Kuidas ma väsimusest lahti sain?*

Teate, mida emaks olemine on mulle õpetanud? See on õpetanud mulle kannatlikkust, rahumeelsust ja ka seda, et endalt ei saa liiga palju nõuda või eeldada. Kui E sündis, siis olin ma pikalt nii-öelda pilvedes, sest kõik oli imehästi – meil oli kodus küllaltki rahulik laps, kes ärkas üks-kaks korda öö jooksul, suutis kohe rinnast toituda, oli nõus vajadusel pudelit võtma, leppis kohe Hendriku ja teiste inimestega jne. Kõik need jubedad lood sellest, kuidas beebi sündides muutub elu põrguks, olid minu jaoks kauge müsteerium, mida ma tol ajal ei mõistnud. Loomulikult tundsin ma kaasa teistele inimestele ka meie endi tutvusringkonnas, kellel beebi ärkas öösel iga tunni tagant, mis tõi kaasa samuti selle, et pereema oli kogu aeg väsinud ja stressis. Kuna minul sellist kogemust veel ei olnud, siis ma eeldasin oma naiivses maailmas, et mina olen üks neist õnnelikest, kellega seda ei juhtu. Vähemalt sel korral mitte (kuna on plaanis kunagi tulevikus ikkagi teine laps saada, siis teadsin ma seda, et ka ühe pere lapsed võivad oma olemuselt nagu öö ja päev erineda).

Umbes neli kuud just niimoodi möödusidki – küllaltki idüllilises maailmas . Eks vahel oli raskem ka, aga ei midagi ületamatult keerulist. Väsimus ei andnud mul eriti tunda, sest öösel üks-kaks korda ärgata ja samal ajal kohe E-le rinda anda, kus ta vaikselt nohisedes uuesti magama jääb, oli minu jaoks küllaltki käkitegu. Ka päeval magas E enamasti normaalselt ja kuna sellega suuri probleeme ei olnud, siis sellises roosas mullis oli üpris tore elada.

Möödus veel natuke aega ja E hakkas öösiti kaks-kolm korda ärkama, lisaks muutus ta maailma vastu üha enam uudishimulikumaks, mis tähendas ka seda, et ta ei tahtnud enam niisama paigal püsida. Mis on ju lapse kasvades ka loogiline – maailm tahab avastamist! Tema emotsioonid/tujud muutusid väljendusrikkamaks ja me mõlemad saime Hendrikuga aru, et meil endil hakkab väsimus/kurnatus rohkem tunda andma. Eriti minul, sest kuigi kaks-kolm korda öösel ärkamine ei ole ehk eriti palju, siis ju see vana unevõlg, mis ei olnud küll nii meeletult suur, hakkas ka endast märku andma. Ka päeval tahtis E aina enam tähelepanu ja kui see kõik kokku liita, siis see kurnatus aina enam koguneski. Vaikselt ja tasakesi küll, aga siiski väga salakavalt, ma ütleks lausa.

Ma olen ka mitu korda blogis maininud, et kuskil pea kaks kuud tagasi juhtus meie perekonnas see, mis enamikel on teemaks kohe pärast lapse sündi. Ehk siis E hakkas neli-viis korda öösiti ärkama ja teeb seda siiani. Alguses oli see minu jaoks paras šokk ja ma tundsin end halva emana, sest kuidas ma saaksin selle üle kurta, kui siiani oli mind õnnistatud küllaltki hästi magava lapsega? Jah, kui talle pärast tema öiseid ärkamisi uuesti rinda anda, siis ta lõpuks uinub kaisus, aga see tähendas minu jaoks sundasendis magamist, sest tema oma voodisse tõstes oleksin ma riskinud sellega, et ta ärkab üles – ja see tundus ja tundub siiani minu jaoks palju hullem variant olevat. Lisaks kurnatusele ja väsimusele tundsin ma, et olen kõvasti rohkem stressis, mis tähendas ka seda, et võisin Hendrikule mõtlematult nähvata. Ehk siis jah – lõpuks oli see beebiparadiis minu jaoks täiesti ära lõppenud, sest mul ei olnud enam absoluutselt energiat…

Just sel ajal tuli mulle appi Richteri FerroBio heemset rauda sisaldav toidulisand, mida ma tarbima hakkasin. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen D-vitamiini ja magneesiumi küll võtnud, siis rauda ma lisaks ei ole kunagi tarbinud. Kui ma rase olin, siis kõikus mu hemoglobiin küll piiripeal, aga nii madalaks ei langenud, et arst mulle midagi lisaks kirjutanud olen. Ja noh – ma kipun vahel liiga laisk olema, et ise midagi uurida, aga tegelikult tuleks seda küll teha, sest selline teadmatus võib hiljem rängalt kätte maksta.

FerroBio ongi esimene ja tegelikult lausa ainus toidulisand Eestis, mis sisaldab looduslikku heemset rauda. Mida see siis tähendab? See tähendabki just seda, et FerroBiot võib tarbida ilma retseptita ja arsti ettekirjutust pole selleks vaja, samuti on see eriti oluline just viljakas eas naistele või rasedatele, kellel on väga tihti rauapuudus, mis tekitab kurnatust, väsimust ja nõrkust. Ka imetavad naised võivad ja lausa peaksid seda tarbima, mis oli minu jaoks eriti oluline punkt, sest ma kavatsen vähemalt E aastaseks saamiseni seda teha (no tundub, et tegelikult isegi kauem).

FerroBio sisaldab hemoglobiini, imendub oluliselt paremini kui mitteheemne raud, sest tarbitud toit, jook ega maohappesus ei mõjuta selle imendumist nagu viimase puhul. Lisaks puuduvad sel kõrvaltoimed – mitteheemse raua puhul võivad kõrvalmõjuks olla näiteks seedimisprobleemid, mida heemse raua puhul ei esine. Ja FerroBio puhul piisab väiksest kogusest (1-2 tabletti päevas), et ennast paremini tunda ning vähem väsinud olla. Või siis lausa täiesti väsimusega hüvasti jätta.

Nagu ma juba korraks mainisin, siis rasedatele on FerroBio eriti kasulik, sest nemad kannatavad kõige enam rauapuuduse all, aga uue elu moodustamiseks on seda varasemast rohkem vaja. Kuigi hetkel on eriolukord läbi saanud ning arstivisiidid on rasedatele vist vaikselt taastumas, siis kõige ebakindlamal ajal saavad naised natukenegi ise end aidata – selleks tulebki appi FerroBio! Kui ma ise kunagi jälle peaksin rase olema, siis ma kindlasti tarbiksin seda 🙂

Mina  küll tunnen pärast FerroBio tarbimist, et mul on rohkem energiat ning väsimust on ka kõvasti vähem. Alguses ma arvasin, et ju ma lihtsalt hakkan selle väsimusega ära harjuma ehk siis võtan seda juba elu loomuliku osana (nagu emad teadupärast vahel teevad – lülitavad end autopiloodile), sest ma ei tahtnud uskuda, et see mind tõesti nii kiiresti aidata võiks, aga ma ühel päeval tundsin end jälle kurnatult ja just sel päeval ma olin unustanud FerroBiot võtmata. Nagu öeldakse – ega enne ei usu, kui ise seda koged 🙂

Tulles nüüd postituse alguse juurde tagasi, siis emad ei saa endalt eeldada ja nõuda seda, et nad mitte kunagi väsimust ega kurnatust ei tunneks. Ilmselt nüüd ongi mul selline periood käsil, kus E ärkabki rohkem, aga kui ma saan midagi enda heaks ära teha, et end selles mõttes natukenegi paremini ja energilisemalt tunda, siis seda ma just teengi, kui FerroBiot tarbin.

FerroBiot võivad tarbida kõik naised, kes tunnevad, et neil on suur väsimus või kurnatus, eriti oluline on see aga just emadele, kes annavad palju energiat oma lastele, kes seda vajavad. Lapsed on küll elu õied, aga nad võivad kohati ka parajad energiavampiirid olla, aga kui ema on kui tühjakspigistatud sidrun, siis on kogu perekond õnnetu. Seda kõike aga on õnneks võimalik natuke parandada FerroBio näol.

Heemset rauda sisaldav toidulisand FerroBio on saadaval enamikes hästi varustatud apteekides.

Pilti taipasin ma alles praegu pakist teha – seega see on juba avatud, sest ma olen seda nüüd mõnda aega tarbinud.

wp-1591268676329.jpg

*Postitus sündis koostöös FerroBioga.

Eile oli meie esimene pulma-aastapäev! :)

Täitsa lõpp, et juba eile sai aasta sellest, kui me Hendrikuga abiellusime! Ma mäletan, et meie pulmapäeval oli samuti väga tuuline ilm – samasugune oli ka eilne päev, aga kõvasti soojem kui mullu.

Meie esimese pulma-aastapäeva plaanid sujusid imeliselt! Viisime E Hendriku vanemate juurde, võtsime käru ka kaasa ja mu ämm läks temaga jalutama, kus E kohe uinus. Ta magas 2.5 tundi ja meie olime ära natuke üle kolme tunni – seega ta rohkem magaski seal olles. Aga me viisimegi ta just lõunauinaku ajaks Hendriku vanemate juurde, olime ise ka veel natuke seal, et teda ära harjutada selleks, et me varsti mõneks ajaks minema läheme.

Meie endi teed viisid Võrru, kus me söömas käisime, niisama kesklinnas jalutasime ja hiljem juba Põlvamaale tagasi pöördudes natuke autoga ringi sõitsime. Jõudsime Tilleorgu, kus me niisama jalutamas käisime – kuna Hendrik on põline põlvakas, siis ta tunneb Põlvamaa nurgakesi üpris hästi.

Oli väga tore ainult meile kahele mõeldud pühapäevake – sellist luksust polnud meil enam ammu olnud (viimati veebruari alguses või lausa jaanuari lõpus – ei mäletagi täpselt).

Laupäeval käisime Tartus mu õel külas perega ja ka see oli väga tore lõunane istumine 🙂

See esimene abielus oldud aasta on nii kiiresti läinud ja selle aja jooksul on palju juhtunud – kõige olulisem sellest ongi olnud lapsevanemaks saamine, mis muudab elus väga mitmeid prioriteete. Järsku ei ole enam lihtsalt sina ja su partner, vaid teiega on liitunud väike beebi, kes vajab palju hoolt ja armastust. Eks meilgi on olnud Hendrikuga perioode selle aja jooksul, kus meie endi abielu on ehk natuke tagaplaanile jäänud, aga ilmselt see juhtub kõigi värskete vanematega. Oluline on see, et see kahe inimese suhe ei hääbuks, sest selle kohta on olemas lausa hea ütlus – laps kolib kunagi kodust välja, aga abikaasa jääb ju endiselt alles pärast seda ja oleks tore, kui siis oleks ka midagi teha ja millestki rääkida 🙂

Mina tänan endiselt saatust, juhust, Tinderit ja kõike muud, mida selleks vaja oli, et meie Hendrikuga tutvuksime. Ja ka kõiki neid varasemaid õppetunde, mis ma elult olen saanud, et jõuda sinna, kus ma praegu olen. Nagu öeldakse – sellised head asjad/inimesed tulevad su ellu just siis, kui sa nendeks reaalselt valmis oled. Ja just niimoodi mul Hendrikuga juhtuski 🙂

Kuidas teie oma kaaslasega tutvusite, kaua olete koos või abielus olnud? Kaua läks enne, kui lapse(d) saite? Või neid hetkel veel pole? Meie tutvusime Hendrikuga 22.oktoobril 2017, olime suhtes praktiliselt kohe pärast seda, mina kolisin Põlvasse septembris 2018, rasedaks jäin novembris 2018, abiellusime 31.mai 2019 ja E sündis 15.august 2019.

Vot sellised lood siis. Lõpetuseks ikka viimase aja pildid 🙂

wp-1590336931940.jpgwp-1590346943929.jpgwp-1590423667506.jpgwp-1590762908190.jpgwp-1590847909635.jpgwp-1590846812391.jpg

 

 

View this post on Instagram

Lõpuks on need ilusad ilmad ka kohale jõudnud! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

 

 

 

View this post on Instagram

#sevendaybookchallenge The 7-day book cover challenge – Day 7 I have accepted a challenge to post the covers of seven books that I love: no explanations, no reviews, no comments, just the cover. I will ask somebody to participate in the challenge aswell. One book cover a day for a week. Today I challenge @karmenleppq Väljakutse on läbi! Tegelikult oleks neid lemmikuid veel nii palju olnud, aga need on põhilised 😊Mu lemmikkirjanik ongi Erich Maria Remarque – ehk siis temalt võiksin ma kohe neli-viis raamatut lisada, aga valisin teiste teoseid ka ikka. See oli väga äge väljakutse ja ma siiani olen küll ainult ühe oma lemmiku jõudnud uuesti läbi lugeda, aga plaanin paari raamatu puhul seda veel teha! Alguses tundus, et kas mul on ikka nii palju lemmikraamatuid, sest ma niisama suvalisi meeldivaid, aga otseselt kõnetanud raamatuid ei tahtnud panna – aga tegelikult on mul neid isegi kõvasti rohkem! #bookswelove #booksweread #inspiringbooks #favouritebooks #erichmariaremarque

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Ilusat nädalavahetust! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Kaks hammast ka ilusti näha 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

 

 

 

Põhiliselt puhas hala, aga paar head asja ka!

Ma olen viimasel ajal natuke väsinud, sest E ärkab neli-viis-kuus korda öö jooksul. Jah, paljud peavad sellega rinda pistma juba algusest peale, aga mul niimoodi ei olnud, sest siis ta ärkas keskmiselt kaks korda. Ja kui tavaliselt lapse üheksandaks elukuuks on juba võimalik end rohkem välja puhata, siis mul on lugu vastupidine. Varem oli kõik tibens-tobens, aga enam pole. Jah, ta tavaliselt uinub, kui talle rinda anda, aga ma olen sellest nii väsinud… Ma olen mõelnud vähemalt öise imetamise võõrutamisele, aga ma isegi ei tea, kuidas seda korraldada. Ühest blogist ma lugesin, et ema kolis lihtsalt teise tuppa, laps jäi isaga – seal oli see päris edukas variant, aga ma ei tea, kas see E puhul toimiks. Et seda saaks muidu nädalavahetustel katsetada, sest siis ei pea Hendrik vara ärkama. Või siis üle nädala saaks ka, kui Hendrikul hommikud vabad on. Samas tundub nagu liiga vara seda teha, sest E on ju ainult üheksakuune, aga ma lihtsalt ei jaksa… Ja mul on seda palju ärkamist suht vähe olnud, aga ju annab tunda see varasem trall ka natuke. Ideaalis ma juba ootan seda aega, kui ma enam üldse imetama ei pea, aga algus oleks seegi, kui öistest kordadest lahti saaks.

Praegu ma mõtlen, et ma olin loll, et E-d lutti kasutama ei õpetanud, vaid leppisin sellega, et ta ei tahtnud seda. Ma proovisin erinevaid lutte, aga ta sülitas kõik kohe välja. Ehk oleks pidanud järjekindlam olema, sest las see laps siis olla lutiga, praegu ma olen ise inimlutt olnud. Alguses oli jaa nunnu väike beebi rinna otsas, aga nüüd on laps, kes sipleb, rabistab, hammustab vahel nibust, mis on meeletult valus (ja tal on ainult kaks hammast siiani – juba kolm kuud ainult kaks hammast olnud, juurde pole tulnud) jne… Et kui ma alguses täiega nautisin neid imetamisi, siis nüüd on see päris tüütuks muutunud. Eriti öösiti, kui oled nii tugevas unefaasis, aga siis E ärkab – ja siis sa ei uinu ise ka enam normaalselt. Enne E-d jäin ma kohe tuttu, kui pea patja puudutas, enam see päris nii ei ole kahjuks. Ju sellepärast see, et ma pole nii pikalt ühtegi ööd järjest saanud magada, mind nii väsitabki. See on ainus, millest ma unistan – et saaks 10 tundi JÄRJEST magada ja seda niimoodi, et keegi kogu aeg rinna otsas ei ripuks. Ja et mul oleks ruumi – E magab alati nii külje all ja iga liigutus võib ta üles ajada. Kuna see tähendaks veel rohkem imetamist, siis ma teen endast kõik oleneva, et ta ei ärkaks, mis piltlikult öeldes tähendab seda, et olen vahel kuhugi voodinurka pressitud jne. Ja see omakorda tähendab seda, et ma magan veel kehvemini.

Jah, ma saan päeval vajadusel magada, sellega muret pole – aga see ei aita mind, ma tahan öösel järjest magada. Aga vot seda ma ei saa.

Kui juba halamiseks läks, siis teate neid naisi, kellel imetamise ajal päevi üldse pole? Tahaks ka üks neist olla! Mul ka esimesed neli kuud ei olnud, aga nüüd on iga kuu tagasi nagu Aamen kirikus. Ja kuigi mul on alati vererohked päevad olnud, siis pärast sünnitust on see ikka juba järgmine tase, ma ütleks. Ja nii kopp on sellest ka ees, võiks vähemalt mingi preemia selle eest olla, et ma inimlutt olen, aga ei. Nii närvi ajab lihtsalt.

Positiivsema poole pealt – E on oma “potitreeninguga” rohkem sõbraks saanud ja mitmed hädad päevas lähevad sinna. Nii et see on vähemalt hea asi!

Ja hea asi on see ka, et ma teen Instagramis raamatuväljakutset – ehk siis ma loen mõnesid oma vanu lemmikuid uuesti läbi. Tegelikult oli väljakutse ainult raamatust pildi lisamine, aga kuna ma raamatukogus käisin neid lemmikuid laenutamas, mida mul kodus endal pole, siis ma juba loen mõned neist uuesti läbi ka! Hetkel näiteks on pooleli James Krüssi “Timm Thaler ehk müüdud naer”, mis on rohkem vist nooremale lugejaskonnale mõeldud, aga see ongi mu lemmik juba 16 aastat küll olnud. Et hea on oma vanu lemmikuid uuesti avastada 🙂

Kuidas teil elu möödub? Naudite kevadet ja ilusat ilma?

Ja lõpetuseks siis ikka mõned fotod ka 🙂

wp-1589809687471.jpgwp-1590002120729.jpg

 

 

 

E ja pissipoti tutvustamine / Eurovisioon jäi kahjuks ära… / Meil on varsti esimene pulma-aastapäev tulemas :)

Vahepeal on juhtunud see, et E sai üheksakuuseks! Ta on siis maailmas sama kaua olnud, kui ma rase olin. Rasedus kusjuures läks vist kiiremini 😀

Oleme E-d nüüd kuskil 1.5 nädalat pissipotiga harjutanud. Tegelikult pole harjutanud päris õige sõna, me Hendrikuga pigem kombime maad, et kuidas ta seal üldse nõus on istuma. Alguses hakkas kohe nutma, aga enam ei hakka. Ja me paneme ta sinna suhteliselt juhuslikult istuma, sest ma küll ei oska öelda veel aru saada, millal tal täpselt häda on, Hendrik ka mitte. Aga ta on juba mitu korda oma häda potti teinud – eile lausa kakas ka sinna. Ja täna pani Hendrik ta kohe pärast lõunaunest ärkamist potile ja nii, kui ta sinna istus, nii ta kohe pissis ka 😀 Nii et jah – kuigi asi on väga juhuslik, siis sellised asjad teevad lapsevanema elu väga rõõmsaks! Muul ajal on E ikka mähe all, sest nagu ma ütlesin – siis vaikselt saab vaadata, mida see potimajandus endast kujutab. Eks elu näitab, mis see tooma hakkab 🙂

Eile oli eurovisiooni erisaade, mis mulle väga meeldis, aga natuke kahju oli ikka, et seda sel aastal ei toimunud. Järgmisel aastal ehk ikka – loodame, et siis uut koroonapuhangut ei ole. Ma olen aastast 1998 eurovisiooni vaadanud ja suudan vist peaaegu kõik võitjariigid alates sellest ajast peast ära nimetada. Mõne aastaga ehk pean natuke nuputama ilmselt. Minu lemmik võidulaul on endiselt 2006.aastal võitnud Soome ja “Hard Rock Hallelujah”. Kõige hullem on olnud 2018.aastal võitnud Netta ja tema kanalaul.

Sel nädalavahetusel me suurt midagi ei teinud, eile sõitsime niisama autoga Räpina sadamas ringi! Seal palus Hendrik mu kätt aasta tagasi 🙂 Sellest rääkides, siis meil on varsti esimene pulma-aastapäev tulemas, täna mainisin Hendriku emale, et kas ta saab siis E-d paar tunnikest hoida. See on pühapäeval kahe nädala pärast (31.mai) ning saame üle pika aja kahekesi välja minna. Loodame, et E-le see endiselt sobib, sest viimati oli ta ämma-äia juures hoiul veebruaris, kui me Hendrikuga Tartus väljas käisime. Siis tuli eriolukord vahele ja ta nägi pikalt ainult meid kahte, nüüd on Hendriku vanemad teda näinud, aga koos meiega ainult. Nii et peame vist igaks juhuks valmis olema, et meie pulma-aastapäev lõpeb kiiremini, sest E on viril 😀 Aga samas ei tea – Hendriku ema on kolm last üles kasvatanud ja ta on lasteaiaõpetaja – ju teab nippe, kuidas sellisel juhul käituda 😀 Ja kuna tegemist on nagunii pühapäevaga, siis me läheme päevasel ajal kuhugi, aga eks seda ole siis näha, kuhu täpsemalt tee viib. Ma eeldan, et pigem Tartusse – seal on rohkem võimalusi ja valikuid kui Põlvas. Kuidas teie aastapäevi tähistate? Meil ongi Hendrikuga kaks aastapäeva – tutvumise oma, milleks on 22.oktoober ja pulma-aastapäev 31.mail.

Lõpetuseks siis ikka mõned pildid ka 🙂

View this post on Instagram

"Ja ma olengi juba üheksakuune! Mu elu on muidu väga chill, aga emme-issi ütlevad mulle vahel ikka tita, kuigi ma olen juba sama kaua maailmas olnud, kui ma emme kõhus olin. See pole ju enam mingi tita, eksole? Aga kui see välja jätta, siis tundub, et mul on päris okeid vanemad – laulavad ja jutustavad minuga alati, mis mulle väga meeldib. Aga ühest asjast ma küll aru ei saa – mina olen hommikuinimene, juba vara olen virk ja kraps, aga emme magaks heameelega poole lõunani, kui ainult saaks. Nii hea laps ma kahjuks pole, sest nii palju on ju vaja avastada. Õnneks on kõik mu perekonnas aru saanud, et mina olen boss. Aga tore on juba üheksakuune olla – õpin aina rohkem oskusi juurde, istumise sain eelmisel kuul selgeks, nüüd seisan toe najal püsti ja ehk millalgi hakkan kõndima ka, aga sinna läheb vist veel aega. Putru söön ka niimoodi, et pool on süles, aga kõike ei saa ju kohe veel osata!" 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1589651731219.jpg

Emadepäevast ja emadusest / Illimar Pildi raamat “Mees 4” mulle meeldis! / Äge emadepäeva väljakutse, milles mul oli au osaleda :)

Vahepeal on juhtunud see, et minu esimene emadepäev on möödas! See oli vaikne päevake, Hendrik tõi mulle lilli ja magusat – käisime ilusa ilma puhul natuke jalutamas.

Ma olen üldse mõelnud, mida emaks olemine tähendab, aga seda on väga raske sõnadesse panna, sest see on väga kirjeldamatu tunne. See on täis ülipositiivseid, aga samas ka kurbi hetki. Tegelikult kas just seda viimast, aga sellist väsimust on küll palju. Üldse on E puhul kõik olnud pigem vastupidi –  alguses oli jumala lebo, ärkas öösel üks, vahel ka kaks korda, siis hiljem pikalt kaks-kolm korda ja nüüd umbes nädalake on ta ärganud öösiti 3-5 korda… Ja une pealt saab rinna suhu ja magab edasi. Aga see on väsitav, väga väsitav. Hommikuti olen mingi aeg zombi või kui Hendrik on kodus (nagu sel nädalal, sest tal on õhtune vahetus), siis saan vahel kauem magada, mis on hea. Samas on hea see, et pärast istumise ära õppimist, on ta nõus kas või natuke oma voodis olema, varem hakkas kohe nutma. Ta küll magab seal üliharva, aga kui ma hommikuti tahan natuke enda ärkamist edasi lükata, kuid ma tean, et E enam magama ei jää, siis ma tõstan ta oma voodisse, kus ta siis istudes natuke mängib või voodi najal püsti seisab. See annab mulle umbes pool tundi lisaaega vedelemiseks. Ja mõnikord on sellest nii palju abi!

Kuigi ma ilmselt ei ole maailma kõige ninnunännum ema (aga ma räägin E-ga kogu aeg titakeeles – seda ma muuta ei oska :D) ega kirjuta igapäevaselt, kui väga ma oma last armastan – ega ka ülista emadust taevani, vaid üritan anda sellest päris realistliku ülevaate, siis läheb minulgi meel härdaks, kui ma oma lapsele mõtlen. E on väga äge väike tegelane, kes jõudis meie ellu nii õigel ajal. Ta võib ühel hetkel olla nii viril, et kui see päev lõpuks läbi saab, siis sa ohkad kergendunult, aga hommikuks on see kõik meelest läinud, kui ta oma armsat kahe hambaga naeratust sulle naeratab (tal on hetkel siiani kaks hammast, rohkem pole juurde tulnud). Ja siis sa mõtled, et sul on ikka nii vedanud! Mina ütleksin emaduse kohta niimoodi, et see pole ainult lust ja lillepidu, on ka palju väsimust, jõetust, kurbust jne, kuid need momendid on kõvasti vähem olulised kui need ilusad hetked, mida emadus sulle annab. Ja neid viimaseid on megapalju!

Ilmselt ongi asi selles, et tihtipeale inimesed kalduvad väga äärmustesse. Vähemalt minu jaoks isiklikult. Mul on väga väsitav lugeda/kuulda ükskõik kust või kellelt aastaringselt, et ema olla on üliraske, sest magada ei saa, oma aega pole, unusta ära kõik oma eelnev elu jne. Kui ma rase olin, siis mulle kogu aeg mainiti, et sa võid oma eelneva eluga järgmiseks 18 eluaastaks hüvasti jätta, sest sul pole aega isegi kohvi juua. Ma seda viimast nagunii eriti ei joogi, aga point on selles, et eks lapsed on erinevad, väsimustase on erinev jne. Minu laps on küll alles peaaegu üheksakuune, mis tähendab seda, et kogemust on vähe ja tulevik võibki raskem olla (nagu näha, siis öiste ärkamiste puhul see nii oligi), aga sellist asja pole mul siiani küll olnud, et mul poleks aega süüa/ mingit filmi nautida/raamatut lugeda või vajadusel kuskil käia. Mitte kunagi. Jah, E ei kõnni veel ja siis läheb elu teistsuguseks, vbl siis on teised lood, aga seda ma veel ju ei tea. Et sellistest asjadest tulebki rääkida, aga kui seda tehakse aastaringselt kuni lapse viienda eluaastani või isegi veel kauem, siis mul on küll kahtlane tunne, et see naine pakub räigelt asjadega üle. Aga no mine sa tea muidugi.

Teine äärmus on see ääretu roosamannamull, mida teatud naised emaduse puhul näitavad. See ei ole sugugi halb, kuid sellega on oht üle pakkuda – olen kuulnud kunagi üht naist isegi ütlemas, et tema lapse kaka lõhnab nagu roosivedelik, sest ta lihtsalt armastab teda nii palju, et sellel ei saakski tema jaoks teistmoodi lõhna olla. No vbl too naine siis sünnitaski tulnuka, aga tegelikult ükskõik, kui palju sa oma last armastad, siis mitte ühegi lapse kaka ei lõhna nii hästi. Minu esimene mõte seda kuuldes oli see, et ju tal on lihtsalt krooniline ninakinnisus, sest muud lahendust ma sellel ei näinud 😀 Selline äärmus on ka minu jaoks kuidagi liiga ekstreemne. Ei ole hea olla liiga pessimist, aga ka liigne optimism mõjub sellise asja puhul veidralt. Vähemalt minu jaoks küll.

Ehk on asi minus endas, sest ma olen ise selline inimene, kes leiab kõiges nii positiivset kui ka negatiivset. Olen isegi lotovõidus negatiivset poolt näinud! Aastal 2008 mu ema võitis Bingo Loto täismängu, mis läks tol ajal 10 inimese vahel jagamisele – ehk siis igaüks sai 10000 krooni… võit oli hea, aga pessimist minus ütles, et krt, tavaliselt on täismängu summa kõvasti suurem (tol korral oli see summa sada tuhat krooni, mis läks kümne inimese vahel jagamisele) ja läheb ainult paari inimese vahel jagamisele, aga siis läks kümne inimese vahel, mida üldiselt juhtub üliharva. Et võit oli muidugi tol ajal üsna okei, aga tavaliselt võideti täismängus alati rohkem 😀 Nii et jah – see on vist minu mingi kiiks 😀

Et jah – emadusel on nii häid kui keerulisemaid külgi 🙂

Ma vahepeal lugesin Illimar Pildi (blogija Piltsberg) raamatu läbi “Mees 4 – kõik on võimalik”, mille suhtes ma olin eelnevalt skeptiline, sest minu kogemus JES-kirjastuse raamatute puhul on siiani negatiivne olnud! See raamat aga meeldis mulle väga – nii et seda ma soovitan. See on humoorikas ja väga avameelne lugu sellest, kuidas ühest mõttetust töllist kasvas lõpuks igati hea ja mõistlik mees ning ka isa. Ma Instagramis küsisin selle raamatu puhul teiste arvamusi, aga enamikele see siiski ei istunud – mulle aga meeldis 🙂

See raamat pani mind mõtlema ka sellele, et kui sa natukenegi ujud vastuvoolu, siis peetakse sind teismelisena imelikuks. Ju sellepärast Illimar arvaski, et joomine ja suitsetamine on miski, mida peab tegema, sest muidu sa ei kuulu kampa. Meestel on see vist eriti keeruline – saad kohe tossikese sildi külge, kui tahad oma ajaga midagi kasulikumat teha. Õnneks on ajad muutumas – 90-ndatel levis see mentaliteet rohkem. Ma vähemalt loodan.

Ka minul tuli narrimist teismeeas ette, sest ma olen alati hästi aus olnud. Ka põhikoolis, kui ma suht rikaste võsukeste klassi sattusin (olles ise just Puhjast Tartusse kolinud), aga olin ise vaene. Ma ei teadnud siis, et kaltsukatest riiete ostmine on häbiasi, mida peaks varjama. Paar inimest, kes seda ka tegelikult tegid, varjasid seda, sest nad teadsid, et seda ei vaadata hea pilguga (ka turult ostmine oli häbiplekk, mida ma ka tegin siis). Ja sellepärast mind narriti ka, et mina seda ei varjanud  – kaltsukad võrdusid vaesusega, mida ma ju ka tegelikult olin. Lisaks oli seebikate vaatamine suur miinus, aga vaat siis, kus tulevik on muutunud. Inimene, kes nüüd kaltsukatest endale riideid ostab, pole ammu enam vaene, vaid teadlik ostleja, kes säästab keskkonda. Ja inimene, kes omal ajal seebikaid vahtis (ja siiani vaatab) õppis hispaania keele ära ja suudab selles rääkida. Nii et pole mõtet teiste hobisid/väiksemaid rahalisi võimalusi maha teha – tulevikus võib arusaam asjadest totaalselt muutuda nagu kaltsukate puhul see juhtus. Või siis inimene, kes kulutas “mõttetult” aega asjade peale, mis midagi ei anna, aga tegelikult annavad. Aga kurb on see, et enamik teismelisi allub provokatsioonidele, sest minapilt pole veel välja kujunenud.

wp-1589274391144.jpg

Vahepeal said emadepäevaks mõned emad ka väga ägeda väljakutse tehtud, mille puhul ma esimest versiooni nägin “Vaprate ja ilusate” naiste puhul. Teist versiooni nägin siis, kui Sloveenias elav blogija Jaanika mulle kirjutas, et kas ma oleksin nõus sama väljakutset tegema – siis ta saatis mulle ühe näite, mida jumestajad olid teinud. Ja ma olin nõus, sest see on nii äge ettevõtmine – ja oli ka! Sloveenia Jaanika pani pärast kõik meie videod kokku ja see oli nii lahe, eriti see viimasena pildis olev tema abikaasa, hehe 😀 Jagangi seda tema Instagramist, sest ma ise panin oma lollusest enda Instagrami veits halvema kvaliteediga versiooni üles (jajah, minuga ikka juhtub :D). Kõik emad olid nii ägedad! 🙂

Ja lõpetuseks viimase aja pildid ka siis! 🙂

View this post on Instagram

"Huvitav, mis siin issi seljakotis head on!"😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Kevad, sa oled lõpuks siin! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

"Mis siin ajakirjades ka huvitavat on?" 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Elust ja olust niisama

“Maskis laulja” võitjaks osutus ikkagi Jäär! Ma ise hääletasin finaalis mõlema poolt, sest ma ei suutnud valida 😀 Lill ehk Kaire Vilgats oli muidugi kõige suurem üllataja, aga ka Jäär ehk Stefan oli ülitubli! Natuke kahju oli sellest, et finaalsaade ei olnud otseülekanne – ehk siis nad olid juba varem kaks versiooni valmis filminud ja kui rahvahääletus selgus, siis lasti eetrisse see, kus Jäär võitis. Stefan ja Kaire Vilgats olid samal ajal kodus ja närisid küüsi, et kumb siis võidab ja mis juba ette filmitud versioon eetrisse lastakse. See on jah levinud süsteem, kui saade ei tule otse, aga on vaja rahvahääletust kasutada – sama tehakse ka “Selgeltnägijate tuleproovi” finaaliga. Õnneks “Su nägu kõlab tuttavalt” ja “Eesti otsib superstaari” seda lahendust ei kasuta – neil on finaalsaade reaalselt otse-eeter. Aga ehk pidi “Maskis laulja” puhul sama olema, aga eriolukorra otsustati ümber. Vot ei tea jah, aga üldiselt mulle see saade meeldis ja kindlasti ootan järgmist hooaega 🙂

Teate, mis lapse kasvatamise puhul kõige keerulisem on? Ei, need pole magamata ööd, hammaste pärast viril olek vms, vaid hoopis peaaegu üheksakuuse lapse riietamine! Mul on vahel tunne, et isegi gorilla saaks kiiremini riidesse, sest E lihtsalt põgneb voodis eest ära. Ja mis siis veel saama hakkab, kui ta juba reaalselt kõndida ka oskab? Ilmselt tuleb mööda elamist last taga ajada 😀 Iga kord, kui tal riideid vahetan, siis ma juba enne valmistan end selleks sõjatandriks ette, sest ta alguses kas roomab eest minema, naerab täiega ja kui lõpuks bodi hakkan selga panema, siis hakkab nutma ka veel, sest E meelest on see vist maailma kõige suurem inimõiguste rikkumine 😀 Me vahel paneme E-d riidesse Hendrikuga kahekesi, sest siis saab kiiremini. Aga jah – vot see on kindlasti üks neist asjadest, mida ma poleks osanud varem ette näha.

Ma tunnen lõpuks, et ma pole enam nii stressis ka kui eriolukorra alguses ja keskel. Eile nägin üle kahe kuu jälle sõbrannat, käisime Moostes aega veetmas (minu meelest üks ilusamaid külasid Põlvamaal!). Enne seda istusime Tillu kohvikus, mis on juba külastusteks ka avatud, aga lauad on lihtsalt suuremate vahemaadega. Normaalne elu hakkab vaikselt taastuma ja mul on selle üle ainult hea meel. Ilmad on ka ilusamad olnud ja kui kuu aega tagasi tundsin, et kõigest on kopp ees, siis nüüd enam seda tunnet pole.

Lõpetuseks viimase aja pildid ka 🙂

View this post on Instagram

Täna poleks isegi salli vaja läinud 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Moostes 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Lõpuks ometi normaalne kevad! 😄

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1588834727412.jpg

View this post on Instagram

Mooste on üks mu lemmikküladest Põlvamaal! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Marju Karini raamat on puhas saast – keeletoimetaja on vist puhkusel olnud… /”Kiirtee põrgusse” – õudukas, mis oli nii mõttetult igav…

Lõpetasin eile Marju Karini raamatu “Naine – otse ja ausalt” – see oli puhas saast! Mul on mingi teema sellega, et kui ma juba raamatut alustan, siis ma pean selle ka lõpuni lugema. Lootuses ilmselt, et ehk läheb lõpp paremaks. Ei läinud! Ma tunnistan, et olin alguses juba natuke skeptiline, sest JES Kirjastus – Jesper Parve enda raamatuid olen ma raamatupoes sirvinud, aga need pole kunagi seda muljet jätnud, et tahaks neid reaalselt lugeda. Nüüd on blogija Piltsberg (Illimar Pilt) ka sama kirjastuse all raamatu välja andnud – ilmselt ma siiski annan sellele raamatule võimaluse, sest mulle mõned ta blogipostitused meeldivad, aga olen eos juba skeptiline. Aga sellisel juhul on ju meeldiv üllatus, kui tuleb välja, et Piltsbergi raamat on hea.

Mis mind Marju Karini raamatu puhul eriti häiris, olid nii mitmed grammatikavead. Ja mina täiesti tavalise kirjutajana ei peaks selliseid asju märkamagi, sest ma teen nagunii ise ka kirjutades vigu. Aga kui keeletoimetaja on juba raamatust üle käinud ja minusugune tavaline kirjutaja suudab ikka nii palju vigu leida, siis see on ülihalb märk. Ehk siis kivi totaalselt keeletoimetaja kapsaaeda. Aga kui see osa välja jätta ja neist vigadest mööda vaadata, siis ei olnud raamat ikkagi eriti hea. Jah, otsekohene ja aus küll, aga minu jaoks jäi igavaks. Kas te olete lugenud ja kui olete, siis kas meeldis?

Samuti pettusin ma Margus Vaheri teises raamatus. Ma lugesin kunagi tema esimest raamatut ja see oli väga hea, aga “Kuidas armastada naist” mulle ei meeldinud, võrreldes Margus Vaheri esimese raamatuga oli see täielik pettumus. Siiski õnneks parem kui Marju Karini saast.

Ja kellel veel on vaatamata üleeile TV3-s jooksnud meie endi esimene õudukas “Kiirtee põrgusse”, siis võite selle paar tunnikest ka millegi kasulikuma jaoks hoida. Ma olen väga paljusid välismaiseid õudukaid näinud, sest see žanr meeldib mulle, aga see “Kiirtee põrgusse” oli puhas jura. Kokkuvõttes ei saanud mitte essugi aru, mis toimus… Okei, lõpus seletati asi lahti, aga ikkagi täiesti mõttetu ja igav. Eestlased ikka ei oska selliseid filme teha kahjuks. Kuigi algus isegi oli enam-vähem okei, siis mida enam edasi see film läks, seda jaburamaks see läks!

Samas maitsed on muidugi erinevad – ma tean, et väga paljudele ei meeldinud “Talve”, aga mulle jälle meeldis. Mu sõbranna ka mainis, et jumala mõttetu film, olin juba end ette valmistanud igavaks filmiks, aga üllatusin positiivselt isegi. Jah, “Kevade”, “Suve” ega “Sügisega” samal tasemel see muidugi pole, sest need filmid on mäekõrguselt ees, aga seda ma ei eeldanud ka. Nii et loo moraal on selles, et kui tahate veenduda, et miski on hea või halb, siis selleks peate te seda ise lugema/vaatama. Teised saavad muidugi arvamust avaldada, aga see ei pruugi teie omaga kattuda.

Eile käisime perega Võrus Tamula järve ääres jalutamas – päris tore oli, kuigi vihma hakkas hiljem sadama. Õnneks mitte eriti palju. Me polnudki ammu Võrus käinud ja mina varem ei olnudki üldse Tamula järve ääres jalutanud.

Kumbki raamat ei ole minu meelest hea, kunagi Instagrami küsitluses need teistele aga meeldisid – vähemalt vastuste põhjal. Kui Margus Vaheri raamatut võib veel  lugeda, siis Marju Karini oma oli minu jaoks mõttetult igav – lisaks häiris mind keeletoimetaja tegemata jäetud või siis äärmiselt lohakalt tehtud töö.

Edit: Need vestluskaardid olid aga küll head! Oleme neid Hendrikuga kasutanud ja saime teineteise kohta palju rohkem teada – nii et neid võin küll soovitada 🙂

Edit 2 :Facebookis mainiti, et need vead on taotuslikud, et Jesper Parve kirjastuse raamatutele promo teha, sest tema põhiidee on neid müüa ja inimesed tahavadki neid nende vigade pärast rohkem lugeda, millele ma vastasin niimoodi: Haha, ei teadnud 😀 No kui nii võtta, siis jah – ka negatiivne tagasiside on tagasiside 😀 Aga vbl on asi tegelikult hoopis selles, et Jesper Parve pidi intervjuus seda asja siluma ja siis mainiski, et taotuslikult tehtud. Sest ma vaatan, et tema on üks neist toimetajatest – seega on see kivi tema kapsaaeda ju ka 😀 Kes ikka tahab mainida, et tegelikult asja pekki keeras 😀 Aga kurb, kui sama tehakse ka reaalselt hea raamatu puhul – ma pole Piltsbergi oma lugenud, aga usun, et see on parem kui Jesperi enda või Marju Karini oma. Kui seal ka samasuguseid trikke kasutatakse, siis raamatu väärtus langeb minu jaoks täielikult. Õnneks Marju Karini puhul oli sisu ka nagunii pask 😀

Aga jah – kui eesmärk on raamatuid müüa ja seda iga hinnaga, siis saab seda teha ka sellisel kujul… Kahju ainult, et ei suudeta korralikku promo ilma selliste lollusteta korraldada.

wp-1584718354301.jpg