Ülemõtlemisest

Minult küsiti hiljuti, et miks ma enam selline ülemõtleja ei ole, sest varem ma ju olin seda. Jaanika Paanika oli tavaline, sest mulle meeldis üle mõelda, sääsest elevanti teha. Ma ei saa öelda, et see endiselt täiesti kadunud oleks, aga jah – seda kõike on vähemaks jäänud küll.

Tegelikult ma isegi ei osanud sellele küsimusele vastata, sest kuigi ma ise tajun ka seda. et ma enam niimoodi üle ei reageeri, siis on see olnud pigem loomulik asjade käik. Kui on olemas inimesi, kes mõtlevad teiste pärast üle ja reageerivad sellele vastavalt, siis minul on see alati olnud pigem mu enda pärast. Näiteks saad enda arvates mingi prohmakaga hakkama, siis analüüsid seda ja mõtled, et appi, nüüd on kõik ikka jumala pekkis – tegelikult oled sa jälle sääsest elevandi teinud. Hiljem meenutad seda pigem huumoriga ja taipad, et reaalselt polnud ju mingit põhjust üle reageerida.

See ülemõtlemine on tegelikult üks kohutav asi. Ja kuigi sa saad ise aru, et sa teed seda, siis sa ei oska ega vbl ka taha teistmoodi käituda. Sest see on lihtsalt nii sinulik.

On kindlasti selliseid ülemõtlejaid, kelle emotsioonid on kogu aeg laes – nad on kas alati liiga õnnelikud või liiga kurvad jne. Mina ei ole (nud) selline. Minu puhul ei pruukinud seda isegi märgata, sest ma lihtsalt ei näidanud seda kohe välja. Hiljem lihtsalt pahvatasin selle välja või taipasin, et olen jälle üle reageerinud.

Võib-olla sellepärast ei ole ma kunagi olnud eriti hea lohutaja, sest kui keegi reageerib üle, siis peaks see teine inimene rahulikuks jääma. Ja kogu asja teeb hullemaks see, kui see teine ka järsku samamoodi üle hakkab mõtlema ja lisab sellega omakorda õli tulle. Sest siis lihtsalt on mõlemad paanikas ja stressis, kuigi see, kellelt abi loodeti ja oodati, oleks võinud olukorda stoilise rahuga suhtuda. Kui panna nüüd end vastupidisesse olukorda, siis mina ju ei tahaks, et kui mul mingi probleem on, et siis see inimene, kelle poole ma pöördun, hakkab samamoodi paanitsema ja üle mõtlema nagu mina. See oleks katastroof, sest see lisaks nii palju pinget juurde. Nüüd õnneks olen ise ka sellistes olukordades suutnud rohkem rahulikuks jääda, sest kui ülemõtlemine on niigi juba halb asi, siis lausa kohutav on see siis, kui sa kellegi teise enda jaoks olulise inimese elu niimoodi traumeerid (ja eriti olukorras, kus ta ootab, et sina jääksid rahulikuks ja oleksid pigem toeks).

Nii et vähem ülemõtlemist! 🙂

Advertisements

EBA 2015 / Kõige aktiivsema lugeja tiitel läheb Lillile/ Lugu sellest, kuidas ma Karl Mihkel Salongiga pilti tegin :)

Eesti Blogiauhindade jagamisest on juba küll miljon aastat möödas, aga ma siiski natuke muljetaksin.

Kõigepealt nägin ma Butterfly ees üldse Karmenit ( http://www.iseendamotivaator.blogspot.com/). Kuna me töötasime kunagi koos, siis teda teadsin ma pigem sellest ajast, sest trenniblogisid ma ei loe. Olin küll kuulnud, et ta seda peab, aga lugenud polnud.

Ja siis juhtuski kuidagi niimoodi, et alguses istusin ma trenni- ja spordiblogijatega samas lauas, aga kuna ma nende blogisid ei loe, siis ma neid ka ei tundnud. Nüüd vaadates, kus viimase päevade vaatamised mu blogisse on tulnud, siis Mannu oli vist see blogija, kes seal lauas mulle mainis, et tema minu blogi loeb ( http://mannutreenib.blogspot.com/).

Hiljem istusid nemad teisele poole ja siis hakkasin ma suhtlema nende inimestega, kelle blogisid ma ka loen: Katre ( http://helevalgus.com/), Liis ( http://www.mesiliis.blogspot.com/), Andra ( http://annulaadne.weebly.com/) ja Janeli ( https://lipsuke.wordpress.com).

Liisi teadsin ma ka varasemast ajast, sest ka temaga olin ma kunagi koos töötanud – samamoodi nagu Karmeniga, aga erinevatel aegadel. Nii et jah – selles mõttes oli kunagine telefonipunt koos 😀 Lisaks olin kunagi teismelisena Liisiga samas meedialaagris käinud, kus ta mulle megaülbe mulje jättis (mainisin seda talle ka, aga tegelikult pole Liis üldse ülbe – ehk lihtsalt teismeliste värk, et siis jätab keegi sellise mulje).

Kuid kui oleks saanud anda kõige aktiivsema ja parema lugeja tiitli, siis oleks see kindlasti Lillile (?) läinud! Kuna ma tean, et sa seda blogi loed, siis sulle see tiitel lähebki – ma pole elus vist veel ühtegi sellist inimest kohanud, kes loeks nii paljusid blogisid, aga samas poleks ise blogija! 🙂 Kuna ma alguses hakkasin Andraga suhtlema ja Lilli oli Andra sõbranna, siis ma eeldasin, et ehk ta on ka ise blogija. Tuli välja, et ta ei ole, aga oli kõigega kursis. Mainisin talle ka, et kui ta oleks blogija, siis tal oleks kindlasti palju lugejaid, sest ta on ise selline hüperaktiivne ja tore neiu. Muidugi ütles tema ka, et mis mõttes, Jaanika, miks sa enam niimoodi ei kirjuta nagu kunagi – igavaks oled läinud! 😀 Mis tema puhul eriti meelde jäi, et ta oli väga pikk naine, mul olid umbes 7 cm kontsad all ja tal vist mitte – ning me olime sama pikad, vbl oli tema isegi pikem.

Koju läksin kell 22.15, sest olin suhteliselt väsinud ja jalad valutasid ka. Ei jaksa mina enam kaua pidutseda, viimati käisin peol kaks kuud tagasi 😀

Kuna mul oli reede õhtu vaba, siis käisin piknikul. Ma polnud sada aastat piknikul käinud ja Tallinnas vist üldse mitte. Kõik oli väga super, aga need krdi sääsed hakkasid sööma. Koju jõudsin vist 01.30 öösel.

Laupäeval nägin korraks Romantikut. Kuna tüüp oli Tallinnas, siis käisime umbes tunnike Sinilinnus kakaod joomas. Nägin seal täiesti juhuslikult Karl Mihkel Salongi, kellele ma kõigepealt läksin ütlema, et mees, sa olid nii vinge Superstaaris! Ta oli küll veidike üllatanud sellest, aga mainis, et neil seal varsti kontsert ka algamas (kuhu ma kahjuks jääda ei saanud). Kuna enne minekut juhtusin teda uuesti nägema, siis palusin lausa pilti – tundsin end nagu mingi teismeline, aga mul suva 😀 See oli vist teine kord, kui ma kellegagi elus niimoodi pilti palusin – või ehk isegi esimene? Kui 13-aastaselt pärast Tivolit Meie Mehega pilti tegin, siis oli palujaks vist mu õde.

Nagu ma vist postitustes maininud olen, siis kahe eksiga saan ma hästi läbi – Esimene ja Romantik. Romantik küll ütles, et ta pidi toolilt maha kukkuma, kui ma talle mingi kuu aega tagasi Facebooki chatis mainisin, et pole kaks kuud seksinud (nüüd siis juba üle kolme kuu :D). Enne seda ma olin vist maininud, kui kuu aega polnud ja kuna me kogu aeg ka ei suhtle ja kui suhtlemegi, siis sellest alati ei räägi ka.

Ja vahepeal nägin veel vana kursaõde ja tema kallimat ka, käisime istumas. Seega olen veits sotsiaalsemaks tagasi muutunud! 🙂

Kui EBA-st veel rääkida, siis jah, paljud blogijad on alguses päris tagasihoidlikud, kaasa arvatud ma ise 🙂