Augustikuu Pere ja Kodus on E sünnilugu, mille ma ise kirja panin :)

Mul täna pikka juttu polegi, aga panin hiljuti E sünniloo kirja ja seda võib augustikuu Pere ja Kodust lugeda 🙂 Väike mälestus ka Puhja-aegadest on seal kirjas ja minu lapsepõlvepilt.

Artikli kohta nii palju, et olin võimalikult aus – minu sünnituskogemus ei olnud kõige meeldivam just keisrilõike päeval, aga sellistest asjadest tuleb rääkida. Head lugemist 🙂

Pildid on tehtud juulis, mida ma siis nüüd saan näidata, sest ajakiri on ilmunud. Ma ei tea, kas poodides veel on, aga kuna mul käib ajakiri kodus, siis see oli täna postkastis. Pere ja Kodu on üks vähestest ajakirjadest, mida ma ise kaanest kaaneni alati läbi loen.

Panen paar pilti suurena ka siia, sest Instagram teeb need veits väiksemaks. Fotograafiks oli Kristina Masen.

wp-1596535225512.jpgwp-1596535253384.jpgwp-1596535280585.jpg

Kui käib võistlus, kes hakkab kõige enne kõndima – ehk siis E ei kõnni veel iseseisvalt

Kõige raskem lapsekasvatamise puhul on see meeletu võrdlemine. Et kelle laps hakkab kõige varem pöörama, roomama, käputama, istuma, kõndima jne. Ma küll beebigruppides ei ole, aga näen seda mujal ka – eelkõige enda peas muidugi (ja teiste inimeste käitumises ka). Näiteks keskmine laps hakkab iseseisvalt istuma tavaliselt 7-9kuuselt. E hakkas kaheksakuuselt, mis on täpselt selle vahemiku keskel, aga ma juba perearstilt uurisin siis, et kas see on okei, et ta veel ei istu. Ta oli siis just kaheksakuuseks saanud, kui ma seda küsisin. Perearst mainis, et muidugi on okei ja kaks päeva hiljem õppis E istumise ära.

Nüüd on sama asi kõndimisega. Tean ju mitmeid lapsi, kes juba kümnekuuselt iseseisvalt kõnnivad. E iseseisvalt ei kõnni – ta alati toetub millelegi, näiteks võtab lauast kinni, siis tahab edasi liikuda ning võtab diivanist kinni jne. Ja nii kõnnib E juba pea 2.5 kuud kindlasti, aga iseseisvalt mitte. Ja keskmiselt hakkavad eesti lapsed iseseisvalt kõndima 13kuuselt ehk aasta ja kuuajaselt –  normaalseks loetakse vahemikku kümnendast elukuust kuni aasta ja viiekuuseks saamiseni.

E saab 15.augustil aastaseks ja väga paljud lapsed selles vanuses juba kõnnivad iseseisvalt. Olime juuni lõpus Hendriku sugulaste kokkutulekul ja seal oli väike tüdruk, kes on E-st nädal aega vanem ning kes tegi siis juba oma iseseisvad sammud. Ma saan aru jah, et põdema veel ei peaks, sest muud arenguetapid on ta kõik ilusti läbinud jne, aga tundub, et peamine põhimure on alati see, et kas ta juba kõnnib? Ja siis ma vastan alati sama, mida ma juba kaks kuud tagasi vastasin – ei kõnni! Kuna ta siis hakkas samamoodi tugede najal kõndima, siis arvati, et ju teeb oma esimesed iseseisvad sammud ka varsti. Tutkit! Aga natuke südames kripeldab ikka – millal see aeg siis saabub, kui ta kõndima hakkab?

Millal teie lapsed kõndima hakkasid? Ja ilmselgelt veel muretsema ei pea, aga kuna mulle tundub, et kõik lapsed maailmas on viimasel ajal kümnekuuselt iseseisvalt kõndima hakanud, siis jah 😀 Nagu lapsevanemad isegi teavad – see võrdlemine ajab hulluks.

Lõpetuseks paar pilti siis ka 🙂

 

View this post on Instagram

Mänguväljaku rõõmud 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1596273475244.jpgwp-1596459111724.jpg

Mina ja kehakaal

Viimase aja teiste blogipostitused kehakaalu teemadel on mind hästi palju mõtlema pannud. Kuna ma olen olnud 28 eluaastat oma elust normaalkaalus või isegi sale, siis on emotsioonid sellel teekonnal olnud segased. 2016 aasta suvel kaalusin ma 66kg, sünnitama minnes suvel 2019 aga 115 kg. 49 kg erinevust – saate aru jah! See on mõne inimese kaal ju! Ma olen vaadanud 66kg juures peeglisse ja jätnud mõne liibuva asja selga panemata, sest pole tahtnud oma volte näidata. Või kui ka panin selle selga, siis arvasin hiljem, et ehk ei oleks pidanud. Nüüd neid pilte vaadates ei leiaks ma luubiga ka mingeid voldikesi, aga mu mõttemaailm on lihtsalt vahepeal palju muutunud.

Ja samas – ma olen 115 kg juures kandnud kõike, mida ma tahan, sest ma ei näinud volte ka seal, kus need reaalselt olid. Jah, ma olin lõpurase, aga siiski. Ma pidasin end maailma kõige seksikamaks naiseks. Oli selle taga siis rasedus või mitte, aga see näitab ehedalt ära, kui erinevalt võib üks inimene asju näha. Ilmselgelt ei ole kumbki äärmus hea – ja hetkel ma olen nii kaalult kui mõttelaadilt just seal keskel.

Nüüd pea aasta pärast sünnitust kaalun ma kuskil 88-89 kg. Mida ma tegelikult kaalusin juba detsembris – pärast seda olen vist ühe korra ka numbrit 86 näinud, aga vähem mitte. Kehamassiindeksi järgi oleks minu 182 cm pikkuse puhul ideaalne kaal 72 kg – ehk siis ma olen 16 kg ülekaalus. Ma mäletan, kui Mehhikost pea 90 kg tagasi tulin ja peeglist vaadates vaala nägin. Nüüd olles samas kaalus ma vaala ei näe. Samas ei tunne ma ka end nii täiuslikuna kui 115 kg kaaludes – vaid olengi just seal vahepeal.

Ma pole kunagi mingi trennitegija olnud ja elu on mulle kaalu mõttes päris pikalt helde olnud. Ka Mehhikost tagasi tulles kaalusin kümme kuud hiljem 68 kilo – ja selleks ei teinud ma mitte midagi peale pidudel käimise. Hiljem Tallinnas elades kaalusin 72 kg ja pärast uuesti 66, kui Tartusse tagasi kolisin. Kui kontoritööle läksin, siis võtsin juurde – rasedaks jäädes olin ma 75 kg.

Pärast sünnitust tundus, et ka sel korral läheb sama kergelt, algus vähemalt küll. 25 kg nelja kuuga alla võtta ja seal juures mitte essugi selleks teha – on päris hea tulemus. Aga siis tuli see hetk, kus enam midagi alla ei läinud. Ja kõik, mis jäi veel alla minemata, koondus mu kõhule. Ja on endiselt seal.

Ma ei saa kindlasti öelda, et ma nüüd hullult kassiksin seda, et ma 75 kg ei kaalu. Just see oleks ilmselt see kaal, mida ma tahaksin ideaalis kaaluda, sest 66 kg ei peagi ma kaaluma oma pikkuse juures. Ehk siis just see kaal, mis ma enne rasedust olin. Küll aga tuleb ka minul vahel veits nukrus sisse, kui ma vaatan neid minevikupilte ja taipan, et mul oli nii kerge riideid osta! Ei pidanud mõtlema, et miski ei lähe kuskilt kinni või istub halvasti. Nüüd on see selles mõttes küll mure, et kui mõne asja puhul võib XL isegi selga minna, siis teise asja puhul mitte. Ja no teksadest ei maksa üldse rääkida – raseduseelseid ei suru enam mingi nipiga jalga. Viskasin lausa kõik need teksad minema, sest mis ma neist ikka alles hoian.

Ma üldiselt ei vingu sel teemal ja põhjus selleks on lihtne – mis see niisama vingumine ikka aitab? Ma ei ole ju mitte kunagi mitte lillegi liigutanud selleks, et alla võtta. Aja jooksul saad sa vanemaks ja loogiline, et su keha muutub. Ei saa eeldada, et kui ma võtan 40 kg juurde, et siis sama kergelt võtan kõik need kilod alla. Kui siiani oli elu mulle selles mõttes üpris armuline, siis enam ei ole. Ja ma saan sellest ise ka aru. Aga loomulikult on raske sellega leppida, kui see on varem nii kergelt käinud. Võinoh – ainult selle Mehhiko näite põhjal võin rääkida.

Et kuna ma viimasel ajal armastan hästi värvilisi ja eristuvaid riided kanda, mida ma siis ei kandnud, kui mu keha seda “võimaldas”, siis on kurb, kui vahel pean mõnest asja loobuma, sest minu suurust lihtsalt ei ole. Või siis lihtsalt kõht ei mahu sisse. Ja üks kord kõht isegi mahtus, aga tissid ei mahtunud, aga selle üle ma väga ei kurvastanud kusjuures 😀

Et vot sellised heitused siis. Sealmaal ma ilmselgelt omadega veel ei ole, et ma reaalselt end rohkem liigutama hakkaksin või toitumist piirama, et alla võtta. Mul on lihtsalt endiselt raske leppida sellega, et ma sel korral ei pääsegi puhtalt niisama lakke vahtimisest oma tavakaalu juurde tagasi. Ja kui aus olla, siis see on natuke hoop küll ego pihta. Samas on see ju ka loogiline – 30-ndates ei olegi see enam nii kerge.

Et jah – ma olen seal kuskil keskel oma enesekindlusega. Mõnikord tunnen end jumalannana, teine kord vaatan vanu pilte ja mõtlen, et ma olin ikka loll, et ma aru ei saanud, mis keha mul reaalselt oli ja mis riideid ma oleksin saanud kanda 😀 Et mis mõttes ma üldse iial kahtlesin, et kas ma võin midagi kanda või mitte. Aga samas on ehk hea, et raseduse ajal mul isegi 115 kg juures oli tunne, et see on jumala okei – rasedad peavadki sisemiselt särama! Oleks kurb olnud, kui oleksin selle üle siis põdenud – mitte et selline suur kaalunumber kuidagi tervisele hea oleks, aga no uut elu kandes peaks fookus just seal olema.

Lõpetuseks mõned pildid siis sellest ajast, kui 66-70 kg kaalusin. Et veits kurb on ikka, et mu keha enam selline pole. Aga samas nii kurb veel ei ole, et midagi selles mõttes teha viitsiksin. Nii et rohkem mind ilmselt sel teemal hädaldamas niipea ei kuule, sest kui ma midagi pole ette võtnud, siis ju ma ikka nii palju seda kõike taga ka ei igatse. Ja niisama hädaldada on mõttetu. Või siis teine asi – ma olen lihtsalt laisk. Palju loogilisem.

wp-1596121020412.jpgwp-1596121051027.jpgwp-1596121000681.jpgwp-1596121037173.jpgwp-1596121070008.jpg

Käisime üle pika aja pulmas :) / Taevaskoja Lättekoda

Käisime eile Hendrikuga üle pika aja pulmas! Esimene kiriklik laulatus, kus ma Eestis käinud olen (olen Hispaanias ka ühes käinud aastal 2009). Kõik oli nii imeline – meeletult kaunis kiriklik pulm, pruutpaar nägi nii kena välja, kirikus tuli endal ka pisar peaaegu silma, sest kõik oli nii ilus 🙂

Kuna abiellusid eesti-soome paar, siis õhtujuht oli eestlane, aga kõik tõlgiti soome keelde. Ma polnudki varem kakskeelses pulmas käinud. See oli mu seitsmes pulm elus, kus ma käinud olen – ja kui muidu on mitmed pulmamängud kordunud pulmades, siis siin olid kõik väga erinevad, aga ühed lõbusamad, mida ma pulmades näinud olen. Eriti äge oli see mäng, kus naised rivistusid ühele poole ja mehed teisele – ja siis pidi end õigesti pikkuse, vanuse, tähestiku järjekorras kodulinna esitähe, abielus ja suhtes oldud aastate järgi panema jne (kõigepealt abielus olijad, siis suhtes olijad ja siis vallalised). Naised võitsid mehi 4:1 – ehk siis saime alati enne kas paika end või kui mehed isegi said varem valmis, aga neil oli järjekord vale – siis sai vastasmeeskond punkti ehk meie. Pikkuse puhul ma ei olnudki kõige pikem naine, vaid teine 😀 Ma olen lihtsalt enamasti harjunud, et olen oma 182 cm puhul väga paljudel juhtudel kõige pikem naine seltskonnas 😀

Rääkisime Hendrikuga ühe soome paariga, kes olid ka Tinderis tutvunud ja kellel on kaheksakuune laps. Ma olen alati sellises olukorras nagu oleks bestikad leidnud – sest minu jaoks on Tinder olnud nagu kullaauk – ja ma võin lõpmatuseni seda kiita, sest just Hendrikuga ma seal tutvusin ju 🙂

Saime Hendrikuga üle saja aasta tantsida, mis oli super – viimati vist siis, kui ma rase olin? Lisaks tõid hiljem pisarad silma pruudi ja peigmehe kõned teineteisele – nii ilusti sõnad ritta seatud!

Kahjuks peigmehe kõnet me lõpuni ei saanudki kuulata  – Hendriku ema helistas ja andis teada, et E nutab lohutamatult ega rahune maha. Olime mõlemad sellega tegelikult arvestanud Hendrikuga, et nii võib minna – nii et selleks korraks meie pidu saigi läbi. Päeval pidas E hästi vastu, selles suhtes ma üldse ei põdenudki, aga kuna ta ei ole niisama kerge uinuja ja pudel ei aita, siis võis eeldada, et selline kõne tuleb. Andsin rinda lohutuseks juba Hendriku vanemate juures, aga tulime kohe koju ka ära, kus E suht ruttu uinus. Kui muidu uinub ta alati rinnaga, siis sel korral tahtis ta veel oma titakeeles laliseda päevamuljete kohta ja jäi siis tuttu. Hendriku üks sõber, kellel on paar kuud vanem poeg kui E, elab samas kohas, kus Hendriku vanemad – ja nad olid päeval koos mänginud 🙂

Et jah – mul on hea meel, et saime pea seitse tundi imelist pulmapidu nautida, isegi viktoriini pruutpaari kohta teha (kahjuks vastuste kuulmiseni me ei jõudnud, pidime enne ära minema). Kuna mu tädi ja õde jäid edasi pulma, siis eks ma kuulen, kuidas kõik edasi sujus. Ja pruudilt endalt ka millalgi kindlasti (tegemist oli mu sugulase pulmaga).

Supertore oli sellest igapäevasest rutiinist korraks välja saada ja nautida teiste õnne 🙂 Lisaks muidugi neid kõnesid kuulates tuli endal ehk heldimuspisar ka sellepärast juba silma, et mul on hea meel, et mina endale nii hea abikaasa olen leidnud. Et pruutipaari õnne puhul nagunii, aga enda abielule mõeldes samuti. Hendrik ka pulmas mainis, et tal oli sama tunne.

Vot sellised lood siis! Lõpetuseks kõigepealt pildid neljapäevast, kui sõbrannaga Taevaskoja Lättekojas söömas käisime. Me kumbki polnudki sinna varem juhtunud, kuigi see on nii lähedal (Hendrik pole seal ka käinud – nii et ehk saame kunagi koos samuti minna). Lättekoda oli väga ilus koht, selline hubane ja kodune – mina kindlasti soovitan!

Ja siis paar pilti veel – minust enne pulma ja meist pulmas 🙂

wp-1595595615802.jpgwp-1595595914591.jpg

View this post on Instagram

Lättekojas lõunat söömas 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Varsti pulma 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Pulmas 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1595698063465.jpg

Väike perereis Viljandisse ja Haapsallu

Hendrikul on hetkel puhkus ja me käisime perega väiksel väljasõidul Viljandis ning Haapsalus. Laupäeval suundusime Viljandisse, pühapäeval Haapsallu, kust me eile tagasi jõudsime. Oli esimene selline pikem väljasõit perena, mis oli üldiselt supertore, aga samas ka natuke väsitav. Nii et neil on kindlasti mõnes mõttes õigus, kes ütlevad, et lastega reisimine ei ole täielikult puhkus, vaid pigem perereis. Sest kohati on küll tunne, et nüüd vajaks sellist puhkust, kus reaalselt saab puhata ka 😀 Sel korral teen postituse niimoodi, et koondan eraldi pealkirjade alla erinevad alateemad.

Autosõidud

Muidu oleme me ikka niimoodi autoga sõitnud, et mina istun tagaistmel E kõrval, aga kuna mul endal kipub ka viimasel ajal autos süda pahaks minema, siis sel korral istusin Põlvast Viljandisse ja Viljandist Haapsallu sõites ees. Ja kõik toimis minnes ilusti – E magas suht palju, vahepeal tegime vastavalt vajadusele peatusi. Kui aga eile Haapsalust Põlvasse tagasi sõitma hakkasime, siis polnud E enam mingi aeg rahul, et keegi talle otsa ei vaata – seega kolisin üks hetk tagaistmele uuesti. Ja kuigi paha mul sel korral ei hakanud, siis võrdlusena saan tõesti välja tuua, et ees oli palju parem istuda ja seal ei olnud üldse sellist tunnetki, et paha võiks hakata. Tagaistmel oli palju ebameeldivam istuda – kuigi otseselt sees ei keeranud, siis hea ka olla ei olnud. Kui Põlvast Viljandisse ja Viljandist Haapsallu sujus reis vägagi eeskujulikult (koos vajalike peatustega) ja E pidas hästi vastu, siis Haapsalu-Põlva ots võttis meil koos peatustega aega viis ja pool tundi! Ise oleksime me palju vähem peatusi teinud, aga E oli suht viril, mis tähendaski, et teda tuli lohutada. Õnneks jäi ta poolel teel tuttu ja magas pea Põlvani välja – muidu oleksime ilmselt seitse tundi või rohkem koju sõitnud. Eks sellega ongi ilmselt see asi, et täiskasvanud kipuvad ikka enda järgi aega arvestama, aga lastega kahjuks tuleb ka selliseid olukordi ette, kus teekond võib oodatust palju pikemaks minna. Et sellega peab ka tulevikus arvestama.

Imeline Viljandi! 

Ma viimati käisin Viljandis detsembris 2017, aga see oli ka ainult korraks, enne seda juhtusin sinna suvel 2016, kui me sõbrannaga sinna ööseks jäime ning siis käisime kuskil karaoket samuti kuulamas. Enam absoluutselt ei mäleta, mis koht see olla võis, seda ka ei mäleta, millises majutuskohas me ööbisime, aga siis oli vist mingi väiksem hotell bussijaama läheduses. Nüüd ööbisime perega Grand Hotel Viljandis, mis on suht kesklinnas ja millega me väga rahule jäime! E-l oli oma beebivoodi ka, mis teda alguses hirmutas, sest see oli kodust nii erinev, aga millega ta lõpuks siiski ära harjus (kuigi ta seal öösel ei maganud, aga sellest hiljem).

Viljandis jalutasime niisama ringi, käisime Lossimägedes (Hendrik kusjuures ei olnudki seal varem jalutamas käinud, mina suvel 2016 olin), sõime palju soovitatud Fellinis, mis oli superhea söögikoht! Lausa nii hea, et sisse me istuma ei mahtunudki, aga ka väljas oli superhea olla – ehk siis väga populaarne koht samuti teiste jaoks. Kui tavaliselt võtan ma kõikjal väljas söömas käies pearoale lisaks alati magustoidu, siis sel korral see enam mulle ei oleks kuidagi mahtunud. Terve õhtu oli kõht suhteliselt täis!

Õhtul logelesime niisama hotellis ja puhkasime jalutamisest. Kui ilma lapseta oleksime ilmselt Viljandi ööeluga tutvust teinud, siis sel korral jäi see osa loomulikult ära 😀

Igal juhul  – Viljandi on üks sellistest linnadest, mida ma olen alati nautinud, sest see on nii superägeda auraga. Samasse kategooriasse läheb ka Haapsalu.

wp-1595063401049.jpgwp-1595090485573.jpgwp-1595090468733.jpgwp-1595090514894.jpgwp-1595090410304.jpgwp-1595090436768.jpg

 

View this post on Instagram

Viljandi ja Fellin 🙂

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Viljandi on äge ja megailus! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Tere jälle, Haapsalu! 

Ma olen kokku Haapsalus kuus korda nüüd käinud, viimati detsembris 2017, kui Hendrikuga seal käisime ning seal ka ööbisime. Olime sel ajal kaks kuud deitinud ja sealt edasi suundusime Pärnusse. Kui tol korral ööbisime külalistemajas, siis nüüd oli meil kahetoaline külaliskorter, mis oli superilus! See asus küll kortermaja viiendal korrusel, aga see oli ainuke miinus, kuid sedagi meie endi tõttu, sest me pole enam harjunud nii kõrgele ronima (mu isakodu on ka viiendal korrusel, aga seal pole ma enam seitse aastat elanud – nii et enam pole harjunud).

Haapsalus jalutasime niisama promenaadil ringi, sõime pühapäeval Kärmes Küülikus, mis oli ka väga superkoht! Toidud olid ka nii maitsvad. Esmaspäeval tahtsime Wiigi kohvikusse minna, aga kuna Haapsalu on isegi nädala keskel rahvast täis suvel, siis ei hakanud end sinna vankriga pressima – pealegi ei olnud seal eriti varjulist kohta. Kuna kõik päevad olid megakuumad, siis meie jaoks oli oluline, et saaks süüa seal, kus ikka varjulist kohta ka oleks. Seega viisid meie jalad meid hoopis Talumehe kõrtsi, kus ma kokku vist kolm korda käinud olen. Seal olen öösel ka käinud, eelmisel korral 2017 talvel käies oli see ainuke koht, mis hilisel kellaajal veel lahti oli 😀

Haapsalu on kindlasti üks mu lemmiklinnasid Eestis – seda eriti suvel! Armusin sellesse ilmselt juba 2007-ndal aastal, kui sinna esimest korda jaanipäeval juhtusin. Siis ei käinud ma seal üheksa aastat, järgmisena siis 2016, siis suvel 2017 kaks korda, 2017 talvel üks kord ja nüüd siis 2020 suvel uuesti. Et kokku siis jah kuus korda olen seal käinud ja iga kord aina enam jumaldan seda linnakest! See vanalinn, promenaad, need kohvikud, mis suvel rahvast täis on ja kus totaalne melu toimub – see on tõeline elamus! Ja ometi ei olnud me seal nädalavahetusel (no olgu, pühapäeval olime, aga siis on juba nädalavahetuse lõpp). Olen Haapsalus ka augustis Valge Daami ajal käinud ja siis on seal megapalju rahvast  – ehk isegi liiga palju.

wp-1595162141300.jpg

wp-1595185916879.jpgwp-1595175432021.jpg

 

View this post on Instagram

Söögikohas nimega Kärme Küülik 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Haapsalu! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1595413210210.jpgwp-1595411872529.jpg

Laps ja väljas söömine

Kui muidu on E alati söögikohtades suhteliselt eeskujulik – “jutustab”, vaatab ringi, sööb enam-vähem kõike (palju koostööaltimalt kui kodus!), siis Haapsalus Kärmest Küülikust pidime küll kiiresti lahkuma. Õnneks olime juba toidu peaaegu lõpetanud, aga E hakkas lihtsalt nii kisama, et tundsin lausa, kuidas paljud mind mõrvarliku pilguga vaatavad, et miks ma midagi ei tee. Või siis miks Hendrik midagi ei tee. Oeh jah – eks see mõnes mõttes karma ole, sest enne lapsi olin ma ise samasugune tropp, kellele lastekisa üldse ei meeldinud. Kuna mul on nii hästi meeles see aeg, siis mulle ei meeldi, kui minu enda laps teiste õhtusöögi elamust rikub – seega olen mina kindlasti see, kes pigem ruttu minema läheb. Sest ma leian, et inimesed peaksid oma õhtusööki nautida saama( sealjuures rahulikku vestlust pidada) ja kui meie laps ikka ohjeldamatult kisama hakkab, siis tuleb ära minna. Sarnane asi juhtus ka Viljandis hotellis, aga seal suutis E õnneks kiiresti maha rahuneda. Et jah – sellised asjad lisavad muidugi natuke stressi kogu sellele väljas söömise protsessile, aga eks millalgi pidi selline asi nagunii juhtuma.

Mujal ööbimine ja E magamine

E jaoks oli see vist päris stressirikas, sest Viljandis hotellis ööbides magas ta nagunii suures voodis ja ärkas iga tunni aja tagant üles ja ainult rind aitas uuesti uinuda. Haapsalu külaliskorteris meil beebivoodit polnud, seal oli teada, et nagunii magab suures voodis – seal küll ärkas öösel vähem (vist oli kaks-kolm korda öö jooksul), aga oli päeval palju rahutum ja otsis nagu kodu rohkem taga. Õnneks olime päeval enamasti kuskil väljas jalutamas. Kuna me jätsime pissipoti maha, siis ostsime uue, aga sellega polnud E ka kohe rahul, kuid õnneks lõpuks leppis. Me ikka kasutame mähet ka loomulikult, aga mitmed hädad teeb E juba potti. Ta kakat ei taha enam mähkmesse eriti tehagi, hakkab nutma ja kui potile panna, siis sinna kakab. Kui kuskil väljas oleme, siis ikka kakab mähkmesse ka, aga talle see ei meeldi pigem. Et mähe on muidugi enamasti all, aga tõstame potile umbes siis, kui arvame, et tal võiks häda olla.

Kokkuvõte – kas lapsega reisimine on puhkus või perereis? 

Nii üht kui teist. Meil on ainult üks laps  – seega ilmselt paljulasteliste perede jaoks oleks see nagu puhkus, kui neil ainult üks laps oleks kaasas ja teised näiteks kellelegi hoida antud vms, aga mina oskan ainult enda kogemusest lähtuda. Et sai lõõgastuda küll natuke (kuigi esimene öö Viljandis oli E ärkamiste pärast pigem ebamugav), aga tunnistan ausalt, et välja ma küll end puhata ei saanud. Aga lastega reisides ei maksagi seda vist eeldada. Nii et ma ütleksin, et perereis, kus saab natuke hinge tõmmata. Aga mitte liiga palju! 😀

Millal teie lastega viimati kuskil mujal ööbisite/reisil käisite? Kuidas see sujus? Kuidas lapsed end kohvikutes/väljas süües üleval peavad?

Paar väikest põhitõde, mida ma E kasvatamise puhul järgin!

Kui E eile liivakastis oma esimesi mängutiire tegi (varem oleme rohkem kiikumas käinud ainult), hakkasin ma lambist mõtlema sellele, milline ema ma olen. Tuleviku mõttes ei oska ma veel kaasa rääkida, sest E on hetkel väike, aga üht ma küll tean – ma olen selline ema, kes lubab vabalt lapsel liiva/mulda ja rohtu süüa (teatud piirini muidugi); keda ei huvita eluilmaski, et riided peaksid puhtaks jääma vms, jumala eest – saagu mustaks! Tavariided nagunii, aga ka pidulike riiete puhul on mul täiesti ükskõik – neid saab alati pesta ju! Kui E lasteaeda läheb millalgi, siis mul on jumala kama, kui ta kas või sookollina sealt tagasi tuleb – sest lapsepõlv peabki ju selline olema, kus riided on mudased – peaasi et lõbus on ju. Aga on olemas lapsevanemaid, kes saavad lasteaiaõpetajate peale pahaseks, kui nende võsukesed plekiliste riietega koju tulevad. Nagu mida veel?

Ma saan aru, et vahepeal on ajad muutunud ja on isegi emasid (ilmselt ka isasid) olemas, kes perearstile helistavad, et appi, mis ma tegema pean, mu laps sõi liiva/mulda, kas on ehk kiirabi vaja kutsuda jne… Mina kindlasti selline ema ei ole ega hakka ka seda tulevikus olema. Jah, selle vaatan üle, et kivi liiva/mulla sees poleks, sest see võib kurku kinni jääda.

Näiteks eile sõi E vabalt liivakasti liiva ja lõpuks siiski peatasime selle Hendrikuga, sest see hakkas õhtusöögi suurust meenutama, aga minu meelest ongi põhiline see, et laps peaks kõiki asju ise katsetama (jätame siin igasugused ohtlikud asjad välja, eksole!). See ei tähenda, et tal peakski lubama kõike teha, jumal eest ei, aga sellised asjad on minu meelest üliloomulikud ja lapsepõlve üks osa. Kui ta suuremaks kasvab ja tahab paljajalu vihmavees hüpata, siis palun väga! Tondijutud trepikojas teiste lastega, kui äikest lööb väljas ja müristab? Jumala eest – laske tulla, tulen ja mängin veel ise kolli lisaks 😀 Sellised asjad olid minu meelest lapsepõlve kõige ägedamad mälestused – neid keelata tunduks lausa patuna.

Et jah – vahel on mul tunne, et tänapäeva lapsi kasvatatakse natuke vati sees – mitte midagi teha ei tohi jne. Ja minu meelest on see natuke kurb. Ma mõtlen siis just selliseid asju nagu liiva söömine või riietega porilompi hüppamine jne. Kui keegi ikka kellelegi tou niisama annab, siis sellise asja puhul tuleks ikka sekkuda, aga iga asja ära keelamine tundub minu jaoks natuke veider.

Et ma muid kasvatuslike teemasid hetkel ei puudutagi, aga minu nägemus on see, et lapsel tuleks lasta ikka laps olla! Ja lapsepõlve juurde käivadki mingil määral sellised asjad ju 🙂

wp-1594571451149.jpgwp-1594572113442.jpg

wp-1594572374063.jpgwp-1594572796997.jpgwp-1594469499262.jpgwp-1594469472964.jpg

 

 

Natuke kõigest!

Mis vahepeal siis toimunud on? Näiteks see, et üritasime E-d öisest imetamisest võõrutada, aga esimene katse lendas kohe vastu taevast. Idee oli siis selles, et mina magan teises toas ja Hendrik ärkab öösel, annab vett, kussutab ja rahustab E-d. Kui uinuma sai ta lapse küll, siis öösel pidin ikka mina sekkuma. Juba naabrite heaolu pärast, sest E ei rahunenud ilma rinnata maha. Sellel ööl ärkas ta kõigest kaks korda, mis on tavapärase nelja-viie korra asemel lausa luksus! Ja mõelda vaid, et E oli alguses laps, kes ärkas üks-kaks korda öösel ja ma lootsin, et varsti magab terve öö. Haha, olid ilusad ajad alles 😀

Oleme siin kodu lähedal mänguväljakul mitmeid kordi käinud ja kuigi enamikeks asjadeks on E liiga väike, siis pisikestele mõeldud kiigel saab küll kiikuda. Ja suuremad lapsed on tulnud küsima, kui vana E on jne – nii armas minu meelest! 🙂

Eile käisime sõbrannaga Võrus, sest varem Ihamarus asuv Pizza Olive kolis sinna. Rahvast oli seal ka nüüd palju ja pitsad olid endiselt tasemel! Nii et ma küll soovitan seda kohta.

Muidu on elu suhteliselt tavapärane olnud. Mõnikord olen ikka päris läbi ka ja näen juba isegi unes, et millalgi saan ma terve öö korralikult magada. Kusjuures varem olin ma selline inimene, kes jäi kohe magama, kui pea patja puudutas. Nüüd ma enam selline ei ole. Emaduse sündroom? Selles mõttes päris jama, et ma tahaksin kohe uinuda, kui pea patja puudutab, aga vahel läheb pool tundi, vahel isegi tund ja rohkem – alles siis tuleb uni…

Ega mul midagi rohkemat hetkel polegi öelda, juuli lõpus lähme Hendrikuga pulma ja kui päeval ma väga ei muretse E pärast, kes siis ämma-äia juures on, siis ilmselt peame öösel lapse sealt koju tooma (või sinna ööseks jääma). Õnneks on pulmapidu samas külas, kus Hendriku vanemad elavad. Ja muide – see on mu esimene kiriklik laulatus Eestis, kuhu ma nüüd lähen! Ma olen Hispaanias ühes käinud, aga Eestis mitte.

Viimase aja pildid siis ka! Ja üks hispaaniakeelne video, millele ma panin ka subtiitrid alla, mis läksid nagunii veits üle ääre, aga IGTV tegi asja veel hullemaks. Tavavideo on palju normaalsem, aga mul pole nii palju WordPressis ruumi, et seda siia otse panna. Üldpildi saab ikka tekstist kätte, mis ma rääkisin 🙂

wp-1594202640368.jpgwp-1594202702478.jpgwp-1594202556700.jpg

View this post on Instagram

Mänguhoos! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Información en español abajo (Hispaania keel all). Tegin ühe hispaaniakeelse video ja alla panin subtiitrid (siis näeb, kui kohe IG TV panna, muidu lõikab ära). Päris alguses sai natuke hõredalt neid ja vahepeal läksid üle ääre, aga see olen ju mina 😀 (ok, tegelt läksid kogu aeg üle ääre, aga IGTV tegigi asja veel hullemaks). Vastasin mõnedele ÄSKi küsimustele ja tõlkisin eestikeelset küsimust lugedes selle automaatselt hispaania keelde. Eks hispaania keeles rääkides tulid mitmed vead ka sisse, aga see on samuti loogiline minu puhul. Ja ma kasutasin tegelikult hispaania keeles üht vägagi vulgaarset väljendit, mille ma eesti keeles pehmemaks jätsin 😀 Ja see on Hispaanias kasutatav sõna, mitte Mehhikos – mis on veel eriti omapärane, sest tavaliselt ma neid ei kasuta. Eks eestikeelset teksti on vähem ka, et ära mahuks (läks suht pekki), aga üldmõtte peaks kätte saama 🙂 Hice un video en español! Sé que tenía algunos errores bastante grandes y perdón por usar una palabra bastante vulgar (y es una palabra española, no mexicana – así que ni idea tengo de dondo salió). Pero es bueno hablar en español y nunca lo olvidaré! 🙂 #spanish #español #méxico #preguntas #amoelespañol

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Viimase aja tegemised / Mina olen just see klient, kes on rahulolevana väga tore, aga kui miski on pikalt valesti, siis läheb põrgu lahti!

Ma olen ilmselt veidrik, aga ma olin eile megaõnnelik, kui vihma sadama hakkas! Ja täna tundus hommikul ka jahe ilm olevat, aga nüüd on päike jälle väljas. Õnneks leitsak siiski pole – jumal tänatud selle eest! Mulle just meeldib, kui suvel on jahedam. No nii 20 kraadi, maksimaalselt 25 kraadi. Üle selle on põrgupiin ja on seda kogu mu elu olnud. Pigem olgu 15 kraadi ja vihm kui 30 kraadi ning leitsak.

Mis vahepeal siis toimunud on? Jaanid veetsime Hendriku maakodus, päev pärast seda oli Hendriku perel väike suguvõsa kogunemine. Sel aastal oli see tõesti väike ilmselgetel põhjustel, ma olen seal nüüd kokku kolm korda käinud (2018, 2019, 2020). Tore, et selliseid asju mujal korraldatakse, sest nagu ma ka maininud olen, siis minu suguvõsas ei ole suhted nii head, et me tahaksime kõik niimoodi kokku saada. Pärast vanaema surma ei tea ma oma isapoolsetest sugulastest mitte midagi – ainus lüli, mis meid suhtlemas hoidis, oligi mu vanaema. Õnneks ei tee see mind eriti nukraks, sest vahel on elu lihtsalt selline.

E on vahepeal juba kolm korda järves veega tutvumas käinud! Kuna mina suur veesõber ise pole ega oska ujuda, siis mul on hea meel, et Hendrik seda on. Seega ilmselt õpib E ka millalgi ujumise ära. Esimene kord kisas E nii, et terve Põlvamaa kajas, teine kord nii, et pool Põlvamaad kajas, kolmas kord ei kisanud enam üldse – vaid hoopis kilkas rõõmust, et vees oli! 🙂 Me pigem käimegi veekogudes, mis ei ole Põlvamaal ülerahvastatud – Hatiku, Erastvere järved näiteks. Palojärv ja Kiidjärve on alati paksult rahvast täis ja Põlva enda järv ei ole hea koht, kus käia.

Erastveres oli üks kord üks naljakas situatsioon ka  – mingi 50-ndates naine hakkas lambist Hendriku seljal parme maha lööma, nii ta vähemalt väitis, aga tundus pigem, et tahab niisama näppida ja külge ajada 😀 Hendrik ujus ruttu kaugemale, see naine tahtis veel talle järele ujuda, aga õnneks nii kaugele enam ei tihanud 😀 Hiljem Hendrik mainis ka, et nii kahtlane naine oli see ikka. Oli tõesti! Tuleb igasuguseid asju siin elus ette!

Eile andsin ma La Storiale uue võimaluse. Ma olen Instagramis seda lugu põgusalt kajastanud, aga umbes kuu aega tagasi, kui ma seal sõbrannaga käisin, võeti mul nende vea tõttu kolmekordne summa arvelt maha. Pangasüsteem jooksis kaks korda kokku ja teenindaja väitis, et ju eelmised korrad ei läinud maha. Tegelikult läksid ja ma sain selle raha alles nädal hiljem tagasi (mu arve oli 17 eurot, maha võeti 51 eurot – ehk siis 34 eurot pidin tagasi saama). Ja seal väideti, et pean pangas tühistama, pank väitis, et La Storia peab ise tegelema sellega jne – ehk siis mind suunati sada korda edasi-tagasi ja mul viskas nii kopa ette, et ma ütlesin nende personalijuhile paar krõbedat sõna. Tema vabandas ette ja taha ning lõpuks sain raha tagasi, aga ebameeldiv maik jäi sisse – seega ei tõstnud ma kuu aega enam sinna jalga. Ühes smsis mainis nende personalijuht, et kuna ma olen ikka La Storia püsiklient olnud, siis saan nende kulul kaks magustoitu –  põhjusega, et see raha tagasi maksmine neil nii pikalt venis, lisaks veel see, et nad mind kemplema panid jne.

Ja kuigi sellest sõnumist oli pea kuu aega möödas, otsustasin ma eile, et vaatan, kas see diil endiselt kehtib – ma polnud tahtnud sinna vahepeal minna, aga kuna toidud on seal head, siis andsin uue võimaluse. Ja kui ma eile seda sõnumit näitasin ja oma nime mainisin, siis ütles teenindaja, et ka tema mäletab seda lugu – nii et saingi kaks magustoitu nende kulul! 🙂 Pitsa eest maksin siis ise. Mul poleks muret olnud neid magustoite ise maksta, aga kui nad oleksid keeldunud, siis ma poleks La Storiasse puhtalt põhimõtte pärast enam nägu näidanud, aga kuna ma käin seal keskmiselt kolm-neli korda kuus (välja arvatud siis eelmisel kuul selle vahejuhtumi pärast), siis ma olen püsiklient. Ja iga ettevõte õnneks mõistab, et on targem on püsiklienti hoida! Mu sõbranna ei käinud ka seal enam selle vahejuhtumi pärast, aga nüüd on jälle nõus minema, sest ma jäin rahule sellega, kuidas mind nüüd koheldi. Nii et jah – püsiklienti tuleb hoida 🙂

Keegi blogijatest (vist oli Getter?) just kirjutas, et kui temaga ettevõtted ebaviisakalt käituvad või üle lasevad vms, et siis ta ei julge enda eest seista. Minuga on lugu hoopis vastupidine – mul ei ole mitte mingit hirmu öelda välja, et ma pole sellise suhtumisega rahul ja ma võin vajadusel vabalt kõik perse saata (õnneks selliseid olukordi ei tule väga tihti ette!), kui ma ei saa seda, mida ma tahan. Kui Põlvas saaks toitu koju tellida ja ma saaksin mingi hallitanud asja, siis ma olen üsna kindel, et ma olen see klient, kes saaks järgmisel korral mingid asjad tasuta, sest ma lihtsalt ei jäta enne, kui ma saan selle, mis ma tahan 😀 Ma olen superhea klient, kui ma olen rahul, aga kui keegi mulle jama korraldab, siis läheb põrgu lahti 😀 Hiljuti oli mul veel üks sarnane olukord, kus mu kuri kiri pani asjad niimoodi liikuma, et senimaani mitu nädalat veninud asi oli lahendatud järgmiseks päevaks. Ettevõtted lihtsalt ei taha seda jama enda arvele, et keegi lõpuks nii närvi läheb ja sellest kuskil avalikult teada annab. Nii et jah – mina olen pigem see kuri klient, kui asjad ei toimi nii nagu mina tahan! Aga kui toimivad, siis olen megaustav ja püsiklient pikaks ajaks! La Storia puhul ma teadsin, et hakkan seal millalgi uuesti käima – sest üldiselt mulle see koht meeldib. Õnneks näitasid nad ka ise, et suudavad oma jamasid niimoodi lahendada, et isegi vihane klient on nõus sinna uuesti minema. Ja tõsiasi on ka see, et inimestele jäävad millegipärast meelde rohkem negatiivsed kui positiivsed asjad. Kahjuks.

Eile käisin veel Põlva kirbuturul, sain E-le mõned riided juurde, aga alati on tüdrukutele rohkem kraami! Õnneks leidsin E-le ka midagi, just lühikeste käistega särke oli tal eriti vaja, neid oli vähe. Lisaks sain mõned püksid ka juurde.

Lõpetuseks mõned pildid ikka! 🙂

wp-1592839935389.jpgwp-1592929352163.jpgwp-1592929591735.jpgwp-1593013811855.jpgwp-1593013786717.jpgwp-1593013753517.jpgwp-1593013686228.jpgwp-1593014027886.jpgwp-1593281463230.jpgwp-1593348738936.jpgwp-1593349123464.jpgwp-1593348699561.jpg

View this post on Instagram

Lapsel on maal lõbus! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Minu elu edetabelid :)

Mitmed blogijad on oma elu edetabelid koostanud – mulle on alati sellised asjad meeldinud – nii et teen sama 🙂 Mina ise sain selle idee Anu blogist.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:
1. Sääsed! Need raiped on mind alati armastanud, aga sel suvel on asi eriti hull  – ma olen täiesti ära söödud! Käed-jalad kõik punne täis – nii närvi ajab lihtsalt. Et igal aastal on see asi suht hull olnud, aga sel aastal kohe eriti.
2. Minuga on hiljuti juhtunud üks kummaline asi – nimelt mul hakkab autosõidu ajal paha. Mitte alati, aga vahel. Mul oli väiksena ka see teema, aga vahepeal polnud üldse, kuid viimased paar kuud on see mind jälle kimbutama hakanud. Eile käisime perega Otepääl ja tagasi tulles pidi Hendrik auto peatama, sest ma hakkasin oksele. Siiani oli seda juhtunud ainult iivelduse näol, aga eile siis ropsisin ka. Ning ei – ma pole rase, seega ei ole asi selles. Millest see sõltuda võib? Asi ei ole ka kurvilistes teedes, sest varem mul oli jumala poogen, kus sõitsime – iial ei olnud paha, pigem isegi meeldis. Nüüd vahel iiveldab ja eile siis oksendasin ka. Muul ajal mul paha olla pole – olengi autosõidu suhtes allergiliseks muutunud? Kellelgi veel sellist asja ette on tulnud?
3. Inimesed, kes vajavad kõigeks heakskiitu. Ma näen seda nii palju sotsiaalmeedias ja see on eelkõige kurb – ma ei ütlegi, et vilistage kõigele, aga teine äärmus on ka hirmutav. Kokkuvõttes peaks ju lugema see, mida sa ise tahad – mitte see, mida teised arvavad teadvat, mida sa vajad/tahad. Ma ei ole sellest suhtumisest kunagi aru saanud, sest ma ise pole kunagi selline olnud. Kui miski närvi ajab, siis nii ütlengi, kui tunnen, et olukorra kirjeldamiseks on vaja ropendada, siis ropendangi. Et jah – selline suhtumine on õnneks minust mööda läinud, kus peab kas või veri ninast väljas kõigile meeldima, kuigi ammu on näha, et kogu selle asja puhul on inimese enda isiksus täiesti ära kadunud.
4. Kokkamine. Jään seda ilmselt igavesti jälestama!
5. Kui ma ei saa piisavalt und. Öiste ärkamistega ma olen harjunud, aga kaheksa tundi und peab koos nendega ikka kokku tulema. Kui ei tule, siis pole mõtet järgmisel päeval mind närvi ajada 😀 Või võiks öelda, et pole mõtet minuga järgmisel päeval üldse rääkida? 😀 Sest ma olen siis ilmselt üpris tige!
Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):
1. “Poissmees” ja “Vallaline kaunitar” – kuigi ma vaatan neid telekast ja olen mitu aastat maas, siis need täiega meeldivad mulle. Ja ma olen juba mitu korda suutnud vastu pidada ega pole googeldanud, kes võidab! Tavaliselt ma alati tegin seda 😀
2. Juust ja banaanid! Ma võin lõpmatult juustu süüa. Ja banaane ka!
3. Blogimine. Augustis saab juba üheksa aastat sellest, kui Printsess alguse sai. Alguses küll täiesti anonüümsena ja teistel teemadel, aga mul endal on küll huvitav olnud seda arengut jälgida. Ma olen ilmselt endiselt vahel päris plärtsuv blogija, kui miski mulle ei istu, aga võrreldes algusaegadega olen ka mina rahulikumaks muutunud oma olemuselt. Pehmemaks võiks lausa öelda. Aga no see on ilmselt ka loogiline, kui su elu lõpuks paigas on – ehk siis sarideitjast ja seiklusi otsivast neiust on saanud abielunaine ja ema. Et võib lausa öelda, et ma olen ka iseenda üles leidnud selle aja jooksul 🙂
Kokku olen ma tegelikult bloginud lausa 13 aastat, aga esimesed neli aastat pidasin ma teisel aadressil suletud blogi, mida mu parim sõbranna sai ainult lugeda. Et kirjutamine on mulle alati meeldinud  – ja kui kunagi peaks juhtuma, et seda blogi siin ei eksisteeri, siis ma kindlasti kirjutaksin seda. Kas siis oma päevikusse või kuhugi mujale, aga ma kindlasti teeksin seda.
Jah, ka mina olen harvem blogima hakanud, sest vahel pole lihtsalt aega postitust kirjutada või siis on lihtsam oma lühike jutuke Insta storysse kirja panna (ma olen Instagramis kõvasti aktiivsem – nii et kes mind veel ei jälgi, võib seda tegema hakata). Või siis ka rääkida storys, aga lõpuks jõuan ma blogimise juurde ikka tagasi. Nii et sellest mul ilmselt niipea küllalt ei saa 🙂
Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:
Õigesti tehtud asjad:
Siin ma ei tahakski kõiki eraldi välja tuua, vaid öelda seda, et kõik otsused, mis on mind viinud sinna, kus ma praegu olen. Mäletan enda elu kolm aastat tagasi, kui ma lõpuks olin endale leidnud töö, mis mulle väga meeldis (ja endiselt meeldib, hetkel naudin lihtsalt seda emaksolemise kodust tööd :D), aga mu eraelu oli suht pekkis, sest olin suhtes, mille puhul oli juba tegelikult teada, et see jõuab jälle sinna, kuhu mu kõik eelmised suhtedki jõudsid – krahhini.
Siis ma küll mõtlesin, et miks minuga jälle see juhtub, miks mina mitte kunagi ei leia seda meest, kellega perekonda luua ja kellega abielluda… Siis ma veel ei aimanud, et nelja kuu pärast ma just sellise mehega tutvun.
Kui ma lõpuks septembris 2017 lahku läksin, siis ma tundsin seda vabanemistunnet, sest teadsin, et seda kummi oli juba niigi pikalt venitatud. Ja mul ei olnud enam üldse valus, vaid ma olin rahul, et lõpuks saan oma elu elama hakata. Oma pisarad olin ma juba ammu ära valunud, selleks hetkeks olin aru saanud, et pigem uut elu üksinda alustada kui jätkata suhtega, millel nagunii potentsiaali ei olnud.
Et ma ei muutunud kibestunuks, vaid olin avatud kõigele, mis elul mulle pakkuda on. Ja Tinderil oli mulle pakkuda Hendrik 🙂 Nii et kõik on viinud mind just sinna, kus ma praegu olen 🙂
Asjad, mida ma kahetsen:
Ma üldiselt ei kahetse eriti midagi, aga paari sõbranna kadumine minu elust on oma jälje jätnud. Need on juhtunud erinevatel aegadel, aga siiski eredalt hinges – ka see kümme aastat tagasi juhtunud asi.
Elu parimad sünnipäevakingitused:
Väiksena ilmselt Barbie, kellel oli mitu erinevat kostüümi, mida talle selga panna. Täiskasvanuna Hendrikult Bryan Adamsi kontserdipilet – see oli võimas elamus aastal 2018! Endiselt ainuke kord, kui ma Saku Suurhallis käinud olen. Siis töökaaslastelt saadud laevatiir Lonnyga Ahja jõel, kus meile Hendrikuga kolmekäiguline õhtusöök serveeriti. See oli eelmise aasta suve üks ägedaim üritus, mis oli nii vinge elamus! Üldiselt mul need sünnipäevakingid nii meelde ei jäägi, aga need on sellised erilisemad olnud 🙂
Milline on teie elu edetabelid?
P.S : See tekst on veits liiga väikeste vahedega, aga ma ei saa seda paika hetkel – seega las jääb!
Lõpetuseks viimase aja pildid ka. E käis üleeile esimest korda järves veega tutvust tegemas – Hatiku järves siis 🙂  Talle väga ei meeldinud, aga eks uued asjad nõuavadki harjumist vist! Ja eile käisime siis niisama Otepääl 🙂
wp-1592670791879.jpgwp-1592670977824.jpgwp-1592671060918.jpgwp-1592671002079.jpgwp-1592670774271.jpgwp-1592670760573.jpgwp-1592670888425.jpgwp-1592670743721.jpgwp-1592670713566.jpgwp-1592670692396.jpgwp-1592755635894.jpgwp-1592820921848.jpg

Lühikesed juuksed! :)

Hendrik läks täna hommikul natukeseks tööle, et ei peaks esmaspäeval minema – seega pärast seda läheb pühade tõttu alles neljapäeval. Naljakas on laupäeval kahekesi E-ga olla, aga ta tuleb juba varsti koju ka.

Mis siis vahepeal toimunud on? Ilmad on põrgulikult kuumaks läinud, mis mulle üldse ei istu, aga püüan ellu jääda. Mulle just meeldib, kui suvi on jahedam – sest minust mingit suurt rannainimest nagunii ei ole. Õnneks tundub, et täna on veits jahedam kui eile – jumal tänatud!

Ja mul on nüüd kõvasti lühemad juuksed! Ma käisin neljapäeval juuksuris ja lasin oma pikad kiharad ära lõigata, lisaks lasin roosakaid-punakaid triipe ka juurde. Kes mind Instagramis jälgib, siis ma tegin story ka sellest, kus ma rääkisin, et mu juuksur mainis, et eks need blondid juuksed mõjusid suht kahjustavalt, mida võiski eeldada muidugi. Ma näiteks olin alati arvanud, et mul on õhukesed juuksed, aga juuksur mainis, et tegelikult on suht paksud – lihtsalt palju vatti saanud.

Ma olen igal juhul väga rahul – nii kopp oli ees neist pikkadest juustest. Sel korral käisin ühe teise juuksuri juures, kus tehti veel lisaks kulmud-ripsmed ka. Kokku läks 50 eurot (pluss üks hooldustoode, mille ma koju kaasa ostsin), mis on väga okei kogu selle komplekti eest, sest eelmisel korral läks Sikkimis 70 eurot, aga siis olidki ainult juuksed. Aga no Sikkim ongi Põlva kõige kallim juuksur  – muidu on siin hoopis soodsamad hinnad.

Aga ma peangi hetkel lõpetama – lähme E-ga hommikust sööma 🙂 Natuke pilte siis ka  – E sai esmaspäeval juba kümnekuuseks! 🙂

wp-1592559041368.jpgwp-1592559087784.jpg

View this post on Instagram

Niisama õhtune chill 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

"Arvake ära, kes on kümnekuune? Eks ikka mina! Ma olen juba päris vahva poiss – oskan peaaegu emme öelda – no see kõlab rohkem emmäemmäemmä, sest mulle meeldib seda sada korda järjest mainida! Emme on küll nii uhke – nagu ma oleksin cum laude magistrikraadi saanud, aga no ma oleksin ka, kui mul nii äge laps oleks nagu ma ise 😁 Muidu on asjalood sellised, et mul on juba all ja üleval palju hambaid, suudan toe najal päris hästi kõndida, mul on Lõvi tähtkujule vastav iseloom – vähemalt seda väidab emme issile kogu aeg, et ma olen päris kangekaelne, aga nagu ma olen aru saanud, siis emme on ise ka selline, kuigi ta on hoopis Kaljukits. Tegelt mu vanemad vist ei usu horoskoope – vähemalt nii nad väidavad, aga kes neid teab, eksole😁 Igal juhul mulle meeldib juba suurem poiss olla, isegi turvahäll jäi juba väikseks ning emme-issi pidid mulle turvatooli ostma! Seal on väga tuus istuda – ruumi on kohe palju rohkem! Nüüd, mil ma olen sõna emme peaaegu selgeks saanud, tahavad mu vanemad, et ma issi ka varsti ütlema hakkaksin. No sellega läheb ilmselt veel natuke aega, aga küll jõuab!"

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on