Saatest “Kallis, sa oled kosunud” ja kaalust / Miks ma mitte kunagi “Selgeltnägijate tuleproovi” ei vaata? / Paar sõna “Su nägu kõlab tuttavalt” sellest hooajast

Eile lõppes siis “Kallis, sa oled kosunud” praegune hooaeg. Mina eelmist hooaega vaadanud ei ole, seega mul võrdlusmoment puudub, aga kuulnud olen ma seda, et seal ikka neid õnnestujaid oli, kes suutsid poole aastaga rohkem kui 10 kg alla võtta. Ka selle hooaja kahte esimest osa ma ei näinud, aga seal vist mõni mees suutis isegi juurde võtta. Need osad, mida ma nägin, olid kõik ikkagi suhteliselt ebaõnnestumised, sest üle 11 kg ei võtnud mitte keegi alla. Eilset osalejat võibki ehk kõige tublimaks lugeda, sest kuigi ta kaotas ainult 11 kg, siis ta vähemalt tuli lõppkaalumisele kohale – ja ehk on ka lootust, et ta sama rada jätkab, kui saade läbi saab. Teiste puhul ma nii kindel küll ei oleks.

Tegelikult 11 kg ei tundu ju iseenesest täiesti olematu kaalukaotus, aga kui sa kaalud 120 kg, siis poole aastaga peaks suutma rohkem alla võtta, kui tõesti tahta. Mina paneks pool süüd ka saatetegijatele, sest täpselt selline mulje jääb, et ega Erik Orgu ja Angelica Udekülliga rohkem kui kolm korda poole aasta jooksul kokku ei saada. Ehk siis esimene kohtumine, vahekokkuvõtte ja lõppkokkuvõte. Loogiline on see, et kogu materjal ei mahu ühte saatesse ära, aga mingit sellist erilist utsitamist ju ei toimu. Kui võrdluseks tuua see meestesaade, kus treener Rauno (oli vist?) neid õllekõhuga mehi kogu aeg taga utsitas, siis see viimane oli palju parem. Ma küll ise seda eriti vaatama ei juhtunud, aga kui nägin, siis seal toimus ikka kogu aeg trenn ja Rauno elaski neil kukil, et nad motivatsiooni ei kaotaks. Ja see viimane variant tundub palju efektiivsem olevat, kui lihtsalt see, et anname spordiklubi kuukaardi ja vajalikud retseptid kätte, edasi vaadaku juba inimene ise, kuidas ta hakkama saab. Aga siinkohal tundub, et saatel “Kallis, sa oled kosunud” ei jätkunud sel hooajal selleks kõigeks enam raha. Või siis sattusidki siia hooaega lihtsalt kõik ebaõnnestujad korraga. Kohati jääb lausa selline mulje, et kuskilt oleks mingid eraldi ebaõnnestujad välja koogitud – ja nüüd siis neist eraldi saatesari tehtud! Ilmselt see viimane ikka päris niimoodi pole, aga mulje jääb küll selline.

Eks see selline kahe otsaga asi on. Ühtpidi saab saatetegijaid süüdistada selles, et kogu see kohtumine osavõtjatega nii vähene oli, teistpidi on kõik täiskasvanud inimesed, keda ei saa midagi reaalselt tegema sundida. Kui paks ikka leiab, et tahab neid saiakesi ja limonaadi edasi mugida ja trennist on poogen, siis ei aita ei ussi-ega püssirohi. Mina isiklikult mõtlen lihtsalt sellele, et kui ma oleksin samas seisus, siis oleks kaks varianti – kas ma läheksin saatesse ja üritaksin täiega alla võtta… või ma parem üldse ei kandideeriks, teades juba eos ette, et ma nagunii reaalselt seda teha ei viitsi, ei taha, ei suuda jne. Seda et lähen ja ikkagi eos juba tunnen, et nagunii ma üle 5 kg alla võtta ei suuda, no ei. Siis ma parem juba ei lähekski.

Ma ise ei ole mitte kunagi nii paks olnud, seega mul kogemus puudub. Kuid ma olen kaalunud 20 kg rohkem kui praegu – ehk siis ikkagi tüse olnud. Minu puhul muidugi oli lugu selles, et mul kadusid ise need ülekilod ära, kui ma Mehhikost Eestisse tagasi jõudsin (läks vast kuskil pool aastat aega, siis olin juba 69-70 kg). Ma ei teinud selleks mitte midagi – lihtsalt mu toitumine muutus jälle eestimaiseks. Ilmselt see aitaski, sest trenni ma selleks ei teinud. Samas tean ma ka seda, et kuna ma trenni ei tee, siis keha on ikka lodev ja kõht on nagu neil naistel kipub olema, kes trenni ei tee😀 Praegu on muidugi omapärane neid pilte aastast 2010 vaadata😀 Siin toongi mõned võrdluseks ära:

154163_1738171937834_7843525_n

Juuli 2010 – eelviimane päev Mehhikos. Kaalun kuskil 85 kg.

163010_1738176177940_933279_n

Juuli 2010 – viimane päev Mehhikos. Hüvastijätt. Kaal ikka 85 kg😀

12341380_10208269951530169_5658523324682149807_n

Aasta tagasi tehtud pilt, kaal kuskil 65-66 kg.

13301533_10209618793890385_3201153066902887409_o

Suvi 2016 – kaal ikka 65-66 kg. Viimased 1,5 aastat on mu kaal selle kandis püsinud, vahel ka 67 olnud.

14702290_10210769747143497_6705745876542798927_n

Oktoober 2016

15073402_10211146671406368_8799990640974744892_n

See pilt on tehtud umbes paar nädalat tagasi. Kui ma selle Facebooki otse moblast üles panin, siis hakkasid mõned neiud kommenteerima, et kas ma üldse söön ka midagi, et kuidagi väga kõhn näen välja. Hiljem arvutist vaadates tundus tõesti, et näen kuidagi peenike välja, kuigi see on lihtsalt asendi viga (ja must teeb alati peenemaks). Kaal on ikka 65-66 kg ja söön kõike, mida hing ihaldab.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui nüüd ühe teise väga populaarse saate juurde tulla, siis mina ei ole mitte kunagi vaadanud “Selgeltnägijate tuleproovi.” Põhjus on ilmselt väga lihtne – ma olen viimased 3,5 aastat oma elust puutunud kokku ühe teise saate raames nii selgeltnägijate kui ka tervendajatega. Enne saatejuhiks olemist ei vaadanud ma seda saadet nagunii, siis hiljem veel vähem (see vist ikka jooksis enne ka?). See on vist nagu muude ametite puhulgi, et kui sa tööl puutud mingi asjaga kokku, siis sa vabal ajal pigem ei viitsi end selliste asjadega vaevata. Kokkade puhul on ju tihti niimoodi, et nad vabal ajal ei taha eriti süüa teha, sest nad nagunii peavad kogu aeg vaaritama. Minul on igasuguste selgeltnägijate saadetega sama teema, ei ole ma vaadanud ei Eesti ega Venemaa versioone. Ja usun, et veel niipea ei vaataks (kui üldse kunagi). Sest kui sa oled nii palju selle teemaga kokku puutunud tööalaselt, siis vabal ajal on see viimane asi, mida sa teha tahad😀

Kui juba saadete peale jutt läks, siis ma olen ülirahul, et Kalle Sepp “Su nägu kõlab tuttavalt võitis” – ta oli parim (hääletasin ise ka finaalis ühe korra tema poolt)! Ime on muidugi see, et Raivo E. Tamm üldse nii kaugele jõudis, aga tema võit oleks olnud suur feil. Jah, ta meeldis mullegi, ta ajas naerma ja eks paroodisaade peaks seda tegema, aga samas on ikkagi “Su nägu kõlab tuttavalt” saates oluline ka lauluoskus. Nii et tegelikult ei saa öelda, et see oleks 100-protsendiliselt paroodiasaade, sest saatetegijad pole ise ka suutnud otsustada, et kas seal siis peaks rohkem parioodiat tegema või võimalikult täpselt kedagi järele tegema. Minu arvates pani Adeele Sepp tihti liiga üle võlli neid asju, eriti saate alguses( kui ta Renars Kaupersit Brainstormist tegi). Ja tema puhul see ei mõjunud naljakana, sest kui Raivo. E. Tamm midagi tegi, siis see oli mingil määral ikkagi naljakas. Kuigi ka mitte alati.

Härra lemmik oli näosaatest Liis Lass, sest nad käisid kunagi põhikoolis samas klassis. Nüüd nad küll enam ei suhtle, aga neil pidi millalgi klassikokkutulek tulema, mis jäi sellepärast ära, et mitte keegi ei viitsinud seda korraldamist enda peale võtta. Tean seda teemat, sest meie gümnaasiumiklass lubas juba mitu aastat tagasi klassikokkutuleku teha, aga mitte keegi ei taha seda korraldada. Mis on ka loogiline, sest siis võib juhtuda see asi, et hiljem pooled jätavad tulemata või ei maksa õigeks ajaks raha ära – siis oled sina selle kõige eest vastutav. Või siis hiljem lasevad koristamise ajaks jalga. Kui meil pärast gümnaasiumi lõpetamist lõpuläbu oli, siis enamus tõmbas hommikul leebet ära, koristama jäid need, kes kogu seda üritust korraldasid. Tunnistan ausalt, et ka mina olin üks neist, kes hommikul jalga lasi, sest ma ei viitsinud koristama jääda. Ja kuna mina ei vastutanud selle eest, et see puhkemaja sama korralikult omanikule tagastataks, siis oli kergem leebet tõmmata. Oli varahommik ja sõbrannaga hakkasime Tartu poole hääletama (see toimus Tartust kuskil 40 km väljas).

Ja arvake ära, kes nüüd kodus rohkem koristab ja süüa teeb?😀 Mina, sest ma veedan siin lihtsalt ajaliselt rohkem tunde, kui Härra seda teeb. Kuigi ma isegi enne ei saanud kunagi vabanduseks tuua seda, et ma olin tööl, sest ma töötasin nii vähe (umbes 40 -50 tundi kuus). Nüüd olen täiesti kodune, seega pole enam mingit vabandust, et miks ma mingeid asju ei tee. Ainult minu enda laiskus, mis mind ikka vahel võimust võtab. Ja päris tihti, kuigi vähem kui kunagi. Nii et mõnikord võib näha seda, kuidas Jaanika Härra kojutulekuks on söögi valmis teinud. Aga õnneks ta pole sellega veel nii ära harjunud, seega kui mul siiski jääb tegemata, siis ta teeb ise endale midagi😀

Nädalavahetus tuleb mul päris tihe, sest üks sõbranna tuleb Eestisse, seega reedel saab kuhugi istuma mindud. Laupäeval tulevad meile aga külalised, sest blogilugeja ja Härra sõber tulevad meile külla. Neil see asi ikka susiseb ja mul on selle üle väga hea meel🙂

“Miks kõik naisblogijad uhkustavad sellega, et nad nii paljude meestega maganud on…”/ Kui ühe konkreetse inimese vead/petmised/iseloomujooned panevad meid mõtlema, et kõik ongi sellised… / Isekusest

Mu üle-eelmise postituse alla tulid päris omapärased kommentaarid selle kohta, et miks mõned blogijad kiitlevad sellega, et nad nii paljude meestega maganud on. Et naised üldiselt ka juba kiitlevad, aga just olevat blogijate hulgas selline tendents levima hakanud. Mina küll ei tea, mis blogisid see konkreetne inimene loeb, aga minule küll midagi sellist silma pole jäänud, et keegi kuskil sellega uhkustaks. See et keegi seda ehk blogis maininud on kunagi, ei tähenda seda, et see uhkustamine oleks. Naljakas, kui erinev arusaam inimestel olla võib. See pole asi, mis oleks uhkustamist väärt. Samamoodi nagu pole ka see uhkustamist väärt, kui keegi ütleb, et ta on elus ainult ühe või kahe mehega maganud. Mina arvan, et seksiga seotud asjad on sellised, millega reaalselt ei saagi uhkustada, sest see on lihtsalt iga inimese jaoks nii individuaalne teema. Kui nüüd natuke barbaarse võrdluse tuua, siis seks on nagu toit – ühele meeldib vürtsikas, teisele magus, kolmandale meeldib palju süüa, neljandale vähe jne. Seksiga on põhimõtteliselt sama lugu ju.

Aga mis mind iga kord natuke ketasse ajab, on võrdlus prostituudi ja nii-öelda vabameelse naise vahel. Just nimelt see, et nende vahele tõmbab mõni idioot ikka võrdusmärgi. Ma kirjutasin ka oma üle-eelmise postituse kommentaariumis sellise vastuse ühele kommenteerijale, mille ma nüüd kopin:

Ja on ülim lollus samastada prostituuti ja naist, kelle jaoks seks on ülioluline, aga kes teeb seda siiski just nende meestega, kellega ta ise tahab (samuti ta ei saa sellest eest raha). Prostituut on amet, mida enamus inimesi ette ei kujutaks, mina ka mitte. Ei kujutaks ette, et tahaksin päevas nii mitme mehega magada (või mina ka ei tea, palju neil neid kliente on)ja eriti veel juhul, kui tegemist on mingite vanade pässidega. Juba mõte sellest ajab mul südame pahaks. Mina leian, et seks on väga hea, aga seda sellisel juhul, kui seda tehakse inimesega, kellega sa ise ka tahad seksida. Nii et need, kes prostituuti ja lihtsalt natuke vabameelsema mõttemaailmaga naist samastavad, on idioodid. Need asjad pole omavahel üldse seotud.

Selle kommenteerija mureks oli veel see, et endised ringiaelejad teevad lapsi (viidates oma kommentaarides blogijatele, aga ka kuulsatele eestlastele, kes tema arvates niimoodi käitunud on). Jällegi ma ei mõista, mis blogisid see inimene loeb, aga tema mure oli selles, et tema arvates ei tohtivat sellised naised õnnelikku pereelu nautida (ja eriti veel siis, kui juba mitmes ring läheb). Jällegi kopin oma vastuse, sest ma ei viitsi hetkel topelt kirjutada:

Jätame nüüd need reaalsed prostituudid mängust välja, sest nende motiive ma tõesti ei mõista, aga kui võtta need keskmiselt rohkem “ringiaelejad”, siis kunagi saame me kõik vanaks. Jookseme oma sarved maha ja leiame inimese, kellega tahame perekonda luua. Vahel läheb õnneks ja luuakse perekond selle inimesega, kelle jäädakse ka kokku. Paljudel juhtudel pole elu aga nii roosiline, sest inimesed kas kasvavad lahku, armastus saab otsa või keegi petab kedagi. Ning siis on see roosa mull ilusast perekonnaelust rikutud. See viimane aga ei tähenda, et peaks igavesti üksikuks jääma, sest inimesed on juba loodud selleks, et keegi nende kõrval oleks. Jah, me kõik peame ka üksinda hakkama saama, ka üksinda isiksused olema, aga täiesti üksildast elu vaevalt keegi endale tahaks. Ka need, kes väidavad, et nad just seda tahavadki, valetavad.

Mõned inimesed lihtsalt kasvavad sellest tormilisest noorusest välja. Teised leiavad inimese, kellega süda lööb ühist keelt – ehk siis leitakse ome hingesugulane. Seda, kui kauaks see hingesugulane meiega jääb, ei tea keegi ette, aga see polegi oluline. Vaatenurgad pärast mingit teatud suhet võivad hoopis teistsugused olla kui enne seda. Kuid mina siiski leian, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta viitsib tormilist elu elada. Jah, võib olla ka vastupidi, et just need inimesed, kes pole oma sarvi maha jooksnud, võivad vanuses 40 avastada, et nüüd tahaks teisele ringile minna. Kõike võib siin elus ette tulla.

Tihti arvatakse, et need inimesed ei suuda truud olla, kes vallalisena nii-öelda mitu rauda tules hoiavad. See viimane on aga kõige lollim pullikaka, mida ma elus kuulnud olen. Truu inimene võib olla ka see, kes vallalisena mitmel rindel sebib, sest kui tuleb kord see inimene, kes paneb su kõik teised unustama, siis juba mõte sellest, et sa teda petaksid, ajab su öökima. Sest sa lihtsalt armastad seda inimest selleks liiga palju. Ja täpselt samamoodi võib petta ka see inimene, kes vallalisena pigem madalat profiili hoiab. Ka see on palju isiksuses kinni. Jah, eks seal ole ka muid nüansse, millega peab arvestama.

Ja nagu hiljem selle inimese kommentaaridest võis aru saada, ei olnud ta mitte pettunud kõigis eesti naistes, kuigi ta seda nii agaralt väitis, vaid siiski pigem ainult ühes konkreetses. Tihtipeale ongi niimoodi, et keegi konkreetne inimene teeb meile haiget, petab vms, siis hakatakse arvama, et kõik on samasugused. Kuigi tegelikult on asi lihtsalt selles, et see KONKREETNE inimene on lihtsalt tropp. Või ka lihtsalt meile sobimatu kaaslane. See ei tähenda, et teised seda olema peaksid.

Olen ju minagi meeste puhul mõelnud selliseid mõtteid. Pärast Omakasupüüdmatut mõtlesin, et kõik mehed ongi nii igavad (kuigi nüüd ma nii enam ei arvaks, siis oli veel see aeg, mil ma tahtsin oma ellu möllu ja actionit), pärast Ego olin ma veendunud, et kõik mehed joovadki liiga palju, pärast Võrratut ma mõtlesin, et kõik mehed ongi raudselt mõttetud ilueedid, kelle elu põhiline eesmärk on uusi kingi osta. Pärast Esimest ega Romantikut ma midagi halba ei mõelnud – see on vist ka põhjus, miks need kaks eksi mul veel siiani Facebooki sõbralistis alles on😀 Nagu ma ka kunagi kirjutasin, et on olemas eksid, kellele näitaksid kohe keskmist sõrme ja on olemas eksid, keda sa aitaksid, kui nad hädas on.

Tegelikult ongi niimoodi, et tihti pärast mingit lahkuminekut me omistame kõigile meestele (või ka naistele, kui jutt käiks meestest) mingid omadused. See tuleb automaatselt, sest me kardame jälle sama reha otsa komistada. Näiteks see blogilugeja, kellega ma mõned nädalad tagasi tutvusin, rääkis mulle, et teda jäeti kahe kuu eest teise naise pärast maha – ja siis pärast seda sa oledki meeste suhtes skeptiline, kardad haiget saada, tahad asju aeglaselt võtta jne. Ka siis, kui sa kellegi uuega tutvud ja ta sulle tegelikult meeldib, siis sa ei julge ennast avada jne. Ja see on normaalne, sest kõik inimesed tahavad end kaitsta haiget saamise eest. Ja kuigi selle uuega ei pruugi nii minna (enamasti ei lähegi), siis ikkagi hirm jääb sisse ju. Sellistel puhkudel tahaks ehk tõesti, et mälu ei eksisteeriks. Küsimus ongi selles, et kui see hirm jääb sisse mingiks ajaks, siis see on normaalne. Aga kui see saadab sind veel pikki aastaid, siis lõpuks võib juhtuda see, et ei osatagi enam usaldama õppida. Teame ju kõik selliseid inimesi, kes on enda südame miljoni riivi taha pannud ja kui tõesti lõpuks tulebki see inimene, kes viitsib neid lukke hakata lahti harutama, siis tulemus võib olla ikkagi selline, et vaatamata teise inimese püüdlustele, ei taha murtud südamega inimene ikkagi endale (ja ka sellele teisele) uut võimalust anda. See on aga väga kurb, sest niimoodi jääb elu elamata.

Mina isiklikult ei ole mitte kunagi oma elus saanud nii palju haiget, et ma oleksingi oma südame aastateks sulgenud. Et selline asi üldse juhtuks, peab inimene ju piisavalt kaua kellegi teisega koos olema. Kuigi ma olen minevikus pärast mingit lahkuminekut mõelnud, et ma ei saa sellest iial üle, siis tegelikult on see ülesaamine läinud suhteliselt kiiresti. Mis on ka loogiline, sest kui  a la neli või seitse kuud koos olla, siis sa lihtsalt ei nuta seda inimest nii kaua taga. Ka siis mitte, kui alguses tundub, et sa ei saagi sellest iialgi üle. Minu kõige raskem lahkuminek oli ilmselt Esimesest, sest me olime peaaegu kaks aastat koos, ta oli mu esimene igas mõttes. Ehk siis 18-aastaselt. Pärast seda on ka pisaraterohkeid ning valusaid lahkuminekuid olnud (Romantik). Omakasupüüdmatu, Ego ja Võrratu pärast ma eriti pisaraid ei valanud, eks mingil määral sain haiget ikka, aga pigem oli see tunne, et jumal tänatud, et lõpuks neist lahku läksin, et seda kummi rohkem venitama ei hakanud. Ja naljakas ongi see, et just need inimesed, kes on mulle omal ajal päris palju pisaraid tekitanud, on ka need eksid, keda ma siiani kõrgelt hindan. Kui need lahkuminekud oleksid inetult lõppenud, a la petmised vms sellised asjad, siis see kindlasti niimoodi ei oleks, aga kuna need põhjused ei olnud üldse sellised, siis selles vist isegi on omamoodi loogika sees.

Tegelikult ei tohiks teiste puhul eeldada seda, et nad kindlasti teevad samu vigu, mida eelmine inimene sinuga suhtes olles tegi. Või sina teed samu vigu, mida sa ise oma eelmises suhtes tegid. Lihtsam on seda muidugi öelda, kui niimoodi ka reaalselt käituda.

Olen ju minagi mõelnud, et milline inimene ma üldse suhtes olles olen. On ju mulle vist iga eks omal ajal ette heitnud (ka need, kes mul heas nimekirjas on :D), et ma olen teatud olukordades hästi isekas inimene. Ka Härra on mulle seda mingite tülide ajal öelnud. Okei, üks-kaks, isegi kolm inimest võivad eksida, aga kui mingil ajahetkel on kõik inimesed  täpselt sama öelnud, siis eks sel mingi tõepõhi all ole. Isegi mu sõbrannad on mulle seda öelnud, järelikult ei saa süüdistada, et krdi mehed, nad ei mõista naisi😀 Kuigi mu üks parim sõbranna, kes mind 15 aastat teab, ütles hiljuti, et võrreldes sellega, kes ma olin 17-20-aastaselt, olen ma nii palju muutunud. Paremaks, mõistvamaks, teistega rohkem arvestavamaks. Jaa, mäletan isegi, et umbes selles vanuses oligi niimoodi, et kui me ei läinud sinna sööma, kuhu mina tahtsin (enamasti tol ajal oli valikuks ainult Hesburger), siis ma võisin tunde mossitada või üldse keelduda mujale minemast. Ma surusin alati oma tahtmist peale. Nüüd tundub see lausa koomiline käitumine. Ja ime, et mul endiselt veel sõbrannad üldse alles on😀 Sõbranna on ka maininud, et pärast Mehhikost käimist oli see muutus eriti märgatav, et just siis muutusin vähem isekamaks. Praeguse seisuga on asi juba selles ka, et ma olen vanem – ja ehk ka targem. Ma ise ütlesin ka kunagi Härrale, kui ta mingi tüli ajal ütles, et ma olen isekas inimene, et kui ta mind veel 18-aastaselt tundnud oleks, siis ta oleks kreepsu saanud😀

Vot sellised laialivalguvad mõtted siis teisipäeva pärastlõunal!

Süümekad…

Oijah, ütlesin täna juba teise töökoha ära… Nimelt seal, kus ma algselt teiseks jäin, esimene koht loobus ja ma oleksin saanud selle töökoha, kuigi nad nõudsid tegelikult kogemust ja vene keele oskust, aga vaatasid sel korral mööda. Ja eks põhiväljendid oleksin ma saanud ära õppida, mida turisminduses vaja läheks. Ma terve eilse öö mõtlesin järele ja see pole päris see, mida ma hetkel tahan, valdkond küll on sama, aga mitte täpselt see. Kuigi kogu sealne meeskond tundus megavahva, väga kaua olnud ka juba (13, 10 ja 9 aastat). Mina oleksin saanud selle asemele, kes nüüd läks ära ja kes oli kuus aastat. Järelikult näitab see ka juba seda, et õhkkond on hea, kui inimesed nii tihti ei vahetu. Aga ma vaatasin enda sisse ja sain aru, et see ikkagi ei ole see. Vbl mõne kuu pärast kahetsen, et loobusin, sest ei leia midagi paremat, aga ju see siis pidigi niimoodi minema. Selles mõttes ei saa ma ka vinguda, et appi, ma ei leia üldse tööd, sest ma olen kaks kohta nagunii ära öelnud. See rootsi keelega seotud asi poleks mulle aga nagunii kasulik olnud, sest mu töötukindlustushüvitus on hetkel veel suurem, kui sealne pakutav miinimumpalk seda oli (neil oli see teema, et esimesed pool aastat õpid ainult rootsi keelt ja nad maksavad sulle miinimumi, hiljem saad nende kõnekeskusesse tööle, kus oleks pidanud rootsi klientidega juba oskama suhelda, siis oleks palk normaalne olnud).

Aga jah, selle teise koha puhul ma kahtlesin ja mõtlesin… Ja süda ikkagi kaldus lõpuks sinna eitava poole. Kui ma nüüd paari kuu pärast vinguma hakkan, et ma ei leia tööd, siis võib mulle meelde tuletada, et ühe hea võimaluse olen ma nagunii käest lasknud juba. Ma peaksin ehk tööotsingute suhtes ratsionaalsem olema, aga ma olen südameinimene. Ja kui ikka mingi sisetunne minus ütleb ei, siis ma ei taha seda hetkel veel igoreerida. Kuna ma saan natuke aega ka töötukindlustushüvitist, mis hakkab alates märtsist vähenema, siis annab see mulle mänguruumi (hetkel saan 50 protsenti saatejuhi palgast – 400 eurot kuus siis, seda siis märtsini ja siis saan 40 protsenti saatejuhi palgast). Kui ma üksi elaks, siis see mulle eriti mänguruumi ei jätaks ilmselt, aga hetkel on just nimelt see aeg, mil ma saan rahulikult mõelda ja veel otsida. Ja ma arvan, et just praegu on see õige aeg seda teha. Ma loodan, et ehk märtsiks ikka leian midagi.

Kuid veits süümekad on ka ikka, sest pärast ei leiagi midagi paremat… Ja siis olen hea võimaluse ka käest lasknud. Inimesed on juba kord sellised, et tahavad alati midagi paremat, eksole…

Kui juttu jätkub kauemaks (ehk lugu sellest, kuidas ma blogilugejaga kohvitamas käisin)

Käisin eile selle blogilugejaga kohvitamas, kellega ma juhuslikult 1,5 nädalat tagasi tutvusin. Ja nagu naistel ikka, siis juttu jätkub kauemaks! Kui nädalavahetusel olid mehed meiega kaasas, siis nüüd saime kahekesi kokku, sest päris kõike meeste kuuldes ka rääkida ei saa😀

Näiteks kas või seda, et kust me kõiki oma ühised Facebooki sõpru teame. Ja juba Facebookis chattides ma küsisin temalt, et kus ta ühte tüüpi teab, millepeale ta mainis,et sellega on üks naljakas lugu. Ma ütlesin, et mul ka – ja nüüd laivis kohtudes saigi selgeks, et me oleme aastal 2011 sama tüübiga sebinud. Ma olen temast isegi blogis kirjutanud – nimeks oli Armas (oktoober 2011 kirjutasin temast). Mina deitisin Armsaga umbes kolm nädalat, aga siis kadus ta nagu maa alla ning suht kiiresti pärast seda oli endast 10 aastat vanema eksiga uuesti koos (Facebookis sai pilte näha). Blogilugejal oli see deitimisperiood Armsaga vist kuu aega hiljem, seega mängis mees ikka mitmel rindel, kui tal just oma eksiga asi jälle lappama ei läinud. Oijah, see Tartu on ikka väike, ma ütlen😀 Ma kusjuures olin omal ajal sellest Armsast ikka päris sisse võetud, just lugesin ise ka üle, mida ma temast blogis kirjutanud olin. Ma nüüd septembris käisin sõbrannaga peol ning juhtusin Armsat nägema ka, ta tuli meie lauda korraks, küsis, et kuidas mul läheb jne, aga kuna ma ütlesingi, et tahan sõbrannaga kahekesi juttu ajada – seega tõmbas ta pärast seda leebet. See on tegelikult päris naljakas, kuidas mingid tüübid võisid minevikus kenad ning nunnud tunduda, aga nüüd mõtled, et Jaanika, issand, miks ometi😀 Samas ma ise sebisin ka samal ajal nii Armsa kui Tegusaga, mõlemad meeldisid mulle, sest nad olid nii erinevad. Tegus oli minust 10 aastat vanem mees, kes oli selline väga tõsine ning ma kartsin end alati tema juuresolekul lolliks teha, Armas oli aga minuvanune “kõigest laps” (ma 21-aastaselt omavanuseid eriti ei vaadanud, sest nad tundusid mulle lapsikud), kellega sai alati nalja.

Omapärane on ka see, et kui ma millestki rääkisin, siis blogilugeja mainis tihti, et ta mäletab, et kirjutasin sellest. Või siis hoopis teine variant, et kui ma millestki rääkisin, aga vot seda ma polnudki blogis maininud. Jaa, isegi mina ei kirjuta kõigest😀

Eks jutt läks ikka selleni, et kas ja kuidas üldse peaks noormehele ütlema, mitmega sa olnud olen. No et kui küsib võinii. Mina näiteks pole Härrale siiani öelnud, kuigi ta kunagi ammu seda minult küsis. Eks Härra ikka teab, et neid on rohkem kui 10, aga vähem kui 30, aga täpset arvu ei tea. Teab, et sinna vahele jääb😀 Ja Härra ise saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda, mitmega ta olnud on – seda ta on mulle öelnud.

Blogilugeja mainis mulle, et tol peol, kus ta Härra sõbraga tutvus, oli Härra see, kes ta käekotti hoidis, kui nemad  sõbraga kahekesi tantsisid. Kuna nii palju rahvast oli, et istuma ei mahtunud, siis ta seiski käekott käes😀 Ja hiljem, kui Härra nad koju viis (kõigepealt siis neiu ja hiljem oma sõbra), siis ta oli ju päris pikalt naise maja ees oodanud, mil blogilugeja ja Härra sõber omavahel vestlevad. Eks nad juba küsisid ka Härralt, et ta on vist unine, aga tema kinnitas, et pole viga midagi. Mainisin seda eile Härrale ka, et tegelikult nad tundsid end veidike süüdi, et ta nii kaua nende järel ootama pidi, millepeale Härra mainiski: “Aga eesmärk oli ju õilis, sest mulle tundus, et neil hakkab asi edenema ju.”😀 Ja ta ei pannudki mööda, sest neil tõesti asi susisebki🙂

Aga see eilne kolm tundi juttu läks ülikiiresti, kui me vestlesime! Nagu pool tundi oleks olnud, aga kell oli järsku juba 22.00 (saime kokku kell 19.00). Ülitore õhtu oli, eks millalgi kordame🙂 Ja nagunii on plaan millalgi neljakesi  ka kinno minna. Blogilugeja mainis ka, et kui me neljekesi nädalavahetusel istumas käisime, siis naised rääkisid enamuse ajast. Nii tõesti oli jah😀 Härra ja ta sõber on suhteliselt vaiksed noormehed, eriti Härra. Näiteks on Härral üks teine sõber, kelle juures me Põltsamaal kunagi istusime. Ja tolle sõbra kallim on pigem vaiksemapoolsem – siis jutustasime mina ja Härra sõber kõige rohkem, sest meie olime sealses seltskonnas need kõige jutukamad. Mina olen vist peaaegu igas seltskonnas suhteliselt jutukas, aga kui minu perekonnaga on istumine, siis mu vanem õde räägib kõige rohkem. Härra ütleski, et kui ta enne mu õega kohtumist arvas, et mina olen väga jutukas, siis nüüd ta leiab, et oma perekonnas olen ma veel kõige vaiksem😀

Miks mõned inimesed kogu aeg triigivad?

Täna (ajaliselt küll juba eile, sest kell on 01.01) sai Suudlevates Tudengites istumas käidud. Mina, Härra, Härra sõber ja blogilugeja, kellest ma eelmisel nädalal kirjutasin. Väga tore õhtu oli, meie Härraga tulime nüüd ära, aga nemad jäid veel sinna edasi. Maailm on ikka häid juhuseid täis, et nüüd üks väga tore blogilugeja ja Härra sõber eelmisel nädalavahetusel tutvusid. Kui meie omavahel blogidest rääkima hakkasime, siis oli meestel vist igav, sest nemad ei tea sellest maailmast mitte midagi😀 Härra natuke nüüd juba teab, sest ta on sunnitud vahel kuulama, et mida mingi blogija kuskil kirjutas vms, aga üldiselt siiski teda need asjad eriti ei huvita. Aga ta teab, kes on Mallukas, Britt jne😀

Kui jutt läks lambist triikimise peale täna, siis ma pidin küll üles tunnistama, et ma olen elus umbes kolm korda triikinud (kui sedagi). Ma vahel mõtlen, et mida osadel naistel ikka nii palju kogu aeg triikida on, mõnikord loen mõnda blogi, kus keegi ütleb, et triikis terve päev, siis sellest ma aru ei saa. Härra siis ütles, et tema alles eelmisel nädalavahetusel triikis oma särki, ma siis küsisingi, et miks ma seda ei näinud, aga ma olin siis väljas. Pean tunnistama, et ma isegi ei teadnud, et meil triikraud üldse olemas on😀 Nojah, meeste puhul on ehk tõesti vaja triiksärke triikida, aga mina oma riideid ei triigi. Blogilugeja mainis ka, et tema ka ei triigi oma riideid – selles mõttes oleme sarnased naised😀 Ja söögitegemine ei ole ka see, mida ma tahaks teha, aga kuna elu sunnib, siis vahel peab. Triikima õnneks ei pea! Või olen mina lihtsalt nii mats, et ei saa aru, miks seda kogu aeg tegema peab. Kõik rõivad ei lähe ju kortsu! Kui ma aastal 2009 Hispaanias olin, siis seal kõik inimesed alati triikisid. KÕIK! Ükskõik, kellele sa külla juhtusid, vahet ei olnud, kas mees või naine – siis ta oli ka just triikinud, triikimas või kohe triikima hakkamas. Sellist fenomeni ma eestlaste hulgas õnneks siiski märganud pole. Mehhiklaste hulgas ka seda ei olnud, aga neil oli see teema, et paljud naised meikisid end bussides. Vahepeal olid need sellised pisikesed marsataolised bussid (combid), aga alati võis näha mõnda neidu, kes endale tööle/kooli minnes meiki tegi (ja arvestades mehhiklaste sõidustiili, siis ma küll ei kujuta ette, kuidas see meik normaalne tulla sai). Nii naljakas minu meelest. Ja mehhiko meestel oli jälle see geelipeade värk, et isegi seitsmeaastased lapsed pidid enne kooliminekut pool potsikut geeli pähe panema. Sest ilma lihtsalt ei lubatud kooli minna, täiskasvanud kontrollisid enne üle, et kas lapsed on ikka geeli pähe pannud. Õudukas.

Aga head ööd hetkel!🙂

Las ma olen natuke bitch ja parastan…

Täna ma pean ühel teemal kirjutama. Küll ümber nurga, sest kuigi üks osa tahaks minust täiega otse tulistada, siis isegi minus on alles see Jaanika, kes päris bitch sellistes olukordades ei ole. Natuke bitch aga siiski.

Nimelt kevadel ma kirjutasin ühel teemal, mis tekitas palju poleemikat. Lausa nii palju, et mu postituse alla tuli 91 kommentaari. Mõned neist üritasid mulle selgeks teha, et ma olen idioot, sest ma ei saa paljudest asjadest aru. Üks neist kustutas mind pärast seda postitust Facebooki sõbralistist ära, aga temast ma täna ei räägi, sest ta pole  sellega üldse seotud (Leevi, kes mind ära kustutas Facebookist, vaidles mulle kõige rohkem vastu, aga temast see postitus ei ole). Räägin kellestki teisest.

Nüüd on aga selgunud tõsiasi, et mõned veendumised, mida mulle seal postituses nii peale suruti, ei ole ikka päris need, mille järgi need inimesed tegelikult elavad. Et kuigi mulle kinnitati, et ma ilmselt ei oska piisavalt vaba suhet hinnata, sest sellega kaasnebki see 100-protsendiline usaldus, milleni jõuavad elu jooksul vaid teatud inimesed (ma nimelt kirjutasin oma postituses, et ma ei poolda vaba suhet, millele siis paljud inimesed hakkasid vastu vaidlema). Ja siis tuleb välja, et kui inimesel endal samasugune olukord käes on, siis pole sellest vabast suhtest enam midagi järel, vaid ollakse armukade selle naise peale, kes tema mehega voodit jagab. Või oli asi selles, et seda tehti tema selja taga, mitte enam kolmekesi grupikat nagu varem? Kuigi jah, seal on ka muud aspektid, mis teevad selle loo ülejäänud peategelased kahepalgelisemaks, kui teised inimesed seda neist reaalselt usuks, aga siiski (ei ole see abielu neil sugugi nii idülliline, mida kõigile teistele näidata üritatakse…) Kuhu jäi see, et vaba suhe ei sea mingeid piiranguid? Kuhu? Ahjaa, sinna armukadeduse hulka, mida vaba suhte pooldajatel ei pidavat ju üldse olema😉

Ma ei parastaks, kui mul ei oleks meeles need postituse kommentaarid, aga on. Selle kohta saab öelda ainult üht – me kõik õpime kogemustest. Ja mõnikord tuleb löök sealt, kust seda oodatagi ei oskaks. Ja sellisel juhul lendavad kõik need “Vaba suhe on ikka täiega hea” loosungid sinna, kus päike ei paista. Ka neil, kes siiani uskusid, et nad suudavad sellega leppida.

Töötu raporteerib

Töötu raporteerib. Jäin ühel teisel konkursil teiseks, nad muidu oleksid mu võtnud, aga viimasel hetkel saatis CV keegi, kellel oli viis aastat kogemust. Ütlesid, et saavad mulle uuest aastast poole kohaga tööd pakkuda, aga ma lubasin mõelda. Et kui täiskohaga tööd selleks ajaks pole, siis ma võib-olla võtangi. Eks näis. Kuigi süda ütleb pigem ei, sest see pole päris see, mida ma teha tahaksin. Küll sama valdkond, aga mitte päris see – seega ma väga õnnetu polnudki, kui ma seda kohta ei saanud.

Ühes rootsi keelega seotud firmas käisin vestlusel ning pärast seda testi sooritamas. Tingimus oli see, et esimesed pool aastat maksavad sulle ainult miinimumpalka, samal ajal pead nädalas 15 tundi rootsi keele kursustel käima, muud tegema ei pea. Ja pärast kuut kuud pead kõnekeskuses aasta töötama, sest kui varem lahkud, pead need keelekursused neile kinni plekkima, lisaks veel mingid leppetrahvid (kui nad just ise ei otsusta keelekursuste ajal, et sa oled aeglane õppija või hiljem, et sa ei sobi neile töötajaks, siis ei pea midagi maksma). Ma alguses mõtlesin, et uue keele oskus on alati hea, aga see ei olnud päris see, millega ma end järgnevaks 1,5-aastaks siduda tahaksin. Pidin seal inglise keele ja loogikatesti tegema ja ma olin üsna kindel, et ma ei saa, sest kuigi inka oli väga lihtne, siis see loogikatest pani küll mõtlema. Täna sain vastuse, et osutusin valituks, aga ma ütlesin ära. Ja mitte sellepärast, et peaksin pool aastat miinimumpalka saama, vaid sellepärast, et rootsi keel ei huvita mind siiski nii palju. Oleks äri hispaania keel või itaalia või prantsuse keel, siis ehk jah. Või vene keel algajatele, sest see oleks mulle kasulik. Aga seal oli see asi, et peadki poole aastaga rootsi keele B2 tasemele saama ja siis vähemalt aasta otsa nende firmas töötama. Pärast poolt aastat oleks palk muidugi väga normaalne, aga ikkagi… Süda ütles, et see ei ole see, mida ma teha tahan. Ja kuna ma olin 95 protsenti veendunud pärast seda testi, et ma ei osutu valituks, siis ma ei uskunudki, et pean üldse telefonis ära ütlema. Aga pidin. Mainisingi, et see pole päris see, millega ma end 1,5-aastaks siduda tahan. Samas enesehinnangut tõstis see küll, et ma oleksin saanud selle töökoha, aga ma ei taha võtta mingit tööd lihtsalt sellepärast, et midagi ju peab tegema. Miinimumpalga ma oleksin üle elanud, sest sellel ajal oleksin saanud lihtsalt rootsi keelt õppida 15 tundi nädalas + kodused tööd, aga sellisel juhul oleks see pidanud olema midagi sellist, mis mind ikka täiega huvitab. Kuigi jah, ma pole elus kunagi miinimumpalka saanud (kui välja jätta see aeg, kui ma gümnaasiumi kõrvalt õhtuses vahetuses tööd tegin). Saatejuhiks olemine on mind tegelikult natuke ära hellitanud, sest ma töötasin kuus umbes 40 tundi, aga palka sain normaalselt selle aja kohta.

Mingid müügifirmad on mulle ise helistanud, sest nad vist näevad oma CV keskuse andmebaasist, et ma otsin tööd ja mul on müügitöö kogemus. Helistas isegi üks, kus ma kunagi töötasin, küll lühikest aega, aga siiski. Ütlesin, et ma pole huvitatud, sest ma olen küll sellega tegelenud, aga hetkel ei taha seda uuesti teha. Ning tõesti ei taha.

Mul vedas täiega sellega, et ma sain Töötukassas nii normaalse konsultandi. Mu sõbrannal oli sama konsultant, kui ta tööd otsis ja ta rääkis, et kui see meeldiv neiu puhkusel oli, siis oli mingi vanem daam teda asendanud, kes oli pragama hakanud, et miks inimene teenindajaks ei lähe, kui erialast ei leia. Et hakkas neid muid töökohti täiega pähe määrima. Või et kui on müügitöö kogemus, siis hakkab seda pähe päärima, kuigi ma seda teha ei taha. Õnneks see konsultant on palju meeldivam, meievanune ka – ju siis mõistab noori rohkem🙂 Peaks endale Töötukassa abil tasuta vene keele kursused sebima, sest see on üks takistustest, miks ma oma erialal tööd ei leia. Ma järgmine kord küsin, kui sinna uuesti lähen (kui siis veel endiselt tööd leidnud pole). Kuigi selleks peab vist pikemalt juba töötu olema, et nad neid niimoodi tasuta annaksid.

Vot sellised lood siis hetkel.