2014 aasta minu blogis

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2014 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The Louvre Museum has 8.5 million visitors per year. This blog was viewed about 350,000 times in 2014. If it were an exhibit at the Louvre Museum, it would take about 15 days for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Advertisements

Kas näeme Malluka ja Merje mudamaadlust Tenerifel? :D

Olin niisama rahulikult internetis, kui Pihiisa mulle Facebooki chatis mainis, et Merje ja Mallukas jälle kaklevad. Kuna ta loeb ka blogisid (mille tõttu me üldse ju tutvusimegi, sest ta luges mu blogi), siis viskasin pilgu peale – ma oleks selle teema nagunii avastanud, sest ma loen mõlemaid blogisid, aga ilmselt veits hiljem.

Mina isiklikult olen mõlemat blogijat ühe korra näinud – Merjet eelmise aasta detsembri alguses (siis kui kolmekesi väljas istumas käisime- Pihiisa, mina ja Merje) ning Mallukat selle aasta novembris, kui ma tema korraldatud iluõhtul käisin.

Ma ütlen ausalt, et neil mõlemal on olnud palju postitusi, kus ma olen mõelnud, et no issand, anna kannatust, aga samas… Ega ma ise ka just ainult roosilõhnalistel teemadel pole kirjutanud.

Praegusel juhul pole oluline isegi see, kes kellele jälle ära panna tahab, vaid see, et tegelikult pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Ma olen vahel lausa mõelnud, et kuna mõlemal on Tenerife reis tulekul, mis kindlasti nõuab piisavalt kulutusi… ja kuna mõlemad teenivad blogiga raha, siis ehk on see kokkumäng, et klikke juurde saada? 😀 Mõelge, kui kaval idee – lepivad Facebookis kokku, et tead, teeme jälle rahvale tsirkust ja leiba, raha paneme tasku ning pärast jälle natukeseks rahu majas 😀 Samas ilmselt see siiski nii ei ole, sest nii palju nad blogiga ikka ei teeni, et see kõik tasuks end ära. Kui summa oleks tuhandates eurodes, siis vbl oleks see veel mõeldav isegi.

Ei, aga tegelikult lugejatele see meeldib – ilmselt istuvad enamik oma arvuti ees ja söövad krõpsu ning mõtlevad, et millal järgmine pauk tuleb. Kuna mul endal on viimasel ajal nii igav ja rahulik elu ning süüa on ka hetkel lademetes, seega lugejana olen ma samasugune 😀 Blogijana ma küll mõtlen, et milleks seda kõike nüüd vaja on, aga noh… Milleks üldse blogisid vaja on? Milleks keegi üldse neid loeb ja miks ma praegu üldse seda kirjutan? Sest mulle meeldib noh. Vahet pole, et mõned mõtlevad, et no krt, Printsess, hea meelega võiksid oma urgu kobida/end oksa tõmmata ning mitte iial enam mitte midagi kirjutada, aga no krt… Ma ei saa ju 😀 Uudishimu pole patt… Või kuidas see ütlus oligi? 😀

Ma lihtsalt loodan südamest, et need kaks teineteist end Tenerifel maha ei löö, sest siis jääks meelelahutust kohe mitme pügala võrra vähemaks. Ehk tuleb mudamaadlus? Polegi ammu blogijate ühisvideoid näinud 😀 Kardo ja Merje peika on siis kohtunikeks 😀

Ehk siis kogu mu postituse mõte oli selles, et ühelt poolt ma mõtlen küll, et appi, miks ühed täiskasvanud naised niimoodi käituma peavad, aga teiselt poolt elan ise ka kaasa – seega kahepalgelisus missugune! 😀

Jah, olen üks uudishimulik blogija – ja topin oma nina sinna, kuhu ma ei peaks, aga mis sa ära teed noh 😀

Sünnipäeva tähistamine Pihiisaga/ Väga jubedad ja pisaraterohked mälestused Mehhikost…

Eile siis tähistasin oma sünnat Pihiisaga. Kuna ta Tartusse mu sünna tähistamisele tulla ei saanud, siis tähistasime seda minu juures Tallinnas. Ilmselgelt olin ma kahe inimese jaoks liiga palju süüa varunud, seega on mul nii palju toitu alles, et seda ei jõua küll keegi ära süüa. Ma üldse söön viimasel ajal nii vähe, et ise ka ei usu. Mehhikos olles sõin ma ilmselt päevas nii palju, kui ma nüüd söön nädalas. Olgu, see on nüüd natuke liialdatud värk, kuid siiski – isegi mu sõbrannad ütlevad, et kus see on see Jaanika, kellele kohutavalt meeldis süüa? 😀 Mulle kusjuures endiselt meeldib, aga kogused on kõvasti väiksemad, sest nii palju lihtsalt ei jaksa 😀 Ja viimasel ajal olen ma palju alkoholi tarbinud, mis on ka omamoodi, sest vahepeal oli periood, kus ma eriti ei joonud. Eelmisel nädalavahetusel reede öine väljaskäik, laupäevane sünnipäev sõpradega, pühapäeval sugulastega. Ja nüüd eile Pihiisaga istumine, reedel sai  ka natuke veinitatud.

Seoses Pihiisaga üks omamoodi asi ka. Nimelt ta üks sõbranna, keda mina ka tean, olen ühe korra teda näinud (Pihiisa sünnal) arvas mu blogi põhjal, et ehk ma olen Pihiisasse armunud 😀 Kui Pihiisa mulle seda mainis, siis ma ütlesin talle ka, et tead, tüüp, ma täiega respekteerin sind, aga ma pole iial sinusse armunud olnud. Ja samamoodi Pihiisagi – ta pole ka iial minusse armunud olnud. Et selles mõttes jah – naine ja mees saavad ainult sõbrad olla, kuigi mul mõnikord kipuvad need sõprsussuhted ikka boonustega sõpruseks üle minema… Või oot, pigem on ikka nii olnud, et kui see juba läheb boonustega sõpruseks vms üle, siis see läheb suht ruttu – ja kui ei lähe, siis ei lähe kunagi.

 

Ma ei mäleta, kas ma sellest siin kirjutanud olen, aga just siis, kui mina Mehhikos vabatahtlik olin, juhtus seal päris mitu väga kohutavat asja – kogu selle projekti 45-aastase ajaloo jooksul oli vaid üks kord juhtunud seda, et vabatahtlik saadeti minema, see oli nii umbes 10 aastat tagasi (nüüdseks juba 15 siis), kui üks vabatahtlikest armus ühte tolleaegsesse Ipo omanikku (Ipo on lühend Ipoderacist, mis oli selle orbudekodu nimi, kus ma töötasin) – kuna ka omanik vastas tunnetele, siis pidid nad kodurahu huvides mõlemad sealt ära minema. Vähemalt neli aastat tagasi olid nad õnnelikult veel abielus, nüüdseks ma ei tea muidugi, mis neist enam saanud on. Hiljem selliseid sündumusi juhtunud polnud.

Kui mina seal vabatahtlik olin, siis tuli meile üks 18-aastane meessoost vabatahtlik USA-st. Üldiselt oli selle projekti puhul miinimumvanuseks 20 (mina olin just 20 saanud, kui ma Mehhikossse läksin), aga ju siis tehti vahel erandeid. Kuid mitte see pole selle loo juures oluline, vaid see, et üks kord tehti üks suur koosolek, kus mainiti, et see vabatahtlik PEAB kohe oma asjad pakkima ning nii kiiresti kui võimalik, sealt uttu tõmbama. Kuna niimoodi ei saadetud tavaliselt mitte kedagi minema, siis oli ilmselge see, et ta oli millegi jubedaga hakkama saanud. Ja nii oligi- 18-aastane tüüp oli ühele seitsmeaastasele lapsele öelnud, et ta annab talle viis peesot (umbes neli krooni), kui too ühe surnud linnu ära sööb!!!! Ja see poiss võttiski paar ampsu sellest surnust linnust!!!! Pärast seda rääkis see laps sellest õnneks oma juhendajale ning siis tuligi välja, et see värdjast vabatahtlik oli sellise diili välja pakkunud. Poisi enda tervisega õnneks midagi ei juhtunud, aga oleks võinud küll. See tõprast vabatahtlik saadeti õnneks kohe minema, ma ei suuda endiselt uskuda, et keegi üldse midagi sellist teha võis nagu see ameeriklane. Hiljem peeti muidugi pikk loeng sellest, et lapsed ei tohiks selliseid asju kuulda võtta, kuid nad on endised tänavalapsed – ja laps arvab alati, et täiskasvanud teavad paremini.

Teine juhus oli siis, kui ma olin kaks nädalat puhkusel. Umbes kuu aega enne mu puhkust oli Iposse vabatahtlikuks tulnud üks 20-aastane blondiinist ameeriklanna, kes tundus alguses väga tore. Mina läksin puhkusele kuus nädalat enne oma projekti lõppu – ehk siis pärast puhkust jäi mul veel neli nädalat Mehhikos olla. Juba selle kuu jooksul märkasid teised vabatahtlikud, et see noor neiu suhtleb kuidagi väga vabalt ühe 15-aastase projekti lapsega, kes tavaliselt just naisvabatahtlikele üritaski ligi ajada. Siililegi oli selge aga see, et isegi, kui see laps projekti juures oli sinuvanune (mõned olid seal siis 20-aastased nagu minagi, kes olid kohe oma elu peale suundumas), siis ei tohi vabatahtlik IIAL nende tähelepanust välja teha, sest see on reeglitevastane. Ja pealegi, oled sina täiskasvanud, nemad on siiski endised tänavalapsed, kes võivad su proovile panna – ja isegi, kui mõned neist olid juba vanuse poolest ka täiskasvanud, siis see ei loe midagi.

No igal juhul pärast oma kahenädalast puhkust suundusin ma projekti juurde tagasi ja seda naisvabatahtlikku enam polnud. Sain siis teada, et ta oli ühele juhendajale selle sama 15-aastase poisiga väga intiimseid tegevusi tehes vahele jäänud… Siis ma küll mõtlesin, et kus su mõistus oli, neiuke? Väiksematele lastele öeldi, et vabatahtlik pidi perekondlikel põhjustel USA-sse tagasi pöörduma.

Kuid kõige hullem asi, mis kogu selle projekti juures juhtus… Olin selleks ajaks kuus nädalat vabatahtlik olnud, kui meie maja juhendaja võttis kahenädalase puhkuse (juhendajaks oli umbes 155 cm naine, kellel oli uskumatu autoriteet, sest tavaliselt poisid eriti naisi ei kuulanud). Sel ajal oli meiega samas majas veel sakslasest meessoost vabatahtlik – nii et päris üksi ei pidanud ma lastega tegelema – ma olin vabatahtlik majas, kus elasid 12 last vanuses 10-14 (kokku oli projektis 72 last, kes jaotati kuude majja – igas majas siis 12 last). Lisaks saadeti meile appi ka üks nooruk vanemate laste hulgast – seal oli selline teema, et nädalavahetusel jäid kogu projekti juurde kaks täiskasvanud juhendajat ning täiskasvanud lapsed hoidsid silma peal väiksematel. Kuna mina ja see teine vabatahtlik ei pidanud päris üksinda lastega hakkama saama, saadeti meile kaheks nädalaks üks 17-aastane nooruk appi, kes alguses tundus vägagi normaalne.

Ja nagu ikka, said vabatahtlikud nädalavahetusel hinge tõmmata ning me olime projekti juurest eemal. Üks kord ma hilinesin lausa 1,5 tundi, sest nädalavahetuse reis läks pikemaks, aga suurt numbrit sellest ei tehtud, sest tol nädalavahetusel oligi lastega tegelemas see 17-aastane noormees ja lisaks siis veel suurematest lastest keegi teine.

Kui meie juhendaja siis kaks nädalat pärast puhkust tagasi tuli, olime mõlemad teise vabatahtlikuga õnnelikud, sest nüüd saime kergemalt hingata. Kaks meie maja lastest lasid küll projekti juurest jalga, mis tegi meie tuju nukraks, eriti minu, sest üks neist lastest oli just see, kes mulle mu esimesel nädalal endatehtud lumehelbekese kinkis – ja kes üldse minuga väga sõbralik oli.

Ja järsku tahtis juhendaja minu ja teise vabatahtlikuga kahekesi rääkida. Nimelt see laps, kes põgenenud oli, süüdistas seda 17-aastast noormeest, kes meile appi oli saadetud ja ühte teist suuremat last selles, et nad teda vägistanud olid – just siis, kui nad nädalavahetusel meie maja laste eest “hoolt kandsid”.

Kopeerin selle teksti oma tolleaegsest Mehhiko blogist (kuna mul tol ajal täpitähti ei olnud, siis ongi see tekst ilma nendeta, kirjutasin blogi internetikohvikutes või projekti kontoriruumides, sest oma läpakat mul Mehhikos kaasas ei olnud- siis mul ei olnudki läpakat):

See nadal on olnud uks koige raskemaid nadalaid Mehhikos. Ei, mitte koige raskemaid, vaid koige raskem… Just hingelises mottes. Tuju on ikka taiesti ara. Majas on koik rahulik, sest Rocio on tagasi, aga… Juhtus midagi nii ootamatut ja jubedat, mis on koigil Ipoderaci tootajatel tuju alla viinud, absoluutselt koigil.
Nimelt nagu koik teavad, siis Alejandro ja Ruy otsutasid Ipoderacist lahkuda ja kui ma eelmises blogis kirjutasin, et Alejandro suudistas Diegot peksmises, siis ei olnud see asi ainult peksmine. Kui Ignacio ehk luhendatault Nacho(Ipoderaci uks omanikest, peale Paco siis) laks esmaspaeval Alejandrole jarele, oeldi talle, et Alejandro oli teinud avalduse Diego ja Pablo vastu(kes on San José maja elanik nagu Diegogi ja oli sel nadalavahetusel nende jarelvaataja, kui me teiste vabatahtlikega Oaxacas kaisime). Ning asi ei olnud ainult peksmises… Mul laheb ausalt oeldes suda pahaks, kui ma sellele motlen ja kui seda sonadesse panema pean… Nimelt Alejandro suudistus seisnes selles, et Pablo ja Diego olid teda vagistanud… Ma ei tea detaile ega tahagi teada, aga keegi San Pablo maja poistest, kelle nime ei avalikustatud meile, oli Diegole lainud utlema, et vardjas Pablo on midagi nii haiget teinud ja et Diego laheks ja raagiks sellest Yescikale voi kellelegi… Aga see haige vardjas ei lainud raakima, vaid kasutas olukorda ara ja tegi jargmise nadala jooksul sama, mida Pablo tol nadalavahetusel tegi…

Kui ma sellest koigest eile kuulsin, Rocio raakis meile Rafaga, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Rocio sai sellest teada esmaspaeval, aga meile oeldi eile. See oli varahommikul, enne laste kooliminemist ja mina laksin oma tuppa ja lihtsalt nutsin selle tunnikese, mis poistel kooliminekuni jaanud oli. Mul hakkasid peas jooksma varvikillud sellest, et millal Diego midagi nii haiget teha sai, akki oli see just siis, kui ma kontorisse internetti kasutama laksin voi kui ma rahulikult magasin ja naiteks delfiine unes nagin, samas kui… Ning kuigi koigile vabatahtlikele mojus selline asi vaga raskelt, siis meie Rafaga elasime selles majas, kus see koik juhtus… Kuigi Rocio utles, et me ei tohi ennast suudistada, me ei saa kogu aeg koikjal olla, siis kuidas ma ennast tundma peaksin? Kui ma oleksin mingil ajal olnud seal, kus see koik aset leidis voi kui ma oleksin ette nainud, et need kaks sellised haiged sitapead ja vardjad on! Kuigi mitte keegi ei osanud seda neist arvata, mitte keegi. Ning ega Rociogi ennast paremini ei tundnud, sest Alejandro utles oma avalduses, et kui juhendaja ara laheb ja koigepealt saadetakse nadalavahetuseks appi Pablo ja siis Diego, kes tema araolekul midagi sellist teha suudavad. Ning Rocio peas kerkib kusimus:”Aga kui ma ei oleks puhkusele lainud? Kui ma oleksin seda koike ette nainud.”

Koigepealt raakis eile sellest meile Rocio, siis oli vabatahtlike koosolek, kus selle teema vottis ules Nacho ja hiljem kaisid Nacho ja Alma poistega veel raakimas, et mis tapselt juhtus jne… Praeguseks on Diego ja Pablo Ipoderacist valja visatud ja neil on suudistused kaelas ehk neid ootab loodetavasti vaga pikk vanglakaristus. Mina pooldaks sellistele vardjatele surmanuhtlust. Ruy poordub ilmselt Ipoderaci tagasi, aga Alejandro mitte ja see on taiesti arusaadav, miks tema tagasi poorduda ei saa. Kuidas ta saaks parast koike seda siin olla, kui see koik temaga just siin toimus? Tema viidi pealinna, kus ta saab teraapiat, sest seesama asi juhtus temaga juba siis, kui ta veel kovasti vaiksem oli.

Eile ohtul uritasin lugeda, aga vaatasin vaid raamatukaant ning lakke ja motlesin… Enam pisaraid ei valanud, aga hinges oli selline valu, et lausa kipitas. Vaatasin Alejandro kingitud lumehelbekest ja tema Jeesus Kristuse pilti, mille ta mulle andnud oli peas jooksid motted nagu a la: “Kui ma oleksin tookord tunnikese varem Oaxacast tagasi joudnud, kui vardjas Pablo vardjale Diegole toovahetuse ule andis voi kui ma poleks oosel nii suure unega voi kui ma poleks tookord internetti lainud voi…” Ja nii lopmatuseni.

Ma arvan, et nuud ei moodu paevagi, mil ma sellele ei motleks. Ja mul laheb suda pahaks, kui motlen, et istusin need kaks nadalat Diegoga uhes soogilauas voi kui Pabloga vahel koogis koos tootasin. Ma loodan, et need kaks madanevad vanglas. Aga isegi kui see niimoodi on, siis Alejandro elu ei ole enam kunagi sama. Ta oli Ipoderacis neli kuud olnud, ta tuli siia turvalisust leidma ja oma minevikust ule saama, aga mis juhtus? Temaga juhtus seesama, mis temaga juba kunagi juhtunud oli. Ja ta vajab meeletult teraapiat, et sellest ule saada, aga sellisest asjast ei saagi ju kunagi ule saada. Kogu tema tulevik on selliste toprate ja vardjate parast rikutud ja seda igaveseks…

Rocio kusis meilt tana Rafaga uuesti, kuidas me end tunneme. Ja isegi kui ma enam selleparast ei nuta, ei tahenda see, et see asi haiget ei teeks. See teeb krdi haiget ja kogu aeg motlen, et kuidas Alejandrol laheb, kas ta kunagi uldse normaalselt elu elama hakkab. Hetkel seda kirjutades on ka pisarad silmis, sest ikkagi kerkib kogu aeg kusimus, kuidas me seda ikkagi ei marganud… Ja kuigi meile Rafaga oeldakse, et me pole suudi, me ei saa ennast suudistada ja sama oeldakse Rociole ka, siis nad voivad seda miljon korda oelda, siis ikkagi jaab see tunne ju, et kui me oleksime marganud voi tahele pannud jne. Me Rafaga olime ju need kaks nadalat siiski olemas ja poleks kunagi uskunud, et niimoodi minna voib…

Ma ei suuda ega taha sellest enam kirjutada, mitte hetkel. Selline asi teeb ikka nii haiget, et seda ei anna sonadesse panna. Pealegi pean kooki ka toole minema.

Igal juhul ma loodan, et Alejandrol on sellest teraapiast vahemalt mingitki kasu ja ta saab aru, et see, mis temaga juhtunud on, pole tema suu.

Krdi raske on ikka…

Jaa, see oli kõige kohutavam aeg Mehhikos… Ma olin mitu nädalat omadega läbi – ja hiljem ei saanud ma seda lugu ka peast välja, kuigi pisaraid enam ei valanud. Hiljem Diego ja Pablo läksid kinni (tol hetkel, kui see juhtus, olid nad 17-aastased veel ehk siis alaealised). Alejandro oli siis 12 ning ta oli sama kunagi läbi elanud, siis omaenda vanemate poolt. Meil oli seal projekti juures üks 14-aastane laps, kelle ema istus kinni, sest oli omaenda lapse tapnud ( ehk siis selle 14-aastase lapse venna) – ja tegelikult selle lapse vanemad olid hoopis õde-venda, aga see poiss ei teadnud seda.

Tegelikult tahtsin muudest asjadest ka kirjutada, aga hetkel pole enam tuju…

Debiilsusel ei ole piire (ehk siis lugu sellest, miks peaks keegi väikest last solvama?)

Pole vist suur uudis, et ma vahel loen teiste blogijate Ask.fm-i kasutajaid – ja no sealt leiab ikka tõelisi “pärleid”. Et anonüümselt blogijate suhtes kräppi lendab, teavad vist enamik, aga juhtusin Lipsukese Aski ja pidin pikali kukkuma – milline inimene ütleb kahekuuse lapse kohta kole? Üks asi on tõesti see, kui solvatakse blogijaid ennast (kuigi ka see näitab seda, et endal on midagi korrast ära), aga öelda seda väikse lapse kohta?

Blogijad on täiskasvanud inimesed ja saavad ennast vajadusel kaitsta (mis muidugi ei tähenda seda, et neid peaks sopaga üle valama), lapsed ei saa. Mul küll lapsi ei ole, aga ma kujutan ette, kui pask tunne see võib olla, kui niimoodi öeldakse. Eks lapsevanemad on oma laste suhtes ju eriti emalõvid, seega seda enam.

Kui ka näiteks uudiseid lugeda, siis isegi kõige positiivsema uudise all on alati mingid negatiivsed kommentaarid. See on alati nii. Kui mõni tuntud ja hea eesti laulja esineb kuskil ja sellest kirjutatakse, siis kommentaarides on ikka, et pangu end põlema või see naine/mees ei oska laulda. No see viimane kommentaar on veel enam-vähem, sest maitsed ongi erinevad, aga enamasti lendab midagi väga negatiivset ka sekka.

Kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla, siis üks asi on sõimata blogijat, teine ja kõvasti hullem ning värdjalikum on teha sama lapse kohta. Lapsed on pühad. Ei, ma ei ole mingi eriline ninnunännutaja ning võõraid beebisid nähes ma ei lähe härdaks jne, aga inimesel peab peas ikka päris mitu kruvi logisema, kui niimoodi solvama hakatakse? Mis teil viga on, tegelt ka?

Lugeja kogemus: “Lugu sellest, kuidas ma PUA-ga kohtusin.”

Mulle kirjutas üks lugeja, kes hiljuti puutus kokku ühe eestlasest PUA-ga (kes ei mäleta, siis tegemist on pick-up artistiga, ka minul õnnestus suvel ühe sellise otsa komistada, küll välismaalase, aga siiski). Shaasha (kuna ta kommenteeris mu blogi just sellise hüüdnimega) kogemus oli selline (kiri on muutmata kujul, mille ta mulle saatiski, et ma saaksin selle blogisse üles panna):

Kirjutan nüüd uuesti oma kogemuse 🙂

Jalutasin paar päeva tagasi linnas, kui minu juurde tuli rääkima üks noormees. Küsis midagi stiilis, kas mul on hetk rääkida, ütlesin, et no ikka on. Seejärel uuris, kas ma olen sõbralik tüdruk? Esimese hooga arvasin, et tegu on mingi Emori uuringuga sellest, kui sõbralikud Eesti inimesed on 🙂 Aga siis hakkas rääkima, kuidas ta ikka juba kaugelt vaatas, et tundun tore tüdruk jne jne. Kuna mul tegelikult oli kiire ühele teisele kohtingule (noormehele valetasin küll midagi kokku, et käin apteegist läbi ja lähen koju ära), siis pakkusin välja, et kui ta soovib edasi suhelda, võime numbreid vahetada. Ta andis enda telefoni nr ja ütles, et ma saadaksin sõnumi oma ees- ja perekonnanimega talle SMS-ina. Ma küll ei kuulanud täpselt, miks see vajalik oli, aga see ilmselt pole ka siinkohal oluline.
 
Mõtlesin õhtul veel selle asja peale ning otsustasin temaga ühendust võtta. Saatsin SMSi – küll mitte sellise, mida tema soovis. Samas hakkas ikkagi kahtlane tunduma, et mis mõttes kaine eesti mees tuleb niimoodi lampi tänaval lähenema? 🙂 Kahtlane tundus ka see, et algselt oli ta koos mingi teise tüübiga (pärast selgus, et see wingman siis ilmselt?), aga kui ta minu juurde juttu tuli ajama, siis see teine tüüp läks täiesti omasoodu minema. Sel hetkel meenus see sinu kirjutatud blogipostitus PUA-dest ning kuna ma olen ikkagi paras skeptik, siis otsustasin selle foorumi uuesti üle tšekata. No ei pidanudki kaugelt otsima – noormehed on teinud seal lausa eraldi teema “Otsime Tallinnas Wingmane” vms, kus siis oma eesnimesid ja telefoninr jagatakse. Leidsin ka tema oma kohe üsna algusest ja asi oli selge – tegu on ühe meeleheitel PUA-ga 🙂
 
Two can play this game 😉 Oli täitsa põnev mõelda, et mina tean tema kohta midagi sellist, mida ta üldse ei eeldaks ilmselt, et ma tean. Või tegelikult – oleks päris huvitav teada statistika mõttes, kui paljud naised sellest aru saavad, kellega nende meeste puhul tegu on? Pärast põgusat suhtlemist pakkus ta välja, et saame laupäeval kokku ja lisaks, et pean kaasa võtma 2xA4 paberit. Tundus täitsa huvitav, et mis mängudega mind siis üllatatakse? 😀 Mõtlesin alguses, et lähen kohale ja ei tee teist nägugi, et ma midagi tean. Seda kuni päev enne kohtingut. Kuna siis pakuti üks palju põnevam plaan laupäevaks välja, sain aru, et tegelikult mul ju huvi täielikult selle PUA vastu puudub. Esiteks muidugi see PUA scam, aga teiseks ei olnud ka tema isiksus ja välimus päris see, mis minus suuremat huvi tekitaks, nii palju, kui selle põgusa jutuajamise jooksul selgeks sai. 
 
Kuna tõesti huvi ta vastu oli üsna jahe, et mitte öelda olematu, siis otsustasin, et veedan oma laupäeva tehes midagi kasulikumat ja seetõttu pidin talle ära ütlema. Saatsin talle reedel SMSi “Hei, sorry, mul tekkisid homseks siiski teised plaanid. Aga teinekord äkki?” Aimasin, et sealt tuleb vastu mingi korralik alandamine ja sõimamine, nagu nende “vaimsed juhid ja liidrid” seal foorumis õpetanud on, kuid kus sa sellega, väga lühike ja lakooniline vastus tuli: “Nope.” Ilmselt loodeti selle peale vastuseks, et mida? Saame ikka kokku, mis mõttes ei saa? Kuid vastasin hoopis nii: “Mis mõttes nope? Oleksid pidanud ikka enne korralikult solvama mind jms 🙂 aga edu sulle su mängudes, xxx xxx ;)” (tema kasutajanimi seal foorumis). Siis oli hetk vaikust, ei tea, kas noormees pidas oma “juhtidega” nõu, mida vastata ja kuidas endast siiski “playing it cool” mulje jätta või mis toimus. Ilmselt ka väike üllatus, et keegi tema plaanidest teab ning hiljem vastas ta: “Tarvis, edu sullegi, xxx (minu nimi), tugevat tervist! :D”
 
Ühesõnaga, kui mul alguses tekkis huvi ikkagi kohtama minna, et rohkem teada saada PUA mängudest ja tegevusest, siis tegelikult kadus see huvi sootuks, kui üks normaalsem noormees välja ilmus 😀
 
Siit loo moraal meestele: nende mängudega ei jõua te mitte kuskile, teete end vaid narriks. Ka see antud isend oli seal foorumis kirjeldanud, kuidas tal ikka väga hästi ei lähe, et vaid 2 naist on voodisse saanud vms. Täitsa kahju kohe. Ja naised, kui teile läheneb kesklinna kandis mõni “äge” noormees oma originaalsete pick-up-line’dega, siis tasuks mõelda – kas soovite seda üheöösuhet (+ ilmselt pärast kogemuse täpset kirjeldust seal foorumis) või on see teie jaoks liiga labane, [kuna üsna suure tõenäosusega võib olla tegu PUA-dega]
Minu arust on see labane ja jätab inimesest väga meeleheitel mulje. Selline tunne, nagu mingi mustlaste kogukond, kellest nüüd eemale tuleb hakata hoidma 🙂
Mina ise pole eestlaste PUA-de otsa sattnud (vähemalt ma ei tea, et oleksin), aga kui Shaasha mainis, et ta peaks kohtingule kaks A4 paberit kaasa võtma, tekkis mul huvi, et miks sellist asja vaja on. Küsisin Valijalt, sellelt kanada tüübilt Facebookis, et mis värk selle A4 paberiga on (tema oli siis see tüüp, kelle otsa ma suvel komistasin). Tema ei teadnud sellest ei ööd ega mütsi, aga vastas mulle hoopis niimoodi:
In society there is a lot of pressure put on men, and men’s rights get overlooked. Men are taught to be feminine, and this causes women to loose attraction. Pick up artists help men find girlfriends who were never able to do so. There’s a wrong perception, it’s all about helping men loose their fear of approaching women. It’s about social development, and it’s about changing a geek, who has trouble finding a girl, to changing these anti-social men into more sociable men who can learn how to find a girlfriend.

It’s about learning the social skills that mothers and fathers can’t teach, because if they attempted to, it wouldn’t work and it would be weird.

Need PUA-d on ikka soojad peast 😀 On üsna suur tõenäosus küll, et eesti PUA-d loevad mu blogi, sest sealses foorumis jagati suvel mu postitust -sealt tuli väga palju vaatamisi (küll kinnise teema alt, seega ma ei näinud, mida kirjutati).

Rents on neist ka ühe päris põneva postituse kirjutanud:

 http://rameshwar.wordpress.com/2014/11/14/miks-mind-need-naisterebimise-opetused-narvi-ajavad/

 

Täna me räägime nutmisest (ehk siis lugu sellest, kui pisarad ei tule…)

Nutmine on selline omapärane asi. Milline naine sellega ometi kokku poleks puutunud (no eks mehed puutuvad ka sellega kokku, aga nemad ju nii väga ei tunnista seda)?

Mina olen selline emotsionaalne inimene ning pisarad tulevad mul kergesti, kui ma olen haiget saanud, kellelegi ise oma lollusest haiget teinud vms. Juba lapsena olin ma üks suur piripill, kuigi siis tegin ma seda tihti sellepärast, et oma vanematele närvidele käia (mõtlen siis seda aega, mida ma ise mäletan – ehk kuskil vanuses 5-12 kindlasti kui mitte rohkem). Kuna ma olin pesamuna ja lasteaias ei käinud (vanaema hoidis, kui vanemad tööl olid), siis teada värk ju, et vanaemad ikka hellitavad kasvatamatud jõnglased ära, mida mina suurel määral ka olin. Kui telekast oma lemmiksarja vaadata ei saanud, siis suur jonn lahti! Kui kindlal kellaajal sööma pidin, siis suur jonn lahti! Ainuke, kes mu jonnituuridega iial kaasa ei läinud, oli mu isa. Ema ja vanaema arvasid, et ärgu ma parem pilligu, sest siis on vähemalt vaikus majas, kui ma jälle midagi tahtsin. Need tahtmised olid alati seotud selliste lihtsade asjadega, sest materiaalselt pole ma kunagi midagi nõudnud, kuna ega rahadega kiita ei olnud. Võinoh, eks ma ikka nõudsin, aga seda ei saanud ja kogu lugu.

Et selles mõttes olin ma väiksena üks paras manipulaator. Ja ma teadsin täpselt, et vanaema ja ema puhul saan ma seda rohkem olla kui isa puhul. Ma lihtsalt nutsin kiusu pärast, mul oli tihti suva sellest saatest/sarjast, mis telekast jooksis, aga kuna ma nii pidin oma tahtmise saama, siis sellepärast ma töinasingi. Muidugi nüüd on jube mõelda, et ma käitusin niimoodi kuskil 12-aataselt ka – siis tegin ma seda emaga (vanaema suri, kui ma olin kaheksa-aastane).

Õnneks mingil ajal tuli mõistus rohkem koju, kuigi suur vinguja olin ma edasi, lihtsalt enam ei valanud pisaraid. Et selles mõttes minuga lihtne ei olnud 😀

Päris kibedaid pisaraid olen ma valanud matemaatika pärast. Jah, just nimelt selle õppeaine pärast, mida ma kooliajal tohutult jälestasin. Ma kartsin, et ma ei tee üheksanda klassi lõpueksamitki ära, aga õnneks siiski tegin. Kuigi nädalavahetusel (eksam oli reedel ja vastused pidime saama esmaspäeval) mulle meenus, et ma panin mingi ülesandega nii puusse, seega olin ma nii masenduses, sest arvasin, et sealt lähevad nüüd kõik punktid ja niimoodi ma läbi kukungi. Ma olin lausa nii masenduses, et mu ema helistas klassijuhatajale (tema oli matemaatikaõps) ja küsis, kas neid tulemusi ei saaks varem teada. Õps kinnitas, et ma saan nagunii läbi. Saingi, sain mingi keskmise kolme, nii et päris napikas ei olnud. Ülereageerija olen ma alati olnud 😀

Gümnaasiumis jäin ma matemaatika pärast suvetööle, mis oli puhtalt mu enda lohakus, sest kes see siis viitsis õigel ajal õppida ja asjad korralikult ära teha. Pealegi olin ma põhikoolis viis aastat oma targa pinginaabri peal liugu lasknud, seega olid mul väga suured lüngad matemaatikas sees – gümnaasiumis vahetasin kooli ning sama asi polnud enam võimalik, sest seal oli karmim õpetaja. Küll ma loopisin seda matemaatikaõpikut vastu seina ja olin kindel, et ma nagunii ei tee ära. Tegin ära. Minu puhul ongi tihti see teema, et ma teeksin vajalikud asjad küll ära, kui ma viitsiksin. Matemaatikaga oli aga see asi, et no nii suured lüngad olid sees, et ma oleksin pidanud nii kaugelt nende likvideerimist alustama – ja kes seda viitsis teha! 11-nda lõpus ma küll suvetööle ei jäänud, aga pidin mingeid asju järele vastama, sain isegi mõned tööd neljad, nii et kõik oli siiski õpitav, kui väga tahta. Kuid ma ei tahtnud mitte kunagi 😀

Kui ma selle suvetöö ära tegin, siis ma nutsin õnnest. Kui ma 11-ndas sellest pääsesin, siis ma nutsin ka õnnest, nii et matemaatika pärast olen ma palju pisaraid valanud 😀

Filmid mind eriti nutma ei pane. Olen küll paar korda elus nutnud nende pärast, kuid siiski mitte eriti palju. Näiteks Mehhikos vaatasime lastega “Rohelist miili” ja kui tavaliselt mind see film nutma ei aja, siis seal ma nutsin sellepärast, et kõik lapsed seda tegid. Kui lastega hüvasti jätsin, siis nutsin ka megapalju, poleks iial uskunud, et nii kurb on lahkuda, sest mäletan ju algust, kui ma sinna projekti juurde jõudsin ja mõtlesin, et kuhu ma end segasin…Nii palju lapsi ning kõik räägivad mingis imelikus hispaania keele slängis, millest ma suurt midagi aru ei saanud (kuigi ma juba siis oskasin natuke hispaania keelt).

 

Lugu sellest, kuidas Printsess geiklubis käis / Blogimisest, kriitikast ja sellest, kuidas endale paks nahk kasvatada…

Ma käisin nädalavahetusel üle pika aja peol. Kuna Truu (mu geisõber) oli üle pika aja Eestis ja mul oli vaba õhtu, siis käisime väljas. Lisaks oli temaga kaasas üks sõbranna (kes on hetero) ning hiljem liitusid meiega veel mõned inimesed.

Jalad viisid meid geiklubisse, kus ma varemgi ühe korra käinud olen. Siis oli aasta 2011 ning maruhea retromuusika tuli, nüüd lubati küll eesti muusikat, aga seda tuli siiski maruvähe. Tore oli sellegipoolest, kuigi ma polnud nii ammu tantsimas käinud, et ma isegi ei mäleta viimast korda(vist oli juulis?). Enamasti siiski istusime niisama ning ajasime juttu. Laval üritas üks neiu meeste tähelepanu võita ning tegi postitantsu (mitte mina! :D), aga talle vist hiljem meenus, mis klubiga tegemist, seega see oli üpris ebaõnnestunud ettevõtmine. Kui hiljem üks noormees samamoodi tegi, siis sai ta endale kõigi meeste pilgud, kes parasjagu tantsisid.

Krt, need geimehed on ikka päris kenad 😀 Kui ma ühe tüübi kohta seda Truule mainisin, siis ta ütles, et mul on kohutav maitse. Nojah, noormees oli lokilammas ja teine seksikas samast seltskonnast oli hoopis kiilakas (ja nad olid paar ilmselt, vähemalt tundus). Tegelikult käivad geiklubides ka väga paljud heterod (küll naised rohkem vist), seega otsekohesus on seal asja võti – aga nende meeste puhul oli aru saada, et tegemist on geidega. Ja paljud on biseksuaalid ka, kuigi Truu arvates on biseksuaalid pigem otsustusvõimetud, kes rohkem kalduvad siiski geide või lesbide poole. Kui ma korraks lauda üksi jäin, siis hakkas mingi naine minuga vestlema, vastasin viisakalt küll, hiljem tulid Truu ning ülejäänud seltskond tagasi.

Hästi tore õhtu oli, algas tequilaga, mis seekord mind ära ei kamminudki. Mulle üldiselt tequila ei meeldi, sest see kammib mind tavaliselt nii ära – ja kui kunagi oli päris vinge niimoodi pidu panna, et hommikuks oli megapaha olla, siis nüüd on sellised korrad väga harvaks jäänud. Kuigi peol olime just täpselt nii kaua, kui pidu kestis, sest tore oli. Truu on ikka tõeline tantsukunn nagunii, on seda alati olnud 😀 Ja ülejäänud seltskond oli ka vahva ning nalja sai kogu õhtu jooksul.

Kui nüüd blogindusest rääkida, siis viimasel ajal on beebiblogide puhul nagu kaks leeri tekkinud – need, kelle arvates on okei end natuke vabamalt tunda, kui naine on äsja sünnitanud ( a la mitu päeva ühte särki kanda jne) ning teine leer, kes arvavad, et naine peab alati naiseks jääma ning laps ei vabanda selliseid asju. Ma ei mäleta, kelle Ask-is ma lugesin mingi lugeja arvamust (vist Marina?), et teatuid blogijaid tuuakse noortele heaks eeskujuks ning need ülejäänud on siis halvaks eeskujuks.

Kuna ma ise loen nii palju erinevaid blogisid, siis mulle just see meeldibki, et kõigil on oma nägu. Kes on tasukaalukamad, kes mitte. Kui ma loeksin ainult skandaalseid blogisid, siis mul hakkaks igav. Või kui ma loeksin ainult tasakaalukaid blogisid, siis mul hakkaks samuti igav. Lisaks sellele, et ma olen blogija, olen ma ka lugeja.

Ma ei ole blogimaailmas tegelikult nii väga uus inimene, samas ma ei ole ka väga vana kala (näiteks võrreldes Rentsi või Merjega), aga just viimasel ajal on see võimuvõitlus kuidagi eriti märgatavaks läinud. Tean ju omast käest, et alati on nendel postitustel rohkem lugejaid, kui blogija elus toimub mingi draama või skandaal ( a la kui ma Romantikuga lahku läksin olid lugejanumbrid laes või kui Henry mu isiku paljastas). Kui ma kirjutasin, et olen Võrratusse megaarmunud, siis kõik olid, et appi, Printsess, miks sa sellist jama ajad. Lugeja seisukohalt oli see igav, sest minu blogi sai alguse ju sel ajal, kui ma tõesti mitmel rindel sebisin. Alguses olin ma anonüümne ning siis oli veel eriti hea kirjutada. Ja alateadlikult on mu kirjutamine natuke ikka muutunud, anonüümsena kirjutasin ma avameelsemalt, ma tean seda. Ja nüüd olen ma lugemise mõttes igavamaks läinud, sest ma hoian deitimise mõttes madalat profiili.

Nagu AbFab mu mingi postituse all kommenteeris, et ma oleksin päris rikas naine, kui saaksin iga enda välimuse kohta öeldud kommentaari kohta raha -vahet pole siis kas positiivse või negatiivse. Kui ma võtaks seda negatiivset kõike südamesse, siis ma nutaks ammu voodi all ega tahaks sealt mitte kunagi välja tulla.

On inimesed, kes suudavad mind endast välja viia. Need on inimesed, keda ma isiklikult tean ja kellest ma hoolin. Ja ka sellisel juhul peavad nad piisavalt osavad olema. Anonüümsed kommenteerijad seda ei suuda, sest on ju marumugav oma kodus ebaviisakaid kommentaare vorpida – et ainult enda päev paremaks läheks. Kui see vaid ka nii oleks, siis oleks ju tore, aga teada värk, et hiljem on ikka sama pask olla. See on ärapanemise efekt – et ehk mul endal hakkab ka parem olla pärast seda.

Kui see viimane peaks paika, siis peaks üks pensionär juba paradiisis elama ning iga päev Margaritasid jooma 😀 Ta on küll paar korda mu blogi kommenteerinud, aga üldiselt sajatab igal pool mujal. Kui sa oled kellegi jaoks juba kinnisideeks muutunud ning sa ei tea teda isiklikult, siis peab see inimene peast ikka päris soe olema. Ja ometi tahab ta mu eluga nii kursis olla, et on mu blogi endale pähe õppinud ning teab iga viimastki sõna, mida ma saates öelnud olen või ei ole.

Ega alguses lõi ka minul see jalad alt ära, minul, kes ma olin saanud selle blogi eest piisavalt kriitikat – ma arvasin, et mul on piisavalt paks nahk. Mida aeg edasi läks, seda rohkem ma sain aru, et mul on sellest inimesest hoopis kahju. Kui ühes inimeses on nii palju negatiivsest energiat (ja ta ei materda mitte ainult mind, vaid väga paljusid teisi ka, mind vbl lihtsalt sellepärast natuke rohkem, et tema meelest elan ma patust elu jne – aga selle kohta on teadagi ütlus, et tavaliselt on inimestele pinnuks perses just need aspektid, mis ka enda puhul häirivad või häirisid… Nii et kes teab, mis elu see “ülikorralik” pensionär nooruses elas, aga lihtsalt siis ei saanud seda nii vabalt teha nagu mina praegu ju – ja jumal hoidku selle eest, on mul veel jultumust sellest veel täiesti avalikult kirjutada!), siis peab see eluke ikka väga nukker olema.

Lugejatele ütleks nii palju, et blogijad ei pea mingiks eeskujuks olema. Et keegi endale mingi blogija halvaks või heaks eeskujuks võtab, on selle inimese enda probleem. Mina ropendan ka vahel, ka siin blogis (kuigi viimasel ajal vist vähem). Sest mõnikord on see täiesti õigustatud ning on just vajalik, et oma emotsioone väljendada.

On loogiline, et blogijad ise võtavad oma blogisid marutõsiselt, aga lugejad peaksid neid vabamalt võtma. Sest tegelikult see, mida te blogis loete, on ainult üks osa blogija elust. Selleks, et üldse mingit paremat ülevaadet saada, peaks blogijat isiklikult tundma. Sest kuigi blogijad jäävad kirjutades iseendaks, siis inimesed loevad välja sealt just seda, mida nad ise tahavad.

Aga kuidas siis endale paks nahk kasvatada? Tegelikult on see ülimalt lihtne – tuleb lihtsalt ette kujutada, kuidas need vihased anonüümsed kommenteerijad istuvad oma arvuti ees… ja kuidas nad siis selle kommentaari ära panevad ning tunnevad end maruhästi, umbes paariks minutiks. Ja siis nad tunnevad seda nõmedat tunnet, et miks nad jälle selle inimese blogi loevad või kommenteerivad, keda ma nii väga vihkavad, aga ometi peavad nad siia jälle tagasi tulema. See on nende jaoks nagu haigus, millest nad lahti ei saa. Ja sellised inimesed vihkavad, kui neid haletseda. Ja mina just seda teengi 🙂 See kujutluspilt, kuidas nad paksude põskedega (minu kujutluses on neil paksud põsed :D) nii väga su tegusid jälgida tahavad, et neil endal on vererõhk ammu laes ning süda lööb miljon lööki minutis – see on kõige parem asi! Kui ma oskaksin joonistada, siis ma joonistaksin, millisena ma neid anonüümseid sapipritsijaid ette kujutan 🙂 Peabki ühelt tuttavalt uurima, kes oskab joonistada, siis paneks selle pildi ehk blogisse ka 😀