Uskumatu – mul on laps, kes magab terve öö! Elistvere loomapark/ Ma olen juba kaheksa raamatut sel aastal lugenud!

See nädalavahetus oli meil päris tegus – käisime laupäeval rongiga Tartus. E polnudki varem rongiga sõitnud ja ta pidas hästi vastu. Lausa nii ideaalselt, et jäi rongis hoopis magama. Arusaadav ka – kell oli kaheksa hommikul, endalgi tuli uni peale. Olime terve päeva mu isa juures ja tulime õhtul rongiga tagasi. E lõunaunest ei tulnud küll midagi välja, sest ta ei maga kuskil peale kodu. Kui rongile jalutama hakkasime õhtul, siis jäi kohe vankris tuttu. E ei saanud ilmselt isegi aru, et rongile läksime, magas kogu sõidu maha ja ärkas alles Põlvas üles.

Eks kogu päev oli tema jaoks mürgeldamist täis, selle tõttu ehk ei tahtnudki isakodus magama jääda. Küll aga oli tal laupäeval lausa kaks lõunaund (no tegelikult juba õhtuund ajaliselt) – seega ööuni tuli alles 23.45. Muidu läheb E kuskil 22.00-22.30 magama, mis on paljude jaoks kindlasti ülihilja laste jaoks, aga ta ärkab ka kuskil kell 10.00 -11.00 vahel.

Et mul on tõesti endalgi raske uskuda, et E on laps, kes magab kogu öö ilusti ilma kordagi ärkamata. Tundub lausa sürreaalne, sest veel mõned kuud tagasi tundus see nii kauge ja helesinise unistusena, mida veel niipea ei juhtu. Pärast adenoidi eemaldamist läks E magamine kõvasti paremaks ja kui rinnast sai ka võõrutatud, siis sai ühest-kahest ärkamisest öö jooksul laps, kes ei tõusegi üles kordagi enne hommikut. Kaks ja pool kuud tagasi oli tavaline öö nii, et E ainult rinna otsas rippuski ja magas ainult meie voodis. Nüüd pärast imetamisest võõrutamist magab ta alati ainult enda voodis.

Eile käisime perega Elistvere loomapargis, mis oli tore elamus! Ma vist polnudki seal varem käinud, vähemalt ei mäleta küll, et oleksin. Just selline parajalt suur, et lastega oleks mugav ringi liikuda. Kõige ägedam oli ikka karu nii lähedalt näha – see mõmmik oli nii armas 🙂

E kõndimisega on nüüd ka kõik enam-vähem korras, see tekitas pikalt parajat peavalu, sest ta hakkas ju nii hilja ilma toeta käima. Meil on veel mõned füsioterapeudi külaskäigud tulemas, aga see on nii palju kaasa aidanud. Kui kõik korrad on käidud, siis teen ühe kokkuvõtva postituse sel teemal.

Kuna E magab nüüd väga hästi, olen ise ka palju produktiivsem. Olen sel aastal juba kaheksa raamatut läbi lugenud (alustasin 9.jaanuaril ehk siis lugesin esimese). Ma oma Instagramis kajastan neid, aga panen siia postitusse kolme oma lemmiku Instagrami viite. Fredrik Backmanist olin ma nii palju head kuulnud – ei pidanud pettuma ka. Lugesin esimesena “Britt-Marie oli siin”, mis oli väga hea raamat, aga plaanin teised teosed Backmanilt ka läbi lugeda. Üheks mu uueks lemmikraamatuks on alles sel aastal eesti keeles ilmunud Ashley Audraini “Kahtlus”, mis hoiab kogu raamatu vältel pinget üleval. Nii head lugemiselamust pole ammu olnud. Ma täiega naudin seda, et olen jälle ilukirjanduse maailmas tagasi, sest lugemine on mulle ju alati meeldinud. Vahepeal olin lihtsalt natuke võõrdunud sellest, eriti ilukirjanduse mõttes.

2021 on igal juhul hästi alanud!

Imetamisest prii! / Mina ja raamatud

Hei! Enam vist head uut aastat soovida ei tohi, sest muidu peab šampusega ukse taha tulema, aga ilusat seda aastat! Kuidas teil 2021 alanud on? Minul üpriski hästi – E on rinnast võõrutatud! Isegi rindu ei pea praegu üldse pigistama – ei mingit raskustunnet enam. Seda pidin tegema umbes nädal aega. Oli raske teekond, mis oli täis palju pisaraid ja loobumisvõite, aga lõpuks sai see tehtud. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis vana hea sinep oli meie teekonna eduvõtmeks. Pärast imetamise lõpetamist magab E veel paremini kui enne, mis on super. Vahel on tal küll natuke keeruline uinuda, aga see on köömes sellega, mis varem toimus. Minu jaoks on see olnud imeline võit, ma ütlen ausalt. Mul endal on palju enam energiat ja tahtejõudu muude asjadega tegeleda ning üldse tundub maailm kuidagi helgem! 🙂

Mina olen tõesti selline inimene, kes uueks aastaks mitte kunagi lubadusi ei anna – minu jaoks on see sõna kuidagi mannetu. Ilmselt selle tõttu, et iseendale lubaduste andmine ja kui tõesti peaks midagi halvasti minema, siis nende murdmine tundub valus protsess olevat. Selle tõttu armastan rohkem kasutada sõna eesmärgid. Kõikidest ma täna rääkima ei hakka, aga üks neist on armastus lugemise vastu tagasi saada. Seda eriti just ilukirjanduse suhtes. Olen küll eelmisel aastal jälle natuke rohkem lugema hakanud (kuid siiski vähem kui võiks), mis on ainult tervitatav nähtus, kuid žanriks on ikka olnud valdavalt eluloo-suhte-reisiraamatud. Või siis psühholoogia. Toredad raamatud kõik, aga tahaks nii väga vaheldust. Tahaksin jälle unustada end raamatute sekka ja nautida nende lõhna… Mis aga peamine – lasta kujutlusvõimel peas ringi käia – just nii nagu varem.

Kes ei tea, siis ma olin kooliajal suurem lugeja – seda nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Kutsekas enam mitte nii väga ja Tallinnas elades lugesin mõnikord ainult paar raamatut aastas! Häbematult vähe! Eelmisel aastal lugesin 19 raamatut, mida on ka tegelikult ülivähe – seega aastaks 2021 on eesmärk lugeda vähemalt 25 raamatut. Ideaalis tahaks loomulikult rohkem, aga ei hakka kohe väga suurt numbrit ka välja hõikama. Usun, et see on teostatav, sest kooliajal sai ikka aastas 50-60 ja rohkemgi raamatuid loetud, üks kord oli lausa 80. On muidugi neid, kes loevad aastas 110 ja enam raamatut (näiteks blogijatest Tikker, mu kiidusõnad sulle!)

Nii et võitegi mulle häid ilukirjanduslikke raamatuid soovitada! Ma pigem eelistaksin lugeda uuemaid – sobivad nii eesti kui ka välismaa autorid. Reedel tellisin endale juba mõned uued ära (all Instagrami postituse viites on info olemas, mis raamatud ma teisipäeval peaksin kätte saama, aga neid on veel). Oma Instagrami storydes või feedis hakkan vahel kokkuvõtteid ka tegema – seega, kes tahab rohkem kursis olla, siis võib mind seal kanalis samuti jälgida. Blogisse jõuab ehk ka mõni, aga sinna kindlasti rohkem.

Vot sellised lood siis hetkel! Kas te olete suured lugejad? Ma kunagi olin suur lugeja, siis vahepeal ei olnud üldse, nüüd hakkan vaikselt tagasi sadulasse saama. Ilukirjandusest olen tõesti natuke võõrdunud, aga nüüd olles juba kahte teost lugenud hiljuti, siis hakkab meelde tulema see armastus, mida ma raamatute vastu kunagi tundsin. See vana hea Jaanika, kes unustas lugemise ajal kogu ümbritseva maailma… Ta on küll natuke roostes, aga uuesti tagasi! 🙂

Mis siis vahepeal toimunud on? / Uus energia, ole sa tänatud! / Süüdistused enda suunas

Ongi kohe 2020 läbi! Aasta, mille tahaks lihtsalt mälust ära kustutada, aga loota võib, et 2021 nii masendav ei tule. Hetkel käib operatsioon E rinnast vabaks, mida ma olen nii palju kordi juba alustanud, aga alati alla andnud. Olen nibud kinni kleepinud, et E ei saaks rinda ja sada muud trikki teinud, aga lõpuks võtsin appi sinepi! Ja siiani on see aidanud – ma pole juba 30 tundi rinda andnud ja nii kaugele pole ma varem jõudnud. Nimelt olengi sinepit nibudele määrinud ja E on kohe minema jooksnud, kui seda lõhna on tundnud. Eile öösel oleksin peaaegu alla andnud, kui E enam ei rahunenud, kui üles ärkas korraks, aga pidasin siiski õnneks vastu. Hetkel olen juba nii kaugele jõudnud ja ma ei tohi enam alla anda, siis oleks kogu senine edumaa jälle vastu pükse lennanud. See rinnapiima välja pigistamine on veidike tüütu, aga saab hakkama. E on täna mitmeid kordi rinda nuruma tulnud, paaril korral aitas juba Põltsamaa sinepituubi näitamisest (ilmselt mäletas eilset kogemust), aga oli ka kordi, kus pidin jälle sinepit rindadele määrima. Nii et kes hädas on, siis proovige sinepit rindadele määrida – mul on mitu tuttavat niimoodi lapse rinnast võõrutanud. Mina kasutan seda mahedat sinepit, aga olin valmis ka kange peale üle minema, kui see poleks toiminud. Mu õde väiksena vilistas igasugusele sinepile – ja imes lutti edasi. Tal siis kasutati seda nippi luti puhul, et teda võõrutada. Nii et iga lapse puhul ilmselt ei toimi, aga mina pean nüüd kindlaks endale jääma – pool maad on ehk juba käidud. Ma olin varem ka sellest võimalusest kuulnud, aga mõtlesin, et ehk saab ilma hakkama. Tundub, et ei saanud. Nii et otsustasin viimaks, et tuleb lõpuks see meie vanaemade nipp ära proovida, sest kaotada pole ju enam midagi, sest nii palju ebaõnnestumist/murdumist on nagunii juba läbi elatud… Hullemaks ju asi enam minna ei saa, nii et tuli ainult proovida ja vaadata, mis saama hakkab.

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Mul oli töökaaslastega virtuaalne jõulupidu Zoomis – nii tore oli neid üle pika aja näha – kas või ainult netis. Ilmselgelt oleks tavaline jõulupidu palju parem olnud, aga hetkel on elu selline – nii et peab sellega leppima. Siis sain ma 23.detsembril aasta vanemaks ja olen juba 31! Sünnipäeva ma ei pidanud, ainult sõbranna käis külas. Jõulud olime Hendriku vanemate juures ja nüüd olemegi vaikselt kodus tiksunud, Hendriku puhkus saab pühapäeval läbi, mis tähendab, et kõik läheb vanasse rütmi tagasi. See on super, et Lõuna-Eesti muutus talve võlumaaks, mis tähendas ka E-le esimest kelgutamist 🙂

Need aasta viimased nädalad on selles mõttes ülihead olnud, et mul on kuidagi rohkem energiat jälle, rohkem jaksu. Just vaimses mõttes siis. Kogu see aasta on olnud täis nii palju närvitsemist, endas kahtlemist, ebaõnnestumist, et ma ausalt ei mäleta, kas mul iial varem nii idiootset aastat üldse oleks olnud. Mis on kurb, sest üsna värske emana peaksin ma seda aega ju nautima, aga kogu see magamatus, mis veebruaris algas ja novembri lõpuni täie rauaga kestis, ajas mind nii turri, kui üldse võimalik oli. Ma süüdistasin ennast, kui teised värsked emad mainisid, et ka neil on samad mured, kuid see ei häiri neid, sest nad teavad, et see on ainult periood. Või et nad pole sugugi väsinud. Mina ju teadsin seda ise ka, aga miks mina kõike mängleva kergusega võtta ei suutnud? Miks mina olin väsinud, kuigi Hendrik on alati superhea mees olnud ja seda muret, et ma peaksin suurema osaga ise tegelema, pole mul iial olnud. Olen alati oma aega saanud, vägagi palju, aga väsinud olin ikka.

Ma olen alati olnud pigem selline ladna suhtumisega naine – mul ei olnud varem kombeks end milleski süüdistada. No ma teadsin, et ma pole täiuslik, aga keegi meist pole seda, kaugel sellest. Emaks saamine on väga karmilt seda suhtumist muutunud ja Jaanika, kes teadis varem alati, kuidas elada chillilt ja olla see ehe Jaanika oma kõige tavapärasemas olekus, hakkas vaikselt kaduma minema. Tulid kahtlused ja ebakindlused, mis on mind varemgi külastanud, aga pigem vähe. Emana oli kõik nii teistmood – ainult kahtlused ja hirmud mul sees olidki…

Alles nüüd hakkan ma vaikselt tagasi sinna jõudma, kus kõik ei ajagi mind närvi; kus ma saan aru, et inimesed ongi erinevad – seda ka lapsekasvatamise puhul. Ma ei saa ega peagi endalt eeldama, et mind väsitavad või siis ei väsita samad asjad, mis teisi emasid. Mina ei ole nemad ja nemad ei ole mina. Kui ma alles emaks olin saanud, siis olin ma üsna veendunud, et selliste muredega ei hakka mina küll rinda pistma, sest see lihtsalt pole mu loomuses. Senikaua ei hakanudki, kui mul oli ideaalselt magav beebi, aga kui see muutus, siis muutusin ka mina. Pahuraks, närvihaigeks ja mossis naiseks, keda oli väga raske rõõmustada – kui mitte lausa võimatu. Mul oli kurb ennast sellisena näha ja Hendrikul ka, aga ma ei osanud seda muuta.

Nüüd lõpuks hakkan ma vaikselt tundma, et see kõik on möödanik ja oskan ka emadust rohkem nautida. Ja see tunne on tegelikult imeline. Muidugi kahtlen ma endiselt vahel, aga ma ei alusta päeva mõttega, et olen kõik pekki keeranud; et ma pole piisavalt hea ema, sest ma lihtsalt ei jaksa seda olla. Ma arvan, et see magamatus oli vaid osa sellest, mis võimendas oluliselt erinevaid negatiivseid emotsioone ning kõik tunduski palju hullemana. Ning jah – 2020, sa sakkisid, aga samas õppisin ma ennast tundma hoopis uue nurga alt. Seda nii emana kui ka abikaasana.

Ma olin siiani harjunud olema minu ja Hendriku abielus see rõõmsameelsem ja energilisem, sest Hendriku depressioon lihtsalt nõudis seda minult – mõlemad ei saa augus olla. Pealegi pole mul varem sellist tunnet olnudki, mida ma nüüd kogesin. Sel aastal, kui ma ise olin üpris madalseisus, oli Hendrik see, kes mind jalule aitas. Väga palju kordi see ei õnnestunud, sest mind ei huvitanud mitte miski, aga ta ei lakanud üritamast. Ja selle eest olen ma ülitänulik. Hendrik hakkas ise ka hiljuti uuesti antidepressante võtma, sest kuigi ta oli mõned aastad ilma hakkama saanud, siis nüüd tekkis nende järele jälle vajadus. Ja mina olen igati poolt, et ajukeemia korda saamiseks tuleb neid vajadusel võtta.

Et jah – selline aasta siis. Palju kahtlemist ja ebakindlust, aga vaikselt hakkab enesetunne aina rohkem ülesmäge minema 🙂 Teile head vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat, sest see tuleb kindlasti parem!

2020, sa ei ole olnud just parim aasta…

Aasta 2020 ei ole olnud just parimate killast. Samas ei tohiks ma otseselt millegi üle kurta, sest koroonat pole õnneks veel keegi meie lähikonnas saanud. Ka töökaotus pole meid puudutanud ja isegi kodukontorit ei pidanud ma lapse kõrvalt tegema, sest ma olen ju nagunii vanemapuhkusel ja E veel lasteaias ei käi. Et selles mõttes on kõik hästi olnud ja ma olen tänulik nende asjade suhtes, sest alati saaks palju hullemini olla. Küll aga ma leian, et pettunud võib ikka olla, et see aasta selliseks kujunes. Ma ei saa süüd tunda sellepärast, et kellelgi on veel hullem, sest see on ju alati niimoodi – iga olukorra puhul.

2019 oli nii minu aasta. Kõik sujus nii lepase reega ja nii palju olulisi asju juhtus, et tundus, et elu on täielik lill. E magas esimesed pool aastat nagu musterlaps ja oli nõus ka teiste hoidmisega – tundus, et siit saab aina ülesmäge minna. Kuskil veebruaris 2020 hakkas E aga järsku aina rohkem ärkama, mis alguses ei tundunud üldse keeruline, sest uskusin, et see kõik lõpeb sama kiiresti, kui see algas. Aga see ei lõppenud – beebist, kes muidu ärkas öösel üks-kaks korda, sai laps, kes ärkas 8-10-12 korda.

See oli ülimalt keeruline aeg, sest ma polnud üldse arvestanud sellega, et kui laps juba pooleaastane on, siis võib selline pauk luuavarrest tulla. Kui teised E-ga sama vanad lapsed hakkasid just siis paremini magama, kes enne meeletult palju ärkasid, siis E oleks nagu tagurpidikäigu sisse pannud. Olin omadega üpris zombi ja sain aru, et uni on nii oluline, vähemalt minu jaoks küll. Igasugused nõuanded, mis ma sain, et laps paremini magaks, olid küll igati kasulikud, aga lõppkokkuvõttes meie olukorras üpris mõttetud, sest E suurenenud adenoid ei lasknud tal lihtsalt magada (ehk hakkas see tal siis kuskil pooleaastaselt endast märku andma, kui varem seda muret ei olnud?). Nüüd pärast adenoidi eemaldamist on E täpselt selline nagu enne oppi – ärkab 1-2 korda öö jooksul, vahel lausa üldse mitte. Et meie elu muutis E adenoidi eemaldamine kardinaalselt ja ma olen õnnelik, et see tehtud sai.

Ka imetamise teekond on minu jaoks olnud keerulisem, kui ma alguses eeldasin. Jällegi tuli hoop hoopis teisest otsast, kui ma raseduse ajal oleksin kartnud. Nimelt ma olin täiesti valmis selleks, et imetamine on valus, keeruline, on vaja imetamisnõustaja poole pööruda jne, et imetamisvõte üldse käppa saada, aga midagi sellist ei olnud. Kõik sujus loomulikult ja probleemivabalt, mille üle ma olen tänulik, sest ka seda ei tohi iseenesestmõistevalt võtta. Muidugi olin ma kuulnud, et imetamisest võõrutamine võib raske tulevikus olla, aga et see selline taak saab olema – seda ma tõesti ei osanud ette näha. Kui ma oleksin seda teadnud, siis oleksin E-le kohe alguses rohkem lutti surunud, millest võõrutamine on ka kindlasti keeruline, aga vähemalt pole siis inimlutiks olemise faktorit mängus. Kui hetkel on E öisel ajal suht rinnavaba (mida ta siis sugugi ei olnud, kui tal veel adenoid oli…siis ta ainult rinna otsas rippuski, sest ilmselt oli see ainus lohutus, mis tal natukenegi paremini magada lasi), siis päeval on ta sellest vägagi kaugel. Ma olen lihtsalt alla andnud, ma ei jõua teda võõrutada. Ta lihtsalt tuleb ja tõstab pluusi üles ning kui rinda ei saa, siis hakkab maurama. Jah, vahel aitab tähelepanu mujale juhtimine või mõne snäkiga meelitamine, aga see on ka ainult sekundiks. Ta võib olla kurguni täis end söönud ja kriipsutab suud iga toidu peale, sest enam ei mahu, aga rinnapiim mahub alati. Nagu täiskasvanutel on jäätise jaoks alati ruumi 😀

Kui vahepeal olin ma jõudnud juba imetamist vihkama hakata, siis nüüd mu tunded enam nii negatiivsed ei ole, sest ma saan öösel magada ja päevasel ajal see nii palju mind ei häiri. Ma ei saa sugugi väita, et ma imetamist naudiksin, seda nautisin ma viimati ehk siis, kui E oli pooleaastane, aga ma ei vihka ka seda enam õnneks. See tekitab lihtsalt üldist tülpimust, mida kogu see aasta on tekitanud. Minu ideaal oli imetada kuni aastani, aga neli kuud hiljem olen ma endiselt veel sellel teekonnal. Ma ei vihka seda, aga mingit erilist head tunnet see minus ka ei tekita. Ma olen väsinud trikke tegemast, et E tähelepanu mujale viia, kui seegi õnnestub ainult nii lühikeseks ajaks. Ma olen väsinud imetamisest, aga mul on ka kopp ees sellest võõrutamisest, mis ongi mind viinud totaalse apaatsuseni, mis konkreetselt just seda teemat puudutab. Ja see on vist neist kõigist olukordadest see kõige hullem – tuimus. Ma igal hommikul ärkan üles lootusega, et mul on kas piim kadunud või E ise kasvab sellest välja, aga siiani pole seda juhtunud. Nii et hetkel ongi see olukord selline. Mul pole tahtmist ega jaksu, et sellega tegeleda.

Lisaks on veel E mured kõndimisega, millest ma ausalt öeldes ei taha pikemalt kirjutada, sest mul läheb tuju nii nulli. Me tegeleme sellega ja käime füsioteraapias/ujumises. Midagi hullu leitud ei ole õnneks ja olukord on paranenud, aga ikkagi võtab see kõik nii emotsionaalselt läbi, et isegi mina, kes ma muidu nii avameelne olen, ei taha sel teemal hetkel kirjutada. Ma teen seda ehk siis, kui füsioteraapiad läbi on.

Et on olnud minu jaoks küllaltki emotsionaalne ja keeruline aasta. Tunded on nii tihti üle keenud, sest mul on tunne olnud, et ma ei saa emadusega hakkama – samas kui teised paistavad seda alati nautivat ja võtavad kõike mängleva kergusega. Kõiges muus olen mina pigem see, kes kannab end läbi elu ja suudab kõike suht okeilt võtta, aga emaduse puhul nii ei ole. Oleme olnud Hendrikuga mõlemad päris kurnatud, mis on viinud lahkhelideni, mille me alati oleme ära klaarinud, aga eks meil kõigil on oma viis, kuidas me sellistes olukordases käitume. Mina olen hakanud tegema seda, mida ma minevikus alati vihkasin – lihtsalt läinud teise tuppa, jätnud Hendriku E-d maha rahustama ja virutanud ukse kinni. Sest ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama, et ma tahan rahu. See ei ole absoluutselt hea viis olukordi lahendada, aga sellistel hetkedel sa ju ei suuda sellele mõelda. Hendrik on see, kes tahab olukorra kiiresti ära lahendada ja tema on ka see, kes alati selle puhul esimese sammu teeb, sest mina olen see, kes mitte iial andeks paluda ei suuda. Kuigi mina olen kahjuks ka see, kes rasketes olukordades alati sae rohkem käima tõmbab, sest kui ma olen väsinud, masenduses vms, siis ma lihtsalt ei suuda normaalselt funktsioneerida, rääkimata siis ratsionaalsest vestlemisest. Mul on vedanud, et Hendrik on iseloomult selles mõttes hoopis teistsugune, sest kui me oleksime mõlemad nagu mina, siis ei saaks mitte iial midagi lahendatud, sest me kumbki ei teeks esimest sammu.

Eks lapse saamise puhul tuleb ka arvestada sellega, et paarisuhte jaoks jääbki vähem aega ja suhte dünaamika võib muutuda. Naiste puhul on vägagi levinud libiido langus pärast sünnitust, mis mind alguses väga ei mõjutanud, aga nüüd on küll mõjutama hakanud. Ma olen alati suht okei seksiisuga olnud, aga nüüd on see ikka üpris nullis. Ilmselt kogu see stress on lõpuks tunda hakanud andma, sest nii isutust ma pole varem kunagi kogenud. Samas – kui juba asjaks läheb, siis on täiega hea, aga et sellele mõtteni üldse jõuda, et võiks midagi teha… See on ülimalt raske. Uuringud on ka näidanud, et need naised, kes pikemalt kui aasta imetavad, võivad seda libiido langust palju tõenäolisemalt juba siis kogeda, kui sünnitusest on jupp aega möödas. See on üpris tavaline, et see juhtub nende naistega, kes seal kolm-kuus tagasi sünnitasid, aga minuga seda siis ei juhtunud. Nüüd aga küll.

Ehk on see aasta minu jaoks ka sellepärast paras väljakutse olnud, et ma olen olnud ainult kodune ema. Minu jaoks töö on olnud lõviosa mu elust ja ümber harjuda on päris raske. Kuigi lapse edusammud teevad rõõmu, siis see pole ikkagi päris see, sest mina kui indiviid vajan oma isiklikke eesmärke ka. Seda siis kas tööalaselt või mingi muu väljundi puhul. Minu jaoks see teine väljund oli raamatu kirjutamine, mille algus oli paljutõotav – sain oodatust palju kiiremini vastused ja lootust oli kahe kirjastuse puhul, aga nagu ma juba kirjutanud olen, siis läksid need vett vedama. Hetkel on päris vaikus ja see teeb mind kurvaks, sest ma tahan seda võimalust. Lausa nii kurvaks, et paar nädalat ma ei tegelenud selle teemaga üldse, aga nüüd võtsin selle uuesti käsile, sest noh – see ei anna mulle enne rahu, kui mu raamat on ilmunud. Mingu selleks siis aasta või viis aastat. Minu viga on lihtsalt see, et ma tahan kõike kohe, mul on raske kannatust varuda.

Nii mitmed kirjastused on raskete aegade pärast ka teisi projekte ära öelnud, sest eks mingid valikud peab ju tegema, aga ikkagi. Mul pole õnneks mingit tähtaega ja kuigi väike osa minust tahaks loobuda, siis see suurem osa ehk kangekaelne Kaljukits ei lase sel iial juhtuda. Eriti nüüd, mil see pole lihtsalt mõte kuskil peas, vaid sellega on tegeletud. Kui mul oleks endal see vaba raha olemas, et raamat omal käel välja anda, siis ma annaksin, aga hetkel mul pole seda kuskilt võtta. Kuna on aasta lõpp, siis vaevalt praegu midagi toimuma hakkab, sest kõik on juba puhkamise lainel. Loodame, et 2021 aasta kokkuvõttes saan sel teemal juba hoopis rõõmsamal toonil kirjutada.

Nii et jah – polnud just parim aasta ja vaevalt, et paar viimast nädalatki asja suurt muudavad. 2021 võiks oluliselt parem tulla! Kuidas teie oma aasta kokku võtaksite?

Instagramiga seotud pigem pseudoprobleem / Rinnast võõrutamise keeruline teekond / “Maskis laulja” hooaeg oli tore!

Ma pole ammu kirjutanud. Alustaksin siis küllaltki pseudoprobleemiga, mis on tegelikult üliväike asi, aga siiski! Nimelt umbes nädal tagasi sain ma aru, et ma jälgin Instagramis liiga palju mõttetuid kontosid. Olen kunagi suure tuhinaga kõike jälgima hakanud, mis viis lõpus selleni, et ma ei saanud üldse aru, mis mu feedis toimub. Otsustasingi siis 4700-st jälgimisest kõvasti väiksema numbri teha ja hakkasin massiliselt unfollowima. Instagram arvas aga, et umbes 400 kontot korraga on maksimum, mille jälgimisest saab loobuda. Ja siis pidin jälle natuke ootama, et uuesti saaks sama teha. Eile olin siis jõudnud enam-vähem selle tulemuseni, mis mind rahuldas (4700-st oli saanud ligi 1100 jälgitavat kontot), aga siis arvas Instagram, et mingi robot on mu insta üle võtnud ja sain igasuguse tegevuse keelu kuni 13.12.2020! No õnneks storyisid saan teha, sest need on nagunii mu lemmikud, aga likeda, kommenteerida midagi ei saa, samuti ei saa enda feedile uusi pilte lisada. Viimasest mul nii hullult kahju polegi, sest ma nagunii lisan feedi umbes kaks pilti nädalas, aga samas natuke on ka, sest eile just sõbranna tegi niisama fotosid ja ma oleks need feedi pannud, aga mida pole, seda pole. Ehk siis lisasin storydesse hoopis! Kahju on aga sellest, et teiste pilte likeda, kommenteerida nii kaua ei saa. Vaadata saan kõike ja ise siis ainult storysid teha.

Et jah – tegelikult see pole mingi suur mure, aga teistele ka õpetuseks – kui te olete samasugune nagu mina olin ja jälgite miljonit kontot (mul oli väga palju välismaa kontosid, mille ma nüüd siis maha võtsin) ning tahate lõpuks neid massiliselt vähemaks võtta, siis võite mingiks ajaks tegutsemise keelu saada. Kuigi Instagrami algoritm oli veider ja veits pekkis omadega – nende arvates see massiline unfollowmine tähendas seda, et tahan jälgijaid juurde saada ja kasutan mingeid kahtlasi programme selleks, mida ma iial teinud pole, sest mind ei koti sellised asjad. Keeld tuli ikka siis, kui olin jälle kontosid vähemaks võtnud. Aga lõpp hea – kõik hea, nüüd on mu feed vähemalt puhtam. Ja loodetavasti saan 13.12 jälle kõike muud ka teha Instagramis.

Mu sõbranna, kes elas muidu Põlvamaal (aga mitte Põlvas sees) kolis pärast lahkuminekut minust umbes 300 meetri kaugusele. Nii et eile käisingi tema juures soolaleivakal, mängisime Aliast eesti-hispaania-inglise keeles ja ajasime niisama juttu 🙂 Mõned pildid ka eilsest (viimane on juba kodus tehtud)!

Kuidas siis E-l ka läinud on? Pärast adenoidi eemaldamist magab ta tõesti öösel oluliselt paremini, mõnikord ei ärka üldse, teine kord 1-2 korda. Et see osa on okei, küll aga on tõeline põrgupiin rinnast võõrutamine. Siiani olen lõpuks ikka alla andnud, sest… elu noh. Ja kuna ta ise on juba nii teadlik, kuidas rinda saada ja tuleb pluusi üles kiskuma, siis ma enamasti annan alla lõpuks. Närvi ajab ka selle teekonna puhul see asi, et kui ma muretsekski nüüd lõpuks elektrilise rinnapumba (plaan iseenesest oli alguses selline), siis tekib see tootlus ikka ju, kui E-le ei anna, aga pumpan piima välja. See soovitus käsitsi pigistada ja masseerida on nii mõttetu, sest siis ma jääksingi seda tegema. Mul seda ohtu vist lähiajal pole, et piim ise ära kaoks, olen imetamist drastiliselt vähendanud, aga rinnad on ikka nii palju piima täis, et jaguks kolmikutele. Ja siis see tükkis tunne on juba nii raske ja kui E piima nuruma tuleb, siis on ka enda elu lihtsustamiseks seda kergem anda.

Ausõna – ma oleksin sillas, kui ühel hommikul ärgates seda piima lihtsalt enam ei oleks! Vahepeal oli mul siin megasuur stress peal, aga piim ei kadunud küll kuhugi, pigem oli seda veel rohkem. Mitte et ma iial oleksin tahtnud, et mul rinnapiima varem poleks olnud, mul on hea meel, et seda muret pole enne olnud, aga nüüd võiks see ise jalga küll lasta 🙂 Pea aasta ja neli kuud olen ju imetanud, plaanitust neli kuud enam.

Täna oli E-l füsioteraapia ja tal läks see üpris hästi. Kui kõik korrad on tehtud, siis võin mingi kokkuvõtva postituse teha, mis meile seal õpetatud on – ehk on kellelegi teisele ka kasuks. Ujumine on tal ka sel nädalal ja sinna läheb temaga Hendrik, füsioteraapias käin mina.

Eile oli “Maskis laulja” finaal, mis suurt üllatust ei toonud. Henessi Schmidt ehk Draakon, Elina Nechayeva ehk Fööniks ja Mikk Saar ehk Polaarhunt – kõik olid teada juba! Minu lemmik oligi viimane ja just Polaarhunt ka võitis. Küll aga oli hooaja vältel mitu üllatajat – Peeter Oja, Sven Mikser ja Tomi Rahula eelkõige, nende peale tõesti poleks tulnud. Kas te vaatasite seda saadet ja kui jah, siis kes lemmik oli? Mulle on see saade alati meeldinud – vinged kostüümid ja lahedad esinejad, eriti need, kelle peale ei tuleks, sest nad suudavad enda häält ja olemust nii hästi peita.

Lõpetuseks veel mõned viimase aja pildid!

Kui E juuksurit mängib 😂

Emadusest/ Koroonast ja seostest, millest inimesed aru ei saa/ Suhete purunemise aasta…

E adenoidi eemaldamisest on nüüd neli päeva möödas. Kui ei teaks, siis ei saakski aru, et tal see operatsioon oli. Kahe erandiga – ta hoiab suud rohkem kinni (kuid siiski mitte veel päris kogu aeg) ja ta magab paremini!!! Ma küll veel hõisata ei julgeks, sest kardan ära sõnuda, aga esimesed kaks ööd pärast lõikust ärkas ta öösel kaks korda (tavapärase kaheksa-kümne asemel) ja täna öösel juhtus midagi imelist! 26.november 2020 magas E terve öö esimest korda elus ilma kordagi ärkamata! 10 tundi järjest! Mitte iial pole seda varem juhtunud ja hommikul oli lausa veider olla, et kas tegelikult ka selline asi on üldse võimalik, et ma saan reaalselt terve öö magada? Ma usun, et nii hästi meil siiski kogu aeg minema ei hakka, aga ta jääb ka kergemalt magama kui varem, mil ta ilma rinnata võis pikalt röökida – mis tähendas aga jälle seda, et andsin alla ja rind oli taas kord abivahend. Nii et tundub, et hetkel on adenoidi eemaldamine meie elu küll natuke kergemaks teinud.

Ööd tunduvad lihtsamaks minemas, aga päevade suhtes on asi keerulisem – E armastab ise tulla ja pluusi üles kakkuda, et rinda saada. Ma vahepeal vihkasin imetamist, nüüd olen sellest perioodist õnneks välja saanud, aga armastusest on ka asi kaugel. Ma olen palju kauem imetanud, kui ma alguses plaanisin – ma poleks iial aasta tagasi uskunud, et ma seda nii pikalt teen, plaanisin kuskil augustini maksimaalselt imetada (ehk siis kuskil E aastaseks saamiseni). Aga siit ka õppetund endale – ei maksa lapsevanemana selliseid plaane teha, sest see on juba Murphy seaduseks saanud, et elu läheb ikka hoopis teistmoodi. Ehk ongi lihtsam mitte kogu aeg paika panna, millal miski juhtuma hakkab? Ilmselt minu viga ongi selles olnud, et ma olen tahtnud, et kõik käiks nagu nipsust, aga lapsed ei ole täiskasvanud, sellist asja polegi võimalik saavutada. Isegi täiskasvanud ei oska kõike kohe, rääkimata siis lastest.

Ma tunnistan ausalt, et ma olin vahepeal väga väsinud emadusest. Mul oli kopp ees sellest magamatusest, imetamisest ja üldse kõigest. Jah, just täpselt – lause, mida enamasti ühegi ema käest ei kuule, sest kes see ikka tahaks seda tunnistada? Ma ärritusin kergesti, tuju oli halb ja ka tülid Hendrikuga olid kerged tulema, sest me olime mõlemad läbi. Tundsin end halvasti, et ei naudi emadust mitte üks raas ja süüdistasin end selles, et ei oska ema olla. See periood kestis vist umbes kuu ja oli see aeg, mil E kõige hullemini öösiti ärkas. Mitte et ta siis kohe oluliselt paremini oleks magama hakanud, aga mingil hetkel läks kõik ülesmäge. See oli just siis, kui ma oma raamatut kirjutama hakkasin – ma tundsin, et ma elan jälle. Üle pika aja. Ja mitte sellepärast, et ma just konkreetselt seda tegin, vaid selle tõttu, et ma sain midagi enda jaoks teha, mis mind õnnelikuks tegi. Mitte et ma seda enne poleks saanud teha, ikka sain, kuid olin omadega veits auku vajunud… Ma olen aru saanud, et ma olen palju parem ema, kui mul on veel mingid eesmärgid, mis ei sisalda seda, millal E midagi teeb, vaid millal mina midagi teen. Ma ei ole veel kirjastust leidnud (üks mõtleb, teisest kohast pakuti ainult e-raamatu võimalust, aga ütlesin hetkel ära, sest olen asja nii vähe aega ajanud ja eelistan praegu täispangale minna), vbl ei leiagi niipea või kas üldse, aga eufooria sellest kandub siiani edasi ja ma pole kordagi enam end nii augus tundnud, kuigi E hakkas paremini magama alles mõned päevad tagasi. Nii et kui see raamat ka iial ei ilmu, siis see on andnud mulle teotahte tagasi. Ja ma tean, kuidas uuesti end motiveerida, kui asi käest ära läheb.

Tööl käies oli kergem motiveeritud olla – suhtlust oli rohkem ja tööalaseid võite on alati kergem märgata. Ilmselt minu puhul ongi asi selles, et ma ei suuda olla hea ema, kui see ongi ainult üks eesmärk omaette, aga muud väljundid puuduvad. Eriti veel, kui võrrandisse on lisatud vähesed unetunnid ja muud olmemured.

Ma olen end viimasel ajal palju paremini tundnud, Hendrik on ka kõvasti rõõmsam, sest happy wife, happy life ütlusel on tõepõhi all. Ma olen olnud E-le parem ema ja üldse on kõik kuidagi palju stabiilsem.

Täna käisime Tartus ja pidime korraks Lõunakeskusesse ka minema. Mul oli hea meel näha, et enamik kandsid ilusti maski ja kuigi ma tean, et on inimesi, kelle jaoks see on suukorvistamine, siis ma olen rõõmus, et neid on siiski vähemuses. Tunnistan ausalt, et esimese koroona laine ajal mina veel maski ei kandnud (aga ma Põlvamaalt suurt ei väljunud ja siin olid numbrid siis ülimadalad), aga nüüd teen seda kodupoes käies ka. Kas ma fännan seda? Ilmselgelt mitte, aga ma saan aru, et oleks lollus seda mitte teha. Ja seda mitte ainult enda ja teiste tervise pärast (seda nagunii), vaid ka majanduse pärast. Kui numbrid ei vähene, peavad paljud ettevõtted oma uksed sulgema (kõiki töid ei saa kodust teha) ja kokkuvõttes on olukord veel hullem – inimesed kaotavad töö ja majanduskrahh läheb veel rängemaks. Kas need maskivastased sellele ei mõtle üldse? Või siis sellele, et kui meditsiinipersonal on ise koroonas või haiglad on koroonapatsientide tõttu ülekoormatud, siis jääb igasugune muu meditsiiniline abi tagaplaanile? Meil siin mitmed esisuunamudijad on koroonavastased ja üks neist läheb varsti sünnitama… Okei, koroonast on pohhui, aga nagu sellest võiks ju huvituda, et kas talle ikka arsti jagub või peab täiesti üksi sünnitama, kui personal on kõik ülekoormatud või ise koroonas. Või kui teine suunamudija peaks erakorralist ja vältimatut abi vajama, aga seda pole kuskilt võtta, sest tuleme jälle sama asja juurde tagasi – koroona. See kõik on ju omavahel seoses.

Kõigil on sellest olukorrast kopp ees, mul ka. Kuid mida enam ujuda vastuvoolu, seda hullemaks läheb olukord igas valdkonnas – sellest peaks ju aru saama? Okei, ma saan aru, et 5G teooriainimestele ei annagi seda selgeks teha, aga kõik seda ju ometi pole? See et kolm ülisuure jälgijaskonnaga suunamudijat on avalikult blogis ja Instagramis välja öelnud, et neil on koroonast täiesti pohhui ja inimesed surevad nagunii (ja koroonasurmade arv on väike), on minu meelest kurb. Jah, surmade arv ehk tõesti pole nii suur (issand, kui koledasti see kõlab!), aga see pohhuistlik suhtumine ei mõjuta ju ainult seda. See mõjutab majandust, kõiki teisi haigusi, mis nüüd jäävad üldse tagaplaanile või märkamata, sest ressursse ei jätku. Oeh, ma ütlen…

Või kas nad enda majanduslikule olukorrale ei mõtle? Kui asi läheb väga hapuks ja numbrid on laes, siis lähevad paljud ettevõtted kinni. Tööpuudus on meeletu ja mis te arvate, kes esimesena kaotavad? Sisuloojad ja blogijad, kes elatist teenivad sellega – keegi ei osta neilt enam midagi, sest on vaja kuidagi söögiraha leida ja ellu jääda. Tilu-lilu on siis viimane asi, mis meelde tuleb. Ja kui inimesed ehk isegi ostaks, siis ettevõtetel pole enam raha, et sisuloojatega koostööd teha. Kõik on ju omavahel seoses!

Ma ise olen mõned päevad nukker oma sõbranna pärast olnud, sest ta läks hiljuti lahku elukaaslasest, kellega nad 11 aastat koos olid! Ta oli 19, kui nad deitima hakkasid. Nii et kel vähegi hüva nõu on anda, kuidas sellest peaks üldse üle saama, kui nii pikalt on suhtes oldud, võiks kommentaariumis teada anda. Mina ise olen lahku läinud suhetest, mis on maksimaalselt kaks aastat kestnud – nii et mul kogemus selles mõttes puudub. Nii kurb on sõbrannat sellisena näha, aga õnneks on ta professionaalset abi ka otsinud, et kuidas lahkuminekust üle saada. 2020 on ikka tõesti suht pask aasta olnud – seda nii koroona kui lahkuminekute suhtes.

Jõulukinkide ideed (väike)lastele*

Kui mul veel lapsi ei olnud, siis ei saanud ma mänguasjade maailmast mitte kui midagi aru. Eredalt on meeles see, kui pidin sõbranna kahekuusele beebile kingituse ostma, aga see tundus alguses ikka totaalselt võimatu missioon olevat. Kuna ma tol ajal veel internetis ei ostelnud, siis suundusin reaalsesse poodi, kus kogu see maailm mind nii kirjuks võttis, et ma väljusin sealt suure peavaluga (shoppamine pole mulle iial meeldinud, aga internetipoed avastasin alles kevadel 2019). Ma ausalt ei mäleta, mida ma siis lõpuks välja valisin, aga õnneks oli see midagi sellist, mida sõbranna lapsel reaalselt vaja oli – nii et vahel leiab pime kana ka tera. Vedas!

Nüüd on mul küll aasta ja kolmekuune E, aga mänguasju pole ma talle väga palju ise ostnud, sest olen saanud enamik neist kingituseks. On need siis olnud (mini)sünnipäevadeks, niisama külastamise või mingil muul põhjusel – ilmselt võite isegi aimata, et väikse lapse puhul pole neid sündmusi vaja otsida, sest kõik tahavad maimukesele head meelt teha! Ma olen ka väga suur taaskasutusfänn – seega väga paljud mänguasjad olen saanud ämmalt, kes on oma 14-aastase poja ehk Hendriku noorima venna kraami kõik alles hoidnud. Ja mitte ainult – mõned mänguasjad pärinevad lausa Hendriku ja temast aasta noorema venna lapsepõlvest – nii et meil on kodus siin vahel tõeline reliikviate pärusmaa. Minul ei saaks selle vastu midagi olla, see tekitab hoopis ainult heaolutunnet, et kunagi E isa ja onude olulised ja tähtsad asjad ka minu pojale naeratuse näole toovad. Lisaks on mu ämm samuti selline, kes suudab kaltsukatest väga häid leide saada – nii et ka teiste perekondade retrolelud jõuavad meieni. Ise olen ma küll E-le riiete ostmisest sõltuvuses, aga mängujasjade puhul on mul hea meel, et saan teiste abiväge heas mõttes ära kasutada.

Kui Fairy Kitten Toy Shop mulle koostöö raames E-le mänguasjade valimist pakkus, siis oleksin ma suurima rõõmuga temalt endalt küsinud, mis talle meeldib, aga see oleks juba eos olnud läbikukkunud katse… E lemmiksõna on viimasel aitäh ja ta kordab seda umbes tuhat korda päevas, aga palju infot see mulle siiski ei anna, mis tema reaalsed soovid on. Mis siis muud, kui pidin sellesse mänguasjade maailma sukelduma – amatöör nagu ma olen 🙂 Toon teilegi mõned ideed välja, sest jõulud on ju varsti tulekul – kingituste tegemine on vist igas perekonnas paras pähkel.

Fairy Kitteni puhul meeldib mulle eelkõige see, et tegemist on hiljuti loodud pereettevõttega, mille omanikud on leedukad, kes elavad Eestis. Praegusel raskel ajal on eriti oluline meeles pidada, et väiksed pereettevõtted on just need, mida me oma valikutes eelistada võiksime. Loomulikult pole see alati võimalik, aga mänguasjade puhul peaks seda küll teha saama. Lisaks on hea see, et nad tarnivad mänguasju ainult Euroopa firmadest – siis on vähemalt kindel, et nende kvaliteet on hea.

Minule jäidki kohe silma puidust mänguasjad, sest need on E ühed lemmikud – meil on neid kodus üpris palju. Nende hulgast valisingi E-le välja puuklotsidest vikerkaare, millega E on viimased päevad mänginud. Lisaks üksteise otsa ladumisele meeldib talle neid ka niisama kõrvuti panna, aga see on vist laste puhul tavaline. Peenmotoorika arendamiseks on see suurepärane leiutis.

Lisaks valisin E-le välja sellise helmerägastiku, kus ta saab kaheksat palli mööda kahte rada suunata – see on hea abivahend sellisel juhul, kui sul endal on kiire, aga laps sul sõna otseses mõttes jala otsas ripub. Mul oleks seda hädasti siis vaja olnud, kui ma oma tulevast potentsiaalset raamatut kirjutasin… Siis juhtus tihti nii, et mul tuli kirjutamise tuhin peale, aga Hendrik oli parasjagu tööl. Kõik, kellele vähegi kirjutamine meeldib, teavad seda, et kui see tuhin on peal, siis ei aita mitte miski – sa lihtsalt pead need sõnad paberile panema (või siis tänapäeval arvutisse toksima), sest hiljem võivad need mõtted ära kaduda (see oleks VEEL hullem kui “Rannamaja” Toomasega vestlusõhtut pidada). Lihtne öelda, raske teostada, kui sul on kodus väikelaps, kes sinu jäägitut tähelepanu sel hetkel nõuab. Ma tõesti ei kujuta ette, mida veel kirjanikud tunnevad, kui minusugune lihtsalt asjaarmastaja sellist emotsiooni kogeb, kui ta ei saa kohe oma mõtteid tundevalangu ajal väljendada.

Teema läks nüüd korraks mujale (nii minulik!), aga see konkreetne vidin on E-le viimasel ajal nii palju tegevust andnud, et ma olen saanud hoopis muid asju sel ajal nautida. Olgu selleks siis lugemine, postituse kirjutamine või niisama Instagramis skrollimine. Mina ütleks, et see helmerägastik on pigem mulle kingitus olnud – nii seda ma kindlasti soovitan! Hind on ka üpris soodne, mis on veel eriti suur pluss selle juures.

Kolmandaks valisin ma E-le pusle, mis tõele au andes on küll neile, kes on vähemalt kaheaastased, aga kuna meil nagunii ühtegi siiani polnud, siis võib ju tuleviku tarbeks ka mõelda. Jah, hetkel on see pusle tõesti selline, mida võime Hendrikuga ise kokku panna, sest E-d huvitab see üpris vähe. Küll aga meeldib talle seda lahti kakkuda – nii et äraspidine loogika toimib küll.

E uued mänguasjad, mis talle rõõmu pakuvad! Pusle panime meie Hendrikuga küll hetkel kokku.
Mänguhoos!
Helmerägastik ehk elupäästja, mida ma enne mainisin.
Pusle jääb oma aega ootama veel 🙂
Pusle võis hetkel niisama lahti harutada 😀
Võib ka nii mängida 🙂
Või siis hoopis nii!

Valisin ka ise oma lemmikud välja, mille hulgast on hea jõulukinki teha. Näiteks puidust mänguasjade puhul tundub see puidust sobitamismäng päris hea ideena. Lastele ju ikka meeldib igasuguseid loomi avastada ja see annab selleks ideaalse võimaluse.

Puidust rallirada annab lapsele võimluse end kui tõeline ralliäss tunda. No kui täpne olla, siis lausa kolme puitratta ralliäss. Ma tegelikult plaanin selle ehk ise E-le millalgi tellida – tundub tõeliselt pilkupüüdev ja asjalik mänguasi!

Kui lapsele meeldib jäätis, aga mõte sellest, et kogu majapidamine seda täis oleks tundub õudusunenäona (isegi mulle tundub, kuigi ma olen pedandist sama kaugel kui Mailis Repsi lapsed jala või ühistranspordiga kooli minemisest), siis on heaks lahenduseks puidust jäätisekäru! Issand, tahaks ise hetkel laps olla, et oma väike jäätisebaar avada. See jõulukink oleks küll natuke kulukam väljaminek, aga rõõmu jätkuks korraga mitmele lapsele.

Puidust rongi mängukomplekt annab ettekujutuse, milline on üks Aafrika džungel. Kui rongiga reisimine muutub liiga väsitavaks, saavad loomad puhata maja juures ja pärast väikest kosutust uuesti teekonnaga algust teha.

Kleepsud lastele kategooriast võib leida leida kleepsukomplekte, kus on 100 erinevat kleebist, mis on valmistatud taaskasutatud materjalidest.

Lapsena on vist kõik tohtrit mänginud ja nii mõnigi on ise tahtnud väiksena lausa loomaarstiks saada. Ilma et peaks kogu loomariikide isendeid koju vedama, on võimalus loomaarsti mängukomplektiga lasta lapsel tutvust teha!

Montessori põhimõttel leiduvad arendavaid mänguasju on Fairy Kittenil omajagu – näiteks goki nukkude haagislelamu. Nukumaja, mis on ökoloogilisest materjalist ja ratastel ning mida saab saab kas või terves majas ringi vedada. Nukud peab veel küll ise juurde muretsema.

Mänguköögi kategooria alt võib leida puidust kokkupandava pliidi, kus lapsest saab hea harjutamise korral kas või tippkokk Joel Ostrati mantlipärija! Jah, E-le oleks see tõesti hea kingitus – ma lihtsalt loodan, et ta minu olematut kokkamisoskust ei päri…

Arendavate mänguasjade puhul on väga oluline ka motoorika! Näiteks see motoorikakuubik sisaldab mitut erinevat aspekti peenmotoorika arendamisel – lisaks on kaas eemaldatav ja saab panna pärast mängimise lõpetamist kuubiku sisse, et ruumi kokku hoida!

Vannimänguasjade hulgast on olemas näiteks selline vannilelu.

Ja viimaseks – mu lemmik puidust vaateratta mängukomplekt, mille ma oleksin E-le kindlasti valinud, aga tal on natuke liiga kaua aega veel kolmeaastaseks saamiseni. See on tõsiselt äge lõbusõit vaaterattal, sest juba pilti nähes tahaks selle endale saada. Võinoh – E-le siis 😀

Ma loodan, et saite enda lastele jõulukingituste jaoks ideid juurde. Et rõõmu ikka kauem jätkuks, siis on mul ka SOODUSKOOD teie jaoks olemas! Kui tellite enne 04.01.2021 ja teete seda vähemalt 60 euro eest, siis kasutades koodi JAANIKA10, saate 10 protsenti soodustust kogu oma ostult. Kood tuleb lisada kõige lõpus, kui olete juba oma kontaktandmed lisanud ja hakkate arvet tasuma. Ja hea uudis on veel see, et tellides vähemalt 20 euro eest on saatmine tasuta.

*Postitus sündis koostöös Fairy Kitteniga

(https://fairykitten.ee/)

Jaanika Paanika in da action

Ma olen ikka paras närvitseja! Ma olen homse E adenoidi eemaldamise pärast natuke pabinas, kuigi kaine mõistus kinnitab kogu aeg, et pisemad võetakse esimesena ja operatsioon ise kestab pool tundi või veel vähem. Et mida mul ikka pabistada on, kui nagunii läheb Hendrik temaga kaasa, mitte mina! Eks see otsus sai ka sellepärast tehtud, et Hendrik võtab neid olukordi kõvasti rahulikumalt – kuna lapsed tajuvad lapsevanemate närvilisust, siis on parem, kui on kaasas see, kes suudab kainet mõistust säilitada.

Tegelikult ma kardan kõige rohkem üldse seda, et see operatsioon võib ära jääda. Mõte sellest, et tuleb kunagi uuesti sama kadalipp läbi teha (vereanalüüsid, koroonatest, söömata laps) – see ei anna mulle sugugi rahu… Loodame, et nii siiski ei juhtu.

Ma Tartusse lähen ikka, aga olen selle aja isakodus ning nad pärast võtavad mu Põlvasse minekuks peale.

Homne päev võiks juba läbi olla, sest siis oleks see kõik juba tehtud! Loodetavasti seda siiski edasi ei lükata.

E ja tema tegemised

Kell on küll megapalju juba, aga tuli tahtmine siiski kirjutada. Esmaspäeval on loodetavasti E adenoidi eemaldamise operatsioon. Päris pikk kadalipp on selleks läbitud – suure kisa saatel sai E-lt vereanalüüsid võetud (esimest korda veenist – kaks õde hoidsid teda kinni, kui ta mu süles rabeles – nii kahju oli E-st ikka, aga oli ju vaja neid proove), Hendrik käis koroonatesti tegemas (ainult üks vanem pääseb haiglasse ja Hendrik läheb temaga kaasa). Lisaks veel see, et E ei tohi öö enne operatsiooni midagi süüa ja ka rinnapiim arvestatakse söögiks – seega saab raske pühapäeva öö olema, sest ta ikka ei maga korralikult ilma rinnata.

Kuna E-l oli trombotsüütide arv natuke kõrge, siis pole päris kindel, kas operatsioon üldse toimub. Põlva usub, et toimub ja telefonis mainis ka Tartu, et ilmselt ikka toimub, aga otsuse teeb opipäeval siiski arst. Nii et on täiesti võimalik, et Hendrik sõidab kohale koos E-ga, aga nad saadetakse niisama tagasi. Mis tähendab aga seda, et kogu kadalipp tuleb uuesti läbi teha – vereanalüüsid kiljuva lapsega, koroonatest ja hommik, mil laps peab söömata olema. Eriti nõme on see, et operatsioon võib alles päeval toimuda, kuigi hommikuks tuleb kohale sõita. See aga tähendab seda, et E peab veel kauem näljas olema… Oeh jah – ma tõesti loodan, et saab juba esmaspäeval selle opiga ühele poole.

Miks Hendrik E-ga kaasa läheb ja mitte mina? Me oleksime muidu mõlemad läinud, aga koroona tõttu võib ainult üks minna. Hendrikul on järgmisel nädalal nagunii puhkus, aga ta läheb kaasa mitmel põhjusel – ta suudab sellistes olukordades rohkem külma närvi säilitada ja kui E ärkab, siis mind nähes võib ta kohe rinda tahta, aga seda ei tohi talle anda. Ainult suud võib veega niisutada. Et parem on, kui ta siis mind kohe ei näe. Eks näis, mis saama hakkab! Oleks see kõik juba tehtud.

Me käisime neljapäeval E-ga taastusravis ja füsioterapeudi juures. Nimelt E siiani teeb vaid paar sammu iseseisvalt ja see on kõik. Füsioterapeut vaatas ta üle ja mainis, et E oskab küll ise kõndida, aga ta millegipärast ei taha seda teha. Tegime ka palju harjutusi ja meelitasime E-d rohkem kõndima – näiteks üks on selline, et hoiad käes mingit huvitavat mänguasja, aga kõnnid ise eest ära. Ja kui olla niimoodi toa keskel, kus lapsel ei ole kuskilt kinni haarata, aga mänguasi talle paeluv tundub, siis ta tuleb sellele järele ja unustab ära, et ta muidu alati toest abi otsib. See harjutus tõesti aitas ja E kõndiski kohe natuke rohkem. Kui pole sellist võimalust ja laps saab ikka kuskilt kinni haarata vanast harjumusest, siis tuleb talle lihtsalt mõlemasse kätte midagi anda, et ta seda teha ei saaks. E-l on ka see mure, et ta on palju kikivarvukil, mis pole hea – ehk siis nüüd jälgime, et ta seda ei oleks. Saime viis füsioterapeudi ja viis vesivõimemise aega juurde (neljapäeval oligi esimene füsioterapeudiga kohtumine). Siiani on kõik arstid öelnud, et nad ei usu, et E probleem oleks neuroloogiline ja kuna ta tegelikult suudab ise ka kõndida, aga on millegipärast väga arg veel, siis natukese kõrvalise abiga ta juba hakkabki täiesti ise kõndima. No loodame igal juhul! Ma pole sellest väga kirjutanud, sest olen ise ka mures olnud, aga kõik on mind maha rahustanud, et see asi saab korda. Loodame!

Nüüd ma küll poen põhku, kell on nii palju juba. Head ööd!

Lugu sellest, kuidas ma oma unistuse poole püüdlen / Ülekutse kirjastustele – mul on suhteteemaline käsikiri enda elust olemas (ehk otsin kirjastajat!)

Ma pole blogisse päris ammu jõudnud. Mu Instagrami jälgijad on juba kursis, et ma üritan siin oma raamatut mõnele kirjastusele maha ärida. Tähendab – esialgset versiooni sellest siis. Jah, see oligi see viienädalane projekt, millest ma paar postitust tagasi rääkisin. Ma olen sellele juba üle kuue aasta mõelnud, aga mu nägemus oligi selline, et kui ma juba abielus olen, siis panen kõik oma suhteämbrid kirja. Just selle pilguga, kuidas ma neid nüüd 30-selt näen ja mida ma ehk teistmoodi teha oleksin võinud. Ehk siis mida ma neist õppinud olen ja mida ma endas muutma pidin, et olla seal, kus ma hetkel olen.

Olen saanud väga positiivset tagasisidet, aga jaatavat vastust siiski veel mitte. Kaks kirjastust jäidki sõelale, kellest esimene ütles, et nad väga naersid mu suhteapsude üle, sest olen neisse üpris palju huumorit lisanud, aga nad siiski ei julge riskida, sest nad ei tea sihtgruppi. Teine kirjastus, kus alguses töötaja arvas, et võiks mu käsikirja nende juures raamatuks vormida – sealt tuli hiljem üldine otsus selline, et kui neil oleks veel ajakiri Cosmopolitan, mis neil kunagi oli (enam seda jah Eestis üldse ei ole), siis nad võtaksid, sest siis aitaks see ajakiri neil mu raamatut turundada, aga hetkel nad siiski ei julge riskida, pealegi müüb neil teabekirjandus praegu paremini. Nad kindlasti soovitasid mul mitte alla anda ja mõni teine kirjastus leida, sest nad nägid potentsiaali, aga hetkel on ju kõigil rasked ajad.

Kusjuures mu esimene eitav vastus oli vist kõige ilusam üldse – naine oli mu blogi lugenud ja mainiski, et neil on raamatute puhul tagasihoidlikum stiil, mina olen aga üpris julge ja bravuurikas oma käsikirjas, aga kuna nad peavad seda traditsioonilist joont hoidma, siis nad ei saa võtta. See oli küll eitav vastus, aga andis mulle siiski palju jõudu juurde. Mina hetkel tõesti ei tea, et hiljuti oleks ühegi eesti naise sulest sellist raamatut välja antud, mis mul plaanis on – ja eks see ongi ilmselt see hirmutav osa. Kuna mul ei ole ka tuhandeid jälgijaid Instagramis, siis ei mängi see hetkel välja, et selle numbriga letti lennates kõik kohe tormijooksu mu käsikirjale jookseksid. Ma saan sellest aru – see on elu. Oli neid, kes tahtsid ainult ilukirjandust ja väga paljud pole üldse veel midagi vastanud – ka sealt võib midagi veel tulla. Nii et lootust ma kaotanud ei ole. Ega kavatsegi seda kaotada – ühel päeval ma annan oma raamatu välja. Kas või täiesti ise, kui muud üle ei jää, pean siis lihtsalt raha koguma.

Muidugi on raske nende pettumustega hakkama saada – seda eriti sellepärast, et kaks kirjastust andsid lootust (üks eriti), oleks kohe eitavad vastused tulnud, siis oleks kergem sellega leppida olnud, et lõpptulemus selline oli. Mu sõbranna on selle kadalipu läbi teinud ja enne mitmeid eitavaid vastuseid saanud, aga lõpuks tal siiski õnnestus raamat välja anda (tal oli reisiraamat).

Ma panin endale ka tähtaja – kui ma märtsiks kirjastust ei leia, siis ma lähen oma projektiga Hooandjasse. Kui see ei õnnestu, siis pean ise raha hankima kuskilt. Mu esimene valik on siiski kirjastuse kaudu seda teha ja kuna siiani on tagasiside vaatamata lõpptulemustele väga motiveeriv olnud, siis ma usun, et kuskil on olemas kirjastus, kes mulle võimaluse annab.

Siinkohal ka üleskutse – kui keegi on kuidagi kirjastustusega seotud, siis mul on olemas käsikiri, mis on mu enda elust võetud. Teemaks ongi suhted meestega, kui ma olin vanuses 16-30. Lühidalt öeldes – kuidas ma naiivsena nii palju valesid valikuid tegin ja kuidas ma aja jooksul taipama hakkasin, kuidas see suhtemaailm tegelikult toimib. Mul on ka pealkirja esimene variant olemas. Lisaks olen avatud kõigile muudatustele, mis vaja teha on, sest materjali mul jagub. See on lugu naisest, kes üritas tormilises suhtemaailmas hakkama saada, aga kes ebaõnnestus selles nii mitmeid kordi. Paadunud suhtesõltlasest, kellest sai abielunaine.

Kui teema pakub huvi ja oled mõne kirjastuse töötaja, siis võta palun minuga ühendust Facebookis (Jaanika Elias), Instagramis (jaanika.elias) või jvarton@tdl.ee(mu neiupõlve nimi on e-mailis). Siis saame juba edasi suhelda ja saan oma käsikirja näidata.

Lõpetuseks tahaks ka oma lugejaid tänada! Kui ma selle loo Insta storysse panin, siis sain umbes paarkümmend kirja lugejatelt, kes kõik mulle jõudu ja jaksu sel teekonnal soovisid, lisaks mainiti, et kui see raamat ilmavalgust näeb, siis nad ostaksid selle. Aitäh – see toetus tähendab mulle nii palju! Ma ei saa lubada, et see niipea juhtub, aga ühel ilusal päeval see raamat ilmub. Ma tean seda, sest see on üpris pikalt mu unistus olnud. Ma lükkasin selle alustamist küll kogu aeg edasi, sest ma kartsin, aga sel hetkel, kui ma oma hirmudest üle sain, tekkis tõeline õnnetunne. Pärast seda ma viis nädalat ainult kirjutasingi ja nüüd olen sealmaal, kus ootan, et keegi mulle võimaluse annaks. Kui nii ei peaks siiski minema (aga ma loodan, et läheb), siis ma leian selle võimaluse ise. Siis lihtsalt võtab see kauem aega muidugi ja see teekond saab raskem olema, kui pean ise asju ajama hakkama.

Nüüd siis teate, mis mu üks suurimatest unistustest on ja mis see isiklik projekt oli, mille kallal ma ma töötanud olen😊Umbes viis kuud tagasi ma kirjutasin sel teemal umbmääraselt, et kui ma vaid suudaksin end kokku võtta ja mitte endas nii palju kahelda. See käiski raamatu kohta. Minu jaoks ongi ülikeeruline see esimene samm ära teha, aga kui ma juba jalad tagumiku alt välja saan ja molutamise lõpetan, siis mul tuleb selline adrenaliinipuhang peale, et ma ainult sellest oma eesmärgist mõtlengi. Kuni ma pole alustanud, siis olen kahtluskübemeid alati täis, aga kui juba suudan esimese sammu ära teha, siis hakkab kõik libedamalt sujuma. Septembri lõpus alustasin kirjutamist, oktoobri lõpus sain esialgse versiooni oma tulevasest raamatust valmis. Nüüd ootan ja palvetan, et keegi mulle võimaluse annaks.

Ka selle praeguse postituse kirjutamine on eneseületus omaette (ja kolmapäevased Insta storyd olid ka). Miks? Sest ma olen harjunud teatud asjadest kirjutama alles siis, kui mul need õnnestuvad. Ka raamatu puhul oli mu esialgne plaan niikaua vait olla, kui leping allkirjastastud mõne kirjastusega on (ja kui ei õnnestugi, siis vaikin üldse maha), aga ma tundsin, et ma tahan samuti sellest hirmust üle saada. Tahan saada üle sellest hirmust jagada oma soove ja unistusi alles siis, kui need kindlad on. Ma proovin jagada neid ka siis, kui ma alles nende poole püüdlen – just nagu ma hetkel seda teen 🙂