Üle pika aja salsat tantsimas/ Lähenevad jõulupeod / Varsti juba 28 – kuhu see aeg küll lendab? :D

Käisin täna üle mitme nädala tantsimas. Vahepeal lihtsalt ei saanud minna, sest köhakurat piinas mind. Täna sai salsat tantsitud ja vahel ma ikka mõtlen, et mul on vist veel hullem mälu kui kuldkalal 😀 Polnud ammu salsat tantsinud ka. Samme ma muidugi mäletan juba, aga igasugused keerutused jne – need tuleb alati üle korrata. Kuigi  ma olen neid juba varem õppinud. Aga ülitore oli jälle üle pika aja tantsimas käia! 🙂

Lähenevad jõulud toovad ka palju korraldamist – eriti tööalaselt. Meil tuleb jõulupidu – tegelikult lausa kaks ja seoses sellega on vaja mõnesid asju teha. Teeme ka omavahel jõulukinke. Aga mitte nimeliselt, vaid igaüks teeb sellise kingituse, mis võiks kõigile sobida – seega suvalises järjekorras jagatakse neid kingitusi. Enne seda saab kindlasti päris kiire aeg olema, aga kuna muus mõttes on nagunii juba rahulik, siis pole hullu. Eks ma mõtlen mingi üllatuse ka veel kõigile jõuludeks välja, sest suvel ma tegin tiimile enda mõeldud luuletustega diplomid (mis olid kõik meie firmaga seotud). Mul juba mõned ideed on, eks näis, millise ma ellu viin 🙂 Lisaks saan ma aasta vanemaks, aga see on laupäeval, seega tuleb enne sünna ka tööl ära pidada. Me nagunii läheme 22.detsembril puhkama ja 2.jaanuaril tööle tagasi. Saab nädalake puhata, jeee 🙂

Nüüd on meil firmas suht palju inglise keelt ka, sest meil on lätlane tööl, kes küll kogu aeg Eestis ega Tartu kontoris ei viibi, aga kui ta on siin, siis on üldine suhtluskeel inglise keel – ehk siis kõik koosolekud jne on nagunii inglise keeles. Mul just suuline inka oligi veits roostes. Kuigi ma oma tansuõpsiga suhtlen ka inglise keeles, sest ta on itaallane (ta räägib küll eesti keelt päris arusaadavalt, aga meie oleme kuidagi inglise keeles suhtlema jäänud), aga seal on nagunii selline hästi üldine suhtlus.

Mis mulle eriti oma töö juures meeldib, ongi kusjuures see, et meil on üpris tihti mingid tiimiüritused. Minu meelest on see äge, kui sellised asjad toimuvad, sest eelmises töökohas ei toimunud 3,5 aasta jooksul mitte ühtegi üritust (kui Kanal 2 peod välja jätta, aga see ei lähe eriti arvesse). Ja ka eelmistes firmades on heal juhul ainult jõulupidu toimunud kui sedagi. Nüüd on meil olnud bowling, kanuumatk, laskmine ning lisaks istumised väljas, kontoris – ka sünnipäevadel ja pühadel on alati mingi üritus. Ja Robotex muidugi ka. Minu meelest on see oluline, et ettevõte panustab ka sellesse, et saame vabal ajal midagi ägedat teha. Nii peaks igas ettevõttes olema 🙂 Ja mul on hea meel, et mina just sellises ettevõttes töötan, kus niimoodi on! 🙂

Eile oli mu kallim Tartus, käisime Suudlevates Tudengites söömas. Nüüd näeme nädalavahetusel uuesti. Meil on tekkinud ka mingid plaanid, mida me jõuludel ja uuel aastal teeme. Eks näis muidugi, mis me täpselt teeme, aga plaan on ikka koos need veeta 🙂 Oma sünnat ma ilmselt suurelt ei pea, sest kuna juubel ei ole, siis mingit erilist plaani pole. Ma pole nagunii eriti suur sünnipäevade tähistaja. Viimati tähistasin suurelt, kui 25 sain. Järgmine suurem tähistamine tulekski ilmselt siis, kui 30 saan – ehk siis kahe aasta pärast 🙂 Oh sa krt, see aga tähendab, et ma saan varsti 28! 😀 Kuhu need 10 aastat mu elust kadusid, alles olin ju 18 😀 Kui ma 18 olin, siis ma küll mõtlesin, et 28-aastane naine on täiega vana ju 😀 30 tundus eriti hull.

Nüüd ma enam päris niimoodi ei mõtle, sest ma leian, et nii palju ägedat on veel ees! Just ka selles mõttes, et nüüd olen vaikselt jõudnud sinna stabiilsesse elujärku oma elus – olen ise rahulikum, mõistlikum, mitte nii suur skandaalitseja (no vahel natuke ikka ilmselt :D). Elu on ka vast natuke rohkem paigas kui enne. No oma korterit küll veel pole ja ilmselt niipea ei tule ka, aga noh – mis seal ikka 🙂 Ehk kunagi ikka!

Advertisements

Õudukas “Before I Wake”/ Advendikuuse tulede süütamine Raekoja platsil/ Puhjas burksi söömas/ Bämbi, Bämbi, miks sa küll urgu ära pugesid, kui tõde välja tuli, et su blogi on väljamõeldis? :D :D

Möödunud nädalavahetus oli jällegi väga äge! Reede öösel jõudis mu kallim minu juurde, laupäeval magasime pool päeva maha. Selles mõttes oleme me sarnased, et kui kuhugi minema ei pea, siis meeldib meile mõlemale pikalt voodis lebotada ja niisama chillida. Sest minu jaoks on nädalavahetus alati see aeg, kus ma tahan lihtsalt olla, ilma mõtlemata kellaajale. Tema on täpselt samasugune 🙂

Laupäeva õhtupoolikul tuli mu parim sõbranna minu juurde külla, jõime hõõgveini ja rääkisime niisama juttu. Mu seda parimat sõbrannat nägi mu kallim juba Põlvas olles, sest mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal külas (seal, kus mu kallima vanavanemad elavad). Väga tore istumine oli! :)Järgmisel nädalavahetusel olen mina Põlvas ja siis läheme vbl sõbrannale ja tema elukaaslasele ka külla. Eks näis. Ülejärgmisel nädalavahetusel olen jälle mina Põlvas, sest siis oleme me kutsutud ühele sünnipäevale (mis on ühtlasi ka stiilipidu), mis seal lähedal aset leiab. Ma küll sünnipäevalast isiklikult ei tea, sest tema kallima soolaleivapeol ei käinud, aga ma olen kutsutud oma kallima kaaslasena. Sünnipäevalapseks on mu kallima sõbra elukaaslane, kes lisas mind ka sinna Facebooki ürituse kinnisesse gruppi. Nii äge, et mind ka niimoodi kutsuti, kuigi ma sünnipäevalast ei tunne 🙂 Ma polegi nii ammu stiilipeol käinud, viimati aastal 2012, kui mu kursaõde oma lapsepõlvekodus stiilika korraldas. Siis laenutasin Vanemuisest lausa õukonnadaami kleidi, millega siis terve õhtu tantsu vihtusin. Sellega oli nii megapalav olla 😀 Aga jah – usun, et  see stiilikas saab nüüd huvitav olema, sest ilmselt on mingid mängud jne.

Laupäeva õhtul vaatasime kallimaga jällegi õudukat – sel korral oli valituks “Before I Wake” , mis oli ülihea! See ei olnud kogu aeg õudne, aga kui oli, siis oli ikka täiega hirmus! Ma ühel korral karjatasin ikka täiega 😀 Üksi ma poleks küll tahtnud seda õudukat vaadata, aga koos kallimaga oli parem seda vaadata, siis sai tema kaissu pugeda, kui hirmus hakkas 😀

Pühapäeval läksime kella 17.00ks Raekoja platsi, et kuusel advenditulede süütamist vaadata. Ma polnud mitte kunagi siis kesklinnas olnud, kui advendiaeg alanuks loetakse – ja ma ei osanud oodatagi, et nii palju rahvast seal olla võiks. Meenutas nagu vana-aasta õhtut 😀 Aga väga maagiline hetk oli. Ma lapsena olin hull jõulufänn, sest mu sünnipäev on päev enne jõule, aga täiskasvanuna on see maagia kuidagi kaduma läinud. Nüüd tuli natuke tagasi 🙂

Pärast seda jõime Pahades Poistes ühe kuuma kakao ning siis suundusime Puhja – näitasin oma kallimale oma kahe lapsepõlvekodu aknaid (ühes korteris elasin kaheksa aastat, teises kolm). Sõime seal lähedal burgeriputkas burksi ja hakkasin selle venelasest teenindajaga vestlema, kellelt ma küsisin, et kas mu vanemate nimed ütlevad talle midagi. Ta mäletas neid küll ja arvas, et ma olen see naine, kes Inglismaal elab 😀 Ehk siis ajas mind mu õega sassi (ehk siis temani oli see informatsioon jõudnud, et mu õde Inglismaal elab). Mina seda naist konkreetselt ei mäletanud, aga 17 aastat on möödunud ka sellest ajast, kui ma Puhjast ära kolisin. Mu isa kindlasti teab, kes ta on.

Mu kallim kusjuures arvas, et Puhja on palju väiksem koht, sest kui Viljandisse minnes sealt läbi sõita, siis seda ühte poolt üldse ei silmagi. Käisime veel kohalikus poes, kus mu ema omal ajal müüja oli, aga seal enam samad inimesed ilmselt ei tööta, kui 17 aastat tagasi (vist üks isegi töötab, aga teda ei olnud eile). Näitasin kallimale Puhja kooli, mis nüüd on ainult põhikool, varem oli gümnaasium.

Viimasel ajal on Puhja ju piisavalt kuulsust saanud, “Naised köögis” on oma laulus “Aasta ema” Puhjat maininud. Nüüd uues filmis “Svingerid” on üks naine Puhjast pärit. Ma veel filmi näinud ei ole, aga mu õde ütles, et ta küll täiega irvas Puhja naljade üle, kuigi need olid ilmselt piisavalt labased 😀 Ma usun, et mina irvaks ka, sest mulle on alati selline huumor peale läinud. Võib-olla mõni puhjakas solvuks, kellele sellised labased naljad peale ei lähe.

Minu jaoks on Puhjal alati mu südames eriline koht. Ma olen elus palju kolinud, seda ka Tartus, aga oma lapsepõlve helgemaid hetki kogesin ma just seal. Mu kallim ütles ka, et nii äge oli mu lapsepõlve mälestusi kuulata. Jäi diil, et läheme millalgi laupäeval ka, sest siis on Piilu baar samuti lahti 😀 Mina käisin lapsena seal viimati päevasel ajal, aga Piilu baaris võiks mingi söömingu küll teha. Millalgi tutvustab mu kallim enda lapsepõlve külakest Põlva lähedal rohkem, kus ma olen ta vanemate juures küll käinud juba. Ning lapsepõlves veetsin minagi seal samas külas natuke aega, sest mu tädipoja pere elab seal. Me oleme vahel arutanud, et ehk me väiksena trehvasime millalgi, aga me ei mäleta seda 😀 Ega ma sinna eriti tihti just ei juhtunud ka, ühe käe sõrmedel võib need korrad kokku lugeda. Tore on selliseid lapsepõlvega seotud mälestusi jagada, kus iga kivi, iga nurgake, iga puu on sulle täiesti tuttavad.

Tegelikult on see naljakas, et sa tead kedagi kõigest kuus nädalat (eile sai kuus nädalat sellest, kui me esimest korda kokku saime), aga sinu enda jaoks tundub see palju pikem aeg olevat. Millest see tuleb? Kui vaid oskaks seda seletada 😀

Ma ei oskagi öelda, kas ma sel korral Valtri võiduga “Su nägu kõlab tuttavalt” saate puhul rahul olen. Ta oli tõesti tubli ja andekas, aga finaal jäi minu meelest lahjaks. Ma ise hääletasin Hele poolt, kes meeldis mulle finaalis rohkem. Samas oli see hooaeg ühtlaselt päris tugev.

Mu eelmise postituse kommentaarides süüdistas keegi mind selles, et Bämbi oma blogi minu pärast kinni pani. Lubage naerda palun 😀 Mina küll selles süüdi pole, et keegi peab feikblogi ja kui see avalikuks tuleb, siis ei suuda seda alla neelata ning poeb urgu ära. On ju suhteliselt loogiline, et millalgi tulevad sellised asjad ikka välja. Sulg jooksis neiul hästi, aga kaua lugejat ikka ei peta ju. Kusjuures mina täitsa uskusin, et selline naine ongi reaalselt olemas. Aga näete – ei olnud. Täpsemalt öeldes – siis sellist elu ei olnud olemas, nagu ta blogis teisi uskuma pani. Minu meelest oleks palju vingem olnud, kui ta olekski blogis järgmise postituse teinud, kus olekski kapist välja tulnud ja öelnud avalikult, et teate, mõtlesin kõik välja, aga väga lõbus teekond on olnud jne. Siis oleks see olnud natukenegi see Bämbi, kes sealt blogist välja kumas. Aga lihtsalt blogi kinni panna… Igaaaaaaaaaaaaaaaav!!! 😀

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Nostalgia

Juhtusin nostalgitsema ja vaatasin Youtubes seda videot, kus ma räägin oma Mehhiko projektist (see oli pühendatud sotsiaaltööle ja selle 40 minuti eest maksti mulle 1500 krooni. ma oleks tasuta ka rääkima läinud, mida ma mitmes teises kohas tegingi) Videos ütlesin, et võtsin 10 kg juurde, tegelt võtsin aga hoopiski 20 😀 Aga naljakas oli 20-aastast Jaanikat vaadata – eriti just sellepärast, et seal ma tundun eriti südamlik ning häbelik 😀 Mitte et ma nüüd seda kumbagi ei oleks, aga kindlasti mingil määral vähem.

Aga panen selle video lõpetuseks siia ka, ikka on vahel hea nostalgitseda! 🙂

Lollakas köha/ Kui kaks korda keeratakse midagi pekki… / Mulle meeldib, et ta näitab oma emotsioone ning tundeid välja :)

Täna ei ole kohe mitte teps minu päev. Esiteks kiusab mind endiselt köha, mis vahepeal tundus juba paremaks minevat. Apteeker ütles, et kui alles nädalake on olnud, siis on ju köha algusjärgus 😀 Milline lohutus! Nüüdseks on juba pea kaks nädalat. Vahepeal saab isegi normaalselt elatud, aga siis annab see sunnik endast jälle märku – eriti just öösiti. Igal juhul november ongi vist see kuu, mil mul kipub köha olema – aastal 2013 oli ka just siis see. Olen kaks korda tantsimise ka sellepärast ära jätnud, sest ei taha end higiseks ajada.

Teine ebameeldiv asi nõuab pikemat kirjeldust. Nimelt tellisin ma tööle juba kaua aega tagasi ühed esemed ja arvestatud sai ajavaruga, et nad jõuaksid need enne valmis teha ning siis jääb meile jagamiseks ka aega. Esimene kord keerasid nad meie tellimuse pekki ja ütlesid, et saavad meile alustuseks saata 30 (nii palju oli lattu neid jäänud nind juurde tellimine võttis aega) ning hiljem siis ülejäänud 70. See polnud mitte meeldiv üllatus, aga kuna meil neid kõiki kohe vaja ei läinud ning see naine oli ise ka parajalt häiritud, et kirjastus selle niimoodi vussi keeras (nemad ostsid kirjastuselt seda teenust sisse), siis saime aru. Ikka tuleb vahel ette ja kuna saame ju esimesed 30 tükki varsti kätte, siis pole hullu.

Täna siis selgus, et kirjastus oli teist korda ka meie tellimuse pekki keeranud! Ja et saame kõik 100 tükki alles kahe nädala pärast, sest laos seda enam pole – ehk nad peavad juurde tellima ja kõik võtab aega. Kuna tegemist on üpris spetsiifilise asjaga, siis pole võimalik neid igalt poolt niimoodi vastavalt enda soovile tellida. Olin sellest kõigest nii häiritud, kui selle naisega telefonis rääkisin… Nad siis saatsid sellest esimesest valesti läinud tellimusest pildi, et ehk ikka mingil juhul saame neid kasutada (me ise palusime seda). Ei saa. Teise satsi peale juhtus neile üldse mingi muu firma logo, mis tähendas, et nendega sai veel vähem midagi teha (kuidas see küll saab üldse võimalik olla??? aga näete, täitsa saab).

Ja sai suheldud ka kõigi teiste firmadega, aga mitte keegi ei suudaks kiiremini seda tarnet teha (kui ma oleksin seda kadalippu siis teadnud, kui me nendega asju ajama hakkasime, siis ma oleksin muidugi mujale pöördunud) – seega pidime ikkagi selle sama firmaga edasi asju ajama. Jah, saame küll mingi soodustuse sellepärast ja jõuame ka ajaliselt nibin-nabin ehk ära, aga ei ole normaalne, et niimoodi kaks korda suudetakse asjad pekki keerata. Meil kõigil juhtub, mina suhtlen ka pidevalt klientidega, aga siis juhtubki üks kord. Teist korda iga normaalne inimene teeb kõik selleks, et enam ei juhtuks. Ja veel vähem sama kliendi puhul, kes niigi juba pidi selle ühe korra üle elama.

Panin kirja lõppu caps lockiga teksti, et palun mitte sel korral tellimust jälle pekki keerata. Üks on kindel – enam iial ei tee ma koostööd selle firmaga ning selle kirjastusega ka ei taha enam tegemist teha, kellelt nad teenust sisse ostavad. Minu närvid maksavad ka midagi. See naine küll vabandas ette ja taha ning ütles, et varem pole neil kunagi sellist asja selle kirjastusega olnud, aga mind see ei huvita. Kui nad peaksid selle kolmandat korda ka pekki keerama, siis… panen ma selle ettevõte nime oma blogisse suurelt ja punasega üles ning lisan juurde ka selle kirjastuse, kellega nad koostööd teevad. Ma olin täna terve päev nii kettas sellepärast. Ja oleks see siis minu süü, et näed, saan ise oma vigadest õppida, aga närvi ajab, kui niimoodi lihtsalt asjad minust sõltumata pekki keeratakse. Kuna siiani on mul olnud ainult meeldivad kogemused erinevate firmadega, siis pole ma harjunud sellega, et nii mitu korda asjad nii halvasti sujuvad.

Vot sellised ebameeldivad lood siis. Aga nüüd hoopis meeldivate asjadeni 🙂 Nimelt nädalavahetus oli mul väga meeldiv! Läksin reedel Põlvasse (mu kallim elab seal, ta vanematekodu on Põlvale väga lähedal, aga ta ise elab nüüd päris linnas sees). Otsustasime reedel hoopis Räpinasse sõita, mis on mu kallimale väga südamelähedane linn, sest ta vanaema elas seal kunagi – seega ta tunneb seda väga hästi. Ütlesin tallegi, et olen ainult Räpinast läbi sõitnud, aga siis ei jätnud mulle see väga head muljet. Kuid nüüd tundus juba palju normaalsem koht 🙂 Ütlesin kallimale ka, et üks blogija (ehk siis Lipsuke :D) elab Räpinas. Mitte et see talle nii vajalik info oleks, sest ta ei loe ühtegi blogi, aga mis siis 😀

Käisime reedel Räpinas Provintsi kohvikus, kus mu kallim ka varem käinud polnud. Täitsa normaalne koht oli, olime seal tagumises saalis ainukestena – seega suhteliselt privaatne olemine oli 🙂

Laupäeval magasime poole päevani ja käisime enne Tartusse suundumist Võrus. Mu kallim tunneb Võru linna ka päris normaalselt, kuigi Räpinat teab ta muidugi rohkem (No Põlvast muidugi rääkimata, mis ta kodulinn on). Võrus käisime ühes väga hubases kohvikus nimega Taevas, mis oli väga ägeda atmosfääriga! 🙂

Tulime laupäeval sellepärast Tartusse tagasi, et tal oli ühele sünnipäevale minek ning mina pidin ülivara tuttu minema, sest pidin pühapäeval kell 06.00 ärkama. Andsin talle oma korteri varuvõtmed ja ta siis öösel tuli minu juurde.

Pühapäeval kell 06.00 ärgata oli minu jaoks piin, aga kuna suundusime töökaaslastega Robotexile, siis oli start kell 07.30 kontorist. Jätsin oma kallima enda juurde tuttu ja jäi diil, et ta jääbki minu juurde ning pühapäeva öö saame ka veel koos olla (kuna tal on sel nädalal õhtune vahetus tööl, siis ta ei pidanud ülivara esmaspäeval ärkama).

Robotex oli vinge kogemus ja kuigi meie meeskond edasi ei saanud, siis tegid nad suure töö ära! Mina tehnilisest poolest nagunii midagi ei jaga, aga nad olid väga tublid – eriti kaks, kes lausa terveks laupäeva ööseks Messikeskusesse jäid, et meie robotile elu sisse puhuda. Ehk oli asi selles, et sel aastal jäi see asi viimasele minutile  – järgmisel aastal saab varem asju ajama hakata 🙂

Jõudsime Tartusse tagasi kella 16.30ks juba, sest kuna me peavõistlusele ei kvalifitseerunud, siis lõppeski meie jaoks see kahjuks varem ära. Mu kallim võttis mind kontori juurest peale ning käisime veel kord Mäkis burksi söömas.

Õhtul minu juures olles vaatasime “Roaldi nädala” korduse ära, kus sel korral räägiti Elmari tutvumissaatest. Nojah, seal olid päris omapärased inimesed, aga nagu öeldakse – tänapäeval leiab iga pott oma kaane. Hiljem sai ka telekast “Sangarid” ära vaadatud, mille kohta mu sõbranna ütles, et suhteliselt keskpärane film on. Oli tõesti suhteliselt keskpärane, ei midagi erilist.

Mind ajas esmaspäeval jälle äratuskell üles (sel korral õnneks kell 08.05, mitte kell 06.00 :D) ja mu kallim sai minu juurde tuttu jääda, kuna tema töö algas Põlvas alles kell 14.30. Seega jätsime hommikul hüvasti ja nii ma tööle suundusingi. Kui ma õhtul koju tulin, siis ta oli nii armsalt prügikasti välja viinud ja diivani kokku pannud ning kõik ilusti oma kohale pannud (ma pole siiani veel magamistuppa voodit ega madratsit muretsenud, seega elangi hetkel elutoas, aga seal on nagunii telekas, mida mulle vaadata meeldib :D). Ilma et ma oleksin midagi pidanud paluma 🙂 Sellised väiksed žestid on minu meelest nii armsad 🙂

Üldse oli kogu nädalavahetus jälle nii super, aga temaga koos olles see ongi niimoodi. Nüüd näeme teineteist jälle ülehomme, aga suhtleme igapäevaselt telefonis ning sõnumite teel. Mulle meeldib mu kallima puhul see, et ta näitab oma emotsioone välja, ta ütleb mulle, et ta igatseb mind, et olen talle kallis, et ta on minusse armunud (sest ma ise tunnen tema puhul ju täpselt samamoodi). Me teame küll teineteist suhteliselt vähe aega, aga mis siis – ikkagi on hea selliseid asju kuulda. Kuna ma ise olen selline inimene, kes näitab oma emotsioone välja, siis nüüdseks olen ma taibanud, et sarnase mõttemaailmaga mehed meeldivad mulle väga 🙂

Minult on küsitud, et mis ma oma kallima hüüdnimeks siin blogis panen. Ja teate – ei pane mitte midagi. Ei mingit iseloomustavat sõna, ei mingit muud sõna. Kutsungi teda oma kallimaks 🙂 Ma olen nendest igasugustest muudest sõnadest vist vaikselt välja kasvanud.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

Mul on hea meel, et asjad just nii kujunesid :)

Täna sai Pahades Poistes ja Mäkis kallimaga söömas käidud. Ma ei mäletagi, millal ma viimati Mäkis käisin, igal juhul oli see aastaid tagasi. Neil oli endiselt alles see suurepärane juustukook, mis neil ka aastal 2013 olemas oli! Mõned head asjad õnneks ei muutu 🙂

Rääkisime ka üldiselt suhetest ja ma mainisin talle (mida ta juba ka teadis, sest ma rääkisin talle seda kolmandal kohtumisel), et ta ei olnud päris esimene Tinderis kohatud noormees. Ühega ma suhtlesin pikemalt, aga ei näinud teda kunagi, sest ta vedas mind sajaga alt. Pidi kord Tartusse tulema ja siis mina Raplasse minema (ta oli Raplast pärit), aga alati vedas viimasel minutil alt. Tema oligi see, kellega ma siis kohe suhtlema hakkasin, kui Härraga lahkuminek ees terendas. Mingil ajal hakkas see suhtlus temaga kahtlane tunduma, sest ta suhtles alati kindlatel kellaaegadel ning ta Facebook oli suhteliselt varjatud. Mõnesid pilte küll nägi, aga suurt mitte. Ja lõpuks ma enam ei viitsinudki sellise inimesega suhelda, kes tekitas kahtlusi, et ta vbl elab topeltelu. Ja lisaks mulle ei meeldi sellised inimesed, kes viimasel minutil kogu aeg alt veavad.

Sain paari Tinderi noormehega Tartus kokku. Üks oli iseloomult ülitore ja mina meeldisin talle, aga kahjuks tema mulle välimuselt mitte. Ärge saage valesti aru – välimus ei ole minu jaoks teps mitte kõige olulisem, aga mingi tõmme peab ikka olema. Ta ise kribas mulle Facebooki veel pärast esimest kohtumist ja tahtis uuesti kohtuda, aga ma ütlesingi, et niisama sõbrana võib jah suhelda, millest ta ise järeldas, et ma pole huvitatud. Tinderis küll match tekkis, sest muidu ta poleks saanud mulle kirjutada (ja järelikult ühel pildil jäi ta mulle siiski silma, et match üldse tekkida saaks. see oligi hea pilt, aga laivis teda kohates seda efekti absoluutselt ei tekkinud).

Siis nägin ühte noormeest, kes välimuselt oli täitsa minu maitse, aga sisemus kohe üldse ei meeldinud. Ärevaks tegi ka see, et kui teineteist Facebooki sõbralisti lisasime, siis sain ma aru, et ta kandideerib oma elukohas EKRE ridades (ta ei elanud Tartus, vaid väiksemas kohas). Ma ei ole kunagi tahtnud kedagi tema politiiliste vaadete pärast hukka mõista, aga… kui ta mõtleks samamoodi nagu Martin Helme, et 27-aastane lastetu naine on väärtusetu sitt, siis… poleks meil suurt midagi rääkida.

Ma siiski sain temaga kokku ja poliitikast me ei rääkinud, kuid ilmselgelt oli ta liiga noor. 24 ei pruugi olla mõttelaadilt liiga noor, aga tema kindlasti oli. Kui ma küsisin talt, et mida ta naistes hindab, siis ega ma suurt juttu oodanudki, aga ta ütles vaid, et muu pole absoluutselt oluline, aga seks peab hea olema. No eks seda ka, aga kui ma küsisin, et no ehk veel midagi, siis muu teda ei huvitanud. Sain aru, et oleme liiga erinevas ajajärgus oma elus, pealegi oli ta täiega kidakeelne mees, kellelt pidi sõnu tangidega välja kiskuma. Tema hakkas ka hiljem Facebookis suhtlema ja küsis, et kas võiksime veel näha. Vana Jaanika oleks ehk teise võimaluse andnud, sest välimuselt oli ta vägagi minu tüüp, aga sisemuses ei köitnud mitte midagi… Seega ütlesin talle, et me oleme liiga erinevad inimesed. Nägin teda juhuslikult Vabankis mõned nädalad pärast seda ja seal paar sõna vahetasime. Ta hakkas uuesti järgmisel päeval Facebookis suhtlema ja ma ütlesin talle sama, et me oleme liiga erinevad inimesed.

Ühe noormehega sain lausa kaks korda kokku, kes tundus sisemuselt ja välimuselt täitsa okei olevat, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna mahtuda tundus võimatu. Pealegi ma olen arvamusel, et kui inimene tahab suhelda, siis ta leiab aja selleks. Seega ka see asi vajus soiku.

Ja siis ma kohtusingi oma kallimaga. Pärast temaga kohtumist ei käinud ma enam kellegi teisega väljas. Ta oli ka esimene Tinderi kutt, kellega ma suudlesin (ja ka ainuke noormees, kellega ma pärast Härrat suudelnud jne olen). See suudlus toimus teisel kohtumisel, kui ta mu koju ära tõi. Tema köitis mind kogu kompotina. Ja mind mitte teps ei häirinud see, et ta on 180 cm – ehk siis 2 cm lühem kui mina. Mulle meeldis, et saime vabalt rääkida ja juba siis tundus, et temaga tahaks kindlasti veel kohtuda.

Ehk siis kokkuvõtteks võin ma öelda, et ma olen väga õnnelik, et asjad just nii kujunesid 🙂 Ta tõi täna mulle jälle lille ja see oli armas. Ma vist polegi kunagi nii lühikese ajaga nii palju lilli saanud 🙂 Mulle sellised detailid meeldivad 🙂

Lühike postitus

Need igaõhtused telefonikõned on ikka nii armsad. Ja juba homme näen ka teda. Ma olen tegelt sisimas alati selline ninnu-nännu olnud ja mulle hullult meeldib selline asi, aga vahepeal ma olin unustanud, et minus selline pool üldse peidus on. Nii hea on seda poolt jälle avastada 🙂