Nädalavahetus Kubija Hotellis!

Enamik inimesi on vist hetkel kuskil jaanitulel, aga meil sai see juba peetud. Olime Hendriku vanemate maakodus ja tegime seal väikse istumise. Hendrikul on täna veel kahes Põlvamaa külas rahvatantsuga esinemised – seega tema on veel mingi aeg kodust eemal. Ta tõi mu koju ära, sest nädalavahetus on suhteliselt tegemisi täis olnud – ehk siis ma ei jaksanud kuskil enam kauem olla. Pealegi pole jaanipäev minu jaoks kunagi nii hullult suur püha olnud, et kindlasti peab seda hilisõhtuni tähistama.

Nädala pärast läheb Hendrik juba kuueks päevaks Tallinnasse tantsupeole (koos proovidega võtab see nii pikalt rahvatantsijatel aega). Ma otsustasin siiski mitte tantsupeole minna, sest sellised rahvarohked üritused pole praeguse kuumaga minu jaoks. Ei ole mõtet end nii piinata ka. Omapärane selle juures ongi see, et ma viimati olin Hendrikust eemal nii pikalt siis, kui ma aprillis 2018 Vilniuses sõbrannaga käisin 😀 Alates septembrist 2018, mil ma Põlvasse kolisin, olen ma vist maksimaalselt ühe öö temast korraga eemal olnud? Kui sedagi 😀 Saab päris harjumatu olema kindlasti.

Sel nädalavahetusel seadsime Hendriku auto Kubija poole!

Veel Põlvas ja kodu juures, aga kohe hakkasime Kubija poole startima!

🙂

Eile oli suhteliselt suur tuul 😀

Nimelt sai Hendrik rahvatantsurühmalt pulmakingituseks Kubija Hotelli kinkekaardi, mille me nüüd ära kasutasime. Kinkekaart oli 100 euro väärtuses ja ise maksime 35 eurot juurde – meid ootas Kubija Hotellis romantikapakett! Kui tavaliselt ootab romantikapaketis hotellitoas tavaline šampus, siis meil oli see alkoholivaba, sest Hendrik kirjutas neile, et kuna abikaasa on rase, et siis saaks tema ka seda natuke juua. Ja kui tavaliselt on paketi hinna sees mõlemale klassikaline massaaž, siis see sai minu puhul rasedate massaaži vastu välja vahetatud.

Me kumbki ei olnud varem Kubija Hotellis ööbinud ega isegi käinud. Kui me kohale jõudsime, siis saime teada, et meie massaažid on juba kell 16.00 (me jõudsime kell 15.20) – seega tegime oma toaga tutvust, sõime natuke puuvilju ja jõime alkoholivaba šampust, et siis massaaži minna!

Selline see meie toake välja nägigi! 🙂

Kui me ootasime fuajees, et massaaži minna, siis tuli üks massööridest välja, kes ütles: “Mul peaks siin üks rase Hendrik olema.” 😀 Haha – nad ei teadnud mu nime, sest Hendrik broneeris kogu hotellipaketi. Ja siis kohe kutsuti Hendrik ka oma klassikalist massaaži nautima. Hendrik ütles pärast, et see oli väga hea, ka minu rasedatele mõeldud massaaž oli ülimõnus! Massöör oli üpris jutukas naine ja ta rääkis, et Kubija hotelliosa on juba 20 aastat vana, aga see spaa- ja saunakeskus loodi sinna juurde alles aastal 2012. Sain veel teada, et tema minia saab ka augustis poja, mida ta nii väga ootab jne. Et jutustada sai ka 🙂

Pärast massaaži tõmbasime mõlemad natuke hinge ja läksime alla restorani sööma.

Ootasime oma toitu 🙂

Pärast õhtusööki läksime uuesti tuppa, et leiba luusse lasta ja siis suundusime spaa-ja saunakeskusesse! Vot selleks tarbeks mul neljapäeval trikood kiiresti vaja oligi, sest pesus ikka sinna minema vist ei hakka 😀 Mina sain küll ainult 45-kraadises saunas korraks käia, aga Hendrik proovis kõik kuumused ära. Ja mina olingi kõige rohkem selles 32-kraadises mullibasseinis, sest 28-kraadine oli liiga jahe, aga kuumemad pole rasedatele pikemas perspektiivis eriti soovituslikud. Ma läksin jalgadega sinna 42-kraadisesse ka, aga tulin kohe välja tagasi, 36-kraadises olin vist kaks minutit. Kui ma poleks rase, siis ma kindlasti oleksin seal kuumemates kauem aega veetnud 😀 Rahvast oli seal tol hetkel üpris vähe, aga tegelikult tundus hotell küll üpris täis olevat, sest õhtu-ja hommikusöögi ajal oli päris palju inimesi.

Pärast lõõgastavat spaatamist läksime veel oma tuppa, et siis hiljem jälle restoranis istuda. Tolleks ajaks oli köök juba kinni, aga midagi juua sai ikka – Hendrik võttis siis ühe õlu endale ja mina vee. Pärast seda käisime seal lähedal veel natuke jalutamas, sest hotell asub tõesti väga looduskaunis kohas!

Õhtune jalutuskäik hotelli lähedal 🙂

Ja kuna päev oli piisavalt teguderohke olnud, siis tuli uni üpris ruttu! Ma olen hakanud seda vererõhurohtu õhtuti võtma, sest ma üks kord võtsin selle hommikul, aga mul tekkis pärast seda kohutav unisus. Blogija Jane mainis Blogipostituste reklaamise grupis mu eelmise postituse all, et temal pani see rohi kogu aeg pea valutama – päris nõme ikka 😦 Ma hetkel pean ühe korra päevas seda võtma, arst mainis, et saan ise valida, et kas hommikul või õhtul, ma pigem võtan õhtuti, sest siis on nagunii varsti unemaale minek. Kui seda päeval võtta, siis tahaks uuesti tuttu minna.

Täna hommikul sõime veel hotellis hommikusööki, lebotasime natuke ja siis sõitsime Põlvasse tagasi. Ja nüüd õhtul oligi see väike jaanipäeva istumine. Sel aastal on jaanipäeval ikka ilmaga vedanud – tavaliselt on alati kas vihmane või jahe olnud. Eelmisel aastal küll vihma ei sadanud, aga jahedam oli kindlasti. Üle-eelmisel sadas vist isegi vihma? Nii sooja jaanipäeva ma ei mäletagi, millal viimati oli.

Mis teil head nädalavahetusel toimus, kus te jaanipäeva pidasite/peate?

 

Advertisements

Tartus on rasedate trikoode täielik defitsiit…/ Turvahäll on olemas/ Tegin endale SEB Digikassa!

Eile oli mul enda ämmaemanda ja oma arsti visiit (mõlemad olid kohal). Beebi on ilusti peaseisus nagu peab ja süda lööb 135 lööki minutis, mis on ka okei. Kuna mu vererõhk ikkagi on päris kõrge (nüüd oli lausa 150/105), siis nad kirjutasid mulle vererõhu madalamaks tegemise tabletid välja. Ma täna võtsin esimese ja no suht unisus tuli kohe peale. Infolehel on kirjas ka, et alguses võibki nii olla, aga nädala jooksul peaks üle minema. Arst ütles, et võin alustuseks ühe tableti päevas võtta, muidu on kaks mõeldud. Kuigi mul on vererõhk kõrge ja tavaliselt kaasnevad sellega peavalud vms, siis minul midagi sellist pole. Mul on terve elu kõrgem vererõhk olnud – see on meil kõigil perekonnas.

Eile just mainisin Hendrikule, et ma olen nagu vanamutt juba – pean täiega tablette võtma. No vitamiinid nagunii, aga kui kõrvetab, siis Renniet ka. Ja suht iga öö kõrvetab. Nüüd siis vererõhu tabletid ka. Ja vbl saan veresuhkru omad ka peale, seda ma veel ei tea.

Siinkohal on mul ka küsimus – kas keegi on seitsmendal raseduskuul end oma raseduspaberitega mujale arsti juurde ümber tõstnud? Ma olen Tartuga väga rahul, aga kuna ma ikkagi elan Põlvas, siis ma tahaksin end siia ümber tõsta. Tartusse sai alguses end kirja pandud, sest ma ju töötan seal ja lihtsam oli töölt ära käia. Aga kuidas see protsess käib? Lihtsalt helistan Põlvasse ja räägin, et tahaks siia üle tulla jne? Muidugi pean mainima kohe, et mul on rasedusdiabeet. Ja siis Tartusse annan ka kohe teada? Hetkel ma pole veel midagi teinud, aga kuna ma tahaksin Põlvas sünnitada ja kui tegemist on esilekutsumisega (mis võib suure tõenäosusega nii olla rasedusdiabeedi puhul), siis ma tahaksin oma asjadega Põlvas arvel olla. Või on suur jamamine see nii hilja asjade ümbertõstmine? Kas kellelgi on sama olukord olnud? Või jääda raseduse lõpuni Tartusse arvele ja siis alles end Põlvasse ümber tõsta? Ma ei teagi nüüd…

Pärast eilset arstilkäiku suundusin ma Lõunakeskusesse, et endale rasedate trikoo osta. Jah, ma tean, et mulle soovitati see netist tellida, aga ma jäin hiljaks – mul on seda juba homseks vaja. Olin juba eelmisel nädalal Taskus ja Kvartalis rasedate trikood otsimas käinud, aga tulutult. Eeldasin, et Lõunakeskuses ikka on. Aga enne leiab vist viiulit mängiva karu kui selle! Lindexis, H&M-is, Takkos, Sport Directis, mitte üheski pesupoes, spordiriiete ega beebipoes polnud sellisest asjast haisugi. Lindexis oli mingi suurema numbriga trikoo, aga minu kõht sinna küll ei mahtunud. Takkos olid mingi pluus ja püksikud – viimastega oli kõik okei, isegi pluus oleks sobinud, kui mul oleks põlvini tissid…

Seega lootusetu olukord. Google andis, et ehk kaubamajas on – Nordbaby kaupluses. Oligi, aga ainult üks ja sellisele naisele, kellel kas kogu raseduse aja on väike kõht või kellel see suht algusjärgus alles on. Selleks hetkeks olin ma valmis kas või 100 euri maksma, et ma lõpuks selle neetud trikoo leiaks, mis minu puhul tähendab juba suurt meeleheidet, sest mu pulmakleit maksis 40 eurot ja blogiauhindade oma oli vist 25-30 eurot (mõlemad on netist tellitud).

Lõpuks otsustasin avaturule minna. Teadsin, et kui ma Tartust ei leia, siis Põlvas on asi veel lootusetum. Ma viimati käisin avaturult riideid ostmas lapsena. Ja saate aru – ma leidsin! Lausa kaks tükki! Ega needki polnud otseselt rasedate trikood, aga suuremad numbrid, mille puhul kõht mahtus sisse ja rinnakorv ei pidanud nii suur olema, et saad tissid üle õla visata! Üks maksis 18 euri ja teine 20 – ühe ostsingi avaturult ja teise Turuhallist seest. Oleksin pidanud sealt alustama! Küsisin Facebookis ka nõu ja keegi soovitas Prismat, kust tema oli leidnud. Ilmselt see oleks mu järgmine samm olnud. Kui ma lõpuks Põlvasse tagasi jõudsin, siis ma olin nii läbi omadega. Ma niigi ei salli shoppamist, aga kui ma ei leia seda, mida ma tahan, siis see ajab mind eriti kettasse. Ja higistama loomulikult ka, sest nii palav oli. Ja sain need suht odavalt ka, mis on hea, sest ega neil pikalt kasutust pole.

Käisime Hendrikuga ka kolmapäeval Tartus ja ostsime Lõunakeskusest beebile turvahälli koos isofix alusega ära, millele hiljem saab siis turvatooli peale panna, kui poisiklutt juba suurem on. Sain oma kinkekaardid ka beebipoes mängu panna, mis ma töölt dekreeti minekuks sain – selle võrra saime soodsamalt. Vankrit meil veel pole, aga voodi on olemas (kasutatud). Riideid oleme ise vähe ostnud, sest suht palju on teiste käest saadud. Kummutit ka veel pole. Turvahäll ja isofix alus läksid kokku peaaegu 400 eurot (oleks 500 läinud, aga mul oli 100-eurone kinkekaart). Maxi Cosi oma. Me küsisime müüja käest nõu ja ta ütles, et peale Cybexi ostetakse ka palju seda. Turvahäll on siis senikaua kuni laps kaalub maksimaalselt 13 kg, aga ilmselt peab juba varem turvatooli vaatama.

Hendrik pärast kinnitas selle autosse ka ära juhendi järgi (seljaga sõidusuunas loomulikult). Kui laps sünnib, siis ma nagunii alguses istun temaga koos taga, sest nii on mugavam ja mul on parem ülevaade tema tegemistest.

Kui ma eelmisel reedel pangas käisin, et oma uus pangakaart kätte saada, siis räägiti mulle Digikassast. Ma olin sellest kuulnud küll, aga polnud süvenenud. See on siis SEB-l selline lahendus, et kui sa kaardiga maksad, siis pank ümardab su summa täisarvuni ja ülejäänud sendid kantakse sinna Digikassa kontole. Kui tahad, saab selle summa alati ka enda arvele tagasi kanda, ei pea a la aasta otsa koguma vms. Et kui arve on 4.50, siis pank võtab 5 euri ja ülejäänud 50 senti läheb Digikassasse (summa suurus ei loe – kui arve on 355.50, siis ikkagi läheb 50 senti ainult, sest nii palju on 356 puudu). Rikkaks sellega kindlasti ei saa, aga eelmisel kuul oleks mul 30 euri Digikassasse läinud, kui mul oleks see kasutusel olnud. Otsustasin endale selle teha, sest ega ma muidu suur rahakoguja just pole. Las siis natuke tiksub. Teller rääkis, et ta laseb sinna arvele ka kõik tuludeklarid jne. Et see on arve eraldi kontonumbriga, aga millel pole pangakaarti. Et võib ka säästuarvena võtta ja sinna ise ka juurde raha kanda, mida ma ilmselt ka varsti teen. Mul pole siiani ühtegi teist arvet olnud. Ja teller soovitas ka seda, et kui laps sünnib, saab tahtmise korral talle ka eraldi arve luua, mis on päris hea variant. Raha väärtus nagunii langeb aastatega ja inflatsioon võtab suure osa ära, et ilmselt sealt mingit suurt summat ei tuleks aastate jooksul kokku, aga oleks päris hea, kui lapsel oleks oma pangakonto, kus tal raha oleks. Selle loome ilmselt Hendrikuga kahepeale, et siis sinna summasid kanda. Või siis igakuiselt kindel summa – nii on lihtsam. Ma ei teagi, kas Swedis ka muidu midagi Digikassa sarnast on, mu sõbranna, kes on Swedi klient, ütles, et see tundub päris hea lahendus. No enda jaoks kogumiseks – väga palju sealt ei tule, aga no kui ise vahel juurde lisada vms.

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks veel kaks pilti EBA-lt, kus esimese foto kohta võib tõesti öelda, et 101 kg on turjal 😀 See on siis Meet &Greetil tehtud foto. Teisel olen koos Manjanaga, aga see on lähemalt tehtud. Pildid on teinud Anton Klink, kes oligi EBA ametlik fotograaf.

IMG_8105_filtered-700x1050.jpgIMG_7628_filtered-700x467.jpg

 

 

Nädalavahetus Tallinnas/ Mälestused lapsepõlvest/ Õndsad on need, kes ei taha näha (ehk siis jutt sellest, kuidas ma ise ei märka, et ma tegelikult juba väga palju kaalun!)

Mul on veel kirjutamata sellest, kuidas mul rasedusdiabeedi ämmaemanda juures läks. No kuna mõned näidud olid lubamatust kõrgemad, seega hetkel veel jälgime toiduga, uus kohtumine on 26.juunil – siis selgub, kas saan tabletid peale või mitte. Nädala aja jooksul on nüüd kaks näitu lubatust natuke kõrgemad olnud, üks neist oli Tallinnas pärast Kreutzwaldi Hotelli hommikusööki, kus ma tõesti patustasin (kuna ma koju enam selliseid ahvatlusi ei osta, siis mujal on siiski raskem vastu panna). Ja pärast EBA ma üldse ei mõõtnud, sest sõin seal kindlasti rohkem maasikaid, kui oleks vaja olnud. Meile öeldi grupinõustamisel, et pärast pidu jätke mõõtmine vahele, kui nagunii teate, et patustasite, et end mitte närvi ajada. Et eks siis näha ole. Iseenesest on ikka asi selles, et kui mõõt on lubatust kõrgem olnud, siis olengi patustanud – seda ei ole kunagi olnud, et normaalselt toitudes oleks midagi üle piiri olnud. Ma tean, et mõnedel ei aita isegi normaalsemalt toitudes veresuhkrut alla saada, sest neil ongi lihtsalt selline organism. Ja seda öeldi mulle ka, et kui ma peaksin ikka tabletid peale saama, siis kindlasti on esilekutsumine 39.nädalal (kui laps ei ole veel üle 4500 grammi). Ja kui laps ikkagi lõpus kaalub üle 4500 grammi, et siis on suure tõenäosusega hoopiski keiser.

Kui nüüd laupäeva juurde tulla, siis mul oli jumestus juba kell 07.00 hommikul planeeritud! Jah, ma tean, et megavara, arvestades seda, et EBA algas kell 18.00, aga mu lemmikjumestajal Põlvas oli lõpetamiste tõttu päev juba suht täis, kui ma aja kirja panin. Läksin siis kell 07.00-ks taksoga kohale, aga jumestajat ei olnud, uks oli alt ka kinni, sest ilmselt pidin olema tema esimene klient sel päeval. Ma siis helistasin kell 07.10, et ma nüüd olen ukse taga, et mis juhtus – ja siis tuli välja, et jumestaja oli unustanud kalendrisse märkimata mu jumestuse, aga ta ütles, et jõuab 15 minutiga kohale. Ta nii vabandas ette ja taha telefonis ning hakkas kohe tulema. Kuna mul kiiret polnud, siis ma sellest numbrit ei teinud, kuigi ma teadsin, et tal tuleb kell 08.00 uus jumestus peale. Kui ta siis natuke enne 07.30 kohale jõudis, siis ma kohe küsisin, et kas me ajaliselt jõuame, aga jumestaja ütles, et kuna tema ämber oli, siis ärgu ma sellepärast muretsegu. Ja minu õhtumeigi jumestusele läks 45 minutit – ehk siis järgmine klient ootas natuke. Ning ma jäin jälle nii rahule! Lisaks võttis ta minult ainult 20 eurot, sest see hilinemine oli tema viga (tavahind on 32 õhtumeigi puhul, pulmameik on alates 40 eurost). Ilmselt andestatakse rohkem salongile, kus tõesti tehaksegi head tööd – selliseid apsakaid võib ette ikka tulla. Vähemalt mina küll kuri selles mõttes laupäeval polnud. Jumestaja ütles ka, et korra aastas ikka midagi taolist juhtub. Et kes Põlvas head jumestust vajab, siis mina soovitan Krohv Stuudiot! Neil on seal ka fotograaf, aga tema teenuseid ma pole kasutanud. Ja kuna suviti on neil graafik megatihe, siis ju ka teistele põlvakatele nende teenus meeldib. Talvel lihtsalt pole nii palju lõpetamisi, siis on nagunii vaiksem aeg.

Et meik pidas mul õhtuni suht hästi vastu, eks huulepulk vast natuke läks maha, sest ma ju sõin ka vahepeal, aga see on loogiline. Ma olen kolm korda käinud Krohv Stuudios ja alati tulemusega rahule jäänud 🙂 Jumal tänatud, et ma seal oma pulmameigi lasin teha, mitte ei komistanud selle jumestaja otsa, kes mulle firmapeo kohutava meigi tegi 😀 Kui firmapeo elab veel üle, et näedki troll välja, siis pulmas oleks see suht nukker olnud 😀

Hommikune suvaline selfi pärast jumestust 🙂 Kuna Hendrik veel magas õndsat und, siis pidin ise end pildistama 😀

Tallinnas me ööbisime Kreutzwaldi Hotellis, kus minu ja Hendriku päralt oli Junior sviit. See läks maksma 116 eurot koos parkimisega, hommikusöök oli muidugi hinna sees. Väga hea hotell oli! Kuigi mullivannis sain ma ainult korraks pärast EBA-t käia, sest rasedatele pole kuum vann eriti soovituslik – seega ma läksin päris jahedasse ja olin kokku vist 10 minutit.

20190615_160324.jpg

Selline see meie sviit välja nägigi!

 

Ma olin eelmisel ööl nii vähe maganud, sest ärkasin juba kell 05.30, et kell 07.00 jumestusse jõuda – seega laupäev vastu pühapäeva magasin küll nagu nott!

Mullivann oli iseenesest suht väike, aga tegemist oli ka Junior sviidiga, ilmselt Deluxe sviitides on suuremad.

 

Tallinnas me suurt muud teha ei jõudnudki, pärast EBA chillisime niisama hotellis ja mullivannis, pühapäeval hakkasime pärast hommikusööki tagasi sõitma. Meil on kuidagi Hendrikuga tavaks saanud, et Tallinnasse sõidame mööda Piibe mnt, aga tagasi tuleme ikka mööda Tallinn-Tartu mnt. Minul jumala ükskõik, sest ma ju nagunii roolis pole, aga Hendrikule meeldib niimoodi rohkem.

Kui nüüd muudest asjadest veel rääkida, siis neljapäeva öösel oli meeletu äike! Viimati oli selline vist siis, kui ma laps olin. Ma ikka suht kardan äikest ja pugesin üha rohkem Hendriku kaissu 😀 Mulle meenub äiksega alati mu Puhjas elatud lapsepõlv, kus me trepikojas teiste lastega tondijutte rääkisime. Muidugi siis, kui see äike juhtus päeval olema, öösiti olime ikka kodus. Üks kord oli lausa niimoodi, et üks suur puu kukkus meie kortermaja eest läbi minevale sõiduteele ette, õnneks asus see meie majast piisavalt kaugel – ehk siis majale ise peale ei lennanud. Ja siis kõik autod/bussid, mis pidid Viljandisse minema või just Viljandist Tartusse, jäid kinni. Meie maja eest läks ka üks väike tee, kust mõned hakkasid läbi sõitma, et saaksid sellest puust mööda ja liikuma, aga oh häda – üks auto jäi sinna nii kinni, et isegi see tee oli blokeeritud. Seega bussid ega autod ei saanud liikuma… Nad pidid lausa tunde seal passima, sest alles siis jõuti see puu likvideerida.

Pärast seda tormi läksid teised lapsed välja ja hüppasid porilompides jne, aga minu ema millegipärast ei lubanud. Mul oli suhteliselt vabakasvatus, aga oli asju, mida ma siiski teha ei võinud. Puhjas elatud lapsepõlvega meenub mul nii palju asju. Näiteks üks on see, kuidas mu ema meile palgapäeval sealsest hamburgeriputkast burgereid ostis, aga ta kaotas rahakoti ära, kus kogu ta palk oli sees. Siis vist maksti seda sulrahas, aga ta kasukas oli auk – seega kui ta koju jõudis ja rahakotti enam polnud, siis ta oli suhteliselt paanikas. Ta läks uuesti välja ja leidis õnneks selle rahakoti kuskilt lumehunnikust ise üles, sest ta kartis, et muidu võetakse see raha ära. Õnneks polnud keegi seda märganud ja kogu raha oli ka alles.

Siis veel üks mälestustest on see, kuidas meil Puhjas oli piimaauto, mis erinevatele peredele piima viis, kes seda tellinud olid. See oli selline kastikas, kus lapsed said kastis istuda ja kaasa sõita. No nii äge oli see kõik – me alati ootasime teiste lastega, et millal see auto tuleb, et saaks mööda Puhjat ja natuke isegi välja sõita. Kui ma aga üks kord vanaema juurest Valgast tagasi koju jõudsin, siis rääkis mu lapsepõlve parim sõbranna, kes ka Puhjas elas, et politsei oli keelanud lastel seal kastis sõita. Oi, kui kahju meil sellest oli! Aasta oli siis ehk 1996? Enne seda me saime ikka paar aastat küll seda mõnu nautida.

Siis on mul meeles veel see, kuidas ma nelja-aastasena isa Puhjas ringi tahtsin liikuda, kuigi ma seda veel teha ei võinud. Oma kortermaja ees võisin (tegelikult uskumatu, et neljased võisid üksinda või siis teiste lastega koos niimoodi ilma täiskasvanute järelvalveta mängida, tänapäeval ei saaks seda isegi alevikus ilmselt lubada, oma maja aias ehk jah), aga mul tuli tahtmine kõndida aleviku teise otsa sinna kauplusesse, kus mu ema töötas. Ja nii ma siis minema hakkasingi, aga millegipärast oli mul meelest ära läinud, et mu emal on täna just vaba päev. Poolel teel korjas mind mingi kohalik tädi üles, kes mu koju tagasi viis (jalutades siis, mitte autoga) 😀 Mu ema just eriti õnnelik ei olnud, et ma niimoodi ekslema läksin.

Või siis see, kuidas me Puhjas suure kivi peal teiste lastega istusime ja möödasõitvatele autodele lehvitasime. Me kusjuures lugesime üle, mitu neist vastu lehvitavad 😀 Üks tropp näitas muidugi keskmist sõrme ka, aga siis me veel ei teadnud, mis see tähendab. Ja see, kuidas ma oma esimese 15-sendiga läksin hamburgeriputkasse (mis asus meie kortermaja ees) ja tahtsin sealt midagi osta, aga sain karmi tõe osaliseks, et selle eest saab ühe nööbikommi, mis maksis 10 senti. Ja ülejäänud viis senti jäi alles, aga selle eest ei saanud midagi. Lapsena ma jah tihti käisin seal hamburgeriputkas oma sentidega ja küsisin, et mis selle raha eest saab, sest ma ei osanud veel ise raha lugeda. Või näiteks see, kuidas me kuueaastaselt kodu mängisime ja ma sain ema olla, aga isaks oli see poiss, kes mulle siis nii-öelda meeldis 😀 Ja kui me mängult abiellusime, siis ta tegi mulle põsemusi, mille üle ma nii õnnelik olin 😀 Laps oli kusjuures enne abielu juba olemas, seega pulm toimus hiljem. See sama poiss elas korrus allpool samas trepikojas, kus mina -seega me trehvasime tihti ja mängisime väljas. Olid alles ajad! Mis teile teie lapsepõlvega meelde tuleb? Kuigi mina kasvasin üles suhteliselt vaeses perekonnas, siis ma meenutan oma lapsepõlve siiski üpris helgetes värvides. Jah, meenuvad ka need hetked, kus süüa ei olnud ja jälg jne, aga see ei ole esimene asi, mida ma kohe mäletaksin. Esimesena meenuvad ikka helged hetked 🙂

Kui nüüd tulla teiste teemade juurde, siis mu kaalunumber näitab kolmekohalist numbrit!!! Ma kaalun 101 kg. Kui ma isegi neid EBA pilte vaatan selles kleidis, siis ma ei tunne küll kuskilt, et ma päris nii palju kaaluksin. Ilmselt on õndsad need, kes ei taha näha, aga kui ma võrdlen näiteks neid pilte, kus ma olen just Mehhikost tagasi jõudnud ja kaalun 89 kg ja nüüd siis praeguseid pilte, kus ma 12 kg raskem olen, siis mulle endale tundub, et nendel vanadel piltidel ma olen suurem 😀 Aga ehk ongi asi selles, et kui sa oled rase, siis sa mõtled end ilusamaks, kui sa tegelikult oled. Või siis kui sa oled väga õnnelik, siis tõesti ei pane selliseid asju tähele. Ja kuna mu abikaasa on selline mees, kes ütleb mulle väga tihti, et ma olen ilus naine, siis sellepärast vbl ei tundugi endale, et ma nii palju kaalun. Et ma saan aru küll, et ma olen suur, aga see number tundub ikka eriti karm. Ise ma ennast ei tunne nii suurena, aga jah – õndsad ehk ongi need, kes ei taha näha 😀

Kui rääkida veel mu armsast abikaasast, siis iga päevaga olen ma aina õnnelikum, et elutee meid Hendrikuga kokku viis! No Tinder tegelikult 😀 Nüüd hiljuti sai ta hea sõber isaks ja me eile just arutasime, et nüüd on väga paljud meie endi sõbrad abiellumas või juba abielus, perekondi loomas jne, mis on üliäge! Hendrik just ütleski, et see kõik on nii vinge, et me oleme ka varsti perekond ja et me beebi saame ning et me abielus oleme! 🙂 Kaks kuud veel ja poisiklutt liitub meiega. Kusjuures rääkides sellest, siis öösiti on beebi ikka tõeliselt aktiivne – seega on mul hea meel, et ma enam tööl ei pea käima, sest ma tõesti uinun suht poole öö pealt, ärkan sada korda öösel üles, et kas asendit vahetada või pissile minna. Et mulle väga sobib see, et ma saan hommikuti kauem magada, sest ma lihtsalt ei uinu kohe. Et see dekreet on tõesti issanda õnnistus, mida eesti naised enne sünnitust kogeda saavad! 🙂 Sest pärast beebi sündi hakkab nagunii teine elurütm pihta, mis alguses võib päris karmiks katsumuseks osutuda, kui oled harjunud põõnama siis, kui ise tahad, aga siis hakkab kõik beebi rütmi järgi käima.

Hetkel vist lõpetangi, päris pikk postitus on juba tulnud 🙂

 

EBA 2019 – viie aastaga on meeletu areng toimunud (ehk siis mulle üldkokkuvõttes meeldis, aga Meelise kõnet oleks pidanud keegi teine pidama…)

Ma muudest asjadest kirjutan mõnes teises postituses, aga täna keskenduksin ma ainult EBA-le ehk Eesti Blogiauhindadele. Kuigi ma teadsin, et jäin oma grupis viimaseks ehk neljandaks ja mind ükski auhind ei oota, siis otsustasin siiski kohale minna. Ma viimati käisin EBA-l aastatel 2015 ja 2016 –  ehk siis algusaastatel. Juba alustuseks võib öelda, et areng on vahepeal meeletu olnud! Ma küll 2017 ja 2018 jälgisin Õhtulehe otseülekannet, aga ka siis ei olnud asi nii hea kui praegu. Et tõesti – sel korral mulle meeldis peaaegu kõik. Alustame siis algusest!

EBA-le ma võtsin kaasa Hendriku ja oma sõbranna. Kui mu sõbranna veel midagi tänu mulle blogidest teab, siis Hendriku jaoks on see täielik tuumateadus ja peale minu on ta kuulnud ainult Malluka blogist, sest teda teavad enamik. Jõudsime juba enne 18.00 kohale, sest Meet & Greetil osalejad pidid selleks ajaks kohale jõudma. Ma polnud mitte kunagi varem Vaba Laval käinud – mulle see koht meeldis! Ruumi oli piisavalt ja kindlasti parem valik kui igasugused kohvikud vms, kus auhindade jagamine esimestel aastatel toimus. Eelmisel aastal oli vist ka seal? Vist oli, aga pead ei anna.

Kui meid saali sisse lasti, siis alguses sai tagaosas niisama näksida, juttu ajada ja oodata Meet & Greeti algust. Minu meelest kõik nägid imelised välja! Triinu Liis oli eriti kaunis oma kleidiga! Ja Mari-Leen säras kogu õhtu jooksul ja mõlemad kleidid, mida ta kandis, sobisid talle kui valatult! Blogijatest nägin ma esimesena Manjanat, siis Kaid, kellega ma polnudki varem juttu puhunud, aga nüüd sai seda teha! Ta kohe nii armsalt küsis, et kas ta võib mu beebikõhtu katsuda, mida ma muidugi lubasin. Hiljem nägin suures saalis juba Liivit, keda ma ka esimest korda elus laivis nägin ja temaga sai natuke räägitud, Jummel Juurikat, kes nägi päriselus veel rohkem Tuuli Roosma moodi välja! Küll aga Tuuli Roosma noorem versioon, ma kunagi mainisin seda talle tema blogis ka, et ta on minu meelest temaga nii sarnane. Siis nägin päriselt ära ka Ritsiku, kelle blogi ma ikka jälgin, aga ma polnud kunagi teda päriselt näinud. Manjana tutvustas meid. Kusjuures teda nähes mulle meenus, et ma olen ta pilti küll tema blogis näinud, aga mul ei tulnud see lihtsalt meelde. Peo lõpus sai tervitatud Britti, Mallukat ja Eveliisi.

Kogu õhtu jooksul tulid minuga rääkima ka mõned lugejad, mis oli väga meeldiv üllatus! Üks neist tuli kohe üpris alguses, kes mainis, et talle meeldib, kuidas ma oma kommentaariumis lugejatele vastan. Et just selles mõttes, et kui keegi tulebki halvasti kommenteerima, et ma siis kuidagi suudan ikkagi neile rahulikult vastata. See oli minu jaoks pigem väga üllatav kommentaar, sest ma tegelikult enda arust võin vahel ikka suht vastu ka klähvida, et viisakaks ma igas olukorras enda arust ei jää 😀 Aga tore, et päris kõik niimoodi ei arva. Siis tuli veel rääkima näiteks üks lapsega naine, kellega me vestlesime pikalt blogimaailmast ja üldse sellega hakkamasaamisest jne. Tema kusjuures mainis, et esimesena nägi ta Hendrikut ja aimas, et ju ma pean siis ka kuskil olema 😀

Kui lõpuks Meet & Greet algas, siis üllatav oli minu jaoks see, et esinejaid ei näinudki, vitriin oli ees. Nagu ma hiljem Triinu Liisilt kuulsin, siis oli see korraldajate poolt mõeldud tegelikult niimoodi, et lugejad lähevad seisavad sinna ette ja jäävad kuulama, aga kõik istusid juba saali maha – seega see asi oli jah natuke veider, aga see selleks. Võib-olla oli see ehk isegi hea, sest paljud blogijad on pigem kirjutajad – ehk nad pole sellise tähelepanuga veel nii harjunud? Seega seda ma otseselt miinuspooleks ei loeks.

Kuigi ma pean tunnistama, et päris kõiki osalejaid ma ei suutnud jälgida, et vahel sai sõbrannaga lobisetud, kui keegi esines. Aga seda tegid väga paljud, seega ma ei ausalt öeldes ei teagi, kuidas seda saaks nii lahendada, et kõik kuulaksid. Mind kutsuti lavale koos “Prooviabielu”Heleniga (kes nägi ka oma kleidis täiesti vapustav välja!). Minult ei küsitud neid küsimusi, mis ma ise olin kirja pannud (Triinu Liisile anti need küsimused ette, tema neid ei koostanud), aga tegelikult suurt vahet ei ole, sest need olid jumala okeid, mida mulle esitati. Ja siinkohal peaks küll Triinu Liisi ka kiitma, sest minu meelest on ta nagu õhtujuhiks loodud. Sest ta tõesti sai väga hästi hakkama ja tundis end täiega vabalt, mida ühelt õhtujuhilt peabki eeldama. Et selles mõttes läks küll ülihästi, et tema lõpuks seda juhtima asus.

Kui kätte jõudis auhindade jagamine, siis me kobisime lavast kaugemale, sest need kohad oli mõeldud nominentidele. Igal juhul – minu meelest oli väga hästi korraldatud see, et nominendid kutsuti kolmekesi lavale ja siis öeldi, et kes saab kolmanda, teise ja esimese koha. Hoidis aega kokku ja kogu asi mõjus väga sujuvalt. Ja kindlasti on samm edasi ka see, et polnud enam Ženja Fokinit või Anu Saagimit, kes blogijatele sõna otseses mõttes igasuguseid draamahõngulisi küsimusi esitas või neid lausa mõnitas, kui neid kohal polnud jne. Et selles mõttes ka samm edasi, sest aastate jooksul on korraldajad ju ise näiteks Anu Saagimile igasuguseid erinevaid kommentaare võitjate blogide kohta öelnud, mille kohta Anu siis sai küsimusi esitada, aga mis enamustes ebamugavust tekitas. Et oligi vaid hääl, kes siis võitjad ette luges. Kindlasti suur edasminek!

Kui nüüd rääkida miinustest, siis… selleks on Meelise kõne. Kes pole kursis, siis ta pidas lõpus pika kõne kiusamisvaba blogimiskeskkonnast ja sellest, et sellist asja peaks taunima jne. Pikemalt saab seda lugeda siit (päris kõik ei tulnud seal esitlusele, mingi osa jäi välja). Mitte see kõne iseenesest polnud halb, sest see oli tõesti hästi kirjutatud, selle kohta pole mul midagi öelda. See kõne oleks ilmselt kõvasti paremini mõjunud, kui selle oleks esitanud keegi teine. Miks? Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – minu meelest tundub natuke silmakirjalik, et sellist kõnet peab mees, kes paar aastat tagasi oma blogis kirjutas, et kõik eesti ilublogijad on koledad kui öö, tuues ekstra välja neist ühe, kes oli pikalt võidelnud oma näonaha probleemiga ja seda ka blogis kirjeldanud. Kui tavablogijale ehk veel võib sellise kõnepruugi aja jooksul andestada, aga kui sa kuulud korraldajate tiimi, siis on see ikka väga mööda asi. Ja ei saa ka unustamata jätta Mari-Leeni halvustavaid postitusi teiste välimuse kohta ja üleüldist kriitikat kõigi suunas. Kui üks asi on kritiseerida kellegi käitumist või tema olemust, siis minu meelest on veel hullem, kui hakatakse tegema sama kellegi välimuse puhul. Ja ka see sobib siia hästi, et kui nüüd öeldi, et draamasid peaks vähem olema, siis korraldajad on ise aastate jooksul Anu Saagimile söötnud ette võitjate kohta igasugused draamad jne, mida nad siis kõigi ees kommenteerima pidid… Et selles mõttes tõesti ei tundu see kõne minu jaoks loogiline.

Et praegusel juhul tundus see kõne minu jaoks täpselt sama tõsiseltvõetav kui see, et Martin Helme ütleks järsku, et lastetud naised on täiega väärtuslikud või Mart Helme ehitaks oma koduaeda pagulaskeskuse, kus ta pagulastega õhtuti malet või kabet mängima hakkaks. Või siis “Tuvikeste” Al hakkaks reaalselt oma naise Peggyga voodirõõme nautima ega tooks kogu aeg ettekäändeid, miks mitte seda teha 😀

Ka selle kõne oleks saanud kõvasti paremaks keerata, kui Meelis olekski oma kõnes ausalt välja toonud, et vot, aastaid tagasi tegime ise samamoodi, aga saime oma õppetunni vms kätte. Sest sama hästi oleks ju võinud paar aastat tagasi tuua kellegi lavale, kes oleks samasuguse kõne pidanud, aga loogiline, et seda siis ju ei tehtud, sest korraldajad olid ise niimoodi käitunud. Et näiteks kui seda kõnet oleks pidanud blogijatest a la Liivi, Henry või Lipsuke (viimased kaks ei kandideerinud sel aastal ja neid polnud kohal ka), siis oleks see ehk minul kui mõnede arvates Kiusajal2019 ka mingi emotsioon tekkinud, aga hetkel seda ei juhtunud. Sest kõnepidaja süüdistab teisi inimesi vihaõhutamises jne, aga pada sõimab patelt, ühed mustad mõlemad (või siis kõik, kes sarnaseid postitusi on üldse aja jooksul kirjutanud). Need eelpool nimetatud kolm blogijat pole kunagi selliseid postitusi kirjutanud ja oleks sellepärast palju paremini sobinud selliste kõnede ettekandmiseks. Lihtsalt näiteks toodud olid need konkreetsed blogijad, valikut oleks muidugi rohkemgi.

Et kui see miinuspool välja jätta, siis mulle see üritus meeldis! Ma olen kolm korda kohal käinud ja see tänavune üritus oli kindlasti neist kõige paremini korraldatud. 10-st punktist paneksin 8.5 – ja just selle Meelise kõne pärast, mida oleks kindlasti pidanud pidama keegi teine. Aga muud asjad olid tõesti läbimõeldud minu meelest 🙂

Ja lõpetuseks tahaksin tänada kõiki inimesi, kes minu poolt hääletasid! 🙂 400 häält on kõige rohkem, mis ma kunagi üldse saanud olen ja kolmanda kohaga jäi vahe 75 häält, mis pole üldse nii palju – just arvestades seda, et minul ei ole Instagrami, Facebooki ega Youtube jälgijaid kuskilt võtta, sest ma pole oma blogile ühtegi sotsiaalmeedia kanalit loonud. Seega aitäh kõigile, kes ikka mu blogi loevad ja vaatamata viimase aja sündmustele, kus ma paljude arvates igaveseks kõik oma lugejad kaotasin, pole siit kuhugi ära läinud. Aitäh teile, te olete vinged! 🙂 Üks on küll kindel – nagu ma ka Meet & Greetil mainisin, et mina olen üks neist otsekohestest blogijatest, kes jääb ikka samasuguseks – ja kui see inimestele ei meeldi, siis nii lihtsalt ongi 🙂

Lõpetuseks mõned pildid siis ka! 🙂

 

Enne Meet & Greeti algust 🙂

Koos Manjanaga 🙂 Rohkem pilte mul polegi, see viimane on siis Õhtulehe galeriist võetud 🙂

 

 

30+4!

Pikka juttu hetkel pole, aga täna on mul 30+4. Natuke üle kahe kuu on veel minna! Aeg ikka lendab tegelikult, alles oli detsember, kus ma rasedusest teada sain. Nüüd on veel viimased kaks kuud jäänud! 🙂

Üks pildike siis ka minu kõhust 🙂

20190613_192842.jpg

 

Natuke pettunud, aga selline on elu!

Nüüdseks olen ma maha rahunenud ega võta seda rasedusdiabeeti enam nii traagiliselt. Ei saa muidugi öelda, et see mulle meeldiks (kellele meeldiks?), aga kui niimoodi on, siis nii lihtsalt on. Minu kõige suurem mure ongi hommikuste esimeste näitudega, eile oli küll väga okei see, aga täna oli jälle natuke kõrgem. Teised näidud on nüüd okeid olnud. Eks näis, mis mulle reedel selle kohta täpsemalt räägitakse. Ja ma olen ümber mõelnud – tablette ma ikka peale ei tahaks. Et kui muud üle ei jää, siis eks ikka, aga ehk saab veel mingi aeg jälgida. Eks reedel oleme targemad.

Kui nüüd lähenevast EBA-st rääkida, siis kui päris aus olla, siis natuke mõru maigu jätab see küll, et ma olen oma grupis ainuke, kes auhinnalist kohta ei saa. Lõpus oli meid ju ainult neli ja ülejäänud kolm saavad, sest mina vastavat kirja ei saanud. Mulle isiklikult meeldiks see rohkem, et Miiu arvestataks ka esikolmikusse sisse, sest ta loobus nii lõpus – selleks ajaks olid tal kindlasti vastavad hääled koos, sest tal on väga palju lugejaid. Siis oleks meid seal grupis viis ja ma poleks ainuke, kes esikolmikust välja jääks 😀 Aga ma millegipärast kahtlen, et seda tehti. Mitte et mul teiste üle hea meel ei oleks, ikka on! Mallukas on nagunii Mallukas ja tema võit on loogiline, Liivil on alati suur toetajaskond olnud ja Liisal on suur hulk jälgijaid nii Youtubes kui Instagramis. Lihtsalt vahel ma mõtlen, et minu blogi kommentaariumis tundub suurem interaktviisus olevat võrreldes näiteks Liisa omaga, aga samas ei ole mul jälle mujalt neid jälgijaid võtta. Kui seal grupis oleks a la 10 inimest olnud, siis poleks nii hull, aga ainult neli oli lõpuks. Et natuke võtab tuju alla küll, ma isegi mõtlesin, et vbl ma siis üldse ei lähe EBA-le kohale, aga kuna ma pole ammu Tallinnas käinud ja panin end meet & greetile kirja, siis otsustasin ikkagi minna. Kuna ma viimati käisin ju 2016.aastal ehk siis kolm aastat tagasi. Ja auhind polegi oluline, aga just see, et inimesed räägivad kommentaariumis nii palju kaasa ja jagavad oma kogemusi, mille eest ma tõesti olen ülitänulik, aga kui hääletamiseks läheb, siis lõpuks olen ma ikkagi vaeslapse rollis. Ma tegelikult teadsin seda ise ka, aga no ikkagi… Et ilmselt järgmisel aastal ma end EBA-le osalejana kirja ei pane, sest kuigi mulle tavaliselt sellised kaotused ei mõju, siis sel korral see mõjus. Just selles mõttes, et meid oli seal grupis nii vähe. Kui oleks sama arv blogijaid olnud nagu väikeste eluliste blogijate grupis, siis poleks see kaotus niimoodi üldse tunda andnud. Et kohale võin järgmisel aastal ikka minna, aga osaleda ilmselt ei taha enam. Vähemalt mitte sellises grupis, kus sa ainukesena esikolmikust välja jääd. Ma tean jah, et kõlab lapsikult see jutt ehk, sest kõik ei saagi ega peagi esikolmikusse jõudma, aga ainukesena välja jääda pole tegelikult üldse tore. Aga noh – mis seal ikka siis, keegi peab ka kaotama. Meet & Greetile panin ma küsimused kirja (me saime enne faili, kuhu saime ise küsimused kirja panna, kui tahtsime), mida ma tahaksin, et Triinu Liis minult küsiks – seega kas või selle ürituse ja teiste blogijate nägemise tõttu on tore kohale minna 🙂 Ja saab nädalavahetuse kodust eemal veeta, mis on ju ka äge! 🙂

Me plaanisime Hendrikuga alguses samas hotellis ööbida, kus aprillis Tallinnas olime, aga selle hind oli nii lakke kruvitud, et sain soodsama hinna eest meile hoopis teises hotellis sviidi mullivanniga. Seega hoopis parem diil 😀 Meigi lasen teha ikkagi Põlvas ja sama jumestaja juures, kes mulle pulmameigi tegi. Aga see on juba laupäeva varahommikul, sest nagu arvata võis, on see jumestaja suht hõivatud nädalavahetusel. Eriti suvisel perioodil, kus on lõpetamised jne. Ju siis inimesed teavad ka, et ta on hea tegija 🙂 Teine variant oleks lasta Tallinnas see teha, aga siis oleks me pidanud väga vara sõitma hakkama, aga seda me ei tahtnud. Et enne kella 18.00 saab siis hotellis natuke lõõgastuda. Me ilmselt tuleme hotellist taksoga, sest autot pole nagunii kuhugi parkida ja niimoodi on vist kergem.

Kleidi osas ma ei kavatse dresscode jälgida, sest mul pole midagi nii sädelevat vms selga panna. Pigem lihtsam valik. Ma seda veel ei tea, mis ma panen, sest ma tellisin endale mõned variandid juurde, mis peaksid homme kohale jõudma. Jah, mulle isegi meeldib nüüd internetist asju tellida 😀 Just eesti saitidelt siis. Nagunii oli mul suveks riideid vaja, sest pole suurt midagi, mis sobiks. Kleidid, mis aasta tagasi sobisid, on nüüd kas väikesed või tagumik on paljas, sest kõht tõmbab need nii üles 😀

Sel nädalavahetusel oleme Tallinnas, järgmisel Kubija SPA-s – kasutame kinkekaardi ära, mis Hendrik abiellumise puhul rahvatantsijatelt sai. Rääkides sellest – nädalavahetusel oli suht soe ilm ja Hendrik käis ujumas, mina oleksin niisama vees saanud solberdada (sest ma ei oska ujudada), aga mul pole bikiine. No tegelikult on, aga kui alumise poole veel saab jalga, siis ülemisest osast hüppab pool tissi kohe välja 😀 Olin ju eelmisel suvel tavaline B-korv, aga nüüd hakkab C-korv ka veits väikseks jääma 😀 See on tõesti üks üpriski positiivne asi raseduse puhul, sest vaevalt, et ma kunagi muul ajal sellist korvi saaksin nautida 😀 Pärast sünnitust kaal ilmselt kergelt ei lange, aga korv läheb kohe B-ks või kes teab – ehk ka hoopis A-ks tagasi. Olen kuulnud, et mõnedel lähevad rinnad siis hoopis väiksemaks. Iseenesest oleks praeguseks ajaks üldse trikoo hea, aga kust sellist leida? Nagunii vist pole eriti hea, kui kõht raseduse ajal päikest saab – mis siis, et ma alati päiksekreemi kasutan. Et selles mõttes oleks trikoo hea variant küll.

Vot sellised lood siis täna. Olete teie ka kunagi natuke pettunud olnud, kui olete ainukesena mingis teatud grupis auhinnast ilma jäänud? Ma natuke pettunud olen, aga selline on elu muidugi 🙂 Põhikoolis oli mul näiteks see, et ma olin igavene teine. Just luulevõistlustel, mis meie endi kool korraldas. Et esimene koht sai minna linna luulevõistlusele edasi, aga mu klassiõde võitis selle alati ära, ma enamasti jäin teiseks ega linna omale ei pääsenud. Aa, saksa keeles isegi panin luulevõistluse kinni oma koolis, aga sellel linnalist võistlust ei olnud. Seda ei pidanud pähe õppima, vaid sai maha lugeda. Ma mäletan, et minu oma rääkis lumest, aga muud mitte 😀 Olid ajad, olid majad…

Halapostitus (ehk siis mul on juba praegu kopp ees sellest rasedusdiabeedist!)

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin selle postituse kirjutanud reedel või laupäeval, siis ma ma oleksin nutnud seda kirjutades. Minu jaoks tuli tegelikult päris suure šokina, et mul ongi rasedusdiabeet ja et ma peangi neli korda päevas end näpust süstima hakkama, et oma veresuhkrut mõõta. Mina, vana loll, olin eeldanud, et veresuhkrut saab mõõta ka kuidagi niimoodi nagu vererõhku – et ma jumala eest ei pea end torkima hakkama. Aga ilmselgelt ei saa ju. Ja kuigi see väike süstike pole valus, vaid pigem ebameeldiv, siis see algus on läinud vaevaliselt. Ja näidud on paigast ka ära olnud 😦 Ma tundsin end hädapätakana, et ma ei saa sellise asjaga hakkama nagu glükomeetri kasutamine (ma laupäeval ehk esimesel päeval proovides tõesti ise ei saanud, Hendrik pidi appi tulema, ka eile läks mul kahel korral kauem aega, kui ma oleksin tahtnud). Just mõeldes sellele, et inimestel on palju suuremaid probleeme, millega nad peavad hakkama saama, aga mina hädaldan  siin oma rasedusdiabeedi üle….(suurematest probleemidet rääkides, siis ma täna just annetasin Annabelile – kes seda veel teinud pole, siis seda saab teha siit!).

Tulles reede juurde tagasi, mil meil see grupinõustamine oli, siis iseenesest polnud see ilmselt üldse halb – sai targemaks ja õpetati glükomeetrit kasutama. Meid oli kokku seitse (kõik ei olnud sellel päeval diagnoosi saanud nagu mina, ainult üks oli veel koos minuga kolmapäeval glükoositaluvustestil käinud) ja kui arst küsis, et kas oli väga hirmus, kui ma teile helistasin, et näidud on paigast ära,  siis enamus raputasid pead ja ütlesid, et ei, jumala okei on kõik. Välja arvatud mina, kellel iseenesest pisarad jooksma hakkasid… Arst ka mainis, et see on tavaline, et rasedatel emotsioonid on valla, aga ikkagi – suht nõme tunne oli see ainuke, kelle jaoks see ei olnud tavaline reede. Ja ka see glükomeetri kasutamise õpetamine läks nii kiiresti ja arst aitas meid, kui me ei saanud hakkama – seega minu jaoks tundus see kõik juba siis hiina keel. Meile räägiti rasedusdiabeedi ohtudest lapsele – kui seda ei avastata raseduse jooksul, siis beebi on harjunud selle magusa verega ja kui lõpuks laps ära sünnib (ja on tihtipeale ka üle 4500 grammi), siis hakkab vastsündinu veresuhkur väga langema, sest ta ei saa enam seda nii-öelda magusat verd, millega ta emaüsas on harjunud. Ja siis peab teda ravima, et see asi korda saaks. Toodi ära ka see variant, et kõige hullemal juhul võib laps ka surra kas juba enne sündi või pärast sündi, mis minul veel rohkem pisarakanalid lahti tegid, aga õnneks lisati ka kohe juurde, et seda tuleb siiski üliharva ette. Et kui rasedusdiabeet õigel ajal avastatakse, siis seda juhtub üliharva (aga jah – see oli ikka ohuna kirjas, et nagu ravimite puhul pannkse igasuguseid kõrvalmõjusid, mis enamikel mitte kunagi ei avaldu). Lisaks öeldi meile, et rasedusdiabeedi puhul kutsutakse laps enamasti enne esile ja kui on näha, et laps ikkagi väga suureks kasvab ka selleks ajaks (üle 4500 grammi), siis tehakse ilmselt üldse keiser. Ja öeldi ka seda, et enamusel läheb rasedusdiabeet pärast sünnitust ära, aga on ka neid, kellel võib tulevikus olla II diabeedi oht – ehk siis tuleks mõned korrad aastas kindlasti end mõõtmas käia või siis selle sama glükomeetriga mõõta (need saime endale). Ja mainiti ka seda, et kui me kunagi peaksime järgmist last ootama jääma, siis saadetakse meid kohe alguses glükoositaluvustesti tegema, sest suure tõenäosusega on meil siis ka rasedusdiabeet. Sel hetkel ma mõtlesin, et sinna mu teise lapse soov läkski…. sest tundus (ja endiselt tundub!) kohutav end juba need viimased kaks raseduskuud neli korda päevas sorkida, aga mis siis veel, kui ma peaksin seda üheksa kuud tegema??? Ja saime veel teada, et kui niisama mõõtes ja toitumisega näite paika ei saa, siis järgmisena pannakse tabletid peale ja kui see ka ei aita, siis tulevad juba insuliinisüstid jalgadele. OMG – vot see on asi, mida ma täiega kardan, sest siis on need süstlad juba suured ja see praegune glükomeetriga mõõtmine tundub ikka täielik kukepea võrreldes sellega… Ja lisaks saime teada, et kui meil tõesti peaks mingi pidu tulema, kus me patustame ja rahulikult kooki mugime jne (aga see peab pigem harva olema!), siis pole mõtet tol õhtul end mõõta, sest me ajame end lihtsalt rohkem närvi, kuna näit on nagunii lubatust kõrgem.

Saime siis kõik glükomeetrid (kuna neid oli rohkem, siis mõned said lausa kaks tükki, seega võtsin ka mitu, et kui üks peaks katki minema vms) ja aja rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde, kellega mul on kohtumine sel reedel (õnneks see on eraviisiline, mitte enam grupi oma!). Pärast seda sai minna apteeki, et osta neid nõelaotsikuid ja vahetamisribasid juurde (ma ei tea nende täpset nime, aga need, mis glükomeetrisse panna, et siis sinna oma veretilk peale panna) – meil oli 90-protsendiline soodustus ja kokku läks see 17 eurot maksma – seega päris karm, kui seda soodustust ei oleks üldse…. Nendest peaks nüüd vähemalt kaheks kuuks jaguma, mil ma veel rase olen. Ja kui ei jätku, siis saab neid veel juurde osta sama soodustusega.

Igal juhul reedel olin ma kogu sellest asjast nii šokis, et kui ma Tartust Põlvasse bussiga sõitsin, siis ma suht terve tee nutsin. Õnneks oli samas bussis mu sõbranna, kes mind lohutas, aga ikkagi… Mul on enne rasedust ka veresuhkrut mõõdetud ja mul pole see mitte iial normist väljas olnud (vererõhk on jah kõrge olnud, aga veresuhkur mitte kunagi varem) – seega tundus nii kohutav leppida sellega, et nüüd see enam niimoodi pole. Mu tädil on diabeet – seega perekonnas on see täiesti olemas, mis muidugi lisab ohtusid veel juurde. Tol hetkel võrdus see minu jaoks tõelise katastroofiga, et mis mõttes ma pean end neli korda päevas mõõtma hakkama ja seda lollakat glükomeetrit ka vajadusel kaasas kandma, sest ma ei pruugi üldse kaks tundi pärast sööki kodus olla jne… Ja mis mõttes, et ma ei võigi süüa enam seda, mida ma tahan, alati olen ju võinud???? Selle hetkeni oli mu rasedus suhteliselt kergelt kulgenud – jah, seljavalud, liiga palju juurde võtmine, sokke ei saa enam jalga, väsimus jne, aga minu jaoks tundus see raseduse loogilise osana. Need kõik ei ole minu jaoks kunagi mingi hullude asjadena võrdunud, aga rasedusdiabeet just seda minu jaoks oli. Ja noh – eks see endiselt on, kuigi ma enam ei nuta sellepärast ja nüüdseks oskan ka iseiseisvalt glükomeetrit kasutada.

Kui ma reedel koju jõudsin, siis ma tahtsin seda glükomeetrit ise esimest korda proovida. Hendrik oli parasjagu oma rahvatantsurühmaga istumisel – seega teda ei olnud siis kodus, et ta mind aidata saaks. Ametlik mõõtmine pidi algama laupäevast, aga ma mõtlesin, et ma siis proovin enne juba ära. Muidugi olin ma pool juttu ära unustanud, mis meile grupinõustamisel glükomeetri kasutamisest räägiti- seega ma ei saanud sellega hakkama. Hendrik just siis helistas ja ma nutsin talle telefonis, et ma ei saa, ma ei taha, mul on kopp ees jne. Ta suutis mu maha rahustada ja ütles, et homme koos vaatame, et siis peab nagunii mõõtma hakkama. Ma ei tahtnud ka kasutusjuhendit lugeda, sest ma olen üpris kehv nende mõistmises, mulle peab enamus juhtudel keegi ikka enne ette näitama – ja siis ma ehk oskan.

Kui Hendrik reedel koju jõudis, siis me veel ei proovinud seda glükomeetrit kasutada, vaid hakkasimegi laupäeva hommikusest seda vaatama. Kokku peab mõõtma neli korda päevas – enne hommikusööki, kaks tundi pärast hommikusööki, kaks tundi pärast lõunasööki ja kaks tundi pärast õhtusööki. Ja peab kirja panema, et mida siis täpselt söödi. Meile öeldi grupinõustamisel, et nad seda menüüd nii täpselt ei jälgi meie puhul, kui näidud on korras.

Enne hommikusööki võib olla maksimumnäit kuni 5.3 ja kaks tundi pärast kõiki söögikordi kuni 6.7 (glükoositaluvustestil oli need mõõdud teistsugused, enne hommikusööki oli 5.1 ja pärast selle rõveda joogi joomist võisid kõrgemad olla, sest see oligi täiega magus).

Kui me siis laupäeval mõõtma hakkasime, siis Hendrik võttis kasutusjuhendi ja ajas näpuga järge. Mina olin muidugi pisarates, sest ma ei saanud ise hakkama ega mäletanud, mida meile grupinõustamisel täpsemalt õpetati. Lõpuks sai see näit võetud ja see oli 5.4 ehk siis 0.1 lubatust kõrgem. Kuna laupäev oli minu jaoks üpris aktiivne päev, siis ülejäänud näidud olid kõik normi piires. Kaks tundi pärast hommikusööki oli 5.6, kaks tundi pärast lõnasööki oli 5.0 (see oli pärast Valgesoo torni ronimist – ehk siis jah, füüsiline tegevus tõesti aitab selle näidu allatõmbamisele kaasa) ja kaks tundi pärast õhtusööki oli see 5.8 (maksimum võis siis pärast söömisi olla 6.7). Seega näitude mõttes oli laupäev isegi enam-vähem okei, ainult hommikune oli üle normi. Ja ma ei patustanud ka peaaegu… No õhtul läksime Hendrikuga külapeole (tema lapsepõlv möödus selles Põlvamaa külas ja ta vanemad ning vennad elavad endiselt seal) ja no seal ma sõin friikartuleid ketšupi ja viineritega. Jah, ma tean, et ei tohi jne, aga see pole lihtne, kui sa siiani oled saanud alati süüa, mida sa tahad. Aga kuna õhtune näit pärast söömist oli ikkagi normi piires, siis ma suurt ei muretsenud… Loll olin, sest pühapäeva hommikune oli paigast ära (selleni ma jõuan varsti).

Glükomeetri kasutamise mõttes oli laupäev KOHUTAV! Küll ei suutnud ma seda süstalt õigesti vinnastada, et piisavalt verd tuleks (näpp tuleb rohkem vastu suruda või valida suurem mõõtmise sügavus – neid saab valida 1-7), küll mõõtsin niimoodi, et glükomeeter lõi veateate (kas liiga vähe verd või vale asend – peopesa üleval ja tuleb see glükomeetri mõõtmisriba alati õigesti sinna veretilgale panna). Kolm mõõtmist läksidki nutmistega ja lõpuks tuli Hendrik ikka appi, kes mind maha rahustada püüdis, aga no see polnud lihtsamate ülesannete killast, sest ma ausõna oleks tahtnud selle lollaka glükomeetri (või lausa kaks, sest mul on neid mitu) aknast välja visata ja öelda, et minge te kõik õige perse! Loomulikult ma ei teinud seda, sest mu peas jooksis (ja endiselt jookseb) kogu aeg üks mõte – see on su lapse pärast, Jaanika, sa pead jne. Ja ma peangi – ma tean seda. Aga see ei ole nii lihtne. Minu jaoks ei ole. Ilmselt mõned võtavad seda mängleva kergusega, et mis see väike torge jne ka pole, aga mina pole selline inimene. Kahjuks.

Laupäeval selle viimase glükomeetri kasutmise sain juba täiesti üksinda tehtud ja kuna näit oli ka okei, siis läks tuju juba natuke paremaks. Pühapäeva hommikul sain ka ise juba hakkama, aga näit oli paigast ära – 5.9 (enne hommikusööki võib olla kuni 5.3) ja siis hakkas see teine sitt tuju – miks nii kõrgeeeeeeee. Ilmselt andis see laupäevane patustamine ikkagi tunda.

Kaks tundi pärast hommikusööki oli 6.8 (0.1 kõrgem lubatust), kaks tundi pärast lõunasööki oli 6.3 (lubatud normi piires) ja õhtu läks jälle pekki, sest me vaatasime “Tõde ja õigust” (on Telia videlaenutuses täiesti olemas – me polnud seda kinno vaatama jõudnud ja vaatasime nüüd siis selle ära) – ning jah, ma jõin teed (mis tegelikult on täiesti lubatud, aga ilmselt ilma suhkruta, ma muidugi lisasin suhkrut) ja paar porgandipirukat lisaks hakklihasupile, mis ma sõin. Ja näit oli 7.4 (pärast sööki võib olla 6.7) Fakk, nii närvi ajab. Kui mulle tabletid peale pannakse, siis kas ma pean endiselt nii hoolega jälgima või siis saab vabamalt võtta? Ausõna, ma pigem võtaks need tabletid siis juba, aga ma kardan, et siis järgmine samm on juba insuliini süstimine – ja seda ma ausõna üle ei ela. Ja isegi mõte sellest, et mul peaks kunagi reaalselt II tüübi diabeet olema ja peangi end reaalselt 24/7 süstima ajab mul südame pahaks….

Täna oli esimest korda see hommik, mil mul näit enne hommikusööki veel napilt normi sisse mahtus – ehk siis oli 5.3 (maksimum võibki olla 5.3). Ja selle puhul aitas ka vist hommikune seks enne mõõtmist, sest muidu oleks mul see ilmselt kõrgem olnud… Nojah –  vist iseenesest hea plaan – alati hommikuti seksid, siis on näit paigas ja ülejäänud söögikordade vahepeal teed ka midagi füüsilist, aga no kogu aeg ei jõua ju niimoodi…. Kaks tundi pärast hommikusööki oli jälle paigast ära – 7.0…. Ilmselt poleks pidanud seda kodujuustu murakamoosiga sööma, aga no krt – mul on juba kopp ees maitsestamata jogurtitest, täisteraleivast, köögiviljadest, juustudest (ja neidki ei või kõiki süüa) jne. Ja ma olen ainult vett ja teed need päevad joonud, ma tavliselt joon ikka mahla, aga no see on eriline süsivesikute pomm. Ja noh, saiakesed pole lubatud, aga ma porgandipirukaid sõin.

Lõpetuseks lisangi tabeli, mis meile kaasa anti. Roheline on siis see, mida võib süüa, kollane on see, mida ka tegelikult ei või, aga mis veel nii hull pole ja punane on siis see, mida üldse ei tohiks süüa (aga teades ennast, siis ma nagunii millalgi söön).  Koguseid peab ka muidugi jälgima – pool taldrikut toores, hautatud või grillitud köögivili, veerand – kartul, riis, tatar või pasta, veerand – kala, muna, kaunviljad, piimatooted või liha (meil seal lehel see kirjas). Kuna tabel läheb paigast ära siia kribades, siis vast saate aru, mis peaks olema roheline, mis kollane ja mis punane (jookseb mitmel real vahel, järgmine algab / märgiga).

Toiduained                                               ROHELINE                    KOLLANE                                  PUNANE

Riis, pastatooted                               Keedetud /                                                                                            Praetud

Teraviljatooted              Täisteraleib, puder /  Valge leib, sai /      Saiakesed, koogid, võiküpsised

Kartul                                                     Keedetud  /        Ahjukartul        /                         Praetud, fritüüritud, krõpsud

Köögi-ja puuviljad                  Toorelt, keedetult /      Vähese toiduõliga või suhrkulahuses hoidised /    Praetud, fritüüritud

Salatid, kastmed  Lisanditeta, tomatikaste /    Vähese rasvasisaldusega salatikastmed      / Majoneesi, rõõsa koorega.

Piimatooted           2,4 % piim, jogurt, kohupiim, kuni 17 % rasvasisaldusega juustud / Kuni 30 % rasvasialdusega juustud / Täispiim (3.2 %), rõõsk koor, rasvased juustud

Kala                   Keedetud, suitsutatud, hautatud, konsers soolvees / Praetud õlikonserv, kalmaar, krevetid /Kalamari, angerjas, fritüüritud.

Liha          Kana-ja kalkuniliha ilma nahata, jänese-ja vasikaliha / Rasvata loomaliha, sink /Salaamivorst, pasteedid, peekon, viinerid, vorstid, rasvane liha, part, hani, lihapirukad.

Rasvad                    Roheline puudub / Taimeõli, seemned ja pähklid /Seapekk, loomne rasv, soolapähklid

Maiustused              Puuviljasalat /Rasvata piimatarretis, besee /Koore-pumati-ja kookoskommid

Joogid                             Vesi, tee, kohv /      Karastusjoogid/    Iiri kohv, kakoa, šokolaadijook.

No seda nimekirja vaadates olen ma patustanud küll, friikad ketšupi ja viineritega nagunii, aga sink, juustu puhul ma protsendi ei vaadanud, ei jälginud palju seda riisi võib täpselt taldrikule panna jne.

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see  kõik väga raske. Kui saiakesed välja jätta (need olid ka porgandi omad), siis otseselt magusat pole ma reedest saati söönud, mis on minu puhul ebatavaline, sest nädalavahetustel ikka ma enamasti magusat söön ja nädala keskel ka üpris tihti – muude asjadega olen küll patustanud. Kogu see asi tekitab minus nii suurt stressi, et ma ausõna oleksin nõus enne tablette närima ja edasi sööma, kui ma vaid saaksin… Aga kui tabletid peale ja ikka peab samamoodi jälgima, siis on veel eriti rõve see.

Kõigi jaoks tundub see nii tavaline asi, kui nad selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad – et nagu sama elu läheks edasi… No aga ei lähe ju – kogu aeg tuleb seda näkast glükomeetrit kaasas tassida, kui sa just ei plaani alati kaks tundi pärast söömist kodus olla jne. Mul tuleb suvel nii mitmeid üritusi, mis ma ilmselt teengi nendeks õhtuteks, kus ma ei mõõdagi oma veresuhkrut, sest see on nagunii üle normi, ma ei taha end sellega närvi ajada. Mul on juba praegu nii kuradi siiber sellest, et mitte sittagi ei või süüa või siis glükomeeter jamab (okei, ma ise siis teen mingi vea, aga ikkagi…) ja normid on paigast ära jne. Ma küll hetkel enam ei nuta selle olukorra pärast, aga see ei tähenda kindlasti seda, et see minu jaoks oleks oluliselt kergem kui enne. See ei ole kergem ega saa kunagi olema. Kusjuures ma algselt arvasin, et ju selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad siis need, kes liiga palju raseduse jooksul juurde võtavad, aga see pole ka sugugi niimoodi… Mina olen jah üks see näide, aga seal grupinõustamisel olid täiesti õblukesed ja alakaalulised naised ka rasedatena, kellel sama diagnoos oli. Ehk siis – sa võid selle saada igal juhul. Ja arst mainis, et tihti need, kes selle saavad, pole isegi magusaga liialdanud, vaid neil lihtsalt ongi see soodumus, et selle vastu ei saa midagi teha. Et raseduse ajal lihtsalt veresuhkur lähebki paigast ära.

Kas keegi peale minu tundis ka rasedusdiabeedi alguses, et juba on kõigest kopp ees? Või olen ma ainuke, kellele see nii raskelt mõjub ja teised võtavadki seda eriti kergelt? Seal grupinõustamisel küll tundus, et need ülejäänud kuus suhtusid sellesse ülima kergusega – ehk siis nagu lumme kusta. Ma muidugi ei tea, mida nad tegelikult mõtlevad, aga mina olin ainuke, kes seal pillima hakkas. Ja ma nutsin veel reedel ja laupäeval ka. Hetkel jah enam ei nuta, aga trotsi olen küll täis.

Ma kavatsen oma diabeedi ämmaemandale (see ongi täiesti eraldi ämmaemand, mul hakkabki nüüd neid kaks olema – üks mu enda oma ja teine diabeedi oma), kellega ma esimest korda reedel kohtun, sama juttu rääkida, et minu jaoks on see ülimalt raske ja ma tean, et ma nagunii patustan. Ma tean seda. Kuna mul on hetkel ka ikkagi pooled näidud paigast ära, siis ilmselt mulle määrataksegi midagi juurde. Ma ei tea, aga eks näha ole.

Kui muudest teemadest rääkida, siis laupäeval käisime Hendrikuga Valgesoo uues tornis, mis hiljuti avati. See on 23.5 meetrit kõrge ja 124 trepiastet! Pärast seda tuli mul ka kõige madalam veresuhkrunäit kaks tundi pärast lõunasööki (5.0, võib olla kuni 6.7) – ehk siis võib arvata, et füüsiliselt andis sinna ikka ronida. Vaade oli ilus! Õhtul meil oligi väike külapidu, kus me Hendriku sõprade ja ta vanematega niisama chillisime. Ja kusjuures Hendrik vedas mu isegi tantsima ja ehk selle tõttu see laupäeva viimane näit pärast friikaid ja viinereid jäigi normi piiridesse. Ma pole ammu enam tantsinud süldibändi muusika järgi, ilmselt eelmisel suvel viimati 😀 Et väga tore oli! Eile nii aktiivne päev ei olnud, korraks käisime väljas, aga õhtul vaatasime “Tõe ja õiguse” ära.

Mulle “Tõde ja õigus” meeldis! Ma lugesin esimese osa läbi 12.klassis ja paljud asjad olid ära ununenud, aga see film tõi need jälle meelde. Eesti filmi kohta ikka ülihästi tehtud ja süžeele väga hästi pihta saadud. Vot mul oligi meelest läinud see, et alguses ju Andres oli üpriski hea mees, aga mida kauem ta Vargamäel elas ja mida rohkem ta Pearuga kraavi pärast kakles, seda kurjemaks ta muutus, samas kui Pearu hakkas vaikselt leebemaks muutuma. Andrese vanimal pojal Andresel oli ju õigus, kui ta mainis, et see “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” fraas on nende kontekstis täiesti vale, sest Andres ju nägi vaeva, ööd ja päevad tegi tööd, aga armastust ei kuskil, isegi Krõõt suri selle kuradi töörügamise pärast ära. Ja ega Marigi õnnelik polnud, Andresest endast rääkimata. Ka tänapäeva võib selle kõik edasi kanda – mõnikord inimesed rügavadki sitaks, sest nad teevad enda meelest oma lastele teene sellega, aga siis tuleb välja, et lapsed ei tahagi su tööd üle võtta, nad ei tahagi samamoodi end orjastada tööd tegema nagu nende vanemad. Nad tahavad olla õnnelikud ja kui nad on näinud, et vanemad seda ei olnud, siis nad ei taha endale sama mõttetut elu.

Näitlejad olid ka muidugi megahead, mõlemad Priidud (Priit Loog ja Priit Võigemast) Andrese ja Pearu rollides. Ja üldse – mina jäin selle filmiga väga rahule 🙂 Ei eeldanud, et see juba Telia videlaenutusse tuleb, aga õnneks tuli! Kuna kinno me seda vaatama ei jõudnud ju.

Vot selline üpriski halapostitus siis sel korral! Lõpetuseks pilt siis laupäevasest Valgesoo tornist!

See laupäev oli ikka nutune ja pisaraterohke päev! Siis ei saanud glükomeetriga mõõtmist ise selgeks, aga näidud olid peaaegu kõik normis. Pühapäeval sain glükomeetriga mõõtmise ise selgeks, aga siis olid jälle näidud üle lubatud normide. Alati mingi häda, eksole…