Deitimisest üldiselt/ Miks on paljud naised alguses jääkuningannad just nende meestega, kes neile tegelikult meeldivad?

Oma üle-eelmise postituse alla jäetud kommentaar pani mind ennastki mõtlema (ja ka meenutama) veel neid aegu, kui ma agaralt deitidel käisin. Kui keegi küsiks minult, mitmel kohtingul ma oma elus käinud olen, siis mul poleks õrna aimugi, sest neid on olnud nii meeletult palju. Eriti rohkelt oli neid vanuses 18-20, kus ma enamasti kogu aeg vallaline olin (aga alati oli keegi silmapiiril, seega sellist aega, kus ma oleksin olnud vallaline niimoodi, et poleks isegi mingit silmarõõmu olnud… Viimati vist siis, kui ma 15 olin  – ja seksimisest veel midagi ei teadnud, aga just siis sain oma esimese suudlemiskogemuse ). Kogu selle deitimise ajaloo jooksul olen minagi pidanud mõistatama, et kas ma siis ikka meeldin sellele tüübile, kellega ma väljas käisin; miks ta nii veidralt käitub jne. Ja on olnud ka selliseid olukordi, kus mina olen kas lihtsalt tüübi kõikjalt ära kustutanud või teda ignoreerinud, sest ta ei meeldinud mulle nii palju, et ma oleksin tahtnud tema peale rohkem aega raisata. Samuti on ka neid olukordi olnud, kus ma olen mõne mehega väljas käinud lihtsalt igavuse peletamiseks, aga niipea, kui keegi parem on silmapiirile kerkinud, olen selle enda jaoks igava inimese lihtsalt oma elust eemaldanud. Ja eks minuga on kunagi samamoodi tehtud, seega olen seda kõike ka oma nahal tunda saanud.

Mina oma isikliku kogemuse põhjal võin väita seda, et mida vanemaks ma sain, seda keerulisemaks läks ka deitimine. 18-20-aastaselt tundus see kuidagi ülilihtne – lausa nii kerge, et mitmel rindel sebimise puhul olin ma enda peas välja mõelnud, kes on prioriteet number üks… ja kellega ma lähen siis välja, kui kõik teised on mu alt vedanud 😀 Ma küll ei maganud nende meestega, aga suudlesin ikka jne. Mäletan ühte olukorda, kus olin oma prioriteet number ühega väljas, kui helistas keegi, kes oli selles natuke mõttetumas listis. Ja siis see prioriteet number üks sai aru, et ma sebin mitmel rindel 😀 Kuigi me ei olnud paar ega midagi, siis piinlik oli ikka. Selle prioriteet number ühega ei tulnud meil midagi nagunii, vbl oligi mõjutaks see, et ta sai aru, et ma käin kogu aeg erinevate meestega deitidel. Ja kuna Tartu on ikkagi üsna väike, siis ma kartsin alati, et kui ma olen ühega väljas, siis äkki see teine juhtub samal ajal linnas olema vms.

Mäletan ju väga hästi seda, kui Kavalaga romantilise valentinipäeva veetsime, ta tõi mu koju ära, enne autost väljumist helises mu mobiil, millel nägin ühe teise tüübi numbrit, kellega ma ka samal ajal sebisin. Vajutasin siis telefoni kinni ja ütlesin, et oli sõbranna, kellele ma koju jõudes tagasi helistan. Läksin siis koju, helistasingi sellele teisele tüübile tagasi, kes mulle tunni aja pärast järele tuli – ehk siis algas romantiline valentinipäev vol 2. Ma ei maganud nende kummagagi, sest Kaval oli tol ajal veel süütu (jah, ainuke 22-aastane mees, keda ma üldse oma elus tundnud olen, kes selles vanuses veel süütu olnud on) ja selle teisega ka see asi nii kaugele ei läinud, sest ma ütlesin kogu aeg ära. Ma olen ju ka kirjutanud, et kogu selle jama sain ma hiljem tagasi, sest kuigi algselt oli Kaval minu jaoks see tüüp seal mõttetumas nimekirjas, siis mingil ajal ma armusin temasse ära. Kuid siis oli tema see, kes minust enam huvitatud polnud – ehk siis saatis mu teise pärast pikalt. Pärast minu Euroopa seiklust oli tal oma tüdrukuga asi pekki läinud(kellega ta ka veel kusjuures seksini ei jõudnudki) ja soojendasime oma suhted jälle üles – ehk siis algas vol 2, mis lõppes siis, kui ta mulle Mehhikos olles kirjutas, et tal on Eestis keegi tekkinud – järelikult ta ei jõua mind enam ära oodata. Kolm kuud jõudis, aga siis enam ei viitsinud. Ja jättis mu teist korda maha. Ja seksini me kusjuures ei jõudnudki, sest plaan oli selline, et kui ma Mehhikost tagasi tulen, siis võtan talt süütuse, aga siis olid meie eluteed juba lahus. Nii et sain topelt tagasi selle, mis ma Kavalale alguses tegin, kui tema mulle rääkis, et ta on minusse nii armunud, aga mina lihtsalt vahtisin lakke ja mõtlesin, et niisama võib ju hängida küll, kui kedagi paremat pole võtta. Ja kuidas ma kogu aeg “sõbrannadega” väljas käisin, aga tegelikult käisin teiste meestega deitimas. Kusjuures Kavala kaudu tean ma ka ühte oma väga head sõpra Ustavat, sest nad on nimelt sugulased.

Ma ei tea, kas vanuse lisandudes tuli mulle rohkem mõistust pähe või milles asi, aga nii mitmel rindel sebida ma enam ei viitsinud. Lisaks sellele, et see võttis nii palju aega ära, astusin ma alati ämbrisse oma lolli aju tõttu – nimelt ma ajasin alatihti sassi, mida mehed mulle rääkinud olid. Ja seda eriti selliste intiimsete detailide puhul, kus pidin end välja vabandama umbes sellisest olukorrast: “Jaanika, mina pole sulle küll öelnud, et ma 14-aastaselt süütuse kaotasin, see pidi küll keegi teine olema” või: “Ma ei ole anaalseksi proovinud, ma olen sulle seda ju öelnud ka, miks sa küsid, et kuidas see siis oli ka?” 😀 Kuigi ma suutsin alati end nendest olukordadest välja rääkida, siis piinlik oli ikka.

Ja deitimine läks vanuse lisanduses juba sellepärast keerulisemaks, et 18-aastaselt oli see minu jaoks nii uudne maailm – olin ju hiljuti Esimesest lahku läinud – ehk siis kõik oli veel kogemata (olin nagu laps kommipoes :D). 23-aastaselt tundus mulle, et kõik kordub, mine jälle kellegagi kohtuma, siis räägi kohustuslikel teemadel; siis pettu, kui taipad, et see tüüp päriselus ei meeldi sulle… Või siis pettu, sest sina ei meeldi talle. Või siis pettu, sest alguses isegi tundub, et sümpaatia on vastastikune, aga siis kaob mees kui tinatuhka. Või kaod sina kui tinatuhka, sest sa taipad, et sa ikka ei taha selle tüübiga midagi rohkemat.

Ja muidugi need kohustuslikud elemendid, et millal peaks mehe kõnet ootama; kas peaks äkki ise ühendust võtma; kaua peaks mehe sõnumile vastamisega viivitama. Sest kui kohe vastad, siis oled liiga saadaval. Kui liiga kaua jokutad, siis mängid raskesti kättesaadavat. Kui liiga vara oma rõõmu välja näitad, siis võid ta ära ehmatada. Kui aga jälle liiga tuim oled, siis ta võib eeldada, et äkki sa polegi temast huvitatud. Kogu see jama, mida naine peab alati taluma, kui alles deitima hakkab 😀

Härraga oli selline teema, et me nägime kaks päeva järjest, kui ma Tartus olin (esimene ja teine kohting). Siis olin ma üheksa päeva Tallinnas (elasin tol ajal veel seal) ja me suhtlesime igapäevaselt. Selle aja jooksul, mil ma Tallinnas olin, ei hakanud ma esimene nädal kordagi ise rääkima, sest ma tahtsin näha, et kas ta ise võtab vedu( ja võttis, kogu aeg). Ta lihtsalt tundus mulle tol ajal nii tagasihoidlik ja ma ei tahtnud kõike ära rikkuda – ju kartsin ka seda, et äkki mina ei meeldigi talle, seega tundus mulle parem mitte ise suhtlust alustada. Lõpuks ta siis küsiski, et kas ma üldse olen temast huvitatud, sest ma ei näita ise üldse initsatiivi üles… Et kas minu arvates me peaks suhtlema igapäevaselt või äkki ta tundub liiga pealetükkiv mu jaoks. Ja siis ma loll alles taipasin, et tegelikult oleks talle meeldinud, kui ma oleksin ise ka suhtlusega algust teinud, aga kuna ma kartsin jätta muljet, et ta mulle liiga palju meeldib, siis ma pigem ei teinud seda. Kui ma siis ütlesin, et ikka võib igapäevaselt suhelda, siis talle oligi alguses tundunud, et ma olen lihtsalt viisakas 😀 Me oleme sellest hiljem ka rääkinud ja Härra ütles, et kui ta poleks hakanud ise kogu aeg nii suhtlema, oleks keegi teine mu seal Tallinnas raudselt ära rabanud 😀 Et tal oli täiega see hirm, sest ma nii meeldisin talle, aga samas ta ei teadnud, mis ma asjast arvan, sest ma ise väga initsatiivi alguses üles ei näidanud.

Kui me juba kolmas kord kokku saime, siis läks asi kuidagi iseenesestmõistetavalt – kuigi seksini läks pärast seda veel kõvasti aega. Aga juba kolmandal korral, kui me nägime, küsis Härra, et kas me oleme nüüd suhtes, millele ma vastasin, et ma ei tea, sest see tundus kuidagi veider, et asjad nii kiiresti arenema hakkavad. Ma nägin juba siis ta sõpru ja kõik oli üliäge! 🙂 Ja hiljem tuli tema juba Tallinnasse (tal oli siis kaugõpe seal, aga ta jättis selle eriala siiski pooleli) ja nii see kõik läks 🙂

Ehk siis pärast seda kolmandat kohtumist ei olnud mul enam neid kartusi, et kas peaks ikka ise esimesena suhtlema hakkama jne, sest siis ma juba teadsin, et meil mõlemal on teineteise suhtes tõmme. Siis julgesin ise ka esimesena suhtlema hakata, kui Tallinnas näiteks olin. Enne seda kartsin ma seda, et äkki juhtub see, et mina olen huvitatud, aga Härra ei ole. Ja sellepärast tahtsingi pigem sellise külma naise muljet jätta, kuigi ma olin nii õnnelik, kui ta minuga Facebookis kogu aeg suhtlema hakkas (Härra ei ole eriline helistaja- seega seda ta alguses küll ei teinud :D).

Need deitimise reeglid, mida ühiskond naistele peale surub, on väga nõmedad. Et jäta endast kui täiesti külmast naisest mulje, sest siis tekib mehel rohkem huvi. Mina arvan, et seal võib olla hoopis see oht, et mees arvabki, et sa pole huvitatud – ja tõmbabki lõpuks leebet. Ning siis mõtlevad naised, et näed – neil ju oligi õigus, mees oli mõttetu mölakas, kes enam ise suhtlema ei hakanud. Aga kui ta seni 10 eelmist korda seda tegi ja sina jätsidki endast kui jääkuninganna mulje, siis miks peaks mees seda igavesti taluma? Lihtsalt sellepärast, et ta on mees ja peakski ise kogu aeg esimesi samme astuma? Jah, ega see ka parem pole, kui ta ühtegi sammu ise ei tee, aga kui ta juba on paarkümmend teinud, aga naisel on kama (või ta jätab mulje, et tal on kama, sest ta kas ei taha haiget saada või ta on liiga palju naisteajakirju lugenud – minul Härraga oli pigem see esimene variant, aga no see viimane tegelikult ka :D), siis lõpmatuseni ei viitsi mees ka hakata mõtlema, et äkki ikka peaks veel üritama. Ja liigubki selle juurde, kes ei mängi kogu aeg jääkuningannat.

Miks see Anastasia ohib kogu aeg, kui Christian läheduses on? (ehk siis lugu sellest, kuidas me “Viitkümmend tumedamat varjundit” vaatamas käisime) /Miks see Eesti Laul sel aastal nii surmigav on, et lausa unele ajab?

Sai täna Härraga (ajaliselt küll peaaegu juba eile) Big Benis söömas käidud. Pärast seda suundusime kinno “Viitkümmend tumedamat varjundit vaatama.” Kuna me oleme selle filmi esimest osa näinud, siis oli paslik ka teine ära vaadata. Ühtegi raamatut ma lugenud pole, sest ma ei viitsi. Filmid pole mulle nii hea muljet jätnud, et tahaks oma aega nendele raamatutele kulutada.

Härra oli üks vähestest meestest, kes seda üldse kinno vaatama oli tulnud (ja saal oli suht täis, esiread olid vabad ainult) 😀 Õnneks ma teda selleks sundima ei pidanud, ta tahtis ise seda näha, sest talle need filmid isegi meeldivad (või meeldivad talle pigem Anastasia tissid, sest ta ütles, et need on ilusad tissid, sest need meenutavad minu tisse :D). Mulle meeldivad need filmid sellepärast, et Christianit mängib välimuselt seksikas mees 😀 Ülejäänud värk on pullikaka, sest reaalses elus tähendaks Christani-suguse mehega suhtes olemine seda, et sa lasedki kõik oma põhimõtted WC-potist alla – ja oledki koos mehega, kellel on naise tunnetest suht poogen. Jaa, ma tean, et kogu see minevikuvärk peaks jätma Christianist ohvri mulje, aga no see pole mingi vabandus. Ja päris sadomaso see film nüüd küll ei kujuta, seega selle värgiga on nad ka mööda pannud. Ja üks asi jääb mulle alati mõistatuseks – ma saan aru jah, et Christian on kuum mees, aga see Anastasia lõugab juba siis mõnust, kui Christian alles 30 meetri kaugusel temast on (esimeses osas vähemalt küll oli niimoodi). Päriselus need asjad küll nii ei käi, no ei! 😀

Ma jäin juba teist nädalat Eesti Laulu poolfinaali vaadates magama (just tulemusi oodates siis, laulud jõudsin vaevu ära vaadata). No lihtsalt nii igavad laulud, et anna otsad. Täna oli enam-vähem Laura ja Koidu laul, eelmisel nädalal polnud ühtegi normaalset. Vanasti oli vähemalt üks või kaks laulu, mis meelde jäid, aga nüüd on ümmargune null. Nii et kogu sellest kammajaast ei oskaks ma küll võitjat valida.

Ja lõpetuseks üks pilt ka.

16832297_10212094628664707_6039496964738971536_n

18.02.2017 – ehk siis käisin oma nudipeaga Big Benis söömas 🙂 Härral on täpselt selline nägu peas, et palun ei, ma ei viitsi pildistada, aga kui sa oled koos Jaanikaga, siis ei jää muud üle 😀

 

Kui blogimine on ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla :D

Merje kirjutas postituse sellest, kuidas blogimine on idiootne. Et kuidas kõik blogid, mida ta loeb, on idiootsed. Et blogijatel on väga suur tähelepanuvajadus jne.

Selle viimasega olen ma kusjuures väga nõus. Blogijad, kes kirjutavad oma elust ja arvavad midagi, neil kindlasti on mingisugune tähelepanuvajadus – sest muidu nad lihtsalt ei kirjutaks. Või teeksid seda niimoodi, et avalikult neid ei saaks lugeda. Nagu mina aastatel 2007-2011 tegin. Siis said mu kinnist blogi lugeda Esimene (mu tolleaegne kallim) ja mu parim sõbranna. Seda kinnist blogi ei tooks ma iialgi avalikkuse ette, sest seal on kasutatud inimeste nimesid, isegi õpside nimesid 😀 Kuna ma siis käisin gümnaasiumis, siis võib eeldada, et ega ma neist viimastest alati hästi ei arvanud. Tol ajal ma veel ei uskunud, et kunagi pean avalikult blogi – veel vähem sellisel teemal, nagu ma alguses seda tegin (küll anonüümselt, aga siiski). Aga vahel on hea nostalgitseda, kui ma seda kinnist blogi loen. Sinna pole ma aastast 2011 enam mitte midagi kirjutanud, sest kui ma lõin Printsessi, siis ma ei viitsinud oma kinnisesse blogisse enam midagi lisada. Umbes kuu aega pidasin vist kahte paralleelselt, aga siis rohkem enam sinna blogisse midagi ei kirjutanud.

Mulle on tihti mainitud minevikus, et oma praeguse blogi pärast ei leia ma endale kunagi ei meest ega tööd. Et ükski mees ei suuda sellise minevikuga leppida, eriti kui see nii avalikult nähtav on. Ma olen alati arvanud, et kui mees ei suuda mu blogiga leppida, siis on see tema mure. Ja järelikult ei saaks ma olla koos mehega, kes mulle kogu aeg räägiks, et lõpeta see blogimine ära. Või vinguks, et palun pane see asi kinni. Kindlasti on neid mehi, kes ei suudaks selle blogiga leppida, aga sellistel polekski minuga asja. Sest minu blogi on üks osa minust. Jah, aja jooksul on see blogimine ehk muutunud, aga see ei tähenda, et ma seda ikkagi ei teeks. Härraga on selles mõttes hea, et ta ei loegi mu blogi,  sest tema jaoks on see informatsioon nagunii juba vana – ehk siis ta teab seda kõike juba nagunii 😀 Ja ta pole mulle kunagi maininud, et ma blogimise ära lõpetaksin. Sest ta teab, et mulle see meeldib.

Eks tööga on ka selline asi, et kindlasti võib olla kohtasid, kus selline blogi võiks pigem kahjuks tulla( a la mainekujundaks ma vist ei saaks hakata :D). Kuna minu praegune töö hõlmab suhteliselt palju kirjutamist – seda nii eesti kui inglise keeles, siis on mu blogi mulle pigem kasuks tulnud. Ja kes mu blogi kauem lugenud on, teab ka seda, et ma oma tööst kirjutan ma alati hästi üldiselt, sest minu jaoks jääb see koht siin alati selleks, kus ma oma isiklikku elu lahkan. Või niisama mingitel teemadel arvamust avaldan. Ehk siis neid kahte asja hoian ma alati lahus ja jään seda ka igavesti tegema.

Vahel on mindki blogimine ära tüüdanud. Siis olen siit mingil ajaperioodil eemal olnud (või pigem vaikne olnud), aga alati on miski, mis mu tagasi toob. Ka siis, kui ma olen mõelnud, et äkki ma olen sellest kõigest juba välja kasvanud. Tegelikult on ikka pigem niimoodi olnud, et ma olen tahtnud arvata, et ma olen sellest välja kasvanud – aga ju mulle ju ikka meeldib kirjutada (ja mitte lihtsalt kuhugi sahtlipõhja). Seega olen ma nüüdseks leidnud, et blogimisest ei peagi välja kasvama. Võib, aga ei pea. Ja kui oma blogi tõttu peaksin ma kellegi jaoks mõttetum olema, siis palun väga – mis minul sellest (ei vihja siin Merje postitusele, vaid räägin üldiselt) 🙂

Ma arvan, et osaliselt on seesama blogi mind teinud selleks, kes ma olen. Isegi minul, kes ma pean end kriitika mõttes suhteliselt tugevaks inimeseks (no eks aastatega on paks nahk ka kasvanud) on olnud kunagi hetki, kus mingi blogisse jäetud kommentaar on südamesse läinud. Mitte kunagi sellised mõttetud lahmimised stiilis sa oled inetu jne, aga sellised mõistlikumad, kus ehk mingi tõeteragi on sees olnud. Ja ma olen nõus ka sellega, et mõnikord võin ma oma postitustes päris salvav ja õel olla, kui miski mulle ei meeldi. Või miski mulle vale tundub. Sest selliste asjade puhul ei oska ma asju läbi lillede öelda – ikka otse 😀

Kui blogimine on tõesti ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla 😀

Kuidas teiega on – miks te üldse blogisid loete? Mis see teile annab? Või kui ise blogi peate, siis miks te seda teete? Mina ise olen ikka päris suur blogihull, ma isegi ei oska öelda, mitut blogi ma üldse loen. Väga paljusid igal juhul! 🙂

Põhikooli nukratest sõbrapäevadest/ Valentinipäev 2017

Nägin just, et Aili kirjutas lapsepõlve sõbrapäevadest. Endalgi tekkis see nostalgia, et millised need valentinipäevad siis lapsepõlves olid. Algklasside kohta ma suurt midagi ei mäleta, ehk sai Puhjas ka mingeid kaarte saadetud, aga nii kindel pole.

Põhikoolis olid sõbrapäevad mu jaoks üpris nukrad, sest ma polnud pärast Tartusse kolimist oma klassis absoluutselt populaarne, vaid mind hoopis narriti (olin nende arvates linnakooli jaoks väga vaene ja maakas). Sain küll mingeid kaarte klassõdedelt, kellega ma enam-vähem läbi sain, aga mitte kunagi üheltki poisilt – neid viimaseid said alati populaarsed tüdrukud (mida mina muidugi tol ajal ei olnud). Mina pidasin end kuskil 15-aastaseks saamiseni üsna inetuks neiuks. Ma ei teagi, kas pärast 15-ndat eluaastat muutusin ma ilusamaks või ma lihtsalt sain aru, et pole mõtet end inetuks pidada 😀 Ja pärast seda olen ma end alati ilusaks naiseks pidanud. Ka siis, kui mulle on keegi tulnud ütlema, et tead, Jaanika, sul on põhjendamatult kõrge enesehinnang. Sest mina leian, et elu on liiga lühike, et endast halvasti arvata. Eks kõigil ole mingid perioodid, kus kõik ei ole ehk kõige roosilisem, aga see on normaalne.

Minu tänane sõbrapäev möödus üsna vaikselt. Jõudsin töölt umbes tunnike Härrast varem – tema tuli hiljem koos roosi ja Raffaelloga 🙂 Mulle meeldib, et kuigi Härra ei ole loomult eriti romantiline, siis ta on hakanud mõistma, et minu jaoks on sellised detailid väga olulised 🙂 Eelmisel aastal ta valentinipäeval mulle lilli ei toonud, aga joonistas mind küll.

16681850_10212050006429179_5252885348645715357_n

14.veebruar 2017 🙂 Ja pimedatele lugejatele ka kirjeldus (Kai blogist olen aru saanud, et blogijad võiksid oma pilte rohkem kirjeldada): Istun sinises pluusis elutoa diivanil, eespool on Raffaello kommikarp ja punane roos koos südamekujulise kaunistusega 🙂

Kuidas teie sõbrapäev möödus?

 

Mis omadused mind Härra puhul närvi ajavad? / Mis on see üks asi, mida ma mitte kunagi andestada ei suudaks?

Ma usun, et kõigil inimestel on neid iseloomujooni, mis neid oma kallima puhul närvi ajavad. Võib-olla päris alguses neid eriti ei märgata, sest siis ollakse nii armumisfaasis, aga kui juba natuke aega on suhtes oldud, siis tuleb selliseid asju ikka ette, et miski oma kallima käitumise puhul ajab harja punaseks. Ma mõtlesingi, et täna toon mõned sellised iseloomujooned ära, mis mind konkreetselt Härra puhul närvi ajavad. Kunagi kirjutan ehk vastupidise postituse ka – ehk siis küsin Härralt, mis teda minu puhul närvi ajab.

Aga siin siis mõned asjad, mis mind Härra puhul närvi ajavad:

1)  Ma tunnen iga kord, et mul lähevad juuksed halliks, kui keegi on kuskil enda meelest mõne hea ideega välja tulnud, mis tegelikult ei kõlba kuhugi (või kõlbab ainult selle idee loojale endale, aga teistele poleks see enam kasulik)… Aga kuna Härra on hästi mõjutatav sellistes asjades, siis ta reaalselt hakkabki mõtlema, et äkki see ongi hea mõte. Näitena võib tuua selle püramiidskeemivärgi, millest ma eelmisel aastal lausa video tegin. Ja siis olen mina see inimene, kes hakkab Härrat maapeale tooma, et sellised asjad ei kõlba mitte kuhugi. Neid olukordi on veel ette tulnud. Ma lõpuks olen alla andnud, sest las mees teeb ise oma vead siis läbi, kui muidu aru ei saa 😀 Vahel ta saab ise ka õnneks aru, et sellised asjad on mõttetud.

2) Ma olen maininud ka, et Härraga tülitsemine on suhteliselt mõttetu, sest ta ei allu provokatsioonidele. Ühtpidi on see ju tore, aga teistipidi võib vahel mind närvi ka ajada. Ja just selle asja juures on üsna tavaline, et me lähme tuttu ära, hommikul ei saa Härra üldse aru, miks ma endiselt nii pahur olen, sest tema jaoks on see tüli juba eilne päev. Või tema jaoks see pigem polnudki nagu tüli. Ja see ajab mind jälle närvi.

3) Kui on kohe vaja midagi otsustada, siis ma pean selle otsuse ise ära tegema, sest Härra ei tea, ta tahaks mõelda veel jne. Ehk siis selline rahulik mõtlemine, et küll jõuab veel otsustada. Enamasti jõuab ka, aga vahel siiski on kohe vaja reageerida. Ja vot siis on Härra aeglane nagu tigu 😀

4) Kui ma kodune olin, siis oli Härral hea vabandus, et miks tema süüa eriti ei tee – sest ta käib tööl, aga mina olen ju päevad otsa kodus (ja lapsi meil pole, kelle kaela ma saaks ajada, et miks ma midagi tehtud ei jõua :D). Kusjuures vastupidise olukorra puhul oleksin mina sama kaardiga ilmselt veel tihedamini lagedale tulnud (teades ennast), aga ikkagi ajas see mind närvi. Nüüd kui ma olen nädal aega tööl käinud – ehk siis lähen tööle varem ja jõuan umbes samal ajal kui Härra (või natuke varem), siis ma enam õnneks seda kobisemist ei kuule, et miks ma süüa ei ole teinud või miks ma ei koristanud, kui ma terve päev nagunii kodus olin. Kuigi ta ei teinudki seda nii tihti, aga kui tegi, siis närvi ajas see mind ikka. Ehk siis terve viimase nädala tegi tema kõike, sest nüüd oli mul vabandus olemas – ma harjun oma uue töörütmiga.

5) Kui me kuhugi uude seltskonda juhtume, siis on Härra alguses suhteliselt vait. Kogu aeg. Ja siis ta võib vahel mulje jätta, et tal on paha tuju vms, sest ta lihtsalt ei räägigi suurt midagi. Aga tegelikult ta lihtsalt ongi selline 😀 Miks see mind närvi ajab? Ma ei teagi, aga vahel lihtsalt ajab. Et ta midagi ei ütle. Kõik ei peagi seltskonnas kogu aeg kaasa rääkima, aga kui lihtsalt vait olla, siis ka veits naljakas ju 😀

6) Et ta oma juuksed suht tihti nudipeaks ajab. Mulle just meeldivad veits pikemad juuksed, aga kui tal need natuke kasvanud on, siis ajab ta end jälle nudipeaks. Nüüd ka just mainis, et hakkab enda juukseid jälle pügama. Ma tegin oma kurba häält 😀

7) Et ta vahel lihtsalt ei mõista seda, et naistel ongi imelikud/erinevad tujud. Kui mul juhtuvad veel samal ajal veel päevad olema, siis ta alati eeldab, et just sellepärast ma tujutsengi. Kuigi tegelikult ma tujutseksin ka ilma päevadeta, lihtsalt samal ajale juhtub see – siis tal on kohe hea eeldada, et ju see siis sellest tuleb. Ja see ajab mind närvi, sest naise tujud ei pruugi üldse päevadega seotud olema. Võivad, aga ei pruugi.

8) Et ta nii hilja end valmis hakkab panema, kui kuhugi üritusele on minek. See viimane ajab mind sellepärast närvi, et ma millegipärast alati arvan, et me jääme hiljaks – seda viimast ma aga absoluutselt ei seedi. Kuigi me enamasti ei jää kunagi hiljaks, siis ma ikkagi tahaksin, et ta varem liigutama hakkaks 😀

9) Ma üks õhtu olin nii läbi omadega, et jäin telekat vaadates elutuppa magama. Ärkasin siis öösel ja läksin magamistuppa tuttu, kus ma ilmselgelt pahur olin. Härra ei saanud aru, miks ma seda olen, ma siis mainisingi talle, et ta oleks võinud ju mu siis üles ajada. Ta väitis, et oli ajanudki, aga ma ei suvatsenudki end liigutada. Olgu – ehk tõesti, aga siis oleks võinud ju mu süles tuttu ära viia. Ma saan aru jah, et nädalavahetusel oleks poogen olnud, aga see oli nädala keskel – mul oli enda äratuskell tirisema panemata jäänud – ehk siis ma oleksin tööle hiljaks jäänud, kui oleksin alles siis ärganud, kui Härral mobla häält tegema hakkab. Kui ta oleks mu magamistuppa tuttu viinud, siis ma suure tõenäosusega oleksin korraks ikka ärganud, et kas või kell tirisema panna. Seda saab automaatselt ka panna, et iga äripäev tiriseks samal ajal, aga mul ta millegipärast siiski ei lase seda teha. Vbl ehk laseb ka, aga ma pole nii palju uurinud. Ma olen nagunii selles suhtes ülifriik, sest ma pean vähemalt viis korda üle kontrollima, et kas kell sai ikka tirisema pandud. Ehk siis see variant mulle iseenesest ei sobikski, et automaatselt heliseks, ma hakkaks seda nagunii sada korda üle kontrollima. Ehk siis kogu mu jutu point – vahel võiks Härra ise nii loogilistele asjadele tulla 😀

10) Härrale ei maitse absoluutselt vürtsikad toidud. See iseenesest mind närvi ei ajakski, aga mulle just maitsevad. Seega kui ma süüa teen, siis ma peaksin reaalselt kahte erinevat moodi tegema, aga kellel seda aega ja tahtmist on. Järelikult teen ma sellise vahepealse vürtsikusega, mis minu jaoks pole üldse nii maitsev, aga Härra arvates on see endiselt veel liiga vürtsikas. Tulemus – kaotame mõlemad 😀 Mina võin vähem vürtsikaid toite ka süüa, aga vastupidi ei ole, sest Härrale absoluutselt ei meeldi vürtsikas söök. Ta sööks vist kõike isegi ilma igasuguse soolata, kui ainult saaks 😀

Vot sellised asjad siis tulid hetkel pähe, mis mind Härra puhul närvi ajavad. Eks neid ole veel – olen ju kirjutanud ka sellest, kuidas tema vähene romantilisus mul vahel kopsu üle maksa ajab jne. Kuid vaatamata sellele kõigele eelnevale pean ma teda üliheaks meheks – olen nende asjadega leppinud, mis mind vahel närvi ajavad. Eks need ole sellised pigem pisiasjad ka, mille puhul tuleb aru saada, et inimesed ongi erinevad. Ühte asja olen ma oma praeguses suhtes õppinud – oluline ongi see, et tuleb vahel teatud asjades kompromisse teha. Ja need on sellised asjad, mis üldist elukvaliteeti eriti ei muuda.

Ma olen Härrale öelnud ka, et on asju, mida ma mitte kunagi ei andestaks – üks neist oleks petmine. Minu jaoks tähendaks see usalduse reetmist ja ma ei tahaks enam sellise inimesega koos olla. Kui meil see kunagi jutuks tuli, siis ta ütles, et tema puhul kehtib sama. Et kui ma peaksin petma teda teise mehega, siis on meie suhtega kõik. Ja ma tean, et paljud nüüd ilmselt leiavad, et suhtes ei tohiks olla selliseid piiranguid, sest tänapäeval on ju ülimoodne olla vabas suhtes (nagu ühest minu kunagisest postitusest välja tuli, kus kommentaarium kisama läks, öeldes, et ma olen loll ega mõista neid asju veel. mina siiski leian, et see on inimese iseloomus kinni. mõnedele sobib vaba suhe, teistele mitte). Miks ma nii kindel olen, et minule selline suhtevariant ei sobiks? Sest kui ma kedagi armastan, siis ma tahangi olla see üks. Ja kui ma seda mingil põhjusel ei peaks olema, siis mina ei kavatse küll sellise olukorraga leppida – ja läheksin oma teed. Miks ma peaksin oma elu raiskama suhte(ja inimese) peale, kus oleks veel mitu osapoolt, kui ma saaksin saada suhte (ja mehe), kus seda ei ole? Ja ma tean, et ma saaksin selle. Mina ei hakka seda tähelepanu, mis peaks kuuluma ainult mulle, kellegi teise jagama. Ükskõik, kui palju ma seda meest ka armastan.

Mis omadused/iseloomujooned teid oma kallima/abikaasa puhul vahel närvi ajavad? Ja mida teie andestada ei suudaks?

Kuldne Trio – blogijad Eveliis& Ebapärlikarp ja nende ustav lugeja Agnes…

Tegelikult ma täna ei plaaninudki blogida, sest ma alles harjun tööeluga – ehk siis õhtuti vaatan oma seebikaid salvestusest. Õnneks hõlmab mu töö ka suurel määral kirjutamist, küll hoopis tehnilisemat laadi, millega ma alles vaikselt harjun, aga eks kõik tule aja jooksul. Ma tean kahe päevaga nii palju väljendeid, millest mul enne õrna aimugi polnud – ja ometi tean ma heal juhul umbes 1 protsenti sellest, mida mul veel vaja läheb. Kuid nagu öeldakse – kõik tuleb kogemuse käigus. Ja see muudab targemaks ka.

Kuid mind ja minu suurt suud… Kes juba peakirjast ära aimas, siis ma tahan kirjutada Kuldsest Triost. Mitte sellest heast bändist (jah, ma tean, et paljude jaoks – ilmselt ka tänases postituses mainitud peategelaste jaoks – on see üks mõttetu süldibänd, mida ainult matsid kuulavad, aga mulle see meeldib).

Kuldsesse Triosse kuuluvad siis blogijad Eveliis, Ebapärlikarp ja lugeja Agnes, kellel küll mingi blogi oli, aga ma ei suuda seda hetkel üles leida. Mis nende ühine joon on? Vahet ei ole, mis teemal Eveliis või Ebapärlikarp arvamust avaldavad, on Agnes nendega alati samal nõul. Vahet ei ole, mis teemal Ebapärlikarp kirjutab, noogutavad Agnes ja Eveliis alati kaasa. Ja veel vähem on vahet, mis skandaalse postitusega Eveliis jälle hakkama saab – ikka on Ebapärlikarp ja Agnes platsis. Küll on teised matsid, sest teavad kunstist/kirjandusest/keeltest jne liiga vähe (Eveliis), küll ei oska ülejäänud inimesed riietuda (Ebapärlikarp), küll ei tea teata ajaloost ega ühiskonnast mitte essugi (Agnes).

Ja oi, mis kisma lahti läheb, kui mõni kommenteerijatest julgeb Eveliisi või Agnest parandada asjades, milles nad end geeniusteks peavad (Ebapärlikarbi puhul ma nii hullu näidet vist märganud pole). Kõige hullem tundub neist olevat lausa kahepalgeline Agnes, kes oma ühes postituses kirjutas, et ta ei hakka kunagi mõistma neid blogijaid, kes oma pere- ja seksielu teistele lugemiseks ette laotavad – ta lihtsalt peabki end sellistest inimestest paremaks, sest ta ongi neist parem (ma ei leia ta blogi enam, kas pani parooli alla?). Ei peagi mõistma, aga ometi kõigest paar aastat tagasi kirjutas ta mu väga seksi täis postituse alla sellise kommentaari:

“Appi-appi, mis kommentaare ma siit loen… Seks on muidugi vaid pimedas teki all harrastamiseks ja ainult ovulatsiooni ajal, soovitatavalt kord aastas, et ikka rasedaks jääks. Nautida seda ei tohi, siis tuleb saatan ja viib põrgusse. Johhaidii, kust sellise mõttemaailmaga inimloomad küll tulevad. Inimesed kipuvad kõik peale tutvumist suhteid liialt sildistama ja nii lööb ühel või teisel poolel piltlikult öeldes põhja alt ja sinna see “suhe” jääbki. Miks mitte lihtsalt teineteist nautida ja edaspidi vaadata, mis elu toob või ei too. See püsisuhte vajadus, oskamatus üksi olla ja iseenda seltskonda nautida on natukene kurb ja teeb inimesi hoopis õnnetuks. Aga sina ela nii nagu oskad ja tahad ja teised elagu enda elu.”

Ja meenutame nüüd, et Agnes on üks neist inimestest, kes alati kritiseerib kõike. Kõigest paar aastat tagasi kirjutas ta mu blogisse sellise kommentaari:

Absoluutselt tõsi, inimene peab end ise hindama. Mitte ilu ei ole see, mis inimesi ligi tõmbab vaid enesekindlus, mis tuleb just nimelt sellest, et inimene end ilusaks ja ligitõmbavaks peab. Võib olla kui tahes ilus, aga samal ajal ise mõeldes, et oled inetu ja väärtusetu, oled ebakindel ja teised inimesed käivad sellistest mööda suure kaarega. Tean seda omast kogemusest ja võin täiesti kätt südamele pannes kinnitada, et olen ilus, ka teiste inimeste meelest. Lihtsalt ise ma seda väga kaua aega ei tundnud ja olin äärmiselt ebakindel. Tumedad kulmud ja mitte välja kasvanud juuksejuured ei tee kedagi ilusaks. Nagu ei tee kedagi ilusaks ka teisi halvustav jutt. Oluline on sisemine sära, aga seest mäda inimene ei saa särada. 

Viitame just kahele viimasele lausele. Eriti see: “Nagu ei tee kedagi ilusaks ka teisi halvustav jutt”. Ja nüüd on just nimelt Agnes see, kes alati arvab, et teised teavad liiga vähe. Või Agnes, äkki on asi selles, et kuna sa minevikus olid pigem ebakindel, siis see annab sulle siiani tunda?

Ja kes mind vähegi teab, saab aru ka sellest, et mina ei ole mingi Malluka fänn. Ma loen ta blogi, aga see ei tähenda sugugi, et ma temaga alati nõustuksin. Jah, see tänane teema on tuletatud Eveliisi postitusest Malluka vastu, aga tekitas minus hoopis teise küsimuse – ma saan aru jah, et bestikad hoiavad kokku, aga minu meelest on juba veidralt naljakas selle Kuldse Trio ühtehoidmise kommentaare lugeda 😀 Või mida teie arvate? Ma usun, et ma pole ainuke, kes sellist fenomeni nende kolme puhul märganud on. Nad arvavad, et kuuluvad nii-öelda eliitblogijate hulka.

Ma olen nii mitmeski blogi kommentaariumis öelnud, kui mulle miski kellegi käitumises ei meeldi. Seda nii Malluka, Eveliisi või ükskõik kelle käitumise puhul. Ja teen seda nüüdki/jään alati tegema. On imekspandavalt veider, kuidas teisi elama õpetavad need inimesed, kes seda isegi teha ei oska. Mina neid kolme ülitarka naist elama ei hakka õpetama, me oleme juba niigi aru saanud, et nad on liiga geeniused sellise asja jaoks.

Kujutan ette, et üks neist kolmest kirjutab nüüd postituse või vähemalt chatib Facebookis, et mida see stiilitajuta ja ajudeta Printsess nüüd endast arvama on hakanud. Laske aga käia, bestikad 😉 Ja Agnes veel paar aastat tagasi ei tundnud häbi, kui minu seksi täis postitust niimoodi kommenteerida julges. Naljakas, kuidas inimesed moraalijüngreid mängivad, aga on unustanud selle, millised nad ehk kunagi ise olid /või millisel arvamusel nad olid.

Koomiline on lihtsalt jälgida seda, kuidas Kuldse Trio “eliit” alati end nii targaks peab (ka siis, kui kommenteerijad teevad selgeks, et ehk nad polegi nii intelligentsed)…  Samas – ma ise loen ju nende blogisid – ju siis meeldib ka 😀 Aga vbl mulle meeldibki nende blogide puhul see, kuidas kaks ülejäänud lõukoera esimesele appi tormavad, kui tuleb arvamust kaitsma hakata. Sest see on lihtsalt halenaljakas 😀

Ja kui nüüd keegi mainib kommentaariumis, et ma olen ikka nõme inimene, et teisi solvan – siis kes vähegi mu blogi lugenud on, see teab, et ma olengi selline. Varem tegin ma seda isegi rohkem, aga nüüd teen siis, kui midagi imelikku/naljakat/veidrat/kahepalgelist/idiootset jne silma jääb. Kuldse Trio fenomen hõlmab neid kõiki aspekte. Teisi ma ei õpeta elama, sest ma tean, et mul pole selleks piisavalt pädevust. Neil kolmel pole ka, aga nad arvavad millegipärast, et neil on seda 😀

Kuldse Trio terviseks 😉

 

Pühapäev Kurepalus ja Puhjas / Oh seda lapsepõlve nostalgiat…

Täna oli meil Härraga selline pühapäevake, et käisime niisama Tartu lähistel sõitmas. No Härra muidugi sõitis, mina istusin kõrvalistmel 😀 Kõigepealt suundusime Kurepallu, kus ma vist olen kunagi ammu käinud, aga päris kindel ei ole. Jah, vist ikka olen. Kuskil ajusopis nagu meenuks, et olen seal käinud.

Hiljem tekkis minul idee Puhja minna. Minu lapsepõlv möödus just seal – nimelt kolisin ma täpselt oma 11-ndal sünnipäeval Tartusse. Enne seda elasin Puhjas. Näitasin Härrale neid kortermaju, kus mina omal ajal elasin, isegi neid konkreetseid korteri aknaid. Üks kortermaja oli täiesti korda tehtud, teine oli ikka samasugune nagu 16 aastat tagasi. Milline nostalgia mul tekkis! Piilu baar oli kahjuks pühapäeval kinni, aga see on siis selline koht, kus ilmselt kohalikud pidutsemas käivad. Mina muidugi seal pidutsemas ei ole käinud, sest ma kolisin Puhjast ju nii noorena ära.

Käisime Puhja Konsumis ka (kunagi oli see üldse Turba pood ja hiljem oli AO kauplus- mu ema töötas seal, kui see veel Turba pood oli). Ma olen Puhjast mitmeid kordi küll läbi sõitnud, aga viimati reaalselt käisin seal sees aastal 2008, kui oma klassiõel külas käisin (üks neiu Puhjast juhtus minuga Tartu gümnaasiumis samasse klassi). Poes mõtlesin, et ehk näen mõnda tuttavat, aga noori ma enam ära ei tunneks – ja need, kes mind veel omal ajal mäletasid – nemad ei tunneks jälle mind ära. Ja poes ei tööta vist ka enam ühtegi seda naist, kes mu ema ajal seal müüja oli.

Vot selline nostalgiline pühapäev oli 🙂 Kaks pilti ka lõpetuseks.

16508154_10211970579443554_5657057800570891350_n-1

Puhja Gümnaasium 🙂 Järgmisest aastast muutub see ainult põhikooliks, gümnaasium pannakse kahjuks kinni…

16601685_10211970657725511_721255738484048166_o

Kurepalu kiigel 🙂