Mida mina teoreetiliselt oma tulevastele lastele õpetada tahaksin?

Kuna see jaanuari blogiväljakutse saab täna läbi, siis mõtlesin, et võiks lõpetuseks veel ühe teema sealt välja valida. Kuna enamus neist teemadest olid nii igavad, siis kogu selle aja jooksul valisingi välja need, mis mulle natukenegi imponeerisid – see viimane oli aga keeruline ülesanne, sest need olid lihtsalt nii jamad. Peaks ise mingi blogiväljakutse tegema, aga ma kardan, et ma oleksin ainuke, kes selles osaleks, sest ma nimelt teeksin sellise eriti avameelse, milles enamus blogijatest küll osaleda ei tihkaks. A la 30 päeva peab kirjutama seksist vms 😀 Seega vist ei mängi väga välja kahjuks – blogiväljakutse mõte on vast ikka see, et keegi ikka kaasa lööb. Aga no eks näis, võib-olla siiski teen ise midagi ja kui olengi ainuke osaleja, siis mis seal ikka 😀

Aga ma mõtlesin, et võtan viimaseks teemaks need kolm asja, mida mina sooviksin kindlasti oma lastele õpetada. Muidugi on kogu see tekst hüpoteetiline, sest lapsi mul pole – seega ma tean, et tulevikus võin ma asju hoopis teistmoodi näha. Ilmselt näengi, aga selline see elu juba kord on. Arvamused muutuvad, sest inimesed muutuvad. Saavad targemaks ja näevad asju teistmoodi.

Aga siit tulevad siis need kolm asja, mida mina teoreetiliselt oma lastele õpetada tahaksin:

1) Ära mitte kunagi lase teistel inimestel end mõjutada. Seda siis loomulikult sellisel juhul, kui nad tahavad sind halvale teele viia. Ehk siis see asi ei lähe arvesse, et kui sa kaalud juba 130 kg, aga keegi su lähedastest ütleb, et kammoon, on aeg natuke kaalust alla võtta, sest see ülekaal mõjub juba su tervisele. Siis oleks tegemist heatahtliku mõjutamisega. Aga kõigil muudel juhtudel, kus tegemist on ilmselgelt halva või lihtsalt sobimatu nõuandega sinu jaoks – saada inimesed pikalt. Keegi ütleb sulle, et oluline on normaalne töö otsida ja lapsi saada, sina tahad aga hoopis laia maailma õnne otsima minna – siis mine! (või vastupidi). Ma küll emana jääksin ilmselt sind taga igatsema, aga oluline on see, mida sa ise tahad teha. See, mis on teiste arvates normaalne või ebanormaalne, ei puutu asjasse (jätame siinkohal drastilised asjad välja, eksole). Aga jah, selle viimase nõuande täitmiseks peaksid sa juba täisealine olema vähemalt 😀

2) Kui sa saaksid minu iseloomu, siis läheks mul sinuga raskeks 😀 Mina väiksena olin väga suur vingats. Ma võisin lõpmatult igavusest nutta, kui ma midagi ei saanud – lihtsalt kiusu pärast. Ma küll ei poolda seda praktikat, et lapsel (räägin siin hetkel natuke suuremast lapsest – vähemalt viieaastasest) tuleks nutta lasta, aga kui sa oleksid nagu mina, siis ma täiega teeksin seda. Sest siis sa oleksid lapsmanipulaator 😀 Ja et mitte sind selliseks kasvatada, peaksin ma piirid juba väga varakult paika panema. Seda viimast minu vanemad ei teinud – sellepärast ma vabakasvastust ei pooldagi. Ja kuna ma endasugust jõnglast kasvatada ei tahaks, siis mu palve olekski oma kauge tuleviku lapsele – ära ole selline jobu, nagu mina väiksena olin 😀

3) Sa võid alati minu poole pöörduda. Ma tahaksin olla see isik, keda sa usaldaksid ka siis, kui oled mingi supiga hakkama saanud. Koos saame ikka hakkama.

Ma ikka ei oska neid nõuandeid niimoodi välja mõelda. Aga umbes midagi sellist olid mu esimesed mõtted. Need on küll mõeldud pigem juba üsna suurtele lastele, aga väikestele ei oskaks ma midagi õpetada 😀

Advertisements

Miks lapsed oma vanemaid nimepidi kutsuvad?

Ma olen vahel vaadanud seda saadet “Minu pere ja muud loomad”, kus agar naine Heidi läks oma lastega maale elama. Mul saate kohta pole midagi halba öelda – väga armsad lapsed ja ülitragi naine, kes saab üle igast mäest. Mis mind aga imestama paneb – on nimelt hoopis see, et Heidi lapsed kutsuvad teda nimepidi. Ma tean, et selliseid perekondi on veel, kus niimoodi tehakse, kuigi ma isiklikult ei tunne mitte ühtegi.

Mul küll endal lapsi pole, aga minu jaoks tundub see kuidagi nii võõras, kui lapsed oma ema nimepidi kutsuvad. Seda veel eriti juhul, kui nad nii pisikesed on. Ei tea, millest see tuleb? Et hakatakse oma vanemaid lihtsalt lambist nimepidi kutsuma? Minu jaoks oleks see küll ülihäiriv fakt, kui mu lapsed mulle Jaanika ütleksid. Ma keelaksin selle kategooriliselt ära 😀 Ma tahaksin ikka emme olla. Võinoh, ema ja emps sobiks ehk ka.

Ma ise olen muidugi selline näide, kes 27-aastaselt ütleb oma isale veel issi 😀 Kui ma teda blogis mainin, siis kirjutan ikka isa, aga muidu kutsun issiks. Moblas on ka issi. Kuidagi nii harjunud sellega, et isegi isa on naljakas öelda. Võõraste juuresolekul ütlen vist ikka isa, aga kui kõik on oma inimesed, siis issi.

Siinkohal ongi mul küsimus juba lapsevanematele – kas teid ei häiriks, kui teie oma lapsed teid nimepidi kutsuksid? Või kui nad seda teevad, siis millest see kõik alguse sai, et nad teid nimepidi kutsuma hakkasid? Kas üritasite selle vastu midagi teha ka, et nad teid nimepidi ei kutsuks?

Uuel aastal uue hooga (ehk siis preili Uuno, su kommentaarid on nüüdsest minu blogis keelatud).

Ma üldiselt lasen kõik kommentaarid oma blogis läbi, sest ma olen seda alati teinud. Nüüd ma enam aga nii ei tee – nimelt pseudonüümikasutaja preili Uuno, kes sa oled mind juba aastaid Delfis mõnitanud (ja nüüd sa seda seal enam teha ei saa), siis minu blogis sa ei saa ka seda enam teha. Lihtsalt mõtlesin, et mis ma su egokest ikka toidan – seega minu blogist saad ka keelu 🙂 Palju õnne ja ilusat uut aastat sulle 🙂 Ma kujutan juba ette, kuidas sa sellise asja peale kodus ära minestad, aga paras sulle! 😀

Muud ma ei tahtnudki öelda 🙂

Milline on Kaljukitsede iseloom?

Üks teemadest, mida blogiväljakutse endast sisaldab, on oma tähtkujust kirjutamine. Kes veel ei peaks teadma, siis mina olen tähtkujult Kaljukits. Ma siiani kusjuures arvasin, et Kaljukits lause keskel kirjutatakse väikse tähega, aga nüüd sain alles teada, et tähtkujude puhul on suur täht alati kohustuslik. Või mitte? EKI keelenõuandla väidab, et alati peaks suur algustäht olema. Äkki see reegel on millalgi vabaks lastud, keegi targem ehk teab öelda? Nagu näiteks sõna kas või lasti vabaks – ehk siis nüüd võib kirjutada seda sõna nii lahku kui ka kokku. Mina olen harjunud seda lahku kirjutama, sest gümnaasiumis õpetati meile niimoodi, et ainult lahku on õige variant. Siis veel tohtiski ainult lahku kirjutada, kuigi väga paljud on kas või alati kokku kirjutanud (ka sellel ajal, mil see veel ametlikult lubatud ei olnud). Ka peale ja pärast on ka äkki vabaks lastud? Mina tean, et peale kell viit (mõni kirjutab lausa peale kella viite, mis on veel hullem, sest tohib kasutada ainult viit, kuut) on alati olnud vale variant, sest õige on kirjutada pärast kella viit. Et kui tahad ajamäärust kasutada, siis on alati õige pärast mingit kellaaega, aga vbl see reegel on ka nüüd vabaks lastud, kuna eesti keel muutub nii kiiresti, et ei jõua järge pidada enam.

Kuigi eks see loogiline ole, et tähtkujud kirjutatakse lause keskel suure tähega, ma olen lihtsalt ise loll olnud (peab ju endale mingi vabanduse leidma :D).

Kuna ma olen tööalaselt palju ennustamisega kokku puutunud, siis midagi on kõrvu ka ikka jäänud. Seega ma oskan peast öelda, milline üks tüüpiline Kaljukits olema peaks. Mina isiklikult eriti ei usu horoskoopi, aga vahel niisama huvi pärast ikka loen. Järgneva Kaljukitse iseloomustuse olen ise kirjutanud, sest umbes midagi sellist on mulle meelde jäänud.

Kaljukitsed on hästi ambitsioonikad ja sihikindlad inimesed. Nad ei ole erilised emotsioonide näitajad, sest nende jaoks on muud väärtused hoopis olulisemad. Neile meeldib saada, mida nad tahavad – ja mõnikord võivad nad selle saavutamiseks kõik mängu panna. Nad on ülimalt tahtejõulised ning allaandmine on üks sõna, mida nende sõnavaras ei eksisteeri. Kaljukitses on olemas juhiomadus, mida nad väga tihti enda kasuks ära kasutavad. Kaljukitse sõbraks on alguses raske saada, aga kui sa juba kord oled saanud, siis oled sa tema usalduse 100-protsendiliselt ära teeninud. 

Ka väga paljud poliitikud on just nimelt sellest tähtkujust (ka meie viimased kaks presidenti on just nimelt Kaljukitse tähtkujus sündinud). Kaljukitsed saavad kriitikaga väga hästi hakkama ning neid on raske murda. 

Üldiselt on Kaljukitsed pigem introverdid – niisama mõttetutel teemadel pläkutamine on nende jaoks igav. Nad tahavad oma elus väga palju saavutada ja on nõus selle nimel aastaid pingutama, sest nende jaoks on edukus kõige olulisem sõna maailmas. Nende jaoks on oluline olla majanduslikult sõltumatu ja nad on üpris materiaalsed inimesed. Tihtipeale arvatakse, et raha ongi nende jaoks õnn, aga nemad seda enda jaoks päris niimoodi ei defineeri, sest nad arvavad, et oma tagala tuleks alati kindlustada. 

Kaljukitsed ei usalda eriti inimesi ning neid võib harva kohata niisama teistele hinge puistamas, sest nad armastavad pigem oma probleemidele lahendusi otsida. Nad on suhtes äärmiselt võimukad inimesed ja nende hinge on raske pugeda, aga kui lõpuks see peaks õnnestuma, siis teevad nad oma partneri üliõnnelikuks, sest nad annavad endast 100 protsenti. Seda viimast aga ainult juhul, kui nad tunnevad, et partner on neile võrdne vastane. 

Naissoost Kaljukitsesid on õnnistatud ülimalt hea stiilitajuga ning nad teavad alati, kuidas laitmatult riides käia. Neile ei meeldi lohakus ega sassis juuksed, sest nende jaoks on tähtis see, et nad näeksid alati laitmatult head välja. Nad ei lähe kunagi kuhugi niimoodi, et poleks oma riietust viimse detailini läbi mõelnud – kõik peab omavahel kokku sobima!

Kuidas tundus? 😀 Mis tähtkujust te ise olete ja kas loete horoskoopi? Nii et jah – mina olen igal juhul sellest tüüpilisest Kaljukitsest väga kaugel! Ehk siis see tähtkuju üldine iseloomustus ei vasta kohe kindlasti sellele, kes mina olen. Kahjuks. Päris hea oleks selliste omadustega olla ju 😀 No eks mõni asi läheb ikka täppi, aga üldiselt pigem mitte. No see viimane lõik on minust küll väga kaugel 😀

Milline on minu kõige suurem hirm?

Blogiväljakutse mingi päeva teema on kirjutada oma suurimast hirmust. Ma need igapäevased hirmud jätaksin siinkohal välja, millega inimene tavaliselt võitlema peab –  a la ämblikud, kõrgus jne (ka mina kardan neid, aga need pole mu suurimad hirmud). Minu suurim hirm on seotud surmaga. See on mind piinanud pärast seda, kui mu ema ära suri. Ehk siis – kui keegi lähedastest ei vasta telefonile väga pikalt ega helista ise tagasi, siis ma lähen paanikasse. Ka mu õdedel on ilmselt sama hirm, sest detsembri alguses olin ma ühe päeva telefonist täiesti eemal – mu vanem õde oli mulle kaks korda helistanud, sõnumi saatnud ning lõpuks kirjutas Härrale Facebooki, et kas minuga on ikka kõik korras, sest tavaliselt ma nii pikalt tagasihelistamisega ei jokuta. Ja see hirm on loogiline, sest kuna meie perekond on kellegi juba niimoodi kaotanud, et alguses ta lihtsalt ei vastanud telefonile… Seega on üsna tõenäoline, et kui mu isa terve päeva kõnedele ei vastaks, läheksime me isakoju (nii minul kui mu õdedel, ka sellel, kes Inglismaal elab – meil kõigil on olemas isakodu korterivõti) vaatama, et kas kõik on ikka korras.

See surmahirm on mul tegelikult enda puhul ka. Aastal 2013 olid mul meeletud peavalud ja doktor Google abil olin ma endale juba ajukasvaja diagnoosinud – seega lõpuks arsti ukse taga vastuseid oodates olin ma veendunud, et mulle öeldakse, et mul on maksimum kolm kuud elada, et kuna on jaanuar, siis ma ei jõuagi ju langevarjuhüpet ära teha (asi, mida ma kindlasti teha tahaksin millalgi, koos instruktoriga muidugi!). Mulle öeldi, et ju see on stress, sest minuga oli kõik korras. Ju see seda oligi, sest just tol perioodil oli mu elu nii vaikne, aga mina vana draamaprintsessina polnud sellega harjunud. Ja pärast seda, kui ma sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid peavalud ära. No kõrget vererõhku küll kahtlustati, sest mõõtmise hetkel hüppas see lakke… Pidin siis kontrolli mõttes 24-tunniks selle aparaadi endale külge panema, mis iga poole tunni tagant vererõhku mõõdab,  aga nii kõrge see siiski õnneks ei olnud, et oleks pidanud mingid ravimid peale panema. Õnneks.

Ka sel suvel valutas mul vasakult poolt alakõhu juures (ja mitte päevade ajal, vaid ikka niisama ja väga tihti). Mina muidugi arvasin jälle, et ju ma kohe suremas olen, käisin arstil ja lasin kõik analüüsid teha – kõik oli tibens-tobens, ka günekoloogi juures oli kõik korras. Ma olin muidugi ette kujutanud, et ju mul mingi vähk on. Aga kui sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid valud vähemaks kuni kadusid täiesti.

Nii et lisaks sellele, et ma kardan, et keegi mu lähedastest sureb ära, on mul ka hirm, et ma ise kõrvad pea alla panen. Ja seda veel eriti siis, kui kuskilt peaks midagi valutama- siis ma alati luban endale, et ma ei hakka googeldama, sest sellisel juhul tuleb nagunii vastuseks, et mul ongi mingi surmahaigus kallal. Ma kujutan ette, et kui mul see köha varsti ära ei lähe, siis ma olen juba jälle arsti ukse taga, peas mõtted käimas, et ju see on tegelikult midagi kohutavat. Mõnes mõttes on see hirm ka hea, sest see paneb samuti oma üldist tervist rohkem kontrollima (günekoloogi vähemalt iga-aastane visiit on minu jaoks aamen kirikus juba 17-ndast eluaastast), sest muidu niisama vist perearstile ei roniks (kuna ma olen nagunii üliharva haige). Ja konkreetselt see surmahirm algaski siis, kui mu ema suri, enne seda ma ei olnud selliste asjade suhtes nii paaniline.

Samas õnneks ei ole see hirm nüüd nii kohutav, et see mul üldse elada ei laseks, aga vahel annab tunda küll. Rohkem, kui reaalselt vaja oleks.

Mida teie kõige rohkem kardate?