Mõttetult igav “Päevad, mis ajasid segadusse”, superhuvitav “Teesklejad” ja enam-vähem “Õnn tuleb magades”

Ma olen viimasel ajal mitmed eesti filmid ära vaadanud. Ma pole eriline kinoinimene, aga nüüd juhtusin nädala jooksul lausa kaks korda sinna. Vaatasin kinos ära “Teesklejad” ja “Õnn tuleb magades”. Lisaks oli keegi Youtube lisanud “Päevad, mis ajasid segadusse”, mis mul pool aastat tagasi nägemata jäi, kui see veel kinodes jooksis, seega vaatasin selle ka nüüd ära. Tahaksingi nüüd paari sõnaga neist kolmest filmist rääkida.Päris sisukokkovõtteid ei hakka tegema, niisama paari sõnaga pajatan neist.

“Päevad, mis ajasid segadusse” – Ma olin selle filmi kohta nii palju head kuulnud. Olin kuulnud, et 90-ndate olustikku osati nii hästi tabada. Kui selle filmi plussidest rääkida, siis see ehk ongi see ainuke hea asi selle juures, et kõigest 27-aastane režissöör seda 90-ndate eluolu küllaltki tõetruult kujutada suutis. Muu kõik oli IGAAAAAAAAAAAAV. Ma tean, et mõni võib öelda, et kle, Jaanika, sa pole 90-ndatel reaalselt elanud, sest sa olid siis puhta tattnokk, mida sa mölised. Aga mölisen ikkagi, sest mul tuli selle filmi ajal täielik uni peale, sest see lihtsalt venis nagu tatt. Või nagu matemaatikatund, mis iial läbi ei saa. Filmi puhul ei tohiks iial sellist tunnet tekkida. Kõik dialoogid olid venivad, kõik sündmused toimusid nagu aegluubis, kogu film seisis, mingit reaalset tegevust ei olnud. Aga ehk ongi asi minus, et ma selline mats olen, et sügava sisuga filmidest aru ei saa, sest just niimoodi seda väga paljudes kohtades ju kiideti. Minu elust raisatud 1,5 tundi, mida ma enam kunagi tagasi ei saa. Ma ikka täiega sundisin end lõpuni vaatama, sest lootsin, et ehk asi läheb paremaks, aga ei läinud. Vaatasime seda koos Härraga ja temale ka see film ei istunud. Seega, kes te veel seda filmi näinud pole, siis võite need 1,5 tundi oma elust kulutamata jätta.

Teesklejad” –   No see oli juba hoopis teine tera. Mirtel Pohla ja Priit Võigemast on mulle alati sümpatiseerinud, aga siin filmis veel eriti. Film ise tekitab pärast vaatamist palju küsimusi – ehk siis jätab asjad lahtiseks. Kas see teine paar, kes nendega koos oli, oli siis hoopiski nende endi ettekujutuse vili? Oli see siis kõik nende mõlema illusioon? Oli see nende endi peegeldus? Mulle meeldis selle filmi puhul ka see, kuidas rõhuti nii nende kui ka samas ühiskonna suurele mureallikale – ehk siis sellele, kui palju inimesed oma elus tegelikult teesklevad. On selle põhjuseks siis see, et tahetakse teistele näidata end palju parematena, kui tegelikult seda ollakse. Või siis hoopis see, et seda tehakse teis(t)e inimes(t)e meeleheaks. Ega sellel erilist vahet pole, mis see põhjus on, aga seda teesklust on meie ümber palju. Seda on kõikjal. Seda filmi soovitan täiega vaatama minna! No Mirtel Pohla tissid ei tekita enam kelleski mingit emotsiooni, sest neid juba varemgi nähtud, aga neid võib seal siis veel kord näha 😀 Aga film ise oli täiega hea! Kogu aeg pidi kaasa mõtlema, et mis värk siis ikka tegelikult toimub. Ja ka pärast filmi lõppu ei saanud sotid päris selgeks, aga mulle mõnikord sellise lahtise lõpuga filmid meeldivad. Mitte küll alati, aga selle filmi puhul oli see ideaalne variant.

“Õnn tuleb magades” – See film oli enam-vähem. Räägib mehest ja naisest (Ivo Uukkivi ja Katariina Unt on peaosades), kes kohtuvad ühes täiesti mittemidagiütlevas pubis. Mis mulle selle filmi puhul meeldis oli muidugi see, et see oli Tartus filmitud 😀 Ja see  peategelaste tutvumine oli filmitud lausa pubis 16kannu, kuigi nimeks oli filmis pandud Miscordia(vist?). Ja pärast seda tutvust lähevadki nad naise juurde, kus hommikul ärgates viimane meenutada üritab, kuidas see palja persega mees tema voodisse jõudis. Seksida nad ei jõua, sest mees vajub enne sügavasse unne. Ja selles situatsioonis siis põimuvadki lood sellest, kuidas mõlemad üle 40-aastased inimesed on oma eluga hetkeseisus ikka nii perses, kui veel olla saab. Ja ehk sellepärast saatus neid kokku viibki, et nad teineteisele toeks oleksid. Ja kuigi naine on alguses šokis sellest palja persega tüübist oma voodis, siis hiljem ta taipabki, et õnnele tuleb võimalus anda ning viib mehele hommikusöögi voodisse. Ehk siis on ilmselt õnnelik lõpp, aga seda saame ka ainult oma peas ette kujutada, sest siis saab see film läbi. Ja kogu film siis keskendubki sellele, milline oli selle mehe ja naise elu enne, kui nad tutvusid; kuidas nad nii pekkis omadega mõlemad on. Vahel ju öeldaksegi, et seest katki olevad inimesed nimelt leiavad teineteist, et nad saaksid selles pasas koos olla. Kas see alati just kõige parem variant on, seda ei oska me ilmselt keegi öelda, aga kaks pead olla kaks pead.  Selle filmiga jäin üldiselt suhteliselt rahule, aga nii palju ei meeldinud kui “Teesklejad”.

Minu kõige lemmikum eesti film läbi aegade on “Vallatud kurvid”. Kui nüüd uuematest eesti filmidest rääkida, siis ilmselt “Klassikokkutulek”, aga ka “Teesklejad” on tihedalt kannul. Mõne jaoks oli “Klassikokkutulek” sitaks labane, aga mulle on alati jalaga-perse naljad meeldinud, aga seda ainult juhul, kui need on hästi tehtud. “Klassikokkutulek” oli minu jaoks väga hea film ja nalja sai palju, mis komöödiate puhul ongi ju oluline! 🙂 Mulle üldiselt meeldivadki pigem komöödiad, aga kui draamad on hästi tehtud (nagu “Teesklejad”, mida võib vist osaliselt ka thrilleriks nimetada), siis on neid ka hea vaadata.

Vot sellised arvamused siis hetkel. Mida teie antud filmidest arvate? 🙂 Või üldse viimase aja eesti filmidest?

Advertisements

Üritus Tamme kohvikus ja pidu Vabankis

Mina pole kunagi mõistnud, miks mõned inimesed selle va kellakeeramise pärast nii kettasse lähevad, sest mul endal on küll sügavalt poogen. Samas mul pole lapsi ka 😀 Ma kujutan ette, et siis võib see küll mõjutada, sest lastel on teatud rutiin sees, aga kui nad siis talveajale üle minnes järsku tund aega varem ärkavad, siis see võib küll suht piin olla. Aga hetkel on mul küll sellest kama kaks.

See nädalavahetus oli jälle üritusterohke. No reede tegelikult ei olnud, aga eilne õhtu hõlmas lausa kahte üritust: kõigepealt olime Härraga kutsutud peretuttavate pulma-aastapäeva tähistamisele (juba 40 aastat abielus olnud! Nemad on see paar, kes kaks nädalat pärast tutvumist otsustasid, et panevad leivad ühte kappi ja kõigest kaks kuud pärast seda juba abiellusid. Ja nüüd on juba 40 aastat abielus olnud. Saab ka niimoodi, aga eks nõukaajal abiellusidki inimesed kiiremini). Sinna üritusele tuli ka mu isa ning üks õde (see, kes tegelikult Eestis ei ela, aga hetkel on kodumaad külastamas). Mu vanem õde sinna ei tulnud (kuigi ta oli ka kutsutud), sest ta ise tähistas oma sünnipäeva, mis oli ainult naistekas ja kuhu meie ka keskmise õega olime kutsutud, aga selle üritusega me liitusime hiljem.

Seda pulma-aastapäeva peeti Tamme kohvikus, kus me umbes neli tunnikest veetsime, et siis edasi mu õe sünnale suunduda. Sai mänge mängitud, lõhkemiseni kõhud täis söödud, veini joodud (Härra ei joonud, ta oli kaine autojuht), pilte tehtud ja niisama juttu puhutud. Kuigi mu ema pole enam elavate kirjas, siis on mul selle üle hea meel, et me ikka selle perekonnaga suhtleme, just ema kaudu me neid teamegi- nimelt nad olid selle naisega lapsepõlvest peale parimad sõbrannad. Veel olid seal kohal ka mu ema teised sõbrannad, keda ma aastaid enam näinud polnud – neid oli üle pika aja hea näha.

Kuskil enne 22.00 viis Härra meid õega teisele peole ära ja läks ise koju. Seal oli mitu head tundi juba sünnat peetud ja kokku oli üheksa naist – ehk siis totaalne naistekas, nagu mu õde seda ka planeerinud oli. Ma polnudki kunagi varem oma vanema õe sõbrannadega koos pidu pidanud, sest mu õde on alati õed ja sõbrannad lahus hoidnud 😀 Mina kusjuures teen samamoodi ja pole iial pidanud sünnat, kus mu õed oleksid mu sõpradega koos (kuigi ma eriti nagunii sünnasid ei pea). Nemad on ikka tavaliselt perekonnaga istumiste juures. Varem oli ehk selleks põhjuseks vanusevahe, aga nüüd oleme kõik täiskasvanud inimesed, siis pole erilist vahet. Ja kunagi ammu olin ma õe ürituste jaoks veel liiga titt 😀

Pärast suundusime edasi Vabanki, kus meile oli laud broneeritud. Ma polnudki kunagi Tartu Vabankis käinud, Tallinna omas ainult, sest seal oli blogiauhindade afterparty. Kui alguses oli seal väga vähe rahvast, siis pärast oli mure, et ei mahtunud enam tantsuplatsile ära. Mina ja üks mu õe sõbranna läksime kohe esimesena tantsima, sest keegi peab ju alguse ära tegema (siis veel rahvast ei olnud). Kusjuures selle puhul pole mulle kunagi lugenud see, kas ma olen kaine või purjus, sest kui ma tahan tantsida, siis mul on täiega suva, et mitte keegi VEEL ei tantsi. Ma olen märganud, et mõnedel inimestel on see probleem, et enne ei tihka nagu tantsuplatsile minna, kui seal juba rahvast on, sest muidu on kõigi silmad ju sinule suunatud. Mulle kusjuures just see meeldibki, sest ma olen alati olnud inimene, kes naudib tähelepanu. Seda nii kaine kui purjus peaga, aga viimase puhul veel eriti 😀

Hiljem oli rahvast juba nii palju, et vahel tantsisime oma laua ees, millele oli tantsuplats õnneks väga lähedal. Caater koos Astraga esines ka. Mingid noormehed tantsisid meie seltskonnas, ma ühega veits rääkisin ka, aga siis ütlesin, et lähen koju ära (ta veel küsis, et niimoodi tõmbadki lesta või ja ma ütlesin, et jaa :D). Pool seltskonda oli selleks ajaks juba nagunii ära läinud, võtsin siis Vabanki eest takso. Kui taksosse istuma hakkasin, siis küsisin taktsojuhilt, et kas ta on vaba, millepeale polnud mees aga sugugi suu peale kukkunud, vaid ütles, et tegelikult on ta küll abielus 😀 Ma siis mainisin, et las olla abielus, aga viigu mind palun koju 😀 Nii jutukas taksojuht oli üldiselt ka, viskas kogu aeg nalja.

Koju jõudsin kuskil 03.30, Härra magas juba õndsat und. Ta oli ka sõbraga Maasikas käinud, aga oli kell 02.00 öösel juba kodus olnud. Selles mõttes on hea, et ta selle sõbraga uuesti suhtlema hakkas, kellega nad eelmisel nädalavahetusel ka Atis käisid, sest enamus ta sõpru ei ela kahjuks Tartus. Tema lapsepõlvesõber Põltsamaalt kutsus meid tegelikult nädalavahetuseks sinna, oleksime tema ja ta elukaaslasega saanud aega veeta, aga me ei saanud minna kahjuks, sest meil oli see peretuttava üritus. Ja Härraga ongi niimoodi, et kui ma talle ütlen mõned nädalad ette, et näed, see kuupäev on mingi selline asi toimumas, siis ta alati jätab selle meelde ja kui keegi kuhugi mujale kutsub, siis sel päeval ei saa 😀 Eks mul endal on samamoodi, et kui tema perekonnaga on mingi üritus seotud, siis ma selleks nädalavahetuseks muid plaane ei tee. See sõber, kellega Härra nüüd Maasikas käis, on see, keda ta üritas aasta tagasi oma sõbrannaga paari panna, aga see kahjuks ei tulnud välja, sest mees polnud naisest sisse võetud. Sest kui me Härraga alles sebisime, siis me käisime niimoodi kõik koos näiteks Meenikunno rabas, aga hiljem enam neljakesi ei saanud väljas käia. Et lihtsalt neil ebamugav poleks. Ma usun, et ehk nüüd oleks asi juba parem ja nad võiksid juba ühes seltskonnas trehvata, aga ei tea ka. Hingehaavadest ülesaamine pole mitte teps alati kerge.

Vot sellised lood siis hetkel.

Räägin hispaania keeles vol 2 (kaks videot, ühel on eestikeelsed subtiitrid all).

Tegin üle pika aja kaks videot. Sel korral siis hispaania keeles. Esimene neist on seebikatest, millele ma subtriitreid alla ei pannud. Kuna ma polnud varem millelegi subtiitreid pannud, siis võttis see nii pikalt aega, et lausa jube. Aga vähemalt nüüd ma oskan seda teha, mitte just küll hiilgavalt, sünkroonis jooksevad, aga oleks võinud read lühemaks jätta 😀 Ma oskan seda küll ainult niimoodi, et teen subtiitrid valmis ja siis laen video Youtube üles ning hiljem lisan subtiitrid otse Youtube. Seega, kui teil teisel videol automaatselt subtiitreid pole, siis valige sealt CC alt Estonian language 🙂

Sellel esimesel seebikate videol subtiitreid ei ole, aga põhimõtteliselt räägin ma oma armastusest seebikate vastu; seal seinal on Härra joonistatud pilt noorest Sonya Smithist (kes on mu lemmikseebikastaar!). Räägin sellest, et paljud seebikad, mis Eestisse jõuavad, on päris igavad – et tegelikult on palju paremaid olemas jne. Mainin seebikastaaride nimesid, räägin sellest, kuidas mu hostperekond Mehhikos oli nii üllatunud, kui ma nii palju nende kuulsusi teadsin.

Siin teises videos ma siis räägin Mehhikost, hispaania keelest, eestlastest, mehhiklaste temperamendist jne. Kuna saate subtiitrid CC alt ise valida, siis ei hakka lahti seletama, mida ma seal räägin. Et kui teil neid automaatselt ei tule, siis klikake CC alt subtiitrid juurde, siis peaks küll toimima 🙂

Eks ma pärast videosid vaadates sain muidugi aru, et tegin vigu ning ajasin vahel nais-ja meessoost sõnad sassi, aga eks seda olen ma alati teinud 😀 Muidugi leiavad hispaania keele spetsalistid piisavalt vigu, aga jah – paljud vead saan kirjutada ka selle arvele, et tõesti enam aktiivselt hispaania keelt ei kasuta 🙂

Üritusterohke nädal/ Peol Sõbra Pesas ja Atlantises

Sel nädalal on mul kuidagi väga tihe programm olnud. Minu jaoks tihe, sest ma olen üldiselt selline inimene, kes tavaliselt nädala keskel istub õhtuti kodus – kas siis loen raamatut, vaatan telekat või läpakast seebikat.  Aga vot nüüd oli teistmoodi.

Esmaspäeval ma tõesti ei teinud midagi vist (peale töö ja kodus istumise :D). Teisipäeval käisin ma tööasjus Tallinnas, mis tähendas kell 07.00 hommikul ärkamist. No juudas, see oli päris kohutav, sest ma olen harjunud 09.25 ärkama. Kolmapäeval oli mul see sõbrannadega istumine, millest ma põgusalt eelmises postituses kirjutasin. Koju jõudsin mingi 23.15.

Neljapäeval nägin ühte sugulast, kellel on nüüd juba 1,5 -aastane laps. Ma viimati nägin teda mitu aastat tagasi, siis tal veel last ei olnud. Käisime tema ja lapsega Crepis söömas. See väike laps on nii sõbralik ning rõõmsameelne ja ütles ettekandjale aitäh kogu aeg 🙂 Kõrvallauas oli üks ema oma umbes 2-aastase pojaga, kellega see tüdruk kohe mängima tõttas. Kui too poiss millegipärast nutma hakkas, siis läks mu sugulase tütar teda kohe lohutama – see oli üliarmas 🙂

Reedel tuli mu õde üle pika aja Eestisse, läksime talle Härraga rongijaama vastu ning viisime ta mu isakoju ära. Kuigi mu õde eelistab enamasti Tallinnast Tartusse tulekuks busse, siis sel korral oli tegemist reedega (lisaks veel koolivaheaeg!) – ehk siis vabu kohti lihtsalt polnud, ta ei olnud piletit ka varem ära ostnud. Ta mainis, et nüüd ta ehk hakkabki rongiga Tallinnast Tartusse tulema, palju mugavam. Mina olen endiselt bussiusku, vähemalt Eesti mastaabis küll.

Eile oli meil selline perekondlik istumine Suudlevates Tudengites, sest oktoobrikuu lõpus me mälestame mu ema, kes viis aastat tagasi suri. 21.oktoobril sai temast surmast viis aastat, aga me tahtsime selle istumise teha laupäeval (ehk siis 22.oktoobril), sest siis oli mu teine õde ka Eestis juba. Uskumatu, et juba viis aastat sellest möödas on. Nagu eile oleks olnud. Oktoober on minu jaoks pärast seda alati raske kuu olnud, sest mu peas keerlevad alati need kuupäevad – 19.oktoober viidi mu ema haiglasse, 20. oktoober langes ta koomasse ja 21.oktoober ta suri, 24. oktoober olid ta matused, 25.oktoober oleks mu ema sünnipäev olnud. Lisaks on mu õe sünnipäev 26.oktoober ja nüüd on Härra sünnipäev ka neile kuupäevadele väga lähedal – 23.oktoober ehk täna. Et need sünnipäevad langevad just sellesse ajavahemikku, mis on minu jaoks alati valus ja emotsionaalne. Kuna meie perekonnas on inimesed üldiselt väga kõrge eani elanud, siis minu jaoks tundus kuidagi loogiline, et mu ema puhul kehtib sama. Aga saatus tahtis teistmoodi. Samas ei ole ma see inimene, kes väga tihti surnuaial käiks. Paar korda aastas on maksimum, vahel isegi mitte seda. See viimane aga ei tähenda, et ma oleks südametu tütar, mulle lihtsalt ei meeldi surnuaiad. Mitte pärast seda, kui maailma kõige kallim inimene minult 21-aastaselt ära võeti. Kuid aitab ka sellest kurvast teemast hetkel.

Juba Suudlevates Tudengites otsustasime, et läheme õega õhtul välja. Kuna see on suhteliselt ainuke nädalavahetus, mil me seda teha saame, sest järgmine nädalavahetus on minul juba broneeritud (ja tal ka osaliselt, aga mul täielikult). Ja mu õde sõidab 31.oktoobril juba Eestist ära ja siis tuleb uuesti jõuludel. Härra mainis, et ta ei hakka kaasa tulema, seega oli esialgne plaan kahekesi minna. 

Koju jõudsime kuskil 19.30, plaan oli õega kell 21.30 linnas kokku saada. Seda me siis tegimegi ja läksime Big Beni, kus esialgu oli plaan enne südaööd Atlantisesse minna. Kuid siis helistas õe sõbranna, kes pakkus välja, et võiks hoopis Sõbra Pesasse minna. See on siis üks pubi, mis asub Sõbrakeskuses. Ütleme ausalt, et mina olin skeptiline, sest ma olen kuulnud ja isegi osaliselt näinud, et seal võib vabalt peksa saada 😀 Nimelt kunagi me käisime seltskonnaga seal kõrval bowlingut mängimas ja plaanisimegi hiljem sinna minna, aga juba ukse ees sai keegi molli. Seega ei hakanud parem riskima. Kuid mu õe sõbranna kinnitas, et tema käib seal peaaaegu igal nädalavahetusel, aga ta pole kordagi näinud, et keegi molli saaks. Nagu öeldakse, et kes ei riski, see šampust ei joo 😀

Kuna õe sõbranna pidi meid Big Beni ees taksoga peale võtma (ta elab natuke Tartust väljas ja tuli taksoga), aga selle kõigeni läks veel omajagu aega, siis jäime niikauaks Big Beni. Samal ajal kirjutas mulle Härra Facebooki, et nad ühe sõbraga ehk plaanivad meiega liituda, eeldades, et me läheme Atlantisesse. Ma ütlesin, et meie plaanid muutusid ning me läheme nüüd sinna Sõbrakeskuse pubisse. Nemad tahtsid aga ikka Atlantisesse minna, seega ma mainisingi, et vbl siis liitume hiljem üksteise seltskonnaga, kui emmas-kummas kohas peaks igav hakkama. Ja niimoodi see diil meil jäigi. Siis ma sain aru, et ta sõber on kaine autojuht ja võtab Härra ka peale, aga pärast tuli hoopis välja, et mõlemad läksid oma autoga klubisse – ehk siis mõlemad olid hoopis kainekad.

Ma olen vist kunagi juba kirjutanud ka, et vallalisena 21-aastaselt arvasin ma millegipärast, et ma tean täpselt, kuidas pubides/klubides meeste tähelepanu saada. Kuni selle ajani, mil ma oma õega pidudel käima hakkasin 😀 Ükskõik, kuhu me ka peole ei läheks, siis on mu õel alati mingid mehed, kes temaga tutvuda tahavad. Nii juhtus ka Big Benis, kus üks tüüp mu õega tutvust tegi. Mu õde mainis ka talle, et me suundume kohe varsti Sõbra Pesasse edasi ja see tüüp mainis, et ehk ta liitub meiega hiljem. Et päris kohe ei tule, aga no umbes poole tunni pärast. Nad said umbes 15 minutit suhelda, kui meie Big Benist uttu tõmbasime, sest õe sõbranna ootas meid taksoga Big Beni ees.

Sõbra Pesa oli  umbes selline pubi nagu 16kannu 😀 Võib paralleele tõmmata küll. Muusika oli ülihea, tuli nii 90-ndaid kui ka latiinomuusikat. Aga jah, selle kahe tunni jooksul, mis ma seal olin, nägin ma juba kaks korda, kuidas turvamehed peksupoisse lahti harutama hakkasid. Seega pole see midagi linnalegend, et seal võib suure tõenäosusega peksa saada 😀

Mingid tüübid üritasid meid tantsima kutsuda, aga need olid täiesti purupurjus – seega said kohe korvi. Ja siis tantsisime lihtsalt omavahel, kuni seesama tüüp, kellega mu õde oli Big Benis tutvunud, sinna ilmus. Ja kuigi ta alguses väitis, et tema sellise muusika järgi iial ei tantsi, siis nähes, et mu õele tekkis juba uus tantsupartner (ta ise istus sel hetkel, aga mu õde läks üksi tantsima, me õe sõbrannaga jäime ka korraks lauda), läks see tüüp lihtsalt sinna vahele ja tõmbas mu õe endaga tantsima 😀 Ma juba mõtlesin, et ei tea, kas kolmas kaklus (kaks oli juba olnud teiste inimeste tõttu) tuleb sellepärast, et kes mu õe tähelepanu endale saab, aga õnneks mitte. Need tundusid sellised viisakad noormehed olevat, kes ei hakkaks niisama lambist kaklema. Päris kained tundusid ka.

Kuna mu õele meeldis rohkem see tüüp sealt Big Benist, siis pidi teine korviga leppima. Ja samal ajal nägi mu õe sõbranna ka mingit tuttavat, kellega nad lobisema hakkasid – seega hakkas mul suhteliselt igav. Ja ma helistasingi Härrale, et uurida, kas nad on Atis, et ehk siis liitun nendega. Nad olidki. Mainisingi siis õele ja tema sõbrannale, et lähen taksoga Atti ära. Jätsin ühe pluusi ka sinna pubisse, panin jope peale, aga unustasin, et olin ju pika käistega pluusi ka veel peale pannud, et soojem oleks. See pluus oligi tegelikult juba päris vana, seega las see siis olla 😀 Ma ei viitsi seda küsima ka minna, et kas midagi on leitud.

Jõudsin Atlantisesse umbes 02.15 ja eeldasin, et Härra ja ta sõber viskavad lava ees Nyusha muusikale näppu (seal lihtsalt lasti seda muusikat, Nyushat ennast kohal ei olnud, kuigi tal oli eile Vanemuises kontsert olnud). Mõlemad seisid oma jõhvikamahlaga nagu kurva kuju rüütlid püsti ega teinud midagi 😀 Kuigi Härral oli ajaliselt juba sünnipäev, siis ma ütlesin, et kingituse ja korralikud õnnitlused saab siis, kui kodus oleme.

Kuna see Härra sõber on vallaline, siis nagu Aamen kirikus, seisis meie ees üks imeilus neiu, kellega tüüp oleks tahtnud tutvust teha. Natukese aja pärast läks see neiu diivanile istuma ja jäi sinna lausa 20 minutiks üksinda. Me siis Härraga utsitasime teda tagant, et kas nüüd või mitte kunagi, aga sõber ütles, et tema veres peaks selleks alkoholi olema, et ta klubis mingi naisega juttu tegema hakkaks. Kuna ta oli aga täiesti kaine, siis jäi tal julgusest puudu. Ma siis mainisingi, et eesti meeste juures ongi kurb lugu see, et kaine peaga nad ei julge iial tutvust sobitada. Härra ütles mulle, et ma võiksin ju ise minna ja öelda, et see noormees soovib temaga tutvuda, aga ei tihka rääkima tulla. Ma ütlesin, et ma vabalt võiksin, aga mis mulje see neiule jätab, kui mina suuvoodriks hakkan, mehel peaks endal ikka nii palju julgust olema ju. Härra sõber nõustus minuga, ütles lausa ise ka, et ta peaks ikka ise minema. Kuid üsna varsti läkski mingi teine noormees selle neiuga rääkima ja pärast seda oli võimalus läinud ka, sest nad suundusid koos tantsuplatsile. Ütlesin ka Härra sõbrale, et näed, sealt su võimalus läkski 😀 See neiu tundus kuskil 175 cm ja tüüp, kellega ta tantsima läks, oli temast lühem, mainisime Härraga, et kui sõber oleks ikka läinud, siis oleks vaatepilt palju kenam olnud, sest ta on mingi 185 cm pikk 😀

Eks meeste puhul tuleb see hirm sellest, et nad kardavad korvi saada. Ja kui alkohol veel laseb su vabamaks jne, siis kaine peaga lihtsalt ei julgeta. Tegelikult on kahju, et niimoodi paljud head võimalused maha magatakse, sest lihtsalt ei haarata härjal sarvist. Isegi mina olen mehi minevikus klubis mõned korrad tantsima kutsunud ja üks kord sain korvi, elasin üle. Ja naistele mõjub see korv ikka kõvasti hullemini, sest nad pole harjunud, et neile niimoodi ära öeldakse ju. Kui mehed nagunii on harjunud, et enamasti saadetakse pekki, siis võiks ju juba immuunsem selles mõttes olla 😀

Käisime ühe korra retrosaalist ka läbi, nüüd oli seal natuke rohkem rahvast kui eelmisel nädalavahetusel. Kuid üsna varsti otsustasime koju ära minna, autode juures rääkisime Härra sõbraga veel paar sõna juttu. Kui see sai tehtud, siis sõitsime koju ära.

Kui koju jõudsime, õnnitlesin Härrat ja andsin talle tema kingituse üle. Kõik oli puha spordiga seotud ja praktiline: suur purk spordijoogipulbrit, millest jätkub ikka päris kauaks, kaks spetsiaalset veepudelit spordiinimestele, millest ühe saab ta ratta külge kinnitada (tegelikult saab mõlemat, aga üks on lausa spetsiaalne), kolm paari spetsiaalseid spordisokke. Ainuke asi, mis ei olnud spordiga seotud, oli habeajamisvedelik. Härra jäi rahule, sest ta ütles, et neid tal just vaja oligi tegelikult. Et ma ikka tean, mis talle meeldib 🙂 Lausa kallistas uuesti tänades ja ütles, et nii palju kingitusi ta küll ei oodanud. Küsisin temalt, et mis tunne on 28 olla, ta ütles, et ega erilist vahet küll pole. Muidugi ei ole, mul ka kunagi ei ole, sest kui vanus muutubki, siis paar esimest kuud tahan ikka veel vana vanuse öelda 😀

Täna õhtul on plaan Härra sõbra juurde “Su nägu kõlab tuttavalt” vaatama minna (ma seda sõpra olen ainult korra vilksamisi näinud varem, nüüd siis näen teda ja tema elukaaslast). Härra ise oma sünnat ei tähistanudki, sest enamus sõpru on tal nagunii Tartust eemal, pealegi juubel ei olnud nagunii. Ma ei ole ka eriline sünnipäevade tähistaja, kui just juubeliga tegemist pole.

Pidu Pahades Poistes, Trepis ja Atlantises

Eile sai üle pika aja jälle peol käidud. Kõigepealt alustasime õhtuga Pahades Poistes – mina, Härra,  minu sõbranna ning tema kallim. Kui suvest olid meeles pigem tühjad pubid, siis sügisel on Tartu alati rahvast täis, sest üliõpilased tulevad ju tagasi.

Pärast seda suundusime Treppi, kus meil sõbrannaga tuli “geniaalne” mõte endale shotte tellida. Baaridaam aitas veel välja valida, aga ma ausalt öeldes ei mäletagi, mis meie shottides siis lõpuks oli – viin, rumm ja sada muud asja veel! Need olid ikka nii kanged, et kui ühe ära võtsid, siis kõrvetas lausa 😀 Jõimegi kahekesi 10 ära, sest mehed otsustasid kanget mitte juua – jäid oma gin longero juurde (väkk, ma ütlen, ma vihkan Gini! ). Mina olin Pahades Poistes ühe õlle joonud, aga pärast shotte sain aru, et nüüd ma enam lahjat ei joo, muidu kammib täitsa ära.

Kogu õhtu jooksul oli teemaks see, et ma olin sel korral endale ikka päris avara dekolteega pluusi selga pannud. Nimelt olin ma seda pluusi varem ka kandnud, aga kuna mul olid seal all uued rinnahoidjad, siis need kuidagi vupsasid sealt pluusi vahelt välja 😀 Isegi Härra, kellele tavaliselt meeldib, kui ma avarat dekolteed kannan, tiris mul vahel pluusi üles ning ütles, et mida ma liputan 😀

Pärast Treppi mõtlesime, et suundume Atlantisesse! Mõeldud – tehtud! Rüütli tänaval tegid mingid neiud tulešõud, mida me natukeseks vaatama jäime. Pigem ikka sellise pilguga, et kuidas nad küll nii osavad on, sest ise küll niimoodi lahtise tulega mängimist ette ei kujutaks. Kui see asi vaadatud sai, siis tahtsime juba ruttu sooja Atti jõuda.

Atlantis oli jälle enda sisu natuke muutnud. Peasaalis oli kõik samamoodi, aga vana Diamonds & Rust oli oma nime jälle Star Café-ks muutnud. Kunagi see nimi neil juba oli, siis muutsid ümber ning nüüd võtsid jälle selle tagasi. Lisaks oli muudetud ka seda saali ise, toole oli rohkem juurde lisatud, mis tähendas aga seda, et tantsuplatsi oli vähemaks jäänud. Pärast kahte viimast muutust on üldse sealses retromuusikasaalis palju vähem rahvast, sest see kuidagi hajub nii ära, valgub laiali. Ma ikka mäletan seda paari aasta tagust Star Café-d, mille tantsusaal oli peasaalile palju lähemal. See viimane tähendas ka seda, et seal oli alati palju rohkem rahvast, sest inimestele ikka meeldib ju, kui tantsusaal on uksest sisenedes kohe nähtav.

Eile oli Atis üldse megavähe rahvast. Ma arvan, et ma pole kunagi käinud sügisel Atis niimoodi, et see oleks nii tühi (suvel on ikka ette tulnud!). Ilmselt käivad enamik Maasikas, aga sinna pole ma umbes kolm aastat oma jalga tõstnud. Võib-olla varsti peaks minema ka, aga nädalavahetustel on see lihtsalt nii täis, et ei saa hingatagi. Mulle sellised peod ka ei meeldi, kus inimene on inimeses kinni. Päris tühjus on samuti liiga kõle, aga liiga palju inimesi on kõvasti hullem.

Saime teada, et umbes 01.30 hakkab peasaalis esinema Juss Haasma! Mitte et ma nüüd nii suur tema fänn oleks, aga alates sellest ajast, kui ta “Su nägu kõlab tuttavalt” eelmisel hooajal osales ja selle ka võitis, on ta mulle küll meeldinud. Kui nüüd teistest saadetest rääkida, siis ma pean tunnistama, et näiteks selle hooaja “Suure komöödiaõhtuga” pole ma üldse nii rahul kui eelmisega, sest “Tähtede heitluse” rollid on kuidagi palju igavamad kui eelmisel aastal. Mulle isiklikult meeldivad näiteks nii Mart Müürisepp kui Juss Haasma, aga nende rollid on alati nii igavad, mida nad “Tähtede heitluses” näitlema peavad. Eelmisel aastal oli vähemalt Argo Aadli tegelaskuju Herbert Ving, mis meeletult naerma pani, aga sel aastal sellised tegelaskujud puuduvad. Ja üldse tundub neid fopaasid palju rohkem olevat, eriti just eelpool mainitud Juss Haasmal. Mis muidugi ei tähenda seda, et neil muud šketsid halvemini välja tuleks, aga just see “Tähtede heitlus” on maruigavaks muutunud.

Kui nüüd Ati juurde tagasi tulla, siis me veetsime enamuse oma ajast siiski Star Cafés. Lihtsalt sealne retromuusika on see, mis mulle väga meeldib! Vahel küll käisime teises saalis ka piilumas, aga mitte eriti. Kuna Star Café  DJ oli mulle tuttav (käisime koos prakatikal Valencias, see oli siis kutsekaajal), siis küsisin temalt väga palju soovilugusid. Kahjuks pidin mõnede laulude suhtes pettuma, sest kuigi kõik neist oleksid retroõhtusse sobinud, siis ta mainis mulle, et need on pigem kodus kuulamiseks 😀 Või et viimase lauluna paneb.  Kuigi sel hetkel ei tantsinud nagunii keegi, seega erilist vahet poleks olnud. Kokku oli seal saalis vist üldse kaheksa inimest nagunii 😀 Mis seal ikka – kui nii, siis nii. Modern Talkingut lasi ta küll sada korda, ühe korra tellisin mina selle, aga kogu õhtu jooksul tuli seda väga palju.

Mina jõin Atis veel kaks klaasi pisangi apelsinimahlaga. Polnudki seda enam ammu joonud! Rohkem ma ei tahtnud ka. Üldiselt mehed pigem istusid, meie sõbrannaga täiega tantsisime. Lõpuks oli kell juba nii palju, et suundusime peasaali Juss Haasmad kuulama. Ma olin alguses esireas ja siis ta andis seal kõigile plaksu – mulle ka! Ütlesin Härrale, et ma ei pese enam kunagi seda kätt, kuhu Juss mulle selle plaksu andis 😀 Kahjuks on mul kohutav mälu – seega kui Härra hiljem kodus küsis, et no kummale käele ma Jussilt plaksu sain, pidin ma kurvalt tunnistama, et ma ei mäleta 😀

Ülivähe rahvast oli ka siis, kui Juss Haasma esines. Ta oli endaga kaasa võtnud “Suure komöödiõhtu” bändi, mis teda siis saatis. Enamasti lauliski ta neid lugusid, mida ta saates “Su nägu kõlab tuttavalt” esitama pidi. Tramm number 66, AC/DC “Thunderstruck” jne (tal ju päris enda laule eriti ei olegi). Üldiselt võis õhtuga rahule jääda, sest kuigi rahvast eriti ei olnud, oli meil ikkagi tore. Ja me ju ekspromt juhtusime sinna sel ajal, kui Juss esines – me ei olnud enne uurinud, mis seal toimub.

20161012_141901

12.10.2016 🙂

Paar sõna klatšimisest

Ei ole olemas vist mitte ühtegi inimest, kes ei oleks mitte kunagi kedagi klatšinud. Ma tean, et on olemas inimesi, kes VÄIDAVAD, et nad pole mitte kunagi seda teinud, aga mina seda jama ei usu. Isegi kõige pailapsema iseloomuga inimene on kindlasti seljataga kellestki midagi rääkinud – tavaliselt just need, kes väidavad, et nad iialgi millegi nii labasega ei tegele, on just need kõige suuremad keelepeksjad.

Mina ei hakkagi väitma, et ma poleks kellestki midagi taga rääkinud, sest see oleks alatu vale. Kuid klatšimisel on ühed teatud reeglid, millest peaks iga inimene kinni pidama. Nii-öelda kirjutamata reeglid, millest valdav enamus saab väga hästi aru. Kuid siiski on olemas inimesi, kes neid millegipärast ei mõista.

Nimelt on olemas teatud inimesed, kes väga hästi ei mõika, et kui sa ühele inimesele klatšid teist taga ning teisele seda esimest, siis oleks päris kasulik enne veenduda, et need kaks inimest omavahel ei suhtleks. Või vähemalt mitte sellel tasemel, et need kaks inimest hakkaksid omavahel rääkima, et mida see inimene siis kummastki ka rääkinud on.

Jah, ma saan aru, et kui tegemist on ehk sellise naistevahelise klatšimisega, siis jumal sellega – elu läheb pärast seda edasi. Kuid on olemas teatud positsioone, kus selline keelt peksmine ei ole lihtsalt eetiline, vähemalt mitte sellisel kujul. Naljakas selle juures ongi see, et vaatamata sellele, et see inimene on mitu korda samasse ämbrisse astunud, siis ta ikkagi ei õpi. Kuid üks kord saab ring täis ja kui kõik on ära klatšitud, siis kunagi tuleb aeg, millal peab siiski endale otsa vaatama ja küsima, et ehk on viga ikka inimeses endas, mitte teistes. Sest kui klatšid kõikidele kõiki taga ja seda juba aastaid, siis millalgi tuleb nagunii see olukord, kus need, kelle puhul sa seda teed, suhtlevad omavahel. Kuigi alguses võib see tunduda ideaalse plaanina, siis millalgi kukub see kaardimajake nagunii kokku. Küsimus ei ole selles, kas see juhtub, vaid millal see juhtub. Ning siis ei jäägi muud üle, kui vaadata endale otsa ja mõelda, et ehk ei oleks pidanud nii lollilt enesekindel olema.

Sest igal oinal on oma mihklipäev. Seda viimast ei maksa kunagi unustada!

Kurb, kui naised endaga niimoodi meeste pärast teevad :(

Ei ole vist üllatuseks, et mul pole eriti palju tuttavaid, kes oleks iluoperatsioonidel käinud. Või vähemalt kelle puhul ma teaksin, et nad seda teinud on. Kuid siiski üks neiu on, kelle puhul saab kohe aru, et lisaks silikoontissidele on ta endale ka kohutavas koguses botoxit süstida lasknud. Ja ta on kõigest 20-aastane…

Umbes 1,5 aastat tagasi oli mul au teda isiklikult teada ja juba siis ta plaanis, et laseb endale silikoonid panna jne. Meie, natuke vanemad inimesed, üritasime talle aru pähe panna, sest ta tahtis neid panna sellepärast, et ta eks oli talle maininud, et teda lahutavad ideaalnaisest vaid just need silikoonrinnad (pluss veel mõned botoxisüstid näkku jne)… Ja ta lootis, et kui ta need lõpuks saab, siis võtab  eks ta ehk tagasi. Oeh. Talle sai öeldud, et see on kõige haigem põhjus, miks üldse seda teha, aga noh – ega inimesed siis ju ei kuula. Meie suhtlus/sõprus jäi selle neiuga üürikeseks, sest noh, nagu arvata võite – me olime liiga erinevad. Pealegi kolisin ma hiljem nagunii Tartusse.

Ja nüüd, kui ma vahel ta Facebooki pilte uuendustes näen, siis ma mõtlen, kui ilus tüdruk ta umbes 1,5 aastat tagasi oli. Superilus! Ja nüüd… Silikoonrinnad silikoonrindadeks, aga lisaks sellele kohutavas koguses botoxit näos ja huultel, mis… Tegelikult on lausa kurb mõelda, mida mõned naised endaga meeste pärast teevad, saamata isegi aru, et kui juba 20-aastaselt niimoodi käituda, siis mis veel hilisemas eas saab? Neist iluoperatsioonidest võib täiesti sõltuvusse ju jääda ja hiljem avastadki, et näed välja nagu Donatella Versace või Jocelyn Wildenstein. Aga võib-olla see ongi nende jaoks ilus?

Ma ei ole iluoperatsioonide vastane, aga seda sellisel juhul, kui on juhtunud mingi õnnetus, kus ongi vaja nahka siirdada vms. Ja see on ka veel kuidagiviisi minu jaoks aktsepteeritav, kui naine laseb oma B-korvi C-ks ning tunneb pärast seda end enesekindlamalt ja see ongi kogu lugu(ehk siis teeb seda AINULT enda pärast, mitte kellegi teise soovitusel), mida ta teeb, siis palun väga. Aga kui sellele kõigele jätkub veel väga palju operatsioone, mis inimest palju inetumaks teevad… Siis seda minu mõistus ei võta.

Ma mäletan, et kui me veel suhtlesime, siis ma täiega üritasin teda veenda, et ta ei hakkaks neid iluoperatsioone tegema. Sest sellistel puhkudel lööb minus välja mingi kaitsev “emake”, keda juba paljas mõte sellest, et neiu tahab endale hiigeltissid panna ainult mingi tropi meeleheaks, kes pole ühegi naise küünemustagi väärt…  See kõik ajab mul südame nii pahaks, et ma tahaks sellise mehe lihtsalt riistapidi kuhugi lakke riputada, kes üldse julgeb naisele midagi sellist soovitada(lisaks veel see botoxisoovitus!).

Aga eks inimesed teevad ise oma valikud. Lihtsalt kahju on kõrvalt näha, kuidas see kõik tegelikult suure tõenäosusega lõpeb, kui see praegu juba normaalsusest vägagi kaugel on.