Ma olen nii väsinud, sest E ärkab juba kell 07.00…

Kuidas teil eluke veereb? Meie perel muidu suhteliselt vanaviisi, aga me lihtsalt püsime rohkem kodus. Täna leidsime ühe külakese Setumaal, kus õnneks ei voorinud rahvast, mis praeguses olukorras on üpris tavapärane nähtus kahjuks. Sest tahaks ju ikka loodusesse minna ja kuna me elame korteris, siis ei ole meil seda võimalust, et lihtsalt astud majast välja. Jah, me saaks Hendriku vanemate maamaja selleks kasutada, kus alaliselt ei ela kedagi, sest see on rohkem saunamaja, aga sinna ka nagu ei tahtnud minna. Seega sõitsime natuke kaugemale 🙂

Viimasel ajal olen ma üpris väsinud, aga see pole üldse seotud eriolukorraga. Nimelt E ärkab juba kell 07.00, mis minu jaoks on ülimalt vara. Jah, ta läheb küll 21.30 tuttu, aga ma ei suuda end alati sundida ise nii varakult magama minema. Hommikul ma muidugi täiega kahetsen seda. Ja isegi kell 21.30 magama minnes ja kell 07.00 ärgates olen ma üpris väsinud, sest ma imetan öösiti. Kui varem oli see pigem üks-kaks korda, siis nüüd on kaks-kolm korda. Ja see on mulle lõpuks tundma hakanud andma. Et tahaks terve öö magada, aga ei saa, sest E on suur tissipuuk. Need lapsed, kes on ilma lutita kasvanud, pididki seda kahjuks olema – ehk siis nende emad muutuvad inimlutiks. Kuna E juba algusest peale lutti ei tunnistanud, siis ma ei hakanud talle seda rohkem peale pressima. Ja nüüd ma mõtlen, et ehk oleks võinud, sest ise inimlutt pole ka parem olla 😀 Sest E uinubki alati rinna otsas suht – muudmoodi ta ei oskagi.

Kui Hendrikul on õhtune vahetus tööl, siis ta saab hommikuti ärkamise enda peale võtta, aga sel nädalal oli tal hommikune vahetus – ehk siis ärkas kell 05.00. Õnneks sellisel juhul on ta juba kell 15.00 kodus ja kui ma tõesti üliväsinud peaksin olema, siis saan pärast tema tööpäeva lõppu natuke põõnata. Et see on vähemalt postiivne asi selle juures 🙂

Aga selle postituse lõpus tahaksin ma tegelikult kiita kõiki lapsevanemaid, kes kodus oma koolilaste/lasteaialastega toimetavad ja lisaks veel kodukontorit teevad! Ning muidugi õpetajaid, kes peavad lisaks tundide andmisele ka oma lastele tähelepanu pöörama. Ja meie meditsiinitöötajaid, kes meie jaoks olemas on, kui meil see olukord palju hullemaks läheb. Ja see viimane kindlasti juhtub kahjuks 😦 Nii kahju on neid koroonapuhangu numbreid muudes riikides jälgida – eile oli Itaalias ligi 1000 uut surma… Ma veel tänaseid andmeid pole vaadanud, aga nakatunute arvu poolest oli eile USA kõigist mööda pannud, seal on lihtsalt surmasid vähem kui Itaalias ja Hiinas (koguarvu puhul siis, sest Hiinas on nüüdseks koroona enam-vähem kontrolli alla saadud ja need surmad on varem juhtunud). Juba mõeldagi, et Hispaanias (oli vist seal, aga vbl oli ka Itaalias) hüljati üks vanadekodu, sest keegi ei suutnud seal enam tööl olla ja nende surmadega silmitsi seista. Lihtsalt saadeti laibaauto laipasid üles korjama. Ja Itaalias/Hispaanias peavad arstid reaalselt ise otsustama, kes seda hingamisaparaati rohkem vajab – kellele ei jätku, selle saatus on juba teada 😦

Lõpetuseks üks tõsine pilt koroonast, millega ma nii nõus olen! Ja siis üks huumoriga tehtud tekst seoses koroonaga hispaania keeles, aga ma panin tõlke ka juurde (mina neid kumbagi ise ei teinud, netist leidsin – hispaaniakeelsele lisasin tõlke ainult ise juurde). Sest kuigi olukord on rohkem kui tõsine, peab kuidagi meelt ju ka lahutama! Ning pärast seda siis pildid viimasest ajast ning üks video ka, mille ma kolmapäeval vist tegin 🙂

wp-1585411354108.jpgwp-1585409418843.jpg

View this post on Instagram

Naljakas on see, et natuke ikka annab tunda, et peale jalutamise kuskil väga käia ei saa. Ma enne mõtlesin, et suurt vahet pole, aga kuna ma olen harjunud 2-3 nädalas kohvikus või linnas käima, siis nüüd on kuidagi nii teistmoodi kõik. Selles mõttes mul hea jah, et ma nagunii kodune hetkel ju! Kuidas teil see praegune olukord mõjunud on? Õhtuti avan Worldometersi ja vaatan Itaalia ja teiste riikide numbreid (uusi haigestumisi ja surmasid) ning ainult ohkan… (Itaalia lisab oma andmed õhtuti). Itaalias nüüd rohkem surmasid olnud kui Hiinas… Oehjah – lisaks sellele on ju nii kahju Eestist endast – koroonaviiruse suhtes nagunii, aga veel ettevõtetest, kes kannatavad ja töötajad, kes töö kaotavad jne. Ja muidugi kahju on ka neist, kes varsti sünnitama peavad – ilma tugiisikuta ja kui emal on koroonakahtlustus, mis kinnitust leiab, siis eraldatakse beebi lausa kaheks nädalaks ja rinnapiima anda ei saa. Ma saan aru, et see kõik on vajalik, aga nii kurb on ikka 😦 Ja sellisel puhul ei ole õige öelda, et vanasti pidigi üksi sünnitama, et mis naised hädaldavad – see oli siis ja jumal tänatud, et nüüd on asjad teistmoodi! Ja ikkagi on neid inimesi, kes internetis oma lollust eksponeerivad ja viimasel hetkel reisile kihutavad, sest yolo ja odavalt saab ning koroonat suvaliseks külmetuseks peavad… ja keda üldse ei koti miski ning kes kindlasti karantiinis ei püsi, kuigi reisilt tulles nad seda enam peaksid seda tegema. Kurb!

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Hei-hei 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Reede õhtu kodus 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Raha ei haise… (esialgne arvamus oli makstud postitus, sest sarnanes sellele – vbl oligi taotuslik)

Vahepeal on blogimaailmas murrangulised muutused toimunud… Veel paar päeva tagasi võisime kõik lugeda, et Marimellidel oli koroonast pohhui, tulid reisilt Taist, nähvasid kõigile kommenteerijatele, et koroona on väike nohu või siis lausa viitasid Ühe isa blogile (isalugu.blogspot), kes arvab, et koroona on väljamõeldis. Neid mitte miski ei kottinud, sest koroona olevat ju lebo!

Vahepeal möödus paar päeva ja neile maksti postituse eest raha, kus nad just peavad teisi manitsema, et nemad kodus püsiksid – ja nüüd on koroona ohtlik – keegi ei tohi välja minna!Tule taevas appi, ma ütlen! Nad müüks oma sugulased ka vist maha, kui raha makstakse…

Homme tellib isablogi neilt postituse, kus Marimell peab kirjutama, et koroonat polegi olemas jne, sest arvamus muutub sama kiiresti, kui raha mängus on.

Ma ausalt enne seda koroonateemat pidasin neid veits omapärasteks, aga nad olid siiski tegusad ja kui mõni asi välja jätta, võis nende blogi isegi lugeda. Aga nüüd – totaalne mälukaotus ikka. Ups – selle arvamus võidab, kes rohkem maksab!

Edit : Nad ei saanud postituse eest raha, aga no mulje jäi selline küll, et tellitud postitus. Kui seda ei olnud, siis veider muutus ikka – et rahvale rohkem meelehead teha ja vanad patud lunastada? Turundusgeeniused nagu nad on 😀

Edit 2 : Ka teised, kes sellel teemal kirjutasid, ei saanud postituse eest raha, aga pidid lihtsalt õiget infot levitama. Ma seda ei teadnud enne. Aga point on sama – kahtlane, et nad kahe päevaga nii palju arenesid – ma arvan, et neil on ikka pohhui, aga Marimellidel on vaja end lihtsalt paremast küljest näidata… Nagu teised ei mäletaks… Aga ju koostööde arv hakkas langema ja pidid arvamust avalikult muutma, sest muidu oleks jogurtite ja madratsitega kööga 😀

Koduse nädalavahetuse eel :)

Ma tegelikult arvasin, et minu jaoks see niisama kodus olemine ei ole väga keeruline, aga tutkit – ma olen lihtsalt nii harjunud mitu korda nädalas kohvikutes ja kesklinnas käima… Tegelikult midagi hullu ei ole ka praegu, sest ma olen ju nagunii lapsega kodus, aga täna näiteks jõudsin jälle riidekappi koristada ja neli kilekotti riideid elimineerida, mida ma muidu ei viitsinud teha. Eelmisel korral ma juba tegin seda, aga kuna ma siis jätsin paljud riided siiski alles, mis ehk kunagi selga lähevad või äkki hakkan kandma, siis reaalsus on tegelikult teine 😀 70 kg ma ilmselt niipea kaaluma ei hakka – seega pole mul neid vaja hoida ka (ja kui ka hakkan, siis tolleks ajaks tahaks nagunii juba uusi riideid). Olen endiselt 87-88 kg peal ja nüüd on kaalulangus olnud üliaeglane, aga oligi vist naiivne loota, et see samas tempos jätkuks, sest algus oli täiega kiire 😀 Ega ma suurt selleks midagi ei tee ise – seega pole mul midagi ka kobiseda. Aga riidekapis on nüüd jälle ruumi ja kuigi ma plaanin vähem riideid tellida (viimase paki sain täna kätte, mille ma veebruaris tellisin, aga alles täna jõudis), siis raamatuid tellisin nüüd hoopis. Ma muidu pigem ostan raamatuid raamatupoest või käin raamatukogus, aga kuna ma nüüd nina väga välja pista ei saa, siis oli tellimine mõttekam 🙂

Hendrik käib endiselt tööl, sest tema tööd kodust ei saa teha. Et selles mõttes on kõik suhteliselt tavapärane – me lihtsalt ei kooserda nädalavahetustel enam ringi. Muidu ikka käisime kuskil – kas Tartus minu pere juures või Hendriku vanemate/vanavanemate juures jne. Eriti hoiame nüüd eemale Hendriku vanavanematest ja minu isast/tädist, kes on kõik riskigrupis oma vanuse ja ka lisaks haiguste pärast. Hendriku vanemad riskigruppi ei kuulu, sest nad on nooremad kui 60, aga kuna me väljas suurt ei käi, siis neid ka ilmselt ei näe.

Kui nüüd E-st rääkida, siis tema on vahepeal juba selliseks roomamise fänniks hakanud, et kui korraks selja pöörad, siis on ta elutoast või magamistoast juba kööki roomanud. Saime ta kiige ka kätte ja juba proovisime seda – ning see meeldis talle! Ta jäi suht kohe magama seal ka 😀 Kui vanasti läks E suhteliselt hilja magama (kuskil 23.00-00.00 vahel), aga ärkas ka kuskil 11.00-12.00 nagu mina, siis nüüd on asjad totaalselt teistmoodi. Ta uinub kuskil 21.30, aga avab silmad juba kell 08.00-08.30. Igal õhtul ma mõtlen, kui ta magama jääb, et ma kobin ka kohe tuttu, sest muidu ma olen hommikul zombi, aga mitte iial ei tee seda, sest õhtune oma aeg on ju nii väärtuslik! Ja hommikul täiega kahetsen seda, sest E magab meie vahel ja siis ta hakkab kas mind või Hendrikut üles ajama. Kui Hendrikul on hommikune vahetus, siis ainult mind, sest ta on siis juba tööl, aga kui õhtune, siis oleme mõlemad kodus sel ajal (öist vahetust tal enam õnneks pole – see projekt sai läbi). Ja E ei ole selline vaikne ärataja – ta tuleb, ronib meile otsa, kisub juustest jne. Me kuidagi vahel suudame 09.00 edasi magada, aga kauem mitte eriti, sest E on üleval ja tahab, et ta vanemad (või siis ema, kui Hendrik juba tööl on) ka ärkaksid 😀 Et ühtpidi olen ma megarahul, et ta õhtuti varem uinub, aga teistpidi – need vaesed hommikud 😀 Varem polnud õhtul üldse aega, sest läksime kõik samal ajal tuttu, aga hommikul võis mõnuga edasi põõnata! Ja mina ei ole absoluutselt hommikuinimene…

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks kolm pilti – E-st ja tema uuest beebikiigest, minust ning nendest raamatutest, mis tellisin ning vestluskaartidest ka. Küsisin Instas, et kas need on head raamatud ja kuigi paljud ütlesid, et ei, siis jah-vastuseid on hetkel rohkem. Eks näis siis! 🙂

View this post on Instagram

Lapsel ongi nüüd temanimeline kiik! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Naljakas on see, et natuke ikka annab tunda, et peale jalutamise kuskil väga käia ei saa. Ma enne mõtlesin, et suurt vahet pole, aga kuna ma olen harjunud 2-3 nädalas kohvikus või linnas käima, siis nüüd on kuidagi nii teistmoodi kõik. Selles mõttes mul hea jah, et ma nagunii kodune hetkel ju! Kuidas teil see praegune olukord mõjunud on? Õhtuti avan Worldometersi ja vaatan Itaalia ja teiste riikide numbreid (uusi haigestumisi ja surmasid) ning ainult ohkan… (Itaalia lisab oma andmed õhtuti). Itaalias nüüd rohkem surmasid olnud kui Hiinas… Oehjah – lisaks sellele on ju nii kahju Eestist endast – koroonaviiruse suhtes nagunii, aga veel ettevõtetest, kes kannatavad ja töötajad, kes töö kaotavad jne. Ja muidugi kahju on ka neist, kes varsti sünnitama peavad – ilma tugiisikuta ja kui emal on koroonakahtlustus, mis kinnitust leiab, siis eraldatakse beebi lausa kaheks nädalaks ja rinnapiima anda ei saa. Ma saan aru, et see kõik on vajalik, aga nii kurb on ikka 😦 Ja sellisel puhul ei ole õige öelda, et vanasti pidigi üksi sünnitama, et mis naised hädaldavad – see oli siis ja jumal tänatud, et nüüd on asjad teistmoodi! Ja ikkagi on neid inimesi, kes internetis oma lollust eksponeerivad ja viimasel hetkel reisile kihutavad, sest yolo ja odavalt saab ning koroonat suvaliseks külmetuseks peavad… ja keda üldse ei koti miski ning kes kindlasti karantiinis ei püsi, kuigi reisilt tulles nad seda enam peaksid seda tegema. Kurb!

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1584718354301.jpg

Ei lehvitanud aknal eile kell 20.00! /Juttu erinevatest saadetest / “Narkomuulad 2” – Peruus vanglas olevad naised said vist tõesti liiga karmi karistuse, aga ma ei usu seda, et nad ei aimanud, mida nad veavad…

Kas teie lehvitasite eile kell 20.00 mobiiliga rõdul või aknal? Kui ma alguses seda üleskutset nägin, siis ma arvasin (nagu paljud teisedki ilmselt), et mõni naljahammas on jälle täiskäigu sisse pannud, sest president ometi sellist üleskutset ei teeks… Ja siis nägin seda presidendi enda Facebooki lehel ja olin nagu – mida??? Polegi kellegi loll nali…

Mina igal juhul ei lehvitanud, sest mida see peaks aitama? Jah, paanitsemine ka ei aita, aga enamik inimesi suhtub olukorda tõsiselt ega käi restoranides, ilusalongides ega niisama väljas töllerdamas (samas mu eelmise postituse all kommentaariumis oli üks ohmoon, kes arvas, et ta saab veel aprillis Hispaaniasse lennata, sest tema peab reisida saama – andke keegi padruneid, palun…). Ma ei ütle, et see üleskutse oleks nüüd midagi nii halba olnud, aga presidendilt ootaks midagi efektiivsemat kui sellist tilulilu. Jah, ta ei saagi Eestis eriti suuri otsuseid teha, aga siiski – minu jaoks oli see lehvitamine küll naljakoht olukorras, mis ei ole sugugi humoorikas.

Mis mind praegu veel kohutavalt kettasse ajab, on need ilusalongides töötavad inimesed, kes hetkel metsikult soodushindu pakuvad… Normaalsed ilusalongid on ammu oma uksed kinni pannud, sest kui juba kinod, teatrid, koolid, telefonioperaatorid (Tele 2 vähemalt küll, teisi ma ei tea) jne on kinni, siis miks peaks kriisiajal end keegi ilusaks tahtma teha? See on küll viimane asi, millele mõelda (ja kodus võib ka end vajadusel ilusaks teha, kui tahtmine on – ehk mitte just päris niimoodi, aga mis vahet sel hetkel on)… Aga siis on need väiksed ilusalongid, kes tahavad nüüd kogu kliendibaasi endale kahmata ja on ise veel ilmselt rõõmsad ka… Oeh – võiks ju eeldada, et kliendid on ometi targemad ega lähe nendesse kohtadesse, aga mõne jaoks on geelküüned ja uus soeng nii oluline, et maksu, mis maksab – tema peab sinna saama! Muidu kodus musö äkki annab veel lahutuse sisse ka, ääää… Mõistus ei ole ikka õiges kohas mõnel! Kui minu juuksur oleks eile olnud, mitte üle nädala tagasi, siis ma oleksin selle kindlasti tühistanud. See pole hetkel prioriteet.

Jah, ma saan aru, et majandusele paneb see olukord räige põntsu ja paljud inimesed kaotavad isegi töö, aga iluteenuseid ei ole mingil moel hetkel ei eetiline ega tervisele kasulik pakkuda. Kui sa just Youtubes ilu-ja meigivideoid ei tee – neid võib ikka samamoodi edasi teha 🙂

Samamoodi on tühistatud homne E igakuine arstivisiit, mis on ju ka loogiline, sest neid asju saab edasi lükata. Merje just kirjutas, et tema sugulased ei suhtu koroonasse eriti tõsiselt ja ma ise ka natuke kartsin seda suhtumist enda perekonna puhul, aga õnneks see nii ei ole. Mu riskigruppi kuuluvad isa ja tädi püsivad ilusti kodus – jumal tänatud! Eriti kartsin tädi pärast, sest ta on muidu suur kohvikutes käija, aga nüüd ta seda ei tee. Lisaks kõrgele vanusele on tal veel diabeet ka – seega seda enam on ta riskigrupis.

Muudest teemadest rääkides, siis ma vaatasin pühapäeval “Maskis lauljat”, mis oli täitsa hea! Mart Sander ei kuulu mu lemmiksaatejuhtide nimekirja, aga selle elab üle, ka need detektiivid ehk kohtunikud pole ehk kõik mu suured lemmikud, aga no see pole nii hull. Ja ma absoluutselt ei oska pakkuda, kes need seal maskide all olla võivad! Esimeses saates ma poleks Vanapagana puhul Jaanus Nõgisto peale kindlasti tulnud. Mõned seal tundusid Gerli Padar, Kaire Vilgats, Joel Ostrat jne olevat, aga need on ka pigem spekulatsioonid. Ma usun, et õigesti on väga raske pakkuda. Et mulle see saade üldkokkuvõttes meeldis! Mõned kohtunike kommentaarid ehk polnud eriti ägedad, aga otseselt ei häirinud ka. Ja need kostüümid/maskid on neil kõigil nii vinged 🙂

Rääkides veel maskidest, siis Kanal 2-s jookseb kohtingusaade “Karvased kosilased”, kus naine valib kahe maskoti vahel, kes talle paremini sobib. Käib enne mõlematega deidil ja siis puhtalt jutu põhjal teeb valiku, sest välimust ta ei näe (alles siis näeb, kui oma valiku teatavaks teeb). Siiani olen kahte saadet näinud ja päris naljakas on olnud. Aga ma usun, et viimane neiu oli päris rõõmus, et ta seda teist tüüpi ei valinud, kes on kurikuulus selle poolest, et armastab end kaubanduskeskustesse lukustada õhtuti ja sealt nänni tuuri panna ning kes isegi “Rannamajast” hundipassi sai, sest tahtis ainult feimi juurde saada… Ausalt – kui ma läheksin sellesse saatesse ja valiksin kellegi ning siis avastaksin, et too tüüp oleks maski taga, siis ma eriti õnnelik ei oleks. Aga õnneks see naine valis selle teise mehe 🙂 Ja siiani on valikud vist isegi hästi läinud – ma seda muidugi ei tea, kas nad tegelikult edasi on suhtlema jäänud.

Hetkel jookseb Kanal 11-nes esimest hooaega Uus-Meremaa “Poissmees”, mis mulle väga meeldib! Poissmeheks tundub olevat tõeline džentelmen ja ma pole siiani googeldanud, kes võidab 😀 Tavaliselt ma alati jälgin Instas neid saates osalejaid, aga hetkel ma veel ei taha, sest kui juhtub, et nad on siiani koos ja lisavad pilte teineteisest, siis ma saan kohe aru, kes võidab ju (isegi kui ma võitjat ei googelda) 😀 Ühes osas, kus Poppy tahtis koju ära minna ja Arthur mainis, et ta ei taha, et ta läheks, siis mul olid pisarad peaaegu silmis 😀 Õnneks Poppy ei läinud koju – seega kõik olid õnnelikud, mina sealhulgas 😀

Eile ma vaatasin “Narkomuulad 2”, mille esimest hooaega ma näinud olen, kus narkomuulast Jaanus Iljašenkost peamiselt räägiti, kes Venezuelas vahele jäi, aastaid kinni istus, lõpuks vabadusse pääsedes Venezuelas edasi elas ja ka seal töötas, sest tal polnud raha kodumaale naasmiseks. Kuna TV3 tahtis seda saadet teha, siis vastutasuks selle eest, et Jaanus oma loo räägib, maksis telekanal tema lennupiletid Eestisse kinni. See oli juba palju aastaid tagasi ja viimati, kui Jaanusest televisioonis juttu tuli, oli ta ammu juba normaalse elu peale Eestis tagasi läinud ja perekonnagi loonud.

Nüüd on selles saates põhitähelepanu all need kaks Eesti neidu, kes aastal 2013 Peruu lennujaamas narkootikumide vedamisega vahele jäid ja kes siiani sealses vanglas istuvad… Kokku said nad karistuseks kaheksa aastat ja kaheksa kuud, millest ära on istutud 6.5aastat. Ehk siis üle kahe aasta on veel istuda. Tol ajal kirjutasin ma neist ülikarmi postituse oma blogis, kus ma neile põrmugi kaasa ei tundnud. Ma ei saa öelda, et ma nüüdki väga usuksin seda juttu, et nad reaalselt arvasid, et nad kulda veavad, aga arvestades seda, et enamik inimesi, kes on reaalselt narkomuulad ja narkortsi alla neelavad, mida nemad ei teinud (neil oli see kohvri sisemusse peidetud), saavad palju väiksema karistsuse, siis isegi natuke kahju hakkas küll. Jaanus Iljašenko istus pea kolm aastat kinni, mis on kõvasti vähem kui see, mis neile naistele määrati ja tema vedas narkotsi niimoodi, et neelas selle alla.

Et jah – seda ma kindlasti ei usu, et tüdrukud ei teadnud, et nad narkootikume veavad, sest mul on raske uskuda, et on olemas nii lolle 19-aastaseid (aastal 2013 nad olid selles vanuses) naisi, kes reaalselt arvavadki, et neile kulla vedamise eest 3000 eurot makstakse… Eriti arvestades seda, et Ladina-Ameerika ja eelkõige Peruu on üks suurimaid narkokaubitsemise riike ja narkomuulad on seal tavapärane asi. No seal võis tegu ka sõnamänguga olla, sest hispaania keeles valge kuld tähendabki slängis kokaiini (Kolumbias väga levinud väljend, Peruu kohta ei tea, aga ju kasutatakse sealgi), aga no nendega ju ilmselt suheldi inglise keeles, sest tol ajal nad hispaania keelt ei rääkinud. Üks neiu väitis ka eilses saates, et ta polnud varem isegi sellisest narkootikumist nagu kokaiin kuulnud… Tundub kuidagi ilmvõimatu asi, sest seda nime on kõik ju kuulnud, aga mine sa tea…

Sel hetkel, kui Anneli isa jõudis pärast kuut aastat Peruu vanglasse ja oma tütrele helistas, et ta on seal, siis isegi minul hakkas kuidagi silm märjaks kiskuma… Ja ma olen ammu ju teada-tuntud inimene selle poolest, et ma kriminaalidele kaasa ei tunne. Ma siiani tegelikult seda ei tee, aga see kuus aastat, mis need naised seal istunud on, oleks piisav karistus küll. Et pea üheksa aastat on siiski liiga palju, sest teised on kõvasti leebemad karistused saanud. Järgmises osas selgub, kas Anneli isal õnnestus vanglasse tütart vaatama pääseda, sest neil tekkisid uksel mingid probleemid, kuigi neil oli luba olemas.

Homme saan ma E-le tellitud beebikiige kätte, sest täna pandi see pakiautomaati! Eile tegija saatis mulle sellest pildi. Et lõpetuseks üks pilt sellest beebikiigest ja minust endast 🙂

wp-1584436922233.jpgwp-1584437248074.jpg

Mis küll saama hakkab? / Kahju neist, kes lähiajal sünnitama peavad :(/ E sai seitsmekuuseks! :)

Ei saaks öelda, et tuju just laes oleks – arvestades seda, mis hetkel toimumas on, aga kuidagi peab elu jätkuma. Iga kord ajalehte/terviseameti kodulehte avades on juba ette teada, et ametlik koroonahaigete number on nagunii jälle tõusnud (viimati oli 171, aga varsti ei jõua enam järge pidada, sest see kogu aeg suureneb) – seda, mis see tegelik ja mitteametlik number veel on – ei taha isegi mõelda. Kõiki ju nagunii enam ei testita, sest resursse ei jätku selleks. Mina olen rahul, et lõpuks riigipiir sulgus, aga jällegi teps hilja – Leedu sulges riigipiiri ühe nakatunuga ja neil on neid hetkel 12, Läti tegutses ka üpris kiiresti ning neil on see arv 30. Me olime viimati riikide puhul 10-ndal kohal nakatunute arvuga miljoni inimesi kohta – seega ikkagi esirinnas 😦 Jah, riigisiseselt levib koroona nagunii, aga need numbrid oleksid oluliselt väiksemad, kui Saaremaa võrkpallimäng oleks ära jäänud. Siis oli jah meil paar nakatunut, kui see mäng toimus ja loodeti, et itaallased on puhtad… Mis seal enam – muuta seda ei saa, aga ehk vähemalt võeti sellest õppust.

Mina olen väga rahul, et enamik asutusi on suletud – minu meelest võiksid lahti jääda ainult toidupoed ja apteegid. Suured kaubanduskeskused peaksid ka suletud olema! Aga samas nii kahju on müüjatest, kes peavad inimesi teenindama – nemad ei saa end kuidagi kaitsta 😦 Ja no arstid – kui nemad haigeks jäävad, siis oleme tõelise kriisi äärel. Nii et nendele inimestele suur tänu, kes hetkel tööpostil olema peavad – on need siis arstid, päästjad, müüjad, apteekrid jne. Aga sellest ma aru ei saa, miks riidepoed lahti peavad olema – see pole hädavajalik ju hetkel!

Kahju on ka neist, kes varsti sünnitama lähevad, sest Tallinnas ja Pärnus enam tugiisik sünnitusele kaasa tulla ei saa – ka peretubadesse mitte. Mujal vist veel saab, aga ainult siis, kui peretubasid jagub ja mehed ei tohi kordagi haiglast välja minna, kui nad juba seal sees on. Et kui välja lähevad, siis sisse ei saa enam. Kui sünnitusjärgne aeg on tavapalatis, siis sinna mehi ei lubata nagunii. Et ma saan aru, miks see kõik vajalik on ega kritiseeri seda otsust üldse – lihtsalt naistest on natuke kahju… Eriti esmasünnitajatel ja keisrilõike puhul – minul oli Hendrikust nii palju abi ja kuigi ta öösel ei saanud minu juures olla, sest meile peretuba ei jagunud (olime tavapalatis), siis päeval ilma tema abita ma oleksin hulluks läinud. Et selles mõttes saavad praegusel ajal need naised, kes hetkeseisuga Pärnus ja Tallinnas sünnitavad, ühe tõelise nõukaaegse kogemuse, kus ainult aknast võis mehele last näidata. Ilmselt on ülejäänud Eestis varsti sama seis – mehed sünnituse juurde ei pääse ja kui nõukaajal sai vähemalt pakke saate, siis nüüd on see ka ohutuse tagamiseks keelatud. Nii et pidage vastu, naised, kes te lähiajal sünnitama lähete! Hetkel eelkõige Pärnu ja Tallinna omad, aga kui Tartus perepalatit ei peaks saama, siis tavapalatisse mees ka tulla ei või enam, isegi mitte päeval.

Aga nüüd natuke rõõmsamate teemade juurde! E sai täna seitsmekuuseks! Me mingit pidu ei pidanud, sest me nagunii ei tee seda minisünnade puhul ja praeguses olukorras nagunii ei peaks. Käisime niisama jalutamas kolmekesi ja meie Hendrikuga sõime E auks kooki. Tema veel kooki ei söö, aga puder maitseb E-le küll väga. Ja kõrvits ning banaan!

Lõpetuseks siis mõned pildid ka. Üks pilt on magavast E-st, kaks fotot on nädala keskel minust ja E-st ning viimased on täna ehk E sünnipäeval tehtud! Muidu ma E-le väga teksaseid jalga ei pana, aga pidupäeval ju võib 🙂

wp-1584095609219.jpgwp-1584293223852.jpgwp-1584293190974.jpgwp-1584293144249.jpgwp-1584293091937.jpg

Tavaline neljapäev – peaaegu…

Täna helistati ja öeldi, et teisipäeval toimuma pidanud lusikapidu jääb ära. Mida võiski arvata, sest üle saja inimesega pidusid hetkel koroonaviiruse tõttu ei peeta – hea seegi. Toimub kunagi siis, kui see asi on maha rahunenud – ehk suveks ikka nii juhtub. Kui just asi hullemaks ei lähe, mis Eesti reageerimiskiirust arvestatades üldse üllatav poleks. Leedus on kolm nakatunut, aga neil juba koolid jne kinni, Poolas 40-nega sama lugu (aga Poola rahvaarv on ka meeletult suur). Meil laiutatakse 17 nakatunuga ainult käsi ja kutsutakse itaallased veel Saaremaale võrkpalli mängima – “autasuks” kaks koroonahaiget ja kes teab, kui palju veel tulemas. Hästi tehtud, terviseamet (kes ei näinud mingit põhjust, miks see mäng ei võiks 6.märtsil toimuda) – mis ma ikka oskan öelda. Lambad kõik koos seal. Paanikaks ei peagi ehk põhjust olema, aga Itaalia reageeris alguses sama aeglaselt – ja tulemus on käes. Meil ehk nii hulluks asi ei lähe, aga samamoodi jätkates see asi paremaks ka ei lähe.

Meie perega igal juhul oleme veits piiranud oma liikumist, no poes ikka käime, aga avalikesse kohtadesse alatest tänasest väga ei roni. Põlvamaale vist pole veel koroona jõudnud, aga Võrumaal juba on kohal. No ja Harjumaal, Tartumaal ning Saaremaal ka. See on vaid aja küsimus, millal mujale jõuab. Aga no mingeid kuivaineid ma juba varusin, sest varsti võivad poed tühjad olla. Mitte küll eriti, aga natuke ikka. Vast ei jõua meil asi sinna, et kogu riik või mingi piirkond karantiinis oleks, aga keegi kunagi arvas, et see ei jõua isegi Eestisse. Nii et jah – las pigem olla ülereageerimine kui see, et üks päev on nälg majas. Ja eks kasutust leiab nagunii 🙂

Vot sellised mõtted siis tänasesse päeva. Lõpetuseks üks pilt E-st, kes põrandal mängides magama jäi ja üks foto minu heledamatest juustest siis, kui need pole sirgendatud. Ja väike video hommikusest vestlustest E-ga 🙂

wp-1583833719416.jpgwp-1584025284875.jpg

Natuke juttu E-st / Peaks netist shoppamist piirama ja raha koguma hakkama…

Ma mäletan, et kui ma lapse sain, siis kõik ütlesid, et algus on kõige kergem, sest siis beebid ainult magavad ja söövad. Et kui tuleb roomamine ja hiljem kõndmine, siis pead kogu aeg lapsel järel jooksma 😀 No E roomab juba päris visalt ja kui korraks selja keerad, on ta oma tekikeselt juba toa teise otsa ilmselt jõudnud. Lisaks on laudlina hetkel niimoodi laual, et ta selle otsi tõmmata ei saaks ja igaks juhuks sinna midagi rasket ei pane, sest ta võiks selle endale pähe tõmmata. Ja kardinad on juuksekummiga kinni pandud ning ripuvad õhus, sest muidu E tiriks neid täiega (meil on maani kardinad). Et selles mõttes on jah keerulisem, sest kogu aeg peavad silmad ka kuklas olema. Ja E ja ilmselt ka teised lapsed on sellised, et mida rohkem sa neid millestki eemale tõstad, seda enam nad seda uurida tahavad 😀

Me saime nädalavahetusel beebikiige ka ja ma olekski selle plastmassist kiigega leppinud, sest paljud tundusid nii kallid, mida ma ise netist vaatasin, aga siis pani Jane oma blogi Facebooki küsimuse üles, et kes beebikiikesid teeb, ma vaatasin neid ja ahhetasin – üks ilusam kui teine! Ja veel nimelised ka! Kuna üks tegijatest, kes seal end välja pakkus, on see naine, kellega ma samal ajal sünnitasin (no ta sünnitas tegelikult paar päeva varem, aga me suhtlesime haiglas), siis ma kohe kribasin talle, et tahaks mingit sinist ja lapse nime ning sünnikuupäeva ka. Ta lubas kanga muretseda ja siis näidata, kuidas see tuleks. Ta saatis enda tehtud kiikedest pildid ja mulle nii meeldisid – seega tahan ikka paremat kui see, mis me ostsime 😀 Ja hind polnud ka nii kallis kui seal, kust ma vaadanud olin. Hendrik ei olnud vaimustuses, et mulle see plastmassist poest ostetud beebikiik enam ei sobi, aga nojah 😀 Oleks võinud siis kohe alguses tõesti selle õige tellida, aga no need, mis alguses meeldisid, olid 80 eurot ja see oli liiga palju. Me pole veel kiike üles pannud, teeme seda mõne aja pärast, sest tolle valmimine võtab kauem aega, kiiret otseselt ei ole.

Ma nüüd hakkangi vaikselt oma internetist shoppamist kokku tõmbama – või vähemalt üritan. Paar pakki on veel tulemas (mõni aeg tagasi juba tellitud)ja siis tahaks seda enam mitte nii tihti teha. Põhjus on lihtne – ma plaanin lapsega kodus olla vähemalt kaks aastat, aga vanemahüvitis on 1.5aastat. Ja kuigi Hendriku palgaga saaks ära elada, siis ma seda ei taha, ma tahan, et mul oleks endal ka raha, kui ma midagi osta tahan. Minu jaoks enda raha on nagu Aamen kirikus ja selline elu kohe mitte teps ei sobi, et ma kellestki nii palju sõltun, isegi mitte oma abikaasast (kui just tõesti hädavajalik pole). Sest tahaks ikka nii elada, et kui ma midagi näen, mida vaja oleks, siis ma saan selle kohe ära osta. Jah, me ei räägi siin mitmetonnistest asjadest vms, aga no tavaasjadest. Ja kuna ma praeguseks olen netist nii palju asju tellinud, siis peaks enam-vähem kõik vajalik olemas olema. Et see nüüd ei tähenda projekti, et aasta jooksul ühtegi riideeset vms ei osta, sest seda ma ei suudaks ega tahakski, aga tahan, et mingi raha oleks olemas selleks tarbeks, kui mu sissetulek pooleks aastaks langeb saja euroni kuus (on vist kaks lastetoetust kokku 98 eurot, augustis sündinud lapsed saavad veel lisaks 60 eurole seda 38-eurolist toetust ka, mida hakatakse siis maksma, kui laps on 1.5aastane). Minu jaoks, kes ma olen alates 18-ndast eluaastast ise raha teeninud ja selle olemasoluga alati pärast seda harjunud olnud, on selline olukord päris häiriv. Aga no ma pole varem suur rahakoguja olnud, aga nüüd võiks vaikselt hakata 🙂 Sest alati on ju olnud järgmine kuu ja uus palgapäev 😀

Vot selline nädala algus siis. Lõpetuseks pilt E-st ja tema parimast magamisasendist, milles ta 90 protsenti ajast tudub 😀 Igal võimalusel keerab end öösel niimoodi, kui ta meie vahel magab. Ja no oma voodis ka, aga seal ta eriti palju ei maga.

wp-1583817469003.jpg