“Rodeo”/ Mul ei oleks raske leppida sellega, kui mu lapsed oleksid geid või lesbid, aga nunnade ja munkade puhul poleks see mõistmine küll nii kerge… /Hea Lapse arhiiv ja minu stiilinäited aastatest 2001-2003

Täiega pühapäeva tunne on, kuigi on laupäev. Niimoodi see üks lisaks saadud puhkepäev mõjub! Ehk siis väga hästi mõjub! 🙂

Siiani on nädalavahetus vaikselt sujunud. Eile käis mu parim sõbranna Põlvas külas, nüüd tuli ta ise autoga (sai äsja load ja elab ise ka nagunii Põlvamaal). Pläkutasime niisama ja õhtul tulime kallimaga Tartusse, sest tal on täna siin töö. Enne käisime veel kallima vanemate juurest läbi ning viisime neile ka värvitud mune.

Neljapäeval vaatasime kallimaga Põlvas ära dokumentaalfilmi “Rodeo”, mis rääkis siis Mart Laari esimesest valitsuse ajast. Ma pole eriti suur ajaloofänn, aga see film mulle küll meeldis. Just see pool, et saigi konkreetselt näha, millist elu 90-ndate alguses elati ja mis kohati idiootseid otsuseid tollel ajal kõrgemalt poolt tehti (samas nii mõnedki olid hädavajalikud). Ja see kauaoodatud hetk, mil 1994-ndal aastal lõpuks Nõukogude väed Eestist välja saadi. Mina kusjuures arvasin siiani, et kui 1991.aastal taasiseseisvumine toimus, siis suht varsti saadi ka Nõukogude vägedest Eestis lahti, aga näed sa siis – selleks kulus veel kolm pikka aastat ja kui oleks venkude teha olnud, oleks veelgi kauem kulunud. Sest kogu aeg leiutati mingeid ettekäändeid, miks ei saa neid vägesid siit välja viia. Nii et soovitan vaadata seda filmi, sest kui juba mulle see meeldis (kes ma pole suur ajaloofänn), siis meeldib see vist küll kõigile 😀 Just eile kallima vanemad ka meenutasid seda aega, kui neile mainisime, et “Rodeot” vaatasime.

Kallima vanematest rääkides, siis ma üritasin mitmeid kuid tagasi mingi ööbimise Retrobesti ajaks Otepääle saada, kuid kõik olid broneeritud juba. Andsin alla ja mõtlesin, et eks elu näitab, mis saab. Ja kallima isa hankiski meile ööbimise ühes külalistemajas (tutvuste kaudu) – seega sellega pole ka enam muret 🙂 Muidu oleks pidanud Põlvasse või Tartusse sõitma, aga see oleks tüütu olnud – nüüd saab kallim ka end vabalt tunda ja paar õlut libistada, muidu ta poleks saanud seda teha, sest oleks pidanud õhtul roolis olema (kui me just telgis poleks ööbinud, aga Eesti ilma arvestades ei kõla see juunikuus eriti ahvatlevalt). Aga jah, ööbime 900 meetri kaugusel peokohast, mis on täitsa okei jalutamiseks 🙂 Kuna Retrobestil on komme, et inimesed panevad end 90-ndate stiilis riidesse, siis on plaan sama teha. No sinna on veel aega, aga enne seda saab siis kaltsukas käia ning kõrge värvliga teksaseid otsimas käia 😀

Eile oli “Roaldi nädalas” teemaks munkade ja nunnade elu Eestis. Ning Eestis elav ainuke munk ei olegi isegi eestlane, vaid Poolast pärit (ka saates näidatud nunnad olid Poolast pärit). Ma kusjuures olin ka alati arvanud, et nunnad on kurjad naised, aga need olid küll väga lõbusad 😀 Kuremäe kloostris elavad nunnad tunduvad küll suht kurjad (sinna juhtudes on selline mulje jäänud), aga need Narva omad olid hoopis rõõmsamad. Mina väiksena arvasin, et nunnad ja mungad võivad vähemalt omavahel sebida, oh mind totukest 😀 Need nunnad rääkisid seal saates armastusest ja sellest, kuidas nad Jumalat armastavad. Minu kui mitteuskliku jaoks on alati sellist juttu naljakas kuulata. Eks sellega ongi see teema, et ma võin usklikest aru saada küll, aga üks asi ongi see, et sa Jumalasse usud ja vahel kirikus käid ning palvetad, teine ja hoopis radikaalsem variant on see, kui sa reaalselt nunnaks või mungaks hakkad ning paljudest maisetest naudingutest loobuma pead. Kujutaksite elu ilma seksita ette? 😀 Ma küll ei kujutaks. Kui seksita suudaks veel ehk elada, siis just see, kuidas nad seal kloostris suht maailmast eraldatuna elavad – no see on veel raskem. Jah, need Narva nunnad käivad küll paljusid abistamas jne, sest see kuulub nende ülesannete hulka, aga see pole siiski see. Nagu see munk seal saates ütles, et ta mitteusklikul isal oli väga raske sellist otsust mõista, et poeg järsku mungaks otsustas hakata. Mina ütlen ausalt, et minu jaoks oleks suht kerge leppida, kui mu laps oleks lesbi või gei, aga mul oleks hoopis keerulisem aru saada sellest, kui juhtuks nii, et mu enda ihuvili otsustaks nunnaks või mungaks minna. Ja arvestades veel sellega, et ma ise pole absoluutselt usklik inimene 😀 Samas – teiste eest elu elada ei saa, seega lõpuks peaks vist ikka leppima.

Ma kolmapäeval sirvisin Hea Lapse arhiivi, sest me parima sõbrannaga just arutasime, kuidas meie sõprus sealt alguse sai. Kahju, et sealt samast arhiivist Stiina vanu numbreid leida polnud võimalik (seal olid paljud ajakirjad toodud, aga Stiinat kahjuks ei olnud), sest seal olin ma ka mitu korda koos pildiga raamaturubriigis esindatud. Ma olin omal ajal ikka tihe Heale Lapsele kirjutaja ja lisan siiagi mõned stiilinäited neist asjadest, mis ma sinna saatsin (ja mis ka avaldati).

Jaanuar 2003 🙂 Siis mul tegelikult oli juba mitmeid kirjasõpru, oma parima sõbrannaga hakkasin ma kirjutama suvel 2001, aga ju ma tahtsin neid juurde saada. Teistega ei jäänud sõprus lihtsalt püsima. Lemmiklauljad pole need, kes siis olid, aga bändid on suht samad (kui Meie Mees välja arvata, ma võin seda nüüd ka kuulata, aga enam lemmik ei ole). Ja see telefoniga rääkimine on päris hea aspekt, sest kõik mu töökohad on alati olnud telefonidega seotud 😀 Telefonikaarte kogusin tõesti, aga nüüdseks olen kõik minema visanud.

Juuli 2001 – perekonnanimes on väike trükiviga 😀 Aga aru ma ei saa, mis päiksest ma jahun, kui mulle pole tegelikult kunagi päike meeldinud 😀

Oktoober 2002. Tol ajal meeldis mulle tihti igasuguseid teste ise koostada, mida ma siis Heale Lapsele saatsin. Mõnikord vedas ja lausa avaldati ka.

 

 

 

Ilusaid algavaid pühi!

Ma värvisin eile üle pika aja mune. Polnud aastaid seda teinud. Viisin täna kontorisse ka. Nüüd olen juba Põlvas ja chillin niisama, kallimal on rahvatants, tema jõuab paari tunni pärast. Nii hea, et kolm puhkepäeva on ees! 🙂

Mul oli see nädal üle pika aja ka tantsimine. Üks nädal ei saanud mina minna, siis ei saanud õps. Sel korral andis tundi mulle üks naine, kes on mulle seda varemgi andnud. Just selline stilistika pool ja kätehoid bachatas. Naljakas on see, et ma olen suht aeglase taibuga tantsimises, aga mulle ikkagi meeldib. Seda juba tavaliselt minuga ei juhtu, et mulle meeldiks teha vabatahtlikult asju, milles ma suht aeglane olen 😀 Eks elu sunnib ikka mingeid asju tegema, mis nii ei kiiresti ei edene, aga vabatahtlikult millegi tegemine, mis mul just lennult ei lähe – see on minu jaoks uus asi. Kuid see on ülihea tunne! Ma ju armastan hispaaniakeelset muusikat ja eriti tore on veidike salsat ning bachatat osata.

Ma olen nii õnnelik viimasel ajal, kevad on vaikselt käes, minu ümber on inimesed, kes on armsad ja head 🙂 Ja nii hea on olla.

Lõpetuseks kaks pilti, millest viimasel on värvid paigast ära, töötlesin seda väljas päikse käes ja panin juba Facebooki üles, kui hiljem märkasin, et asi on veits pekkis 😀 Aga las siis olla. Mõlemad pildid on täna kontori puhkenurgas tehtud.

Niisama nädalavahetusest ja suvakad pildid

Nädalavahetusel saigi saunas käidud üle pika aja! Muidu oli niisama chill nädalavahetus, laupäeval sai EFTA-t vaadatud. Jäin küll lõpus tuttu, mis on minu puhul tavaline, sest telekat vaadates tuleb mul alati väga kergelt uni. Kuid ma olen ülirahul, et Roaldi saade kaks auhinda sai (saade ise sai tegelikult ühe, aga teine läks Roaldile kui parimale saatejuhile)! Lisaks oli Grete Lõbu kõne “Kodutunde” saatejuhi Signe Lahteini kohta nii soe ja ilusti sõnadesse pandud! Ma pole “Kodutunde” püsivaataja ega tea Signet isiklikult, aga kuuldes saatejuhi õnnetuse kohta oli küll selline tunne, nagu lähedase inimesega oleks selline traagiline avarii juhtunud (mida vist tundsid enamik eestlasi). Lugesin “Kodutunde” Facebookis, kui paljud inimesed Signele häid soove edastasid ja nii tore oli neid siiraid mõtteid lugeda. Et kogu Eesti usub ja loodab, et temaga saab kõik korda. Mina loodan sama. Minu meelest on Signe Lahtein väga soe ja südamlik saatejuht, kes on kindlasti neist kolmest kõige paremini selle saatega hakkama saanud (kui võrrelda teda Kirsti Timmeri ja Anneli Lahega, kes “Kodutunnet” enne teda juhtisid).

Ma täna pikka juttu ei teegi, lisan lõpetuseks mingid suvakad pildid, mis nädalavahetusel tehtud sai.

Laupäevane chill kallimaga. Ma alles harjun, et tal nüüd nii lühikesed juuksed on 😀 Mitte et need nüüd nii lühikesed ka oleksid, aga lihtsalt enne olid tal kõvasti pikemad juuksed. Aga ma arvan, et sobib väga hästi 🙂

Eile õhtul selfitasin niisama

Vol 2

Elu on ilus! 🙂 Ja mul hakkab kahe nädala pärast puhkus, mida ma täiega ootan – Vilniuse reisi pärast ka muidugi, aga saab niisama nädalaks aja maha võtta 🙂

Niisama laupäevast / “Roaldi nädal” ja põrgulikud lapsed, kes maskotte klobivad…

Need ägedad laupäevakese hommikud, kus saab kaua magada… Kallim ei saa, sest ta käib laupäeviti ka tööl (laupäevane töö on tal Tartus). Kuigi ma võiks praegu edasi põõnata, siis ma hetkel ei tahtnud. Küll ma varsti jälle veits põõnan, unekott nagu ma olen 😀

Täna hommikul oli naljakas unine juhtum ka. Põõnasime kallimaga mõlemad, kui ta järsku uniselt rääkima hakkas.

Kallim: Te võiksite tema iseloomu edasi kujundada.

Mina (natuke segaduses): Kelle?

Kallim: Jaanuse.

Mina (juba aru saades, et ta räägib unesegaselt): Kes on Jaanus?

Kallim: Sa vist ei tea teda, aga “Õnne 13” Jaanus, sa pole “Õnnet” ammu vaadanud (Jaanust tean ma ikka, ta on “Õnne 13-nes” algusaegadest juba olnud ju, kuigi ma pole tõesti ammu seda vaadanud).

Mina (naerdes): Kallis, sa näed vist und.

Ja nii oligi 😀 Kallim tudus edasi ja mina silitasin ta juukseid. Mul on mingi teema sellega, mulle täiega meeldib ta juukseid silitada 😀 Kui juustest rääkida, siis kallim käis juuksuris – ehk siis ajas oma suhteliselt pikaks kasvanud juuksed lühemaks. Tal on alati see komme, et kui kevad juba kaugelt paistma hakkab, siis ta saab oma parukast lahti. Teda on õnnistatud suht paksude juustega (tahaks ka :D). Ja unenägude juurde tagasi tulles, siis ma ise nägin täna unes, et ma lasin kelguga mingist megasuurest mäest alla, aga mitte talvel, vaid südasuvel. Ja kelk libises täiega hästi! 😀 Ma oleks peaaegu vastu posti sõitnud, aga õnneks sain viimasel hetkel pidama.

Täna pärast ta tööd läheme Põlvasse, kus saab ehk üle pika aja saunas jälle käidud. Naljakas, et ma isegi igatsen seda saunavärki 😀 Mina, kes ma olin enne suht suur saunapõlgur. Mul lihtsalt hakkab seal alati megapalav, ka 60-kraadises saunas. Kuid nüüd olen ma juba harjunud ja tegelikult on nii hea tunne pärast sauna.

Ma vaatasin eile “Roaldi nädalat”. See pole küll mingi uudis, sest ma vaatan seda iga nädal, aga eile hakkas mul maskottidest küll täiega kahju. Nimelt tegi Roald maskottidest saate, kus ta rääkis nendest inimestest, kes Jänku-Jussiks, Pipiks ning Minioniks kehastuvad. Kui esimesel kahel olid suhtelised normaalsed laste sünnipäevad juhtunud, siis viimasel oleks nagu põrgust jõnglased välja toodud (tundusid kuskil 6-10-aastased olevat). Muudkui kiskusid Minion Kevinit püksitraksidest ja klobisid teda eest ning tagant. Roaldil oli õigus, kui ta saates ütles, et need lapsed on küll vist suhkrust üledoosi saanud, isegi tal endal hakkas sellest mehest juba kahju, kes lastelt sõna otseses mõttes klobida sai. Lapsed ehk tõesti ei adu, et selle suure kostüümi sees on ju tegelikult lihast ja luust inimene, aga… Ma pole ammu midagi nii koledat näinud. Lapsed peaksid ju armsad olema, aga need olid küll põrgulikud jõnglased kõik ühele sünnipäevale kokku tulnud. See oli väga inetu vaatepilt. Osad vanemad küll üritasid neid jõnglasi natukenegi tagasi hoida, aga nad ei kuulanud mitte kedagi, ka sellel minionil endal tundus nendest juba kopp ees olevat. Arusaadav ka, mul oleks samuti. Ma usun, et enamus sünnipäevi on ikka hoopis teistsugused, aga Roaldi saatetiim juhtus just sellisele üritusele, mida ehk kord paari aasta jooksul ette tuleb. Ma vähemalt loodan küll, sest kui kõik oleksid sellised lasteüritused, siis…peaksid maskotid oma tööst loobuma, et närve säästa. Selliselt käituvaid lapsi nähes peab vist suht palvetama, et enda omad niimoodi kunagi ei käituks. Aga seda ette ju ei tea kahjuks.

Õnnest ja isekusest /Mind ei huvita võõraste inimeste käekäik ega heaolu…

Ma ei ole teps mitte selline inimene, kes iga pisiasja üle rõõmu tunneks. Ei vaata ma andunult taevasse, kui seal päike sirab ega mõtle, et jess, nii ilus päev on tulekul jne. Muidugi võiks seda teha, aga mis sa ära teed, kui pole loomult selline inimene. Ja mu tutvusringkonnas ei ole ka selliseid inimesi, sest me lihtsalt ei klapiks 😀 Mul hakkab pea valutama, kui ma pean selliste inimestega pikalt koos aega veetma. Mis muidugi ei tähenda seda, et elu oleks halb või negatiivne, aga ma lihtsalt ise pole selline inimene, kes tahaks, oskaks või suudaks niimoodi iga pisasja üle joovastust tunda.

Mind huvitab üldiselt väga väheste inimeste käekäik. Just selles mõttes, et kuidas neil reaalselt elus läheb, mis neil plaanis on, mida nad kardavad, mille üle rõõmu tunnevad jne. Kindlasti jääb see number alla 10. Loogiline, et sinna kuuluvad mu perekond, mu lähemad sõbrad, mu kallim, aga see on ka kõik. Kunagi kirjutasin ma siin postituse ühest ammusest keskealisest naissoost töökaaslasest, kes mulle linnaliinibussis oma elu kurtis, aga mind lihtsalt ei kottinud. Nüüd läheb ta varasema bussiga ja õnneks mulle enam kurta ei saa. Mind lihtsalt ei huvita võõraste inimeste mured. On see ülbus, on see pohhuism, on see idiootsus – ma ei oska öelda, aga nii on. Vahel ma mõtlen, et võib-olla sellepärast mul ongi alati nii lihtne inimestele (siinkohal räägin pigem tuttavatest) ära öelda, sest mind ei huvita nende käekäik. Mõned inimesed on teistsugused, nad on alati valmis teisi aitama ka sellisel juhul, kui on olemas suur tõenäosus, et neid lihtsalt ära kasutatakse.

Ma mäletan, kui mu vanem õde mulle suvel 2014 ette heitis, et ma olen täiega isekas inimene, sest ma polnud nõus ta lapsi hoidma. Point oli selles, et ma polnud kaks kuud Tartus käinud (ma elasin siis Tallinnas), mul oli viimse minutini kõik kohtumised planeeritud, sest ma polnud ammu oma sõpru näinud. Ja siis tuli ta samal päeval teatega, et ehk ma ikka hoiaksin ta lapsi, kuigi mu isa pidi algselt hoidma (aga ta siiski vist ei saanud). Ma ütlesin, et ma ei saa teda aidata ega tundnud absoluutselt süümepiinasid. Pärast seda sain isalt ja tädilt pika loengu, et minuga ei saa üldse arvestada jne. Kas mul pärast seda tekkisid ka süümepiinad? Ei. Mul olid plaanid tehtud ja ma ei tahtnud neid viimasel hetkel sassi lüüa. Muidugi ma oleksin saanud seda teha, mu sõbrad oleksid aru saanud, aga ma ei tahtnud. Ja kuigi mu õde väitis, et minu peale ei saa kunagi loota, siis aastatel 2011-2012 hoidsin ma mitmeid kordi ta lapsi (muidugi oli siis suurem etteteatamine), mis selleks hetkeks olid tal ununenud. Pärast seda suve 2014 pole mu õde enam kordagi palunud, et ma ta lapsi hoiaksin. Nüüd on nad juba piisavalt suured ka, aga ilmselt see üks kord mõjuski niimoodi, et Jaanikast nagunii kasu pole. Mis seal ikka – inimese enda vaba valik ja voli.

Samamoodi jätsin ma selle aasta veebruaris ühe peretuttava juubelile minemata, kuigi olin kutsutud. Mul ei olnud tegelikult mingeid suuri plaane ees, aga ma lihtsalt ei tundnud, et viitsiks minna. Muidugi andsin varakult teada, et ma ei lähe. Jällegi sain isalt telefonikõne pärast seda üritust, et miks sa ei tulnud, su õed olid mõlemad kohal jne (mu üks õde oli Inglismaalt siis just Eestis puhkamas). Ütlesingi, et ei viitsinud, sest ma ei oska valetada. Isa vaid ohkas. Ju nad on harjunud, et vahel ma teengi niimoodi. Mis ei tähenda sugugi, et ma oma perekonda ei armastaks või peretuttavatest ei hooliks, aga ma mõtlen sellistes olukordades alati pigem iseendale. Ja kui mul on tunne, et ma ei viitsi ega taha, siis ma lihtsalt ei lähe. Kogu lugu. Mind jätab sügavalt külmaks see, et ülejäänud perekond oli ju kohal jne teema…

Kuid ometi on ka minul helgemaid hetki 😀 Näiteks nüüd, kui kuulsin, et õde saab endale varsti uue ja suurema korteri, mida nad mehega juba ammu on tahtnud, siis olin küll siiralt õnnelik. Mulle meeldib, kui mu lähedaste unistused täituvad. Või aastal 2016, kui mu parim sõbranna oma raamatu välja andis! Nii uhke ja rõõmus tunne oli! Sest ma teadsin, kui väga ta seda tahtnud oli. Kui sa pole just tuntud kirjanik või telenägu, siis pole alati kerge oma esimest raamatut välja anda (kui sa just ise seda rahastada ei plaani), aga ta sai selle tehtud! Ja see oli üpris pikalt Apollo raamatute TOP-is esiviisikus. Nii vinge oli poes käia ja sõbranna kirjutatud raamatut näha 🙂

Ja näiteks eile olin ma nii õnnelik, kui kallim mulle ütles, et ta käis terapeudi juures ning nad leidsid koos terapeudiga, et ta ei peagi enam seal käima, sest tal on kõvasti parem (mitte et ta enne oleks ka sunniviisiliselt pidanud, aga see aitas teda väga palju). Ta nimelt tegi ühe testi, mille vastused olid hoopis positiivsemad kui esimesel korral, mil ta üldse sinna läks. Ja ta saab alati uuesti minna, kui peaks jälle vajadus tekkima. Ja vot sellistel hetkedel tunnen ka mina, kuidas ma rõõmustan teiste inimeste õnne üle. Küll oma lähedaste inimeste õnne üle, sest võõraste inimeste õnn mind ei huvita. Ja see on tegelikult ülim tunne, kui sul on teiste inimeste üle nii hea meel. Ma olen vahel mõelnud, et kui oskaks ka niisama tuttavate elust huvituda ja neile kaasa elada, siis kas see oleks veel suurem õnn? 😀 Aga vot sellist oskust mulle antud ei ole. Küüned ikka enda poole. Ja oma lähedaste inimeste poole ka 🙂 Mis teid viimati õnnelikuks tegi?

Ja näiteks lugedes vahel Malluka postitusi, kus ta suvaliselt mingitele perekondadele raha annab ja nende üüri maksab, siis ma küll mõtlen, et kuidas inimesel saab see empaatiavõime nii suur olla. Või tahtmine inimesi aidata siis. Ma annetan maksimaalselt paar korda aastas kui sedagi (enamasti nendes jõulusaadetes). Ja üks asi on annetamine ja teiste heaks raha kogumine, aga lihtsalt niimoodi, et annaks lambist kellelegi üüriraha – no ei. Ma ütlen ausalt, et minu pärast võiks seda perekonda kas või korterist ilma jäämine ees oodata, mind lihtsalt ei kotiks võõraste inimeste lood.  Igaüks vaadaku ise, kuidas siin maailmas toime tuleb.

Tegelikult on ju kurb, et minusuguse mõtlemisega inimesi on päris palju. Aga vähemalt huvitab mind lähedaste heaolu.  Enamasti.

Teine Eesti ja somplimendid… /Mis on üldse esimene, teine ja kolmas Eesti?

Sain oma eelmise postituse alla ühe vägagi omapärase kommentaari. Sellist juttu võikski pidada midagi somplimendi sarnaseks (sompliment = solvang + kompliment). Sompliment pole küll mingi ametlik sõna, aga viimasel ajal olen selle eksisteerimisest kuulnud küll. Ehk siis selline ütlus või tekst, kus kohati nagu kiidetakse, aga samas tehakse maha ka. Eks siis inimene peab ise vaatama, kas ta võtab seda pigem komplimendina või solvanguna  😀 Kommentaar ise oli selline:

Kulutadin su blogi peale tunde. Väga huvitav lugemine. Nö “teine Eesti”. Pubid, baarid, Mercad-retrod, Põlvad-Raplad, süldipeod ja külalistemajad.. niiii teistsuguse elu ja inimesed, et lausa uskumatu 😀 Väga tore, et keegi sellest maailmast ka asju kirja paneb ja näitab avalikult seda “minumoodimaailmat”. Nagu hea järjejutt või selline maalähedane seebikas. Ootan uusi osasid. 🙂

Mis teeb selle teksti somplimendiks? Tegelikult tundub ju päris okei kommentaar – tore ju, et inimesele sellised lihtsad asjad meeldivad ja veel parem, et järge ootab, aga samas… Teine Eesti? 😀 Kuigi kui nii võtta, siis ma olen kuulnud, et on lausa kolm Eestit – esimene on see eliit, enamasti  on tegemist jõukate inimeste näol (kuigi see pole isegi nii oluline) kultuurihulludega, kelle jaoks ainuke vaadatav telekanal on ETV ning kes käivad iga nädal ooperit piilumas, sest noh – kultuur ju! Nad ei kulutaks iial oma väärtuslike minuteid kommertskanalite jurale või blogide lugemisele. Sest see kõik tõmbab nende maine alla! Ja kui nad ka peaksid midagi sellist tegema, siis ainult suure saladuskatte all, sest piinlik on muidu. Mul kunagi oli üks selline kommenteerija siin blogis, kes luges väga palju blogisid ja Paulo Coelho raamatud oli ka kõik läbi lugenud, aga kui kuskil sellistel teemadel juttu tuli, siis ta polnud midagi kuulnud ega näinud, sest liiga piinlik oleks olnud… Isegi oma peika eest varjas, sest muidu ta oleks talle madalalaubalise mulje jätnud. Ma ütleks küll, et kurb on see eluke sellisel juhul, kui tegelikult “praht” väga meeldib, aga pead seda nii hoolega varjama, sest muidu peetakse sind “matsiks.” Äkki siis oleks kergem suhelda inimestega, kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled ega oota kogu aeg, et sa küünlavalgel oode neile loeks? Või ainult Bulgakovi “Meistrist ja Margaritast” vestleksid (äkki peakski nüüd 10 aastat hiljem uuesti selle raamatu läbi lugema, 18-aastaselt see ei meeldinud mulle üldse, aga mulle ei olegi kunagi eriti satiirilised romaanid peale läinud).

Teine Eesti koosneks sellisel juhul nendest inimestest, kellele meeldib ka “prahti” tarbida ning kelle jaoks külalistemajas ööbimine pole häbiasi. Sellisel juhul võiksin ma sinna gruppi küll kuulda. Ahjaa, retromuusika peaks ka meeldima 😀 Muidugi peavad väikese koha pubid ja baarid ka teemaks olema, sest muidu ei anna teise Eesti mõõtu välja!

Ning kolmas Eesti oleks see, mida me vahel “Kodutundes” näeme. Ja ma ei mõtle siinkohal neid normaalseid peresid, kes tõesti vajavad abi, vaid neid kuus last perekonnas, kõigil eri isa teemasid, teeme aga lapsi muudkui juurde, sest noh – põngerjad on ju issanda õnnistuseks! Ja küll see riik nad üles kasvatab, kui ma ise ei jaksa… Või lastekodu. Või kes iganes – kuidagi ikka kasvavad suureks ju!

Nali naljaks, aga mis on üldse teine Eesti, kolmas Eesti, neljas Eesti? Kas esimene Eesti on tegelikult ainult need inimesed, kes kuuluvad kõrgklassi? Kust algab teine Eesti, kust kolmas jne? Ja milliseid somplimente teile tehtud on? 😀

“Roaldi nädal: Depressioonis Eesti” / Mul endal ei ole depressiooniga kokkupuudet olnud, aga…

Vaatasime eile kallimaga “Roaldi nädalat”, kus teemaks oli depressioon. Kaks seal saates osalenud naist olid mulle internetimaailmast tuttavad – ühe blogi ma vahel loen ja teise kirjutatud kolumne olen ka lugema sattunud. Blogija puhul ma teadsin, et ta depressiooni põeb, kolumnikirjutaja puhul mitte (vähemalt polnud ma ühtegi depressiooniteemalist artiklit tema sulest lugema juhtunud, ilmselt on ta sellest ikka kirjutanud).

Mul on hea meel, et seda teemat viimasel ajal aina enam kajastatakse, sest depressioon ei ole mingi tühine asi, vaid see on haigus. Ka mina olin aastaid tagasi selline lollakas, kes mõtles, et see on mingi krdi pseudoprobleem, mille inimesed endale ise juurde mõtlevad, sest mis mõttes sa ei suuda voodist üles tõusta, mis mõttes sa lihtsalt ei saa oma eluga hakkama jne. Õnneks on aastad mind targemaks teinud ja ma olen väga palju rohkem teada saanud, mida depressioon tegelikult endast kujutab. Mu parim sõbranna on ka sellega kunagi kokku puutunud.

Kuid miks ma sel teemal täna üldse kriban, on nimelt see, et mu kallim on depressiooni põdenud. Õnneks küll ei ole tal kunagi olnud enesetapmiskavatsusi, aga ta on käinud psühhiaatri juures, võtnud antidepressante ning isegi ühel mustal hetkel tulnud ise töölt ära, sest talle tundus, et kogu maailm on mõttetu. Õnneks sai ta hiljem sinna samasse kohta tööle tagasi, kui tal juba natuke paremaks läks. Hetkel ta enam antidepressante ei võta, aga ta käib korra kuus terapeudi juures, teeb harjutusi, mida talle soovitatakse, peab päevikut ning paneb kirja oma emotsioonid. Selline tegevus aitab tal lahti mõtestada oma peas oleva sasipuntra.

Minule rääkis ta sellest kõigest meie kolmandal kohtumisel. Ja kuna ma ise ei ole kunagi depressiooniga kokku puutunud, siis ma ei saagi seda 100-protsendiliselt mõista. Küll aga saan ma olla toeks ja arvestada sellega, kui tal on see hetk, kui tal depressiooni tundemärgid jälle märku annavad (tema puhul on see, et tal hakkab seest täiega keerama). Tal on kõvasti parem, kui tal kunagi oli, aga see haigus ei kao niisama lihtsalt ära. Inimesed lihtsalt õpivad sellega elama.

Ta rääkis mulle, et esimesena avas ta ennast oma tantsupartnerile. Ta oli tegelikult siis juba aastaid tundnud, et midagi on valesti ning ta ei saa selle kõigega ise hakkama, aga nagu meeste puhul ikka, siis ei julgeta ega taheta abi otsida, sest võib-olla isegi ei mõisteta, milles probleem seisneb. Tema tantsupartner oli aga ise sünnitusjärgset depressiooni põdenud ning teadis, mida see haigus endast kujutab (kuigi sellel on nii palju erinevaid vorme muidugi). Kallima tantsupartner soovitaski tal abi otsida, mida ta siis tegigi. Pärast seda on asi kõvasti paremaks läinud, sest ta on endale tunnistanud, et ta vajab abi. Ja muidugi on professionaalne abi alati depressiooni puhul vajalik.

Selle viie kuu jooksul olen ma küll neid hetki näinud, kui mu kallimal on halb (neid ei ole väga palju olnud). Ta on seda mulle kirjeldanud niimoodi, et tal lihtsalt hakkab seest täiega keerama, lisaks hakkab higistama, muidugi lisanduvad sellele kõigele ka need mõtted, et ta on mõttetu jne. Konkreetselt tema puhul aitab natuke see, kui ta kirjutab oma emotsioonid üles ja teeb neid harjutusi, mida terapeut talle soovitanud on. Esimest korda, kui mina seda olukorda nägin, oli jaanuaris. Minu jaoks oli see hästi uus asi, sest ma ei ole varem nii lähedalt depressiooniga kokku puutunud (mu parimal sõbrannal see niimoodi ei väljendunud). Õnneks ma teadsin seda, et tal see on ja kallim on mulle hästi palju rääkinud oma tunnetest, emotsioonidest sellel ajal.

Ja nagu seal eilses saateski öeldi, et kõige hullem asi, mida sa saad depressioonis inimesele öelda on see, et ole positiivne, elu on ilus jne.  Või siis veel hullem – ära põe, su elul pole ju midagi häda. See tekitab neile veel hullemat tunnet. Ka kallim ütles eile, kui seda saadet vaatasime koos, et just nii ongi. Depressioon ei ole mingi hetkeline kurbus, mis selliste ülilihtsate mantratega üle läheb. See on haigus, millega peab tegelema. Ja mis ei pruugi kunagi täiesti ära kaduda. Aga kui inimene seda teab ja õpib sellega toime tulema, siis see aitab juba palju kaasa.

Ka ma ise olen viimase viie kuu jooksul rohkem depressiooni kohta lugenud. Just seda poolt, et kuidas teised inimesed võiksid sellistel puhkudel käituda. Ma arvasin ka kunagi, et depressioonis inimesest saab pealtnäha aru, sest ma olin veendunud, et see ongi selle haiguse ainus vorm, kui voodis pikutatakse ega taheta kardinaidki eest tõmmata. Ka selline asi on täiesti olemas, aga depressioonis olevad inimesed võivad teiste jaoks täiesti tavalist elu elada, aga see, mis hinges toimub, on hoopis teine teema. Seda niisama lihtsalt märgata ei ole.

Kuigi juba enne kallimaga tutvumist ei olnud ma enam see tropp, kelle jaoks depressioon oli pseudoprobleem, siis nüüd olen ma seda haigust rohkem mõistma hakanud. Mõistma hakanud ei ole isegi õige väljend, sest see on tõsi, et kui ise pole kunagi sellega kokku puutunud, siis ei saagi seda täielikult mõista. Kuid õnneks on kallim mulle hästi palju rääkinud, mida tema puhul konkreetselt depressioon tähendab ja kuidas siis käituda. Just see ärakuulamine ja mitte hinnangute andmine aitab tema puhul. Olemas olemine.

Kallim: Tead, vahel ma kardan.

Mina: Mida?

Kallim: Sa ütlesid kunagi, et sulle ei meeldi külmad inimesed. Ja kui mul on halb, siis ma võin ju külm olla.

Mina: Meil on vist külmast inimesest natuke erinev arusaam. Isegi, kui sul on halb olnud, ei ole sa olnud minu mõiste järgi külm. Ja isegi, kui oleksid olnud, siis see ei loe, sest need hetked lihtsalt on sellised. Ma tean sellega arvestada.

Kusjuures nii ongi. Ma hindan kallima puhul seda väga, et ta mulle oma depressioonist rääkis. Kui ma ei oleks seda teadnud, siis ilmselt ma ei oleks osanud nendel puhkudel käituda. Et ta on mulle ennast sel teemal avanud ja oma emotsioonidest rääkinud.

P.S: Ma küsisin kallima käest enne selle postituse kirjutamist, kas see sobib talle, et ma tema depressioonist kriban. Ta ütles, et väga sobib, sest sellistel teemadel tulekski rohkem kirjutada ja rääkida. Iga inimese jaoks on see erinev ja mõne jaoks võib see olla pigem selline delikaatne teema, mida ei taheta nii paljude võõraste inimestega jagada. Kuid kõige tähtsam on alati see, et inimesed julgeksid abi otsida. Ennast kellelegi avada ja sel teemal rääkida. Ja muidugi tuleks alati ka professionaali poole pöörduda.

Vot sellised avameelsed lood siis laupäeva hommikul.

“Unetud” kõrbes põhja… /”Roaldi nädal” ja “Suure tähe väike täht” on tagasi/ “Legendide lahing” on täiega vinge saade! Mehikoorma ja Järvselja/ Hooliv ja heatahtlik Jannu :)

Suhtlesin Facebookis korraks “Unetute” endise saatejuhiga. Ainuke meessaatejuht, kes seal 1,5 aastat vastu pidas (ja kes nüüd jaanuaris minema läks, kui saade lõpetati). Sain teada, et “Unetud” kõrbes põhja. Just pärast seda, kui see saade Kanal 12-nest produtsendi enda loodud kanalile kolis (Entusiast TV-sse). Ja ka “Jututoas” ei ole selgeltnägijatel ega tervendajatel enam saatejuhte abistamas, vaid nad võtavad ise kõnesid vastu. No selgeltnägijad nagunii seal mingit palka ei saa, sest see saade toob neile täiega reklaami, mis omakorda toob neile kliente, kes nende vastuvõttudel käia võiksid. See on selline olukord, kus käsi peseb kätt.

Tegelikult see ei üllata mind, et see saade lõpuks oma otsa leidis. Ime on hoopis see asi, et “Unetud” üldse nii pikalt vastu pidas (alustati Kanal 11-nes ju Night Chati nime all 2009, Kanal 12-nesse koliti aastal 2012, mina läksin saatejuhiks aprillis 2013 ja tegin seda kuni novembrini 2016). Ilmselt oleks see ka Kanal 12-nes juhtunud, sest need hiigelajad olid juba siis möödas, kui mina veel seal olin. Mäletan veel neid algusaegu, kus kogu aeg helistati ja sõnumineeriti, aastate möödudes vajus see kõigi saatejuhtide puhul ära. Me just paar nädalat tagasi vaatasime kallimaga neid Youtube klippe, mis sellest saatest üles on pandud. Eks ikka need kõige hullemad on üleval 😀 Kallim ka mainis, et see naine seal saates ei ole üldse minu moodi, et ma ei ole tegelikult nii ülbe ju 😀 Ega tegelikult ei olegi, aga seal saates oli see karakter lihtsalt vajalik. Ja ma mäletan, et kui sinna alguses läksin, siis ma olin liiga leebeke selle saate jaoks. Aga ajad muutusid ja ma läksin selle vooluga kaasa, mida see saade nõudis. Ilmselgelt oli tugevat närvi vaja, et 3,5 aastat sellist saadet juhtida. Ainult üks naine tegi seda saadet isegi neli aastat, läks vahetult enne minu minekut sinna ära (ta tuli päris alguses). Ehk siis pärast teda olin ma kõige pikema staažiga saatejuht.

Kuid mul on hea meel, et ma sellelt uppuvalt laevalt enne minema sain, kui see täielikult põhja vajus. Kahju on muidugi neist, kellele see saade veel korda läks, sest nagu ma sellelt saatejuhilt kuulsin, siis mingit hüvastijätmist ei olnud. Üks õhtu lihtsalt ei olnud enam saadet, sest juba pikalt oli olukord, kus enam ei helistatud ega sõnumineeritud. Nagu ma ütlesin  – ime et see üldse nii pikalt vastu pidas.

Kui saadetest veel rääkida, siis “Suure tähe väike täht” ja “Roaldi nädal” on tagasi! Kaks mu lemmiksaadet! No “Roaldi nädalat” ei trumpa vist küll mitte keegi üle. Lisaks algas pühapäeval “Legendide lahing”, kus on nii ägedad räpiriimid! Kes oleks arvanud, et Inga Lunge ja Krista Lensin nii vingelt oma vastastele ära panevad? Ja eriti Lensini puhul, kelle vastaseks oli Anu Saagim isiklikult! Mis saated teile meeldivad?

Nädalavahetusest rääkides, siis sai Põlvamaal ringi reisitud. Käisime kallimaga Mehikoormas ja Järvseljal (Järvselja on vist tegelt nüüd Tartumaal?). Järvseljaga on kindlasti ka teistel Maaülikooli õppuritel mälestusi, sest suviti toimuvad seal üliõpilastel praktikad. Kallim meenutas just oma bakalauruse aegu, mil seal käimine oli igasuvine teema. Magistris Maaülikooli õppurid enam Järvseljal käima ei pidanud. Mu üks parim sõbranna on ka Järvseljast legende rääkinud 😀 Kusjuures rääkides ülikoolist, siis ma just mõned postitused tagasi kirjutasin, et millised on minu masti inimesed. Ja hetkeseisuga on minu jaoks kolm kõige lähedasemat inimest (kui mu perekonda mitte arvestada praegu) kõik magistrikraadiga. Mu kaks parimat sõbrannat ja mu kallim. Ma olen ainuke luuser, kes ülikoolis päevagi käinud pole 😀 See selleks, aga lihtsalt selline vahemärkus 🙂

Lisaks käisime kallima vanematekodus, kus ta vanemaid ei olnud, sest nad olid Rootsi kruiisil. Mängisime seal kaarte – mina, kallim ja tema kaks venda (ja ma võitsin suht palju! :D). Nemad käisid saunas ka, aga mina jäin vanematekoju (saun ei asu seal ja kuna hiljem oligi plaan kaarte mängida, siis olingi selle aja seal), sest ma käisin samal päeval kulmudes ja ripsmetes ning vist ei ole soovitatav kohe sauna trügida? Lugesin hoopis Mihkel Raua raamatut “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”-  see oli minu jaoks esimene raamat, mida ma Mihkel Raua sulest lugenud olen. Jah, suhteliselt hea raamat on. Kuigi jah, nii palju ma seda ei ülistaks, nagu mõned seda teevad. Kuid kas Mihkel Raua puhul võiks üldse eeldada, et see raamat saaks eriti halb olla? Ega vist.

Eile oli ka kallim Tartus ja juba homme on samuti! 🙂 Kuigi sel korral on vist esimene nädalavahetus, mida me täiesti koos ei veeda, sest tal on laupäeval üks üritus Läänemaal. Järgmine on vist siis, kui ma kolme nädala pärast Vilniuses koos sõbrannaga olen.

Me just arutasime kallimaga, et me pole siiani mitte ükski kord tülitsenud. Mitte et viie kuu jooksul saaks üldse neid olukordi eriti ette tulla, sest eks see üks lapsekingades suhe ju ajalises mõttes ole. Aga on minul ju minevikus olnud selliseid nelja-kuuekuulisi teemasid, kus üks tüli ajas teist taga. Kuigi jah –  sellised draamatsemised ja tülitsemised suhtes olles jäävadki mul pigem minevikku. Ei tea, kas see näitab seda, et mina olen rahulikumaks muutunud või pole mul lihtsalt põhjust tülitsemiseks? Pigem seda viimast, sest põhjuse leiaks alati, kui keegi närvi ajaks 😀 Aga ei aja, sest lihtsalt hea on koos olla 🙂 Kallim ütleb kogu aeg, et ma olen hästi hooliv ja heasüdamlik naine, mis alguses isegi täitsa üllatas mind, sest ma ise ei ole ennast iseloomult eriti selliseks naiseks pidanud 😀 Aga võib-olla ongi asi selles, et oleneb, kellega sa koos oled 🙂  Sest kui sa oled koos inimesega, kes on hästi südamlik ja heatahtlik, siis sa ise muutud ka automaatselt selliseks. Selline külg on isegi minu enda jaoks päris ootamatu ja uus. Mitte et ma muidu oleks mingi eriti halva iseloomuga bitch olnud (või kes teab? :D), aga… Saate ju aru küll 🙂 Lihtsalt inimesed ei iseloomusta mind tavaliselt niimoodi ja ma ise veel vähem. Või on äkki see mu enda kompleks, sest eelmises suhtes väideti mulle suht palju, et ma olen väga tundetu, hoolimatu ja kuri naine? 😀 Äkki seal ma olingi, sest mulle tundus, et minuga oldi samasugune? Vot siis – headus sünnitab headust ja vastupidi 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede, jeee! 🙂

Käisin jälle kulme ja ripsmeid värvimas/ Minu suurim hirm

Täna käisin jälle kulme ja ripsmeid värvimas ning korrigeerimas. Veebruaris jäi vahele. Sel korral oli teine tegija ja ta tegi need tumedamad kui eelmisel korral. Stiilinäited on postituse alguses, mu 75-aastane tädi ei ole just hea pildistaja, aga elab üle. Käisin temaga lõunat söömas, vahetult pärast seda protseduuri.

Eile jõudis kallim megahilja Tartusse, sest tal oli õhtune vahetus. Hetkel on ta oma laupäevasel tööl. Kusjuures sellega oli see teema, et ärkasin enne kahte öösel ja vaatasin, et teda pole. Helistasin kallimale ja ta kohe ei vastanud. Ta helistas viie minuti pärast tagasi ja ütles, et on maja ees ning kohe jõuab. Mina jõudsin juba veits paanikasse minna, sest kui inimene jõuab plaanitust veits hiljem (ta tegi veel paar asja kodus enne tulekut) ja ma ei saa teda kohe kätte, siis mu foobiad tõstavad pead. Need on pärast mu ema surma alati olemas olnud ja kui mu isa ei peaks näiteks telefonile vastama ega helista paari tunni jooksul tagasi, siis ma olen valmis isakoju minema. Õnneks selliseid olukordi pole väga ette tulnud. Aga jah – minu foobiad, et kellegi minu jaoks olulise inimesega juhtub midagi, annavad tunda sellistel puhkudel. Millised on teie suured hirmud?

Millised on minu masti inimesed? /Mida vanemaks ma saan, seda antisotsiaalsem inimene ma olen…

Olete te kunagi mõelnud, milliste inimestega te hästi klapite? Millised inimesed on teie sõbrad ja miks just nemad?  Mis on teil ja teie sõpradel ühist?Ja milline inimene te ise olete? Ning lisaks – milline on teie perekond ja kuidas teie sinna sobitute?

Alustades perekonnast, siis ma käisin esmaspäeval üle pika aja isakodus (tegelt eriti pikk aeg ei olnudki, sest hiljuti tähistasime isa sünnat, aga üldiselt ma sinna nii tihti ei juhtu). Alguses tahtsin kirjutada lapsepõlvekodus, aga see oleks vale, sest sinna kolisime siis, kui ma olin 18-aastane ning käisin 11-ndas klassis. Seal on endiselt raamaturiiulitel minu raamatud ja minu Riki (nagu te juba eelmisest postitusest lugeda ja näha saite, siis Riki on suur jänkust kaisuloom, kelle ma endale ise 18-ndaks sünnipäevaks ostsin).

Kuigi see konkreetne kodu ei ole mu päris lapsepõlvekodu, on sellega nii palju mälestusi. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Pereteemadel rääkides, siis ma olen ennast alati hästi erinevaks oma perekonnast pidanud. Juba lapsest saati. No üks väike asi on see, et nemad kõik armastavad ristsõnu lahendada, aga minule see üldse ei meeldi (ka mu ema armastas). Kõige lähedasem olin ma emaga, kuigi ka meie iseloomujooned olid väga erinevad. Oma õdedega pole ma kunagi eriti lähedane olnud, eriti oma vanema õega. Kui me ei oleks üks perekond, siis olen ma üsna kindel, et me ei suhtleks üldse. Et niisama sõbrannad kindlasti ei oleks, kui meid vereside ei ühendaks.

Kui sõpradest rääkida, siis ma pole ka eriti selline inimene, kes suudaks ega tahaks täiskasvanueas neid väga palju juurde tekitada. Mida aeg edasi, seda antisotsiaalsem ma olen. Need inimesed, kellega ma suhtlen, nendega ma suhtlen ja asi vask. Vanasti oli selline üldine suhtlus inimestega minu jaoks ülioluline, aga enam mitte eriti. Nädal võib minu jaoks vabalt mööduda niimoodi, et suhtlen töökaaslaste ja klientidega, kallimaga telefonitsi igapäevaselt (me ei näe kallimaga nädala keskel siis, kui tal õhtune vahetus on näiteks) ja sõbrannadega Facebookis. Ja tantsuõpetajaga ka muidugi, kui tunnis käin (sellest rääkides, sain sel nädalal ise valida, mida ma tantsida tahan – valisin bachata! see on esimene tants, millega ma tutvust tegin ja see meeldib mulle ka kõige rohkem). Aga ma üldse ei tunne, et ma vajaksin mingit muud suhtlust. Minu jaoks on selline argipäev parim, kui saan koju tulla ja telekat vaadata või raamatut lugeda. Sellised päevad tekitavad stressi, kus ma pean pärast tööd veel pikalt kuskil mujal olema. Õnneks enamasti ei pea 😀

Rääkides sõpradest veel, siis täna panime sõbrannaga paika selle, et läheme aprillis kolmeks päevaks Vilniusesse! Ma pole kunagi varem Leedus käinud (mu sõbranna on ainult korraks läbi sõitnud, ma pole sedagi) ja kasutan kolm päeva nädalasest puhkusest selleks ära. Kuna mu sõbranna peab nädala lõpus tööl olema, siis lähemegi laupäeval ja tuleme teisipäeval tagasi. Bussiga. Ja ööbime Airbnb-i kaudu, sest mu sõbrannal on seal kasutaja ja saime sealt siis endale sobiva majutuse otsida. Saime megahea diili ja täiega ilusa korteri vanalinnas. Teeme sellise ägeda sõbrannade nädalavahetuse! 🙂 Kolm ööd Vilniuse suures ja avaras vanalinnakorteris ning bussipiletid edasi-tagasi läksid ainult 100 eurot kokku ühe inimese kohta. Suvel on plaan kallimaga midagi koos ette võtta, sest siis saame kaks nädalat samal ajal puhata 🙂

Aga tulles tagasi selle juurde, millised on minu inimesed – siis need on sellised persoonid, kes elavad oma elu ega põe teiste arvamuste pärast. Kes on hästi vahetud oma tegemistes ja kes teavad, et nad on ägedad inimesed! Mitte see nina püsti äge inimene, vaid selline vingelt äge! 😀 Raske seletada. Minu inimesed on need, kes lähevad vabalt mingil suvalisel peol tantsima ega hakka mõtlema, et mis siis saab, kui keegi näeb jne. Sest ma ise olen täpselt samasugune.

Tegelikult läks see postitus lappama, aga mu lemmiksaade “Suure tähe väike täht” algab, seega ma rohkem ei viitsi kribada 😀