Nädalavahetus Tallinnas/ E-Type lokkidega tüüp on ikka sama seksikas (ehk siis muljeid retrofestivalist)

Ma küll millalgi kirjutasin, et nutitelefoni ma ei taha, aga elu tegi oma korrektiivid – nimelt otsustas mu vana pann nuppudega telefon nädalavahetusel Tallinnas olles pange panna… Jah, ma oleks võinud nuppudega telefoni uuesti võtta, aga ehk see oli märk sellest, et Jaanika, aitab naljast, sa pead ajaga kaasas käima! Ehk siis mul on nutitelefon 😀 Ma küll seda eriti kasutada ei oska, sest Facebooki chatis suutsin kirjutada nagu täiesti jommis töll, aga noh- ega ma seda eriti kasutanud pole ka. Facebook Messenger oli üldse ainuke app, mille ma alla laadisin, muud ma kasutanud pole (sõbranna enne telefonis ütles, et kuidas seda tegema peab). Kui ma selle mobla võtsin, siis teenindaja pidigi mulle asju nagu pensionärile seletama, sest ma küsisin nii palju. Mina ja tehnika ei sobi ikka üldse kokku. Mäletan, kui esimest korda saadet tegema läksin – kui seda pulti nägin, siis olin kohe valmis stuudiost välja jooksma, sest seal oli nii palju nuppe (teine saatejuht küll ütles, et see on täiega lihtne ja tegelikult nüüd see ongi, aga siis ma teda ei uskunud. Sildid ju peal ka, et mis on mikrofon ja mis on eeter jne). Õnneks mina pean neist umbes seitset teadma, aga jah, alguses ehmatas küll ära, et äkki pean kõiki oskama.

Nagu ma juba mingis postituses mainisin, siis sel nädalavahetusel ootas meid ees Tallinn ja We love the 90s retrofestival. Ööbisime sel korral ka Pihiisa juures (blogiauhindadel olime ka seal), kes meile laupäeval lausa oma korterivõtmed andis, sest ta ise oli enamasti eemal. Et kui tahame poes vms käia enne festivalile minekut, et siis saame uuesti sisse tagasi.

Aga reedel startisime Tartust kell 14.30 – just siis tuli Härra mulle stuudiosse järele ning sõit võis alata! Viieks olime Pihiisa juures, parkisime oma auto ära, sõime natuke ja siis viskas Pihiisa meid lauluväljakule ära (ta ise üritusele ei tulnud). Me jõudsime veel sel ajal, kui rahvast nii palju ei olnud, sest paljudel ju tööpäevad, et ei tulnud päris alguseks kohale. Alguses me istusime laulukaare all esimestel treppidel, sest teadsime, et terve õhtu nagunii seista ei jõua. Ja esimene bänd oligi Basic Element, mis mulle nii palju ehk ei meeldigi, aga Härrale küll. Tuberkuloited, Captain Jack, Dr.Alban olid väga tasemel, A-Rühm pole mulle kunagi eriti meeldinud, Vengaboys oli enam-vähem, Army of Lovers pole minu tomatimahlake(haha, teed ma nagunii ei joo, aga tomatimahla joon :D). Kõige võimsam oli ikkagi E-Type, mis kogu selle reede õhtu ka lõpetas. Tüüp pole mitte grammigi vananenud ja tal on ikka sama seksikad lokid nagu 20 aastat tagasi. Tema oli ka ainuke esineja, kes rahva hulka tuli – ja seda lausa niimoodi, et tuli tavatsooni piirete juurde esimeses reas inimestele plaksu andma. Seal oli nimelt VIP-tsoon, mille ostnud inimesed said kogu üritust lava eest nautida (aga selle 2-päeva pilet oli 90 eurot, meil oli tavapilet ja selle hinnaks oli 60 eurot per nägu). Meie kahjuks nii esimeses reas ei olnud, seega E-Type tüübilt plaksu ei saanud. Üks sai isegi teda kallistada, vedas tal 😀 Aga iial ei ütleks, et see tüüp on juba 51 (ma hetkel googeldasin, arvasin, et ta on midagi 40-nega, aga seda ka talle ei ütleks). No ma lühinägelik tegelikult, seega ma usun, et lähedalt on ikka näha, et ta on vanem kui 90-ndatel, aga kaugelt küll aru ei saanud. Sama seksikad lokid ikka! Ma kusjuures arvasin millegipärast, et ta on need ära ajanud ja tuleb lühikeste juustega lavale, aga kus sa sellega! Mulle just sellised lauljad meeldivad, kes suurt möllu korraldavad ja rahvaga suhtlevad, näiteks selle Army of Lovers lauljad ütlesid oma esinemise lõpetades, et aitäh ja kogu lugu. See on nii igaaaaaaaaaaav. Esineja peab selline olema, kes ütleb, et rahvas, tehke häält jne. Siis on palju huvitavam.

Reedel me seisime viimased neli tundi küll püsti ja jalad andsid natuke tunda küll, sest hüpatud ja karatud sai ka piisavalt. Pärast E-Type esinemist hakkasid kõik taksot püüdma ja selle viimasega oli paras keberniit, sest kõik olid hõivatud. Just siis mu telefon pildi kotti panigi ja Härral hakkas aku tühjaks saama. Ta ei ole Taxify ega Uberi kasutaja, aga nüüd ekstra laadis endale selle viimase. Igal juhul mingi takso ma saime lõpuks ja jõudsime ilusti Pihiisa juurde.

Olime nii läbi, et läksime kohe pärast sinna jõudmist tuttu ära. Laupäeval plaanisime kohale minna 16.30ks, sest Roosilehe diskot ei viitsinud kuulata. Laupäev algas Culture Beatiga (normaalne), järgmine oli E-Miljon(ma ei teadnudki, et Emil Rutiku 90-ndatel sellega esines, aga see oli totaalne pask). Mr. Happyman juba hakkas rahvast käima lööma, Londonbeat ei ole minu tomatimahl, Nancy pani rahva juba täiega käima – ehk siis nii megavinge oli! Eelmisel aastal oli ka Nancy, aga siis ta oli laupäeval esimeseks esinejaks pandud – see aga tähendas seda, et rahvast oli veel suhteliselt vähe, nüüd oli aga rahvamass juba selleks kellaajaks kohal! Ja rahvas möllas täiega juba, meie ka sel ajal juba seisime, sest tahtsime veits tantsida ka. Alexial on iseenesest head laulud, aga liiga palju tümmi oli juurde pandud, mis ei sobinud konteksti. Caater esines koos Mari-Liisiga, mis oligi palju huvitavam, sest Caater üksinda poleks nii vinge olnud. Ja õhtu viimaseks esinejaks oli Scooter, mis lasi end lausa tund aeg praadida! Scooter pidi ajagraafiku järgi esinema hakkama kell 23.30, aga hakkas 00.30! Minu vaesed jalad ja selg andsid sel ajal ikka päris kõvasti tunda, sest ma pole harjunud nii palju seisma ja hüppama, mäletan ju eelmisest aastastki, kus ma kolm päeva pärast seda üritust eriti kõndida ei jaksanud. Nüüd nii hull polnud, sest ma sel korral nii palju ei tantsinud. Olime enamasti Härraga sellises asendis, et ta seisis minu taga ja hoidis minust ümbert kinni – ehk siis sellises kaisutamispoosis.

Härra oli eelmisel aastal Tartus juba Scootrit laivis näinud, aga minu jaoks oli see esimene kord. Ja kuigi ma ei ole Scootri fänn, siis peab ütlema, et sellel tüübil on energiat ikka sajaga ning showd oskab ta ka täiega teha, 52-aastaselt niimoodi karata. Ja rahvale meeldiski see kõige enam, sest paljud, kes enne olid laulukaare all istunud, tulid nüüd ka Scootrile kaasa elama. Minu lemmikuks jäi E-Type ja üldiselt meeldisid mulle reedesed esinejad ka rohkem, aga Härra lemmik oligi Scooter. Mina olin selleks ajaks juba nii läbi, selg andis niimoodi tunda, aga Härra kargas minu eest ka, tõstis mu selja taga seistes minu käed ka püsti jne 😀 Reedel jõime me festivalil mõlemad ühe siidri, laupäeval olime täiesti kained. Ma ütlen ausalt, et sellistel üritustel mina juua ei jaksa ega tahagi, eelmisel aastal möödus see mul ka täiesti kainelt. Ma jään nii ruttu purju ka, et poleks eriti mõtet, siis oleks pärast eriti väsinud olemine.

Laupäeval läks meil takso saamisega kiiremini ja kui me Pihiisa juurde jõudsime, siis oli tema päris lõbusas tujus, seega me veel kuskil 1,5 tundi istusime kolmekesi tema köögis ning rääkisime erinevatel teemadel. Pihiisa küsis Härralt, et kas ta minu blogi loeb, millepeale viimane mainis, et ei loe, et kunagi piilus mõned korrad, aga nüüd pole lugenud enam. Mul on lihtsalt nii pikad postitused ja kuna Härra kõike nagunii teab, millest ma kirjutan, siis ta ei viitsi enam. Ma siis ütlesingi, et seda parem mulle, kui ei loe  😀 Nii Pihiisa kui Härra on mõlemad arvamusel, et ma peaksin oma blogi teenima panema (materialistid nagu nad on :D). Ma ütlesin, et mitte miski pole võimatu, aga hetkel ei pane. Pealegi WordPressile ei saa reklaame peale panna, selle jaoks peaks oma domeeni looma – ja ma ausalt ka ei viitsi sellega tegeleda. Kuna minu lugejate arv pole nii märkimisväärne, et ma sellega midagi nii head teeniksin, siis ma ei viitsi. Mitte et mulle raha ei meeldiks, aga seleta seda siis meestele, kes sellest kogu loogikast aru ei saa 😀 Pihiisa ütles ka, et ta nüüd loeb diagonaalis, et kunagi luges ikka kõik läbi.

Magama saime umbes kell 03.30 ajal hommikul ja pühapäeva päeval startisime siis Härraga Tartu poole tagasi. Käisime Põltsamaalt ka läbi, kus ma üle pika aja Härra vanaema nägin, kes mulle mainis, et vaatab mind kogu aeg päevasaates 😀 Seda viimast ma tean juba, sest pärast seda, kui Härra vanaema sai teada, et mind võib telekas päris tihti kohata, siis ta on neid saateid vaatama hakanud. Üldse on Härral nii sõbralik ja tore vanaema! Mul on nii kahju, et minul sellist kunagi ei olnud. No lapsena tegelikult oli, aga ta suri, kui ma olin kaheksa-aastane. Mu teine vanaema, kes suri kaks aastat tagasi, ei olnud eriti hea vanaema. Aga nagu öeldakse, et surnutest halba ei räägita, seega las ta jääda (ja ma tegelikult olen sellest juba kirjutanud ka).

Kui veel retrofestivalist rääkida, siis oli seal kaks päris omapärast olukorda. Üks oli nimelt selline, et me Härraga nägime ühte tuttavat. No me vähemalt arvasime, et ta on meie tuttav, sest ta oli täiesti tema koopia. Kuid see tüüp, kes seda naist kannist näpistas ja musutas, ei olnud teps mitte see mees, kellega me teda harjunud nägema oleme. Lähemal vaatlusel saime aru, et tegemist on lihtsalt ülimalt sarnase naisega, mitte see esialgne arvamus, et meie meelest üks ontlik pereema on oma elukaaslast petma asunud. Teine olukord oli selline, et üks minu ees seisev paarike oli samamoodi teineteise embuses nagu meie – ehk siis mees embas naist selja tagant. Ja samal ajal, kui see mees oma naist õrnalt kallistas, kirjutas ta Facebooki chatis mingile teisele neiule, et jah, ta on kontserdil koos sõpradega ja homme näeme ning musid-kallid, et ta igatseb teda ja soovis veel head und ka. Kuna naine oli mehe poole seljaga, siis ta ei näinud, mida mees oma moblas kribab – mina aga nägin väga hästi, sest see tüüp seisis mu ees. Kui tüüp kribamise lõpetas, siis musitas ta oma kallimat ja naine arvas ilmselt, et tegemist on maailma parima mehega. Või kes teab, vbl naine teadis sellest olukorrast, iial ei või teada, aga ma millegipärast ei usu.

Kui nüüd suitsetamise teemat puudutada, siis ma olen samuti arvamusel, et ka sellistel suurfestivalidel võiks avalik tossutamine keelatud olla. Või siis võiks suitsetajale mingi kindel ala olla, kus nad oma kopsuvähki toita võivad. Seda aga kahjuks pole, seega seal rahvahulgas seistes juhtus tihti seda, et nii paremal kui vasakul suitsetati. Kui Härra on muidu väga rahulik mees, siis üks asi, mida ta silmaotsaski ei seedi, on suitsetamine. Kui tüüp meie ees 15 minuti jooksul juba kolmanda sigareti süütas ja meie seda jama sisse hingama pidime, siis ütles Härra: “Tra, ei või siis mujal suitsetada.” See oli esimene kord, kui ma kuulsin aasta jooksul, et Härra üldse sellist sõna kasutas (minul ikka vahel mõned lendavad :D). Mees kuulis seda ja kustutas oma suitsu kohe ära! 😀 Ma olen Härralt küsinud, et mis oleks üks asi, mida ta naiste puhul iialgi ei taluks – see oleks suitsetamine. Mina olen ka kusjuures enamasti suhtes olnud mittesuitsetavate meestega (kui Ego välja arvata), sest ka mulle meeldivad rohkem mehed, kes seda ei tee. Eks see ole loogiline ka, et mittesuitsetavad pigem tahavad leida sellist kaaslast, kes seda samuti ei teeks.

Teisel päeval käis retrofestivalil ka kiirabi, hiljem uudiseid lugedes sain teada, et keegi oli vastu piirdeid kukkunud vms. Allan Roosileht tahtis just siis mingit mängu teha (oli esinejate vahepealne pausiaeg), aga jättis selle hilisemaks, sest oleks olnud üpris ebaviisakas seda mängida, kui parasjagu kedagi maas tohterdatakse. Umbes 10 minutit hiljem viidi see inimene kiirabiga ära ka.

Vot selline oli retrofestivalil siis sel aastal 🙂 Kui eelmise aastaga võrrelda, siis sel aastal olid minu arvates paremad esinejad. Ma ei ole tegelikult üldse selliste ürituste inimene, seega olengi nõus ainult seda väisama ainult siis, kui kohal on just sellised esinejad, kes mulle meeldivad. Weekendil saaksin ma ilmselt peavalu. Ma oleksin nõus Weekendile minema ainult sellisel juhul, kui tõesti oleks hea seltskonnaga minek ja ma ei peaks ise pileti eest maksma. Kui ma niisama võidaksin pileti, siis ma müüksin selle odavamalt maha. Härra näiteks eelmisel aastal võitis mingis Facebooki mängus Weekendi 3-päeva passi ja tal oli see nimeline pilet – järelikult ei saanud seda maha ka müüa (ehk siis pidi väravates oma nime ütlema ja selle abil sai sisse). Tema siis käis ja jäi rahule, aga ta on veendumisel, et ise ta Weekendi eest ka maksta ei tihkaks, aga kuna tal eelmisel aastal läks nii hästi, et ta selle pileti võitis, siis sellepärast käis ära. Kui ma võidaksin pileti, mida ma ei saaks maha müüa, siis ma peaksin mingi seltskonna endaga ikkagi kaasa meelitama ja end vist täiega täis kaanima, et mul sellisest muusikast pea valutama ei hakkaks 😀 Või jätaksin selle üldse kasutamata. Sest kuna suurüritused pole minu jaoks, siis ma olengi nõus nendele minema ainult siis, kui see just selline, mis mulle väga meeldib. Muusika peakski olema sellisel juhul 90-ndate ja või 80-ndate oma. Vastasel juhul ma jääks koju teki alla magama!

Millistel suurüritustel teie oleksid nõus käima? Kas eelistaksite pigem Weekendit või We love the 90s retrofestivali?

Advertisements

Lollid küsimused ja muutunud vaatenurgad

Ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib suvalisel ajal täiesti lolle küsimusi esitada. Näiteks põhikoolis võisin ma vabalt mingil suvalisel hetkel oma pinginaabrilt küsida, et kas ta miljoni krooni eest laseks ühe kõrva peast ära lõigata. Ilmselgelt oli mu pinginaabri esimene reaktsioon, et miks ma selliseid lollusi üldse küsin ja teine vastus oli, et loomulikult mitte, sest ilma kõrvata oleks ikka päris kole elada (ja see raha ei kompenseeri seda, sest üks kord saab see ju nagunii otsa). Kõik minu küsimused polnud muidugi nii idootsed, aga jah – ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib imelikke küsimusi esitada 😀 Ja sellega harjuti ära nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis – seega kui keegi küsis, et mis värvi sa terve oma ülejäänud elu kannaksid, kui see saaks olla ainult üks konkreetne värv; või kas sa oleksid pigem tiiger või lõvi, siis olin selleks küsijaks raudselt mina! Ausalt öeldes ma isegi ei tea, mis need vastused mulle andsid, aga ju mulle meeldis inimestest rohkem teada saada.

See igasuguste imelikke küsimuste küsimine on kandunud edasi ka mu täiskasvanuikka. Kui vallalisena deitimas käies meeldis mulle meestelt igasuguseid veidraid küsimusi küsida, millepeale mõned kohmetusid, teised naersid, kolmandad kortsutasid kulmu ja neljandad imetasid, et kust mul need küsimused tulevad. Enamik küll vastasid, aga ju siiski mõtlesid, et mida see teadmine Jaanikale küll annab, et kas ma kannaksin elu lõpuni ainult roosasid boksereid või ei kannaks üldse aluspesu (jah, olen ka seda küsimust lambist teisel kohtingul küsinud 😀 seda küll juba mitmeid aastaid tagasi). 20-ndate alguses deitisin ma enamasti meestega vanuses 30 +, kes enamasti mu küsimuste peale naerma puhkesid, sest a) nad arvasid, et ma olen sitaks lapsik või b) nad arvasid, et ma olen nii äge, et selliseid küsimusi esitan. Mina muidugi eeldasin alati viimast varianti, sest ma olen end alati ägedaks inimeseks pidanud 😀 Tegelikult oli raudselt esimene variant, aga mis mul sellest, eksole 😀

 

See ongi naljakas, kuidas mõned arusaamad aastatega nii muutuvad. Sest inimesed ise muutuvad ka. Kunagi tähendas rahulik elu minu jaoks igavust. Alati pidi mingi möll käima ja action toimuma. Nüüd on rahulik elu minu jaoks just huvitav. Sest vaatenurgad on muutunud, nii paljudes asjades. Ja kuigi lolle küsimusi esitan ma ikka(sellest juba lahti ei saa :D), siis mõnede vaatenurkade suhtes olen ma palju paindlikum. Rahulikum ja paindlikum 🙂

Nädalavahetus Haapsalus :)

Reede õhtul mõtlesime Härraga, et kuidas oma nädalavahetust veeta. Kuna lubas üle pika aja ilusat ilma, siis algne plaan oli Pärnusse minna, kus mina ei ole üle kolme aasta käinud (viimati aprillis 2013, kui mu geisõber Truu seal veel elas – ehk siis ammu. Aastatel 2011 ja 2012 ma poole kohaga elasin seal, sest olin siis Egoga koos, kes just nimelt suvepealinnas elas).  Pärnu mulle meeldib, aga süda on juba ammu Haapsallu kutsunud, olen seal ainult ühe korra käinud (aastal 2007 pidasin jaanipäeva seal), aga juba sellest ajast mäletan, et tegemist on imelise linnaga! Mu üks lemmiklinn Eestis – peale Tartut muidugi 🙂

Seega mõeldud-tehtud! 🙂 Reedel kell 22.17 tulime sellele mõttele, et võiks laupäeval Haapsalu poole sõitma hakata. Ma hakkasin meile muidugi kibekähku majutust otsima, aga kuna tegemist oli just Valge Daami nädalavahetusega, siis olid enamik soodsad suht võetud. Booking.com pakub ainult hotelle ja hosteleid, aga kui eraldi külalismaju googeldada, siis on valikuid hoopis rohkem (ja palju soodsamad, mul ei ole ööbimise suhtes kunagi erilised nõudmised, sest ma enamasti ainult ööbin seal, terve päev nagunii jalutan ringi). Seega jäi mulle silma Aikarali Kodumajutus ( http://www.puhkaeestis.ee/et/aikarali-majutus-haapsalus). Kuna meilide vahetus oleks liiga palju aega võtnud, siis ma helistasingi neile, et kas neil juhtub vaba tuba olema. Ja vahel veab ka – neil oli üks suurem tuba vaba! Tegelikult oli neil see ka võetud olnud, aga inimene jättis viimasel hetkel tulemata. Võtsime selle suure toa üheks ööks, mille hinnaks tuli 50 eurot. Tahtsime hommikusööki ka juurde, seega 60 eurot ööbimise ja hommikusöögi eest kahele. Mulle mainiti telefonis, et tegelikult mahutab tuba lausa neli inimest, et kui tahame veel rahvast kaasa võtta, et siis läheb küll toahind veidike kõrgemaks. Me küll ei tahtnud, aga hea ikka, et vajadusel oleksime saanud seda teha – just see selle suurema toa eelis oligi. Seega ööbimine oli meil olemas.

Laupäeval kell 09.00 me siis pakkisime oma asjad autosse ära ja startisime Haapsalu poole. Google maps ütles, et kõige otsem tee oleks Tartu-Põltsamaa-Türi-Kehtna-Rapla-Märjamaa-Koluvere- Haapsalu. Kokku siis 3 tundi ja 11 minutit sõitu. Niimoodi me siis läksime ka. Tegime korraks Põltsamaal ka peatuse ja siis võis sõit edasi minna. Me kusjuures läksime prinditud Google mapsi kaardiga, seega gpsi minnes peaaegu ei avanudki. Kuskil Koluveres tegime aga vea ja siis avasime gpsi ka, sest muidu oleksime karuperses lõpetanud 😀 Kui tagasi tulime, siis tegime seda gpsi-ga, mis sel korral juhendas meid natuke teistmoodi. Naljakas oligi see, et Rapla lähedal näitas Raikküla vald, siis ma ütlesin, et seal elab ju Jüri Pootsmann! Ja gpsi naine võttis mind vist kuulda, sest me sõitsimegi täna Tartu poole tulles Raikküla külast läbi 😀 Minnes me läksime teist kaudu natuke. Oligi huvitavam, sest nägime rohkem külasid.

Kui Haapsallu kohale jõudsime, siis kõigepealt suundusime kohe kodumajutusse, et auto ära parkida ja asjad ära panna. See külalistemaja oli päris korralik (ja asukoht oli super, sest kesklinnale nii lähedal, merele ka) ja me jäime oma toaga küll rahule, seal oli kaks väikest voodit ja üks suur voodi – seega oleks seal tõesti neli inimest saanud ööbida. Meil oli eraldi WC ja vannituba, väiksematel tubadel seda luksust ei olnud. Kodumajatuse omanik oli väga sõbralik ja soovitas meil õhtul piiskoplinnusesse Valge Daami etendusele minna, mille me ka kavasse võtsime.

Kõigepealt läksime aga sööma Vahemere stiilis restorani nimega Margot, mille atmosfäär Härrale väga meeldis. Minule meeldis ka, aga nii vaimustunud ma just ei olnud. Pärast seda läksime piiskoplinnusega tutvuma, mida ma mäletasin ka juba aastast 2007, kui ma Haapsalus käisin. Seal palusin ühel neiul meist koos ka pilti teha ja tema siis küsis, et kas ma olen Jaanika. Ütlesin, et olen jaa, millepeale ta vastas, et telekas tundud sa nii suur, et päriselus oled hoopis väiksem 😀 Ma ei osanudki midagi sellele vastata, ju siis telekas petab. No pikkuselt ma olengi suht suur volask 😀 Aga mind tuntakse alati just väiksemates linnades ära – vähemalt seal tullakse mainima seda. Tartus ja Tallinnas ei juhtu seda peaaegu üldse.

Pärast suundusime mere äärde, kus Härra ka ühte oma tuttavat nägi – seega Eesti on tõesti väike! 🙂 Haapsalus oli üldiselt palju rahvast, sest teadaolevalt on augustis seal igal nädalavahetusel mingid üritused. Kuna nüüd oli Valge Daami etendused, siis seda enam oli kõikjal rahvamassid.

Enne etendusele minekut käisime veel korra meie toakeses leiba luusse laskmas ning siis suundusimegi piiskoplinnusesse seda vaatama. Kes veel ei tea, mida Valge Daami legend endast kujutab, saab sellest lugeda siit: http://www.valgedaam.ee/pages/est/legend.php. Lühidalt kokkuvõtteks võib siis öelda seda, et legendi järgi võib piiskoplinnuses augustikuu täiskuuöödel näha Valge Daami kuju, kes ennast sinna ilmutama tuleb, sest leinab juba mitmeid sajandeid oma õnnetut armastust.

Etendus ise oli suht hea, me jõudsime 20 minutit enne algust – ehk siis enamik kohti oli juba võetud. Õnneks oli seal mingi istekohtade korraldaja, kes meile mingid kohad sebida suutis. Kuna rahvast oli palju, siis pidid inimesed nagu silgud pütis istuma, aga kohalikud olla sellega harjunud, sest see on alati niimoodi.

Juba enne etenduse algust öeldi, et kõik, kellel on vanad telefonid, peavad selle välja lülitama, sest need häirivad kogu helisüsteemi, nutitelefonide omanikud võisid enda moblad lennurežiimile sättida. Lihtsalt hääletuks panek ei aidanud. Me siis Härraga tegime nagu kästud, aga paljud siiski eirasid seda palvet. Ja elus esimest korda juhtus selline asi (minul siis, vbl kellelgi teisel on varem juhtunud), et etendus lihtsalt kaktestati, sest kõlar hakkas niimoodi vingerpusse mängima, et näitleja heli hakkis sajaga. Ja mikrofonis korraldaja mainis, et kas inimestel häbi pole etendusele moblaga rääkima tulla, et mingu koju ära. Ja et nad näevad oma süsteemist, et osad otsivad üldse Pokemone jne. Kuna piiskoplinnusel kujutati ka väga palju graafikat, siis oli see tehniline pool väga oluline. Nii piinlik olukord! Ma tõesõna ei uskunud, et selliseid lambaid on, kes tulevad vabaõhuetendusele moblaga rääkima või Pokemone otsima (eriti arvestades, et see võib kogu etenduse kvaliteedi perse keerata). Õnneks pärast seda hoiatust olukord paranes ja need idoodid said vist ka aru, milleks nad sinna tulid – ja lülitasid oma mobla välja või panid lennurežiimile (ja jätsid Pokemonide otsimise hilisemaks).

Kui etendusest lühidalt rääkida, siis seal mängis “Naabriplikast” tuntud see eelmine naabriplika, ma ta nime ei tea, aga  tema tegelaskuju oli seal Liisi, kes pärast Austraaliasse ära sõitis. Meest mängis see, kellel kunagi “Pilvede all” Pireti kallima roll oli, ma nende pärisnimesid ei tea, ei viitsi hetkel googeldada ka. Aga etenduse nimeks oli “Südamega läbi müüri”, kus oli segatud tänapäev ja keskaeg – ehk siis just räägitigi sellest, kuidas näitlejad peavad seda sama lugu etendama, kuigi nad tegelikult Valge Daami ilmumisse ei usu jne. Muidugi tähendas see kõik aga seda, et Valge Daam pidi end peategelastele ilmutama ja laskma lausal mehel kogu see lugu ise läbi elada. Mulle see tänapäevane lugu meeldiski rohkem, konkreetselt see legend ise ei olnudki nii huvitav.

Pärast etendust läksime veel kõhtu täitma, kuigi enamus söögikohti oli juba kinni. Mingi me siiski leidsime, aga seal oli köök kinni – ehk siis pidime pelmeenidega leppima. Kuna päev oli meie jaoks nii pikk olnud, siis läksime kella 01.00 öösel majutusse tagasi.

Hommikusöögiks pakuti meile võileibu ja müslit – seega ei midagi erilist, aga ma kodumajutuse puhul seda ei oota ka. Neid me sõime kodumajutuse köögis, mida võivad kõik külastajad vabalt kasutada, kui huvi on. Ja seal saab ka kokata, kui tahtmine tekib, meil seda viimast ei tekkinud, sest eelmisel päeval olime nagunii kogu aeg väljas, täna hommikul aga sõitsime pärast hommikusööki minema.

Seega väga vinge nädalavahetus oli! Järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees Tallinn, siis on “We love the 90-s” retrofestival.

Mõned pildid ka meie reisist Haapsallu ( kaks pilti on siis ka sellest toast, kus me ööbisime)14089064_1280315438676032_9211898229878001371_n14064278_1280315052009404_6449576863749843348_nDSC_0740 muudetudDSC_0644

DSC_0645

Milline oli minu lapsepõlv?

Kuna paljud blogijad kirjutavad oma lapsepõlvest ja vaesusest (või rikkusest), siis mõtlesin, et kriban ka sellel teemal paar sõna. Jah, olen ahvipärdik, aga see pani mind ka enda lapsepõlvele mõtlema.

Minu esimesed 11 eluaastat möödusid alevikus nimega Puhja, mis asub Tartust 22 km kaugusel. Ja meie olime kohe kindlasti vaesed, sest oma lapsepõlvest mäletan ma tihti seda aega, kui lihtsalt ei olnud süüa, sest raha ei olnud. Ometi olid mul mõlemad vanemad, kes töötasid, aga sellega seoses oli üks aga – mu isa nimelt armastas pool või vahel ka terve palga maha juua. Ehk siis need isa palgapäevad olid alati sellised ehku peale minekud, et kas nüüd toob raha koju… või siis ei too. Mu ema alati tülitses temaga sellepärast, aga ilmselgelt olime me nii vaesed, et nad poleks saanud lahku ka minna. Mäletan mitut korda, kui mu ema isale nähvas, et krt, tal oli ju üks valik veel, üks Tallinna mees, aga tema valis ikka isa, et ta oli ikka nii loll. Et kui ta vaid oleks selle teise mehe valinud, siis oleks ta elu ehk hoopis teistsugune olnud. No siis ma hetkel seda blogi ei kirjutaks ka, sest siis poleks mind olemaski.

Mu isa küll jõi palju, aga ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks. Mitte et see mingi õigustus raha mahajoomisele oleks, aga kui ema temaga õiendas, siis ta lihtsalt kobises midagi vastu ning kobis hiljem tuttu ära. Kui ema sellest kaine isaga rääkima hakkas, siis ei öelnud paps mitte midagi vastu. Ja purjus peaga ta midagi küll ütles vastu, aga üsna ruttu läks ikka magama.

Kui elada nii väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, siis muidugi teadsid kõik aleviku inimesed, kui mu isa jälle purjus peaga ringi tiirutas. Ilmselt on see üks asi, mida ma siiani oma isale täielikult andestanud pole, kuigi nüüd ta enam nii palju ei joo, kui ta siis seda tegi, on end kõvasti tagasi tõmmanud. Mu nüüdseks surnud vanaema (isaema) nägi süüd alati mu emal, kes rahaga majandada ei osanud (mis on ka osaliselt tõsi, aga kuna ta ei teadnud ju kunagi, kui palju isa rahast jälle maha juuakse, siis sai ta 100-protsendiliselt arvestada ainult oma palgaga) – aga eks veri olla alati paksem kui vesi – ehk siis oma poeg oli alati süüst prii.

Puhjas olin ma vaene, aga kuna seal olid teised lapsed ka suhteliselt vaesed, siis see vahe ehk ei olnud nii märgatav. Uusi riideid ei saanud ma peaaegu kunagi, hea kui süüa üldse jätkus. Mäletan umbes 95-96 aastat, kui mu rikas minuvanune sugulane meil Puhjas külas käis, kellel siis oli juba 500 krooni taskurahaks kaasas (ta oli siis viieaastane, mina olin kuueaastane). Kuna sel perekonnal oli ka kaamera kaasas, mis tekitas kogu meie maja lastes (elasime korteris) elevust, sest teistel Puhja lastel ei olnud ka seda. Ja siis me saime filmida(need videod peaksid kusjuures mu õel alles olema, peakski neid uuesti vaatama, kuigi VHS-i mängijat pole vist enam kellelgi, aga need peaks ümber ka saama kirjutada ju).

Ma ise sain väiksena aru küll, et me oleme vaesed, sest kui ma teistel külas käisin, siis ma sain ju aru, et mõnedel on Barbied, Barbie-majad, Kenid jne. Minul oli ka elu jooksul isegi paar Barbiet, aga mitte kunagi krõnksuvate põlvedega, sest need olid liiga kallid, ka need tavalised sain ma sünna-ning jõulukingina koos. Ja kui teistel nii palju Barbiesid ka ei olnud, siis süüa oli neil vähemalt alati. Ja see tähendas minu jaoks juba suurt rikkust, sest minul seda alati ei olnud.

Samas ei saa ma öelda, et mu lapsepõlv oleks selle tõttu kohutav olnud. Puhjas vähemalt mitte, sest seal suhtuti sellesse kuidagi paremini. Kui ma aga Tartusse kolisin ja juhtusin neljandas klassis kooli vahetama – vot siis sain ma alles aru, et võrreldes teistega olen ma ikka kõvasti vaesem. Kuigi just Tartusse kolides saime me selles mõttes august välja, et neid hetki enam nii palju ette ei tulnud, kus söögi olemasoluga nii halvad lood oleksid olnud, aga muudeks asjadeks ikka raha ei olnud. Kaltsukates riiete ostmine tähendas aga rikaste võsukeste klassis käies kohutavat vaesust, sest firmariided olid miski, mis lihtsalt näitasid inimeste staatust. Ja mina olin vaene maaplika, kellel lihtsalt selleks raha ei olnud.

Mu ema ehk tõesti ei olnud kõige parem majandaja, aga ma tean, et ta mõtles alati enne oma kolmele lapsele kui endale. Kui meie saime uusi riideid harva, siis tema ei ostnud endale aastaid midagi, et meie midagi saaksime. Jah, mu ema probleem oli selles, et talle meeldis palgapäeval priisata, sest see oli ainus päev kuus, kus tal natuke raha oli. Ja vot sellepärast ei ole ma täiskasvanuna mitte kunagi oma ema süüdistanud selles, et meil selline elu oli nagu oli. Lapsena, eriti pärast Tartusse kolimist, võisin ma mõnikord päris julmalt nähvata, et miks me nii vaesed oleme ja miks kõigil mu teistel klassikaaslastel on külmkapid head ja paremat täis, iga kuu uued riided jne. Ma sain viimasena oma klassist endale telefoni – ehk siis aastal 2004 (käisin siis seitsmendas klassis ja selleks telefoniks oli Nokia 3410 – mu õe vana telefon). Naljakas, et siis ma olin maailma peale vihane, et ma nii hilja endale mobla sain, pealegi nii sita mudeli, sest osadel olid ju sel ajal juba kõvasti vingemad olemas. Ja nüüd, kus ma võiksin vabalt endale nutitelefoni muretseda – siis ma ei taha seda, sest mul on jumala poogen sellest. Viimased kuus aastat on mul mingi mobla olnud, millega saab ainult helistada ja lutsu visata, aga no ei huvita. Härra isegi ütles, et kui ta nüüd uue ostab, siis võib  oma vana nutitelefoni mulle anda, aga ma ütlesin, et ma ei taha 😀 Kui mul tööasjus vms oleks nutitelefoni vaja, siis ma ilmselt selle muretseks ka, aga kuna hetkel vaja ei ole, siis ei taha ka.

Ka arvuti sain ma viimasena oma klassis, aga siis käisin ma juba gümnaasiumis. Ehk siis aasta oli 2006. Sinnamaani käisin raamatukogus internetitoas või siis vahel Lõunakas internetti kasutamas, kus tund oli 25 krooni. Seal said igasugused referaadid tehtud.

Kui ma oma esimese palga 17-aastaselt Tallinnas elades sain (suvi 2007), mis oli suurem kui mu ema tol ajal teenis, siis ma ei osanud selle rahaga mitte midagi peale hakata, sest mul ei olnud mitte kunagi nii palju raha olnud. Mu tolleaegne kallim Esimene teenis ka suvel raha ja sai veel rohkem palka kui mina – seega me mõlemad käisime restodes söömas jne. Mäletan, et kandsin emale ka 1500 krooni üle oma esimesest palgast, sest teadsin, et neil oli raske periood seal Tartus(ma ise elasin Tallinnas tol suvel ega Tartusse ei juhtunud).

Samas ega ma mingi eriline rahakoguja ei oska olla. No mu sissetulek kõigub ka vastavalt saadete arvule, aga jääb enamasti sinna kuskil 600-800 euro vahele (neto, eelmine suvi oli ligemale tuhat eurot kuus, aga siis mul oligi väga palju saateid, mis ei ole absoluutselt hea variant. Palju saateid tähendab tundide mõttes kuskil 70 tundi, aga see on juba liig mis liig, sest siis ma olen liiga palju eetris). Aga ma töötan kuus ka umbes 40-50 tundi, seega selle kohta suht normaalne (öösaade läks nüüd veidike pikemaks, seega sealt tuleb nüüd veits rohkem ka juurde). Härra teenib rohkem ja üüri maksame pooleks, tal on lisaks autoliising ka, mis on mingi 240 eurot kuus. Ja süüa ostame ka niimoodi, et ostab see, kes ostab. Mingit sendi pealt tšekkidega näpuga järge ajamist ei ole. Ma olen kuulnud, et nii mõneski suhtes on selline asi olemas – no mis mõttes? 😀 Et ma käisin täna poes ja siis mul läks 14.90, aga vot, sul läks eile 10.90, anna mulle neli eurot tagasi? Väljas süües maksab see, kes maksab, vahel tema, vahel mina.

Aga ma ei heida midagi ette oma vanematele. Eriti emale, sest ta oli maailma parim ema, keda üldse tahta. Isale ehk ka enam nii palju ei heida, sest ta on vast oma õppetunni saanud – ja õnneks ta nüüd joob kõvasti vähem kui kunagi. Ma olin lapsena küll vaene ning jah – vahel see andis valusalt tunda, aga vaatamata sellele suutis mu ema olla just see ema, keda üks laps võiks endale tahta! Ka mu vanemad õed arvavad sama, olen nendega sellel teemal rääkinud 🙂

Millised inimesed on tõeliselt harmoonilised?

Ma ei ole kunagi eriline hetkede hindaja olnud. Puid kallistasin viimati lapsena ( no tegelikult korraks sai seda Tamme-Lauri tamme ka kutsekas kallistatud, sest see on lihtsalt nii suur puu, et tahtsime vaadata, mitu inimest selle ümbert kinni saavad võtta). Ma tean, et on inimesi, kes meenutavad selliseid hetki heldimusega, aga mulle sellised asjad meelde ei jää.

Ma tean, et on palju inimesi, kellele meeldib klassikaline muusika. Sest selle kuulamine rahustab neid ja annab neile energiat juurde. Mina olen see mats, kes ei mõista klassikalise muusika eripära ja kui keegi peaks mind kuhugi sümfooniaorkestrit kuulama kutsuma, siis ma keeldun, sest on kaks varianti: a) ma jään kas magama või b) mul on nii igav, et mul on endal ka piinlik, et ma selline mats olen 😀 Mitte et mul tegelikult oleks piinlik, aga vot selliste põhjuste pärast ma ei hakka ennast sellisesse olukorda panema. No olgu, kui mul oleks elukaaslane, kellele selline muusika meeldiks, siis eks ma ikka tema rõõmustamiseks läheksin sellisele kontserdile, sest vastutasuks peaks ehk tema retrofestivalile minuga kaasa tulema ja oksele hakkama, aga siis olekski asi viigis 😀 Samas ma mõistan seda, et inimestel ongi erinevad maitsed ja kui kellelegi meeldib puid kallistada või klassikalist muusikat kuulata, siis las ta teeb seda. Kui kõigile meeldiksid ühesugused asjad, siis oleks maailm ikka kohutavalt igav ju.

Tegelikult ma isegi natuke kadestan neid inimesi, kes suudavad mingit hetke, raamatut, kontserti, elamust vms niimoodi nautida, et kogu nende vaimne pool saab mingi sisemise laengu, mida on isegi raske sõnadesse panna. Mina võin ka mingit raamatut/hetke/sarja või laulu nautida, aga see on selline hetkeline nautimine – ehk siis homseks on see asi enamasti juba unustatud. Aga on inimesi, kes elavad selles hetkes ka siis, kui see on juba läbi – ja suudavad seda hiljem ülihästi kirjeldada. Kui minult küsida, mis emotsioone mingi lõhn, värv, muusikapala vms minus tekitab, siis on sellele väga raske vastata, sest enamasti ei tekita see minus mingeid erilisi emotsioone. Jah, lugu võib ehk natuke teine olla siis, kui mingi lõhn või asi mulle midagi/kedagi konkreetset meenutab, aga ma olen nii halva mäluga, et mulle ei jää sellised asjad enamasti meelde. Ja vot sellest viimasest on mul tegelikult kahju, sest ma mõnikord tahaksin, et mulle jääksid sellised asjad meelde. Et ma ei unustaks inimeste silmavärvi, nende riietust mingil olulisel päeval, nende käitumist teatud olukordades. Et ma märkaksin enda ümber rohkem seda kõike, mida ma siiani märganud pole.

Tegelikult on need kõik ju ainult detailid, vbl isegi pisiasjad. Miks ei suudaks mina iialgi midagi kujundada? Kui ma peaksin mingid kutsed vms kujundama, siis ma kujutan ette, et sellest tuleks selline ämber, et ma ei tahaks neid kuhugi saata. Sest ma ei oska märgata seda kompositsiooni, erinevaid värve, mis omavahel kokku sobiksid jne. Ehk ei juhtukski midagi erilist, kui selle kutse saaks samasugune inimene nagu mina, keda detailid ei huvita (või kes neid lihtsalt ei märka või ei oska märgata?). Kuid vastupidisel juhul oleks küll väga niru värk 😀 Ehk siis sellisel juhul, kui selle saaks keegi, kes sellest maailmast väga palju jagab. Lihtsalt üks suvaline näide.

Mõnikord tahaks vaadata palju rohkem, kui lihtsalt silmale näha; kuulda rohkem, kui lihtlabaste lausete mainimist; olla rohkem mingis olukorras sees, kui lihtsalt seal viibida. Ja mis kõige tähtsam – mõista rohkem. Nii ennast, teisi inimesi kui ka lihtsalt ümbritsevat maailma. Mitte olla nii pohhuistlik pisidetailide suhtes. Ja samuti mitte olla nii pohhuistlik nende minu jaoks mõttetuna tunduvate pisidetailide suhtes, mis on teiste jaoks olulised, just nende inimeste jaoks olulised, kellest ma hoolin. Aga ma ei oska. Või ei taha? Kes teab. Tegelikult ju tahan, aga kuna ma olen faking kaljukits (jah, kui vaid saaks kõike oma tähemärgi kaela ajada, eksole!), siis sellistel hetkedel lööbki minus välja see mentaliteet, ah, see pole ju oluline. Just nimelt, minu jaoks ehk ei ole, aga nende inimeste jaoks on, kellest ma hoolin. Miks oskavad paljud inimesed niimoodi eksisteerida, et nad suudavad alati meelde jätta need ehk pealtnäha pisikesed detailid või emotsioonid, mis nende jaoks tähtsatele inimestele olulised on? Miks mina ei suuda? Või kui ka suudan, siis miks ma tihtipeale ristivastupidi käitun? Sest ma olen egoist?

Ma olen märganud, et just need inimesed, kes oskavad ise rõõmu tunda pisiasjadest, suudavad ka teiste inimeste puhul neid palju paremini meelde jätta. Et selle kahe asja vahel on nagu mingi imelik sümbioos, millele ma kunagi ehk seletust leida ei osanud, aga nüüd juba oskan. Et need, kes tajuvad erinevaid lõhnu, värve, emotsioone jne enda puhul paremini, suudavad seda teiste puhul samuti rohkem mõista. Nad ei unusta asju ära, sest nad teavad, et neile ka ei meeldiks, kui teine inimene nende “pisidetailid” ära unustaks.

Ja vot just nende põhjuste pärast tahaksin mina ka rohkem olla see, keda sellised asjad nii külmaks ei jätaks. Sest mulle tundub, et siis oleks seda egoismi palju vähem ja harmooniat kõvasti rohkem. Vähemalt minu puhul küll.

55 küsimust, mida keegi ei küsi

Olen juba kolmes blogis näinud 55 küsimust, millele agaralt vastatakse. Seega teen seda ise ka!

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni? 

Täiesti poogen, aga enamasti kinni, sest kui mina neid kinni ei pane, siis küll Härra juba paneb 😀

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?

Mitte kunagi, sest minu meelest oleks see lihtsalt mõttetu.

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?

Ei lõika, pole seda kunagi teinud. Kunagi lõikasin seebikamaterjale erinevatest lehtedest välja (enamasti Telelehest ja Nädalast). Mul on see roheline mapp endiselt isakodus alles, aga sinna pole umbes kuus aastat enam midagi lisandunud, sest ma ei loe enam kavasid, kõike saab ju netist vaadata. Kui ma Mehhikosse läksin, siis mu õde veel lõikas minu jaoks neid materjale välja. Umbes pärast seda jätsingi selle lehtedest materjalide lõikumise ära. Mu isa küll endiselt tellib Telelehte või Nädalat, sest ta ei oska arvutit avadagi (mul on isakodus tavaarvuti ja internet, aga see on ainult selle jaoks, et kui ma sinna lähen, siis saaksin netis olla).

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?

No karurünnak tundub hullem… Samas ma pole kunagi mesilase ega herilase käest nõeleta saanud, seega pole mul isegi õrna aimugi, kas ma oleks allergiline või mitte. Härra just paar päeva tagasi sai herilase käest nõelata ja ma siis küsisingi, et mis tunne see üldse on. Mul pole ju aimugi 😀 Aga ma ei taha kummagi rünnaku kätte sattuda, seega see on väga nõme valik!

5. Kas Sul on kortsud?

Ma arvan, et mingid kortsud ikka on. Oleks küsimus, et kas sul põselohud on, siis saaksing kindlalt öelda, et jaaa, on küll! 😀

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?

Ei, absoluutselt mitte. Mul endast umbes miljon pilte, seega kui ma kõigi nende peal suudaksin naeratada, siis ma oleks küll ikka päris suur naerataja.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?

Ei, mitte kunagi.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?

No kes ei oleks? Ma olen Tartus Sõpruse silla all ka pissinud kunagi purjus peaga, seega mis see mets nii eriline oleks.

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?

Jaa, on ette tulnud tõesti.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?

Närin jaa 😦 See on nii kohutav harjumus iseenesest, aga kui ma neid ei näri, siis ma lihtsalt mängin nendega. Näiteks saates on mul pastakas, millega ma vahel mängin, sest seal ma ei saa oma siputajaga siputada ju 😀 Närin ma pastakaid siiski ainult üksi olles, muidu niisama mängin nendega.

11. Mis suuruses voodi Sul on?

Meil on 160 X 200 cm voodi.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?

Puudub selline asi, sest mul on lemmiklaul palju pikemaks ajaks. Et igal nädalal see nüüd küll ei muutu.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?

Jaa, muidugi!

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?

Ei vaata, mitte ühtegi.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?

Tomati- või ananassimahla, vahel ka vett.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?

Söön neid nii harva, aga hapukoorekastmesse ilmselt.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?

Kodune kartulisalat.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?

Mulle meeldivad komöödiad, seega ma võiksin vaadata “10 põhjust sind vihata” ja “Kuidas kutist 10-ne päevaga lahti saada” jne. Samas põnevikke on ka vahel hea vaadata – seega “Kiirust” võin ka lõpmatuseni vaadata.

19. Millal Sa viimati kirjutasid kellelegi kirja paberil?

Ei mäletagi enam. No ikka aastaid tagasi, seega ammu.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

Ei oska.

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Ei ole, sest mul pole juhilubagi.

22. Mis on Sinu lemmikvõileib?

Tomati-ja kurgivõileib on maailma parim!

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Aasta tagasi oleksin vastanud, et umbes kell 02.00 öösel (siis kui ma öösel tööl ei ole). Nüüd lähen kuskil südaöö paiku, kui ma tööl just ei ole. Siis lähen alles hommikul 05.30 magama.

24. Kas Sa oled laisk?

Kindlasti olen. Kui on võimalus midagi lihtsamalt teha või üldse mitte teha, siis ma olen sellistes asjades alati meister!

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end kadri- ja mardipäeval riietasid? (originaal Halloweenil)

No eks ikka Kadriks või Mardiks – ehk siis mingiks vanamutiks või ätiks! Ma käisin lapsena Puhjas elades mõned korrad marti või katri jooksmas küll, ühe korra lausa üksinda. Kommisaak oli alati korralik, aga pidi piisavalt ettevaatlik olema, sest muidu oli oht, et kohalikud kaagid sult selle rotti panevad. Õnneks minuga seda kunagi ei juhtunud.

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?

Oskan rääkida eesti, inglise ja hispaania keelt – ehk siis kolme keelt. Lisaks suudan end natukene väljendada ka saksa keeles. Prantsuse, itaalia ning soome keelt olen ka erinevatel ajaperioodidel elus õppinud, aga neid ma ei räägi. Kui portugalikeelset teksti loen, siis võin isegi natuke aru saada, sest see on hispaania keelega päris sarnane. Aga kui keegi portugali keelt räägib, siis sellest küll aru ei saa, sest nad räägivad nii kiiresti.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

Ei telli, aga Härral hakkas just Eesti Ekspress käima, seega üks ajaleht meil nüüd käib 😀 Muidu loen ikka netist. Ajakirju ei telli.

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?

JAA! Ma lausa näen neid unes, sest ma vaatan neid nii palju. Lisaks TV 3-s jooksvale “Armastuse võimule” (mis neil kavas on selle nimega, aga mees seebika alguses on pange pannud, sest ütleb kogu aeg “Armastuse jõud”) vaatan ka ka Youtubest ühte seebikat, mille nimi on “La tormenta” (“Torm”). Ma olen seda viimast alates veebruarist vaadanud, aga olen alles 99-nda osa juures, sest vahepeal on suur paus sisse jäänud. Vahel vaatan “Vapraid ja ilusaid” ka.

29. Kas Sa kardad kõrgust?

Jaa, väga!

30. Kas Sa laulad autos?

Ei, mitte kunagi.

31. Kas Sa laulad duši all?

Seal isegi vahel tuleb ette 😀

32. Kas Sa tantsid autos?

Ei tantsi.

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Pole seda kunagi teinud, aga ID-kaarti oli vaja pikendada, siis lasin seal kabiinis endast selle pildi teha, see oligi selle aasta jaanuaris.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?

Ei arva.

35. Kas jõulud on stressirohked?

Ainult sellisel juhul, kui ma enda sünnipäeva ka pean, sest mu sünna on 23.detsember – seega pean selle võimalikult vara ära pidama, sest õigel kuupäeval on kõik juba kuskil perekonnaga.

36. Lemmikkook?

Kõik koogid on maitsvad! Lemmikud on meekook ja Napoleoni kook.

37. Kas Sa usud vaimudesse?

Usun, ise küll pole nendega kokku puutunud, aga sellegipoolest usun.

38. Kas Sul on olnud kunagi deja- vu tunnet?

Mõned korrad on juhtunud küll, aga üldiselt siiski mitte.

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?

Ei.

40. Prisma, Selver või Rimi?

Kui ma Tallinnas elasin, siis oleksin öelnud Selver, sest see oli lihtsalt mu kodupood. Hetkel on mu kodupoeks Prisma – ja nüüd olen mõistnud, et Prisma on väga hea pood! Palju parem kui Selver. Rimi ei meeldi üldse, Maximast rääkimata.

41. Nike või Adidas?

Täiesti kama kaks.

42. Cheetos või Lays?

Lays.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

Kui valima peab, siis metspähklid, sest päevalilleseemneid ma jälestan!

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?

Kui bailando arvesse läheb, siis paar kuud olen jah.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?

Kahjuks mitte.

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?

Olen küll, kuskil neli-viis korda kindlasti.

47. Kuum või külm tee?

Ma ei joo eriti teed, aga sellisel juhul pigem kuum ikka.

48. Tee või kohv?

Ei joo eriti kumbagi, aga siis vist ilmselt kohv. Kohvi hakkasin ma üle aastate jooma Tallinnas töötades, sest seal oli see masin, kust sai 10-ne erineva kohvi hulgast valida, lisaks oli seal ka kakaojook, aga see oli enamasti otsas kahjuks. Nüüd uuesti Tartus elades ma enam kohvi ei joo, kuna siin seda masinat pole 😀

49. Mis on Sinu lemmikvärv?

Roheline.

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?

Vist saan ikka.

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?

Ei oska üldse ujuda.

52. Oled kunagi mingi võistluse võitnud?

Ma olen igavene teine alati, seda igasugustel võistlustel. Kooliajal sain alati luulevõistlustel teise koha jne. Kui sellesse nimekirja arvestada ka oma eelmise töökoha  neli erinevat võistlust, mille ma kõik kinni panen, siis olen küll. Nendeks olid siis parim suhtleja (valisid teised töötajad), parim tõusja võrreldes eelmise kuuga, parim müügiagent ja parim kirjalik müügikõne. Aga eks mul oli tol kuul õnne ka, kui kõik need võistlused peeti. Kirjaliku müügikõne, parima tõusja ja parima müügiagendi auhinnaks oli rahaline preemia, parima suhtleja eest sain digifotoka, mida ma endiselt vahel kasutan 😀 Ja lisaks ripub see diplom mu toas (isakodus) seinal ka, et parim suhtleja olin. Kusjuures ma olin nii üllatunud, et teised mu parimaks suhtlejaks valisid, sest ma olin seal ainult kolm kuud töötanud – seega väga uus. Mõned olid seal juba aastaid olnud.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?

Ei söö oliive.

54. Kas Sa vingud niikaua,  kuni saad oma tahtmise?

Ma vingun küll suhteliselt palju, pean tunnistama. Õnneks viimasel ajal vähem, aga mulle meeldib küll oma tahtmist saada. Mõnikord ma jätan küll vingumise järele ning ütlen jajah – seega inimesed arvavad, et ju ma sain aru, aga ma teen ikka niimoodi, nagu ma ise tahan.

55. Kas Sa oled kannatlik?

Oleneb. Mitte eriti. Ma lähen ülinärvi, kui inimesed millegi otsustamisega kaua jokutavad. Olgu, ma saan aru, kui selleks on mingi elumuutev otsus, aga kui inimesed mõtlevad pool tundi, missugust pitsat valida, siis ma küll tunnen, kuidas mu juuksed halliks lähevad.  No krt, mis vahet sel on, mis pitsa sa võtad, homseks nagunii pole see kellegi jaoks enam oluline 😀

Lõpetuseks üks pilt minust kitarri “mängimas”. Kui ma tegelikult ka seda teha oskaksin 😀 Härra võiks muidugi õpetada, aga nii palju see mulle huvi ei paku, et ma seda õppida viitsiksin. Aga niisama käes hoida on küll tore!

DSCF8653 muudetud 3

Tagasivaade kutsekale ja praktikatele (ehk siis meenutused aastatest 2010-2012)

Ma olen juba paar kuud tahtnud oma kutsekast kirjutada, sest põhikooli ja gümnaasiumi postitused tulid kohe järjestikku, aga nüüd jäi ilmatuma paus vahele. Üks kursaõde ka kogu aeg küsib, et millal see ometi tuleb – ja nüüd see siis tuleb 😀

Kes veel ei tea, siis ma õppisin Tartu Kutsehariduskeskuses reisikorraldust. Kokku kestis see õpe kaks aastat – nii nagu kutsekates ikka (kui pärast gümnaasiumi õppima lähed). Meil oli väga väike kursus (kutsekates peaks vist ikka klass ütlema, aga ma olen harjunud kursusega) – kõigest 18 inimest, kellest kõik olid tüdrukud. Kusjuures ainult üheksa neist olid reisikorraldajad, ülejäänud üheksa aga turismikorraldajad. Kuna väga paljud ained olid meil koos, siis olimegi enamasti 18-nekesi tunnis. Alguses oli meie kursusel ka üks noormees, aga ta sai kohe septembris kutse sõjaväkke, seega ta enam meiega lõpetada ei saanud, vaid tuli aasta hiljem uuesti esimesele kursusele tagasi.

Kui nüüd gümnaasumi ja kutsekat võrrelda, siis see viimane oli palju lihtsam. No ikka kõvasti. Võib-olla oli asi ka selles, et enam ei pidanud neid aineid õppima, mis alati õudusunenägusid tekitasid (näiteks matemaatika!). Ehk ka selles, et endal oli juba natuke rohkem oidu peas. Kui põhikoolis ja gümnaasiumis olin ma viilimises meister, siis kutsekas ma tõesti viitsisin õppida. No eks laisk olin ikkagi ja spikreid tegin ka vahel, aga siiski vähem kui põhikoolis või gümnaasiumis. Kuna meie kursus oli tõesti nii pisike (isegi siis oli ju meid ainult 18, kui turismikorraldatejaga koos olime), siis teadsid kõik õpsid meie nimesid jne. Kui midagi isegi jäi vastamata, siis võis seda veel kuid järele vastata, ausalt ka. Mina seda viimast ei praktiseerinud, aga nii mõnigi seda tegi. Ütlen ausalt, et kui gümnaasiumis oleks mul sellest suht kama olnud, et miks inimestele nii palju võimalusi antakse, siis kutsekas lõi minus välja see endalegi tundmatu “tuupur”, kes vihastas sellepeale, et mõned inimesed nii palju tähtaegade pikendamisi saavad. Tuupur ilmselgelt jutumärkides, sest seda ma siiski ei olnud, aga kõik asjad olid alati õigel ajal vastatud. Ei mäleta, et oleksin üldse kutsekas mõne kahe saanud – vist ei saanud. Lõpetasin oma lollusest küll ühe kolmega (spaateenused), mille puhul kursusejuhataja küll mainis, et võiksin selle ikka järele vastata, aga ma ei viitsinud. Olin just Hispaaniast praktikalt tulnud ega leidnud mõtet nii mõttetu aine pärast pingutada. Tunnistusel oligi see üks kolm, umbes neli-viis nelja, ülejäänud viied.

Kui nüüd meie kursusest rääkida, siis nagu naiste seltskonnas ikka juhtub, siis olid meil mingid teatud grupid. Ma meie kursuse all mõtlen ka turismikorraldajaid, sest 80 protsenti ainetest olid meil küll koos. Kuid need, kellega mina suhtlema juhtusin, olid kõik väga vinged inimesed! 🙂

Kutsekas oli meil põhiteemaks ikkagi Powerpoint. Igas aines tuli alati teha mingisugune Powerpoint. Alguses ma ei sallinud seda üldse, aga hiljem harjusin juba ära. Lausa niimoodi, et kui pidi mingi grupitööna Powerpointi tegema, siis see vihastas mind, sest see tähendas seda, et pidi klapitama neid asju, et kes mida teeb jne. Seega hakkasin ma hindama hoopis seda, kui ma sain üksi Powerpointe teha. Just niimoodi, nagu mina tahan, ei mingeid läbirääkimisi teistega jne. Kuna me pidime tihti erinevate riikide kohta Powerpointe tegema, siis Mehhikost tegin ma selle kahe aasta jooksul vähemalt kolm erinevat esitlust – erinevates ainetes muidugi. Et asja ilmestada, läksin ma tol päeval kooli lausa niimoodi (kogu tavaar Mehhikost muretsetud, välja arvatud seelik) :

309189_2464255809477_1786794836_n

Kui nüüd erinevatest ainetest rääkida, siis üldiselt oli suhteliselt kerge. Õpetajad elasid neil ikka kogu aeg seljas, kellel midagi vastamata jäi, et neil ikka kõik tehtud saaks. Ühtpidi muidugi hea, teistpidi olime me kõik täiskasvanud inimesed – seega selline üleliigne poputamine oli jällegi liiga lapsik. Mulle ütles üks teatud õpetaja üks kord, et ju mul on sellepärast nii omapärane käekiri, et ma olen eriline inimene. Teine kord, kui ta minu käekirjast aga aru ei saanud, siis ta ütles, et sellist jama ikka annab lugeda 😀 Siis olid mitmed ained, kus mul alati uni peale tuli, sest need olid nii igavad.

Ka kutsekas olin ma eesti keele õpetaja lemmik. Meil oli küll ainult kaks kursust eesti keelt, aga see õpetaja oli lihtsalt nii omapärane. Esimesel tunnil, kui me pidime ennast tutvustama, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, sest mul olla aktsent juures, aga ma räägin vaatamata sellele ülihead eesti keelt (!). Kuna selleks ajaks olin ma seda juba nii mitmeid kordi kuulnud ja see mõjus lausa solvaguna, siis selline asi käis mulle täiega närvidele. Kui ta kuulis, et ma olen hiljuti Mehhikost tagasi tulnud (kuigi selleks ajaks oli sellest juba üle aasta möödas), siis ta arvas, et ju on asi selles. Aga mulle öeldi seda enne Mehhikot ka mõned korrad (pärast kolmekuulist Euroopas seiklemist). Õnneks nüüd viimasel ajal pole seda öeldud, sest mul pole mingit aktsenti, pole kunagi olnud – seega tahaks panniga neile pähe lüüa, kes seda üldse kunagi arvanud on 😀

Ma sain eesti keele õpsi lemmikuks mingi loo rääkimisega. Ma sellest suurt ei mäleta, aga me pidime mingi loo rääkima. Ja mina siis suvalt ropendasin ka selles loos, sest see lihtsalt nõudis seda. Ja see õpetaja ütles, et sellel neiul on isikupära ning ta näeks mind tulevikus kuskil raadios töötamas (haha, ega ta täiesti mööda ei pannudki ju :D). Aga siis lisas kohe, et unejuttude lugejaks ma ei sobiks, sest mul on selleks liiga ülesäratav hääl 😀 Kuna see õpetaja oli vist kõige otsekohesem õps, kes mul iial olnud on, siis talle meeldisid ka otsekohesed inimesed. Mitte et ma seda siis täiega olnud oleksin, aga jah – ju siis piisavalt. Ja minu nimi jäi tal esimesena meelde, sest ma meeldisin talle. Kuna sellel õpsil olid mingil moel itaalia juured, siis ta oli ise ka väga jutukas naine. Ja temagi ropendas vahel klassi ees, aga see ei mõjunud mitte kuidagi labaselt, sest see lihtsalt sobis konteksti 🙂 Eks ropendamisel ja ropendamisel on ka vahe sees, eksole.

Teisel õppeaastal avanes turismi-ja reisikorraldajatel kandideerida Hispaaniasse praktikale. Kokku sai minna üheksa inimest siis reisikorraldajate, turismikorraldajate, rekreatsioonikorraldajate, kokkade jne hulgast. Ja mina olin üks neist, kes sai 🙂 Õnneks sai minu kursuselt veel üks neiu, seega kõik ei olnud minu jaoks täiesti võõrad! 🙂

See praktika oli selles mõttes mulle ja mu kursaõele halval ajal, sest kõigil teistel langes see kokku nende praktikaajaga. Meil oli aga praktika mõeldud kuu varem – ehk siis sel ajal toimus tavapärane õppetöö koolis. Kui ma algselt sellest kuulsin, siis ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, vastan siis kuu varem kõik asjad ette ära (ehk siis sel ajal, kui teistel praktika on ja mina puhata sain, sest minu praktika Valencias hakkaski alles kuu aja pärast). Kui ma siis õpsidele poole selle palvega pöördusin, et ma tahaksin kõik asjad kuu aega enne ära vastata, ütlesid kõik mulle ühest suust, et nemad veel ei tea, mida nad siis meilt küsida tahaksid, et kui tagasi tuleme, siis vastame kõik järele. Vähe närvi ei ajanud selline asi! Õnneks sain mõned asjad ikkagi Hispaanias meili teel ära vastatud, aga see oligi nõme, et just meie kursusega polnud keegi arvestanud, et kõigil teistel oligi see praktika Hispaanias just sellel ajal, mil neil see reaalselt olema pidi. Meil oli aga see kursuste asi teistmoodi korraldatud. Ja kui ma siis Hispaaniast tagasi jõudsin, uppusin järelevastamata asjade sisse, mis oligi ainult sellepärast, et see korralduslik pool oli nii mööda.

Praktika oli ülivinge! See seltskond, kes Valenciasse praktikale sai, oli lihtsalt üle prahi! Mina ja mu kursaõde saime küll ühe ilma akendeta toa, aga see oli väheoluline, sest selle viie nädala jooksul sai nii palju nalja. Otseselt praktikast ei tulnud turismiga seotud inimestel küll midagi välja, sest esialgses reisibüroos, kus me oleme pidime – sinna tegelikult praktikante ei vajatudki. Ja ma oleksin pidanud seal kogu aeg tõlk olema, sest sealne töötaja inglise keelt ei rääkinud, teised eestlased aga ei osanud hispaania keelt. Lõpuks saime praktikale ühte firmasse, mis tegeles katamaraanireisidega Vahemerel. Meie ülesanne oli siis teha flaierid ühe megavinge peo kohta, mis sellel katamaraanil toimuma pidi – ehk siis oli pigem seotud rekreatsioonikorraldusega. Algselt öeldi küll, et me jõuame selle ise ka korraldada, aga kahjuks toimus see paar päeva pärast meie praktika lõppu. Ja kui see üritus oleks toimunud, siis oleksin mina selle õhtujuht olnud, sest ma oskasin meie seltskonnast kõige paremini hispaania keelt (meil oli tegelikult veel üks, kes hispaania keelt oskas, aga ta õppis kokaks – seega oli tema praktikakoht kokkamisega seotud). Tegelikult nüüd järele mõeldes on sellest isegi kahju, sest see oleks olnud väga suur väljakutse. Ma oleksin juba pabinas, kui ma eesti keeles midagi juhtima peaksin, aga samas vbl oleks asi hoopis hästi sujunud. Ega ei tea ju. Ilmselt oleksin terve öö nii pabinas olnud, et magada poleks küll suutnud.

Kui veel Valencia praktikast rääkida, siis Leonardo da Vinci rahastusega oli praktikantidel muretu elu. Lennupiletid ja elamine oli tasutud, pluss stipendium kuskil 1100 eurot viie nädala jaoks. Kõigepealt tuli 800 eurot ja hiljem sai 300 eurot veel lisaks, kui praktikal oli ära käidud. Kui meile alguses sellest stipendiumist räägiti, siis ma eeldasin, et ah, mingi 300 eurot heal juhul tuleb. Kui selle summa sain, olin megašokis, sest nii palju ei oodanud üldse. Tol ajal oli mu ainuke sissetulek toitjakaotuspension, milleks oli 135 eurot kuus (kui sa oled alla 24-aastane ja sa õpid ning üks su vanematest on surnud, siis on võimalik toitjakaotuspensionit taotleda – sellisel juhul ei tohi muidugi õpingute ajal töötada). Mehhikos oli mu vabatahtliku taskuraha ainult 70 eurot kuus, haha 😀 (kuskil 1500 peesot). Ja selle rahaga võis isegi häda pärast ära elada, sest viimastel kuudel polnud mul enam üldse sääste alles, mis ma Mehhiko jaoks kogunud olin, seega elasingi ainult sellest rahast. Toit ja elamine oli küll projekti poolt, aga noh – suurt priisata ka ei saanud muidugi. Ja kui siis viie nädala jaoks nii hea raha tuli, olingi meeldivalt üllatunud.

Mitte et sellest rahast midagi alles oleks jäänud, kõik lõin viie nädalaga laiaks 😀 Ma ütlen ausalt, et ei enne ega pärast pole ma oma elus nii palju alkoholi joonud. Mehhikos ei pidutsenud ma üldse nii palju, sest nädala keskel ma projekti juurest ju välja ei saanudki. Kuna Valencias aga oli viiest nädalast 2,5 nädalat lihtsalt lakke vahtimist (pärast reisibüroo ärajäänud praktikat otsiti meile nii pikalt uut kohta), siis sai ikka kõvasti möllu pandud. Selle viie nädala jooksul oli mul vist kolm täiesti kainet päeva. Kuid ühel neiul oli ainult üks, seega ma polnud kõige hullem. Eestis ei joo ma kolme aasta jooksul ka nii palju, aga noh, see on vist loogiline, et välismaal on inimesed teistsugused, eriti kui nii lebovärk on – ja midagi suurt tegema ei pea. Meie ei pidanud. Isegi hiljem praktikal olles istusime me enamuse aja lihtsalt Facebookis ja väga tihti sai sinna mindud suure pohmakaga… ja ka magama jäädud 😀 Ega meid seal kontoris eriti ei valvatud ka, enamasti olid töötajad katamaraani peal sõite tegemas.

Lisaks sellele praktikale Valencias, millest ma olen oma blogis ka natuke kajastanud (sest ma juba siis pidasin seda blogi, see oli siis aprill-mai 2012) pidin ma läbima veel kaks praktikat. Ühe tegin reisibüroos ja teise reisikorraldusfirmas. Seal viimases oli mu ülemuseks üks 45-aastane mees, kes oli giid, reisisaatja, reisikorraldaja jne ühes isikus – ehk see oli ühemehefirma. Mina pidin kontoris passima ainult kolm tundi, kuigi praktikapäevikusse läks kirja, et olin ikka argipäeviti 7 tundi kohal (et vajalikud tunnid täis saaks). Reedeti polnud seda meest aga üldse kohal, seega sain enamasti Facebookis istuda. Aga ta oli piisavalt kaval ja helistas alati 10 minutit enne kella 15.00 (see kellaaeg, mil võisin leebet tõmmata) kontori tavatelefonile, et ikka kontrollida, kas ma olen olemas. Kuna seal reisikorraldusfirmas eriti inimesi ei käinud, siis sai seal niisama passida. Sain ka ühe Portugali reisi kokku panna, tegelikult see oli kolmepäevane Portugali osa ühest 15-ne päevasest reisist. Ja nad kasutasid seda hiljem ka oma kodulehel. Lisaks sain prantslaste hotellidega fakse saate, sest nemad e-maili teel suhtlemist ei tunnistanud. Ma kujutan ette, et ka praegu saadavad nad veel fakse 😀 Aga ma igaks juhuks tegin oma history alati puhtaks, kui ma reedeti kontoris üksinda olin, sest seal oli liiga palju Facebooki 😀

Reisibüroos praktikal olles mul nii lebo ei olnud, sest seal puutusin ma otseselt kokku klientidega. Ehk siis broneerisin enamasti laevapileteid. Ja seal käis ikka niimoodi ka inimesi kohal, kes tulidki ekstra kohale. Kuna ma vene keelt ei osanud, siis mulle Ecolinesi süsteemi selgeks ei õpetatudki, sest see vahendas valdavalt bussireise Peterburi, mille puhul olid klientideks enamasti venelased. Reisibüroos oli sellepärast parem, sest reisibüroo ise midagi enamasti ei korralda, vaid ainult vahendab. Reisikorraldusfima aga korraldab reisid ise. Selle sama praktikakohaga seoses saingi reisi Helsingisse ja Stockholmi (ja siis ma polnud kummaski veel käinud kusjuures! ma käisin Mehhikos enne, kui Soome või Rootsi jõudsin), mis toimus lausa enne ametlikku praktikaaega. See oligi korraldatud reisibüroo agentidele ja mind võeti sinna kaasa, kuigi mu praktika pidi alles paari nädala pärast algama. Kuna sain selle tasuta, siis muidugi läksin. See oli kõige kohutavam reis mu elus, sest mu ema suri sellel ajal… Nüüd järele mõeldes on vast isegi parem, et ma siis kohal polnud, kui haiglas aparaadid seiskusid (olin siis just Eesti poole teel). Kuid mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Kutseka kokkuvõtteks võin öelda, et see oli kordi kergem kui gümnaasium. Ja selles mõttes oli hea, et sai lausa rahastatud praktika raames välismaal viis nädalat olla 🙂 Nojah, kõik küll ei saanud, kes tahtsid, aga need, kes välja valiti – nemad said.