“Kas sa ei igatse neid aegu taga, kus su postituste all oli 30-50 kommentaari?” /Miks ma ei saaks mitte kunagi oma praeguse blogiga raha teenida? (Vastus on lihtne: mul lihtsalt pole nii palju lugejaid)/ Kellena ma ennast defineerime?

Ma ei tea, kuidas teiste blogijatega on, aga mulle meeldib vahel enda vanu postitusi lugeda. Mõnede puhul tekib küll see efekt, et misasja, Jaanika, kas sa kunagi tegelikult ka arvasid niimoodi? 😀 Aga eks see näitabki seda, et aastate jooksul inimeste arusaamad ja arvamused mingist asjast muutuvad. Ja hakkad teatud asju teises valguses nägema.

Mu üks tuttav just hiljuti küsis minult, et kas ma ei igatse neid aegu taga, kus mu postituste all oli mingi 30-50 kommentaari ja kõik alati millegi üle vaidlesid? Küll sain mina puid alla, küll sai üks kunagine stampkommenteerija jne. Nüüd on mu postituste kommentaaride arv oluliselt vähenenud – jääb enamasti sinna alla 10, vahel läheb ka üle, aga pigem siiski mitte. Et kunagi oli kommentaarium huvitav! Ma polnud ise sellele isegi mõelnud, et see niimoodi olla võis. Ma ütlesingi oma tuttavale, et absoluutselt ei igatse, sest see pole kunagi olnud eesmärk omaette; see lihtsalt tol ajal kujunes kuidagi niimoodi. Võib-olla tekitasid sellist vastukaja minu tolleaegsed arvamused, vbl kellegi teise kommentaarid, mis siis tekitasid uusi kommentaare juurde jne. Või olid lihtsalt minevikus kirjutatud postitused huvitavamad, et alati rohkem vastukaja tuli. Ehk olen ise pehmemaks ja igavamaks muutunud, kes teab. Eks ma saan ju sellest ise ka aru, et selle blogi kõrgaeg on selles mõttes ammu möödas, sest see oli siis, kui ma veel “skandaalne” olin. Aga noh – kuna ma mulle endiselt meeldib kirjutada, siis ma plaanin seda siiski jätkata. Just siis, kui mul endal tuju tuleb. Enam seda tunnet küll pole, nagu vanasti oli, et annan kohe otsad, kui blogisse midagi ruttu ei kirjuta. Selles mõttes on blogimine minu jaoks ka muutunud, sest vanasti mul kohe kripeldas, kui ma mingil põhjusel ei saanud pikka aega postitust kirjutada. Ja siis oleks mulle kohutavalt mõjunud, kui ma mingid detailid oleksin kirjutamata jätnud. Nüüd on kõik kuidagi teistmoodi.

Merje kirjutas postituse sellest, et tema ei defineeri ennast blogijana. Mina, kellel on küll 100 korda vähem lugejaid kui Merjel, ei ole ka mitte kunagi ennast blogijana defineerinud (mis olekski vist minu puhul veider ka, kui ma seda teeksin, sest ma ei teeni oma blogiga sentigi). See on mu hobi, mis mulle meeldib. Härra on näiteks endiselt arvamusel, et ma peaksin blogiga raha teenima, aga ta ei adu väga hästi, et minu lugejate arvu juures ei teeniks ma suurt midagi 😀 Või klikkide arvu juures siis, see tähendab. Pealegi peaks selleks looma oma domeeni, mida ma ei viitsi teha, reklaamid peale panema jne. Ja see 20 eurot, mida heal juhul ehk kuus teeniksin, ei ole minu jaoks seda vaeva väärt. Mitte et mulle raha ei meeldiks, täiega meeldib, aga siis võiks juba kohe rohkem olla. Mina arvan, et ainuke, kes reaalselt oma blogiga Eestis teenib, ongi Mallukas. Ja no Merje ja Marimell ka teenivad midagi, aga ülejäänud, kellel on küll rohkem lugejaid kui mul, vist samuti suurt ei teeni? 20-50 eurot kuus ei ole see summa, mida mina nimetaksin blogiga teenimiseks. Isegi 100 eurot kuus ei ole blogiga teenimine minu jaoks. Ja muude asjade saamine blogi abil ei lähe ka sinna alla.

Ilmselt on mu blogist juba aru saada, et mul nii palju lugejaid pole, sest koostööpakkumisi saan ma suhteliselt vähe ja needki olen kõik ära öelnud 😀 Sest ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, ma ütlesin isegi ära ühe koostööpakkumise, kus ma tegelikult olin selle tüübi eelmist raamatut lugenud ja see täiega meeldis mulle, seega oleks päris tore olnud ta järgmise raamatu tasuta saada jne. Aga sellega oleks kaasnenud see, et ma oleksin pidanud lisaks raamatu lugemisele sellest postituse kirjutama, siis lugejatele veel kolm raamatut välja loosima! Ma olen selline inimene, kes ei viitsi selliste asjadega tegeleda. Kui mul kodus peaks olema vaja mingi pakk saata, siis tegeleb sellega Härra, sest mulle ei meeldi sellised asjad. Koju vist ei saa Omniva kullerit niimoodi tellida nagu töö juurde? 😀 See teenus on vist jah ainult äriklientidele. Tööl mul pole pakkide saatmise vastu midagi, sest kuller tuleb kontorist läbi, võtab paki ja toimetab selle sinna, kuhu vaja on 😀

Mina arvan, et ainult blogijana saabki defineerida ennast reaalselt see inimene, kes ongi sellest endale peamise/põhilise/ainukese tuluallika teinud. Milline oleks see maailm, kus reaalselt kõik, kes blogivad, hakkaksidki ennast blogijana defineerima? Et ma mõtlen just siis, kui keegi küsib, et millega sa tegeled, et kus sa töötad, et siis vastus oleks: “Ma olen blogija.” Mis ei tähenda, et blogijad ei oleks blogijad, nad on seda, aga enamasti ju siiski pigem hobikorras. Mina leian, et see maailm oleks suht hukatuse äärel, kui kõik hobikorras blogijad hakkaksid ennast ka blogijatena kui ametina defineerima. Mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et blogijatele ei peaks toodete postituste eest maksma! Absoluutselt peaks. Kui ma järgmise pakkumise koostöö suhtes peaksingi saama kunagi, siis ma ütlen, et kirjutan teie tootest, kui lisaks selle saatmisele te maksate mulle 150 eurot postituse eest (ka siis, kui ma arvan, et see on elusitt) ja mitte pikema kui 300-sõnaline (ehk siis 100 protsenti kindel, et see kirjutamine jääks nagunii ära :D). Ehk siis arvata on, et minu lugejate arvu juures ei kuuleks ma sellest firmast enam kunagi, aga ainult sellisel juhul oleksin ma nõus üldse tootepostitusi tegema 😀 Kui minu praeguste lugejate arvuga mulle selliseid asju pakutakse. Aga kuna ei pakuta, siis jääb ära. Sest ma pole ka kunagi eesmärgiks omaette seda võtnud, et blogiga teenida. Isegi siis mitte, kui ma kolm kuud töötu olin ja igasugune lisaraha oleks ära kulunud, ka see 20 eurot või vähemgi kuus, mis ma ehk oma blogiga teeniksin, kui ma oma domeeni looksin ja reklaamid vms peale paneksin.

Mina defineerin ennast office managerina, sest just see mu ametinimetus on. Office manager, kes tegeleb peamiselt uudiskirjade kirjutamisega inglise keeles, sotsiaalmeedia uuendamise ja müügivaldkonnaga. Lisaks veel vastutab selle eest, et kontoris alati kõik vajalik olemas oleks.

Ilusat nädalavahetust 🙂

Kui Printsessi blogile otsest viidet pole või huulte ikoon puudub, siis pole see minu kirjutatud kommentaar!

Ma olen selline inimene, kes jätab absoluutselt kõik kommentaarid kellegi teise blogisse oma kasutajanime alt. Seega tuleb WordPressis sellega kaasa link minu blogile (kui Printsessi nimele klikkida) ja huulte/musisuu ikoon. Keegi tahtis aga Eveliisi postituses jätta muljet, nagu oleksin mina taolise kommentaari kirjutanud:

Sinu blogis päris paljud mõtted korduvad. Kas see on märk varajasest Alzheimerist?

Alati võib see ka juhus olla, et keegi just enda nimeks printsess valis, seega mainin samuti oma blogis ära, et kui kuskil on näha arvamust avaldamas mingit muud printsessi, aga minu blogile viidet pole või Printsessi musisuu ikoon puudub, siis pole see minu öeldud asi. Kui ma tahan midagi kellegi teise blogis öelda, siis ma teen seda oma kasutaja alt või kirjutan ise postituse, niimoodi ei kommenteeriks ma kunagi. Ja teiseks, ei kommenteeriks ma iialgi kellegi blogis, et ta mõtted korduvad, sest ma ise nämmutan ka alati ühe asja kallal sada korda. Liiati veel kellegi postituses, kus ta räägib enda minevikust.

Mina isiklikult pigem seda juhust ei usu, arvan ikka, et keegi tahtis sellist muljet jätta, nagu oleksin mina selle kommentaari kirjutanud (just viidates sellele, et ma olen hiljuti Eveliisi väljaütlemisi kritiseerinud). Kuna ma olen inimene, kes alati vastutab oma sõnade eest, aga ei taha, et kellegi teise ütlemised jätaksid mulje, nagu mina oleksin need kirjutanud, siis tahtsingi asjale ka oma blogis selgust tuua. Ja et ka tulevikus sellist asja ära hoida, siis kui huulte ikooni ega otsest viidet Printsessi blogile kellegi kommentaariumis ei ole, siis EI OLE see minu kirjutatud kommentaar. Ma olen piisavalt otsekohene inimene ja kui ma peaksingi tahtma kellelegi midagi negatiivset öelda, siis ma teen seda teiste blogides Printsessi kasjutajanime alt.

Rahulolev Printsess on igavaks muutunud/ Laupäev Põlvamaa metsade vahel/ Kolm saadet, mis mulle väga meeldivad (“Roaldi nädal”, Rait, Raivo ja naised teel Iraani” ning “Eesti lipp ümber Kuuba”)

Mul on täna täiega pühapäeva tunne, aga see on ju ka loogiline, sest eile oli samuti puhkepäev. Ütlesin enne ka naljatades Härrale, et raudselt ärkan homme kell  07.40, et  end tööle sättida, aga siis meenub, et jee, veel saab päevakese puhata 😀

Viimasel ajal läheb eluke päris kiiresti ja hästi. Tundub, et ma olen pigem selline naine, kellele meeldib siis kõvasti rohkem blogida, kui kõik nii hästi ei edene, aga kui nii eraelus kui tööl kõik sujub, siis ma väga kirjutada ei viitsi. Tegelikult isegi viitsin, aga siis mul nagu suurt midagi öelda pole (vähemalt enda elu kohta mitte, siis kipungi muudel teemadel rääkima). Ma olen ju alati oma blogis pigem asjade üle kurtnud, aga kui millegi üle kurta pole, siis on ka nagu natuke imelik… On ikka inimestel probleemid, eksole! Ma just kurtsin selle üle, et mul pole mitte millegi üle kurta 😀 Kuna ma pole kunagi eriti selline inimene olnud, kes hullult ninnu-nännu postitusi kirjutaks, siis oleks vist üsna ebatõenäoline, et siit saaks lugeda sellist asja, et ma armastan teid, kallid lugejad; et ma armastan kõike, mis mind ümbritseb jne. Kuigi hetkel ma suudaksin vist ühe sellise postituse küll kirjutada 😀 Kunagi oleks sellisele tasemele “langemine” minu jaoks tähendanud katastroofi, sest ma olin ikka pigem selline, kes ainult lajatas, siis nüüd olen ma täielikuks pehmoks muutunud. Just selles mõttes, et ma tõesti arvangi, et elu on igati ilus ja lilleline! Jaanika, kuhu sa küll omadega jõudnud oled? 😀

Minust ongi saanud enda jaoks see igav blogija, kelle blogi ma veel mõned aastad tagasi poleks suutnud lugeda. Võib-olla oligi asi pigem selles, et ma polnud mitte kunagi oma eluga täiesti rahul, alati oli mingi osa hästi, aga midagi oli ka halvasti. Ja selle tõttu ei tahtnud ma kunagi ka neid õnnelikke postitusi lugeda, sest ma ei suutnud uskuda, et elus saabki reaalselt olla tasakaal. Minul seda ei olnud, seega ma ei osanud kunagi arvata, et selline tunne võib reaalselt eksisteerida. Selline rahulolu ja hea tunne, mida on raske isegi sõnadesse panna. Ei, see ei tähenda seda, et midagi ei saaks veel paremini olla, absoluutselt saaks, alati saaks, aga lihtsalt see teadmine, et kõik on kuidagi nii paika loksunud, on nii vinge! 🙂

Täna sai Härraga Põlvamaal sõbrannal ja tema elukaaslasel külas käidud. Tegime ka kuskil 1,5-tunnise jalutuskäigu Põlvamaa metsade vahel, mis oli ülivärskendav! Just natuke enne jalutuskäigu lõppu hakkas vaikselt lund sadama, aga kui sõbranna juurde tagasi jõudsime, siis jõime kuuma teed, lobisesime veel natuke ja hiljem hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Selline idülliline laupäevake oli 🙂 Ma ütlen ausalt, et nädala keskel ma väga palju ei jaluta, sest bussipeatus on mu kodu juurest umbes minuti kaugusel, pood veel lähemal…. Ja kuigi ma ehk ei ole eriti suur jalutaja, kui konkreetset põhjust just pole, siis sellised jalutuskäigud mõjuvad alati nii hästi.

Ma olen vist ka kirjutanud, et on üks saade, mida ma alati täiega naudin. Ja selleks on “Roaldi nädal” – see on lihtsalt kuidagi nii ehe! Mul just üks tuttav millalgi mainis, et ta ei suuda seda üldse vaadata, sest Roald on tema jaoks nii ebasümpaatne saatejuht, aga minu meelest on ta viimase aja parim leid Eesti telemaastikul! Just see, kuidas ta kõigi eestlastega suudab alati ühise keele leida, vahet pole, mis teemat ta kajastab – minu meelest on see hämmastav oskus. Kanal 2, andke talle palun rohkem koorumust, ma tahaks igapäevaselt tema saateid vaadata 😀 Kui vahepeal tema saateid eetris ei olnud, siis mul oli lausa kahju sellest. Ja tavaliselt jätavad mind sellised asjad suht külmaks, et kui mingit saadet teatud aeg näha ei saa, siis mul on kama kaks sellest. Kuidas teie sellesse saatesse suhtute?

Kui nüüd konkreetselt meie endi reisisaadetest rääkida, siis ma naudin neist kahte: “Rait, Raivo ja naised teel Iraani” – ülivinge! Rait ja Raivo hakkasid mulle juba siis meeldima, kui nad Tšukotkas reisil käisid, aga kui ma kuulsin, et neil tuleb veel üks saade, siis olin kohe müüdud! Härra naudib seda ka täiega. Ja teine, mida ma vaatan, on “Eesti lipp ümber Kuuba” – selle viimase ma avastasin hiljuti täiesti juhuslikult. Mul siiani pole aimu, mis päeval ja mis kell seda ETV-lt näha võiks, aga kuna see on mul Telia salvestuses, siis ma korra nädalas vaatan seda just siis, kui ise tuju tuleb. Mulle meeldib vaadata saateid, kus käiakse hispaaniakeelsetes riikides, eriti kui seda teevad eestlased. Ja Kuuba on minu jaoks alati midagi nii maagilist oma 50-ndate eluoluga tundunud, üks töökaaslane tuli ka just sealt puhkuselt ja rääkis, et see oli alles võimas reisikogemus! Turistidel on seal muidugi palju rohkem mugavusi kui kohalikel endal, samas on seal ju kasutusel lausa kaks eraldi raha – üks on Kuuba peeso (kohalikele inimestele )ja teine on konverteeritav peeso(turistidele mõeldud). Turistidele mõeldud hinnad on ka mitu korda kallimad. Nojah, Kuuba kohalike inimeste keskmine kuupalk on eurodes kuskil 25 €… Jah, paljud asjad on kohalikele küll talongidega tasuta, aga üldine kohalike elujärg on ikka väga nigel. Kuubal on suht igas linnas Che Guevara või Fidel Castro pilte näha ja riik tahab jätta muljet, et neid jumaldatakse ka tänapäeval (paljud kindlasti ka jumaldavad), aga see, mis kulisside taga tegelikult toimub, on hoopis teine teema. Pärast Fidel Castro surma loodetakse, et ehk läheb riigi üldine olukord paremaks ja sotsialistlik Kuuba variseb lõpuks kokku, aga niimoodi see suure tõenäosusega siiski üsna pea olema ei saa.

Millised eestlaste reisisaated teile meeldivad? Mind jätavad igasugused saated külmaks, mis räägivad USA-st, Inglismaast või Austraaliast. Ma võin neid küll  igavusest niisama vaadata, aga need pole minu jaoks absoluutselt põnevad. Seega ma pigem ei vaata neid üldse.

Kui keeled omavahel sassi lähevad…

Kuna seebikat, mida ma hetkel vaatan, saab argipäeviti nüüd lausa kaks osa järjest nautida, siis olen ma täiega arvuti ette põimunud, et seda netist jälgida. Aga ma olen endiselt kiire, sest eile vaatasin kõik seni välja tulnud osad ära, aga järgmine ilmub alles teispäeval (no tegelikult neil küll esmaspäeva õhtul, aga siis on meil juba öö – seega mina saan seda alles vaadata teisipäeva õhtul, kui ma töölt koju jõuan). Niimoodi saab see õnneks või kahjuks ka rutem läbi, aga küll ma siis juba uue võtan, mida jälgida. Kindlasti hispaaniakeelse! Ma inglisekeelseid sarju vaatan väga vähe, ainult “Vaprad ja ilusaid”, mida ma Telia kordus TV-st jälgida saan. Ma tean jah, et eks see sari üks rongiõnnetus ole, aga samas –  nii harjunud juba seda vaatama. Vast umbes aastake tagasi hakkasin seda uuesti järjepidevalt jälgima, enne seda vaatasin pisteliselt.

Tegelikult selle hispaania keelega on üks omapärane lugu. Näiteks tööl pean ma tihti inglise keeles kirjutama ja siis paljud väljendid tulevad mul peas automaatselt hispaaniakeelsed. Kirjutan siis mingi lause valmis, loen üle ja taipan, et midagi oleks nagu valesti – ja lõpuks selgub, et olen kasutanud hispaaniakeelseid väljendeid 😀 Tegelikult ma ei puutu hispaania keelega nii palju igapäevaselt kokku, kui just seebikate vaatamine või mehhiko youtuberite jälgimine välja jätta, aga otseselt just kellegagi hispaania keeles hetkel ei suhtle. Kuid ometigi leian end tihti mõttelt, et kuidas see sõna inglise keeles on, samas kui hispaania keeles tean ma seda kohe. Ehk on asi pigem selles, et ma polnud nii pikalt inglise keelt kasutanud, et see on roostes, samas hispaania keelt kuulan ma igapäevaselt, küll ise ei räägi jah. Mina olen üks neist inimestest, kellele inglise keel eriti ei meeldi. Ma muidugi oskan seda ja mul pole selle kasutamise vastu midagi, aga see lihtsalt ei istu mulle, sest see pole minu meelest ilus, see ei kõla hästi. Kui USA inglise keel on veel talutav, siis Inglismaa inglise keelt ma ei seedi. Kusjuures hispaania keelega on sama lugu, et Hispaanias kõneldav hispaania keel mulle ei meeldi, aga näiteks Mehhiko, Kolumbia, Venezuela hispaania keeled on vinged! Eriti Mehhiko oma, mida ma lihtsalt jumaldan! Mehhiko hispaania keeles on küll kõige rohkem slängi ja nii-öelda matslikke väljendeid, mis väga paljudele ei meeldi, aga minu meelest see just ongi see, mis sellest nii erilise hispaania keele teeb. Sest kõik saavad kohe aru, et need on just nii Mehhikole omased väljendid. Eks teistes hispaaniakeelsetes riikides on muidugi ka niimoodi, aga Mehhiko on nende nii-öelda ainult neile omaste väljendite poolest kõige rikkam. Argentiina ja Tšiili hispaania keel mulle ka ei eriti ei imponeeri. Kuuba hispaania keelest on kohati ikka päris keeruline aru saada, Dominikaani Vabariigi omast rääkimata (olen nende raadiod kuulanud, samas kõik sõltub ka konkreetse riigi piirkonnast, sest riigisiseselt võib samuti hispaania keel väga palju erineda).

Lõpetuseks lisangi siia ühe mehhiklannast youtuberi video, tema on ka üldse mu lemmikyoutuber üldse! Ka pealkirjas toodud väljend naca on nii Mehhikole omane, mis tähendab siis sellist ilma kommeteta inimest (vulgaarset inimest) või ka vaest inimest. Selle vastand on sõna fresa, mis otsetõlkes tähendab maasikat, aga Mehhiko hispaania keeles on see ka selline snoobilik isik, kes on rikkast perekonnast pärit. Sõna fresa leiab kasutust ka siis, kui keegi tahab endast sellist muljet jätta, et ta iial nina ei noki ega tacosid tänaval ei söö jne. Ehk siis väljendit pinche fresa kasutatakse Mehhikos söögi alla ja söögi peale, kui keegi üritab hullult heade kommetega olla, aga teistele käib selline asi närvidele 😀

Aga siinkohal siis see video ja minu jaoks parim hispaania keel maailmas! 🙂 (ja muidugi parim youtuber ka!). YosSi puhul ongi vinge see, et ta kritiseerib alati nii humoorikalt igasuguseid erinevaid videoid ja pilte, mida ta netiavarustes nägema juhtub. Härra on tema kohta öelnud, et tal on nii deemonlik naer 😀 Kusjuures on tõesti 😀

Laupäev piltides

Täna oli selline hea päev, et käisime Härraga kõigepealt niisama Toomemäel jalutamas. Siis läksime Cafe Truffesse sööma, hiljem käisime veel Armastuses ka. Armastuse kohvikus oli teenindajal (või vähemalt kellegi personali oma oli ta kindlasti) koer kaasas, kes ustavalt minu kõrvale end istuma sättis. Kui teenindaja meie nõusid korjama tuli, siis hüppas see kutsa mulle nii armsalt ise sülle, millepeale meile mainiti, et ta tavaliselt niimoodi mitte kunagi ei tee, aga ju ma siis meeldin talle väga 🙂 See oli lausa nii armas, et ma ütlesin Härrale, et nüüd me ei saagi ära minna, sest kuidas ma nii armsa kutsa oma sülest ära ajan. Lõpuks me siiski pidime seda tegema, kuigi Härra vahepeal pakkus, et ilmselt peame sinna siis ööseks jääma 😀 Muidugi teenindaja küsis ka, et ega see meid ei häiri, et koer niimoodi kõigepealt minu kõrvale end sättis (ja hiljem mulle sülle), aga mind see ei absoluutselt ei seganud! Ta oli ju nii nunnu ka 🙂

Aga mul pikemat juttu hetkel polegi, lisan tänased pildid postituse lõpetuseks 🙂

Kuna päike paistis silma, siis muutis see mu silmad hiinlase omaks 😀

Naudin päikest ja head seltskonda! 🙂

Minu imeline Härra! Minu kaaslane, minu tugi, minu armuke, minu kallim, minu sõber jne – maailma parim inimene ühes isikus! 🙂

Cafe Truffes toitu ootamas 🙂

Ja niimoodi see nunnu kutsa minu kõrvale Armastuses istuma tuligi!

Ja hiljem tuli kutsa juba minu sülle tuduma 😀

Tõsine Härra Armastuses istumas 😀

Kui restorani pankrotti ajanud blogija ütleb veebiportaali loonud blogijale, et ta võiks ikka midagi korralikku ja kvaliteetset teha, aga on unustanud, et elama ei saa õpetada see inimene, kes seda isegi ei oska…

Juhtusin mina ühte blogi lugema, eksole. Mis ei ole eriti suur uudis, sest ma loen üsna palju blogisid. Lugesin selle sama postituse kommentaare ka. Postituse autor väidab oma postituses ja kommentaarides, et miks peab mõnesid asju nii labaselt tegema, et kui juba ette võtta, siis võiks korralikult teha. Väga hea tähelepanek blogija poolt, kes ajas restorani pankrotti ja jättis kõik palgad maksmata ning pages Norrasse ära. Kus sa siis olid, kui oma ettevõtte lõid? Pole märkigi sellest, et sa seda korralikult teinud oleksid, sest muidu poleks sellist olukorda ette tulnudki, et oleks pidanud saba jalge vahel jalga laskma.

Mind ajab tõsiselt närvi inimeste käitumine sellistes olukordades, kus ise on palju rohkem ämbrisse astutud, aga no see oleks nagu ära unustatud. Mis sellest siis on, et üks blogija lõi oma veebiportaali? Kui ongi labane ja lõpuks välja sureb, siis kannatajaks jäävad vaid vaatajad, kes on saanud tasuta meelelahtust nautida (ja noh – korraldajad ka). Mida kohe kindlasti ei saa öelda antud blogija kohta, kui tema asjad pekki keeras. Öelge mulle palun, kuidas saavad elamist õpetada need inimesed, kes seda isegi teha ei oska? 😀 Ja muidugi teine ustav blogija kohe kaasa kaagutamas 😀 Nii et kui järgmine kord Eveliis jälle Mallukat elama õpetama tahab hakata, siis võiks viimane talle öelda, et see pole eriti usaldusväärne lause inimese käest, kes keeras restorani nii perse, et see lausa kohe oli perses. Ehk siis jah, Eveliis, asju saab tõesti palju paremini teha, miks sa siis ei teinud, ah? 😀

Lõpetuseks panen siia ühe video tüngakõnest, mis mulle septembris 2013 saatesse tehti. Videot näha pole, aga häält on ikka kuulda. See on olnud üks meeldejäävamaid/veidramaid kõnesid, mis mulle saatesse omal ajal tehti, sest ma ei tundnud seda tüüpi, aga otsustasin lõpuks selle naljaga kaasa minna. Ma sain täna juhuslikult teada, et ühe mu tuttava sõber oli see, kes sinna saatesse helistas, ma ei teadnud seda ka, et see üldse Youtube on lisatud, sest ma polnud seda ise varem avastanud. Päris naljakas oli seda meenutada 😀

Ebaõnnestunud aprillinaljadest / Laupäev Rakveres :) / Lugu sellest, kuidas endiselt on harjumatu, et võõrad inimesed mu blogi loevad…

Minu nädalavahetus algas sellega, et tegin Facebookis aprillinalja, et olen end laupäeva hommikul bodybumpi vedanud. Kaks inimest jäid uskuma, aga teised said kohe aru, et ma teen nalja. Ehk siis võib öelda, et kõik teavad mind päris hästi. Panin ka vastava staatuse eile õhtul:

Ma olen nüüd kolm aastat järjest teinud Facebookis aprillinalja. 2015 tegin, et hakkasin suitsetama, aga keegi ei uskunud, 2016 ütlesin, et tegin endale tätoveeringu, aga keegi ei uskunud. Nüüd ütlesin, et läksin hommikul bodybumpi, aga ikka ei usutud Tegelikult keegi vist on ikka uskuma ka jäänud, aga neil on ehk meelest läinud, et 1.aprill on  Nii et saab öelda, et te teate mind väga hästi, sest ma ei hakkaks mitte iial suitsetama, samuti ei teeks ma endale kunagi tätokat… Ainuke trenn, mida ma teen on see, kui ma bussile vahel jooksma pean, et sellest mitte maha jääda 😀 

Tegelikult sai 1.aprillil hoopiski Rakvere lähedal Härra sugulaste juures külas käidud. Nimelt oli Härra vanatädil sünnipäev, seega suundusimegi sinna. Kõigepealt läksime Põltsamaale ja võtsime Härra ema, Härra ema elukaaslase ja Härra vanaema peale, et siis Rakvere lähistele suunduda. Sain esimest korda elus Härra autos tagaistmel istuda, sest muidu oleks neil seal päris kitsaks läinud, kui Härra ema, tema elukaaslane ja vanaema oleksid kõik taga istunud. Nüüd istus Härra ema elukaaslane ees ja meie kolmekesi siis taga, aga ikkagi oli päris kitsas 😀 Teistmoodi poleks ilmselt üldse ära mahtnud.

Nende Härra sugulaste juures ei olnud mina kunagi varem käinud, sest ma polnud ta vanatädi veel näinud. Lausa imetlusväärne, et 93-aastaseks saaval naisel nii palju energiat veel on! 🙂 Vahepeal hakkasin suhtlema ühe Härra sugulase naisega, kellel on 4,5-kuune poeg, saime päris hästi jutule selle neiuga 🙂 Hiljem selgus, et nad olid oma elukaaslasega ka täpselt 1.septembril tutvunud (see elukaaslane ongi siis Härra sugulane), küll juba pea kuus aastat tagasi. Ehk siis 1.september on üks maagiline kuupäev! 🙂 Härra sugulane mainis, et oli just siis juhuslikult seda öösaadet vaatama juhtunud, kui Härra kunagi saates käis (september 2015, kui me kõigest kolm nädalat tuttavad olime).

Kui pärast ühine söömine tuli, siis küsis üks Härra sugulane, et kas ma olen see “Jututoa” saatejuht. Siis selle mehe naine ütles, et ta polnud maininud seda oma abikaasale, et ma telekas töötan, aga kuna ta mees vahel on seda saadet juhtunud vaatama, siis on tal meelde jäänud. Ma siis ütlesingi, et enam ei ole saatejuht, aga olin tõesti. See on tegelikult omapärane, kuidas vanem generatsioon teab seda päevast saadet ja noorem seda öist 😀 Ja alati tekivad kohe küsimused päevasaate kohta, et kas see tegelikult ka on nii, nagu telekas seda näidatakse. Tegelikult on see siiski kõigest äri, aga inimese uskumistel on suur jõud.

Kui söömine oli tehtud, siis sõitsime neljakesi Rakverre, et natukne seal ringi uudistada. Härra vanaema jäi oma õe juurde nii kauaks. Tegelikult oli meil üpris kiire, sest Härral pidi Põltsamaal kell 18.00 klassikokkutulek hakkama, kuhu ta kindlasti hilineda ei tahtnud. Rakveres käisime Tarvase pulli vaatamas ja Põhjakeskuses chillimas. Ma käisin viimati Rakveres seitsmendas klassis (see oligi selle ekskursiooni raames, mille puhul ma ise raha kogusin, et ma sinna minna saaksin üldse), mäletan selgesti, et siis ütles meie giid, et naised ei tohiks seda pulli katsuda, sest siis on oht varsti rasedaks jääda (no siis jälle just peaksid, kui tahavad rasedaks jääda, sest see toob viljakust juurde) 😀 Meie klassijuhataja ütles siis kohe tüdrukutele, et käed eemale Tarvasest, sest ta ei tahtnud, et 13-14-aastased neiud titaootele jääksid. Õnneks keegi siiski nii noorelt lapsi saama ei hakanud 😀

Rakveres oli megasuur tuul ja Tarvase külastamine oli omaette ooper, tahtsin pilti ka sellest, aga lihtsalt nii külm oli, et kogu aeg värisesime. Härra ema elukaaslane sai mingid pildid ikka tehtud, aga näod on seal küll sellised, et laske meid maha kohe (ma postituse lõppu lisan ühe neist).

Hiljem võtsime Härra vanaema sugulaste juurest uuesti peale ja suundusime Põltsamaale tagasi, kus ma siis niisama chillisin, sest Härra suundus klassikokkutulekule. Ajasin Härra emaga juttu, vaatasin telekat ja passisin niisama moblas Härra lapsepõlvekodus. Kui Härra tagasi tuli, siis ta ütles, et ainult viis inimest oli kohal käinud (ja isegi klassijuhataja oli kohal, kes oli neile nende esimeses klassis kirjutatud asju jne näidanud). Neil oli lausa selline klassikokkutulek, mis tehti ainult esimese klassi õpilastega – ehk siis kõik need oleksid saanud tulla, kes just siis nende klassis käisid. Kohale läks aga ainult viis, lisaks Härra ühele heale sõbrale siis kolm inimest veel (pluss klassijuhataja – ehk siis koos temaga kokku kuus).

Härra ütles, et üks ta vana klassiõde mainis talle, et ta loeb mu blogi. Ehk siis millalgi, kui ma hakkasin Härrast pilte lisama, siis oli ta klassiõde mõelnud, et küll see Eesti on ikka väike 😀 On tõesti väike! Kusjuures minu jaoks on vahel endiselt üllatav mõelda, et on olemas inimesi, kes loevad mu blogi jne. Mina näiteks mitte kunagi ei eelda, kui ma kellegagi kohtun, et inimene peaks üldse olema midagi kuulnud mu blogist vms. Kui see just teemaks ei tule vms, siis ma alati eeldan, et kellelgi pole sellest õrna aimugi. Ise ma ka kunagi ei ütle, et misasja, sa mu blogist ei olegi midagi kuulnud või? 😀 Ma kujutan ette, et Härra jaoks on see veel harjumatum, sest ta isegi ei pea seda blogi, aga temast lihtsalt kirjutatakse siin.

Umbes kella 21.00 ajal hakkasime Põltsamaalt tagasi Tartusse sõitma, Härra ema oli meile jälle suure moonakoti kaasa pakkinud, mida me ilmselt veel kolm päeva sööme.

Lõpetuseks mõned pildid ka.

Pilt Tarvase pulliga 🙂 Tuul oli nii suur, et pidi väga kiiresti pildi tehtud saama. Sellepärast me näemegi välja selliste nägudega, et palun peatage see rong, me tahame maha minna 😀

Niisama igavusest selfitamas Härra lapsepõlvekodus Põltsamaal 🙂

Selfi vol 2