Mida peaks blogija kaaslast valides arvestama?

Ma sain siin jälle inspiratsiooni teiste blogidest – Katarina ja Kristallkuuli blogist.

Teema, millega ma olen kogu oma blogimisajaloo jooksul nii palju kokku puutunud. Ehk siis – kuidas suhtub blogija kaaslane sellesse, et tema väljavalitu kõik nende ühised tegemised, toimetamised, jutuajamised, intiimsed seigad jne avalikult kirja paneb. Et kas see võiks mõne mehe jaoks (või ka naise loomulikult, aga hetkel kirjutan ju enda vaatenurgast) lausa nii kohutavaks osutuda, et ta blogija kohe nurka viskab?

Erinevalt Katarinast ei ole mina kohanud ainult selliseid mehi, kes on mu blogisse nagu taevamannasse suhtunud. Oh, kaugel sellest! Mind on mu blogi pärast põrgusse saadetud, mulle on öeldud, et nad pigem ei oleks mu veebipäevikus, kuid lepivad sellega, sest mina olen neile tähtsam. Seniks-kuniks… enam ei olnud. Ma olen oma blogi pärast mõttetult pikki arutlusi pidanud meestega, kes polnud tegelikult küünemustagi väärt. Ja nüüd kõike seda hiljem analüüsides olen mõistnud, kui loll ma ikka olin. Ei, mitte neist anonüümselt kirjutades, vaid lastes end mõjutada inimestel, kellega pikemas perspektiivis poleks mitte midagi saanud. Ma ei ole kunagi kellegi pärast blogimist lõpetanud ega teeks seda, aga ometi olen ma mingitel ajahetkedel lasknud end mõjutada, sest ma uskusin, et ehk neil on õigus. Aga neil ei olnud!

Nüüd, mil mul on hea abikaasa, kes mulle iial ettekirjutusi ei tee, millest ma kirjutada võin või ei või, saan ma aru, et armastus on täispakett. Ja kuigi minu blogimisharjumus on aastatega vähenenud, siis pole mul iial muret, et kui ma millestki kirjutan, siis algab jälle kodutüli. Sest kirjutamata pole ma iial ka minevikus jätnud – lihtsalt vahel on see pärast endaga nii palju draamasid kaasa toonud. Draamasid, mis kõik oleks olnud olemata, kui mina ei oleks kirjutanud? Ei, mitte seda. Kui minu kõrval oleks olnud õige inimene, kes mind hindab sellisena, nagu ma olen. Ehk siis – blogi on alati olnud üks osa minust. Ilma Printsessi blogita poleks ma iial kirjutanud oma esimest raamatut, sest kust mujalt need lood ikka alguse said kui mitte siit blogist. Printsessi blogi oli alustala sellele Jaanikale, kes ma nüüd olen.

Mõni võib nüüd imestada ja öelda, et küll mu elu on ikka tühine, kui üks seksiblogi mind nii palju on mõjutanud. Sest alguses ma ju seksist ja suhetest kirjutasingi – olles 20-ndate alguses olev noor neiu, kellele meeldis deitida ja armastust otsida. Kui alguses olin nii mina kui mu blogi peategelased anonüümsed, siis aja jooksul muutus seegi, kui tuli avalikuks, kes ma olen. Mehed jäid endiselt veel anonüümsuse loori varju, aga siis olin ma oma blogi suhtes juba aus. Lihtsalt mõne mehe jaoks oli seda kõike liiga palju. Ja sellise mehega ei saakski mina abielluda ega perekonda looma hakata.

Oma eksi ma küll juba piltidel näitasin, kuid tema pärisnime ei kasutanud mitte iial. Hendrik oli esimene mees, kes mu blogis oma nime ja pildiga figureeris. Mees, kellest sai hiljem mu abikaasa ja E isa. Me ei oleks mitte iial sõudnud abieluranda, kui Hendrik oleks mulle mu blogi suhtes ettekirjutusi tegema hakanud. Ma ise kirjutan nüüd palju vähem, sest mu igapäevane töö hõlmab kirjutamist. Teistest inimestest. Ja siis ei tekigi nii tihti tunnet, et tahaks endast kirjutada.

Kui ma eelmisel aastal oma raamatu Hooandja abil välja tahtsin anda, siis ma kirjutasin paljudele oma endistele silmarõõmudele ja eksidele, et nad võiksid mu projekti toetada. Ja enamik tegid seda, kuigi olid teadlikud, et nad on mu raamatus varjunimega esindatud. Oli lausa üks endine silmarõõm, kes toetas mu projekti päris suure summaga, aga kuuldes, et ta on mu raamatus vaid ühe lausega sees, ütles tüüp pettunult, et miks temast nii vähe juttu on 😀 Jah, samas oli ka üks mees, kes ütles, et ta toetab, kui temast ridagi kirjas pole. Ei olnudki, sest meil oli väike flirt ja kui ma oleksin kõik need teemad raamatusse pannud, siis oleks see piiblistki paksem tulnud – kuhugi tuli piir ette tõmmata. Aga kui ma oleksin tundnud ja näinud, et ta sobib raamatusse, siis ta oleks sinna kindlasti varjunimega jõudnud. Nii et jah – inimesed on erinevad. Pärast mu raamatu ilmumist kirjutas mulle ühe mu eksi endine naine, kes mainis, et minu raamatus oli ta enda elu mustvalgel kirjas – selle erinevusega, et tema oli mehega kuus aastat koos ja mina kõigest neli kuud. Ta tänas, et olen nii hästi sõnastanud ära selle, mida tema ei osanud – et miks ta nii pikalt kellegi sellisega üldse koos oli… Sellele eksile ma ilmselgelt ei kirjutanud, et ta mu Hooandja projekti toetaks, sest mõned pole ka seda väärt. Kuid mul on hea meel, et mu raamat ehk aitas mõista, miks mõnikord naised väga mõttetuid ämbreid kolistavad. Ja eriti hästi mõistavad seda need naised, kes on sama mehega suhtes olnud. Teistel ongi lihtne öelda, et loll olid ja olingi/olimegi, aga kui pole samas olukorras olnud, siis on raske mõista, miks see kõik nii üldse välja kujunes.

Tulles nüüd tagasi esialgse teema juurde – aga kas inimene ise ei saagi otsustada, kas ta tahab kellegi blogis figureerida või ei? Et kas tõesti ongi niimoodi, et kui blogija soovib temast kirjutada, siis ta lihtsalt teeb seda?

Siin ilmselt sõltub, mis suhtes ollakse ja kes on nõus kompromisse tegema. Kui avameelne blogi hirmutab tulevase peikakandidaadi ikka totaalselt ära, siis tuleb leppida tõsiasjaga, et need kaks poleks ilmselt omavahel mitte iial ideaalset paari moodustanud. Miks? Sest kui keegi peab kellegi teise heaolu pärast blogimisest loobuma, siis kas blogija peaks üldse sellist kaaslast enda kõrvale tahtma, kes tema hobi ei hinda? Siis ongi kõige parem lahendus, et mõlemad lähevad oma teed ja leiavad kaaslase, kes neile on sobilik. Mees leiab naise, kes ei blogi ja naine mehe, kes on nõus kogu krempliga, mis blogimise juurde käib (kirjutan ikka enda perspektiivist, sest ma olen naine ja naisblogijaid on nagunii ka rohkem).

Mina olen oma blogile igal juhul väga tänulik. Kui ei oleks mu blogi, siis ma poleks iial teada saanud, et mu eks vaatab juba Tinderis ringi. Jah, meil olid keerulised ajad, aga ometi ma ei uskunud, et kohe Tinderisse uut naist otsima minnakse. Aga tänu blogilugejale sain sellest teada. Kui ei oleks mu blogi, siis poleks iial mu raamatut ilmunud. Ja kui poleks mu blogi, siis kes teab, kas ma üldse oma kannapöördeni jõudnud oleksin.

Tuli lihtsalt ära oodata see mees, kes oleks kõiges sobilik kandidaat. Ja kes teab, et ilma blogita ei oleks ma päris mina ise. Sest eks oli ju minevikus teisigi, kellel mu blogi vastu midagi ei olnud, aga siis oli lihtsalt mingi muu lühis, miks paarisuhe vastu ei pidanud.

Minu soovitus blogijatele, kes tahavad oma kaaslastest kirjutada? Leidke endale lõpuks inimene, kes sellega igati nõus on. Ja senikaua kirjutage neist anonüümselt. Kui inimene laseb jalga, sest ta ei taha blogisse jäädvustatud saada, siis… ta ei olnudki teie jaoks. Kui ta jalga ei lase ja hiljem oma pärisnime ning pildiga on nõus teie avameelses ja detailirohkes blogis olema, siis olete leidnud selle kaaslase, kes on teie vääriline. Avameelsed blogijad ei saagi võtta endale kaaslaseks inimest, kes nende hobiga ei lepiks. See lihtsalt ei mängiks välja. Kahjuks.

51-100

Mõtlesin, et teen teise osa ka ära! Küsimused on ikka võetud Katarina blogist.

Mis on see üks asi, milles sa kindel oled?

Ega praegu ei saa vist milleski eriti kindel olla.

Kirjelda üht oma kolossaalset läbikukkumist.

Reisikorralduse õppimine. See ei ole minu jaoks. Ja kui aastal 2016 oli kohe vaja tööle saada, siis kandideerisin reisikonsultandiks. Paber oli ju ette näidata – läbisin mitu vooru, aga jäin teiseks. Võeti keegi, kellel paberit polnud, kuid oli kogemus. Ainus töökoht, mida ma kandideerides saanud ei ole, aga samas jumal tänatud, et nii läks.

Mis paneb sind nina kirtsutama?

Hilinemine ja ükskõiksus.

Mida su sisemine hääl sulle ütleb?

Oleneb ju olukorrast!

Millist kuritegu sa oled kaalunud?

Ei tea, kas otseselt ühtegi olen.

Mille poolest su ema oli vinge?

Ta oli tugeva iseloomuga naine, keda kõik kuulasid.

Mille poolest su isa on vinge?

Ta oskab head nalja teha.

Millise päeva sa uuesti läbi elaks?

Esimesse klassi minek. Gümnaasiumi lõpetamine. Hendrikuga tutvumine. Abiellumine. E sündi ei tahaks uuesti läbi elada, küll aga tahaks teda beebina hoida süles küll. Võib-olla siis seda päeva, mil me haiglast koju saime? Mul ei ole eriti häid mälestusi sünnitusest.

Mida sa sooviksid, et sinust pärast esimest kohtumist arvatakse?

Äge, kuidas ta uute inimestega end nii vabalt tunneb!

Millal sa kartsid kõige rohkem?

Sünnitust kartsingi kõige enam. Ja ilmselt üks põhjus, miks ma teist last enam eriti ei taha, ongi mu sünnitus. Ja mitte keisrilõige, mis oli isegi talutav, kuid kogu see haigla periood oli kohutav. Personal ei jätnud ka head muljet.

Milles sa oled kohutav, aga sellegipoolest armastad seda teha?

Mulle meeldib vahel laulda, kuid ma ei pea sugugi viisi.

Millist relva sa zombide rünnaku ajal kannaks?

Mitte ühtegi. Ma ilmselt poleks selleks ette valmistatud.

Kui sa peaksid valima ja saaksid jätta ainult ühe oma meeltest, siis millise sa jätaks?

Nägemise. Ma ei suuda oma elu ilma nägemiseta ette kujutada.

Mida sa teha armastad?

Ma armastan teiste lugusid kirja panna. On need siis persoonilood/haigused/lähisuhtevägivald/surm/sünnitus jne. Mida ma siiani veel teinud pole, kuid hakkan varsti tegema – uudiste kirjutamine on minu jaoks praegu tume maa, aga palgatööle minnes saan seda ka teha. Ja üritustel käia ja neid kajastada!

Mis toitu sa teistest paremini valmistada oskad?

Mitte ühtegi. Ma olen vilets kokk.

Mida sa soovid, et sa oleksid leiutanud?

Facebooki ja Instagrami. Või praegusel ajal juba TikToki.

Mida sa sooviksid leiutada?

Sellise roboti, mis kodus mu riided kappidesse paneks, kui need pestud ja kuivad on. Või see on juba olemas?

Kui kõrgeks sa 100 inimese hulgas oma intelligentsust pead?

Keskmine. Kunagi olen IQ-testi teinud ja tulemus oli harju keskmine.

Kus sa tahaksid praegu olla?

Lakas! Ma tean, et kõlab veidralt, kuid ma olen üks kord elus lakas ööbinud ja see oli väga vinge kogemus!

Kui sa saaksid olla ühe päeva kellegi teise nahas, siis kelle ja miks?

Mõne kuulsuse nahas tahaks olla, et näha, mismoodi see eluke siis ka on, kui tuntud oled.

Mis paneb sind end võimsana tundma?

Kui suudan E-ga vahel kokkuleppele jõuda, sest see on paras pähkel, ma ütleks.

Mis on kõige õelam asi, mida sa kunagi öelnud oled?

Ega ma just lilleke rohus selles mõttes pole olnud. Aga kõige õelam – las ma mõtlen. Ma olen ühes eelmises suhtes tülide ajal välja pahvatanud, et mu eks oli voodis palju parem. Ups.

Mis on kõige õelam asi, mida sulle öeldud on?

Et sa ei leia iial abikaasat, loo peret ega saa endale normaalset töökohta, sest oma blogi ja saate tõttu ei taha sind mitte keegi. Ma loodan, et see inimene tõmbab endale toidu kurku, kui mu blogi on viimasel ajal lugema juhtunud, sest ta pani väga mööda.

Millised kolm sõna võiksid olla su hauakivil?

Jaanika Paanika Banaanika!

Mis on ärgates su esimene mõte?

Mis päev täna on?

Mis on see üks asi, mis sind öösel muretsedes üles ajab?

Ma üldiselt magan nagu nott.

Kui sa saaksid rääkida midagi anonüümselt, siis mis see oleks?

Mitte midagi. Ma olen pea alati avameelne inimene.

Kellele sa sooviksid andestada ja unustada?

Ma olen vist kõigile juba andestanud, kellele on vaja olnud andestada.

Kui sa saaksid täna mõnest oma kohustusest loobuda, siis mis see oleks?

Ma loobuksin koristamisest.

Milline inimesetüüp sind kõige rohkem ärritab?

Võltsid inimesed. Ja need, kes näo ees käituvad hästi, kuid siis löövad noa selga.

Mis on su suurim tugevus?

Ma olen üpris enesekindel inimene. Loomulikult on mul ka halbu päevi, kus kõik tundub pask ja ma ise puhas kõnts, kuid ma tulen neist alati välja.

Mis on su suurim nõrkus?

Mul ei ole kannatust.

Kuidas sa ilmutad armastust?

Ma näitan seda sõnade ja tegudega välja.

Miks sa oled siin toas just praegu?

Ma istun elutoa diivanil ja kirjutan seda postitust mobiilist. Kõik teised magavad juba ammu. Ja arvuti avan ma ainult siis, kui on vaja tööd teha. Kõik muu saab telefonist tehtud.

Millal sa andestasid või sulle andestati?

Hiljuti pole kumbagi olnud, sest pole kellegagi tülli läinud.

Mis on suurim viga, mida sa oled teinud?

Olen uskunud minevikus, et mehi saab ümber kasvatada. Ei saa. Mölakas jääb alati mölakaks. Tuleb endale kohe hea mees võtta, mitte loota, et jobu muutub paremaks. Enamasti muutub jobu ainult hullemaks.

Mida sa varjad?

Ei teagi nii öelda.

Mis on see küsimus, millele sa ikka ja jälle vastust otsid, aga pole veel leidnud?

Kuidas vahel teatud olukordades mitte närvi minna ja üle keeda…

Mida sa häbened?

Oma suurt kõhtu.

Mis sind peatab?

Vahel hirm, mõnikord laiskus.

Mis saladus sul on?

Ma ei tea, et mul ühtegi märkimisväärset saladust oleks.

Kuidas sa salaja manipuleerid inimestega, et saada oma tahtmist?

Üritan end võimalikult haledaks muuta, et siis oma tahtmise saaksin. Õnneks viimasel ajal pole seda taktikat vaja läinud.

Millal sa viimati vabandust palusid?

Ei mäleta. See pole just mu tugevaim külg.

Mis on suurim vale, mida endale ütled?

Enam ei ütle, aga kunagi kinnitasin endale, et vallaline on jumala äge olla. Ei olnud tegelikult sugugi nii mõnus.

Mis hetkel sa jätsid lapsepõlve selja taha?

Kui kuskil 20 sain äkki? Töö mõttes veel varem – ma töötasin kooli kõrvalt juba 17-aastaselt.

Mis su elus puudu on?

Suurem kodu.

Kas sa usud kõrgemasse jõudu?

Ma arvan, et kõrgeim jõud siin ilmas on inimene ise.

Millest sa oled valmis loobuma?

Ülekaalust oleks hea loobuda.

Mida sa praegu ei ütle?

Hetkel sellist asja vist ei olegi. Aga ma tavaliselt räägin jah suurtest asjadest siis, kui need on kindlad ehk lepingud on allkirjastatud või midagi muud sarnast.

Head ööd!

Tallinnas juunis 2022 – enne peole minekut 🙂
Juuni alguses Räpinas pulma-aastapäeva tähistamas

50 küsimust

Ma pole siia blogisse üle kolme kuu jõudnud ja ma ei hakka isegi vabandama, sest no… nii lihtsalt on. Võtangi oma blogi nüüd sellisena, et kui tuleb tuju kirjutada, siis kirjutan. Vahet ei ole, mis formaadis või kui harva seda juhtub. Hetkel vastan hoopis Katarina blogist leitud küsimustele.

Mis oli sinu tänase päeva raskeim otsus?

Täna pole ma mitte ühtegi rasket otsust teinud, sest on vihmane pühapäev. Ja sellised pühapäevad ei ole raskete otsuste tegemiseks.

Mis on su selle aasta raskeim otsus?

Appi, ma ei teagi. Mu aasta on üpris kergete otsuste pärusmaa olnud. Eks natuke kurb oli ilmselt vabakutselise ajakirjaniku karjäärist loobuda, kuid samas hoopis suurem entusiasm on 08.augustil juba kindla väljaande ajakirjanikuna alustada 🙂 Ja kui nüüd nii võtta, siis ma alguses kahtlesin, et kas on üldse mõtet kandideerida, kui ma kõigile nõuetele ei vasta, aga läbisin mitu vooru ja osutusin endalegi üllatuseks valituks. Nii et jällegi õppetund – proovima peab alati!

Aga autokooli lähen ka! 27.juulil algab. Arvasin alguses, et juba juuli alguses, sest öeldi, et juulis, aga mõeldigi kuu lõppu alles. Nii et minu elus on nii palju uusi asju tulekul, mida oodata. Et päris hea ja julgeid otsuseid täis aasta on olnud, mitte sugugi raskeid, võiks öelda.

Mis on su elu kõige raskem otsus?

Mis teema nende otsustega on? Ilmselt kõige raskem otsus oligi eelmisel aastal töölt ära tulla, sest siis ma veel ei teadnud, kas see pikemas perspektiivis tasub end ära. Kuid nagu näha, siis tasus. Kuid samas… kas see nüüd just kõige raskem otsus on olnud? Pigem ei ole. Nii et jään vastuse võlgu, sest hetkel tundub, et kõik otsused, mis ma elus teinud olen, ongi mind viinud sinna, kus ma praegu olen. Mul on hea abikaasa, armas poeg (kes vahel näitab oma põrgulist iseloomu, kuid saame hakkama) ja olen oma kannapöörde üle väga õnnelik, mis ma lapsehoolduspuhkusel ette võtsin.

Mida sa oled unustanud?

Ma unustan vahel ikka midagi ära, aga need on pigem olnud väiksed asjad. Muidu olen ma selline inimene, kes ei kaota iial oma võtmeid ega rahakotti ega midagi olulist ära. Tegelikult ühe korra isegi kaotasin rahakoti ära, aga see oli selle tõttu, et kilekotis oli auk. Kuid isegi siis sain rahakoti tagasi, sest seal oli paber koos mu telefoninumbriga sees. Kõik dokumendid ja 40 krooni olid alles (see juhtus 14-aastaselt). Olin päris nukker, sest ma ei kaota tavaliselt mitte midagi ära. Emale ei pidanudki ütlema, sest sain kõik asjad kiiresti tagasi. Olgu tänatud ausad inimesed!

Kui sa saaksid vastuse mingile küsimusele, siis mis see oleks?

Tahaks teada, kas elu teispoolsuses on olemas ja kus mu ema seal on 🙂

Mis tunne on olla sina praegu?

Päris hea. Ma olen veidike ärevil, aga samas ootusärev ja rõõmus uute kogemuste suhtes, mis mind ees ootavad. Ma pole ju üle kolme aasta palgatööl käinud ja ajakirjanikuna mitte kunagi. Ja no autokool ka – appi, kui ma peaksin selle tõesti mingi ime läbi ära tegema, siis ma ei kahtle enam iial endas, ausõna! Ma tean, et mõne jaoks on autokool kerge, kuid ma olen kindel, et minu jaoks saab see päris raske katsumus olema. Kuid ma vähemalt proovin ja see on juba suur asi.

Mis muudab sind nostalgiliseks?

Igasugused nutulaulud, mis erinevaid mälestusi kaasa toovad.

Kui sul oleks kaks tundi maailma lõpuni, siis mida sa teeks?

Ma kallistaks oma perekonda ega laseks neid kordagi lahti. Kõik muu pole siis enam oluline.

Mis on maailma ilusaim sõna?

Hellus. See juba kõlab hellalt.

Kes ajab sind kõige rohkem naerma?

Eks mu armas poeg E ikka. Ta on nii vahetu ja seltskondlik poiss, kes oskab mind alati naerma ajada.

Mida su isa sulle õpetas? 

Mu isa õpetas mulle, et huumor on elu osa!

Mida su ema sulle õpetas?

Mu ema oli alati jutukas inimene – ilmselt tuleb sealt mu enda avameelsus ja julgus.

Mis on parim kink, mida sa teinud oled?

Ma arvan, et mina pole õige inimene, kes sellele küsimusele vastama peaks. Ma ise ei oska nii öelda, mis võis parim kink olla. Aga E-st ilmselt paremat kinki pole – seega lapse kinkisin Hendrikule.

Mis on parim kink, mis sa saanud oled?

Eks ikka E. Aga kui nüüd oma poeg välja jätta, siis kõik südamest tulnud kingitused ongi alati kõige paremad. Ja no kui veel näiteks ise tehtud, siis ma olen kohe müüdud!

Mitu korda päevas sa peeglisse vaatad?

No paar korda ehk.

Milline sõber sa oled?

Ma olen selline sõber, kes viskab alati nilbeid nalju 😄 Kuid ma pean end üsna usaldusväärseks sõbraks. Ei hiline, ei unusta asju ära, olen alati olemas jne.

Kui suvaliselt 100 inimest sinu vanusegrupist valitaks välja, siis kui mitmel neist sinu hinnangul oleks õnnelikum elu kui sul?  

No siin oleneb vist, mida keegi õnneks peab. Ma olen rahalises mõttes suht vaene viimased aasta aega olnud, kuid samas emotsionaalselt jälle kõige õnnelikum. Nii et kui õnn rahanumbritesse viia, siis oleks enamik ilmselt õnnelikumad, aga samas jälle ma olen teinud seda, mida ma olen soovinud. Muidugi olen ma ülitänulik Hendrikule, kes on mind alati toetanud. Ilma temata ei oleks ma ilmselt saanud niimoodi vaikselt kodus vabakutselisena kirjutada, vaid oleksin pidanud kiiremini tööle minema. Ja siis ilmselt tööle, mis on kohe saadaval, mitte aga sinna suunda, kuhu ma tegelikult minna tahan. Hendrik ootas ja uskus minusse, sest ta teadis, et ma vajan neid kogemusi, et kunagi palgatööle ajakirjanikuna saada.

Mis on või oli koolis su tugevaim aine?

Ma olin üpris keskmine õpilane, aga kirjanduses ja hispaania keeles läks mul päris hästi. Eesti keeles ka, aga olenevalt teemast. Välteid ei saanud ma näiteks iial selgeks.

Mis tegevus paneb sind kõige rohkem iseendana tundma?

Kirjutamine ja lugemine. Hiljuti ilmus üks luulekogu, kus on ka üks minu luuletus sees. See pole iseenesest midagi nii suurejoonelist, kuid minu jaoks siiski eriline sündmus.

Mis paneb sind tundma toetatuna? 

Armastus. Me ei ole Hendrikuga see abielupaar, kes iga poole tunni tagant armastust avaldaks, kuid see polegi nii oluline. Ilma sõnadeta ma päris hakkama ei saaks, seega paar korda nädalas tuleb seda ikka ette, aga ma olen viimasel ajal oma abikaasat veel enam hindama hakanud. Eelmisel aastal samal ajal oli meil raske periood, sest Hendriku depressioon oli haripunktis, aga me saime koos hakkama. Ta usub minusse ka siis, kui mina ehk endas kahtlen. Ja ma olen selle üle nii tänulik!

Keda sa salaja imetled?

Ma imetlen inimesi, kes ei karda proovida. Ma ise pole veel päris kõiges sealmaal, aga siiski samal teekonnal. Ma elan kaasa kõigile neile, kes teavad, et elus võib ebaõnnestuda, kuid siiski proovivad. Olgu siis tegemist ükskõik mis valdkonnaga. Ma tahan ise üks neist inimestest kunagi olla. Ja no viimased aastad on kindlasti edukalt selles mõttes läinud.

Mis ajal päevast tunned end kõige energilisemana ja mida sa tavaliselt siis teed?

Ma ei ole eriline hommikuinimene, aga lõunaaeg on minu jaoks ilmselt kõige produktiivsem. Kuna mul on siiani vaba graafik olnud (ja veel mõned nädalad on), siis see oleneb – mõnikord lihtsalt laisklen. Neljapäeval-reedel panin siis just lugusid kokku, et need õhtuks ära esitada. Kuna ma lähen tööle ajalehte, mis ilmub kolm korda nädalas, siis saab tempo võrreldes vabakutselise ajakirjaniku graafikuga palju kiirem olema (eriti arvestades seda, et ma kirjutasin palju ajakirjadesse, mis ilmuvad kord kuus). Ja kuna ma need kolm nädalat kirjutan veel oma tulevasele töökohale vabakutseliselt, siis tahan juba praegu kiire olla, sest sellest saab mu igapäevane töörütm.

Eile samal ajal tegin hoopiski väikse lõunauinaku 😀 Nii et tõesti sõltub päevast ja olukorrast.

Milleta sa kunagi kodust ei lahku?

Käekotita. Kui ma just postkasti vaatama ei lähe, siis peab käekott alati kaasas olema. Ja seal on telefon ja rahakott ka muidugi.

Millist und sa korduvalt näed?

Õnneks enam mitte nii tihti, kuid muidu nägin õnnetusi unes. Küll olin ma ainus reisija, kes bussiõnnetuses ellu jäi; siis sõitis buss otse tulekoldesse sisse (seal ma kahjuks ellu ei jäänud). Ärkasin hommikuti alati higisena ja hirmununa üles – mõnikord lausa nuttes.

Mis paneb sind turvaliselt tundma?

No Eestis elamine praegu just eriti turvaliselt küll tundma ei pane, kuid tuleb hakkama saada ja loota, et rahu püsib meie kodumaal veel pikalt.

Mis on parim asi, mis sinuga juhtunud on?

Mu perekond.

Mida sa tahad, et inimesed sinu kohta ütleksid, kui sind enam pole?

Oleks päris tore, kui ma jääksin ka pärast surma meelde inimesena, kes elas oma elu just nii, nagu ta ise tahtis. Tegi seda, mis tahtis ja millal soovis. Sest just selline ma olengi.

Mis on teaduse juures kõige lahedam asi?

Et miski pole kivisse raiutud. Ja teadus areneb kogu aeg edasi.

Mis on su elu parim ost?

Uued prillid. Eelmised hakkasidki juba nõrgaks jääma. Ostsin need küll jaanuaris, kuid siiani rahul ja õnnelik.

Mis on su halb harjumus?

Küünte närimine.

Mille eest sa tänulik oled?

Et mitte enam perekonda mainida, siis ütlen hoopis – oma parima sõbranna eest! Ta on minu jaoks alati olemas.

Keda sa kadetsed?

Kõiki neid, kes teadsid juba noorena, kelleks nad tahavad saada. Samas mina tahtsin lapsena ajakirjanikuks saada, kuid elu läks teises suunas ja jõudsin selleni alles nüüd. Ma otseselt midagi ei kahetse – ju siis ei olnud veel õige aeg.

Mis pilti sa kunagi ei unusta?

Talvel juhtus nii, et E suutis korraks meie kortermaja eest ära kaduda. Mul käisid kõik emotsioonid korraga seest läbi – mõtlesin, et kui me ei leia teda või ta kukub lumme vms. Õnneks me leidsime E kohe üles, kuid need paar minutit olid minu jaoks kõige hirmsamad ja aeglasemad. See oli väga ärev hetk ja pärast seda sai ka vajalik õppetund kogetud – kui laps veel eile ei suutnud üksinda trepikoja ust lahti lükata, siis täna ta võib seda juba teha. Olime ise valvsamad. E jäi paariks sekundiks üksinda trepikotta ja sellest piisas.

Kirjelda surmalähedast kogemust.

Ma ei tea, kas see just surmalähedane kogemus on, kuid ühekuuselt läks mu kael megapaksuks ja paiste. Puhja perearst ütles mu emale, et see on mumps ja paraneb varsti ära. Õnneks mu ema tundis, et see ei saa mumps olla – ta viis oma beebikese Tartu haiglasse, kus mind kohe erakorralisele operatsioonile viidi. Nimelt oli mul raskekujuline bakter, mille ma sünnitusmajast kaasa olin saanud, kuid mis alles kuu aega hiljem tunda andis – lümfisõlmede põletik, mis oleks võinud eluohtlikuks osutuda. Arst mainis mu emale, et kui ta ei oleks Tartusse tulnud, siis ehk enam last ei olekski. Mul on siiani kaelal arm sellest operatsioonist. Nii et kui mu ema poleks kiiresti reageerinud, siis kes teab, kas ma üldse elus oleksin.

Kui sul oleks kloon, siis mida sa paneks ta tegema?

Kõiki majapidamistöid, sest ma vihkan neid.

Mis on sinu ettekujutlus Taevast?

Taevas on koht, kus kõik on heledates toonides. Nauditakse vaikust ja rahu.

Mis on sinu ettekujutlus Põrgust?

Põrgus on kõik must ja tülitsemist tuleb kogu aeg ette.

Millal sa teadsid?

Mida? Veider küsimus.

Mida sa saaksid paremini teha?

Hoolivam ja südamlikum olla.

Millal sa oled kõige rohkem sina ise?

Oma mugavates koduriietes diivanil istudes. Oot, sarnane küsimus ju sellele, millal end iseendana tunnen.

Millist supervõimu sa tahaksid omada?

Olla nähtamatu ja teiste vestlusi kuulata. Kuid see võiks paras pauk olla, sest siis kuuleks asju, mida ehk kuulda ei tahaks.

Kui sulle antaks kolm soovi, siis mis oleks teine soov?

Tahaks vanaks elada niimoodi, et poleks viimased kümme aastat viis senti surmale võlgu.

Mis on su tegelik supervõime?

Naerda kõige veidramates olukordades.

Kui sa võidaks 100 miljonit dollarit, siis mida sa esmajärjekorras ostaks?

Uued kodud endale ja lähedastele.

Mis on maailma parim heli?

E kihistav naer!

Mis su elus täiuslik on?

Hendrik. Ja mitte selles mõttes, et tema oleks üdini täiuslik, sest keegi pole seda, vaid ta sobib mu ebatäiuslikku ellu ideaalselt.

Mis laulu sa laulad siis, kui oled üksi ja millised mälestused sellega meenuvad?

Ei olegi vist ühtegi kindlat laulu välja tuua, aga imalad armastuslaulud lähevad alati peale.

Kirjelda olukorda, kus sul oli nii piinlik, et sa tahtsid õhku haihtuda.

Ma kunagi kõndisin Tartu kesklinnas niimoodi, et seelikuäär oli aluspükstes – ehk siis välgutasin rohkem, kui oleksin tahtnud. Õnneks üks naine lõpuks mainis seda mulle, kuid häbi oli omajagu.

Kui mitu korda päevas sa rahale mõtled?

Paar korda ikka.

Kes on kõige rohkem mõjutanud sinu suhtumist rahasse?

Ma pole kunagi eriline säästja olnud ja see tulebki mu lapsepõlvest. Loomulikult võiks ja peaks, kuid ma ei põe ka selle tõttu eriti.

Öine monoloog

Kui ma varem arvasin, et TV3-e “Maskis lauljast” põnevamat saadet on raske teha, siis samal ajal Kanal 2-s jooksev “Ma näen su häält” on selle uskumuse ümber lükanud. Kuna maskisaade hakkab nõks varem, siis ma vaatan seda otse ning laulja/teesklejasaadet kohe kordusest otsa. Vahepeal ei ava ma ühtegi sotsiaalmeediakonto feedi, sest ma ei taha ette teada, kas lõppu jääb teeskleja või laulja. Kuuest saatest on vaid ühel korral teesklejal õnnestunud mängijaid ja nõunike petta – eelmises saates. Ma olin nii kindel, et viimaseks jäetud osaleja oskab laulja, aga see lõpp… Mängijatest muidugi kahju, aga mänguilu mõttes oli see filigraanne lõpp! Et kipub siiski nii minema, et päriselt laulda oskav inimene tuntakse ära ja ta jõuab lõppu – nagu ka täna näiteks juhtus. Ja ülejäänud neljal korral on juhtunud. 

Maskisaade meeldib mulle ka, aga tänane saade oligi vist suurim üllatus üldse. No Katrin Karisma ei käinud kordagi mu peast läbi ja ma polnud ainuke – ka detektiivid ei pakkunud teda. Mulle meeldivad sellised saated, kus pauk võib luuavarrest ka tulla. 

“Vaprad ja ilusaid” vaatan endiselt ja kirjutasin lausa Naistelehte sellest loo, miks ma seda 35 aastat jooksnud sarja siiani fännan. Sellega käib küll natuke armastuse-vihkamise suhe kaasas, aga vaatamata ei saa ka jätta. Kokku olen “Vapraid ja ilusaid” oma pool elu kindlasti vaadanud – vahepeal oli küll suur paus, aga siis hakkasin kuskil seitse aastat tagasi uuesti vaatama ja nii jäigi. Hiljuti hakkasin TV3 Lifelt üht Mehhiko seebikat ka vaatama, mis on viimasel ajal haruldus, sest telekas Ladina-Ameerika seepe eriti ei jookse. Olen paari Youtubest vaadanud, mis on silma jäänud, et võiks meeldida. 

Homme (ajaliselt juba täna) on mu esimene Keelesõbra tund. Nimelt liitusin ma sellise vabatahtliku programmiga, kus saab Eestis elavatele inimestele, kes eesti keelt just väga hästi ei räägi, õpetajaks olla. Tegelikult algas see kõik juba veebruari keskel, aga vabatahtlike ja keeleõppurite omavaheline aegade klapitamine võttis aega. Et kord nädalas saad oma keelesõbraga tund aega vestelda. See põhinebki vestlustel ja suhtlusel just. Ja see ei ole kuidagi seotud Ukraina sõjapõgenikega, sest programm on olnud tegev juba aastaid, mina lihtsalt liitusin sel aastal esimest korda (lisaks panin end sõjapõgenike puhul ka keeleõpetajaks kirja, aga see on hoopis teine teema ning sealt pole ühendust võetud). Eks näis, kuidas sujuma hakkab, Keelesõbra programn kestab mai lõpuni. Ma olen oma õpilasega üks kord juba suhelnud ja ta eesti keel on palju parem, kui ma lootsin, mis teeb asja muidugi lihtsamaks, sest esimene tund on meil telefonis. Edasi võib-olla kolime Facebooki. Et oli vist B1 tase, mis on jumala okei, sest kui oleks päris algtase, siis oleks keerulisem ka õpetada. Igal juhul põnev väljakutse kindlasti! Ja millal veel kui mitte nüüd, mil mul on aega sellega tegeleda? Nagu ma ütlesin, siis ma tahan igas mõttes rohkem uusi asju proovida ning jah-inimene olla. 

Aga hetkel tõmban otsad kokku! Head ööd! 

Ärevad ajad / Osalesin luulevõistlusel ja sain teise vooru /Palju muud

Ma pole pea kaks kuud bloginud! Ja viimane postitus oli üldse koostöö… Nii et kõigest ei jõuaks ma enam parima tahtmise jooksul kirjutada, sest see postitus läheks kilomeetrite pikkuseks. Ma siis kuskilt alustan, aga mitte kronoloogiliselt, vaid hakkan suvaliselt oma mõtteid kirja panema. Heitlikud ajad, heitlikud mõtted! 

Alates 24.veebruarist on ilmselt kõik eestlased mingil määral ärevad olnud. See hirmus tunne, kui ärkad üles, tahad rahulikult vabariigi aastapäeva tähistada ja siis loed uudistest, et Venemaa alustas Ukraina vastu sõda. See õõvastav hirm, et meie võime järgmised olla… Esimesed kaks nädalat uuendasin ma Delfi otseblogi mitu korda tunnis ega suutnud korralikult magadagi. Mulle lihtsalt ei mahtunud ega mahu siiani pähe, et sõda on meile nii lähedal. Iga päevaga tundsin aina enam, kuidas ma vihkan Venemaad, Putinit ja seda, et see närakas riik meie naaber on. Mu süda oli ja on ukrainlastega ning hommikul esimese asjana käisin kontrollimas, kas Zelenskõi on ikka elus. Ja lootsin ja loodan endiselt, et Putin on kas ise sussid püsti visanud või maha koksatud. 

Mida aeg edasi läks, seda rohkem ma mõistsin, et enda vaimse tervise pärast peab ka tavaelule keskenduma. Ja nüüd ma enam kogu aeg otseblogisid ei uuenda, vaid vaatan õhtul AK-d, kus tehakse päeva kokkuvõte. Ja samas paar päeva tagasi leidsin end mõttelt, et appi, lõpuks see ongi juba nii tavaline, et ei ületa uudiste künnistki. Meie jaoks tavaline, kes me elame turvalises keskkonnas ja kahjuks ka ukrainlaste puhul on see nii. Mul hakkab seest keerama, kui ma mõtlen näiteks Mariupoli elanike peale, kelle jaoks on igapäevane asi näha laipu tänavatel vedelemas, inimesi nälgimas, pommirahe all suremas. Ja kui see poleks juba šokeeriv, siis lapsi suremas, oma vanematest ilma jäämas… Ja need värdjad vene sõdurid vägistavad ka naisi. Meie võiksime olla Ukraina, kui omal ajal poleks eesti poliitikud meid Natoga suutnud siduda. Jah, paljud kahtlevad, et kas Nato tuleks Baltimaadele reaalselt appi, kui Venemaa peaks meid ründama, aga ometi mingi väikenegi kindlus on ju olemas – tagala, mida Ukrainal ei ole kahjuks. Praegu võitlevad ukrainlased ka teiste eest. Meie eest. 

Seda enam mind šokeerivad teatud inimeste sõnad, et miks me ikka neid aitame ja las saavad ise hakkama ning sõjapõgenikud vaadaku ise, mis neist saab, sest meil Eestiski on ju abivajajaid. Tõsi, aga selle ülisuure erinevusega, et meie elame rahuajal, me ei pea hetkel muretsema selle üle, kas homme meil enam on kodu alles. Või kas me üldse homme elus oleme. Ma ei pea hetkel muretsema, et keegi astub kohe uksest sisse ja vägistab mu ära. Need Ukraina naised ja lapsed, kes on sõja eest pagenud ning teistes riikides pelgupaiga leidnud, ei läinud kodust minema lõbureisile, vaid sellepärast, et nad pidid. Et pääseda sellest õudusest, mida paljud ukrainlased peavad siiski läbi elama, sest kõigist kohtadest polegi enam võimalik Ukrainas põgeneda. 

Need jäljed jäävad igavesti – perekonnad, kes ehk enam mitte kunagi kokku ei saa, sest naised ja lapsed on Ukrainast lahkunud ja mehed on sõjatandrile jäänud. Kas nad kunagi enam kohtuvad? Kes teab, sest isa ei pruugi enam eluski olla, kui sõda läbi saab. Ning millal see veel juhtub? 

Ja siis loomulikult need perekonnad, kes on Ukrainas ja näevad oma lähedaste surma pealt. Ja laipu tänaval ja kõikjal vedelemas… Ja siis tuleb keegi jutuga, et meil on ka Eestis abivajajaid ju. Nagu kuidas need olukorrad üldse võrreldavad on? 

Samuti olen näinud inimesi ütlemas, just nimelt eestlasi, et sõda on ju kogu aeg kuskil, miks te siis nii palju kaasa ei tundnud? Tõsi, on, aga inimene tunneb ikka kõige enam seda, mis talle kõige lähemal on. See et Jeemenis, Sudaanis, Iisraelis, Süürias on sõda juba pikalt olnud, on muidugi kurb, aga Venemaa ründamine Ukrainat võib meid ennast reaalselt mõjutada. Ma ei usu, et on olemas ühtki inimest, kes praegu julgeb sajaprotsendilise kindlusega väita, et sõda ei jõua Eestisse. Seega jah – sõda on nii või teisiti kohutav, aga teadmine, et see on nii lähedal ja nii ulatuslik, ongi palju õudsem. Seega ka see argument minu jaoks ei päde. 

Õnneks on eestlased üldiselt siiski väga mõistlikud ja saavad aru, miks ukrainlasi on vaja aidata. Ma ise annetasin ja panin end vabatahtlikuna kirja (just eesti keele õpetajana, aga siiani pole ühendust võetud – ilmselt piirkonniti sõltuv, et millal ja mida vaja läheb. selle jaoks ei pea ametilt eesti keele õpetaja olema, abiks saad ikka olla). 

Kui alguses ma tahtsin endale sisendada, et see on Putini sõda, mitte Venemaal elavate venelaste, siis kahjuks oli see vaid illusioon. Tõsiasi on see, et venelased toetavad igati Putinit ja usuvadki, et nende liider teeb kõik õigesti. Muidugi on propaganda tugev ja igasugused vastasseisud leiavad karistuse, aga kui Venemaa oma 144 miljoniga läheks tänavatele meeleavaldusi korraldama, siis ei saaks ju midagi teha. Oleks neid kas või miljon või paar, kes läheksid, aga ei. Mõned tuhanded inimesed pannakse istuma ja ongi probleem lahendatud. Rahvas on aastakümnete jooksul oma liidri nägu läinud ega kahtle enam milleski, sest neile lihtsalt ei mahu pähe, et Putin võiks olla agressor. Ja see on kurb, lausa südantlõhestav. Rünnatakse ju eelkõige Ukraina venekeelseid piirkondi, mida minnakse Venemaa sõnade järgi “denatsifitseerima” või “demilitariseerima.” Ma ei suuda seda uskuda, mida üks inimene saab korraldada, sest ta on lihtsalt võtnud pähe, et Venemaa hiiglaslik territoorium võiks veel suurem olla. Ja mitte midagi ei saagi teha. Jah, sanktsioonid on peal, aga Putinit see ei koti. Inimesed surevad ja peavad oma kodumaa jätma ühe idioodi ambitsioonide pärast. 

Ma tegelikult ei tahtnud sõjast nii pikalt kirjutada, aga lihtsalt kuidagi jutt läks sinna. Loomulikult saan ma aru, et meie endi tavaelu peab jätkuma, aga see ei tähenda, et ma ukrainlasi oma südames ei kannaks. Kannan ja mõtlen neile kogu aeg. Olen uhke, et nende president on Zelenskõi – endine koomik ja näitleja, kes osutus tegelikult tõeliseks kangelaseks, kes on oma rahva nimel valmis kõigeks. Mitte nagu Putin, kes kuskil peidus redutab. Zelenskõi on suure tähega president, Putin on tropp, kes võiks maailmale teene teha ja end ära tappa. 

Aga ma tõmban selle teema nüüd kokku. Ja loodan südamest, et sõda Ukrainas lõpeb varsti. Samamoodi tahan uskuda, et Eestisse sõda ei jõua. Sest reaalselt põgeneda poleks kuhugi – kui lennu-ja laevaliiklus on kohe kinni, siis jääbki ainult maismaa. Minna Läti ja Leedu kaudu kuhugi edasi oleks riskantne, sest seal oleks ju ka siis ilmselt sõda, sest Baltimaasid rünnataks ju korraga. See tähendab, et minema peaks varem, aga millal see õige aeg siis oleks? Ja ma tõesti tahan loota, et me ei peagi sellele küsimusele vastust mõtlema hakkama. Et Eesti jääb minu ja E eluajal rahulikuks paigaks, kus ei pea muretsema sellepärast, kas su kodu ja sa ise enam järgmist päeva näedki. Nüüd tõesti tõmban selle teema kokku! 

Ma osalesin siin hiljuti üle 15 aasta luulevõistlusel ja sain teise vooru. Võitjad peaksid suvel selguma. Seega kirjutasin üle mitme aasta jälle luuletusi ja saatsin need konkursile. Kokku oli kuus luuletust, millest vähemalt üks siis vist ilmub Luulekevade (see on iga-aastase ürituse nimi) luulevihikus ka, mis millalgi trükis ilmavalgust näeb. Vähemalt tuli mulle selline e-mail vastu. Eks siis näha ole, võib-olla saingi ainult teise vooru, aga tore oli jälle luuletusi kirjutada. Üks neist kusjuures oli Ukraina sõja kohta ja ma millalgi kindlasti näitan neid kõiki, aga veel ei saa, sest enne peavad lõplikud tulemused teada olema. Ma olen otsustanud rohkem jah-inimene olla ja erinevatel võistlustel osaleda, mis mulle silma jäävad. Näiteks osalesin ma ka Edasi novellikonkursil, aga seal parimate hulka ei jõudnud. Miks ma enamasti sarnastel üritustel ei osalegi, tuleb pigem hirmust mitte silma jääda. Aga see on lollus – kõik ei saagi parimad olla. Gümnaasiumis olin samuti agar luulevõistlustel osaleja ja tahan endast selle osa jälle üles leida. Ja kui muidu ehk ei kirjutagi eriti luuletusi, siis kui mingi konkurss on silme ees terendamas, siis on vähemalt põhjus seda teha. Ja muude igasuguste kirjutamisvõistluste puhul ka – kui kellelegi midagi silma jääb, siis võib mulle teada anda! Sest ma ekstra ei otsi neid – näiteks selle konkreetse luulevõistluse kohta sain infot LõunaLehest, kuhu ma ise pea iganädalaselt persoonilugusid kirjutan. Muidugi tänasin toimetajat ka kohe, kes selle sinna lisanud oli, sest muidu ma poleks sellest ilmselt kuulnudki. Et mõnikord mängivad juhused elu päris suurt rolli. 

Minu blogisse jõudmine hakkas drastiliselt vähenema pärast seda, kui ma hakkasin ise erinevatele väljaannetele kaasautorina lugusid kirjutama. Kaks neist lausa Eesti Ekspressi, millest üks ilmus ka paberversioonis. Kokku olen kümne kuu jooksul ligi 70 lugu kirjutanud. Kõige enam kirjutan ma LõunaLehte ja ajakirja Tiiu – nendega teen kogu aeg koostööd, teistega vähem. Ja ma ei ole veel kuhugi tööle kandideerinud, sest ma tegelikult ei plaani kohe palgatööle minna. Mul on veel mitmeid ideid, mida ma tahan enne vabakutselisena ära teha. Ja lisaks lähen ma mais autokooli, et see kuradi autojuhiluba lõpuks ära teha. Et siis, kui ma lõpuks jõuan sinnani, et tööle kandideerida, on mul juba piisavalt suur kirjutamispagas olemas ja loodetavasti autojuhiluba ka (või vähemalt sinnapoole teel). Hiljuti just tegin LõunaLehte loo ühe kirjaniku ja endise ajakirjanikuga, mis muidugi tekitas natuke aukartust (asjaarmastaja nagu ma olen!), aga need tunnustavad sõnad, mis ma sealt sain, olid nii inspireerivad. Ja see muudab mind õnnelikuks 😊

Rõõmsaks teeb mind ka see, et E käis terve selle nädala korralikult lasteaias! Viimati juhtus selline asi sügisel, mil ta lausa kuus nädalat järjest lasteaias käis. Praegu on seis pigem selline olnud, et kaks päeva lasteaias, kaks nädalat kodus. Nii et kahjuks on see tõsi, mis räägitakse – esimene aasta lasteaias on tõeliselt kohutav. Just haiguste tõttu. Aga no ehk asi paraneb ja sügiseks on juba hoopis teine lugu. Ma vähemalt loodan küll. See on ka üks neist põhjustest, miks on hetkel mõttekam vabakutseline olla, sest uue töökohaga harjumine ja rütmi paika saamine oleks kergem siis, kui E oleks rohkem lasteaias, mitte kogu aeg kodus. 

Muidu läheb elu ikka vaikselt – sel aastal lugemine nii hästi ei suju, sest olen kolme kuuga kõigest 12 raamatut lugenud. Eelmisel aastal oli samal ajal loetud juba 35 raamatut vähemalt, aga no siis ma veel ei kirjutanud ka. Ja kui võrrelda 2020.aastaga, mil ma kogu aasta peale lugesin 19 raamatut, siis on vist olukord üpris okei (2021.aastal lugesin 85 raamatut). Et ilmselt ma eelmise aasta tempot hoida ei suuda, aga no see polegi eesmärk omaette. Lihtsalt tahan, et ühtegi päris 0-kuud ei tuleks vähemalt. 

Hetkel vist kõige enam igatsen ma seda, et saaksime Hendrikuga rohkem kahekesi aega veeta. Pigem on elu suht rutiini täis, aga no siin on asi ka selles, et me ise oleme olnud vanemad, kes pole E-d väga kellelegi hoida andnud. Jah, päeval ikka oleme, aga ööseks mitte. Mai lõpus on meil pulma-aastapäev (juba kolm aastat!) ja siis tahaks küll niimoodi kuhugi ainult kahekesi minna, et E jääks mujale ööbima. Ilmselt siis Hendriku vanemate juurde, aga samas ma ei tea, kas see õnnestuks. Kui Instagramis sama muret kirjeldasin, siis pakuti ka lahendusena välja, et hoidja oleks lihtsalt meie juurde kutsuda. Et kodus ehk kergem. See tundub muidugi päris loogiline variant. Ehk on kellelgi soovitusi? Kuigi ma ennast mingisuguseks kanaemaks ei pea, kaugel sellest, siis kuidagi see osa on jäänud nii tagaplaanile. Just harjutamine, et E suudaks teistes kohtades ja kellegi teisega ka ööunne jääda, mitte ainult meiega. Ta on muidugi nii harjunud jäägitu tähelepanuga ja väga kangekaelne laps (huvitav küll, kellelt ta selle omaduse on saanud :D). Aga samas on E ülipüüdlik – pesu kuivama riputamine ja siis hiljem selle kokku panemine on ta lemmiktegevus! Ja andke ainult tolmuimeja kätte! Ning nõusid tahab ka pesta. Eks me laseme tal seda teha, olgugi et lohakalt, sest see huvi võiks tal ikka teismeeas ka edasi olla. Vahel mulle tundub, et mu laps on palju organiseeritum kui ma ise! 

Ehk tahtsin midagi veel rääkida (hetkel ei meenu), aga no ma olen juba nii pikalt kirjutanud. Andke parem teada, kuidas teil endal sel äreval ajal läheb. Ja millalgi kohtume jälle siin blogis. Ehk natuke kiiremini kui kahe kuu pärast! 

Pesust ja enesekindlusest*

*Postitus valmis koostöös Kena.ee  pesupoega.

Nagu te teate, siis nii raseduse ajal kui ka pärast E sündi on mu keha väga palju muutunud. Kahjuks raseduseelsesse vormi pole ma tagasi saanud ja ilmselt ei saagi, kui ma end ise käsile ei võta. Uue kehaga on olnud üpris raske harjuda – jah, tõsi, see pole nii suur kui raseduse ajal, aga ometi on ligi 20 kg rohkem kui lapseootele jäädes. Küll aga tahaks ju end vahel hästi tunda – eriti pesus! Ja seda niimoodi, et ei peaks end ogaraks maksma. 

Ma olen suvel 2020 juba Kena.ee pesupoega koostööd teinud ja väga rahule jäänud. Kui mulle nüüd uuesti koostööd pakuti, siis olin kohe nõus. Miks? Sest minu jaoks on hinna ja kvaliteedi suhe ülimalt hea! Ma olin neilt enne esmakordset koostööd juba ka ise pesu tellinud, sest hinnad on väga soodsad. Kui ma esimest korda Kena.ee pesupoest ostsin, siis ma olin natuke skeptiline, aga see pesu pidas väga pikalt vastu. Üle aasta kindlasti. Nii taskukohase hinna puhul ma ei oleks seda ise üldse eeldanud. 

Näiteks on mul siiani umbes 80 protsenti sellest pesust kasutusel, mida ma suvel 2020 koostöö käigus endale sain. Kui ma õigesti mäletan, siis tellisin tol korral neli rinnahoidjat ja kolm paari aluspükse. Ja arvestades, et hinnad on keskmiselt nelja- viie euro kanti, siis minu meelest on see väga hea tulemus. Olen sealt vahepeal ise ka ühe korra ostnud, et lihtsalt pesusahtlisse täiendust saada. 

Sel korral otsustasin natuke teist teed minna – nimelt tellisin ainult kaks rinnahoidjat ja ühe paari aluspükse. Lisaks neile võtsin ühe punase ja natuke seksikama öösärgi – valetinipäev ju ka tulemas! Tunnistan ausalt, et pärast emaks saamist on minus see seksikas Jaanika suures osas kaduma läinud – ma lihtsalt ei tunne end alati oma kehas kõige paremini. Ka nüüd võtsin suuruseks 2XL ja arvasin, et see öösärk on raudselt liiga väike. Muidu mu suurus ongi XL või 2XL-i, aga tavaliselt seksika ööpesu puhul kipub seegi vahel väikseks jääma. Sel korral sobis ideaalselt ja ma olen väga rahul! 

Pärast imetamise lõppu ei ole mu rinnakorv tegelikult eriti palju väiksemaks jäänud – ainult ümbermõõdult. Kandsin varem 100-105 D-korvi, nüüd on rinnahoidja suurus 95D. Tõsi – mul on kodus ka mõned C-korvi rinnahoidjad olemas ja need ka sama ümbermõõduga mingil määral istuvad, aga D on siiski parem. Nii et ka rinnahoidjad, mis ma nüüd välja valisin, sobisid väga hästi. 

Postituse lõpus on siis ka pesust pilt, mille koostöö raames endale valisin. Ma kahjuks jah ei ole oma enesekindlusega sealmaal, et pesu seljas endast pilti teha, aga ehk kunagi 🙂 Hendrik kiitis seda punast öösärki väga ja mainis, et polegi vist mind kunagi midagi sarnast kandmas näinud. Ja tõele au andes, siis tal on õigus. Isegi enne rasedaks jäämist ma ei kandnud seksikaid öösärke, siis mis veel nüüd rääkida… Oli tore oma mugavustsoonist välja astuda, sest ma tõesti olen end viimasel ajal rohkem emmena tundnud, mitte naisena. Ja sellest on väga kahju tegelikult. Aga nüüd vaikselt hakkab ehk see naiselikkus ka tagasi tulema, ma loodan. 

Nii et mina kindlasti soovitan Kena.ee-s ringi vaadata ja endale midagi head valida! Valentinipäev on tulemas ja selleks on mul teile ka sooduskood – jaanika, mis annab kuni 15. veebruarini kogu teie ostukorvist 14 protsenti allahindlust! Ja kuigi Kena.ee lehel on hinnad niigi väga taskukohased, siis veel rohkem soodustust saada on ju alati tore, eks? 

Ja varsti panen oma Instagrami storys ka loosi käima – nii et kes soovib endale 30 euro väärtuses pesu võita, siis tulge kontrollige mu Instagrami (kasutaja on jaanika.elias). 

Lõpetuseks võite kaasa rääkida, kas olete Kena.ee-st pesu ostnud? Kui tihti te üldse endale pesu ostate? Kas uus pesu paneb teid kuidagi seksikamalt tundma?

Mina võin enda kohta öelda, et kuna töötan vabakutselisena, siis on sissetulekud nii kõikuvad, et iseenda poputamine tuleb mul viimasena meelde. Õnneks Kena.ee puhul ongi suur pluss taskukohane hind – seega sealt ikka midagi endale leida ilmselt võib. Ja seda ka siis, kui raha ei ole liialt palju kulutada. Nagu ma juba enne ka mainisin, siis aasta ja kuus kuud tagasi koostöö raames saadud pesukomplektid on mul endiselt väga suurel määral kasutuses. Ja uus pesu paneb mind tõesti ka natuke seksikamalt tundma – vaatamata asjaolule, et ma ehk oma kehaga päris sada protsenti rahul ei ole. 

Minu valik Kena.ee pesupoest.

Unine hommik

Kui E lasteaeda läks, siis eks ma eeldasin, et ilmselt hakkab eluke nii olema, et nädal aias-nädal kodus, sest alguses ollakse ju kogu aeg haige.

Tegelikult on asi siiski tunduvalt parem olnud, sest sügisel käis E kuus nädalat lausa järjest lasteaias. Nüüd on pigem nii, et paar nädalat saab käia ja siis on jälle tõbine. Nagu hetkelgi. Panin lausa hommikuks kella tirisema, et vist ikka saab juba lasteaeda minna, sest öösel ta ei köhinud, aga hommikusöögi ajal hakkas jälle pihta. Ja nii me siis kodus olemegi. E vaatab hetkel multikaid ja mina mõtlen, et krt, oleks saanud kauem magada, kui poleks kella tirisema pannud. Ma võiksin vabalt uuesti voodisse minna, aga E ei arva sellest plaanist kahjuks midagi. Tema on juba piisavalt maganud, aga nagu ikka – läksin mina väga hilja magama. 

Tunnistan ausalt, et vahepeal on nii kõrini ikka. Ma armastan E-d väga, aga mu lemmikpäevad on need, kus ta on lasteaias. Hetkel on mul ainult üks lugu, millega ma tegelen, aga mõnikord on neid korraga päris mitmeid ja siis see aja leidmine nii, et E suudaks rahulikuks jääda, kui mina telefoniga räägin, on päris keeruline. Õnneks on Hendrikul üle nädala võimalik hommikuti kodus olla. Üldse olen ma kohati nii tülpinud ja ainus, mida ma tahaksin, on rahu. Mu süütenoor on lühike, sest paljud asjad ajavad mind närvi. Talvest on ka juba totaalselt kõrini, sest kõik on ühtlaselt hall. Sama hall kui mu meeleolu. 

Vahepeal sain siin endale uued prillid. Mu miinus oli kõvasti suurenenud – üks silm on nüüd – 1.50 (varasema -0.75 asemel) ja teine – 1.75 (varasema -1.25 asemel). All on pilt ka uutest prillidest, aga minu arvates on täitsa kenad ja sobivad mulle päris hästi. Telekat näen ka nüüd selgelt, sest pilt hakkas juba uduseks minema 😀 

Ma siin plaanin maikuus autokooli ikka minna. Praegu ei saa, sest raha on vähe, aga siis on võimalik. Ma üks kord vihastasin end lihtsalt seaks, kui olin E juba lasteaeda viinud kelguga ja siis tuli kõne, et ta on ikka natuke nohune ja tuleb järele minna. Mitte lasteaia peale, ma olin nördinud, et lasteaed nii kaugel on. Üks ots jalutamist on 25 minutit ja bussiajad ei klapi väga hästi. Vähemalt üks kord saan bussiga minna, aga päevas tuleb seda maad siiski 2-3 korda kõndida. Kui Hendrikul on õhtune vahetus tööl, siis ta saab hommikuti ka viia, mis on hea, aga see kelgu vedamine on tüütu. Samas – kui lund poleks, siis ma ei teagi, mis saaks, sest E pole eluilmaski nõus 25 minutit rahulikult järjest kõndima. No näis – tegelikult saame ehk kevadel natuke varem siis minna (siis sobiks bussiaeg ka), sest hetkel sööb E hommikusööki kodus, mitte lasteaias (ta on lasteaias 09.00- 16.00, kui ta terve on). Bussipeatusest lasteaiani on ka natuke kõndida, aga see pole nii hull. 

Tegelikult olen ma alati arvanud, et mina endale juhiluba ei tee, sest ma olen lihtsalt suur paanitseja ega sobi rooli. Aga eks see selgub siis, kui autokooli lähen. Teades ennast, siis ilmselt läheb mul jupp aega enne juhiloa saamist (kui üldse peaks õnnestuma), aga kuna seda võib mulle tulevikus ka tööalaselt vaja minna, siis see ongi mu motivatsioon. Minu jaoks ongi siin elus fookuse paika seadmine kõige olulisem – muidu ma olen laisk nagu lohe, aga kui ma näen, mis see mulle võimaldab, siis ehk see annabki seda lisajõudu, et hakkama saada. Just see visioon, mis ehk kaasa aitab. Aga eks siis aasta teises pooles ole näha, kuidas mul sellega asi edeneb! 

Olgu, peangi hetkel lõpetama, sest… elu. 

2021 kokkuvõte

Ma enam ei hakka isegi vabandama, et ma olen siia nagu kuuvarjutus jõudnud. Nii lihtsalt on – ehk siis tulen siis, kui tulen. Instagramis olen palju aktiivsem ja nii ilmselt jääb ka. Aga ometi tahan siia aasta kokkuvõtte teha, et mingigi märk maha jääks. Võtsin küsimustiku Malluka blogist, aga olen neile ka eelnevatel aastatel vastanud. Sel aastal on lihtsalt nii palju juhtunud, et võrreldes 2020 aastaga oleks nagu Jaanika mingiks uueks inimeseks hakanud. Eelmisel aastal tahtsin ainult kuidagi eksisteerida, nüüd tahan, et 2022 tuleks veel vingem.

Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Nii paljusid asju! Pole vist elus nii huvitavat ja teistsugust aastat varem olnud. 
Lugesin 85 raamatut, ehk tuleb üks-kaks veel juurde, sest aasta pole ju sugugi läbi. Gümnaasiumis oli mu rekord vist kuskil 75 raamatut aastas – ka selle lõin üle. Võrreldes eelmise aastaga, mil ma ainult 19 raamatut lugesin, on tulemus ülihea. Ka mu eesmärk, milleks oli 35 raamatut aastas, sai kõvasti ületatud. Uueks aastaks ma uusi eesmärke ei sea, aga hea on lugemislainel tagasi olla. Ja seda tõsiselt nautida! Mul on mitmeid uusi lemmikkirjanikke tekkinud (Fredrik Backman ja Ruth Ware näiteks). 

Läksin Hooandjasse ja ületasin enda hirme tuhandekordselt, sest kartsin ebaõnnestuda. Projekt õnnestus, mis tähendas ka seda, et mu esimene raamat ilmus septembris (nägite, kuidas ma ütlesin esimene? ma olen raudpolt veendunud, et see ei jää mu viimaseks – lähiaastatel ilmselt midagi ei ilmu, aga tulevikus kindlasti). Raamatu kirjutasin küll 2020 aasta lõpus – nii et seda enam siia ei saa arvestada, aga jah. Minu nii-öelda kõige uuem beebi, mille ma täiesti ise välja andsin. Tundus alguses palju keerulisem, kui tegelikult oli. Nüüd tundub kõik nii lihtne! Olgu, vast päris seda mitte, aga kogemus on siiski olemas ja kõik ei tundugi hiina keel! 

Kirjutasin pea 45 lugu erinevatesse väljaannetesse – kokku kuude ajakirja ja kahte ajalehte. Ja seda poole aastaga, sest esimene lugu ilmus juuli alguses. Väiksest uitmõttest sai alguse midagi palju suuremat, kui ma iial oleksin osanud aimata. Teemasid oli ja endiselt on nii palju ning aastal 2022 jätkan samamoodi. Ma ei tea, kuhu see mind viib, ehk ei viigi kuhugi, aga seda näitab ainult aeg. Kui samamoodi jätkan, siis ehk ühel päeval töötan juba mõne ajakirja toimetuses. Ideaalis seda ma tahaksingi, ma olen küll veel algaja ja ma tean seda ise ka, aga kõik on kuskilt alustanud. Mida enam kirjutad, seda suurem on tõenäosus, et nii lähebki. 

Ma alguses ei plaaninud oma pensionisammast puutuda, sest veel aasta tagasi polnud mul eesmärki, aga nüüd on. Tegin avalduse septembris ära ja raha saan mais, mis annab mulle veel natuke lisaaega, et vabakutselisena kirjutada. Ja kui juhtub, et ma selle aja jooksul palgatööd ajakirja toimetuses ei leia, siis mis siis ikka. Muidugi on veel ajalehed, millega mu kogemus on pea olematu (kui paar pisikest lehte välja arvata, üks neist Põlvamaa kohalik ajaleht), aga ma lihtsalt pole nii kaugele veel mõelnud. Ma ise tunnen, et just ajakirjas töötamine oleks minu rida, mis muidugi ei tähenda, et ma ajalehte kirjutada ei võiks. Nii et siinkohal ka üleskutse – kui seda postitust peaks lugema juhtuma mõni ajakirja/ajalehe toimetaja, kellega ma juba koostööd ei tee, aga kus vajatakse vahel kaasautorit, siis võib minuga ühendust võtta. Ilmselt kohe kindlat palgatööd pakkuma ei hakata (kuigi kes teab) – seega võin vabalt esialgu kaasautor olla (nagu ma praegu mitme ajakirja puhul olen). Iial ei tea, kes mu blogi lugema juhtub 🙂 Ma olen algaja, aga visa 🙂 Ja õpin kiiresti! LõunaLehe toimetaja mainis mulle, et ma teen endale liiga, kui end algajaks pean, sest ma alahindan ennast. Eks mul ole oma head ja vead, aga iga looga läheb asi paremaks. Konkreetsemaks.

Tulin oma vanast töökohast ära, sest tundsin, et sel pole mulle enam midagi pakkuda. Ma tahan oma elus teise suuna võtta. Ma olen ka varem tööd vahetanud, aga päris niimoodi lahkunud, et kes teab, millal ma uue töö saan, vist ei olegi. Ütleme nii, et kui pensionisammas poleks mulle seda vajalikku ajapikendust andnud, siis ma ilmselt ei oleks julgenud niimoodi riskida. Kirjutan ikka vaikselt vabakutselisena edasi, aga vähemalt on mul mingi tagala kevadel veel olemas. Just selle tõttu julgesin võtta ette kannapöörde ja suunduda selle unistuse poole, mis mind tegelikult juba lapsepõlvest peale saatis, aga elu viis mind lihtsalt teisele rajale. Ma mõtlesin, et proovin ja vaatan, kas mulle üldse selline kirjutamine sobiks, aga armastasin seda esimesest minutist peale. Olen ka juba kaks kaanelugu kirjutanud, mis oli ülivahva kogemus! 

Et see aasta on olnud üks üliäge aasta! Nii palju uusi kogemusi, elujõudu, visadust, indu, mida ma ei arvanud, et mul üldse olemas on. Kõik on omavahel seoses – kui poleks olnud Hooandjat, siis poleks olnud mu raamatut. Kui poleks olnud mu raamatut, siis ma ilmselt poleks mitte ühtegi lugu kuhugi kirjutanud. Nii et aitäh, Jaanika, et sa julgesid riskida! Aitäh, et sa andsid endale võimaluse ega kartnud. 

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Otseselt ei anna, aga lugesin rohkem, kui esialgu plaanisin. Ka raamat ilmus, selle võtsin samuti endale 2021. aasta alguses südameasjaks. Ometi võtsin end alles aprillis kokku, et üldse Hooandjasse minna. 

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei sünnitanud.

Kas keegi su lähedastest suri? 

Õnneks mitte.

Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Aasta on muidugi pikk, aga ideaalis oleks hea kuskil ajakirja toimetuses töötada. Statistika siiski minu kasuks hetkel ei räägi, sest ajakirjade puhul kipub ikka kuskil kaks aastat enne minema, kui kaasautorist lõpuks toimetaja saab (eriti kui tal varasem kogemus puudub). Minu kahjuks räägib ka see, et on ainult paar ajakirja, kuhu ma järjepidevalt kirjutan, teistesse kirjutan harvem. Nii et ma pigem 2022.aastal sellele ei panustaks veel, aga kui nii peaks juhtuma, siis see oleks ideaalne muidugi 🙂 

Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

08.september – mu raamat ilmus sel päeval. 

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma astusin oma mugavustsoonist välja. Ja kohe täie rauaga! 

Mis oli su suurim läbikukkumine?

Paneb mõtlema. Eks aasta algus oli keerulisem, sest Hendriku depressioon oli haripunktis, aga õnneks võtab ta nüüd uuesti antidepressante ja kõik on palju parem. Ehk see, et ma ei olnud alati kõige toetavam? Aga õnneks nüüd on asi rohkem kontrolli all.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Nohu ja köha oli küll, aga õnneks koroona meieni pole veel jõudnud (ptüi-ptüi). Vigastust ka ei olnud.

Selle aasta parim ost?

Põnevik “Tagasi” – üks parimaid raamatuid, mida sel aastal lugesin. Eia Uusi “Kirjad Buenos Airesest” ka. Backmani “Karulinn” oleks siin samuti, aga selle raamatu ma võitsin Instagramis. Et kõik parimad ostud on raamatud olnud tõesti! 

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Eks ikka Hendriku, sest aasta algus oli tema jaoks raske. Aga ta sai hakkama! Ja E ka tegelikult – kuigi ta ajab vahel juuksed halliks, sest ta on väga kangekaelne ja püsimatu, aga samas on ta nii südamlik ja tubli laps. Tahab alati aidata – pesu soovib kokku ja pesumasinasse panna, legod paneb rõõmuga kasti jne. Ja seda ta minult kahjuks pole õppinud 😀 Ja mu enda ka, sest kuigi oma saba ei ole ilus liputada, siis sel aastal ma tunnen, et olen selle ära teeninud.

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Need, kes arvavad, et neile reeglid ei kehti. 

Kuhu läks enamik su raha?

E-le ja raamatutele 😀 Mul on millegipärast kiiks, et osad raamatud peavad kindlasti mu enda omad olema. Ja seetõttu juhtun raamatukokku pigem harva, aga raamatute varusid on veel pikaks ajaks. Mis ei tähenda, et ma vahel juurde ei ostaks! 

Mis sind sel aastal tõeliselt elevusse ajas?

Hooandja projekti õnnestumine. Minu raamat. Esimese loo kirjutamine. Teise loo kirjutamine. 45-nda loo kirjutamine (ehk siis kõigi lugude kirjutamine). E lasteaeda minek. 

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

E lemmiklaul “Tahan, ei taha”, mis tema Youtube lastelaulude playlistist tuleb. Ma olen seda nii palju kuulanud, et endalgi on peas, aga see on ülihea lugu ka 🙂 

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

 õnnelikum või kurvem? Õnnelikum!

kõhnem või paksem? Kahjuks sama. Vot alla pole võtnud, kuigi võtta oleks omajagu. 

vaesem või rikkam? Kuidas võtta – rahaliselt vist siiski vaesem, aga kogemuste mõttes palju rikkam. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Et oleksime Hendrikuga rohkem saanud kvaliteetaega veeta. Ja noh – E-ga ka muidugi oleksin võinud rohkem mängida. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Oleksin võinud aasta alguses vähem endas kahelda. Esimesed kolm kuud tegin seda siiski üpris palju. 

Kas sa armusid aastal 2021?

Ei, aga õppisin Hendrikut veel enam armastama. Ka probleemide kiuste. 

Kui palju üheöösuhteid?

Mul oli viimati üheöösuhe aastal 2015 – seega suur ümmargune 0 😀 

Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Lennuõnnetuste uurimine” ja “Kui suured asjad lähevad valesti” – mulle millegipärast meeldib vaadata saateid, kus juhtuvad suured katastroofid. Imelik, eks ju? Aga just see uurimine on nii põnev minu jaoks.

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei vihka kedagi, mõned inimesed võivad küll närvi ajada, aga vihkamine on siiski liiga jõuline tunne minu jaoks. 

Parim raamat, mida lugesid?

“Kirjad Buenos Airesest”, “Karulinn” ja “Tagasi” on kindlasti ühed parimad lugemiselamused sel aastal. 

Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ei teagi nii öelda. Aa, Alika Milova! Aga ta on ju kogu Eesti uus lemmik 🙂 

Mida sa tahtsid ja said?

Hooandja projekti õnnestumist ja oma raamatut. Sain ka! 

Mis oli selle aasta parim film?

Vot filme pole ma küll pea üldse vaadanud. Aga ilmselt õudukas “Rong Busanisse 2” – see ei olnud nii hea kui esimene osa, aga meeldis mulle siiski. Ma vaatasin seda suvel, kui ma õigesti mäletan. 

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Mu sünnipäev oli viis päeva tagasi ja sain 32! Olime niisama kodused perega – suurelt ei tähistanud. Jõuludel ja esimesel jõulupühal olid mõned istumised küll. 

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma Hendriku depressiooni haripunkti oleksin aasta alguses rohkem mõistnud. See oli ikka päris hull (kirjutasin sellest novembrikuu Anne & Stiilis täpsemalt). 

Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Ma kirjutan kodus – seega mugavad hõlstid, mis ongi korteris passimiseks mõeldud. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ei teagi. Lugemine ja kirjutamine ehk hoidiski. 

Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Alika Milova lauluhääl on imeline! 

Keda igatsesid?

Oma parimat sõbrannat, kes mais Tallinnasse kolis. 

Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Julgete päralt on maailm. Üks väike samm võib asjad panna niimoodi keerlema, et sa ise ka ei usu. Tuleb vaid see esimene samm astuda. Ja vbl ka ebaõnnestuda, aga mis siis? Proovimata jätmine on hullem kui ebaõnnestumine! 

Ja saidki kõik küsimused vastatud. Kuidas teie 2021 möödus? Millalgi kindlasti kohtume uuesti blogis, aga ei oska lubada, millal see olla võiks 🙂 

Tere, mu vana sõber!

Kaks kuud pole ma siia mitte ridagi kirjutanud! Need, kes mind Instagramis ei jälgi, võivad küll mõelda, et olen maamunalt kadunud, aga see pole sugugi niimoodi. Vahepeal on lihtsalt nii palju muid asju juhtunud, mis on mind blogist eemal hoidnud. Tunnistan, et olen ise ka natuke selles süüdi, sest alati on palju lihtsam Instagrami story valmis teha. Ehk siis olen ka nende inimeste hulka jõudnud, kes tahavad kõike ruttu ja kiiresti. Blogi puhul see nii päris ei käi, sest mu mobla on WordPressis nii aeglane ja mu vana arvuti on lausa nii kiviaegne, et arvab, et ma olen tulevikku jõudnud – seega paljud leheküljed ei toimi üldse. Ma tean – eks see üks vabanduste jada pigem ole, aga siin ma siis nüüd olen… Puhun tolmu oma blogilt ära ja kirjutan. Vaatame, kuhu see postitus omadega välja jõuab, sest isegi parima tahtmise juures oleks raske kõigest ülevaadet anda, mis vahepeal toimunud on.

Kõigepealt – mu raamat on juba ammu väljas! Vana uudis, aga blogis oli viimane postitus 18.augustil, mil mu raamat alles eelmüüki jõudis. Nüüd on see saadaval nii Apollos kui Rahva Raamatus, ka raamatukogudes on see olemas (ja nii mitmeski täiesti välja laenutatud!). Olen ise kõik kokku koos Hooandja pakkidega umbes 120 raamatut teele pannud, mis on märkimisväärne arv. Aitäh, aitäh, aitäh! Üks unistus on täidetud, mis siiani tundub uskumatu. Mäletan, et umbes aasta tagasi samal ajal küsisin Instagrami storys, et mis oli selle boheemlasliku kohviku nimi Tartu kesklinnas, kus kiiged keset saali rippusid. Maailm! Mul oli seda oma raamatu jaoks vaja, aga nimi ei meenunud. See oli mu lemmikkoht nii põhikoolis, gümnaasiumis ja natuke ka pärast seda. Mul oli tõesti nii südamest kahju, kui Maailm oma uksed kinni pani. Läksin jälle jutuga mujale, aga see on ju nii minulik.

Igal juhul – tehtud! Mäletan siiani seda emotsiooni, kui 8.septembril (või oli see 09-ndal?) kuller koos minu raamatutega Põlvasse jõudis. Muidugi oli see siis, kui Hendrik oli parasjagu tööl, mis tähendas seda, et pidin lausa naabrinaise appi kutsuma, sest hiigelsuur kast pandi korterelamu välisukse juures maha. Kahjuks elan ma aga teisel korrusel, kuid mitte ükski vägi poleks suutnud mind seda kasti tõstma panna, sest seal oli 180 raamatut sees! Õnneks naabrinaisega saime tõstetud ja sain talle samal õhtul juba tänutäheks oma raamatu kinkida. Ja siis hakkas esimene pakkide saatmine (kuskil 70) ja kogu selle kuue nädala jooksul olen neid saanud saata veel hulgim. Ehk siis – minult endalt saab ka otse osta, selleks võib mulle ükskõik kuhu kirjutada – siis on hinnaks 11 eurot (postikulu on selle hinna sees – raamatupoes on hind 14.90). Mul oli ka üheksa defektiga raamatut, kuhu olin kogemata kas valesti pühenduse kirjutanud või aja jooksul oli raamatukaas koledaks muutunud, aga need müüsin ma eile Instagrami kaudu maha. Nendele raamatutele tegin eriti suure sooduka ja koos postikuluga sai selle kätte ainult viie euroga. Kahjuks neid mul rohkem pole, aga kui kunagi jälle tekib, siis annan märku.

Ja kuna ma olen nüüd natuke nagu ekspert (jah, ilmselgelt liialdus, aga siiski üks kogemus on ju olemas), kuidas raamatut täiesti ise nullist välja anda, siis kes plaanib sama tee ette võtta, siis võib minult nõu küsida. Aitan nii palju, kui oskan, sest mäletan, et kui ma ise alustasin, siis see tundus üks parajalt raske teekond, mida ette võtta. No seal on jah mõned asjad, mida peab meeles pidama, aga midagi ilmvõimatut pole. Ja täiesti nullist tähendab ka Hooandja projekti – ehk siis, kui selle kohta on samuti mingit infot vaja, kuidas seda teha, siis võib minu poole julgelt pöörduda. Ma ei ole ilmselt Hooandja mõttes kõige parem näide, sest kuigi ma tegin ise ööd ja päevad promo, siis ma kuskilt abivägesid ei otsinud. Mõtlen siis just firmasid, kes võiksid toetuste näol oma õla alla panna vms. Et ettevõtteid mul tõesti polnud, kes oleksid teatud toetuse summa puhul midagi kingiks saatnud. Olingi ainult mina ja minu oskused, mis oli ka üks põhjus, miks ma arvasin, et mu projekt ei õnnestu, sest ma olin veendunud, et mu jälgijaskond ei ole nii suur, et see summa kokku saada. Aga täiesti uskumatu, et isegi vanad õpetajad tulid appi, rääkimata mõnest mu eksist, kes raamatus ise on täiesti esindatud. Ka nemad aitasid 😀 Ja veel niisama minevikudeidid, kes raamatusse küll ei jõudnud, aga ikka toetasid. Uskumatu. Ja muidugi üks bookinstagrammer, kes lausa 100 eurot teele pani toetuseks. Kui ma seda toetajate nimekirja nägin, siis mul ausõna tulid pisarad silma. Miks? Pole ma ju kunagi olnud see blogija, kelle puhul inimesed loeksid ja ütleksid, et oh sa jumal, ta on nii südamlik inimene. Olen ju ikka see otsekohene Printsess olnud, kes oma keelt kunagi õigel ajal hammaste taga ei oska hoida ja vahel draamadesse laskub. Ilmselt oli ka see põhjus, miks ma kartsin Hooandjasse minna, sest ma olen… Kuidas seda nüüd öeldagi? Mitte väga poliitkorrektne, mis on omadus, mis paljudele peale ei lähe. Tõsi – aja jooksul olen ka mina tagasi tõmmanud, sest vanus on juba sealmaal, et enam ei viitsi. Kuid vaatamata sellele ei ole südamlik ilmselt esimene omadussõna, mis minu kirjeldamiseks käiku läheks – just selle tõttu oligi minu jaoks päris suur eneseületus ka midagi sellist ette võtta. Et südamlikkusega ma jah teisi ära võluda ei suuda 😀

Loomulikult olen suure tänu võlgu ka oma Islandil elavale sõbrale, kes päris suure summaga mu projekti toetas. Olen kunagi talle siin blogis isegi nime pannud – oli vist Truu? See geisõber, kellest aastaid tagasi palju kirjutasin. Veel kord aitäh ka kõigile teistele! Mõnikord võib mingi asi tekitada ahelreaktsiooni, mis viib sind hoopis uutele jahimaadele, kui nii saab öelda.

Ma olen umbes kakssada protsenti kindel, et kui ma ei oleks Hooandjasse läinud ja mu projekt poleks õnnestunud, siis ei oleks ma alates juuni algusest ligi 30 erinevat lugu kirjutanud (kokku kuude erinevasse ajakirja ja kahte ajalehte). Nende hulgas on ka juba kaks kaanelugu (septembri-ja oktoobrikuu ajakiri Saatus & Saladused). Ma olen kirjutanud eriskummalistest hobidest (kohvipakkide kogumisest, hobimudelitest, ilmavaatlusest näiteks), kannapööretest, sotsiaaltööst, fotograafiast, kokkamisest, tabudeta suhetest, meeste valusatest lahkuminekutest, lastega vanemapuhkusel olevast isast, rasketest elusaatustest, ilusatest sünnitustest, kuldpulmalistest, kes on üle 50 aasta abielus olnud, aktiivsetest ja tegusatest pensionäridest, petmistest, emadusest, ökotalust, maaelust, taaskasutusest. Lisaks siis kõik need lood veel, mis on ilmumata. Äkki oli veel midagi, aga need on teemad, mis esimesena meelde tulid. Ma olen nautinud iga viimase kui loo kirjutamist ja kuigi ma olen alles ülialgaja, siis ma olen tänulik, et olen selle võimaluse saanud. Ma ei tea, kuhu see edasi viib – ehk ei viigi kuhugi ja ühel hetkel ma avastan, et see ei meeldigi mulle enam. Kõik on võimalik. Siiani olen seda kõike nii väga nautinud, et seda on raske sõnadesse panna. Vabakutselisena on ka muidugi see asi, et sa kirjutad siis, kui saab ja kui võimalus antakse. Mis on ilmselt kõige suurem miinus, aga… Selline on elu.

Ilmselt andis see kõik mulle endalegi tõuke teha väike kannapööre oma elus – olen kirjutanud inimestest, kes tegid selle keskeas või veel hiljemgi. Ja see on olnud nii inspireeriv, et võtsin ise samasuguse otsuse vastu. Loomulikult on see hirmutav, aga samas nii kuradi võimas ja äge tunne, sest ma olen alati pigem see inimene olnud, kes on armastanud rutiini, stabiilsust. Üks kindel asi minu elus oli mu töö, mida mul enam ei ole, sest ma andsin lahkumisavalduse. Mu tööl polnud midagi viga, aga sealt oli mul edasi areneda ainult tehniliseks toeks, mis mind ei huvita. Kui ma ülemusele umbes kuu aega tagasi ütlesin, et ma tulen ära, siis ega ta väga ei imestanud. Et minu jaoks on lapsehoolduspuhkus olnud tõeliselt silmiavav ja iseendasse vaatamine. Oma hirmudega silmitsi seismine ja riskeerimine. Mul on raamat väljas, ma kirjutan jõudumööda vabakutselisena lugusid edasi, ma olen aastal 2021 lugenud 72 raamatut (enamasti põnevikke, aga on ka muid, 90 protsenti on siiski ilukirjandus, eelmisel aastal tuli kogu aasta peale ainult 18). Võrreldes eelmise aastaga nagu öö ja päev, mil ma tahtsin lihtsalt ellu jääda, sest E ei maganud eriti.

Et ilmselt on ka kogu see eelnev jutt põhjuseks, miks ma pole blogisse eriti jõudnud. Aasta alguse lugesin ma väga palju, vahel kaksteist raamatut kuus, nüüd enam nii palju ei jõua, aga keskmiselt neli-viis küll. Kuna juunist hakkasin ka rohkem kirjutama, siis on aega veel vähemaks jäänud ja kahjuks kipub blogi ikka viimane prioriteet olema. Ma tahaksin seda parandada, aga ma siiski ei luba veel midagi. On hea üle pika aja siiski tagasi olla!

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Meil sai Hendrikuga neli aastat esimesest kohtumisest. Käisime seda eelmisel reedel Tartus tähistamas ja oh sa juudas, kus on uusi kohti tekkinud! Läksime ühte gruusia restorani, mis oli väga kauni atmosfääriga ja nautisime kahekesi aega, sest E oli hoida antud. Oli äärmiselt imeline ja vinge õhtu, sest väikelapse vanematena kipub seda omavahelist aega ju ikka väheks jääma. Vahel on see ka natuke pingeid tekitanud, mille oleme siiski ilusti ära suutnud lahendada. On olnud kohati ka raske aasta, aga õnneks on nüüd kõik palju paremaks läinud.

Ja veel – E käib ju lasteaias! Ta on seal 09.00-15.00, aga talle nii meeldib, mis teeb minu kui ema südame nii rõõmsaks. Just pärast lõunaund lähengi talle järele. Õnneks on tal kohanemine päris kergelt läinud, vahepeal ta oli küll paar nädalat haige ja siis tuli jälle nullist alustada, aga kui see välja jätta, siis on kõik üpris leebelt sujunud. Alles ta ju oli beebi ja nüüd on juba lasteaialaps! Mis mulle lasteaia puhul veel eriti meeldib on see, et E päevakava on läinud lõpuks paika. Ehk siis – mul on laps, kes läheb kell 20.00 magama! Kui varem läks ta kell 15.00 lõunaunne, siis nüüd tal lõpeb lasteaias sel ajal lõunauni. Ka nädalavahetustel hoiame rangelt seda joont, laupäeva õhtutel on küll mõned erandid, sest siis on saunaõhtud, aga väga palju siiski uneaeg üle ei lähe. Muidugi tähendab nii vara uinumine ka seda, et vahel on E-l juba enne 07.00 silmad lahti ja kui äripäevadel pole hullu, sest nagunii oleks äratuskell kõigest pool tundi hiljem, siis nädalavahetustel tahaks siiski kauem magada. Õnneks ta vahel vaatab ise multikaid ja meie Hendrikuga saame natuke kauem põõnata, aga no kell 09.00 oleme ikka üleval. Kuid need õhtused lisatunnid on kulda väärt, kus saan lugeda, kirjutada või siis blogida. Kuigi tõele au andes pole ma seda viimast ju teinud, alles täna üle pika aja.

Vot sellised lood siis. Kui te nüüd selle pika joru suutsite kõik läbi lugeda, siis te väärite medalit! Seda mul kahjuks anda pole, aga kuna ma tahan siiski oma blogilugejatele midagi kinkida, et te ehk üle mitme kuu uuesti siia tagasi jõudsite, siis loosin ma kõigi selle postituse kommenteerijate vahel välja kolm enda raamatut! Instagramis ma juba tegin loosi, aga kõigil seda pole – seega oleks ainult õige teha seda ka siin. Ainsaks tingimuseks on see, et oma raamatu postitan Eesti piires – ehk siis teile sobivasse Smartposti või Omnivasse. Kui keegi elab välismaal, aga siiski tahab osaleda, siis minugipoolest, aga võidu puhul panen siis näiteks Eestis elava sugulase lähimasse pakiautomaati raamatu teele. Kolm raamatut loosin välja 05.novembril – ehk siis aega on natuke kommenteerida. Kindlasti lisage kommentaari juude ka e-mail (seda teised ei näe), sest muidu ei saa ma kuidagi teiega ühendust võtta. Et asja lihtsamaks teha, siis võite näiteks kommenteerida, kaua olete mu blogi lugenud ja miks te seda loete. Kui on mingeid muid mõtteid või küsimusi, mis seda postitust lugedes tekkisid, siis neist võite ka muidugi märku anda – ikka osalete loosis!

Ma praegu tõmban otsad kokku ja ehk kohtume siin blogis varem kui kahe kuu pärast. Ma vähemalt loodan küll!

Mu raamat on eelmüügis!

Ma tean, et ma olen oma blogis pea kaks kuud vaikinud, aga eks sel ole omad põhjused. Pärast erinevatele ajakirjadele kaasautorina lugusid kirjutades on aega nagunii vähem olnud – seega tunnistan, et on lihtsam üks kiire Instagrami story valmis teha… Kuid täna ma tahtsin siia tulla ja teatada, et mu raamat on nii Apollos kui Rahva Raamatus eelmüügis! Hooandja projekti toetajad (alates 25 eurot) ei pea muretsema – saate lähimasse pakiautomaati mu raamatu kohe esimesel võimalusel.

Tallinna Raamatutrükikojas valmivad raamatud 08.09.2021 ja pärast seda jõuavad nii raamatupoodidesse (raamatupoodide enda kullerid viivad) kui ka mu enda kätte. Rahva Raamatus on esialgne tiraaž 120 ja Apollos 200. Ma tahtsin ka Rahva Raamatusse kohe 200 müüki paisata, aga nende müügiinimesed arvasid, et kuna ma olen tundmatu autor ja samasugused raamatud müüvad tavaliselt vähem, siis nende esialgne soovitud kogus on ainult 120. Et juhul, kui müüb rohkem, siis tellivad minult juurde. Mis tähendabki seda, et saan 100 eksemplari asemel endale koju kulleriga lasta saata 180. Eks see veits pettumus oli, aga mis raamatupoodide kette meil veel olemas on? PuantBooks? Ma pakuksin 80 lisaeksemplari hea meelega kuhugi mujale siis müüki, sest 180 on veits palju koju lasta saata. Olin arvestanud 100 hulka nii Hooandja toetajad kui selle, et saan neid ise ka a la Instagramis millalgi tulevikus müüa.

Aga loomulikult võib Rahva Raamatul õigus olla – minu puhul on ju ka see asi, et paljud on endale juba nagunii oma raamatu kindlustanud, sest nad toetasid Hooandja projekti. Aga panen siia nii Rahva Raamatu kui Apollo lingi ja võite juba nüüd eelmüügi huugama panna (jah, ma olen liiga palju Andrei Zevakini videoid vaadanud 😀). Sellest oleks ka selles mõttes abi, et ma tahaksin oma elus kannapöörde teha ja vabakutselisena ajakirjadele lugusid kirjutada. Probleem on aga selles, et algkapitali napib ja vabakutselisena kirjutamise puhul on sissetulekud heitlikud. See annaks mulle aega end tõestada ja ehk millalgi pakutakse palgatööd ka juba. Et jah – kui sa Hooandjat toetada ei jõudnud, aga nüüd raamatu ostad, siis aitad kaudselt mu suurele sammule kaasa 🙂

Ma tahtsin küll Rahva Raamatu lingi ka siia lisada, aga nad uuendavad oma süsteeme ja kõik ettetellitavad raamatud on hetkel listist maas (just sain info, nad tegelevad sellega) – seega lisan ainult Apollo oma. Eile veel toimis. Apollo link on postituse lõpus.

Ma kindlasti tahan kunagi ka muudel teemadel kirjutada – eks näis, millal jõuan. E läheb uuel nädalal lasteaeda ja ma olen veits hirmul, aga samas ka elevil! Ta on juba kaheaastane – uskumatu 🙂

Apollost saab mu raamatu ette tellida:

https://www.apollo.ee/catalog/product/view/id/314429