Tänapäeval ei austata isegi inimese surma… /Kui maailma kõige õnnelikumast päevast saab tragöödia…/ Paar sõna lesbidest ja geidest/ Uus soeng :)

Lugesin seda artiklit ja sain aru, et tänapäeval pole miski püha. Kes klikkida ei viitsi, siis artikli kokkuvõte on siin (klikkides näeb ka seda akrobaadi kukkumise hetke, sest seal on vastav video olemas):

Hispaania muusikafestivalil leidis aset traagiline vahejuhtum, kui akrobaat kukkus surnuks tuhandete pealtvaatajate silme all.

42-aastane Pedro Aunión Monroy esines reedel Madriidis Mad Cool Festivalil, kui ta kukkus umbes 30 meetri kõrguselt alla, kirjutab The Independent. Hispaanlane, kes paistis kandvat turvarakmeid, esines kraana küljes rippunud kastis.

Festivalilised jälgisid õudusega, kuidas mees korraks ripplava all kõlkus ning seejärel alla kukkus.

Ürituse korraldajad vabandasid õnnetuse pärast, kuid lisasid, et festival jätkub «turvakaalutluste» tõttu, mida paljud kohalolnud kohatuks pidasid.

Monroy oli kogenud tantsija ja akrobaat ning ta oli Inglismaal Brightonis asuva spordimassaaži ja nõelravistuudio omanik.

Kohutav õnnetus leidis aset vaid mõned hetked enne seda, kui lavale pidi astuma peaesineja Green Day. Korraldajad otsustasid esinemist mitte ära jätta. Bänd kirjutas hiljem sotsiaalmeedias, et neile enne esinemist õnnetusest ei räägitud.

Õnnetust nägi pealt umbes 35 000 inimest.

Kirjutasin ka enda Facebooki, mis ma kogu sellest jamast arvan:

Tänapäeval pole enam miski püha… Inimene kukub keset showd surnuks, aga poogen, yolo – jätkame ikka esinemistega, nagu midagi erilist poleks juhtunud… Kui ma oleks see peaesineja olnud ja hiljem teada saanud, et just enne minu esinemist kukkus keegi end surnuks, siis ma oleks küll väga vihane olnud, et sellisest asjast teada eelnevalt ei antud!!! Peaks ju olema loogiline, et pärast sellist asja esinemine katkestatakse? Jääb mulje, et korraldajatel oli põhimõte, et ah, mis vahet seal on, üks siia-sinna, maailm on nagunii ülerahvastatud…

Ja tundub tõesti, et inimese elul enam suurt väärtust ei ole, sest ma küll ei kujuta ette, et ma korraldaksin mingit üritust, kus keegi keset esinemist surma saab, aga ma ikkagi jätkaksin selle kõigega, sest noh – teistel ju piletid muretsetud ja mis see üks “väike surmake” siis ka ära ei ole. Need korraldajad olid ikka totaalselt idioodid! Värdjad, ma ütleksin lausa.

Ja kui veel kurbade teemadega jätkata, siis lugu sellest, kuidas pulmapäevast võib saada surmapäev. Kokkuvõtte siis ka sellest loost, aga lisatud videot vaadates võib näha nelja inimese viimaseid maiseid hetkeid:

Traagilises videos on näha, kuidas 32-aastane Rosmere do Nascimento Silva hukkus raskes helikopteriõnnetuses Brasiilias, vahendab Mirror. Surma said kõik kopteris viibinud inimesed, kaasa arvatud kuuendat kuud rase pulmafotograaf.

Naine soovis üllatada uhke saabumisega enda peigmeest Udirley Damascenot, kes oli ootamas altari ees samal ajal, kui kopter umbes pooeteise kilomeetri kaugusel pulmapaigast alla kukkus.

Pulmas oli peaaegu 300 külalist, kellest keegi ei teadnud pruudi plaanidest saabuda altarile kopteriga.

Lennuõnnetuste uurijad analüüsivad praegu olukorda, arvatakse et kopter võis halva nähtavuse tõttu takerduda puulatvadesse. Õnnetusest saadi teada alles siis, kui pruut ei saabunud kokkulepitud ajaks pulmapaika.

Pruut suri koos enda venna, kopteri piloodi ja kuuendat kuud raseda fotograafiga. Tavaliselt oleks ette võetud teekond aega võtnud umbes 15 minutit.

Aga et postituse lõpp oleks natuke rõõmsamates värvides, siis ma käisin täna juuksuris. Lõikasin juuksed üle pika aja lühikeseks ja lasin veits heledamaks värvida ning punakaid triipe lisada. Ma tavaliselt käin isakodu lähedal juuksuris, aga sel korral leidsin enda kodu lähedal ka ühe väga okei juuksuri. Ta küll rääkis kogu aeg ja alguses oli see minu jaoks suht harjumatu, aga pärast oli täitsa meeldiv 🙂 Kuigi lesbide ja geide teemal ei olnud me päris samal arvamusel, sest tema nimelt arvas, et sellised inimesed pole normaalsed, et see tuleb katkisest perekonnamudelist jne. Kuna sel ajal tuli telekast just see “Pealtnägija” osa, kus räägiti mingist kahest naisest, kes meie seaduste kohaselt siiski abielus ei olnud, kuigi nad olid Ameerikas abiellunud (üks oli vist ameeriklane, ma nii ei süvenenud, kuulsin ainult, sest olin teleka poole seljaga). Ja siis neil oli see dilemma, et nad tahtsid Eestis elada, aga ameeriklasele ei antud elamisluba, kuna Eestis see Ameerikas sõlmitud abielutunnistus polnud midagi väärt, sest meie seaduse silmis nad ei ole abielus. Juuksurile see absull ei meeldinud, et need lesbid oma õigusi just Eestis taga ajada tahavad, et koligu siis Ameerikasse, kui nii tahavad koos olla – seal ju kõik seadusega lubatud. Mina olen geide ja lesbide suhtes tolerantne, minu pärast abiellugu, kui tahavad. Kuid tõsiasi on see, et ma ei poolda geide ja lesbide puhul seda, et nad lapsi lapsendama hakkavad. Vähemalt mitte praeguses Eesti ühiskonnas, kus suure tõenäosusega satuksid sellised perekonnad lihtsalt suure viltuvaatamise alla. Jah, ma tean, et peaks uskuma, et ühiskonna muutus saab alguse iga indiviidi mõtlemisest, aga nii see paraku siiski alati ei ole. Ma arvan, et meie ühiskond pole valmis veel selleks, et geid ja lesbid lapsi lapsendada võiks. Vähemalt mitte lähima 10 aasta jooksul. Ilmselt isegi mitte lähima 20-ne aasta jooksul.

Kui keegi nüüd ütleb, et kuidas ma saan sellist juttu ajada, sest mul endal on hea geisõber Truu, kes ehk tahaks ka kunagi mõnele lapsukesele isa olla, siis (ma kujutan juba ette, kuidas Truu hetkel naeru kätte ära sureb, kui seda lauset loeb :D), siis seda juba ei juhtu – Truu ei taha iialgi lapsevanemaks saada, sest ta jälestab põngerjaid. Tema jaoks on lapsed ainult sittuvad olevused, kellega ta iial mingit pikemat tegemist teha ei taha. Mitte vähemalt pikemas perspektiivis, kus ta peaks nendega ise tegelema. Ja seda arvamust on omanud ta juba terve eluaja, seega  vaevalt seal mingit muutust tuleb. Ja kuna tema elukaaslasel on juba täiskasvanud laps sellest ajast (ta elukaaslane sai väga noorelt isaks), kui ta veel kapis oli ning heterona elas, siis pole neil kummalgi laste järele isu.

Seega jah, mina pooldan igati lesbide ja homode suhet ja nende koosolemist või isegi abiellumist, aga seda siiski ei poolda, et nad lapsi adopteerida saaksid. Mitte vähemalt praegu, sest Eesti ei ole selleks valmis. Kas kunagi üldse saab, ei oska öelda. Nagu ma enne ka ütlesin, siis mitte niipea igal juhul.

Aga lõpetuseks siis mõned pildid lühikestest juustest. Taga on siis punakad triibud (mida pildilt ei näe) ja veits heledamad on ka, kuigi seda pole pildilt nii palju paista.