Millised minu vaatenurgad on seoses blogimise/teiste blogijatega muutunud?

Kevad on käes! Ja südames ka. Kuna kevad on mu lemmikaastaeg, siis just sel imelisel aastaajal tunnen ma end nii omas elemendis. Enerigat on ka kuidagi rohkem kui tavaliselt.

Täna mõtlesin ma kribada sellest, millised vaatenurgad on mul seoses blogimisega aja jooksul muutunud. Nagu inimestel ikka kombeks on, siis tihtipeale muudame me oma arvamusi aja jooksul päris kardinaalselt. Ma ei oska öelda, kas minu vaatenurgad just nii palju on muutunud, aga natuke ikka.

1) Kunagi olin ma veendunud, et ma ei lisa siia blogisse mitte ühtegi pilti(peale päisepildi). Anonüümsena oli see muidugi ainuvõimalik otsus, aga isegi pärast seda, kui kõik juba teadsid, kes ma olen, siis päris pikka aega oli siin ainult päisepilt. Ma ei oskagi öelda, millal see muutus ja miks see muutus, aga nüüd ma vahel ikka olen postitustesse ka pilte lisanud. Mitte küll ülemäära palju, kuid mõned siiski. Seega see minu kindel reegel, et ma blogisse pilte lisama ei hakka, on muutunud. Lisaks sellele, et ma olen endast pilte lisama hakanud, olen ma ju ka Härrast fotosid lisanud. Seega on see vana põhimõtte ikka täiesti kadunud, sest ka videoid olin ju lisanud.

2) Kunagi meeldis mulle enda postituste kommentaariumis hästi palju vastu vaielda. Eks ma ikka teen seda vahel, aga varem ma lihtsalt pulli pärast ajasin kiusu. Ehk siis ma ajasin inimesi nimelt närvi oma vastustega, sest mulle meeldis näha, et nad endast välja läksid ja väitsid mitu korda, et ma olen idioot. Ning siis ma nimelt vastasin veel midagi idiootsemat, sest mulle meeldis vaadata, kuidas inimesed närvi läksid. Mulle meeldis inimesi närvi ajada 😀 Nüüd ma olen sellest välja kasvanud, aga kunagi tundus see päris lõbus ajaveetmine. Paljud mu vastused olidki nimelt provokatiivsed, sest see lihtsalt meeldis mulle. Eriti sellisel juhul, kui keegi niisama targutama tuli.

3) Ma väitsin kunagi, et ma ei pane mitte iialgi oma postitusi parooli alla. Nüüdseks olen ma seda teinud küll, just mõnede mineviku postituste puhul. Ma lihtsalt tunnen, et need ei kõneta mind enam, sest ma olen sellest mõttemaailmast välja kasvanud; et ma olen suuremaks kasvanud. Neid postitusi pole eriti palju, mis parooli all on, aga algusaegadest mõned ikka on.

4) Ma olin kunagi veendunud, et ma ei kustuta mitte ühtegi kommentaari, mis postituste alla tuleb. Ma olen seda mõned korrad teinud, sest inimene on seda palunud(just tema enda kommentaaride puhul siis). Samuti ei lase ma enam ühe teatud muti kommentaare oma blogisse üles, sest ma ei taha. Ta pole küll nüüd juba mitmeid kuid midagi kommenteerida üritanud, aga kui peaks seda veel tegema, siis ei lähe läbi.

5) Ma olin kunagi teiste inimeste blogide suhtes küllaltki mustvalgel arvamusel – ehk siis kas mulle meeldis see või ei meeldinud. Mingeid muid variante ei olnud, sest kõik oligi kas must või valge. Nüüd ma näen teisi värve ka, sest võib olla samuti niimoodi, et mulle ei pruugi  kellegi blogi üldiselt meeldida, aga mõni postitus on ikkagi väga hea. Või vastupidi, et väga meeldib, aga mõni postitus paneb kukalt kratsima. Sellised emotsioonid on normaalsed, sest ei peagi olema nii, et kõik meeldib või ei meeldi üldse mitte midagi. Ma olen üldiselt ka teiste blogide suhtes palju leebemaks muutunud, sest varem ma lahterdasin neid alati – a la liiga roosamannavahulised, liiga igavad, liiga leebed, liiga ninnunännud jne. Nüüd olen ma aru saanud, et iga inimese blogi on tema enda valik – kirjutagu, millest hing ihaldab.

6) Varem ei seedinud ma seda, kui inimesed kirjutasid liiga ümber nurga. Ma ei saanud aru, miks ei võiks detailsemalt oma asjadest rääkida. Ehk oli asi selles, et ma ise olin harjunud alati kõik oma blogisse kirja panema 😀 Nüüd sellised asjad mind enam ei häiri, sest nagu ma juba enne ütlesin – inimene teab ise, millest ta kirjutada tahab.

Vot sellised lood siis hetkel. Ja just nüüd, kui ma ehk mõtlesin Rammsteini kontserdile pileti muretseda, lugesin ma sellest, kuidas need on hoopiski välja müüdud. Kuna ma veel juunikuu plaane ei teadnud, siis mõtlesingi, et aega on selle kiire asjaga. Nii palju siis sellest! Ma usun, et kuskilt ikka saaks, aga ma olen laisk inimene – tahan, et oleks kohe olemas 😀 Aga mis seal ikka – Rammstein meeldib mulle, aga samas pole ma nüüd nii suur fänn ka… Kui ei saa minna, siis ei juhtu aboluutselt mitte midagi.

Edit: Täna nägin tööl esimest korda robotit. Ma siiani olin neid imeasju ainult telekas näinud, aga kui tehnikaettevõttes töötada, kus vabal ajal inimesed isetehtud robotitega võistlustel käivad, siis on nende nägemine tavaline. Vähemalt teiste jaoks küll, aga minu jaoks oli see uudne kogemus 🙂 Ja väga vinge kogemus!

Kukkusin eesti keele testis läbi

Kes tahab oma eesti keele oskusi hinnata, siis saab teha seda testi:

https://learningapps.org/display?v=p6cne3ox517

Ma sain ainult üheksa punkti 20-nest, nii piinlik lihtsalt! Need inimesed jätku järgmiste lausete lugemine vahele, kes veel tahavad seda testi teha, aga ma tõesti ei aimanud, et skännima ei tohi kasutada või et brüleekreem on õige variant (vist oli?). Ja panin seal veel nii paljude asjadega võssa. Ehk siis kukkusin eesti keele testis haledalt läbi. Ma muidugi avades ei eeldanud üldse, et see nii keeruline saab olema, sest eesti keele lõpukirjandis sain ma grammatika eest maksimumpunktid(see ei ole küll muidugi sama, sest kirjandis ma selliseid keerulisi sõnu nagunii ei kasutanud). Uskusin avades, et nüüd on ka suhteliselt kerge, aga tutkit sulle!

Kuidas teil see test läks? Kas keegi üldse suudab 20 punkti saada? Keegi, kellel pole eesti filoloogias doktorikraadi?

Edit: Teisel korral sain 12 punkti, kolmandal 16 ja alles neljandal korral suutsin 20 saada. Nad vist muutsid valikvastuste järjekorda, sest isegi mälust polnud kasu. Või mul on siis lihtsalt kohutav mälu 😀

Suhtes mugavaks muutumine

Mäletate kõik veel seda aega, kui te alles tutvusite oma kallimaga ja olite alati raseeritud, enam-vähem üleslöödud, nägite kodus ka alati superilus välja, iial ei peeretanud tema juuresolekul jne? Kui suhtes juba natuke olla, siis jäävad sellised asjad pigem tagaplaanile kui üldse olematuks 😀

Näiteks mina:

a) Ei mäleta enam, millal ma üldse jalgu raseerisin. Kuna ma talvel kannan nagunii pükse või seeliku puhul tumedamaid pakse sukkpükse (sest väljas on liiga jahe muude jaoks), siis nagunii keegi ei näe. Ja Härra ei lähe arvesse 😀 Õnneks on mind õnnistatud suhteliselt heleda karvkattega, seega kaugelt vbl ehk ei näekski, et karvased jalad on. Katsudes saab kindlasti aru 😀 Aga kuna mu jalad on suht enamasti peidus kogu aeg talvisel ajal, siis mul poogen. Suvel ma ka kusjuures ei viitsi kogu aeg jalgu raseerida, rääkimata siis talvest. Ja see mentaliteet on mul alati olnud, et talvisel ajal olen ehk elus ainult siis jalgu raseerinud, kui tõesti minevikus mõne uue mehega olen tutvunud, et siis pole tahtnud päris esimesel korral endast sellise karvase naise muljet jätta 😀

b) Tallinnas elades käisin ma regulaarselt bikiinivahatuses, üks kord kuus. Tartusse kolides jäi see ära, sest ma ei viitsinud uut kohta otsima hakata, hiljem jäin töötuks ega tahtnud selle peale kulutada. Ehk siis raseerisin ise jälle. Nüüd olen hakanud jälle mõtlema, et peaks bikiinivahatusse uuesti minema, sest see on täiega mugav – korra kuus käid ja rahu majas. Nii et võite häid ja soodsaid Tartu salonge soovitada, Tallinnas ma maksin ühes kohas 25 eurot kord, aga siis sealt läks vahataja ära ja uut ei tulnudki niipea asemele, hiljem käisin teises kohas ja oli juba 33 eurot vist. Eks Tartus on vist sama hinnavahemik. Aga raseerimise juurde tulles, siis need ajad on ammu möödas, kui viitsisin paari päeva tagant end alt raseerida 😀 Päris võssa end kasvada pole lasknud, aga et seda ei juhtuks, siis peakski vahatamas uuesti käima hakkama. Nii mugav variant!

c) Ma tean, et on naisi, kes iial oma meeste juures ei peereta, aga mina ei kuulu nende hulka 😀 Sellepärast need suhte algused ongi rasked, sest siis ei saa seda veel teha. Võinoh, ei ole veel sobilik. Hiljem juba… on poogen 😀 Minul küll vähemalt.

d) Kui ma Härraga tutvusin, siis esimesed korrad me nägime kohe pärast mu päevast saadet – ehk siis ma olin juba meigitud. Nüüd ma meigin ennast harva, ripsmetušši, puudrit ning huuleläiget ehk vahel harva kasutan, kui kuhugi sööma läheme Härraga, aga muidu olen meigivaba. Ka tööl ma ei meigi ennast, sest ma suhtlen klientidega telefoni ning meili teel – seega pole vahet, milline ma välja näen 😀 Ja see on lihtsalt imeline tunne! Saates olles päris ilma meigita läksin ma eetrisse üliharva, seega ma lausa naudin seda, et nüüd seda meikimist kõvasti vähemaks on jäänud. Aga kui suhtest rääkida, siis on loogiline, et naised end alguses rohkem meigivad. Ja kuna enam mu töö ei eelda ka meikimist, siis ma ei teegi seda eriti, sest ma olen oma loomult pigem alati see naine olnud, kes end niisama naljalt ei meigi (kui peod välja jätta). Ja ma jumala eest ei halvusta selle eelneva tekstiga neid naisi, kes end kogu aeg meigivad – sest iga inimene on erinev. Kui meeldib, siis palun väga – keegi ei keela 🙂

e) Kui suhe alles tuure üles kogumas on, siis on see seksikas pesu jne teema palju aktuaalsem. Kuna hiljem nagunii magatakse alasti (meil vähemalt on niimoodi), siis pole ju suht vahet enam, mida sa seljas kannad 😀 Härra just millalgi mainis, et ma polegi talle ammu strippi teinud 😀 Tegelikult olen ma talle seda ainult ühe korra teinud ja see oli juba siis, kui me olime 11 kuud koos olnud.

f) Kui inimesed alles teineteist tundma õpivad, siis tahetakse tunde või lausa päevi voodis vedeleda ja mitmeid kordi päeva jooksul seksida. Igapäevaselt küll enam seksida ei jaksa! Härra jaksaks, aga mina ei jaksa 😀 Kuna ma kipun tööpäevadel kuskil 00.00-00.30 vahel magama minema ja ärkan hommikul 07.40, siis on vahel unetunnid olulisemad. Või siis peaks varem magama minema, aga enne 00.00 oleks minu jaoks kuidagi liiga vara tuttu minna. Ehk siis seksi jääb natukene ikka vähemaks, sest meie algusaegadel me seksisime igapäevaselt. Aga nii see alguses ongi ju, et seda vanainimeste asja on veits rohkem.

Eks neid asju ole veel, kus naised aja jooksul mugavamaks muutuvad. No vbl kõik naised ei muutu ka, ma ei oska öelda, aga mina küll muutun. Kuidas teiega on?

Kodune laupäev

Täna on olnud just selline laupäev, kus pole mitte midagi erilist tehtud. Päeval vaatasin oma seebikat netist ning õhtul vaatasime Härraga mingit suvalist komöödiat. Teate, kui mõnusad on need laupäevad, kus tegelikult mitte midagi olulist ei teegi? Kuigi ma viimasel ajal olen rohkem hindama hakanud ka väljasõite kuhugi, siis vahel on niisama samuti hea olla. Homme tuleb sõbranna ka natukeseks külla 🙂

Mida ma nädalavahetuste puhul veel jumaldan, on see suvalisel kellaajal ärkamine! Ma olen selline inimene, kellele ei meeldi väga vara ärgata, seega nädalavahetustel põõnan ma kuskil 11.00-12.00ni kindlasti. Härra on juba kella 09.00st üleval, aga mind ei sunni vist küll ükski vägi vabal päeval nii vaba ärkama 😀 Siis ehk tõesti, kui peaks kuhugi konkreetselt minema. Minu kõige hullemad mälestused lapsepõlvest on need korrad, kui ma olin vaheajal või nädalavahetustel Valgas vanaemal külas, aga seal oli meil hull kord – nimelt söögiajad olid alati kindlal kellajal. Ja hommikusöök oli ka kogu aeg hommikul kell 09.00. Ju sellepärast ma eriti vanaema juures käia ei tahtnudki, sest juba lapsena ma tahtsin vabadel päevadel kaua magada, mida ma kodus sain teha, aga Valgas mitte. Ka siis ei saanud, kui koos vanematega seal olin, sest kõik käis vanaema pilli järgi. Ma olen küll öelnud, et ma vabakasvastust laste puhul ei poolda, aga nädalavahetused või vaheajad olgu ikka sellised, kus laps saab nii kaua magada, kui ise tahab. Kui just tõesti mingi väljasõit vms asi ees ootamas ei ole.

Vot selline kodune laupäev  on mul siis täna olnud. Lõpetuseks üks prillidega tehtud suvaline klõps tänasest õhtust. Mul on endast umbes viis pilti, kus mul prillid ees on, sest ma kannan neid ainult telekat vaadates ja kinos käies. Muidu ei kanna. Täna pärast filmiõhtut kodus tegingi siis selle pildi. 

 

 

“Kes oleks võinud põhikoolis arvata…”/ Söögiisust ja toidust

Kuna Tartu on väike, siis näen ma üsna tihti linnaliinibussis tuttavaid. Või siis näen neid niisama Tartu peal ringi liikumas. Täna juhtusin ma bussi oma põhikooliaegse klassiõega, kellega me omal ajal just eriti hästi läbi ei saanud. Tema ei olnud küll päris see klassiõde, kes mind kõige rohkem narris, aga ta läks teistega alati kaasa. Eks ta oli üldse selline klassiõde, kes kippus vahel teistesse inimestesse juba üldiselt halvasti suhtuma. Aga see jäigi ehk sinna 4-8 klassi vahele, üheksandas jäi seda küll vähemaks, kuigi päris ära siiski ei kadunud.

Seda enam ma üllatusin kuuldes, et ta pärast gümnaasiumi psühholoogiat õppima läks. Tegelikult ma pigem üllatusin sellepärast, et põhikoolis ta eriti õppida ei viitsinud, aga juba gümnaasiumis ta muutus ning sai väga häid hindeid (me ei käinud samas gümnaasiumis, aga juhtusime siis ka linnas vahel juhuslikult nägema ja rääkisime sellest). Ja nüüd, kui bussis lobisesime, siis ma mainisin: “Kes oleks võinud põhikoolis arvata, et sinust psühholoog saab.” Ma pigem mõtlesingi seda, et ta oli omal ajal pigem inimene, kellest poleks eeldanud, et ta psühholoogias magistrikraadi saab ning pärast seda veel sellel ametil ka töötama hakkab; et ta tundus pigem selline, kes ei viitsi õppida. Tema aga sai aru, et ma mõtlesin pigem seda, et ta oli põhikoolis suur narrija ja ütleski suhteliselt piinlikkust tundes lausa mitu korda, et ehk see ongi tema teismeea vigade heaks tegemine, et ta nüüd psühholoogina töötab. Oli aru saada ka, et ta tundis oma põhikooliaegsete narrimiste pärast piinlikkust. Tuli ka välja, et tema samuti ei suhtle eriti kellegagi põhikooliajast, mina ammugi mitte. Meil ei olnud kunagi eriti ühtne klass.

Mu söögiisu on pärast tööle minemist täiega kasvanud. Ilmselt tuleb see sellest, et nüüd on mul lõuna-ja õhtusöögiajad küllalki kindlal kellajal (no hommikusöögiaeg ka, aga hommikuks söön ma ainult õuna või banaani). Ja muidugi ka sellest, et ma pean palju rohkem mõtlema kui enne  –  ehk siis ma vajan rohkem energiat. Lõuna on mul kuskil 12.00-13.00 vahel ja pärast töölt kojutulekut hakkan ma kohe süüa tegema. Kui ma just enne pole linnas kuskil üksi söömas käinud, sest vahel teen ma seda nädala keskel ka. Härra jõuab minust nii palju hiljem koju, et ma jõuan enne isegi väljas ära õhtustada. Aga kui vahel juhtub, et tööl saab lõunale mindud alles 13.15 või 13.30, siis ma tunnen juba, et kõht hakkab väga korisema (mis on ju loogiline, sest ma söön hommikuks ainult ühe banaani või õuna). Või kui õhtusöök peaks lükkuma hilisemaks kui kell 20.00, siis on see minu jaoks juba hilja, sest ma olen harjunud õhtustama 18.00 -19.00 vahel. Varem ma sõin kuna jumal juhatas, sest mu üldine graafik oli ka selline kaootiline, kuna ma ärkasin umbes 12.00 ajal üles. Kui sedagi. Ja kui ma varem armastasin puuviljadest banaane süüa, siis nüüd olen õunu eelistama hakanud. Naljakas, kuidas isegi maitsed nii lambist muutuda võivad. Ma arvan, et minu soontes jookseb küll vere asemel tomatimahl, sest mul ei saa sellest mitte kunagi küllalt! Kui väljas söön, siis joon seda; kui kodus olen, siis ka joon seda. Kogu aeg 😀 Härra täiega vihkab seda, väga paljudele inimestele see ei istu. Nagu maksakastegi väga paljudele ei meeldi, aga mina täiega fännan. Või hernesupp, jällegi nii meeldib!

Ega täna pikemat juttu polegi.

Film on saast ja režissöör pole ka parem…

Nii palju siis lootusest, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei võida mitte ühtegi auhinda. Lausa mitmeid võitis. Kui enne ei olnud ma sellest filmist heal arvamusel, siis nüüd ei arva ma selle režissöörist ka mitte midagi head. Üks asi on see, kui inimene ropendab a la oma blogis või kuskil suvalises jutusaates, siis teine ja hoopis erinev on see, kui sa võidad auhinna ja ainuke asi, mida sa suudad öelda, on hui. Ma tegelikult ei saanudki aru, mida Triin Ruumet öelda tahtis, aga kui ta taipas, et oli sellises kohas hui öelnud, siis ta hakkas lihtsalt naerma. Hästi tehtud, Triin! Mulle isiklikult tundus nagu ta oleks üldse laksu all, aga ju ta ilmselt ongi selline. Miks “Klassikokkutulek” mitte kuhugi nomineeritud polnud? Kas sellepärast, et see oli 2015 film, aga jagati auhindu filmidele, mis olid 2016-nda aasta omad? Vist sellepärast jah. Ahjaa, nägin Merjet ka esireas auhindadel 😀 Väga tõsise näoga oli, aga ma oleks ka olnud, kui selline saast film nii palju auhindu saaks 😀

Kui tulla tagasi sellise suhtumise juurde, siis on asju, mida ei saa teatud olukordade puhul endale lubada. Näiteks oma isiklikus blogis saavad inimesed endale sellist suhtumist lubada ja ka ropendada, aga kui sa esindad firmat või filmi (nagu Triin Ruumet seda ju tegi), siis võiksid need huitamised jne asjad koju jääda. Kõige jaoks on oma koht.

Ma ei mõista, kuidas mõned inimesed ei saa ikka asjadest aru. Ego tahtis mind jälle Facebookis sõbraks lisada. Peaaegu viis aastat pärast lahkuminekut. Kui ma eelmised ma ei tea mitu korda pole seda sõbrakutset vastu võtnud, siis ei võta nüüd ka – ehk siis panin ignore nagu ikka. Normaalsed eksid võivad olla Facebooki sõbralistis, ebanormaalsed mitte. Mis ometi paneb abielus inimest viis aastat pärast eksist lahkuminekut ikka teda veel vahel Facebooki lisama (ja kuigi vastu kunagi ei võeta, siis järjepidevalt veel kord lisama)? Mind ikka üllatab, milliseid inimesi meie ümber leidub…

Omadused, mida ma Härra puhul väga kõrgelt hindan :)

Ma kirjutasin suhteliselt hiljuti postituse, kus ma tõin välja selle, mis mind Härra puhul närvi ajab. Sest noh – eks me kõik oleme vaid inimesed ja see on loogiline, et midagi meid ikka partneri puhul närvi ajab. Kas või mingi pisiasi. No vbl on olemas inimesi, keda mitte miski oma kallima juures närvi ei aja, isegi mitte mingi pisiasi, aga mina päris sellist inimest veel kohanud pole. Isegi seebikates ajab miski neid kallima puhul närvi 😀

Nüüd on aga järg sealmaal, et ma tundsin, et tahan täna kirjutada nendest omadustest/iseloomujoontest jne, mis mulle Härra puhul meeldivad. Ma küll nummerdan need ära, aga need pole tähtsuse järjekorras omadused, vaid täiesti suvalises järjekorras. Ehk siis läbisegi sellised suured ja väiksed asjad.

1) 1,5 aastat pole küll iseenesest väga pikk aeg, aga selle aja jooksul pole Härra mind mitte kordagi alt vedanud. Kui ta on midagi öelnud, et ta teeb, siis ta ka teeb. Ilma et ma peaksin sada korda meelde tuletama (või üldse meelde tuletama). Ma lihtsalt ise olen kord selline inimene, kellele meeldib asju korrutada (ilmselt on sellest aru saanud ka kõik inimesed, kes mu blogi loevad :D). Võib-olla see asjade korrutamine on jäänud mulle sisse minevikust, kus ma pigem olingi harjunud, et selleks, et mees üldse midagi teeks, peab talle sada korda midagi ütlema. Ja isegi siis ei pruukinud see vajalikku tulemust tuua. Härraga on kõik hoopis teistmoodi ja see on lihtsalt imeline tunne! 🙂

2) Härra suudab mind alati naerma ajada. Ka siis, kui ma olen kogu maailma peale vihane olnud, siis ta teab täpselt, kuidas minust selline pirakas naerupisik välja pigistada. Vahet ei ole, kas ta siis ütleb midagi naljakat või hakkab veidralt laulma, aga põhiline on see, et mul on tuju kohe palju parem.

3) Vahepeal oli mul periood, kus ma hakkasin endasse usku kaotama, aga Härra ei kaotanud minusse kunagi usku. Ta suutis mulle sellistel hetkedel kogu aeg meelde tuletada, et ma olen naine, kes saab alati hakkama, sest ma olen andekas ja intelligentne, aga ma lihtsalt pean endasse rohkem uskuma. Ja tal oli õigus! Tema oli ka see, kes veenis mind lõpuks saatest ära tulema, sest ta nägi, et see pole enam see, millega ma tahaksin tegeleda, aga kuna ma olin nii oma mugavustsoonis kinni, siis ma kartsin, et ma ei saa pärast seda enam hakkama. Et minu jaoks tundus lihtsam variant teha midagi sellist, millega ma autopiloodil olles küllaltki hästi hakkama sain, kuigi see ei toitnud mu hinge enam ammu. Ma vajasin midagi muud ja ta sai sellest hästi aru. Ja ma olen talle selle eest siiani ülimalt tänulik! Et ta minusse uskus nendel hetkedel, kus ma ise tundsin, et ma võin haledalt läbi kukkuda. Ja et ta mulle rääkis, et isegi kui miski ei peaks niimoodi minema, nagu ma seda enda peas olen ette kujutanud, siis ma vähemalt olen proovinud. Sest senimaani ei tahtnud ma isegi proovida, kartes, et ma ehk ei saa hakkama. Ma kartsin ebaõnnestuda – seega ma ei julgenud isegi proovida. Tema andis mulle selle usu endasse tagasi, mille ma mingiks ajaks kaotanud olin.

4) Minu isiklikus elus ei ole just väga palju stabiilsust olnud. Ikka on olnud pigem nagu Ameerika mäed. Just Härra puhul olengi ma aru saanud, et tegelikult on stabiilsus üks ülimalt oluline asi, mis suhtes olema peab. See viimane ei tähenda seda, et absoluutselt sellist pisikest nääklemist vms ette ei tule, aga see pole midagi sellist, mis kaua kestaks – umbes 10 minutit ja leiab suht kohe ka lahenduse. Ei ole sellist asja, et üks on kolm päeva solvunud, siis teine on neli päeva vihane, siis on jälle esimene nädal aega draamatsemas jne. Mina olin minevikus pigem harjunud selle viimase variandiga, kui mõned erandid välja jätta.

5) Ma saan Härraga olla mina ise. Ka siis, kui mul on ülimalt sitt tuju, ta saab sellest aru, sest vahel lihtsalt on sellised hetked. Kuigi mul viimasel ajal pole seda üldse olnud, aga eks selle 1,5 aasta jooksul on ikka ette tulnud.

6) Ta suudab endale ise süüa teha ning oskab ise suurepäraselt koristada. Jah, tundub kuidagi eriti klišee, aga on olemas mehi, kes seda mitte teps ei suuda. Et kui naine on kodust ära, siis ei osata isegi pesumasinat tööle panna vms. Minul õnneks seda muret iial pole, et Härra millegi sellisega ise hakkama ei saaks. Kuna Härra on suurem koristaja kui mina, siis mul on jällegi selles mõttes lihtsam 😀

7) See ei lähe küll otseselt iseloomujoone või omaduse alla, aga tal on mõned nii omased tegevused või liigutused, mis on ülimalt naljakad, aga samas nii armsad! Näiteks kas või see, kuidas ta oma silmi vahel hõõrub või kuidas ta patja endale nii näo vastu surub, kui tuttu jääma hakkab. Sellised väiksed omadused, mis teevad temast tema 🙂

8) Härra naeratus sulataks vist kõige jäisema südame – ausalt ka! 🙂 Piltidel kipub ta pigem tõsine olema, ju sellepärast ongi mu lemmikud need vähesed fotod, kus ta naeratab 🙂 Tegelikus elus tuleb seda naeratamist kõvasti rohkem ette, aga millegipärast piltidel meeldib talle tõsine olla 😀

9) Härra näeb inimestes või olukordades alati pigem head, lisaks on ta hästi mõistev inimene. See on omadus, mis mulle meeldib, sest ma ise ei ole selline. Vahel ma olen küll Härrale öelnud, et igas olukorras ei peaks nii mõistev olla, sest kedagi tegelikult see ei huvita, aga ometi ma hindan seda tema puhul. Et kui tema suur teiste inimeste mõistimine ja minu peaaegu täiesti olematu inimeste mõistimine kokku panna, siis saab sellise kuldse keskmise kokku! 😀

10) Härra oskab alati seletada ka need olukorrad hästi lahti, mis talle ei pruugi meeldida. Ja seda väga viisakalt, ilma et ta närvi läheks ega ärrituks.

No tegelikult on neid omadusi veel, mida ma Härra puhul hindan, aga hetkel ma siiski lõpetan, sest tahan enne filmiauhindade vaatamist veel paar asja teha. Ja kiitke teie ka oma mehi rohkem! Kuigi ma eriliselt osav kiitja suuliselt millegipärast ei ole, siis vähemalt kirjalikult tuleb see mul küll välja 🙂 Ilusat nädalavahetuse jätku!