Mulle meeldib Eestis elada, kuigi ma ei ole patrioot/ “Litsid” on hea sari/ Film “The Road Within” õpetab nägema seda, et sõprus on alati kõigist raskustest üle!/Kallima vanavanematel külas käimine on alati nii südantsoojendav :)

Vahepeal on Eesti Vabariik 100-aastaseks saanud. Kuigi jah – hea point on ka neil, kes on õhku läkitanud küsimuse, et miks me võõrvõimu all olevaid aastaid ka sisse arvestame, aga jumal sellega. Ma ei ole kunagi eriline patrioot olnud. Ärge saage valesti aru – ma jumaldan Eestit ja minu meelest on siin täiega okei elada. Ma näen kindlasti enda tulevikku Eestis, sest mulle meeldib siin.

Kuid ma olen suht patune selles mõttes, et ma ei ole mitte kunagi käinud laulu- ega tantsupeol. No esinejana poleks mul seal nagunii suurt midagi teha, sest laulda ega tantsida ma ilmselgelt ei oska, aga ka niisama külastajana pole ma sinna juhtunud. See ei ole minu jaoks kunagi olnud prioriteet. Kallim on mulle öelnud, et tema küll täiega jumaldab tantsupidudel esinemist (ta on kokku vist juba pea 10 aastat rahvatantsuga tegelenud, viimased viis aastat selles segatantsurühmas, kus ta hetkel on – seega ta on ikka mõned korrad tantsupidudel esineda saanud). Eks sellega ole vist see ka, et kui pole ise käinud isegi vaatamas, siis ei tajugi seda nii võimsana, kui see tegelikult on. (rahvatantsust rääkides, siis kallim läheb suvel hoopis teisel ajal rahvatantsurühmaga paaripäevasele reisile ja täiesti juhuslikult on meie mõlema puhkused juuli kaks viimast nädalat – mõlemal kollektiivpuhkused samal ajal. nii äge, kui elu paneb asjad niimoodi paika, et puhkused täiesti juhuslikult klapivad 😀 alguses pidi tal see rahvatantsureis juunis olema ja siis ta oleks puhkuse selleks ajaks planeerinud, aga nüüd polnudki enam vaja ja puhkab ka juuli lõpus, kui neil enamus nagunii puhkavad).

Reedel oli meil tööl ka väike istumine Vabariigi aastapäeva puhul. Saime nagunii varem töölt ära ja enne seda sõime natuke kiluvõileibu 🙂 Õhtul tuli kallim Tartusse ja me vaatasime koos “Litse.” Sellega seoses oli meil telefonis enne seda päris omapärane vestlus 😀

Kallim helistas ja ütles, et hakkab varsti Tartusse jõudma.

Mina: No kui jõuad, siis hakkame koos “Litse” vaatama.

Hakkasime mõlemad naerma selle lause peale.

Kallim: See lause kõlab jah päris imelikult, kui kontekstist välja rebida 😀

Mina: Ojaa 😀

“Litsid” on minu meelest väga hea sari! Ma alguses olin üpris skeptiline selles suhtes, sest ma ei ole just Mart Sandri suurim fänn. Jah, ta on muidugi geniaalne väga paljudes asjades, aga minule ta pole kunagi eriti imponeerinud. Näiteks “Su nägu kõlab tuttavalt” saatejuhina eelistan ma miljon korda enne Märt Avandit kui Mart Sandrit. Kui Märt Avandi teeb nalja, siis on see vähemalt naljakas, Mart Sandri puhul… no ei. Õnneks enam polegi Mart Sander “Näosaate” saatejuht, vaid on Märt Avandi juba mitmendat hooaega järjest.

Ja selle tõttu ei lootnud ma sellest sarjast ka suurt midagi, aga siiani on küll väga hea olnud. Eks näis, mis edasi saama hakkab 🙂

Eelmisel nädalal vaatasin ma millalgi sellist filmi Telia filmiriiulilt nagu “The Road Within”, mis oli ülihea film! See film räägib sõprusest ja selle tugevusest isegi siis, kui inimestel on puue/haigus, millega nad hakkama peavad saama. Kribasin natuke sellest filmist enda Facebookis ka, kopin selle staatuse: “Ülihea film Tourette’i sündroomi, anoreksiat ja autismi põdevast kolmest sõbrast, kes otsustavad haiglast koos põgeneda ja väheke seigelda. Vaatamata oma haigustele ja eripäradele suudavad nad üksteisega kohaneda ja leiavad tuge oma sõprusest. Väga hea film, soovitan.” Ja soovitangi kusjuures! Seal on üks peaosalistest Dev Patel, kes on mulle juba südamelähedaseks saanud 10-aasta tagusest “Rentslimiljonärist.” Ja muidugi ei saa mainamata jätta eelmisel aastal kinodes jooksnud filmi “Lõvi”, mis mulle lausa pisarad silma tõid (ja ma ei nuta eriti tihti filme vaadates)! Minu meelest ongi niimoodi, et kui ühe näitleja mängitud rollid sulle juba nii mitmel korral meeldivad, siis sa ootadki järgmistelt ka sama head sisu. Siiani ma pole ma pidanud nendes filmides pettuma, kus Dev Patel mänginud on 🙂

Enne filmi kirjeldamist jäin ma aga nädalavahetuse juurde 🙂 Laupäeval pärast kallima tööd Tartus käisime niisama Pahades Poistes söömas, hiljem suundusime Põlvasse. Õhtul käisime saunas koos, sellest on juba suht iganädalane traditsioon saanud 🙂 Laupäeva õhtul vaatasime EV100 sünnipäeva auks peetud pidu nagu enamus eestlasi. Seda NO99 teatri vaheklippi ma ei näinud, sest sel ajal olin ma saunas, seega ei oska sel teemal midagi kommenteerida. Ja ma ausalt öeldes ei viitsi järele ka vaadata. Arvamusi olengi lugenud selliseid, et inimesed kas jumaldasid seda või vihkasid. Külmaks vist ei jätnud kedagi? Kuna ma olen selline mats, kes seda isegi ei näinud, siis mul pole selle kohta midagi kaasa rääkida. Ja ma jään edasi ka matsiks, sest ma ei viitsi seda järele vaadata 😀

Minu meelest nägid inimesed ERM-is väga ilusad välja, Kersti Kaljulaid kaasa arvatud! Ma ei ole kunagi aru saanud sellest presidendi materdamisest, sest mulle ta meeldib. Osad küll väidavad, et ta peaks ikka palju paremaid riideid kandma jne, aga mina küll ei leia, et meil mingit paabulinnuks puhvi aetud presidenti vaja oleks. Lihtsuses peitub võlu 🙂

Pühapäeval käisime kallima vanavanematel külas! See on alati nii armas, kui me seal käime 🙂 Nad alati kallistavad mind, kui seal olen. Sel nädalavahetusel tulevad nad kallima juurde külla, sest nad ei olegi seal korteris veel käinud (kallim kolis novembris sinna korterisse, kus ta hetkel elab). Kahju, et mul endal ühtegi vanavanemat elus pole. Minu parim mälestus vanaemast on just emapoolsest suguvõsast, aga tema suri juba siis, kui ma olin 8-aastane, vanaisasid mina näinud ei ole, nad mõlemad surid enne mu sündi (mu isapoolne vanaisa suri juba siis, kui isa oli alles 10-aastane). Ja sellest olen ma juba sada korda kirjutanud, miks ma oma isapoolset 2014. aastal surnud vanaema just eriti suure heldimusega taga ei igatse. Ta ei olnud see vanaema, keda ma reaalselt oleksin armastanud. Nii on kole öelda, eriti surnute kohta, aga see on puhas tõde. Vähemalt on mul hea näide olemas, milliseks emaks ja ka vanaemaks mina kunagi saada ei tahaks. Mina ei tahaks kunagi oma laste eest nende elu elada, veel vähem hakkaksin ma ühte lapselast teistele eelistama. Nii lihtsalt ei tehta!

Eelmisel nädalal õppisin tantsimises esimest korda tšatšat! Väga tore oli, polnudki ammu enam päris uut tantsu õppinud 🙂 Viimasel ajal on põhirõhk ikka salsal ja bachatal olnud.

Vot selline nädalavahetus oli siis sel korral! Lõpetuseks koos kallimaga pilt, mis on laupäeval Pahades Poistes tehtud 🙂

Kallim on jälle natuke habemel kasvada lasknud 😀

 

 

“The Model” – päris kreisi film/ Eesti Laulu II poolfinaal ajas jällegi une peale… / Talvine jalutuskäik Meenikunnos

Imeline nädalavahetus on jälle läbi saanud! Reedel tuli mu kallim Tartusse koos valentinipäevadeks mõeldud lille ja kommikarbiga (me õigel päeval ei näinud). Me chillisime niisama ja vaatasime koos “Litside” esimese osa ära. Täitsa vaadatav oli, seega võib järgmisi osasid ka piiluda. Eks näis, kas järgnevad osad on ka head, hetkel ei oska ju veel midagi kindlat öelda. Ajastruu oli see sari küll! Ja Merle Palmiste roll sobis talle nagu rusikas silmaauku!

Laupäeva päeval oli mu kallim tööl Tartus, mu sõbranna tuli mulle hoopis külla! Tegime chilli con carne-t koos ja vaatasime ühte päris kreisit filmi – “The Model”, mis oli väga mõtlemapanev.  Ma alguses küll eeldasin, et see film kujutab endast modellide elu telgitaguseid, aga pigem rääkis see ühest väga madala enesehinnanguga 16-aastasest tüdrukust, kes oskas ainult oma elu perse keerata. Lõpp jäigi lahtiseks – ehk siis vaatajad peavad ise mõtlema, mida see neiu teha otsustas. Mulle isiklikult ei meeldi sellised filmid, kus otsad lahtiseks jäävad, sest ma tunnen siis, et olen liiga palju aega raisanud, aga vastuseid küsimustele pole ikka saanud. Ja mulle meeldib vastuseid saada! 😀 Aga kui see lõpp välja jätta, siis oli film väga hea, soovitan vaadata!

Õhtul suundusime kõik kolmekesi Põlvamaale – mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal, seega viisime ta koju ära ja siis läksime kallima juurde. Vaatasime natuke telekat ja siis suundusime nende maakodus asuvasse sauna (tegelikult see ongi ainult saunamaja, sest maamaja nad lammutasid kunagi maha). Uskuge või mitte, aga mulle on saun täiesti meeldima hakanud 😀 Kannatan kuuma rohkem kui varem! Ja pärast sauna on ikka nii hea tunne, et seda on raske sõnadesse panna. Sõbranna ütles ka Põlvasse sõites mu kallimale, et kui isegi Jaanikat on võimalik sauna armastama panna, siis on see midagi sensatsioonilist 😀

Ja nagu ma eeldasingi, siis ei erinenud Eesti Laulu II poolfinaal esimesest mitte kuidagi – sama igavad laulud! Lausa uni tuli peale ja jäingi kallima embuses enne lõppu magama – ega ma millestki ilma ka ei jäänud, sest suurt vahet pole, kes finaali pääsesid. Minu jaoks vähemalt küll mitte, võta üks ja viska teist…

Pühapäeval oli meil väga vinge talvine matk Meenikunnos (mitte küll kogu see teekond, sest siis oleks liiga külm hakanud)! Võtsime kallima 11-aastase venna ka kaasa ja nautisime talve võlumaad. Nii äge oli! Ja pärast seda oli veel toredam Räpinasse sööma minna ja kontidest külm välja saada – kuuma kakaod juua ning kõht täis pugida 🙂 Võtsime veel kallima venna tema juurde Põlvasse kaasa, sest ta polnud seal varem käinud (kallim ostis korteri novembris Põlvasse ja ta noorem vend ei olnud sinna veel jõudnud). Pärast seda viisime kallima venna vanematekoju ära, istusime seal natuke ning sõitsime Tartusse. Kallim jäi eile minu juurde ööseks ning täna hommikul jätsin ta veel tuduma, sest tal on see nädal õhtune vahetus – ehk siis ei pea nii vara ärkama.

Eile vaatasime koos “Eesti otsib superstaari” uut hooaega. Täitsa tore oli, aga kunagi oli see asi ägedam, et eestrisse lasti igasuguseid veidrikke, nüüd vist on neil üks voor enne telekasse jõudmist veel? Vähemalt kuskilt käis see kunagi läbi küll. Või nägin ma seda unes? 😀 Rääkides unenägudest, siis nädalavahetusel nägin ma ühte eriti kahtlast und – nimelt sain ma unes teada, et üks mu 40-aastane naissoost peretuttav on tegelikult terve elu pime olnud ja tal on klaassilmad hoopiski 😀 Kogu mu perekond teadis seda, aga mina millegipärast ei teadnud! Mu sõbranna ütles selle jutu peale, et ma olen vist liiga palju Kai blogi lugenud 😀

Neljapäeval saab meil kallimaga neli kuud esimesest kohtumisest. Kohati tundub see mulle palju rohkem, sest tundub veider, et kunagi oli elu, kus teda ei olnud 😀 Ma naudin tema puhul seda, et ta näitab oma emotsioone ja tundeid välja. Võib-olla teevad seda enamus eesti mehi, aga no mina küll sellega harjunud ei olnud. Ta on selline hästi südamlik inimene oma olemuselt, väga soe inimene. Seda on päris raske kirjeldada, aga ta kiirgab sellist soojust üleüldse juba. Ta saab mulle iga päevaga aina kallimaks! 🙂

Eile Meenikunnos 🙂

 

Kas porno vaatamine on petmine? (lubage naerda palun!)

Juhtusin mina ühte artiklit lugema. Artiklist endast ma ei viitsi rääkida, aga lühidalt öeldes saate sealt siis teada, kas ameeriklased ja hispaanlased peavad porno vaatamist petmiseks (õnneks on neid normaalseid siiski rohkem, kes porno vaatamist petmiseks ei pea!).

Mina kuulun ka nende inimeste hulka, kes ei pea porno vaatamist absoluutselt petmiseks. Ma olen küll osades asjades piisavalt konservatiivne, sest igasugused vabad suhted jne pole minu jaoks, aga porno vaatamist pidada petmiseks – miks ometi? Hetkel keskendume siiski normaalsetele inimestele, kes ei vaata pornot 24/7 ja vaatavad ainult täiskasvanute pornot, seega igasugused anomaaliad jätame välja.

Ma ise ei vaadanud minevikus eriti pornot, kuid ma ei ole selle vaatamist kunagi pidanud petmiseks. Praegu on mul endal kodus pornokanalid tellitud ja ma vahel ikka vaatan seda (ja vahel vaatame koos kallimaga, samal ajal pole ise seksinud, kui pornot oleme vaadanud). Siinkohal väike võrdlus – olete te iial kohanud meest, kes läheks sellepeale närvi, kui naine ütleks, et ta vaatab vahel pornot? Ma ei tea, vbl selliseid mehi on olemas, aga mina küll kohanud pole. Pigem muutuvad nad rõõmsaks, kui kuulevad, et naine pornot vaatab 😀 Aga teeme vastupidi – neid naisi, kes lähevad ilmselgelt närvi, kui kuulevad, et mees vahel pornot vaatab, on juba kõvasti rohkem? Millest see tuleneb? Sest mehed nagunii ise vaatavad pornot rohkem ja seega neid ei häiri, kui naine ka vaatab? Sest mehed ei hakka endas kahtlema, kui naine näeb pornos suuri meheausid (samas kui naiste enesekindlus lööb tihtipeale sekundiga kõikuma, kui nad kuulevad, et mees pornot vaatab ja näiteks suuremaid tisse näeb?).

Mina leian, et porno vaatamises pole absoluutselt midagi halba, kui teine inimene ei tee seda kogu aeg ega eelista seksile porno vaatamist. Siis võib jah juba probleem tekkida. Kuid seletage mulle lahti, miks see tavaline porno vaatamine peaks kedagi üldse häirima? No kui paar näiteks koos ei ela ja siis reaalselt ongi olemas naisi, kes vihastavad, kui mees ütleb, et tead, kallis, vaatasin täna veits porri? 😀 Nagu reaalselt või? 😀 Või kui ka elavad koos ja siis mees vaatab pornot vahel? Ma pole kunagi mõistnud neid naisi, keda see meeste porno vaatamine häirib (jah, naisi, sest neid mehi on ilmselgelt vähemuses, keda naiste porno vaatamine häirib).

Seda et porno pole reaalne seks, teavad ilmselt kõik, kes kunagi seksinud on. Pornonäitlejad saavad palka selle eest, et naised nagu orav rattas kisaksid (ja mehed mitte nii väga, sest enamus pornoturust on suunatud meestele, kes tahavad naisi oigamas kuulda). On muidugi ka naistele mõeldud pornot, mis on palju romantilisem ja erootilisem, mitte lihtsalt räige panemine.

Miks on nii, et paljud naised hakkavad ennast ebakindlamalt tundma, kui saavad teada, et mees vaatab pornot (nii palju kuulnud selliseid jutte ja foorumitest ka läbi käinud ning isegi uuringutes välja toodud fakt)? Mehi see küll ei häiri, et naine kõvasti suuremaid peeniseid näeb. Miks siis naisi häirib, et mees suuremaid tisse/suuremat tagumikku jne näeb?

Selles mõttes mulle küll meeldib, kuidas mehed pornosse suhtuvad. Chillilt. Nad ei hakka kartma, et äkki naisel ei piisa mehest vms. Sest nad teavad, et see pole nii. Miks naised ei suuda sama chillid olla?

Ahjaa, siis võib küll väike probleem olla, kui teie meheraas AINULT geipornot vaatab. Siis ta vbl vahetab varsti meeskonda ja te jääte temast lihtsalt ilma. Naljakas ongi see, et nii heteromeestele kui ka naistele tundub geiporno pigem selline rõve värk, aga lesbipornot mehed nagunii jumaldavad ja ka naistel pole selle vastu suurt midagi. Mina võin küll vahel lesbipornot vaadata ja mingit vastikust see minus ei tekita. Naised omavahel lihtsalt juba on kuidagi pehmemad ja näevad paremad välja kui mehed omavahel 😀

Kuidas teil selle porno vaatamisega lood on? Vaatate vahel koos kallimaga, vahel üksinda või pigem ei vaata? Ja need inimesed, kes ei taha, et nende partner pornot vaataks – miks ometi? Mis selles teie jaoks halba on?

Ilusat nädalavahetust teile kõigile! Kallim jõuab ka varsti Tartusse 🙂

Käisime “Viitkümmend vabastatud varjundit” vaatamas/ Eesti Lauli I poolfinaal oli järjekordselt pask (nagu viimasel ajal kombeks on)/ Isa sünnipäeva tähistamine (Kas tõesti on Jaanika oma perekonnas kõige vaiksem – Jah, tõesti on! :D)

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, siis oli meil kallimaga nädalavahetusel plaan “Viitkümmend vabastatud varjundit” vaatama minna. Mõeldud-tehtud! Kuna ma olen enda jaoks avastanud Apollo kino paaristoolid, siis ma ei taha vist enam kunagi tavatoolidel istudes kinos käia. Need on lihtsalt nii mugavad ja nii palju ruumi on ka jalgadel! Ja muidugi see hea asi, et kahekesi on seal supermugav lebotada, palju privaatsem tunne kohe. Ma arvan, et isegi sõbrannaga kinos käies oleks need toolid palju paremad kui tavalised.

Kinos olid naised ilmselgelt ülekaalus, mehi võiski suht näha ainult nendel paaristoolidel koos oma partneritega, kus ilmselt õrnem sugupool oli mehepojakesed ära rääkinud, et nad kaasa tuleksid 😀 Kallim ei olnud kahte eelmist osa näinud, aga ma olin talle lühiülevaate teinud. Kusjuures mulle vist meeldiski see viimane osa kõige rohkem. Just meelelahutuse mõttes, neid pooleldi erootilisi stseene oli vist rohkemgi kui eelmistes osades. Aga kindlasti ei tohiks selliseid filme reaalse eluga võrrelda – seda juba naljalt ei juhtu, et ülirikas mees tutvub suvalise naisega, tahab tegelt täiega sadomasovärki teha ja siis lõpuks abiellub naisega, kes enne teda oli üldse süütu. Kui suur on tõenäosus, et selline naine suudaks ja tahaks igasuguseid mehe fetišeid rahuldada? Mina arvan, et kui sa alles elad seksielusse sisse, siis võtab see nagunii omajagu aega, kui sa hakkad muude asjadega tegelema. Ja muidugi see, et kui mees sind ühe sekundi jooksul näpib, siis naisel on juba viis orgasmi käes nagu Anastasia oiete puhul eeldada võiks. See on see naljakas värk seal 😀 Aga nüüdseks olen siis selle looga kursis ja rahu majas – kõik osad on nähtud 🙂

Laupäeval sai Eesti Laulu I poolfinaali vaadatud. Ega ma lootnudki, et seal midagi head on, sest mulle selline alternatiivpask pole kunagi peale läinud, aga iga aastaga lähevad need laulud aina hullemaks. Samas saan ma ka sellest natuke aru, sest kui võidab selline lugu nagu eelmisel aastal see Portugali jurr, siis arvavadki inimesed, et peaks midagi sarnast tegema, sest ju rahvale ja žüriile läheb peale (ja tundub, et kahjuks lähebki)! Ma igatsen seda eurovisiooni, kus võitsid kiired ja tempokad laulud, millel oli hea show! Näiteks Lordi. Nüüd on ainult mingi huinamuinatamine, mille puhul “diibid” inimesed on nii õnnelikud, et nemad saavad ka lõpuks eurovisiooni nautida. Jah, ma tean, et maitse üle ei vaielda ja ju sellisele muusikale on ka publikut. Pean lihtsalt need aastad ära kannatama ja lootma, millal jälle eurovisoon selliseks muutub, nagu ta kunagi oli. Võib-olla ei muutugi kahjuks, aga lootma peab.

Lisaks sai laupäeval mu isakodus käidud, pidasime seal varakult tema sünnat. Kallim ei uskunud, kui ma talle ütlesin, et oma perekonnas olen mina üks kõige vaiksemaid 😀 Pärast üritust ta ütles, et mul oli õigus 😀 Ju inimestel on raske uskuda, et keegi võiks seltskonnas veel rohkem rääkida, eriti sellisel juhul, kui tegemist on minu inimestega (ja nagu ma alati olen öelnud, siis oma seltskonnas olen ma hästi jutukas). Aga nüüd veendus kallim, et mu õed räägivad minust ikka kõvasti rohkem, eriti mu kõige vanem õde. Meie perekonna üritused ongi alati sellised jutukad 😀 Mu sõbrannadel on ka alati raske uskuda, et ma olen oma perekonnas üks kõige vaiksemaid, aga nad pole  meie pereringis üritustel kaasa löönud.

Vot selline nädalavahetus oli 🙂 Homme on vastlapäev ja ma lasin kontorisse ka palju kukleid tellida – seega saab ennast kas või vastlakukliks süüa 😀

Isa juures laupäeval tehtud pilt 🙂 Seinal olev vaip on Valga vanaema tikitud, kes lahkus meie seast aastal 2014. Ta tegi neid ikka meeletult palju, lisaks kudus õmbles, heegeldas jne. Ma ei suudaks vist terve elu jooksul sellises suuruses vaipa tikkida 😀

 

Laupäevad on nii head :) / Blogijate esmamuljest laivis

Ma jumaldan neid laupäeva ja pühapäeva hommikuid, kus saab pikalt voodis vedeleda. Ma jumaldan neid hommikuid, kus saan ärgata niimoodi, et kallim on mu kõrval (hetkel on ta küll oma laupäevasel lisatööl, aga tunnike tagasi oli siin). Minu meelest on need nii ägedad ja armsad! 🙂

Täna õhtul on mu isakodus tema sünna tähistamine. Tegelikult on mu isa sünna küll alles 19.veebruar, aga kuna hetkel on mu Inglismaal elav õde ka Eestis, siis peame selle juba praegu ette ära. Kuna tegemist pole juubeliga, siis tähistame pereringis. Kallim näeb nüüd mu teise õe ja tema perekonna ka ära (Tartus elavat õde ta pole veel näinud). Õhtul on plaan Eesti Laulu I poolfinaali vaadata minu juures. Ja tahaks millalgi “Viitkümmend vabastatud varjundit” kinno vaatama minna. Kuna ma kahte esimest osa olen näinud, siis tahaks kolmanda ka ära näha. Kallim pole ühtegi osa näinud, aga lubas minuga siiski seda vaatama tulla 😀 Olen talle natuke rääkinud, kui veidrad filmid need on, aga samas vaatamata ei saa ka jätta, sest olen eelmisi näinud ja tahaks teada, kuidas see kõik lõpeb. Ning ei – raamatut ma ei viitsiks lugeda, nii palju need filmid mulle ka meeldinud pole. Ja päris elus oleks Christian Grey sugused mehed tõprad, sest nad on suured manipulaatorid. Need pahad poisid, keda naised mingil eluperioodil ihaldavad (jättes siinkohal välja Christiani seksiihad, sest see ei puutu praegu asjasse, vaid vaadates just tema iseloomu), aga siis saavad aru, et head mehed on palju paremad. Kuigi kolmandas filmis pidi ta käitumine veits paremaks muutunud olema. Eks siis näha ole 🙂

Vaatasin eile blogija Jane laivi Facebookis ja ta jättis seal hoopis teistsuguse mulje kui blogis. Kommenteerisin ka, et ta tundus laivis palju kurjem kui blogis 😀 Vähemalt alguses. Hiljem enam nii väga ei tundunudki, aga ma vist harjusin sellega ära. Selle esmamuljega on üldse veider teema. Mulle on näiteks öeldud, et oma vähestes Youtube videotes ja blogis olen ma vahel sellise üleoleva mulje jätnud, aga tegelikult päris elus olen hoopis sõbralikum 😀 Saadet ma hetkel siia ei lisaks, sest seal ma pidingi olema ülbe. Ma ise ei oska seda nii hinnata, aga eks sel mingi tõepõhi ikka all võib olla. Kuidas teil selle esmamuljega on? 🙂

Kui veel esmamuljest rääkida, siis kunagi jättis Merje mulle blogis täiega ülbe mulje. Sellise, kes kõigile ära paneb jne 😀 Sain siis päris elus temaga kokku ja tegelikult oli nii vaikne tüdruk 😀 Siis ma mõtlesin küll, et ma olen vist kellegi teise blogi kogu aeg lugenud 😀

Minu meelest selle EBA ümber on mingi meeletu trall lahti läinud. Samas eks see muidugi kurb ole, et paljud blogijad seal osaleda ei taha. Mina loen palju selliseid blogisid, kes pole seal kunagi osalenud, aga kirjutavad täiega hästi. Näiteks Kristallkuul ja Kuidas kasvatada inimest.

Ma usun, et enamus, kes on enda seisukoha juba selle kohta välja öelnud, ei muuda seda ka pärast blogiauhindade korraldaja vabandamist. Samas ei tea muidugi. Eks näha ole.

Eilne suvakas selfi lõpetuseks 🙂 

Millises suunas olen mina viimase paari aasta jooksul muutunud?/ Tore nädalavahetus :)

Ma olen ju suht harjunud, et vahel jõutakse mu blogisse googeldades midagi seksiga seonduvat. Viimasel ajal küll enam mitte eriti, sest ma olen paljud oma mineviku postitused nagunii privaatseks teinud. Kuid eile tundis keegi huvi selliste märksõnade vastu: Jaanika paljad tissid, Jaanika alasti ja seks Jaanikaga 😀 Vbl otsiti hoopis “Polaarpoisis” mänginud Jaanika Arumit või hoopis mingit kolmandat Jaanikat, aga siis pidi küll suur pettumus olema, kui minu blogisse jõuti 😀 Kui mind otsiti, siis see inimene ilmselt oleks pidanud mu blogist juba teadlik olema, sest vaevalt, et niisama lambist Jaanikat googeldama hakati.

Kuigi päris alasti minust ilmselt netis kuskil pilte pole (no loodame, eksole :D), siis peaaegu poolalasti võib hea otsimise korral leida küll. Oh seda mineviku edevat Jaanikat, kes mõne taolise pildi omal ajal isegi Facebooki profiilipildiks pani (ja isegi vist siia blogisse päiseks) ning lausa kolm kuud teleris taustaks joosta lasi. Mu parim sõbranna ei suhelnud sellepärast minuga mitu kuud (seal oli muid põhjuseid ka, aga see oli üks neist), sest tema jaoks olin ma igasuguse normaalsuse piiri ületanud. Tol ajal ajasin ma muidugi oma joru, et sa elad ainult üks kord ja nooruses tulebki selliseid asju teha. Absoluutselt võib, aga need oleksidki võinud sellised natuke ägedamad pildid olla, sellised buduaari omad rohkem, aga kindlasti vähem paljastavad. Kui ma nüüd peaksin selliseid pilte üldse teha endast laskma, siis jääksid need pigem ainult minu ja mu kallima näha. Tegelikult on üldse kahtlane, et ma selliseid pilte endast teha laseksin.

Mida vanemaks ma saan, seda konservatiivsemaks ma muutun. Kui ma ei oleks hetkel suhtes, siis kindlasti ei oleks mu elus oleks sellist mõttetut suvalist seksi, mida mul aastaid tagasi ikka vahel vallalisena ette tuli. Ma olen vist ehe näide sellest inimesest, kes tõesti jooksiski oma sarved maha. Niisama ilma tunneteta seks ei köida mind enam. Minu jaoks ei ole seks enam nii oluline kui kunagi. Ärge saage valesti aru – ma leian, et see on suhte üks oluline komponent ja platoonilist suhet ma küll ette ei kujutaks, aga ma tahangi suhet ja seksi mõlemat. Sama inimesega loomulikult. Ehk siis – kui mul ei oleks suhet, siis ma ei tahaks ka lihtsalt mingit seksi, et seksida. Ma ei tahaks ka boonustega sõprust, sest ka see ei täidaks mu hinge sellisel määral. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, sest vanasti ma lihtsalt ei mõelnud sellistele asjadele. Mind ei kottinud see nii palju. Aga viimased 2,5 aastat on mind selleni viinud. Nii palju on möödas ka sellest ajast, kui ma nii-öelda rahulikuks muutusin. Millises suunas teie oma elus muutunud olete?

Nädalavahetus oli tore, vaatasime kallimaga “Sügise” koos ära, siis veel mingeid komöödiafilme. Ta ei olnudki varem “Arukat blondiini” näinud 😀 Käisime jalutamas Tartus. Kusjuures mina, vana kuupäevade meelespidaja, hakkasin kahtlema, et kas me nägime esimest korda 21. või 22.oktoobril. Aga kallimal oli väga kindlalt meeles, et ikka 22.oktoober oli 😀 Ja oli ka! Tegelikult oli ka mul see meeles, et just see pühapäev oli, aga millegipärast korraks hakkasin kuupäevas kahtlema. Õnneks temal oli see ülihästi meeles! Mitte et see nii oluline nüüd ka oleks, aga ma üldiselt olen kuupäevade mäletamises suhteliselt hea 😀

Kuna kallimal on mingi aeg Tartus üks lisatöö ots laupäeva päeval, siis päris tervet laupäeva me nüüd koos ei saa olla, aga kuna see konkreetne töö nädalavahetusel on nagunii siin, siis saab ta reedel siia tulla ja laupäeval peab lihtsalt vara ärkama. Mina saan õnneks edasi tududa 😀 Täna ärkasin 08.05 nagu ma tööpäevadel ikka ärkan, kallim sai veel natuke edasi tududa ja minu juurde jääda ning suundus hiljem Põlvasse tagasi.

Ahjaa, lõpetuseks veel üks fakt, mida ma kunagi teinud pole (järg eelmisele postitusele) – ma pole kunagi solaariumis käinud! Ja isegi, kui ma saaksin eluaegse tasuta solaariumi külastuse, siis ma ei läheks. Kunagi kutsekas käies ma kusjuures oleksin saanud tasuta sollis käia, aga mitte ükski väga ei suudaks mind sinna vedada. Oleksingi vist pidanud sel ajal elama, kui valge nahk oli populaarne ja pruun mitte. Siis ma oleks ikka täiega tegija olnud 😀 Mitte et mind see  huvitaks, aga jah 😀 Mulle meenus see fakt lihtsalt praegu, sest me just eile arutasime seda kallimaga – ka tema pole kunagi elus solaariumis käinud. Ta küll läheb palju kergemini pruuniks kui mina (aga enamus lähevad) ja seda juba loomulikult.

Aga ilusat uue nädala algust teile kõigile! 🙂

Mida mina mitte kunagi teinud pole? / Sander Õigus ja tema Night Chati paroodia

Algav nädalavahetus tuleb üle pika aja Tartus, ka kallim tuleb siia. Viimasel ajal olen mina rohkem nädalavahetustel Põlvas olnud, sest alati on mingid üritused just seal toimunud. Selleks nädalavahetuseks pole midagi konkreetselt plaanis, aga vaatame ilmselt “Sügise” koos ära. Nimelt nüüd on telekas jooksnud “Kevade” ja “Suvi”, mida me mõlemad sajandat korda näinud oleme, aga ikka oli hea neid uuesti vaadata. Eelmisel nädalavahetusel olime me kallima isa juubelil, kui “Sügist” telekas näidati, seega saame nüüd järele vaadata. Nendest kolmest on alati mu lemmik olnud “Suvi” ja kõige vähem lemmikum “Kevade”. Aga mu kõige lemmikum kodumaine film läbi aegade on “Vallatud kurvid” – nii humoorikas ja äge! Peaks millalgi ka seda uuesti vaatama 🙂

Täna panin tööl ka enda puhkused selleks aastaks paika. Juulis on meil nagunii kahenädalane kollektiivpuhkus, aga ma plaanin natuke puhata ka kevadel – seega aprillis võtan nädalakeseks aja maha ja septembris ka. Siis ongi just selline hea vahe puhkuste vahepeal. Kuna mul on üksikud päevad ka veel saada, siis ühe võtan mais Bryan Adamsi kontserdi päevaks ja teise Retrobesti ajaks juunis. Ehk siis kahe kuu pärast on esimene nädalane puhkus tulekul. Ma praegu talvel ei tahtnud veel, aga teadsin, et kindlalt kevadel tahan ka korra puhata. Ja kuigi mu kallim puhkab juunis jaanipäeva ajal, aga ta suure tõenäosusega läheb nagunii rahvatantsuga siis reisile (jõuab suht napilt enne Retrobesti tagasi), siis ma ise ei tahtnud siis võtta, kui ma nagunii juulis puhkan. Mulle ei meeldi niimoodi puhata, et kahel järjestikusel kuul on puhkus. Üks kuu võiks vahepeal olla vähemalt selline, kus ma kogu aeg tööl olen.

Aga tegelikult tahtsin täna veits ahvipärdik olla ja rääkida asjadest, mida ma mitte kunagi teinud pole. Kai tegi sellega algust ja mulle see idee meeldis (kuigi ta sai ka selle idee kellegi teise blogist, aga kuna ma seda blogi ei loe, siis mina sain idee Kailt).

1) Ma ei ole kunagi mitte ühtegi suitsu teinud, samuti ei ole ma mitte kunagi mitte ühtegi narkootikumi tarbinud. Ei plaani seda teha ka. Ka on mu elus juhtunud niimoodi, et enamus mu suhtlusringkonnast ei suitseta, narkootikumide tarbijaid minu suhtlusringkonnas üldse pole.

2) Ma ei ole mitte kunagi lasknud endale ühtegi tätoveeringut teha. Ma ei ole tätoveeringute vastane teiste inimeste puhul, aga mulle endale need ei meeldi. Ja kui mul on valida, siis ma pigem eelistan meest, kellel ei ole tätoveeringuid (aga see ei ole nii oluline asi) 😀 Pigem ongi vist sellised mehed mul ka olnud, kui mõned erandid välja jätta. Kallimal ei ole ühtegi tätoveeringut.

3) Ma ei ole kunagi väga kõrgeid kontsi kandnud. Ma ei oskaks nendega kõndidagi. Minu jaoks tundub see ülikeeruline ülesanne ja kuna ma oleksin nendel väga koba, siis ma kavatsengi oma elu niimoodi veeta, et ma ei peaks kunagi väga kõrgeid kontsi kandma. Siiani on õnnestunud, ilmselt õnnestub edasi ka. 2015 aasta blogiauhinadel käisin 6 cm kontsadega ja juba see oli minu jaoks elupiin. Mitte iial enam.

4) Ma ei ole kunagi Hiiumaal ega Kihnus käinud, Ruhnust rääkimata. Ja ma pole Saaremaal kunagi suvel käinud, ainult talvel ja sedagi kaks korda.

5) Mulle ei ole kunagi abieluettepanekut tehtud. Ego omal ajal küll küsis, et mida ma siis teeksin, kui ta mu naiseks paluks (mille peale ma ütlesin, et ei nõustuks sellega, sest me olime siis nii vähe koos olnud), aga see ilmselt ei loe. Omakasupüüdmatuga oli mingeid vihjeid küll vanaema reliikviasse kuuluva kihlasõrmuse kohta, mida mulle taheti hoida, aga kogu see tõsine suhe hirmutas mind siis nii täiega, et me läksime üldse minu algatusel lahku. Seega sellist otsest abieluettepanekut minu silmad elus näinud pole.

6) Ma ei ole kunagi välismaal hääletanud. Eestis olen küll seda teinud, viimati küll aastal 2010 vist. Praeguses vanuses ei kujutaks ma küll enam ette, et ma peaksin hääletama. Ma jätaksin pigem minemata vist.

7) Ma ei ole kunagi lifti kinni jäänud (ptüi-ptüi). Ma ise elan ka hetkel liftiga kortermajas, seega ma loodan, et niipea seda ei juhtu 😀 Mõned korrad on lift küll katki olnud ja olen pidanud kas seitsmendale või alla jala kõmpima, aga õnneks on neid kordi ülivähe ette tulnud.

8) Ma ei ole mitte kunagi teinud füüsilist tööd. Kõik mu töökogemused on seotud olnud kas kontori või siis stuudioga (saate puhul). Ja veel enam – kõik mu töökogemused on olnud seotud telefoniga (enamasti olen mina helistanud, aga saates pidid inimesed mulle helistama). Ilmselt sellepärast ma eelistangi peaaegu alati helistamist, kui ma igasuguseid asju ajan, sest ma olen sellega nii harjunud. Ja üks on kindel – ma olen täielikult kontoriinimene, ma ei kujutaks ennast ette füüsilist tööd tegemas. Kui ma aastal 2012 läksin haigla kohvikusse toitu tõstma, siis ma pidasin pool päeva vastu, sest ma ei suutnud seda toitude kuumust taluda (ja seda, et inimesed vingusid, kui ma neile 3 grammi rohkem tõstsin – tegemist oli haigla kohvikuga, seega kui sa pead 2 senti rohkem maksma, siis see vast ei löö arste maha, arvestades nende palga suurust). Ja kui ma loobusin poole päeva jooksul, siis öeldi mulle ka sealt ettevõttest, et ma olen ilmselt kontoriinimene 😀 Nii ongi. Pärast seda pole ma isegi kõige suuremas hädas mõelnud, et ma suudaks ja tahaks mingit sellist tööd teha. Sest ma lihtsalt ei suudaks ega tahaks. See fakt käib kogu füüsilise töö kohta.

9) Mul ei ole mitte kunagi lennukiga lennates pagas kaduma läinud.

10) Ma ei ole mitte kunagi üheski veeskeskuses käinud. Ma ei oska nagunii ujuda, aga isegi niisama mullivannis istumine ei tundu väga minu teema olevat.

11) Ma ei ole kunagi naisega maganud. Suudelnud küll olen, aga midagi rohkemat pole teinud.

12) Ma ei ole endale mobiilipanka teinud. Peaks vist jah tegema, aga siiani pole vajadust olnud. Kõik ütlevad, et see on nii mugav lahendus. Mõnes mõttes olen ma nii vanamoodne 😀

13) Ma ei ole kunagi oma Facebookis enda blogi linki jaganud. Paaril korral on küll niisama staatuses jutuks tulnud, et ma blogi pean, aga kunagi ei ole ma enda postitusi reklaaminud ega mitte midagi muud sellist.

14) Mul ei ole kunagi olnud ripsme- ega juuksepikendusi. Veel mõned nädalad tagasi oleksin ma saanud öelda, et ma pole kulme ega ripsmeid keemiliselt värvida lasknud, aga nüüd ma tegin seda 😀 Ja tulemus meeldis, nii et veebruaris lasen uuesti 🙂

15) Ma ei saa küll öelda, et ma pole kunagi tampoone oma elus kasutanud, aga neid kordi on olnud suht vähe (kindlasti alla viie). Ma nimelt olen vist üks väheseid naisi, kes eelistab tampoonidele alati sidemeid. Üliveider, eksole? 😀 Kui ma sõbrannadega seda arutanud olen, siis kõik eelistavad ikka tampoone ja ma olen suht ainuke, kes sidemeid eelistab 😀 Või on keegi teie hulgast ka, kes eelistab sidemeid tampoonidele? Ja ma plaaningi vist nende juurde jääda, igasugused mooncupid jne ei tundu ka minu jaoks olevat.

16) Ma ei ole kunagi langevarjuga hüpanud. Kusjuures see mõte meeldiks mulle, aga ainult koos instruktoriga (nii nagu Kihnu Virve hüppas, et instruktor oli selja taga). Üksinda ma esimesel korral küll ei tihkaks. Ma isegi uurisin neid hindasid, aga ma pole veel otsusele jõudnud, kas ma ikka tahaks sellist summat välja käia. Instruktoriga maksab see rohkem kui üksinda.

17) Ma ei ole kunagi kodumaises kiriklikus pulmas käinud. Kõik pulmad, kus ma olen Eestis käinud, on olnud tavalised registreerimised. Hispaanias oli mul ka võimalus kiriklikust laulatusest osa saada ja see oli väga võimas kogemus! Mis siis et kogu asi toimus katalaani keeles (sest pulm toimus Kataloonias) ja ma ei saanud mitte millestki aru 😀 Katalaan ja hispaania keel pole üldse nii sarnased, seega kui ühte oskad, siis teisest ikka aru ei saa.

18) Ma ei ole kunagi vaginaalset orgasmi saanud.

Neid asju on kindlasti tuhandeid veel, mida ma pole teinud, aga hetkel vast aitab 🙂

Kui nüüd muudest teemadest rääkida, siis ma sel aastal ka end EBA-le kirja ei pane. Ma ei ole seal kunagi mingeid häid tulemusi saanud, aga mitte see pole põhjuseks, miks ma end kirja ei pane. Ma lihtsalt tunnen, et see osalemine ei kõneta mind enam. Võib-olla üritusele vean end ikka kohale, aga sedagi ei tea lubada, sest juuni on alles kaugel. Teisi blogijaid oleks ikka tore näha muidu 🙂

Mul saab teisipäeval aasta Office Managerina töötamisest! Ma olen selle aasta jooksul nii palju õppinud. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et ma seadistan korraga üheksat tahvelarvutit (juhendi järgi küll, sest peast küll nende kõikide tegevuste järjekorda ei mäletaks) ja väga paljud Eesti tootmisettevõtted on minu jaoks tuttavad, sest nad kas on meie kliendid või ma vähemalt olen ma meie müügimehe sinna saatnud, siis ma poleks seda uskunud. Pipedrivest on saanud mu parim sõber (müügiinimestele mõeldud lehekülg, kuhu saab tehtud kõned, kaotatud ja võidetud tehingud jne kirja panna). See on hea tunne, mis mind valdab, kui ma kogu sellele arenguprotsessile mõtlen 🙂 Ja kuigi inglisekeelsete uudiskirjade kirjutamine võtab mul endiselt natuke aega, aga kuna ma olen müügimehe kalendri alati kaheks nädalaks ette ära täitnud kohtumistega, siis saan ma selle puhul endale natuke rohkem aega lubada 🙂 Ja kuigi ma võiksin ka nädal ette kohtumisi planeerida, siis see ei meeldi mulle, sest ma tahan, et järgmise kahe nädala ajakava oleks teada. Et näiteks, kui keegi otsustab tühistada vms, et siis ma saaksin uue aja otsida. Päris kolme nädalat on natuke palju ette kohtumisi planeerida (ma olen ka seda paaril korral teinud), sest siis ei teata tihti oma ajagraafikut jne. Aga kaks nädalat ette on selline väga hea aeg.

Lõpetuseks lisan siia Sander Õiguse stand-up komöödia video. Ma ise pole seda jõudnud veel täispikana vaadata, aga 29.minutil algab paraoodia Night Chati kohta, mille üle ma küll täiega irvasin 😀 Enda üle tuleb ka vahel osata naerda ja kuna ma olen Night Chati saatejuht olnud, siis seda enam oli naljakas seda juttu kuulata, sest just nii seal ju oligi 😀

Ja kõige viimaseks niisama üks suvakas pilt, mille ma endast paar päeva tagasi tegin 🙂