Mõttetult igav “Päevad, mis ajasid segadusse”, superhuvitav “Teesklejad” ja enam-vähem “Õnn tuleb magades”

Ma olen viimasel ajal mitmed eesti filmid ära vaadanud. Ma pole eriline kinoinimene, aga nüüd juhtusin nädala jooksul lausa kaks korda sinna. Vaatasin kinos ära “Teesklejad” ja “Õnn tuleb magades”. Lisaks oli keegi Youtube lisanud “Päevad, mis ajasid segadusse”, mis mul pool aastat tagasi nägemata jäi, kui see veel kinodes jooksis, seega vaatasin selle ka nüüd ära. Tahaksingi nüüd paari sõnaga neist kolmest filmist rääkida.Päris sisukokkovõtteid ei hakka tegema, niisama paari sõnaga pajatan neist.

“Päevad, mis ajasid segadusse” – Ma olin selle filmi kohta nii palju head kuulnud. Olin kuulnud, et 90-ndate olustikku osati nii hästi tabada. Kui selle filmi plussidest rääkida, siis see ehk ongi see ainuke hea asi selle juures, et kõigest 27-aastane režissöör seda 90-ndate eluolu küllaltki tõetruult kujutada suutis. Muu kõik oli IGAAAAAAAAAAAAV. Ma tean, et mõni võib öelda, et kle, Jaanika, sa pole 90-ndatel reaalselt elanud, sest sa olid siis puhta tattnokk, mida sa mölised. Aga mölisen ikkagi, sest mul tuli selle filmi ajal täielik uni peale, sest see lihtsalt venis nagu tatt. Või nagu matemaatikatund, mis iial läbi ei saa. Filmi puhul ei tohiks iial sellist tunnet tekkida. Kõik dialoogid olid venivad, kõik sündmused toimusid nagu aegluubis, kogu film seisis, mingit reaalset tegevust ei olnud. Aga ehk ongi asi minus, et ma selline mats olen, et sügava sisuga filmidest aru ei saa, sest just niimoodi seda väga paljudes kohtades ju kiideti. Minu elust raisatud 1,5 tundi, mida ma enam kunagi tagasi ei saa. Ma ikka täiega sundisin end lõpuni vaatama, sest lootsin, et ehk asi läheb paremaks, aga ei läinud. Vaatasime seda koos Härraga ja temale ka see film ei istunud. Seega, kes te veel seda filmi näinud pole, siis võite need 1,5 tundi oma elust kulutamata jätta.

Teesklejad” –   No see oli juba hoopis teine tera. Mirtel Pohla ja Priit Võigemast on mulle alati sümpatiseerinud, aga siin filmis veel eriti. Film ise tekitab pärast vaatamist palju küsimusi – ehk siis jätab asjad lahtiseks. Kas see teine paar, kes nendega koos oli, oli siis hoopiski nende endi ettekujutuse vili? Oli see siis kõik nende mõlema illusioon? Oli see nende endi peegeldus? Mulle meeldis selle filmi puhul ka see, kuidas rõhuti nii nende kui ka samas ühiskonna suurele mureallikale – ehk siis sellele, kui palju inimesed oma elus tegelikult teesklevad. On selle põhjuseks siis see, et tahetakse teistele näidata end palju parematena, kui tegelikult seda ollakse. Või siis hoopis see, et seda tehakse teis(t)e inimes(t)e meeleheaks. Ega sellel erilist vahet pole, mis see põhjus on, aga seda teesklust on meie ümber palju. Seda on kõikjal. Seda filmi soovitan täiega vaatama minna! No Mirtel Pohla tissid ei tekita enam kelleski mingit emotsiooni, sest neid juba varemgi nähtud, aga neid võib seal siis veel kord näha 😀 Aga film ise oli täiega hea! Kogu aeg pidi kaasa mõtlema, et mis värk siis ikka tegelikult toimub. Ja ka pärast filmi lõppu ei saanud sotid päris selgeks, aga mulle mõnikord sellise lahtise lõpuga filmid meeldivad. Mitte küll alati, aga selle filmi puhul oli see ideaalne variant.

“Õnn tuleb magades” – See film oli enam-vähem. Räägib mehest ja naisest (Ivo Uukkivi ja Katariina Unt on peaosades), kes kohtuvad ühes täiesti mittemidagiütlevas pubis. Mis mulle selle filmi puhul meeldis oli muidugi see, et see oli Tartus filmitud 😀 Ja see  peategelaste tutvumine oli filmitud lausa pubis 16kannu, kuigi nimeks oli filmis pandud Miscordia(vist?). Ja pärast seda tutvust lähevadki nad naise juurde, kus hommikul ärgates viimane meenutada üritab, kuidas see palja persega mees tema voodisse jõudis. Seksida nad ei jõua, sest mees vajub enne sügavasse unne. Ja selles situatsioonis siis põimuvadki lood sellest, kuidas mõlemad üle 40-aastased inimesed on oma eluga hetkeseisus ikka nii perses, kui veel olla saab. Ja ehk sellepärast saatus neid kokku viibki, et nad teineteisele toeks oleksid. Ja kuigi naine on alguses šokis sellest palja persega tüübist oma voodis, siis hiljem ta taipabki, et õnnele tuleb võimalus anda ning viib mehele hommikusöögi voodisse. Ehk siis on ilmselt õnnelik lõpp, aga seda saame ka ainult oma peas ette kujutada, sest siis saab see film läbi. Ja kogu film siis keskendubki sellele, milline oli selle mehe ja naise elu enne, kui nad tutvusid; kuidas nad nii pekkis omadega mõlemad on. Vahel ju öeldaksegi, et seest katki olevad inimesed nimelt leiavad teineteist, et nad saaksid selles pasas koos olla. Kas see alati just kõige parem variant on, seda ei oska me ilmselt keegi öelda, aga kaks pead olla kaks pead.  Selle filmiga jäin üldiselt suhteliselt rahule, aga nii palju ei meeldinud kui “Teesklejad”.

Minu kõige lemmikum eesti film läbi aegade on “Vallatud kurvid”. Kui nüüd uuematest eesti filmidest rääkida, siis ilmselt “Klassikokkutulek”, aga ka “Teesklejad” on tihedalt kannul. Mõne jaoks oli “Klassikokkutulek” sitaks labane, aga mulle on alati jalaga-perse naljad meeldinud, aga seda ainult juhul, kui need on hästi tehtud. “Klassikokkutulek” oli minu jaoks väga hea film ja nalja sai palju, mis komöödiate puhul ongi ju oluline! 🙂 Mulle üldiselt meeldivadki pigem komöödiad, aga kui draamad on hästi tehtud (nagu “Teesklejad”, mida võib vist osaliselt ka thrilleriks nimetada), siis on neid ka hea vaadata.

Vot sellised arvamused siis hetkel. Mida teie antud filmidest arvate? 🙂 Või üldse viimase aja eesti filmidest?

Advertisements

Räägin hispaania keeles vol 2 (kaks videot, ühel on eestikeelsed subtiitrid all).

Tegin üle pika aja kaks videot. Sel korral siis hispaania keeles. Esimene neist on seebikatest, millele ma subtriitreid alla ei pannud. Kuna ma polnud varem millelegi subtiitreid pannud, siis võttis see nii pikalt aega, et lausa jube. Aga vähemalt nüüd ma oskan seda teha, mitte just küll hiilgavalt, sünkroonis jooksevad, aga oleks võinud read lühemaks jätta 😀 Ma oskan seda küll ainult niimoodi, et teen subtiitrid valmis ja siis laen video Youtube üles ning hiljem lisan subtiitrid otse Youtube. Seega, kui teil teisel videol automaatselt subtiitreid pole, siis valige sealt CC alt Estonian language 🙂

Sellel esimesel seebikate videol subtiitreid ei ole, aga põhimõtteliselt räägin ma oma armastusest seebikate vastu; seal seinal on Härra joonistatud pilt noorest Sonya Smithist (kes on mu lemmikseebikastaar!). Räägin sellest, et paljud seebikad, mis Eestisse jõuavad, on päris igavad – et tegelikult on palju paremaid olemas jne. Mainin seebikastaaride nimesid, räägin sellest, kuidas mu hostperekond Mehhikos oli nii üllatunud, kui ma nii palju nende kuulsusi teadsin.

Siin teises videos ma siis räägin Mehhikost, hispaania keelest, eestlastest, mehhiklaste temperamendist jne. Kuna saate subtiitrid CC alt ise valida, siis ei hakka lahti seletama, mida ma seal räägin. Et kui teil neid automaatselt ei tule, siis klikake CC alt subtiitrid juurde, siis peaks küll toimima 🙂

Eks ma pärast videosid vaadates sain muidugi aru, et tegin vigu ning ajasin vahel nais-ja meessoost sõnad sassi, aga eks seda olen ma alati teinud 😀 Muidugi leiavad hispaania keele spetsalistid piisavalt vigu, aga jah – paljud vead saan kirjutada ka selle arvele, et tõesti enam aktiivselt hispaania keelt ei kasuta 🙂

Paar sõna klatšimisest

Ei ole olemas vist mitte ühtegi inimest, kes ei oleks mitte kunagi kedagi klatšinud. Ma tean, et on olemas inimesi, kes VÄIDAVAD, et nad pole mitte kunagi seda teinud, aga mina seda jama ei usu. Isegi kõige pailapsema iseloomuga inimene on kindlasti seljataga kellestki midagi rääkinud – tavaliselt just need, kes väidavad, et nad iialgi millegi nii labasega ei tegele, on just need kõige suuremad keelepeksjad.

Mina ei hakkagi väitma, et ma poleks kellestki midagi taga rääkinud, sest see oleks alatu vale. Kuid klatšimisel on ühed teatud reeglid, millest peaks iga inimene kinni pidama. Nii-öelda kirjutamata reeglid, millest valdav enamus saab väga hästi aru. Kuid siiski on olemas inimesi, kes neid millegipärast ei mõista.

Nimelt on olemas teatud inimesed, kes väga hästi ei mõika, et kui sa ühele inimesele klatšid teist taga ning teisele seda esimest, siis oleks päris kasulik enne veenduda, et need kaks inimest omavahel ei suhtleks. Või vähemalt mitte sellel tasemel, et need kaks inimest hakkaksid omavahel rääkima, et mida see inimene siis kummastki ka rääkinud on.

Jah, ma saan aru, et kui tegemist on ehk sellise naistevahelise klatšimisega, siis jumal sellega – elu läheb pärast seda edasi. Kuid on olemas teatud positsioone, kus selline keelt peksmine ei ole lihtsalt eetiline, vähemalt mitte sellisel kujul. Naljakas selle juures ongi see, et vaatamata sellele, et see inimene on mitu korda samasse ämbrisse astunud, siis ta ikkagi ei õpi. Kuid üks kord saab ring täis ja kui kõik on ära klatšitud, siis kunagi tuleb aeg, millal peab siiski endale otsa vaatama ja küsima, et ehk on viga ikka inimeses endas, mitte teistes. Sest kui klatšid kõikidele kõiki taga ja seda juba aastaid, siis millalgi tuleb nagunii see olukord, kus need, kelle puhul sa seda teed, suhtlevad omavahel. Kuigi alguses võib see tunduda ideaalse plaanina, siis millalgi kukub see kaardimajake nagunii kokku. Küsimus ei ole selles, kas see juhtub, vaid millal see juhtub. Ning siis ei jäägi muud üle, kui vaadata endale otsa ja mõelda, et ehk ei oleks pidanud nii lollilt enesekindel olema.

Sest igal oinal on oma mihklipäev. Seda viimast ei maksa kunagi unustada!

Kurb, kui naised endaga niimoodi meeste pärast teevad :(

Ei ole vist üllatuseks, et mul pole eriti palju tuttavaid, kes oleks iluoperatsioonidel käinud. Või vähemalt kelle puhul ma teaksin, et nad seda teinud on. Kuid siiski üks neiu on, kelle puhul saab kohe aru, et lisaks silikoontissidele on ta endale ka kohutavas koguses botoxit süstida lasknud. Ja ta on kõigest 20-aastane…

Umbes 1,5 aastat tagasi oli mul au teda isiklikult teada ja juba siis ta plaanis, et laseb endale silikoonid panna jne. Meie, natuke vanemad inimesed, üritasime talle aru pähe panna, sest ta tahtis neid panna sellepärast, et ta eks oli talle maininud, et teda lahutavad ideaalnaisest vaid just need silikoonrinnad (pluss veel mõned botoxisüstid näkku jne)… Ja ta lootis, et kui ta need lõpuks saab, siis võtab  eks ta ehk tagasi. Oeh. Talle sai öeldud, et see on kõige haigem põhjus, miks üldse seda teha, aga noh – ega inimesed siis ju ei kuula. Meie suhtlus/sõprus jäi selle neiuga üürikeseks, sest noh, nagu arvata võite – me olime liiga erinevad. Pealegi kolisin ma hiljem nagunii Tartusse.

Ja nüüd, kui ma vahel ta Facebooki pilte uuendustes näen, siis ma mõtlen, kui ilus tüdruk ta umbes 1,5 aastat tagasi oli. Superilus! Ja nüüd… Silikoonrinnad silikoonrindadeks, aga lisaks sellele kohutavas koguses botoxit näos ja huultel, mis… Tegelikult on lausa kurb mõelda, mida mõned naised endaga meeste pärast teevad, saamata isegi aru, et kui juba 20-aastaselt niimoodi käituda, siis mis veel hilisemas eas saab? Neist iluoperatsioonidest võib täiesti sõltuvusse ju jääda ja hiljem avastadki, et näed välja nagu Donatella Versace või Jocelyn Wildenstein. Aga võib-olla see ongi nende jaoks ilus?

Ma ei ole iluoperatsioonide vastane, aga seda sellisel juhul, kui on juhtunud mingi õnnetus, kus ongi vaja nahka siirdada vms. Ja see on ka veel kuidagiviisi minu jaoks aktsepteeritav, kui naine laseb oma B-korvi C-ks ning tunneb pärast seda end enesekindlamalt ja see ongi kogu lugu(ehk siis teeb seda AINULT enda pärast, mitte kellegi teise soovitusel), mida ta teeb, siis palun väga. Aga kui sellele kõigele jätkub veel väga palju operatsioone, mis inimest palju inetumaks teevad… Siis seda minu mõistus ei võta.

Ma mäletan, et kui me veel suhtlesime, siis ma täiega üritasin teda veenda, et ta ei hakkaks neid iluoperatsioone tegema. Sest sellistel puhkudel lööb minus välja mingi kaitsev “emake”, keda juba paljas mõte sellest, et neiu tahab endale hiigeltissid panna ainult mingi tropi meeleheaks, kes pole ühegi naise küünemustagi väärt…  See kõik ajab mul südame nii pahaks, et ma tahaks sellise mehe lihtsalt riistapidi kuhugi lakke riputada, kes üldse julgeb naisele midagi sellist soovitada(lisaks veel see botoxisoovitus!).

Aga eks inimesed teevad ise oma valikud. Lihtsalt kahju on kõrvalt näha, kuidas see kõik tegelikult suure tõenäosusega lõpeb, kui see praegu juba normaalsusest vägagi kaugel on.