Ilust, armastusest ja kiitmisest õigetel põhjustel!

Pean ka ikka kuumal teemal kaasa rääkima. Ehk siis sel teemal, kas ja kui palju võib mees oma naise välimust kritiseerida. Nagu me oleme ühest blogist lugenud, siis mõnes suhtes on see täiesti normaalne, et mees oma naist paksuks kutsub ja suvalisi naisi kõva häälega seltskonnas kritiseerib (just nende kaalu eriti).

Siinkohal ongi vist see teema, et kes millega harjunud on. Postituse põhjal jäi mulje, et nende suhtes on see tavaline asi, mida õhtusöögi kõrvale arutatakse – kes on paks ja kes on veel paksem ning kes peaks kindlasti alla võtma. Kuna Eveliisil on siiski üpris pikk abielu selja taga ja üldiselt pole ta mehest blogis mühaka muljet jäänud, siis ühe postituse pärast ei hakka mina ka seda kuvandit looma. Ja nagu ta ise väitis, et ta kogu aeg ise hädaldab selle teema kallal, siis vbl mehel viskas tõesti kopsu üle maksa, et naine midagi ette ei võta selles suhtes. Ma tõesti ei tea ja pole minu asi spekuleerida.

Minust oleks üpris väiklane hakata praegu kirjutama, et teiste välimuse kritiseerimine avalikult on paha-paha, kui ma olen seda siin blogis mitmeid kordi teinud. Ka eelpool mainitud Eveliisi puhul. Kas ma enam seda teeksin? Ilmselt mitte, aga samas päris 100 protsenti saa kindel olla, kui miski mind nii närvi ajab (ja siis ajas see, et Eveliis teiste välimust inetult kritiseeris, hakkasin tema ja ka Marimelli vigu otsima, sest nad mõlemad jäid aktiivselt tol hetkel just selle tegevusega silma).

Välimus on naiste jaoks raske teema nagunii, me oleme selles suhtes väga tundlikud. Mitte et mehed ei oleks, aga naised on eriti. Ka mind on tahetud minevikus muuta välimuselt – küll kõrgete kontsadega ja vöökleite kandvaks väga ära meigitud naiseks, küll on üritatud mulle selgeks teha, et ma peaksin trenni tegema jne (ma tean jah, et trenn on kasulik, aga mind ei huvita ja mulle ei meeldi, nii lihtne ongi).

Ja siinkohal tulebki ehk vahe sisse – mina pole kunagi hädaldanud, et ma tahaksin alla võtta või peaksin rohkem meikima. Seega ei saanud nende puhul ka see asi käiku minna, et ma ise oleksin tahtnud, aga motivatsiooni pole vms. Mul on kõhu peal piisavalt rasva, aga ma ei tahagi seda muuta, sest mind see ei häiri. Ja kui see juba mind ennast ei häiri, siis mind kotib suht vähe, kas see mu kaaslasele meeldib või mitte. Ehk siis jah – see inimene, kellega ma koos olen, peabki mind armastama sellisena, nagu ma olen. Koos minu kõhupeki ja väga loomuliku välimusega, mis meiki näeb suhteliselt harva. Ja kuna ma mitte kunagi ei anna ka põhjust, et mehel võiks minu taolisest hädaldamisest kopa ette visata, sest ma ei vingu neil teemadel ise, siis ei saa keegi mulle ka väita, et see on motivatsiooniks jne öeldud.

Ja komplimentide mõttes on Hendrik imeline mees. Mees, kes ütleb mulle, et ma olen ilus siis, kui ma sassis juustega kodustes ja vahel ka katkistes riietes olen ning ehk kõige kaunim ühiskonna mõttes välja ei näe. Muidugi mainib ta seda ka siis, kui ma olen end üles löönud. Ja vot see on õpetanud mulle ühe olulise elutõe – kui mees teeb sulle komplimente ainult siis, kui sa oled end üles löönud, aga muidu neid üldse ei tee või annab märku, et sa vajaksid ühte pikemat meikimist, siis see on kaduv hetk. Kaduv meik, kaduvad kulinad, kaduv ilus kleit. Kui mees aga peab sind ilusaks ka siis, kui sa just ühiskonna mõttes ehk kõige ilusam välja ei näe, siis see on jääv. See on väärtus, mida otsida ja millele tähelepanu pöörata.

Et jah – olles minevikus kokku puutunud meestega, kellel oli peas mingi oma iluideaal naisest, kes mina alati ei olnud, aga kelleks mind muuta taheti, siis olen mõistnud, et mitte ühegi mehe pärast ei tasu end muuta, kui sind ennast su defektid ei häiri. Mitte keegi ei tohiks tulla meile ütlema, et sa oled ilus, aga… või et sa oled ilus, kui… Õige mehe jaoks ei ole agasid ega kuisid. Sa oled tema jaoks alati ilus, ka siis, kui sul on kole kartulikott seljas või sul on kuskil mingid pekivoldikesed. Ja mees, kes niimoodi ei arva, võib vabalt oma teed minna ja leida selle teise naise, kes ongi tema jaoks ilus. Mitte hakata muutma seda ilu, mis tema arvates vajab alati mingit putitamist või tuunimist. Autosid võib putitada, inimesi mitte.

Aga võib-olla ongi tõetera sees sellel omamoodi klišeel, et armastus tõesti teeb ilusaks. Nii sinu enda kui selle, keda sa armastad. Ehk siis, kui sind tahetakse kogu aeg välimuselt muuta või sa ise tahad oma kaaslast muuta, siis miks sa temaga üldse koos oled? Kas selle kõige taga on ikka armastus? Põhinedes oma minevikukogemusele, siis ei olnudki ju.

On ju tegelikult kurb, et lisaks üldisele olelusvõitlusele, mis elu pakkuda võib ja konkureerimisele (et saada hea töökoht näiteks), peavad naised tihtipeale ka koduses elus seda tegema. Peavad ennast rohkem üles vuntsima, seet muidu ehk mees läheb kellegi teise juurde. Jah, kui sa tõesti ehk nädalas korra end pesed ja juba haised pikemat aega, siis ehk tõesti võiks mehel midagi öelda olla, aga jätame nii markantsed näited hetkel välja.

Mina leian, et kui suhtega käib kaasas see hirm, et appi, mees jätab maha, kui ma nüüd alla ei võta või end rohkem ei meigi või mis veel hullem – lausa mehe konkreetsed ähvardused, et nii just juhtubki, siis tuleks… mitte ainult minna lasta, vaid mehele edu uue kaaslasega soovida ja uks kinni virutada.

Meil, naistel, on niigi palju ebakindlushetki ja kui seda kõike lisab juurde veel enda kõrvale valitud kaaslane, siis milleks seda komejanti veel tarvis on? See inimene, kes meie kõrval on, peaks olema meie number üks fänn, meie toetaja, meie tugisammas! Mis tuge saab oodata inimeselt, kes sinu välimuse kallal iriseb? Kui juba seda teeb, siis iriseb kõige muu kallal ka nagunii.

Ma oleksin tahtnud seda kõike ise aastaid tagasi teada. Aga ma ei teadnud, sest mitte keegi ei öelnud mulle seda. Õnneks sain ise oma vitsad läbi proovitud ja suhteliselt lühikest aega, sest ma olen selline naine, kes on jõudnud õigetele arusaamistele üpris kiiresti. Mõned on aastaid ja kümneid aastaid koos inimesega, kes neid kritiseerib nii välimuselt kui ka sisemuselt; kes neid muuta tahab; kes pole kunagi millegagi rahul. Ja naised muudkui üritavad kõigest väest, aga tulemus on lõpuks ikka sama – lahkuminek. Ja kurvemal juhul mehe poolt, sest naine muudaks veel järgmisegi elu end, kui ainult saaks, sest tema enesekindlusega on sel ajal 100:0 seisu jõutud. Mehe kasuks muidugi.

Seda kõike võib muidugi ka vastupidi ette tulla, ega siis mehed ainult naisi kritiseeri, sama teevad naised ka. Hetkel keskendusin siiski ainult ühele poolele.

Lõpetuseks üks lihtne test, kuidas saada aru, kas sa ikka oled armastavas suhtes. Kas sa pead kaaslase pärast palju end muutma, tegema asju, mida sa ehk muidu pigem ei teeks? Kas su kaaslane kiidab sind ainult siis, kui sa oled end üles löönud? Kas su kaaslane teeb sulle halvustavaid märkusi su kaalu kohta? Kas sa tunned, et pead kogu aeg liiga palju pingutama, aga ikkagi pole veel piisavalt hea? Kas su partner on sind ähvardanud, et ta läheb su juurest varsti minema, kui sa alla ei võta/end meikima ei hakka/rohkem välimusele tähelepanu ei pööra? Kas sa tunned sügaval sisimas, et selline ei saa ju ometi üks hea ja armastav suhe olla, kus sa pead kogu aeg valvel olema ega saa end vabalt tunda? Kui vastasid neile küsimustele jah, siis on vastus ilmselge – armastusega on selles suhtes vähe pistmist. Armastus ei kritiseeri, armastus on puhas tunne. Armastatakse ka siis, kui pole parimad hilbud seljas või ideaalne keha. Ja kui ei armastata, siis milleks sulle sellist suhet üldse on vaja 🙂

Hendrik on minu teejuht selles maailmas olnud! Just tema on mind pannud mõistma, mida armastus tegelikult tähendab. Eks ma enne ka aimasin ja uskusin, et just nii võiks olla, aga kuna päris sellist tunnet isiklikult kogenud ei olnud, siis ei teadnud oma kogemusele tuginedes. Nüüd õnneks tean! Kõik naised peaksid taolise silmiavajast mehega kohtuma, kus sa lõpuks mõistad, miks eelmised suhted ei toiminud ja miks see nagu valatult toimib! 🙂

 

 

Minu Riki!

Uhh, enne jõule on nii kiire aeg! Õnneks saab siis natuke lõõgastuda! Ja kes ei jõudnud seda veel teha, võiks mu eelmist postitust lugeda ja hääletamas käia! 🙂

Igal juhul – nädalavahetusel sai isakodus käidud ja nägin oma õde ka. Ta pidi meile Põlvasse ka külla tulema, aga ta ei jõudnud ikka. Kui ta Eestis on, siis see graafik on tal nii tihe lihtsalt. Pealegi oli tal eelmisel õhtul just üks pidu olnud ja selle tõttu oli ta ka väsinud.

Elu läheb kuidagi nii oma rütmis ja kiiresti, et ei jõuagi midagi teha, nii hea on õhtuti lihtsalt olla. Ahjaa, ma tõin isa juurest oma jänkust kaisulooma Riki ära, kelle ma endale 18.sünnipäevaks ostsin! 300 krooni maksis veel. Enam kaissu ei võtaks, aga mälestusena on seda hea alles hoida. Kuigi jah – mis laps ma enam nii väga 18-aastaselt olin! 😀 Samas – ma magasin Riki kaisus veel 23-aastaselt, kui ma endiselt kodus elasin. Pärast seda jäi Riki isakoju ja polnud minuga kuhugi kaasa reisinud, aga nüüd võtsin. Mul on isa juures veel megalt raamatuid ja asju, sest see tuba jäi selliseks, nagu mina sealt välja kolisin. Need on plaanis ka Põlvasse tuua, oleks niisamagi selle plaani võtnud, aga kuna kevadel tehakse seal remonti, siis kisutakase see raamaturiiul nagunii maha. Tegelikult paigaldatakse uued torud, aga see riiul on täpselt seal ees. Et siis on seda enam põhjust oma tavaar sealt ära tuua. Fotoalbumid ja Mehhiko asjad ma juba tõin (rahvariided ja pontšo ning sombreerod). Naljakas oli neid pilte vaadata ka.

Rääkides sellest – ma pole 100 aastat pilte ilmutanud, peaks seda tegema. Aga olles lugenud nii Lipsukese kui Briti ilmutamissaagast, kus sorteerimine jne võtab aega, siis ma pigem ei viitsi 😀 Ja mul pole isegi lapsi! Ma olen lihtsalt edev, sest mul on endast liiga palju pilte. Ja ometi ei ole mul Instagrami, kus ma saaksin seda välja elada 😀 Ma teen seda Facebookis!

Lõpetuseks siis pilt ka kaisuloom Rikist! Ja seda nime ei pannud mina talle, see on ta jalale kirjutatud. Kuigi ma armastan õudukaid, siis nüüd vist ei julge nukkudega jne filme vaadata, sest hakkan kartma, et Riki hakkab ka öösiti ringi kondama 😀 Kas teile kaisuloomad meeldivad?

Hääletage GlobalReaderi poolt! (üleskutse lugejatele!)

Väike viide artiklile:

Tartu Postimees kuulutab koostöös Tartu ärinõuandlaga detsembris välja Tartumaa aasta toote 2018. Palume Sinu abi, et selgitada välja võitja kümne finaali pääsenud kandidaadi seast. Hääletada saab elektrooniliselt sellele lehel 2. detsembri hilisõhtuni. 

Ma pole teilt kunagi midagi palunud, sest ma tavaliselt pole selline ja enda heaks suurt midagi ei palu, aga nüüd ma seda teen 🙂 Kuna ma ikkagi jagan oma elu teiega, oma rõõme ja muresid, siis oleksin ülitänulik, kui te hääletaksite GlobalReaderi poolt ühel konkursil (ma nimelt töötan just selles firmas). Miks? Sest see on üliäge kamp inimesi, kes pakub tootmise efektiivsemaks muutmise lahendust tootmisettevõtetele (ja töötab selle paremaks muutmise nimel igapäevaselt), mis sai alguse aastal 2014. Hetkel on meil juba üle 160 kliendi nii Eestist, Lätist, Soomest, Saksamaalt kui ka Araabia Ühendemiraatidest! 🙂

On väga äge, et oleme 10-ne parima hulka jõudnud, aga ma kasutan oma väikest blogikanalit selleks ära, et teid hääletama kutsuda. Teie jaoks ei ütle see konkurss ehk midagi, aga mina oleksin nii tänulik teie toetuse üle! Sest kuigi mulle meeldib kirjutada, siis on hea teada, et on alati kaasamõtlejaid ja kommenteerijaid jne! Teen teile kõigile suure knikus ja kraapsu, kes te hääletate! Ma pole isegi kunagi kedagi blogikonkursil enda poolt hääletama kutsunud, aga nüüd ma seda teen – klikkige lingil ja vajutage Tark- ja riistvara ettevõtete tootmisefektiivsuse mõõtmiseks (OÜ GlobalReader)! Ma olen tõesti ülitänulik selle eest.

Ja oma rõõme, muresid, elu jne jagan ma ikka teiega ja ma usun, et kord selle kaheksa aasta jooksul, mis ma avalikult bloginud olen, võin ka midagi paluda 🙂 Aitäh teile ette muidugi ära! 🙂 Te olete parimad! 🙂

Hääletada saab siin:

https://tartu.postimees.ee/6458749/haaletus-aita-valida-tartumaa-aasta-toodet-ja-osale-auhinnaraamatu-loosimises?fbclid=IwAR0okC3Un-Bp88uLUnCY0WrCuj3OdJxbQGi24zsDHEoHe5J3Rlb1Y0NJvj0

 

 

 

Minu 100 vastust

Mitmed blogijad on juba 100 küsimusele vastanud, alguse sai see Miiust ja siis jätkas Liivi. Kuna mulle sellised küsimused väga meeldivad, siis vastan neile isegi! Kahjuks mul pole vanade küsimustega võrdlust teha, sest sellistele küsimustele ma pole varem vastanud.

 

MIS OLI SINU:

1. VIIMANE JOOK:

Magus apelsininektar, mis mul siin ees on hetkel.

2. VIIMANE TELEFONIKÕNE:

Töökõne täna päeval.
3. VIIMANE SÕNUM:

Hendrikuga rääkisime mõlemi tööst täna, ta on hetkel ka tööl.

4. VIIMANE LAUL, MIDA KUULASID:

Ausalt öeldes ei teagi, midagi tööl raadiost tuli. Ja hommikul Hendriku isaga Tartusse sõites ka, aga üldse ei mäleta 😀 Kui need välja jätta, siis eilsed “Su nägu kõlab tuttavalt” laulud.

5. VIIMANE KORD, KUI NUTSID

Paar nädalat tagasi, kui mul tõeliselt sinine esmaspäev oli. Hendrik oli ka siis just õhtul tööl ja sõbranna tuli pärast mu tööd siia, vaatasime õudukat koos ja kohe oli tuju parem! Sellistel hetkedel ma nii hindan, et mul on nii head inimesed, kes mind alati mõistavad. Hendrik ja mu parim sõbranna on maailma kõige paremad lohutajad! Armastan neid selle eest nii väga! ❤

KAS SA OLED KUNAGI:

6. KÄINUD KELLEGAGI KAKS KORDA –

Kas siin on mõeldud seda, et korra juba lahku läinud ja siis uuesti proovinud? Olen küll ja loll olin. Tavaliselt ei tule sellistest soojendatud suppidest midagi head välja. Erandeid on ilmselt ka, aga mina üks neist küll polnud.
7. OLNUD SUHTES PETETUD –

Ei tea, et mind oleks suhtes petetud, pigem on enne lahkuminek olnud, aga minevikku suhteid arvestades ei imestaks tegelikult, kui niimoodi siiski oli.
8. SUUDELNUD KEDAGI JA SEDA KAHETSENUD –

Absoluutselt. Just 20-ndate alguses, kus mingeid suvakaid baarisuudlusi ikka ette tuli, mis mitte kuhugi edasi ei arenenud. Mitte et kõik asjad peaksid kuhugi edasi arenema, aga nüüd järele mõeldes oli see kõik täiega mõttetu.
9. KAOTANUD KELLEGI ERILISE? –

Oma ema.

10. OLNUD DEPRESSIOONIS –

Ei ole. Küll aga olen Hendriku depressiooni natuke pealt näinud, millest ta hakkas vaikselt välja tulema siis, kui me tuttavaks saime. Nüüd on tal kõvasti parem, aga see on nõudnud palju aega, tööd, enesesse vaatamist ja oma emotsioonidega tegelemist. Ja kuigi ta enam antidepressante ei võta, siis mingi aeg ta tegi seda ja eks nendest loobumine tekitas ka alguses omad raskused, mis nüüdseks on ületatud. Arstiga sai see ka läbi räägitud ja Hendrik on käinud teraapias abi saamas jne. Et ta on olnud depressioonis ja vahel võivad ikka mingid asjad välja lüüa, ärevus võõrastes olukordades jne, mis on depressiooni puhul loogiline. Õnneks tean ka mina, kuidas siis käituda, kui Hendrikul peaks see halb päev olema. Sellisel hetkedel aitab teda see, kui ta saab oma tunded kirja panna oma päevikus ja rahustavat muusikat kuulata. Mida aeg edasi, seda vähem küll on tal selliseid halbu päevi ette tulnud. Ja selle üle on mul hea meel, sest mina tahan, et tal alati kõik hästi oleks. Ja kui siiski pole, siis olen talle alati toeks, sest just see on minu jaoks armastus. Ja ka Hendrik on alati mind kõiges nii toetanud, et ma pole varem sellist inimest veel oma eluteel kohanud. See on imeline tunne, kas teate!

11. OLNUD TÄIS JA OKSENDANUD –

Ikka! Nüüd pole seda enam ette tulnud, aga minevikus ikka tuli.

12. JÄRJESTA 3 LEMMIKVÄRVI:

Roheline, sinine, punane.

SEL AASTAL SA:

13. SAID UUSI SÕPRU:

Ei saanudki kusjuures. Ikka ainult vanad sõbrad.
14. LÄKSID KELLESTKI LAHKU –

Ei läinud.
15. NAERSID SENI KUNI NUTSID –

Jaa, kindlasti! Seda ikka tuleb vahel ette ja nii peabki 🙂
18. KOHTUSID KELLEGAGI, KES SIND MUUTIS –

Hmm. Vist mitte 😀
19. LEIDSID, KES SU TÕELISED SÕBRAD ON –

Mu tõelised sõbrad on juba aastad samad olnud 🙂 Seega midagi uut ma ei leidnud, aga seda olen ma juba aastaid teadnud.
20. LEIDSID, ET KEEGI RÄÄKIS SINUST –

No vahel vast keegi ikka räägib minust. Loota ju võib 😀

22. SUUDLESID KEDAGI OMA ORKUTI SÕBRALISTIST –

Haha, ei 😀

ÜLDINE:

22. KUI MITUT INIMEST OMA ORKUTI SÕBRALISTIST TEAD PÄRISELUS –

No Orkuti ajast tean ma ka oma parimaid sõbrannasid, kellega sai igasuguseid iseloomustusi kirjutatud. Ma kusjuures alguses ei tahtnud just sellepärast Facebooki kolida, sest seal ei olnud iseloomustusi! Olid alles mured 😀 Ja Facebookis on mul piisavalt niisama tuttavaid, keda isiklikult ei teagi. Kunagi saatejuhina sai lihtsalt erinevaid sõbrakutseid vastu võetud, olen ka paljud neist ära kustutanud, aga mingid on jäänud. Et jah – Facebook pole minu jaoks ainult sõprade jaoks olnud. Siiani ei ole.
23. ARMASTAD OMA PEREKONDA –

Jah.
24. KAS SUL ON LEMMIKLOOMI –

Ei ole.
25. KAS SA TAHAD OMA NIME MUUTA–

Eesnime kindlasti ei taha muuta.
27. MIS KELL SA TÄNA ÜLES ÄRKASID –

Kell 06.40, sest sain Hendriku isaga Tartusse. Homme ja tavaliselt ärkan kell 06.00, et rongiga Tartusse tööle minna.
28. MIDA SA TEGID TÄNA SÜDAÖÖL –

Magasin, äripäevadel ma nii pikalt ei saa üleval olla.
29. NIMETA MIDAGI, MIDA SA EI JÕUA ÄRA OODATA –

Puhkust! Enne jõule on lihtsalt nii kiired ajad, aga õnneks siis saab nädalaks hinge tõmmata 🙂
30. VIIMANE KORD, KUI OMA EMA NÄGID –

Mina nägin oma ema viimati 18.oktoobri õhtul aastal 2011. Mu ema suri 21.oktoobri hommikul 2011.aastal.
31. MIS ON ÜKS ASI, MIDA SA SOOVIKSID OMA ELUS MUUTA –

Et ma oleksin vähem laisk.
32. MIDA SA PRAEGU KUULAD –

Ei kuulagi midagi, sest ma ei armasta niisama taustaks muusikat kuulata.

33. KAS SA OLED KUNAGI RÄÄKINUD INIMESEGA, KELLE NIMI ON TOM –

Jah, olen.
34. MIS KÄIB SULLE PRAEGU NÄRVIDELE –

Tropid inimesed. Just sellised, kes oma silmis palki ei näe, aga teise silmis pindu näevad. Nii mõnigi blogija käib siia alla, aga ma ei viitsi end enam teiste lolluste peale nii keema ajada, et sellest lausa eraldi postitust teha. Mitte vähemalt praegu.
35. KÕIGE KÜLASTATUM NETILEHEKÜLG –

Facebook. Ja WordPress vist ka.
36. KUS SA PRAEGU OLLA TAHAD –

Just siin Põlva kodus, kus ma hetkel olen 🙂 Hendrik võiks ka muidugi kodus olla, siis oleks ideaalne!
37. HÜÜDNIMED –

Jannu.
38. SUHTESTAATUS –

Hõivatud ja õnnelikum kui kunagi varem 🙂
39. TÄHTKUJU –

Kaljukits.
40. MEES VÕI NAINE –

Naine.
41. SILMADE VÄRV –

Helepruunid.
42. KAAL –

Kuskil 72 kg.
43. TELEFONINUMBER –

Terve elu ainult üks telefoninumber olnud! Hetkel siiski kaks SIM-kaarti telefonis – üks on isiklik ja teine töönumber.
44. JUUKSEVÄRV –

Kartulikoor.
45. PIKAD VÕI LÜHIKESED –

Pikad! Mulle meeldivad pikad juuksed!
46. PIKKUS –

182 cm.
47. KAS SULLE MEELDIB KEEGI (ROMANTILISELT) –

Mitte ainult ei meeldi, vaid ma lausa armastan kedagi! 🙂
48. MIS SULLE ENDA PUHUL MEELDIB –

Kuigi ma olen kohati suht laisk, siis üldiselt suudan ma end lõpuks nii kokku võtta ja kõik asjad ära teha, mida ma teha tahan. Alguses vbl võtab aega jne, aga lõpuks teen ära. Ja kuigi mulle on vahel öeldud, et seda sa küll ei saa jne, siis lõpuks ma ikkagi saan. Kui ma end kokku võtan. Ja ma alati võtan 🙂 A la – ei saa korralikku töökohta, sain, ei leia head meest, leidsin, ei saa hispaania keelt selgeks, sain, ei saa Mehhikosse vabatahtlikuks, sain, ei valita praktikal nende hulka, kes saaks tasuta stipendiumit nautida, valiti, ei saa tööl kõiki auhindu endale, sain (aastal 2012 küll, praegu meil selliseid võistlusi ei korraldata). Kui ma kunagi oma järgmised eesmärgid täide viin, mille kohta on mulle ka tahetud öelda, et ma nagunii ei saa, siis saan need ka sinna lisada 🙂 Ma võin küll kohati laisk olla, aga samas olen ma ikkagi suht visa. Eriti siis, kui keegi tuleb mulle väitma, et ma ei saa, siis ma just nimelt saan, sest mulle meeldib nendele inimestele näidata, et nad eksivad. Õnneks on mu elus nüüd sellised inimesed, kes minusse usuvad 🙂

49. AUGUSTUSED –

Ainult kõrvaaugud.
50. TÄTOVEERINGUD –

Puuduvad ja nii ka jääb!
51. PAREMAKÄELINE VÕI VASAKUKÄELINE –

Paremakäeline.
52. ESIMENE OPP –

Kui ma kõigest kuu aega olin elu saanud nautida! Nimelt sai mu ema sünnitusmajast mingi bakteri kaasa, mis lõi mul välja lümfisõlmede megasuure põletikuna. Puhja kohalik perearst arvas, et see on mumps, aga mu ema süda aimas, et see on midagi muud. Ja nii ta mu Tartusse viiski, kus mulle erakorraline operatsioon tehti! Mu emale öeldi, et oleks ta päevake hiljem tulnud, siis poleks enam vbl last olnudki… Õnneks mu ema tajus ära, et asi on hullem. Mu kael oli megapaks olnud ja siiani kaunistab mind kaelal üks arm sellest operatsioonist. See on ka ainus operatsioon, mis mul olnud on.
53. ESIMENE AUGUSTAMINE –

Ainult kõrvaaugud, kui ma 12-aastane olin.
54. KÕIGE ESIMENE PARIM SÕBER –

Anne-Mai. Puhja ajast ikka.
55. KÕIGE ESIMENE POISS-/TÜDRUKSÕBER –

Kui jätta lapsepõlve “kallimad” välja, siis vanuses 16-18 oli mul esimene suhe.
56. MIS ON SU LEMMIKRAAMAT –

“Timm Thaler ehk müüdud naer”, “Madame Bovary”, mitmed Erich Maria  Remarque’i raamatud, eelkõige “Lissaboni öö” ja “Taeval ei ole soosikuid”.
57. KES ON SU PRAEGUNE PARIM SÕBRANNA? –

Mul on kaks parimat sõbrannat, kellel mõlemal on sama eesnimi 🙂
58. ESIMENE ARMUMINE –

Esimeses klassis oma klassivend Mišasse, kellesse oli ka mu klassiõde armunud. Aga kuna Mišale meeldis minu Barbie ajakiri rohkem, siis ma olin kindel, et tulevikus me abiellume 😀 Nii ei läinud, aga jah – Miša oli algklassides kõva jooksja, lasime end tal nimelt taga ajada, sest nii äge oli ju 😀 Ma veel leidsin maast mingi mootorratturhiire, mille ma talle kinkisin, oh mind romantikut 😀

PRAEGUSEL HETKEL:

59. SÖÖD

– Ei
60. JOOD

– Ei
61. KAVATSED TEHA –

Need küsimused loodetavasti ära vastata 😀
62. KUULAD –

Telekat, mis elutoas mängib, ma tulin magamistuppa edasi blogima! Enne olin elutoas.
63. OOTAD –

Hetkel ootan neid küsimusi, mis veel tulevad, et siis neile vastata. Tahaks kiirem trükkija olla, aga ma niigi teen seda moblas, mis on mulle väga meeldima hakanud kusjuures! 🙂

SINU TULEVIK:

64. TAHAD LAPSI SAADA –

Jaa, kindlasti 🙂
65. TAHAD ABIELLUDA –

Jaa, tahan 🙂 Õnneks tahab Hendrik ka, aga sinna läheb veel natuke aega 🙂
66. KARJÄÄR –

Ei ole kunagi väga suur karjääriinimene olnud. Küll aga meeldib mulle mu töö ja see ongi kõige olulisem 🙂 Mis kauge tulevik toob, eks seda näitab ainult aeg 🙂

MIS ON PAREM:

67. HUULED –

Kas siin oli mingi valik või? Ma kopisin need küsimused, aga midagi on vist kaduma läinud 😀
68. KALLISTUSED –

Siin vist oli emb-kumb, aga mul on miski kaduma läinud, ei viitsi mujalt otsida ka hetkel, moblas on seda niru teha 😀
69. PIKEM VÕI LÜHEM –

Oleneb asjast  😀
70. VANEM VÕI NOOREM –

Vahet pole, inimesega peab olema hea klapp! Mõtlen siin üldiseid inimsuhteid siis.
71. ROMANTILINE VÕI SPONTAANNE –

Mina tahan oma ellu mõlemat tunnet, õnneks olen saanud ka 🙂
72. ILUS KÕHT VÕI ILUSAD KÄED –

Tahaks endale ilusat kõhtu, aga mida põle, seda põle 😀
73. HOOLIV VÕI LÄRMAKAS –

Hooliv. Lärmakate inimeste periood on mu elus läbi saanud. No kuni lasteni küll vähemalt 😀
74. KOHTING VÕI SUHE –

Kindlasti suhe! Kohtingud võivad ka toredad olla ja ongi, aga siis on ikkagi natuke selline pinna sondeerimine ja inimesed tahavad muljet avaldada jne. Suhtes olles on palju parem olla, sest siis on kindlustunne, armastus, hoolivus ja kõik muud head omadused, mida ma olen siin varemgi korduvalt maininud.
75. PAHANDUSTE OTSIJA VÕI KAHTLEJA –

Minus on mõlemat.

KAS SA OLED KUNAGI:

76. SUUDELNUD VÕÕRAST –

Jah.
77. JOONUD KANGET ALKOHOLI –

Jah.
78. KAOTANUD KONTAKTLÄÄTSED/PRILLID –

Ei. Ma sain prillid aastal 2013 ja siiani on mul täpselt samad prillid! Kasutan neid teleka vaatamiseks küll ainult, niisama nendega ringi ei käi.

79. SEKSINUD ESIMESEL KOHTINGUL –

Jah.

80. MURDNUD KELLEGI SÜDAME –

Ojaa!
81. OLNUD MURTUD SÜDAMEGA –

Ojaa!
82. OLNUD ARRETEERITUD –

Ei ole õnneks olnud.
83. ANDNUD KELLELEGI KORVI –

Ikka!
84. NUTNUD, KUI KEEGI SURI –

Jaa, muidugi.
85. ARMUNUD SÕPRA –

Jah, minevikus paar korda tuli ette küll. Aga ei tulnud sellest midagi välja.

KAS SA USUD:

86. ENDASSE –

Vahel võiks rohkem uskuda. Ma usun küll ja loodan, aga kui ma veel rohkem usuksin, siis oleks veel parem.
87. IMEDESSE –

Ikka! Imedesse peab uskuma! 🙂
88. ARMUMISSE ESIMESEL KOHTUMISEL –

Absoluutselt usun! Hendrikuga näiteks just nii oligi 🙂
89. TAEVASSE –

Pigem ei.
90. JÕULUVANASSE –

Ei, aga kunagi tulevikus laste pärast oleksin nõus seda uskuma 🙂

91. SUUDLUSESSE ESIMESEL KOHTINGUL –

Jaa, ikka! Kui tunne on õige, siis muidugi!
92. INGLITESSE –

Absoluutselt mitte! Ma olen lihtsalt seda telgitaguste poolt 3,5 aastat oma elust pealt näinud, kuidas inglid on ainult “tervendajate” reklaamitrikk, et endale võimalikult palju kliente saada. Tegelikult on see puhas väljamõeldis, mida inimesed tahavad uskuda. Aga ju siis mõnele teeb see head, seda poolt ei saa vist inimestelt ära võtta.

VASTA AUSALT:

93. ON SUL KUNAGI KORRAGA OLNUD ROHKEM KUI ÜKS POISS/TÜDRUK –

Ei ole, ma olen vallalisena mitmega sebinud küll, aga kui ma juba suhtes olen, siis minu jaoks teisi inimesi ei eksisteeri. Kui ma armastan, siis kogu keha ja hingega!
94. OLED SA KUNAGI TEINUD MIDAGI KEELATUT –

On mõni inimene olemas, kes poleks kunagi midagi keelatut teinud? Vot sellist inimest tahaks isegi näha 😀
95. KAS SA LAULSID TÄNA –

Ei laulnud täna, aga vahel duši alla ikka laulan 😀
96. OLED SA KEDAGI KUNAGI PETNUD (SUHTES) –

Oeh, no ma oma peas mõtlen alati, et ei ole. Aga 21-aastaselt Egoga veel suhtes olles ma suudlesin ühel pubipeol kahte tüüpi. Mitte korraga muidugi, aga tantsisin alguses ühega, too vist läks minema ja siis teisega, kellega ka suudlesin. Aga kes mäletab ja uutele lugejatele uueks infoks, siis Egoga suhe ei olnud normaalne suhe. See oli haige draamade ja armukadeduse pask, mis päädis sellega, et ma oleksin Egolt peaaegu sinise silma saanud. See tema armukadedus oli lausa nii haiglane, et ma ei saanud sõbrannadega välja minna, sest ta arvaski, et ma petan teda. Ma ei petnud, kuni hetkeni, mil ma nagunii juba sisimas teadsin, et see suhe on hukule määratud. See oli veebruari lõpp 2012, 1.aprillil 2012. me läksime lahku. Et ma ei õigusta enda petmist, küll aga ma leian, et ma olin loll, et ma üldse nii ebatervislikus ja manipuleerivas suhtes olin. Jah, mul pole minevikus ehk kõige paremad suhted olnud, aga konkreetselt läbi ja lõhki veaks loen ma ainult Ego. Haiglaslikud draamad ja kaheksa õlut päevas joov mees ei ole see, mida üks naine väärib. Õnneks sain ma sellest ise ka lõpuks aru. Ja siis hakkas see aastaid kestev temapoolne tagasikerjamine pihta, mis õnneks nüüd on maha vaibunud. Kuigi jah – umbes viis kuud tagasi laikis ta mu töökoha Facebooki lehel (mida mina haldan) midagi ja ühte asja minu profiilil ka, mis oli avalik (mul on kõik sõpradele enamasti, aga see oli avalik, tema mu sõprade hulka ei kuulu Facebookis). Et jah – vahel käib ikka piilumas vist, õnneks enam kirjutanud pole. Siit ka teistele õpetussõnad – sellistest isenditest tuleb kauge kaarega eemale hoida ja ilmselt sellepärast ma seda petmist tol korral nii väga ei arvestagi.

 

97. KUI SA SAAKSID MINNA AJAS TAGASI, MILLISESSE AASTASSE SA LÄHEKSID JA MIKS –

2011 aastasse läheksin korraks tagasi, et emaga rohkem aega veeta.
98. KUI SA SAAKSID VALIDA ÜHE PÄEVA EELMISEST AASTAST NING SELLESSE TAGASI MINNA, MILLINE SEE OLEKS?

Sellesse päeva, mil me Hendrikuga mõlemad teineteisele esimest korda armastust avaldasime. See oli küll sel aastal, aga vahet pole. Nii ilus hetk! Siis ma veel ei teadnud, et selliseid hetki hakkab suht igapäevaselt olema 🙂 Ja kõik on sama ilusad, lihtsalt see esimene oli selline natuke häbelik ja kartlik jne. Nüüd on muidugi omapärane seda meenutada 😀
99. KAS SA KARDAD KELLESSEGI TEISESSE ARMUDA –

Ei karda!
100. KAS POSTITAD SELLE KUI OMA 100 TÕDE –

Indeed! Appi, ma peaksin tegelikult juba magama, head ööd! 🙂

Eesti on ikka väike!

Nädalavahetus on jälle käes! Me Hendrikuga ootame vaikselt kadrisante, kui nad tulema peaksid. Ma endiselt kahtlen, kas nad jooksevad täna või homme, sest Google annab mõlemat varianti. Kui nad ei tule, siis saame ise selle magusalaari ära süüa 😀

Eile käisime Hendriku kursavenna sünnipäeva tähistamas, kus olid ühe ettevõtte töötajad, kes kasutavad meie tootmise efektiivsemaks muutmise lahendust. Nad ise konkreetselt selle lahendusega kokku pole puutunud, aga teavad ikka, et nende ettevõttes seda kasutatakse. Seda on varemgi mitu korda Hendriku sõpradega juhtunud, sest nad kõik õppisid ülikoolis sama eriala, mis neid nüüd erinevatesse tootmisettevõtetesse tööle on viinud. Ja tootmisettevõtted on meie kliendid 😀 Et jah – nendes ettevõtetes on käidud ja nad kas juba on meie kliendid või nad ikkagi seda mingil põhjusel pole, aga kuulnud on meist ikka. Et päris omapärane juhus, et elu mind ka isiklikul tasandil nende inimestega kokku viib 🙂

Sünnipäev oli tore, sõitsime öösel Tartust Põlvasse tagasi. Hendrik on harjunud alati kainekas olema. Homme läheme ka Tartusse, sest mu õde on Eestis ja ta tuleb meile ilmselt Põlvasse külla. Kuna ta on nädalake ainult Eestis, siis see ajagraafik on tal suht täis juba nagu ikka.

Eesti on ikka väike! Näiteks üks väga tuttav neiu vaatas mu Linkedini kontot. Ma kasutan seda ülivähe, aga töö pärast on see mul olemas. Ja kui ma siis nägin, kes mind vaadanud oli, sest Linkedinis saab seda näha, siis see nimi tundus mulle tuttav. Ma siis kirjutasin talle Facebookis ja küsisin, et kas ta on seesama naine, kellega me kunagi aastaid kirjasõbrad olime. Ja ta ütles, et on jaa! Et ta elab välismaal ja googeldas kodumaised blogisid ning juhtus minu oma peale, alguses ta ei tabanud ära, et ma seesama Jaanika olen, aga siis pani pildi kokku. Me kirjutasime omal ajal tiguposti teel päris pikalt, aga siis jäi see asi soiku, teise kirjasõbrannaga olemegi me nüüd parimad sõbrannad. Me siis natuke kribasime Facebookis ja jäi jutt, et ehk kunagi Eestis olles me täitsa näeme ka. Ma pole teda kunagi päriselt kohanud. Huvitav oleks 🙂

Teine kokkusattumus oli see, et ma nägin oma Puhja klassiõde rongis. Ta elab ka nüüd Põlvamaal ja käib rongiga Tartus tööl. Ja kuna ma tean ta vanemaid ka, sest ta ema ja vanaema töötasid omal ajal minu emaga Puhja kaupluses koos, lisaks käisin ma tal lapsena vahel külas, siis ma küsisin, et kuidas neil läinud on. Ja klassiõde mainis, et ta ema töötab samas ettevõttes nagu Hendrik! Ja ma muidugi rääkisin sellest Hendrikule, kes teab selle klassiõe ema ja Hendrik rääkis talle seda – ehk siis see naine mäletas mind ka, kui lapsena neil külas käisin ja kuidas ta mu emaga koos töötas jne. Kui vana klassiõde poleks seda maininud juhuslikult, kus ta ema töötab, siis see polekski välja tulnud. Et jah – juhused mängivad siin elus palju rolli!

Vot sellised lood siis hetkel. Täna soovitan kõigil ETV peal filmi “Lõvi” vaadata, mis kell 22.35 hakkab! See on ülihea ja kurb film, mis põhineb tõsieluloo sündmustel. Ma kunagi käisin seda kinos vaatamas ja suht nutsin. Teist korda ma ilmselt ei nutaks enam, aga hea on see ikkagi!

Hendrik teeb hetkel süüa, ma niisama chillin ja ootame kadrisante ka 😀 Vast ikka keegi tuleb! Kui täna mitte, siis ehk homme 🙂 Mis teil nädalavahetusel plaanis on?

Meestepäevast ja küsimus tulevase kadripäeva kohta

Olen jällegi bussis ja sõidan Põlvasse. Mul oli täna tantsimine ja salsas sai nii palju pöördeid tehtud, et pea käis lausa ringi 😀 Ja kops oli koos ka. Ma ei tea, kas mina väsin kiiremini või me tantsime rohkem, aga vanasti niimoodi see tund mulle ei mõjunud. Ma pigem eeldan, et nüüd on tantsimist rohkem ja nüüd ma tean rohkem, kuidas end liigutada.

Kas teie teadsite, et eile oli rahvusvaheline meestepäev? Mina sain alles kuskil 16.00 ajal selle teada. See kuidagi pole üldse nii levinud kui naistepäev. Koju jõudes viisin Hendrikule Raffaello karbi, sest ta armastab sama palju magusat kui mina. Okei, mina armastan ikka natuke rohkem 😀 Et sellised väiksed detailid on alati olulised ja mitte mingil konkreetsel päeval, vaid niisama ka. Kuna Hendrik on detailide meelespidamises meisterklass omaette ja tuletab mulle igapäevaselt nii sõnade kui tegudega meelde, kuidas ta mind armastab, siis ega mina ei saa ka kehvem olla 😀 Mitte et ma üldse tahaksingi seda olla, sest kui ühel naisel on nii palju vedanud nagu mul, siis ta ongi alati hooliv, armastav ja kõik muud head omadussõnad, mis sellega kaasas käivad 🙂

Kui üldse mõelda inimestele ja suhetele, siis on üpris vähe inimesi, keda ma armastan ja kellest hoolin. No perekond, Hendrik, sõbrad ja see ongi suht kõik. Mõnedes asjades olen ma täiega tüüpiline eestlane ja kui täna bussijaamas mingi võõras tädike minuga lambist juttu puhuma hakkas, siis ma noogutasin viisakalt, ütlesin ehk isegi paar sõna, aga üldiselt mulle ei meeldi sellised olukorrad. Ja bussis istusin temast võimalikult kaugele, sest ma ei viitsi võõraste inimestega suhelda. Eriti veel tasuta bussisõidu teemal. Et sellistes olukordades olen ma ignoreerimise meisterklass omaette, sest pärast pikka päeva tahan ma rahu. Kui see võõras tädike oleks olnud keegi minu inimestest, siis ma pläkutaksin täiega, aga võõrastega ma ei viitsi. Olen mitmeid kordi selle tõttu inimestele ülbe mulje jätnud, aga võõrastega lihtsalt viisakusjuttu ajada isiklikus elus ma ei viitsi. Tööl on teine asi, seal suhtlen ma meie tulevaste potentsiaalsete klientidega. Telefonis küll, aga ikkagi.

Äkki keegi valgustab mind, kas lapsed jooksevad katri laupäeval või pühapäeval? Mardipäeval on vist niimoodi, et joostakse 09-ndal ehk päev enne, aga kadripäeval joostakse õigel kadrilaupäeval? Vahet ei ole, ma varun magusat mõlemaks päevaks, sest loodan, et lapsed ikka jooksevad. Ja nüüd on nädalavahetus ka, seega oleme kodus. Eelmisel korral olid enamus juba ära jooksnud, kui ma reedel töölt koju jõudsin.

See buss vingerdab nii palju, et hetkel rohkem juttu polegi, sest nõme on trükkida niimoodi. Kas teil oli meestepäev meeles?

 

Väike istumine meie juures!

Eile oli meil siis istumine meie juures. Hendriku kursavend ei saanud ikkagi tulla, aga mõned teised Hendriku sõbrad tulid. Alguses ja lõpus olin ma ainuke naine, aga vahepeal liitus meie naabermajas elav mees koos oma elukaaslasega. Sai niisama juttu räägitud ja mehed jälgisid ralliuudiseid – ehk siis sai Ott Tänakule kaasa elatud (kuidas seda Oti perekonnanime peaks käänama – Tänaki või Tänaku. Näiteks saates “Reis ümber Eesti” saatejuht Ivo Linna käänab alati püstolreporter Pilleriini, mis on minu jaoks nii veider – ma olen harjunud käänama Riinu ja käänaks seda nime ka Pilleriinu. Tegelikult selle naise nimi pole üldse Pilleriin, see on tema roll, mida ta etendab).

Vot selline nädalavahetus meil oligi! Öösel jäime elutoa diivanile tuttu, mis on tegelt üliväike, ma ärkasin mingi 03.30 üles selle tundega, et ma kukun kohe voodist välja. Rahvas läks umbes kell 01.30 minema. Praegu chillime niisama ja siis millalgi sõidame kuhugi, eks näis, kuhu täpsemalt 🙂

Mõned pildid ka eilsest, just sellest ajast, kui me rahvast ootasime 🙂 Kusjuures see pluus, mis mul seljas on, on muidu täiega läbipaistev, aga ma saan seda nii kanda, et panen sinna teise pluusi alla 🙂 Mul oli see pluus pikalt kapis, aga paar nädalat tagasi avastasin selle. Ma polnudki seda varem kandnud kunagi.

Nädalavahetuse loba :)

Täna on selline vaikne laupäevake olnud. Vaatasin eelmise nädala “Su nägu kõlab tuttavalt” kordust, sest mul polnud pühapäeval selleks aega, jõudsime Tartust tagasi üpris hilja (siis käisimegi Queeni filmi vaatamas ja pärast mu isakodus). Nädala keskel ma ei jõudnud seda teha, aga ma olen alates esimesest hooajast suur näosaatefänn olnud. Tore, et meil on nii tublid inimesed, kes teisi parodeerida või jäljendada oskavad. Sest jah – kord jäljendatakse, teine kord parodeeritakse. Et kunagi pole ju päris kindel, kumba nüüd rohkem tehakse. Mul erilist vahet ei ole, mulle meeldivad mõlemad.

Täna õhtul on meie juures väike istumine. Ega ma ausalt öeldes ei teagi, palju rahvast tuleb, aga Hendrik pani vastava info sellesse Facebooki gruppi, mis tema sõpruskonnal tehtud on. Seal on ta sõbrad ja nende abikaasad/elukaaslased (ehk siis mina ka). Lisaks tuleb vbl ta kursavend, kes Tartus elab. Sellega on alati niimoodi, et kunagi ei tea täpselt, palju rahvast kokku tuleb, sest mõned küll kribavad sinna alla, et tulevad/ei tule, aga teised seda ei tee. Ehk siis õhtul näha ole 😀

Hetkel Hendrik ja ta vend paigaldavad meile kööki boileri, et sinna ka lõpuks soe vesi jõuaks. Kui Hendrik selle korteri eelmise aasta oktoobris ostis, siis sooja vett köögist ei tulnud, mingi kala oli sellega. Ja siiani olemegi nii elanud, et kas siis köögis nõusid külma veega pesnud või vannitoast seda toonud, sest seal on soe vesi olemas, aga köögis polnud. Nüüd saame selle ka paika 🙂 Ma pole kunagi elus näiteks kaevuga majas elanud vms, aga Tartu Riia tänava korteris tuli meil ainult külma vett köögist, vannituba isegi polnud. Seega tuli vett kogu aeg soojendada ja mu ema sõbranna elas kõrvalkorteris, kellel oli vannituba – seal käisime duši all. Teised elukohad, kus ma olen elu jooksul elanud, on alati sooja veega ja vannitoaga olnud. Kuigi lapsena Tammeoksa tänava majas elades oli meil duširuum keldris 😀 Seal üldse see maja ei pidanud sooja ja istusime terve perega elutoas ja kütsime seda elektriga, arved olid hiiglaslikud. Just sellepärast sai sealt ka ära kolitud 😀 Hommikul ärgates oli toas kuus kraadi sooja, sest kuigi eile sai ahju köetud, siis üle 16 kraadi sooja tuppa ei jõudnud. Riia tänava korter ja Tammeoksa tänava maja on ka ainukesed ahiküttega kohad, kus ma elanud olen. Muidu on ikka alati keskküte olnud. Ja ma ise pole mitte kunagi elus ahju kütnud, sest siis ma olin laps ega pidanud selliste asjadega tegelema, nüüd täiskasvanuna pole enam vajadust olnud.

Kui ma nüüd kaks nädalat Hendriku isaga tööle sõitsin, siis tuli näiteks laste erinevustest juttu. Hendriku isa mainis, et Hendrikuga polnud kooliajal üldse muret, sest ta oli alati nelja-viieline, kuna talle meeldis õppida. Nii humanitaarained kui reaalained läksid tal hästi ja nüüd käib vahel Hendrik oma 12-aastasele vennale matat õpetamas. Mulle meenus mu enda lapsepõlv, kus mu vanem õde üritas mullegi matat õpetada, aga tal ei jätkunud närvi selle jaoks, sest mata oli mu õudusunenägu 😀 Hendrik on vana rahu ise, tema oma vennale matat õpetades närvi ei lähe. Ka ülikoolis meeldis Hendrikule õppida, seda nii bakas kui magistris. Et jah – ma natuke samastusin end Hendrikuga noorema vennaga, keda peab pigem sundima õppima, sest ma ise olin samasugune, samas kui mu vanem õde oli läbi ja lõhki nelja-viieline. Nagu Hendrik kooliajal 😀 Et lapsed on tõesti erinevad!

Samas oli ka mul asju, mida mulle meeldis õppida. Kirjandus, eesti keel, hispaania keel, inglise keelega oli mul omapärane suhe, vahel meeldis, vahel mitte. Gümnaasiumis pigem mitte enam. Eksam läks mul gümnaasiumis väga sitasti, sain 66 punkti, mis oli suur häbi, sest olin inkas kõige tugevamas rühmas ja seal said enamus ikka üle 80 punkti. Et kõige nõrgem tulemus oligi inka, isegi ühiskonnas sain 78 punkti, kuigi pidasin end selles väga lolliks. Ja kirjand oli 79 punkti, millega võis vist rahule jääda. Mulle endiselt ei meeldi inka eriti, kuigi ma saan selles ilusti suheldud ja tööl tuleb seda tihti ette, seet meie meeskonnas on lätlane – seega kui tema on kontoris, siis on kontori suhtluskeeleks inglise keel (lisaks veel inglisekeelsed uudiskirjad). Hendrik kusjuures ei ole kunagi koolis inglise keelt õppinud, sest ta valis saksa keele, aga nüüd ta muidugi räägib. Mitte küll nii vabalt, vahel ta küsib, et mis see sõna tähendab või too tähendab, aga üldiselt ta ikka saab aru. Kuna mu sugulase mees on soomlane, siis temaga suhtlesime inglise keeles (sugulane ja ta mees suhtlevad ka omavahel inglise keeles).

Jee, sooja vett juba tulebki köögist! Nüüd peab koristama hakkama ja siis õhtul tuleb väike istumine, Hendriku kursavend ja vend tulevad kindlalt, eks näis siis, kes veel tulevad 🙂

Nädalavahetused on mu lemmikud ikka! 🙂 Mis teil plaanis selleks nädalavahetuseks on?

Minestamistest

Liivi just kirjutas minestamistest  – ja neid on mul endalgi elus omajagu ette tulnud. Alguses mõtlesin, et olen lausa kuus korda elus minestanud, aga tegelikult olen vist ikkagi ainult viis. Vähemalt kuues kord ei meenu enam 😀

Esimest korda läks mul pilt taskusse 11-aastaselt, kui tädi eelmises ahiküttega korteris täpselt kuuma ahju juures pikalt istusin. Mäletan seda, et mul oli täiega halb olla ja siis järsku ärkasin üles ning vahepealne osa oli mälust kadunud. Olin oma õde ja vanemaid täpselt sellise näoga vaadanud, nagu ma ei teaks, kes nad on.

Teine kord minestasin 14-aastaselt Lõunakeskuses väga palava suveilma tõttu. Mu õde proovis parasjagu riideid, mida ta plaanis osta ja mina ning õe sõbranna ootasime teda. Järsku tundsin, et väga halb on olla ja pea käib ringi. Minestasin niimoodi ära, et lendasin otsaesisega vastu põrandat. Kui üles ärkasin, siis muidugi oli lisaks mu õele ja sõbrannale ka Lõunakeskuse töötaja meie juures. Istusin mingi aeg toolil ja siis oli parem olla.

Kolmas kord minestasin ma 17-aastaselt, kui ma Tallinnas Esimese juures (mu esimene peika) suvel elasin. Raseerisin ennast kaenla alt ja lõikasin sisse. Ma nimelt ei talu verd, eriti siis, kui olen sisse lõiganud. Ja tundsin, kuidas kõik hakkab ähmaseks minema ja niimoodi ma peaga vastu ust minestasingi (või siis lendasin). Esimene ja ta ema tormasid muidugi kohe kohale vaatama, mis juhtunud oli.

Neljas kord minestasin ma 20-aastaselt Mehhikos vabatahtlikuna töötades. Nimelt töötasin ma hommikuti köögis, kui lapsed koolis olid. Kuid mõnikord jäi mõni laps koju ja tuli doña Inesile (meie kokk, kellele hellitavalt doña alati ette öeldi, doña on nagu señora ehk proua, aga on levinud pigem maapiirkondades). Ja ka tol päeval tuli üks laps meile appi ja tegi tacosid. Ta tuli mulle ka siis ühte pakkuma, ma olin just köögis toimetades endale sõrme lõiganud ja mässisin selle sõrme WC-paberisse, kui läksin tacot võtma. Ja sel hetkel tundsin, kuidas kohe kaob pilt eest ära. Mõtlesin veel oma peas, et ma pean sinna toolile jõudma… ja järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba see, kuidas meie armas kokatädi doña Ines sellele samale lapsele mainis, et ta abi kutsuks. Nimelt meie kokatädi oli väga suur naine ega jaksanud ise eriti kiiresti kõndida (Mehhiko on üks maailma kõige suurema ülekaaluliste protsendiga riik). Igal juhul – pärast seda kadus mu teadvus uuesti ja järgmisel hetkel olid mu ümber kõik juhendajad ja kontoritöötajad ning mind toodi teadvusele nuuskpiiritusega. See on ka ainus kord, kui mul seda vaja on läinud, olen alati ise teadvusele tulnud. Tolle päeva sain ma igal juhul vabaks ja kõik lapsed/teised vabatahtlikud käisid vaatamas, et kuidas ma ennast tunnen. Et see oli tõesti selline seebika moodi minestamine ja ka teadvusele tulemine – täpselt nagu Mehhikole kohane oleks 😀

Ja viies kord viskas mul pildi taskusse 22-aastaselt, kui ma end raseerides jällegi sisse lõikasin. Elasin siis veel isakodus, olin üksinda kodus ja vannitoas oli tool, kuhu istuda. Sinna ma isegi jõudsin, aga vajusin sealt ikkagi kokku ja kukkusin peaga vastu põrandat. Ärkasin suure sinikaga otsa ees üles, see on ka ainus kord, kui mul on minestamisest mingi nähtav jälg jäänud. Ja rohkem ma vist minestanudki polegi – ehk siis viimase kuue aasta jooksul pole seda õnneks ette tulnud. Ma enda meelest olin kindel, et neid kordi on olnud kokku kuus, aga ikkagi vist viis. Või ma lihtsalt olengi ühe korra juba ära unustanud 😀

Kui mul 2013 need metsikud peavalud olid, siis ma veits põdesin, et ehk on need minestamised niimoodi mõjunud, aga õnneks polnud. Ja õnneks kadusid need peavalud ka ära.

Enne minestamist on alati sama lugu – ma suudan peas mõelda, et ära minesta, Jaanika, jõua kuhugi istuma – ja siis on üks must auk, millest ma enam midagi ei mäleta. Järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba teadvusele tagasitulek.

Mu õel juhtus üks kord lausa niimoodi, et ta minestas palaval päeval apteegis ära ja üks noormees püüdis ta kinni 😀 Ta seisis järjekorras ja selja taga seisis mingi tüüp 😀 Kas teie olete minestanud? Kui olete, siis mitu korda?

 

Margus Vaheri raamat “Tee mehe südamesse” üllatas mind positiivselt! Oleksin ma 22-aastaselt Villu Parveti möga asemel seda raamatut lugenud, siis ma oleksin kõvasti targem olnud…

Teate, mulle on hakanud moblas blogimine täitsa meeldima! Umbes 80 protsenti postitustest olen ma viimasel ajal just moblas kribanud, sest ma lihtsalt ei ava kodus nädala keskel arvutit. Ei viitsi lihtsalt. Alguses tundus see suhteliselt hull, aga nüüd on see mugav.

Kas teiega on ka vahel niimoodi, et kui miski on täiega üles haibitud, siis te kahtlete selle headuses? Et tundub lihtsalt mingi mull, mis mainstreamile peale läheb? Minul Margus Vaheri raamatuga “Tee mehe südamesse” just selline eelarvamus oligi. Kuna ma laigin ta Facebooki lehekülge, siis võis kogu aeg lugeda naiste ülistavaid arvamusi selle raamatu kohta. Et silmiavav, humoorikas ja häid õpetusi jagav raamat, mida iga naine peaks lugema. Ütleme nii, et see pigem lugemishimu ei tekitanud, sest kartsin, et see läheb samasse auku sinna Villu Parveti või Jesper Parve raamatutega. Jah, ma tean, et ma 22-aastaselt kiitsin Villu Parveti raamatut taevani, aga siis olid mu prioriteedid teised. Mõned aastad hiljem lugedes ei tundunud see enam üldse nii hea ja nüüd hiljuti kolides ja seda Põlvasse viies juhtusin seda jälle sirvima ning… see tundus totaalne kräpp! Jah, hea neile, kes viitsivad ja tahavad mingeid lollakaid mänge suhtes mängida, aga ma olen nüüd juba liiga vana sellisteks lollusteks.

Jesper Parve raamatuid pole ma ise tervenisti lugenud, aga olen raamatupoes sirvinud ja natuke ka lugenud… Suht samasse auku Villu Parveti mögaga, eriti see esimene raamat, teine ehk on parem, sest see räägib rohkem perekonnast vist. Et ma olen selle machovärgi jaoks liiga vana, ausalt ka. Pahad poisid ja blaa-blaa. Käidud tee ja midagi head see endaga kaasa ei too, seega soovitan teistel ka sellistest isenditest kauge kaarega mööda vaadata.

Ja kuna Jesper Parve, Margus Vaher ja Eero Spriit teevad ju koos seda etendust “Mida mehed tahavad”, mida ma näinud veel ei ole, siis ma eeldasin, et ju Margus Vaher võtab ka sõbrast eeskuju – sest sellised raamatud müüvad. Ma ei tea, kui hästi Jesper Parve omadel läinud on, aga Margus Vaheri oma on topis teisel kohal, ainult Vahur Kersna raamat Urmas Otist pakub inimestele rohkem huvi, mis on ka loogiline, sest Urmas Ott oli legend! Ja olla teisel kohal oma raamatuga pärast sellist esimest kohta on küll super ju!

Ja eelmisel nädalal ma siis vaatasin saate “Hommik” kordust ja kerisin, et näha meie blogija Kai juttu sellest, kuidas ta kinos käib ja mis see kirjeldustõlge üldse endast kujutab (Kai, see oli suurepärane intervjuu, sa oled äge naine!) ja enne seda tuli intervjuu Margus Vaheriga. No ma siis panin stopi peale ja kuulasin, et mida ta siis ka räägib. Kui Jesper Parve on mulle alati suhteliselt ülbe mulje jätnud intervjuusid andes, siis Margus Vaher oli hoopis teistsugune. Sõbralik ja tore noormees, kellest ma olin enne kuulnud seoses tema lauljakarjääriga ja loomulikult ka sellest ajast, kui nad Kadri Luigega neid teemaõhtuid korraldasid. Igal juhul see intervjuu meeldis mulle ja ma mõtlesin, et peaks ka endale selle raamatu hankima.

Just seda ma pühapäeval tegingi ja kui sõbranna esmaspäeval siia tuli, siis ta natuke sirvis seda ja ütles, et tundub täitsa hea. Ma hakkasin seda eile lugema ja täna rongiga Põlvasse sõites ma selle raamatu lõpetasin! Kartsin enne lugemist, et see on jälle mingi õpetus sellest, kuidas meestega peab alguses külmalt käituma ja jääkuninganna olema, sest muidu nad pole sinust huvitatud jne jura, mida igas teises raamatus lugeda võib, aga mis on kõige haigem pullikaka, mida inimene iial uskuda võib… Ometi elasin ma ise ka kunagi selles vales, aga õnneks enam mitte!

Raamat tõesti üllatas mind ja heas mõttes! Oma soojuse, heatahtlikkuse ja sõbraliku noodiga, mida see endas kannab. Jah, see raamat ei õpeta naistele ehk seda, kuidas konkreetselt mehe südamesse pääseda, sest eks Margus Vaher kirjutab ju ikka oma kogemusele tuginedes, aga see annab kindlasti mingi humoorika vaatenurga juurde. Südamest kirjutatud raamat, ütleksin ma selle kohta. Miinusena võib tuua välja selle, et see oli liiga õhuke ja kui tundus, et just läheb eriti huvitavaks, siis sai konkreetne peatükk läbi ja tulid juba uued teemad.

Ma tahaks ühte lõiku sealt raamatust tsiteerida, aga kuna viimasel ajal kaevatakse kõige eest kohtusse, siis nagu väga ei julge… Aa, no ma teen seda – kui autor seda lugema juhtub, siis vast mind kohtusse ei anna 😀

Lõik Margus Vaheri raamatust:

Armastus tahab anda, ego võtta. Mis oleks, kui enne suhtesse minekut õpiksime esmalt tundma, ja mis olulisem, aktsepteerima enda sügavusi, nõrkusi, tugevusi. Mõtestama lahti maailma enda ümber. Vaatama peeglisse nii, et ei pööra pilku ära, kui näeme miskit, mis teeb haiget või pole pealt nii läikiv kui sooviksime. Mis oleks, kui me ei kasutaks inimest, kelle oleme enda kõrvale valinud, enda isiklike ja isekate puuduste ja valude tuimestamiseks. Kui võtaksime ise vastutuse enda valukehade neutraliseerimise, ebakindlusega tegelemise, elu pühitsemise, mõtestamise ja tunnetamistarkuse eest. Selleks et mõte vaikiks ja süda kõneleks. Mis oleks, kui esimest korda elus päriselt armastaksime end? 

Sellele küsimusele on seal hea vastus olemas, mille Margus Vaher on lahti seletanud – ilmselt just siis tuleks meie ellu see inimene, keda me alati oodanud oleme.

Mulle see raamat meeldis ja see üllatas mind tõesti heas mõttes. Meie, naised, oleme tüdinud lugema sellest, kuidas on vähemalt 101 ettekirjutust, kuidas mehele muljet avaldada, kuidas jätta endast vastupandamatu naise aura õhku, kuidas olla ideaalne jne. Iga teine mehe poolt kirjutatud raamat just sellest kõneleb, aga Margus on toonud välja selle iseendaks olemise ja jäämise, mis peaks ju kõige olulisem olema! Suhtemängud võiksid jääda sinna 20-ndate algusesse, kus võis tõesti adrenaliini pakkuda see, et peab vähemalt kaks tundi ootama enne, kui mehele vastad, sest muidu sa pole tema jaoks huvitav. Jah, tõesti ei maksa teist poolt alguses nüüd sõnumitega küll ära lämmatada, aga see teema, et kui ma nüüd kohe vastan, siis olen liiga kättesaadav ja tüüp kaotab huvi… Kui kaotab huvi sellise asja pärast, siis ta pole sinust iialgi huvitatud olnud!

Ma kindlasti soovitaksin seda raamatut, jalgratast Margus kindlasti ei leiuta, aga see raamat paneb mõistma, et tegelikult on mehed palju lihtsamad, kui me arvame. Me ise mõtleme nad keeruliseks. Ja suhted on ka palju lihtsamad, kui inimesed teineteist kuulavad ja tõesti armastavad ega taha oma ego olukordades peale suruda. Ma ütlen – oleks ma 22-aastaselt hoopis seda raamatut ja mitte Villu Parvetit lugenud, siis ma oleksin palju targem olnud.

Selles mõttes oli see raamat ka hea tõdemus, et mul Hendrikuga on tõesti nii vedanud! Ma teadsin seda ka enne, aga need hea mehe omadused, mis seal oli ära toodud ja mis minu jaoks on ka alati olulised olnud, on tal kogu aeg olemas olnud. Ei mingeid draamasid ega mõttetuid tülitsemisi, vaid hoopis sulnis harmoonia. Ja just see peaks iga suhte alustala olema 🙂