Ülemõtlemisest

Minult küsiti hiljuti, et miks ma enam selline ülemõtleja ei ole, sest varem ma ju olin seda. Jaanika Paanika oli tavaline, sest mulle meeldis üle mõelda, sääsest elevanti teha. Ma ei saa öelda, et see endiselt täiesti kadunud oleks, aga jah – seda kõike on vähemaks jäänud küll.

Tegelikult ma isegi ei osanud sellele küsimusele vastata, sest kuigi ma ise tajun ka seda. et ma enam niimoodi üle ei reageeri, siis on see olnud pigem loomulik asjade käik. Kui on olemas inimesi, kes mõtlevad teiste pärast üle ja reageerivad sellele vastavalt, siis minul on see alati olnud pigem mu enda pärast. Näiteks saad enda arvates mingi prohmakaga hakkama, siis analüüsid seda ja mõtled, et appi, nüüd on kõik ikka jumala pekkis – tegelikult oled sa jälle sääsest elevandi teinud. Hiljem meenutad seda pigem huumoriga ja taipad, et reaalselt polnud ju mingit põhjust üle reageerida.

See ülemõtlemine on tegelikult üks kohutav asi. Ja kuigi sa saad ise aru, et sa teed seda, siis sa ei oska ega vbl ka taha teistmoodi käituda. Sest see on lihtsalt nii sinulik.

On kindlasti selliseid ülemõtlejaid, kelle emotsioonid on kogu aeg laes – nad on kas alati liiga õnnelikud või liiga kurvad jne. Mina ei ole (nud) selline. Minu puhul ei pruukinud seda isegi märgata, sest ma lihtsalt ei näidanud seda kohe välja. Hiljem lihtsalt pahvatasin selle välja või taipasin, et olen jälle üle reageerinud.

Võib-olla sellepärast ei ole ma kunagi olnud eriti hea lohutaja, sest kui keegi reageerib üle, siis peaks see teine inimene rahulikuks jääma. Ja kogu asja teeb hullemaks see, kui see teine ka järsku samamoodi üle hakkab mõtlema ja lisab sellega omakorda õli tulle. Sest siis lihtsalt on mõlemad paanikas ja stressis, kuigi see, kellelt abi loodeti ja oodati, oleks võinud olukorda stoilise rahuga suhtuda. Kui panna nüüd end vastupidisesse olukorda, siis mina ju ei tahaks, et kui mul mingi probleem on, et siis see inimene, kelle poole ma pöördun, hakkab samamoodi paanitsema ja üle mõtlema nagu mina. See oleks katastroof, sest see lisaks nii palju pinget juurde. Nüüd õnneks olen ise ka sellistes olukordades suutnud rohkem rahulikuks jääda, sest kui ülemõtlemine on niigi juba halb asi, siis lausa kohutav on see siis, kui sa kellegi teise enda jaoks olulise inimese elu niimoodi traumeerid (ja eriti olukorras, kus ta ootab, et sina jääksid rahulikuks ja oleksid pigem toeks).

Nii et vähem ülemõtlemist! 🙂

Advertisements