Räägin hispaania keeles (videod aastast 2016)

Kuna minult ikka vahel küsitakse, et ma teeksin mingi video, kus ma hispaania keeles räägin, siis võin neid kahte jagada, mis ma aastal 2016 tegin. Ma lihtsalt olen väga laisk ega viitsi eriti uusi videoid teha 😀 Esimeses videos räägin seebikatest, seal ei ole subtiitreid all, aga teises videos saab eestikeelsed subtiitrid ka alla, kui lülitada parempoolses väikses aknas see võimalus sisse 🙂 Teises videos räägingi siis oma Mehhiko projektist.

Siin need videod siis ongi:

Sellel viimasel videol siis klikkige subtiitritele, mille ma ise siis alla panin! 🙂 CC on siis subtiitrite ikoonile kirjutatud.

Advertisements

Mul ilmus Postimehes artikkel Mehhiko kohta!

Täna pikka juttu pole, aga minge kõik lugege mu reisimuljeid, mis sai Mehhiko kohta kirjutatud! Olen selle võimaluse üle väga tänulik, et seda mulle pakuti! 🙂

Artikkel ise asub siin :

https://reisile.postimees.ee/6527670/eesti-blogija-mehhikos-laksin-seebikatest-nahtud-elu-avastama-aga-kogetu-uletas-mu-ootused-mitmekordselt

Meeletu väsimus/ Miks ma ei poolda seda, et vanemahüvitis peaks kõigile võrdne summa olema?

Kõige raskem selle raseduse juures on see meeletu väsimus! No mitte iial pole varem nii olnud, et silm tahab kogu aeg kinni vajuda. Eriti hull on olukord hommikul, kui äratuskell tiriseb, sest siis on küll tunne, et viskaks selle telefoni heaga vastu seina. Siis kuidagi lõunani saab hakkama, aga pärast lõunasööki… omg, siis tahaks kohe magama jääda jälle.

Ja seega hetkel ma elangi oma idüllis, et kui ma dekreeti jään, siis jääb lapse sünnini veel 2.5 kuud – küll ma siis puhkan! Reaalsus kipub vist niimoodi olema, et siis on nagunii juba raskem uinuda, sest kõht on meeletu, uni ei tule, mingis asendis pole mugav tududa… Ja siis sünnib beebi ja kaks aastat ei saa vähemalt korralikult magada 😀 Niimoodi on mind paljud hirmutanud, kuigi on öeldud ka, et ei pruugi nii hullusti minna. Aga see hirmutamine on suht nõme tegelikult, sest siis juba praegu peas mõtled ette, et appi, ma pean dekreedi ajal täiega magada saama, sest pärast lapse sündi olen täielik zombie  😀 Nagu ette saaks magada. Et jah – kaalutõusu, iivelduse, seljavalu alguses, rindade tundlikkuse jne võib üle elada, aga see väsimus on kõige hullem.

Meil on niigi Eestis dekreeti minemise võimalusega hästi, sest paljudes riikides sellist luksust pole. Et meil on vanemapuhkus ja see, et üks lapsevanem võib 1.5 aastaks tasustatud vanemahüvitist saada ning säilitada sama elukvaliteedi, mis enne rasedaks jäämist, on lihtsalt imeline! Ja koju võib jääda lausa kolmeks aastaks ilma oma töökohta kaotamata. Vot see on üks asi, mida tuleks Eesti puhul hinnata. Et me ei pea kahekuuse lapse kõrvalt tööle minema ja lapsehoidjale maksma või null sissetulekuga koju jääma. Kui vanemahüvitist ei eksisteeriks, siis oleks selle lapse planeerimine rohkem aega võtnud, sest oleks pidanud rohkem raha koguma. Ja minu meelest on väga õige, et see summa on just see, millega inimene enne oli harjunud, kuigi paljud miinimumpalgalised leiavad, et selle peaks kõigile võrdseks tegema. Mina ei ole mingi kõrgepalgaline, aga ma ei arva, et kõik peaksid võrdselt vanemahüvitist saama. Muidugi saab paljude ametite puhul häbiväärselt vähe palka – a la õpetajad, lasteaiakasvatajad, tuletõrjujad jne – et nende tööde puhul peaks töötasu vähemalt kaks korda või isegi kolm korda kõrgem olema. Mõelge vaid ise – veel aasta tagasi oli keskmine tuletõrjuja kuupalk 850 eurot brutos! Nagu mis maailmas me elame? Inimesed, kes riskivad oma eluga, saavad nii vähe palka, et isegi “lihtlabane” kontoritöötaja poleks nõus sellise summa eest kodust välja astuma. Ärge saage valesti aru – iga töö on oluline ja ma ei pisenda enda ega ühegi teise kontoritöötaja tööd, aga tuletõrjujad päästavad inimeste elusid! Ja sellise summa eest mina, kes ma olen tavaline kontoritöötaja, tänapäeval enam kodust mitte iial välja ei astuks (kui just tõesti viimane häda käes poleks ehk siis ilmselt astuksin, kui nälg oleks reaalselt juba uksele koputamas) ja tuletõrjujad peaksid sellise näruse summaga hakkama saama? Nüüd küll on tuletõrjujate brutopalk 1100 eurot kuus, aga isegi see raha on üliväike ju selle töö eest, mida nad teevad! Ja abiõpetajad lasteaias, õpetajad koolides jne – me anname neile oma maailma kõige väärtuslikuma vara ehk meie järeltulijad, nad peaksid ikka kõvasti rohkem palka saama. Et jah – selliste ametite puhul peaks palgatõus loogiline olema.

Aga miks ma üldiselt ei poolda seda, et kõigile võrdselt vanemahüvitist? Lihtne – kui teatud alamakstud ametid välja jätta, siis iga inimene on oma õnne sepp. Et miks peaks inimene, kes pole iial tööl käinud, saama vanemahüvitist a la 1000 eurot kuus? Ja kui see summa olekski kõigile võrdselt 1000 eurot kuus, siis miks peaksid need siis kannatama, kes teenivad palka 2000 eurot ja rohkem? Et miks nende elukvaliteet peaks siis langema? Ma ise ei teeni ligilähedalegi 2000 eurot kuus, aga ma leian, et need inimesed, kes teenivad, ei pea oma latti alla laskma vanemahüvitise ajal, et kõigile võrdselt seda raha jagada saaks. Et need, kes enne teenisid miinimumpalka või ei käinudki tööl, saavadki miinimumile vastavat vanemahüvitist. Sest nii lihtsalt on, teised, kes teenisid rohkem palka, pole selles süüdi, et keegi teine vähem teenis. Ning kas vanemahüvitisel niigi ei ole mingit ülempiiri? Oli ju vist, et üle 2200 euri ei saa saada seda nagunii ühes kuus isegi siis mitte, kui teenisid varem palju rohkem. Ma nagu kuskilt kuulsin, et niimoodi on. Ehk siis kõrgemapalgalised nagunii kaotavad. Et vanemahüvitis aitabki lapsevanemal elada samal tasemel, kui ta enne elas – ja kui see tase oligi miinimumpalk, siis nii lihtsalt on. Küll aga tuleks paljude ametite palgad elamisväärsemaks teha, sest kui lastega tegelevad inimesed ja teiste inimeste elupäästjad saavad nii vähe palka, siis mis riigis me elame? Et see on jälle see nõme pool, miks Eestis elada. Palgad on nagunii madalad ja nendes valdkondades veel eriti.

Lõpetuseks üks eile tehtud pilt! Küll see ootaja aega on ikka pikk! 😀

20190219_211327.jpg

Küsimused blogijale

Paljud blogijad vastavad hetkel nendele küsimustele, mis on blogijatele mõeldud. Ma võtsin küsimused Jane blogist – ja nagu ma aru sain, siis mõned küsimused olid talle endale Instagramis esitatud, aga kui ma saan, siis kohendan selle küsimuse enda jaoks ümber 🙂 Sest mõned tundusid sellised, millele oleks hea vastata.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?

Päris raske küsimus. Minumoodimaailm domeenina mulle meeldib, aga ma pole päris  kindel, kas ma tahaksin Printsessi oma nimeks enam. Aastal 2011 ma selle nime võtsin ja niimoodi see jäigi. Siis ma muidugi ei aimanud, et kunagi kõik mu lugejad teavad, kes ma tegelikult olen. Aga nüüdseks olen ma Printsessiga nii harjunud, et seda muuta küll enam ei kavatse! Et kui päris uuesti saaks valida, siis ilmselt Printsessi enam ei võtaks, aga samas ma ei tea, mis see teine nimi üldse olema peaks.

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole?

Nagu mul oleks järjekord ukse taga koostööpartneritest 😀 Mul pole ühtegi, seega ma ei oska öelda niimoodi. Kui huumoriga asja võtta, siis Ferrari oleks päris hea. Või Bransoni eralennukid 😀

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?

Konkreetselt niimoodi ma ei oskagi öelda, kõigil on erinevad asjad, milles nad head on. Et ühte on väga raske välja tuua.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?

Ma pole ammu ühtegi naljakat blogipostitust lugenud, sest ma naeran harva, kui ma teiste blogisid loen. Henryl on vahel päris humoorikad postitused, aga samas see on tema puhul juba stiiliks kujunenud, et päris naerma just ei prahvata selle peale.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva?

Mul on nendest kujundustest suhteliselt suva, sest mul endal on ka see nii algeline, mida ma absoluutselt ei muuda. Oluline on see, et mingi hele tekst kuskil veel heledamal taustal ei oleks, sest siis on seda väga raske lugeda. Aga ühelgi blogil ei ole niimoodi, keda ma ise jälgin.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Tegelikult oleks päris hea kõigi nende blogijatega päevaks elu ära vahetada, keda ma loen! Samas see võtaks omajagu aega, et oma elu jälle tagasi saada, sest ma jälgin ikka oma 20 blogi küll. Et 20 erinevat päeva teiste elus 😀 Krt, see on vist jälle liiga palju, sest ma tahaksin oma elu kiiremini tagasi.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam?

Krt- raske küsimus 😀 Kui minu enda Hendrik välja jätta, siis (käin peast läbi kõigi blogijate mehed, kelle pilte ma näinud olen), siis… no tõesti ei suuda välja mõelda, sest ma vist ei vaata blogijate mehi selle pilguga 😀

Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?

Ma olen nii paljude blogijatega kohtunud ja ka paar sõna juttu rääkinud – Mallukas, Britt, Mesiliis, Lipsuke, Katre, Eveliis, KarmenMerje, Rents, Manjana, Hetlin jne (mõned neist pole hetkel enam aktiivsed blogijad küll).

Miiuga olen ma aastal 2013. Facebookis veits tülli läinud, sest kuigi ta alguses kirjutas mulle, et on võitluses Henryga täiega minu poolt (mitte selle blogija Henryga, selle minu lugeja Henryga, kes mind siis avalikuks tõi – olen sellest kunagi kirjutanud ka), siis pärast ta nõudis, et ma kõik tema kommentaarid kustutaksin, kus ta Henryt minu kommentaariumis solvas (mida tegid enamus mu lugejaid, sest tol hetkel tundusid Henry kommentaarid küll veits maniakaalsed), minule see aga ei sobinud, sest kui sa julged juba midagi öelda, siis julge selle eest ka vastutada! Lõpuks ma vist tegin seda, sest ta hakkas ajama, et kardab oma lapse heaolu pärast ja kui lapsed mängu tuuakse, siis selle vastu polnud mul enam midagi öelda. Kuigi Henry iial midagi õnneks korda ei saatnud, siis eks ta võis tol ajal hirmu tõesti tekitada. Ja ilmselt ajas mind närvi ka see, et tol ajal sai see kogu tüli alguse just nimelt Miiu kommentaarist, mille peale Henry nii närvi läks – ja nii see lumepall veerema hakkas. Miiut olen ma pärast seda ka kaugelt näinud, aga me pole sõnagi vahetanud, sest nagu ma aru sain, siis hiljem hakkas Miiu Henryga juba isiklikult kirjutama ja nad hakkasid vist isegi omavahel suhtlema jne. Ja mind ajaski see kettasse, et alguses kirjutas Miiu mulle, et ta on nii minu poolt jne, aga pärast hakkas Henryle psühholoogiks. Või oli see vastupidi, ma ei mäleta enam 😀 Et Miiu jah kribas mulle Facebookis hiljem, et tahab Henryle kuidagi ligi pääseda, sest ta on katkine inimene. Et ma pärast seda juhtumit pidasin ma Miiut pikka aega kahepalgeliseks inimeseks ja ta ei meeldinud mulle absoluutselt. Nüüd on aastad mööda läinud ja ma enam niimoodi ei arva ning ma loen ta blogi, sest ta kirjutab hästi. Kuigi kui aus olla, siis nii mõneski tema blogi kommentaari vastuses tuleb välja see Miiu, kellega mina aastaid tagasi Facebookis suhtlesin ja kes alguses tundus nii hea ja tore, aga tegelikult… Nojah – ega ma ka siis mingi ingel ikka polnud, sest ma olin harjunud, et mu lugejad on minu poolel, 95 protsenti olid ka! 😀 Just selle Henry teema puhul siis.

Kindlasti olen veel kellegagi juttu puhunud, aga hetkel ei meenu (Rentsi ja Merjet teadsin ma isiklikult juba enne neid üritusi). Olen kaugelt näinud ka teisi blogijaid, sest 2015. ja 2016.aastal käisin ma blogiauhindade jagamisel. Võibki siia panna pildid aastast 2015 ja 2016, kui ma auhindade jagamisel kohal käisin.

Aastal 2015. blogiauhindade jagamisel – pildil on Karmen ja Liis. Ma kusjuures töötasin nende mõlemaga kunagi koos, seega ma ei tea neid ainult blogi kaudu.

See lillade juustega tüdruk on Lilli – kes on täiega aktiivne blogilugeja. Vähemalt 2015.aastal oli! Enam ma ei tea, kas ta on seda, aga siis tuli ta kõigi blogijate juurde ja tutvustas end. See keskmine – oeh, ei mäleta, aga ta oli vist ka kunagi mingi blogija?

Vasakul siis see blogija, keda ma enam ei mäleta ja paremal Katre (Helevalgus), kes enam ammu ei blogi kahjuks.

2016.aastal nägin blogiauhindade jagamisel ka Briti ära! Ta on tõesti väga pikk naine, peaaegu sama pikk kui mina 😀 Siin tal on lihtsalt kontsad all, minul olid täiesti madalad kingad.

Kellega ma veel tahaksin kohtuda? Tegelikult oleks tore kõiki teisi blogijaid näha ja nendega suhelda! Niimoodi eraldi on väga keeruline välja tuua.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?

Ei mõtle absoluutselt. Seda plaani mul hetkel pole.

Mida arvab sinu pere blogimisest?

Minu isa ei oska arvutitki avada, seega tal on suhteliselt suva. Mu ühele õele see väga ei istu, aga mis sa ära teed, kui ma nagunii blogin 😀 Mu ühele sõbrannale ei meeldi eriti see, kui ma teda mainin, meil on sellepärast tülisid ka olnud. Ta lihtsalt üldiselt juba vihkab sotsiaalmeediat ja tahab kõikjal väga nähtmatu olla, isegi Facebooki ei lisa mitte iial mitte midagi. Inimesed on erinevad – mis ma öelda oskan. Mina blogin ikka ja eks ma siis nii palju ei maini teda. Mu teisel parimal sõbrannal pole selle vastu midagi, ta lihtsalt ei taha blogis piltidel olla. Aga üks on kindel – kui keegi tahab minuga hästi läbi saada, siis tuleb mu blogiga leppida lihtsalt. Ja need inimesed on seda teinud, sest muidu ma lihtsalt ei suhtleks nendega. Ja mitte sellepärast, et mu blogi mulle nii ülioluline oleks (kuigi eks ikka on!), aga mulle meeldib seda teha, see on mu hobi. Seega – sellega peab leppima, kui tahate mu elus osalised olla.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?

Ei lõpetaks! Ma ei lõpetaks seda mitte kunagi kellegi teise pärast. Hendrikul õnneks pole midagi selle vastu, et ma blogin. Sest ma tõesti armastan kirjutamist väga!

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?

Ei kadesta. Ma arvan, et igal blogijal on oma head ja vead, sellepärast polegi mõtet kedagi kadestada.

Millal viimati pidutsesid?

Detsembri alguses Nublu kontserdil. Siis ma veel ei teadnud, et ma rase olen 😀

Mis on olnud kõige veidram koostööpakkumine, mille saanud oled?

Ma saan nii vähe koostööpakkumisi, et niimoodi veidrat on küll väga raske välja tuua. Ma olen neist vähestestki enamus ära öelnud, sest ma ei viitsi midagi siin blogis promoda.

Lõpetuseks siis üks nipp, kuidas lugejaid juurde saada. Jää rasedaks! 😀 Mu lugejanumbrid on pärast seda peaaegu sama laes kui aastal 2013, mil tehti avalikuks, kes see Printsess tegelikult on. Mis kõige omapärasem – mu blogilinki jagatakse üldiselt üliharva Facebookis, kunagi Eveliis jagas, sest ma kirjutasin temast ja Malluka kommentaariumis on see vist ka ühe korra läbi käinud. Pärast rasedusega kapist välja tulemist on mu blogilinki Facebookis jagatud kuskil 75 korda! Ilmselt mõned neist on läinud Facebooki Messengeris, aga võib aimata, et kuskil kinnises grupis on ka see teemaks tulnud, sest korraga tundub see liiga suur arv. Ja kinnise grupi puhul pole näha, kust see läinud oleks, mis on nõme 😀

Vot selline lugu siis hetkel 🙂 Ilusat nädalavahetuse jätku teile! Kui ralli läbi saab, siis läheme Hendrikuga ilmselt jalutama, sest nii ilus ilm on! 🙂

Eesti Laul 2019

Teate – üle pika aja olen ma Eesti Laulu võitjaga megarahul! Tavaliselt on ikka niimoodi, et ma ei saa aru, mis rahval ja žüriil viga on. Ka sel aastal tundus, et kui rahvusvaheline žürii oma hääle oli andnud, et ilmselt Victor Crone’l pole finaali asja, aga kuna rahvas hääletas ta alati esimeseks, siis õnnestus tal ikkagi võita! Jee! 🙂 Ma ise hääletasin nii poolfinaalis kui finaalis tema poolt – kokku vist lausa seitse korda.

Kuid üldiselt võis kõigi superfinalistidega rahule jääda – sest ka Stefani ja Uku Suviste laulud olid vägagi head. Ei mäletagi varem sellist Eesti Laulu, kus kolm kõige paremat lugu oleksid mulle kõik meeldinud. Ma olin nii rahul, et Sissi superfinaali ei jõudnud – ma ei jõua seda tema jahumist ära kuulata, kuidas ta isa võitis eurovisiooni jne. Me kõik teame seda juba, aga see ei tähenda, et temal samamoodi peaks minema. Kaua võib ühte plaati kedrata? Kopp ees juba sellest tema issimentaliteedist!

Saatejuhtidest nii palju, et Karl-Erik Taukar on alati suurepärane, ta kohe oskab saateid juhtida, Piret Krummi kohta kahjuks ei saa sama öelda. Õnneks päästis Taukar välja ja kõik ei olnudki nii kohutav kui poolfinaalides. Ja see oli äge, kuidas Taukar oma pruuti Kerli Kivilaani intervjueeris – ta kohe oskab enda üle nalja visata, mis on ülihea omadus!

Nendest Kosmusemuttide vaheklippidest ei saanud ma midagi aru, kas see pidi reaalselt naljakas olema või? Ju siis mu huumorimeel on veider, sest minu jaoks polnud need üldse naljakad, vaid mõttetud.

Üldiselt oli sel aastal palju häid lugusid – Inga laul meeldis mulle veel. Ka Kerli Kivilaane laul oli hea. Ja superfinalistid olid kõik head. Et kui Victor Crone poleks võitnud, siis Uku Suviste, kes teiseks jäi, oli ka hea. Samamoodi Stefan. Et Uku Suviste puhul mind isegi üllatas, et see laul nii hea oli, tavaliselt on tal alati suht igavad laulud olnud, kui ta Eesti Laulul osaleb. Ja nii hästi polnud tal varem tõesti läinud ka Eesti Laulul.

Kes teie lemmikud olid sel aastal? Kas jäite saatejuhtidega rahule? Mis te nendest Kosmosemuttide vaheklippidest arvasite?

Raseduse plussid ja miinused/ Kui Printsess varsti Paksukese domeeni endale võtab, sest temaga seostub see rohkem kui Paksukese endaga, kes pole iial paks olnud (aga mina raseduse ajal paisun nagu õhupall!)

Elu võib ikka oluliselt muutuda. Nimelt umbes kolm aastat tagasi olin ma selline naine, keda ajas natuke närvi, kui mõni blogija rasedaks jäi, sest see tähendas alati seda, et muid postitusi hakkas palju vähem tulema – ehk siis kõik oli rasedusega seotud. Nüüd olen ise samasugune! Enda kaitseks võin öelda, et viimase aasta jooksul olen ma küll kõigi blogijate rasedus-ja beebipostitusi lugenud (tähendab kõigi nende, keda ma enne ka lugesin). Peaaegu – sest Lipsukese riidest mähkmete omasid ma ei suutnud lugeda. Ma nimelt olen 99 protsenti kindel, et mina ei hakka neid oma lapse puhul kasutama. Mul on hea meel, et vähemalt kolm blogijat on neid promonud ja nii mõnigi lugeja ehk neid proovib sellepärast, aga minu jaoks tundub see liiga palju jamamist. Jah, kindlasti on see kokkuvõttes odavam, keskkonnasäästlikum, need mähkmed näevad paremad välja jne, aga ma võtan siis kohe halva ema tiitli vastu – ehk siis ütlen, et mina ei hakka riidest mähkmeid kasutama. Mitte et ma veel üldse ema oleksin, aga noh – ette ära siis juba 😀

Täna tahaksin ma hoopis kirjutada raseduse plussidest ja miinustest. No alustame miinustest, sest siis saab selle negatiivse asja enne kaelast ära 🙂

Raseduse miinused

1)  Kaalutõus

Saate aru – eks ma aimasin küll, et ma olen juba juurde võtnud, aga ma olen raseduse algusest 10 kg juurde võtnud! Ma kaalusin enne rasedust 77 kg, mis on  kõige suurem number, mida ma Eestis elades kaalunumbril olen näinud. Enamasti olen kuskil 70-71 kg olnud, mis minu pikkust arvestades ongi selline enam-vähem okei number. Nimelt meestel on ka selles mõttes paremad väljavaated – nemad võivad oma pikkusest võtta maha meetri ja saavadki selle kaalu, mis neile väga hästi sobib. No näiteks 182 cm pikkune mees võib kaaluda 82 kg. Naiste puhul nii leebe see asi pole. Nimelt pikkusest arvestatakse maha 110cm ehk siis kui ma olen 182 cm, siis minu pikkuse puhul selline hea kaal olekski kuskil 72 kg. Kui naine on 160 cm pikk, siis tema puhul selline hea kaalunumber oleks 50 kg jne.

Ehk siis jah – ma kaalusin ennast üle pika aja arstil ja ma kaalun 87 kg!!! Ma olen ainult ühe korra elus rohkem kaalunud ja see oli siis, kui Mehhikost tagasi tulin. Astusin oma viimasel Mehhiko päeval kaalule ja see näitas 89 kg. Päris 90 ma ei jõudnudki, aga jah. Kui nüüd arvestada, et ma olen kolme kuuga võtnud juurde 10 kg ja mul on kuus kuud veel minna, siis samas tempos edasi minnes kaalun ma sünnitama minnes 107 kg! Ämmaemand ütles, et minu puhul pole see kaalutõus veel kõige hullem, aga ma ütlesin talle, et olen juba 10 kg juurde võtnud. Tegelikult ideaalne kaalutõus kogu raseduse vältel oleks 10-15 kg maksimum. Ilmselgelt lähen mina sellest piirist väga välja 😀 Ämmaemand ütleski, et hetkel mind natuke päästab mu pikkus, sest kui ma oleksin 160 cm ja kaalusin sama palju, siis oleks kuri väga karjas. Ja ma ei söö kahe eest, aga noh – eks ma rämspu söön vahel ikka, sõin enne ka. Kui naistele kehtiks sama reegel, mis meestele, et võta meeter maha, siis ma oleksin ainult 5 kg ülekaalus 😀 Aga olen 15. Kuni 20.nädalani ei tohiks kaal eriti palju tõusta ja alles siis võib, sest siis hakkab laps ise rohkem kasvama. Aga jah – nii mu ema kui õde võtsid esimese lapsega 30 kg juurde ja mind ootab vist sama saatus.

Kui Mehhiko kilod ma põhimõtteliselt nuuskasin maha – ehk siis ei teinud mitte essugi Eestis tagasi olles selleks, sõin rämpsu edasi, käisin pidudel, jõin alkoholi, trenni ei teinud, aga ometi kõigest üheksa kuud hiljem kaalusin ma juba 67 kg, siis beebikilodega kindlasti nii kergelt ei lähe. Esiteks juba sellepärast, et ma olen nüüd pea 10 aastat vanem ehk siis rasv ladestub palju kergemalt ega tule enam niimoodi maha. Mäletan veel seda aega, kui ma polnud mõnesid tuttavaid pikalt näinud – ehk siis nägingi pärast Mehhikost tulekut ja siis üheksa kuud hiljem, siis nad kõik tahtsid neid imenippe teada, et mis ometi tegin, et 22 kg maha küllaltki ruttu sain, siis ma sain vaid öelda – mul vedas 😀 Keegi ei tahtnud seda eriti uskuda, aga niimoodi oligi. Ma usun, et elu kaks korda mulle ometi niimoodi ei naerata, eriti arvestades seda, et nüüd olin ma juba enne rasedust raskem, kui ma tavaliselt olen olnud.

Nii et jah ma pean varsti ilmselt Paksukese domeeni endale saama, sest tema vist pole iialgi eriti paks tegelikult olnud, aga ainult valetab, et on! Mina tulevikus ei valeta, vaid siis reaalselt olengi. Kui ma võrdlen end Mehhiko lõppfaasi piltidega, siis ma ausalt ka ei tunne, et ma seal ainult 2kg rohkem kaalun, sest ma tundun endale seal hiigelsuur, hetkel ma saan muidugi aru, et ma olen juurde võtnud, aga kuna teksad veel lähevad jalga jne, siis tundub see kõht ainult meeletu. Mehhikos ma pidin meesteosakonnast teksaseid ostma, sest kuigi mehhiko naised on kõik väga suured, siis nad ei ole nii pikad. Ehk siis selliseid pikki teksaseid pea 90 kg naisele ei olnud olemas, oli ainult 160 cm naistele 😀 Või kui ka oli pikematele naistele, siis oli ainult imepeenikestele naistele.

Võrdluseks tooksingi siin mõned pildid. Nimelt 2016 suvi ja sügis kaalusin ma 64-65 kg – piltidelt on seda ka näha. Juurde hakkasin ma võtma siis, kui ma läksin kontoritööle. Mehhikos kaalusin ma 89 kg ja seda on ka pildilt näha. Ja ma pole hetkel endast väga palju pilte teinud, olen need kaks juba blogisse lisanud, aga lisan siis hetkel veel kord.

Kõigepealt siis pildid aastast 2016.

2016 suvi, kus ma kuskil 64-65 kg kaalusin. Hetkel olen siis 22 kg raskem, kui ma siis olin.

2016 november – 64 kg. Kui ma selle pildi Facebooki tol ajal panin, siis hakkasid paljud naised mu pildi all kommenteerima, et kas ma ikka toitun normaalselt ega end ei näljuta. Ma olen alati samamoodi toitunud – söönud rämpsu ja söönud kõike, ma ei keela endale midagi. Tol hetkel oli mul elus see periood, kus ma olin just saatest ära tulnud ja olin töötu – ilmselt selle tõttu vbl ka natuke stressis. Kui ma veebruaris 2017 sinna firmasse tööle sain, kus ma praegu töötan, siis hakkasin ma palju regulaarsemalt ja rohkem sooja toitu sööma, mis tähendas ka kaalutõusu, mida ehk mu kehal tol hetkel tõesti vaja oli. Et selline 70-72 kg on hea kaalunumber minu puhul, enne rasedaks jäämist olin ma 77 kg ehk siis kaalusin juba viis kg rohkem. Ma olen vist korraks Tallinnas elades ka 75 kg kaalunud, aga Eestis elades polnud ma varem üle selle läinud, kui nüüd see aeg vahetult enne rasedust välja jätta (kui lisaks see aeg ka välja jätta, kui ma Mehhikost just tagasi olin jõudnud).

Viimane päev Mehhikos – 89 kg! Ja kui ma mõtlen sellele ajale, siis ma ise ei tundnud absoluutselt, et ma suur oleksin, ma olin jumala rahul. Ka Eestisse jõudes ütlesin ma endale, et ehk veab ja kilod lähevad iseenesest ära. Läksid ka tol korral. Oleks raseduskilodega ka niimoodi, küll siis oleks hea! 😀 Aga kaks korda ilmselt samamoodi ei vea!

Selle pildi ma juba lisasin üle-eelmises postituses, aga 87 kg olen ma siin! Ma ise olin kindel, et 80-82 kg on kindlasti täis, aga 87 oli minu jaoks natuke ootamatu, sest Mehhiko pilti vaadates ma tundun endale palju suurem, aga olen seal ainult kaks kilogrami raskem. Vbl on asi selles, et ma olen rase ja rasedad peavadki end ilusamana nägema, sest nad kannavad uut elu 😀

See on kuu aega vana pilt ja siin ma ehk olen 83-84 kg. See oli siis, kui me töökaaslastega tõukekelgumatkal käisime ja ma üldse ei tahtnud mäest laskuda, sest ma olin juba rase, aga siis veel keegi ei teadnud 😀 Kui ma poleks rase olnud, siis ma kindlasti oleksin julgemini laskumistel laskunud, aga ma ei tahtnud pikali lennata.

 

Sellega seoses ka üks olukord. Nimelt nüüd tööl teavad kõik, et ma olen rase, sest ma ütlesin seda eelmise esmaspäeva stand-upil. Stand-up on meil iga esmaspäevane selline ringis seismine, kus kõik räägivad, mida nad nädala jooksul tegid, arendajad seal ei osale, aga teised küll. Ja ma siis tulin kapist välja ja sellepeale ütlesid umbes kolm töökaaslast, et nad said sellest ammu aru, aga ei hakanud ütlema  (siis kui mulle õnne soovisid) 😀 Ühega arendaja oli see lugu, et sõime lõunat ja kuna ma maksa ei võtnud, kuigi see on mu lemmiksöök, siis ta küsis, et miks ma maksa ei söö nagu tavaliselt. Ma siis ütlesin, et ma olen rase ja rasedatel ei soovitata seda süüa (tema ei osalenud seal stand-upil, sest arendajad ei pea seal osalema, kus ma nii-öelda kapist välja tulin ja ta ei teadnud, et ma rase olen), siis ta ütles ka, et seda oli juba kuu aega tagasi vähemalt näha 😀 Aga keegi lihtsalt ei hakka enne ise ütlema, sest saadakse aru, et ilmselt inimene ei taha veel kapist välja tulla. Vot selline lugu siis.

Et jah – see kaalutõus on üks negatiivne pool selle raseduse juures.

2) Meeletu väsimus

Kui ma juba enne rasedust olin meeletu magaja, siis nüüd seda enam! Ma võin lambist tuttu jääda ja ma olen kogu aeg nii väsinud. Nagu eilegi – jäin juba kell 21.00 tuttu ja magasin elutoa diivanil rahulikult, Hendrik läks umbes südaöösel magamistuppa ära ning ma ütlesin talle, et ma tulen ka kohe. Ma jäin aga tuttu ja Hendrik tuli kutsus mu mõni aeg hiljem voodisse, muidu ma oleksingi diivanil hommikuni põõnanud. Ja tööl tuleb vahel selline uni pärast lõunasööki, et ma füüsiliselt tunnen, et mul kohe vajuvad silmad kinni. Mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud!

3) Sage WC-s käimine

Ma olen kuulnud, et raseduse lõpus võivad naised tualetis eladagi, aga ma olen kõigest 13 nädalat rase ja käin öösel juba kolm-neli korda tualetis, varem ei käinudki kordagi. Ma ausalt ka arvasin, et mul veresuhkur on vist laes ja mul võib diabeet olla, aga ei ole -kõik analüüsid on ideaalsed, pole mul õnneks ei rasedusdiabeeti ega niisama diabeeti. Ja kui kuhugi minek, siis pean kindlalt enne vetsus käima ja kui olen kuskil kaua ära, siis pean kindlalt käima jne. Ma täna ütlesin Hendrikule, et ma mõtlesin, et kui mai lõpus dekreeti jään (ma saan jah juba mai lõpus seda teha, sest võtan vahetult enne kõik puhkused välja – seega isegi nädal enne mai lõppu saan ehk juba koju jääda), et siis saan natuke puhata, aga ma pean selleks ajaks ilmselt WC-sse kolima, sest kogu aeg on pissihäda.

4) Iiveldus ja oksendamine

Oksendamisega on mul suhteliselt hästi läinud, olen ainult kolm korda oksendanud raseduse ajal, need on suht hiljuti olnud. Ma uurisin seda ka ämmaemandalt ja eks mu viga oli selles, et ma võtsin oma vitamiinid enne sööki. Ma nimelt kodus ei söö, vaid söön kontorisse jõudes hommikul kell 08.00. Kell 06.00 oleks minu jaoks lihtsalt liiga vara, aga ma kodus võtsin juba vitamiinid ära ja siis tühja kõhuga läksin tööle. Ehk siis teel rongijaama olen ma kolm korda oksendanud. Varem see kusjuures nii ei olnud, aga nüüd lõi välja. Nüüdseks olen ma foolhappe nagunii ära jätnud, sest kolm kuud on täis.

Ja kuigi oksendanud olen ma vähe, siis seda iiveldust on olnud kordi rohkem. Lihtsalt tunned, kuidas iiveldab, aga oksele ka ei aja samas. Väga rõve tunne!

5) Seksiisu vähenemine

Olete kuulnud neist naistest, kes raseduse ajal tahavad meeletult seksida ja seksiisu on laes? Ma olen ka kuulnud, aga mina üks neist küll pole 😀 Ma olen lihtsalt nii laip kogu aeg nädala keskel, et seks on üks viimastest asjadest, millele ma mõtlen. Et on tulnud palju kordi ette, kus ma olen Hendrikule öelnud, et mitte täna, musi 😀 Ta pole kordagi küll kurtnud selle üle, aga arvestades sellega, et ma enne rasedust olin suhteliselt kõrge seksiisuga, siis see vahe on meeletu. Ilmselt keha ja vaim valmistub ette selleks perioodiks, kui laps on sündinud, sest siis nagunii paar kuud seksi pole.

Et kuigi üldiselt on mul ikkagi meeletu seksiisu vähenemine toimunud ja ka orgasmi saamine võtab oluliselt kauem aega, siis raseduse ajal on umbes 3-4 korda juhtunud ka midagi hoopis vastupidist. Nimelt ma olen nädalavahetuse hommikul ärganud üles nii kiimas, et no karju appi! 😀 Sellist tunnet ma enne rasedust ei mäleta. Ja vot siis on orgasm ka nii kiiresti tulnud, et pole vaja suurt midagi teha ega öelda 😀 Et Hendrik on ka maninud, et sellisena pole ta mind kunagi varem näinud, mina ennast ka mitte 😀 Aga kuna neid viimaseid olukordi on kokku 3-4 korda olnud ja pigem on ikkagi seksiisu vähenemine, siis jah – mina olen üks nendest paljudest, kellel seksiisu on rasedusega kõvasti väiksemaks jäänud. Ehk on asi ka selles, et ma tunnen, et ma vajan raseduse ajal rohkem und, aga nädala keskel ma üle kaheksa tunni magada ei saa. No saaksin, kui ma kell 20.00 tuttu läheks, aga ma tahaks nagu midagi muud ka teha peale tööl käimise ja tudumise. Ma nimelt ärkan nädala keskel kell 06.00 ja kobin siis umbes 22.00 ajal voodisse, vahel ka veits hiljem, mis muudab mu veel väsinumaks. Kuna nädalavahetusel magan ma ikka mõnuga 10-11 tundi ja need sellised kirglikud ärkamised on just siis toiminud, siis ilmselgelt pean ma olema eriti välja puhanud. Aga ka see pole kriteerium, sest seda siiski eriti tihti ei juhtu. Et jah – selline lugu siis raseduse ja seksiga 🙂

Rohkem nagu negatiivseid asju eriti meelde ei tule, räägime positiivsematest asjadest.

1)  Päevi pole!

Kuigi mul on alati suhteliselt regulaarne mentsruatsioon olnud ja ma tean kogu aeg, millal mu päevad algavad, on see ikkagi üsna tüütu. Plaastrite ajal olid päevad eriti paigas, aga ka ilma plaastriteta on mu tsükkel alati regulaarne olnud. Et niimoodi pole kunagi olnud, et absoluutselt ei teaks, millal tulevad jne. Aga ma ausalt ka vist mõistan nüüd neid naisi, kes nagu sünnitusmasinad on, sest nii hea on olla, kui päevi pole! Nagu reaalselt. Mul olid viimati punased novembris ja kui hästi läheb, siis imetamise ajal ka kohe veel päevad tagasi ei tule (kõigepealt tuleb muidugi loota, et rinnas ikka piima on jne, aga loodame, et ikka on). Kuigi mõnedel vist tulevad? See vist sõltub. Aga nii hea on alati alasti magada ja mitte mõelda, et varsti algavad päevad jne. Mu viimati täiesti päevadevaba elu oli siis, kui ma 12 olin – ehk siis 17 aastat tagasi! (siis nad polnud veel alanud lihtsalt). Et nagu tõeline idüll on hetkel!

2) C-korv

Kuni 12.klassini olid mul rinnad väga väiksed, mul oli A-korv. Pärast seda on mul stabiilselt olnud B-korv ja ma olen rahul olnud. Kui ma Mehhikos paksuks läksin, siis korv oli ikkagi B, aga nüüd on mul C-korv! Mis mulle eriti meeldib, et rinnad pole niimoodi venides suureks läinud, vaid ühtlaselt ja täidlaselt – ja see on imeline! Eks näis, mis aja jooksul juhtub – vast pärast sünnitust nii hull olukord pole, et saan tissid üle pea visata nagu jahukotid 😀 Ma seda viimast ei usu ka, et mul niimoodi juhtuks. Kuigi ma olen kuulnud ka seda, et pärast imetamist lähevad mõnede naiste rinnad isegi korv väiksemaks tagasi, kui nad enne  rasedust olid. Päris A-korvi küll enam ei tahaks, B-korviga olen ka rahul, sest sellega olen ma enamus täiskasvanuelu elanud, aga C-korv on ikkagi ka väga kaunis 🙂 Eriti arvestades seda, et ma pole kunagi sellist dekolteed varem omanud!

3) Emotsionaalsus ja ajade parem mõistmine

Kuigi liigsel emotsionaalsusel võib ka negatiivseid pooli olla, siis minul see niimoodi väljendunud pole. Jah, ma nutan telekat vaadates rohkem jne, aga ma ei pea seda halvaks asjaks. Ma tunnen just rohkem indu näidata tervele maailmale välja oma tundeid ja kuigi ma enne olin juba suhteliselt avameelne inimene, siis nüüd olen ma seda veel enam. Ja kui varem ajasid mind närvi beebid, kes ühistranspordis nutsid, sest ma mõtlesin, et mis krdi ema see on, kes ei suuda oma last maha rahustada, siis nüüd ma niimoodi enam ei mõtle. Eile just Tartust Põlvasse rongiga tulles, oli seal üks naine, kelle beebi täiega nuttis ja mul hakkas sellest naisest kahju ning ma mõtlesin, et mul endal võib kunagi samasugune olukord olla ju. Kui ülejäänud rong vaatas vihaselt seda naist, siis mina vaatasin teda kaasatundlikult ja mõtlesin, et mul võib tulevikus samamoodi olla. Kuna ma olen ise ka mõelnud minevikus, et krt, tee ometi midagi, et su beebi ei kisaks niimoodi, siis ma saan aru, et suhteliselt ebameeldiv võib olla, kui sa niigi täiega üritad, aga laps ikkagi nutab. Ilmselt on see ka üks neid märke, mis näitab, et ma olen nüüd küpsem ja olen emaduseks rohkem valmis, kui ma veel aastaid tagasi oleksin olnud 🙂

4) Ideest teostuseni läks ainult kuu aega!

Ma olen ülimalt tänulik universumile, et see rasestumine nii kiiresti käis. Eriti just tänapäeva maailmas, kus tihti loed neid lugusid, kus paarid on aastaid üritanud, aga ikkagi ei õnnestu rasedaks jääda. See tundub iseenesest väike asi, aga tegelikult tuleb selliste asjade eest tänulik olla, sest ka minu enda tutvusringkonnas on mitmeid paare, kes on juba pikalt üritanud, aga oodatud rasedust ei tule. Ja enamasti on nad täiesti meditsiiniselt terveks tunnistatud – ehk siis pole asi selles, et kumbki pool ei saaks vms. Ja muidugi lisada siia juurde need paarid, kellest üks ei saagi vms… Ma olen tänulik, et meie sellise murega rinda ei pidanud pistma.

5) Augustis sünnib beebi!

Jaa, augustis sünnib minu ja Hendriku beebi! 🙂 Ja kuigi mul on miljon hirmu seoses sellega, et kuidas ma lapsega hakkama saan, eriti arvestades seda, et ma pole iial hoidnud ühtegi last süles, kes veel pead ei kanna jne… Ja lisada siis juurde muidugi see, et unetuid öid hakkab liiga palju olema – et kuidas ma selle kõigega harjun. Ma tean, et võib ka niimoodi minna, et laps on väga rahulik, aga ei pruugi ju. Kui laps on Hendrikusse, kes tema ema sõnul oli vana rahu ise ning tema beebiiga oli lausa lust-ja lillepidu, siis meil veab, aga kui laps on minusse, kes ma olin suht rahutu, siis läheb meil raskeks 😀 Ehk tuleb siis midagi vahepealset? Mitte et ma usuksin, et laps peab just vanematesse minema, aga kui nii võrrelda. Et kuigi jah mul on palju hirme, aga eks esimese lapse puhul visataksegi kõik lapsevanemad pea ees vette ja sul ei jää muud üle, kui välja ujuda (mis on tegelikult halb näide, sest ma ei oska ujuda, aga võtame seda metafooriliselt siis), siis ma olen nii õnnelik! 🙂 Ja just see ongi raseduse juures kõige suurem pluss, et kui oled üheksa kuu jooksul teda kandnud, siis lõpuks on võimalik temaga reaalselt kohtuda. Ja siis algab juba kõige olulisem töö maailmas – lapse kasvatamine 🙂

Milliseid negatiivseid/positiivseid jooni teil endal veel raseduse kohta välja oleks tuua? Minul on hetkel just need 🙂

Oscari uuring /13+2

Täna oli siis lõpuks see Oscari uuring! Jah, see ongi nüüd Oscar, mida tehakase, ma uurisin kõik järele – alates 2016.aastast on Oscar uuring kõigis suuremates haiglates riiklikus kontrollis olemas. Kõik oli korras! Nagu kivi langes südamelt, sest ma tegelikult tulin enne seda ju kapist välja, enamus vist ei tule.

Sellega seoses oli ka üks omapärane asi. Nimelt näitas ultraheli, et rasedus on 13+2 ja päevadega tuli erinevus ainult kolm päeva (ehk siis tähtaeg UH järgi on 20.august, päevade järgi 17.august – ametlikult jäi kehtima viimane, sest see oli juba varem määratud ja vahe on nii väike). Kui ma seda pärast oma ämmaemandale mainisin, et jaanuaris te ütlesite, et päevade ja UH vahe on suurem, ligi paar nädalat, siis ta mainis, et nad tupe ultraheliga ei saagi nii täpselt määrata, et nüüd see kõhu pealt tehtud ultraheli ja lisaks Oscar uuring on kõige täpsemad. Ja laps vastab täpselt 13.nädalale ja 2 päevale. Vot siis lopsu! Ma küll ei taipa, et kuidas see nende vaatamine nii erinev sai enne olla siis. Ehk siis jah – päevade ja UH on tegelikult ainult kolm päeva.

Hendrik oli mul ka kaasas ja nii äge oli tema emotsioone samuti näha, kui meile suurel ekraanil beebit näidati. Ja siin ka teistele Tartus arvel olevatele naistele infoks, et kui te tahate oma beebist CD koos videoga, siis mainige see juba enne uuringut ära – pärast enam ei saa. Mul läks meelest ära ja ma ei saanudki. Niisama pilti kahjuks ei saagi paberil 😦 Et järgmine kontroll on mul 1.aprill ja siis pean juba enne ülevaatust mainima, et ma tahan seda CD saada, sest pärast ei saa enam. See maksab 20 eurot ka. Järgmisel korral peaks juba lapse soo ka ära nägema 🙂 Ja nüüd kuulsime beebi südamelööke ja nägime ta käsi, jalgu, pead jne! See oli nii emotsionaalne hetk, pisar tuli peaaegu silma! 🙂 Seda uuringut tegi hoopis keegi kolmas inimene, keda ma varem polnud näinud, ämmemandaga vestlus oli kohe pärast Oscarit.

Mu ämmemand ja arst on erinevad inimesed, ämmemandaga oli meil 45-minutiline vestlus pärast Oscarit. Sain kõikide oma analüüside vastused ja kõik oli ideaalselt korras – nii hea oli olla! Hendriku kui lapse isa andmed pandi kirja ja ma vahepeal küsisin nii palju küsimusi, et ämmemand ütles, et ma küsiksin pärast, sest muidu tal jäävad kõik andmed sisestamata 😀

Aga mul on nii hea meel, et kõik hästi on ja nüüd tundub beebi aina reaalsem! Eriti kui nüüd teda niimoodi 3D-s nähtud on! Nii õnnelik olen ikka! 🙂 Hendrik on ka nii õnnelik – see ongi maailma parim asi! Minu beebi, augustis juba kohtud oma ema ja isaga. Ja aprillis saame ehk teada, kumb sa oled – kas poiss või tüdruk 🙂

Ahjaa, panin aja ka rasedatega tegelevale südameterapeudile vms, sest kurtsin ämmaemandale, et mul vahel ikka rinnus pitsitab ja ta soovitas mul seda teha. Mulle kusjuures kunagi öeldi kardioloogi juures 23-aastaselt, et kui ma rasedaks jään tulevikus, siis võib nii minna, et muidu kõik korras, aga raseduse ajal just võivad südames valud olla vahel. Ja selle aja sain südamearsti juurde nädala pärast! 🙂

Ma olen nii õnnelik! Nagu kivi oleks südamelt langenud! 🙂