriti ei loe, siis tema oma oli küll väga vinge. Ja ta kirjutas paljust muust ka.

12-ne küsimuse TAG

Leidsin Katri-Helena blogist 12-ne küsimuse tagi ja kuna mulle meeldib neid teha, siis vastan neile ise ka.

1) Millised on su lemmikjalanõud? 

Baleriinad või madalad saapad, olenevalt siis aastaajast. Kõrgeid kontsi kannan ma aastas heal juhul kaks korda.

2) Mis on su veider komme? 

Ma pean mobla äratuskella vähemalt kolm korda kontrollima, et kas ma ikka olen selle endale tirisema pannud. Vahel ka lausa viis. Aga kolm vähemalt. Ja noh, siputamine ka ikka – ma ise olen sellele taolise nime pannud. Ehk siis kui ma arvutis olen, loen või telekat vaatan, siis mul on vasakus käes üks nöör, millega ma kogu aeg nii-öelda siputan 😀 Ehk siis mängin sellega. Aga seda teen ma ainult kodus, avalikus kohas mitte iial. Ja ma olen seda oma 20 aastat küll teinud vist. Ma kujutan ette, et selle tõttu on mu vasak käsi umbes sada korda nõrgem ka 😀 Ma ei tee seda siputamist mitte kunagi parema käega. Ja ma olen üritanud sellest harjumusest ka lahti saada, aga no ei õnnestu. Ju siis tahtejõud pole piisav olnud, seega ma usun, et see jääb mind mu elupäevade lõpuni saatma.

3) Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?

Hmm. Raske küsimus. Hetkel küll ei meenu, et midagi sellist üldse oleks.

4) Kas sul on mõni veider komme või oskus, mida sa oma kehaga teed?

Konkreetselt mitte, aga ma üldiselt žestikuleerin väga palju. Räägin kellegagi ja käed alati liiguvad samal ajal 😀

5) Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 

Saatsin Härrale sõnumi ja mainisin, et kui ta töö lõpetab, siis ta võiks mu peale võtta. Olin korraks isakodus.

6) Mida sa teed, kui sa oled närvis/ärevil?

Närin küüsi. Aga seda ma teen vahel niisama ka.

7) Mis on su lemmiklõhn?

Konkreetselt lemmikut polegi, aga hetkel kasutan Guessi Seductive´t.

8) Mida sa tahaksid teha oma elus?

Raamatu välja anda. Idee on juba olemas ka 🙂 Kui see nüüd ainult teostuseni ka jõuaks ainult!

9) Lemmikäpp?

Polegi, sest ei kasuta äppe, mul pole nutitelefonigi. Sellega seoses üks naljakas lugu ka (kopitud mu Facebooki staatusest): Minult küsis üks välismaa tuttav Facebookis, et kas Eestis kasutatakse ka Periscope´i. No ja ma siis ütlesin, et ehk observatooriumites jah, aga ma pole nii kursis sellega. Ja siis ta sai vist küll naerda, sest ta mõtles ju seda appi 😀 Ehk siis lugu sellest, kuidas vanamoeline Jaanika appidest midagi ei tea. 

10) Mis laul sind alati kaasa laulma paneb? (ei pea olema lemmiklaul)

Terminaator – Juulikuu lumi

11) Kes on su lemmikyoutuber? 

Jenna Marbles. Kuigi tal on nüüd vist teine perekonnanimi, sest ta abiellus?

12) Lemmik inspireeriv ütlus või mõttetera

Vaid kindlameelsed avastavad oma tõelise olemuse (Christopher Paolini). 

Mulle ikka meeldib võita! :D

Üks nädalavahetus on jälle möödunud! Kuhu see aeg küll kaob? Aru ma ei saa. Tegelikult võikski juba soojemad ilmad tulla, mul on nii kopp ees sellest lumest. Tahaks juba soojemaid kevadõhtuid, sest siis oleksid piknikud vägagi teemakohased – need mulle meeldivad! 🙂

Nädalavahetus möödus toredalt, käisime Härra, mu sõbranna ja tema kallimaga väljas. Alguses olime Härraga kahekesi, siis liitusid nemad ka. Hiljem läksime bowlingut mängima, üks inimene liitus meiega veel – seega kokku oli meid viis. Kaks tundi mängimist ja ma võitsin! 🙂 Alguses läks mul suht keskmiselt, aga hiljem hakkasid striked aina tulema, seega tegin ülejäänutele pähe (kolmele mehele ja ühele naisele). Härra jäi teiseks. Lõpus oligi see asi, et me tahtsime üldvõitjat teada, et kes kogu punktisumma puhul liider on, aga seal oligi suht napikas värk – ma võitsin Härrat 17 punktiga. Kuna meile mõlemale ilmselgelt meeldib võita, siis lõpus oli kõva rebimine 😀 Ta mängis küll alles teist korda elus bowlingut (eelmisel korral võitis), mina olen kõvasti rohkem seda teinud, aga nüüd enne jaanuari ei olnud vist oma 9-10 aastat seda mänginud. Minu puhul on tavaline see, et kui ma olen milleski keskmine või kehv, siis mul on asjadest suva, aga kui ma juba näen, et ma hakkan võitma, siis mulle see meeldib 😀 Eriti meeldivad mulle väljakutsed, a la midagi sellist, et kui näiteks Härraga kahekesi minna mängima, siis võitja ei pea nädal aega süüa tegema jne (või mõni veel parem auhind :D). Sellised asjad motiveerivad mind ja panevad mind rohkem tegutsema.

Härra on viimasel ajal rohkem joonistama hakanud ja iga pildiga areneb ta natuke edasi. Ma rääkisin talle oma kuu aega, et ma tahaksin, et ta Sonya Smithi joonistaks, aga kuna ta ei tea, kes see naine üldse on, siis ta ignoreeris mind alguses. Nüüd umbes nädalake tagasi ma küsisin, et keda ta järgmiseks joonistab ja kui ta siis lihtsalt ütles, et Smithi, siis eeldasin, et ehk Will Smithi. Ta siis mainis, et Sonyat hakkabki. Nii vähe on õnneks vaja! 😀 Nüüd on see pilt valmis ja noor Sonya on joonistatud. Kes ei peaks teadma, siis Sonya Smith on parim seebikastaar maailmas ja meile tuntud on ta sellistest 90-ndate seebikatest nagu Tahmanägu, Maria Celeste ja Rosangélica. Hiljem mängis ta mõnedes seebikates, mis ka meie telekanalitele jõudsid, aga need polnud nii populaarsed (Milagros näiteks). Nüüd ta küll endiselt saab rolle seebikates (meie telekanalitele need kahjuks ei jõua), aga just emade omasid, sest ta on liiga vana peategelase jaoks. Hetkel joonistab Härra esimest korda kahte inimest korraga – ehk siis üritab meid koos pildile kuvada (oktoobris tehtud pilt, mis meil mõlemal ka raamis on). Mind on ta kaks korda joonistanud, ennast ka ühe korra.

Ma olen kirjutanud ka, et Härra on suht sportlik noormees. Käisime siis eelmisel nädalavahetusel niisama jalutamas ja jõudsime Anne kanali juurde, kus need treenimisasjad on (ega neid seal eriti palju pole, aga natuke ikka). Istusin ka mingi trenažööritaolise asja peale siis (samal ajal tegi Härra mingeid oma harjutusi vms). Kuigi me tegelikult läksime niisama jalutama ja ta oli sel päeval trenni teinud juba. Mu vaesed jalad 😀 Pole ma harjunud ju selliste asjadega!

Varsti saab minust jälle tartlane!/ Tore nädalavahetus :)

Olen üle kuu aja jälle paariks päevaks Tallinnas. Tegelikult tulingi sellepärast, et pakkida oma asju, sest järgmisel nädalavahetusel kolin ma tagasi Tartusse! Oma armsasse kodulinna, mida ma nii väga armastan. Tartu on see linn Eestis, mis on mu lemmik – ja jääb selleks alati! Seal on mul enamus sõpru ja peaaegu kõik mu lähemad sugulased elavad ka Tartus (ja nüüd muidugi Härra ka, kelle juurde ma kolingi). Eks Tallinnal on ka oma võlu, aga minu jaoks jääb see alati linnaks, mis ei jõudnud mulle kunagi südamesse pugeda. Ja ega ma selle pea kolme aastaga seda suurt tundma ei õppinudki, sest ma oskan ainult seal ringi käia, kus ma ise liigun, aga kui keegi ütleb, et mine seikle Õismäel või Pelgulinnas, siis ega ma ei oskaks küll. Tartut tunnen ma kui oma viit sõrme ja mulle ülikoolilinna puhul just see meeldibki, et pole nii lärmakas kui Tallinn, aga samas pole nii vaikne kui Põlva või Võru (suvalised näited). Et siis jah – varsti olen uuesti tartlane! Kui isa sünnipäeval see jutuks tuli, et varsti ära kolin, olid nii mu õed kui isa ning muud peretuttavad õnnelikud, õde muidugi mainis naljaga, et siis saan vajadusel jälle tema lapsi hoida, kui nad abikaasaga kuhugi minna tahavad 😀 Ma seda viimast ikka vahel tegin, kui nad mitu aastat tagasi nädalavahetusel näiteks välja tahtsid minna.

Nädalavahetusel käisin ise hoopis väljas. Nimelt kutsus Härra hea sõbranna mind välja, kus oli veel naisi, keda ma teadsin varasematest üritustest (ühte neist nägin küll esimest korda elus). Kuna tegemist oli ainult tüdrukutele mõeldud üritusega, siis Härra polnud kutsutud. Alguses oli väike istumine korteris ja hiljem suundusime viiekesi välja. Ja nagu ikka, millest viis naist ikka omavahel räägivad kui mitte meestest? 😀 Okei, tegelikult rääkisime ikka paljust muust ka. Tuli jutuks, et kes peab varbad appi võtma, et lugeda, mitme mehega ta maganud on ja kes mitte (mina ilmselgelt pean muidugi). Kui pärast Härrale seda mainisin, siis ta ütles, et tema ei pea varbaid appi võtma, et lugeda, mitme naisega ta olnud on (mida ma ka juba teadsin ja tema muidugi ka teadis, et mina pean, see tuli jutuks meie kolmandal kohtamisel, kui ma talle mainisin, et ma olen selline blogija…:D või olin, see tähendab). Seal üritusel mainis ka üks neiu, et ta kusjuures meile Härraga üle paari kuu ei ennustanud, sest me oleme lihtsalt nii erinevad 😀 No ma olen seltskonnas selline jutukas ja Härra on hästi vaikne, ega ta niisama ei lobisema ei kuku, et kui keegi midagi küsib, siis jah. Mina võin alguses ka olla vaikne, aga kui ma olen juba umbes tunnike või paar olnud võõras seltskonnas, siis on see mulle juba üsna tuttav seltskond, seega ma pläkutan megapalju 😀 Ja minuga ei ole Härra üldse vaikne kui me kahekesi oleme, aga seltskondades kipub ta jah tagasihoidlikum olema. Ja pealtnäha võib tõesti tunduda, et mina olen meie suhtes see, kes kõik otsused teeb jne, aga tegelikult pole asi üldse niimoodi. Ma ütlesin ka, et Härral on teatud asjade suhtes ikka nii kindlad veendumused, millega pole mõtet üldse vaidlema hakatagi 😀

Umbes kella 23.00 ajal hakkasime siis kesklinna liikuma ja esimesena läksime Shootersisse (jah, Tartus on ka Shooters, mis on mitu korda oma asukohta vahetanud). See oli suht mõttetu, sest ma tundsin end seal nagu vanaema – mingid alakad kõrval tantsimas, sest ega keegi seal dokumente ei küsi ju. Muusika oli ka ikka suht niru ja minu valitud kokteil Caprinhia osutus väga rõvedaks. Ma polnud seda varem joonud, aga teadsin, et Brasiiliast pärit joogiga on tegemist. Enam iial ei telli seda! Olime seal vast tunnike ja siis läksime Ristiisasse, kus oli kohe palju parem olla. Mingil hetkel tundsime kõik, et enam ei jaksa ja kell polnud isegi kaks veel! Need ajad on küll igavaseks möödas, kui ma kella 06.00ni hommikul pidutseda jaksasin (ja tahtsin ning viitsisin).

Kuna Härra oli lubanud mulle taksot mängida (ta oli kodus), siis helistasin talle ning ta tuli mulle järele. Kuna kolm tüdrukut elavad samas linnaosas, kus meie, siis viis ta teised ka koju. Ja nii ma siis kuskil kell 02.15 juba kodus olingi! Natuke vindine, aga mitte eriti, sest ega ma palju ei joonud ka. Ja Ristiisas sõin ka veel nagunii.

Aga väga tore õhtu oli 🙂 Millalgi kindlasti veel!

Vot sellised lood siis hetkel.

Kilpkonn kipub endiselt mu unenägudesse…/ Taktika, kuidas mind asju tegema panna :D

No umbes nädalake tagasi nägin ma jälle väga veidrat unenägu. Ka sel korral oli sellega seotud kilpkonn, nüüd ta küll ei kukkunud ennast surnuks, aga digimuutus väga suureks ning peksis kogu korteri segamini! Nimelt kõigepealt kukkus ta akvaariumist välja ja kuna ma olin üksi kodus, siis ma ei julgenud teda unenäos millegipärast sinna tagasi tõsta. Kutsusin naabri appi, kes selle küll ära tegi, aga iga sekundiga hakkas kilpkonn suurenema, seega ta suutis sealt üsna ruttu uuesti välja tulla. Lõpuks oli asi nii hull, et olin sunnitud trepikotta põgenema ja helistasin Härrale, kes oli parasjagu tööl. Ta helistas mingile teisele naabrile, kes vaatas korra korteriuksest sisse ja ütleski mulle, et see kilpkonn on hiiglane – ja veel täiesti segaseks läinud, sest akvaarium on ammu puruks ja nüüd lammutab ta korteri ka maatasa. Seesama naaber suutis küll megakiiresti seal sees käia ja mulle paksemad riided tuua (olin õhukeses kodukleidis) ning ka saapad haarata, aga sokke mitte. Ja mina seal unenäos närveerisin sellepärast, et ma pean paljad jalad saabaste sisse suskama, aga väljas on külm… kuigi samal ajal polnud korterist enam mitte midagi järel! Härra siis lubas telefonis kohe loomaarsti kutsuda, aga ma ütlesin, et selleks ajaks on see terve kortermaja ammu maha lammutatud, sest kilpkonn suureneb iga sekundiga. Ja siis ma ärkasin üles, jällegi suht paanikas. Island, miks sa küll mu unenägudesse sellisel moel tungid? 😀 Kribasin taolise staatuse ka Facebooki ja keegi vastas mulle sealt, et Freudi psühhoanalüüsi teooria järgi olla kilpkonn unenägudes falliline sümbol! 😀 Haha, okei siis 😀 Kas see polnud mitte hoopis niimoodi, et asjade suurenemine unenägudes on seotud selliste asjadega? Nojaa, mu unenäos ka kilpkonn digimuutus megasuureks koletiseks… Olgu mis on, aga Island, sa ei pea armukade olema, et ma Härra tähelepanu röövin, sest ta ju ikka käib vahel niisama akvaariumi juures vaatamas, et mis seal teed, mõnikord võib ta sind oma 15 minutit niimoodi niisama jälgida. Nagu mina isegi kusjuures mõnikord teen 😀 Ja sa võid ikka mu unenägudesse tulla, aga mitte nii markantsel moel, eksole 🙂

Pühapäeval nägin ma oma kahte parimat sõbrannat korraga! Käisime pannkooke söömas ja rääkisime väga pikalt. Ma olen alati maininud, et ma pole eriti suur sõbrannataja, aga nende kahe naise jaoks olen ma alati olemas – ja ma tean, et nemad minu jaoks ka. Kui jutt lõpuks söögitegemisele läks, ütles üks mu sõbranna: “Ma endiselt ei suuda uskuda, et me sinuga söögitegemisest räägime, Jannu (arutasime parasjagu, kuidas kinoad valmistada, ma kiitsin seda neile ka, nad pole proovinud. Ja mu üks parim sõbranna kutsub mind alati Jannuks). Inimesed tõesti muutuvad, sest mina mäletan veel aega, kui sa ütlesid, et seda päeva ei tule iial, millal sa süüa tegema hakkad.”

Eks ta ole. Mina mäletan ka seda aega, sest ega see nii ammu ju polnudki. No enne Härraga tutvumist ma küll natuke juba midagi tegin, aga pigem kord kahe kuu jooksul kui sedagi. Nii et selles mõttes on progress märgatav küll jah. Kuigi mulle endiselt meeldib igasuguseid muid asjatoimetusi edasi lükata, sest kui tihtipeale öeldakse meestele, et miks naised tuletavad neile meelde, et nad peavad midagi tegema, kui nad juba pool aastat tagasi seda tegid, et küll see mees end millalgi kokku võtab, siis minu puhul kehtib sama põhimõte. Härra vahel mainib mulle, et ma võiksin midagi teha, aga ma kahe tunni pärast vaatan ikka telekat edasi. Ja siis ta mainib uuesti ja ma ütlen, et küll ma teen, aga ma veel ei tea, millal ma seda teen 😀 Ja lõpuks ma siis võtan end käsile ja teen selle asja ära. Ja siis ma vahel virisen, et miks ta mulle pinda käib mingi asjaga, kui ma ütlesin, et ma millalgi teen selle ära, küll ma siis ka teen 😀 Aga siinkohal tekibki lihtsalt küsimus, et see minu millalgi võibki vabalt poole aasta pärast ka olla. Aga eks ma ikkagi millalgi võtan end kokku ja teen ära. Härraga ma natuke vingun ja siis ikkagi teen selle asja ära, mis on ka suhteliselt uus käitumine minu jaoks, sest mineviku Jaanika olekski ainult vinguma jäänud ja trotsi pärast poleks mitte essugi teinud. Nüüd ma vist mõistan, miks minevikus on meestel minuga raske olnud 😀

Samas on Härral mingi omapärane taktika ka mind asju tegema panna. Kui ta oli mitmeid kordi järjest ise kööki koristanud, siis ühel hommikul enne tööle minekut ta lihtsalt mainis: “Jaanika, äkki sa palun koristaksid nüüd ise köögi ära? Päris tore oleks töölt tulles korras köök eest leida. Aitäh sulle.” (eelmisel õhtul jäi koristamata ka). Kuna mul oli vaba päev, siis ta teadis, et ma saan seda teha küll. Esiteks. Ja teiseks… Kui ta niimoodi palub ja lõppu aitäh ka ütleb, siis ma lihtsalt ei saa keelduda! Seega manipulatsioon missugune 😀 Ja kui ta töölt koju tuli, siis köök säras 😀

Kui WC-paberist ja tampoonidest saab korduvkasutatav kraam…

Lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus ta kirjutas sellisest blogist nagu nullkulu.ee. Ma pole temast seda täispikka artiklit lugenud ja tema blogi ma kindlasti lugema ei hakka, sest see pole minu teema… Ja mul ei ole ökoinimeste vastu mitte midagi, suur respekt, et nad viitsivad ja jaksavad ning tahavad keskkonnasõbralikult elada. Mina ise olen selles mõttes see inimene, kes kasutab kilekotte, ostab tihti poest uusi, sest kodust jäi kaasa võtmata. Kui mul oleks lapsed, siis ma kindlasti ei jändaks korduvkasutatavate mähkmetega, sest ma lihtsalt ei viitsiks. Ehk jah Pamperseid just ei valiks, kuna need pidavat kõige vähem nahasõbralikud olema (Lipsukese blogist lugesin!). Mu point on see, et ma pole üldse öko. Ilmselt ei saa ka kunagi olema. Jah, rikun planeeti ja ennast jne, aga mis seal ikka. Üks kord me sureme kõik nagunii. Jah, ma tean, et siis võiks ju oma järeltulijatele parema planeedi kindlustada, aga no sorri, ei viitsi mina nii pikalt ette mõelda. Kui tahavad, mõelgu ise. Minu panus sellesse kõigesse on see, et ma ei viska prügi maha. Punkt.

Kui nüüd tagasi tulla selle naise juurde, kes kõike ise teeb, siis üks asi on see, et sa teed hambapastat ise, teine ja hoopis äärmuslikum on see, et sa kasutad korduvkasutatavaid tampoone ning teed endale voodilinadest WC-paberit! Ütlesin ka seal postituse all, et rahapuudus ei saa kohe kindlasti sellise eluviisi põhjuseks olla, sest inimene, kes pole ikka üldse oma sissetulekuga rahul, ei hakka lambist voodilinadest WC-paberit treima, vaid hakkab pigem mõtlema, kust pappi juurde saada. Mina pigem küsiksin, et kust see kõik alguse sai. Jah, ilmselt see naine ongi ökoinimene terve oma elu olnud, aga kas ta lihtsalt lambist ärkas ühel päeval üles ja mõtles, et jeeeee, tänasest rullin ise oma tampoonid ja vetsupaberi! Ja mida elukaaslane selle peale kostis? Või olid nad juba varem koos? Artiklist tuleb see ehk välja, aga ma seda lugenud pole.

Mina arvan, et selle asja taga on hoopis midagi muud kui suur ökoarmastus või rahapuudus. Igavus? Palju vaba aega? Mingi isiksusehäire? Mõned inimesed ei taha lihtsalt teha seda, mida kõik teised teevad. Kui tavainimene läheb õhtul trenni või loeb raamatut, siis tema saab öelda, et on vetsupaberi ja tampoonide valmistamise/pesemise aeg! Vaat kus lugu, hoopis midagi isikupärasemat!

Ma üldse ei kritiseeri teda, aga kust selline nii-öelda radikaalne ökoarmastus ikkagi alguse sai? Tavaliselt on sellistel inimestel alati mingi lugu rääkida. See vast vaevalt tõenäoline on, et eelmine mees ütles, et tead, neiu, mulle meeldiks, kui sa natuke vähem tarbiksid ja rohkem asju ise teeksid. Ja siis hakkas tal peas lambike põlema, et nüüdsest hakkan ma ise kõike tegema – ja seda sõna kõige otsesemas mõttes! Ja siis vajus mehel lõug maani, kui ta taipas, et naisel on tõsi ikka täiega taga. Nii et asi peab siiski milleski muus olema.

Mina hakkaksin ainult sellisel juhul korduvkasutatavaid tampoone ja voodilinadest vetsupaberit kasutama, kui mu kõrval oleks püstoliga inimene, kes vastasel juhul lubaks mulle kohe kuuli pähe lasta. Muudel juhtudel jookseksin ma sekundiga minema, kui keegi seda paluks ega tuleks enam iial tagasi. Aga see olen ainult mina.

Kuidas on lugu teiega? Valmistaksite voodilinadest vetsupaberit ja kasutaksite korduvkasutatavat merekäsna, et end päevade ajal võimalikult mugavalt tunda?