Ühelt Jaanikalt teisele – ehk siis lugu sellest, kuidas mul on piinlik, et minu nimi on ka Jaanika.

Ma küll EBA-l ei käinud, aga kujutame ette, et ma käisin seal. Sest noh – kui ShoppingQ Jaanika peab kõiki koledateks ja paksudeks, siis vaatame, mis tal endal pakkuda oli. Ehk siis oletame, et ma käisin seal kohal ja nägin Jaanikat:

Lõpuks nägingi selle ShoppingQ Jaanika ära. Kunagi isegi üritasin ta blogi lugeda, aga no pole minu teema. Issand, kas ta selline krõhva näebki välja või? Appi, mis kuradi lõust see veel on? Mul on lausa piinlik, et ta on sama nimega nagu mina. Ma vahel palvetan, et kui ta kuskil midagi kirjutab, et siis jumala eest mind selleks Jaanikaks ei peeta. Ja mis krdi lilleline ürp see veel seljas on, ma ei julgeks sellega isegi mehe juurde pliidi ette minna. Kas ta siis ei teadnud, et see on glamuurne üritus? Krt, miks ma selliste matsidega siin koos pean olema? 

Oh, ta on kellegi kaasa ka võtnud. Ei tea, kas see on ta esimese, teise, kolmanda, neljanda või viienda lapse isa? Või palju tal neid lapsi erinevate meestega oligi? Ma tean jah, et elus juhtub paska, aga kui juba üks, kaks või isegi kolm korda nagu ei õnnestunud laste isaga kokku jääda, siis ehk oleks võinud aru saada, et see vist pole nagu tema teema eriti? Samas – lapsed pole milleski süüdi, aga kuskil võiks ju piir olla. 

Ja no jumal – viis last on osanud viie erineva mehega teha, aga meikida ei oska ennast? Mis jama see tal näos on? Ilmselt üks nendest laste isadest siis meikis teda. Jah, samas maaslamajat nagu ei tohiks lüüa… Ja no misasja – miks ta oma põngerjad kaasa on vedanud? Oskaks siis need veel käituda, aga ei – kogu aeg tiirlevad seal väljapääsu juures. Mis neil häda on? Pole korralikku kasvatust saanud või? Jaanika peab ikka oma kõigi viie laste isadele selgeks tegema, et lapsi tuleb korralikult kasvatada! Ja endale muidugi ka!

Ja kuna naised ikka naisi vaatavad, siis tundub, et Jaanikal on need jalad kuidagi koledaks läinud. Töntsakaks kuidagi. Isegi pime oleks märganud seda, nii et ma olen kindel, et Kai ka nägi, et tal olid nii koledad jalad! Ju see lilleline matslik kleit veel rõhutas ka neid koledaid jalgu! Mina oleks sellistega igaks juhuks koju jäänud. Iseasi, kas seda muidugi peaks teisele kohe nina alla hõõruma. Ahjaa – tissi pole tal ju ka üldse, vist on koju unustanud teised… 

Inspiratsiooni sain Jaanika postitusest, kus ta kõiki blogijaid maha tegi – ehk siis meie blogijate aus kriitik on sõna saanud! Ja on vist siililegi selge, et mind ajavad sellised inimesed närvi, kes nii labaselt arvavad, et võivad teisi kritiseerida. Ma pole kunagi Jaanika blogi püsilugeja polnud, sest see lihtsalt ei kõneta mind. Ma olin kuulnud küll, et tal on vahel kombeks niimoodi teisi blogijaid maha teha, aga vot sellist asja poleks küll uskunud. Seega Jaanika, järgmisel aastal ära imesta, kui pärast EBA-l käiku leiad teiste blogijate poolt arvamusi, et sa nägid krõhva välja ning oled persest natuke paksuks läinud. Sest me oleme ju kõik väga ausad, eksole? 😉 Ja nagu ma olen aru saanud, siis sa blogis ei avalikusta neid kommentaare, mis sind maha teevad – seega pühendasin sulle lausa terve postituse 🙂 Võta heaks! Vot sellised on olukorrad, kus mul on piinlik, et minu nimi on ka Jaanika…

 

Advertisements

Arvamused EBA-st 2018 Õhtulehe laivi vaadates/ Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas käik ning tutvumine Paidega

Kell oli eile kuskil 20.50, kui ma hakkasin EBA laivi vaatama. Umbes paar auhinda enne seda, kui Eveliis arvamusblogide kategoorias võitis – seega jäi mul nägemata mingi teadusshow, mis blogidest läbi käis. Vaatasime koos kallimaga seda laivi ja Eveliisi ajal ütles ta, et nii tagasihoidlik naine 😀 Ma ütlesin kallimale, et blogis kohe kindlasti mitte tagasihoidlik, aga eks blogijatele ju meeldibki rohkem kirjutada. Ja Jane kidakeelsus ei tulnud mulle samuti üllatusena, olen tema laivi vaadates juba aru saanud, et kirjutamine on rohkem tema teema. Samas – eks omajagu pinget lisas ka see, et Anu Saagim tõesti küsis kohatuid küsimusi. Aga viis pluss Manjanale – mulle meeldis, kuidas ta Anu Saagimi korduvalt paika pani! Tema on üks neist, kes tunneb end kui kala vees nii kirjutades kui avalikult esinedes. Aga noh – eks see on elukogemuse tagajärjel tulnud ka 🙂 Mitte et sa vana oleksid, Manjana, seda kindlasti mitte! Lihtsalt aastate jooksul tulebki rohkem enesekindlust juurde. Ja Mallukas oli nagu Mallukas ikka – eks ta on rambivalgusega ka piisavalt harjunud juba – temal ka mingit häbelikkust sellega seoses pole.

Mulle üldiselt see auhindade jagamine meeldis. Meeldis Anu Saagim õhtujuhina rohkem kui Ženja Fokin või Uku Suviste. Jah, kohati läks Anu labaseks kätte oma kommentaaridega. Anu ilmselt unustas ära fakti, et kõik ei räägi kaamerate ees nii avameelselt asjadest nagu tema. Või et kui blogis mõni blogija midagi kajastab, siis see ei tähenda, et ta tahaks sellest sama avameelselt reaalses elus rääkida. Ma täiesti mõistan seda, sest mulle endale meeldib ka rohkem kirjutada. Et selles mõttes oli jah veits feil, sest Anu ei oleks tohtinud oma mätta otsast neid asju vaadata (või siis Marimell oma mätta otsast, sest tema need kommentaarid ju talle ette söötis).

Halb oli ehk ka see, et ainult esimene koht sai auhinna, oleks ikka võinud esikolmik saada. Kuid üldiselt sujus Õhtulehe ülekanne hästi ja see üritus tundus paremini korraldatud olevat kui eelmisel aastal, mida ma ka laivis jälgisin, 2015-2016 aastaga võrreldes oli see kindlasti professionaalsem (nendel kahel aastal käisin ma kohal ka). Seega tuult tiibadesse ja eks näis, mis järgmine aasta toob 🙂 Ning kõik nägid nii kenad välja! Eesti naised on ikka ilusad, ma ütlen. Mitte et mehed koledad oleksid, aga kuna seal olid naised rohkem esindatud. Mitte et ma selles varem kahelnud oleksin, et eesti naised kenad oleksid! Ja meie endi blogijad on ka väga kenad.

Kui nüüd muude teemade juurde minna, siis eile me kallimaga suurt ei teinudki. Käisime pärast ta tööd Ristiisas söömas, jalutasime niisama ringi ning õhtul vaatasime minu juures Telia videolaenutusest “Viiekümne halli varjundi” esimese osa ära. Me nimelt käisime talvel koos kinos kolmandat osa vaatamas, aga ta esimest ega teist osa pole näinud. Seega vaatasime esimese osa nüüd ära ja millalgi vaatame teise osa ka ära. Siis tal on pilt kogu loost koos 😀 Ta ütles, et talle meeldis kolmas film rohkem kui esimene. Mina olen kõki filme näinud ja minule meeldib ka kolmas kõige rohkem. Seal esimeses on Christan Grey veel liiga tõbras, aga osade jooksul muutub natuke paremaks. Rõhk on sõnal natuke paremaks, sest heaks meheks kohe kindlasti mitte.

Täna oli meil ka plaan paigas – käisime Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas! Ma olin sellest kohast juba ammu kuulnud, aga nüüd pärast seda, kui Jane seda oma blogis kajastas, siis tuli meelde, et jaa, sellest me vaatasime kunagi kallimaga ju koos saadet lausa. Väga vinge koht oli, kallimale meeldis see veel eriti. Pärast seda sõitsime Paidesse, kust me mõlemad oleme vist ainult läbi sõitnud – seega jalutasime seal täiesti esimest korda ringi! Paide on väga ilus linn minu meelest. Käisime Treegeri kohvikus hilist lõunat söömas. Seega tänane päev oli selline tore Järvamaaga tutvumine. Tartusse jõudes läksime veel Lõunakasse, kus kallim endale uued jalanõud soetas. Vot selline nädalavahetus oli siis! 🙂

Lisangi siia mõned pildid, mis siis Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas sai tehtud ning üks pilt Paide kohvikust ka. 

Mina kuhugi ei roninud, kallim aga küll 😀

Hilist lõunat Paide Treegeri kohvikus söömas 🙂

Tutvumissaade “Naked Attraction” /Neli filmi, mida ma sel nädalal vaatasin – parim neist oli “Train to Busan”, mida ma kindlasti kõigile õudukafännidele soovitan!

Kallimal on täna viimane tööpäev nädalavahetusel Tartus. Ta nimelt ei plaani suvel enam nädalavahetustel töötada, sest nii palju muid üritusi on tulemas, kuhu minna. Võib-olla sügisel või talvel uuesti, aga seda ta veel ei tea hetkel. Meil firma suvepäevad tõsteti ka nädal varasemaks, sest 13.juulil ei sobinud paljudele. Seega 6. juulil on firma suvepäevad, 7-8. juuli on kohe kallima sõprade seltskonnaga Ida-Virumaa reis. Suvepäevad on Valgamaal. Siis jääb nädal töötada ning kaks viimast juulikuu nädalat saab puhata 🙂 Täna plaanime kusjuures üle pika aja Tartusse nädalavahetuseks jääda, muidu oleme ikka Põlvasse läinud. Aga sel nädalavahetusel mitte.

Kui kallim eile Tartusse jõudis, siis vaatasime koos Kanal 11-nelt sellist saadet nagu “Naked Attraction”. Kes ei tea, millega on tegu, siis lühidalt öeldes saavad inimesed seal endale deitimiseks valida kaaslase just välimuse põhjal, aga mitte ainult – alasti välimuse põhjal. Ehk siis näevad kõigepealt kuut naist/meest alasti ning siis iga vooru kaupa saadavad neid ära (just selle põhjal, mis neile välimuses ei meeldi – a la liiga karvane jalgevahe või väiksed rinnad või suur kõht jne). Kui  järgi jääb kaks viimast, siis võtab valija ise ka nende ees paljaks ning otsustab siis, kellega ta deidile läheb. Ning pärast deiti näitab neid samu inimesi ka viie-seitsme nädala pärast ning küsitakse, kas neil tekkis ehk midagi tõsisemat. Siiani olen ma ainult ühte korda käinud, kus tõesti inimesed hakkasidki deitima pärast seda saadet, üldiselt nad alati ütlevad, et midagi erilist sellest siiski ei tulnud. Kui Eestis oleks selline saade, kas siis vallalised eestlased läheksid sinna saatesse? Uus Tinder? 😀 Ja ma mõtlen, et kes peaks sellist saadet juhtima – Anu Saagim ehk, temal tuleks selliste küllaltki avameelsete küsimuste küsimine loomulikult välja. Aga kahtlane, et eestlased sellises saates nii vabalt osaleksid, sest Eesti on nii väike. Kas teie osaleksite sellises saates, kui see oleks Eestis olemas?

Ma olen viimasel nädalal palju filme vaadaud. Kolme õudukat ja ühte põnevikku. Vanasti olid mu lemmikud ikka romantilised komöödiad, aga nüüd meeldivad mulle õudukad rohkem.

Esimene õudukas, mida ma Telia videolaenutusest vaatasin (tavaliselt vaatan ma ainult tasuta filme ehk filmiriiuli omasid, aga vahel vaatan videolaenutuse omasid ka ning maksan natuke), oli õudukas Friend Request. Film ise räägibki ühest neiust, kellel pole Facebookis üldse sõpru ja kes siis lisab ülikoolis suhteliselt populaarse tüdruku oma Facebooki. Sellest saab alguse sündmuste ahel, sest see üksik neiu pole mitte teps normaalne… Film ise oli vaadatav, aga mitte midagi nii erilist – seega ajaviiteks sobib ja veits õudne on ka, aga mingit erilist elamust sellest just ei saanud.

Teine film oli põnevik Nerve, mis näitab just seda mängude maailma poolt, kus inimesed võivad ühe mängu pärast segi keerata ning on valmis aina ohtlikumaid ülesandeid sooritama, et mängus järgmisele tasemele jõuda. Kui oled mängija, siis vaatajad soovitavad sulle ülesandeid, mida täites jõuad aina lähemale võidule. Kuid kuna mäng läheb aina ohtlikumaks, siis teevad mõned mängijad selle vea, et teatavad sellest politseile (sest eluga riskimine on tavaline) – ning siis oled kits, kes jääb selle mängu vangiks. Film oli normaalne ning kogu selle adrenaliinirohke teema sees areneb välja ka kahe noore armastus ning lõpp on õnnelik 🙂 Kuid jah – vaadata võib, aga midagi nii erilist see mulle ei pakkunud.

Kolmas film, milleks oli õuduspõnevik Vanishing on 7th Street  – oli juba rohkem minu masti film. Kuigi jah – IMDB-s on sel väga madal hinne (4.9) ja kahel eelmisel oli sellest kõrgem hinne. Mis saab siis, kui ühel hetkel tabab kogu linna elektrikatkestus ning inimesed hakkavad Detroitis massiliselt õhku haihtuma? Kuidas ellu jääda, kui pimedus tahab sind enda rüppe haarata ning kui tal see õnnestub, siis oled kutupiilu? Kuidas need vähesed ellujääjad hakkama saavad, kes peavad silmitsi seisma olukorraga, et varsti saab ka pimedus neid kätte? Mulle see film igal juhul meeldis ja selle üks peaosalistest on Hayden Christensen, kes on mulle alati sümpatiseerinud.

Neljas õudukas (lausa õudusmärul), mille puhul ma olin suht veendunud, et see mulle raudselt ei meeldi, sest ma pole eriline zombifilmide fänn, oli Train to Busain. Mul on hea meel, et ma sellele Lõuna-Korea filmile võimaluse andsin, sest see oli superhea! Mitte kordagi ei hakanud igav ning kindlasti soovitan õudukafännidel seda vaadata. Lugu ise keerleb isa ja tütre vahel, kes lähevad lapse sünnipäeva puhul rongiga Busaini, et lapse ema ning mehe endist abikaasat külastada. Teel sinna tabab neid aga zombiepideemia ning kõik inimesed, keda zombid ründavad, muutuvad nendeks ise (ja hakkavad ise pärast seda inimesi ründama). Seega tuleb teha kõik võimalik, et mitte ise rünnaku ohvriks sattuda… Lisaks sellele põimuvad selles filmis mitmete teiste inimeste lood ning ka isa-lapse suhe saab täiesti uue valguse olukordades, mis on eluliselt ohtlikud. Isekas ja peamiselt ainult endale mõtlev isa ja väga empaatiavõimeline tütar, kes tahab alati teisi aidata, peavad saama hakkama olukordades, kus loota pole kellelegi peale iseenda, sest kõik võitlevad oma elu eest. Enne lõppu oli üks hetk, kus ma pisara poetasin, sest see oli nii emotsionaalne ning näitas, milleks kõigeks on võimeline isaarmastus. Jah, reaalses elus zombidega võitlema ei pea, aga see näitab väga hästi seda, et kui oleks käes eluliselt ohtlik olukord, siis vanemad on nõus oma laste nimel kõigeks. Nii et väga hea film oli! Oli adrenaliini, õudust, draamat, inimeste omavahelisi suhteid ning olukordi, mis näitavad ära, kuidas erinevad iseloomud kriisiolukordades reageerivad. Minu vaieldamatu lemmik neist neljast! Võiks lausa öelda, et üks mu lemmikõudukatest, mida ma näinud olen. Või üldse üks mu lemmikfilmidest!

Vot sellised lood siis täna. Täna on EBA, kuhu ma ei plaani minna, aga eks ma ikka netis elan kaasa. Ma usun, et võitjateks elulistes blogides on kas Merje või Jane. Üks neist saab esikoha ja teine teise – seda ma ei oska enam arvata, et kumb see võidab ja kes teine on. Mõned kuud tagasi ma oleksin võitjaks Merjet pakkunud, aga kuna ta viimasel ajal eriti ei kirjuta ning Jane jällegi kirjutab, siis see mängib tema kasuks. Ega seal palju muid variante nagunii pole. Arvamusblogides paneb selle kinni Eveliis. Ning muude kategooriate kohta ma ei oskagi midagi arvata, sest kuna paljud ei osalenud, keda mina loen, siis olid enamus minu jaoks suht tundmatud blogid. Kelle poolt teie täna olete? Ja kas lähete EBA-le? Ma esimesel kahel aastal käisin ja ülitore oli, aga eelmisel ja sel aastal pole seda tunnet tekkinud, et läheks. Kuigi järgmisel aastal ehk lähen ka 🙂

Kuhu inimesed kaovad ja miks ometi (enamus kadumised lõpevad sellega, et inimene leitakse surnult…)

Kõigepealt järjekordne uudis sellest, et Pärnumaal on üks naine kadunud. Natuke aega hiljem uus uudis, et naine leiti surnuna. Ilma vägivallatunnusteta – seega enesetapp? Eks see selgub ilmselt lähiajal.

Jube on mõelda, et viimasel ajal on Eestis kadumised nii tavalised. Enamus juhtudel lõpeb see sellega, et kadunud isik leitakse surnuna. Sügisel oli ju see Tartu juhtum, kus 21-aastane noormees läks pärast pidu täis peaga jalutama ning leiti külmununa Raadilt. Oleks ta vaid minutike ühiselamu ukse juures veel purjus peaga oodanud, oleks keegi saanud ta sisse lasta (sest just siis tuli keegi sealt välja). Oleks, oleks…. Siis kadusid ju veel mitmed inimesed sügisel – samuti üks Pärnumaal ja teine Põlvamaal. Nende surnukehad leiti vist ka hiljem ja arvatakse enesetappu? Ma seda mäletan, et Põlvamaa neiu leiti surnuna, aga Pärnumaa noormehe kohta ei teagi, mis temast sai, vist ka leiti hiljem surnuna? Tal oli sama teema, et läks pärast klubis käimist purjus peaga hulkuma… Nii jube mõelda, et minnakse niimoodi peole ja juuakse täis – ning siis külmutakse koduteel või niisama hulkudes surnuks. Eks isegi sai oma 10-11 aastat tagasi niimoodi peol käidud, et jala purjus peaga koju mindud, sest taksoraha oli kas juba maha joodud või ei tahtnud seda sellele pappi laristada. Õnneks nii purjus polnud, et oleks lumehange magama vajunud. Ning õnneks on aastad mulle nii palju mõistust toonud, et ma lähen alati pärast pidu taksoga koju. Eriti talvel.

Kuid selle kõige värskema juhtumiga on ikkagi küsimus õhus – mis täpsemalt juhtus? Lehes oli kirjas, et naine pidi pühapäeval korraks lapse sünnipäevalt (mis vist peeti kuskil mängutoas vms) koju minema ja siis sinna tagasi pöörduma, kuhu ta ei jõudnudki. Hiljem kodus ka ei olnud ning telefon oli välja lülitatud. Täna leiti ta laip kuskilt metsatukast. Ikkagi enesetapp siis, kui vägivallatunnused puudusid? Oeh – kohutav, et sellised asjad üldse juhtuvad. Varsti ei ole Eestis enam ühtegi inimest, kellel poleks tutvusringkonnas kedagi, kes poleks kadunud olnud mingi aja ning siis hiljem surnuna leitud. Või siis kadunuks jäänudki (nagu see Võru poiss aastal 2015). Olgu selleks põhjuseks siis alkoholiga liialdamine ning külmumine, enesetapp või ükskõik milline teine põhjus, traagiline on see ikka.

Ka minul on tutvusringkonnas täiesti inimene olemas, kes aastal 2010 sügisel kadunuks jäi ning 2011 kevadel surnuna leiti. Mu ema parima sõbranna poeg läks 2010 novembris Tartu kesklinna, kust ta tagasi ei jõudnudki. Laip leiti 2011 mais, kui Emajõgi selle pinnale uhus. Tegu oli enesetapuga. Kusjuures mu ema sõbranna aimas seda, et tegu oli enesetapuga juba siis, kui poeg kaduma läks, sest ta pojal oli palju probleeme ning ta polnud nõus abi otsima – kannatas raske depressiooni all, elas vanemate juures, tööl ei käinud. Kui ta enesetapu tegi, siis ta oli 29-aastane. Ema sõbranna poeg näiteks üritas mu mõlemate õdedega sebida, aga nad kumbki ei võtnud vedu, sest nägid temas ainult sõpra. Sellised naiste eitavad vastused mõjusid mehele üliraskelt. Lisaks veel ebaõnnestumine tööelus ja… me juba teame, milleni see viis.

Aastad 2010-2011 olid üldse mu ema sõbrannale rasked, sest 2010 novembris läks poeg kaduma, 2011 mais leiti ta laip Emajõest ning sama aasta oktoobris suri mu ema. Ühe juhtumi puhul tean ma inimest, kelle vend kaduma läks ning hiljem surnuna leiti. See oli mu gümnaasiumiaegse klassivenna vend, kes 2009 aastal kaduma läks ning kelle laip mõni aeg hiljem leiti. Siis juhtus see laiba leidmine samuti kevadisel ajal 2010, mil Emajõgi selle välja uhus. Tihti ongi selliste surmade põhjuseks enesetapud kahjuks. Ning paljudel juhtudel on see seotud sellega, et inimesed on oma elus täiesti läbi põlenud.

Kusjuures seda läbipõlemist põevadki mehed palju raskemalt kui naised, sest nad pole harjunud abi otsima, nad üritavad alati ise hakkama saada. Kahjuks viib see aga sügava depressioonini ning kui abi õigel ajal ei otsita, siis ka enesetapuni. Tänapäeva arenenud riikide probleem, sest näiteks Soomes ja Jaapanis on enesetappude arv väga kõrge (eriti meeste puhul). Inimesed lihtsalt ei tule selle maailmaga enam toime, kus kogu aeg peab kellestki parem olema ning nad ei oska ka kahjuks abi otsida. Eriti mehed, kellele lapsest peale sisendatakse, et nad peavad ise hakkama saama. See on jama! Kui on probleem, siis tuleb abi otsida. Ning seda ei tohi eirata.

Mõelda vaid, et Jaapanis on enesetapud nii tavalised, et nad on selle jaoks lausa eraldi metsa loonud, et kui inimene tahab end ära tappa, siis ta võib sinna minna ning seda teha. Loomulikult on seal hoiatavad sildid, et mõelge enne ikka järele ning elu on kingitus jne, aga kui nad ikkagi leiavad, et enesetapp on see, mida nad teha tahavad, siis saavad nad seda seal metsas “rahulikult” teha. Ja mõelge – igal hommikul tulevad sinna metsa inimesed, kes on palgatud selleks, et neid surnukehasid üles korjata, kes otsustasid enesetapu teha. Väga jube ikka.

Veel jubedamad kui enesetapud Jaapani selleks loodud metsas, on meie endi inimeste kadumised. Varsti tundub see juba nii tavaline olevat, et keegi ei pilguta enam silmagi, kui jälle kuskil mõni inimene ära on kadunud. Sest see muutub liiga tavapäraseks, liiga tavaliseks. Liiga tavaliseks muutub see, et hiljem leitakse kellegi laip kuskilt – kas siis täis peaga külmunud inimese oma või enesetapu sooritanud inimese oma.

Kuid mõned inimesed jäävadki kadunuks. Ei leita ka laipu ega saadagi kunagi teada, mis nendega tegelikult juhtus (näiteks see Võru poiss aastal 2015). Ilmselt on nad nagunii surnud, aga just see, et perekonnal pole isegi hauda, kuhu lilli viia… Ning just see teadmatus, et pole õrna aimugi, mis tegelikult juhtuda võis. Väga karm on see ikka. Kuid on inimesi, kes on jäänud kadunuks aastatest 1990 jne, aga keda pole siiani leitud (ega ka laipa mitte). Üks neist on näiteks Salapärase (üks tüüp, kellega ma 2012 suvel sebisin) ema, kes kadus ära 1995.aastal, laipa ei leitudki mitte kunagi. Perekond ei saanudki kunagi teada, mis nende emaga tegelikult juhtus. Oli see enesetapp, mõrv, midagi muud? Miks nende ema ära kadus ja kuhu?

Kuhu üldse need inimesed kõik kaovad? Ja miks? Seda ei saagi vist kunagi keegi teada…

Mina ja saladused ei ole hea kombinatsioon… /Nädalavahetusel (endiseid) Põlvamaa ja (praeguseid)Võrumaa külasid avastamas (Koidula ja Orava)

Teate, kui raske mul saladusi hoida on? Enda omasid ei suudaks üldse vist, aga meil on sel aastal firmaüritus enne puhkust niimoodi planeeritud, et kui iga viimne kui detail on paigas, siis anname teistele teada, et mis värk on ja kuhu minek jne. No nüüd on kõik detailid paigas ja homme on selline suurem avalikustamine ilmselt, aga mu töökaaslased on minult juba vähemalt nädalake pinninud, et kuhu me läheme (sest kuupäev on juba ammu paigas olnud ja nad teavad, et midagi toimub, sest meil on kombeks enne suvist puhkust firmapidu teha – lihtsalt varasemalt on nad alati jooksvalt teadnud, et kui asjad veel päris paigas pole olnud). Et asukohta nad juba kahtlustavad, mõned ehk teavad juba kindlalt, aga nad ei tea veel, mida me seal täpselt teeme 😀 Kui nad veel nii palju pinninud ei olnud, siis üks töökaaslane küsis, et kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud. Ütlesin talle, et ilmselgelt ei ole ega kirjuta ka detaile enne, kui kõik teavad, kuhu me täpselt läheme 😀 Või siis hiljem juba, et kus me käisime ja mis me tegime. Aga jah – siinkohal õppetund ka mulle endale – ei tohi vihjeid anda, inimesed on head googeldajad! Järgmisel korral ei ütle ma enam absoluutselt midagi, kui selline plaan jälle on. Aga nii raske on seda mitte teha, kui kõik kogu aeg uurivad ja pärivad 😀 Annad väikse vihje ja inimesed panevad kohe pildi asjast kokku!

Nädalavahetus oli tore – laupäeval käisime kallimaga tema lapsepõlve kodukoha külapeol. Seal me eriti pikalt ei olnud, õhtul läksime sauna. Enne seda käisime ta vanemate juurest läbi, kus mängisime Arturiga. Artur oli tegelikult kunagi kallima kass, aga üürikodust välja kolides elas kallim neli kuud vanemate juures ning siis ostis endale laenuga korteri (vanemate juurde võttis ta kassi muidugi kaasa). Selle aja jooksul kiindus ta 12-aastane vend Arturisse niimoodi ära, et tahtis, et kass sinna elama jääks. Seega kallim jättiski Arturi sinna, sest seal on nagunii suht alati keegi kodus ja Artur saab rohkem tähelepanu. Artur on väga armas isane kiisu, kes ei ole kunagi kuri. Mäletan oma lapsepõlvest emast kassi Kikit, kes oli väga kuri (ta oli meil siis, kui Puhjas elasime). Tema isane poeg Muku ei olnud enam üldse kuri, vaid väga sõbralik.

Pühapäeval sõitsime niisama Põlvamaal ringi – käisime ka Koidulas, kus mina varem kordagi ei olnud käinud. Kallim ühe korra pimedas oli sinna sõitnud, aga ka suurt ei näinud. Igal juhul me arvasime, et Koidula on veits suurem küla, aga seal ainult piiripunkt ja rongijaam paistiski olevat, aga vbl jäi küla kuidagi peateest üldse rohkem kõrvale. Oraval käisime ka – see oli minu meelest natuke kõle ja kummituslik küla. Vähemalt tundus niimoodi. P.S: Nii Koidula kui Orava asuvad nüüd pärast haldusreformi juba Võrumaal, aga enne asusid Põlvamaal. Ning jah – Koidulas ei elagi alalisi inimesi (vähemalt 2011.andmetel ei elanud, uuemaid andmeid ma ei tea). Oraval elas 2011. seisuga 240 inimest.

Eile õhtul tulime Tartusse, vaatasime “Beethoveni kutsikad”, mida on sada korda nähtud, aga tore oli ikka. Hommikul ärkasin kell 08.05, kallim sai veel natuke põõnata, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Muide, ostsin nädalavahetusel poest õlut ja minult küsiti dokumenti! Minu enda kodupoes kusjuures. Ma olin varem mitmeid kordi selle müüja käest ostnud, aga alkoholi vist mitte. Kui oled üle 25, siis on see küll kompliment, kui keegi sind alla 18-aastaseks peab 😀 Lausa üle 10 aasta nooremaks tehti. Ei mäletagi, millal viimati keegi poest alkoholi ostes dokumenti küsis, see oli ammu. Ilmselt niipea seda enam ei juhtu ka, seega sai natuke nautida seda, et keegi mind nii nooreks peab 😀

Lisangi siia kaks pilti, mis on nädalavahetusel tehtud.

Kass Arturiga kallima vanemate juures. Tema ongi see kiisu, kes siis varem oli kallima kass, aga kui kallim mõned kuud lapsepõlvekodus elas, siis ta 12-aastane vend kiindus kassi nii ära, et palus vanemalt vennalt, et ehk võiks ta sinna jäädagi. Ja nüüd ta siis elabki kallima vanemate juures 🙂 Aga sel hetkel, kui pilti tegime, ei tahtnud Artur väga pildile jääda 😀

Oraval. Selline natuke kummitusliku atmosfääriga küla oli minu meelest.

Delikaatsed teemad…

Tänaseks päevaks ei ole vist enam naist, kes poleks Liivi avameelset ja väga paljusid naisi kõnetavat postitust lugenud. Tõesti – nagu keegi seal kommentaarides ütles, et see on blogimise ajaloo jooksul üks parimaid postitusi! Täiesti nõus! Ning see oli üks väheseid kordi ajaloos, kus ma blogiloosist osa võtsin, sest ka mina olen nende naistega samas paadis, kes pole kunagi vaginaalset orgasmi kogenud. Kliitori stimuleerimisel jah – ehk siis see on mu ainuke viis orgasmi saada. Postitus ise oli väga põnev, aga veel huvitavamad olid need kommentaarid, sest nagu näha – neid naisi on väga palju, kelle jaoks orgasmi saamine on raskendatud. Mõnedel lausa niimoodi, et pole seda mingil moel kogenud. Ja sellest on ülimalt kahju! Ma ise küll veel seda imevidinat ei ostnud, aga nagu ma kommentaaridest aru sain, siis on laod ka hetkel tühjad neist, seega Liivi postitus on liigutanud lausa mägesid. Kuid plaanis on kunagi see ära osta. Mul on hea meel, et sellel teemal räägitakse, sest see on teema, millele peaks rohkem keskenduma. Ning Liivi järgmises sarnases postituses jagab üks naine ka juba oma kogemust, kes Lelo Sona kätte sai – ning see on väga positiivne!

See sama postitus pani mind ennast kirjutama ka ühel päris delikaatsel teemal, millest ma juba mõned kuud olen tahtnud kribada, aga kuna ma olen neil teemadel aja jooksul pigem kidakeelseks jäänud, siis need asjad ei tule enam nii vabalt kui minevikus. Pealegi – ei olnud ma minevikus mitte kunagi sellise asjaga kokku puutunud. Nimelt me loeme ja teame omadest kogemustest, et naiste jaoks orgasmi saamine ei pruugi väga kerge olla. No mõnedel kindlasti ka on, aga on palju neid naisi, kes saavad seda väga raskelt ja pigem harva. Või ei saagi üldse. Või siis saavadki ainult kliitoriorgasme, aga vaginaalset orgasmi pole iial saanud (nagu mina). Kuid hoopis vähem leiab kõnepinda täiesti vastupidine olukord – ehk mis saab siis, kui mees ei saa kergelt orgasme? Ühiskond on loonud arusaama, et alla 30-aastasel mehel piisab vaid paar korda rinda näppida, kui juba orgasm käes… See on küll natuke liialdatud näide, aga kui varem pole sellise olukorraga kokku puutunud ja lõpuks sellega kokku puutud, siis saad aru, et ka meestel võib orgasmide saamine raskendatud olla.

Kui ma kallimaga tutvusin, siis ta oli juba väga alguses aus oma depressiooni suhtes. Depressiooni põdemine ning antidepressandid viisid aga aja jooksul selle olukorrani, kus orgasmide saamine muutus üliraskeks. Ka siis, kui ta ise tahtis end lõpuni viia (ta ei ole nagunii kunagi eriti kergelt orgasme saanud, aga siis sai veel raskemalt – kui üldse sai). Ka sellel teemal oli ta minuga aus ja kui me seksini jõudsime, siis andis see vahel tunda. Ehk siis ta ei saanud orgasme seksides. Minu jaoks, kes ma polnud mitte kunagi sellise olukorraga mehe puhul kokku puutunud, mõjus see alguses päris raskelt. Olime kaks kuud koos olnud ja kui jõulude ajal saime esimest korda üle nädala koos aega veeta – siis ta lihtsalt ei saanud saanud orgasme (päris alguses tuli meil ka seda ette, aga vahel ikkagi sai). Rääkisime sellest siis pikemalt ja ma küsisin, et kuidas tal eelmises suhtes oli, mis kolm aastat kestis. Sest ta oli maininud, et probleeme on varemgi olnud. See vastus, mille ma sealt aga sain – no seda ma poleks osanud eluilmaski oodata. Ta ütles, et selle kolme aasta jooksul ta ei saanudki kordagi seksides orgasmi. Et kas siis viis ise enda lõpuni pärast seksi, aga ka see oli pigem raskendatud variant – seega ei teinud sedagi. See oli ka aeg, mil ta depressioon oli haripunktis (depressioon oli tal juba enne sellesse suhtesse minemist). Ta rääkis, et ta pole kunagi naisi selles olukorras süüdistanud, sest ta teab, et asi on temas. Et ta pole kunagi arvanud ega arva siiani, et ta eks selles mingitki moodi süüdi oli. Või et mina süüdi olen, kui ta seksides haripunkti ei jõua.

Kuigi nüüd ei ole tal enam depressiooni ega antidepressante ei võta, siis pole orgasmi saamine tema jaoks ikkagi kerge. Hetkel oleme me kuskil sellises olukorras, kus umbes 65-70 protsenti kordades ta saab seksides orgasmi, ülejäänud kordadel mitte (varem oli see protsent kindlasti meil madalam). Ja ma olen näinud, kuidas ta endale ise teeb – ka siis võtab see aega (kui üldse saab). Nii-öelda tulesüütamise süsteemiga saab ehk natuke kiiremini (kuid ka mitte alati) – ehk siis liigutab peenist nagu hakkaks kivide või pulkade abil tuld süütama (nagu siis tehakse, kui tikke pole või nagu vanasti tehti). See nõuab väga kiiret tempot ja ma tunnistan ausalt – mina ei ole suutnud täiesti üksinda seda süsteemi rakendada, ta on alati appi pidanud tulema (kusjuures Sander Õigus mainis oma stand-upis, et tema teeb ka endale niimoodi, ma väga ei teadnudki varem, et mehed seda nii-öelda tulesüütamise süsteemi kasutavad – ehk siis kaht kätt ja sellist tugevat hõõrumist ja megakiiret tempot). Täpselt sama kehtib ka suuseksi puhul. Kui lõpus seda tulesüütamise efekti ei ole, siis pole ma suutnud teda lõpuni viia. Ehk siis ta tuleb alati kätega appi enne. Sest nagu ma just mainisin – mina seda ei oska veel. Aja jooksul ehk õpin 🙂

Ehk siis – kogu see asi on mind õpetanud, et täpselt samamoodi nagu naistel võib olla orgasmide saamisega probleeme, võib seda tulla ette ka meestel. Võib-olla nüüd on käes see hetk, kui ma mõistan neid mehi, kelle naistel on raske orgasmi saada. Ikka ju tahad, et su kaaslasel oleks parim tunne seksides ja kui ta siis orgasme ei saa, hakkad mõtlema, et äkki ma pole piisavalt hea naine jne (nagu mehed mõtlevad siis, kui nende naised orgasme kergelt ei saa, et äkki nemad pole piisavalt head). Sellistel teemadel on väga raske rääkida, aga kallim tunnistas seda muret hiljuti ka oma terapeudile (hetkel ta enam terapeudi juures ei käe, sest mõned kuud tagasi leidsid nad koos, et kallim ei vaja seda enam praegu), kes mainiski, et depressiooni puhul on see väga tavaline tagajärg, et veel päris pikalt ei ole orgasmide saamine lihtne, isegi endale tehes mitte. Või siis mõnel veel raskemal juhul lausa võimatu.

Kui alguses ma tõesti süüdistasin end selles olukorras, siis nüüd ma seda enam ei tee. Sest ma tean, et need põhjused ei sõltu minust (kuna alguses oli see nii uus ja tundmatu asi minu jaoks). Kallim on mind muidugi selles aidanud, et ma ennast ei süüdistaks, sest ta on minuga neil teemadel vestelnud. Nüüdseks on meil mõned kindlad poosid, mis kallimat rohkem orgasmidele viivad (aga ka mitte alati, nagu ma mainisin). Ning aja jooksul õpime teineteist veel rohkem tundma jne 🙂 See asi ei ole mind kunagi pannud teda vähem kalliks pidama (siis kui asi veel armastuseni polnud jõudnud) või nüüd siis vähem armastama. Absoluutselt mitte. Täpselt nagu mina tean, et minu vaginaalsete orgasmide puudumine ei ole tema süü. Võinoh – pole see olnud ka minevikus kellegi teise süü. See polegi kellegi süü – nii lihtsalt on.

Seega see pool on samuti tegelikult oluline, sest ka mehed pole mingid masinad, kes kogu aeg ainult orgasme saavad. Võib ka niipidi olla, et neil on nende saamisega raskusi. Ning jah – naistele võib see päris keeruline olukord olla, sest kogu aeg ühiskond annab meile mõista, et mehed saavad kergelt orgasme jne. Kõik sõltub tegelikult inimesest, olukorrast või mingitest muudest faktoritest (nagu näiteks depressioon jne). Tegelikult ei tohiks üldse eeldada, et keegi saab kergemini orgasme sellepärast, et ta on mees. Või siis ükskõik missuguse muu põhjuse pärast. Mul on hea meel, et sellistele asjadele pööratakse aina rohkem tähelepanu. Seda nii naiste kui meeste puhul.

Ilusat nädalavahetust teile kõigile! Ning päris hea oli sellel teemal rääkida, sest ma usun, et ka sellist varianti tuleb teistel naistel ette – lihtsalt seda ei puudutata väga. Vähemalt avalikult mitte.

 

Kui rõõm ja mure käivad käsikäes…

Kell on 07.47 ja kui ma tavaliselt magan sel ajal õndsat und (mul on äratus kell 08.05), siis täna olen ma juba kontoris. Nimelt ma läksin eile pärast tööd rongiga Põlvasse ja tulin täna hommikul sealt, aga vahepeal polnud enam mõtet koju minna, sest ma elan Annelinnas, töötan Lõunakeskuse lähedal – seega hakata rongijaamast veel koju minema oleks mõttetu olnud (sest oleks suht kohe pidanud tagasi tulema). Eile läksin  ma kell 22.30 magama, ma tavaliselt lähen mingi 00.30 ajal. Aga kallim ärkas minust veelgi varem, sest tal on hommikune vahetus – seega siis tal algab töö juba kell 06.00. No ma vaikselt harjutan, sest sügisel mu unerežiim saabki selline olema, sest rong Põlvast Tartusse läheb suveperioodil kell 06.29 (muudel aegadel 06.42 – seega mitte oluliselt hiljem). Niikaua, kuni ma end kokku võtan ja autojuhiloa ära teen (kui üldse suudan end kokku võtta). Aga polnud üldse raske nii vara ärgata, sest ma läksin varem tuttu ka 🙂

Eile oli nii tore õhtu – käisime kallimaga Räpinas, siis olime Peipsi järve ääres natuke. Ma polnudki varem kunagi niimoodi teinud, et nädala keskel Põlvasse lähen, kui mul järgmisel päeval on töö, sest tema on alati Tartusse tulnud. Aga siis ta on alati õhtul tagasi läinud, sest muidu tuleks tal veel varem ärgata, kui ta peaks kella 06.00-ks Põlvasse sõitma. Rääkisime niisama tulevikust ning mul on ülihea meel, et me selles mõttes nii samal lainel oleme. Ta ütles mulle, et ta on nii õnnelik, et me kohtusime ja ta pole kunagi varem midagi nii sügavat kellegi vastu tundnud. Kusjuures minuga on sama lugu. Muidugi olen ma minevikus armunud olnud ja ehk ka armastanud (vähemalt enda arvates), aga alati on sellega kaasnenud mingid kahtlused, mingid ebakindlused jne. Nüüd on kõik hoopis teistsugune. Ma ei oska seda kirjeldada ega sõnadesse panna, aga nii on. See on selline rahulolutunne, mida vist väga ei saagi sõnadesse panna.

Minnes nüüd aga natuke kurvemate teemade juurde, siis mu isal on veel mitu asja, mis tal tervisega korras pole. Vererõhku alandavad rohud sai ning jalaga läheb ka varsti operatsioonile (veenilaiendid). Kuid puusaliigesel on 3.astme kulumine (ma ei tea, mida see täpselt tähendab), ortopeedi juurde läheb ka paari kuu pärast ning suure tõenäosusega peab puusaliigese vahetuse operatsioonile minema. Seal on muidugi mitu aastat järekord. Oijah – lähed ühe asjaga arsti juurde, selgub sada muud asja, mis veel viga on. Ülemine vererõhk oli arsti juures lausa 200 olnud, ei lastud enne tulema, kui natuke alla sai seda (mu õde käis temaga kaasas). Kuna tal on pikalt kõrge vererõhk olnud, siis tehti talle EKG, mis näitas sellest tulenevalt südamelihase paksenemist… Ehk siis jah – nagu mu vanem õde ütles, et ta tervis on persse keeratud ja nüüd vajab avariiremonti.

Samas – ta on suht sportlikku elu elanud, aga eks see joomine on ka mõjunud. Ime, et maks veel läbi pole. Ptüi-ptüi. Et kogu see kompott teeb murelikuks. Isa eile isegi helistas mulle, me tavaliselt ei räägi pikalt telefonis, aga nüüd ta siis ütles, et tervis ikka jama. Õnneks vererõhu sai madalamaks rohtudega, aga paljude muude analüüside vastused on veel teadmata – ei kujuta ette, mis sealt veel tuleb… Me õdedega oleme suht hirmul, et mis sealt kõik veel võib tulla. Ning jah – eks see on osaliselt ka meie süü, et me varem pole teda arsti juurde sundinud minema, aga ta pole üldse kurtnud ju. Ning täiskasvanut meest ei saa sundida. Jala peal veenilaiendid olid paksenenud juba aastake tagasi ja me rääkisime talle küll, aga ega ta siis kuula ju kedagi. Et selles mõttes on pilved mu üldiselt väga päikselises elus paistmas, aga eks ta peab lihtsalt rohtusid võtma hakkama (ma ütlesin talle eile, et peab endale nimekirja tegema, et mis kella ajal mida võtta jne).

Vot sellised lood siis hetkel. Ühelt poolt nii õnnelik ja teiselt poolt mures. Kuid selline see eluke juba kord on. Enne tööd on veel natuke aega, saan niisama netis uudiseid või blogisid lugeda 🙂 Olge mõnusad!