Uus näosaade on äge!/ Kui meil oleks “Poissmees”, siis kõige huvitavam reis oleks seal vist Lätti alksirallile – ehk siis Ameerika tõsielusaated versus kodumaised

E magab mu põlvedel. See on ta lemmikasend, vahel chillib niisama, aga tihtipeale jääb tuttu. Ma kohe ei hakka teda ümber tõstma, sest mõnikord lõpeb see sellega, et ta ärkab üles 😀 Eks ma varsti pean teda ikka liigutama, sest pean ise ka magama minema, aga las hetkel olla. See on selline 50-50 tõenäosus, et ümbertõstmisel ta kas ärkab üles või mitte. Mingit loogikat pole ma veel selles leidnud, et millal ta ärkab ja millal mitte, kui ma teda kas enda põlvedelt või beebikiigelt voodisse ümber tõstan. Et ilmselt suht selline joppamise värk. Hendrikul on ka tuleval nädalal öine graafik, seega olen hetkel üksi koos E-ga (kui nad pühapäeva öösel juba tööle lähevad, siis on neljapäeva öö viimane). Hendrikul õnnestub E tõstmine paremini – ma ütleks, et kuskil 70 protsenti on tõenäosus, et ta ei ärka üles. Sellepärast teebki seda rohkem Hendrik, kui ta on kodus. Mu jalad on ikka kõvasti rohkem tugevamad, sest kui varem suutsin ma heal juhul 20 minutit E-d niimoodi põlvedel hoida, siis nüüd võin seda ka paar tundi teha. Harjutamise asi 😀 Ja kui ma tahan netis olla vms, siis ongi nagunii selleks kõige parem hetk siis, kui ma imetan või kui ta magab.

Ma vaatasin täna “Su nägu kõlab varsti tuttavalt” – see pole ilmselt mingi uudis, sest ma olen alati näosaate suur armastaja olnud. Nüüd on see siis uues kuues – saatejuhiks on “Padjaklubist” tuttav Sander Rebane ja osalised on suhteliselt tundmatud ja tavalised eestlased, kes on küll enamasti elu jooksul siiski laulmise või näitlemisega kokku puutunud. No Norman Salumäe oli tuttav nimi, aga ma seda “Superstaari” hooaega ei vaadanud, kus ta osales. Lihtsalt nime olin kuulnud. Teised olid minu jaoks täiesti tundmatud nimed ja näod. Aga mulle väga meeldis see uues kuues saade! Ka tavalised eestlased on üliandekad ja saate võitis Eleryn, kes tegi minu meelest silmad ette nii mõnelegi professionaalsele näitlejale või lauljale! Seega jään seda kindlasti edasi vaatama. Päris huvitav on ka see uudne süsteem, et kõige vähem punkte saanud osaleja langeb välja ja saate võitja saab puutumatuse järgmiseks saateks. Et ma jäin üldiselt väga tänaste etteastetega rahule ja ka uus saatejuht meeldis. Märt Avandi meeldis mulle saatejuhina samuti ja ma arvasin, et uus saatejuht ei saa kindlasti sama hea olema, aga minu meelest sai ta ikka väga hästi esimese saate kohta hakkama. Nagu Märt Avandi ise ütles (kes oli tänases saates külaliskohtunik), siis paremini kui tema oma esimest näosaadet juhtides. Suht nii oligi ju 😀 Kuidas teile see uus näosaate formaat meeldis?

Rääkides veel saadetest, siis ma olen viimasel ajal jälle “Poissmehe” saagal silma peal hoidnud. Just neil hooaegadel, mis Sony Channeli ja Kanal 11 peal jooksevad. Kaks Austraalia hooaega olen ära vaadanud, kus üks paar on nüüdseks abielus ning neil on kaks last ja teise puhul tüüp lõpetas kuus nädalat pärast saate lõppu kihluse selle naisega, kelle kätt ta palus. Karm. Kuid viimane Ameerika hooaeg, mida ma vaatasin oli vast kõige huvitavam – poissmees Arie valis alguses Becca, oli temaga paar nädalat koos, sai siis aru, et tahab ikkagi teise koha saanud Laurenit… Viimane andiski talle andeks ja finaalijärgses saates palus Arie hoopis Laureni kätt. Ja algsest võitjast Beccast sai uus “Vallaline kaunitar” – nii juhtub see tihti, et teiseks jäänud või siin loos algselt võitnud, aga siis teiseks jäänud naisele pakutakse “Vallalise kaunitari” peaosa, et tema ka armastuse leiaks. Ma muidugi suutsin enne googeldada, et paljud “Poissmehe” ja “Vallalise kaunitari” osalejatest siiani koos on ja sain teada, mis fiaskoga see Arie hooaeg lõppes. Aga ilmselt tegi tüüp siiski õigesti, sest nad on nüüdseks Laureniga abielus ja laps peaks vist ka juba olema. Kusjuures niimoodi neid paare googeldades sain teada, et kuigi paljud on lahku läinud, siis on siiani neid, kes on koos ja abielus ning kellel on lapsed ka. Neid hooaegasid on ju meeletult Ameerikas olnud, Austraalias mitte nii palju.

“Poissmeest” vaadates tekkis ikka huvitav kontrast meie tõsielusaadetega. Jah, meil seda saadet pole, aga kui “Poissmehes” on jahid, eralennukid, kallid kleidid ja veel kallimad šampus ning vein, reisid Itaaliasse, Prantsusmaale, Peruusse, Argentiinasse jne, siis meil on “Prooviabielu” maamees Kalvi-Kalle ja “Rannamaja” puhvaikades noored ning Laua viin. Jah, ma saan aru, et mastaabid ongi erinevad, aga naljakas ikkagi 😀 Et kui meil kunagi “Poissmees” tuleks, siis ilmselt kõige kallim asi, mida seal tehakse, oleks läbureis Lätti alksirallile 😀 Lihtsalt see kontrast on nii meeletu.

Ja kui juba veel telekast rääkida, siis “Vaprad ja ilusad” ajab mind ikka närvi, aga vaatamata ka ei saa jätta. Kui ma vanasti tahtsin täiega, et Steffy oleks Liamiga koos, siis nüüd ma seda enam ei taha. Ma tahan lihtsalt, et Hope saaks oma lapse juba tagasi, aga Eestis läheb sellega veel aega. USA osades ta teab juba paar kuud, et ta laps Beth on elus, seal on hoopis muud teemad praegu. Aga no meil vast jõuludeks saab teada. Nüüd ma pigem tahangi, et Liam ja Hope jääks kokku, nad sobivad omavahel. Steffy vajab paremat meest, ta on nii isepäine naine, et Liami-sugune kelgunöör talle küll ei sobi!

Mis saateid ja sarju teie vaatate? Ma lisaks eelmainitutele vaatan ka “Lennuõnnetuste uurimist.” Muidu kordas neid osasid, mida ma olin enamasti vaadanud, aga nüüd on vist mingi hooaeg alanud, mida ma pole näinud. Ehk siis kõik on uued osad minu jaoks – ma olen nii õnnelik selle üle 🙂

Hehe, mu jutust jääb mulje, et lapse kõrvalt on ilmatuma aega telekat vaadata, aga kui meil salvestust poleks, siis vist küll poleks. Ma vaatan enamik asju ikka järelvaatamisest, sest siis saan ise valida, millal ma midagi vaatan.

Lõpetuseks mõned pildid E-st. Just minu põlvedel, mis ta lemmikasend ongi!

20191011_192114.jpg20191011_191529.jpg

Advertisements

Beebiasjad, mis osutusid vajalikuks ja mis mitte

Ma juba ammu plaanisin teha postitust selle kohta, mis beebiasjad (või sünnitusasjad) olid mulle pärast E sündi vajalikud ja mis mitte. Kes mäletab, siis ma ostsin juulikuus päris suure hulga asju, mida ma arvasin vaja minevat, aga jah – tegelikult ikka kõiki ei läinud küll 😀 Eks eelistused on erinevad, mõnele sobib üks, teisele teine, aga siin on siis need asjad, mis mulle kas sobisid või mitte. Või mida mul reaalselt ei läinud vaja.

Asjad, milleta mina ei saa hakkama:

1) Mähkimisalus! Meil on see kummuti peal magamistoas, aga on ilmselt ka inimesi, kes hoiavad seda vannitoas. Eks natuke ebamugav on küll vannituppa pärast minna last pesema, aga meil see sinna kuidagi ei mahuks. No pesumasina peale ehk jah, aga ei taha seda sinna panna. Et see on küll asi, milleta ma oma elu ette ei kujuta pärast lapse sündi.

2) Märjad salvrätid ja hulgim lausa! Need on kummuti peal ja neid kulub meeletult palju. Vähemalt mulle tundub küll, sest kogu aeg saab neid ostetud. Ikka mitu pakki on varus ka.

3) Lutipudeli temperatuurihoidja. Seda ma ise ei ostnud, aga tuttav andis. Kuna harvadel juhtudel saab E piimasegu, siis on hea seda sinna panna, kui päris kohe ei lähe vaja.

4) Ühekordsed aluslinad, mis mähkimisalusele panna. Neid kulub ka päris palju, ma kasutan Molinea aluslinasid. Nii hea ja mugav, sest saab kohe ära visata.

5) Sünnituse puhul olid mulle hädavajalikud võrkpüksid, mida ma haiglas ja hiljem kodus kasutasin. Aga vahepeal sai isegi täiskasvanute mähkmeid kasutatud, sest need imasid vere eriti enda sisse, sest seda tuli pärast keisrit päris palju. Et tavalisi sidemeid kindlasti ei soovitata vist alguses kasutada mingi aeg, nii olen ma arstidest aru saanud.

6) Lutt. Leiab natuke kasutust, aga pigem vähe. Ma tean jah, et mõned soovitavad alguses lutti mitte anda, sest võib kuidagi imetamisvõttele halvasti mõjuda, aga meil sellega pole probleemi olnud. Et lutt on siiski vajalik olnud, kuigi E vahel protesteerib selle vastu – seega nii palju kasutust ei leia. Aga samas mõnes olukorras on see siiski suur päästja.

7) Meil on üks kõristi, mida ma olen viimase kahe nädala jooksul kasutanud, kui E on rahutu olnud. Liigutad seda mänguasja natuke ja E rahuneb, aga sellel võiks mingi automaatne funtsioon ka olla – muidu väsib käsi ära 😀 Aga see heli talle väga meeldib.

8) Saadud beebikiik on meile nüüd ka abiks olnud, sest meil on see köögis ja kui endal on vaja toimetada, siis saab lapse sinna panna. Seda oleme alles hiljuti kasutama hakanud, sest muidu oli E liiga väike.

9) Hõbesprei pärast sünnitust oli ka nii vajalik asi minu jaoks, võttis valu kohe vähemaks. Kõik, kes mainisid, et seda on vaja – teil oli õigus.

Asjad, mida mul vaja pole siiani läinud:

1) Beebimonitor. Oleme seda niisama katsetuseks kasutanud, aga kuna meil on väike korter, siis teisest toast on kohe kuulda, kui laps nutab. Et iseenesest väga vajalik asi, aga suurema elamise puhul ilmselt. E magab nagunii meiega samas toas, aga kui ma peaks köögis või elutoas olema.

2) Nibukreeme rindadele pole mul ka vaja läinud, sest imetamine pole mulle kordagi siiani valu tekitanud. See kõik võib muutuda, kui E-l hambad tulevad, aga sinna on aega.

3) Rinnapiimapump. Seda mul isegi ei ole muretsetud, sest ma ei pumpa piima välja. Ilmselt oleks vajalik asi küll, kui piima välja pumbata.

Lisan lõppu ka selle pildi uuesti neist asjadest, mis ma omal ajal tellisin. Beebivanni läheb ka ilmselgelt vaja. Mähkmetest olen siiani kasutanud Libero (vist olid haiglas need), Naty, Pampers, Loving Touch ja Huggies. Kui valida neist lemmikud, siis ilmselt Naty ja Huggies, mida ma praegu kasutan. Naty oli ka väga hea, ilmselt seda saab varsti juurde ostetud.

20190705_123133.jpg

Mina ja mu lugejad ahistavad ühte perekonda, sest me ei kaitse vägivallatsejaid, vaid ütleme välja, mida me arvame nendest inimestest, kes seda teevad!

Kallid lugejad, kas te teadsite, et te olete ahistajad koos minuga? Niimoodi väidab Irma, kes kirjutas postituse, mis 98 protsendile inimestele tundus vägagi mööda, toppis selle blogiviite Facebooki Blogipostituste gruppi üles, sai seal negatiivsest tagasisidet, eemaldas viite. Mina vastasin talle blogipostitusega, kus ma ütlesingi, et ma tahaks oksendada, kui loen kellegi arvamust, kes kaitseb Danieli. Siiani tahaksin ja enamik normaalseid inimesi tahaks. Siis ta hakkas mu blogipostituse all Facebookis ütlema, et tema üldse ei kaitsnud, et teda mõisteti valesti. No kui enamik inimesi saab aru, et sa kaitsesid, siis äkki õpiks enne kirjutama, kui arvamust avaldad? Või kirjuta teemadel, kus erinev arvamus ei tekita sulle nii suurt traumat, et sa kõik postitused ja viited hiljem eemaldad või kommenteerimise kinni paned. Nagu näiteks laste mähkmed või laste kombed – seal ei tekita erinevad arvamused ehk nii palju traumat, kui nende inimeste arvamus, kes arvavad, et Daniel on kurjategija, tekitab sinus tunde, et sind ahistatakse, vaesekene.

Facebooki grupis hakkasid Irmat agaralt kaitsma Tarvo ja Raili. Alguses ma arvasin, et ju siis ongi neil inimestel minuga väga erinev nägemus, aga siis tuli välja, et see on perekonnasisene – nimelt Irma on Raili õde ja Tarvo on viimase elukaaslane.

Kui mina olin sada korda juba öelnud, et jah, ma arvan, et Danieli-sugused ei vääri mõistmist, et nad peaksidki tabalukuga kinni olema või kui meil seadus võimaldaks, siis elekritoolile saatma, siis nad ikka küsisid, et kuidas ma ikka saan nii õel olla ja kas ma tõesti õhutan vägivalda. Olin maininud, et ma ei tunne Danieli-sugustele kaasa ja nii ongi. Ma ütlesin ka selge sõnaga, et kui minu laps oleks tulevikus nagu Daniel, siis ei tahaks ma temast midagi teada. Sellepeale ahhetasid naised veel enam, et ma olen ikka nii julm ja Raili hakkas mind kui isikut solvama – et ma olin mõttetu saatejuht, kes on loll ja kes rääkis seksist. Lisaks ta vihkab mind, sest mina vihkan Danieli ja ma olen suurem psühhopaat kui tema jne. Lõpuks kargas kuskilt välja Raili prints valgel hobusel Tarvo, kes hakkas rääkima, et maailmas peab ainult hea inimene olema, et sellise suhtumisega me ainult ise sünnitame vägivalda juurde, et Danieli vastu ei tohi negatiivseid asju öelda, sest siis tal on niigi juba halb jne. Hmm, mis kuradi loogika see on, et mulle võib su armas elukaaslane psühhopaat öelda, aga Danielile ei tohi, kes on räme naisepeksja? Neil oli vist reaalselt valus, kui Kuuuurija Facebooki lehel 98 protsenti inimestest nende Danieli-kaitsvatele kommentaaridele vastu vaidles, sest selline mees ei vääri ju ühtegi halba sõna nende meelest – pühak valmis. Kõiki tuleb mõista ja armastada ning kaitsta, aga ise lendavad mulle selliste isiklike asjadega peale, mis polnud antud teemaga seotudki. Kui tahete nii väga head teha, siis suunake oma energia loomade varjupaigale või minge kuhugi kaugele kilpkonni päästma, aga ärge mängige pühakut, kes te ei ole.

Kogu asi päädiski sellega, et mina olevat suur vihaõhutaja oma lugejatega, kes vaest Irmat lausa ahistavad. Jah, see on kindlasti ahistamine, kui ta blogis seletatakse ilusti lahti, miks inimesed ei mõista Danieli. Sedasama teevad inimesed ka minu blogis, aga nüüd on järsku kõik Irmat nii valesti mõistnud, tema pole kunagi öelnud, et ta Danieli kaitseb. Ta nimelt ei kaitse kumbagi, aga ometi ütleb oma postituses selge sõnaga, et äkki läks teisel silme ees nii mustaks, et sellepärast hakkas lööma ja et mündil on ikka kaks poolt. Et meie ju ei tea, kumb tegelikult provokaator oli. Kogu selle jutu peale hakati talle mainima, et Irma ehk ise kannatab sama asja all, sest nii psühholoogid kui psühhiaatrid on ammu selgeks teinud, et enamasti tunnevad Danieli-sugustele kaasa ainult ohvrid (need, kes on seda kunagi olnud või on praegu). Aga just selle põhjuse pärast sulle, kallis Irma, seda mainitigi, et oldi reaalselt mures su pärast. Sa läksid leili täis, sest see pole niimoodi jne. Tore, saime aru, aga kui sa kirjutad teemal, mis tekitab nii palju kõneainet, siis kas tõesti arvasid, et inimesed aplodeerivad su postituse peale? Ei, see mõistetaksegi rängalt hukka, sest mitte mingil juhul ei tohigi ühiskonnas jääda muljet, et selline asi on mingilgi määral aktsepteeritav. Kui sa ei suuda sellise tagasisidega elada, siis ära blogi sellistel teemadel. Ka mina olen bloginud teemadel, millega üldsus ei nõustu, aga ma pole pärast pead liiva alla peitnud ja öelnud, et mind mõisteti valesti jne, ma pole teemasid kustutanud, sest kellegi teise blogi lugejad ahistavad mind. Ei, nad avaldavad arvamust, mis on sinu arvamusest väga erinev.

Mina ei ole mingi pühak, ma ei soovigi Danieli-sugustele inimestele midagi head, aga enamik inimesi ei soovigi. Ammu selgeks tehtud ka see, et ma olen surmanuhtluse pooldaja, seega Tarvo oma saja kommentaariga, et ma ise tahan kedagi tappa jne – no teil peres on see lugemis-ja kirjutamisoskuse puudmine vist tavaline. Ei, ma ei taha, veel vähem kutsun üles kedagi teist seda tegema, aga jah – kui meil oleks surmanuhtlus reguleeritud, siis mul poleks kahju, kui vägistajad, mõrvarid, sadistid, psühhopaadid ja muud tolgused seal lõpetaksid.

Kirss tordil oli muidugi see, kui maailmapäästja Tarvo mainis, et tal on kõik mu ütlused salvestused ja ta kaebab mu peale vihakõne pärast… Vihakõne pärast inimese puhul, kes kuude viisi piinas naist… Kaeba aga! Äkki kaebad siis juba oma elukaaslase peale ja tema õe peale ka, et nad mind psühhopaadiks nimetavad? Reaalselt psühhopaati ei või psühhopaadiks nimetada, aga mind, kes ma avalikult taunin kurjategija patte ja neid, kes seda mõistavad, võib? Mis kuradi loogika see on?

Üks asi on minna minu vastu isiklikuks kui paremaid argumente enam ei jagu (Raili eelkõige), teine asi on tulla ütlema, et mina ja mu lugejad ahistavad. Jah, kui see on ahistamine, et 95 protsenti mu lugejatest taunib vägivalda ja on nõus, et Danieli-sugused pole küünemustagi väärt, siis me tõesti ahistame. Minge Danieliga kohvitama või midagi, kui tema nii suur fänn olete, tal oleks hea meel ilmselt, et sai oma palvehelmestega teid ümber sõrme keerata.

Irma oma postituses kirjutas, et ta ei saa aru, kuidas ohver kohe ära ei läinud, kui see juhtus, et siis on ta ise ka natuke süüdi ju. Seletame siis uuesti lahti – just sellepärast ei läinud, et ta oli kahjuks samasuguse mõttelaadiga nagu sina, kes uskus Danieli muutumist. Kas see andis Danielile õiguse teda kuude viisi piinata, kas see, et sina Danieli muutumisse usud, annaks teistele ka õiguse sind kuude viisi kägistada, peksta, märja käterätikuga lämmatada? Sellised inimesed kahjuks just selle peal mängivadki, et on inimesi, kes neid usuvad ja leiavad, et nad muutuvad. Ka sina läksid ju liimile, just seda su lugejad ja ka minu lugejad eesotsas minuga sulle selgeks tahtsidki teha. Kui see on sinu meelest ahistamine, aga Daneili tegu tuleb mõista ja teda ei tohiks avalikult piinapinki panna (mida ta väärib), siis mis väärastunud mõttemaailm sul ometi on?

Vihaõhutaja ja ahistaja siinkohal lõpetab. Kaevake, kuhu tahate, mul jumala kama. Ning jah – ma mõistangi avalikult hukka kõik Danieli-sugused ja nende kaitsjad, sest ma tõesti palun jumalat, et ükski reaalne ohver teie sõnavõtte ei loe, sest siis neil võibki tunne tekkida, et nad on reaalselt milleski süüdi. Nad ei ole seda! Sellel lool ei ole kahte poolt! Mis mind veel hämmastab on see, et Irma tõi negatiivse aspektina välja selle (või oli see Raili, ei mäleta enam), et ohver neid peksmisi filmis kuude viisi, et mismoodi, et miks kohe politseisse ei läinud. Aga jumal tänatud, et filmis, sest muidu oleks mehe sõna naise vastu ja Eesti ühiskond on juba nii perses, et paljud eesotsas teie endiga kipuvad ohvrit süüdlasena nägema.

Seega, armsad õilishinged, ärge ajage suust sellist pada välja, et te mõistate kõiki ja kõike. Kui lugupeetud Raili vihkab mind rohkem kui Danieli ja peab mind suuremaks psühhopaadiks kui teda, et ma avalikult mainin, et ma pole Irma postitusega absoluutselt nõus, siis paneb lausa mõtlema, et kas teil endil seal kupli all kõik korras ikka on.

Mis maailmas me küll elame?

Mõnikord tahaks lausa oksendada. Näiteks siis, kui loed sellist postitust, kus inimene reaalselt tunnebki vägivallatsejale kaasa… 

Ma kribasin ka Facebookis Blogijate blogipostituste grupis, mida mina sellistest inimestest arvan:

Selles loos ei ole kahte poolt. On vaid psühhopaat, kellele ei pea absoluutselt kaasa tundma. Naine, kes on pikalt talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda, ei mõtle kahjuks niimoodi nagu meie, et lähen kohe minema, kui keegi lööb. Kõigepealt tambitakse vaimselt selle naise enesekindlusel ja siis tuleb füüsiline pool mängu. Selleks ajaks arvabki naine kahjuks, et ta ei väärigi paremat, sest üks värdjas (jah, selline meesisend on värdjas, see pole mingi minupoolne sõna, vaid fakt) lihtsalt trambib ta enesekindlusel. Seega jah – ma leian, et sellised mehed nagu see Daniel ei vääri andestamist. Mis kuradi riigis me elame, kus sellise teo eest saab neli kuud vangistust ja see peaks kõik heaks tegema? Nagu reaalselt? Neli aastat oleks ka vähe. Mõni varastab poest dressipluusi ja saab ka neli kuud vanglat, on see sinu meelest normaalne, et need kaks asja on omavahel võrreldavad kuriteod? Mina isiklikult kahtlen hoopis nende inimeste mõistuses, kes tahavad Danielile kaasa tunda nagu sina. Ehk on teil endal mingi ohvrimentaliteet olemas, et te suudate sellisele inimesele kaasa tunda? Jah, kurb on, et mõnedest lastest ei kasva normaalsed inimesed, aga kui minu laps kasvaks selliseks tõpraks, siis ma ei tahaks temaga isegi enam suhelda. Jah, just nii karm olengi. Mul on tegelikult kahju küll – just nimelt sellest Danieli perest, et nemad peavad elama sellise teadmisega, et neil on selline poeg. Danielist endast mul kahju pole, selline mees peaks vanglas istuma, kus ta koht on. Sellised inimesed ei tunne kahetsust, nad vaid teesklevad seda ja tundub, et sina läksid liimile kahjuks. Just sinusuguste inimeste pärast nad neid pisaraid treivadki – kergeusklike pärast. Sest nagu näha, siis on alati keegi, kes selliseid tõpraid kaitseb. Vot sellest on küll sügavalt kahju, sest need inimesed ei vääri seda.

Ning just seda ma arvangi! Olen sellel teemal ka mitmeid kordi blogis kirjutanud ja mu arvamus on alati selline olnud ja see jääb alati selliseks. Kui tegemist oleks ka mu enda lapsega, siis ma ütleksingi: “Ilusat vanglaelu ja unusta ära, et ma su ema olen, sest minu jaoks oled sa surnud.”

Andestada võib palju asju, varastamist ja pisisuliks olemist jne, aga mitte sellist tõpralikku käitumist. Mina ei tunne kaasa inimestele, kes naisi nii julmalt kohtlevad ja siis reaalselt tahavad vabandust paluda… Ok, tõbras jääb tõpraks, aga nagu reaalselt on olemas inimesi, kes tunnevad sellisele värdjale kaasa? Ma vaatasin seda videot natuke, kus ta palus vabandust ja ma pidin oksele hakkama… See oli ju sulaselge valetamine ja kahjuks lähevad paljud liimile, ta enda eks vist ka, kes kogu seda vägivallatsemist, peksmist, kägistamist jne taluma pidi. Nii kahju lihtsalt, et sellised naised ei mõtle nagu normaalsed inimesed, et neil puudub enesekindlus sellest kõigest väljuda.

Muidugi on eriline “kirss tordil” see, et selliste tegude eest pidi tüüp reaalselt neli kuud ainult vanglas istuma. Isegi neli aastat on naljanumber ju… Selline see meie Eesti ongi – roimarid saavad neli kuud vanglakaristust selliste tegude eest ja siis leidub veel naisi, kes talle kaasa tunnevad…

Mis maailmas me ometi oleme? Ma olen üpris tolerantne inimene, aga kõigel siin ilmas on piir. Just selliste inimeste pärast peaks meil endiselt surmanuhtlus võimalik olema…

Hispaania keel/ Niisama mineviku heietused ebaõnnestunud au pairiks olemisest

Sõbranna käis täna külas, kes sõidab varsti juba 3.5 kuuks kaugele reisile – ehk siis Kuubale, Mehhikosse ja Guatemalasse (Kuubal kuu aega, Guatemalas ja Mehhikos viis nädalat). See on tegelikult päris huvitav, et Hea Lapse kaudu leidsin lapsepõlves kirjasõbranna, kes juba siis fännas hispaania keelt nagu minagi. Oleme seda mõlemad õppinud (tema lisaks gümnaasiumile ka ülikoolis) ja hispaaniakeelses keskkonnas elanud, aga tema räägib lausa nii hästi, et tegi C1 taseme testi ära (C2 oleks juba päris emakeelena rääkimine, C1 on ka juba kõrgtase). Ma olin üks kord kaasas, kui ta giidituuri hispaania keeles tegi (ta on suviti giid ja muul ajal hispaania keele õpetaja, aga sel aastal lihtsalt hispaania keelt ei avatud – ehk ta saab järgmisel aastal uuesti samasse kooli tagasi minna, sest nüüd on ta oktoobri keskpaigast kuni jaanuri lõpuni reisil) ja no ma ei suudaks eesti keeleski Tallinnast nii palju rääkida kui tema hispaania keeles. Meie hispaania keel on ka selles mõttes erinev, et mina räägin nagunii grammatiliselt kõvasti rohkem valesti kui tema, aga lisaks sellele räägin mina Mehhiko hispaania keelt, tema aga Hispaania hispaania keelt. Aru saab ilusti, aga lihtsalt mõned väljendid on nii erinevad. Ka mu hispaanlastest sõbrad on maininud, et kohe on aru saada, et ma olen Mehhikos mingi aeg viibinud, sest ma kasutan ainult mehhiklastele omaseid väljendeid, mida hispaanlased võivad küll teada, aga nad ei kasuta neid. Ja vahel nad lausa ei tea ka neid. Minul on sama lugu Hispaanias kõneldava hispaania keelega, ei saa paljudest väljenditest aru, mis on ainult seal levinud. Lisaks veel see, et hispaanlased räägivad minu meelest hispaania keelt nii susistades ja nagu kartul suus, mis mulle eriti ei meeldi 😀 Meil koolis anti õnneks valida, kuidas sa tahad hispaania keelt hääldada ja juba siis ma teadsin, et kindlasti mitte niimoodi nagu hispaanlased seda teevad. Ma vaatan Mehhiko youtubereid ka nii palju, sest just see Mehhikos kõneldav hispaania keel on mu lemmik.

Seebikate hispaania keel on suhteliselt selge ja arusaadav, aga päriselt räägivad kohalikud ikka sellist slängi, et kui ma Mehhikosse läksin, siis ma alguses ikkagi ei saanud paljust aru. See seebikate hispaania keel ongi tegelikult ju viisakas, aga kui need kohalikud roppused või ainult neile omased väljendid ka ära õpid, siis oled nagu oma jope 😀

Ma olen Kuuba hispaania keelt ka vahel niisama Youtubes kuulanud – nemad neelavad kõik sõnalõpud ära. Saab aru, aga raskem kindlasti, kui sa pole Kuuba hispaania keelega harjunud. Ma usun, et mu sõbrannal tuleb vinge reis! Ma pole küll kunagi Guatemalas ega Kuubal käinud, aga usun, et neist kolmest riigist on Kuuba ilmselt kõige huvitavam. Seal on muidugi see teema, et internetti eriti ei pääse, kui ei viitsi kuskil järjekorras seista, et vastav kaart osta, aga no poogen sellest ju – Kuuba oma 50-ndate elustiili olemusega annab juba sellise elamuse. Kui sõbranna tagasi tuleb, siis eks kuuleb tema muljeid – ilmselt on nii mõnedki uued hispaaniakeelsed väljendid selged, mida Kuubal, Mehhikos või Guatemalas kasutatakse. Selles mõttes vägev asi, et ta läheb üksinda seljakott seljas seiklema – teadmata, mis elu toob selle aja jooksul. Mina läksin omal ajal Mehhikosse pooleks aastaks Euroopa Komisjoni toetusega ja ma teadsin, et kui mulle see vabatahtlik värk ei sobi, siis mind tuuakse ilusti tagasi.

Niimoodi suvalt seigelnud olen ma ainult Euroopas ja seda küll kahjuks suht rahatult, sest ma lihtsalt arvasin, et ma sobin au pairiks. Ei sobinud kahjuks, seega sain kahest perekonnast hundipassi, kolmanda perekonna jaoks isegi sobisin, aga siis tuli Mehhiko vastus ja ma pidin kähku Eestis tagasi olema, et asju ajama hakata. Uskumatu on tegelikult mõelda, et 19-aastaselt sai lambikates kohtades Couchsurfinguga Prantsusmaal ja Hispaanias ööbitud, endal megavähe raha kaasas. Et kuigi üks kord olin juba arvestanud, et ilmselt ööbin Marseilles lageda taeva all, siis lõpuks leidsin internetipunkti ja Couchsurfingu kaudu endale diivani, kus siiski ööbida. Ma tegelikult peaksin teoreetiliselt natuke prantsuse, itaalia ja saksa keelt ka oskama, sest olen neid kõiki mingi eluperiood õppinud ja Prantsusmaal lausa lapsehoidja olnud, aga ma ei oska. Sain esimeses peres rääkida inglise keelt lastega, sest nad olid varem Inglismaal elanud, alles kolisid Prantsusmaale tagasi ja kolmandas peres sain hispaania keelt kasutada, sest pereisa oli Peruust pärit. Kolmas perekond (see, kuhu ma oleksin saanud kauemaks jääda, sest neile ma isegi sobisin, aga pidin Mehhiko ettevalmistava koolituse jaoks Eestisse varem tulema) oli üldse väga mitmekeelne – pereema oli pärit Saksamaalt, pereisa Peruust ja perekond ise elas Prantsusmaal. Ehk siis lapsed rääkisid kõige enam üldse prantsuse keelt, ka nende vanemad kasutasid enamasti nendega suheldes just prantsuse keelt. Teisel kohal oli saksa ja kolmandal hispaania keel, mida pereisa kasutas nendega suhtlusel, aga siiski pigem vähe (pereema oskas ka hispaania keelt õnneks, et temaga suhtlesin samuti hispaania keeles). Mina nendega just hispaania keeles rääkisingi, sest seda keelt ma oskan rääkida normaalselt. Teises perekonnas pidin oma väga hädist prantsuse keelt kasutama, sest pereisa ega lapsed inglise keelt suurt ei osanud. Pigem saigi suheldud hoopis käte ja jalgade abil. Aga seal ma olin nii vähe aega ka – mingi nädal vist. See oli siis Korsikal. Ma pidin kokku ainult kaks nädalat olemagi, sest nende põhiline lapsehoidja oli puhkusel, nad tahtsid Korsikale ka ikkagi kedagi kaasa, aga ma sain kinga 😀

Ma polnud mitte kunagi varem lapsi hoidnud elus, seega oli ennatlik 19-aastaselt Jaanikalt seda eeldada, aga kuna sain tasuta pileti ja elamiskoha Prantsusmaale pärast gümnaasiumi lõppu, siis muidugi ma kasutasin seda ära. Siis ma veel ei aimanud, et sellest saab pea kolmekuuline seiklus, mil ma kolme hostperekonnaga juures elan, kahes neid vaid nädal aega ja viimases kuu aega. Ülejäänud aja seiklesin Prantsusmaal ja Hispaanias couchsurfinguga ringi (Hispaanias elasin ühes kohas kuu aega ja olin esimene couchsurfer üldse sel inimesel. ma ei usu, et keegi väga kuu aega saab tavaliselt ühes kohas diivanisurfi teha, aga mul läks hästi). Et alguses olingi au pair ühes Prantsusmaa perekonnas (Azille külas, Toulouse lähedal), siis couchsurfing Prantsusmaal (Perpignan), siis au pair teises perekonnas Korsikal (mis on ka ju Prantsusmaale kuuluv saar), siis couchsurfing uuesti Prantsusmaa linnades Marseille ja Perpignan, siis rongiga Barcelonasse, et Hispaanias couchsurfida, mis kestis üle kuu aja kokku… ja siis lõpuks uuesti tagasi Prantsusmaale Attenschwilleri külla lapsehoidjaks, kus ma siis kuu aega olin. Sealsed lähimad linnad olid hoopis Šveitsi linn Basel ja Saksamaa linn Freiburg, kus sai aega veeta. Ehk siis olingi mõlemale piirile nii lähedal ja nädalavahetused veetsin pereisa tuttava korteris Baselis, kus ma suurt muud ei teinud, kui passisin netis, sest mul viimases peres internetti esimesed kolm nädalat ei olnud (neil jäi see maksmata, maksid suht varsti ära, aga nett tuli alles kolme nädala pärast tagasi – prantslaste bürokraatia, mis seal muud). Vot sellised lood olid siis 19-aastaselt.

Lõpetuseks paar pilti. Esimesed kaks on E lemmikasendist minu põlvedel ja viimane on meist koos. Selle viimase pildi puhul tundub, et E-l oleks nagu see roosa lehv endal peas, aga tegelikult on minu pluus 😀

20191005_121820.jpg20191005_122331.jpg20191008_141828.jpg

Naistejutud/ Julged Riided on nii äge Facebooki lehekülg, kust endale riideid tellida :)

Reede on käes, jee! Kuigi mul pole suurt vahet, mis päev on, sest tööl ma ju ei käi hetkel, aga reede on sellepärast hea, et siis hakkab Hendrikul ka nädalavahetus pihta. Ja see mulle meeldib! 🙂

Ma olen avastanud, et umbes 90 protsenti blogipostitustest kirjutan ma moblaga ja just imetades. See on hea aeg selleks, sest kui E magab, siis ma kas vaatan telekat või teen midagi muud, mis vaja majapidamises teha. See on küll õige, et beebiga peab kaks korda rohkem pesu pesema, sest tal tuleb vähemalt kaks korda päevas riideid vahetada – nagu väikeste lastega ikka 😀

Saate aru, ma juba lootsin, et mul ei veritse enam, neli päeva oli paus, aga täna hakkas uuesti pihta. Paar nädalat tagasi oli sama lugu, et mõned päevad ei veritsenud ja siis hakkas uuesti pihta. Ma alguses mõtlesin, et äkki päevad algasid hoopiski, sest kuigi imetamise ajal enamasti neid pole, siis pole see mingi kindel reegel. Sellisel juhul ei tahaks aga see erand olla, tahaks päevadest veel rahu saada 😀 Aga vist ikka polnud päevad, vaid endiselt see keisrilõike veritsemine. See võibki lausa üle kahe kuu kesta, samuti olla see normaalne, et vahepeal jääb järele ja siis hakkab uuesti. Seega päevad mul ei hakanud, sest need on mul alati meeletu verekogusega, aga hetkel on see nii nagu pärast keisrit on olnud kogu aeg. Aga suht tüütu on see küll – olin raseduse ajal nii harjunud ilma vereta eluga, aga nüüd olen juba seitse nädalat veritsenud. Küll suht vähe, aga siiski. Kaua teil pärast keisrit veritsemine kestis ja kas vahepeal oli pause ka ning siis hakkas uuesti? Ja millal teie päevad taastusid pärast sünnitust? Mõnedel veab lausa nii palju, et imetamise ajal pole neid üldse, aga teistel hakkavad suhteliselt ruttu.

Lõpetuseks üks täna tehtud pilt. Seljas on mul pluus, mille tellisin järjekordselt Facebooki lehelt Julged Riided. Ma olen sealt kuu aja jooksul juba kolm asja tellinud – seal on nii vinged riided! Ausalt – ma tahaks pooled asjad sealt ära osta, kui mul ainult raha oleks. Õnneks on hea asi see, et paljud riided sealt ei lähe mulle kahjuks selga 😀 Nüüd vast enne ei telli, kui vanemahüvitis laekuma hakkab, aga sinna läheb veel natuke aega, mul on 25.oktoobrini dekreet. Aga teades ennast, siis ma ei suuda vastu panna, sest seal on nii ägedad riided. Lisaks on teenindus kiire ja mugav, järgmisel päeval saab paki kohe kätte. Pluus maksis 40 eurot, ma tavaliselt sellise hinnaga riideid endale ei osta, just pluuse siis, aga no sealsed asjad on nii lahedad. Ma tahtsin tegelikult alguses lisaks veel paar asja tellida, aga kui jaole sain, siis oli keegi juba jõudnud need ära krabada (need pildid eemaldatakse, mis on ära tellitud). Mis mulle selle lehe juures veel meeldib on see, et seal on enamik asju ainueksemplarid või kui mitte päris seda, siis vähemalt iga suurust on ainult üks. Et päris igal teisel pole sama riideese seljas 🙂 Mul on nende riiete pildialbum juba peas ja alati, kui midagi uut tuleb, siis ma olen jälle nii võlutud 😀 Panengi tegelikult siia lõppu veel kaks asja, mis ma sealt tellinud olen – Wife, mom, BOSS pluus maksis 25 euri, Wayward kleit oli ka 40 eurot.

P.S: Olen kõik riided ise maksnud ja teen neile reklaami täiesti tasuta, igaks juhuks mainin.

2019-10-04-18-28-00-896.jpg2019-09-17-15-06-04-310.jpg20190908_095535.jpg

Rahvastepallist ja üldiselt kehalisest kasvatusest/ Karma maksabki neile kätte, kes seda reaalselt väärivad.

Tänase päeva kõige populaarsem teema on rahvastepall, millest mitmed blogijad on ka juba kirjutanud. Ehk siis just see asi, et kas rahvastepall tuleks ära keelata, sest see soodustab kiusamist. Lisaks siis muidugi ka see teema, et nõrgemad valitakse võistkonda viimasena ja see omakorda tekitab lastes alaväärsuskompleksi.

Sellega on minu arvates nii ja naa. Kui last nagunii kiusatakse, siis on rahvastepall veel üks võimalus seda teha, kui kiusatav juhtub selles nõrk olema. Kui teda ei kiusata, siis ma ei usu, et rahvastepall eraldi kelleski mingit väga suurt traumat tekitaks. Eks see mingil määral vägivaldne mäng ole, sest palliga võib ikka väga valusalt pihta saada. Ja kui sa pole eriline püüdja, siis oled vastasmeeskonna sihtmärk lausa kahelt poolt.

Mina olin rahvastepallis üpris nõrk, aga kehaline oli üldse minu jaoks nõme õppeaine. Mul olid alati nõmedad õpsid, kellega ma suutsin tülli minna. Või siis ma ise olin nõme. Algklassides vist isegi mitte, aga põhikooli ja gümnaasiumi viimases tunnis saatsin mõlemad õpsid perse (need olid erinevad, sest ma ei käinud samas põhikoolis, kus gümnaasiumis – nimelt koolis, kus ma põhikoolis käisin, ei olnudki gümnaasiumi osa). Ma olin üldse see tüdruk, kes alati kehalises kõigest viilis, vingus sada aastat enne, kui oli nõus midagi tegema jne. Põhikooli puhul ma isegi ei mäleta, miks ma viimases tunnis õpsi perse saatsin, aga gümnaasiumis oli teema selles, et me pidime sõudeergomeetriga sõitma hakkama, millepeale ma õpsile mainisin, et ma tahaks seda kohe hindele teha, sest olime sellega põhikoolis nii palju sõitnud – seega ma ei viitsinud harjutada. Õps aga leidis, et ma peaksin enne ikka harjutama, mis minu mässumeelse loomuga tol ajal kokku ei läinud. No ma siis mainisingi, et ma ei viitsi, aga kuna see oli mu põhiargument kehalises kasvatuses, siis õpsil sai kõrini ja ta kärataski mulle, et ma olen ennasttäis jõmpsikas, kes ei taha mitte kunagi midagi teha ja mu mehel läheb tulevikus raskeks 😀 Ma siis kostitasin õpsi pärast seda paari “hea” sõnaga, millepeale ta mainis, et ma pole enam kehalisse oodatud. Kursuse lõpuni jäi kolm tundi, aga sinna ma enam ei läinudki – sain kõik järgnevad ja veel tegemata asjad ühed, aga kokkuvõttev hinne tuli ikka kuidagi neli. Kehaline oligi mul enamasti neli, paaril korral viis ja kolm ka.

Aga kogu see minu ja õpsi vaheline karjumine toimus A le Coq spordihalli jõusaalis, kus meil alati kekatunnid toimusid (alati mitte just konkreetselt jõusaalis, vahel võimlas jne, lihtsalt need olid alati seal spordihallis, sest see asus meie koolile päris lähedal) ja mitmed jõusaali kasutajad kuulsid seda pealt. Et selles mõttes oli suht mark ka, aga ma ei plaaninudki järele jätta. Õps küll mainis siis, et võin järele jäänud tundidesse minna, kui tema ees vabandan, aga ma oleksin enne vist 200 lisa matatundi võtnud, kui tema ees vabandanud – mu uhkus oli sel ajal liiga suur. Eks see uhkus on mind terve elu saatnud ja ma olen alati suht halb vabandaja olnud. Ka siis, kui ma peaksin seda ehk tegema.

Kui ma 1.5 aastat hiljem enda kooli oma Mehhiko kogemusest rääkima läksin, siis ma juhtusin sedasama kekaõpsi nägema. Ta siis kohe uuris, et mida ma õpin ja kui kuulis, et see pole üldse kehalisega seotud asi, siis ta mainis midagi sellist, et loogiline oli, et ma midagi sportlikku tegema ei hakka 😀

Kui nüüd tulla konkreetselt rahvastepalli juurde tagasi, siis mulle see mingit traumat ei tekitanud, kuigi ma ei olnud selles hea. Seda mängiti vast kuskil viienda klassini, pärast seda tulid teised pallimängud. Minu lemmik oli võrkpall, sest mul tulid servid üpris hästi välja, seda eriti gümnaasiumis, kus meid vahel poistega koos seda mängima pandi. Nimelt olid meie õps ja poiste õps abielus ja kui nad vahel oma aega tahtsid, siis nad panid meid poistega gümnaasiumis võrku mängima. Me siis alati naersime, et ju nad seksima kuhugi lähevad 😀 Vbl läksid ka – kes seda täpselt teab. Aga mul on meeles üks võrkpallimäng gümnaasiumis, kus poiste õps oli siiski kohal ja pärast 20 servi, mida vastasmeeskond ei suutnud püüda, mainis nende õps, et kas poistel häbi pole, et nad tüdrukult niimoodi kotti saavad 😀 Kui muidu olid segavõistkonnad, siis sel korral olid poisid versus tüdrukud, mille meie minu järjestike servide tõttu ülekaalukalt võitsime. Aga meeskonnamängus ma nii hea siiski ei olnud kui servides. Korvapall ja jalka ei meeldinud mulle aga üldse, sest nendes pidi liiga palju jooksma.

Mina leian, et kui tahetakse kedagi kiusata, siis leitakse selleks põhjus nagunii. Kahjuks. Mind põhikoolis mingi aeg kiusati mu vaesuse pärast. Ja mitmeid inimesi ajas närvi, et ma julgesin välja öelda, et jah, ma vaatan seebikaid. Samuti olin ma alati aus sellega, et mu riided pärinesid kaltsukast, mis tol ajal oli suur häbiplekk. Oli teisigi, kes ostsid oma riideid kaltsukatest, aga nad ei julgenud seda popimatele öelda, sest kardeti mõnitamist.

Kusjuures nii mitmedki narrijad põhikooli ajast on tänaseks joodikutest ja töötud ossid, kellel BMW kummid vilisevad, kui nad ilmselt täis peaga autoga sõidavad ja kelle elu põhieesmärk on igal nädalavahetusel Laua viina juua. Just poisid siis, sest oli ka tüdrukuid, kellega ma läbi ei saanud, aga nemad on tänaseks päevaks siiski muutunud. Ühte sellist vana klassivenda juhtusin kunagi ühe Tartu hamburgeriputka ees kohtama, kes isegi tere ütles, aga ma ei vastanud midagi, sest esiteks ma ei tundnud teda alguses äragi ja teiseks – miks ma oleksin pidanud. Sel tüübil oli alkohooliku moll ees ja paistetanud silmad peas. Kahjurõõm on sellistel puhkudel meeletu 😀 Mitte et ma isegi mingi hull karjäärihai ja täiega palju elus saavutanud oleksin, aga no nendega võrreldes on mu elu ikka kõvasti paremini läinud. Mõnikord karma lihtsalt hammustab sind persest sellepärast, et sa oled tropp olnud. Ja see on jumala äge! 🙂