Ikka veel ühes tükis!

Arvake ära, kes on endiselt ühes tükis? 😀 Eks ikka mina. Ma olengi hetkel haiglas, Hendrik läks just mu õe perekonna juurde, kus ta ööbib, sest sünnituseelses palatis ei saa mees pärast kella 19.00 nagunii olla. Mis värk siis ka hetkel toimub?

Tulime hommikul kell 08.00 Tartusse ja siis hakkas üks pikk trall pihta – ootamine, KTG, ootamine, ultraheli, ootamine, uus KTG jne. Siin mõõdeti mu beebi kaaluks 4190 grammi ja otsustati ikkagi esilekutsumise kasuks kõigepealt. Kuna mul oli 1.5 cm avatust, siis paigaldati mulle emakakaela balloon, mis teoreetiliselt peaks sünnituse kiiremini esile kutsuma kui näiteks pulber. Pulbriga alustatakse nende puhul, kellel avatust üldse pole. Hetkel mul mingid üliõrnad valud on, aga isegi päevade ajal on hullemad – seega midagi ei toimu veel. Öeldi ka, et ilmselt enne homset ei hakka midagi toimuma, kui praegu kõik nii rahulik on. Homme hommikul võetakse balloon välja ja eks siis näis, kas pannakse uus või proovitakse mingit muud varianti veel.

Selle ballooni paigaldamisega oli ka omaette ooper – kaks korda see arstidel ei õnnestunud, proovisid veel kolmandat korda ja kui poleks siis ka õnnestunud, siis oleksin pulbri saanud kõigepealt. Mul endal tahtis pilt taskusse minna, kui seda paigaldati, anti nuuskpiiritust isegi igaks juhuks. Õnneks siiski seda vaja ei läinud, sest pilt ei läinud taskusse.

Muidu on siin tore, aga sünnitajaid on tõesti palju! Jagan sünnituseelset tuba ühe naisega, kellel tuleb kolmas laps, samuti ballooniga esilekutsumine, tal on natuke rohkem valusid, aga ka suhteliselt vaikne. Hästi tore vene naine on, rääkis oma eelmistest sünnituskogemustest (lapsed on vanuses 16 ja 8). Et oskab eesti keelt ka väga normaalselt ja saame suhelda.

Nii et jah – siin võib veel aega minna 😀 Pulbri kohta öeldi, et siis on esmasünnitajatel tavaline, et läheb vähemalt 2-3 päeva, ballooniga tavaliselt  hiljemalt teise päeva lõpuks sünnitatakse ära. Eks näis siis 🙂 Selle ballooni teised osad pandi kleeplindiga reie külge kinni, aga liikumist see õnneks üldse ei sega.

Kas ma olen nukker, et keisrit ei saanud? Hetkel mitte, sest valusid veel suurt pole, ma sellele oskan siis vastata, kui beebi lõpuks käes on 😀 Nad ütlesid, et kui neil oleks ultrahelis beebi üle 4500 grammi näidanud, siis oleks plaaniline keiser olnud esmavalik.

Muidu on siin suhteliselt tore, aga arstidel ja ämmaemandatel on väga kiire, hetkel on kõik perepalatid ka täis, aga ma ei usu, et mul enne homset midagi toimuma hakkab, vbl siis on teine olukord. Tean seda, et sünnitama minnes tuleb kohe mainida, et tahaks perepalatit. Õnneks on palatikaaslane ka väga tore naine, kellel kolmas laps tulekul ja kes on mulle rääkinud, et mis võib pärast sünnitust toimuda jne. Tal on ka esimene esilekutsumine, teised on loomulikul teel sündinud lapsed olnud.

Eilne öö oli mul suhteliselt hull – kõrvetised olid nii ägedad, et pidin tund aega öösel kodus üleval passima, sest pikali olles olid need eriti hullud. Et ma polnud hommikuks end välja puhanud, aga õnneks siin saan seda nüüd teha 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! Eks homme oleme jälle targemad 🙂

Advertisements

Beebi pole veel sündinud/ Mina platsentat ega nabanööri küll endaga koju kaasa ei hakka tassima, mõned asjad jäägu haiglasse…/ Kas teie olete sünnitusplaani endale valmis teinud? / “Loomuliku sünnituse teejuht” ei ole nii hea raamat minu meelest…

Olen veel ikka ühes tükis 😀 Käisime eile Tartus, aga meile öeldi, et tulge esmaspäeva varahommikul tagasi. Ehk siis seda me teemegi. Siis tehakse ultraheli, mille põhjal siis otsustatakse, mis saab edasi. Täna on mul muidu täpselt nädal tähtajani (17.august), aga tolleks ajaks on beebi kindlasti juba käes. Haiglakotid on muidugi kõik juba pakitud ja need olid meil ka eile kaasas. Nii et ma ilmselt enne esmaspäeva ei sünnita, kui just beebi ise nende kahe päeva jooksul ei otsusta tulla. Siiani pole ühtegi märki sellest, kõik on tavapärane. Aga no see võibki äkitselt peale hakata – ega seda ette ei tea ju 😀

Nüüd raseduse lõpus on kõrvetised ikka päris hulluks läinud, just öösiti (päeval neid eriti polegi). Varem olid ka rohkem öösiti, aga Rennie ikkagi leevendas. Nüüd enam mitte eriti… Ja kuigi kõhukinnisus on rasedatel tavaline, siis nüüd viimasel ajal on see ka ikka hullemaks läinud. Kuna enne rasedust pole mul iial sellega probleeme olnud, siis ütleme nii, et ega see tore pole 😀 Et teada on, et pole niimoodi, et korraks WC-sse ja asi tehtud nagu mul tavaliselt varem oli 😀 Läheb ikka kõvasti aega. Kas kellelgi teist veel samamoodi raseduse lõpus on olnud? Ma tean, et mõnedel on raseduse alguses juba see mure päris suur, aga mul nagu eriti palju ei olnud seda probleemi, pigem vähe. Ja keefir aitas ka, aga nüüd pole enam sellest tolku.

Teisipäeval käisime Hendrikuga Võrus Perekooli loengut kuulamas. Meid oli ainult neli ja Hendrik oli ainuke mees 😀 Et kuigi ma sünnitan Tartus, siis loengut kuulamas käisime Võrus. Väga kasulik oli – sünnituse erinevad etapid, tugiisiku roll sünnitusel ja ka keisri puhul jne. Hendrik ütles, et tema jaoks oli kasulik just see tugiisiku roll sünnitusel – et kus vajadusel mind masseerida, kuidas toeks olla, mida teha jne. Kui ma muidugi luban masseerimist, sest mõni naine jälle ei taha seda. Aga seda ette ei tea, sest kui ma ise sünnitan, siis selgub see siiski kohapeal. Ega enne ju oma käitumist ei oska planeerida.

Lisaks näidati meile kahte erinevat sünnitusplaani, mis naised olid endale kirja pannud. Mõlemad olid korduvsünnitajate omad, sest esmasünnitajad enamasti ei oska niimoodi määratleda, et mida nad täpselt tahavad. Üks sünnitusplaan oli pikem kui mu gümnaasiumi lõpukirjand 😀 (nimed olid loomulikult eemaldatud). Kas teie panite sünnitusplaani kirja? Minul seda pole. Seal ühes oli nii detailselt kõik kirjas, et a la missugune peab valgus olema kuni selleni välja, et millistes asendites on ta nõus ainult sünnitama. Loengus mainiti meile, et sünnitusplaani koostades peab iga naine arvestama sellega, et seda ei täideta peaaegu mitte kunagi 100-protsendiliselt, sest see lihtsalt pole võimalik.

Sünnitusplaanides küll seda kirjas polnud, aga nii mõnedki vanemad tahavad endale nii nabanööri kui platsentat mälestuseks – nii meile loengus räägiti. Nabanöörist saan ma veel aru, aga platsentast mitte. See näeb juba nii rõve välja, et minu pärast jäägu see heaga haiglasse, kus nad need ära põletavad (nii meile öeldi, kui perekond seda kaasa ei taha võtta). Mõni sööb ka seda platsentat hiljem, aga mul tuleb okse peale, kui ma sellele mõtlen. Mina ei taha ei nabanööri ega platsentat endale mälestuseks, mul pole nendega midagi teha. Ma ei taha kedagi siin solvata, aga minu jaoks isiklikult võrdub platsenta kojutoomine sellega, et ma oma beebi esimese kaka ka kuhugi hoiule paneksin, mida ma ilmselgelt ei tee. Nabanöörist saan ma veel aru, aga ma ei taha seda ka. Ja see ei tähenda, et ma oma beebit vähem armastaks, aga kõike pole vaja ka koguda. Et ma jah ei kujuta seda ette, et aastate pärast oma lapsele näitan – näe, siin on su nabanöör ja platsenta 😀 Või siis ütlen, et ma platsenta magustoiduks ära sõin 😀 No ei! Aga inimesed on erinevad ja kellele need variandid sobivad, siis palun väga.

Ma lugesin “Loomuliku sünnituse teejuhi” läbi, mida paljud rasedad oma piibliks peavad… Ma juba mainisin ka, et algus oli minu jaoks suhteliselt igav, sest need sünnituslood ei kõnetanud mind. Jah, need olid positiivsed ja toredad, aga minu jaoks isiklikult liiga lillehõngulised. Ma lihtsalt pole selline inimene – ma ei suuda ega taha end sünnitusel avanevaks lilleõieks või tormiseks ookeaniks kujutada. Ma olen liiga realist sellise asja jaoks. Kahjuks või õnneks. Lõpp läks natuke paremaks – siis juba räägiti üldiselt sellest, mis sünnitusel ees võib oodata, aga ikkagi kiitis see raamat taevani ämmemanduse vaatenurka ja tegi meditsiinilise sekkumise suhteliselt maha. Jah, ma saan aru, et alati polegi see viimane vajalik, aga vahel on. Ja selle vastu ei saa ega peakski nii otseselt võitlema. Jah, ma saan ka sellest aru, et selle raamatu autor on maailma parimaks ämmaemandaks tituleeritud naine (otseselt vist ei ole, aga no mõnede naiste arvates), aga see pole päris see, mida mina sünnitusest lugeda tahaksin.

Minu masti raamatud on pigem sellised “Nüüd ma tulen!” stiilis raamatud. See on küll natuke vana (2002), aga eesti autorid – nii naistearstid kui ämmaemandad. Ja seal räägitakse kõigest väga hästi – ega tehta sealjuures meditsiini maha. Veel oli väga hea raamat “Punuloogia”, mille ma hiljuti lõpetasin. Nendes ei ole seda natuke proosalist ilukirjanduslikku sünnitust, mis mulle peale ei lähe. Vähemalt mitte selles kontekstis. Ma võin seda kõike lugeda, aga mitte sünnitusest palun. Et “Loomuliku sünnituse teejuhile” annaksin mina hindeks 5/10 – need punktid tulevad ka ainult raamatu teise osa pärast. Aga see ei tähenda, et see teistele ei võiks sobida, mina lihtsalt ise pole selle raamatu sihtgrupp.

Kolmapäeval oli Hendriku sünnipäev – ta suurelt seda ei tähistanud, sest polnud juubel (eelmisel aastal oli suurem tähistamine). Ta sai 31. Hendriku perekond käis meie juures istumas, sõime salatit ja niisama rääkisime juttu. Näitasime beebivoodit, mis on valmis – ehk siis ootab poja saabumist! Natuke veel ja siis ta juba tulebki! 🙂

Kus ma siis lõpuks ikkagi sünnitan?

Helistasin oma arstile ja homme saan saatekirja kätte, et sel nädalal ära sünnitada. Ma olin nii kindel Võrru minekus, aga otsustasin eile raske südamega viimasel hetkel siiski Tartu kasuks. Võru kasuks rääkis selle lähedus ja see, et perepalati saab suhteliselt kindlalt, aga rasedusdiabeet, kõrge vererõhk, suur laps, suure tõenäosusega keiser (või ka esilekutsumine, Põlva arst saab ainult saatekirja anda) panid mu ümber mõtlema. Arutasin samuti Hendrikuga seda ja tema pooldas ka Tartut pigem. Minu süda ütles Võru, aga mõistus Tartu – kuulasin sel korral viimast. Ma ise olen häid lugusid Võrust pigem kuulnud, aga ma googeldasin ja siis hakkasin kahtlema. Mõned Võrus  ja isegi Tartus elavad inimesed käivad Põlvas hoopiski sünnitamas (et oleks võimalik peretuba saada ja poleks liinitöö Tartu naiste jaoks ja Võru naiste jaoks see, et Põlva olevat parem), sest sellel haiglal siin on millegipärast parem maine kui Võru omal (no nüüd juba käisid, sest Põlvas ei saa hetkel sünnitada). Kui oleks tavaolukord, siis oleksin kindlasti Võru valinud. Ja ma üldse ei kahtle Võru arstide pädevuses, aga ehk minu olukorra puhul on Tartu tõesti hetkel parem variant.

Kui peretuba ei saa Tartus, siis ei saa. Hendrik ei saa haiglas öösel nagunii enne lapse sündi olla (kui just plaaniline keiser pole, mis mitu päeva aega ei võta ja peretoa kohe imekombel pärast seda saama peaks), aga mul on Tartus ka sugulased, kelle juures ta vajadusel saaks ööbida (samuti siis, kui peretuba ka hiljem ei peaks saama). Ja Tartu kasuks rääkis lõpuks ka see, et mu perekond elab seal – sest kes teab, kaua ma haiglas olema pean. Ehk ei pea üldse kaua, aga ette ju ei tea. Ma ise nii arvestasin Põlvas sünnitamise võimalusega ja see uudis, mis juuli lõpupoole tuli, et üldse ei saagi siin sünnitada, tegi mu üpris kurvaks. Ja selle tõttu tundus Võru alguses parem variant – ka väiksem, privaatsem, peretoa saab suurema tõenäosusega jne. Aga kui kõik asjad uuesti üle vaadata, siis targem variant on praeguse olukorra puhul siiski Tartu.

Et kui arst minult täna telefonis küsis, et kuhu saatekiri teha, siis ma vastasin, et Tartusse. Saan selle homme varakult kätte, aga mulle öeldi telefonis, et saame ise valida päeva, mil me Tartusse läheme (selle nädala jooksul siis ikka). Et homme me veel ei lähe, käime Perekooli loengus ära. Kolmapäeval või neljapäeval siis.

Mis tähendab seda, et nädala lõpus on mul ilmselt juba beebi käes! Viimased päevad veel kahekesi ja siis oleme juba kolmekesi 🙂 Kuidas see aeg nii kiiresti läks? 😀

P.S: Eile said mu karvad ka sealt alt puhtaks aetud – mu kallis abikaasa tegi selle töö ära, sest ma ise ei näe ju mitte midagi suure kõhu tõttu  😀 Nii sile pole ammu olnud – viimati vist aprillis 😀

Edit: Ma ise pooldan keisrit ja kavatsen sellest teada anda ka Tartu arstidele. See muidugi ei tähenda, et nii ka läheb, sest mina seda ei otsusta, aga oma arvamuse võin ikka välja öelda.

Just vastasin eelmise postituse all ühele kommentaarile ka, mille nüüd siia kopeerin:

Ei mõtlegi end teiste juttudest mõjutada lasta. Ma ise pooldan samuti keisrit ja kavatsen seda ka Tartus mainida. Just kirjutasin postituse sellest, et otsustasin viimasel hetkel siiski Tartus sünnitamise kasuks. Põlva arstilt saan homme saatekirja Tartusse, aga nemad ei saa otsustada, kas tuleb keiser või esilekutsumine, sest sünnitus toimub seal. No ma homme saan ehk mainida, et nad paneksid sinna saatekirjale lisainfo, et võimalusel keiser, aga ma ei tea, kas nad saavad seda teha. Ilmselt siiski mitte. Mainin Tartus ka seda, mida ultraheliarst Põlvas ütles, et beebi on mõõtmetelt üldiselt väga suur – pea, õlad, rindkere, käed, jalad jne, mitte lihtsalt pea pole natuke suurem nagu osadel beebidel – et viimase variandi puhul on veel kuidagi kergem ise sünnitada, aga minu lapse puhul mitte. Tartu on mulle alati keisrit maininud, kui ma seal veel arvel olin – öeldes, et kui laps tuleb üle 4500 grammi, siis ilmselt tuleks keiser. Et selles mõttes ehk kuulavad ka, aga samad arstid ilmselt sünnitust vastu ei võta, kes mul seal enne Põlvasse asjade ümbertõstmist olid.

 

 

Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

Mul oli täna siis see lisaultraheli, mis rasedusdiabeetikutele tehakse. Ma olen endiselt suhteliselt šokis… Kõik on korras, aga beebi on juba praegu 4463 grammi (eksimisvõimalus on +/- 670 grammi, nii ütles mulle ultraheliarst ja see on märgitud ka ultrahelipildile, mis ma kaasa sain, aga kui ka ultraheli eksiks niipidi, et laps kaaluks vähem, siis suur on ta nagunii… ja kui see veel teistpidi eksib, siis on 5 kg reaalsus)!

Ehk siis ma pean kohe esmaspäeval oma arstile helistama ja saan saatekirja ilmselt juba järgmiseks nädalaks Võrru. Muidu oleks mul arstivisiit alles reedel ehk 09.augustil (eelmine oli 01.augustil, aga siis ultraheli polnud, vaadati ainult südamelööke ja katsuti, et kas on peaseisus nagu peab – jah, on). Kuna Põlvas sünnitada ei saa, saaksin saatekirja Võrru, kus siis otsustatakse, kas esilekutsumine või keiser. Ultraheliarst ütles, et tema pooldaks keisrit, sest muidu võivad beebi õlad kinni jääda sünnitegevuse käigus… Aga nemad ei saa lõplikku otsust teha, sest ma sünnitan Võrus.

Esmaspäeval helistan kohe oma arstile ja eks siis näis, mis mulle öeldakse. Ilmselt nädala aja pärast samal ajal võib beebi juba käes olla. Tahtsime Hendrikuga 06.augustil Võrru Perekooli loengusse minna, aga enam ei tea, kas sinna ka jõuab, sest võib-olla saan saatekirja juba sünnituseks. Eks näis.

Muidu oli beebiga kõik korras, aga kuna ta on nii suur, siis tuleb kindlasti enne tähtaega tegutseda. Hetkel Hendrik paneb beebivoodit kokku ja mina hakkan varsti haiglakotti pakkima. Mida teie sinna üldse panite? Ma olen erinevatest blogidest lugenud, mida sinna vaja on, pean need veel üle vaatama. Täna sõitsime Hendrikuga vaatama, kus see Võru haigla üldse asub – et siis teaks. Sest kuigi saatekirjaga kiirustamist pole, siis vbl selle paari päeva jooksul hakkab ise midagi pihta. Ei või iial teada. Eks natuke ärevust tekitab see olukord, aga nii lihtsalt on.

Ma lõpuks sain Põlva raamatukogust selle “Loomuliku sünnituse teejuhi”, mida paljud naised soovitavad rasedatel lugeda. Ma pole veel lugema hakanud, aga kohe hakkan. Kusjuures see naine, kelle käes see pikalt oli, pikendas seda ega toonudki seda tagasi, ilmselt on ka rase ja joonib olulisi asju alla 😀 Aga see raamat telliti Krootuselt, kus see oli olemas ja nii ma selle saingi. Käisin mitu korda küsimas seda, aga ikka polnud see tagasi tulnud – ehk siis nad pakkusid mulle, et tellivad mujalt harukogust selle. Põlva raamatukoguhoidja saatis meili, kui see Krootuselt siia kohale jõudis. Nad on üldse siin nii toredad ja sõbralikud – meenutavad seda raamatukoguhoidjat, kes kunagi Tammelinna harukogus Tartus oli! Ma elasin siis Riia tänaval ja raamatukogu asus ka üle tee – ehk siis käisin seal väga tihti. Too naine õpetas mind kuduma ka, viiendas klassis sain salli kahe ja kogu käsitöö veerandihinne tuli samuti kahjuks puudulik, sest lasin ema sõbrannal selle ära kududa, aga kui õps tahtis, et ma tema nähes kooksin, siis jooksid kõik silmused maha. Ehk siis oli kohe aru saada, et ma olen lasknud kellelgi teisel selle ära kududa. Aasta hiljem sain sokid juba viie ja kogu käsitöö veerandihinne oli ka viis, sest see raamatukoguhoidja viitsis mulle kudumist õpetada. Neid sokke ma kandsin kuni 12.klassini – parandasin neid täiega, sest ikkagi enda kootud ju – lihtsalt mul oli vaja kedagi, kes mind õpetaks. Seitsmendas klassis sain kindad ka viie juba!

Vot sellised lood siis hetkel. Kas kellelgi teist on ka esimene laps olnud üle 4500 grammi või lausa ligemale/ üle 5 kg? Kuidas sünnituse üle elasite? Või otsustasid arstid keisri kasuks? Rääkige oma kogemustest. Eks ma aimasin, et mul enne tähtaega ilmselt laps sünnib, aga eeldasin, et ehk paar päeva varasemaks saan saatekirja, aga nüüd juhtub see ilmselt juba järgmisel nädalal. Esmaspäeval olen juba targem!

Reedel Moostes, laupäeval Kauksis ja Rannapungerjal/ Kuidas teil sünnitus algas – ehk siis just see protsess, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek…/Kehakaalust

Reedel oli mul esimest korda Põlvas diabeediõega kohtumine. Tema arvas siiski, et võiks mulle tabletid peale panna, kuna mõned veresuhkrunäidud on natuke kõrgemad olnud (ka ilma patustamata). Ja need, mis olid normi piires, olid siiski üpris lähedal sellele maksimumnäidule, mis võib olla. Ma siis kohe uurisin, et kuna ma võtan vererõhurohtu ka, et kas neid võib samal võtta. Sain kinnituse, et võib ikka. Kodus lugesin veresuhkrurohu infolehte ja seal oli kirjas, et kõigi vererõhurohtudega ei soovitata neid koos võtta, et ainult arsti soovitusel. Ja lisaks, et neid rohtusid võib rase ainult arstiga nõupidamisel võtta… Ma olin seda viimast küll teinud (tema ju mulle selle retsepti kirjutaski), aga mulle absoluutselt ei meeldi millegipärast, kui ma infolehelt sellise info avastan. Ma ei tea, miks see nii on, aga ei meeldi. Vererõhurohtudega oli hea – seal oli infolehel kohe kirjas, et rase võib neid võtta.

Selles mõttes nagu vanainimene, kes peab täiega rohtusid võtma – vererõhurohi, veresuhkrurohi, rasedusvitamiin ja kui kõrvetab, siis lisaks Rennie ka. Ja tihti kõrvetab! Mainisin Hendrikule ka just, et oleme mõlemad nagu penskarid, kelle elu koosneb rohtudest 😀 Nimelt Hendrikul lööb kevadeti/suviti allergia välja ja ta võtab ka selle jaoks kolme erinevat rohtu kaks korda päevas. Seega need asjad kokku liites tuleb päris palju rohtusid!

Reede õhtul käisime Hendrikuga Moostes jalutamas. Minu meelest on Mooste üks ilusamaid alevikke Põlvamaal! Just oma mõisa ja folgikoja ning kauni pargiga, mis neil seal on. Hendrik tegi sealt minust mõned pildid ka – seega siit need nüüd tulevad. Jah, pildid on sarnased, aga ma tean seda ise ka 🙂

Maksimaalselt kolm nädalat veel ja siis on pojake juba meiega! 🙂

Kui ilmad olid palavad, siis oli õhtuti just hea ringi liikuda – kohe palju parem oli olla 🙂 Nüüd läheb õnneks natuke jahedamaks!

🙂

Uskumatu, et varsti ongi august käes!

Mooste mõis 🙂

Kuigi minul pole vahet, mis päev on, sest ma olen nagunii dekreedis, siis nädalavahetused on mu lemmikud sellepärast, et siis on Hendrik ka kodus 🙂 Ehk me saame kuskil pikemalt ringi sõita või niisama rohkem koos aega veeta.

Ma kipun enda kohta kasutama sõna suur, et mitte öelda paks… No tegelikult on tõsiasi muidugi see, et ma olen paks, kuigi ma ei tunne ennast nii tüsedana, kui kaal näitab. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et 108 kg (jah, ma kaalun nii palju!) kaaludes saab nii õnnelik ja rahul oma eluga olla, siis ma oleksin seda inimest hulluks pidanud… Ma tean, et ma olen selles ise süüdi, et rasedusega nii paksuks olen läinud (seega ei ole vaja kommentaari, et mis siis õgisid end nii suureks, tean seda ise ka). Osaliselt võib see ka mu karma olla, sest kunagi 20-ndate alguses 62-66 kg kaaludes võisin ma päris õel ülekaaluliste inimeste suhtes olla. Mitte otseselt neile näkku seda öeldes, aga oma mõtetes küll. Mul on piinlik seda nüüd tunnistada, aga selline pealiskaudne inimene ma omal ajal olin. Nüüd enam õnneks pole. Ja kuigi ma olen kõvasti raskem, kui Mehhikost tagasi tulles, siis ma endiselt näen neid praeguseid pilte vaadates suht samas kaalus (või isegi kergemana :D) olevat kui siis, kuigi reaalsus on hoopis teine. Ehk on asi selles, et ma olen nüüd juba sisemiselt õnnelikum inimene? Ja selle tõttu ei tundu see vaatepilt nii hull olevat. Või mõjub rasedus lihtsalt nii positiivsena, et näedki end teistmoodi? Ilmselt kõik variandid koos 🙂 P.S: Ma kindlasti ei propageeri siin seda, et rasedusega võibki sama palju juurde võtta, kui mina võtsin (ma kaalusin rasedaks jäädes 77 kg) – pigem vastupidi! Õppige minu vigadest ja ärge ise sama tehke!

Laupäeval pakkus Hendrik välja selle, et me võiksime Ida-Virumaale sõita! Ida-Virumaa (just Peipsi-äärne kant) on mulle alati südamelähedane olnud, sest see on lihtsalt nii kaunis! Kõigepealt suundusimegi Kauksi randa, kus Hendrik käis ujumas ja mina niisama vees solberdamas (ma ei oska ujuda). Seal oli väga palju rahvast ja isegi politsei oli kohal, sest üks nelja-aastane poiss oli kadunud. Õnneks leiti ta varsti üles! Jube mõelda, mida ta vanemad tunda võisid…

Kauksis veetsime 2,5 tundi aega ja siis suundusime Rannepungerjale, kus me eelmisel suvel puhkuse ajal käisime ja ka ööbisime. Seal toimus Tuletorni kontsert, mis oli väga äge üritus! Radari muusikast ma suurt midagi varem ei teadnud (ega nüüd ka arvanud, polnud minu maitse), aga Ott Leplandi laulud, millele mängis taustaks klaverit maestro Rein Rannap, olid küll imeilusad! Minu meelest on Ott Lepland väga hea laulja, kui ta laulab teiste laule, ta enda hitid pole mu suured lemmikud (kui ta eurovisiooni laul “Kuula” välja arvata).

Vahepeal läksime ka Rannapungerja tuletorni juurde jalutama, kus me eelmisel aastal samuti juba käinud olime. Nüüd oli muidugi rahvast seal rohkem, sest samal ajal toimus ju kontsert ka.

Vaade Rannepungerja tuletornist 🙂

🙂

Kui mina olen aasta läbi valge, siis Hendrik saab suviti üpris kiiresti pruuni jume. Ma olen elus üks kord pruun olnud ja see oli Mehhikos olles, aga no ma olin seal pool aastat 😀

Kui Ott Leplandi laulud läbi said, siis otsustasime koju tagasi sõita, sest kell oli juba 23.00. Ma olin enne just uudistest lugenud, et Tartu-Jõhvi maantee, kust ka meie sõitsime, oli mingi aeg liikluseks suletud, sest üks liinibuss läks seal põlema (õnneks keegi viga ei saanud). Ma siis enne minekut lugesin seda uudist uuesti ja selleks ajaks oli tee juba lahti tehtud. Aga Mustvee kandis me sõitsime sellest põlenud bussist mööda – nägi suhteliselt hull välja, selleks ajaks oli see õnneks juba ära kustutatud. Vedas, et keegi viga ei saanud!

Vot selline see meie nädalavahetus oligi. Eile oli niisama kodune päev, kus sai telekat vaadatud, raamatut loetud ja niisama oldud. Ja lõpetuseks veel – te olete mulle palju rääkinud oma sünnituskogemustest, mille üle ma olen supertänulik! 🙂 Kuid kuna august on varsti ukse taga, siis tahaksin tegelikult teada ka seda, kuidas teie sünnitus algas? Et siis just see hetk, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek? Millal teil limakork ära tuli, kaua läks pärast seda sünnituseni? See võib tulla nädal- kaks varem juba ära, aga mõned naised vist üldse ei märka seda? Ja see võib ka muidugi vahetult enne sünnitust ära tulla või siis alles sünnituse käigus. Millal teil looteveed ära tulid, kui suured olid tuhude vahed, kui haiglasse pöördusite? Targad raamatud mainivad, et siis peab kindlasti minema, kui tuhud on 5-8 minutiliste vahedega (aga samas peab muidugi vahemaaga ka arvestama, sest kui haigla on kaugemal, siis tuleks kindlasti varem minna). Ja küsimus ka neile, kes elavad maal või linnas, kus pole sünnitusosakonda (näiteks Haapsalu, Valga, Põlva augustis) – et kuidas te siis läinud olete? Et ma mõtlen just seda, et kui haigla pole nii lähedal, et kuidas seda vältida, et mitte liiga vara sinna kohale minna (sest võidakse tagasi saata ja see on tüütu, kui pead kaugemalt minema) või veel hullem – et mitte liiga hilja sinna jõuda? Just oleks huvitav sellistest kogemustest kuulda, kuidas teil kogu see sünnitusprotsess kodus algas ja millal haiglasse jõudsite. No mina suure tõenäosusega saan saatekirja esilekutsumisele või keisriks (selgub 3.augustil, kui mul on lisaultraheli, mille järgi otsustatakse, mis edasi saab – olenevalt lapse kaalust tol hetkel ja prognoositavast kaalust tähtaja kandis), aga miski ei anna garantiid, et kogu asi juba enne pihta ei hakka. Sellepärast ma selliseid asju uuringi 🙂

Nii vähe on tähtajani jäänud…/ Meenutusi sellest ajast, kui ma Hendrikuga tutvusin!

Eile oli siis uudis ka selle kohta, et Põlvas ei saa sünnitada lausa kolm nädalat augustis (1-22. august)… Ehk siis ka nemad ei saa, kellel tähtaeg natuke hiljem on. Ja kui 22.augustiks ei leita uut täiskohaga pediaatrit eelmise asemele, siis saab Põlvas sünnitada ainult neljapäeviti ja reedeti, sest siis on puhkuselt tagasi tulnud lastearst tööl (ta pole täiskoormusega Põlvas pediaater, vaid ainult osakoormusega). Ehk siis halb uudis ka neile, kellel augusti lõpus või septembris üldse tähtaeg on, sest ei saa ju sihtida, et just neil kahel päeval hakkab sünnitegevus pihta (kui just uut pediaatrit selleks ajaks tõesti pole). Jah, eks enamik teavad, et aasta lõpus on Põlvas sünnitamisega ilmselt nagunii kööga, aga vähemalt sinnani tundus, et saab. Kuid ei saagi 😦

Mind teeb see uudis küll kurvaks, sest ma just Põlvas plaanisingi sünnitada. Niigi on need viimased nädalad natuke ärevad, aga nüüd lisandub see stress ka veel, et peab Võrru või Tartusse (ilmselt Võrru) jõudma. Et polnud sellega nagu üldse arvestanud. Ja see sakib sajaga, ma ütlen 😦

Mulle üldse need praegused palavad ilmad ei meeldi. Ei meeldiks ka siis, kui ma ei oleks rase. Ma lihtsalt ei armasta üldse kuuma ilma ja olen meie tavapärase vihmase suvega väga rahul. Võib-olla suvi 2014 oli veidike ekstreemne, kus öösel oli ainult viis kraadi sooja, et päris seda ka ei tahaks, aga 15-20 kraadi on minu jaoks ideaalne, rohkem ei tahakski. Iga kord, kui temperatuur juba üle 25 kraadi läheb, siis mulle enam suvi ei meeldi 😀 Selles mõttes on Eesti suvi minu jaoks üldiselt ideaalne, kui eelmine ja praegune suvi välja arvata. Eriti eelmine, sest siis oli see kuumalaine õudukas kuubis!

Tegelikult on täiesti uskumatu mõelda, et umbes kolm nädalat või isegi veel vähem aega on beebi sünnini jäänud! Ma ei ole veel haiglakotti pakkima hakanud, ilmselt teen seda augusti alguses. Lisaks ei ole beebivoodi veel kokku pandud, ilmselt see saab ka augusti alguses toimuma – Hendrik paneb selle kokku. Beebivoodi tuleb meie voodi kõrvale – just minu poole siis. Kuu aja pärast samal ajal oleme me juba kindlasti kolmekesi, sest kuna mul üle ei lasta kanda, siis 17.augustist ehk tähtajast hiljem ei toimu enam midagi – kõik ikka enne. Ja see kõik tundub nii varsti juba! Alles ma jäin ju dekreeti ja mõtlesin, et 2.5 kuud veel tähtajani. Ja nüüd on nii vähe jäänud.

Ma olen siin varem ka kirjutanud, et sünnitust ma mingil määral ikka kardan, vahet ei ole, kas ma siis sünnitan kohe ise või sünnitan esilekutsumise abil või on üldse keiser. Ilmselt aitab siinkohal hirmu vähendada see, et mul pole õrna aimugi, mis mind ees ootab, sest ma pole varem sünnitanud. Ehk siis mul puudub kujutluspilt sellest, mis teatud määral on ilmselt positiivne asi. Oleneb ilmselt inimesest ja olukorrast, aga kui sa reaalselt ei tea, mida oodata või karta, siis on lihtsam. Minul vähemalt teiste aspektidega elus on niimoodi, aga no sünnitus võib muidugi teine asi olla…

Et siis jah – nii palju emotsioone korraga! Ootusärevus, niisama ärevus, rõõm, kurbus sellepärast, et Põlvas ei saa sünnitada, hirm, uudishimu jne. Nii äge on samas mõelda, et täiesti uus ajajärk algab elus. Nii minul kui Hendrikul.

Ma ei saaks olla rohkem rahul, et asjad just niimoodi kujunenud on – kes oleks võinud kaks aastat tagasi aimata, et ma olen suvel 2019 abielus ja ma hakkan kuskil kolme nädala pärast sünnitama? Ilmselt mitte keegi, sest ma siis isegi ei tundnud Hendrikut – me kohtusime esimest korda 22.oktoobril 2017 – ehk siis oktoobris tähistame teist aastat tutvumisest. Kuna meil mingit kindlat deitimise kuupäeva ei ole, siis loemegi tutvumiskuupäeva kohe kõige alguseks, sest meil hakkasid asjad üpris kiiresti arenema pärast seda, kui me teineteist näinud juba olime. No Tinderis suhtlesime vist paar nädalat, siis Hendrik küsis mu Facebooki ja seal me ka alguses niisama kribasime, aga ma tol ajal ei osanud temast veel midagi arvata. Et ta kutsus mu tegelikult enne juba välja, aga ma esimene kord ütlesin, et peaksin temaga rohkem suhtlema (see oli veel siis, kui me Tinderis kribasime, pärast seda ta küsiski mu Facebooki). Ja siis ta vahepeal kirjutas mulle, aga uuesti kohe ei kutsunud, sest ta on nüüd hiljem maininud, et ta kartis, et saab jälle korvi. Ma märkasin, et ta likeb mu pilte Facebookis ja siis üks kord me suhtlesime niimoodi, et mul oli tootmisettevõtteid Põlvast vaja teada, ta isegi töötab ühes neist, aga sinna ma olin juba müügimehe saatnud, kuid kaubaks ei läinud. Ta siis soovitas teisi ka, aga need olid meie kliendid juba 😀

Ja pärast Hendrik kutsus mind uuesti välja, sel hetkel tundus ta minu jaoks juba vägagi huvitav inimene, sest rahvatantsuga tegelemine oli kuidagi nii äge asi minu jaoks. Ma mäletan, et kui ta sellest kribas, siis mulle nii meeldis see 😀 Ning siis me kokku saimegi – ma olin kusjuures päev enne peol käinud, aga kella 13.00ks ma Tartu kaupsi ette 22.oktoobril 2017 jõudsin! Ta tõi mulle lille ja see oli kuidagi nii armas kõik, et kui me Crepis söömas käisime, siis ma vist suht armusin kohe ära 😀

Teist korda kutsusin ma ise ta juba välja – vana Jaanika poleks seda mitte iial teinud, sest igasugused lollid raamatud omal ajal õpetasid, et peab ootama mehepoolset käiku vähemalt esimesed 10 deiti, aga see on ehk niimoodi 20-ndate alguses, kui sa veel ei tea, mida sa suhtest ja elust reaalselt tahad. Et mul ei olnud üldse seda hirmugi, et ma Hendriku meelest pealetükkiv oleksin, sest tol ajal 27-aastasena ei viitsinud ma enam mingeid lollakaid äraarvamismänge mängida. Ma arvan tänaseni, et kui sa mehele meeldid, siis pole reaalselt vaja sada aastat oodata, kui sa temaga ise uuesti ühendust võtad. Kui ta tahab sinuga suhelda ja sinuga kokku saada, siis ta teeb seda. Ja kui ta ei taha, siis ta ei tee seda nagunii. Ei kutsu sind ise välja ega lähe ka siis, kui sina teda kutsud. Et sealt hakata mingit asja otsima, et ju tal oli kiire või tal on kogu aeg kiire – no see on ainult enesepetmine, mida naised tihti teevad (isegi minevikus sama teinud). Tegelikult on asi lihtne – kui sa pakud kellelegi huvi, siis pole vahet, kes kelle välja kutsub ja isegi kõige kiiremal ajal see inimene leiab sinu jaoks selle hetke. Jah, teisel kohtumisel pole ehk mõtet kohe mõlema piltidest arvutiprogrammi abil kokku panna fotot teie tulevasest lapsest, aga ka sellised teemad pole tabud, sest kui ollakse väga erineval seisukohal nende asjade suhtes, siis on parem see asi kohe välja selgitada. Ei pea ju seda tegema stiilis, et kas sa minuga lapsi tahaksid, vaid pigem üldiselt, et mis inimene lastest/abielust jne arvab. Et siis aru saada, kas need mõtted kuidagi klapivad.

Minu ja Hendriku esimene suudlus toimus pärast teist kohtumist, kui ta mu autoga koju tõi. Elasin tol ajal Tartus Annelinnas ning hakkasin just autost välja minema, kui me kallistasime ja siis järsku suudlesime ka. Kui ma pärast koju läksin, siis olin ikka väga õnnelik. Kolmandal kohtumisel, kui käisime Pahades Poistes söömas, siis me olime juba turteltuvikesed 😀 Ja neljandal kohtumisel jäi Hendrik juba minu juurde Tartusse kaheks ööks ööbima (oli nädalavahetus). Mängisime siis Äsk 18+ ja rääkisime, et me mõlemad tahaksime tulevikus kahte last 🙂 Seksini asjad siis veel ei jõudnud, sinna läks umbes kolm nädalat aega ehk? Midagi sellist.

Et vot sellised lood siis meie tutvumise algusest 🙂 Ahjaa, Hendriku vennad käisid meil paar nädalat tagasi külas ja Hendrik näitas neid fotoalbumeid, kuhu ma hiljuti pilte lisasin, sest ilmutasin üle saja aasta fotosid. Ja siis ta näitas neid pilte, mis mul omal ajal Tinderis olid ja ütles, et just nendesse ta armuski kohe ära 😀 Et lõpetuseks võibki need kaks pilti lisada, mis Hendriku tähelepanu Tinderis algselt köitsid – tehtud suvel 2017. Kuidas teie oma kallima/abikaasaga tutvusite? Kas olete ise ka Tinderit kasutanud ja kuidas sealne tutvumine on edenenud? 20768160_10213826742766477_7068276215675680917_n

20664936_10213826836248814_1864261289110830514_n

Kaks esimest augustikuu nädalat ei saa kahjuks Põlvas sünnitada…/ Saime vankri ka lõpuks!/ “Vaprad ja ilusad” ajab mind närvi…

Käisin eile siis arstil ja sain teada, et suure tõenäosusega Põlvas kaks esimest augusti nädalat tõesti sünnitada ei saa, sest üks pediaater puhkab ja teine läheb juuli lõpus minema, aga ilma lastearsti olemasoluta ei lubata kellelgi Põlva haiglas sünnitada. Nad küll otsivad uut, aga arst mainis, et ta väga kahtleb, et nad uue nii ruttu leiavad. Kuigi otsingud on juba mõnda aega kestnud, siis siiani pole kedagi leitud. Arstidega on Põlvas üldse keeruline – paar tükki lähevad veel lähiajal ära (mitte ämmaemandad ega viimane pediaater õnneks), sest Tartu lihtsalt ostab nad üle – ehk siis maksab rohkem palka. Ja eks siis ongi loogiline, miks Põlvast kõik minema tõmbavad. Sünnitusosakond läheb ilmselt aasta lõpus nagunii kinni, sest aasta jooksul ei sünni piisavalt lapsi. Võiks sündida kuskil 300, et see alles jääks, aga heal juhul sünnib 200 või veel vähem. No selle sulgemise vastu võideldakse, aga kahtlane, et see aitab. Haapsalu inimesed on pidanud oma 10 aastat Tallinnas sünnitama ja Valga oma läks ka hiljuti kinni ju. Ei imestaks, kui varsti olekski võimalik ainult Tallinnas ja Tartus sünnitada. Või siis põllul, sest ei jõuta sünnitusmajja 😀 See viimane asi on tegelikult üpris kurb teema…

Ma siis küsisingi, et kui mul peaks esilekutsumine või keiser olema, et mis siis saab (ja ilmselt selles vahemikus, kus Põlvas sünnitada ei saa). Arst ütles, et siis saangi saatekirja kas Võrru või Tartusse, et siis toimub see seal. Mul on 03.augustil ultraheli, kus vaadatakse lapse kaalu ja üritatakse ennustada, kui suureks ta veel viimastel nädalatel kasvab. Ja selle järgi siis otsustatakse. Selline lisaultraheli tehakse rasedusdiabeetikule ja see toimub Põlvas alati laupäeviti – ehk siis päris huvitav on nädalavahetusel arsti juurde minna.

Kuna mu enda arst tuleb alles 04.augustil puhkuselt tagasi, siis uus visiit on mul ikkagi selle eilse arsti juurde, kes ei ole otseselt minu ämmakas, aga kõrge vererõhuga ja rasedusdiabeetikutel peavad tihedamad vastuvõtud olema. Ehk siis uuesti lähen 01.augustil, mis on juba järgmisel nädalal. Ja sel reedel on mul diabeediõe vastuvõtt ka.

Muidu oli kõik okei – vere-ja uriinianalüüsid olid mul korras, isegi hemoglobiin oli normis (see on mul paar korda veits madalam olnud). Ja vererõhk oli natuke kõrgem, aga isegi rohtudega ei ole see mul alati ideaalne.

Muidugi on veel see asi ka, et kui ma peaksingi saatekirja esilekutsumiseks või keisriks saama, siis oleks see ilmselt 39.nädalal (mul on hetkel 36+4), siis miski ei garanteeri seda, et beebi ise juba varem sündida ei plaani. Et eks näis jah, mis saama hakkab 🙂

Me eile saime vankri ka! Otsustasime siiski kasutatud Emmaljunga kasuks, mille mu sõbranna meile müüs. Käisime sellel Võrus järel (sõbranna elab Võrus). Nüüd on see ka siis olemas. Katsetasime sellega manööverdamist Võrus nende kortermaja ees ja nii omapärane tunne oli 😀 Ma nimelt olen ainult ühe korra elus vankriga jalutamas käinud, kus oli sees umbes kolmekuune laps. See oli 14-aastaselt ja seal vanrkis oli mu tolleaegse klassiõe noorem vend, kellega me väikse tiiru väljas tegime. Mu sõbranna üldse ei tahtnud ise vankrit lükata, sest ta kartis, et teda peetakse lapse ülinooreks emaks 😀 Ja ma siis ise lükkasin, sest mind pole teiste arvamus kunagi kottinud.

Aga see Emmaljunga meeldis nii mulle kui Hendrikule – seega õige otsus sai tehtud. Meie laps on kolmas, kes seda vankrit kasutab, mu sõbranna ostis selle ka kasutatult – enne tema last oli seda üks beebi veel kasutanud. Kuid seda on korralikult hoitud – kulumisjälgi ega midagi pole. Kui kunagi peaks teine laps ehk tulema, siis ilmselt saaks tema ka seda kasutada. Või siis saab järelturul selle vajadusel maha müüa.

Ma eile hakkasin “Poissmeest” vaatama. Just seda Austraalia versiooni, mis Kanal 11-nes jookseb. Neid on mitu tükki ja ühte neist näitab Kanal 11 veel. Aga ma hakkasin just seda hooaega vaatama, kus meespeategelane on Sam, keda siis kõik 19 naist täiega ihaldavad. Igast saatest langeb siis teatud arv naisi välja, kuni lõpuks jääb kaks, kelle vahel Sam siis oma lõpliku valiku teeb. Kuid ühest asjast ei saa ma teps mitte aru – see Sam on tõesti kena mees, aga reaalselt ju ei juhtuks niimoodi, et ta kõigile naistele nii väga kohe meeldiks, et nad nii tahaksid temaga aega veeta jne? Nendes tõsielushow-des just nii kipub alati olema. Ilmselt peavad hoopiski näitlema? No ei tundu loogiline, et kohe 19 naist temast nii lummatud oleksid, aga seal on alati niimoodi 😀

Ma kunagi ammu lapsena vaatasin seda versiooni, kus naine sai mehi valida, eesti keelde tõlgiti see vist “Vaba kaunitarina.” Vot teiste sarnaste saadete kohta ma ei tea, kas keegi reaalselt ka kokku on jäänud, aga seal tutvunud Trista ja Ryan on siiani abielus ning neil on kaks last. Saade jooksis meil kuskil 2002 ja nad abiellusid 2003. Mulle nad meeldisid algusest peale – Ryan oli selline üpris tagasihoidlik, kes alguses ehk silma ei hakanud, aga aja jooksul võlus siiski Trista ära. Teine finaalikandidaat Charlie oli egomaniakist mühakas ja ma ausõna karjusin rõõmust, kui Trista teda lõpuks siiski ei valinud 😀 Ma ilmselt poetasin isegi pisara, et Trista ja Ryan lõpuks kokku jäid ja nüüd lugedes, et nad on siiani abielus – no oligi õige valik 🙂 Lisaks on neil kaks last ka, kes nüüdseks on päris suured juba.

Kui veel telekamaailmast rääkida, siis “Vaprad ja ilusad” ajab mind veits närvi, aga vaatamata ei saa ka jätta, krt 😀 Nimelt saab Hope USA osades alles augusti lõpus teada, et ta tütar on elus ja et selleks ongi Phoebe, kelle Steffy lapsendas… Seega meie näeme seda osa umbes poole aasta pärast! Pool aastat veel seda häda, pisaraid, hala jne. Ja selle poole aasta jooksul tuleb muidugi Thomas New Yorgist tagasi, kes on vahepeal tõpraks muutunud ja tahab Hope endale naiseks – ehk siis hakkab oma poja Douglase abil Hopega manipuleerima. Ma olen mõnda klippi näinud ja isegi näitleja on teine kui varem! Ja nad isegi abielluvad ja Hope ei tea ikka veel, et ta laps on elus. Thomas muidugi teab ja varjab seda tema eest ning paljud teisedki teavad juba, aga Liam, Hope ega Steffy ei tea veel… Ohjah – seebikas, mis mind vahel närvi ajab, aga ei saa vaatamata ka jätta. Karm elu ikka 😀

Edit: Ahjaa – miks mulle just see Emmaljunga eriti meeldis – nimelt selle vankri kookon käib eraldi välja. Ehk siis ei pea beebit tervenisti vankrist välja tõstma, kui ta näiteks tudub – lihtsalt saab selle kookoni osa eraldi välja võtta ja sellega tuppa minna. Kõikidel vankritel sellist luksust kahjuks pole.