Minu põhitõed blogimisel / Millised blogid mulle ei meeldi?

Pole vist väga suur uudis, et ma olen teatud aspektides suhteliselt avatud raamat. Selles mõttes on mul hea meel, et ma ei pea enam kapis olema, sest kui ma Printsessi blogi kuus aastat tagasi alustasin, siis ma täiega kartsin, et ühel päeval saab keegi teada, kes ma olen. Tol ajal olin ma veendunud, et panen kohe pillid kotti ka, kui midagi sellist peaks juhtuma, sest tundus ilmvõimatu enam edasi kirjutada, just arvestades sellega, mida kõike ma siin blogis avaldanud olen. Kuigi jah – blogi on oma sisult küll muutunud, aga nüüd järele mõeldes, siis mida kuradit ma nii väga kartsin? Et inimesed vaatavad mind imelikult? Ma olen alati natukene omamoodi olnud, seega imelikult on juba varemgi vaadatud. Need, kes seda teevad, jäävad seda nagunii tegema – vahet pole, milline sa oled või milline sa pole. Seega sellistest asjadest olen ma üle saanud.

Samamoodi olin ma kunagi arvamusel, et ma ei hakka kunagi endast blogisse pilte lisama – see põhimõte kehtis mul veel pikalt isegi siis, kui kõik juba teadsid, kes ma olen. Kuid mingi hetk ma tundsin, et ma tahan seda teha – ja läks seegi põhimõte oma olemuselt kaduma. Lisaks olen ma Härrast siia pilte lisanud, sest ma tean, et see ei häiri teda. Kuid mingid teatud põhitõed on mul endiselt alles jäänud, mida ma blogis kunagi ei avalda. Mõned neist võibki siinkohal ära tuua:

a) Ma ei lisa oma perekonnast kunagi siia pilte. Ma tean, et ühele mu õele kindlasti ei meeldiks, kui ma temast siia pilte lisaks, seega igasugused koos pildid jäävad ära. Teine õde ilmselt poleks selle vastu, aga kuidagi on jäänud niimoodi, et ma lihtsalt ei pane neid pilte blogisse üles. Mu isa ei jaga internetist ega arvutimaailmast midagi – seega ta ei saaks ilmselt teadagi, et temast kuskil pilt üleval on, aga ma lihtsalt ei lisa temast pilte siia. Sama lugu on kogu mu ülejäänud perekonnaga.

b) Mu kaks parimat sõbrannat on sotsiaalmeedia mõistes kõvasti tagasihoidlikumad kui mina. Nad jagavad Facebookis endast heal juhul aastas korra ühe pildi, seega ka koos nendega pilti ei paneks ma kunagi blogisse. Ma lihtsalt tean, et neile ei meeldiks see – ja ma austan seda põhimõtet, sest inimesed on erinevad. Samas – Facebooki võib koos vahel pilte panna, sest selle vastu neil pole midagi, aga ühe sõbranna puhul peab enne vaatama, kas see pilt sobib talle jne, päris kõik avalikustamiseks ei kõlba.

c) Igasugused pildid tööüritustest või väljasõitudest vms jäävad blogis jagamata (kui ma just tõesti täiesti üksinda seal pildil poleks – siis võiks jagada küll). Samamoodi ei kirjuta ma kunagi täpselt oma tööülesannatest või klientidest jne, aga see on juba väga loogiline ka.

d) Ma ei jaga mitte kunagi enda Facebookis oma blogipostitusi. Ma pole pärast enda isiku avalikustamist oma blogist saladust teinud, olen pannud näiteks mingi staatuse, et blogis öeldi mulle seda vms.  Või et eile tutvusin blogilugejaga, aga otsest viidet mu blogile ei ole mitte kunagi. Seega ma ei varja seda, aga ka ei promo seda otseselt.

e) Ma üldiselt ei maini kunagi kellelegi lambist, et tead, ma pean blogi. Kui see peaks kuidagi jutuks tulema, siis jah, aga niisama ma seda ei maini. Ja ma ei eelda mitte kunagi, et keegi peaks üldse kursis olema, et ma blogin, sest paljudel inimestel pole õrna aimugi, mis see blogimaailm üldse endast kujutab.

f) 97 protsenti juhtudest ma ei kasuta mitte kunagi kellegi nime (peale iseenda), kui ma kellestki kirjutan. Jah, ma olen seda teinud näiteks siis, kui a la kommentaariumis keegi küsis, kes mu tantsuõps on – siis ma jah ütlesin seda, aga see oli selline soovitus pigem, et taheti teada, et ehk võiks ise ka tunde võtma hakata. Ja kui ma kunagi ammu kopisin vanast blogist mingeid minevikupostitusi, kus ma lihtsalt ei viitsinud nimesid muuta – seal jätsin ka alles. Ja muidugi siis ma kasutan, kui jutt käib kellestki tuntust inimesest või blogijast, keda nagunii teatakse, aga just enda tutvusringkonna nimesid ma välja ei kirjuta. Ma võin neid videos mainida, kui ma üliharva mingi üles peaks lisama, aga üldiselt ma neid kunagi oma postitustes välja ei kirjuta.

g) Mul ei ole vist Facebookis mitte ühtegi pilti endast ja oma õe lastest koos. Kunagi Orkutis vist isegi üks oli, kui õepoeg veel väga pisike oli, aga Facebookis ei tohiks olla. Meist nagunii ei tehta eriti koos pilte, aga kuna mu õde on selline inimene, kes valib alati hoolikalt välja, mis pildid ta oma lastest Facebooki paneb (kui üldse paneb), siis teda ajaks meeletult närvi, kui keegi mingid suvalised pildid tema lastest üles paneks. Mu teine õde üks kord eksis selle reegli vastu ja sai kohe kurja kõne, kus paluti pilt koos lapsega maha võtta. Ja ma täitsa mõistan, sest iga lapsevanem teeb oma laste eest ise need otsused. Kuna mina pigem tean, et mu õele ei meeldi, kui tema lastest keegi teine pilte postitab, siis ma seda ei teegi. Neid nagunii ei ole eriti, aga kui ka oleks, siis ma ei lisaks neid isegi Facebooki, blogist rääkimata.

h) Kui mingi inimene on minult murelikult küsinud, et ega see jutt oma blogisse ei jõua, siis 95 protsenti juhtudest see ei jõuagi. Minult küsitakse seda üldiselt üliharva, aga mõned korrad on siiski elus ette tulnud. Ülejäänud 5 protsenti on need juhtumid, kus keegi on mind enne täiega närvi ajanud ja eeldab, et ma siis heast tahtest seda oma blogis ei kajasta. Sellisel juhul ei saa kahjuks aidata, sest kui sa mul enne sita keema ajad oma suhtumisega, siis mul on jumala kama, et sa ei taha, et see jutt blogisse ei jõuaks. Ehk siis jah – sellisel juhul ma vilistan inimeste palvete peale. Kui tegemist on normaalse inimesega, kes pole mind närvi ajanud ega idootlikult enne käitunud, siis ma üldiselt arvestan selle palvega. Alati võib mingeid erandeid olla, aga see juba tõesti sõltub olukorrast siis.

Kui nüüd juba üldiselt blogimise juurde tulla, siis olles ise blogija, siis ma vahel ikka mõtlen, millised on teised blogijad tegelikult. Jah, ma olen mõnesid isiklikult kohanud (kuid siiski pigem põgusalt), teistest olen ma loonud mingi arvamuse ainult nende blogi põhjal. Mõnikord on need aja jooksul kardinaalselt muutunud (kas siis halvemuse või paremuse poole), mõnedest olen kohe ülihästi arvanud ja arvan siiani jne. Ja mõnedest blogijatest ei arva ma suurt midagi head, aga ma olen üsna veendunud, et see tunne on vastastikune (ning ei, ma ei räägi hetkel neist, kellest ma siin viimase aasta jooksul mõne natuke negatiivse postituse olen kirjutanud, vaid hoopis teistest). Ja see sugugi ei tähenda seda, et need blogijad või mina oleksime halvad inimesed – me oleme lihtsalt väga erineva ellusuhtumisega. Ja kuigi ma olen mitu korda üritanud sellistele blogijatele uue võimaluse anda, sest pealtnäha nad tunduvadki ülitoredad inimesed (ja paljud arvavadki, et nad on toredad), aga miski minus ütleb, et see pole päris see iseloom, mis neil tegelikult on (ja kuna mitmed jutud ka levivad juba aastaid tegeliku iseloomu kohta, siis… kuskilt peab see ju alguse saama). Kui oledki ropu suuga inimene või tegelikult ikka palju suurem bitch, siis näita seda blogis ka välja, mitte ära ole selline maolenmaailmakõigenunnumjatargeminimene, võtke minust ainult eeskuju! Kui ma selliste inimeste blogisid loen ja tegelikult tean, et see pole üldse niimoodi, siis ma leiangi, et see on lugejatele valetamine. Ja just sellepärast mulle sellised blogid ei meeldigi. Need blogid saaksid hoopis teise iva, kui kogu see näitemäng ära jäetakse, aga jah – kuidas sa seda teha saad, kui oled endast kogu blogimaailmale nii õilsa pildi maalinud… Lugejad saaksid ju šoki (ja ilmselt blogija ise ka), kui kogu see maailm kokku variseks. Aga selline enda eeskujuks toppimine ja õilsa mängimine, kui tegelikult asi on natuke mäda – no ma ei tea, pole minu teema lihtsalt. Ja ometi ma olen üritanud anda uusi võimalusi ja mõelda, et ehk ma ise eksin… Kuid alati tuleb kuskilt mingi uus kinnitus, et ma ei eksi. Kurb muidugi. Pigem olegi see bitch, kes sa vahel nagunii oled (me kõik oleme seda mingil määral), aga ära mängi, et sa oled nii õilis ja hea. Valetad nii endale kui oma lugejatele, kahju on muidugi ainult sellest, et viimased sellest aru ei saa.

Advertisements

Lugu sellest, kuidas ma kizombas nutma hakkasin…

Jah, pealkiri ütleb juba kõik ära… Täna andis mulle ühe osa tantsutunnist teine õpetaja ja lugu sellest, kuidas tema õpetamise stiil mulle ikka üldse ei sobinud, tuleb kohe varsti. Kuid eellooks räägin ma natuke, milline inimene ma teatud olukordades olen.

Ma olen alati olnud selline inimene, kellele karmid ja otsekohesed õpsid sobivad ainult siis, kui ma olen neis asjades üle keskmise parem või hea. Näiteks gümnaasiumis oli mu eesti keele õpetaja vägagi karm ja kui paljud ei tahtnud üldse tema tundides käia, siis minul sellist asja ei olnud, sest mul oli eesti keel neli. Jah, neli, sest meil oli ainult üks inimene, kes suutis selle õpetajaga eesti keele viie saada, enamik said hoopis kolme, mõned lausa kahe. Seega olin ma keskmisest parem ja mu kirjandeid loeti päris tihti ette jne. Kirjutasin mõned korrad isegi klassivenna eest kirjandeid ja kui ta tavaliselt sai need kahed, siis nendel kordadel sai ta nelja. Õpetaja veel kirjutas kommentaari, et jätka samas vaimus. Meil viit kirjandi eest ei saanud väga keegi, seega oli neli ülihea hinne. Kümnendas klassis kirjutasin ma oma tolleaegse kallima Esimese eest mitu kodukirjandit ära, mis ta viied sai (oli klassi parim nendel puhkudel). Eks ma muidugi kurvastasin, et oma õpsiga oli mul eesti keel neli, aga samas olin õnnelik, et vähemalt kellegi teise arvates olid need viit väärt 😀 Kahjuks ei saanud ma Esimese eest hiljem enam kirjandeid ära teha, sest koolis olles ei tulnud tal nende kirjutamine nii hästi välja… Lõpuks hakkas ta õpetaja kahtlustama, et midagi on valesti, sest tase oli väga erinev. Seega pidi Esimene ikkagi ise hakkama saama, sest tase pidi ühtlasem olema. Ja kuna mina ei tahtnud nimelt halvemini kirjutama hakata, siis pidi Esimene ise oma asjadega hakkama saama. Sai ka, mitte enam küll nii hästi, aga rahuldavalt ikka.

Kui eesti keel on mul alati normaalselt läinud, siis matemaatikaga on hoopis teine lugu. Meil oli 10-11 klassis üks väga karm õps, kellega mul oli matemaatika puhas kaks. Pärast 10.klassi jäin suvetööle, mille ma küll suure surmaga ära tegin (järelaitamistunde andis mulle teine õpetaja, mu oma õps ütles, et ta närv ei peaks vastu, kui ta peaks mulle neid andma).11.klassi suutsin kuidagi ilma suvetööta läbi vedada, tegin palju töid järele jne, igal juhul pääsesin lõpuklassi edasi. 12.klassis tuli meile uus õpetaja. Ta oli palju leebem kui eelmine! Ja kuigi matemaatikast ei saanud kunagi ainet, mis mulle mingitki moodi meeldiks, sain ma ühe töö enda ajuga isegi viie! Kokku oleks ehk tolle kursuse neljagi saanud, sest esimese kontrolltöö sain viie, teise nelja ja viimase kontrolltöö kahe, mida ma ei viitsinud enam parandama hakata. Kokku tuli seega ikkagi kolm, aga mitte enam nii nõrk kolm. Võib-olla  olid lihtsalt statistika ja tõenäosus need teemad, mis meeldisid mulle rohkem kui geomeetria (see viimane oli õudusunenägu!). Igal juhul selle õpsiga sain ma matemaatika alati sellise küllaltki keskmise kolme, sest numbrid pole kunagi minu teema olnud… Aga alates sellest ajast on kordunud üks kindel muster – kui ma olen mingis asjas nagunii üle keskmise, siis mulle sobib ka karmim õpetaja. Kui ma ei ole üle keskmise (veel), siis selline karmim õpetamisstiil ei ole minu jaoks.

Kui ma kunagi bailatinos käisin (Ladina-Ameerika tantsud, aga üksinda tantsides, sellises aeroobses stiilis – käisin rühmatrennis), siis ma olin oma õpetajatega (meil oli neid kaks, andsid vaheldumisi tunde) juba nii harjunud, et kui meil üks kord külalisõpetaja Tallinnast kohale tuli, keda paljud täiega kiitsid, sain ma ausõna šoki! Olin tema kohta kuulnud, et ta on väga karm, aga ülihea õpetaja. Aga kuna ma ei ole selline inimene, kes tantsimises kõike kohe lennult selgeks saaks, siis selline õpetamine ei ole päris minu jaoks. Nimelt oli see külalisõps tegelikult üldse edasijõudnute õpetaja ning ta eeldas, et ka meie suudame suhteliselt kiiresti õppida. Mõned ehk suutsidki – mina nende hulka ei kuulunud. Ja tal oli üks omapärane viis neid naisi õpetada (meil olid trennis kõik naised), kellel sassi läks – ta nimelt kutsus selle inimese ette, küsis ta nime – ja hakkas siis teiste ees näitama, mida kõik see inimene valesti tegi! Ja enne ei saanud ta esireast ära minna, kui sai asjad enam-vähem selgeks. Võite mitu korda arvata, kas minule selline häbipostis õpetamine sobib? Ei! Olgu, tegelikult see kindlasti ei olnud niimoodi mõeldud, aga mina lootsin kogu selle tunni, et mind jumala eest ei märgata, peitsin end viimasesse ritta ära ja üritasin suuri vigu mitte teha, et ei peaks seda häbiposti läbi elama. Õnneks mind sinna ette ei kutsutudki, aga pärast seda ma lootsin, et see “ülihea” külalisõpetaja ei tule meile enam tundi andma. Ma ei kahtlegi, et niimoodi võib päris kiiresti asjad selgeks saada, aga kõigile inimestele selline õpetamine ei sobi. Vähemalt mitte algtasemel, mina olen üks neist.

Kui ma täna tantsutrenni kohale jõudsin, siis ütles mu oma õpetaja, et esimese pool tundi annab mulle kizombat üks teine mees, et hiljem jätkan oma õpsiga (üks klass ongi tund aega). Ja kui alguses olin ma väga õhinal, sest ikka on tore ju erinevate õpsidega tantsida, siis see õhin rauges ruttu maha, kui ma sain aru, et tegemist on just sellise stiili õpsiga, nagu ma ennist bailatino puhul kirjeldasin. Ka see õpetaja polnud eestlane (mitte et sel väga vahet oleks), aga temaga suhtlesime küll eesti keeles, sest ta oskas seda paremini kui oma enda õps, kellega me inglise keeles räägime. See enne mainitud kuri bailatino külalisõpetaja oli küll eestlane.

Kui mu oma õpetaja on juba harjunud, et ma olengi sellise aeglasema minekuga, siis see õps seda ei teadnud. Ja kuna ma olin ainult ühe tunni kizombat õppinud (eelmisel korral), siis ma olin ülikoba. Kui mu oma õpetaja suudab mind küll tantsima panna, siis ma kujutan ette, et selle õpsi jaoks oli see pool tundi üks raskemaid, sest ta mõtles, et miks ma nii koba olen. Mida enam minutid edasi läksid, seda rohkem ma tajusin selle õpetaja peaaegu endast välja minemist, mis muidugi jäi tulemata, sest ta on siiski õpetaja (aga tajuda sai seda ikka). Aga mina ei saa nii õppida, kui õpetaja ei suuda normaalselt õpetada! Võib-olla normaalselt ei ole isegi õige sõna, aga sellistel puhkudel vajan mina seda leebemat õpetamisvõimet, mis mu enda õpetajal on olemas, temal aga ei olnud (vähemalt minu puhul küll mitte). Tundsin, kuidas ma hakkan kohe nutma, sest ma ei suutnud selle pingega hakkama saada, mida see õps oma käitumisega mulle edasi andis (hoidsin vägisi pisaraid tagasi). Tantsimise puhul pead sa ju partnerit täiega usaldama ja kui mul isegi enda õpsi puhul võttis see täiega aega, et end vabaks lasta, siis kujutage nüüd ette olukorra puhul, kus sa tantsid kellegagi esimest korda, aga kõik on nii valesti… Ja siis ta veel sada korda mainib sulle, et kõik ongi valesti, et miks sa seda ei tee ja miks sa toda ei tee, et miks sa nii pinges oled, et pead end lõdvaks laskma, partnerit usaldama jne. Mida ma kõike teoreetiliselt tean ju ise ka, aga ma ei saa seda teha, kui mulle ei sobi see õpetamisstiil. Mis ei tähenda sugugi seda, et kõigile see ei sobi või et see õpetaja oleks halb, aga minu jaoks pole see õige lähenemine. Lihtsalt ei ole. Vähemalt mitte asja puhul, mida ma nagunii veel eriti ei oska.

Muidugi olin ma ise ka loll, et ma midagi ei vastu ei öelnud, aga ma raudselt oleks siis tema ees pillima hakanud, mida ma teha ei tahtnud. Kui see pool tundi lõpuks läbi sai ja mu oma õps tundi andma tuli, siis ma tundsin, kuidas mu pisarad vaikselt voolama hakkavad. Kuna ma vihkan teiste inimeste ees nutmist (kui see just Härra, mu perekond või sõbrannad pole), siis ma ütlesin, et lähen korraks WC-sse. Kogusin end seal 10 minutit ja tulin tagasi, näost ilmselt punane kui vähk, sest minuga juhtub pärast nutmist alati niimoodi. Mu oma õpetaja sai kindlasti aru, et midagi on valesti, aga ta ei hakanud küsima – jumal tänatud selle eest. Kõige enam siin elus vihkan ma seletamist teistele inimestele, miks ma nutsin (jällegi – kui tegemist pole minu jaoks väga lähedaste inimestega). Oma õpsiga suutsin ma ülejäänud pool tundi küll kizombat tantsida, aga mõru maik jäi sellest eelnevast küll külge. Õpetaja mainis tunni lõpus, et ehk järgmisel korral tantsime siis midagi muud. Ehk tõesti – kuigi kizomba vastu pole mul isiklikult midagi, siis mõneks ajaks tahan vist natuke teiste tantsudega tegemist teha.

Nagu ma ennist ka ütlesin, siis ma ei arva, et see asendusõps oleks halb õpetaja. Mõnedele kindlasti sobib selline õpetamine. Ta tantsis ülihästi ja iseenesest seletas ka okeilt, aga kuna ma ei saanud kohe pihta, siis oli kogu aeg tunda seda, et ta hakkab varsti kannatust kaotama. Ja kuna mina maksan selle teenuse eest, siis ma ei taha, et minu õpetaja selline oleks. Ma võingi aeglane olla, mul pole kuhugi kiiret, et ma pean mingiks kindlaks tähtajaks midagi selgeks saama. Õnneks ta enam mulle ilmselt tundi andma ei tule, sest mulle meeldib mu oma õpetaja rohkem. Mulle meeldib rohkem see leebem stiil, mis minu õpetajal olemas on, aga temal puudus. Võib-olla on asi ka selles, et kui ta oleks algusest peale mu õps olnud, siis ta teaks, milline õpetamine mulle rohkem sobib jne. Aga kuna ta ei teadnud sellest midagi, siis õpetas ta niimoodi, nagu ta ehk harjunud on vms. Minule selline stiil ei sobi.

Vot sellised lood siis. Tantsimist ma selle tänase ebameeldiva kogemuse pärast ei hülga, sest alati ei saagi kõik meeldida. Oma õpetajaga ei ole mul kunagi sellist nõmedat tunnet tekkinud nagu täna, sest tema õpetamine mulle meeldib.

 

Kuidas sünnib üks suvaline Facebooki profiilipilt siis, kui kohe seda enda jaoks õiget klõpsu kätte ei saa? / Kõik naised on imeliselt ilusad!

Mina olen selline inimene, kellel on endast täiega palju pilte. Lisaks olen ma veel selline inimene, kes lisab endast väga palju pilte Facebooki (mul Instagrami ei ole ega plaani teha ka). Ja kuigi mu pildistamisoskus on allapoole igasugust arvestust, siis meeldib mulle ikkagi endast vahel niisama selfisid klõpsida. Ja kuigi ma olen kõvasti tuure maha võtnud, kui veel paar aastat tagasi Tallinnas elades, kus ma suhteliselt üle päeva selliseid selfisid endast tegin (siis veel digifotokaga, sest nutitelefoni mul  tol ajal ei olnud), siis see pisik pole mul kunagi  täiesti ära kadunud. Ja kuigi ma nüüd suudan Facebookis vahel isegi ühte profiilipilti hoida mõned kuud (mis ei tähenda muidugi seda, et ma vahepeal muid pilte sinna lisaks, oh ei), siis vahel tekib ikka see tuju, et tahaks lihtsalt niisama mingeid küllaltki suvalisi pilte teha, millest ehk mõni sobib profiilipildiks ka. Kergem on see muidugi siis, kui oledki kuskil looduses või ilusas kohas ning keegi teine sinust pilte klõpsib, aga no alati see siiski päris niimoodi pole ju. Mida siis sellisel juhul teha? Siis tulebki neid suvakaid pilte iseendast klõpsida! 😀

Ma kujutan ette, et nii mõnelgi naisel on seda ette tulnud, et klõpsitakse suvalisi selfisid täiesti suvalises kohas ja suvalisel ajal, et uut Facebooki profiilipilti saada (või lihtsalt mõnda pilti Facebooki või Instagrami lisada). Mis ei tähenda sugugi seda, et eelmine oleks mitu aastat tagasi lisatud, vaid hoopis seda, et sellest ollakse lihtsalt tüdinenud. Ja kuigi valikut oleks ka kõigi eelnevate miljonite piltide hulgast, siis neid ei taha, sest need on juba “aegunud.” Ja siis hakkab see tants pihta – vahel tuleb ilus pilt suhteliselt kohe, vahel aga… No ei tule ühtegi normaalset! 😀

Täna ma näitangi ühte sellist olukorda, millega on ehk iga naine oma elus kordki kokku puutunud – ehk siis täiesti ilustamata need pildid, mis lihtsalt ei kuku hästi välja. Profiilipildi ma lõpuks siiski sain ja tegin selle lihtsalt seepiaks (vist peaks selline nimetus sel värvigammal olema), sest see tundus parem kui värviline või lihtsalt mustvalge. Kuna minu pildistamisoskus on null, siis ainuke asi, mida ma moblas lisada oskan, ongi värve ja kontrasti jne. Ja seda ka ainult niimoodi, kuidas mulle endale rohkem meeldib – see, kas see tegelikult ka okei on, mind ei huvita.

Ja siinkohal on mul seljas pluus (lisaks veel need asendid piltide peal), mis isegi täiesti tavalisest B-korvist suudab jätta mulje, et tegelikult on naisel ikka C -korv. Pettus missugune! 😀 Kui ma veel vallaline olin, siis oli mul selliseid pilte terve maa ja ilm, oli ka muidugi tavalisi, aga selliseid sai ka tehtud. Meiki mul nendel piltidel pole grammigi.

Aga alustame siis! 😀 Ehk siis naised ja nende mõtted piltide puhul, mis neile ei istu! Kuid üks asi tuleb endale igaveseks meelde jätta – vaatamata sellele, et me mõnel pildil võime nagu totaalsed krõllid välja näha, oleme me kõik ilusad inimesed, ilusad naised! 😉 Seega ilusate naiste terviseks (kui ma hetkel midagi jooks, aga pühapäeva õhtul küll ei joo :D). Ehk siis kõigi eesti naiste terviseks, sest me kõik oleme imelised ja ilusad! Ja me oleme väärt seda, et me niimoodi endast mõtleme. Jah, meil kõigil on näguripäevi, kus paljud asjad enda juures ei meeldi, aga see on ju osa elust 🙂

“Issand, see põlv paistab nii suur ju! Miks ma sellega oma tissid ära olen katnud?”

“Krt, miks see nii udune välja kukkus? Kui veits värve muuta, siis ehk parem?”

“Udune ikkagi!”

“Ei, see ei sobi!”

“Juba parem, aga nüüd äkki liiga suur tissinäitus? Tahaks midagi sarnast, aga mitte nii avara dekolteega, sest see on vist liiga palju juba.” (kunagise mina jaoks oleks see just ideaalne pilt olnud:D)

“Kuidas teistel alati naeratamine nii loomulikult välja tuleb? Ja miks mina näen nagu Nukitsanaine välja, kui tahan nimelt veidike sassis juukseid pildile?”

“Ei meeldi.”

“Liiga võlts naeratus ju!”

“EI.”

“Mis see veel on, Jaanika?” 😀

“Nägu on isegi täitsa okei, aga… Ei!”

“Liiga palju tissi ja liiga sassis juuksed!”

“Oh, sellest võib isegi asja saada… Natuke lõigata ja värve muuta. Peab proovima!”

“Mustvalge on täitsa ok, aga liiga hele…”

“Täitsa hea juba, aga… Peab veel proovima!”

“Hmm, mõeldav, aga… Äkki meeldib miski veel rohkem?”

“Jah, Jaanika, see juba läheb! See meeldib mulle kõige rohkem!”

Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? / Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

Ma olen juba sellest kirjutanud, et ÄSK on igati äge seltskonnamäng, mida sõprade või töökaaslastega ajaviiteks mängida, kui mingi üritus toimumas on. Seal on mõned päris head küsimused, millele ma mõtlesin ise ka kirjalikult siin vastata 🙂 Muidugi kõikidele ei viitsi –  ja kui keegi tahab selle mängu muretseda, aga ei taha teada, mis küsimused seal peituvad, siis ei pea järgnevat teksti lugema. Ahjaa, Reaalsuskontroll on ka äge, aga ma muretsesin endale selle karmi versiooni – seda ma pole veel seltskonnas mängida jõudnud, siiani olin ainult tavalise versooniga kokku puutunud (seda mul endal pole). Kuid see karm versioon tundub küll päris vinge – seega tuleb millalgi seltskonnaga see ikka ette võtta 🙂 Seal on näiteks kaardid kõige suurem peeruvabrik, kõige litsakam inimene, kõige suurem tuhvlialune, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige suurem pornosõber, kõige suurem homofoob, kõige suurem joodik jne. Oma seltskonnas ei solvuks keegi selliste asjade peale, võõraste inimestega on võib-olla natuke teine teema.

Aga jah, mõned ÄSK-i küsimused siis, millele ma mõtlesin niisama kirjalikult vastata.

Nimeta kaks iseloomuomadust, mis sulle enda juures meeldivad ja mis ei meeldi. 

Meeldivad julgus ja kohusetundlikkus. Ei meeldi laiskus ja see, et ma vahel kõigest sääsest elevanti teen.

Nimeta film, mida viitsid alati vaadata. 

“10 põhjust sind vihata”. Heath Ledger oli selles filmis ikka sitaks kuum! Kahju, et tal elupäevi nii väheks jäi. Laupäeval tuli jälle see film TV3-s, aga Härra ema nautis siiani vabalevi ning alles ülejärgmisel nädalal tullakse kanaleid paigaldama, seega ma sel korral seda ei vaadanud. Aga ilmselt vaatan korduses uuesti 🙂

Kas tahaksid minna 500 aastat minevikku või 500 aastat tulevikku, kui tead, et peaksid sinna elama jääma? 

500 aastat tulevikku! Tahaks näha, mis maailmast siis üldse saanud on. Ilmselt ma saaksin nii suure šoki, et ma ei suudaks ühiskonda sisse sulanduda, aga ikkagi tundub see variant huvitavam, sest sellisel juhul poleks mul õrna aimugi, mis mind ees ootaks. Ja mulle põnevus ja adrenaliin meeldivad! Äkki siis polegi enam eriti inimesi, sest kogu maailm on robotite peale üle läinud? Või on vahepeal tuumapommid maailmast üle käinud, et kõik on hävinud?

Kas sa usud vaimudesse? On sul nendega kokkupuuteid? 

Usun küll, endal otseseid kokkupuuteid ei ole, aga kindlasti usun, et lisaks meie maailmale on olemas ka see, mida meie ise nii hästi ei mõista.

Ausus ja truudus on öeldud, nimeta veel 3 asja, milles peitub hea suhte saladus. 

Hea seks, usaldus ja teineteise mõistmine.

Oled sina või keegi sinu lähedastest käinud kunagi ennustaja juures? Kui jah, siis kas ennustatud asjad on läinud täppi? 

Lähedastest ei tea, et keegi oleks ennustaja juures käinud, aga mina töötasin 3,5 aastat ennustajate/selgeltnägijate kõrval – seega on mulle paar korda ennustatud küll. Aastal 2014 pidid mind ootama mingid väljakutsed, mille ma ületan. Ju siis ületasin ka 😀

Kas elaksid pigem ühe elu, mis kestaks 100 aastat või 4 erinevat elu, mis kestaksid 25 aastat? 

See on paras pähkel! Sellisel juhul valiksin ühe elu, kui ma 100-aastaselt veel natukenegi ise toimetada suudaksin ega peast päris soe poleks. Kui oleksin juba viimased paarkümmend aastat voodis ja liikumatu olnud, siis pigem valiks lühemad, aga kvaliteetsemad elud. Kindlasti ei tohiks mul  nendes eludes enne 25-ndat eluaastat lapsi olla, sest seda ma ei tahaks, et nad ilma minuta üles peaksid kasvama.

Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? 

Jällegi sõltub. Kui ma teaksin 100 protsenti, et surma ei saaks mitte ükski inimene minu lähedastest ega tutvusringkonnast, siis ma vajutaksin. Maailm on nagunii ülerahvastatud ja kui üks inimene kuskil nälgivas Aafrika riigis ära sureb, siis vajutaksin küll. Lihtsalt sellepärast, et sealne vaesus on nagunii kohutav – ja ma võiksin sellise asjaga sellele inimesele pigem teene teha. Kõlab inetult, aga nii on. Kui sellist garantiid kaasa ei anta, et keegi lähedasest surma ei saa, siis ei vajutaks. Sellise teadmisega ma elada ei suudaks, et olen kellegi enda jaoks kalli inimese surma saatnud, aga kui see on keegi, keda ma ei tunne (ja kes on hoopis kuskilt mujalt mandrilt), siis see mulle süümepiinu ei tekitaks.

Kas elu pärast surma on olemas? 

Kindlasti on.

Kõige mõttetum või imelikum kingitus, mis sulle on kingitud? 

Kuuendas klassis kinkis üks klassivend mulle Arnold Oksmaa kasseti. Ta ei sallinud mind ja tahtiski tropp olla. Viskasin selle kasseti prügikasti, sest mulle Oksmaa laulud peale ei lähe.

Saad helistada ükskõik kellele kogu maailmas ja vestelda temaga tund aega. Kellele helistad? 

Seebikastaar Sonya Smithile! Pole kahtlustki, et talle! Juba väiksest peale on mu unistus olnud temaga kohtumine või rääkimine, mida kunagi ilmselt ei juhtu 😀

Kuidas oled viimase viie aastaga muutunud? 

Küpsemaks, rahulikumaks, sihikindlamaks, ehk ka targemaks 😀

Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal sa sured? 

Pigem kuidas. Samas – kui see oleks bussiõnnetus vms, siis ei julgeks enam üldse  bussiga sõita, sest kardaksin, et äkki nüüd ongi aeg kätte jõudnud. Aga millal – see tundub jällegi hirmutav, sest kui olekski, et Jaanika, 10 aastat pärast oled kutupiilu, siis oleks kuidagi maruniru selle teadmisega see vähene aeg edasi elada.

Pead käima aasta aega psühholoogi juures. Psühholoogiks on kas Edgar Savisaar või õed Sõnajalad. Kumma valid? 

Õed Sõnajalad. Edgar Savisaart kuulates hakkab viie minutiga juba pea valutama, seega kui ma peaks aasta aega seda pläusti kuulama, siis võiks mind hullumajja juba kohe sisse kirjutada.

Mida eelmine aasta sulle õpetas?

2016 õpetas mulle vanast, mugavast ja juba täiesti igavast lahti laskma (saatest ära tulemine). 2017 õpetas mulle seda, et alati tasub proovida midagi totaalselt uut – kui keegi oleks mulle eelmisel aastal öelnud, et aasta pärast kirjutan ma IT-firmas inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ja räägin telefonis klientidega tootmise teemadel, siis ma poleks uskunud, et ma sellega hakkama saan. Ehk siis 2016 õpetas mind vanast lahti laskma ja 2017 pani mind rohkem enda võimetesse uskuma! Seega on kogu see aasta minu jaoks väga arendav ja superhuvitav olnud! 🙂

Kas usud monogaamiasse? Kas kaaluksid ka teist varianti, kui pärast pikka kooselu tunned, et suhe on purunemas ja partner vihjab, et polügaamia võiks suhte päästa? 

Usun monogaamiasse. Ja väga kahtlane, et ma teist varianti kaaluda suudaksin, sest kui ma kedagi armastan, siis minu jaoks teisi inimesi ei eksisteeri. Seega oleks see suhe juba nagunii hukule määratud, sest ma ei suudaks õnnelik olla, kui tean, et partner teistmoodi arvab. See poleks lihtsalt minulik. Lõpuks oleks see ikkagi vaid endale valetamine ja ma saaksin nagunii haiget. Pigem juba oma teed minna siis.

Oled sa kunagi valetanud, kuna ei ole tahtnud teist inimest solvata? 

Ikka olen. Kes meist ei oleks? Isegi kõige õilsamad inimesed on!

Kui peaksid elu lõpuni sööma ühte toitu, siis mis see oleks? 

Kartulisalat!

Kelle järgi sa endale nime said? 

Pole õrna aimugi, suht suvalt ilmselt. Mu isal ja õel on sama algustähega nimi, mu emal ja teisel õel on ka sama algustähega nimi, aga minu nime võtsid nad õhust, sest polnud enam kellegi järgi võtta 😀 Mu õde on kusjuures sama traditsiooni järginud, sest ta poja nimi algab tema algustähega ja tütre nimi mehe omaga. Mulle taheti nimeks panna Kristel, aga mu ema arvas, et see ei sobiks mu perekonnanimega kokku. Mina olen rahul, et mu nimeks Kristel ei saanud, sest siis ma oleksin pidanud gümnaasiumis kahe inimesega oma eesnime jagama (ehk siis meil oli juba kaks Kristelit ja ma oleksin kolmas olnud), aga olin ainuke Jaanika klassis 😀 Okei, okei, kui ma oleksin hetkel Kristel, siis oleks see minu jaoks ilmselt juba väga tavaline.

Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

See on ka väga raske küsimus. Kui vaadata (issand, kui tobedalt see praegu kõlas, ma tean!), kui elurõõmus on meie endi blogija Kai, siis valiksin pigem pimeduse, aga samas – see ei tähendaks, et mina suudaksin samasugune olla. Tõesti väga raske küsimus… Ilma käteta tundub ka elu ikka väga sitt. Ma vist tõesti ei oskaks valida. Mida teie pigem selliste jubedate valikute juures eelistaksite?

Mida sa kõige rohkem kardad? 

Lähedaste inimeste surma.

Kas veedaksid 4 aastat vanglas kuriteo eest, mida sa ei sooritanud… või elaksid kogu oma elu hirmus, et sind võetakse vahele kuriteo eest, mille sooritasid. 

Pigem esimene variant. Ma ei suudaks elada pinges, et igal hetkel võidakse pokri pista. Kui neli aastat saaks läbi, siis üritaksin kuidagi ära tõestada, et ma olin ikkagi süütu, nõuaks kohtult valuraha emotsionaalse hingepiina eest, mida nelja aasta jooksul kogema pidin 😀

Rohkem ma hetkel neile küsimustele vastata ei viitsi, aga kuulaks huviga teie arvamusi nende küsimuste kohta 🙂 ÄSK-is on neid küsimusi tegelikult kõvasti rohkem, ma valisin ainult mõned välja.

P.S: Kas märkasite kahepalgelisust? Minu kõige suurem hirm on enda lähedaste surm, aga samas täiesti võõra inimese surmanupule ma vajutaksin, kui 500 000 eurot selle eest saaksin. Kas üks ei peaks loogiliselt võttes teist välistama? Minu puhul igal juhul ei välista. Sellised need inimloomad juba kord on – küüned ikka enda poole ja nii mõneski asjas tundetud…