Mida mina teoreetiliselt oma tulevastele lastele õpetada tahaksin?

Kuna see jaanuari blogiväljakutse saab täna läbi, siis mõtlesin, et võiks lõpetuseks veel ühe teema sealt välja valida. Kuna enamus neist teemadest olid nii igavad, siis kogu selle aja jooksul valisingi välja need, mis mulle natukenegi imponeerisid – see viimane oli aga keeruline ülesanne, sest need olid lihtsalt nii jamad. Peaks ise mingi blogiväljakutse tegema, aga ma kardan, et ma oleksin ainuke, kes selles osaleks, sest ma nimelt teeksin sellise eriti avameelse, milles enamus blogijatest küll osaleda ei tihkaks. A la 30 päeva peab kirjutama seksist vms 😀 Seega vist ei mängi väga välja kahjuks – blogiväljakutse mõte on vast ikka see, et keegi ikka kaasa lööb. Aga no eks näis, võib-olla siiski teen ise midagi ja kui olengi ainuke osaleja, siis mis seal ikka 😀

Aga ma mõtlesin, et võtan viimaseks teemaks need kolm asja, mida mina sooviksin kindlasti oma lastele õpetada. Muidugi on kogu see tekst hüpoteetiline, sest lapsi mul pole – seega ma tean, et tulevikus võin ma asju hoopis teistmoodi näha. Ilmselt näengi, aga selline see elu juba kord on. Arvamused muutuvad, sest inimesed muutuvad. Saavad targemaks ja näevad asju teistmoodi.

Aga siit tulevad siis need kolm asja, mida mina teoreetiliselt oma lastele õpetada tahaksin:

1) Ära mitte kunagi lase teistel inimestel end mõjutada. Seda siis loomulikult sellisel juhul, kui nad tahavad sind halvale teele viia. Ehk siis see asi ei lähe arvesse, et kui sa kaalud juba 130 kg, aga keegi su lähedastest ütleb, et kammoon, on aeg natuke kaalust alla võtta, sest see ülekaal mõjub juba su tervisele. Siis oleks tegemist heatahtliku mõjutamisega. Aga kõigil muudel juhtudel, kus tegemist on ilmselgelt halva või lihtsalt sobimatu nõuandega sinu jaoks – saada inimesed pikalt. Keegi ütleb sulle, et oluline on normaalne töö otsida ja lapsi saada, sina tahad aga hoopis laia maailma õnne otsima minna – siis mine! (või vastupidi). Ma küll emana jääksin ilmselt sind taga igatsema, aga oluline on see, mida sa ise tahad teha. See, mis on teiste arvates normaalne või ebanormaalne, ei puutu asjasse (jätame siinkohal drastilised asjad välja, eksole). Aga jah, selle viimase nõuande täitmiseks peaksid sa juba täisealine olema vähemalt 😀

2) Kui sa saaksid minu iseloomu, siis läheks mul sinuga raskeks 😀 Mina väiksena olin väga suur vingats. Ma võisin lõpmatult igavusest nutta, kui ma midagi ei saanud – lihtsalt kiusu pärast. Ma küll ei poolda seda praktikat, et lapsel (räägin siin hetkel natuke suuremast lapsest – vähemalt viieaastasest) tuleks nutta lasta, aga kui sa oleksid nagu mina, siis ma täiega teeksin seda. Sest siis sa oleksid lapsmanipulaator 😀 Ja et mitte sind selliseks kasvatada, peaksin ma piirid juba väga varakult paika panema. Seda viimast minu vanemad ei teinud – sellepärast ma vabakasvastust ei pooldagi. Ja kuna ma endasugust jõnglast kasvatada ei tahaks, siis mu palve olekski oma kauge tuleviku lapsele – ära ole selline jobu, nagu mina väiksena olin 😀

3) Sa võid alati minu poole pöörduda. Ma tahaksin olla see isik, keda sa usaldaksid ka siis, kui oled mingi supiga hakkama saanud. Koos saame ikka hakkama.

Ma ikka ei oska neid nõuandeid niimoodi välja mõelda. Aga umbes midagi sellist olid mu esimesed mõtted. Need on küll mõeldud pigem juba üsna suurtele lastele, aga väikestele ei oskaks ma midagi õpetada 😀

Advertisements

Paar sõna privaatsusest / Milline olin ma vanuses 7, 10 ja 11? (pildimõistatus!) :D

Eks me kõik oleme kuulnud sellest, et igal inimesel on oma privaatsuse vajadus. Kellel vähem, kellel rohkem. Ma ei teagi, kas see just otseselt sõltub lapsepõlvest, aga eks see mingil määral ikka sellega seotud on.

Mina ei ole üks neist inimestest, kes vajab hästi palju oma ruumi. Ilmselt tuleb see mu lapsepõlvest, sest me elasime mingil ajal viiekesi kahetoalises korteris (enne seda olime viiekesi pikalt elanud kolmetoalises korteris, aga siis kolisime kahetoalisse – see oli veel Puhjas elades). Ehk siis oligi elutuba, mis oli ühtlasi ka mu vanemate magamistuba – ja see teine tuba oli lastetuba. Kuna mu vanem õde kolis juba 16-aastaselt kodust välja, siis jäime me neljakesi kahetoalisse korterisse. Tartusse kolides elasime me kõigepealt kahetoalises korteris, siis neljatoalises majas (sellel ajal sain natuke aega esimest korda elus oma toa võlusid nautida, aga see oli niimoodi, et mu tuba oli läbikäidav – ja kui mu õde tahtis enda tuppa minna, siis pidi ta minu omast mööda minema. järelikult mul küll oli oma tuba, aga see oli samas nagu läbikäiguhoov :D), siis kahetoalises ning jälle järgmises kahetoalises korteris (see viimane on siis see korter, mis mu Inglismaal elavale õele kuulub, sest tema ostis selle pangalaenuga – hetkel elab seal meie isa).

Reaalselt oma toa pikemaks ajaks sain ma 20-aastaselt, sest siis kolis mu keskmine õde kodust välja. Mina ise kolisin kodust välja 23-aastaselt, kui ma Tallinnasse elama läksin. Ja pärast seda on isa siis seal korteris üksinda elanud (mu ema suri siis, kui ma olin 21-aastane). Isa elab ikkagi elutoas, sest teine tuba jääb alati lastetoaks – ehk siis kõik on niimoodi, nagu mina selle jätsin. Mu isa saab seal nüüd kuni elupäevade lõpuni elada, sest see korter kuulub mu õele. Nii ongi mõeldud.

Ja selle tõttu ei olegi minu privaatsusvajadus ehk nii suur, sest ma olen suure osa oma elust pead-jalad koos elanud. Härral on jälle teistmoodi, tal küll päris väiksena ei olnud oma tuba, aga kuna ta vanem vend kolis üpris ruttu kodust välja, siis hiljem on ta alati oma toa võlusid nautida saanud. Ja ilmselt selle tõttu armastab ta privaatsust palju rohkem kui mina. Tema jaoks on see oma ruum väga vajalik komponent, mis minu jaoks nii oluline pole. Võib-olla sellepärast oligi tema jaoks raskem ühetoalises kahekesi elada 😀

Kuidas teil selle privaatsusega on? Ja lõpetuseks üks pildimõistatus ka – järgnevatel piltidel olen ma 7, 10 ja 11-aastane. Milline on tehtud seitsmeselt, milline kümneselt ja milline üheteistkümneselt? 😀

Edit: Just lugesin kokku, et ma olen kümme korda elus kolinud 😀 Ja sellesse numbrisse ma ei arvestanud seda, kui ma Mehhikos pool aastat viibisin (ega oma kolmekuulist Euroopa-seiklust ebaõnnestunud lapsehoidja ja natuke paremini õnnestunud couchsurferina)

10365977_10152435972338050_4562563211539260433_n

Kuidas teil selle helistamisega lood on?

Mõned blogijad on kirjutanud, et nad vihkavad helistamist – ehk siis teevad seda ainult siis, kui mitte mingit muud võimalust ei ole. Mina olen just vastupidine inimene. Ma eelistan alati helistamist, kui ma pean mingeid asju ajama. Kui keegi ütleb mulle, et mine tee see asi paari klikiga kuskil iseteeninduses ära ( a la mingite kanalite lisamine vms), siis ma pigem helistan, olen ootejärjekorras, ütlen teenindajale, et palun, ma tahaksin mingit teenust juurde võtta vms. Kokkuvõttes ma ilmselt raiskan rohkem aega (iseteeninduse puhul vähemalt küll), aga ma lihtsalt olen selline inimene. Kirjutada meeldib mulle ainult siis rohkem, kui informatsiooni on palju – ehk siis on mul hiljem alati hea üle vaadata, mis teema täpsemalt oli. Kui telefonis meelde ei peaks jääma vms.

Härra on aga teisest puust. Tema tahab alati pigem meili teel asju ajada, sest ta ei salli absoluutselt helistamist. Mulle meeldib sellepärast juba helistamine rohkem, et siis ma saan vastuse kohe, aga kui ma kirjutan, siis ma pean seda ootama. Ja mulle ootamine ei meeldi. No alati oleneb olukorrast ka, aga jah – ma olen pigem helistaja inimene. Härrale ei meeldi isegi isikliku elu raames helistamine, rääkimata siis veel olukorrast, kus ta peab võõrale inimesele midagi seletama hakkama.

Muidu mulle kirjutamine meeldib, aga vot ametlike asjade ajamisel ma pigem alati helistan. Mul pole kunagi probleemi võõrale inimesele helistamisega. Isegi siis ei olnud, kui ma veel telefonimüügiga kokku polnud puutunud. Ma isegi 17-aastaselt helistasin Jaagup Kreemile (mu sõbrannal oli ta number, sest ta oli koolilehe jaoks temaga intervjuu teinud), et paluda, et kas me ei saaks sõbrannaga ikkagi Tartu ööklubisse Illusioon sisse, sest me nii tahame sinna minna, aga me oleme alaealised. Et oleme nii suured Terminaatori fännid lihtsalt (mu sõbranna oli eriti). Jaagup Kreem ütles, et kahjuks ei saa tema siin midagi teha, et peame veel natuke ootama ja siis saame juba klubisse sisse ka. Eks see loogiline vastus tema poolt oli ka, mis ta muud ikka oleks saanud öelda? 😀

Et kui minu kõrval on keegi, kes kogub sajaga julgust, et kellelgi helistada, siis ma haaran selle telefoni ruttu enda kätte, sest ma ei salli seda, et niikaua jokutatakse sellega. Aga enamasti mu sõbrad juba teavad ka, et kui on vaja helistada ja midagi võõrastelt inimestelt küsida vms, siis mul sellega probleeme ei ole.

Kuidas teil selle helistamisega on? Kas te pigem helistate või saadate e-maile?

 

Esimene postitus, mille ma moblas kirjutan! 

See on mu esimene postitus, mille ma moblas kirjutan. Me nimelt kolisime eile ja netti pole veel sees. Aga milline õnn on elada suuremas korteris – ühetoalises oli ikka see teema, et pidi teisega arvestama, kui üks tahtis magama minna. Aga nüüd saab teine elutoas chillida, kui veel tuttu minna ei tihka.

Juba täna tulevad meil esimesed külalised – Härra sõber ja tema elukaaslane 🙂 Nad ka alles hiljuti kolisid Tartusse, seega pole Härra neid samuti ammu näinud.

Vot sellised lood siis hetkel. Oleme end suhteliselt sisse ka seadnud juba, enamus asju on juba lahti pakitud. Ma võin muidu vahel laisk olla, aga ma kunagi ei salli seda, kui tuba on kaste ja kotte täis. Tahan alati võimalikult ruttu end sisse seada.

Aga ilusat nädalavahetust teile kõigile! 🙂 Ja oma Inglismaal elavale õele soovin õnne ka, sest tal on täna sünna!

P.S: Moblas polegi nii hull kirjutada. Veits harjumatum kui tahvlis (Härra tahvlit kasutasin siis, kui ma veel Tallinnas elasin – ei viitsinud siis oma läpakat kogu aeg Tartusse kaasa vedada ja nutitelefoni mul siis veel ei olnud). Aga eriti pikki tekste moblaga küll trükkida ei viitsiks 😀

Mida sa teeksid, kui sa mäletaksid oma elu ainult kuni 18-nda eluaastani?

Ma eile vaatasin sellist filmi nagu “Vanne”.  Film ise oli hea – räägib abikaasadest, kellega juhtub autoõnnetus, mille tagajärjeks on see, et naine kaotab oma viimase aja mälu. Ehk ta mäletab oma elu kuskil ülikooli esimese aastani, aga pärast seda enam mitte. Ehk siis ta mälestustes on olemas tema lapsepõlv, tema vanemad, oma tolleaegne kallim, aga seda miks nad lahku läksid – seda ta enam ei mäleta. Ja oma praegusest elust pole tal aimugi, ta ei mäleta oma abikaasat ega oma praegust elukutset, sest omal ajal tahtis ta üldse kellekski teiseks saada. Kusjuures film ise põhineb tõsielulool ning  nüüd tuleb spoiler neile, kes seda filmi veel näinud pole, aga tahavad seda teha – nimelt nad lõpuks jäävad ikkagi kokku, aga naise mälu ei taastu mitte kunagi. Ja hiljem saab see paar lausa kaks last (seda filmis enam muidugi ei näidatud, vaid mainiti lihtsalt lõpus, et mis neist edasi sai). Tegelikult üliarmsa lõpuga lugu, et naine mehele siiski uuesti võimaluse andis, kuigi ta teda absoluutselt ei mäletanud. Ega hakanudki kunagi mäletama. Ju see näitab seda, et kuigi inimesed ise ei pruugi midagi mäletada, siis süda ei unusta mitte kunagi.

Filmist ma rohkem ise rääkida ei taha, aga mulle see meeldis 🙂 Rachel McAdams on mulle alati näitlejana meeldinud. Ja Channing Tatumil on alati nii nukrad silmad – isegi siis, kui ta tegelikult naeratab! 😀 Sellised hästi hingematvad silmad.

Ma jäin mõtlema seda filmi vaadates, et kui minuga midagi sellist juhtuks. Et kui ma ühel hommikul ärkaksin ja mul oleks mälukaotus. Okei, totaalne mälukaotus oleks veel kõige hullem, aga oletame, et olekski niimoodi, et mäletaksin oma elu näiteks 18-nda eluaastani, aga pärast seda oleks must auk. Päris jube oleks niimoodi mõelda. Seal filmis küsis naine oma mehelt, et kas ta ehk päevikut pidas(mis aitaks tal oma minevikku meenutada), millele viimane kahjuks eitavalt vastama pidi. Blogijatel oleks selles mõttes lihtsam, et nad saaksid oma mineviku kohta natuke selgust, kui seda loeksid. Kuigi kui ma enda elu üldse ei teaks, siis ajaks mind mu blogi hoopis segadusse 😀 Mul on ju veel see kinnine blogi aastatest 2007-2011, mis aitaks kindlasti kaasa (mu sõbrannal on selle lugemine lubatud, seega mälukaotuse korral saaksin temalt seda paluda, mitte keegi teine peale minu ja tema seda lugeda ei saa, sest see on kinnine). Ja kui ma mäletaksin enda elu 18-nda eluaastani, siis selle vana blogi olemasolu oleks mul veel meeles! Ma nimelt alustasin sellega 17-aastaselt. Kuigi tolleaegse parooliga enam sisse ei saaks – seega peaksin ikka sõbranna abi paluma, et seda lugeda 😀

Tegelikult oleks see olukord ülimalt veider, kui inimesed mulle minu minevikust rääkima peaksid. No kui ma mäletaksin enda elu kuni 18-nda eluaastani, siis nii palju mälestusi oleks olemata – nii häid kui ka kohutavalt halbu (Mehhiko heana ja ema surm halvana näiteks). Ma hakkaksin oma tolleaegse parima sõbrannaga lambist suhtlema, aga mul poleks aimugi, et me ei ole enam bestikad. Ma ühte oma praegust parimat sõbrannat mäletaksin(sest ta oli seda juba siis), teist mäletaksin ka, aga tema ei olnud siis veel minu jaoks nii lähedane – olime lihtsalt klassiõed.

Härra olemasolust poleks mul õrna aimugi 😀 Sellest konkreetsest blogist siin poleks mul õrna aimugi. Et ma olen 3,5 aastat telekas mingeid saateid juhtinud – no absull ei teaks ju. Mehhiko mälestuste kohta saaksin lugeda oma Mehhiko blogist – õnneks on see mul ka täiesti eraldi olemas!

18-aastaselt ei osanud ma põhimõtteliselt munagi praadida, seega selles mõttes oleks päris raske… Kuigi tegelikult sellised hiljem juurde õpitud oskused ei saaks ju ununeda? Sest naine seal filmis ka ei mäletanud, et ta skulptoriks oli hoopis saanud (algse õigusteaduse asemel, mida ta õppima läks – seda küll pigem isa nõudmisel, aga kui ta taipas, et ta siiski ei taha seda teha, siis jättis pooleli), aga kui talle seda öeldi, siis ta ajapikku suutis oma tööd jälle ülihästi teha.

Kõige hullem oleks muidugi siis, kui mitte midagi oma minevikust ei mäletaks. Mitte midagi! Ärkad pärast mingit õnnetust üles ja siis absoluutselt kõik inimesed on sinu jaoks võõrad. Aga sellisel juhul on pigem juba asi nii kohutav, et inimene peab kõike nullist õppima – isegi rääkima ja kingapaelu siduma.

Vot sellised imelikud mõtted siis pühapäeval 🙂

Laupäevane loba

Ma just viskasin kaks hiigelsuurt prügikotti riideid minema. Enamasti pluusid, mille ma olin muretsenud siis, kui ma veel saatejuht olin – paljud neist sellised, kus ongi mõeldud, et tissid letis oleksid 😀 Ja mitu paari teksaseid, mis on mulle väga laiaks jäänud.

Me nimelt kolime Härraga järgmisel nädalavahetusel ja pole mõtet nii palju asju kaasa tassida, kui ma neid nagunii ei kanna. Me hetkel elame ühetoalises korteris, aga nüüd kolime kahetoalisse. Ehk siis saame teineteisele ka rohkem ruumi! Ja meie sõbrad kaugemalt saavad meile niimoodi külla tulla, et ei peaks muretsema, et meie öösel samas toas seksima hakkaksime 😀 Mitte et me seda niimoodi nagunii teeksime, aga jah – vähemalt siis on elu – ja magamistuba eraldi 🙂

Miks lapsed oma vanemaid nimepidi kutsuvad?

Ma olen vahel vaadanud seda saadet “Minu pere ja muud loomad”, kus agar naine Heidi läks oma lastega maale elama. Mul saate kohta pole midagi halba öelda – väga armsad lapsed ja ülitragi naine, kes saab üle igast mäest. Mis mind aga imestama paneb – on nimelt hoopis see, et Heidi lapsed kutsuvad teda nimepidi. Ma tean, et selliseid perekondi on veel, kus niimoodi tehakse, kuigi ma isiklikult ei tunne mitte ühtegi.

Mul küll endal lapsi pole, aga minu jaoks tundub see kuidagi nii võõras, kui lapsed oma ema nimepidi kutsuvad. Seda veel eriti juhul, kui nad nii pisikesed on. Ei tea, millest see tuleb? Et hakatakse oma vanemaid lihtsalt lambist nimepidi kutsuma? Minu jaoks oleks see küll ülihäiriv fakt, kui mu lapsed mulle Jaanika ütleksid. Ma keelaksin selle kategooriliselt ära 😀 Ma tahaksin ikka emme olla. Võinoh, ema ja emps sobiks ehk ka.

Ma ise olen muidugi selline näide, kes 27-aastaselt ütleb oma isale veel issi 😀 Kui ma teda blogis mainin, siis kirjutan ikka isa, aga muidu kutsun issiks. Moblas on ka issi. Kuidagi nii harjunud sellega, et isegi isa on naljakas öelda. Võõraste juuresolekul ütlen vist ikka isa, aga kui kõik on oma inimesed, siis issi.

Siinkohal ongi mul küsimus juba lapsevanematele – kas teid ei häiriks, kui teie oma lapsed teid nimepidi kutsuksid? Või kui nad seda teevad, siis millest see kõik alguse sai, et nad teid nimepidi kutsuma hakkasid? Kas üritasite selle vastu midagi teha ka, et nad teid nimepidi ei kutsuks?