Üldine jutt/ Koduriided on maailma parimad asjad!

Olin eile Põlvas ja läksin täna hommikul sealt rongiga tööle. Ehk siis harjutasin, sest septembri keskpaigast peangi ma hommikuti kaks tundi varem ärkama kui praegu. Hommikune rong lihtsalt läheb sellisel ajal, õhtusega muret pole, see läheb suht pärast tööd. Ehk siis Põlvas elades lähen ma alati ka kaks tundi varem magama kui Tartus. Kusjuures Põlvast Tartusse tööle minnes jõuan ma esimesena, sest ma jõuan tund aega varem kontorisse. Tartust minnes ei ole ma kunagi esimene, aga siis ma jõuangi kuskil 09.10 vms. Et enda ajakulu on muidugi kõvasti suurem Põlvas elades. Kui ma autojuhiloa teeksin, saaksin Põlvas elades suht samal ajal ärgata kui praegu (ehk 20 minutit varem), sest ma elan Tartus Annelinnas, aga töötan Lõunakeskuse lähedal – seega tööle lähen hetkel kahe bussiga, mis võtab juba oma aja ära. Kuna Hendrik elab Põlvas rongijaamale ülilähedal, siis hakkan ma rongiga Tartusse käima, bussiga saaks muidugi ka (ja mõnega ehk isegi päris tasuta nüüd), aga ma eelistan rongi.

Kuid mind ei hirmuta see ajakulu, sest ma olen sellega juba harjumas. Võidan ma niigi kahes asjas, millest esimene on kõige olulisem. See on emotsionaalne pool, sest ma saan Hendrikuga igapäevaselt koos olla. Kuigi üle nädala on meil nagunii selline töögraafik, et me kohtume põhimõtteliselt ainult voodis (kui Hendrikul on tööl õhtune vahetus, tal on üks nädal hommikune ja siis õhtune), sest mina siis juba magan, kui tema töölt tuleb. Aga jah – esimest korda tuli kokku kolimine jutuks juba aprillis, aga nüüd septembris saab see siis teoks 🙂

Teine asi, milles ma võidan, on raha. Mul hakkab igakuiselt kuskil 200-300 eurot rohkem kätte jääma. Kas just kätte jääma, sest siis ma ilmselt laristan rohkem, aga jah 😀 Kolme kuu rongipilet on 130 eurot Põlva-Tartu marsuudil (kusjuures ma mõtlesin alguses, et see on palju rohkem), lisaks siis Hendrikule igakuiselt mingi summa, aga see on suht väike võrreldes sellega, mis ma siin Tartus üüri ja kommunaalide eest maksan (ja see on mul hetkel suhteliselt soodne hind Tartus kahetoalise eest). Jah, kaotan ajas, aga siis lähen ma ka varem magama. Aga võidan emotsionaalselt ja rahaliselt. See rahaline pool mind nii väga ei huvitagi, kasuks tuleb muidugi, aga just see emotsionaalne pool on kõige olulisem. See, kuidas ma saan alati Hendrikuga koos olla.

Hendrik mainis, et ta on juba natuke lugenud seda raamatut, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin. See emotsioonidega seotud, mis ma endaga Tartusse ka kaasa võtsin, sest ta endine kursavend kinkis sama raamatu – ehk neid sai siis topelt. Ma ka plaanin seda lugeda, aga veel pole jõudnud. Hendrik ütles, et ta sai sealt päris palju nippe teada, mis vahe on emotsioonil ja tundel jne. Tema jaoks on sellised raamatud alati olulisel kohal oma elus, sest kui sa oled kord elus depressiooni põdenud, siis sind lihtsalt ka huvitavad sellised teemad rohkem. Mitte et muidu ei peaks huvitama, aga siis see kõnetab sind eriti. Hendrik alati räägib ka mulle oma avastustest ja sellest, mis ta teada saab enda kohta või üldse emotsionaalse poole kohta. Seda on alati nii huvitav kuulata. Ma muidugi olen väga uudishimulik ka ja küsin täiega küsimusi 😀

Või kui mul on halb päev olnud, siis ta alati teab, kuidas mu tuju paremaks muuta, mis sõnu öelda jne. Just see hingeline pool, mis minu jaoks nii oluline on, on temas täiega olemas. Ja ta näitab seda ka välja 🙂 Ma olen nii õnnelik, et elu mind Hendrikuga kokku viis!

Mitmed blogijad räägivad siin oma koduriietest. Et siis pigem just sel teemal, kas neil on need olemas või mitte. Minu jaoks on täiesti loogiline, et kui ma töölt või linnast koju jõuan, et siis ma vahetan riided ära. Rinnahoidjast vabanemine on maailma parim tunne! Jah, muidugi võiks ka mitte neid kanda, sest B-korvi puhul pole suurt vahet, aga nibud võivad ikka läbi näha jääda vms. Ja osad riided (kunagi oli reegel, et riided on need asjad, mida alles hakatakse õmblema ja rõivad on valmis riided, aga ma ei tea, kas see enam kehtib. mulle igal juhul meeldib sõna riided rohkem, seega kasutan siiski seda) vajavad nagunii rinnahoidjat. Lisaks on mul kodus kodukleit, kodupüksid vms, millega ma tööle just ei läheks. Mitte et ma tööl ka hullult pidulikult oleksin, suht tavaliselt (teksad ja pluus), aga teksadega ei meeldi mulle üldse kodus olla. Kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, vaid telefonis ainult, siis saan ma suht tavaliselt ka tööl riides käia. Mul on lapsest peale alati meeldinud kooliriided kohe koduriiete vastu välja vahetada. Sest siis on palju parem olla, kodusem tunne kohe. Samas tööl või linnas olles ei ole ahistav teksade või vahel ka triiksärkidega olla (vahel harva kannan mina ka neid, kui tuju tuleb), aga kodus panen kohe oma kodukleidi selga! Mul on neid mitu, talvel külma ilmaga, kui korteris peaks jahedam olema, siis on pikad ja mugavad kodupüksid, mida kanda. Kuidas teil nende koduriietega on? Minu jaoks on need väga asendamatud asjad. Samamoodi peavad mul alati kodust väljas olles kõrvarõngad kõrvas olema, koju jõudes võtan ma need kohe ära (vanasti kusjuures olid mul kindlad kõrvarõngad, millega ma magasin ka, aga enam ma seda ei tee).

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede! See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäev on ju ka vaba päev! Eriti hea ikka 🙂

Advertisements

Hendriku juubeli tähistamine Põlva pubis Vana Vaksal/ Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen/ “Midnight Sun” – üks kurvemaid filme, mida ma elus näinud olen, ainult “The Fault in Our Stars” on olnud veel nukram…

Ja ongi Hendriku 30.aasta sünnipäev peetud! Pidasime seda Põlva pubis Vana Vaksal, mis on ainuke koht, mis nädalavahetusel kuni kella 02.00ni lahti on (kui ööklubis Kino toimub midagi, siis on Kino kauem lahti, aga eile ei toimunud seal midagi… ahjaa – mingi vesipiibubaar on ka Põlvasse vist tekkinud, mis hommikutundideni lahti on). Pidu ise algas kell 20.00 ja inimesi oli kohal vist 18 äkki? Hendriku vanemad olid ka, ta noorem vend pidi samuti tulema, aga tema jäi haigeks ega saanud tulla. Meile oli reserveeritud ühel pool pubi üks suur laud ja teisel pool võisid tavainimesed ka pidutseda. Ja kui alguses väga palju muud rahvast ei olnud, siis hiljem ikka tuldi, sest ega Põlvas suurt valikut pole, kui Kinos nädalavahetusel parasjagu pidu ei toimu.

Hendrikul vedas sellega küll, et ta sai alati oma soovidele vastavalt ka lugusid paluda – seega White Stripes, Muse olid tihti teemaks. Küll aga lasti mingil ajal nii palju hispaaniakeelset muusikat, et meil tekkis lausa kahtlus, et see teenindaja loeb mu blogi 😀 Tegelikult ilmselt oli asi lihtsalt selles, et ta pani mingi hispaaniakeelse playlisti mängima.

Pidu ise oli väga äge! Nägin Hendriku ühte kunagist kursavenda, keda ma isiklikult polnud varem näinud, aga olin temast palju kuulnud, teisi pidulisi teadsin kõiki. Kusjuures sellega seoses üks huvitav fakt – see kursavend kinkis Hendrikule sama raamatu, mis mina! Just see emotsioonidega seotud raamat 😀 Me teame Hendrikut mõlemad nii hästi ja teame, mis raamatud talle meeldivad. Kuna nüüd on neid raamatuid kaks, siis võtsin ühe endaga Tartusse kaasa, sest mulle meeldis see ka, kui seda natuke sirvisin. Lisaks rahale, mis Hendrik sünnipäevaks sai, kingiti talle ka tolmuimeja. Sellega oli nimelt see lugu, et kui me puhkuse ajal koos Hendriku juures koristasime, siis ma küsisin, et kus tal tolmuimeja on. Ja Hendrik ütles mulle, et tal polegi, et harja ja kühvliga ajab asja. No tal pole vaipu ka eriti maas, aga ikkagi minu meelest suht ajakulu niimoodi teha (üürikorteris tal oli omaniku tolmuimeja, aga siia ostetud korterisse ta seda ikka veel hankinud ei olnud). Ja just siis küsis üks Hendriku sõber minult Facebookis, et mida Hendrikul sünnipäevaks vaja oleks. Ning ma siis ütlesingi, et üks korralik tolmuimeja kuluks talle küll ära. Kuna minul endal oli juba plaan olemas, mida ma talle kingin, siis võtsid mõned sõbrad selle minu pakutud idee ette. No eks ma mõtlesin natuke omakasupüüdlikult samuti, sest kui ma sinna kolin, siis on mul ka palju lihtsam 😀 Sest mul endal pole ka kusjuures isiklikku tolmuimejat, alati on üürikorterites need olemas olnud. Hendrik oli väga rahul sellega, et sõbrad talle selle kinkisid, sest selle oleks pidanud nagunii hankima, ma poleks ilma tahtnud 😀 Ja eks tal endal on ka nüüd lihtsam. Saime täna juba ära selle proovida ja no jumal – elu kohe palju lihtsam 🙂

Sai palju külalistega jutustatud ja ma tundsin ka end nii-öelda kambas. Mul on varem mõnikord Hendriku sõpradega natuke väljajäetu tunne tekkinud, aga eile niimoodi ei olnud. Mul võtab aega, et end inimestega vabalt tunda, kuigi need inimesed, kes mind pikalt teavad, nii ei arva. Nende jaoks olen ma alati see ekstavert Jaanika, kes iial vait ei jää 😀 Aga asi ongi selles, et nad teavad mind pikalt, kõigiga ma selline pole.

Aga eile oli selline hetk, kus ma kõigi kuuldes sõna võtsin. Nimelt küsisin ma enne Hendrikult, et kas talle meeldiks, kui kõik mingeid häid sõnu tema kohta ütleksid, sest sünnipäevalaps ja puha. Ta ütles, et see oleks ülihea idee, aga eks ma aimasin juba enne küsimist, et see talle meeldiks, sellepärast ma selle üldse välja pakkusingi. No ma siis tegin otsa lahti ja issand – ma ei ole ikka üldse avalik esineja. Hääl hakkas värisema jne. Ma ütlesin umbes midagi sellist, et kuigi ma tean Hendrikut sellest seltskonnast kõige vähem, alla aasta oleme koos olnud, aga ta on imeline inimene ja ma olen nii õnnelik, et olen temaga koos jne. Ja siis soovisin veel kord õnne ning siis me kallistasime pärast seda. Ning siis said teised sõna, kes kõik tema kohta mingeid asju rääkisid. A la kust nad teda teavad ja mis mälestused temaga seostuvad jne. Ta vend ütles hästi, et noh, mis siin pikalt rääkida, me oleme samast pudrukausist söönud 😀 (neil on aasta ja kolm kuud vahet, Hendrik on vanem).

Õhtu jooksul sai palju suheldud, rääkisin Hendriku sõprade naistega palju juttu. Kui kell sai 00.00, siis tõstsime Hendriku ja ühe tema sõbra elukaaslase ka üles, sest just siis hakkas temal ametlikult sünnipäev (Hendrikul oli tegelikult 07.augustil juubel, aga pidasime eile). Mehed tõstsid selle naise õhku 26 korda (ta sai 26) ja meie tõstsime Hendriku 30 korda üles. Jõudsime, kuigi naisi oli kõvasti vähem kui mehi, üks neist rase ka, kes nagunii tõsta ei saanud.

Enamus läksid kuskil 01.30 ajal ära, meie olme päris sulgemiseni ja siis mõnede inimestega suundusime jala Põlva keskväljakule, kus me siis natuke niisama chillisime. Pärast kõndisime Hendrikuga veel jala koju ning tuttu saime umbes kella 04.00 ajal öösel. Täna äratas meid kella 13.30 ajal mu tädi telefonikõne, kes meid mu sugulaste juurde kohvikutepäevale kutsus. Ma olen ju maininud ka, et mul on seal samas külas sugulased, kust Hendrik pärit on ja kus ta vanemad hetkel elavad. Läksime täna sinna, ajasime niisama juttu, hiljem käisime veel Hendriku vanaema juures, siis võtsime mu tädi mu sugulaste juurest uuesti peale ja tõime tema ka Tartusse ära, sest olime nagunii siia tulemas. Hendrik sõitis pärast seda Põlvasse tagasi, sest ta peab homme ülivara ärkama.

Ja siin siis kaks pilti, mis minu moblaga meist peol tehtud sai. Enamus pilte tegi Hendriku isa, aga neid pilte mul veel pole. Ahjaa – eile peol näidati videoid pisikesest Hendrikust ja tema vennast ka, kus nad väiksena kiikusid. Seal oli näha seda, kuidas Hendrik ei tahtnud oma nooremat venda üldse kiigu peale lasta, ütles, et tahab ainult ise kiikuda 😀 See oli see lastekiik, aga sinna mahtusid nad alguses kahekesi ka. Lihtsalt mingi aeg Hendrik ütles vennale, et tahab üksinda kiikuda 😀 Nii nunnu oli pisikest Hendrikut niimoodi videost näha 🙂 Ta nägi hoopis teistsugune välja kui praegu. Mitte et see loogiline ei oleks, aga mõnedel on täiskasvanuna ka näha neid jooni, mis lapsena neis oli. Temas mina neid ei märganud.

Eilse peo alguses Vanas Vaksalis, kui rahvast veel ei olnud – ehk me ootasime, millal teised tulevad 🙂 See on siis see kleit, mis lõpuks valituks osutus ja millega ma Hendriku sünnal käisin. Ütleme nii, et ilma sukkpüksteta oleks see minu jaoks ilmselt ülilühike olnud, aga see meeldis mulle ikkagi kõige rohkem. Aga eile oli nagunii juba jahedam ilm 🙂

Kui pidu juba läbi sai ning me osa seltskonnaga Põlva kesklinna suundusime 🙂

Nüüd aga tahaksin ma aga kolmest filmist rääkida, mis ma sel nädalal vaatasin. Kaks neist olid õudukad ja üks oli draama.

“Annabelle “–  Seda õudukat juhtusin ma lausa telekast vaatama, sest mingil päeval sel nädalal Kanal 2 näitas seda. Film oli küllaltki õudne ja kokkuvõttes normaalne, aga see nukuteema ei paelunud nii palju, kui ma ehk lootsin. Enne seda filmi otsides juhtusin ma uuemale versioonile sellest filmist, mis tundus traileri järgi parem – ka hinne on kõrgem kui esimesel. Seda teist ma näinud pole, aga peaks millalgi selle ära vaatama.

“Get Out” –  See õudukas on väga palju kiita saanud ja seda loetakse üheks parimaks aastal 2017. Räägib ühest mustanahalisest mehest ja valgest naisest, kes on neli kuud kohtamas käinud. Nüüd sõidavad nad tüdruku vanematega kohtuma ja seal hakkab juhtuma väga imelikke asju. Nimelt käituvad naise vanemad vägagi kummaliselt ja alguses arvab noormees, et ehk see tuleb sellest, et ta on mustanahaline. Aja jooksul hakkavad aga selguma sünged saladused, mis noormehes suuri kahtlusi tekitab. Film oli tõesti teistsugune kui paljud õudukad ning lõpp oli minu jaoks vähemalt ootamatu. Ma olen viimasel ajal päris palju õudukaid vaadanud ning paljude puhul võib juba alguses aimata, mis filmis toimuma hakkab. See ei ole üks neist filmidest, vähemalt minu jaoks ei olnud. Seega kindlasti soovitan! Midagi teistsugust ja huvitavat 🙂

“Midnight Sun” – Ma olen ainult ühe korra elus rohkem nutnud, kui selle filmi vaatamise ajal. Ja see oli siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. Ma kirjutasin sellest ka kunagi, kuidas ma viimase filmi ajal olin haige – seega ma samal ajal köhisin, nuuskasin ja nutsin. Nüüd ma olin õnneks terve, seega jäi ainult nutmine. Aga “Midnight Sun” on sellel aastal valminud draama, kus meespeaosalist mängib Patrick Schwarzenegger (jah, just nimelt, Arnold Schwarzeneggeri poeg). Film ise räägib 17-aastaset tüdrukust, kes põeb üliharuldast haigust – ta nimelt ei või päikse käes kunagi viibida, sest muidu ta lihtsalt sureks, kui ta päikesevalgust saaks. Seega on ta terve oma elu elanud niimoodi, et päeval toas kindlate akende taga passinud, kust päike sisse ei paistaks ning öösel üleval olnud ning väljas käinud. 17-aastaselt tutvub ta aga ühe noormehega, kellele ta alguses oma haigusest ei räägi, sest ta tahab olla lihtsalt üks tavaline neiu, ta ei soovi, et tema haigus teda defineeriks. Tegelikult teab neiu seda noormeest varasemast ajast, sest on teda aknast päeval piilunud, kui poiss tema majast on trenni minnes möödunud.

Film ise keskendubki sellele, kuidas noored armunud õhtusel ajal väljas käivad, sest neiu alati ütleb, et päeval on tal muud tegevused, sest ta ei taha oma haigusest rääkida. Kuni selle hetkeni, mil nad end unustavad ning päiksetõusuni välja jäävad…. Sealt saab alguse juhtumiste rada ning ka noormees saab lõpuks teada, mis haigus tüdrukul on. Tüdruku isale on juba tütre lapsepõlves öeldud, et laps ilmselt väga kaua ei ela, aga lootus jääb ikka, et ehk aastate jooksul suudetakse mingi ravi leida. Ja kuigi isa suudab tütre üpris edukalt päikesest eemal hoida, siis üks libastumine tüdruku enda poolt toob kaasa selle, et… tüdruku tervis halveneb ja ta hakkab vaikselt hääbuma…

See film näitabki, kui habras võib olla elu. Ja kui suured võivad olla tunded, kui sa tegelikult kedagi armastad; kui sa tahad, et tal oleks elus kõik hästi. Mina igal juhul väga soovitan seda filmi, aga kindlasti varuge salvrätikuid, sest pisarad on kergelt tulema. Kui see film lõppes, siis oli mu nägu nii ära nutetud, et ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii palju pisaraid olin valanud. Ilmselt siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. See viimane film on olnud minu jaoks maailma kõige kurvem film. Ja “Midnight Sun” on tihedalt kannul. Näitlejad andsid ka need kurvad emotsioonid kuidagi nii ehedalt edasi, et ma oleksin nagu ise seal filmis sees olnud ning Katie (naispeategelase nimi filmis) ja ka Charlie (meespeategelase nimi filmis) valusaid hetki kogenud. Vot selline ülihea, aga samas väga kurb film. Paneb mõtlema, kui väärtuslik on elu ja kui vedanud on kõigil tavainimestel, kes selliste haruldaste haiguste käes vaevlema ei pea.

Kõigest natuke

Olen Põlvas, Hendrik läks sõbrale appi katust paigaldama. Kolin siia päriselt 10-17 septembri vahemikus, sest siis on mul puhkus. Osad asjad olen nagunii siia juba toonud ja vaikselt toon veel. Eile just Hendrik mainis, et ta peab kapis mulle veel ruumi tegema, sest kuigi üks suur osa on juba täiesti tühi ja minu valduses, siis mu kleitidele on veel ruumi vaja 😀 Mitte et mul neid nüüd nii palju oleks, aga natuke ikka. Ma küll ei kanna neid eriti tihti.

Tartu korteriomanik mainis, et tal vahet pole, millal ma välja kolin, sest ta plaanib nagunii enne uue üürilise võtmist remonti teha – ehk siis kohe uut ei võta. No et ilmselt saaks tulevikus rohkem üüri küsida. Kuna hetkel on seal vanad aknad ja puha. Praegu oli mul kahetoalise kohta vägagi okei üür, aga see oli ka tutvuste kaudu saadud. Selles mõttes mul vedas selle korteriomanikuga, et väga mõistlik inimene on.

Hendrikule kinkisin ma sünnipäevaks ühe raamatu, mis räägib erinevatest emotsioonidest ja nende mõistmisest, sest tema jaoks on sellised teemad alati olulised. Lisaks veel Apollo kinkekaarte, et ta saaks enda maitsele vastavalt siis kas raamatuid või CD-sid osta. Ta on nimelt üks neist, kes armastab originaalplaate, mida siis autos või kodus kuulata. Täna õhtul ongi siis ta sünna tähistamine ja eile just näitasin talle neid kahte kleiti, mis ma selle ürituse jaoks ostsin ja talle meeldis ka see rohkem, mis mulle endalegi 🙂

Rääkides mu kulmudest, siis kuna ma tõesti olen neis asjades võhik, siis ma pole kunagi tehnikule maininud, et neis võiks mingi kaar vms sees olla. Ja kuna kolm erinevat Dorpati tegijat pole sellest ise aru saanud, siis ehk võiks tõesti teist salongi proovida. Et igasugused soovitused nii Tartu kui Põlva omadest on oodatud 🙂 Ma olen kusjuures üks neist inimestest, kes käib Perekooli lugemas (ja mul pole seda häbi tunnistada, mulle ei saada müstiline sõbranna kogu aeg linke) ja lugesin, et blogijate teemas tuli ka mu kulmudest juttu. Et ikka mööda on need – et see on kivi tegija kapsaaeda jne. Kusjuures eelmisel korral mainiti mulle ka mu blogi kommentaariumis, et võiks mingi kaar sees olla, aga kuna see oli märtsis, siis mul läks sel korral meelest seda tegijale mainida. Kuid tõsi see on, et eks tehnik peaks ise ka sellest aru saama, mina olen lihtsalt klient, kes läheb teenust saama ja maksab selle eest. Aga jah – nagu ma ka mainisin, siis igasugused salongide või tegijate soovitused on oodatud 🙂 Ma tean, et ma võiksin ise ka googeldada, aga alati on kuidagi kindlam, kui mu lugejad on seda soovitanud 🙂

Teate – mul on jalgadele mingid punased laigud tekkinud. Põlvedest ülespoole. Ma tean, et pärast uute teksade kandmist võib ehk nii juhtuda, aga ma pole neid kandnud, isegi neid, mis mulle jalga läksid (no teisi nagunii ei saaks kanda), seega ei saa asi selles olla, sest ma ainult proovisin neid. Ehk mingi allergia? No ma googeldasin ja variantideks on kas allergia, suhkruhaigus või vähk. Ausalt ka – üks kõik, mis inimesel ka viga poleks, googeldades annab ikka tulemuse, et raudselt on vähk. Seega pole mõtet googeldada selliseid asju! No nüüd on juba suht ära ka kadumas õnneks. Aga jah – ma olen sarigoogeldaja alati 😀

Aga muidu on elu nagu lill, ilmad on jahedamaks läinud lõpuks, Hendrikuga on nii hea koos olla ja varsti juba igapäevaselt koos elada! See on lihtsalt maailma parim tunne, kui ta enne uinumist mulle alati ütleb, et ta mind armastab 🙂 Ja mina teda ka nii väga! Ta kutsub mind ka tihti Jannuks, mida mu peregi teeb. Mina kutsun ka mõnikord Hendrikut Hennuks, aga mitte nii tihti. Ja Heints või Eints nagu ta sõpradele või perekonnale on – seda hüüdnime ma ei kasuta üldse 😀 Alguses mul oligi nii harjumatu, sest kõik ütlevad talle Heints ja nii kogu aeg. Samas mina olen ka Jannu oma perele ja Jaanika väga harva 😀

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ilusat nädalavahetust kõigile! 🙂

Käisin kulmudes ja ripsmetes jälle/ Solvavad küsimused

Naine pole alati lihtne olla. Peaks ju olema tavaline, et naistele meeldib shoppamine. No mina igal juhul vihkan seda! Ometi eile oli seda teha vaja, sest laupäeval on Hendriku sünna tähistamine ja ta peab seda siiski pubis, mitte kodus. Seega oli mingit kleiti vaja. Eile ma kaks kleiti ostsin ka, aga üks neist oli pigem kontorikleit, mida ma täna tööl kandsin. Teise suhtes ma polnud ka eriti kindel, sest kuigi mulle see meeldis, siis on see suht liibuv ja… ma olen veits juurde võtnud. Ostsin siis täna kolmanda ka, mis mulle kõige rohkem meeldib – seega ilmselt läheb see kasutusse hoopiski. Eks näis – ma mõtlen veel.

Täna käisin üle pika aja kulmudes ja ripsmetes. Suvel ma ei viitsinud, aga kuna nüüd on üritus tulekul, siis on hea chill, sest ma end ise nagunii meikida ei viitsi – kuu aega peab see värk umbes vastu. Nüüd vaid huulepulk ja puuder lisaks ning asi korras. Kuigi kulmud said vist liiga tumedad? Samas ma ise ütlesin, et tahaks tumedaid 😀 Alguses oli sellel naisel mingi kala seal, sest värv ei toiminud nii nagu vaja ja siis ta avas täiesti uue – siis lõpuks toimis. Kuna ma olen Dorpatis varemgi käinud (alati on küll erinev kosmeetik juhtunud), siis ma ütlesin, et eelmistel kordadel on küll toiminud. Sai nüüdki lõpuks toimima see värk.

Ma ostsin kaks paari teksaseid ka. Kuna 40 läheb mulle alati jalga, siis ma ostsin proovimata nagu tavaliselt. Suur viga – ma ostsin viimati teksaseid suht ammu ja siis ma polnud juurde võtnud. Ühed läksid jalga, teised mitte eriti. Lukku kinni ei saanud. Nojah – ära ei viska, äkki kunagi lähevad ikka jalga 🙂

Rääkides juurde võtmisest. Ma nägin poes täna ühte tuttavat (õe sõbrannat), keda ma polnud ammu näinud. Mul oli see ostetud kleit seljas, sest tulin töölt. Igal juhul – see on ilus, aga kuna ma olen just kõhupiirkonda juurde võtnud, siis küsis too, et kas ma olen rase või ei ole! Ohjah – nii ebaviisakas küsimus. Ma ei ole rase, aga ma eeldan, et kui naine ka oleks rase, siis ta ei tahaks, et mingi suht suvakas seda küsima tuleks. Ütlesin, et pole, et olen lihtsalt juurde võtnud. See on nii kohatu küsimus kuidagi. Ma ise ka kunagi suvaliselt tuttavalt seda lambist ei küsiks, oma peas võin ju mõelda. Sest kui naine pole rase, siis ta teab nagunii ise, et ta on juurde võtnud. Ja kui ta ongi rase, siis ta ehk ei taha seda tervele ilmale kuulutada. Aga noh – mõned inimesed lihtsalt on sellised.

Lõpetuseks siis paar pilti nendest kulmudest ja ripsmetest, mis täna tehtud said. Ühel pildil olen ma kuidagi eriti tõsine 😀 20180809_194556.jpg20180809_200134.jpg

20180809_193919.jpg20180809_193715.jpg

 

 

Kuumus hakkab vist tasapisi järele andma, lõpuks ometi! / Kui end kultuurseks inimeseks pidav isend on tegelikult puhta lollakas…/ Intsikurmu Festivali teine päev (2018)

Kõigepealt oleks vaja mainida, et ma olen ikka tõsiselt õnnelik, et see leitsak hakkab natuke järele andma. Läksin täna töölt koju ja lausa naeratasin sellepärast, et meie tavapärane suvi natukenegi tagasi hakkab tulema! See kõvasti jahedam suvi, mis mulle meeldib (jah, päris kuus soojakraadi vast pole ka see, mida ma suvelt ootaksin, nagu meil aastal 2014 öösel oli, aga üldiselt mulle meie suvi vägagi meeldib). Kuigi lugesin, et see kuumus pidi veel augustis ka pikalt kestma. Oeh, ma ütlen. Mina just tahan jahedamaid ilmasid, sest siis ma olen kohe sisemiselt õnnelikum. Eks näis, mis saama hakkab.

Teiseks – sellel kommenteerijal oli õigus, kes ütles, et Tartu bussikaarti saab Põlvas ka kasutada! Kusjuures varem ma isegi vist aimasin seda, aga kuna Põlvas on nüüd ka linnaliin tasuta (mida ongi vist ainult üks liin ja käib tunnis korra), siis minu jaoks tundus ebaloogiline, et sama kaart kehtiks, kui Tartus linnasisene ühistransport ei ole tasuta. Aga siiski niimoodi on, et Põlvas saab ka Tartu kaarti kasutada 🙂

Eelmise postituse alla tuli mulle kaks “kultsuurse” inimese  kommentaari, millele ma ka vastasin. Ega ma suurt lisada tahagi, kopin need kommentaarid siia koos minu vastustega.

Keegi Häbi kommenteeris:

See, et sa said pileti kingituseks, muusikaga üldse kursis pole ja nüüd sinna lihtsalt kohale lähed, ei tee sind kultuurseks.

Küll nüüd prooviks ikka väevõimuga esimesse Eestisse kuuluda, kui sa seda silmnähtavalt pole.

Mina vastasin:

Mina võin ju mitte esimesse Eestisse kuuluda, aga sina ei saa ilmselgelt sarkasmist aru. Mina ei arva, et kultuursed inimesed käivad ühtedel üritustel ja matsid teistel. Ma leian, et iga inimene käib seal, kus ise tahab ja matsid on need, kes teiste valikuid niimoodi maha teevad. Seega edu matside hulgas, kuhu sa ilmselgelt paremini sobid kui mina 😉

Häbi vastas uuesti:

Keegi pole ju kellegi valikuid maha teinud, aga tõesti lihtsalt piinlik on lugeda kuidas muudkui püüad endast jube “kultuurset” muljet jätta.

Aga jah, ega teisiti ei saa ju, et kui enda kirjutisega enam ei nõustu siis oli kohe tegemist “sarkasmiga”.

Ja mina vastasin:

Sest see oligi! Ma kasutan tihti oma kirjutistes sarkasmi ja kui sa sellest aru ei saa, siis see pole minu mure. Panen teine kord selle selgitusse siis. Juba mu esimesest lõigust oleks pidanud aru saama, et mina nii ei arva, nagu keegi mulle kunagi kommentaari jättis. Loe rohkem mu blogi – siis ehk mõistad mu kirjutisi rohkem.

Ja kui esimesse Eestisse kuuluvad nii kibestunud inimesed nagu sina, siis ma ei tahagi sinna kuuluda. Ole siis õnnelik oma kibestumises ja selles, et nii “kultuurne” oled 🙂

Lühidalt kokkuvõtteks – tuleb siin maailmas ikka igasugustega oma kommentaariumis kokku puutuda, kui blogi pead. Isegi “kultuursete” lollakatega nagu näha. Mina ei arvagi, et ma eriti kultuurne oleksin, nii naiivne ma nüüd ka pole. Ega üritagi seda näidata, ma lihtsalt käin rohkem erinevatel üritustel kui varem ja mõne jaoks väljendub see ilmselt selles, et ma nüüd tahaksin kuuluda kuhugi mujale, mis ei vasta tõele. Kuid kultuurne pole kindlasti ka see inimene, kes peab ennast täiega kultuurseks, sest talle meeldib Kadri Voorandi muusika rohkem kui mulle. Kultuurne inimene võib käia igal üritusel, kus ta tahab, lisaks suudab ta teiste valikuid rohkem mõista ega trambi neid mutta. See et kellelegi meeldib Kadri Voorandi või Meisterjaani muusika rohkem kui Reketi või Alphaville oma, ei tee teda kultuursemaks. Oeh – “mats” peab siis nüüd “kultuurset” kommenteerijat õpetama hakama. Kuhu see kõlbab ometi? 😀 Ütleks lausa, et õpeta nagu oma last, aga see ei sobi, sest mul endal ju lapsi pole.

Aga rääkides nüüd Intsikurmu Festivali teisest päevast, siis see oli väga äge 🙂 Nimelt võtsime Hendrikuga sel korral lausa teki kaasa – seega saime vabalt murul lebotada, kui tahtsime. Näiteks Reketi ajal panimegi teki maha, aga kuna kõik seisid, siis pidime ise ka püsti tõusma, sest kuigi Reket on mingi 2, 10 meetrit pikk, siis üle rahvamassi teda ikka ei näinud 😀 Nägin oma ühte naistuttavat ja tolle kallimat, kellega me festivali alguses koos chillisime. Tean seda naist tegelikult oma eksi Härra kaudu, aga tema ka ei suhtle Härraga enam ammu (oli kunagi Härra parima sõbra pruut, aga nemad läksid lahku juba enne seda, kui mina Härraga tuttavaks sain. lihtsalt seltskond oli siis veel sama, selle kaudu teangi seda naist). Aga Reketi esinemine oli äge nagu alati! Ma küll kõiki laule ei tea temalt, aga need, mida ma kuulanud olen, on küll alati ülihead olnud.

Hiljem istusime pealava juures tekkidel ning chillisime niisama. Mu tuttav pidi varakult ära minema koos oma kallimaga, sest lapsel oli hoidja võetud, aga tema pidi varsti minema hakkama – seega nad siis suundusid koju tagasi. Jäime Hendrikuga kahekesi, aga nägime festivalil palju tema tuttavaid. Tegelikult korraldati seda vist lausa kuuendat korda, mitte neljandat. Lisaks nägime Hendriku eksi ja tolle uut peikat (ei rääkinud nendega midagi). Sellega seoses oli ka üks omapärane lugu – rääkisime parasjagu Hendriku sõbra ja tema pruudiga juttu, kui see eks meist mööda hakkas minema. Ta tahtis Hendriku sõbra pruuti ilmselt tervitada, sest nad teavad teineteist (Põlvas teavad kõik üksteist :D), aga siis nägi mind ja kõndis kohe edasi 😀 Hakkas nagu seda naist teretama ja siis poole sõna pealt marssis edasi. Võib-olla arvas, et ma ei tea, kes ta on ning peab mulle end tutvustama hakkama 😀 Hendrik seda olukorda pealt ei näinud, ta rääkis siis sõbraga juttu parasjagu. Ma hakkasin kuidagi nii naerma selle olukorra peale, mida ilmselt see eks ka nägi ja ehk ta arvas, et ma naeran tema üle, mis sugugi nii ei olnud.

Õhtul läksime Hendrikuga Kadri Voorandi isegi kuulama, kuigi me kumbki tema muusikast eriti vaimustuses pole. Kuid mu une jaoks oli see küll vapustav muusika! Me nimelt panime teki murule maha nagu paljud teisedki, pikutasime ning vaatamata kogu sellele melule ja rahvamassile, mis meie ümber oli, suutsin ma tuttu jääda! Kuid minu puhul pole see üldse midagi uut – mul tuleb uni alati väga kergelt. Mul pole kunagi seda probleemi olnud, et ma ainult enda kodus saaksin tududa, ma võin kõikjal seda teha. Kuna mu tutvusringkonnas on neid inimesi, kes nii kergelt sõba silmale ei saa, olen ma aru saanud, et mul on sellega äärmiselt vedanud. Piisab vaid pea padjale panemisest või siis ka niisama pikali viskamisest, kui juba uni tuleb.

Pühapäeval käisime Hendriku vanemate juures festivalist muljeid jagamas, pärast seda tema autot pesemas ja siis tulime Tartusse. Hendrik jäi ka siia, sest ta ei pidanud täna nii vara ärkama. Vaatasime mingit komöödiat eile ja chillisime niisama. Hendrik taipas ka, et mul oli õigus, kui ma ütlesin, et mu Tartu kodus ei anna üldse elada sellise palavusega. Õnneks täna on juba parem 🙂 Ning ei – ma pole konditsioneeri ostnud (need on vist nagunii juba suht otsa lõppenud kõikjalt), sest ma kolin nagunii varsti siit ära, Põlvas pole asi üldse nii hull! Ja septembriks on kuumus nagunii otsas 😀

Homme on Hendriku sünnipäev, mida me tähistame suuremalt nädalavahetusel. Ma ei saa veel öelda, mis ma kingin talle, sest ma tean, et ta loeb mu blogi 😀 Aga ülitore nädalavahetus oli jälle 🙂 Nüüd tõmbas kuumus ka veits tagasi, jee!

Intsikurmu Festivali esimene päev (2018)

Teate – enne eilset olin ma Intsikurmu Festivalist ainult ühe korra kuulnud. Ja sedagi oma blogi kommentaariumis, kus üks naine mulle väitis, et kultuursed inimesed käivad sellistel üritustel ja matsid lähevad Retrobestile. No ma olen siis nüüd pooleldi kultuurne ja pooleldi mats, sest ma eile käisin esimest korda elus Intsikurmu Festivalil.

Nimelt Hendrik on sellel üritusel eelmisel aastal ja 2015. aastal käinud, ainult 2016 jäi vahele. Esimest korda toimuski see 2015 – seega sel aastal on see juba neljas kord. Tegelikult polnud meil sel aastal sinna plaanis minna, aga Hendrik sai vanematelt varase sünnipäevakingi – kaks piletit Intsikurmu Festivalile (Hendrikul on teisipäeval sünnipäev, ta saab 30. Ta peab seda järgmisel laupäeval sõpradega oma kodus).

Ja eile päeval Hendrik mainiski, et vanemad kinkisid talle kaks piletit – seega me võiksime minna. Ka Hendrik ei kuula tavaliselt sellist muusikat, aga aastas korra talle meeldib teistsuguse meluga kokku puutuda, sest sellel festivalil näeb tõesti väga erinevaid inimesi. Mina siis asusin kohe googeldama, et mis üritus see selline on. Esitajatest teadsin esialgu ainult Kadri Voorandi, kelle laulmine mulle absoluutselt ei meeldi, kui tema järele tehtud Curly Stringsi lugu “Kättemaks” välja jätta. See viimane on võimas ja just niimoodi peakski kättemaksust laulma, mitte Curly Stringsi moodi õnnelikult ja rõõmsalt. Kadri Voorandi esituses jõuab sõnum kohale, Curly Stringsi omas mitte. Aga ülejäänud Kadri Voorandi muusika jätab mind külmaks. Lisaks oli nimekirjast tuttav Chalice ja keegi veel, aga hetkel ei meenu. Õnneks mainis mulle tuttav, keda ma täna ehk seal festivalil ka näen, et Reket esineb seal samuti! OMG – me plaanisime alguses täna Hendrikuga hiljem kohale minna, aga nüüd olen küll kell 18.00 kindlasti platsis, kui Reket esinema hakkab. See on mulle õpetus igaveseks ajaks – alati tuleb esinejate nimekiri korralikult läbi vaadata, sest kuigi alguses võib tunduda, et nagunii enamusi ei tea, siis niimoodi võib keegi hea kahe silma vahele jääda. Reketit olen ma 2016 aasta novembris ööklubis Illusion laivis näinud ja see oli superäge! Üldse on Reket minu jaoks üks eesti muusikamaailma vaieldmatu lemmik! Tema lauludes on mõte sees ja sõnad on superhästi kirjutatud, lisaks see emotsioon, mida ta oma lauludesse paneb. Ei anna võrreldagi Metsakutsu, Suure Papa, Beebilõusta (õudus kuubis) vms sarnase esitajaga, kes teevad minu meelest ainult rämpsu. Reketi poolt räägib ka see, et ta ei ropenda oma lauludes. Pika jutu kokkuvõtteks – täna ootan Reketi esinemist väga.

Kui ma eile poleks päeval Intsikurmu Festivalist kuulnud, siis ma oleks õhtul Tartust Põlva rongile minnes imestanud, et miks see ometi nii puupüsti rahvast täis on. Mina küll sain istuma, aga enamus ei saanud. Tavaliselt saavad kõik istuma, vähemalt sellel marsuudil küll. Piletimüüjal oli tükk tegemist, et üldse sellest rahvamassist läbi tungida.

Eile me siis kuskil kella 19.30 Intsikurmu poole suundusimegi. Läksime bussiga ja ma sõitsin esimest korda Põlva linnaliiniga. Nüüd on see ju ka tasuta siin, mitte ainult maakonnaliin. Kuna mul seda kaarti veel pole, siis tahtsin seda bussijuhilt osta, aga neil olid need otsa lõppenud ja bussijuht oli suht kuri, et pidi mulle niisama selle tasuta pileti andma. Aga see pole ju minu süü, et neid mujal ei müüda ja need otsas on! Kui ma selle kaardi saaks, siis oleks asi ok – saaksin kõik järgnevad korrad seda viibutada, aga hetkel pole seda kuskilt võtta, sest need ollagi täitsa otsas. Ilma selleta ka sõita ei saa, sest kuigi ühistransport on tasuta, siis alguses peab selle kaheeurose kaardi ostma. Teinud rohkem siis neid!

Kui nüüd festivali juurde tulla, siis mul polnud õrna aimugi, et see Intsikurmu nii suur on! Kagu-Eesti tantsupeol sai ju ainult pealava juures oldud, aga seal on kolm lava veel. Ja veel olin ma üllatunud, et see nii populaarne üritus on! Telkla selle ees oli telke täis ja kõigi lavade juurde jätkus inimesi.

Minu jaoks olid kõik eilsed esinejad tundmatud ja muusika oli selline, mida ma vabal ajal just ei kuulaks. Küll aga oli selle ürituse vibe kuidagi nii chill ja rahulik, et mulle meeldis. Uskumatu, aga nii see on. Meeldis see, et inimesed panid suvalt oma tekid maha ja nautisid muusikat, elasid selle sees lausa. Kui ma oma burksi järjekorras olin, siis keegi tahtis veganburgerit tellida, aga need olid juba otsas! Mis tundubki loogiline, sest boheemlaste ja hipide hulgas on veganeid suhteliselt palju 😀

Me istusime Hendrikuga ja vahepeal lihtsalt jälgisime erinevaid inimesi. Ta on ka selles mõttes minuga sarnane, et talle meeldib erinevaid inimesi jälgida. Ja Intsikurmu Festivalil on väga palju erinevaid inimesi – boheemlased ja hipid muidugi ülekaalus. Veits selline kanepihõng oli ka selle üritusega kaasas, sest sellises ringkonnas on see ju väga populaarne värk.

Meie Hendrikuga niisama chillisime ja käisime erinevate lavade juures. Muusika pärast ma seda üritust ilmselt ei väisaks (kui tänane Reket välja jätta), aga mulle meeldis see atmosfäär, mis selle kõigega kaasnes. Ja siinkohal ei vihja ma sellele, et paljudel vbl aitas sellele kaasa kanep, vaid üldine õhkkond. Midagi teistsugust minu tavapärasest elust. Ja noh – ma ka siis nüüd kultuursemaks saanud, et sellisele üritusele oma jala tõstsin 😀

Tagasi tulime Hendrikuga jala, linnas nägime ta venda ja tolle sõpru, tema töökaaslasi. Põlva on ikka nii väike, et alati kohtab kedagi tuttavat 😀 Eile oli ka selles mõttes hea, et õhtul sai lõpuks hingata, polnud enam nii palav. Isegi natuke jahe oli mul kleidiga olla, aga ma pole kunagi vist nii õnnelik selle üle olnud. Kui nüüd temperatuur lõpuks langeks ja vihma hakkaks sadama, siis ma läheks teeks väljas vist rõõmust ühe vihmatantsu, ausalt ka! 😀 Sest ma nii väga vihkan seda palavust ega jõua ära oodata, millel see läbi saab. Õnneks varsti vist saab! Tartus pole kaks kuud vihma sadanud näiteks!

Vot selline lugu siis. Kas teie olete Intsikurmu Festivalil käinud? Mis muljed on jäänud? Täna ma ootan Reketi esinemist küll 🙂 Lisan lõppu ka paar pilti, mis eile tehtud sai! 20180803_204438.jpg20180803_222459.jpg