Lugu sellest, kuidas ma Maasikas üle nelja aasta käisin (ja seal oma eksi nägin) / Ja teine lugu sellest, kuidas ma hõivatud tüübiga päris tundlikel teemadel ööklubis juttu ajasin

Eile õhtul oli mul sõbrannadega enda juures väike veiniõhtu. Meil oli plaan pärast seda Maasikasse minna, kus ma viimati käisin aastal 2013. Kunagi sai seal ikka natuke rohkem käidud, just neljapäeviti (nüüd ei ole Maasikas vist enam neljapäeviti üldse avatud, ainult nädalavahetustel), sest siis lasti seal ainult retromuusikat. Tollel ajal käisin ma veel kutsekas ja reedel kohe kindlasti kooli ei jõudnud, sest Maasika peod ei ole minu jaoks eriti kunagi enne ära lõppenud, kui ööklubis tuled põlema pannakse ja öeldakse, et iga roju oma koju. Okei, nii ei öelda, aga point peaks olema arusaadav 😀 Ka eilne pidu ei olnud selles mõttes erand, et olime seal ikka päris sulgemiseni ja vihtusime palju tantsu! Nüüd ei läheks ma enam kunagi nädala keskel ööklubisse… Ka siis mitte, kui see avatud oleks, seega kui need vanad legendaarsed retropeod ka alles oleksid, siis mina sinna oma jalga ei tõstaks. Lihtsalt tööinimesena on ju loogiline, et hommikul peab ärkama, seega jäävad igasugused peod ainult nädalavahetusse, kus saab kaua magada. Täna ajasin ma ennast kell 13.00 voodist välja ja tunnen siiani, et vajaksin ühte lisapäeva, et end välja puhata 😀 Vanaduse rõõmud 😀 (nali).

Maasikasse jõudsime me kuskil kella 00.30 ajal. Olin sellel ajal juba veits vindine (eks me kõik olime), sest kodus sai kolme peale kaks pudelit veini ära joodud. Kui saali sisse läksime, siis esimese asjana nägin ma Härra sõpra (seda, kes blogilugejaga sebis omal ajal) ja Härrat, kes seal niisama seistes passisid, nagu nad suht alati vist klubis teinud on. No see ongi selle väikse Tartu mure, et ikka juhtutakse samasse ööklubisse pidutsema 😀 Eriti pärast Atlantise sulgemist. Me läksime sõbrannadega kohe tantsima ja kuigi sõbrantsid pakkusid välja, et me võime ka mujale minna, siis ma ütlesin, et pole vaja, sest ma olin suht kindel, et Maasikas tuleb hea pidu, vähemalt nii palju, kui ma vanadest aegadest mäletasin. Pealegi, miks ma peaks sellepärast ära minema, et mu eks samal peol on? Ega ma mingi kurjategija pole, kes end kellegi eest varjama peab.

Aga eks ikka veits nõme oli, kui ma nüüd ausalt tunnistan. Et ma polnud ennast vist veel vaimselt ette valmistanud selleks, et selline asi üldse juhtuda võib, aga Tartu on ju nii väike. Eriti just nädalavahetustel, kui peole minna.

Õnneks kadusid nad ise mingil ajal ära ja läksid vist mujale pidutsema (vähemalt ma ei näinud neid enam peo ajal üldse). Pärast seda läks ka pidu paremaks, muusika oli väga hea – isegi Rammsteini ja Cancion del Mariachit lasti (Desperado soundtrack). Vahepeal tantsisid mingid mehed meiega ringis ja siis Rammsteini ajal loopisime sõbrannaga nii palju juukseid üle pea, et sõbrannal vist siiani pea valutab. Aga ma olin kuidagi suht väsinud ja vahepeal istusin niisama, kui mu sõbrannad tantsisid. Siis tulid ka mingid tüübid ja kutsusid mind tantsima, aga ma ei läinud.

Mingil hetkel tuli üks tüüp minuga vestlema, kes tundus väga sümpaatne. Rääkisime niisama üldistest asjadest ja jutt läks kuidagi perekonna peale. Ja siis tuli välja, et meil on mõlemal emad surnud (ta kaotas ta suht sama vanalt, kui mina olin, kui mu ema suri). Kuidagi maru kurvaks läks jutt ära, see tundus nagu eriti veider olukord – oled kuskil ööklubis ja räägid sellistel teemadel. Me mitu korda vahetasime teemat, aga ikka läks jutt kuidagi sinna tagasi ja lõpuks lihtsalt tegime diili, et enam sel teemal ei räägi. Ta oli ka oma sõpradega peol, kes kõik on aga väga arad, et naistega rääkima tulla. Et tema teab, et kui ta ise kellegagi suhtlema ei hakka, siis Eestis ei tuleks mitte ükski naine temaga rääkima 😀 Suht nii ongi ju.

Lõpuks pandi tuled põlema ja pidu oli läbi, mu sõbrannad tulid ka meie lauda. Ja selle sama tüübi sõbrad ka. Siis see tüüp ütles mu sõbrannadele, et tal on väga hea meel, et nemad tantsima läksid ja mina üksi jäin, sest siis me saime vestelda, muidu poleks me kunagi niimoodi ehk suhtlema juhtunud. Mu sõbranna küsis meilt, et millest me siis rääkisime, noormees ütles, et nii paljudest asjadest, et väga sügavatel teemadel ka.

Ja siis ta kallistas mind ja me hakkasime kõik riidehoiu poole suunduma, kus oli pisike järjekord. Mina isiklikult oleksin tahtnud temaga tulevikus edasi suhelda, aga kuna ta mu kontakte ega midagi ei küsinud, siis ma eeldasin, et ju tema ei taha. Olime seal järjekorras siis sõbrannadega ja see mees oli sõpradega veits tagapool meist, kui ma sõbrantsidele mainisin, et kahju, et ma temaga edasi suhelda ei saa. Sõbrannad utsitasid mind ise tema Facebooki küsima, aga see tundus imelik (ma eesnime teadsin, aga perekonnanime ei teadnud). Ma olen sellistes olukordades maru argpüks ja leian, et kui mees tahaks edasi suhelda, siis ta oleks seda ise teinud. Samas – sa elad üks kord elus ja mida mul ikka kaotada oleks? Kui ei anna, siis ei anna ja kogu lugu. Ja kuna sõbrannad ka utsitasid mind seda tegema, siis võtsin oma julguse kokku.

Läksin siis sinna seltskonda ja küsisin niimoodi selle tüübi Facebooki, et kõik ta sõbrad kuulsid. Ma pole kunagi varem midagi sellist teinud ja väga imelik oli 😀 Noormees andis oma Facebooki ja kordas veel perekonnanime mitu korda üle, et mulle see meelde jääks ning ütles, et lisa muidugi.

Ma siis lisasin ta ja täna päeval vaatasin ta kontot ning sain aru, et ta on hõivatud (kui ta sõbrakutse vastu oli võtnud, siis nägin palju rohkem pilte) 😀 Ehk siis see rong on läinud 😀 Mis seal ikka siis. Aga pikad tüübid on alati mu nõrkus ja ta oli küll vist pea kaks meetrit. Igal juhul tore õhtu oli ja kuigi ma seda tüüpi enam kunagi elus ei näe, siis huvitav vestlus oli ikkagi.

Vot sellised lood siis hetkel. Praegu puhkan end eilsest välja, sest minu juurde jõudsime me sõbrannadega kuskil 05.20 hommikul. Sõbrannad läksid  täna päeval kuskil poole kahe ajal minu juurest ära.

Kuid jällegi oli Maasikas pidu, mis lõppes alles siis, kui klubi kinni pandi 😀 Ma olen elus vist seal kuskil kokku kümme korda käinud ja ehk on olnud üks pidu selline, kus ma olen varem koju läinud. Mis mulle Maasika puhul meeldibki ongi see, et muusika on palju normaalsem kui tavaklubides, et pole küll päris retro (retropidudel neljapäeviti oli kunagi ainult retro, aga nädalavahetustel nii päris ei ole), aga seda lastakse ka piisavalt. Ja muidugi ka see, et mingi 18-aastane tattnokk mu kõrval ei tantsi, sest sinna saab sisse alles siis, kui oled 21 täis. Tartus pidi mingi klubi kuskil vahel lahti olema, kuhu saab sisse alates 25-ndast eluaastast? Või oli see hoopis mingi üritus? Igal juhul peaks uurima. Ma tean, et Tallinnas on mingi pidude sari, mis on mõeldud 30 + inimestele, sinna ma veel mõned aastad ei saaks, aga tegelikult on tore, et selliseid asju korraldatakse 🙂

Ahjaa, mu sõbranna avastas, et mul tegelikult oli siin korteris juba veekeetja olemas (omaniku oma). Nojah, vähemalt on mul nüüd enda isiklik ka olemas esimest korda elus 😀 Ma olin seda ka varem märganud (see ei olnud nii nähtaval kohal), aga mul oli see meelest läinud.

Vot selline oli see nädalavahetus siis. Lõpetuseks paar eilset pilti, mis minu juures tehtud on. Enne peole minekut siis. Suht jama kvaliteediga, aga mis seal ikka.

Sellel pildil oleks ma nagu peast soe 😀 Aga eks meil kõigil vahel mõni kruvi logiseb! 😀

 

Advertisements

Nädalavahetus sõbrannadega / Äkki inimesed siiski muutuvad aja jooksul? (kuid meie eelarvamused ei lase seda meil uskuda) / Mida ma vallalisena olles rohkem olen tegema hakanud ja mida oluliselt vähem?

Sel nädalavahetusel on mul kaks sõbrannat külas, kes hetkel läksid ERM-i, aga kuna ma olen seal juba käinud, siis jätsin sel korral minemata. Eile sai niisama Tartus jalutatud ning väljas söömas käidud. Üks sõbranna nägi Taskus mu eksi ja kui ma küsisin, et millist (ma ei olnud siis koos temaga), siis eeldasingi, et vastus on Võrratu (issand, miks ma talle sellise nime omal ajal siin blogis panin? :D). Ja oli ka!  Sõbranna veel mainis, et ta mõtles, et kas peaks tere ütlema, aga lõpuks ikkagi ei öelnud. Ma ütlesin talle, et õigesti tegi, sest on kaks eksi, kellele mina isiklikult  kunagi tere ei ütleks, kui ma neid nägema peaks juhtuma – need on Ego ja Võrratu.

Ego pole ma pärast meie lahkuminekut kunagi näinud, Võrratut olen ma küll linnas vahel nägema juhtunud, aga iial ei teretaks. Teisi oma ekse ma küll teretaks ja isegi räägiks paar sõna juttu, aga neid kahte pean oma suurimateks vigadeks, mille ma ehk oma elust kustutaksin. Kas just seda, sest kahetseda pole mõtet midagi, aga jah 😀 Kui ma hiljuti kuulsin, et Võrratu sai vahepeal isaks, siis see tuli mulle suure üllatusena, rääkisime ka millalgi ühe sõbrannaga sellest (kes on juhtumisi Võrratu eks, ta oli temaga enne mind koos, temaga saan ma nüüd hästi läbi) ja ta mainis ka, et Võrratut ta küll isana ette ei kujutaks. Samas – inimesed võivad muutuda. See ongi ju see teema, et meie oleme ise eelarvamuslikud, sest me lihtsalt teame, mis sellega kõik kaasneb (liiga kontrolliv vanaema, kelle käpa all kogu perekond on), aga võib-olla on vahepeal asjad muutunud. Inimesed saavad täiskasvanulikumaks ja muutuvad (tulevad ka ehk teiste käpa alt välja).

Mina isegi sain vahepeal täiskasvanulikumaks just olme küsimuste suhtes. Siiani ei olnud ma kunagi (või väga pikalt) kokku puutunud selliste asjadega:

1)  Prügi viis end ise välja. Olgu, ma tean, et päris ise ilmselt mitte, aga ma polnud seda varem eriti pidanud tegema, sest sellega tegeles Härra.

2) Sooja ja külma veenäitude vaatamine vannitoa kraanikausi alt. Annab ikka ukerdada sinna, siis ei näe korralikult mingit numbrit ja sada muud jama. Pärast lööd veel pea vastu kraanikaussi ära. Nagu tavaline asi minu puhul 😀

3) Ma täiega vihkan tekikottide vahetamist. Siiani olin ma kõigis oma suhetes selle töö meestele sokutanud, sest see on nii tüütu. Tallinnas ja enne seda Tartus vallalisena pidin ma seda ka ise tegema, aga viimased kaks aastat oli selles mõttes muretu elu.

4) WC-poti nende lõhnavate jubinate vahetamine pole kunagi olnud minu teema. Sest ka see oli asi, mida mulle meeldib teistele sokutada. Nüüd tuli ikkagi iseendale see asi sokutada 😀

Eks neid asju ole veel, aga hetkel meenusid need. Ma alles eile ostsin veekeetja ja panni, sest need olid varem Härra omad, mul endal oli ainult üks pott ja mõned nõud. Nõusid tõin isa juurest juurde, sest tal on neid meeletult palju. Tunnistan ausalt, et viimased kolm nädalat ei ole ma kodus ise süüa teinud, sellepärast ma pannist puudust ei tundnudki 😀 Ja teed joon ma üliharva, kohvi ei joo üldse, sai ka veekeetjata elatud. Nüüd aga mõtlesin, et ju sellepärast ongi mul lihtsam kokkamisest eemale hoida, kuna ma pole endale panni muretsenud 😀 Eks näis, kas hakkan seda rohkem kasutama. Kusjuures omapärane on see, et kahele inimesele ma veel viitsisin süüa teha, aga üksinda olles no absull ei viitsi, lihtsam on välja sööma minna (tööl nagunii saab lõunapausil ühes kohvikus käidud, kus on väga head kodused toidud ja vahel lähen ka õhtuti välja sööma) või midagi soojaletist osta. Pole absoluutselt tervislik, ma tean seda, aga mugav on. Kuid mikrolaineahju ma endale muretsenud pole ega plaani seda teha ka.

Et selles mõttes on vallaline olemine mulle ka halvasti mõjunud, et süüa ma enam  absoluutselt teha ei viitsi. Kuid samas muud olemelised asjad, mida ma enne mainisin ja millega ma varem absoluutselt (või väga pikalt) kokku ei puutunud, on nüüd minu rida.

Kuidas teil selle kokkamisega lood on? Kui olete vallalised, siis kas viitsite ainult iseendale kokata? Paljudele see nagunii meeldibki, aga kui olete minu sarnane inimene, kes seda iial armastama ei hakka –  kas just vallalisena pole lihtsam seda mitte teha? Minu jaoks küll on 🙂

Lõpetuseks paar pilti eelmisest nädalavahetusest, kui Suudlevates Tudengites käisin 🙂 

Kui palju võib elu ühe aastaga muutuda?

Olete te mõelnud, kui palju võib ühe aastaga elu muutuda? Minu ema ütles alati, et tema jaoks oli kõige pöördelisem see aasta, kui ta mu isaga tutvus, abiellus ja veel lapse ka sai (minu kõige vanema õe siis). Kõik ühe aasta jooksul. Ahjaa, samal aastal lõpetas ta tehnikumi ka veel 😀

Minul nii murrangulist aastat ette pole näidata, aga ühe aasta jooksul vahetasin töökohta ja endisest saatejuhist sai nüüd office manager, kolisin ühetoalisest korterist kahetoalisse ja olin suhtes, nüüd elan selles samas kahetoalises korteris üksinda ja olen vallaline. Tegelikult ega need ehk nii suured elumuutused polegi, aga minu jaoks küll, sest tavaliselt mu elu ühe aasta jooksul nii palju ei muutu. Ahjaa, selle aasta jooksul olin pea kolm kuud töötu ka.

Kuidas teie elu viimase aasta jooksul muutunud on?

“Minu näoga onu” on väga hea film / Lugu sellest, kuidas minust tahetakse must lammas teha / Mina olen see ihnuskoi, kes mitte kunagi jootraha ei jäta!

Nädal on nii kiiresti möödunud, et pole aru saanudki! Eelmisel pühapäeval oli mu sõbrannal sünnipäev ja me käisime kinos – vaatasime uut kodumaiset filmi “Minu näoga onu”, mis oli superäge! Ma vaatan eesti filme alati pigem olematute ootustega, sest enamasti on need minu maitse jaoks liiga igavad. Alati on ka erandeid muidugi – ja see konkreetne film on üks neist! Seal võib lausa näha Evelin Võigemasti peaaegu alasti (paljaid tisse näeb tal küll)  ja ühte teist naisnäitlejat lausa täiesti porgandpaljalt. Minu meelest on Evelin Võigemast üks ilusamaid eesti naisi (ja ta on ka väga hea näitleja). Temas on mingi selline seletamatu seksapiil, mis mõnel inimesel lihtsalt on olemas. See on tegelikult omaette fenomen, kuidas mõnedel see miski on olemas ja teistel see puudub. Mõni pingutab kõigest väest, aga ikkagi on tulemus null, teised ei pea midagi tegemagi, aga neis lihtsalt on see miski, mis inimesi nagu magnet tõmbab. Sama asi kehtib ju ka meeste puhul.

Film ise räägib keerulistest inimsuhetest, eelkõige aga isa ja poja suhetest, mis põimuvad muude elumuredega. Lisaks on teemaks üldine eesti meeste suutmatus tähtsaid otsuseid teha ja pigem eeldada, et kõik asjad nende eest ära tehakse. Eesti meeste emotsioonitus, mis naisi närvi ajab. Ma usun, et paljud mehed (ja ka naised) võivad end selle filmi tegelastega samastuda, sest äratundmisrõõmu on piisavalt. Seega, kes veel seda filmi näinud pole, siis ma kindlasti soovitan seda teha! 🙂 Paneb mõtlema ja nalja saab ka piisavalt 🙂

Sel nädalal jäi mul tantsimine hoopiski ära, sest õpsil oli mingi muu asi ees, ta küll ütles, et ma võiksin tund aega hilisemasse naiste stilistika tundi minna (kus on naisõpetaja, kes rühmas just naiste kehahoiakut ja käte õigesti liikumist õpetab), aga ma olen selline mugav inimene, et ma tahan kohe pärast tööd tantsima minna. Kui ma pean veel kuskil linnas tund aega passima, siis ma väga ei viitsi enam. Pealegi ei meeldi mulle eriti rühmatrennid. Aga eelmisel nädalal sai salsas megapalju pöördeid õpitud ja tehtud, et lausa pea hakkas ringi käima 😀 Mul oli vahepeal päris pikk paus salsas sees (sai rohkem bachatale ja kizombale keskendutud) ja siis kui uuesti sai salsa juurde tagasi mindud, siis ma oleks nagu nullist alustanud 😀 Vot sellise halva mäluga olen. Aga mis seal ikka – nüüd on asjad juba palju paremad 🙂

Neljapäeval käis mul blogilugeja külas. Kes ei mäleta, siis eelmise aasta novembris tutvusin ma Reketi kontserdil ühe naissoost blogilugejaga, kellega me suhtlema hakkasime. Tol ajal sebis ta natuke ka Härra sõbraga, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd on tal teine kallim ja nad elavad juba mõnda aega koos. Ta siin korteris ei olnudki käinud, sest meil mingi aeg tekkis suhtlusesse paus, aga väga tore oli teda üle pika aja jälle näha 🙂 Ta mainis, et oli korraks Härra sõbraga Facebookis meie lahkuminekust rääkinud ja isegi sellele sõbrale oli Härra sellest teemast oma versiooni edasi andnud (kus mina olin ilmselgelt see paha, kes teise tüübi leidis :D). Nojah, mulle piisab sellest, et minu sõbrad ja tuttavad teavad, et niimoodi see kohe mitte teps ei olnud. See, mida teised minust nüüd nende juttude põhjal arvavad, ei ole enam minu probleem. Kuigi veits pinda käib küll, et minust selline petja kuvand loodi, aga unustatakse mainida, et ise kobiti enne Tinderisse ja tegelikult taheti varem juba lahku minna. Aga mis seal ikka teha – elu läheb edasi 🙂

Kui nüüd teise teema juurde minna, siis mina olen see ihnuskoi, kes väljas söömas käies peaaegu mitte kunagi jootraha ei jäta. Aga samas, eks ma vist käingi pigem sellistes pubides söömas, päris kallitesse restoranidesse juhtun harva. Kuid eelmisel pühapäeval tegin ma jootraha suhtes erandi! Käisime sõbrannaga pärast kinoskäiku Tasku teisel korrusel söömas ja seal oli ülitore teenindaja! Nimelt tegi mu sõbranna sinna kliendikaardi ja nad  märkasid, et tal on sünnipäev ning ta sai kohe 15-protsendilist soodustust. Mitte et see mingi suur asi oleks, aga üldiselt oli see teenidaja ka üliäge ja tähelepanelik. Üldiselt ei jäta ma kunagi jootraha, sest ma leian, et teenindaja töö ongi mulle asjad lauale tuua ja see, kas jootraha mängib tema palgas suurt rolli, ei koti mind absoluutselt. Näiteks Big Benis käin ma nädalas mitu korda söömas, aga ma ei jäta kunagi jootraha, mis ei tähenda sugugi seda, et ma nende teenindusega rahul poleks, aga samas pole see nüüd midagi nii erilist ka. Kui ma augustis õdedega söömas käisin Suudlevates Tudengites, siis pani mu vanem õde minu eest ka jootraha, sest ta ütles, et tal on piinlik niimoodi, kui tipp andmata jäetakse 😀 Ma ütlesin, et lasku aga käia, sest mul küll piinlik pole. Mu mõlemad õed on teisest puust, nemad jätavad ka alati jootraha, sest neil on piinlik andmata jätta. Aga noh, mu vanem õde ei käi isegi poes ilma meigita, sest äkki keegi tuttav võib näha, seega jah – me oleme üpris erinevad 😀 Kuidas teil selle jootraha andmisega on?

Vot sellised lood siis hetkel. Ma vist lähengi kuhugi kesklinna hommikust (või siis juba lõunat) sööma. Vallalisena ma olen õppinud iseenda seltskonda nautima. Vanasti tähendas minu jaoks üksinda väljas söömas käimine noliferi tunnet, nüüd on see minu jaoks iseenda seltskonna nautimine. Vaata aga, kuidas vaatenurgad võivad aastatega muutuda! 🙂

Maavärin Mehhikos

Ma tean, et maailmas on palju katastroofe, aga Mehhiko maavärin on kuidagi eriti hinge läinud. Kuna väga palju hävis ka see väike kohake, mille lähedal ma elasin, siis nägin mitmete vanade tuttavate Facebooki staatusi, kus keegi küsis, et kas sellest inimesest on midagi kuulda olnud jne. Kusjuures – see suurem maavärin toimus 19.septembril (neid oli mitu) ja ajalugu kordas ennast –  1985 aastal täpselt samal kuupäeval oli neil veel tugevam maavärin, kus hukkus lausa 10 000 inimest. Sel korral on hukkunuid alla tuhande, aga see arv võib veel tõusta, sest rusude alt tuuakse endiselt hukkunuid välja. Alguses toodi ka elusaid välja, aga nüüd on juba aega möödunud ja elusaid inimesi leida ilmselt eriti ei saa enam…

Pealinnas Mexicos varises lausa üks kool kokku, kus väga palju inimesi surma sai…

Lisan mõned jubedad videod ka siia lõppu, mida maavärin mõnede piirkondadega Mehhikos tegi. Mina seal piirkonna lähedal elasingi, kus esimene video tehtud on.

See viimane video on vast kõige jubedam, tehtud pärast seda, kui kool kokku varises ja kui abi veel jõudma pole hakanud. Inimesed hakkasid ise lapsi rusude alt välja aitama. Kuigi palju kriitikat sai ka see mees, kes selle video tegi, et ta ise appi ei läinud, käskis hoopiski teistel minna. Tegelikult on maavärinate puhul oluline see, et rusude alt inimesi otsides oleks vaikus, sest muidu pole kuulda neid, kes sinna kinni on jäänud (ja kes võivad appi karjuda). Vot selliseid videoid vaadates ma alles mõistan, kui vedanud on meil siin Eestis elades, et meie selliseid asju läbi elama ei pea.

 

 

Sisemine rahu, mida ma tegelikult üldse ei oodanud…

Täna saab nädal üksinda elamisest (täpselt nädal tagasi kolisin uuesti siia sisse üksinda, enne seda elasin neli päeva isa juures).  Ja ma olen täiesti harjunud ja kuidagi nii hea tunne on, sest ma teen, mida hing ihaldab. Mitte et suhtes olles ei saaks seda teha, aga laupäeva öösel käisin näiteks üksinda kodu lähedal burksi ostmas 😀 Mingi traditsioon sellest kujunemas pole, aga vahel on hea selliseid asju teha.

Tegelikult juba mitu kuud enne lahkuminekut, kui asjad korras polnud, olin ma veendunud, et kui see lõpuks juhtub (sest sisimas ma teadsin, et see juhtub, see oli vaid ajaküsimus), siis ma nutan kogu aeg ega suuda üldse midagi muud teha, kui ainult masetseda. Ma olen selline, kes tavaliselt selliseid asju väga üle elab. Reaalsus oli aga hoopis teine – ma valasin ilmselt kõik oma pisarad juba suvel ära, kui meil need rasked ajad olid. Lõpuks oli kogu sellest vindumisest nii kopp ees, et ma tunnen end üle pika aja õnnelikuna. Vabana ja õnnelikuna. Tihti öeldakse, et kõike siin elus ei saagi. Jah, miljonit eurot ma oma elus ilmselt ei võida, aga pigem tõesti olla üksinda, kui kogu aeg tunda, et mingid vajadused on rahuldamata. Hetkel räägime siis emotsionaalsetest vajadustest, mille olemasolust mul vist siiani eriti aimugi ei olnud. Ju sellepärast ma seda tunnet kogu aeg maha surusingi, sest arvasin, et see läheb mööda.

Kuid need tühjad ja igavad vestlused hakkasid vaikselt mu hinge kriipima juba umbes aasta tagasi. Kuna ma ei olnud varem selle olukorraga kokku puutunud, siis ma ei osanud ka käituda. Minu jaoks oli elu siiani olnudki pigem selline chill, kus ehk sügavaid vestlusi eriti polnudki. Järsku hakkasin ma hoopis teisi väärtusi hindama, ma tahtsin erinevatel teemadel rääkida, aga seda polnud võimalik teha, kui teine inimene su käsimustele ainult jah või ei vastab. Ma tahtsin inimest, kes rohkem ise küsimusi küsiks, kas või lollakaid, aga küsiks. Ja see tegelikult tähendaski juba, et ma tahtsin tema iseloomu muuta. Ning selline asi on suhtes alati suur ohumärk. Tema tahtis minu iseloomu ka muuta. Ta tahtis alati, et ma oleksin malbem naine ja et mulle meeldiksid sportlikud asjad. Ma olen päris otsekohene naine ja sport ei ole mu kirg (kui tantsimine välja jätta, seal mulle meeldib käia).

Ma olin oma mõttes juba selle olukorra läbi mänginud, kuidas ma sarnast postitust kirjutan (kuskil suvel). Kuid mitte kunagi poleks ma osanud arvata, et seda postitust kirjutades ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma uuesti vallaline olen. Ma olin veendunud, et ma nutan end ogaraks, sest tol hetkel tundus see kõik kuidagi nii masendav, et jälle kõik nässus on. Ja nüüd, kui see olukord reaalselt käes on, olen ma ülimalt rahul. Rahul sellega, et see edasi ei vindunud; et me mõlemad andsime lõpuks teineteisele võimaluse minna oma teed ja olla reaalselt avatud ka sellele inimesele, kes toidaks meie hingemaailma. Jah, võib-olla seda inimest ei tulegi niipea (kas üldse?), aga vähemalt see tunne, et sa oled mõistnud, mida sa inimeses reaalselt otsid, annab sulle võimaluse vaadata maailma hoopis teise pilguga. Õnnelike silmadega, et sa pole oma elust veel rohkem aastaid raisanud kellegi peale, kellega pikemas perspektiivis see asi nagunii ei toimiks. Ma ei ütle, et suhtes olemine oleks ajaraiskamine, aga kui sa kogu aeg sisimas tunned, et midagi on valesti, siis ongi valesti. Ka siis, kui sellele tõele otsa ei taha vaadata.

Oma postitusega ma julgustan inimesi lõpetama need suhted, mille puhul on tunda, et kogu aeg jääb midagi puudu. Et sa ei ole õnnelik. Jah, suhtes võib selliseid perioode ette tulla, aga kui need kestavad kaua, siis tulemus on nagunii teada… Ja kui armastust ka enam pole, on vaid tülpimus või harjumus, mis kestab kuid, mõnedel lausa aastaid või aastakümneid, siis tuleks sellest nõiaringist välja tulla. Ma tean, et seda on palju lihtsam öelda, kui seda reaalselt teha, eriti veel neil, keda seob abielu, lapsed jne, aga mingil hetkel tuleb reaalsusele otsa vaadata. See on vaid ajaküsimus.

Vot sellised mõtted siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingid viimasel ajal tehtud pildid.

Pulmas käisin niimoodi 🙂 Ja jumal tänatud, et saapad panin, sest hullult kallama hakkas ja ma oleks porilompidesse uppunud (palju vahepeatusi oli) 😀

Eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga Emajõe ääres istutud ja niisama juttu puhutud 🙂

Natuke ametlikumat mind ka 🙂

Miks mu blogi vahepeal kinni oli? /Kui ühed abielluvad, siis teised lähevad lahku…

Jah, mu blogi oli peaaegu nädal aega kinni. Tahtsin eemale, tahtsin mõelda, mis postitused ma üldse eemaldan ja kuna ma olen neid nii palju kirjutanud, siis võttis see sorteerimine aega. Ma tunnen, et minevik, eriti just nimelt kauge minevik, ei kõneta mind enam üldse. Ma kavatsen üldse väga isiklikel teemadel veits hoogu maha võtta ja rohkem üldisematest asjadest kirjutama hakata. Vähemalt mingi aeg kindlasti.

Kuid samamoodi ma arvan, et iga lugu, millel on olnud algus, väärib ka oma lõppu. Tänane postitus on veel see avameelne, kus ma kõik kaardid lagedale laon, et lasta sel vanal Jaanikal minna. Ja uuel asemele tulla. Ehk ka paremal Jaanikal, kes teab.

Ehk tähelepanelikumad lugejad märkasid, et ma viimasel ajal ei kirjutanud väga oma isiklikest mõtetest. Jah, väljasõitudest ning muudest teemadest küll, aga sellist sügavat isiklikku puudet neil ei olnud. Ehk oli üks põhjus ka muidugi see, et aja jooksul ma olengi vähem sellistel teemadel kirjutama hakanud, aga teine ja palju suurem põhjus oli see, et meil Härraga ei olnud asjad korras. Juba ammu tegelikult. Me olime küll koos, aga alati oli mingi probleem. Me isegi ei tülitsenud sellepärast, me lihtsalt olime. Tema ihkas naist, kes oskaks ujuda ja kellele meeldiks jalgrattaga sõita, mina ihkasin meest, kes mõistaks vaimsetest väärtustest rohkem; kellega vestlused oleksid sügavamad kui lihtsalt, et tead, käi poes ja too kaks piima ning leiba.

Aja jooksul hakkasid kahtlused meid mõlemaid närima, Härrat küll juba varem. Ta tuli mais esimest korda jutuga, et meie iseloomud ei klapi pikemas perspektiivis (kuna ta oli nii kinnine inimene, siis eeldada võis, et need närisid teda juba varem). Kusjuures ma olin seda ise ka tajunud, aga samas – ideaalset inimest ei ole ju olemas. Kui olin lõpuks juba kolimisele mõtlema hakanud (korter on üüritud Härra tuttava kaudu, seega välja oleks pidanud kolima mina), siis tuli Härra jutuga, et ta siiski ei taha lahku minna. Et proovime uuesti. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma ei tahtnud teha jälle seda viga, mida ma oma eelmistes suhetes teinud olin – liiga ruttu loobunud.

Mõneks ajaks läksid asjad paremaks. Näiliselt vähemalt. Kuid siiski ei olnud meie vahel seda lähedust, mis paaridel olla võiks. Ja kuigi ma heitsin seda Härrale ette, siis ega ma ise ka mingi eriline läheduse otsija polnud. Härra süüdistas mind selles, et ma olen alati hästi üleoleva suhtumisega naine, samas kui mina tajusin pigem sellist käitumist tema poolt. Ka mu sõbrad, kes olid omal ajal Härrast vaimustuses olnud, hakkasid temas nägema iseloomujooni, mis neile ei meeldinud. Ta tegi väga imelikke märkusi seltskonnas teiste inimeste suhtes, mis talle endale tundusid ehk naljakad, aga teistele mitte. Paljudel juhtudel käisid need märkused minu kohta. Isegi Härra enda sõbrad hakkasid märkama, et ta minusse vahel kuidagi halvustavalt suhtus. Aga võib-olla see oligi taotuslik, et ma ise hakkaksin lahkuminekule mõtlema, sest seda ta ju tahtiski. Ja kusjuures mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin seda mina ka, aga ma tundsin end totaalse läbikukkujana. Jälle samas punktis tagasi, kus alati.  Ma ei tahtnud seda reaalsust endale tunnistada. Ma tõesti armastasin teda… kuni enam lihtsalt ei armastanud.  Ehk oli õigus neil, kes alati väitsid, et nii introvertse mehega ei saa minusugune naine suhtes olla. Ma ei tahtnud ega taha olla suhtes kogu aeg see, kes räägib, kes väljasõite korraldab, kes peab alati iga viimse kui detaili läbi mõtlema, mis nädalavahetusel plaanis, sest teine pool lihtsalt ei tee seda. Vahet ei ole siis, kas ta ei taha seda teha või talle lihtsalt ei meeldigi see. Ma ei tahtnud olla see, kelle kallim ei helista ka kaugemal olles kunagi niisama, et lihtsalt teise häält kuulda.

Suvi oligi selles mõttes keeruline aeg. Oli ka paremaid hetki, aga ma sügaval sisimas teadsin, et pikka tulevikku sel suhtel pole (ja tema teadis seda ka). Ma ei ole kunagi eriti emalik naine olnud, aga viimase aasta jooksul Härraga suhtes olles hakkasin ma mõtlema, et ma ei taha üldse lapsi saada. Alguses ma mõtlesin, et ju see ongi minu enda pärast, aga siis taipasin, et ma tahan küll lapsi saada. Kuid mitte temaga. See iseendasse sisse vaatamine ja mõistmine, et sa oled jälle omadega ämbrisse astunud, ei olnud kerge. See ei ole kunagi kerge. Vaadata jälle perekonnale otsa, kus ehk sel korral juba loodeti, et vaat kus, ehk nüüd siis peab asi kauem vastu… Tundsin esimest korda elus seda ühiskonna sotsiaalset survet olla pigem mitte täisväärtuslikus suhtes (sest kõigil on ju probleeme), kui lahku minna. Minu jaoks kaheaastane suhe oli juba saavutus ju.

Minu esimene reaalsuskontroll tuli tegelikult tänu ühele blogilugejale, kes mulle postituse alla kommentaari jättis, et Härra on Tinderis aktiivne. Ja ma olen talle väga tänulik, sest see pani asjad liikuma! Tegelikult see ei tulnudki mulle nii suure üllatusena, sest meie suhtes olid ammu probleemid, aga niimoodi Tinderis salaja käia… Tegin ka igavusest Tinderi (Härra teadis seda, olime selleks ajaks juba tema Tinderist ka rääkinud). Laikisin seal pilte ja mul tekkisid mingid matchid ning mõned inimesed kirjutasid mulle (ma ise ei kirjutanud kellelegi). Härral ilmselt nii edukalt see asi seal ei läinud, sest teadagi naised enamasti ei vasta kirjadelegi, rääkimata ise kirjutamisest. Me olimegi avameelsed sel teemal, aga kumbki ei teinud seda otsust ära, et läheme nüüd lahku. Me teadsime, et me läheme lahku, see oli vaid ajaküsimus, aga kohe see ei juhtunud.

Naljakal kombel oli Tinder see, mis aitas mul mõista, et ma ei taha seda poolkõva suhet. Ja mitte sellepärast, et ma hullult oleks seal viitsinud passida, vaid ma mõistsin, et me mõlemad valetame endale. Juba pikemat aega. Tinderi kohta veel nii palju, et seal on palju viisakamad inimesed kui Flirticus, no ikka kõvasti. Vähemalt minu kogemus on küll selline.

Ja veel naljakamal kombel hakkasin ma sealt ühe inimesega aktiivselt suhtlema. Lausa telefonis ja väga pikalt. Ta teadis mu suhteolukorda ja me rääkisime niisama maailma asjadest. Läksime Härraga siiski veel koos pulma, sest meid oli sinna kutsutud. Pulm oli Härra sõbra oma ja see oli imeline! Pulmavana oli tore ja kõik oli tore. Ning see pulm aitas mul üha enam mõista, et see on imeline, kui sa oled leidnud selle inimese, kellega abielluda. Mina ja Härra ei olnud kahjuks need inimesed teineteise jaoks.

Pärast pulma ütlesin ka Härrale, et tal on alati õigus olnud – meie suhtel ei ole pikemas perspektiivis tulevikku. Mingi aeg olin lihtsalt mina see, kes ei tahtnud seda näha. Nagu öeldakse – õndsad on need, kes ei taha näha. Rääkisin talle ka sellest suhtlusest, ta teadis, et ma Tinderis olen, aga tal polnud aimugi, et keegi mul juba Facebookis on ja me lausa telefonis suhtleme. Ta ei olnud armukade ega pahane, pigem võib-olla isegi rahul, et mina olin ka sellele arusaamale jõudnud. Ta ise suhtles ka kellegagi kas Flirticus või Rates (sest Tinderis ei tulnud tal neid matche või vastuseid eriti).

Jäigi kokkulepe, et ma mõne päeva jooksul kolin isa juurde ning hakkan endale siis uut elamist otsima. Tol päeval helistas mulle see Tinderi kutt ja kuigi Härra oli teises toas, siis ta ikka kuulis meie telefonijuttu. Kuna ta nagunii teadis, et suhtleme, siis polnud ju vahet. Nagunii oli teada, et välja kolin. Pärast kolmetunnist telefonikõnet, mis mul selle noormehega oli, tuli Härra elutuppa ja ütles, et ma kohe täna pakiksin asjad ja kohe välja koliksin. Ta ei olnud armukade, vbl lihtsalt sai ego hoobi, et temal ei olnud kellegagi nii pikalt rääkida.

Tegelikult oli see kõige õigem otsus üldse. Kutsusin sõbranna ja ta elukaaslase endale autoga appi, et asju tassida. Isale oli see muidu suureks šokiks ja ma teadsin, et teistele saab see sama olema. Hakkasingi vaikselt mõtlema, et pean nüüd uue elukoha mingi aja jooksul leidma ja deposiite jne maksma, sest isa juurde ma kauaks ei tahtnud jääda.

Kuid Härra otsustas siiski, et üksinda olles sobib talle ühetoaline korter ka – seega ta kolis välja. Ja kuna omanikule oli kasulikum see kahetoaline korter mulle üürimiseks anda, kui uut elanikku otsida, siis juhtus see, et ma kolisin nelja päeva pärast kogu oma tavaariga uuesti sisse (Härra oli selleks ajaks välja kolinud, ta leidis selle ühetoalise korteri ühe päevaga). Ehk siis ühe nädala jooksul kolisin välja ja kolisin uuesti samasse korterisse sisse tagasi – nüüd aga juba täiesti üksinda. Mu sõbranna ja tema elukaaslane tulid mulle kaks korda kolimisega appi – eile viisin nad tänutäheks välja sööma! 🙂 Sellistel hetkedel mõistad, kui väga sul vedanud on, et sul sellised sõbrad on!

Kuna sellel korteril on kahetoalise kohta suhteliselt mõistlik üür ja kommunaalid, siis saan üksinda ka selle maksmisega hakkama. Vot sellised elu keerdkäigud siis!

Ehk siis esimest korda elus elan ma täiesti üksinda (Tallinnas elades ma üürisin ühte tuba). Ja mulle meeldib see! Siin on enamus mööblit nagunii juba sees olemas, seega sellega muret pole.

Nüüdseks teavad suht kõik, et ma lahku olen läinud. Eks tädile tuli see suurema šokina, tema ju lootis ikka, et ehk sel korral ma abiellun ja saan lapsed jne. No ei läinud niimoodi. Kas ma nutnud olen? Kusjuures nüüd enam mitte, ma olen need pisarad juba suvel kõik ära valanud, kui oli nagunii teada, et millalgi see lahkuminek tuleb.

Eile kirjutas mulle Facebooki Härra sõbra elukaaslane ja küsis, et mis meil ikkagi juhtus, et Härra oli sõbrale öelnud, et mina leidsin endale kellegi teise. Naljakas, kuidas inimesed olukordi defineerivad, sest Härra oli maikuus esimesena see, kes tahtis lahku minna (ja tema läks ka enne Tinderisse). Ja ma ei ole endale kedagi leidnud, ma pole seda inimest näinudki, lihtsalt oleme suhelnud. Rohkem ma sellel teemal ei peatuks ka.

Kes nüüd plaksutab käsi kokku, et Jaanika on vallaline, et see tähendab palju mahlakaid ningi isiklikke detaile elust, siis see paneb mööda. Ma arvan, et see praegune on üks isiklikumaid postitusi, mida siin mõne aja jooksul näha saab. Hakkan üldiselt kirjutama asjadest – a la mida ma jootraha jätmisest arvan vms (suvaline näide!).

Ehk siis harjun vaikselt vallalise eluga ja esimest korda täiesti üksinda elamisega. Ma olen juba aastaid tagasi sarved maha jooksnud ja mingeid suvalisi seiklusi ma enam oma ellu ei otsi. Need ajad on ammu läbi.

Ma ei kahetse mitte midagi. Ma ei arva, et Härra oleks halb inimene, absoluutselt mitte. Me lihtsalt ei sobi omavahel, kogu lugu. Ma soovin talle kõike head ja ma usun, et see suhe õpetas meile mõlemale nii mõndagi.

Vot sellised lood siis hetkel! Nüüd tulin tõesti kapist välja…