Üle pika aja peol nädalavahetusel/ Niisama mõned pildid

Ma käisin reedel üle pika aja peol. Ja seda siis niimoodi, et sai sõbrannaga käidud Armastuses, Zavoodis ja Trepis. Ma isegi ei mäleta seda viimast korda, kui ma niimoodi pidutsesin, et sai nii mitmes kohas käidud. Kui suvel on Tartu suhteliselt välja surnud, siis sügisel on raske endale kohta leida. Zavood oli siiski üsnagi tühi, sest me jõudsime sinna suht varakult – kuskil 23.30, mis on Zavoodi mõistes väga vara, sinna jõuavad inimesed ikka kuskil 03.00-04.00 ajal hommikul. Seal oli mingi eriti jommis tüüp, kes lisaks sellele, et ta ei suutnud väga püsti seista, lausa haises. Ta üritas mitmeid kordi meiega rääkima tulla, aga me ütlesime talle, et tõmmaku kohe uttu. Lõpuks ütlesin talle, et ta kui veel meid segama tuleb, siis valan talle oma õlu pähe. Kes mind tunneb, see teab väga hästi, et ma olen selleks vabalt võimeline😀 Õnneks pärast seda see tüüp tõmbaski leebet ning läks teisi inimesi tüütama. Ei tea, kas hakkaski kartma, et pärast valangi selle õlle pähe😀

Trepis oli juba palju rohkem rahvast, aga me saime siiski istuma. Seal nägime korraks ka Romantikut, kes  meid hetkeks tervitama tuli. Selleks ajaks olin ma ära joonud kaks pokaali veini Armastuses, ühe õlle Zavoodis ning nüüdki oli üks õlu ees, aga seda ma enam ära ei juua ei jaksanud😀 Koju jõudsin kuskil kell 02.30, Härra magas sel ajal juba õndsat und. Kui laupäeval üles ärkasin, siis oli ikka päris kõva pohmakas, kuigi eriti palju ei joonudki. Mul on tunne, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma joon – ja seda rohkem annab see järgmisel päeval tunda😀

Laupäeval käisime Härraga jalutamas ja läksime Armastusse kakaod jooma. Mulle Armastuse kohvik on alati meeldinud, sest minu meelest on see selline õdus koht. Kui   hakkasime juba koju jõudma, meenus Härrale, et ta jättis oma seljakoti sinna. Õnneks seal küll midagi nii vajalikku polnud, et kohe eile õhtul ei pidanud tagasi minema, seega käisime sel täna järel (sai eile helistatud ja öeldud, et homme tuleme järele). Ma ise võin küll olla maailma kõige suurem tuulepea, aga mul pole elus mitte kunagi juhtunud seda, et ma oma käekoti või mobla kuhugi jätaksin või kaotaksin (ptüi-ptüi, eksole!). Aga eks tal oli ehk see asi, et tal enamasti pole seljakotti kaasas, aga nüüd oli. Minu jaoks on käekott nii loogiline, et kui ma vahel olen ilma selleta kuhugi läinud, siis mu esimene mõte ongi see, et äkki ma olen midagi maha unustanud.

Lõpetuseks mõned pildid ka tänasest:

20160925_185705

Uued saapad, uued püksid, uus mantel. Sügismantel ainult 16 euroga kaltsukast🙂

20160925_154049

Emajõe paadisillal sügist nautimas🙂

20160925_150347

Tuled minuga ülbama või?😀

tuled-ulbama-minuga-voi-vol-2

Tuled minuga ülbama või vol 2😀

Niisama mula /Millised postitused mind blogijate puhul tõesti üllataksid?

Üks asi, mis mulle kohe mitte teps ei meeldi, on shoppamine. Riiete puhul ei meeldi mulle see proovimine ja sellepärast ma alati mõtlen, et on ju ka olemas naisi, kes käivad niimoodi shoppamas, et proovivad ja proovivad – ning lõpuks siis ei ostagi mitte midagi, sest äkki leiab homme kuskilt hoopis veel parema variandi. Mina lähen ainult niimoodi shoppama, kui ma tean, et ma selle vajaliku asja ka ära ostan. Niimoodi, et ma täna otsin ega leia – ning et homme tulen uuesti sama tiiru tegema – no ei. Sellisel juhul ma pean leidma, sest kui ma olen juba nii palju närvirakke kulutanud, siis ma ilma selleta poest ka ei lahku, mida ma otsima tulin. Sellepärast ma kaltsukates riideid eriti selga ei proovigi, sest ma ei viitsi. Kui mingi asi ka ei sobi, siis seda viit eurot taga nutma ei hakka (mõnel juhul isegi paari eurot). Muude poodide puhul kahjuks päris niimoodi ei saa, sest nii palju raha mul kahjuks pole😀

Ega jalanõude ostmine ka alati kõige kergem pole, kui su jalanumber on 41-42 – ja sa oled naine! Kui mõned baleriinad on veel sellised, mis isegi number 40 jalga lähevad, siis ketsid või saapad seda pole. Talvesaapad on mul enamasti üldse 42, sest muidu lihtsalt on jalg nii vastas, et kõndida ei saa.

Igal juhul käisin ma täna Lõunakeskuses veidike shoppamas ja kui ma parasjagu ootasin, et Härra loomapoest kilpkonnale head ja paremat ostaks (istusin seal lähedal pingil, sest mul pea juba valutas sellest ringitiirutamisest), siis ma nägin ühte tuttavat naist. Ma alguses mõtlesin, et kust ma teda üldse tean, sest nägu tundus nii tuttav, aga kohe ei meenunudki. Ja siis taipasin – Babuulja! Tema vist mind ei märganud, aga kui oleks näinud, siis ei tea, kas oleksime teretanud?😀 Ilmselt mitte. Ma olen teda ju ainult ühe korra elus näinud ja kuigi ta inimesena mulle väga meeldis, siis meie suhtlus katkes ju hoopis teiste põhjuste pärast. Mäletan veel neid aegu, kui ma Babuulja blogi lugesin ja mõtlesin, et ei tea, milline see inimene iseloomult on jne (siis ma ise veel ei bloginud). Ja aastaid hiljem juhus viiski ju selleni, et ma hakkasin temaga suhtlema (tema oli ju see, kes mind Henry Westonsi eest hoiatas). Eks see olukord on mulle õpetanud, et mõnikord võiks teisi inimesi ka kuulata!😀

Mul on üldse blogidega selline teema, et ma tihti oma peas mõtlen või kujutan ette, et milline see blogija iseloomult võiks olla. Üks asi on ju see, et mida me blogidest loeme – paljudel juhtudel on see vaid väike osa kogu sellest, milline blogija tegelikult on. Näiteks Tikri blogi lugedes ei teki ju kellelgi kahtlust, et sellele naisele meeldib koristada ja kraamida ning tegemist on ühe ontliku pereemaga (ja seda mitte üldse halvas tähenduses!). Kuid need, kes tema vanu postitusi on lugema juhtunud, teavad ka seda, milline oli Tikker kunagi. Ja see osa võib küll üllatada, mind vähemalt küll üllatas, kui ma umbes neli aastat tagasi neid  vanu postitusi lugema juhtusin. Nüüd see mind enam ilmselt eriti ei üllataks, sest ma olen nende aastate jooksul õppinud, et see on loomulik eluprotsess, et inimesed muutuvad. Siis olid need postitused vist veel parooli all, aga nüüd peaksid kõigile loetavad olema. Me siis vahetasime Tikriga mõned meilid ja ta jagas oma vanade postituste parooli. Mina olin siis muidugi veel lihtsalt Printsess😀 Aga kui Tikker hakkaks nüüd kirjutama, kuidas tal pikka aega on juba kodu koristamata ning nõudekuhi on laeni, siis see lihtsalt ei oleks temalik. Blogimaailma mõttes see ei oleks temalik.

Või võtame näiteks Ebapärlikarbi. Tema postitusi lugedes oleme me harjunud, et kui tuleb mingi teema, kus keegi temaga ei nõustu, siis võib Ebapärlikarbilt päris kõvasti puid alla saada😀 Seda, kas ta päriselus ka selline on, oskavad ju ainult need inimesed öelda, kes teda isiklikult tunnevad. Samas kui olla mingi blogi püsilugeja, siis on ilmselt lugejad ka juba harjunud, et see niimoodi on. Et kui nüüd hakkaks Ebapärlikarp vikerkaarest ja sellest kirjutama, kui roosa ja nunnu on maailm, siis see lihtsalt poleks temalik; või kui ta ei teeks tuupi neile inimestele, kes temaga eriarvamusel on. See poleks lihtsalt temalik, vähemalt blogimaailma mõttes mitte.

Lõpetuseks võibki lisada postitused, mis mind blogijate puhul tõesti üllatuksid. Tikrit ja Ebapärlikarpi ma enam näitena ei kasuta, sest neid sai juba kasutatud.

a) Kui Britt kirjutaks sellest, kuidas tal nädalavahetus käest ära läks – ehk siis ta jõi end täiesti kapsaks, oksendas põõsasse (või üldse oksendas pärast alkoholi joomist :D) ja hommikul ärkas tuumapohmelliga. Just praegune Britt, mitte mineviku oma.

b) Kuigi mingist vanast Madikeni postitusest (vist? ma polnud selle blogi püsilugeja, aga no kuskilt on midagi meeles) tuli välja, et nii Miiul kui ka Madikesel oli vägagi tormiline minevik ja noorus(mitte et nad hetkel vanad oleksid :D), siis ma arvan, et mitte ükski lugeja ei ootaks seda, et Miiu hakkaks oma blogis seda kirjutama, et teate, kulla lugejad, veel seitse aastat tagasi oli lugu selline, et… lõpu võite ise sinna otsa mõelda😀 See lihtsalt ei läheks selle kõigega kokku, millest Miiu tavaliselt kirjutab. Ehk siis selline postitus tõesti üllataks mind Miiu puhul.

c) Kui Merje kirjutaks, kuidas ta kõiki ja kõike enda ümber armastab ning jumaldab – seda ilma sarkasmita! Vot seda postitust mina lugejana ei ootaks – mind üllataks see päris kõvasti!😀

d) Kui trennihull Rents kirjutaks, et ta ei tee enam kunagi trenni. Ma kontrolliksin igaks juhuks kalendrist üle, et ega tegemist esimese aprilliga ole😀

e) Kui Gätlin ei kirjutaks enam sellest, miks ta elatist ei nõudnud, samuti jätaks ta kirjutamata, kui raske on kahe lapsega rahaliselt hakkama saada. See mind üllataks!

Tegelikult neid üllatuspostitusi oleks veel, aga tõin need välja, mis kohe pähe torkasid. Lihtsalt lugejana me juba enam-vähem teame, milliseid postitusi/vastukaja kommentaaridele blogijalt võib oodata, mis ei ole tegelikult ju sugugi halb🙂 Ja kõik, mis kaldub sellest tavapärasest natuke välja, tekitaks üllatusmomendi. Kas hea või halva üllatusmomendi – see pole aga üldse enam oluline.

Nädalavahetus Põltsamaal/ Tülid teiste juuresolekul/ Omapärased sõnumid

Nädalavahetusel sai üle pika aja niimoodi Põltsamaal käidud, et jäime sinna lausa ööseks. Härra unustas oma telefoni koju ja talle meenus see alles poolel teel olles, aga kuna tal seda otseselt vaja ei läinud, siis me sellele järele ei hakanud sõitma. Põltsamaal olles mainis Härra ema, et Härra naaber ja lapsepõlvesõber on ka kodulinnas (elab ka muidu mujal), sest nad olid poes trehvanud. Kuna Härral jäi telefon maha, siis esialgse variandina me mõtlesime, et lähme astume lihtsalt sealt läbi (elab üle tee), aga kuna mul on ju nüüd nutitelefon, siis läksin Facebooki, kust Härra oma sõbrale kirjutas ja minu numbri andis. Härra sõber siis helistaski talle ja meil tekkiski idee – minna tema juurde saunamajakesse istuma, kus me siis selle sõbra pruuti ka näeme. Kuna nad on üsna hiljuti tutvunud, siis pole Härra teda ka näinud.

Nii me siis tegimegi. Võtsime šampuse ja mõned õlled kaasa ning läksimegi sinna õhtut veetma. Lisaks oli meiega veel Härra sõbra õde, keda mina samuti varem näinud ei olnud. Ja kui meie suhtes olen mina see, kes rohkem räägib, siis Härra sõbra ja tema kallima puhul on just vastupidi – mees räägib kõvasti rohkem kui naine.

Õhtu sujus väga hästi, kuni selle ajani, mil me Härraga tülli läksime. Tülli ehk ei olegi õige sõna, sest me hakkasime vaidlema nii lollidel teemadel, et lõpuks oli ülejäänud kolmel inimesel ka piinlik. Ma polnud päris pikka aega tülitsenud ega vaielnudki, aga nüüd juhtus see seltskonnas olles. Mina, kes ma olen minevikus alati draamasid armastanud, neist lausa toitunud… ütlesin Härrale, et pole õige, et ta purjus peaga hakkab teiste nähes tülitsema (ja ma olin ise ka purjus). Tema väitis, et tema ei hakanudki seda tegema, aga sel korral oli tema küll algataja. Lõpuks läks Härra sõbra õde minema, siis väsis vist Härra sõber ka sellest ära – ja me jäime kolmekesi, Härra sõbra pruut jäi ikka koos meiega, aga üsna varsti saime me ise ka aru, et on targem Härra lapsepõlvekoju ära minna.

Laupäeval olime mõlemad suhteliselt vaiksed, Härra hakkas muru niitma ja mina lugesin raamatut. Päevasel ajal pikutasime veel natuke edasi ja arutasime selle üle, et miks me niimoodi üldse tülli läksime. Mina võin vabalt teiste ees ka tülli minna, kui nad on minu inimesed – ehk siis on mu pisaraid varem näinud. Aga üks asi, mida ma silmaotsaski ei salli, on see, kui mu pisaraid näevad inimesed, keda ma näen esimest korda elus. Ja just seda Härra sõbra pruuti ja Härra sõbra õde ma ju esimest korda elus nägingi. Kui oleks ainult Härra olnud, siis mul oleks poogen olnud, Härra sõbra suudaks ka veel üle elada, sest ma olen teda varem mitmeid kordi näinud (aga meeldiv ikka pole tema ees pisaraid valada), aga just see, et ma näen kahte inimest esimest korda elus ja siis mingi lolli asja pärast juhtub see, et tekib mingi olukord, kus ma hakkan pisaraid valama. Tegemist ei olnud olukorraga, kus kumbki meist oleks kellegi peale armukade olnud vms.

Igal juhul me leppisime ära. Või me pigem rääkisime, miks me niimoodi üldse käitunud olime. Ja õhtul enne Tartusse tulekut käisime korra Härra vanaema juurest läbi ja viisime talle lilled, sest pühapäeval oli vanavanemate päev. Ja pärast mainis Härra ema, et vanaema oli talle helistanud ja öelnud, et küll need Härra ja Jaanika on ikka südamlikud inimesed  – see oli nii armas🙂 Härra vanaema oli peaaegu pisarateni liigutatud, et me talle lilled viisime.

Pühapäeval käisime Härraga Tartus jalutamas. Lausa nii pika tiiru, et oma 10 km sai küll kõnnitud. Mõned pildid sai ka Anne kanali juures tehtud (lisan postituse lõppu). Istusime hiljem Härraga Emajõe paadisillal, kus on tegelikult märk, et niisama viibimine on seal keelatud, aga teised tegid sedasama. Pealegi nii ilus õhtu oli, et oleks lausa patt olnud seal mitte istuda🙂

Kui koju jõudsime, siis olid mu jalad pikast jalutamisest ikka üpris väsinud. Laadisin pildid oma arvutisse ja siis andsin oma telefoni Härrale, et ta saaks ka fotod enda läpakasse laadida.Ise uuendasin samal ajal oma Facebooki profiilipilti.

Istusin samal ajal Härra kõrval, kui mu telefonile tuli sms (natuke pärast Facebooki profiilipildi muutmist). Nutitelefonidega on ju see teema, et selle smsi algust on näha, kui see saabub. Mul tuli tundmatult numbrilt sõnum: “Vau Jaanika. Sul on super keha, kas tead :)!” Kuna kõik mu numbrid läksid pärast nutitelefoni saamist kaduma (need olid mul ilmselt vanasse telefoni salvestatud ja neid oleks saanud küll üle tuua, aga ma isegi ei uurinud seda varianti), siis ongi mul hetkel  umbes 15 telefoninumbrit mobla mälus – ehk siis ainult need numbrid, mida ma reaalselt kasutan. Härra nägi ka seda sõnumit ja küsis, et kes see on. Ütlesin, et ma ei tea, ega ei teadnud ka, sest mul pole kellegi number peas. Saatsin siis vastu, et kes sa oled, Härra oli ka kõrval ja samal ajal tuli vastus ka: “… olen :D”. Seal sõnumis oli mu jaanuar kuni juuli 2015 boonustega sõbra nimi, kellest Härra ka kuulnud on (see, kes kitarripildi alla Facebookis kommentaari pani). Ta on mul Facebooki sõbralistis ja kuna ta seda uut Facebooki profiilipilti ka laikis, siis ilmselt sellepärast see sõnum ka tuli. No ütleme niimoodi, et päris piinlik ja veider olukord. Härra mainis vaid, et saadaks talle ka mõned eksid selliseid smse – ja et ju see tüüp siis mõtleb mulle . Mingit draamat sellest ei tekkinud. Ma jäin mõtlema, et kuidas mina vastupidise olukorra puhul käitunud oleksin😀 Härra jaoks on kõik tüübid, kellega mul elus midagi on olnud, mu eksid😀 Seal reedeõhtusel üritusel Härra sõbra juures tuli jutuks ka see, et mina olen pidanud kahe naisega samas seltskonnas olema, kellega Härra on maganud, tema on pidanud ühe mehega samal üritusel olema (mitte sellepärast ei tekkinud tüli, polnud üldse mingite teiste naiste ega meestega seotud). Kui mu sõbranna raamatu välja andis, siis käis Romantik ju selle esitlusel. Ainult et Härra arvas, et ta on mehhiklane, mitte kolumbialane😀

20160911_201346

Selle pildi panin Facebooki profiilipildiks ka😀

20160911_201521

Jõunaine Jannu😀 Kui vaid oleks muidugi😀

 

 

 

Flirtic versus Tinder – kumb on teie meelest parem?

Mu üks naissoost tuttav palus täna hommikul Facebookis, et äkki ma võiksin Flirticu ja Tinderi erinevustest kirjutada, et kuna mul on nende asjadega rohkem kogemusi. Ma ausõna oleksin oma abikäe osutanud, aga mul on kogemused ainult Flirticuga, Tinderit pole mul iialgi olnud. Kui ma veel vallaline olin, siis mul mul polnud nutitelefoni ja Tinderit saab ju ainult moblas kasutada? Või olen ma millestki valesti aru saanud? Või saab arvutis ka? No igal juhul mina arvasin siis ja arvan nüüd ka, et seda saab ainult moblas kasutada, sest selle jaoks see ju loodud ongi, et saaks oma matche kiiresti leida. Et vastavalt siis sellele, kui suure kilomeetrite raadiuse paned, et ta siis näitab sulle neid inimesi, kes samas piirkonnas hängivad. Ja et selleks, et üldse rääkimist alustada, peab kõigepealt match tekkima. Nii palju olen mina sellest kurikuulsast Tinderist kuulnud. Lisaks tean ka, et välismaal on see kõvasti populaarsem, tean mitut enda tuttavat, kes sellega igal pool mujal deite ja seksi skoorivad. Ja välismaal on see vist rohkem üheöösuhete otsimise jaoks loodud? Meil kasutatakse ka suhte leidmiseks. Kuna ma ise seda kasutanud pole, siis ma ei tea kaasa rääkida, seega inimesed, kes te nii Flirticut kui Tinderit kasutanud olete, siis kumb teie meelest parem on? Minu loogika ütleb, et kui Flirticust on veel lootust suhet leida, siis Tinder tundub jah selline seksipõhisem (mitte et Flirtic seda muidugi poleks). Aga samas ei pruugi niimoodi üldse olla.

Härra on Tinderit vallalisena kasutanud. Aga mehi ja naisi ei saa samasse patta panna, sest naistel on palju kergem tutvusi leida. Mehed peavad nagunii rohkem vaeva nägema ja rohkem kirjutama, et naised neile üldse reageeriksid. Tinderis on vist see ka, et mõned inimesed lihtsalt saavad neid matche kogu aeg, aga mingit suhtlemist ega kirjutamist ei jätku. Härra kommentaar oli, et Flirtic on parem ja seal on ilusamad naised (haha, muidugi, minuga tutvus ta ju Flirticus :D). Kuid ma tahaksin asja hoopis naiste vaatenurgast näha – ehk siis teada saada, kuidas seal meestega tutvumine on.

Kui Tinderi suhtes ma kaasa rääkida ei oska, siis Flirticu suhtes küll. Minu kogemus Flirticuga on see, et igal juhul on tutvused olnud paremad, kui mees on mulle ise esimesena kirjutanud. Need mõned korrad, mis ma ise olen meestele esimesena kirjutanud – kõik on päris kiiresti vastu taevast lennanud! (Võrratu, Salapärane näiteks)😀 . Samas kaudselt sain ma Flirticu kaudu endale uue sõbranna, sest Võrratu eksiga saan ma nüüd ülihästi läbi. Kui ma poleks Võrratuga tutvunud, ei oleks ma ilmselt kunagi endale uut sõbrannat saanud. Jah, elu on ikka kummaline vahel😀

Flirticuga on mul veel üks kiiks. Iga kord, kui mõni naistuttav mulle mainib, et ta tutvus sealt mõne mehega, siis mõtlen ma umbes sellist asja: “Jumal, palun tee niimoodi, et ma ei oleks selle tüübiga deidil käinud, suudelnud ja mis kõige olulisem –  maganud! Kui deitimine ja suudlemine on ikka liiga keeruline ülesanne, siis palun tee nii, et ma ei oleks temaga maganud vähemalt.”😀 Kuna mõni näide on ette tulnud, kus just nii on olnud, siis kunagi ei või teada. Sest ma olen Flirticus tutvunud nii paljude meestega, et ma ei jõuaks iial neid kokku lugeda. Suudelnud olen ikka vähematega ja maganud veel vähematega, aga siiski – Eesti ja eriti Tartu on nii väike!

Aga naised, kes te olete nii Flirticut kui ka Tinderit kasutanud – kumb siis teie meelest parem on? Ja üldiselt oleks ka tore teie kogemustest Flirticus/Tinderis lugeda.

Kas teie magate alasti?

Kui ma vahel igasuguseid artikleid lugema juhtun, kus soovitatakse naistel öösel igasuguseid erineveid öösarke kanda, siis mu esimene mõte on kohe, et need on soovitused vallalistele neidudele. Miks nii? Sest mina ise olen selline naine, kes magab  peaaegu alati alasti, kui mees kõrval on (no päevade ajal päris alasti ei maga, aga ülejäänud aja küll – ja see on lihtsalt looduse poolt nii määratud). Üksinda elades ei kandnud ma ka üldse öösärki, vaid mingit maikat vms, aga mehega koos magades olen alati alasti! Ma olen tihti mõelnud, et kui sa oled püsisuhtes ja sa magad kogu aeg pidžaama või öösärgiga, siis peab põhjuseks olema see, et toas on lihtsalt 10 kraadi sooja, sest miks jumala pärast, ei taha inimesed alasti magada?😀

Mina olen oma elus olnud suhtes selliste meestega, kes on ka alati alasti maganud. Vähemalt minu kõrval küll. Nojah, Esimene küll välja arvata, aga siis me olime nii noored ja siis ei maganud mina ka veel päris alasti. Kuid kuskil alates 20-aastaselt on see küll kuldne reegel, mida ma kunagi ei riku. Ja siinkohal ma mõtlen ikkagi suhet, mitte seda sebimisperioodi, kus niisama kaisutatakse, aga asi seksini veel jõudnud pole – siis on targem tõesti riided selga jätta, et asi kohe käest ära ei läheks😀

Võtame kas või selle seksivärgi. No palju parem ju seksutada, kui juba ollakse alasti ja öösel hull kihk peale tuleb. Olen kuulnud, et on olemas ka paare, kes muidu magavad riietega, seksivad ära ja siis panevad oma hõlstid uuesti selga tagasi. Mis jama see on?😀 Miks te niimoodi teete?😀 Seletage mulle see asi ära! Rääkimata siis sellest, et see otsene nahakontakt kaisus olles on ikka miljon korda parem, kui riietes kaisutada. Jah, muidugi siis on arusaadav, kui ööbitakse kuskil kohas, kus on veel teisi inimesi toas, et siis võiks ju viisakuse pärast mõned hilbud selga jätta, aga vastasel juhul mina erilist pointi selles küll ei näe.

Näiteks üks kord uinus Härra niimoodi, et jättis kogemata bokserid jalga. Ma siis tulin ka hiljem voodisse ja hakkasin näppima ning ütlesin, et miks need jalas on😀 Võinoh, sai kohe ära võetud! See oli vist ka ainuke kord, kui ta bokserid jalas, magama jäi – kui meie sebimisperiood välja jätta, sest siis me tõesti kohe alasti ei maganud.

Kuidas teil sellega lugu on – kas  magate alasti, öösärgis või pidžaamas? Ja kui just üleliigne külmus pole põhjuseks, siis miks inimesed üldse riietega magada tahavad, kui neil kallim/abikaasa kaisus on?😀

 

Meil sai Härraga aasta! (mõned pildid meist)

Täna sai meil Härraga aasta tutvumisest! Käisime seda Big Benis tähistamas – ehk siis käisime seal söömas. Ma tegelikult täna pikka juttu ei tahtnudki kirjutada, mõtlesin, et lisan mõned pildid, mis meist aasta jooksul tehtud on. Kõik on enam-vähem kronoloogilises järjekorras ka -ehk siis esimene on see pilt, mis 23-ndal septembril 2015 tehti (üldse esimene pilt meist koos, mis on tehtud kolm nädalat pärast meie tutvumist) ja viimane pilt on täna Big Benis tehtud. Paljud pildid salvestasin üldse Facebookist, sest need on Härra arvutis ja ma ei viitsinud neid ekstra otsima minna sinna (selle tõttu on kvaliteet ka halvem).  Panin mõnedele kirjeldused ka alla, aga päris kõigile ei viitsinud.

12009594_1035506473156931_7507416532339326554_n

23.09.2015, esimene koos pilt meist, tehtud Foorumi Patrickus.

12032157_10207900069043338_7666115017525442059_n

11216699_10207956379131055_7492091956202290112_n

Minu lemmikpilt meist! Meil on see raamis ka🙂

12043229_1050448178329427_656070966514372430_n

Härra sünnipäeva tähistamine Püssirohukeldris -23.10.2015

12193365_10208084122284554_6443072796615683348_n

Härra käis saates teist korda, tuli viis minutit enne saate lõppu (ei ole see saade, kus ta ta kogu saate kohal oli – nüüdseks on Tartu stuudio kolinud ka).

 

 

 

 

 

12208634_10208084084763616_2326584378448256753_n

Halloween oktoobris 2015, kus Härra oli karm õpetaja ja mina olin ulakas õpilane😀

12243431_10208165248272653_2577739870367458355_n

Käisime Atis ka😀

993869_10208450971335551_8561806004737931552_n

31.detsembri õhtu🙂

12801361_1126859790688265_8242053250090619497_n12715769_1121691031205141_6779925013496816621_n

1044175_10209027557869854_8921803747838863506_n

 

 

13095755_1181859075188336_6668639964025793698_n

13006651_1169974173043493_2913231790166750369_n

13179397_1192618727445704_6214233723578535155_n

Külmetame Kabinas, mais tehtud pilt🙂

13339461_10209664908043210_6634331900410483111_n

Päikeseprillide duo😀

13407225_10209727993700312_3165849154783661385_n

Blogiauhindadel🙂

13501602_1223048554402721_7138385372137483850_n

Jaanipäeval Raadimõisas!

 

13691079_1248683058505937_6120842672381669984_o

13690682_10210001211050575_8817163332791779765_n

13620201_10210072945243885_3839901306066884793_n

Oleksin võinud ikka päris üles minna😀

 

13680229_1262705393770370_8177415653701138816_o

14064106_1279040285470214_819827798140577627_n

20160901_193518

01.09.2016 – täna tehtud pilt, meil sai aasta tutvumisest!🙂

 

 

 

 

 

 

 

Nädalavahetus Tallinnas/ E-Type lokkidega tüüp on ikka sama seksikas (ehk siis muljeid retrofestivalist)

Ma küll millalgi kirjutasin, et nutitelefoni ma ei taha, aga elu tegi oma korrektiivid – nimelt otsustas mu vana pann nuppudega telefon nädalavahetusel Tallinnas olles pange panna… Jah, ma oleks võinud nuppudega telefoni uuesti võtta, aga ehk see oli märk sellest, et Jaanika, aitab naljast, sa pead ajaga kaasas käima! Ehk siis mul on nutitelefon😀 Ma küll seda eriti kasutada ei oska, sest Facebooki chatis suutsin kirjutada nagu täiesti jommis töll, aga noh- ega ma seda eriti kasutanud pole ka. Facebook Messenger oli üldse ainuke app, mille ma alla laadisin, muud ma kasutanud pole (sõbranna enne telefonis ütles, et kuidas seda tegema peab). Kui ma selle mobla võtsin, siis teenindaja pidigi mulle asju nagu pensionärile seletama, sest ma küsisin nii palju. Mina ja tehnika ei sobi ikka üldse kokku. Mäletan, kui esimest korda saadet tegema läksin – kui seda pulti nägin, siis olin kohe valmis stuudiost välja jooksma, sest seal oli nii palju nuppe (teine saatejuht küll ütles, et see on täiega lihtne ja tegelikult nüüd see ongi, aga siis ma teda ei uskunud. Sildid ju peal ka, et mis on mikrofon ja mis on eeter jne). Õnneks mina pean neist umbes seitset teadma, aga jah, alguses ehmatas küll ära, et äkki pean kõiki oskama.

Nagu ma juba mingis postituses mainisin, siis sel nädalavahetusel ootas meid ees Tallinn ja We love the 90s retrofestival. Ööbisime sel korral ka Pihiisa juures (blogiauhindadel olime ka seal), kes meile laupäeval lausa oma korterivõtmed andis, sest ta ise oli enamasti eemal. Et kui tahame poes vms käia enne festivalile minekut, et siis saame uuesti sisse tagasi.

Aga reedel startisime Tartust kell 14.30 – just siis tuli Härra mulle stuudiosse järele ning sõit võis alata! Viieks olime Pihiisa juures, parkisime oma auto ära, sõime natuke ja siis viskas Pihiisa meid lauluväljakule ära (ta ise üritusele ei tulnud). Me jõudsime veel sel ajal, kui rahvast nii palju ei olnud, sest paljudel ju tööpäevad, et ei tulnud päris alguseks kohale. Alguses me istusime laulukaare all esimestel treppidel, sest teadsime, et terve õhtu nagunii seista ei jõua. Ja esimene bänd oligi Basic Element, mis mulle nii palju ehk ei meeldigi, aga Härrale küll. Tuberkuloited, Captain Jack, Dr.Alban olid väga tasemel, A-Rühm pole mulle kunagi eriti meeldinud, Vengaboys oli enam-vähem, Army of Lovers pole minu tomatimahlake(haha, teed ma nagunii ei joo, aga tomatimahla joon :D). Kõige võimsam oli ikkagi E-Type, mis kogu selle reede õhtu ka lõpetas. Tüüp pole mitte grammigi vananenud ja tal on ikka sama seksikad lokid nagu 20 aastat tagasi. Tema oli ka ainuke esineja, kes rahva hulka tuli – ja seda lausa niimoodi, et tuli tavatsooni piirete juurde esimeses reas inimestele plaksu andma. Seal oli nimelt VIP-tsoon, mille ostnud inimesed said kogu üritust lava eest nautida (aga selle 2-päeva pilet oli 90 eurot, meil oli tavapilet ja selle hinnaks oli 60 eurot per nägu). Meie kahjuks nii esimeses reas ei olnud, seega E-Type tüübilt plaksu ei saanud. Üks sai isegi teda kallistada, vedas tal😀 Aga iial ei ütleks, et see tüüp on juba 51 (ma hetkel googeldasin, arvasin, et ta on midagi 40-nega, aga seda ka talle ei ütleks). No ma lühinägelik tegelikult, seega ma usun, et lähedalt on ikka näha, et ta on vanem kui 90-ndatel, aga kaugelt küll aru ei saanud. Sama seksikad lokid ikka! Ma kusjuures arvasin millegipärast, et ta on need ära ajanud ja tuleb lühikeste juustega lavale, aga kus sa sellega! Mulle just sellised lauljad meeldivad, kes suurt möllu korraldavad ja rahvaga suhtlevad, näiteks selle Army of Lovers lauljad ütlesid oma esinemise lõpetades, et aitäh ja kogu lugu. See on nii igaaaaaaaaaaav. Esineja peab selline olema, kes ütleb, et rahvas, tehke häält jne. Siis on palju huvitavam.

Reedel me seisime viimased neli tundi küll püsti ja jalad andsid natuke tunda küll, sest hüpatud ja karatud sai ka piisavalt. Pärast E-Type esinemist hakkasid kõik taksot püüdma ja selle viimasega oli paras keberniit, sest kõik olid hõivatud. Just siis mu telefon pildi kotti panigi ja Härral hakkas aku tühjaks saama. Ta ei ole Taxify ega Uberi kasutaja, aga nüüd ekstra laadis endale selle viimase. Igal juhul mingi takso ma saime lõpuks ja jõudsime ilusti Pihiisa juurde.

Olime nii läbi, et läksime kohe pärast sinna jõudmist tuttu ära. Laupäeval plaanisime kohale minna 16.30ks, sest Roosilehe diskot ei viitsinud kuulata. Laupäev algas Culture Beatiga (normaalne), järgmine oli E-Miljon(ma ei teadnudki, et Emil Rutiku 90-ndatel sellega esines, aga see oli totaalne pask). Mr. Happyman juba hakkas rahvast käima lööma, Londonbeat ei ole minu tomatimahl, Nancy pani rahva juba täiega käima – ehk siis nii megavinge oli! Eelmisel aastal oli ka Nancy, aga siis ta oli laupäeval esimeseks esinejaks pandud – see aga tähendas seda, et rahvast oli veel suhteliselt vähe, nüüd oli aga rahvamass juba selleks kellaajaks kohal! Ja rahvas möllas täiega juba, meie ka sel ajal juba seisime, sest tahtsime veits tantsida ka. Alexial on iseenesest head laulud, aga liiga palju tümmi oli juurde pandud, mis ei sobinud konteksti. Caater esines koos Mari-Liisiga, mis oligi palju huvitavam, sest Caater üksinda poleks nii vinge olnud. Ja õhtu viimaseks esinejaks oli Scooter, mis lasi end lausa tund aeg praadida! Scooter pidi ajagraafiku järgi esinema hakkama kell 23.30, aga hakkas 00.30! Minu vaesed jalad ja selg andsid sel ajal ikka päris kõvasti tunda, sest ma pole harjunud nii palju seisma ja hüppama, mäletan ju eelmisest aastastki, kus ma kolm päeva pärast seda üritust eriti kõndida ei jaksanud. Nüüd nii hull polnud, sest ma sel korral nii palju ei tantsinud. Olime enamasti Härraga sellises asendis, et ta seisis minu taga ja hoidis minust ümbert kinni – ehk siis sellises kaisutamispoosis.

Härra oli eelmisel aastal Tartus juba Scootrit laivis näinud, aga minu jaoks oli see esimene kord. Ja kuigi ma ei ole Scootri fänn, siis peab ütlema, et sellel tüübil on energiat ikka sajaga ning showd oskab ta ka täiega teha, 52-aastaselt niimoodi karata. Ja rahvale meeldiski see kõige enam, sest paljud, kes enne olid laulukaare all istunud, tulid nüüd ka Scootrile kaasa elama. Minu lemmikuks jäi E-Type ja üldiselt meeldisid mulle reedesed esinejad ka rohkem, aga Härra lemmik oligi Scooter. Mina olin selleks ajaks juba nii läbi, selg andis niimoodi tunda, aga Härra kargas minu eest ka, tõstis mu selja taga seistes minu käed ka püsti jne😀 Reedel jõime me festivalil mõlemad ühe siidri, laupäeval olime täiesti kained. Ma ütlen ausalt, et sellistel üritustel mina juua ei jaksa ega tahagi, eelmisel aastal möödus see mul ka täiesti kainelt. Ma jään nii ruttu purju ka, et poleks eriti mõtet, siis oleks pärast eriti väsinud olemine.

Laupäeval läks meil takso saamisega kiiremini ja kui me Pihiisa juurde jõudsime, siis oli tema päris lõbusas tujus, seega me veel kuskil 1,5 tundi istusime kolmekesi tema köögis ning rääkisime erinevatel teemadel. Pihiisa küsis Härralt, et kas ta minu blogi loeb, millepeale viimane mainis, et ei loe, et kunagi piilus mõned korrad, aga nüüd pole lugenud enam. Mul on lihtsalt nii pikad postitused ja kuna Härra kõike nagunii teab, millest ma kirjutan, siis ta ei viitsi enam. Ma siis ütlesingi, et seda parem mulle, kui ei loe  :D Nii Pihiisa kui Härra on mõlemad arvamusel, et ma peaksin oma blogi teenima panema (materialistid nagu nad on :D). Ma ütlesin, et mitte miski pole võimatu, aga hetkel ei pane. Pealegi WordPressile ei saa reklaame peale panna, selle jaoks peaks oma domeeni looma – ja ma ausalt ka ei viitsi sellega tegeleda. Kuna minu lugejate arv pole nii märkimisväärne, et ma sellega midagi nii head teeniksin, siis ma ei viitsi. Mitte et mulle raha ei meeldiks, aga seleta seda siis meestele, kes sellest kogu loogikast aru ei saa😀 Pihiisa ütles ka, et ta nüüd loeb diagonaalis, et kunagi luges ikka kõik läbi.

Magama saime umbes kell 03.30 ajal hommikul ja pühapäeva päeval startisime siis Härraga Tartu poole tagasi. Käisime Põltsamaalt ka läbi, kus ma üle pika aja Härra vanaema nägin, kes mulle mainis, et vaatab mind kogu aeg päevasaates😀 Seda viimast ma tean juba, sest pärast seda, kui Härra vanaema sai teada, et mind võib telekas päris tihti kohata, siis ta on neid saateid vaatama hakanud. Üldse on Härral nii sõbralik ja tore vanaema! Mul on nii kahju, et minul sellist kunagi ei olnud. No lapsena tegelikult oli, aga ta suri, kui ma olin kaheksa-aastane. Mu teine vanaema, kes suri kaks aastat tagasi, ei olnud eriti hea vanaema. Aga nagu öeldakse, et surnutest halba ei räägita, seega las ta jääda (ja ma tegelikult olen sellest juba kirjutanud ka).

Kui veel retrofestivalist rääkida, siis oli seal kaks päris omapärast olukorda. Üks oli nimelt selline, et me Härraga nägime ühte tuttavat. No me vähemalt arvasime, et ta on meie tuttav, sest ta oli täiesti tema koopia. Kuid see tüüp, kes seda naist kannist näpistas ja musutas, ei olnud teps mitte see mees, kellega me teda harjunud nägema oleme. Lähemal vaatlusel saime aru, et tegemist on lihtsalt ülimalt sarnase naisega, mitte see esialgne arvamus, et meie meelest üks ontlik pereema on oma elukaaslast petma asunud. Teine olukord oli selline, et üks minu ees seisev paarike oli samamoodi teineteise embuses nagu meie – ehk siis mees embas naist selja tagant. Ja samal ajal, kui see mees oma naist õrnalt kallistas, kirjutas ta Facebooki chatis mingile teisele neiule, et jah, ta on kontserdil koos sõpradega ja homme näeme ning musid-kallid, et ta igatseb teda ja soovis veel head und ka. Kuna naine oli mehe poole seljaga, siis ta ei näinud, mida mees oma moblas kribab – mina aga nägin väga hästi, sest see tüüp seisis mu ees. Kui tüüp kribamise lõpetas, siis musitas ta oma kallimat ja naine arvas ilmselt, et tegemist on maailma parima mehega. Või kes teab, vbl naine teadis sellest olukorrast, iial ei või teada, aga ma millegipärast ei usu.

Kui nüüd suitsetamise teemat puudutada, siis ma olen samuti arvamusel, et ka sellistel suurfestivalidel võiks avalik tossutamine keelatud olla. Või siis võiks suitsetajale mingi kindel ala olla, kus nad oma kopsuvähki toita võivad. Seda aga kahjuks pole, seega seal rahvahulgas seistes juhtus tihti seda, et nii paremal kui vasakul suitsetati. Kui Härra on muidu väga rahulik mees, siis üks asi, mida ta silmaotsaski ei seedi, on suitsetamine. Kui tüüp meie ees 15 minuti jooksul juba kolmanda sigareti süütas ja meie seda jama sisse hingama pidime, siis ütles Härra: “Tra, ei või siis mujal suitsetada.” See oli esimene kord, kui ma kuulsin aasta jooksul, et Härra üldse sellist sõna kasutas (minul ikka vahel mõned lendavad :D). Mees kuulis seda ja kustutas oma suitsu kohe ära!😀 Ma olen Härralt küsinud, et mis oleks üks asi, mida ta naiste puhul iialgi ei taluks – see oleks suitsetamine. Mina olen ka kusjuures enamasti suhtes olnud mittesuitsetavate meestega (kui Ego välja arvata), sest ka mulle meeldivad rohkem mehed, kes seda ei tee. Eks see ole loogiline ka, et mittesuitsetavad pigem tahavad leida sellist kaaslast, kes seda samuti ei teeks.

Teisel päeval käis retrofestivalil ka kiirabi, hiljem uudiseid lugedes sain teada, et keegi oli vastu piirdeid kukkunud vms. Allan Roosileht tahtis just siis mingit mängu teha (oli esinejate vahepealne pausiaeg), aga jättis selle hilisemaks, sest oleks olnud üpris ebaviisakas seda mängida, kui parasjagu kedagi maas tohterdatakse. Umbes 10 minutit hiljem viidi see inimene kiirabiga ära ka.

Vot selline oli retrofestivalil siis sel aastal🙂 Kui eelmise aastaga võrrelda, siis sel aastal olid minu arvates paremad esinejad. Ma ei ole tegelikult üldse selliste ürituste inimene, seega olengi nõus ainult seda väisama ainult siis, kui kohal on just sellised esinejad, kes mulle meeldivad. Weekendil saaksin ma ilmselt peavalu. Ma oleksin nõus Weekendile minema ainult sellisel juhul, kui tõesti oleks hea seltskonnaga minek ja ma ei peaks ise pileti eest maksma. Kui ma niisama võidaksin pileti, siis ma müüksin selle odavamalt maha. Härra näiteks eelmisel aastal võitis mingis Facebooki mängus Weekendi 3-päeva passi ja tal oli see nimeline pilet – järelikult ei saanud seda maha ka müüa (ehk siis pidi väravates oma nime ütlema ja selle abil sai sisse). Tema siis käis ja jäi rahule, aga ta on veendumisel, et ise ta Weekendi eest ka maksta ei tihkaks, aga kuna tal eelmisel aastal läks nii hästi, et ta selle pileti võitis, siis sellepärast käis ära. Kui ma võidaksin pileti, mida ma ei saaks maha müüa, siis ma peaksin mingi seltskonna endaga ikkagi kaasa meelitama ja end vist täiega täis kaanima, et mul sellisest muusikast pea valutama ei hakkaks😀 Või jätaksin selle üldse kasutamata. Sest kuna suurüritused pole minu jaoks, siis ma olengi nõus nendele minema ainult siis, kui see just selline, mis mulle väga meeldib. Muusika peakski olema sellisel juhul 90-ndate ja või 80-ndate oma. Vastasel juhul ma jääks koju teki alla magama!

Millistel suurüritustel teie oleksid nõus käima? Kas eelistaksite pigem Weekendit või We love the 90s retrofestivali?