Ma pole pea kaks kuud bloginud! Ja viimane postitus oli üldse koostöö… Nii et kõigest ei jõuaks ma enam parima tahtmise jooksul kirjutada, sest see postitus läheks kilomeetrite pikkuseks. Ma siis kuskilt alustan, aga mitte kronoloogiliselt, vaid hakkan suvaliselt oma mõtteid kirja panema. Heitlikud ajad, heitlikud mõtted!
Alates 24.veebruarist on ilmselt kõik eestlased mingil määral ärevad olnud. See hirmus tunne, kui ärkad üles, tahad rahulikult vabariigi aastapäeva tähistada ja siis loed uudistest, et Venemaa alustas Ukraina vastu sõda. See õõvastav hirm, et meie võime järgmised olla… Esimesed kaks nädalat uuendasin ma Delfi otseblogi mitu korda tunnis ega suutnud korralikult magadagi. Mulle lihtsalt ei mahtunud ega mahu siiani pähe, et sõda on meile nii lähedal. Iga päevaga tundsin aina enam, kuidas ma vihkan Venemaad, Putinit ja seda, et see närakas riik meie naaber on. Mu süda oli ja on ukrainlastega ning hommikul esimese asjana käisin kontrollimas, kas Zelenskõi on ikka elus. Ja lootsin ja loodan endiselt, et Putin on kas ise sussid püsti visanud või maha koksatud.
Mida aeg edasi läks, seda rohkem ma mõistsin, et enda vaimse tervise pärast peab ka tavaelule keskenduma. Ja nüüd ma enam kogu aeg otseblogisid ei uuenda, vaid vaatan õhtul AK-d, kus tehakse päeva kokkuvõte. Ja samas paar päeva tagasi leidsin end mõttelt, et appi, lõpuks see ongi juba nii tavaline, et ei ületa uudiste künnistki. Meie jaoks tavaline, kes me elame turvalises keskkonnas ja kahjuks ka ukrainlaste puhul on see nii. Mul hakkab seest keerama, kui ma mõtlen näiteks Mariupoli elanike peale, kelle jaoks on igapäevane asi näha laipu tänavatel vedelemas, inimesi nälgimas, pommirahe all suremas. Ja kui see poleks juba šokeeriv, siis lapsi suremas, oma vanematest ilma jäämas… Ja need värdjad vene sõdurid vägistavad ka naisi. Meie võiksime olla Ukraina, kui omal ajal poleks eesti poliitikud meid Natoga suutnud siduda. Jah, paljud kahtlevad, et kas Nato tuleks Baltimaadele reaalselt appi, kui Venemaa peaks meid ründama, aga ometi mingi väikenegi kindlus on ju olemas – tagala, mida Ukrainal ei ole kahjuks. Praegu võitlevad ukrainlased ka teiste eest. Meie eest.
Seda enam mind šokeerivad teatud inimeste sõnad, et miks me ikka neid aitame ja las saavad ise hakkama ning sõjapõgenikud vaadaku ise, mis neist saab, sest meil Eestiski on ju abivajajaid. Tõsi, aga selle ülisuure erinevusega, et meie elame rahuajal, me ei pea hetkel muretsema selle üle, kas homme meil enam on kodu alles. Või kas me üldse homme elus oleme. Ma ei pea hetkel muretsema, et keegi astub kohe uksest sisse ja vägistab mu ära. Need Ukraina naised ja lapsed, kes on sõja eest pagenud ning teistes riikides pelgupaiga leidnud, ei läinud kodust minema lõbureisile, vaid sellepärast, et nad pidid. Et pääseda sellest õudusest, mida paljud ukrainlased peavad siiski läbi elama, sest kõigist kohtadest polegi enam võimalik Ukrainas põgeneda.
Need jäljed jäävad igavesti – perekonnad, kes ehk enam mitte kunagi kokku ei saa, sest naised ja lapsed on Ukrainast lahkunud ja mehed on sõjatandrile jäänud. Kas nad kunagi enam kohtuvad? Kes teab, sest isa ei pruugi enam eluski olla, kui sõda läbi saab. Ning millal see veel juhtub?
Ja siis loomulikult need perekonnad, kes on Ukrainas ja näevad oma lähedaste surma pealt. Ja laipu tänaval ja kõikjal vedelemas… Ja siis tuleb keegi jutuga, et meil on ka Eestis abivajajaid ju. Nagu kuidas need olukorrad üldse võrreldavad on?
Samuti olen näinud inimesi ütlemas, just nimelt eestlasi, et sõda on ju kogu aeg kuskil, miks te siis nii palju kaasa ei tundnud? Tõsi, on, aga inimene tunneb ikka kõige enam seda, mis talle kõige lähemal on. See et Jeemenis, Sudaanis, Iisraelis, Süürias on sõda juba pikalt olnud, on muidugi kurb, aga Venemaa ründamine Ukrainat võib meid ennast reaalselt mõjutada. Ma ei usu, et on olemas ühtki inimest, kes praegu julgeb sajaprotsendilise kindlusega väita, et sõda ei jõua Eestisse. Seega jah – sõda on nii või teisiti kohutav, aga teadmine, et see on nii lähedal ja nii ulatuslik, ongi palju õudsem. Seega ka see argument minu jaoks ei päde.
Õnneks on eestlased üldiselt siiski väga mõistlikud ja saavad aru, miks ukrainlasi on vaja aidata. Ma ise annetasin ja panin end vabatahtlikuna kirja (just eesti keele õpetajana, aga siiani pole ühendust võetud – ilmselt piirkonniti sõltuv, et millal ja mida vaja läheb. selle jaoks ei pea ametilt eesti keele õpetaja olema, abiks saad ikka olla).
Kui alguses ma tahtsin endale sisendada, et see on Putini sõda, mitte Venemaal elavate venelaste, siis kahjuks oli see vaid illusioon. Tõsiasi on see, et venelased toetavad igati Putinit ja usuvadki, et nende liider teeb kõik õigesti. Muidugi on propaganda tugev ja igasugused vastasseisud leiavad karistuse, aga kui Venemaa oma 144 miljoniga läheks tänavatele meeleavaldusi korraldama, siis ei saaks ju midagi teha. Oleks neid kas või miljon või paar, kes läheksid, aga ei. Mõned tuhanded inimesed pannakse istuma ja ongi probleem lahendatud. Rahvas on aastakümnete jooksul oma liidri nägu läinud ega kahtle enam milleski, sest neile lihtsalt ei mahu pähe, et Putin võiks olla agressor. Ja see on kurb, lausa südantlõhestav. Rünnatakse ju eelkõige Ukraina venekeelseid piirkondi, mida minnakse Venemaa sõnade järgi “denatsifitseerima” või “demilitariseerima.” Ma ei suuda seda uskuda, mida üks inimene saab korraldada, sest ta on lihtsalt võtnud pähe, et Venemaa hiiglaslik territoorium võiks veel suurem olla. Ja mitte midagi ei saagi teha. Jah, sanktsioonid on peal, aga Putinit see ei koti. Inimesed surevad ja peavad oma kodumaa jätma ühe idioodi ambitsioonide pärast.
Ma tegelikult ei tahtnud sõjast nii pikalt kirjutada, aga lihtsalt kuidagi jutt läks sinna. Loomulikult saan ma aru, et meie endi tavaelu peab jätkuma, aga see ei tähenda, et ma ukrainlasi oma südames ei kannaks. Kannan ja mõtlen neile kogu aeg. Olen uhke, et nende president on Zelenskõi – endine koomik ja näitleja, kes osutus tegelikult tõeliseks kangelaseks, kes on oma rahva nimel valmis kõigeks. Mitte nagu Putin, kes kuskil peidus redutab. Zelenskõi on suure tähega president, Putin on tropp, kes võiks maailmale teene teha ja end ära tappa.
Aga ma tõmban selle teema nüüd kokku. Ja loodan südamest, et sõda Ukrainas lõpeb varsti. Samamoodi tahan uskuda, et Eestisse sõda ei jõua. Sest reaalselt põgeneda poleks kuhugi – kui lennu-ja laevaliiklus on kohe kinni, siis jääbki ainult maismaa. Minna Läti ja Leedu kaudu kuhugi edasi oleks riskantne, sest seal oleks ju ka siis ilmselt sõda, sest Baltimaasid rünnataks ju korraga. See tähendab, et minema peaks varem, aga millal see õige aeg siis oleks? Ja ma tõesti tahan loota, et me ei peagi sellele küsimusele vastust mõtlema hakkama. Et Eesti jääb minu ja E eluajal rahulikuks paigaks, kus ei pea muretsema sellepärast, kas su kodu ja sa ise enam järgmist päeva näedki. Nüüd tõesti tõmban selle teema kokku!
Ma osalesin siin hiljuti üle 15 aasta luulevõistlusel ja sain teise vooru. Võitjad peaksid suvel selguma. Seega kirjutasin üle mitme aasta jälle luuletusi ja saatsin need konkursile. Kokku oli kuus luuletust, millest vähemalt üks siis vist ilmub Luulekevade (see on iga-aastase ürituse nimi) luulevihikus ka, mis millalgi trükis ilmavalgust näeb. Vähemalt tuli mulle selline e-mail vastu. Eks siis näha ole, võib-olla saingi ainult teise vooru, aga tore oli jälle luuletusi kirjutada. Üks neist kusjuures oli Ukraina sõja kohta ja ma millalgi kindlasti näitan neid kõiki, aga veel ei saa, sest enne peavad lõplikud tulemused teada olema. Ma olen otsustanud rohkem jah-inimene olla ja erinevatel võistlustel osaleda, mis mulle silma jäävad. Näiteks osalesin ma ka Edasi novellikonkursil, aga seal parimate hulka ei jõudnud. Miks ma enamasti sarnastel üritustel ei osalegi, tuleb pigem hirmust mitte silma jääda. Aga see on lollus – kõik ei saagi parimad olla. Gümnaasiumis olin samuti agar luulevõistlustel osaleja ja tahan endast selle osa jälle üles leida. Ja kui muidu ehk ei kirjutagi eriti luuletusi, siis kui mingi konkurss on silme ees terendamas, siis on vähemalt põhjus seda teha. Ja muude igasuguste kirjutamisvõistluste puhul ka – kui kellelegi midagi silma jääb, siis võib mulle teada anda! Sest ma ekstra ei otsi neid – näiteks selle konkreetse luulevõistluse kohta sain infot LõunaLehest, kuhu ma ise pea iganädalaselt persoonilugusid kirjutan. Muidugi tänasin toimetajat ka kohe, kes selle sinna lisanud oli, sest muidu ma poleks sellest ilmselt kuulnudki. Et mõnikord mängivad juhused elu päris suurt rolli.
Minu blogisse jõudmine hakkas drastiliselt vähenema pärast seda, kui ma hakkasin ise erinevatele väljaannetele kaasautorina lugusid kirjutama. Kaks neist lausa Eesti Ekspressi, millest üks ilmus ka paberversioonis. Kokku olen kümne kuu jooksul ligi 70 lugu kirjutanud. Kõige enam kirjutan ma LõunaLehte ja ajakirja Tiiu – nendega teen kogu aeg koostööd, teistega vähem. Ja ma ei ole veel kuhugi tööle kandideerinud, sest ma tegelikult ei plaani kohe palgatööle minna. Mul on veel mitmeid ideid, mida ma tahan enne vabakutselisena ära teha. Ja lisaks lähen ma mais autokooli, et see kuradi autojuhiluba lõpuks ära teha. Et siis, kui ma lõpuks jõuan sinnani, et tööle kandideerida, on mul juba piisavalt suur kirjutamispagas olemas ja loodetavasti autojuhiluba ka (või vähemalt sinnapoole teel). Hiljuti just tegin LõunaLehte loo ühe kirjaniku ja endise ajakirjanikuga, mis muidugi tekitas natuke aukartust (asjaarmastaja nagu ma olen!), aga need tunnustavad sõnad, mis ma sealt sain, olid nii inspireerivad. Ja see muudab mind õnnelikuks 😊
Rõõmsaks teeb mind ka see, et E käis terve selle nädala korralikult lasteaias! Viimati juhtus selline asi sügisel, mil ta lausa kuus nädalat järjest lasteaias käis. Praegu on seis pigem selline olnud, et kaks päeva lasteaias, kaks nädalat kodus. Nii et kahjuks on see tõsi, mis räägitakse – esimene aasta lasteaias on tõeliselt kohutav. Just haiguste tõttu. Aga no ehk asi paraneb ja sügiseks on juba hoopis teine lugu. Ma vähemalt loodan küll. See on ka üks neist põhjustest, miks on hetkel mõttekam vabakutseline olla, sest uue töökohaga harjumine ja rütmi paika saamine oleks kergem siis, kui E oleks rohkem lasteaias, mitte kogu aeg kodus.
Muidu läheb elu ikka vaikselt – sel aastal lugemine nii hästi ei suju, sest olen kolme kuuga kõigest 12 raamatut lugenud. Eelmisel aastal oli samal ajal loetud juba 35 raamatut vähemalt, aga no siis ma veel ei kirjutanud ka. Ja kui võrrelda 2020.aastaga, mil ma kogu aasta peale lugesin 19 raamatut, siis on vist olukord üpris okei (2021.aastal lugesin 85 raamatut). Et ilmselt ma eelmise aasta tempot hoida ei suuda, aga no see polegi eesmärk omaette. Lihtsalt tahan, et ühtegi päris 0-kuud ei tuleks vähemalt.
Hetkel vist kõige enam igatsen ma seda, et saaksime Hendrikuga rohkem kahekesi aega veeta. Pigem on elu suht rutiini täis, aga no siin on asi ka selles, et me ise oleme olnud vanemad, kes pole E-d väga kellelegi hoida andnud. Jah, päeval ikka oleme, aga ööseks mitte. Mai lõpus on meil pulma-aastapäev (juba kolm aastat!) ja siis tahaks küll niimoodi kuhugi ainult kahekesi minna, et E jääks mujale ööbima. Ilmselt siis Hendriku vanemate juurde, aga samas ma ei tea, kas see õnnestuks. Kui Instagramis sama muret kirjeldasin, siis pakuti ka lahendusena välja, et hoidja oleks lihtsalt meie juurde kutsuda. Et kodus ehk kergem. See tundub muidugi päris loogiline variant. Ehk on kellelgi soovitusi? Kuigi ma ennast mingisuguseks kanaemaks ei pea, kaugel sellest, siis kuidagi see osa on jäänud nii tagaplaanile. Just harjutamine, et E suudaks teistes kohtades ja kellegi teisega ka ööunne jääda, mitte ainult meiega. Ta on muidugi nii harjunud jäägitu tähelepanuga ja väga kangekaelne laps (huvitav küll, kellelt ta selle omaduse on saanud :D). Aga samas on E ülipüüdlik – pesu kuivama riputamine ja siis hiljem selle kokku panemine on ta lemmiktegevus! Ja andke ainult tolmuimeja kätte! Ning nõusid tahab ka pesta. Eks me laseme tal seda teha, olgugi et lohakalt, sest see huvi võiks tal ikka teismeeas ka edasi olla. Vahel mulle tundub, et mu laps on palju organiseeritum kui ma ise!
Ehk tahtsin midagi veel rääkida (hetkel ei meenu), aga no ma olen juba nii pikalt kirjutanud. Andke parem teada, kuidas teil endal sel äreval ajal läheb. Ja millalgi kohtume jälle siin blogis. Ehk natuke kiiremini kui kahe kuu pärast!
minumoodimaailm 
Mina olen üks neist (vähestest), kes usub, et see sõda Eestisse ei jõua. Võib-olla sellepärast, et olen liiga kaua Euroopas elanud ja usun NATO-sse vana Euroopa kombel. Võib-olla naiivne, aga nii ma usun. Muidu arvan ka, et keegi võiks Putjale atentaadid korraldada. Aga sina oled väga vapper ja tubli – lahe on lugeda, et inimene lihtsalt võtab kätte ja teeb ära, mitte ei heieta lõputult, mida kõike peaks ja võiks. Edu uutes ettevõtmistes!
Ma loodan sama! Soovin, et see nii ka jääks. Lihtsalt vahel tuleb meeletu hirm siiski peale.
Aitäh! 😊