Ülemõtlemisest

Minult küsiti hiljuti, et miks ma enam selline ülemõtleja ei ole, sest varem ma ju olin seda. Jaanika Paanika oli tavaline, sest mulle meeldis üle mõelda, sääsest elevanti teha. Ma ei saa öelda, et see endiselt täiesti kadunud oleks, aga jah – seda kõike on vähemaks jäänud küll.

Tegelikult ma isegi ei osanud sellele küsimusele vastata, sest kuigi ma ise tajun ka seda. et ma enam niimoodi üle ei reageeri, siis on see olnud pigem loomulik asjade käik. Kui on olemas inimesi, kes mõtlevad teiste pärast üle ja reageerivad sellele vastavalt, siis minul on see alati olnud pigem mu enda pärast. Näiteks saad enda arvates mingi prohmakaga hakkama, siis analüüsid seda ja mõtled, et appi, nüüd on kõik ikka jumala pekkis – tegelikult oled sa jälle sääsest elevandi teinud. Hiljem meenutad seda pigem huumoriga ja taipad, et reaalselt polnud ju mingit põhjust üle reageerida.

See ülemõtlemine on tegelikult üks kohutav asi. Ja kuigi sa saad ise aru, et sa teed seda, siis sa ei oska ega vbl ka taha teistmoodi käituda. Sest see on lihtsalt nii sinulik.

On kindlasti selliseid ülemõtlejaid, kelle emotsioonid on kogu aeg laes – nad on kas alati liiga õnnelikud või liiga kurvad jne. Mina ei ole (nud) selline. Minu puhul ei pruukinud seda isegi märgata, sest ma lihtsalt ei näidanud seda kohe välja. Hiljem lihtsalt pahvatasin selle välja või taipasin, et olen jälle üle reageerinud.

Võib-olla sellepärast ei ole ma kunagi olnud eriti hea lohutaja, sest kui keegi reageerib üle, siis peaks see teine inimene rahulikuks jääma. Ja kogu asja teeb hullemaks see, kui see teine ka järsku samamoodi üle hakkab mõtlema ja lisab sellega omakorda õli tulle. Sest siis lihtsalt on mõlemad paanikas ja stressis, kuigi see, kellelt abi loodeti ja oodati, oleks võinud olukorda stoilise rahuga suhtuda. Kui panna nüüd end vastupidisesse olukorda, siis mina ju ei tahaks, et kui mul mingi probleem on, et siis see inimene, kelle poole ma pöördun, hakkab samamoodi paanitsema ja üle mõtlema nagu mina. See oleks katastroof, sest see lisaks nii palju pinget juurde. Nüüd õnneks olen ise ka sellistes olukordades suutnud rohkem rahulikuks jääda, sest kui ülemõtlemine on niigi juba halb asi, siis lausa kohutav on see siis, kui sa kellegi teise enda jaoks olulise inimese elu niimoodi traumeerid (ja eriti olukorras, kus ta ootab, et sina jääksid rahulikuks ja oleksid pigem toeks).

Nii et vähem ülemõtlemist! 🙂

Advertisements

EBA 2015 / Kõige aktiivsema lugeja tiitel läheb Lillile/ Lugu sellest, kuidas ma Karl Mihkel Salongiga pilti tegin :)

Eesti Blogiauhindade jagamisest on juba küll miljon aastat möödas, aga ma siiski natuke muljetaksin.

Kõigepealt nägin ma Butterfly ees üldse Karmenit ( http://www.iseendamotivaator.blogspot.com/). Kuna me töötasime kunagi koos, siis teda teadsin ma pigem sellest ajast, sest trenniblogisid ma ei loe. Olin küll kuulnud, et ta seda peab, aga lugenud polnud.

Ja siis juhtuski kuidagi niimoodi, et alguses istusin ma trenni- ja spordiblogijatega samas lauas, aga kuna ma nende blogisid ei loe, siis ma neid ka ei tundnud. Nüüd vaadates, kus viimase päevade vaatamised mu blogisse on tulnud, siis Mannu oli vist see blogija, kes seal lauas mulle mainis, et tema minu blogi loeb ( http://mannutreenib.blogspot.com/).

Hiljem istusid nemad teisele poole ja siis hakkasin ma suhtlema nende inimestega, kelle blogisid ma ka loen: Katre ( http://helevalgus.com/), Liis ( http://www.mesiliis.blogspot.com/), Andra ( http://annulaadne.weebly.com/) ja Janeli ( https://lipsuke.wordpress.com).

Liisi teadsin ma ka varasemast ajast, sest ka temaga olin ma kunagi koos töötanud – samamoodi nagu Karmeniga, aga erinevatel aegadel. Nii et jah – selles mõttes oli kunagine telefonipunt koos 😀 Lisaks olin kunagi teismelisena Liisiga samas meedialaagris käinud, kus ta mulle megaülbe mulje jättis (mainisin seda talle ka, aga tegelikult pole Liis üldse ülbe – ehk lihtsalt teismeliste värk, et siis jätab keegi sellise mulje).

Kuid kui oleks saanud anda kõige aktiivsema ja parema lugeja tiitli, siis oleks see kindlasti Lillile (?) läinud! Kuna ma tean, et sa seda blogi loed, siis sulle see tiitel lähebki – ma pole elus vist veel ühtegi sellist inimest kohanud, kes loeks nii paljusid blogisid, aga samas poleks ise blogija! 🙂 Kuna ma alguses hakkasin Andraga suhtlema ja Lilli oli Andra sõbranna, siis ma eeldasin, et ehk ta on ka ise blogija. Tuli välja, et ta ei ole, aga oli kõigega kursis. Mainisin talle ka, et kui ta oleks blogija, siis tal oleks kindlasti palju lugejaid, sest ta on ise selline hüperaktiivne ja tore neiu. Muidugi ütles tema ka, et mis mõttes, Jaanika, miks sa enam niimoodi ei kirjuta nagu kunagi – igavaks oled läinud! 😀 Mis tema puhul eriti meelde jäi, et ta oli väga pikk naine, mul olid umbes 7 cm kontsad all ja tal vist mitte – ning me olime sama pikad, vbl oli tema isegi pikem.

Koju läksin kell 22.15, sest olin suhteliselt väsinud ja jalad valutasid ka. Ei jaksa mina enam kaua pidutseda, viimati käisin peol kaks kuud tagasi 😀

Kuna mul oli reede õhtu vaba, siis käisin piknikul. Ma polnud sada aastat piknikul käinud ja Tallinnas vist üldse mitte. Kõik oli väga super, aga need krdi sääsed hakkasid sööma. Koju jõudsin vist 01.30 öösel.

Laupäeval nägin korraks Romantikut. Kuna tüüp oli Tallinnas, siis käisime umbes tunnike Sinilinnus kakaod joomas. Nägin seal täiesti juhuslikult Karl Mihkel Salongi, kellele ma kõigepealt läksin ütlema, et mees, sa olid nii vinge Superstaaris! Ta oli küll veidike üllatanud sellest, aga mainis, et neil seal varsti kontsert ka algamas (kuhu ma kahjuks jääda ei saanud). Kuna enne minekut juhtusin teda uuesti nägema, siis palusin lausa pilti – tundsin end nagu mingi teismeline, aga mul suva 😀 See oli vist teine kord, kui ma kellegagi elus niimoodi pilti palusin – või ehk isegi esimene? Kui 13-aastaselt pärast Tivolit Meie Mehega pilti tegin, siis oli palujaks vist mu õde.

Nagu ma vist postitustes maininud olen, siis kahe eksiga saan ma hästi läbi – Esimene ja Romantik. Romantik küll ütles, et ta pidi toolilt maha kukkuma, kui ma talle mingi kuu aega tagasi Facebooki chatis mainisin, et pole kaks kuud seksinud (nüüd siis juba üle kolme kuu :D). Enne seda ma olin vist maininud, kui kuu aega polnud ja kuna me kogu aeg ka ei suhtle ja kui suhtlemegi, siis sellest alati ei räägi ka.

Ja vahepeal nägin veel vana kursaõde ja tema kallimat ka, käisime istumas. Seega olen veits sotsiaalsemaks tagasi muutunud! 🙂

Kui EBA-st veel rääkida, siis jah, paljud blogijad on alguses päris tagasihoidlikud, kaasa arvatud ma ise 🙂

40 suvalist fakti minu kohta

Lugesin Gätlini blogist, et ta kribas 50 fakti iseenda kohta. Mõtlesin, et teen sama. Kuid laiskus tuli enne peale, seega 50 asemel sai neid hoopis 40.

1) Ma pean alati vähemalt kolm korda üle kontrollima, kas ma äratuse olen ikka tirisema pannud. Vahel võin ma seda lausa viis korda teha.

2) Ma ei saa ilma oma siputajata elada. Kes ei tea, siis arvutis istudes, lugedes ja telekat vaadates on mul vasakus käes alati nöör, millega ma siis nii-öelda siputan. Kutsungi seda siputajaks. Olen seda teinud vist umbes viiendast eluaastast saati ja vahepeal küll üritanud sellest lahti saada, aga selle asemel näiteks raamatut lugedes olen siis hoopis järjehoidjaga mängima hakanud. Ma teen seda siputamist küll ainult kodus või siis kohas, kus pole palju inimesi, mitte iial kuskil avalikus kohas. Kui inimesed mind närvi on tahtnud ajada, siis nad on mu siputaja ära peitnud vms.

3) Kuigi mind võidakse ekstraverdiks pidada, siis ma tegelikult ei ole seda. Võõras seltskonnas ei hakka ma iial kohe inimestega suhtlema ja hoian alguses pigem tagaplaanile. Kõik muidugi oleneb, aga üldiselt on see siiski niimoodi.

4) Ma olen küllaltki isekas inimene, mida inimesed mulle ka ette on heitnud. Nii perekond, eksid, sõbrad jne. Ma küll olen nüüd vbl natuke paremaks muutunud, aga siiski – minu kohta ei saa eriti öelda, et mõtleb enne teistele ja siis endale, sest ma ei tee seda enamasti.

5) Ma olen elus ainult üks kord Monopoli mänginud (eelmise aasta suvel) ja kuigi ma alguses ei olnud sellest mängust eriti vaimustuses, siis mängu edenedes tekkis suur hasart – ja ma võitsin selle ka ülekaalukalt.

6) Tulles tagasi eelmise punkti juurde, siis mind on raske käima lükata, aga kui mulle miski meeldima hakkab, siis mul tekib hasart. Ja sellisel juhul ma tahan väga võita. Kuid ma pean sellesse faasi jõudma, sest alguses on mul paljudest asjadest suhteliselt ükskõik.

7) Mul on prillid, mida ma kogu aeg küll ei kanna (üks silm on -0,75 ja teine- 1,25).

8) Ma ei ole esimesest silmapilgust/ kohtumisest armunud peaaegu kolm aastat.

9) Ma saan lahkuminekutest üldiselt suhteliselt kergesti üle. Ehk on asi ka selles, et ma ilmselt pole kunagi tõeliselt kedagi armastanud.

10) Ma võin olla hästi avameelne inimene, aga kui ma tunnen, et mingi olukord/inimene teeb mulle ilmselt haiget, siis ma muutun väga kinniseks.

11) Ma olen olnud suhtes üldiselt selliste malbete ja mitte domineerivate meestega.

12) Ma ei vihastu väga kergesti. Aga kui ma vihastan, siis täiega. Samas läheb mul see suhteliselt ruttu üle ka, ma ei viitsi pikka viha pidada.

13) Sama lugu on solvumisega. Ma ei solvu kergelt, aga kui solvun, siis jällegi täiega. Ja ka see läheb päris kiiresti üle.

14) Ma olen kohutavalt hajameelne inimene.

15) Mul ei ole kunagi palju sõbrannasid olnud, sest ma lihtsalt ei ole nii suur sõbrannataja. Mul on kaks parimat sõbrannat ja lisaks veel mõned, kellega vahepeal suhtlen, aga ma ei kujutaks enda puhul väga ette, et ma läheksin umbes 7-8 sõbrannaga välja. See võib nii olla küll, aga ilmselt on siis mingi suurem seltskond koos ja mõned neist on minu jaoks võõrad inimesed.

16) Ma näen tihti asju hoopis meeste vaatenurgast ning ka teatud situatsioonides, kus tavaliselt naine hoiaks ikka naiste poolele, võin mina vabalt meeste vaatenurka õigeks pidada. Kõik muidugi oleneb, aga päris mitu korda on seda ette tulnud küll.

17) Ma ropendan piisavalt. Ma olen küll jällegi natuke seda asja paremaks saanud, aga siiski, päris ilma ei suuda.

18) Mu parasiitväljend on selles mõttes. Ma võin seda ühe tunni jooksul lõpmatult öelda.

19) Ma ei ole eriline lastesõber. Vaatamata sellele olen ma lapsehoidja olnud. Prantsusmaal küll ebaõnnestunult, aga viimati, kui sõbranna välja aitasin ja ta ülemuse lapsi hoidsin (kolm aastat tagasi), et ta saaks endale vaba päeva, siis sain päris hästi hakkama. Lapsed olid vanuses 4, 6, 8 ja 11. Ja nad isegi kuulasid, aga ehk oli asi selles, et tegemist oli kristliku perekonnaga, kellel ei olnud lubatud televiisorist peale ETV mitte ühtegi teist kanalit vaadata. Ja kui mina siis “eeskujuliku” lapsehoidjana klõpsisin kanaleid, siis see 11-aastane neiu ütles mulle, et nad ei tohi vaadata muid kanaleid. Ma samas olukorras poleks lapsehoidjale ilmselt midagi öelnud ja mõnuga seda reeglit rikkunud (sest mina ei teadnud, et neil nii on). Kuna ma sain hästi hakkama, kutsuti mind tagasi ja lapsed olid öelnud ka, et Jaanika võiks uuesti neid hoidma tulla. Õe lastega on muidugi lihtsam, sest neile saab alati öelda, et kui ei kuula, siis räägin emmele-issile ära (ehk siis mu õele või õemehele).

20) Kui mul on valida, kas ma pigem räägin inglise või hispaania keeles, siis ma alati eelistan viimast. Sest mulle lihtsalt ei meeldi inglise keel. Ja ma ei räägi mitte iial ühegi latiino või hispaanlasega inglise keeles (juhul, kui seltskonnas pole just inimest, kes hispaania keelt ei oska, sellisel juhul ikka räägin). Ma võin inglise keelt nende puhul kasutada sellisel juhul, kui ma ei saa mõnest sõnast aru või ei tea, mida konkreetne asi tähendab.

26) Ma usaldan inimesi suhteliselt kergelt. Olen sellepärast palju kordi vastu näppe saanud, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kohati on see selline naiivsus.

27) Ma avastasin paar päeva tagasi, et mu kotis vedelev pipragaas on hoopis loomade pipragaas. Ma polnud seda kunagi isegi vaadanud, aga nüüd vaatasin (näitasin seda ühele inimesele ja siis tegelikult tema hoopis avastas). Õnneks pole ma seda kunagi kasutama pidanud (see mõjub ka inimestele, aga on rohkem mõeldud karudele ja koertele, kes ründavad) ning jah – ma tean, et see ei tohiks kotipõhjas vedeleda, see peaks paremini kättesaadavamas kohas olema. Tartus ma ei kandnud pipragaasi kunagi kaasas, aga Tallinnas elades on see alati minuga kaasas. Kaks aastat tagasi andsin lubaduse, et kannan seda alati kaasas ja olen seda ka teinud. Tegelikult peaks nüüd ikka inimestele mõeldud hankima.

28) Mu elu jooksul on mulle mitu erinevat meest enesekaitset õpetada üritanud, aga meelde pole vist eriti midagi jäänud. Tegelikult natuke vist siiski tean.

29) Ma ei joonud märtsis üldse alkoholi, aprillis kolm korda, mais kaks korda ning juunis pole üldse joonud.

30) Ma pole mitte kunagi ühtegi sigaretti teinud, isegi poolikut mitte. Vesipiipu ma üks kord isegi proovisin, aga kuna ma vist ei osanud seda tõmmata, siis ma ei viitsinud sellega jännata.

31) Ma käisin viimati peol umbes seitse nädalat tagasi, Tartus 😀

32) Ma jään väga kergelt purju. Väga-väga. Kaks õlut ja ma olen juba veits vindine. Või pokaal veini.

33) Ma blokeerisin hiljuti Flirticu ära. Mul oli see küll varem avatud, kus ma käisin umbes kord kuus, aga nüüd blokkisin ära. See konto seal ei kao peaaegu kunagi ära (kuigi mul üks konto kadus, kui pikalt sisse ei loginud, aga kui see Facebooki ühenduses, siis saab megakergelt uue teha).

34) Varahommikud ei ole minu jaoks. Kui ma pean kell 07.00 ärkama, siis see on minu jaoks õudusunenägu. Õnneks ma kunagi ei pea.

35) Kõik mu sõbrad-tuttavad jne teavad mu blogist. Ma küll Facebookis oma uusi postitusi enda kontol ei promi, aga olen kirjutanud blogiga seoses mõned staatused.

36) Vahel võin ma lõpmatuseni vaielda. Ja samas vahel ma ei viitsi ja löön kohe käega. Et sellist kuldset keskteed ei olegi, ikka äärmusest-äärmusesse.

37) Mu jalanumber on 41, ma olen 182 cm pikk ja mu jalad on 89, 5 cm pikad (reite sisekülgedest kuni taldadeni).

38) Ma olin juba esimeses klassis 144 cm pikk. Ja juba 14-aastaselt olin ma kuskil 180 cm, pärast seda olen ainult 2 cm kasvanud.

39) Ma kaalun kuskil 67-68 kg. Kui peaaegu viis aastat tagasi Mehhikost tagasi jõudsin, siis kaalusin kuskil 86 kg. Tartus elades kaalusin kuskil 72 kg.

40) Ma kasutan väga palju smaile. Facebooki chatis kogu aeg.

Pidi küll 50 tulema, aga ei jõua rohkem. Kunagi jätkan 🙂