2014 aasta minu blogis

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2014 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The Louvre Museum has 8.5 million visitors per year. This blog was viewed about 350,000 times in 2014. If it were an exhibit at the Louvre Museum, it would take about 15 days for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Advertisements

Kas näeme Malluka ja Merje mudamaadlust Tenerifel? :D

Olin niisama rahulikult internetis, kui Pihiisa mulle Facebooki chatis mainis, et Merje ja Mallukas jälle kaklevad. Kuna ta loeb ka blogisid (mille tõttu me üldse ju tutvusimegi, sest ta luges mu blogi), siis viskasin pilgu peale – ma oleks selle teema nagunii avastanud, sest ma loen mõlemaid blogisid, aga ilmselt veits hiljem.

Mina isiklikult olen mõlemat blogijat ühe korra näinud – Merjet eelmise aasta detsembri alguses (siis kui kolmekesi väljas istumas käisime- Pihiisa, mina ja Merje) ning Mallukat selle aasta novembris, kui ma tema korraldatud iluõhtul käisin.

Ma ütlen ausalt, et neil mõlemal on olnud palju postitusi, kus ma olen mõelnud, et no issand, anna kannatust, aga samas… Ega ma ise ka just ainult roosilõhnalistel teemadel pole kirjutanud.

Praegusel juhul pole oluline isegi see, kes kellele jälle ära panna tahab, vaid see, et tegelikult pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Ma olen vahel lausa mõelnud, et kuna mõlemal on Tenerife reis tulekul, mis kindlasti nõuab piisavalt kulutusi… ja kuna mõlemad teenivad blogiga raha, siis ehk on see kokkumäng, et klikke juurde saada? 😀 Mõelge, kui kaval idee – lepivad Facebookis kokku, et tead, teeme jälle rahvale tsirkust ja leiba, raha paneme tasku ning pärast jälle natukeseks rahu majas 😀 Samas ilmselt see siiski nii ei ole, sest nii palju nad blogiga ikka ei teeni, et see kõik tasuks end ära. Kui summa oleks tuhandates eurodes, siis vbl oleks see veel mõeldav isegi.

Ei, aga tegelikult lugejatele see meeldib – ilmselt istuvad enamik oma arvuti ees ja söövad krõpsu ning mõtlevad, et millal järgmine pauk tuleb. Kuna mul endal on viimasel ajal nii igav ja rahulik elu ning süüa on ka hetkel lademetes, seega lugejana olen ma samasugune 😀 Blogijana ma küll mõtlen, et milleks seda kõike nüüd vaja on, aga noh… Milleks üldse blogisid vaja on? Milleks keegi üldse neid loeb ja miks ma praegu üldse seda kirjutan? Sest mulle meeldib noh. Vahet pole, et mõned mõtlevad, et no krt, Printsess, hea meelega võiksid oma urgu kobida/end oksa tõmmata ning mitte iial enam mitte midagi kirjutada, aga no krt… Ma ei saa ju 😀 Uudishimu pole patt… Või kuidas see ütlus oligi? 😀

Ma lihtsalt loodan südamest, et need kaks teineteist end Tenerifel maha ei löö, sest siis jääks meelelahutust kohe mitme pügala võrra vähemaks. Ehk tuleb mudamaadlus? Polegi ammu blogijate ühisvideoid näinud 😀 Kardo ja Merje peika on siis kohtunikeks 😀

Ehk siis kogu mu postituse mõte oli selles, et ühelt poolt ma mõtlen küll, et appi, miks ühed täiskasvanud naised niimoodi käituma peavad, aga teiselt poolt elan ise ka kaasa – seega kahepalgelisus missugune! 😀

Jah, olen üks uudishimulik blogija – ja topin oma nina sinna, kuhu ma ei peaks, aga mis sa ära teed noh 😀

Debiilsusel ei ole piire (ehk siis lugu sellest, miks peaks keegi väikest last solvama?)

Pole vist suur uudis, et ma vahel loen teiste blogijate Ask.fm-i kasutajaid – ja no sealt leiab ikka tõelisi “pärleid”. Et anonüümselt blogijate suhtes kräppi lendab, teavad vist enamik, aga juhtusin Lipsukese Aski ja pidin pikali kukkuma – milline inimene ütleb kahekuuse lapse kohta kole? Üks asi on tõesti see, kui solvatakse blogijaid ennast (kuigi ka see näitab seda, et endal on midagi korrast ära), aga öelda seda väikse lapse kohta?

Blogijad on täiskasvanud inimesed ja saavad ennast vajadusel kaitsta (mis muidugi ei tähenda seda, et neid peaks sopaga üle valama), lapsed ei saa. Mul küll lapsi ei ole, aga ma kujutan ette, kui pask tunne see võib olla, kui niimoodi öeldakse. Eks lapsevanemad on oma laste suhtes ju eriti emalõvid, seega seda enam.

Kui ka näiteks uudiseid lugeda, siis isegi kõige positiivsema uudise all on alati mingid negatiivsed kommentaarid. See on alati nii. Kui mõni tuntud ja hea eesti laulja esineb kuskil ja sellest kirjutatakse, siis kommentaarides on ikka, et pangu end põlema või see naine/mees ei oska laulda. No see viimane kommentaar on veel enam-vähem, sest maitsed ongi erinevad, aga enamasti lendab midagi väga negatiivset ka sekka.

Kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla, siis üks asi on sõimata blogijat, teine ja kõvasti hullem ning värdjalikum on teha sama lapse kohta. Lapsed on pühad. Ei, ma ei ole mingi eriline ninnunännutaja ning võõraid beebisid nähes ma ei lähe härdaks jne, aga inimesel peab peas ikka päris mitu kruvi logisema, kui niimoodi solvama hakatakse? Mis teil viga on, tegelt ka?

Lugeja kogemus: “Lugu sellest, kuidas ma PUA-ga kohtusin.”

Mulle kirjutas üks lugeja, kes hiljuti puutus kokku ühe eestlasest PUA-ga (kes ei mäleta, siis tegemist on pick-up artistiga, ka minul õnnestus suvel ühe sellise otsa komistada, küll välismaalase, aga siiski). Shaasha (kuna ta kommenteeris mu blogi just sellise hüüdnimega) kogemus oli selline (kiri on muutmata kujul, mille ta mulle saatiski, et ma saaksin selle blogisse üles panna):

Kirjutan nüüd uuesti oma kogemuse 🙂

Jalutasin paar päeva tagasi linnas, kui minu juurde tuli rääkima üks noormees. Küsis midagi stiilis, kas mul on hetk rääkida, ütlesin, et no ikka on. Seejärel uuris, kas ma olen sõbralik tüdruk? Esimese hooga arvasin, et tegu on mingi Emori uuringuga sellest, kui sõbralikud Eesti inimesed on 🙂 Aga siis hakkas rääkima, kuidas ta ikka juba kaugelt vaatas, et tundun tore tüdruk jne jne. Kuna mul tegelikult oli kiire ühele teisele kohtingule (noormehele valetasin küll midagi kokku, et käin apteegist läbi ja lähen koju ära), siis pakkusin välja, et kui ta soovib edasi suhelda, võime numbreid vahetada. Ta andis enda telefoni nr ja ütles, et ma saadaksin sõnumi oma ees- ja perekonnanimega talle SMS-ina. Ma küll ei kuulanud täpselt, miks see vajalik oli, aga see ilmselt pole ka siinkohal oluline.
 
Mõtlesin õhtul veel selle asja peale ning otsustasin temaga ühendust võtta. Saatsin SMSi – küll mitte sellise, mida tema soovis. Samas hakkas ikkagi kahtlane tunduma, et mis mõttes kaine eesti mees tuleb niimoodi lampi tänaval lähenema? 🙂 Kahtlane tundus ka see, et algselt oli ta koos mingi teise tüübiga (pärast selgus, et see wingman siis ilmselt?), aga kui ta minu juurde juttu tuli ajama, siis see teine tüüp läks täiesti omasoodu minema. Sel hetkel meenus see sinu kirjutatud blogipostitus PUA-dest ning kuna ma olen ikkagi paras skeptik, siis otsustasin selle foorumi uuesti üle tšekata. No ei pidanudki kaugelt otsima – noormehed on teinud seal lausa eraldi teema “Otsime Tallinnas Wingmane” vms, kus siis oma eesnimesid ja telefoninr jagatakse. Leidsin ka tema oma kohe üsna algusest ja asi oli selge – tegu on ühe meeleheitel PUA-ga 🙂
 
Two can play this game 😉 Oli täitsa põnev mõelda, et mina tean tema kohta midagi sellist, mida ta üldse ei eeldaks ilmselt, et ma tean. Või tegelikult – oleks päris huvitav teada statistika mõttes, kui paljud naised sellest aru saavad, kellega nende meeste puhul tegu on? Pärast põgusat suhtlemist pakkus ta välja, et saame laupäeval kokku ja lisaks, et pean kaasa võtma 2xA4 paberit. Tundus täitsa huvitav, et mis mängudega mind siis üllatatakse? 😀 Mõtlesin alguses, et lähen kohale ja ei tee teist nägugi, et ma midagi tean. Seda kuni päev enne kohtingut. Kuna siis pakuti üks palju põnevam plaan laupäevaks välja, sain aru, et tegelikult mul ju huvi täielikult selle PUA vastu puudub. Esiteks muidugi see PUA scam, aga teiseks ei olnud ka tema isiksus ja välimus päris see, mis minus suuremat huvi tekitaks, nii palju, kui selle põgusa jutuajamise jooksul selgeks sai. 
 
Kuna tõesti huvi ta vastu oli üsna jahe, et mitte öelda olematu, siis otsustasin, et veedan oma laupäeva tehes midagi kasulikumat ja seetõttu pidin talle ära ütlema. Saatsin talle reedel SMSi “Hei, sorry, mul tekkisid homseks siiski teised plaanid. Aga teinekord äkki?” Aimasin, et sealt tuleb vastu mingi korralik alandamine ja sõimamine, nagu nende “vaimsed juhid ja liidrid” seal foorumis õpetanud on, kuid kus sa sellega, väga lühike ja lakooniline vastus tuli: “Nope.” Ilmselt loodeti selle peale vastuseks, et mida? Saame ikka kokku, mis mõttes ei saa? Kuid vastasin hoopis nii: “Mis mõttes nope? Oleksid pidanud ikka enne korralikult solvama mind jms 🙂 aga edu sulle su mängudes, xxx xxx ;)” (tema kasutajanimi seal foorumis). Siis oli hetk vaikust, ei tea, kas noormees pidas oma “juhtidega” nõu, mida vastata ja kuidas endast siiski “playing it cool” mulje jätta või mis toimus. Ilmselt ka väike üllatus, et keegi tema plaanidest teab ning hiljem vastas ta: “Tarvis, edu sullegi, xxx (minu nimi), tugevat tervist! :D”
 
Ühesõnaga, kui mul alguses tekkis huvi ikkagi kohtama minna, et rohkem teada saada PUA mängudest ja tegevusest, siis tegelikult kadus see huvi sootuks, kui üks normaalsem noormees välja ilmus 😀
 
Siit loo moraal meestele: nende mängudega ei jõua te mitte kuskile, teete end vaid narriks. Ka see antud isend oli seal foorumis kirjeldanud, kuidas tal ikka väga hästi ei lähe, et vaid 2 naist on voodisse saanud vms. Täitsa kahju kohe. Ja naised, kui teile läheneb kesklinna kandis mõni “äge” noormees oma originaalsete pick-up-line’dega, siis tasuks mõelda – kas soovite seda üheöösuhet (+ ilmselt pärast kogemuse täpset kirjeldust seal foorumis) või on see teie jaoks liiga labane, [kuna üsna suure tõenäosusega võib olla tegu PUA-dega]
Minu arust on see labane ja jätab inimesest väga meeleheitel mulje. Selline tunne, nagu mingi mustlaste kogukond, kellest nüüd eemale tuleb hakata hoidma 🙂
Mina ise pole eestlaste PUA-de otsa sattnud (vähemalt ma ei tea, et oleksin), aga kui Shaasha mainis, et ta peaks kohtingule kaks A4 paberit kaasa võtma, tekkis mul huvi, et miks sellist asja vaja on. Küsisin Valijalt, sellelt kanada tüübilt Facebookis, et mis värk selle A4 paberiga on (tema oli siis see tüüp, kelle otsa ma suvel komistasin). Tema ei teadnud sellest ei ööd ega mütsi, aga vastas mulle hoopis niimoodi:
In society there is a lot of pressure put on men, and men’s rights get overlooked. Men are taught to be feminine, and this causes women to loose attraction. Pick up artists help men find girlfriends who were never able to do so. There’s a wrong perception, it’s all about helping men loose their fear of approaching women. It’s about social development, and it’s about changing a geek, who has trouble finding a girl, to changing these anti-social men into more sociable men who can learn how to find a girlfriend.

It’s about learning the social skills that mothers and fathers can’t teach, because if they attempted to, it wouldn’t work and it would be weird.

Need PUA-d on ikka soojad peast 😀 On üsna suur tõenäosus küll, et eesti PUA-d loevad mu blogi, sest sealses foorumis jagati suvel mu postitust -sealt tuli väga palju vaatamisi (küll kinnise teema alt, seega ma ei näinud, mida kirjutati).

Rents on neist ka ühe päris põneva postituse kirjutanud:

 http://rameshwar.wordpress.com/2014/11/14/miks-mind-need-naisterebimise-opetused-narvi-ajavad/

 

Täna me räägime nutmisest (ehk siis lugu sellest, kui pisarad ei tule…)

Nutmine on selline omapärane asi. Milline naine sellega ometi kokku poleks puutunud (no eks mehed puutuvad ka sellega kokku, aga nemad ju nii väga ei tunnista seda)?

Mina olen selline emotsionaalne inimene ning pisarad tulevad mul kergesti, kui ma olen haiget saanud, kellelegi ise oma lollusest haiget teinud vms. Juba lapsena olin ma üks suur piripill, kuigi siis tegin ma seda tihti sellepärast, et oma vanematele närvidele käia (mõtlen siis seda aega, mida ma ise mäletan – ehk kuskil vanuses 5-12 kindlasti kui mitte rohkem). Kuna ma olin pesamuna ja lasteaias ei käinud (vanaema hoidis, kui vanemad tööl olid), siis teada värk ju, et vanaemad ikka hellitavad kasvatamatud jõnglased ära, mida mina suurel määral ka olin. Kui telekast oma lemmiksarja vaadata ei saanud, siis suur jonn lahti! Kui kindlal kellaajal sööma pidin, siis suur jonn lahti! Ainuke, kes mu jonnituuridega iial kaasa ei läinud, oli mu isa. Ema ja vanaema arvasid, et ärgu ma parem pilligu, sest siis on vähemalt vaikus majas, kui ma jälle midagi tahtsin. Need tahtmised olid alati seotud selliste lihtsade asjadega, sest materiaalselt pole ma kunagi midagi nõudnud, kuna ega rahadega kiita ei olnud. Võinoh, eks ma ikka nõudsin, aga seda ei saanud ja kogu lugu.

Et selles mõttes olin ma väiksena üks paras manipulaator. Ja ma teadsin täpselt, et vanaema ja ema puhul saan ma seda rohkem olla kui isa puhul. Ma lihtsalt nutsin kiusu pärast, mul oli tihti suva sellest saatest/sarjast, mis telekast jooksis, aga kuna ma nii pidin oma tahtmise saama, siis sellepärast ma töinasingi. Muidugi nüüd on jube mõelda, et ma käitusin niimoodi kuskil 12-aataselt ka – siis tegin ma seda emaga (vanaema suri, kui ma olin kaheksa-aastane).

Õnneks mingil ajal tuli mõistus rohkem koju, kuigi suur vinguja olin ma edasi, lihtsalt enam ei valanud pisaraid. Et selles mõttes minuga lihtne ei olnud 😀

Päris kibedaid pisaraid olen ma valanud matemaatika pärast. Jah, just nimelt selle õppeaine pärast, mida ma kooliajal tohutult jälestasin. Ma kartsin, et ma ei tee üheksanda klassi lõpueksamitki ära, aga õnneks siiski tegin. Kuigi nädalavahetusel (eksam oli reedel ja vastused pidime saama esmaspäeval) mulle meenus, et ma panin mingi ülesandega nii puusse, seega olin ma nii masenduses, sest arvasin, et sealt lähevad nüüd kõik punktid ja niimoodi ma läbi kukungi. Ma olin lausa nii masenduses, et mu ema helistas klassijuhatajale (tema oli matemaatikaõps) ja küsis, kas neid tulemusi ei saaks varem teada. Õps kinnitas, et ma saan nagunii läbi. Saingi, sain mingi keskmise kolme, nii et päris napikas ei olnud. Ülereageerija olen ma alati olnud 😀

Gümnaasiumis jäin ma matemaatika pärast suvetööle, mis oli puhtalt mu enda lohakus, sest kes see siis viitsis õigel ajal õppida ja asjad korralikult ära teha. Pealegi olin ma põhikoolis viis aastat oma targa pinginaabri peal liugu lasknud, seega olid mul väga suured lüngad matemaatikas sees – gümnaasiumis vahetasin kooli ning sama asi polnud enam võimalik, sest seal oli karmim õpetaja. Küll ma loopisin seda matemaatikaõpikut vastu seina ja olin kindel, et ma nagunii ei tee ära. Tegin ära. Minu puhul ongi tihti see teema, et ma teeksin vajalikud asjad küll ära, kui ma viitsiksin. Matemaatikaga oli aga see asi, et no nii suured lüngad olid sees, et ma oleksin pidanud nii kaugelt nende likvideerimist alustama – ja kes seda viitsis teha! 11-nda lõpus ma küll suvetööle ei jäänud, aga pidin mingeid asju järele vastama, sain isegi mõned tööd neljad, nii et kõik oli siiski õpitav, kui väga tahta. Kuid ma ei tahtnud mitte kunagi 😀

Kui ma selle suvetöö ära tegin, siis ma nutsin õnnest. Kui ma 11-ndas sellest pääsesin, siis ma nutsin ka õnnest, nii et matemaatika pärast olen ma palju pisaraid valanud 😀

Filmid mind eriti nutma ei pane. Olen küll paar korda elus nutnud nende pärast, kuid siiski mitte eriti palju. Näiteks Mehhikos vaatasime lastega “Rohelist miili” ja kui tavaliselt mind see film nutma ei aja, siis seal ma nutsin sellepärast, et kõik lapsed seda tegid. Kui lastega hüvasti jätsin, siis nutsin ka megapalju, poleks iial uskunud, et nii kurb on lahkuda, sest mäletan ju algust, kui ma sinna projekti juurde jõudsin ja mõtlesin, et kuhu ma end segasin…Nii palju lapsi ning kõik räägivad mingis imelikus hispaania keele slängis, millest ma suurt midagi aru ei saanud (kuigi ma juba siis oskasin natuke hispaania keelt).