Issand, kui väike on maailm! (väga kurvas mõttes!) :(

Issand… Mu hispaanlasest sõber Jalgpallifänn hakkas minuga täna rääkima. Me polnud vist pool aastat küll Facebookis kirjutanud, viimati vist siis, kui talle abiellumise puhul õnne soovisin. No ta siis kirjutas, et ta on väga masenduses. Kui ma küsisin, et miks, siis eeldasin, et ehk ta läks naisest lahku vms. Ja kui ta mulle siis ütles, et ta parim sõber (keda mina ka tean väga hästi, nägin teda viimati novembris 2013, kui ta korraks Eestis käis. Kui Barcelonas 2009 olin, siis käisime paljudel pidudel koos ja 2012 ka, kui Jalgpallifänni Barcelonas külastasin, siis nägin ta parimat sõpra ka. Mu õde ja parim sõbranna teavad ka seda sõpra, sest õde käis septembris 2013 Barcelonas nendega väljas ja mu parim sõbranna ööbis ka Jalgpallifänni juures, kui kunagi Barcelonas viibis – siis nägi ta parimat sõpra ka) oli selles lennukis, mis eile Barcelonast Düsseldorfi suundus, ja mis alla kukkus. Jube 😦

Olin šokis sellest kuuldes. Vaene Jalgpallifänn, nad olid terve elu parimad sõbrad. Helistasin oma õele ja sõbrannale ka kohe, andsin neile sellest teada. Küsisin siis Jalgpallifännilt, et millega seoses ta sõber pidi Saksamaale lendama, ta mainis, et ta viimasel ajal käiski tööasjus iga kuu Saksamaal.

Mul ka mitmeid fotosid enda Facebooki Hispaania albumis, kus ma Jalgpallifänni ja ta sõbraga koos pildil olen. Hakkasin meenutama neid aegu, mil 2009 koos väljas käisime – ja kui ma neid ühel õhtul pärast pidu “Juulikuu lund” laulma panin – just tema sõbral tuli see kõige paremini välja.

Kui ma sellest lennuõnnetusest lugesin, siis kahju oli loomulikult, aga siis ma veel ei aimanud, et selles lennukis oli keegi, keda ma isiklikult teadsin.

Puhka rahus, Pájaro! (Pájaro oli ta hüüdnimi, tähendab lindu hispaania keeles).

Advertisements

Kui sa mõistad, et ehk sa ei tahagi enam kogu oma elu avalikult jagada…

“Kirjuta,” ütles ta. “Sa ei tohiks kirjutamisest loobuda, kui see sulle nii väga meeldib.”

“Ma ei loobugi, oh ei. Kuid mu blogi on oma esialgsel kujul ära elanud.”

Ja just niimoodi ongi. 3, 5 aastat olete te saanud lugeda, suhetest, draamadest… Piisvalt pikk aeg, eksole? On olnud igasuguseid postitusi – olen end neis välja elanud, rõõmustanud, kurvastanud; lausa nutnud, kui mõnest emotsionaalsest hetkest kribanud olen. Olen laotanud oma hinge ja oma mõttemaailma laiali. Kas ma kahetsen? Absoluutselt mitte. On olnud uskumatult tore ja huvitav.

Kuid kõik saab kord otsa. Kas ma lõpetan blogimise? Ei lõpeta, kindlasti mitte. Kuid siit blogist ei leia te enam neid teemasid, mis varem. See tunne, et ehk ma ei tahagi enam oma elu kõige isiklikemaid detaile kõigiga jagada, on minu jaoks midagi uut. Ja see on tulnud kuskil viimase kolme kuu jooksul, eriti süvenenud aga viimasel ajal. Naljakas, kuidas elu vahel kujuneb – kunagi oli mu elus inimesi, kes oleks kõik andnud, et ma ei kirjutaks, aga siis ma nii tahtsin seda teha (ja tegin ka!). Nüüd, kus mu elus enam selliseid inimesi pole – ma ei taha seda enam teha.

Ma ei kao kuhugi. Ja mu minevik jääb ka kõik blogisse alles. Kuid postitused tulevikus ei saa enam olema sellised, mitte kunagi.

Kunagi pidi ka Printsess suureks kasvama, järele mõtlema. “Sa oled igavaks muutunud,” öeldi talle. Vale, alatu vale! Printsess on lihtsalt maha rahunenud. Kui see tähendab igavaks muutumist, siis jah – Printsess on igavaks muutunud.