Põltsamaa ja Tivoli/ Muuseumiöö / Jee, Roald Johanson valiti parimaks meessaatejuhiks! / Härra kaevab maad ja mina filmin (video)

Praegune nädalavahetus möödus sellega, et käisime eile üla pika aja Põltsamaal. Startisime juba päris varakult, sest Härra tahtis muru niita ja kaevata ning autot pesta jne. Mina, kes ma armastan nädalavahetustel kaua magada, ärkasin ka varakult üles, aga tudusin Põltsamaal päeval natuke edasi. Ma armastan nädalavahetustel kaua magada, sest nädala keskel ärkan ma juba 07.40.

Kui Härral sai kogu päevane vajalik programm tehtud, siis me läksime jalutama. Nimelt oli Põltsamaa lähedal Kuningamäel Tivoli! Meil oli küll alguses plaan lihtsalt vaatama minna, aga lõpuks käisin ma ühe atraktsooniga lausa sõitmas. Härra ei tulnud sõitma, sest teda jätab Tivoli külmaks. See atraktsioon meenutas natuke Lendavat Vaipa, kus ma omal ajal ikka paarkümmend korda käisin, aga laskumine toimus külg ees, mitte otse nagu Lendaval Vaibal. Selle aktraktsiooni nimi oli vist Ali Baba, kui ma õigesti mäletan (ja see läks päris kõrgele). Ja muidugi peaalaspidi see ei läinud, sest selliseid ma ei talu – mul hakkab lihtsalt paha. Kunagi oli Tivoli minu jaoks nagu Aamen kirikus, aga pärast seda 2007-nda aasta Rakvere õnnestust, kus paljud ühel atraktsioonil põletushaavu said, ei käinud ma seal viis aastat. 2012 käisin ka mõned korrad ja siis nüüd jälle. Eks ma olen nüüd vanemaks ka saanud ja sellised asjad ei tõmba enam nii palju. Kuid nostalgialaks oli ikkagi, sest see meenutas mulle veel neid aegu, kui igasuvine Tivoli oli lihtsalt kohustuslik. Kuigi ma olin täiega veendunud, et ma kisan täiest kõrist, kui üleval see atraktsoon seisma jääb ja siis täie hooga alla sööstab, siis tegelikkus oli palju igavam – see polnud üldse nii seest õõnsaks tegev kui kunagi! Kunagi oli üks väga sarnane atraktsioon nimega Funmaker, mis oli ikka palju hullem. Või lihtsalt vanusega on mu emotsioon nende suhtes väiksemaks läinud. Kuid peaalaspidi asjadele ei läheks ma kunagi (neid seal polnud ka, üldse vähe atraktsioone oli), mu õde on see, kes neid täiega fännab, aga mind paneb juba mõte sellest iiveldama. Igasugused muud atraktsioonid on väga teretulnud, mis lähevad küll kõrgele jne, aga peaalaspidi mitte. Ja sellised mulle ka ei istu, mis väga kiiresti ainult ühtepidi sõidavad, sest üks kord läksin ma taolisele just pärast seda, kui ma olin burksi söönud. Õnneks lõppes siis kõik õnnelikult ja ma ei ropsinud end täis, aga palju puudu ka ei jäänud. Pärast seda ei tihka üldse enam kuhugi sõitma minna, kui olen just väga palju söönud.

Pärast Tivolit käisime Põltsamaa muuseumis! Kuna oli muuseumiöö ja ma ei olnud seal veel käinud, siis otsutasime seda nüüd teha. Kui see oli tehtud, siis suundusime suure moonakotiga Tartusse tagasi. Ja otsustasime viimasel hetkel ERM-is ka ära käia, sest me siiani ei olnud sinna jõudnud, aga nüüd oli hea muuseumiöö raames seda tasuta teha. Kuna jõudsime natuke enne 22.00 kohale, siis ega meil palju aega seal olla ei olnud, aga mina olen selline inimene, kes vajab muuseumites rohkem süvenemist. Mida ei saa niimoodi teha, kui kõik inimesed ees ja taga siblivad. Sest kui tahad midagi lugeda, siis ei saa seda väga hästi teha, sest keegi on sul selja taga ja ees ning külje peal jne… Eks ma kunagi plaanin sinna ikka päise päeva ajal minna, sest kuigi ma ei ole teps mitte suur muuseumifänn, siis olen ma neid kõvasti rohkem hindama õppinud. Kunagi ma jälestasin muuseumites (heh, ma hakkasin just kahtlema, kuidas muuseum mitmuse omastavas käändub, aga nii muuseumites kui muuseumides on õnneks õige 😀 mõtlesin, et ehk muuseumites polegi õige variant, aga võib ka niimoodi, seega ma õnneks polegi kogu aeg valesti kirjutanud) käimist, sest see oli minu jaoks nii igav, aga nüüd mulle isegi meeldib. Ma küll pole see inimene, kes ammutaks kunsti endasse niimoodi, et ilma selleta elada ei saaks, aga vahel on täitsa tore kultuuri endasse koguda. Hah, vana Jaanika oleks selle peale naerma hakanud 😀

Koju jõudsime kuskil 23.00 läbi ja siis kobisime suht tuttu ära. Ja kuigi mina tööd ei teinud nagu Härra, siis olin ikkagi vässu 😀 Sest päris palju sai Põltsamaal jalutatud ka. Mulle Põltsamaa täiega meeldib! Enne Härraga tutvumist olin ma seal vist ainult ühe korra käinud, aga nüüd oskan juba suhteliselt vabalt liikuda.

Lõpetuseks mõned pildid ja väike video Härrast, kes maad kaevab (ja mina niisama lobisen :D). Ning jah, olen jälle valepidi filminud, ma tean seda. Kusjuures järgmise video filmisin isegi õigesti, aga seda ma ei viitsinud enam üles panna. Minu jaoks on kuidagi palju loogilisem hoida moblat just valepidi käes, kui filmimiseks läheb. Ma ei tea, miks see niimoodi on. Vahel mulle meenub see viimasel hetkel, aga tihti ununeb hoopiski ära.

Ahjaa, Roald Johanson võitis Kroonika meelelahutusauhindadel parima meessaatejuhi tiitli! Ma ka kusjuures hääletasin tema poolt, sest ta on eesti telemaastiku tõeline pärl. “Roaldi nädal” on saade, mida ma vaatan alati (nuuks, nüüd sai hooaeg läbi, alles sügisel tuleb uuesti). Oli ka juba aeg, et ta selle tiitli kinni paneks (kuigi see väljend pole vist pädev, sest ta pole seda saadet nii pikalt juhtinudki, enne seda olid tal ju teised saated, mida ta tegi). Mitte et mul Kristjan Jõekalda vastu midagi oleks, kes viimastel aastatel selle tiitli võitnud on, aga uut verd on vaja. Ja selle üle olen ma küll õnnelik, et Alari Kivisaar enam aasta meesraadiohääleks ei valitud, sest ta on selle tiitli juba viimased 14 aastat võitnud (2014 vist võitis Rauno Märks, aga muidu ikka tema). Mitte et ma mingi Allan Roosilehe fänn oleksin (kes selle tiitli endale napsas), aga Alari Kivisaar mulle väga ei istu. Oligi aeg, et keegi teine selle tiitli endale saaks!

Aga nüüd siis need lubatud pildid ja video:

Eile Põltsamaa Roosisaarel 🙂

Härral jäid päikseprillid maha, seega kissitab 😀

Keegi peab ju kaevama ka 😀 Õnneks mitte mina sel korral!

Mida arvab üks suvaline lugeja sellest, et enamus blogijaid samal ajal rasedad on?

Ma just mingi päev avastasin, et umbes 65-70 protsenti blogidest, mida ma loen, on rasedate inimeste blogid (või siis äsja sünnitanud inimeste blogid). Või siis jälgin hoopiski rasedaid youtuberid (kes siis polnud rasedad, kui ma neid jälgima hakkasin). Kohati on nagu huvitav ka, sest ma ise pole rase ega pole seda kunagi olnudki, aga samas läheb juba maruigavaks ka, sest see jutt on kogu aeg samasugune 😀 Kuna ma olen aastast 2013 lugenud blogisid, kus tavaliselt millalgi ollakse rasedad, siis sünnitatakse ära ja siis saadakse uued lapsed – seega hakkab kogu trall jälle peale. Kui sa oled juba mingi blogi püsilugeja, siis sa ikka tahad ju kõiki teemasid lugeda (mina vähemalt tahan), aga kui kõik blogijad täpselt samal ajal rasedaks jäävad, siis muutub see igavaks.

Ärge saage valesti aru – ma avaldan hetkel arvamust kui suvaline lugeja, mitte kui inimene, kellele lapsed või rasedad blogijaid ei meeldi. Minu kui lugeja jaoks on see igav, mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et need inimesed, kes neid blogisid peaksid, oleksid igavad. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on blogi nagu raamat või sari – sa loed järjest edasi või vaatad igapäevaselt uusi osasid. Ja nüüd kujutage ette, et sa loed a la 10 raamatut, millest 6-7 räägivad täpselt sama juttu, siis on ju igav, eksole? 😀 Aga kuna ma tunnen justkui moraalset kohustust neid edasi lugeda, sest ma olen nende blogide püsilugeja, siis ma ei saa ka endale öelda, et Jaanika, jäta need postitused vahele. See on sama hea, kui ma jätaksin mõnes raamatus mõned peatükid vahele või jätaksin sarjas mingid osad vahele. Nii ei saa ju teha, sest üldiselt mulle need blogid ju meeldivad, lihtsalt rasedust kirjeldavad postitused on igavad. Kusjuures kunagi sellised postitused polnud igavad, sest siis ma polnud neid varem üldse lugema juhtunud (2013 hakkasin vist esimesi tollel ajal rasedate inimeste blogisid lugema).

Nüüd kui mõni blogija tuleb välja uudisega, et ta on rase, siis see lugeja pool minus mõtleb, et issand juudas, jälle hakkab see trall peale. Tralli all pean ma siis silmas neid postitusi raseduse kulgemisest, millised söögid tekitavad oksetunnet, millised mitte jne. Inimesena on mul hea meel, et keegi jälle ühe ilmakodaniku juurde saab, aga lugejana ma ei mõista, miks alati täpselt samal ajal rasedad ollakse 😀 Ehk siis postitused lähevad jälle mingiks ajaks täpselt samasse auku. Ja järgmisel aastal ilmselt uuesti, sest siis on need blogijad rasedad, kes nüüd ei olnud 😀

Ja nagu ma juba mainisin, siis kui ma olen mingi blogi püsilugeja, siis ma ei saa niimoodi, et ma jätan mingid postitused vahele. No eks ma ikka saaksin, ma olen seda teinud ka, aga siis mingi aeg olen ikka lugema läinud 😀

Ma tean küll, et kui ma peaksin kunagi ise selles õnnistatud olukorras olema, siis ma raudselt kirjutasin iga pisidetaili üles, sest siis ma oleksin ise see, kes selle kõik läbi elab. Ehk siis ma olen oma arvamustes praegu väga kahepalgeline, aga noh – juhtub ikka.

Õnneks on siiski veel olemas blogisid, mida ma loen, aga mis selliseid teemasid hetkel ei kajasta. Merje, Rents, Kristallkuul, Kai  – ärge teie sel aastal rasedaks jääge, aastal 2018 juba võib, sest siis on see praegune beebibuum blogijate hulgas läbi saanud 😀 Muidu lihtsalt peab veel rohkem samu asju lugema. Mis ei ole blogijate süü muidugi, aga minul kui lugejal on igav. See on sama hea, kui paljud blogijad kirjutavad järsku reklaampostituse mingist samast tootest, mida nad hiljuti kasutasid.

Mulle ei meeldi see suund, mida eurovisioon võtma on hakanud… /Esimene bachata eratund/ Nädalavahetus Pärnus/ Kui meri on ühe jaoks väga oluline, teise jaoks aga lihtsalt… meri.

Nädal nagu niuhti möödunud niimoodi, et pole sõnagi blogisse midagi kirjutanud! See on see kiire elutempo, eksole. Kuna käimisi on päris mitmeid olnud, siis alustan peaaegu kronoloogilises järjekorras. Peaaegu sellepärast, et esimese asjana tahaks eurovisioonist rääkida (eelmisel aastal tehti eesti keele spetside poolt selgeks, et grammatiliselt on õige kirjutada eurovisioon kahe o-ga sellisel juhul, kui ei kasutata suurt tähte… ja ühe o-ga siis, kui kasutatakse suurt tähte. Mina tahan eurovisioon kindlasti kahe o-ga kirjutada, seega jääb see küllaltki harjumatu väike täht).

Mina olen olnud euroka jälgija juba aastast 1998. Suudan alates sellest aastast kuni tänaseni kõik võitjad peast öelda. Muidugi on aastatega eurovisiooni väärtus minu jaoks devalveeruma hakanud, sest laulud on läinud aina igavamaks. Ning jah – ma olen ka üks neist veidrikest, kellele tõesti tänavune meie endi laul “Verona” meeldis. Ma olen aru saanud, et enamuse jaoks oli see üks parajas komejant, mis poolfinaalis toimus, sest nii paljude asjadega pandi üle võlli, pluss tehnilised viperused laulu ajal jne (selles viimases ei saa muidugi Koitu ega Laurat süüdistada). Ma olen nõus sellega, et seda teatraalsust oli kõike liiga palju, aga minu meelest oleksid nad kindlalt finaalikohta väärt olnud, sest laul iseenesest oli hea. Ning kui ainult rahvas saaks seda otsustada, siis vaatamata kõigile oleksid nad kuuenda koha II poolfinaalis saanud, mis oleks neile kindla finaalikoha toonud. Kuid kuna auväärne žürii asetas selle laulu eelviimaseks, siis juhtuski kokkuvõttes see, et Eesti ei pääsenud finaali. Just sel põhjusel olen ma endiselt arvamusel, et ainult rahvas võiks laulude saatust otsustada. Just niimoodi, nagu kunagi oli. Nii et kõik need kommentaarid, mis väitsid, et eurooplased on nii “targad”, et ei lasknud “nii halba laulu” finaali, on puhas pullikaka, sest rahvas oleks lasknud. Žürii ei lasknud. Ehk siis rahvale (ja ka mulle) see laul meeldis. Vaatamata kõigele, millega mööda pandi. Ja selle üle on mul sitaks hea meel, et rahvale see meeldis. Sest see just oligi eurovisioonilik laul. Mitte nagu näiteks see pullikaka Portugal, mis selle lõpuks kinni pani.

Kui nüüd finaalist endast rääkida, siis ma algust ei näinudki, sest olime Pärnus ja meie külalistemajas telekas jupsis (kirjutan sellest hiljem täpsemalt). Kuid ma ei jäänud mitte millestki ilma, sest viisin end täna kurssi nende lauludega, mis nägemata jäid.  Ning kogu oma eurovisiooni ajaloo jooksul on olnud just nimelt see aasta minu jaoks kõige igavam. Mitte ühtegi head laulu. Kui võrrelda eurovisiooni 10-15 aastat tagasi ja nüüd, siis just siis olid enamus laulud suhteliselt kuulatavad. Nüüd… no ei. Minu lemmikvõitja läbi aegade on olnud Lordi. Miks? Sest selles laulus oli šõu, oli erilisus, oli stiil – kõik oli olemas! Selle aasta Portugali laul on lihtsalt üks haigutamapanev pask. Pigem oleks võinud see Bulgaaria poiss võita, kuigi ka see polnud midagi erilist, aga natukenegi parem. Postimehes või kuskil oli hea kommentaar, et me võiksime Mick Pedaja eurovisioonile saata, sest tundub, et selline huinamuina stiil ongi see, mis inimestele peale läheb. Ja kui mõned aastad tagasi ma oleks selle kommentaari üle laginal naerma hakanud, siis nüüd ma saan aru, et niimoodi see kahjuks ongi. Ka eurovisoonil. Minu jaoks on eurovisioon alati tähendanud seda, et šõul ja heal rütmil on selles kindel koht olemas. Jah, sellega ei tohi üle pakkuda, aga see PEAB olema. Muidu see lihtsalt pole eurovisioon, see on mingi unelaulude konkurss. Kahjuks kipub see aga olema viimasel ajal suhteliselt ebapopulaarne arvamus, sest eelmise aasta Ukraina võidulaul oli ka megajama. Üle-eelmise aasta Rootsi võidulugu oli täitsa see, mis olema peab. Norra 2009 võidulaul oli just selline laul, mis on minu jaoks täpselt see, mida üks eurovisiooni võitja  endast kujutama peaks. Kuid nagu ma juba ütlesin, siis Lordit ei trumpa mitte ükski võidulaul minu jaoks üle.

Kuna laulud olid megajamad, siis see oli vist esimest korda minu eurovisooni vaatamise ajaloo jooksul, kus ma punktide ajaks otsustasin magama minna. Ehk siis ütlesin endale, et homme kuulen, kes võitis. Ja kuigi ükski laul ei olnud see, mis oleks meeldinud, siis Portugali võit tuli küll üllatusena. Halva üllatusena. Mina olen see inimene, kellele ei meeldi see, mis suuna see eurovisioon võtma hakkab. Meenutuseks siia siis veel  Lordi võidulaul aastast 2006, kus eurovisioon oli veel tõesti hea. 11 aastaga on toimunud totaalne taandareng, sest nii jama võidulaulu nagu Portugal, polegi vist enne olnud. Vähemalt minu 19-aastase euroka tulihingelise jälgimise aja jooksul küll mitte.

Vot nii palju siis minu eurovisiooni muljetest. Suur pettumus! Kuidas teie Portugali võiduga rahule jäite ja kes teie lemmikud olid? Kes on teie lemmik eurovisiooni võitja läbi aegade olnud?

Kui nüüd muude teemade juurde tulla, siis on olnud päris tiheda ajagraafikuga nädal. Teisipäeva õhtul nägin Võrratu eksi, keda ma polnud mitu kuud kohanud. Käisime niisama kohvikus naistejuttu rääkimas.

Neljapäev oli see päev, mida ma suure õhinaga ootasin, sest siis oli mul esimene bachata eratund! Miks just bachata? Sest kuna ma tahan nii bachatat kui salsat õppida, aga see esimene on palju kergem, siis alustataksegi just bachatast. Tegelikult see polnudki veel päris eratund, sest mind pandi mingi välismaa mehega tantsima – seega õps õpetaski meid kahte (sain seda alles tundi minnes teada ja selle tõttu oli ühe tunni hind ka kohe poole soodsam! kuna too tüüp tahtis ka ühte eratundi võtta, siis oli õpsil meid hea koos õpetada). Kuna õpetaja on ise vist itaallane (nime järgi võiks eeldada, oskab muidugi ka eesti keelt, aga räägib seda aktsendiga) ja see teine tüüp oli ka välismaalne, siis toimus see tund meil inglise keeles. Ma ütlen ausalt, et olin alguses ikka sitaks koba, sest kuigi see tüüp, kellega ma paaris tantsisin, oli ka täiesti algaja, siis tal tuli see asi ikka palju loomulikumalt välja. Ma ikka vaatasin kogu aeg jalgu ja minu pärast pidu tempot maha võtma, aga ikkagi oli see megavinge kogemus!

Tunni lõpus jättis õps meid selle tüübiga kahekesi tantsima ja siis tuli juba see tunne sisse, et ehk ma isegi täiesti puusse ei pane 😀 Järgmine eratund on mul alles kahe nädala pärast, sest õpsi tuleval nädalal pole, ta on kuskil välismaal. Siis on mul ainult õpsiga tund, sest see noormees rohkem eratunde ei tahtnud, ta hakkab nüüd rühmatrennis käima.

Pärast minu eratundi tuligi rühmatrenn ja enne seda nägin ma blogilugejat, kes just nimelt seal hiljuti käima hakkas. Ta ikka kutsus mind sinna ka. Eks ma kunagi vbl lähen ka, sest iseenesest see paaride vahetamine annaks hea kogemuse (sest rühmatrennis toimub kogu aeg partnerite vahetus – ehk siis naised saavad kõigi meestega tantsida ja vastupidi), aga ma mingi aeg tahaksin ikka eratunde võtta. Mul on see mure, et mul ei jää sammud nii hästi meelde ja kui ma saan ainult eratunde võtta, siis ma saan kogu tähelepanu endale. Ka see variant, mis nüüd neljapäeval oli, oli väga normaalne, kus õps mind ja ühte tüüpi õpetas. Nii et mulle väga meeldis! 🙂 Kuigi jah, ma olin veits koba. Aga mis seal ikka – eks ajapikku läheb ainult paremaks!

Reede õhtul kutsus mu õde mind välja, sest Athena keskuses esines 2 Quick Start. Olin muidugi kohe käpp, sest mulle 2 Quick Start meeldib. Kuna see Athena keskuse ruum, kus 2 Quick Start esines, on selline, kus ühel pool on ööklubi Tempo, siis sai ka seal ära käidud. Seoses sellega oligi ülim feil see, et me alguses arvasimegi, et miks ta nii palju hilineb, aga me ootasme vales saalis. Nii kui sinna õigesse kohta jõudsime, hakkas 2 Quick Start kohe esinema. Õnneks midagi maha ei maganud. Ja Pearu Pauluse kohta ei saaks iial öelda, et ta juba varsti 50-ne aastaseks saab, sest nooruse eliksiiri on talle küll kuhjaga jagatud! Kontsert ise oli vinge, nad esinesid kokku vist 1,5 tundi. Kõik nende parimad laulud tulid! Ma jäin sellega väga rahule ja mu õde ka. Kui see läbi sai, siis olime veel umbes 20 minutit peol edasi, kuulasime, kuidas Rauno Märks ööklubis Tempo 80-ndate hitte laseb, aga siis läksime koju ka. Naljakas asi seoses Rauno Märksiga – ta nimelt kõndis seal enne 2 Quick Starti kontserti ringi ja siis mingid neiud läksid mööda, kes talle täiega Volts karjuma hakkasid. Kusjuures mulle seostub temaga ka kohe “Pilvede all” Volts 😀

Eile oli meil Härraga plaan paigas – me nimelt tahtsime Viljandisse sõita ja seal niisama ringi jalutada. Teel Viljandisse pakkus aga Härra välja, et võiks siis juba Pärnusse minna ja ööbimiskoha ka otsida. Kuna ma käisin viimati Pärnus aastal 2013 ja Viljandis eelmisel suvel, siis tundus see geniaalne idee. Ma siis hakkasin ruttu soodsaid ööbimiskohti googeldama ja ühe leidsin ka – Villa Tennis, kus kahele maksis ööbimine ainult 27 eurot. Kuna ma olen endiselt veel selline inimene, kes nutitelefoniga ülekandeid teha ei saa, sest mul pole seda mobiili või smart- ID, siis ma lihtsalt helistasin sinna ja ütlesin, et näete, bookingus on teil selline pakkumine, me broneeriks ühe toa teie külalistemajas ära. Ja tehtud see saigi! 🙂

Pärnusse me jõudsime kuskil kella 16.00 ajal, panime asjad külalistemajja ära ning läksime linna jalutama. Meil oli tuba teisel korrusel ja see ainuke tuba, mis veel vabaks jäi, oli ka just nimelt seal – seega teine korrus oli meie päralt. Tuba ise oli vägagi okei, ilma telekata muidugi, aga see oli all fuajees olemas.

Kõigepealt käisime ühes Armeenia restoranis söömas, kus toidud olid ülihead! Jõin seal ühte armeenia veini, mida ma kindlasti kavatsen ka poest osta, sest minu jaoks on see nüüd veinide top 3-s kindlasti esindatud. Ja täiesti esimesel kohal kusjuures! Ma pole eriliselt suur veinispets, aga see valge vein oli üks parimaid, mis ma elus saanud olen. Ma alati eelistangi pigem valget veini, punased pole minu teema. Mõned roosad on ka täitsa head.

Pärast seda jalutasime niisama ringi ja läksime randa. Mina pole eriti suur rannainimene, aga Härra seevastu on. Tema jaoks on meri midagi maagilist, minu jaoks on meri… lihtsalt meri. Täna oli meil sellepärast lause väike nääklus, sest Härra tahtis teist korda mere äärde minna, aga kuna me eile juba käisime, siis ma ei näinud selles suurt pointi. Jah, eile oli tore, sest ma polnud Pärnus üle nelja aasta käinud, aga kaks päeva järjest niisama mere ääres jalutada ei ole päris minu teema. Ma elasin näiteks aastal 2009 nädal aega Korsikal niimoodi, et Vahemeri oli vähem kui 50 meetrit, aga mitu korda ma meres sees käisin? Suur ümmargune null! Ma ei tea, kas asi tuleb ehk sellest, et ma ei oska ujuda, aga meri ei kutsu mind. Üldse veekogud ei kutsu mind eriti. Ka niisama solberdama mitte. Härra aga ainult rannas elakski, kui saaks. Ja päevitamine on minu jaoks maailma kõige igavam tegevus, mis üldse välja on mõeldud.

Aga kuna Härrat kutsub ka niisama meri jalutama ja täna ta pani juba varbad vette, siis me läksime uuesti. See oli just natuke enne seda, kui me hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Hommikul käisime veel Port Arturi Portaalis söömas, mis oli endiselt sama hea kui veel aastaid tagasi.

Eile õhtul plaanisime me eurovisiooni vaadata. Ja kuna meie toas ei olnud telekat, siis mõtlesime seda külalistemaja esimese korruse fuajees teha, kus see täiesti olemas oli. Plaan oli hea, sest keegi teine ei tahtnud midagi muud vaadata, aga telekal ei olnud häält. Kuna menüü oli venekeelne, mida me kumbki ei oska, siis ma koputasin esimese korruse elanike uksele, kes olid venelased. Olin enne kuulnud, kuidas nad vene keelt räägivad. Sealne härrasmees tuli ja pani menüü eestikeelseks tagasi, aga pärast seda läks ikkagi veits aega, et aru saada, miks häält pole. Mingid seadistused vms olid valed, Härra siis lõpuks sai need paika.

Härra andis aga natuke pärast seda alla ja ütles, et uni võtab võimust, sest kõik laulud olid ka tema jaoks igavad. Seega läks ta tuttu ära ja mina jäin veel vaatama. Kui kõik laulud sai nähtud, siis ma tundsin, et mul pole tuju ega tahtmist punktide jagamist oodata, sest mul ei olnud mitte kellegi poolt olla, sest mitte ükski laul ei kõnetanud mind piisavalt palju. Seega loobusin ja läksin ka teisele korrusele meie tuppa ning pugesin Härrale kaissu. Kui hommikul siis googeldades teada sain, kes võitnud oli… Nojah, jumal tänatud, et ma üles ei jäänud, ma oleksin närvivapustuse saanud ilmselt, kui oleksin pidanud lives sellist võitu üle elama 😀

Hommikul just enne seda, kui hakkasime ära tulema, avastasime, et ühe voodi voodijalad olid ikka veits kõverad. Meil oli nimelt kahe voodiga tuba, aga me lükkasime need lihtsalt kokku. Kuna sellisest kokku lükkamisest tekkis ikkagi vahe sisse, siis me tudusime ikkagi ainult ühes voodis. Ja arvake ära, millises neist kahest? Eks ikka selles, kus voodijalad olid täiega kõverad 😀 Ime, et nad üldse vastu pidasid siis 😀

Vot selline tore nädalavahetus oli meil siis! Polnudki tõesti nii ammu Pärnus käinud. Pärnu mulle meeldib, aga mitte mere pärast. Mulle lihtsalt meeldib selle linna atmosfäär. Sama lugu on ka Haapsaluga. Ka Härrale need linnad meeldivad, aga just mere pärast. Härra on alati öelnud, et ta polnud kunagi varem kohanud naist, kellele ei meeldi meri ega üldse veekogud jne. Ta arvab, et sellised naised on suures vähemuses. Ma ei oska öelda, ehk tõesti – seega kõik naised, kes minuga samas paadis on, võivad käed tõsta! 😀 Või siis kommentaariumisse vastava kommentaari jätta, sest muidu mul ongi tunne, et ma olen ainuke, keda sellised asjad ei tõmba.

Lõpetuseks lisan siis mõned pildid ka 🙂

Reedel ööklubis Tempo 2 Quick Starti ootamas. Sellega oligi see teema, et Athena keskus on teisel korrusel, aga meid lasti Tempo uksest sisse. Sellest aga tekkiski segadus, et kus see 2 Quick Start esinema hakkab, lõpuks tuligi välja, et hoopis teisel korrusel. Ning jah, ma järgmine kord peaks saapaid veits küürima, marusitased on 😀 Olen üleni mustas, sest neiu mustas kleidis, tantsi veel, tantsi veel, eksole 😀

Tehtud pärast Villa Tennisesse saabumist. See külalistemaja asus merele suht lähedal, A.H.Tammsaare puiesteel.

Oma ülitõsise Härraga! 😀

Eile õhtul Pärnu rannas 🙂

 

 

 

 

 

Kas inimesel, kes on kunagi ise suht ämbrisse astunud, on tegelikult õigus kritiseerida neid, kes tema meelest seda just nüüd teevad? (küll hoopis teises võtmes, aga siiski…)

Ma vahel juhtun igasuguste inimeste Instagrame vaatama. Kuna mul endal Instagrami ei ole (ei plaani teha ka), siis ma saan vaadata ainult nende inimeste kontosid, kellel on kõik pildid avalikud. Kinnised fotod Instagrami mõistes tähendavad vist seda, et ainult need inimesed saavad tema fotosid näha, kes on teda jälgima hakanud (ja selleks, et seda teha, peab ju endal ka kasutaja olema)? Kuna mul endal Instagramis kasutajat pole, siis ma võin täiega mööda panna, aga nii olen ma asjadest aru saanud (parandage, kui see süsteem toimib seal teistmoodi).

Mina ei ole absoluutselt see naine, kes hakkaks kedagi kritiseerima sellel põhjusel, et nad liiga palju pilte endast sotsiaalmeediasse lisavad. Mina olen just see inimene, kes jagab täiega ka niisama mõttetuid klõpse Facebookis – ehk siis “vanakooli” inimene. Sest Facebook on ju tänapäeval juba veits ära elanud, Instagramis toimub kogu elu. Pealegi ongi Instagrami mõte just igasuguseid suvalisi klõpse lisada, Facebook päris sellel põhimõttel ei toimi. Vähemalt ei peaks.

Ma ise olen olnud üsna edev inimene. Mitte et ma seda enam ei oleks, aga lausa nii edev, et see rikkus hea maitse piiri. Eks mu blogi on seda minevikus nagunii rikkunud ja rikub ehk vahel praegugi, aga ikkagi ju ainult tekstides. Aga jah, ma olen lisanud Facebooki profiilipildiks endast sellise pildi, kus mu tissid olid täiega näha, sest mul oli seljas üks kollane täiesti läbipaistev pluus, kus all ei olnud mitte midagi. See pilt oli mul vist isegi siin blogis ja omal ajal Flirticus, kust see lõpuks ära blokeeriti, sest see oli liiga alastav. Ja samast fotosessioonist jooksid mu pildid aastal 2014 kolm kuud järjest öösiti telekas, kus ma olin ka suhteliselt paljas. No tisse oli jällegi läbi selle kollase pluusi näha ja üks mingi stringides pilt oli ka, kus tissid olid kaetud, aga siiski.

Minu parimale sõbrannale oli seda kõike omal ajal liiga palju, sest me ei suhelnud kolm kuud pärast seda, kui ma otsutasin sellised pildid avalikuks tuua. Üks asi oli see, et ma kirjutasin igasugustest asjades blogis, aga teine ja hoopis erinev oli see, et ma selliseid pilte igale poole üles lisasin (meil olid tegelikult muud lahkarvamused ka lisaks). Hiljem me muidugi leppisime ära, sest tema sai aru, et see on minu elu ja mina mõistsin, et mul pole selliseid pilte vaja oma Facebookis kõigile nähtaval hoida.

Ma ei arva, et peaaegu paljad pildid oleksid halvad. Seda sellisel juhul, kui need on tehtud kunstilises vormis – ehk siis võib ainult aimata, et inimene sel pildil on (peaaegu) alasti (mida minu piltide puhul ei pidanud aimama, vaid sai kohe aru). Samamoodi ma arvan, et alasti piltidel on oma koht, kui neid jagataksegi oma kallimaga vms. Kuigi ka seda ma enam ei tee, sest ma olen sellest välja kasvanud. Aga vbl jah siis tuleb see suhte vürtsitamisele kasuks, kui ollakse kaugsuhtes. Kas ma kahetsen, et ma kunagi selliseid pilte Facebooki lisasin ja lausa kolm kuud  järjest öisel ajal teistele telekas näha lasksin? Ei. Kuid kas ma teeksin seda uuesti? Mitte mingil juhul. Sest see ajaperiood minu elust on läbi.

Ja tulles nüüd selle endise teema juurde tagasi, kus ma ütlesin, et olen juhtunud igasuguste inimeste Instagrame vaatama ja peast kinni hoidnud, kui olen näinud selliseid grillkanadest tibide fotosid, kus huuled on megapaksud… Siis ma tihti olen leidnud end mõttelt, et miks te seda teete, kulla naised? Mõnel kasutajal seal on lausa viide juures, et nende elustiili ongi kinni makstud teatud sponsorite poolest, sest noh – selline shoppamine jne on kindlasti kulukas värk.

Mul endal pole muidugi kunagi olnud mingit sponsorit ja selline elustiil tundub minu jaoks ikka täiega mööda, aga kas minul kui endisel seksblogijal (võinoh – pigem rohkem suhteblogijal) ning tissid letis naisel oleks üldse õigus tegelikult selliste Instagrami beibede vms poole näpuga näidata? Ilmselt ei oleks, aga ma ikkagi teen seda, sest see kõik tundub kuidagi nii vale. Kõlab kuidagi kahepalgeliselt, eksole? Ilmselt natuke ongi, kuid meis kõigis on seda mingil määral.

Aga ma olen juba 27-aastane ka. Oleks vist päris jama, kui ma endiselt arvaksin samamoodi kui mõned aastad tagasi. Ma tunnen iga päevaga, et ma muutun üha konservatiivsemaks. Ma ei jaga enam päris iga detaili oma elust, ma ei kirjuta pikki postitusi sellest, mis teemadel me Härraga räägime jne. Ma ei arva enam, et ainult minul on õigus ja kõik teised eksivad. Ja veel vähem lisaksin ma mingid sellised pildid sotsiaalmeediasse, kus ma suht paljas olen.

Vot sellised lood siis täna.

Pikk jalutuskäik/ Väikeste paatide võistlus (video)/ Kahe erineva häälega Jaanika

Täna on selline laupäevake olnud, et käisime Härraga jalutamas. Ja mitte ainult niisama jalutamas, vaid kuskil 18 -kilomeetrine ring tuli ära! 🙂 Mu jalad on nii läbi sellest kõigest. Härra väsis ka sellest ära, sest hetkel ta üldse tudub. Kui läksime, siis oli megapalav ja hiljem hakkas juba jahedam.

Käisime Tartu lähistel jalutamas ning Ihastes tegime megasuure ringi, siis kõndisime kesklinna ja sealt koju tagasi. Kesklinnas oli kevadlaat, kust ka läbi käisime, aga sealt midagi ei ostnud, käisime hoopis enne seda Turuhoones ja ostsime seda kodust kohupiima – 12-protsendilist. See on lihtsalt nii mõnusalt rammus ja hea! Kilo makskis 2.90, mul oli sularaha kaasas ainult 2.70 jagu – seega ütlesingi müüjale, et pange kogu selle raha eest, natukene jäi kilost puudu. Kuna me kumbki Härraga ei armasta eriti sularaha, siis meil ei ole seda kunagi peaaegu kaasas, sest me ei plaaninudki ju turule minna, lihtsalt selline välkotsus. Millalgi peaks lausa plaani võtma, sest mulle iseenesest turud meeldivad. Mäletan seda aega, kui ma olin lapsena alles Tartusse kolinud, sest siis töötas mu ema Turuhalli teisel korrusel ja müüs mingeid komme ja karastusjooke. Ma tundsin enamus müüjaid seal, sest suviti käisin ma emaga suht tihti kaasas. Nüüd ma muidugi ei mäleta enam ühtegi või nad on vahetanud.

Rääkides mälestustest, siis sellega seoses üks väike palve neile, kes 90-ndatel veidike suuremad olid kui mina. Nimelt tõi Härra töölt koju ühte siirupit, mis on täpselt sama maitsega, nagu see üks väga populaarne siirup just 90-ndate keskpaigas (aga ei ole loomulikult see, lihtsalt meenutab maitselt). Kuna ma juba Facebooki kirjutasin vastava staatuse, siis kopin selle siia:

Kõik, kes te 90-ndatel juba suuremad olite, siis mis oli selle siirupi nimi, mida müüdi valgetes kanisrtrites ja millel oli rohelist värvi kork? Oli vist mitmeid maitseid, aga apelsini oma oli kõige tuntum. Oli teistest siirupitest kallim ja igal sünnipäeval oli see morsina suht olemas. Nimi oli mingi Ösel vms, ise ka googeldasin, aga ei andnud seda tulemust. Seega kõik, kes mäletavad, sheerige infot palun 🙂 

Google ei andnud mulle sellseid tulemusi ja keegi mu Facebookist ka ei tea või ei mäleta sellist siirupit. Aga oli ju mingi taoline siirup olemas? Ma isegi küsisin isalt, aga tema ka ei mäleta. Mu ema oleks kindlasti mäletanud, aga noh – teispoolsust vist eriti küsida ei saa 😀 Ma olen juba kord selline inimene, et ega see mõte mind enne rahule ei jäta, kui ma selle siirupi õige nime teada saan! Muidu jääb piinama 😀

Panen lõpetuseks siia ühe pildi ja hüpleva (ning kohati ka valepidi) kvaliteediga video sellest, kuidas me juhuslikult mingite väikeste paatide võistlusele vms juhtusime. Ma olen alati teadnud, et mul on suht imelik hääl, aga selle video puhul hakkas mul endalgi veider – sest mu hääl tundub selline täiega lapsik ja kole, kuidagi ülivinguv 😀 Mu sõbrannad on alati öelnud, et mul oleks nagu kaks häält, sest nad on mind kuulnud ka ametlikult rääkimas ja siis mul on hoopis mahedam hääletoon. Ma ise loodan ka seda, sest ma töötan suht palju telefoniga (suhtlen firmade tootmis- või tegevjuhtidega, enamasti tootmisjuhtidega) 😀 Tegelikult olen seda isegi tajunud, et niipea, kui ma ametlikke kõnesid teen, muutub mu hääl täielikult. Mu sõbranna üks kord küsis pärast seda, kui oli mind ametlikult rääkimas kuulnud, et misasja, Jaanika, miks sa minuga niimoodi kunagi ei räägi 😀 Ja muidugi tuulest viidud juuksed, mis minuga alati kaasas käivad.

Väike puhkepaus Ihastes 🙂 Ja Kaile selgituseks: seisan kiigu juures, vaatan kaugusesse ja mõtlen ilusaid mõtteid. Jalas on mul hallid ketsid, sinised teksad ja seljas must nahkjakk. Ja muidugi on mul päikseprillid ees, sest ilma nendeta ei saa ma elada, kui peaks vähegi päikseline ilm olema!

Ja siin see lubatud video siis:

 

 

Jaanika Paanika hakkab salsa ja bachata eratunde võtma (nii elevil!)/ Kelle poolt mina EBA-l hääletasin?

Arvake ära, kes hakkab järgmisest nädalast salsa ja bachata eratunde võtma? Eks ikka Jaanika Paanika 😀 Ma olen alati tahtnud salsat ja bachatat õppida, aga rühmatunnid lihtsalt ei ole minu jaoks, mulle meeldib, kui ma saan kogu õpetaja tähelepanu endale. Seda siis kas või sellepärast, et kui ma näiteks liiga aeglane olen, siis on see okei, mitte ma ei tunne ennast idioodina 😀

Aga siiani olin ma alati arvanud, et eratunnid on kuskil 30-50 eurot üks kord. No et kuna need on ju ainult mulle. Ja ma siis pärisingi aru ja eeldasin, et need vähemalt 30 eurot üks kord maksavad, aga olin arvestanud, et mõned korrad kuus suudan seda endale ikka lubada. Ja mis siis välja tuli  – 16 eurot ühe korra eest ainult! (ja kui võtta rohkem kui kaks eratundi kuus, tuleb hind veelgi soodsam!). Kus ma enne küll elasin? 😀 Miks ma olin alati arvanud, et need palju kallimad on? Jah, ma tean, et 30 euro eest saaks vist kuu aega (ja kaks korda nädalas – kokku kaheksa korda kuus siis) rühmatrennis käia, aga mulle ei meeldi koos teistega tantsida, seega ma pigem maksan veits rohkem ja saan palju rohkem kasu sellest (ehk siis õps saab ainult mind õpetada!). Ja mul on nii hea meel, et need eratunnid lausa enam kui poole võrra soodsamad on, kui ma esialgu eeldasin! 🙂 Vbl Tallinnas on need tõesti natuke kallimad, aga ma usun, et ikka odavamad kui see hind, mida mina esialgu eeldasin 😀

Ma veel ei tea küll, kui tihti ma neid võtma hakkan, ilmselt nädalas korra esialgu. Eks näis, kuidas mul minema hakkab 🙂 Aga ma olen nii põnevil juba! 🙂 Jama on küll see, et pean kohe pärast tööd sinna lippama, sest kell 17.30 juba algab (töö lõpeb mul kell 17.00). Mu eratund peab kella 18.30-ks läbi olema, sest siis tuleb rühmatrenn juba peale. Aga mis siis – see kord nädalas ei ole nii hullu, sest võin ka vajadusel töölt takso võtta, kui tõesti bussiga ei peaks jõudma vms.

EBA hääletamine on täies hoos. Mul on küll ülimalt kahju, et neid blogisid ei olnudki, kelle poolt mina oleksin tahtnud hääletada. Nimelt Kristallkuuli ja Kuidas kasvatada inimest nendes nimekirjades ei olnudki, aga eks ma juba aimasin seda ette, et ju nad end sinna kirja panema ei hakka. Millest minul kui nende lugejal on küll ülimalt kahju! Veel said minu hääled Lipsuke ja Manjana. Eelmisel aastal kusjuures kandideerisid Ebapärlikarp ja Manjana samas kategoorias ja siis ma eelistasin Ebapärlikarpi. Nüüd nad enam samas kategoorias ei kandideeri, aga isegi siis, kui nad seda teeksid, siis mitte ükski väga ei paneks mind enam Ebapärlikarbi poolt hääletama. Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et ta blogi oleks oluliselt halvemaks läinud, aga ta lihtsalt ei meeldi mulle enam inimesena. Ja siis ei hääleta ka enam tema poolt. Kusjuures Eveliisiga mul sama emotsiooni ei teki, sest kuigi ma ei hääletanud tema poolt ja ma absoluutselt ei nõustu alati tema öeldud postitustega, siis kui peaks ainult nende vahel valima, siis kindlasti ma eelistaksin, et Eveliis saaks seal kategoorias parema koha. Eks see ju suht aimatav ole, et nad mõlemad arvamusblogide esikolmikus esindatud on. Mina ise hääletasin sel aastal hoopis Nullkulu poolt. Ja mitte sellepärast, et ma oleksin ta püsilugeja, vaid hoopis sellepärast, et mina arvan, et inimene, kes suudab tõesti sellist elustiili harrastada nagu tema, väärib medalit. Tegelikult ka.

Ja veel sai minu hääle Kai. Kai on lihtsalt nii vinge ellusuhtumisega naine! Ja tema blogi juba kutsub lugema. Ta suudab ka alati igasuguseid olukordi nii humoorikalt kirjeldada! Vähestel teistel blogijatel on selline oskus olemas.

Videoblogi kategoorias hääletasin ma Liisa Pärnpuu poolt. Ta küll enam uusi videoid pole ammu lisanud, sest ta ootab last, aga tema videod mulle tõesti meeldisid! 🙂 Ja kahju, et ta enam uusi ei lisa, sest tema on selline inimene, kelle puhul ma vaataksin kõike!

Ma isegi mõtlesin pikalt, et kas end üldse kirja panna, sest noh – ma ei ole just eelmistel aastatel eriti häid tulemusi skoorinud 😀 Kuid lõpuks siiski panin end kirja, mis seal ikka. Keegi peab ju ka kaotama, eksole 😀 Kaks aastat tagasi, kui veel lugejad said panna blogisid kirja, olin mina mingis omapärases meediablogi kategoorias esindatud. Ma küll ei kujuta ette, mis seost on minu blogil ja meedial, aga see selleks. Kui nüüd on ennast ise saanud kirja panna, siis olen end eluliste blogide alla pannud, sest mujale ma kahjuks ei sobi. Ka selles kategoorias on täiega aimatav, et Mallukas võidab ja Costany saab teise koha. Et kolmas koht pole veel nii aimatav, aga ma pakun, et Kuussidrunit või Kai (loodaks, et pigem Kai). Pärast saab vaadata, kui hästi ma oma ennustamistega täppi panin 😀 (No esimene koht on nagunii teada, aga just teise ja kolmanda koha puhul).

Mina soovitan ka kõigil teistel hääletama minna, sest just niimoodi saate garanteerida, et just teie lemmikud saavad vajalikud hääled 🙂

Kelle poolt teie sel aastal hääletasite? 🙂 Ja miks? Ja kes veel ei peaks teadma, siis hääletada saab siit: http://eba.marimell.eu/

Kuidas erinevad sõnumid suhte alguses ja juba siis, kui on natuke aega koos elatud? /Youtube soovitus: Inna Moll! :)

Mäletate ju neid algusaegade smse, mis te kallimaga saatsite, kui alles sebisite? A la igatsen sind, oled kallis, tahan sind näha jne? Kui juba igapäevaselt koos elada, siis muutuvad need tihtipeale selliseks:

Mina: Mine pliis poodi ja too suppi ning sidrunit, koort ka. Ja hambapastat ja jäätist võid ka tuua (saatsin selle siis Härrale, kui olin ise töölt koju tulnud, aga millegipärast poodi vist ei läinud või jätsin need asjad ostmata, ma ei mäleta enam).

Härra: Kui tuled, siis ole nii hea, too poest 2 piima ja kurki ka. Aitäh 🙂

Aga tegelikult tahtsin täna ühte Youtuberit soovitada. Tema nimi on Inna Moll ja ta on Tšiilist pärit 20-aastane neiu, kes on endine modell. Tema esimene video on lisatud Youtube 28.veebruaril ja kõigest kahe kuuga on tema jälgijate arvuks juba 191 000 (ja kasvab igapäevaselt meeletu kiirusega!). Mina avastasin ta umbes kolm nädalat tagasi, kui see arv oli ainult 30 000. Kui ta alustas, siis ta tegi videoid ainult inglise keeles, aga tema jälgijaskond kasvas oluliselt, kui ta hakkas neid tegema hispaania keeles (ja kuna ta teeb neid igapäevaselt, siis Youtube promob ka teda – mina avastasin ta just niimoodi, et Youtube soovitas teda mulle). Lisaks sellele on tal veel üks kanal oma elukaaslase ja tolle sõbraga, kus nad räägivad kõik ainult inglise keelt, sest ta elukaaslane on ameeriklane. Nii et kõigile, kes vähegi hispaania keelt oskavad, siis neile on Inna kanal tõeline pärl! Ja kui ka ei räägi, siis ta vahel räägib ka ka uuemates videotes inglise keelt, näiteks siis, kui Adamile (tema kallim) hispaania keelt õpetab ja muidugi ka siis, kui ta seal teises kanalis sõna võtab, mis neil kolme peale on. Tegelikult Inna enda Youtube kanal saigi alguse sellest, et see teine kanal juba oli, aga nad ei kujutanud ette, et tema enda isiklik kanal nii populaarseks saab, kõvasti populaarsemaks kui see kanal, mis neil enne kolme peale oli.

Inna edu võtmeks on kindlasti see, et ta lisab igapäevaselt uusi videoid, ta näeb ülihea välja (mu girl crush välimuselt!) ning ta kajastab kõike nii vahetult ja armsalt. Ta on ka mingi aeg elanud Mehhikos ja seal modell olnud, aga nüüd siiski elab Ameerika Ühendriikides oma elukaaslasega. Seoses modellindusega on ta päris palju nagunii ringi reisinud.

Ma olen selline inimene, et kui ma kellegi Youtube kanalist vaimustun, siis mulle meeldib viia end kurssi selle inimese eluga. No ega see väga keeruline pole olnud, sest Inna on ise küsimuste-vastuste videoid juba mitmeid teinud. Ta on lihtsalt nii ilus naine ja temas on midagi sellist, mis kutsub kohe vaatama 🙂 Ja tema ellusuhtumine tundub vaatamata oma küllaltki noorele eale küllaltki täiskasvanulik.

Inna kõige esimene video, mis oli siis inglisekeelne.

Tema esimene hispaania keeles tehtud video, mis oli hüppelaud tema aina kasvavale populaarsusele.

Siin videos õpetab ta Adamile natuke reggateoni, ega ta ise ka nii äss selles pole, aga teab siiski rohkem kui tema peika 😀 See on lihtsalt nii muhe video, mis paneb kindlasti naerma 🙂

Ja siin siis Inna vastab vaatajate küsimustele.

Ja siin nad teevad Adamiga tünga Brandonile (nende hea sõber) ja õpetavad teda hispaania keeles väga veidraid asju ütlema, kuigi Brandon arvab, et ta ütleb niisama selliseid üldiseid fakte enda kohta. Hiljem muidugi avalikustavad, mida nad Brandonit tegelikult ütlema panid 😀

Selles videos näitab Inna ühe muusikafestivali parimaid riietusi, just neid, mis talle silma jäid.

Ja lõpetuseks siis video kanalist WOLVES, kus nad kolmekesi sõna võtavad, aga seal on enamasti aktiivsemad Adam ja Brandon. Ma veel selle kanaliga pole jõudnud nii palju tutvuda, aga kindlasti teen seda, sest nad tunduvad nii vinged inimesed kõik 🙂 Ja absoluutselt iga Inna video all on kommentaar selle kohta, et keegi on Brandonisse ära armunud 😀 (sest nii tema kallim kui sõber figureerivad mõlemad päris palju ka Inna videotes).

Kes on teie viimase aja lemmikud youtuberid? Mulle jah millegipärast kipuvad need meeldima, kes hispaania keeles videoid teevad 😀