Lauris Reiniksist, peost ja omapärastest inimsuhetest

Paljud blogijad siin kribavad, et neil on jõulutunne põhimõtteliselt augustist saati olnud… Mina nendega ei liitu, sest kuigi mulle jõulud ja lumi isegi meeldivad, piisab mulle sellest, kui detsembris on lumi maas (eriti jõuludel ja uuel aastal). Kui oktoobris või isegi novembris peaks lumi maha tulema, siis tahaks kellelegi molli anda, ausõna. Ma ei mäleta, mis aastal meil tuli juba oktoobris megapaks lumi maha, aga siis ma olin kogu aeg mossis, sest nii varajane lumi ei meeldi mulle. Ja jõuluasju ei taha ma enne detsembri keskpaika näha ka mitte, aga suuremates poodides võib end jõulumöllu juba oktoobri keskpaigas matta. Mul niigi hakkab igas poes alati pea valutama ja kui veel nii palju värve on, siis on see tunne veelgi kohutavam.

Samamoodi ei taha ma lumeraasugi enam märtsiks näha. Aga 23-ndal detsembril ehk mu sünnal peaks kindlasti lumi maas olema, sest kui ei ole, siis ma olen ka nukker. Novot siis, inimesed pole kunagi täiesti rahul! 😀

Kui mu sünnipäevast veel rääkida, siis Härra ütles mulle, et tal on kingitus juba täiesti olemas (muidugi ta ei avalikustanud, et mis see on). Kuu aega varem juba. Mitte nagu mina, kes viimasel õhtul Kaubamajja jooksis ja mõtles, et appi, mis ma kingin, mis ma kingin 😀 Eriti suur feil oli veel selles, et me pidime linnas nägema (olin siis korraks isakodus) ning ma mõtlesin, et ma enne jõuan kingituse ära osta ning siis näeme. Aga me juhtusime samasse bussi, sest ta viis auto hooldusesse, seega ma olin temaga juba enne kingituse ostu koos. Ja kui me väljas sõime, siis ma ütlesin, et kle, mees, käi üksi autol hoolduses järel, et mul vaja veel linna jääda ning pärast tule mulle järgi. Ütlesingi, et homme seletan, miks niimoodi vaja on. Ta sai asjale pihta küll, aga no ikkagi veits feil, ma ütlesin ka, et mulle üldse ei sobinud see, et me nüüd bussis trehvasime niimoodi 😀

Nädalavahetusel käisime Lauris Reiniksit Atlantises kuulamas. No oh sa kurivaim, kus see mees oskab ikka ennast liigutada! Ning ta ei higistanud ka üldse, kuigi tal oli valge särk seljas, muudkui tantsis samal ajal ning oli üldse selline energiapomm. Mulle ta laulud meeldivad, sest ta oskab nii hästi eesti keelt hääldada, kuigi ta muidu seda üldse ei räägi. Aga vähemalt suudab ta sõnad nii korralikult ära õppida, selles mõttes müts maha ta ees. Nunnu oli see, et terve kontserdi aja olime Härraga ümbert kinni, just niimoodi, et ta tagant kallistas mind – selline embuses olemine on mu lemmik 🙂

Enne pidu tuli jutuks ka see, et enam ei kutsuta neid Härra ekse mitte mingitele üritustele, sest arvatakse, et mulle see ehk ei meeldi (Härra ise selle orgunnimisega ei tegele, aga kui mingid peod vms, siis neid väga ei kutsuta). Ma siis ütlesingi Härrale, et nüüd arvatakse, et ma olen mingi ülbe piff, kes ei luba tal kellegagi suhelda 😀 Ma olen tegelikult suht chill ja ma ütlesin ka, et minu pärast ei pea kedagi kutsumata küll jätma. Ma lihtsalt seal Tartu- Tallinn bussis vbl ei arvestanud päris sellise avameelsusega, aga elasin ka selle üle. Jah, ma ilmselt oleksin võinud sellele endisele boonustega sõbrannale kõvasti rohkem haiget teha, sest naised vist ei saa väga kergelt Härrast üle, aga miks ma oleksin pidanud seda tegema? Ja see teine eks, keda üldse enam kuhugi ei kutsuta, ei taha vist ise ka eriti tulla, sest talle ei meeldi Härrat teise naisega näha. Nagu mina oleks see paha naine, kes nende silmarõõmu kõigilt röövinud on 😀 Nagu seebikas ausõna 😀

Seal seltskonnas on veel inimesi, kes on omavahel eksid või kellest üks osapool on olnud armunud, aga teine pole jne. Et siis kui ühe inimese kutsud, siis ei saa teist kutsuda, sest ta on kas kellegi eks, keegi on temasse armunud olnud, aga tunnetele pole vastatud jne. Härra ise tutvustas kevadel ühte head sõbrannat ja head sõpra omavahel, kellest oleks võinud asja saada, naine armus mehesse ära, aga mees naisesse ei armunud. Ma siis ütlesingi Härrale, et ühes seltskonnas on ohtlik niimoodi tutvustada, sest kui nüüd asi neil pekkis on, siis tema jääb ju mõlemale sõbraks – ja päris raske on ju pooli valida, see tähendab, et ei tohigi, peab erapooletuks jääma. Võinoh, nad enne polnud ühes seltskonnas tegelikult, aga kuna Härra neid tutvustas, siis nüüd nagu on, aga samas peab Härra nüüd ise ka vaatama, et keda kuhugi kutsuda saab, sest sõber ja sõbranna väldivad teineteist – mees ei taha naisele haiget teha ning naine ei taha uuesti haiget saada. Et näiteks kui on peole minek seltskonnaga ning see sõber peaks teise naisega flirtima vms, siis saaks sõbranna haiget seda nähes jne. Kui kõik see matemaatiline arvestamine välja jätta, siis on tegemist väga vinge seltskonna ning väga toredate inimestega 🙂

Ma olen vist maininud ka, et Härra jääb suht sama kergelt purju kui mina, isegi veel kergemalt. Kuna ta joob suhteliselt harva, siis ilmselt sellepärast. Laupäeval oli ta päris vindine 😀 Muidu ta on selline tagasihoidlikum, aga siis rääkis nii palju. Ma olen teda varem ka purjus peaga näinud ning eks see ole loomulik ka, et siis inimesed räägivadki rohkem, aga tema puhul on see vahe ikka mäekõrgune. Mina räägin alati suht palju, seega minu puhul pole see vahe nii märgatav. Ma ütlesin ka, et ma pole harjunud, et ta nii palju räägib 😀

Nädalavahetusel viisin Härra esimest korda oma isakoju. Ta mu tädi ning ühte õde on juba näinud, aga mu isa veel siiani ei olnud (mina olen ta ema kaks korda näinud, ta ema ei ela Tartus, vaid tunnike Tartust). Mu isa oli paar õlut joonud, seega jutukam kui tavaliselt. Aga vene kroonu albumitest Härra vähemalt pääses, kuigi mu isal on kombeks neid alati näidata. Samuti tahab ta näidata oma miljonit Kaitseliidu vormi ning üldse rääkida sellest, kuidas tänapäeva 20-aastased joosta ei jõua, sest tema pea 65-aastasena suudab kordusõppustel vms noortele silmad alati ette teha. Ma vahel mõtlen, et kellesse ma läinud olen, sest mu ülejäänud pere on suhteliselt sportlik alati olnud, isa eriti. Õed mängisid omal ajal korvpalli, ema samuti, isa on alati trenni teinud. Mind vist leiti kapsa alt, sest ma olen nii mõneski teises asjas oma perekonnast erinev – mulle ei meeldi ristsõnu lahendada, mu ülejäänud perekond teeb seda kogu aeg, ema tegi samuti. Härrale sporditeemad istusid, sest tema on ka väga sportlik inimene.

Ega me kaua ei olnud, kokku vast mingi paar tundi. Näitasin Härrale oma pilte ja ta sai kreepsu, kui kuulis, et mul arvutis umbes 40 000 pilti endast 😀 Ma ütlesin, et päris kõigil pole mina peal, aga enamikel küll, umbes 3000 neist on Mehhikos tehtud.

Eelmisel nädalavahetusel vaatasime “Su nägu kõlab tuttavalt” ning ma ütlesin, et kui Lenna peaks kolmandat korda järjest võitma (siis ta oli kaks korda järjest võitnud), et siis ma lähen protestimärgiks täiesti alasti tänavale. Härra ütles vaid: “Ma sul lähen” 😀 Õnneks kolmas võit jäi olemata. Mul ei ole Lenna vastu midagi, aga ilmselgelt on teised temast lihtsalt üle, seega ma ei mõista, miks teda alati võitjaks topiti. Aga eilne saade näitas, kui andekas on Rolf Roosalu! Ma finaalis hoian pöialt küll Juss Haasmale, aga olen ülirahul, et Rolf ka finaali sai 🙂 Ta on seda väärt.

Me oleme siin arutanud, et mis jõuludel teeme, ilmselt lähme minu isakoju ning siis tema emakoju ka. Ma küll sel aastal oma sünnat ei plaani suurelt pidada, aga sugulaste eest vist päris ära ei põgene, pealegi langeb mu sünna nagunii jõuludega peaaegu kokku.

Siin vahepeal mängis Härra kitarri ning kuna tal on nüüd printer, siis printis laulusõnu välja – nii talle kui mulle. Mina küll eriti ei laulnud, sest ma ei oska laulda, aga tema mängis samal ajal kitarri ning laulis ka. Ta on kitarri kuskil seitse aastat osanud, hakkas ise netist õppima, sai noodid jne selgeks. Ta üritas mulle ka õpetada, aga ma olen liiga kärsitu inimene selliste asjade jaoks. Kui miski mul kohe välja ei tule, siis ma löön käega, eriti sellisel juhul, kui see teema mulle eriti huvi ei paku. Ta mängis Kelly Family lugusid (issand, kui hea bänd see ikka on! kuulasin seda viieaastasena kogu aeg, sest vanemad õed armastasid sellist muusikat). Ning siis “Öö Chicagos” ka, mida me mõlemad kaasa laulsime (no ma suht vaikselt, aga siiski :D). Kui ma julgen kellegi ees laulda, siis see tähendab, et tunnen end selle inimesega eriti vabalt, sest kahjuks on mulle elevant kõrva peale astunud, viisi ma ei pea 😀

Advertisements

“Minimisside” vanemad on tropid!

Ma olen juba mitu nädalavahetust juhtunud vaatama sellist saadet nagu “Minimissid.” Ma olin sellest varem kuulnud, aga näinud polnud. Lisasin paar nädalat tagasi sellega seoses ka ühe oma Facebooki postituse:

Ma ei suuda uskuda, et tegelikult on ka olemas selline saade nagu “Minimissid”. Mis nende vanemate peas küll toimub, kes oma 3-aastaseid lapsi niimoodi meikida lasevad? Lapsed nutavad ja vanemad muudkui sunnivad edasi osalema, lava peale minema jne. Kusjuures veider asja juures on fakt, et see on nagu vanemate enda kompleks, sest nende laste emad on enamasti ülekaalulised peletised, kes tahavad vist oma laste näol “teist võimalust ilusaks saada.” Süda läheb pahaks seda vaadates. Tänapäeva tüdukud hakkavad nagunii meikima juba 10-aastaselt, seega laske neil vähemalt natukenegi oma lapsepõlve nautida.

Ma olen seda saadet vaadanud edasi ainult sellepärast, et ma endiselt ei suuda uskuda, et mõned lapsevanemad võivad sellised tropid olla. Eelmisel nädalal tuli “parim” kommentaar ühelt emalt, kes ütles, et tema kolmeaastane tütar näeb palju parem meigitult välja, et ta hakkab teda niisama ka igapäevaselt meikima. Palju õnne, kallis naine! Sa oled tropp ega peaks rohkem lapsi saama. Tegelikult ka.

Ja asja juures on hämmastav tõesti see, et neil emadel tundub endal mingi kompleks olevat, sest 90 protsenti neist ongi ülekaalulised peletised – ei tea, kas tahavad oma laste abil end ilusaks mõelda? Ei, ma ei solva sellega pakse naisi, aga no krt  – laske oma põngerjatel normaalset elu nautida. Tänapäeval tõesti hakkavad neiud end meikima juba 10-aastaselt, mis on niigi kohutav, milleks veel rohkem kõike pekki keerata?

Lisaks emadele on selle lollusega läinud kaasa ka mõned isad. Teie ei peaks ka rohkem lapsi saama, sest te pole väärt olema vanemad.

Kuigi jah, alati on ju olemas variant, et see saade on väljamõeldud, et lihtsalt inimesi traumeerida ning skandaale tekitada, et tegelikult selliseid vanemad ei eksisteeri, vaid nad on lihtsalt näitlejad. Kui see veel nii oleks, siis oleks isegi hästi, aga ilmselt siiski mitte. Ma ei teagi, kummad on rohkem end segi kamminud, kas saates osalevad vanemad või selle saate produtsendid? Ma arvan, et suhteliselt võrdselt mõlemad.

Idioodikari.

Mälestuste radadel…

Täna on mul kuidagi selline mälestuste päev olnud. Ma küll oktoobris seda postitust ei kirjutanud, aga just nimelt eelmine kuu on minu jaoks alati väga raske olnud. Viimased neli aastat siis, sest just siis suri mu ema. 21.oktoobril 2011 ta suri, 24-ndal oktoobril olid matused, 25-ndal oleks ta sünnipäev olnud ning 26-ndal on mu õe sünnipäev. Ka nüüd, kui õe sünnipäeva tähistasime (mis juhtus olema just 25-ndal oktoobril, mis oleks ema sünnipäev olnud, mu õde pidas seda päev varem), mainis õeraas, et ta vahel nii igatseb meie ema. Mul hakkasid ka pisarad jooksma (ja jooksevad hetkel ka seda postitust kirjutades), sest mu ema oli minu jaoks maailma kõige kallim inimene.

Vahel ma mõtlen, et see oleks nagu eile olnud, kui me koos temaga köögis istusime ja maailma asjadest rääkisime. Tol ajal elasin ma veel oma vanematekodus. Ma mäletan, kui vihaseks see mind alati ajas, et mu ema nii uudishimulik kogu aeg oli. Ta tahtis kogu aeg teada, kellega, kuhu ma lähen ning mis kell umbes koju jõuan. Ja mitte sellepärast, et mind keelata vms, vaid talle lihtsalt meeldis asjadega kursis olla. Mina muidugi ei viitsinud üldse midagi seletada ja ütlesin, et tulen siis, kui pidu lõpeb jne. Mida kõike ma annaks, et ta praegu samamoodi mind küsitleks, mida kõike ma annaksin, et tema häält kuulda, et teda kallistada.

Sellepärast ma vist olengi ainult üks kord elus Rootsi kruiisil käinud, sest just selle reisi ajal sain ma teada, et mu emal oli insult ning ta on haiglas (siis veel arvati, et ta tuleb sellest välja). Kuna sain selle reisi praktikakohaga seoses ja enne üldse praktika ametlikku algusaega, siis kõik inimesed olid minu jaoks võõrad – jagasin kajutit oma tulevase töökaaslasega ning valmistusin just peole minekuks, kui mu õde mulle helistas ja ütles, et ema on haiglas. Tol ööl oli meri tormine, aga kui ma sellest kuulsin, siis jäi mul peole minemata ning ma oksendasin terve öö.

Alguses meile öeldi, et ta tuleb sellest välja, et ta peab lihtsalt taastusravis käima hakkama, sest vasak pool on halvatud. Kuid siis sai ta uue insuldi ning langesse koomasse. Kuna meie reis oli Tallinn- Helsingi – Stockholm (sest üks päev oli minnes pühendatud ka Helsingis olemisele ja sealsetele vaatamisväärsustele), siis oli tagasitulek ka samamoodi.

Helsingis olles helistas mu õde mulle ning ütles, et arstid suurt lootust enam ei anna ning ilmselt on see tundide küsimus. Kogu mu maailm vajus sel hetkel kokku. Ma olin seal sadamas, ümbritsetud võõrastest inimestest ja ma aina nutsin. Reis oli korraldatud reisifirmade töötajatele ja mina sain selle lihtsalt boonuseks, kuigi mu praktika polnud veel alanudki (keegi teine ei saanud minna ning ma läksin selle töötaja asemel siis). Helsingist Tallinnasse sõit oli väga jube, peas keerlesid ikka veel mõtted, et ehk on imed olemas, et ehk ta siiski tuleb sellest välja. Ma ei ole usklik inimene, aga sel hetkel ma isegi palusin jumalat, et palun tee niimoodi, et ta jääks ellu.

Kui Tallinnasse jõudsin ning õele helistasin, siis… sain ma kohe aru, et enam… Mu õde ei pidanudki midagi ütlema, sest ta nuttis ohjeldamatult. Kogu mu maailm varises sel hetkel veel rohkem kokku. Olin ootamas bussi nr 2, millega sadamast bussijaama sõita ning sealt pidin Tartusse tulema. Ma siiani ei tea, kuidas ma ma üldse tuldud sain, sest ma ainult nutsin. Helistasin sõbrannadele ning nutsin, nemad hakkasid ka nutma.

Ma läksin reisile, kui mu ema oli elus ja terve. Ja kui ma tagasi jõudsin, oli ta surnud. Meenutasin seda, kui ütlesin emale, et paari päeva pärast näeme, kui tagasi olen. Ta veel reisi hommikul helistas mulle kell 06.00 (ööbisin Tallinnas ühe sugulase juures, sest pidin väga vara startima), et kas ma ikka suutsin nii vara üles ärgata. Ja veel samal päeval viidi ta juba haiglasse….

Mu õde ei suuda enam mitte ühtegi haiglasarja vaadata, sest tema oli just siis seal, kui mu ema suri, need pildid on tema mälusse igaveseks jäänud. Mu teine õde jõudis Inglismaalt samal õhtul (tema elaski seal, endiselt elab, käib paar korda aastas Eestis).

See kõik juhtus niimoodi, et mu isa läks hommikul välja ning nad pidid pärast koos emaga poodi minema (kodu lähedal asuva poe juures kokku saama). Kui isa siis helistas emale, siis mu ema enam telefonile ei vastanud. Kui ta siis koju läks, leidis ta mu ema pikali põrandalt, kusjuures ema ise ei saanudki aru, et ta ei suuda end liigutada, ütles vaid mu isale, et too aidaku ta püsti. Ka haiglas olles arvas ema, et nad peaksid ta ruttu välja laskma, sest ta peab homme tööle minema (esimesel õhtul oli ta veel täie mõistuse juures, koomasse langes järgmine päev). Mu ema oli alati nii töökas ning isegi sellisel hetkel mõtles ta sellele, et ta ei saa haiglasse kauaks jääda, sest ta peab tööle minema.

Minule helistas õde alles õhtul, ma olin terve päev Helsingis vaatamisväärsusi nautimas ega aimanud midagi halba (siis olin Helsingi-Stockholm laeval ehk minekul, kui mu õde mulle helistas). Terve päev Stockholmis olles ma mõtlesin sellele, kuidas me kõik hakkame oma elu ümber kujundama, et ema saaks terveks, et ta saaks oma vasaku poole ka ilusti korda, sest siis me veel ei teadnud, et ta teise insuldi ka saab ning koomasse langeb…

Pärast seda olen ma laevu vältinud, eriti kruiise. No see on mingi alateadlik hirm, mida ma seletada ei oska. Kui Egoga Helsingisse laevaga läksime, siis juba see oli minu jaoks raske, sest laev meenutab mulle seda reisi, kus mu ema suri. Mõned tuttavad on ikka öelnud, et oh, Jaanika, võiks kambaga kruiisile minna. Aga ma ei taha, sest ma ilmselt oksendaksin terve reisi vältel ning seda ka siis, kui meri ei oleks tormine.

Ma olen tihti mõelnud, mida mu õde tunda võis ema sellises seisundis nähes (mu isa ei olnud sel hetkel haiglas, kui ema suri). Mina ja mu Inglismaal elav õde ju seda ei näinud. Ma olen kindel, et ka mina ei suudaks mitte ühtegi haiglasarja vaadata, kui ma ise oleksin juures olnud, kui mu ema suri. Võib-olla on see isegi hea, et ma siis juures ei olnud.

Matused olid ülirasked. Mu isa on mees, keda ma ei olnud mitte kunagi nutmas näinud, aga siis… siis nuttis ka tema, kuigi üritas seda varjata, et ikka see tugev mees meie jaoks olla, kes ta alati olnud on. Ma ei ole oma isaga kunagi nii lähedane olnud kui emaga. Kui ma väike olin, armastas ta alkoholi tarbida ning ma elasin siis alevikus, kus kõik teadsid, kui mu isa jälle purjus oli. Ei, õnneks ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks, ei ema ega ka meie suhtes, aga siiski… Ehk ei ole ma talle siiani seda andeks andnud, et ta nii palju alkoholi tarbis, et ta vahel oma palga maha jõi jne. Ja muidugi seda ka, et ta mu vanaema eest mitte kunagi mu ema ei kaitsenud. Nimelt mu eelmisel suvel surnud vanaemale ehk isaemale ei meeldinud mu ema, sest tema jaoks oli ta poeg alati kukupai – nagu ikka, on veri paksem kui vesi. Seda ta aga ei näinud, et ta poeg alati nii palju jõi.

Me õdedega kartsime, et pärast ema surma hakkab isa veel rohkem jooma. Kuid niimoodi õnneks ei läinud. Eks ta ikka vahel joob, aga üldiselt on ta sellega kõvasti tagasi tõmmanud võrreldes kas või mu lapsepõlvega. Ütleme, et kuskil minu teismeeast hakkas ta vähem jooma. Ei teagi, kas seda mõjutas see, et me siis kolisime Tartusse, sest alevikus elades oli ta alatihti purjus.

Ega temaga sel teemal rääkida polnud mõtet. Kaine peaga ei öelnud ta midagi vastu ning purjus peaga ta ütles lihtsalt, et ta pole üldse purjus, et mis jama me ajame. Nagu ma ka enne mainisin, siis õnneks ei muutunud ta iial vägivaldseks, vaid oligi purjus peaga pigem selline suur lobiseja, kes lõpuks lihtsalt magama ära läks. Kuid siiski, ka see pole normaalne. Kogu palka maha juua ei ole normaalne. Seda viimast ei tulnud küll kogu aeg ette, aga siiski tuli.

Mäletan, kui kunagi teismelisena emalt küsisin, et miks ta üldse mu isa kõrval nii kaua olnud, et kuidas ta üldse teda nii taluda suudab (mu ema jõi alkoholi väga harva, paar korda aastas, ta ei proovinud oma elu jooksul mitte ühtegi sigaretti ja selles mõttes olen ma samasugune, sest pole ka kunagi ühtegi suitsu tõmmanud ega kavatse ka). Mu ema ütles, et jah, tegelikult oli tal omal ajal ka teine valik, et siis oleks ta elutee teda hoopis Tallinnasse viinud (mis tähendab ka seda, et siis poleks mind ega mu õdesid), aga süda kiskus ikka isa poole.

Samas ei saa öelda, et mu ema poleks õnnelik olnud. Jah, kuigi ta vihastas end seaks alati, kui isa purjus peaga koju tuli, aga nad kuidagi alati klaarisid selle asja ära. Ja kui me Tartusse kolisime, hakkas mu isa vähem jooma, sest siis jäid ka need joogisõbrad sinna, kellega ta tavaliselt pitsi koos tõstmas käis.

Mu isa on tõeline MacGyver. Juba lapsest saati olen ma olnud meister asjade lõhkumises. Mu isa suutis alati kõik ära parandada, suudab siiani. Ta küll imestab, kuidas ma suudan kõik asjad ära lõhkuda, aga see on minu puhul nii tüüpiline 😀 Lapsepõlvest mäletan seda, et koolis pidime suusatama ning ma lihtsalt ei suutnud neid suusasaapaid sinna suuskade külge saada, nende klambrite vms asjadega, siis mu isa tegi mu suuskadele oma süsteemi. Ma tean, et kui mul midagi jälle katki või ei tööta, siis parandab ta selle ära (kui arvutid välja arvata, sest neist ta ei tea midagi).

Mu isal oli pärast ema surma üks naine, keda ta mullegi tutvustas. Ma elasin siis veel ainukesena kodus ja ütlen ausalt, et mu esimene reaktsioon oli see, et ma läksin oma tuppa ning tihkusin lihtsalt nutta. Sest minu jaoks tundus ebaloomulik, et pärast 31-aastat abielu on nüüd tal keegi teine. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et misasja, Jaanika, sa oled 23-aastane (siis ma olin 23 ja ema surmast oli 1,5 aastat möödas) ning sa töinad sellepärast, et su isal on keegi. Et sa ei saa ju ometi arvata, et ta jääb igavesti ema leinama, sest saatusega peab leppima, ema ei ole enam elavate hulgas. Mu õdedele ei julgenud ta üldse midagi rääkida, sest kartis nende reaktsiooni veel rohkem. No sellest suhtest  asja ei saanud, aga nüüdseks olen ma aru saanud, et mul pole mingit õigust sekkuda oma isa ellu, pealegi on tal täielik õigus oma elu uuesti üles ehitada. Sest ma kujutan ette, kuidas mina reageeriksin, kui mu isa minu ellu sekkuks, ma läheksin ülinärvi.

Mu isa on selline mees, kes räägib vähe. No purjus peaga räägib megapalju, aga see on vist üldiselt inimeste puhul niimoodi. Mu ema rääkis aga väga palju. No ma olen selles mõttes ikka ema moodi, sest räägin ka palju 😀

Ma igatsen oma ema meeletult, aga ma tean, et ükskõik, kus ta ka ei oleks, on ta alati meiega. Ma tõesti arvasin, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga saatus tahtis teistmoodi.

Neli aastat juba… Oeh, aeg ikka lendab. Nagu eile oleks mu ema veel elus olnud, mulle küll vahel tundub niimoodi.

Ma ei käi just tihti surnuaias. Aastas umbes kaks korda. Ma lihtsalt ei suuda seal rohkem käia, pealegi ma arvan, et see pole vajalik. Sest mu ema on minuga alati. Minu südamesse jääb ta alati.

Karma is a bitch

Ma mõtlesin pikalt, kas üldse kirjutada sel teemal, mida ma nüüd kajastama hakkan. Ja mitte sellepärast, et ma oma avameelsusega niigi natuke tagasi olen tõmmanud, vaid hoopis sellepärast, et me kõik tahame ju uskuda, et me oleme üldiselt head inimesed. Mina küll tahan. Tõsiasi on aga see, et kui keegi mulle minu arvates sitta keerab, siis ma võin väga julmalt tagasi teha. Hiljem ma küll kahtsen ja saan aru, et no oli seda jama siis vaja, aga siis on juba hilja. Ja siis ma juba tean, et millalgi tuleb see karmalaks, see on mul alati olnud, aga ma ikkagi tahan nagu veel kord veenduda, et ehk sel korral ei tule. Bullshit. Alati tuleb. (jah, ma tean, et üldiselt arvatakse, et karma on eelmiste elude õppetunnid, aga minu jaoks kehtib karma ka niimoodi). Hetkel sain tagasi selle, mida ma suvel kellelegi põhjustasin. Küll hoopis teise inimese näol, aga see ei loe.

Ma jõuan hiljem ka selle suveteemani, mida ma siin blogis kajastasin väga pealisakaudselt, sest ma lihtsalt ei tahtnud sellest kirjutada, nii halvasti tundsin end kogu selle asja pärast. Ega ma endiselt selle üle uhke ei ole, aga mis seal enam, aega tagasi keerata ei saa.

Kogu selle teemaga on seotud Halloweeni korteripidu, kus me Härraga nädalavahetusel käisime. Kuna me olime kostüümide mõttes laisad, siis mina tegin end ulakaks abiturendiks ja ning Härra oli siis õpetaja, pani prillid ka lausa ette (tal tegelikult on ka pisike miinus, aga ta kannab prille väga harva) 😀 Seda pidu korraldas üks Härra sõbranna, keda mina ka nüüd juba tean (põhimõtteliselt on ta Härrale nagu mulle Pihiisa, sest Pihiisa teab mu elust absoluutselt kõike).

Seda ma juba teadsin, et sinna peole kutsuti ka üks naine, kellega Härral enne mind mingi teema oli, no nad polnud paar, aga boonustega sõbrad põhimõtteliselt. Ja tegelikult oleks sinna kutsutud veel üks naine, kes oli Härra eks, aga kuna see olukord oleks väga awkardiks vist muutunud, siis jäeti tema kutsumata. Et noh kui grupipilti teha, siis oleks pildil kolm naist, kellega ta maganud on. Ma olen küll viimane inimene, kes hakkab kedagi tema mineviku pärast kritiseerima, aga peast käis läbi küll mõte, et samast sõpruskonnast on vist ikka veits halb mõte inimestega magada, sest kui seal mingi kamm on, siis ülejäänud sõbrad on ikka ju samad, seega üritustel jne näeb ju veel. Aga mis seal ikka, see kõik oli enne mind ju.

Pidu ise oli tore ja see naine tundus ka väga tore. Kuna ma näen teda ilmselt nagunii ühistel üritustel, siis oleks ju tobe lihtsalt teda mitte sallida sellepärast, et ta Härraga maganud on. Ja veel enne mind.

Kuid nagu ikka, on elu vahel kummaline. Ma sõitsin esmaspäeval kella 15.00- se bussiga Tallinnasse (Härra läks juba hommikul, sest tal oli vaja varem Tallinnas olla, mul oli veel töö Tartus) ja juhtusin selle sama neiuga ühte bussi. Kuna kohti oli, siis me istusime kõrvuti ja 2,5 tundi on päris pikk aeg, et rääkida. Ta rääkis mulle üldiselt oma elust, meestest jne. Kõik tundus tore selle hetkeni, kuni ta mainis, et tal oli mingi tüüp, kellega ta suvel sebis, aga neil ei klappinud voodis üldse. Ja kuna tal oli nii hea võrdlus kõrval – ehk siis Härra, siis see oli lausa uskumatu, kui hästi nemad ikka voodis klappisid – ja küllap ma tean juba ise ka, kui hea ta voodis on. Alguses ma mõtlesin, et ehk ma näen und ning seda vestlust ei ole mitte kunagi olnud, sest milline taktitundeline inimene mainib midagi sellist, teades, et ma olen Härraga suhtes. Ja siis ma taipasin, et oot, oot, see ongi praegu mu karmalaks! Nimelt ma olen samasuguses olukorras olnud, ainult et siis olin mina see, kes naisele mainis midagi väga sarnast sellele, mida mulle praegu öeldi.

Ma kirjutasin augusti keskel postituse, mille pealkiri oli “Kui ma saaksin kuus päeva oma elust tagasi keerata”, kus ma heietasin selle üle, et ma ühe jama kokku keerasin ja selle tõttu ka sõbrast ilma jäin. Detailidesse ma ei laskunud, aga kokkuvõttes suhtlesin ma siis ühe noormehega, kes elas välismaal. Me nägime esimest korda jaanuaris, siis veebruaris, märtsis. Aprillis lasi tema minu üle, mais lasin mina tema üle, juunis ja juulis nägime ka. Kuna ka Eestis olles ei elanud ta Tallinnas, siis me siiski palju ei näinud. Põhimõtteliselt olime me ka nagu boonustega sõbrad, aga eks ta meeldis mulle siis rohkem, kui ma endale tunnistasin. Samas ma teadsin, et tal on mingi teine naine silmapiiril, kellel olid väga keerulised ajad, seega nemad omavahel ei näinud, küll aga suhtlesid Facebookis jne. Nii ma vähemalt arvasin, aga augustis tunnistas tüüp mulle üles, et eks ta on ikka temaga ka samal ajal kohtunud jne, et nüüd on naine kindel, et tahab temaga olla ja tema on ka kindel nüüd, et tahab koos selle naisega olla. Ma muidugi solvusin hingepõhjani, sest mina olin selle noormehe vastu aus olnud, ka sellisel juhul, kui mul siin Eestis olles midagi muud kellegi teisega ehk toimus. Ma siis küsisin sellelt noormehelt, et kas see naine teab minust, ta mainis, et ei tea, sest pole ju mõtet rikkuda midagi, mis õieti veel alanudki pole – et jah, et kuigi ta samal ajab sebis meie mõlemaga, siis tegelikult on ta süda alati talle kuulunud, aga kuna naine polnud kindel, lisaks veel muud asjad, mida ma siin lahkama ei hakka, mis neil takistuseks olid.

Ja siis läks minu bitch mode on peale. Ehk siis see osa on see, mida ma hingepõhjani kahetsen. Kuna ma teadsin, kes see naine on, siis ma kirjutasin talle Facebooki ja rääkisin kõik ära. Kui ma selle kirja ära olin saatnud, sain kohe aru, et ma tegin nii valesti. Ma isegi lootsin, et ehk ta ei loe seda, sest kui FB-s kribada inimesele, kes ei ole su sõbralistis, siis läheb see sõnum ju other kausta. Et ehk ta loe seda kausta jne. Ta luges. Ja mu kiri ei olnud mitte üldse sõbralik, vaid ma kirjutasin detailideni, kuidas meie suhtlus selle noormehega oli olnud ning jah, ma kirjutasin ka seda, et ta oli minu vastu aus ega lubanud mulle kuid ega tähti, et ta tegelikult on temast huvitatud, aga kuna naine polnud kindel jne, siis ta ikkagi kohtus ka minuga. Et mulle ta ka ei rääkinud, et temaga kohtub, mainis vaid, et suhtlevad Facebookis jne. Ja üks minu lause oli päris sarnane sellele, mida nüüd see naine mulle Härra kohta mainis – ehk ma siis kirjutasin naisele, et see tüüp on voodis väga hea jne.

Naine vastas mulle alguses ja ütles lühidalt :”Aitäh”. Ja siis ma sain üha enam aru, et ma olen kõik perse keeranud. Sest ma alateadlikult teadsin ju alati, et ta on temast huvitatud, kuigi see noormees ise mulle kohe ei öelnud, et nad omavahel näevad jne. Ja me ei olnud temaga suhtes ka, et ma oleksin pidanud niimoodi reageerima. Veel samal õhtul kirjutasin ma sellele naisele, et ta peaks sellele mehele andeks andma, sest tegelikult on ta alati temast huvitatud olnud. See kiri oli vist kõige avameelsem kiri üldse, mida ma kirjutanud oma elus olen, pidin enda sisse vaatama ja ennast analüüsima hakkama, et miks ma nii bitchilt käitusin, aga ma tahtsin, et nad saaksid asjad klaariks. Tundsin end nii sitasti, sest ma rikkusin ära millegi, millel tõesti oleks tulevik olnud. Eelkõige jäin ma aga ilma sõbrast, kes see noormees minu jaoks alati olnud oli. Nüüdeks on nad loodetavasti oma asjad ära klaarinud ja on õnnelikud.

Nemad olid masenduses, ma ise olin ka. Ajapikku hakkasin ka endale andeks andma, aga ma teadsin, et ühel ilusal päeval ma saan selle kõik mingil määral tagasi. Ja kui ma seal bussis istusin ja see naine ütles mulle seda, mida mina mõned kuud tagasi ühele teisele naisele kirjutanud olin… “Jaanika, sa ikka ei õpi mitte kunagi. Just nüüd, kus sa oled nii õnnelik, lööb minevik sulle sellise templi otsa ette.”

Ma alguses mõtlesin, et ma ei maini Härrale üldse seda, mida see naine mulle ütles. Aga kuna ma olen halb varjaja, siis ma lõpuks ikkagi ütlesin. Ka tema ei mõistnud, miks ta mulle nii ütles. Siis rääkisin Härrale ka sellest suveasjast, ma olin talle muudest asjadest rääkinud, aga sellest polnud, ütlesingi, et nüüd siis tuli karmalaks. Härra ütles, et tema ei oleks ealeski istunud selle mehe kõrval, kellega mina seksinud olen. Ja veel vähem tahaks ta mu ekse üritustel näha, et ta saab hästi aru, et see on minu jaoks ebamugav olukord. Ma siis ütlesin ka, et see mul veel puudus, kui see eks, keda sel korral peole ei kutsutud, mulle veel kiitma tuleb, et ka nemad nii hästi voodis klappisid.

Mingit draamat sellest ei tulnud, sest ma ei viitsi end selliste asjadega vaevata hetkel. Mu sõbrannad on küll arvamusel, et see naine ütles seda kindlasti mingi tagamõttega. Sest kui ma nüüd panen ennast samasse olukorda (ning jah, ma olen ju bitchilt käitunud), siis selliseid asju me ütleme siiski siis, kui me tahame kellelegi sitta keerata. Samas on ta hästi boheemlasliku hingega ja üldse väga avameelne naine, seega vbl on asi hoopis selles.

Loo moraal: ma ei keera enam mitte kunagi kellelegi sitta. Kõik saan tagasi. Ja ärge teie ka keerake, sest see tuleb teile mingi aeg tagasi.

Siputaja argipäev

Haha, Härra küsis minult täna, et kas ma suudaksin suvalisel teemal ka mingi pika jutu kirjutada. Ütlesin, et ikka suudan. Ta siis ütles, et kirjutagu ma oma siputajast midagi. Ta arvas, et ega ma kohe üle paari lause ei suuda kirjutada…. Kui mööda ta ikka pani 😀

Siputaja argipäev

Täna on jälle tavaline päev, sest Jaanika siputab minuga. Aga tal tundub olevat veidike paha tuju, sest muudkui vehib minuga ringi, keerutab ümber oma sõrmede, mul hakkab sellest pea valutama. Selline ta ju ongi, piisavalt kärsitu, aga ma peaksin juba harjunud olema. Hetkel on tal päevad ka, seega peab vist mõistev olema.

Vahel ma mõtlen, kuidas ta küll viitsib minuga kogu aeg siputada, kas ta ise juba ära ei tüdine, muudkui käib minuga ümber oma sõrmede. Sellepärast ta vasak käsi vist nõrgem ongi, sest ta ei jõua mitte midagi sellega teha – ta kasutab ju seda kätt kogu aeg minuga mängimiseks. Aga eks see Jaanika ongi üks kiiksuga tüdruk, sest tema tujusid ei või iial teada. Ja mul hakkab ka endal pea valutama sellest, kuidas ma kogu aeg pean toimima.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult oleme me suht sõpradeks saanud. Jah, tõsi see on, et vahel ma ei mõista tema käitumist ja miks tal mind üldse oma ellu vaja on, aga samas päris uhke tunne oli, kui ta Härrale (muutsin ära, kui Wordis kribasin, siis oli ikka Härra õige nimi mainitud) ütles, et ta ei tea, kumb on tema jaoks olulisem, et kas mina või tema. Eks ma muidugi tean, et tegelikult ta ei pea kunagi valima, aga kõrvust tõstetud olin küll.

Haha, midagi nii idiootset pole ma ise ka varem lugenud, seega tänasesse huumorinurka sobib küll 😀 Mu point oligi tõestada, et ma võin mõttetut mulli ajada ükskõik millest, ma oleksin võinud sellest 100 lehekülge ka kirjutada 😀