Milline oli minu lapsepõlv?

Kuna paljud blogijad kirjutavad oma lapsepõlvest ja vaesusest (või rikkusest), siis mõtlesin, et kriban ka sellel teemal paar sõna. Jah, olen ahvipärdik, aga see pani mind ka enda lapsepõlvele mõtlema.

Minu esimesed 11 eluaastat möödusid alevikus nimega Puhja, mis asub Tartust 22 km kaugusel. Ja meie olime kohe kindlasti vaesed, sest oma lapsepõlvest mäletan ma tihti seda aega, kui lihtsalt ei olnud süüa, sest raha ei olnud. Ometi olid mul mõlemad vanemad, kes töötasid, aga sellega seoses oli üks aga – mu isa nimelt armastas pool või vahel ka terve palga maha juua. Ehk siis need isa palgapäevad olid alati sellised ehku peale minekud, et kas nüüd toob raha koju… või siis ei too. Mu ema alati tülitses temaga sellepärast, aga ilmselgelt olime me nii vaesed, et nad poleks saanud lahku ka minna. Mäletan mitut korda, kui mu ema isale nähvas, et krt, tal oli ju üks valik veel, üks Tallinna mees, aga tema valis ikka isa, et ta oli ikka nii loll. Et kui ta vaid oleks selle teise mehe valinud, siis oleks ta elu ehk hoopis teistsugune olnud. No siis ma hetkel seda blogi ei kirjutaks ka, sest siis poleks mind olemaski.

Mu isa küll jõi palju, aga ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks. Mitte et see mingi õigustus raha mahajoomisele oleks, aga kui ema temaga õiendas, siis ta lihtsalt kobises midagi vastu ning kobis hiljem tuttu ära. Kui ema sellest kaine isaga rääkima hakkas, siis ei öelnud paps mitte midagi vastu. Ja purjus peaga ta midagi küll ütles vastu, aga üsna ruttu läks ikka magama.

Kui elada nii väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, siis muidugi teadsid kõik aleviku inimesed, kui mu isa jälle purjus peaga ringi tiirutas. Ilmselt on see üks asi, mida ma siiani oma isale täielikult andestanud pole, kuigi nüüd ta enam nii palju ei joo, kui ta siis seda tegi, on end kõvasti tagasi tõmmanud. Mu nüüdseks surnud vanaema (isaema) nägi süüd alati mu emal, kes rahaga majandada ei osanud (mis on ka osaliselt tõsi, aga kuna ta ei teadnud ju kunagi, kui palju isa rahast jälle maha juuakse, siis sai ta 100-protsendiliselt arvestada ainult oma palgaga) – aga eks veri olla alati paksem kui vesi – ehk siis oma poeg oli alati süüst prii.

Puhjas olin ma vaene, aga kuna seal olid teised lapsed ka suhteliselt vaesed, siis see vahe ehk ei olnud nii märgatav. Uusi riideid ei saanud ma peaaegu kunagi, hea kui süüa üldse jätkus. Mäletan umbes 95-96 aastat, kui mu rikas minuvanune sugulane meil Puhjas külas käis, kellel siis oli juba 500 krooni taskurahaks kaasas (ta oli siis viieaastane, mina olin kuueaastane). Kuna sel perekonnal oli ka kaamera kaasas, mis tekitas kogu meie maja lastes (elasime korteris) elevust, sest teistel Puhja lastel ei olnud ka seda. Ja siis me saime filmida(need videod peaksid kusjuures mu õel alles olema, peakski neid uuesti vaatama, kuigi VHS-i mängijat pole vist enam kellelgi, aga need peaks ümber ka saama kirjutada ju).

Ma ise sain väiksena aru küll, et me oleme vaesed, sest kui ma teistel külas käisin, siis ma sain ju aru, et mõnedel on Barbied, Barbie-majad, Kenid jne. Minul oli ka elu jooksul isegi paar Barbiet, aga mitte kunagi krõnksuvate põlvedega, sest need olid liiga kallid, ka need tavalised sain ma sünna-ning jõulukingina koos. Ja kui teistel nii palju Barbiesid ka ei olnud, siis süüa oli neil vähemalt alati. Ja see tähendas minu jaoks juba suurt rikkust, sest minul seda alati ei olnud.

Samas ei saa ma öelda, et mu lapsepõlv oleks selle tõttu kohutav olnud. Puhjas vähemalt mitte, sest seal suhtuti sellesse kuidagi paremini. Kui ma aga Tartusse kolisin ja juhtusin neljandas klassis kooli vahetama – vot siis sain ma alles aru, et võrreldes teistega olen ma ikka kõvasti vaesem. Kuigi just Tartusse kolides saime me selles mõttes august välja, et neid hetki enam nii palju ette ei tulnud, kus söögi olemasoluga nii halvad lood oleksid olnud, aga muudeks asjadeks ikka raha ei olnud. Kaltsukates riiete ostmine tähendas aga rikaste võsukeste klassis käies kohutavat vaesust, sest firmariided olid miski, mis lihtsalt näitasid inimeste staatust. Ja mina olin vaene maaplika, kellel lihtsalt selleks raha ei olnud.

Mu ema ehk tõesti ei olnud kõige parem majandaja, aga ma tean, et ta mõtles alati enne oma kolmele lapsele kui endale. Kui meie saime uusi riideid harva, siis tema ei ostnud endale aastaid midagi, et meie midagi saaksime. Jah, mu ema probleem oli selles, et talle meeldis palgapäeval priisata, sest see oli ainus päev kuus, kus tal natuke raha oli. Ja vot sellepärast ei ole ma täiskasvanuna mitte kunagi oma ema süüdistanud selles, et meil selline elu oli nagu oli. Lapsena, eriti pärast Tartusse kolimist, võisin ma mõnikord päris julmalt nähvata, et miks me nii vaesed oleme ja miks kõigil mu teistel klassikaaslastel on külmkapid head ja paremat täis, iga kuu uued riided jne. Ma sain viimasena oma klassist endale telefoni – ehk siis aastal 2004 (käisin siis seitsmendas klassis ja selleks telefoniks oli Nokia 3410 – mu õe vana telefon). Naljakas, et siis ma olin maailma peale vihane, et ma nii hilja endale mobla sain, pealegi nii sita mudeli, sest osadel olid ju sel ajal juba kõvasti vingemad olemas. Ja nüüd, kus ma võiksin vabalt endale nutitelefoni muretseda – siis ma ei taha seda, sest mul on jumala poogen sellest. Viimased kuus aastat on mul mingi mobla olnud, millega saab ainult helistada ja lutsu visata, aga no ei huvita. Härra isegi ütles, et kui ta nüüd uue ostab, siis võib  oma vana nutitelefoni mulle anda, aga ma ütlesin, et ma ei taha 😀 Kui mul tööasjus vms oleks nutitelefoni vaja, siis ma ilmselt selle muretseks ka, aga kuna hetkel vaja ei ole, siis ei taha ka.

Ka arvuti sain ma viimasena oma klassis, aga siis käisin ma juba gümnaasiumis. Ehk siis aasta oli 2006. Sinnamaani käisin raamatukogus internetitoas või siis vahel Lõunakas internetti kasutamas, kus tund oli 25 krooni. Seal said igasugused referaadid tehtud.

Kui ma oma esimese palga 17-aastaselt Tallinnas elades sain (suvi 2007), mis oli suurem kui mu ema tol ajal teenis, siis ma ei osanud selle rahaga mitte midagi peale hakata, sest mul ei olnud mitte kunagi nii palju raha olnud. Mu tolleaegne kallim Esimene teenis ka suvel raha ja sai veel rohkem palka kui mina – seega me mõlemad käisime restodes söömas jne. Mäletan, et kandsin emale ka 1500 krooni üle oma esimesest palgast, sest teadsin, et neil oli raske periood seal Tartus(ma ise elasin Tallinnas tol suvel ega Tartusse ei juhtunud).

Samas ega ma mingi eriline rahakoguja ei oska olla. No mu sissetulek kõigub ka vastavalt saadete arvule, aga jääb enamasti sinna kuskil 600-800 euro vahele (neto, eelmine suvi oli ligemale tuhat eurot kuus, aga siis mul oligi väga palju saateid, mis ei ole absoluutselt hea variant. Palju saateid tähendab tundide mõttes kuskil 70 tundi, aga see on juba liig mis liig, sest siis ma olen liiga palju eetris). Aga ma töötan kuus ka umbes 40-50 tundi, seega selle kohta suht normaalne (öösaade läks nüüd veidike pikemaks, seega sealt tuleb nüüd veits rohkem ka juurde). Härra teenib rohkem ja üüri maksame pooleks, tal on lisaks autoliising ka, mis on mingi 240 eurot kuus. Ja süüa ostame ka niimoodi, et ostab see, kes ostab. Mingit sendi pealt tšekkidega näpuga järge ajamist ei ole. Ma olen kuulnud, et nii mõneski suhtes on selline asi olemas – no mis mõttes? 😀 Et ma käisin täna poes ja siis mul läks 14.90, aga vot, sul läks eile 10.90, anna mulle neli eurot tagasi? Väljas süües maksab see, kes maksab, vahel tema, vahel mina.

Aga ma ei heida midagi ette oma vanematele. Eriti emale, sest ta oli maailma parim ema, keda üldse tahta. Isale ehk ka enam nii palju ei heida, sest ta on vast oma õppetunni saanud – ja õnneks ta nüüd joob kõvasti vähem kui kunagi. Ma olin lapsena küll vaene ning jah – vahel see andis valusalt tunda, aga vaatamata sellele suutis mu ema olla just see ema, keda üks laps võiks endale tahta! Ka mu vanemad õed arvavad sama, olen nendega sellel teemal rääkinud 🙂

Tagasivaade kutsekale ja praktikatele (ehk siis meenutused aastatest 2010-2012)

Ma olen juba paar kuud tahtnud oma kutsekast kirjutada, sest põhikooli ja gümnaasiumi postitused tulid kohe järjestikku, aga nüüd jäi ilmatuma paus vahele. Üks kursaõde ka kogu aeg küsib, et millal see ometi tuleb – ja nüüd see siis tuleb 😀

Kes veel ei tea, siis ma õppisin Tartu Kutsehariduskeskuses reisikorraldust. Kokku kestis see õpe kaks aastat – nii nagu kutsekates ikka (kui pärast gümnaasiumi õppima lähed). Meil oli väga väike kursus (kutsekates peaks vist ikka klass ütlema, aga ma olen harjunud kursusega) – kõigest 18 inimest, kellest kõik olid tüdrukud. Kusjuures ainult üheksa neist olid reisikorraldajad, ülejäänud üheksa aga turismikorraldajad. Kuna väga paljud ained olid meil koos, siis olimegi enamasti 18-nekesi tunnis. Alguses oli meie kursusel ka üks noormees, aga ta sai kohe septembris kutse sõjaväkke, seega ta enam meiega lõpetada ei saanud, vaid tuli aasta hiljem uuesti esimesele kursusele tagasi.

Kui nüüd gümnaasumi ja kutsekat võrrelda, siis see viimane oli palju lihtsam. No ikka kõvasti. Võib-olla oli asi ka selles, et enam ei pidanud neid aineid õppima, mis alati õudusunenägusid tekitasid (näiteks matemaatika!). Ehk ka selles, et endal oli juba natuke rohkem oidu peas. Kui põhikoolis ja gümnaasiumis olin ma viilimises meister, siis kutsekas ma tõesti viitsisin õppida. No eks laisk olin ikkagi ja spikreid tegin ka vahel, aga siiski vähem kui põhikoolis või gümnaasiumis. Kuna meie kursus oli tõesti nii pisike (isegi siis oli ju meid ainult 18, kui turismikorraldatejaga koos olime), siis teadsid kõik õpsid meie nimesid jne. Kui midagi isegi jäi vastamata, siis võis seda veel kuid järele vastata, ausalt ka. Mina seda viimast ei praktiseerinud, aga nii mõnigi seda tegi. Ütlen ausalt, et kui gümnaasiumis oleks mul sellest suht kama olnud, et miks inimestele nii palju võimalusi antakse, siis kutsekas lõi minus välja see endalegi tundmatu “tuupur”, kes vihastas sellepeale, et mõned inimesed nii palju tähtaegade pikendamisi saavad. Tuupur ilmselgelt jutumärkides, sest seda ma siiski ei olnud, aga kõik asjad olid alati õigel ajal vastatud. Ei mäleta, et oleksin üldse kutsekas mõne kahe saanud – vist ei saanud. Lõpetasin oma lollusest küll ühe kolmega (spaateenused), mille puhul kursusejuhataja küll mainis, et võiksin selle ikka järele vastata, aga ma ei viitsinud. Olin just Hispaaniast praktikalt tulnud ega leidnud mõtet nii mõttetu aine pärast pingutada. Tunnistusel oligi see üks kolm, umbes neli-viis nelja, ülejäänud viied.

Kui nüüd meie kursusest rääkida, siis nagu naiste seltskonnas ikka juhtub, siis olid meil mingid teatud grupid. Ma meie kursuse all mõtlen ka turismikorraldajaid, sest 80 protsenti ainetest olid meil küll koos. Kuid need, kellega mina suhtlema juhtusin, olid kõik väga vinged inimesed! 🙂

Kutsekas oli meil põhiteemaks ikkagi Powerpoint. Igas aines tuli alati teha mingisugune Powerpoint. Alguses ma ei sallinud seda üldse, aga hiljem harjusin juba ära. Lausa niimoodi, et kui pidi mingi grupitööna Powerpointi tegema, siis see vihastas mind, sest see tähendas seda, et pidi klapitama neid asju, et kes mida teeb jne. Seega hakkasin ma hindama hoopis seda, kui ma sain üksi Powerpointe teha. Just niimoodi, nagu mina tahan, ei mingeid läbirääkimisi teistega jne. Kuna me pidime tihti erinevate riikide kohta Powerpointe tegema, siis Mehhikost tegin ma selle kahe aasta jooksul vähemalt kolm erinevat esitlust – erinevates ainetes muidugi. Et asja ilmestada, läksin ma tol päeval kooli lausa niimoodi (kogu tavaar Mehhikost muretsetud, välja arvatud seelik) :

Kui nüüd erinevatest ainetest rääkida, siis üldiselt oli suhteliselt kerge. Õpetajad elasid neil ikka kogu aeg seljas, kellel midagi vastamata jäi, et neil ikka kõik tehtud saaks. Ühtpidi muidugi hea, teistpidi olime me kõik täiskasvanud inimesed – seega selline üleliigne poputamine oli jällegi liiga lapsik. Mulle ütles üks teatud õpetaja üks kord, et ju mul on sellepärast nii omapärane käekiri, et ma olen eriline inimene. Teine kord, kui ta minu käekirjast aga aru ei saanud, siis ta ütles, et sellist jama ikka annab lugeda 😀 Siis olid mitmed ained, kus mul alati uni peale tuli, sest need olid nii igavad.

Ka kutsekas olin ma eesti keele õpetaja lemmik. Meil oli küll ainult kaks kursust eesti keelt, aga see õpetaja oli lihtsalt nii omapärane. Esimesel tunnil, kui me pidime ennast tutvustama, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, sest mul olla aktsent juures, aga ma räägin vaatamata sellele ülihead eesti keelt (!). Kuna selleks ajaks olin ma seda juba nii mitmeid kordi kuulnud ja see mõjus lausa solvaguna, siis selline asi käis mulle täiega närvidele. Kui ta kuulis, et ma olen hiljuti Mehhikost tagasi tulnud (kuigi selleks ajaks oli sellest juba üle aasta möödas), siis ta arvas, et ju on asi selles. Aga mulle öeldi seda enne Mehhikot ka mõned korrad (pärast kolmekuulist Euroopas seiklemist). Õnneks nüüd viimasel ajal pole seda öeldud, sest mul pole mingit aktsenti, pole kunagi olnud – seega tahaks panniga neile pähe lüüa, kes seda üldse kunagi arvanud on 😀

Ma sain eesti keele õpsi lemmikuks mingi loo rääkimisega. Ma sellest suurt ei mäleta, aga me pidime mingi loo rääkima. Ja mina siis suvalt ropendasin ka selles loos, sest see lihtsalt nõudis seda. Ja see õpetaja ütles, et sellel neiul on isikupära ning ta näeks mind tulevikus kuskil raadios töötamas (haha, ega ta täiesti mööda ei pannudki ju :D). Aga siis lisas kohe, et unejuttude lugejaks ma ei sobiks, sest mul on selleks liiga ülesäratav hääl 😀 Kuna see õpetaja oli vist kõige otsekohesem õps, kes mul iial olnud on, siis talle meeldisid ka otsekohesed inimesed. Mitte et ma seda siis täiega olnud oleksin, aga jah – ju siis piisavalt. Ja minu nimi jäi tal esimesena meelde, sest ma meeldisin talle. Kuna sellel õpsil olid mingil moel itaalia juured, siis ta oli ise ka väga jutukas naine. Ja temagi ropendas vahel klassi ees, aga see ei mõjunud mitte kuidagi labaselt, sest see lihtsalt sobis konteksti 🙂 Eks ropendamisel ja ropendamisel on ka vahe sees, eksole.

Teisel õppeaastal avanes turismi-ja reisikorraldajatel kandideerida Hispaaniasse praktikale. Kokku sai minna üheksa inimest siis reisikorraldajate, turismikorraldajate, rekreatsioonikorraldajate, kokkade jne hulgast. Ja mina olin üks neist, kes sai 🙂 Õnneks sai minu kursuselt veel üks neiu, seega kõik ei olnud minu jaoks täiesti võõrad! 🙂

See praktika oli selles mõttes mulle ja mu kursaõele halval ajal, sest kõigil teistel langes see kokku nende praktikaajaga. Meil oli aga praktika mõeldud kuu varem – ehk siis sel ajal toimus tavapärane õppetöö koolis. Kui ma algselt sellest kuulsin, siis ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, vastan siis kuu varem kõik asjad ette ära (ehk siis sel ajal, kui teistel praktika on ja mina puhata sain, sest minu praktika Valencias hakkaski alles kuu aja pärast). Kui ma siis õpsidele poole selle palvega pöördusin, et ma tahaksin kõik asjad kuu aega enne ära vastata, ütlesid kõik mulle ühest suust, et nemad veel ei tea, mida nad siis meilt küsida tahaksid, et kui tagasi tuleme, siis vastame kõik järele. Vähe närvi ei ajanud selline asi! Õnneks sain mõned asjad ikkagi Hispaanias meili teel ära vastatud, aga see oligi nõme, et just meie kursusega polnud keegi arvestanud, et kõigil teistel oligi see praktika Hispaanias just sellel ajal, mil neil see reaalselt olema pidi. Meil oli aga see kursuste asi teistmoodi korraldatud. Ja kui ma siis Hispaaniast tagasi jõudsin, uppusin järelevastamata asjade sisse, mis oligi ainult sellepärast, et see korralduslik pool oli nii mööda.

Praktika oli ülivinge! See seltskond, kes Valenciasse praktikale sai, oli lihtsalt üle prahi! Mina ja mu kursaõde saime küll ühe ilma akendeta toa, aga see oli väheoluline, sest selle viie nädala jooksul sai nii palju nalja. Otseselt praktikast ei tulnud turismiga seotud inimestel küll midagi välja, sest esialgses reisibüroos, kus me oleme pidime – sinna tegelikult praktikante ei vajatudki. Ja ma oleksin pidanud seal kogu aeg tõlk olema, sest sealne töötaja inglise keelt ei rääkinud, teised eestlased aga ei osanud hispaania keelt. Lõpuks saime praktikale ühte firmasse, mis tegeles katamaraanireisidega Vahemerel. Meie ülesanne oli siis teha flaierid ühe megavinge peo kohta, mis sellel katamaraanil toimuma pidi – ehk siis oli pigem seotud rekreatsioonikorraldusega. Algselt öeldi küll, et me jõuame selle ise ka korraldada, aga kahjuks toimus see paar päeva pärast meie praktika lõppu. Ja kui see üritus oleks toimunud, siis oleksin mina selle õhtujuht olnud, sest ma oskasin meie seltskonnast kõige paremini hispaania keelt (meil oli tegelikult veel üks, kes hispaania keelt oskas, aga ta õppis kokaks – seega oli tema praktikakoht kokkamisega seotud). Tegelikult nüüd järele mõeldes on sellest isegi kahju, sest see oleks olnud väga suur väljakutse. Ma oleksin juba pabinas, kui ma eesti keeles midagi juhtima peaksin, aga samas vbl oleks asi hoopis hästi sujunud. Ega ei tea ju. Ilmselt oleksin terve öö nii pabinas olnud, et magada poleks küll suutnud.

Kui veel Valencia praktikast rääkida, siis Leonardo da Vinci rahastusega oli praktikantidel muretu elu. Lennupiletid ja elamine oli tasutud, pluss stipendium kuskil 1100 eurot viie nädala jaoks. Kõigepealt tuli 800 eurot ja hiljem sai 300 eurot veel lisaks, kui praktikal oli ära käidud. Kui meile alguses sellest stipendiumist räägiti, siis ma eeldasin, et ah, mingi 300 eurot heal juhul tuleb. Kui selle summa sain, olin megašokis, sest nii palju ei oodanud üldse. Tol ajal oli mu ainuke sissetulek toitjakaotuspension, milleks oli 135 eurot kuus (kui sa oled alla 24-aastane ja sa õpid ning üks su vanematest on surnud, siis on võimalik toitjakaotuspensionit taotleda – sellisel juhul ei tohi muidugi õpingute ajal töötada). Mehhikos oli mu vabatahtliku taskuraha ainult 70 eurot kuus, haha 😀 (kuskil 1500 peesot). Ja selle rahaga võis isegi häda pärast ära elada, sest viimastel kuudel polnud mul enam üldse sääste alles, mis ma Mehhiko jaoks kogunud olin, seega elasingi ainult sellest rahast. Toit ja elamine oli küll projekti poolt, aga noh – suurt priisata ka ei saanud muidugi. Ja kui siis viie nädala jaoks nii hea raha tuli, olingi meeldivalt üllatunud.

Mitte et sellest rahast midagi alles oleks jäänud, kõik lõin viie nädalaga laiaks 😀 Ma ütlen ausalt, et ei enne ega pärast pole ma oma elus nii palju alkoholi joonud. Mehhikos ei pidutsenud ma üldse nii palju, sest nädala keskel ma projekti juurest ju välja ei saanudki. Kuna Valencias aga oli viiest nädalast 2,5 nädalat lihtsalt lakke vahtimist (pärast reisibüroo ärajäänud praktikat otsiti meile nii pikalt uut kohta), siis sai ikka kõvasti möllu pandud. Selle viie nädala jooksul oli mul vist kolm täiesti kainet päeva. Kuid ühel neiul oli ainult üks, seega ma polnud kõige hullem. Eestis ei joo ma kolme aasta jooksul ka nii palju, aga noh, see on vist loogiline, et välismaal on inimesed teistsugused, eriti kui nii lebovärk on – ja midagi suurt tegema ei pea. Meie ei pidanud. Isegi hiljem praktikal olles istusime me enamuse aja lihtsalt Facebookis ja väga tihti sai sinna mindud suure pohmakaga… ja ka magama jäädud 😀 Ega meid seal kontoris eriti ei valvatud ka, enamasti olid töötajad katamaraani peal sõite tegemas.

Lisaks sellele praktikale Valencias, millest ma olen oma blogis ka natuke kajastanud (sest ma juba siis pidasin seda blogi, see oli siis aprill-mai 2012) pidin ma läbima veel kaks praktikat. Ühe tegin reisibüroos ja teise reisikorraldusfirmas. Seal viimases oli mu ülemuseks üks 45-aastane mees, kes oli giid, reisisaatja, reisikorraldaja jne ühes isikus – ehk see oli ühemehefirma. Mina pidin kontoris passima ainult kolm tundi, kuigi praktikapäevikusse läks kirja, et olin ikka argipäeviti 7 tundi kohal (et vajalikud tunnid täis saaks). Reedeti polnud seda meest aga üldse kohal, seega sain enamasti Facebookis istuda. Aga ta oli piisavalt kaval ja helistas alati 10 minutit enne kella 15.00 (see kellaaeg, mil võisin leebet tõmmata) kontori tavatelefonile, et ikka kontrollida, kas ma olen olemas. Kuna seal reisikorraldusfirmas eriti inimesi ei käinud, siis sai seal niisama passida. Sain ka ühe Portugali reisi kokku panna, tegelikult see oli kolmepäevane Portugali osa ühest 15-ne päevasest reisist. Ja nad kasutasid seda hiljem ka oma kodulehel. Lisaks sain prantslaste hotellidega fakse saate, sest nemad e-maili teel suhtlemist ei tunnistanud. Ma kujutan ette, et ka praegu saadavad nad veel fakse 😀 Aga ma igaks juhuks tegin oma history alati puhtaks, kui ma reedeti kontoris üksinda olin, sest seal oli liiga palju Facebooki 😀

Reisibüroos praktikal olles mul nii lebo ei olnud, sest seal puutusin ma otseselt kokku klientidega. Ehk siis broneerisin enamasti laevapileteid. Ja seal käis ikka niimoodi ka inimesi kohal, kes tulidki ekstra kohale. Kuna ma vene keelt ei osanud, siis mulle Ecolinesi süsteemi selgeks ei õpetatudki, sest see vahendas valdavalt bussireise Peterburi, mille puhul olid klientideks enamasti venelased. Reisibüroos oli sellepärast parem, sest reisibüroo ise midagi enamasti ei korralda, vaid ainult vahendab. Reisikorraldusfima aga korraldab reisid ise. Selle sama praktikakohaga seoses saingi reisi Helsingisse ja Stockholmi (ja siis ma polnud kummaski veel käinud kusjuures! ma käisin Mehhikos enne, kui Soome või Rootsi jõudsin), mis toimus lausa enne ametlikku praktikaaega. See oligi korraldatud reisibüroo agentidele ja mind võeti sinna kaasa, kuigi mu praktika pidi alles paari nädala pärast algama. Kuna sain selle tasuta, siis muidugi läksin. See oli kõige kohutavam reis mu elus, sest mu ema suri sellel ajal… Nüüd järele mõeldes on vast isegi parem, et ma siis kohal polnud, kui haiglas aparaadid seiskusid (olin siis just Eesti poole teel). Kuid mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Kutseka kokkuvõtteks võin öelda, et see oli kordi kergem kui gümnaasium. Ja selles mõttes oli hea, et sai lausa rahastatud praktika raames välismaal viis nädalat olla 🙂 Nojah, kõik küll ei saanud, kes tahtsid, aga need, kes välja valiti – nemad said.