Loomulikust ilust ning enesekindlusest

Ma olen selline hästi loomulik neiu. Meigiasjadest tean suhteliselt vähe ning üldse meigin end nii harva, et aasta jooksul võiks neid kordi ühe käe sõrmedel kokku lugeda (no olgu, vbl peaks siiski teise käe sõrmed ka appi võtma, kuid kõiki neid vaja ei läheks). Mäletan, kuidas mu üks naissoost sugulane mulle külla tuli ning pidi kreepsu saama, sest mul lihtsalt polnud puudrit ega peitekreemi. Tema aga ei saavat ilma nende asjadeta peole minna! Ta vist neadis end maapõhja, et oma meigikoti koju oli unustanud ja mõtles ilmselt, et järgmisel korral ta nii loll pole. Peole me siiski jõudsime, kuigi enne seda oli palju paanikat.

Ausalt öeldes pole mul hetkel isegi ripsmetušši, rääkimata muust kraamist. Ning iga kord, kui olen kuskil naiste seltskonnas ning teema läheb meigile ja uutele toodetele, vahin nagu loll lakke ega oska midagi öelda. Kui ma veel alaealine olin (nii umbes 16), siis lasin õel endale maksu meigi teha, et ööklubidesse sisse saada jne. Nüüd meigin ma end tõesti väga harva, isegi klubides (satun sinna küll üliharva) olen tavaliselt meikimata. Ma tean naisi, kes isegi poodi piima järele lähevad meigitult, sest ilma selleta tunnevad end kui alasti (mina tunnen end alasti ilma oma sõrmusteta, need on mul peaaegu alati sõrmes, ka magades :D).

Üks kord küsis mu naissoost tuttav minult sellise küsimuse: “Aga kuidas sa siis mehi võlud, kui sa end ei meigi ning väljakutsuvaid riideid ei kanna?” Tol korral olin sellest küsimusest nii šokeeritud, et ma ei vastanudki midagi.

Ma ei arva, et naised end sellepärast meigivad, et mehi võluda. Ka mina olen ju end meikinud ja see annab mingis mõttes suurema enesekindluse. Pealegi kui ikka on selline ametlik ball vms, siis ilma meigita ei oleks lihtsalt kogu komplekt niivõrd ilus… Väljakutsuvaid riided olen ka kandnud, eriti gümnaasiumi viimasel aastal, kui igal nädalavahetusel sai klubis käidud. Kuid nüüd olen selline… Natuke boheemlaslik ilmselt?

Kõrgetel kontsadel mind ka juba näha ei saa. Mitte mu pikkuse pärast, vaid sellepärast, et mul on lampjalad. Väiksena ma neid taldu ei kandnud, seega lampjalad jäidki. Nüüd võin ausalt öelda, et ma ei oska isegi kõrgete kontsadega kõndida 😀 Nii et jah, mingit femme fatale minust riietuse poolest oodata ei maksa 😀

 

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et olen endaga väga rahul 😉

P.S:  Nii loomulik ma nüüd ka pole, et ma Tarzani Jane moodi karvasena ringi hüppaks 😀 Raseerin end ikka, sest siis tunnen end palju seksikamana 😉

Advertisements

Ametid, mis on Eestis naistele keelatud

Mu ühte väga head sõbrannat on alati huvitanud rongid ja teda paelub kõik sellega seonduv. Siiani polnud ta veel sellele niimoodi mõelnud, aga nüüd tahtis ta teada saada, kuidas oleks võimalik vedurijuhiks saada. Kuid oh imet – Eestis on 229 ametit, mida naised ei või teha, vedurijuht on üks neist (ei diisel-, auru- ega elektriveduri juht).

Täpset nimekirja ma Riigi Teatajast kätte ei saanud, aga sellekohased samad artiklid:

http://www.elamugrupp.ee/modules.php?op=modload&name=News&file=article&sid=1642

http://meestekas.net/?p=12518

http://www.rajaleidja.ee/akab/?id=12830

Ma saan aru, et paljud neist ametitest ei paelu mitte kunagi naisi, aga neid kohe niimoodi ära keelata? Artikkel on päris vana, võib-olla on hetkel neid ameteid veel rohkem…  Või see nimekiri ei kehti enam? Ma lugesin mingit 2008 aasta Päevalehe artiklit, kus oli öeldud, et paari aasta jooksul peaks see nimekiri väiksemaks muutuma, aga ma pole rohkem uurinud.

Jah, ma tean, et see mõjuks naiste tervisele halvasti, aga samas… Mis tänapäeval enam tervisele halvasti ei mõjuks? Põhimõtteliselt selliseid ameteid polegi enam olemas ju. Ilmselt on see nimekiri sellepärast selline, et kaitsta naiste tervist, sest just nimelt nemad saavad ju emaks… Mõnes mõttes see jõuab kohale, aga samas… See võiks siiski mingil määral valikuline olla ju. Iga inimene peaks ise teadma, millega ta riskib, kui sellise ameti valib.

Artiklist:

Sotsiaalministeerium küll kinnitab, et nimekiri on vananenud, kuid samal ajal ei kiirusta seda ka kustutama. Siiani on tehtud lihtsalt ettepanek kaotada see uuest töölepinguseadusest. See jõustub aga vastuvõtmise korral alles 2010. aastal. Seega kehtib veel vähemalt kaks aastat määrus, mille järgi ei tohiks naised töötada näiteks vedurijuhi või torulukksepana.

Kas 2010 aastast on see siis muutunud? Mina ei suutnud seda 2011 aasta töölepinguseadusest välja lugeda, aga selliste asjade lugemine paneb mul nagunii alati pea valutama, seega võib asi olla lihtsalt selles, et ma ei saa pointile pihta 😀

Blogid, mis mind inspireerivad :)

Ma mõtlesin, et kuna ma hetkel meestest väga ei kirjuta (sest lihtsalt pole midagi kirjutada… ega neid nagunii eriti pole ja kui mõni isegi veel on, siis on nad kõik ikka väga tagaplaanile jäänud. Kuid nad tulevad alati teemasse tagasi, sellepärast pole vaja karta), siis mõtlesin, et panen siia loetelu neist blogidest, mida ma ise agaralt loen. Tegelikult loen ma teisi blogisid ka, aga neid kolme loen järjepidevalt (ehk siis need kolm blogi on kõige lemmikumad).

http://rameshwar.wordpress.com/

Rentsi blogi peale sattusin ma juba ammu enne seda, kui mul endal veel blogi oli. Tema puhul köidab mind erinev teemavalik (sest näiteks minu blogis on läbivaks teemaks ainult üks ning see jääb üldiselt niimoodi, lihtsalt vahel tuleb mõni erand ka juurde. Ühe teema kohta on võib-olla kogu aeg igav lugeda, aga erinevad teemad on head, sest pakuvad mitmekülgsust ning vaheldust). Samuti on Rentsil väga terav huumorimeel, mis lausa paneb lugema, ka tema sarkasm on alati õigel ajal õiges kohas. Lisaks kõigele meeldivad mulle inimesed, kes oskavad erinevaid keeli, sest keelteoskus annab praeguses maailmas nii palju juurde!

http://m6ttekodu.wordpress.com/

Mõttekodu blogi on küll suhteliselt uus, aga mina avastasin selle veel hiljem –  alles paar nädalat tagasi. Ma olin seda enne ka lugenud, aga mitte järjepidevalt. Kuid siis järsku hakkasin seda rohkem lugema ning nüüd loengi kogu aeg. Mõttekodu blogi puhul meeldib mulle see omamoodi lihtsus, kuidas erinevatel teemadel kirjutatakse. Kuid lihtsus mitte halvas mõttes! Kõik suudetakse lahti seletada nii arusaadavalt ja loogiliselt, et kohe on tahtmine lugeda. Pealegi on teemasid nii erinevatest valdkondadest, et oma maitsele leiavad kõik inimesed midagi.

http://mehelt.wordpress.com/

Mehe blogi lugesin ma ka ammu enne seda, kui ma ise midagi kirjutama hakkasin. Selles blogis on midagi nii müstilist, et seda on lausa võimatu sõnadesse panna, see salapära on lausa nakkavalt lummav. Mõned inimesed kirjutavad palju teksti, aga tulemuseks on ikkagi ümmargune null, teised jälle kirjutavad vähe teksti, aga suudavad sellega kõik ära öelda. Mees kuulubki viimaste hulka.  Tema puhul tekib alati mõte, et äkki olen ma temast tänaval tegelikult mööda kõndinud, kuid mul pole sellest lihtsalt aimugi olnud? Need iga postituse juurde käivad taustalood on ka alati nii hästi valitud. Kõik on nagu rusikas silmaauku, nii tibens-tobens 😉

Nagu ma juba varem mainisin, loen ma teisi blogisid ka, kuid need kolm inspireerivad mind kõige rohkem 🙂

Tagasi igapäevases rutiinis

Täna läksin oma igapäevase rutiini juurde tagasi ning sellest oli abi. Ma oleksin võinud muidugi mõned vabad päevad võtta, aga ma ei tahtnud. Pealegi on parem tegevuses olla ning muudest asjadest mõelda. Õhtul tegime pere keskel väikse istumise ema auks, sest täna oleks ta sünnipäev olnud. Nüüd tuleb vaid edasi minna. Pisaraid on meeletult valatud ja eks valan neid veel kõvasti, aga ajapikku läheb kergemaks.

Sellistel hetkedel mõistad, millised inimesed on alati olemas. Mu sõbrad, mu ülejäänud perekond, mu lähisugulased… Neist kõigist on palju abi olnud ning nende tugi on väga vajalik.

Aitäh Teile kõigile! (Sest mõned neist loevad seda blogi ka).

Oma isiklik kaitseingel

Täna olid matused… See oli nii kohutav. Nüüd vist alles hakkab kohale jõudma, et teda tegelikult ka ei ole.

Homme oleks ta sünnipäev olnud… Oi juudas, kuidas küll sellega toime tulla?

Ma olin ju kindel, et ta elab vähemalt 80ni, et ta näeb minu lapsedki veel ära.

Kuid ma tean, et ta jälgib mind kusagilt ja ta kaitseb mind. Mul on nüüd olemas oma isiklik kaitseingel.

Sa olid mulle kõik, mu armas ema… Jääd igavesti mu südamesse!!!

Kuidas saada ometi üle oma ema surmast? Kuidas ometi????

See reis oli kõige kohutavam mu elus, sest mu ema suri selle ajal. Enam ei ole mitte miski sama, mitte kunagi. Ja ometi oli ta nii noor, nii elujõuline… Olin kindel, et ta näeb veel minu lapsedki ära. Olin selles kindel…

Ma olen nii palju nutnud. Ma lihtsalt ei suuda enam. Miks ometi???? Sellised asjad on alati tundunud nii kauged ja nüüd… Järsku ei ole enam maailma kõige kallimat inimest mu elus.

Ma tean, et ma pean tugev olema. Tema nimel, ta oleks seda soovinud. Õnneks on mu ülejäänud perekond mulle toeks. Ning mu sõbrad. Hetkel on selline tunne, et mu elu on seisma jäänud. Ma ei usu, et see mulle veel üldse kohalegi jõudnud on. See pole ju lihtsalt võimalik, see ei saa olla… Ma ärkan kohe ja see kõik on olnud üks õudusunenägu. Mu ema tuleb kohe ja kallistab mind ning ütleb, et see oli üks õudusunenägu…

Kuid ta ei tule. Mitte kunagi enam… Miks ometi???

Armastan sind igavesti, ema!