Raamatusoovitus: “Ladina rahva seas”/ Laupäev Suurel Munamäel ja Ööbikuorus/ Pildid :)

Ja ongi puhkus läbi! No esmaspäeval saab tegelikult läbi, aga nädalavahetust mina nagunii eriti puhkuseks ei arvesta, sest need on nagunii vabad ju. Alles nagu algas see puhkus, aga juba läbi. Arvata võis, et just puhkus läheb eriti kiiresti!

Siinkohal soovitan teile ühte raamatut – pealkiri on “Ladina rahva seas” – räägib eestlastest, kes elavad Argentiinas (jah, ma tean, et millegipärast on viimasel ajal kombeks kirjutada Argentiina ühe i-ga, aga mulle see variant ei istu. Mõlemad peaksid olema lubatud, aga mina eelistan kahe i-ga varianti). Raamatu autor Aivar Jürgenson ongi kõige rohkem luubi alla võtnud need eestlased, kes nüüdseks elavad Argentiinas, paljud neist emigreerusid II maailmasõja ajal. Siis olid nad lapsed ning nende mälestused on ka nüüd juba tuhmumas. Raamatus tuuaksegi ära ka see kurb tõsiasi, et nende järeltulijad kahjuks enam eesti keelt ei oska, sest eestlased abiellusid kohalikega ning hakkasid ka oma lastega ainult hispaania keeles rääkima. Lisaks on raamatus väga palju muid põnevaid fakte – näiteks, millal esimesed eestlased üldse Argentiinasse jõudsid jne! Ma üldiselt ei ole selliste ajalooliste raamatute fänn, aga see mulle küll meeldib 🙂 Aga ilmselt on asi ka selles, et mulle meeldib kõik, mis vähegi hispaania keelega seostub 😀

Me läksime hoopis sõbranna ja tema kallima ning veel ühe teise sõbrannaga Suurele Munamäele! Ma ausalt ei mäleta enam, millal ma Suure Munamäe vaatetornis viimati käisin, aga see oli väga ammu. Pärast seda käisime Ööbikuoru vaatetornis ja Hinni Kanjonis – selle viimase olemasolust polnud ma enne kusjuures kuulnudki. Hiljem tahtsime Võrru sööma minna, aga kuna seal toimus mingi laat või üritus, siis olid söögikohtades hiigeljärjekorrad. Kuna Tartusse tagasi ka veel minna ei tahtnud, siis tahtsime hoopis Põlvamaa parimasse pitsakohta (või pigem üldiselt parimasse Põlvamaa söögikohta) Pizza Olive´i sööma minna. Kuna ka see koht on suviti ülipopulaarne –  lisaks hakkasid nad suhteliselt ruttu sulgema, siis jäi see variant samuti ära. Läksime hoopis Põlvasse Jäägri pubisse sööma, seal ei olnud nii pikka ootejärjekorda ja toidud olid ka täiesti maitsvad 🙂 

Minnes mängisime autos ASK-i – selliste küsimustega saab isegi neist inimestest palju rohkem teada, kelle puhul sa arvad, et sa tead neist nagunii juba väga palju 😀 Lõpuks läks jutt selleni, et päris hull oleks selline olukord, kui näiteks tulevikus tahaksid lapsed tegeleda selliste hobidega, mis nõuavad ikka päris parajalt raha. Näiteks ratsutamine, tennis, iluuisutamine või rallisport vms. Et kui oleks näiteks kaks last ja üks tahab tegeleda ratsutamisega ja teine rallispordiga, siis peaks vanematel küll rahakott puuga seljas olema alguses. Sest hiljem võib muidugi olla, et sponsorid jne toetavad, aga selleks peab inimene end ju selles valdkonnas enne tõestama. Ma viskasingi nalja, et sellisel juhul peaks juba praegu koguma hakkama ja kui hiljem tuleb välja, et laps tahab ikka tavaliste asjadega tegeleda, siis saab selle raha kuhugi mujale panna 😀

Lõpetuseks siis niisama mõned pildid tänasest päevakesest 🙂

Suure Munemäe vaatetornis 🙂 Oleks saanud ka liftiga üles minna, aga me läksime siiski jala. Ütlen ausalt, et ülesse jõudes olin ikka päris läbi omadega! See on see, kui trenni eriti ei tee.

 

Ööbikuoru vaatetornis. Käisin seal viimati aastal 2007, kui mu õde abiellus, üks vahepeatus pulmade ajal oli just nimelt see koht (kuna lõppsihtkohaks oli Rõuge, kus pulmasööming aset leidis). Seda ma aga ei mäletanud, et seal nii läbipaistev jalgealune oli – alla vaadata oli väga jube 😀 Edit: Sain teada, et vana vaatetorn lagunes ära ja see on uus. Siis on vist loogiline, miks mulle see vaatetorn nii võõras tundus, kuigi teadsin, et olen käinud ju. Käisin vana vaatetorni otsas hoopiski!

Maagiline ja salapäraselt peidetud Hinni Kanjon 🙂

Hinni Kanjon vol 2

Põlva ja Tartu vahepeal sai niisama pilte klõpsitud! (ehk siis teel koju)

🙂

Tahtsin suvalisi hüppeid teha…

Aga ei tulnud välja! 😀

😀

Nagu mängiks keksu!

On olnud hea päev! 🙂

Kusjuures see on tõsi, et ma naeratan harva hammastega. See on üks neist vähestest kordadest, kus ma seda teen 🙂

Pilt vol miljon! 😀

Lõpetuseks pilt, mis on tehtud nädala alguses Anne kanali juures. 

 

 

Advertisements

Youtube soovitus: Luisito Comunica :)

Ma olen vist kirjutanud ka, et youtuberid avastasin ma enda jaoks üsna hiljuti. Ma jälgin mõnesid eestlasi (kuid üldiselt siiski pigem vähe), kuid minu lemmikud on mehhiko youtuberid. Hiljuti avastasin enda jaoks veel ühe pärli – seega see konkreetne postitus on pigem neile, kes hispaania keelt oskavad, sest juttu tuleb ühest mehhiklasest, kes teeb superägedaid videoid!

Luisito Comunica (eesti keeles Luisito suhtleb – Luisito on tuletatud nimest Luis – nimelt on hispaaniakeelsetes riikides väga tavapärane igasuguseid nimesid hellitavalt pikendada. seda tehakse peaaegu iga nime puhul – ju sellepärast on Luis seda ka enda youtube kasutaja puhul teinud) on 26-aastane mehhiklane, kes alustas Youtubega kuskil viis-kuus aastat tagasi, aga alguses ei olnud ta üldse nii populaarne. Nüüdseks on ta kogunud üle seitsme miljoni jälgija ning oma videote eest saab ta piisavalt raha, et muud tööd ta tegema ei peagi. Lisaks sellele pakutakse talle tihti erinevaid reise mujale maailmas, mida tema siis oma videotes teistele tutvustab (vahel sõidab ta küll oma kuludega, aga kuna ta Youtube kanal toob talle piisavalt sisse, siis see võimaldab talle sellist elustiili).  Kui võrrelda kunagist Luisi, kes tegi pigem selliseid omapäraseid küsitlusi tänaval – a la, mis su lemmikpoos on ja mis sind meeste/naiste juures närvi ajab ning mis sulle seksis ei meeldi jne, siis nüüdseks on Luis kõvasti edasi arenenud. Tema videotes võib näha väga palju kohalikku Mehhiko eluolu, mida ta kajastab siis, kui ta parasjagu kodumaal on. Lisaks sellele reisib ta mujal ringi ja võrdleb igasuguseid erinevad aspekte – hotelle, lennukite ja rongide puhul esimest ja turistiklassi, sööki, hindu jne.

Mina avastasin ta umbes nädalake tagasi ja olen olnud sellest kõigest lummatud. Esimene video, mille ma ära vaatasin, rääkis Luisi muljetest Venezuelast, mis on praeguseks suht pekkis riik omadega – paljudes poodides saab süüa osta vaid talongidega ning ka kogus on riigi poolt täpselt ära määratletud. Caracas ehk Venezuela pealinn on maailmas ohtilikkuselt teine linn ning igasugused röövimised on seal vägagi tavalised. Ka Mexico Citys tuleb seda ette, aga võrreldes Caracasega kõvasti vähem. Luis siis küsitleski inimesi tänavalt ja peaaegu kõik ütlesid, et selline päise päeva ajal röövimine on täiesti tavaline asi. Ka Luisi endaga juhtus see Caracases, kuigi ta veetis seal lühikest aega. Õnneks temaga midagi hullu ei juhtunud, jäi lihtsalt oma maisest varast ilma, füüsiliselt kallale ei tuldud. Kuid sellistel puhkudel ei tohiks nagunii vastupanu osutada, sest vastasel juhul võidakse sind relvaga tulistada või noaga rünnata. Venezuelas on see nii tavaline asi, et pigem oled sa täielik erand, kui sinuga seda kordagi juhtunud pole.

Luisi populaarsus ja üleüldine positiivne suhtumine temasse tulenebki sellest, et ta suudab nii vahetult anda edasi erinevate inimeste eluolu. Näiteks Mexico Citys käis ta ekstra ühes piirkonnas, kus inimestel pole vett ega elektrit ning tegi nendega intervjuu. Ta ei anna oma videotes kunagi hinnanguid inimeste elule, vaid kajastabki neid just nii, nagu need reaalselt on(veedabki näiteks ühe päeva koos eksvangiga, suvalise tacomüüjaga, metroodes müüvate inimestega jne – ehk siis kujutabki mehhiklaste lihtsat elu just nii, nagu see tegelikult on). Ma vaatasin ühte tema algusaegade videot, kus tal täitus 100 000 jälgijat ning kus ta veel sellist üldsuse poolehoidu võitnud polnud – paljud soovitasid tal aastal 2012 videote tegemine lõpetada, sest ta ei meeldinud kellelegi eriti. Nüüd, viis aastat hiljem, on selle sama video all kommentaarid hoopis teistsugused – ehk siis kõik ütlevad, et sellised inimesed tegid suure vea, kes omal ajal niimoodi kommenteerisid.

Miks ta mulle nii palju meeldib? Lisaks sellele, et ma jumaldan Mehhikos kõneldavat hispaania keelt ja mehhiko kultuuri ning eluolu, mida ta paljudes oma videotes meile edastab, meeldivad mulle tema igasugused reisireportaažid ja võrdlused erinevate aspektide puhul. Minu meelest sobiks ta ülihästi ajakirjanikuks, sest ta teeb seda kõvasti paremini kui need, kellel tavaliselt selline tiitel juba olemas on.

Lõpetuseks mõned Luisito Comunica videod siis:

Selles konkreetses videos räägib Luis sellest, milline on kiirtoit Hiinas.

Siin toob ta välja need erinevused, mis vahe tekib rongiga sõites siis, kui sa sõidad turistiklassis või esimeses klassis.

Luis teeb palju koostööd ka Googlega – seega töötas ta ühe päeva lausa niimoodi, et ta sai uusi piirkondi Google Mapsi jaoks üles pildistada. Selles videos näebki täpsemalt ära, kui rasket varustust selle jaoks peab seljas kandma, mitu kaamerat seda kõike filmib jne.

Seda video ma enne mainisin ka, just siin räägib Luis sellest Mexico City kogukonnast, kelleni elekter ega vesi veel ei jõua. Eks Mehhiko maapiirkondades tuleb seda kõvasti rohkem ette, aga pealinnas sees konkreetselt seda nii palju ei ole. Tehaksegi juttu ühest konkreetsest piirkonnast, kuhu ühistransport ei sõida, kus elektrit ega vett pole – ja kuigi lubatakse, et varsti see olukord muutub, siis niimoodi see kahjuks ei ole. Tegelikult just selliste videote näol ongi Luis inimeste südamed võitnud, sest ta annab edasi just nimelt selle, millega mehhiklased kogu aeg rinda peavad pistma – seda siis täiesti vahetul moel.

Midagi ka natuke vanemast Luisist – aastal 2013 tegi ta veel selliseid videoid, kus ta tänavatelt küsis inimeste arvamusi igasugustel teemadel (päris tihti ka väga piinlikel teemadel). Siin konkreetselt tahab ta teada, millal ja kuidas inimestel esimene seksuaalvahekord aset leidis. Nüüd ta enam sellistele teemadele ei keskendu – on neid, kes igatsevaid selliseid videoid taga, on ka neid, kes arvavad, et Luis on nüüd palju rohkem arenenud ega pea enam sellisele jamale end pühendama.

Selles videos räägib ta oma reisist Brasiiliasse – täpsemalt siis Rio de Janeirosse.

Luis toob selles videos välja kahe erineva lennuliini negatiivsed ja positiivsed omadused – üks neist USA ja teine Mehhiko oma (ühega ta lendas sihtkohta, teisega lendas koju tagasi). Mehhiko oma võitis ülekaalukalt, sest pakkus isegi natuke odavama hinna eest palju paremat teenindust ning süüa pardal (lisaks oli võimalus enda ees väikest teleekraani jälgida, mida USA lennufirma puhul ei saanud). Ta mainib ära ka selle, et ükski lennufirma ei maksnud talle selle video eest.

Selles videos on luubi alla võetud ühistransport Venezuelas.

Luis loebki selles 2012-ndal aastal tehtud videos negatiivseid kommentaare enda kohta ette. Siis ei aimanud veel ei tema ise ega ka keegi teine, et viie aasta pärast on ta üks populaarsemaid ja armastatumaid youtubereid Mehhikos. Mingi kommentaar oli ka seal alla, et kui vaatad seda videot aastal 2017, kus kõik Luisi jumaldavad. Ajaga võib palju muutuda! Eks ta saab nüüd ka natuke heiti (kui nii palju jälgijaid on, siis ei saa vist loota, et sa päris kõigile meeldid), aga kui ma tema uuemate videote all kommentaare loen, siis on valdav enamus siiski vägagi positiivsed ning pigem mainitaksegi seda, et Luis on parim hispaaniakeelne youtuber. Ma ise arvan ka seda kusjuures 🙂

See oli esimene video, mida ma temalt vaatasin. Siin Luis kõnnibki Caracase tänavatel Venezuelas ning saabki aru, et sealne olukord ongi nii niru, et leivajärjekorrad on meeletud – ning see võib üldse lõppeda enne ära, kui see sinuni jõuab. Põhimõtteliselt nagu meil nõukaajal, aga isegi veel hullem.

Kuna ma alles avastasin Luisi huvitavad teemad, siis mul on nii paljud videod veel nägemata, aga tema puhul vaatan ma kõiki, sest see sisu on lihtsalt nii huvitav. Seega kõigile hispaania keele oskajatele ma kohe kindlasti soovitan teda jälgima hakata! 🙂

Millisel juhul ei ole YOLO-suhtumine mõeldav?

Mõnikord loed kellegi postitust ja saad kohe aru, kui õigesti on keegi mõned asjad ikka kirja pannud. Hetkel räägin siis sellest Rentsi postitusest, kus on väga hästi lahti seletatud, miks ei peaks lastele sellist rämpsu söögiks andma, nagu mõned blogijad seda teevad.

Mina leian ka, et kaheaastasele lapsele ei ole päris õige sellist jama sisse sööta. Jah, ma tean, et ma ise söön küll vahel krõpsu ja muud rämpstoitu, aga siinkohal ongi üks suur ja oluline erinevus – ma olen täiskasvanud. See muidugi ei tähenda seda, et see nüüd tervislikum oleks, aga ma teen oma otsused ise. Laps ei tee neid ise, tema eest otsustab keegi teine – ehk siis lapsevanem. Ma ei arva seda, et lapsi peaks klaaskarbis kasvatatama ja kogu aeg kõike keelama või varjama, aga no kammoon – üks asi on see, kui 10-aastane vahel harva krõpsu sööb, teine ja hoopis erinev on see, kui seda kaheaastasele lahkelt pakutakse. Eriti juhul, kui on teada, et pere naispool on kolmveerand oma elust või isegi veel rohkem võidelnud ülekaaluga, siis on ju suht tõenäoline, et last võib sama saatus ees oodata. Kas juba sellepärast ei peaks vähemalt mõtlema, et ehk ei peaks sellele ise nii agaralt kaasa aitama?

Mina enda varajasest lapsepõlvest ei mäleta, et oleksin üldse krõpsu saanud. Kuid siinkohal oligi pigem asi selles, et me olime nii vaesed, et isegi söögiraha nappis – seega muudest asjadest polnud mõtet unistadagi. Mis ei ole muidugi absoluutselt täisväärtuslikum elumudel, sest äärmused on alati halvad. Hiljem, kui ehk mingi taskuraha tekkis, siis sai muidugi nänni ostetud, vahel ka krõpsu, aga sellisel juhul käisin ma juba kolmandas või neljandas klassis. See ei ole ka siis tervislik (ei ole kunagi), aga kaheaastane ei teaks midagi krõpsude olemasolust, kui lapsevanemad seda ise ei tutvustaks. Kunagi see tutvumine toimub nagunii, sest ühiskond lihtsalt on selline – kõike ei saagi keelata, sest sünnipäevadel või muudel üritustel juhtuks see nagunii. Kuid kaheaastase lapse puhul saavad vanemad ise otsustada, saavad vähemalt natukenegi mõjutada seda, mida laps sööb. Ja sellisel juhul on minu meelest väga kohatu pakkuda lapsele kogu aeg krõpse ja muid jama, liiati veel siis, kui on teada, et ülekaalulisus on peres soodumuseks. Kui inimene teab, et ta on kogu elu pidanud võitlema ülekaalulisusega, siis miks tahta sama saatust oma lapsele? Minu meelest ei ole YOLO-suhtumine igas aspektis mõeldav.

Kuidas aru saada, et sa tõesti oled kursis paljude blogijate eluga? / Väike kolmapäevane istumine Pahades Poistes ja Püssirohukeldris/ Tallinnas käik :)

Kuidas saada aru, et sa tõesti oled kursis väga paljude blogijate eluga? No näiteks niimoodi, et sa lähed sõbrannadega peole, näed seal ühe blogija eksi ja sosistad ühele sõbrannale (kes on ka seda blogi kunagi lugenud, kui nad veel koos olid): “Näed, selle blogija eks. Nad olid oma seitse aastat koos ja siis läksid lahku, nii kahju ikka – väga ilus paar olid.” Kogu selle jutu peale sõbranna noogutab ja ütleb, et on tõesti kahju.

Tegelikult on see väga omapärane fenomen, sest kuigi sa seda tüüpi isiklikult ei tea, tead sa ta nime, ta ametit – ja isegi põhjust, miks nad lahku läksid. Hea meenutamise korral ehk suudaksid  isegi mingeid tüübi iseloomujooni öelda, mis omal ajal naise blogist läbi käisid. Mida kõike inimaju enda mällu talletab! 😀

Nii just eile Püssirohukeldris juhtuski, kus me sõbrannadega käisime. Ma polnud seal nii ammu käinud, nädala keskel veel eriti. Aga kuna puhkuse ajal võib põõnata, kaua endal isu on – seega pole erilist vahet, mis päeval kuhugi välja minna. Kuna mu ühel sõbrannal on ka hetkel nagunii puhkus ja teine tuli Hispaaniast koju puhkama, siis olid kõigil sellised privileegid olemas.

Enne Püssirohukeldrit istusime mitu tundi Pahades Poistes ning ma olin üsna veendunud, et suvel on Püssikas täiesti välja surnud, sest enamasti see niimoodi ongi. Kuid ma panin täiega mööda – noored tudengid olid seal õllepongi vms mängimas – seega oli rahvast üpriski palju. Muidugi olid enamik kuskil vanuses 18-20 – ehk siis mul tekkis täiega vanaema tunne 😀 Mu sõbranna, kes on hetkel veel 26, ütles, et iga inimene on just nii noor või vana, kui ta ennast tunneb – ja tema tunneb, et ta on endiselt 20. Sellisel juhul tunnen ma end 40-aastasena 😀

Nali naljaks, aga eks selles ole omajagu tõtt küll sees. Ma ise tunnen ka, et viimase aasta jooksul olen selles mõttes vanemaks ja ehk ka täiskasvanulikumaks muutunud, sest ma olen palju rohkem kaalutlev, mõtlen asju palju rohkem läbi kui enne… Ja pole ehk ka nii uljaspea kui varem. See on midagi uut minu enda jaoks, isegi mu sõprade jaoks, kes on harjunud, et Jaanika on alati selline natuke kreisi ning üliseltskondlik jne. Kui ise seda ehk nii palju ei tajugi, siis teised tajuvad küll.

Teisipäeval käisin üle pika aja jälle Tallinnas! Sai sõbrannaga ühes Mehhiko restoranis La Tabla käidud. Tegelikult polegi see konkreetselt ainult Mehhiko restoran, vaid üldiselt Ladina-Ameerika toitudele pühendatud  – seega väga paljud menüüs pakutavad söögid olid ka minu jaoks täiesti uued. Kuid väga äge ning maitsev kogemus oli! 🙂 Tallinnas olen ma veel konkreetselt Mehhiko restoranidest käinud Cantina Carrambas (see oli aastal 2007 – ehk siis enne seda, kui ma Mehhikos käisin) ja Anchos. Ja kui üldiselt Ladina-Ameerikast rääkida, siis Argentiina restoran Tallinnas on üks parimaid, kus ma Eestis söönud olen! Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, aga see oli selline kogemus, mis jääb kauaks ajaks meelde. Seega kindlasti soovitan! 🙂 Ka La Tabla oli muidugi väga hea.

Lõpetuseks siis niisama mõned suvakad klõpsud Tallinnas käigust 🙂 

Nüüd on ka uus Balti jaama turg nähtud! Polnud üldse sellist tunnetki, et turul oleks, sest kõik oli liigagi moodne! Maasikad olid muidugi imemaitsvad 🙂

Vingumine (ehk siis lugu sellest, kuidas mul elus esimest korda punnid näkku tulid)

Ma tean, et kliima soojeneb, suur osa rahvastikust elab allpool igasugust vaesuspiiri, meie endi ministrid teevad endal Euroopas margi täis jne, aga mul on hoopis suurem mure – mu nägu on mingeid haigeid punne täis. Alguse sai see kõik pärast reedest, kui sääsed või põdrakärbsed või mingid haiged elukad mind sõid. Ma muidugi kratsisin ikka mõnuga, aga nüüd on tulemus käes – ma näen KOHUTAV välja! Nad on mind ka mujalt söönud, aga kuna Eesti kliima suvel on nagunii selline, et võib kogu aeg talvemantlit kanda, siis need ülejäänud kohad mind eriti ei häiri, sest need pole nii nähtaval. Aga mu nägu…

Minu jaoks võrdub juba tuumakatastroofina see, kui kord kahe aasta jooksul üks väike punn mu nägu ründab, sest tavaliselt ei ole mul neid mitte kunagi. Ka teismeeas ei pidanud ma kunagi aknega võitlema, sest Universum on mind õnnistanud sellise näonahaga, kus neid õnneks lihtsalt ei ole. Kuid ma olen kuulnud, et kui sa pole piisavalt tänulik selliste asjade eest, siis lõpuks võetakse see sinult nimelt ära. Seega, armas Universum, kui ma pole siiani piisavalt tänulik olnud oma punnivaba näonaha eest, siis nüüd ma ausõna olen! Kuigi need on täna juba õnneks väiksemad ja hakkavad vaikselt ära kaduma, aga eile oli mul küll tunne, et ma ei välju enam iial kodust (samas päris nukker oleks oma puhkuse ajal ainult kodus passida…). Nii et kui keegi mind linnas nägema juhtub ja mul on päikseprillid ees – lisaks ma käitun niimoodi, nagu ma ei tunneks teid, siis on asi lihtsalt selles, et ma ei taha, et keegi mind sellisena näeb. Need punnid kusjuures ei meenuta nii sääsehammustusi, aga mingid elukad on mind igal juhul söönud. Sest just siis sai see alguse ja ma loll muidugi sügasin ka mõnuga. Ja kuigi ma tean, et need kaovad varsti ära (ma vähemalt loodan), siis nüüd ma esimest korda elus mõistan, kui palju mul on ikka oma elus vedanud, et ma pole mitte kunagi pidanud punnide ja aknega reaalselt võitlema. Sest juba praegu tundub see kohutav.

Ma olen üks kuradima pealiskaudne inimene, ma tean seda. Aga vahel on lihtsalt nii hea vinguda!

Puhkus! / Kanuumatk Ahja jõel/ Praali metsamaja

Mul on puhkus!!! Jee 🙂 Kuid ma olen täna nii väsinud ja kõik kohad valutavad, sest ma käisin eile esimest korda elus kanuumatkal. Ma usun, et enamik seda juba nagunii teavad, aga kes ei tea, siis – ma ei oska ujuda. Seega isegi mõte sellest, et kanuu võib ümber minna ja ma võin vette kukkuda –  tekitab minus kabuhirmu. Jah, ma tean, et päästevest on seljas jne, aga ikkagi tekitab selline asi minus paanikat (ma arvan, et mu vanemad panid mulle õige nime, sest mind valitseb tihti Jaanika Paanika :D). Seega võin ma julgelt öelda, et ühest suurest hirmust on nüüdseks üle saadud – ja õnneks kanuuga ümber ka ei käinud.

Kuna eile algas meil kahenädalane kollektiivpuhkus, siis oligi meil planeeritud töökaaslastega kanuumatk Ahja jõel ning hiljem väike istumine Praali metsamajas. Õnneks ei ole Ahja jõgi eriti kärestikuline, ainult üks koht oli selline natuke jubedam, kus matkajuht meid lausa ootas, et juhtnööre anda, kuidas seda kõige paremini niimoodi läbida, et kanuu ümber ei läheks. Tegelikult pidi see kanuumatk kuskil 2,5 tundi aega võtma, aga meil läks selle tee läbimiseks 3,5 tundi 😀 Ma istusin kahekohalises kanuus ees ja ma olen ikka marunigel sõudja, suutsin seda kuidagimoodi teha ainult ühe käega (võinoh – selles mõttes, et ainult ühelt poolt, mis on tehniliselt väga vale käik) 😀  Tegelikult seal keskel on veel üks koht, aga enamasti on ju ikka kaks inimest kanuus korrga? Kui keskmine samuti on, siis tema ilmselt sõudma ei pea, aga siis on suurem tõenäosus kanuuga ka ümber käia.

Eks vahel jäime kivide peale kinni ja sõitsime okstest läbi ning pidime puu alt niimoodi läbi mahtuma, et tuli ennast võimalikult väikseks teha, et sealt läbi pääseda jne! Väga äge kogemus oli, aga niipea ma ilmselt kanuutama uuesti ei lähe, sest minu jaoks oli see ikka parajalt raske katsumus, just füüsiliselt. Marsuut oli siis Koorverest-Kiidjärvele ning viimane tund aega ma küll mõtlesin, et millal see lõpp-punkt ometi kätte jõuab 😀 Õnneks oli mul piisavalt oidu peas, et see matk broneerida Ahja jõel, sest kui ma oleksin Võhandul seda teinud, mis on väga kärestikuline, siis oleks kanuu ilmselt mitu korda ümber läinud. See oleks ilmselgelt üle minu võimete olnud, sest isegi Ahjal oli vahel piisavalt raske. See oli tore, et kui kanuu kuhugi kinni jäi või mingi raskem koht oli, siis teised töökaaslased, kes parasjagu meist mööda sõitsid või läheduses olid, andsid juhtnööre, kuidas peaks käituma ja mida konkreetselt tegema(või siis tõmbasid meie kanuu probleemsest kohast välja). Ma olin ainuke, kes ei olnud varem kunagi kanuutamas käinud. Seega kogemus oli väga äge ja uus, aga ilmselt niipea ma seda enam ei korda. Ma võin endale selles mõttes õlale patsuda, et kanuumatk on olnud minu jaoks selline asi, mida ma olen täiega kartnud ja siiani ka arvanud, et ma ei suudaks sellega üldse hakkama saada, aga suutsin küll! Kuigi tänaseks annavad kõik kohad tunda, sest ma pole ju harjunud sellise füüsilise treeninguga.

Kuna meil oli ka marsabuss koos juhiga tellitud, kes meid kõigisse vajalikesse kohtadesse viis, siis pärast kanuutamist transporditi meid Praali metsamajja. See on väga äge koht, kus saab grillida, chillida, saunatada ning niisama aega veeta 🙂 Tegime hamburgereid ning mängisime sellist mängu nagu ÄSK, mis oli tore ajaveetmine ja kõik said oma töökaaslastest rohkem teada. See mäng sobib ka niisama sõpruskonnas mängimiseks! Olin teinud kõigile ka diplomid, mis ei olnud konkreetselt nimelised, aga seal olid kaheksarealised luuletused – igaüks sai juhuslikus järjekorras ühe endale. Need luuletused olin muidugi ise mõelnud ja need seostusid kuidagi meie ettevõtte või seltskonnaga (ja olid kohati päris humoorikad – ennast kiitmast me ei väsi, eksole :D). Kokku siis kaheksa diplomit: seitse konkreetselt meile endile ja üks tänukiri ka bussijuhile, kes meid sellel päeval vedas. Lisaks olid tellitud juba T-särgid ka ettevõtte logoga, mis siis seal jagatud said. Mõnel olid sarnased juba ka olemas (aga teist värvi), aga uuematel töötajatel siis polnud. Kaasa arvatud mul endal, sest ma ise liitusin veebruari alguses.

Tänane päev olen suht zombi olnud, sest see kanuutamine annab endiselt tunda. Lisaks on sääsed mind näost just eriti isukalt söönud, kuigi ma lasin sääsetõrjevahendit, aga jah. Nägu sääsepunne täis.

Järgmisel nädalal on plaan Tallinnasse üle pika aja minna – sõbrannaga aega veetma. Naljakas mõelda, et ma pole pea aasta otsa Tallinnasse oma jalga tõstnud (viimati eelmise aasta augusti lõpus, kui retrofestivalil käisin… oot, vbl käisin korraks septembris ka ühte päevasaadet seal juhtimas, aga siis oligi nii, et kohe pärast seda koju tagasi). Tallinn on tore, kui seal piisavalt harva käia 😀 Seal elamist ma enam ette ei kujutaks, sest selle kolme aasta jooksul, mis ma seal viibisin, ei saanud Tallinn mulle absoluutselt südamelähedaseks. Aga samas ehk minus räägib pisike kodulinna patrioot, sest Tartust võiksin ma kogu aeg oode kirjutada 😀

Kas teie olete kanuumatkal käinud? Ma olen suht veendunud, et ma olen üks vähestest, kes seda siiani kordagi teinud polnud. Aga võib-olla mulle ainult tundub niimoodi.

Tänapäeval ei austata isegi inimese surma… /Kui maailma kõige õnnelikumast päevast saab tragöödia…/ Paar sõna lesbidest ja geidest/ Uus soeng :)

Lugesin seda artiklit ja sain aru, et tänapäeval pole miski püha. Kes klikkida ei viitsi, siis artikli kokkuvõte on siin (klikkides näeb ka seda akrobaadi kukkumise hetke, sest seal on vastav video olemas):

Hispaania muusikafestivalil leidis aset traagiline vahejuhtum, kui akrobaat kukkus surnuks tuhandete pealtvaatajate silme all.

42-aastane Pedro Aunión Monroy esines reedel Madriidis Mad Cool Festivalil, kui ta kukkus umbes 30 meetri kõrguselt alla, kirjutab The Independent. Hispaanlane, kes paistis kandvat turvarakmeid, esines kraana küljes rippunud kastis.

Festivalilised jälgisid õudusega, kuidas mees korraks ripplava all kõlkus ning seejärel alla kukkus.

Ürituse korraldajad vabandasid õnnetuse pärast, kuid lisasid, et festival jätkub «turvakaalutluste» tõttu, mida paljud kohalolnud kohatuks pidasid.

Monroy oli kogenud tantsija ja akrobaat ning ta oli Inglismaal Brightonis asuva spordimassaaži ja nõelravistuudio omanik.

Kohutav õnnetus leidis aset vaid mõned hetked enne seda, kui lavale pidi astuma peaesineja Green Day. Korraldajad otsustasid esinemist mitte ära jätta. Bänd kirjutas hiljem sotsiaalmeedias, et neile enne esinemist õnnetusest ei räägitud.

Õnnetust nägi pealt umbes 35 000 inimest.

Kirjutasin ka enda Facebooki, mis ma kogu sellest jamast arvan:

Tänapäeval pole enam miski püha… Inimene kukub keset showd surnuks, aga poogen, yolo – jätkame ikka esinemistega, nagu midagi erilist poleks juhtunud… Kui ma oleks see peaesineja olnud ja hiljem teada saanud, et just enne minu esinemist kukkus keegi end surnuks, siis ma oleks küll väga vihane olnud, et sellisest asjast teada eelnevalt ei antud!!! Peaks ju olema loogiline, et pärast sellist asja esinemine katkestatakse? Jääb mulje, et korraldajatel oli põhimõte, et ah, mis vahet seal on, üks siia-sinna, maailm on nagunii ülerahvastatud…

Ja tundub tõesti, et inimese elul enam suurt väärtust ei ole, sest ma küll ei kujuta ette, et ma korraldaksin mingit üritust, kus keegi keset esinemist surma saab, aga ma ikkagi jätkaksin selle kõigega, sest noh – teistel ju piletid muretsetud ja mis see üks “väike surmake” siis ka ära ei ole. Need korraldajad olid ikka totaalselt idioodid! Värdjad, ma ütleksin lausa.

Ja kui veel kurbade teemadega jätkata, siis lugu sellest, kuidas pulmapäevast võib saada surmapäev. Kokkuvõtte siis ka sellest loost, aga lisatud videot vaadates võib näha nelja inimese viimaseid maiseid hetkeid:

Traagilises videos on näha, kuidas 32-aastane Rosmere do Nascimento Silva hukkus raskes helikopteriõnnetuses Brasiilias, vahendab Mirror. Surma said kõik kopteris viibinud inimesed, kaasa arvatud kuuendat kuud rase pulmafotograaf.

Naine soovis üllatada uhke saabumisega enda peigmeest Udirley Damascenot, kes oli ootamas altari ees samal ajal, kui kopter umbes pooeteise kilomeetri kaugusel pulmapaigast alla kukkus.

Pulmas oli peaaegu 300 külalist, kellest keegi ei teadnud pruudi plaanidest saabuda altarile kopteriga.

Lennuõnnetuste uurijad analüüsivad praegu olukorda, arvatakse et kopter võis halva nähtavuse tõttu takerduda puulatvadesse. Õnnetusest saadi teada alles siis, kui pruut ei saabunud kokkulepitud ajaks pulmapaika.

Pruut suri koos enda venna, kopteri piloodi ja kuuendat kuud raseda fotograafiga. Tavaliselt oleks ette võetud teekond aega võtnud umbes 15 minutit.

Aga et postituse lõpp oleks natuke rõõmsamates värvides, siis ma käisin täna juuksuris. Lõikasin juuksed üle pika aja lühikeseks ja lasin veits heledamaks värvida ning punakaid triipe lisada. Ma tavaliselt käin isakodu lähedal juuksuris, aga sel korral leidsin enda kodu lähedal ka ühe väga okei juuksuri. Ta küll rääkis kogu aeg ja alguses oli see minu jaoks suht harjumatu, aga pärast oli täitsa meeldiv 🙂 Kuigi lesbide ja geide teemal ei olnud me päris samal arvamusel, sest tema nimelt arvas, et sellised inimesed pole normaalsed, et see tuleb katkisest perekonnamudelist jne. Kuna sel ajal tuli telekast just see “Pealtnägija” osa, kus räägiti mingist kahest naisest, kes meie seaduste kohaselt siiski abielus ei olnud, kuigi nad olid Ameerikas abiellunud (üks oli vist ameeriklane, ma nii ei süvenenud, kuulsin ainult, sest olin teleka poole seljaga). Ja siis neil oli see dilemma, et nad tahtsid Eestis elada, aga ameeriklasele ei antud elamisluba, kuna Eestis see Ameerikas sõlmitud abielutunnistus polnud midagi väärt, sest meie seaduse silmis nad ei ole abielus. Juuksurile see absull ei meeldinud, et need lesbid oma õigusi just Eestis taga ajada tahavad, et koligu siis Ameerikasse, kui nii tahavad koos olla – seal ju kõik seadusega lubatud. Mina olen geide ja lesbide suhtes tolerantne, minu pärast abiellugu, kui tahavad. Kuid tõsiasi on see, et ma ei poolda geide ja lesbide puhul seda, et nad lapsi lapsendama hakkavad. Vähemalt mitte praeguses Eesti ühiskonnas, kus suure tõenäosusega satuksid sellised perekonnad lihtsalt suure viltuvaatamise alla. Jah, ma tean, et peaks uskuma, et ühiskonna muutus saab alguse iga indiviidi mõtlemisest, aga nii see paraku siiski alati ei ole. Ma arvan, et meie ühiskond pole valmis veel selleks, et geid ja lesbid lapsi lapsendada võiks. Vähemalt mitte lähima 10 aasta jooksul. Ilmselt isegi mitte lähima 20-ne aasta jooksul.

Kui keegi nüüd ütleb, et kuidas ma saan sellist juttu ajada, sest mul endal on hea geisõber Truu, kes ehk tahaks ka kunagi mõnele lapsukesele isa olla, siis (ma kujutan juba ette, kuidas Truu hetkel naeru kätte ära sureb, kui seda lauset loeb :D), siis seda juba ei juhtu – Truu ei taha iialgi lapsevanemaks saada, sest ta jälestab põngerjaid. Tema jaoks on lapsed ainult sittuvad olevused, kellega ta iial mingit pikemat tegemist teha ei taha. Mitte vähemalt pikemas perspektiivis, kus ta peaks nendega ise tegelema. Ja seda arvamust on omanud ta juba terve eluaja, seega  vaevalt seal mingit muutust tuleb. Ja kuna tema elukaaslasel on juba täiskasvanud laps sellest ajast (ta elukaaslane sai väga noorelt isaks), kui ta veel kapis oli ning heterona elas, siis pole neil kummalgi laste järele isu.

Seega jah, mina pooldan igati lesbide ja homode suhet ja nende koosolemist või isegi abiellumist, aga seda siiski ei poolda, et nad lapsi adopteerida saaksid. Mitte vähemalt praegu, sest Eesti ei ole selleks valmis. Kas kunagi üldse saab, ei oska öelda. Nagu ma enne ka ütlesin, siis mitte niipea igal juhul.

Aga lõpetuseks siis mõned pildid lühikestest juustest. Taga on siis punakad triibud (mida pildilt ei näe) ja veits heledamad on ka, kuigi seda pole pildilt nii palju paista.