Kuu: detsember 2020

Mis siis vahepeal toimunud on? / Uus energia, ole sa tänatud! / Süüdistused enda suunas

/ Printsess / 6 kommentaari

Ongi kohe 2020 läbi! Aasta, mille tahaks lihtsalt mälust ära kustutada, aga loota võib, et 2021 nii masendav ei tule. Hetkel käib operatsioon E rinnast vabaks, mida ma olen nii palju kordi juba alustanud, aga alati alla andnud. Olen nibud kinni kleepinud, et E ei saaks rinda ja sada muud trikki teinud, aga lõpuks võtsin appi sinepi! Ja siiani on see aidanud – ma pole juba 30 tundi rinda andnud ja nii kaugele pole ma varem jõudnud. Nimelt olengi sinepit nibudele määrinud ja E on kohe minema jooksnud, kui seda lõhna on tundnud. Eile öösel oleksin peaaegu alla andnud, kui E enam ei rahunenud, kui üles ärkas korraks, aga pidasin siiski õnneks vastu. Hetkel olen juba nii kaugele jõudnud ja ma ei tohi enam alla anda, siis oleks kogu senine edumaa jälle vastu pükse lennanud. See rinnapiima välja pigistamine on veidike tüütu, aga saab hakkama. E on täna mitmeid kordi rinda nuruma tulnud, paaril korral aitas juba Põltsamaa sinepituubi näitamisest (ilmselt mäletas eilset kogemust), aga oli ka kordi, kus pidin jälle sinepit rindadele määrima. Nii et kes hädas on, siis proovige sinepit rindadele määrida – mul on mitu tuttavat niimoodi lapse rinnast võõrutanud. Mina kasutan seda mahedat sinepit, aga olin valmis ka kange peale üle minema, kui see poleks toiminud. Mu õde väiksena vilistas igasugusele sinepile – ja imes lutti edasi. Tal siis kasutati seda nippi luti puhul, et teda võõrutada. Nii et iga lapse puhul ilmselt ei toimi, aga mina pean nüüd kindlaks endale jääma – pool maad on ehk juba käidud. Ma olin varem ka sellest võimalusest kuulnud, aga mõtlesin, et ehk saab ilma hakkama. Tundub, et ei saanud. Nii et otsustasin viimaks, et tuleb lõpuks see meie vanaemade nipp ära proovida, sest kaotada pole ju enam midagi, sest nii palju ebaõnnestumist/murdumist on nagunii juba läbi elatud… Hullemaks ju asi enam minna ei saa, nii et tuli ainult proovida ja vaadata, mis saama hakkab.

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Mul oli töökaaslastega virtuaalne jõulupidu Zoomis – nii tore oli neid üle pika aja näha – kas või ainult netis. Ilmselgelt oleks tavaline jõulupidu palju parem olnud, aga hetkel on elu selline – nii et peab sellega leppima. Siis sain ma 23.detsembril aasta vanemaks ja olen juba 31! Sünnipäeva ma ei pidanud, ainult sõbranna käis külas. Jõulud olime Hendriku vanemate juures ja nüüd olemegi vaikselt kodus tiksunud, Hendriku puhkus saab pühapäeval läbi, mis tähendab, et kõik läheb vanasse rütmi tagasi. See on super, et Lõuna-Eesti muutus talve võlumaaks, mis tähendas ka E-le esimest kelgutamist 🙂

Need aasta viimased nädalad on selles mõttes ülihead olnud, et mul on kuidagi rohkem energiat jälle, rohkem jaksu. Just vaimses mõttes siis. Kogu see aasta on olnud täis nii palju närvitsemist, endas kahtlemist, ebaõnnestumist, et ma ausalt ei mäleta, kas mul iial varem nii idiootset aastat üldse oleks olnud. Mis on kurb, sest üsna värske emana peaksin ma seda aega ju nautima, aga kogu see magamatus, mis veebruaris algas ja novembri lõpuni täie rauaga kestis, ajas mind nii turri, kui üldse võimalik oli. Ma süüdistasin ennast, kui teised värsked emad mainisid, et ka neil on samad mured, kuid see ei häiri neid, sest nad teavad, et see on ainult periood. Või et nad pole sugugi väsinud. Mina ju teadsin seda ise ka, aga miks mina kõike mängleva kergusega võtta ei suutnud? Miks mina olin väsinud, kuigi Hendrik on alati superhea mees olnud ja seda muret, et ma peaksin suurema osaga ise tegelema, pole mul iial olnud. Olen alati oma aega saanud, vägagi palju, aga väsinud olin ikka.

Ma olen alati olnud pigem selline ladna suhtumisega naine – mul ei olnud varem kombeks end milleski süüdistada. No ma teadsin, et ma pole täiuslik, aga keegi meist pole seda, kaugel sellest. Emaks saamine on väga karmilt seda suhtumist muutunud ja Jaanika, kes teadis varem alati, kuidas elada chillilt ja olla see ehe Jaanika oma kõige tavapärasemas olekus, hakkas vaikselt kaduma minema. Tulid kahtlused ja ebakindlused, mis on mind varemgi külastanud, aga pigem vähe. Emana oli kõik nii teistmood – ainult kahtlused ja hirmud mul sees olidki…

Alles nüüd hakkan ma vaikselt tagasi sinna jõudma, kus kõik ei ajagi mind närvi; kus ma saan aru, et inimesed ongi erinevad – seda ka lapsekasvatamise puhul. Ma ei saa ega peagi endalt eeldama, et mind väsitavad või siis ei väsita samad asjad, mis teisi emasid. Mina ei ole nemad ja nemad ei ole mina. Kui ma alles emaks olin saanud, siis olin ma üsna veendunud, et selliste muredega ei hakka mina küll rinda pistma, sest see lihtsalt pole mu loomuses. Senikaua ei hakanudki, kui mul oli ideaalselt magav beebi, aga kui see muutus, siis muutusin ka mina. Pahuraks, närvihaigeks ja mossis naiseks, keda oli väga raske rõõmustada – kui mitte lausa võimatu. Mul oli kurb ennast sellisena näha ja Hendrikul ka, aga ma ei osanud seda muuta.

Nüüd lõpuks hakkan ma vaikselt tundma, et see kõik on möödanik ja oskan ka emadust rohkem nautida. Ja see tunne on tegelikult imeline. Muidugi kahtlen ma endiselt vahel, aga ma ei alusta päeva mõttega, et olen kõik pekki keeranud; et ma pole piisavalt hea ema, sest ma lihtsalt ei jaksa seda olla. Ma arvan, et see magamatus oli vaid osa sellest, mis võimendas oluliselt erinevaid negatiivseid emotsioone ning kõik tunduski palju hullemana. Ning jah – 2020, sa sakkisid, aga samas õppisin ma ennast tundma hoopis uue nurga alt. Seda nii emana kui ka abikaasana.

Ma olin siiani harjunud olema minu ja Hendriku abielus see rõõmsameelsem ja energilisem, sest Hendriku depressioon lihtsalt nõudis seda minult – mõlemad ei saa augus olla. Pealegi pole mul varem sellist tunnet olnudki, mida ma nüüd kogesin. Sel aastal, kui ma ise olin üpris madalseisus, oli Hendrik see, kes mind jalule aitas. Väga palju kordi see ei õnnestunud, sest mind ei huvitanud mitte miski, aga ta ei lakanud üritamast. Ja selle eest olen ma ülitänulik. Hendrik hakkas ise ka hiljuti uuesti antidepressante võtma, sest kuigi ta oli mõned aastad ilma hakkama saanud, siis nüüd tekkis nende järele jälle vajadus. Ja mina olen igati poolt, et ajukeemia korda saamiseks tuleb neid vajadusel võtta.

Et jah – selline aasta siis. Palju kahtlemist ja ebakindlust, aga vaikselt hakkab enesetunne aina rohkem ülesmäge minema 🙂 Teile head vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat, sest see tuleb kindlasti parem!

2020, sa ei ole olnud just parim aasta…

/ Printsess / 19 kommentaari

Aasta 2020 ei ole olnud just parimate killast. Samas ei tohiks ma otseselt millegi üle kurta, sest koroonat pole õnneks veel keegi meie lähikonnas saanud. Ka töökaotus pole meid puudutanud ja isegi kodukontorit ei pidanud ma lapse kõrvalt tegema, sest ma olen ju nagunii vanemapuhkusel ja E veel lasteaias ei käi. Et selles mõttes on kõik hästi olnud ja ma olen tänulik nende asjade suhtes, sest alati saaks palju hullemini olla. Küll aga ma leian, et pettunud võib ikka olla, et see aasta selliseks kujunes. Ma ei saa süüd tunda sellepärast, et kellelgi on veel hullem, sest see on ju alati niimoodi – iga olukorra puhul.

2019 oli nii minu aasta. Kõik sujus nii lepase reega ja nii palju olulisi asju juhtus, et tundus, et elu on täielik lill. E magas esimesed pool aastat nagu musterlaps ja oli nõus ka teiste hoidmisega – tundus, et siit saab aina ülesmäge minna. Kuskil veebruaris 2020 hakkas E aga järsku aina rohkem ärkama, mis alguses ei tundunud üldse keeruline, sest uskusin, et see kõik lõpeb sama kiiresti, kui see algas. Aga see ei lõppenud – beebist, kes muidu ärkas öösel üks-kaks korda, sai laps, kes ärkas 8-10-12 korda.

See oli ülimalt keeruline aeg, sest ma polnud üldse arvestanud sellega, et kui laps juba pooleaastane on, siis võib selline pauk luuavarrest tulla. Kui teised E-ga sama vanad lapsed hakkasid just siis paremini magama, kes enne meeletult palju ärkasid, siis E oleks nagu tagurpidikäigu sisse pannud. Olin omadega üpris zombi ja sain aru, et uni on nii oluline, vähemalt minu jaoks küll. Igasugused nõuanded, mis ma sain, et laps paremini magaks, olid küll igati kasulikud, aga lõppkokkuvõttes meie olukorras üpris mõttetud, sest E suurenenud adenoid ei lasknud tal lihtsalt magada (ehk hakkas see tal siis kuskil pooleaastaselt endast märku andma, kui varem seda muret ei olnud?). Nüüd pärast adenoidi eemaldamist on E täpselt selline nagu enne oppi – ärkab 1-2 korda öö jooksul, vahel lausa üldse mitte. Et meie elu muutis E adenoidi eemaldamine kardinaalselt ja ma olen õnnelik, et see tehtud sai.

Ka imetamise teekond on minu jaoks olnud keerulisem, kui ma alguses eeldasin. Jällegi tuli hoop hoopis teisest otsast, kui ma raseduse ajal oleksin kartnud. Nimelt ma olin täiesti valmis selleks, et imetamine on valus, keeruline, on vaja imetamisnõustaja poole pööruda jne, et imetamisvõte üldse käppa saada, aga midagi sellist ei olnud. Kõik sujus loomulikult ja probleemivabalt, mille üle ma olen tänulik, sest ka seda ei tohi iseenesestmõistevalt võtta. Muidugi olin ma kuulnud, et imetamisest võõrutamine võib raske tulevikus olla, aga et see selline taak saab olema – seda ma tõesti ei osanud ette näha. Kui ma oleksin seda teadnud, siis oleksin E-le kohe alguses rohkem lutti surunud, millest võõrutamine on ka kindlasti keeruline, aga vähemalt pole siis inimlutiks olemise faktorit mängus. Kui hetkel on E öisel ajal suht rinnavaba (mida ta siis sugugi ei olnud, kui tal veel adenoid oli…siis ta ainult rinna otsas rippuski, sest ilmselt oli see ainus lohutus, mis tal natukenegi paremini magada lasi), siis päeval on ta sellest vägagi kaugel. Ma olen lihtsalt alla andnud, ma ei jõua teda võõrutada. Ta lihtsalt tuleb ja tõstab pluusi üles ning kui rinda ei saa, siis hakkab maurama. Jah, vahel aitab tähelepanu mujale juhtimine või mõne snäkiga meelitamine, aga see on ka ainult sekundiks. Ta võib olla kurguni täis end söönud ja kriipsutab suud iga toidu peale, sest enam ei mahu, aga rinnapiim mahub alati. Nagu täiskasvanutel on jäätise jaoks alati ruumi 😀

Kui vahepeal olin ma jõudnud juba imetamist vihkama hakata, siis nüüd mu tunded enam nii negatiivsed ei ole, sest ma saan öösel magada ja päevasel ajal see nii palju mind ei häiri. Ma ei saa sugugi väita, et ma imetamist naudiksin, seda nautisin ma viimati ehk siis, kui E oli pooleaastane, aga ma ei vihka ka seda enam õnneks. See tekitab lihtsalt üldist tülpimust, mida kogu see aasta on tekitanud. Minu ideaal oli imetada kuni aastani, aga neli kuud hiljem olen ma endiselt veel sellel teekonnal. Ma ei vihka seda, aga mingit erilist head tunnet see minus ka ei tekita. Ma olen väsinud trikke tegemast, et E tähelepanu mujale viia, kui seegi õnnestub ainult nii lühikeseks ajaks. Ma olen väsinud imetamisest, aga mul on ka kopp ees sellest võõrutamisest, mis ongi mind viinud totaalse apaatsuseni, mis konkreetselt just seda teemat puudutab. Ja see on vist neist kõigist olukordadest see kõige hullem – tuimus. Ma igal hommikul ärkan üles lootusega, et mul on kas piim kadunud või E ise kasvab sellest välja, aga siiani pole seda juhtunud. Nii et hetkel ongi see olukord selline. Mul pole tahtmist ega jaksu, et sellega tegeleda.

Lisaks on veel E mured kõndimisega, millest ma ausalt öeldes ei taha pikemalt kirjutada, sest mul läheb tuju nii nulli. Me tegeleme sellega ja käime füsioteraapias/ujumises. Midagi hullu leitud ei ole õnneks ja olukord on paranenud, aga ikkagi võtab see kõik nii emotsionaalselt läbi, et isegi mina, kes ma muidu nii avameelne olen, ei taha sel teemal hetkel kirjutada. Ma teen seda ehk siis, kui füsioteraapiad läbi on.

Et on olnud minu jaoks küllaltki emotsionaalne ja keeruline aasta. Tunded on nii tihti üle keenud, sest mul on tunne olnud, et ma ei saa emadusega hakkama – samas kui teised paistavad seda alati nautivat ja võtavad kõike mängleva kergusega. Kõiges muus olen mina pigem see, kes kannab end läbi elu ja suudab kõike suht okeilt võtta, aga emaduse puhul nii ei ole. Oleme olnud Hendrikuga mõlemad päris kurnatud, mis on viinud lahkhelideni, mille me alati oleme ära klaarinud, aga eks meil kõigil on oma viis, kuidas me sellistes olukordases käitume. Mina olen hakanud tegema seda, mida ma minevikus alati vihkasin – lihtsalt läinud teise tuppa, jätnud Hendriku E-d maha rahustama ja virutanud ukse kinni. Sest ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama, et ma tahan rahu. See ei ole absoluutselt hea viis olukordi lahendada, aga sellistel hetkedel sa ju ei suuda sellele mõelda. Hendrik on see, kes tahab olukorra kiiresti ära lahendada ja tema on ka see, kes alati selle puhul esimese sammu teeb, sest mina olen see, kes mitte iial andeks paluda ei suuda. Kuigi mina olen kahjuks ka see, kes rasketes olukordades alati sae rohkem käima tõmbab, sest kui ma olen väsinud, masenduses vms, siis ma lihtsalt ei suuda normaalselt funktsioneerida, rääkimata siis ratsionaalsest vestlemisest. Mul on vedanud, et Hendrik on iseloomult selles mõttes hoopis teistsugune, sest kui me oleksime mõlemad nagu mina, siis ei saaks mitte iial midagi lahendatud, sest me kumbki ei teeks esimest sammu.

Eks lapse saamise puhul tuleb ka arvestada sellega, et paarisuhte jaoks jääbki vähem aega ja suhte dünaamika võib muutuda. Naiste puhul on vägagi levinud libiido langus pärast sünnitust, mis mind alguses väga ei mõjutanud, aga nüüd on küll mõjutama hakanud. Ma olen alati suht okei seksiisuga olnud, aga nüüd on see ikka üpris nullis. Ilmselt kogu see stress on lõpuks tunda hakanud andma, sest nii isutust ma pole varem kunagi kogenud. Samas – kui juba asjaks läheb, siis on täiega hea, aga et sellele mõtteni üldse jõuda, et võiks midagi teha… See on ülimalt raske. Uuringud on ka näidanud, et need naised, kes pikemalt kui aasta imetavad, võivad seda libiido langust palju tõenäolisemalt juba siis kogeda, kui sünnitusest on jupp aega möödas. See on üpris tavaline, et see juhtub nende naistega, kes seal kolm-kuus tagasi sünnitasid, aga minuga seda siis ei juhtunud. Nüüd aga küll.

Ehk on see aasta minu jaoks ka sellepärast paras väljakutse olnud, et ma olen olnud ainult kodune ema. Minu jaoks töö on olnud lõviosa mu elust ja ümber harjuda on päris raske. Kuigi lapse edusammud teevad rõõmu, siis see pole ikkagi päris see, sest mina kui indiviid vajan oma isiklikke eesmärke ka. Seda siis kas tööalaselt või mingi muu väljundi puhul. Minu jaoks see teine väljund oli raamatu kirjutamine, mille algus oli paljutõotav – sain oodatust palju kiiremini vastused ja lootust oli kahe kirjastuse puhul, aga nagu ma juba kirjutanud olen, siis läksid need vett vedama. Hetkel on päris vaikus ja see teeb mind kurvaks, sest ma tahan seda võimalust. Lausa nii kurvaks, et paar nädalat ma ei tegelenud selle teemaga üldse, aga nüüd võtsin selle uuesti käsile, sest noh – see ei anna mulle enne rahu, kui mu raamat on ilmunud. Mingu selleks siis aasta või viis aastat. Minu viga on lihtsalt see, et ma tahan kõike kohe, mul on raske kannatust varuda.

Nii mitmed kirjastused on raskete aegade pärast ka teisi projekte ära öelnud, sest eks mingid valikud peab ju tegema, aga ikkagi. Mul pole õnneks mingit tähtaega ja kuigi väike osa minust tahaks loobuda, siis see suurem osa ehk kangekaelne Kaljukits ei lase sel iial juhtuda. Eriti nüüd, mil see pole lihtsalt mõte kuskil peas, vaid sellega on tegeletud. Kui mul oleks endal see vaba raha olemas, et raamat omal käel välja anda, siis ma annaksin, aga hetkel mul pole seda kuskilt võtta. Kuna on aasta lõpp, siis vaevalt praegu midagi toimuma hakkab, sest kõik on juba puhkamise lainel. Loodame, et 2021 aasta kokkuvõttes saan sel teemal juba hoopis rõõmsamal toonil kirjutada.

Nii et jah – polnud just parim aasta ja vaevalt, et paar viimast nädalatki asja suurt muudavad. 2021 võiks oluliselt parem tulla! Kuidas teie oma aasta kokku võtaksite?

Instagramiga seotud pigem pseudoprobleem / Rinnast võõrutamise keeruline teekond / “Maskis laulja” hooaeg oli tore!

/ Printsess / 6 kommentaari

Ma pole ammu kirjutanud. Alustaksin siis küllaltki pseudoprobleemiga, mis on tegelikult üliväike asi, aga siiski! Nimelt umbes nädal tagasi sain ma aru, et ma jälgin Instagramis liiga palju mõttetuid kontosid. Olen kunagi suure tuhinaga kõike jälgima hakanud, mis viis lõpus selleni, et ma ei saanud üldse aru, mis mu feedis toimub. Otsustasingi siis 4700-st jälgimisest kõvasti väiksema numbri teha ja hakkasin massiliselt unfollowima. Instagram arvas aga, et umbes 400 kontot korraga on maksimum, mille jälgimisest saab loobuda. Ja siis pidin jälle natuke ootama, et uuesti saaks sama teha. Eile olin siis jõudnud enam-vähem selle tulemuseni, mis mind rahuldas (4700-st oli saanud ligi 1100 jälgitavat kontot), aga siis arvas Instagram, et mingi robot on mu insta üle võtnud ja sain igasuguse tegevuse keelu kuni 13.12.2020! No õnneks storyisid saan teha, sest need on nagunii mu lemmikud, aga likeda, kommenteerida midagi ei saa, samuti ei saa enda feedile uusi pilte lisada. Viimasest mul nii hullult kahju polegi, sest ma nagunii lisan feedi umbes kaks pilti nädalas, aga samas natuke on ka, sest eile just sõbranna tegi niisama fotosid ja ma oleks need feedi pannud, aga mida pole, seda pole. Ehk siis lisasin storydesse hoopis! Kahju on aga sellest, et teiste pilte likeda, kommenteerida nii kaua ei saa. Vaadata saan kõike ja ise siis ainult storysid teha.

Et jah – tegelikult see pole mingi suur mure, aga teistele ka õpetuseks – kui te olete samasugune nagu mina olin ja jälgite miljonit kontot (mul oli väga palju välismaa kontosid, mille ma nüüd siis maha võtsin) ning tahate lõpuks neid massiliselt vähemaks võtta, siis võite mingiks ajaks tegutsemise keelu saada. Kuigi Instagrami algoritm oli veider ja veits pekkis omadega – nende arvates see massiline unfollowmine tähendas seda, et tahan jälgijaid juurde saada ja kasutan mingeid kahtlasi programme selleks, mida ma iial teinud pole, sest mind ei koti sellised asjad. Keeld tuli ikka siis, kui olin jälle kontosid vähemaks võtnud. Aga lõpp hea – kõik hea, nüüd on mu feed vähemalt puhtam. Ja loodetavasti saan 13.12 jälle kõike muud ka teha Instagramis.

Mu sõbranna, kes elas muidu Põlvamaal (aga mitte Põlvas sees) kolis pärast lahkuminekut minust umbes 300 meetri kaugusele. Nii et eile käisingi tema juures soolaleivakal, mängisime Aliast eesti-hispaania-inglise keeles ja ajasime niisama juttu 🙂 Mõned pildid ka eilsest (viimane on juba kodus tehtud)!

Kuidas siis E-l ka läinud on? Pärast adenoidi eemaldamist magab ta tõesti öösel oluliselt paremini, mõnikord ei ärka üldse, teine kord 1-2 korda. Et see osa on okei, küll aga on tõeline põrgupiin rinnast võõrutamine. Siiani olen lõpuks ikka alla andnud, sest… elu noh. Ja kuna ta ise on juba nii teadlik, kuidas rinda saada ja tuleb pluusi üles kiskuma, siis ma enamasti annan alla lõpuks. Närvi ajab ka selle teekonna puhul see asi, et kui ma muretsekski nüüd lõpuks elektrilise rinnapumba (plaan iseenesest oli alguses selline), siis tekib see tootlus ikka ju, kui E-le ei anna, aga pumpan piima välja. See soovitus käsitsi pigistada ja masseerida on nii mõttetu, sest siis ma jääksingi seda tegema. Mul seda ohtu vist lähiajal pole, et piim ise ära kaoks, olen imetamist drastiliselt vähendanud, aga rinnad on ikka nii palju piima täis, et jaguks kolmikutele. Ja siis see tükkis tunne on juba nii raske ja kui E piima nuruma tuleb, siis on ka enda elu lihtsustamiseks seda kergem anda.

Ausõna – ma oleksin sillas, kui ühel hommikul ärgates seda piima lihtsalt enam ei oleks! Vahepeal oli mul siin megasuur stress peal, aga piim ei kadunud küll kuhugi, pigem oli seda veel rohkem. Mitte et ma iial oleksin tahtnud, et mul rinnapiima varem poleks olnud, mul on hea meel, et seda muret pole enne olnud, aga nüüd võiks see ise jalga küll lasta 🙂 Pea aasta ja neli kuud olen ju imetanud, plaanitust neli kuud enam.

Täna oli E-l füsioteraapia ja tal läks see üpris hästi. Kui kõik korrad on tehtud, siis võin mingi kokkuvõtva postituse teha, mis meile seal õpetatud on – ehk on kellelegi teisele ka kasuks. Ujumine on tal ka sel nädalal ja sinna läheb temaga Hendrik, füsioteraapias käin mina.

Eile oli “Maskis laulja” finaal, mis suurt üllatust ei toonud. Henessi Schmidt ehk Draakon, Elina Nechayeva ehk Fööniks ja Mikk Saar ehk Polaarhunt – kõik olid teada juba! Minu lemmik oligi viimane ja just Polaarhunt ka võitis. Küll aga oli hooaja vältel mitu üllatajat – Peeter Oja, Sven Mikser ja Tomi Rahula eelkõige, nende peale tõesti poleks tulnud. Kas te vaatasite seda saadet ja kui jah, siis kes lemmik oli? Mulle on see saade alati meeldinud – vinged kostüümid ja lahedad esinejad, eriti need, kelle peale ei tuleks, sest nad suudavad enda häält ja olemust nii hästi peita.

Lõpetuseks veel mõned viimase aja pildid!

Kui E juuksurit mängib 😂