Nädalavahetus Ida-Virumaal: ööbimine Alajõe hostelis (Peipsi järvest 100 meetri kaugusel)/ Kuremäe klooster, kummituslinn Viivikonna (mis ei olnudki nii kõle, kui ma lootsin!), Sillamäe ja niisama olemine Peipsi järve ääres :)/ Prisma käib alla…

Nädalavahetus on jälle läbi saanud! Sel korral otsustasime Härraga väikese väljasõidu Peipsi järve äärde teha. Alustasime sõitu juba reedel ja kell 21.00 jõudsime ööbimiskohta – kaks päeva veetsime Hostel Villa Marikas. Me ei ööbinud seal peamajas, sest need kohad olid selleks ajaks juba täis, kui me broneerisime, aga kõrval on seal kämpingute moodi puitmajad (aga siiski natuke mugavamad kui muidu kämpingud) – need ongi avatud ainult suviti. Just seal kämpingus me ööbisimegi.

Kui kohale jõudsime, siis läksime Peipsi järve äärde, kuhu oli vähem kui 100 meetrit! Kuna oli juba õhtu ja suhteliselt jahe, siis vette me sel korral ei läinud, vaid klõpsisime niisama pilte – mida nüüd näitangi 🙂

 

Öine Peipsi järv. Järve küll nii hästi ei näe, aga noh – natuke aimatav on 😀

Siin juba natuke näeb 😀

Idüll 🙂

Nendest samadest treppidest alla minnes jõudis kohe Peipsi järveni. Meie ööbimiskoht jäi nendest treppidest üles minnes kuskil 100 meetri kaugusele – seega olime väga lähedal 🙂 Need püksid, mis mul jalas on, on maailma kõige mugavamad püksid, mis mul kunagi olnud on! 🙂 Käisin nendega isegi tööl, kuigi need on pigem vabaaja rõivastuseks mõeldud. Aga kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, siis telefonis ega e-mailis ei saa keegi aru, kui ametlik või mitteametlik ollakse 😀

🙂

Hommikusöök oli hostelis selline tavaline Rootsi laud – ei midagi erilist, aga samas suhteliselt maitsev.  Kuna suviti on see koht ülipopulaarne, siis vabu tube enam absoluutselt ei olnud – me saime viimase. Eks see Peipsi järve lähedus ja keset loodust paiknemine lisab sellele oma võlu juurde, miks inimesed sinna alati lähevad 🙂

Eilne päevaplaan nägi meil ette kõigepealt seda, et külastasime Kuremäe kloostrit. Mina käisin seal viimati põhikoolis ja siis oli minu mäletamist mööda see reegel, et naine pidi seelikut/kleiti kandma. Nüüd enam õnneks sellist reeglit pole, aga ma plaanisin küll kleiti kanda – mure oli nimelt selles, et kloostri jaoks oli see liiga lühike. Seega toppisin selleks ajaks kleidi alla need samad püksid, mida ennist nii kiitsin  – ja lisasin räti pähe – seega olin kloostri külastamiseks juba piisavalt kõlbulik (hiljem muidugi võtsin püksid jalast ära ja räti panin ka kotti tagasi)! Kloostris sees pilte teha ei võinud, ma ei hakanud ka. Mul oli selgesti meeles veel see, kuidas seitsmendas klassis üks klassivend üritas nunnast salaja pilti teha ja viimane läks nii äksi täis, et tuli ja krahmas tüübil kaamera käest ja käskis pildi ära kustutada (sest ta ise ei osanud). Mina olin kuni selle ajani arvanud, et nunnad on ühed sõbralikud tädikesed, aga pärast seda juhtumit olen ma aru saanud, et nad võivad päris julmad mutid olla 😀 Härra ütles sellepeale, et kui seksi ikka üldse ei saa, siis on loomulik, et millalgi muutud kibestunuks 😀 Eks see nii ole jah (samas on see nende endi valik, keegi ei sunni sellist elu valima). Ma väiksena kusjuures arvasin, et nunnad ja mungad omavahel seksivadki, et nad tavainimestega ei või seda teha, aga omavahel võivad. Et tehakse mingeid salajasi orgiaid vms 😀

Kuremäe kloostris 🙂 Mulle on öeldud, et ma näen tiiutalutütrelik välja. Kui eelnevad pildid vbl ei õigustanud seda arvamust, siis see kohe kindlasti 😀

Pärast Kuremäe kloostrit oli minu kindel plaan külastada Viivikonnat. Eesti kõige kuulsam kummituslinn, kus hetkel elab kuskil 90 püsielanikku. Kunagine kaevanduslinn, mille allakäik algas 1974-ndal aastal, kui sealne kaevandus suleti. Hetkel elavadki seal pigem pensionärid, sest noored on kõik kuhugi mujale elamisväärset elu otsima läinud. Seega on Viivikonna mahajäetud ja kõle – vähemalt niimoodi näitasid Google pildid. Lugesin veel kuskilt blogi kommentaaridest, et keegi ei julgenud sealt isegi autost välja tulla, sest see pidavat nii hirmus koht olema, kuna kõik laguneb jne.

Juba tee sinna oli kõle ja auklik, oli tõesti tunne, et sõidame kuhugi pärapõrgusse. Kuna teel olid veel mitmed lombid, siis sattus Härra paanikasse, sest ta oli just oma uut autot pesemas käinud. Ma läksin sellepeale närvi, sest Härra on alati öelnud, et ta on looduseinimene ja nüüd siis põeb mingi sitase auto pärast 😀 Et peseb uuesti ära ja asi ants!

Kui Viivikonnasse kohale jõudsime, siis arvasin alguses, et oleme vales kohas, et ju Google Maps valetas (tegelikult HERE WeGo, sest kasutame seda äppi). Helistasin isegi sõbrannale, kes on seal kunagi käinud ja küsisin, et kas see ongi või? Ka sõbranna mainis, et ta ootas sellest midagi enamat… Jah, olid lagunenud majad ja oli kõle, aga mitte midagi sellist, mis oleks nii jube tundunud, et seal liikuda ei julgeks. Alguses küll parkisime auto ühe maja juurde, kus mingi kuri tädike vene keeles midagi rääkima tuli, aga kuna me kumbki vene keelt ei oska, siis ei vastanud talle sõnagi. Siis sai auto mujale pargitud ja natukene ringi vaadatud. Isegi inimesi nägi, kes vapralt aias tööd rügasid. Kaks mutikest olid ühel teepervel kokku saanud ja tundus, et lobisevad maast ja ilmast (või telekas jooksvatest seebikatest – kes teab :D). Rohkem oligi üks osa Viivikonnast lagunenud ja kõle, aga ei midagi sellist, mida ma ootasin. Härra ei saanud üldse aru, miks ma sinna tahtsin minna, aga ma ütlesingi, et mulle sellised mahajäetud ja kõledad kohad meeldivad, aga nad võiksid seda veel rohkem olla 😀 Omapärane kogemus oli küll, aga kes soovib sellist kõledat ja kummituslikku õhkkonda eest leida (nagu mina!), siis nendele ma ei soovita, sest see pole üldse nii hirmus, kui ma eeldasin. Pigem üldse pole hirmus. Ehk öösel minnes oleks tõesti natuke hirmus 😀

Lagunev Viivikonna!

Natukene nagu on kõle, aga samas nagu ei ole ka!

Pettunud, et Viivikonna ei olnudki nii jube, kui ma lootsin 😀 P.S: Nii lühikese kleidiga oleks vist tõesti kohatu olnud nunnakloostrisse minna, seega sellepärast ma sinna minekuks need püksid alla toppisingi 😀

Selliseid lagunevaid hurtsikuid oli Viivikonna täis.

Pärast Viivkonnat oli plaan sööma minna. Alguses mõtlesime, et sõidame Jõhvi, aga kuna Sillamäe oli lähemal, siis läksime hoopiski sinna. Kui märtsis Sillamäelt läbi sõitsime, jättis see mulle väga muserdava mulje – seega otsustasime sellele linnale uue võimaluse anda. Ning see oli seda väärt! Sillamäe rannaäärne ala oli päris normaalne (muidugi ei anna seda Pärnu rannaga võrrelda, aga see on ju igati loogiline). Jalutasime natuke Sillamäel ringi ja üritasime ka autopesulat leida, üks kusjuures oli täiesti olemas, aga laupäeval suletud – seega lükkus Härra autopesemine edasi (ta teeb seda täna Põltsamaal hoopis ise).

Käisime söömas kohvikus nimega Krunk. Seal ühel pool asus see restoran, aga me sõime teisel pool, kus oli samanimeline kohvik. Kuna esimene teenindaja eesti keelt ei rääkinud, kõnetasin teist juba automaatselt inglise keeles, aga tema oskas isegi natuke meie emakeelt. Toidud olid maitsvad ja suured (ma sõin kanasuppi ja pastat).

 

Sillamäe 🙂

Pärast seda, kui kõhud olid pilgeni täis, sõitsime Alajõele tagasi, et natukene leiba luusse lasta. Õhtupoolikul läksime Peipsi järve äärde, kus oli väga vähe rahvast. Mulle meeldivad just sellised rannad, kus ei ole palju rahvast, sest see inimene-inimeses kinni tunne on nii nõme. Eeldatavasti olid kõik need inimesed just seal konkreetses kohas peesitamas ja ujumas, kes ka meie ööbimiskohas ööbisid, sest niisama ei pruugigi sellepeale tulla, et just seal nii maagiline rannaala on 🙂 Härra ujus natuke ja mina solberdasin niisama vees.Öösel jõudis äike ka Alajõele (Tallinnas oli päris hull see asi olnud), selleks ajaks olime me juba ammu oma toas. Õnneks midagi nii hullu ei olnud, sest eks ma muidu ikka veits kardan äikest.

Hommikul startisime Tartusse tagasi. Ma nägin mitmeid putkasid, kus müüdi suitsukala – ainult et nemad müüsid suitsu kala. Kui juba Ida-Virumaalt välja saime, siis muutus õigekiri paremaks ning müüdi ikka rohkem suitsukala, mitte suitsule kuuluvat kala 😀

Härra tõi mu Tartusse ära, pakkis enda kodinad kottu ning läks Põltsamaale. Tal algas nimelt kahenädalane puhkus ja ta teeb sel ajal Põltsamaal remonti. Nüüd näemegi teineteist nädalavahetusel, kui ma ka sinna lähen. Homme tuleb mu õeke juba Eestisse üle pika aja ja saab ilmselt päris tihti mööda kohvikuid käidud. See on alati meie traditsioon olnud! Et kui muidu ma ehk nädala sees nii palju väljas söömas ei käi, aga kui mu õde on Inglismaalt Eestisse puhkama tulnud, siis tuleb seda oluliselt rohkem ette 🙂

Kui muidu tegeleb kilpkonna toitmisega Härra, siis nüüd võtan selle temalt paariks nädalaks üle. Ta tavaliselt varub ühe suure kilekoti täie külmutatud räimesid, millest jagub pikaks ajaks. Ja just nüüd said need otsa! Kuna meie kodupoes neid tihtipeale ei ole, läksin Prismasse (mis oli enne kolimist meie kodupood). Ma ei tea, mis ikaldus selle Prismaga juhtunud on, aga nõukaaja tunne tekkis küll. Ma pole küll ise seda viimast kogeda saanud, aga no pooleldi tühjad WC-paberi riiulid ja mitmed muud vahed, kus kaupa tundus küll kõvasti vähem olevat kui enne (ja mitmed riiulid täiesti tühjad) – ehk siis täpselt selline asi, nagu ma juttudes nõukaajast kuulnud olen. Või oli asi lihtsalt selles, et juhtusin pühapäeval enne pärastlõunat sinna? Ja nagu kiuste – külmutatud räimesid ega kilusid seal ka ei olnud (küsisin lausa teenindajalt järgi, sest äkki ma lihtsalt ei suutnud leida, aga ei olnud siiski). Läksin siis kodupoodi, kus neid tavaliselt kunagi ei müüda, aga sel korral imekombel isegi oli. Jumal tänatud, sest mulle ei meeldi mingi ühe asja pärast sada poodi läbi käia – see lihtsalt ajab mind närvi 😀 Kui poleks olnud, siis eks ma ikka oleksin mujale läinud, aga ajab närvi ikka küll, kui nii jurakas poes nagu Prisma mitte sittagi ei müüda. Mis kasu sellest poest siis üldse on? Kunagi oli Prisma üks mu lemmikpoodidest, aga nüüd olen õnnelik, et see enam mu kodupood pole, sest kvaliteet on kõvasti alla käinud. Olen sinna mõned korrad pärast kolimist ikka juhtunud ja märkasin juba siis, et see asi pole enam nii hea kui varem.

Lõpetuseks veel üks niisama suvakas pilt, mis neljapäeval Tartus tehtud sai 🙂

 

Üle pika aja bachatamas/ Autojuhiloast/Kui kõik teised arvavad, et see inimene on supertore, aga su sisetunne ütleb, et see siiski pole niimoodi – ja sul on õigus!

Täna oli mul tantsimine üle viie nädala. Kõigepealt oli õps kaks nädalat puhkusel, siis oli mul puhkus (ja ma mõtlesin, et ei hakka puhkuse ajal ka tantsimas käia), eelmisel nädalal pidi tegelikult juba tund olema, aga kuna õpsil oli sünnipäev, siis jäi see ka ära. Täna siis lõpuks oli see päev, kus mul üle üle pika aja tantsimine oli.

Olin kindel, et ma ei mäleta mitte essugi. Oli bachata päev, mis on minu jaoks oluliselt lihtsam kui salsa. Ja ma mäletasin! Isegi õps ütles, et mul tuleb juba suht okeilt välja, arvestades sellega, et alguses jäid mulle sammud ja liigutused kõvasti aeglasemalt meelde (nüüd sai lausa kiirema muusika järgi tantsida!). Tunni lõpus tuli üks raskem liigutus, mis mul üldse ei sujunud, aga eks järgmisel korral siis 🙂 Ega mul kuhugi kiiret õppimisega pole. Ma olen alati arvanud, et eks ma üks puujalg olen, mida ma kindlasti ka mingil määral olen, aga enam mitte nii palju kui varem 🙂

Härra müüs oma auto maha ja ostis endale teise asemele. Nüüd siis automaatkäigukastiga. Tal oli viimase viie aasta jooksul kaks autot olnud – mõlemad manuaalkäigukastiga, aga nüüd on jälle automaat (kunagi oli tal varem juba automaat olnud). Talle meeldivad mõlemad, aga automaat on muidugi mugavam. Nüüd on autos nahkistmed sees ja sellistel autodel on alati nii omapärane lõhn – kas teile ei tundu? Mul paneb kohati nagu pea valutama 😀 Mitte just päris konkreetselt, aga natuke selline tunne tekib küll.

Mul autojuhiluba pole, aga mu sõbranna tegigi näiteks ainult automaatkäigukasti autojuhiloa, sest teadis, et ta ei taha manuaaliga sõitma hakata. Teine sõbranna teeb hetkel autojuhiluba ning tema teeb siiski tavalised. Ja mina… – kõik ütlevad mulle, et ma autojuhiloa ära teeks, aga no ma kardan. Ma pole mitte kunagi elus roolis olnud, ma tean, et paljusid (eriti poisslapsi just) õpetatakse juba lapsepõlves kuskil tühermaal sõitma, aga meie peres autot polnud. Seega ma isegi ei teaks, kas ma tegelikult oleks ka nii kohutav, kui ma hetkel seda enda peas mõtlen, sest ma pole kunagi proovinudki. Eks see vajalik ja tore oskus muidugi oleks, aga Tartus sees elades olen ma bussidega nii harjunud kollama. Ja kuna nädalavahetuste sõitudeks on Härra nagunii olemas, siis… Ainult vabandused, eksole! Millal teie autojuhiloa tegite? Või on veel keegi, kes ilma autokooli minemata juba eos arvab, et ta oleks aasta läbikukkuja sellises asjas? 😀 See on see inimeste lollakas mõttemaailm, et nad vahel ilma proovimatagi arvavad, et raudselt ei saa hakkama. Tegelikult peaks ju enne vähemalt proovima ja siis alles otsustama hakkama!

Kes teil on ka vahel niimoodi, et on mingi inimene, kes tundub pealtnäha ülitore, armas ja sõbralik, aga teie sisetunne ütleb teile kogu aeg, et tegelikult on see kõik vaid näitemäng, fassaad – et reaalselt on ta paras bitch? Minul mõnede inimestega on selline tunne tekkinud, ma vahel ei pea neid isegi isiklikult tundma, aga miski sees kogu aeg ütleb, et Jaanika, et ära usu seda kõike, mida sulle hõbekandikul ette serveeritakse. Ja kui hiljem välja tuleb, et tegelikult oligi mul täiesti õigus, siis on kõik teised šokeeritud, et selline asi üldse juhtuda sai, sest see inimene oli ju nii sõbralik ja heatahtlik… Ja minul jääb vaid öelda maailma kõige koledam lause (ma ise vihkan ka seda täiega!): “Ma ju ütlesin sulle, et see inimene ei ole nii hea, kui alguses paistab. ” Aga noh – ega siis keegi enne ju ei kuula, kui omad vitsad peksma hakkavad. Ja valusalt. Olen isegi sama reha otsa mitu korda elus astunud.

Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? / Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

Ma olen juba sellest kirjutanud, et ÄSK on igati äge seltskonnamäng, mida sõprade või töökaaslastega ajaviiteks mängida, kui mingi üritus toimumas on. Seal on mõned päris head küsimused, millele ma mõtlesin ise ka kirjalikult siin vastata 🙂 Muidugi kõikidele ei viitsi –  ja kui keegi tahab selle mängu muretseda, aga ei taha teada, mis küsimused seal peituvad, siis ei pea järgnevat teksti lugema. Ahjaa, Reaalsuskontroll on ka äge, aga ma muretsesin endale selle karmi versiooni – seda ma pole veel seltskonnas mängida jõudnud, siiani olin ainult tavalise versooniga kokku puutunud (seda mul endal pole). Kuid see karm versioon tundub küll päris vinge – seega tuleb millalgi seltskonnaga see ikka ette võtta 🙂 Seal on näiteks kaardid kõige suurem peeruvabrik, kõige litsakam inimene, kõige suurem tuhvlialune, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige suurem pornosõber, kõige suurem homofoob, kõige suurem joodik jne. Oma seltskonnas ei solvuks keegi selliste asjade peale, võõraste inimestega on võib-olla natuke teine teema.

Aga jah, mõned ÄSK-i küsimused siis, millele ma mõtlesin niisama kirjalikult vastata.

Nimeta kaks iseloomuomadust, mis sulle enda juures meeldivad ja mis ei meeldi. 

Meeldivad julgus ja kohusetundlikkus. Ei meeldi laiskus ja see, et ma vahel kõigest sääsest elevanti teen.

Nimeta film, mida viitsid alati vaadata. 

“10 põhjust sind vihata”. Heath Ledger oli selles filmis ikka sitaks kuum! Kahju, et tal elupäevi nii väheks jäi. Laupäeval tuli jälle see film TV3-s, aga Härra ema nautis siiani vabalevi ning alles ülejärgmisel nädalal tullakse kanaleid paigaldama, seega ma sel korral seda ei vaadanud. Aga ilmselt vaatan korduses uuesti 🙂

Kas tahaksid minna 500 aastat minevikku või 500 aastat tulevikku, kui tead, et peaksid sinna elama jääma? 

500 aastat tulevikku! Tahaks näha, mis maailmast siis üldse saanud on. Ilmselt ma saaksin nii suure šoki, et ma ei suudaks ühiskonda sisse sulanduda, aga ikkagi tundub see variant huvitavam, sest sellisel juhul poleks mul õrna aimugi, mis mind ees ootaks. Ja mulle põnevus ja adrenaliin meeldivad! Äkki siis polegi enam eriti inimesi, sest kogu maailm on robotite peale üle läinud? Või on vahepeal tuumapommid maailmast üle käinud, et kõik on hävinud?

Kas sa usud vaimudesse? On sul nendega kokkupuuteid? 

Usun küll, endal otseseid kokkupuuteid ei ole, aga kindlasti usun, et lisaks meie maailmale on olemas ka see, mida meie ise nii hästi ei mõista.

Ausus ja truudus on öeldud, nimeta veel 3 asja, milles peitub hea suhte saladus. 

Hea seks, usaldus ja teineteise mõistmine.

Oled sina või keegi sinu lähedastest käinud kunagi ennustaja juures? Kui jah, siis kas ennustatud asjad on läinud täppi? 

Lähedastest ei tea, et keegi oleks ennustaja juures käinud, aga mina töötasin 3,5 aastat ennustajate/selgeltnägijate kõrval – seega on mulle paar korda ennustatud küll. Aastal 2014 pidid mind ootama mingid väljakutsed, mille ma ületan. Ju siis ületasin ka 😀

Kas elaksid pigem ühe elu, mis kestaks 100 aastat või 4 erinevat elu, mis kestaksid 25 aastat? 

See on paras pähkel! Sellisel juhul valiksin ühe elu, kui ma 100-aastaselt veel natukenegi ise toimetada suudaksin ega peast päris soe poleks. Kui oleksin juba viimased paarkümmend aastat voodis ja liikumatu olnud, siis pigem valiks lühemad, aga kvaliteetsemad elud. Kindlasti ei tohiks mul  nendes eludes enne 25-ndat eluaastat lapsi olla, sest seda ma ei tahaks, et nad ilma minuta üles peaksid kasvama.

Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? 

Jällegi sõltub. Kui ma teaksin 100 protsenti, et surma ei saaks mitte ükski inimene minu lähedastest ega tutvusringkonnast, siis ma vajutaksin. Maailm on nagunii ülerahvastatud ja kui üks inimene kuskil nälgivas Aafrika riigis ära sureb, siis vajutaksin küll. Lihtsalt sellepärast, et sealne vaesus on nagunii kohutav – ja ma võiksin sellise asjaga sellele inimesele pigem teene teha. Kõlab inetult, aga nii on. Kui sellist garantiid kaasa ei anta, et keegi lähedasest surma ei saa, siis ei vajutaks. Sellise teadmisega ma elada ei suudaks, et olen kellegi enda jaoks kalli inimese surma saatnud, aga kui see on keegi, keda ma ei tunne (ja kes on hoopis kuskilt mujalt mandrilt), siis see mulle süümepiinu ei tekitaks.

Kas elu pärast surma on olemas? 

Kindlasti on.

Kõige mõttetum või imelikum kingitus, mis sulle on kingitud? 

Kuuendas klassis kinkis üks klassivend mulle Arnold Oksmaa kasseti. Ta ei sallinud mind ja tahtiski tropp olla. Viskasin selle kasseti prügikasti, sest mulle Oksmaa laulud peale ei lähe.

Saad helistada ükskõik kellele kogu maailmas ja vestelda temaga tund aega. Kellele helistad? 

Seebikastaar Sonya Smithile! Pole kahtlustki, et talle! Juba väiksest peale on mu unistus olnud temaga kohtumine või rääkimine, mida kunagi ilmselt ei juhtu 😀

Kuidas oled viimase viie aastaga muutunud? 

Küpsemaks, rahulikumaks, sihikindlamaks, ehk ka targemaks 😀

Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal sa sured? 

Pigem kuidas. Samas – kui see oleks bussiõnnetus vms, siis ei julgeks enam üldse  bussiga sõita, sest kardaksin, et äkki nüüd ongi aeg kätte jõudnud. Aga millal – see tundub jällegi hirmutav, sest kui olekski, et Jaanika, 10 aastat pärast oled kutupiilu, siis oleks kuidagi maruniru selle teadmisega see vähene aeg edasi elada.

Pead käima aasta aega psühholoogi juures. Psühholoogiks on kas Edgar Savisaar või õed Sõnajalad. Kumma valid? 

Õed Sõnajalad. Edgar Savisaart kuulates hakkab viie minutiga juba pea valutama, seega kui ma peaks aasta aega seda pläusti kuulama, siis võiks mind hullumajja juba kohe sisse kirjutada.

Mida eelmine aasta sulle õpetas?

2016 õpetas mulle vanast, mugavast ja juba täiesti igavast lahti laskma (saatest ära tulemine). 2017 õpetas mulle seda, et alati tasub proovida midagi totaalselt uut – kui keegi oleks mulle eelmisel aastal öelnud, et aasta pärast kirjutan ma IT-firmas inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ja räägin telefonis klientidega tootmise teemadel, siis ma poleks uskunud, et ma sellega hakkama saan. Ehk siis 2016 õpetas mind vanast lahti laskma ja 2017 pani mind rohkem enda võimetesse uskuma! Seega on kogu see aasta minu jaoks väga arendav ja superhuvitav olnud! 🙂

Kas usud monogaamiasse? Kas kaaluksid ka teist varianti, kui pärast pikka kooselu tunned, et suhe on purunemas ja partner vihjab, et polügaamia võiks suhte päästa? 

Usun monogaamiasse. Ja väga kahtlane, et ma teist varianti kaaluda suudaksin, sest kui ma kedagi armastan, siis minu jaoks teisi inimesi ei eksisteeri. Seega oleks see suhe juba nagunii hukule määratud, sest ma ei suudaks õnnelik olla, kui tean, et partner teistmoodi arvab. See poleks lihtsalt minulik. Lõpuks oleks see ikkagi vaid endale valetamine ja ma saaksin nagunii haiget. Pigem juba oma teed minna siis.

Oled sa kunagi valetanud, kuna ei ole tahtnud teist inimest solvata? 

Ikka olen. Kes meist ei oleks? Isegi kõige õilsamad inimesed on!

Kui peaksid elu lõpuni sööma ühte toitu, siis mis see oleks? 

Kartulisalat!

Kelle järgi sa endale nime said? 

Pole õrna aimugi, suht suvalt ilmselt. Mu isal ja õel on sama algustähega nimi, mu emal ja teisel õel on ka sama algustähega nimi, aga minu nime võtsid nad õhust, sest polnud enam kellegi järgi võtta 😀 Mu õde on kusjuures sama traditsiooni järginud, sest ta poja nimi algab tema algustähega ja tütre nimi mehe omaga. Mulle taheti nimeks panna Kristel, aga mu ema arvas, et see ei sobiks mu perekonnanimega kokku. Mina olen rahul, et mu nimeks Kristel ei saanud, sest siis ma oleksin pidanud gümnaasiumis kahe inimesega oma eesnime jagama (ehk siis meil oli juba kaks Kristelit ja ma oleksin kolmas olnud), aga olin ainuke Jaanika klassis 😀 Okei, okei, kui ma oleksin hetkel Kristel, siis oleks see minu jaoks ilmselt juba väga tavaline.

Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

See on ka väga raske küsimus. Kui vaadata (issand, kui tobedalt see praegu kõlas, ma tean!), kui elurõõmus on meie endi blogija Kai, siis valiksin pigem pimeduse, aga samas – see ei tähendaks, et mina suudaksin samasugune olla. Tõesti väga raske küsimus… Ilma käteta tundub ka elu ikka väga sitt. Ma vist tõesti ei oskaks valida. Mida teie pigem selliste jubedate valikute juures eelistaksite?

Mida sa kõige rohkem kardad? 

Lähedaste inimeste surma.

Kas veedaksid 4 aastat vanglas kuriteo eest, mida sa ei sooritanud… või elaksid kogu oma elu hirmus, et sind võetakse vahele kuriteo eest, mille sooritasid. 

Pigem esimene variant. Ma ei suudaks elada pinges, et igal hetkel võidakse pokri pista. Kui neli aastat saaks läbi, siis üritaksin kuidagi ära tõestada, et ma olin ikkagi süütu, nõuaks kohtult valuraha emotsionaalse hingepiina eest, mida nelja aasta jooksul kogema pidin 😀

Rohkem ma hetkel neile küsimustele vastata ei viitsi, aga kuulaks huviga teie arvamusi nende küsimuste kohta 🙂 ÄSK-is on neid küsimusi tegelikult kõvasti rohkem, ma valisin ainult mõned välja.

P.S: Kas märkasite kahepalgelisust? Minu kõige suurem hirm on enda lähedaste surm, aga samas täiesti võõra inimese surmanupule ma vajutaksin, kui 500 000 eurot selle eest saaksin. Kas üks ei peaks loogiliselt võttes teist välistama? Minu puhul igal juhul ei välista. Sellised need inimloomad juba kord on – küüned ikka enda poole ja nii mõneski asjas tundetud…

Ühe armsa laevukese lugu :)

Härra leidis eelmisel nädalavahetusel Põltsamaa jõest ühe 110 cm pikkuse laeva (pealt on see tehtud penoplastist, all on puit). Seal sees oli ka vastav kiri selle kohta. Härra lisas selle pildi Facebooki üles ning see teade jõudis ka nende endiste omanikeni – nimelt oli üks äsja abiellunud paarike selle laeva nimelt Põltsamaa jõkke lasknud, et sellega neiu noorpõlvenimi ära saata. Nad olid väga rahul, et keegi selle ikkagi jõest välja tõi – ehk siis selle omanikuks sai 🙂 Kuna Põltsamaa on väike, siis jõudis ka noorpaar selle pildini, nad olidki just mõelnud, et kas keegi selle leiab ikka. Härra leidis selle mitte eriti sügavalt jõest, jalad said küll natuke märjaks sellele järele minnes, aga ei midagi hullu.

Nüüd kaunistab see laevuke Härra Põltsamaa aeda! Väga äge, et Härra selle jõest ära tõi, sest see on nii ilus 🙂

Laevuke on nüüd ilusti Põltsamaa aias koha leidnud 🙂

Laevuke vol 2 🙂

Vot selline see laev siis oli, millega ühe naise neiupõlvenimi ära saadeti! 🙂 Seal sees oli veel pudel ka, kus oli kiri sees.

 

Nädalavahetus Põltsamaal/ Kalana külas etendust vaatamas/ Kohalik rahvapidu/ Väikeste kohtade omapärane võlu

Esimene nädal pärast puhkust tööl olla oli päris harjumatu. Just selles mõttes, et olin ju puhkuse ajal ärganud kell 11.00 või veel hiljem, aga nüüd tuli end tavapärase 08.15 äratusega harjutada (kunagi ma veel ärkasin 07.40, aga hommikused uneminutid on minu jaoks pühad – ja kuna ma suudan kiiremini oma hommikusi toimetusi teha, siis nüüd ärkan pool tundi hiljem). Seega olin terve nädal suht zombi. See on nii naljakas, kuidas vaid kahenädalane teistsugune graafik keerab paigast kogu eelneva süsteemi, mis juba veebruarist paigas oli. Järgmisel nädalal on kõik ilmselt jälle tavapärane. Ma loodan vähemalt.

Nädalavahetuseks tulime Härraga Põltsamaale. Tema siin remondib ja mina chillin niisama. Eile käisime näiteks Härra ema ja tema sõbrannadega Kalana külas (kuskil 15 minutit autosõitu Põltsamaalt) ühte külalisetendust vaatamas. Nimelt Avinurme külalisteater tuli sinna oma etendust esitama. Pealkiri oli “Millal sa tagasi tuled?” ja tükk ise oli päris naljakas. Rääkis nimelt ühest abielupaarist ja petmisest ning sellega kaasnevatest draamadest, mis olid omajagu naljakad. Lisaks pakuti enne etendust ka erinevaid kooke, mis olid väga maitsvad!

Härra ema sõbrannad tundsid Kalanast mingeid inimesi, aga üldiselt oli päris omapärane võõras külas olla, kus kõik kohalikud saavad nagunii aru, et sa sealt pärit pole. Sai ka kohalikus poes uudistamas käidud, mis oli omaette kogemus. Tavaliselt sulgeb see Kalana pood laupäeval kell 16.00 uksed, aga ekstra teatri pärast oli see sel korral avatud(etendus algas kell 19.00). Tegelikult oleme me Eestis suhteliselt ära hellitatud sellega, et poed on alati lahti, et kaardiga saab kõikjal maksta. No seal igal juhul ei saanud 😀 Pole enam ammu sellist poodi näinud, kus kaardiga maksta ei saa. Tallinnas elades oli läheduses üks pisike pood, kus ka oma aastake ei saanud kaardiga maksta, aga hiljem juba sai. Sellised asjad on nii haruldased minu jaoks, kes ma olen harjunud alati kaardiga maksma (kusjuures kunagi ma maksin alati sularahas, aga mingi aeg harjusin nii ümber, et sularaha on mul rahakotis ehk aastas korra).

Mulle tegelikult väga meeldivad sellised külapeod, sest need on alati nii vahetud ja armsad. Pärast etendust esines mingi bänd ka, natukene kuulasime seda, aga siis tulime ära. Kuna ma ise olen ka ju tegelikult 11 esimest eluaastat alevikus elanud (Puhjas), siis on minus alati seda väiksema koha hõngu sees. Mäletan ju isegi, kuidas Puhjas elades kõik teadsid kõiki ja kui mu õde oma tolleaegse peikaga välja läks (ta tuli talle Puhja järele), siis kuulsin ma sellest kohe teiste puhjakate käest. Kui koju läksin, siis pärisin emalt ka kohe, et kas mu õel on peika tekkinud, aga mu ema ütles, et ma ei uuriks nii palju 😀 Siis polnud mu õde veel kellelegi teda tutvustanud, see asi tuli hiljem.

Kuigi väiksed kohad on armsad, siis linnas elades meeldib mulle see incognito tunne. Teed, mis tahad – keegi ei tea ega kedagi ei huvita. Samas jälle selline kogukonna tunne kaob ära, mis Puhjas elades olemas oli. Nii et mõlemal aspektil on omad plussid ja miinused. Päris niimoodi pole ma kunagi elanud, et lähim pood või asustus üldiselt on mitmekonna kilomeetri kaugusel. Ka sellel on kindlasti palju plusse, aga samas ka miinuseid. Mina olen üks neist inimestest, kes naudib seda, kui kõik vajalik on käe-jala juures. Seega mugav inimene, võiks öelda.

Aga jah, vahel on hea sellistes väikestes kohtades teatrit nautimas käia, eriti just elamuse pärast. Näeb lisaks etendusele (mis oli küll külalisetendus, aga siiski ülinaljakas) kohalikku eluolu ja kohalikke inimesi. Ja see on juba palju väärt! 🙂

Eelmisest nädalavahetusest Põltsamaal/ Raamatusoovitus: “Ladina rahva seas”/ Laupäev Suurel Munamäel ja Ööbikuorus/ Pildid :)

Ja ongi puhkus läbi! No esmaspäeval saab tegelikult läbi, aga nädalavahetust mina nagunii eriti puhkuseks ei arvesta, sest need on nagunii vabad ju. Alles nagu algas see puhkus, aga juba läbi. Arvata võis, et just puhkus läheb eriti kiiresti!

Ma polegi nii ammu vist sellist üldist postitust kirjutanud enda tegemistest. Eelmisel nädalavahetusel käisime Härraga Põltsamaal – jäime ööseks ka. Nimelt Härra teeb sealsesse puukuuri natuke uuenduskuuri ja värvib mõned asjad üle jne. Päeval käisin Härra emaga Põltsamaa lossihoovis laadal (Härra jäi tööd tegema) ja õhtul käisime Härraga Põltsamaa lossipäevade kontserti kuulamas. Swingers ja Apelsin esinesid, aga suhteliselt igav oli – võrreldes eelmise aastaga ka palju vähem rahvast (siis käisime ka ja siis esinesid P.S Troika ja … appikene, ei mäletagi, mis see teine bänd oli). Sel aastal oli kõige ägedam mingi kohalik tantsugrupp Nõtked ja Karvased – mehed, kes olid end naisteks maskeerinud. Nad tantsisid igasuguste erinevate laulude järgi ja tegid seda päris humoorikalt! Swingersi muusika oli päris normaalne isegi, nad küll päris täies koosseisus ei olnud, aga lauljatest olid olemas abielupaar Tanja Mihhailova-Saar ja Mikk Saar. Ma siiani ei olnudki neid eriti kuulanud, teadsin, et nad teevad erinevaid hitte järele, aga päris kuulatav oli isegi. Kuid rahvast oli eelmise aastaga võrreldes kõvasti vähem, vbl oli asi selles, et väljas oli suhteliselt jahe ka. Meie läksime ka enne ürituse lõppu ära – seega tavapärast ilutulestikku, mida pärast Põltsamaa lossipäevade lõppemist näha saab, me sel korral ei näinud. Ei jaksanud lihtsalt oodata.

Kui Härra tööd tegi, siis mina lugesin aias raamatut. Siinkohal soovitan teilegi – pealkiri on “Ladina rahva seas” – räägib eestlastest, kes elavad Argentiinas (jah, ma tean, et millegipärast on viimasel ajal kombeks kirjutada Argentiina ühe i-ga, aga mulle see variant ei istu. Mõlemad peaksid olema lubatud, aga mina eelistan kahe i-ga varianti). Raamatu autor Aivar Jürgenson ongi kõige rohkem luubi alla võtnud need eestlased, kes nüüdseks elavad Argentiinas, paljud neist emigreerusid II maailmasõja ajal. Siis olid nad lapsed ning nende mälestused on ka nüüd juba tuhmumas. Raamatus tuuaksegi ära ka see kurb tõsiasi, et nende järeltulijad kahjuks enam eesti keelt ei oska, sest eestlased abiellusid kohalikega ning hakkasid ka oma lastega ainult hispaania keeles rääkima. Lisaks on raamatus väga palju muid põnevaid fakte – näiteks, millal esimesed eestlased üldse Argentiinasse jõudsid jne! Ma üldiselt ei ole selliste ajalooliste raamatute fänn, aga see mulle küll meeldib 🙂 Aga ilmselt on asi ka selles, et mulle meeldib kõik, mis vähegi hispaania keelega seostub 😀

Mul on eelmisest nädalavahetusest ainult üks pilt – seega siin näete Härrat tööd rügamas! 😀 

 

Sel nädalavahetusel läks Härra uuesti Põltsamaale, aga nüüd ma kaasa ei läinud. Me läksime hoopis sõbranna ja tema kallima ning veel ühe teise sõbrannaga Suurele Munamäele! Ma ausalt ei mäleta enam, millal ma Suure Munamäe vaatetornis viimati käisin, aga see oli väga ammu. Pärast seda käisime Ööbikuoru vaatetornis ja Hinni Kanjonis – selle viimase olemasolust polnud ma enne kusjuures kuulnudki. Hiljem tahtsime Võrru sööma minna, aga kuna seal toimus mingi laat või üritus, siis olid söögikohtades hiigeljärjekorrad. Kuna Tartusse tagasi ka veel minna ei tahtnud, siis tahtsime hoopis Põlvamaa parimasse pitsakohta (või pigem üldiselt parimasse Põlvamaa söögikohta) Pizza Olive´i sööma minna. Kuna ka see koht on suviti ülipopulaarne –  lisaks hakkasid nad suhteliselt ruttu sulgema, siis jäi see variant samuti ära. Läksime hoopis Põlvasse Jäägri pubisse sööma, seal ei olnud nii pikka ootejärjekorda ja toidud olid ka täiesti maitsvad 🙂 

Minnes mängisime autos ASK-i – selliste küsimustega saab isegi neist inimestest palju rohkem teada, kelle puhul sa arvad, et sa tead neist nagunii juba väga palju 😀 Lõpuks läks jutt selleni, et päris hull oleks selline olukord, kui näiteks tulevikus tahaksid lapsed tegeleda selliste hobidega, mis nõuavad ikka päris parajalt raha. Näiteks ratsutamine, tennis, iluuisutamine või rallisport vms. Et kui oleks näiteks kaks last ja üks tahab tegeleda ratsutamisega ja teine rallispordiga, siis peaks vanematel küll rahakott puuga seljas olema alguses. Sest hiljem võib muidugi olla, et sponsorid jne toetavad, aga selleks peab inimene end ju selles valdkonnas enne tõestama. Ma viskasingi nalja, et sellisel juhul peaks juba praegu koguma hakkama ja kui hiljem tuleb välja, et laps tahab ikka tavaliste asjadega tegeleda, siis saab selle raha kuhugi mujale panna 😀

Lõpetuseks siis niisama mõned pildid tänasest päevakesest 🙂 Ja seda ka veel, et täna on esimene öö üle aasta, kus Härra ööbib mujal kui mina (ta on Põltsamaal, ma olen Tartus). Viimati oli eelmise aasta juulis, kui sõbrannaga paaripäevasel reisil käisin, pärast seda polegi juhtunud sellist asja. Aga siis olin ka sõbrannaga hotellis ühes toas koos, niimoodi üksinda on täiesti harjumatu öösel kodus olla. Isegi natuke imelik, võiks öelda 😀

Suure Munemäe vaatetornis 🙂 Oleks saanud ka liftiga üles minna, aga me läksime siiski jala. Ütlen ausalt, et ülesse jõudes olin ikka päris läbi omadega! See on see, kui trenni eriti ei tee.

 

Ööbikuoru vaatetornis. Käisin seal viimati aastal 2007, kui mu õde abiellus, üks vahepeatus pulmade ajal oli just nimelt see koht (kuna lõppsihtkohaks oli Rõuge, kus pulmasööming aset leidis). Seda ma aga ei mäletanud, et seal nii läbipaistev jalgealune oli – alla vaadata oli väga jube 😀 Edit: Sain teada, et vana vaatetorn lagunes ära ja see on uus. Siis on vist loogiline, miks mulle see vaatetorn nii võõras tundus, kuigi teadsin, et olen käinud ju. Käisin vana vaatetorni otsas hoopiski!

Maagiline ja salapäraselt peidetud Hinni Kanjon 🙂

Hinni Kanjon vol 2

Põlva ja Tartu vahepeal sai niisama pilte klõpsitud! (ehk siis teel koju)

🙂

Tahtsin suvalisi hüppeid teha…

Aga ei tulnud välja! 😀

😀

Nagu mängiks keksu!

On olnud hea päev! 🙂

Kusjuures see on tõsi, et ma naeratan harva hammastega. See on üks neist vähestest kordadest, kus ma seda teen 🙂

Pilt vol miljon! 😀

Lõpetuseks pilt, mis on tehtud nädala alguses Anne kanali juures. Härra teeb muidugi pilti siis, kui ma veel absoluutselt valmis pole – nagu tavaliselt 😀

 

 

Youtube soovitus: Luisito Comunica :)

Ma olen vist kirjutanud ka, et youtuberid avastasin ma enda jaoks üsna hiljuti. Ma jälgin mõnesid eestlasi (kuid üldiselt siiski pigem vähe), kuid minu lemmikud on mehhiko youtuberid. Hiljuti avastasin enda jaoks veel ühe pärli – seega see konkreetne postitus on pigem neile, kes hispaania keelt oskavad, sest juttu tuleb ühest mehhiklasest, kes teeb superägedaid videoid!

Luisito Comunica (eesti keeles Luisito suhtleb – Luisito on tuletatud nimest Luis – nimelt on hispaaniakeelsetes riikides väga tavapärane igasuguseid nimesid hellitavalt pikendada. seda tehakse peaaegu iga nime puhul – ju sellepärast on Luis seda ka enda youtube kasutaja puhul teinud) on 26-aastane mehhiklane, kes alustas Youtubega kuskil viis-kuus aastat tagasi, aga alguses ei olnud ta üldse nii populaarne. Nüüdseks on ta kogunud üle seitsme miljoni jälgija ning oma videote eest saab ta piisavalt raha, et muud tööd ta tegema ei peagi. Lisaks sellele pakutakse talle tihti erinevaid reise mujale maailmas, mida tema siis oma videotes teistele tutvustab (vahel sõidab ta küll oma kuludega, aga kuna ta Youtube kanal toob talle piisavalt sisse, siis see võimaldab talle sellist elustiili).  Kui võrrelda kunagist Luisi, kes tegi pigem selliseid omapäraseid küsitlusi tänaval – a la, mis su lemmikpoos on ja mis sind meeste/naiste juures närvi ajab ning mis sulle seksis ei meeldi jne, siis nüüdseks on Luis kõvasti edasi arenenud. Tema videotes võib näha väga palju kohalikku Mehhiko eluolu, mida ta kajastab siis, kui ta parasjagu kodumaal on. Lisaks sellele reisib ta mujal ringi ja võrdleb igasuguseid erinevad aspekte – hotelle, lennukite ja rongide puhul esimest ja turistiklassi, sööki, hindu jne.

Mina avastasin ta umbes nädalake tagasi ja olen olnud sellest kõigest lummatud. Esimene video, mille ma ära vaatasin, rääkis Luisi muljetest Venezuelast, mis on praeguseks suht pekkis riik omadega – paljudes poodides saab süüa osta vaid talongidega ning ka kogus on riigi poolt täpselt ära määratletud. Caracas ehk Venezuela pealinn on maailmas ohtilikkuselt teine linn ning igasugused röövimised on seal vägagi tavalised. Ka Mexico Citys tuleb seda ette, aga võrreldes Caracasega kõvasti vähem. Luis siis küsitleski inimesi tänavalt ja peaaegu kõik ütlesid, et selline päise päeva ajal röövimine on täiesti tavaline asi. Ka Luisi endaga juhtus see Caracases, kuigi ta veetis seal lühikest aega. Õnneks temaga midagi hullu ei juhtunud, jäi lihtsalt oma maisest varast ilma, füüsiliselt kallale ei tuldud. Kuid sellistel puhkudel ei tohiks nagunii vastupanu osutada, sest vastasel juhul võidakse sind relvaga tulistada või noaga rünnata. Venezuelas on see nii tavaline asi, et pigem oled sa täielik erand, kui sinuga seda kordagi juhtunud pole.

Luisi populaarsus ja üleüldine positiivne suhtumine temasse tulenebki sellest, et ta suudab nii vahetult anda edasi erinevate inimeste eluolu. Näiteks Mexico Citys käis ta ekstra ühes piirkonnas, kus inimestel pole vett ega elektrit ning tegi nendega intervjuu. Ta ei anna oma videotes kunagi hinnanguid inimeste elule, vaid kajastabki neid just nii, nagu need reaalselt on(veedabki näiteks ühe päeva koos eksvangiga, suvalise tacomüüjaga, metroodes müüvate inimestega jne – ehk siis kujutabki mehhiklaste lihtsat elu just nii, nagu see tegelikult on). Ma vaatasin ühte tema algusaegade videot, kus tal täitus 100 000 jälgijat ning kus ta veel sellist üldsuse poolehoidu võitnud polnud – paljud soovitasid tal aastal 2012 videote tegemine lõpetada, sest ta ei meeldinud kellelegi eriti. Nüüd, viis aastat hiljem, on selle sama video all kommentaarid hoopis teistsugused – ehk siis kõik ütlevad, et sellised inimesed tegid suure vea, kes omal ajal niimoodi kommenteerisid.

Miks ta mulle nii palju meeldib? Lisaks sellele, et ma jumaldan Mehhikos kõneldavat hispaania keelt ja mehhiko kultuuri ning eluolu, mida ta paljudes oma videotes meile edastab, meeldivad mulle tema igasugused reisireportaažid ja võrdlused erinevate aspektide puhul. Minu meelest sobiks ta ülihästi ajakirjanikuks, sest ta teeb seda kõvasti paremini kui need, kellel tavaliselt selline tiitel juba olemas on.

Lõpetuseks mõned Luisito Comunica videod siis:

Selles konkreetses videos räägib Luis sellest, milline on kiirtoit Hiinas.

Siin toob ta välja need erinevused, mis vahe tekib rongiga sõites siis, kui sa sõidad turistiklassis või esimeses klassis.

Luis teeb palju koostööd ka Googlega – seega töötas ta ühe päeva lausa niimoodi, et ta sai uusi piirkondi Google Mapsi jaoks üles pildistada. Selles videos näebki täpsemalt ära, kui rasket varustust selle jaoks peab seljas kandma, mitu kaamerat seda kõike filmib jne.

Seda video ma enne mainisin ka, just siin räägib Luis sellest Mexico City kogukonnast, kelleni elekter ega vesi veel ei jõua. Eks Mehhiko maapiirkondades tuleb seda kõvasti rohkem ette, aga pealinnas sees konkreetselt seda nii palju ei ole. Tehaksegi juttu ühest konkreetsest piirkonnast, kuhu ühistransport ei sõida, kus elektrit ega vett pole – ja kuigi lubatakse, et varsti see olukord muutub, siis niimoodi see kahjuks ei ole. Tegelikult just selliste videote näol ongi Luis inimeste südamed võitnud, sest ta annab edasi just nimelt selle, millega mehhiklased kogu aeg rinda peavad pistma – seda siis täiesti vahetul moel.

Midagi ka natuke vanemast Luisist – aastal 2013 tegi ta veel selliseid videoid, kus ta tänavatelt küsis inimeste arvamusi igasugustel teemadel (päris tihti ka väga piinlikel teemadel). Siin konkreetselt tahab ta teada, millal ja kuidas inimestel esimene seksuaalvahekord aset leidis. Nüüd ta enam sellistele teemadele ei keskendu – on neid, kes igatsevaid selliseid videoid taga, on ka neid, kes arvavad, et Luis on nüüd palju rohkem arenenud ega pea enam sellisele jamale end pühendama.

Selles videos räägib ta oma reisist Brasiiliasse – täpsemalt siis Rio de Janeirosse.

Luis toob selles videos välja kahe erineva lennuliini negatiivsed ja positiivsed omadused – üks neist USA ja teine Mehhiko oma (ühega ta lendas sihtkohta, teisega lendas koju tagasi). Mehhiko oma võitis ülekaalukalt, sest pakkus isegi natuke odavama hinna eest palju paremat teenindust ning süüa pardal (lisaks oli võimalus enda ees väikest teleekraani jälgida, mida USA lennufirma puhul ei saanud). Ta mainib ära ka selle, et ükski lennufirma ei maksnud talle selle video eest.

Selles videos on luubi alla võetud ühistransport Venezuelas.

Luis loebki selles 2012-ndal aastal tehtud videos negatiivseid kommentaare enda kohta ette. Siis ei aimanud veel ei tema ise ega ka keegi teine, et viie aasta pärast on ta üks populaarsemaid ja armastatumaid youtubereid Mehhikos. Mingi kommentaar oli ka seal alla, et kui vaatad seda videot aastal 2017, kus kõik Luisi jumaldavad. Ajaga võib palju muutuda! Eks ta saab nüüd ka natuke heiti (kui nii palju jälgijaid on, siis ei saa vist loota, et sa päris kõigile meeldid), aga kui ma tema uuemate videote all kommentaare loen, siis on valdav enamus siiski vägagi positiivsed ning pigem mainitaksegi seda, et Luis on parim hispaaniakeelne youtuber. Ma ise arvan ka seda kusjuures 🙂

See oli esimene video, mida ma temalt vaatasin. Siin Luis kõnnibki Caracase tänavatel Venezuelas ning saabki aru, et sealne olukord ongi nii niru, et leivajärjekorrad on meeletud – ning see võib üldse lõppeda enne ära, kui see sinuni jõuab. Põhimõtteliselt nagu meil nõukaajal, aga isegi veel hullem.

Kuna ma alles avastasin Luisi huvitavad teemad, siis mul on nii paljud videod veel nägemata, aga tema puhul vaatan ma kõiki, sest see sisu on lihtsalt nii huvitav. Seega kõigile hispaania keele oskajatele ma kohe kindlasti soovitan teda jälgima hakata! 🙂