Ma olen mõnel juhul reklaamiohver! /Miks ma Napsiet ega Bredenit ise kunagi ei ostaks (kuigi need võivad head olla…)

Mina olen kindlasti mingil määral reklaamiohver, sest kui inimesed midagi palju soovitavad, siis ma olen nõus seda proovima (küll aga ei tohi sellega liiale minna – loe altpoolt, millised ettevõtted seda minu jaoks teinud on!). Ja mitmel juhul on see nii ennast ära tasunud! Näiteks tänu ühele mu lugejale, kes mulle Elizabeth Ardeni hügieenilist huulepulka soovitas, pole ma enam selle kasutamisest nii sõltuvuses! Alguses tellisin selle variandi, mis lugeja soovitas, aga kui see otsa sai, (MyLooki kodulehel ka ei olnud enam konkreetselt seda hügieenilist huulepulka), siis tellisin kaks teistsugust, mis annavad natuke tooni samuti, aga mida tellijaid kõvasti kiitsid MyLooki lehel. Ja mõlemad on superhead olnud!

Varem oli mul niimoodi, et pidin oma Nivea hügeenilise huulepulga isegi teise tuppa kaasa tassima, sest pidin seda kohe uuesti panema – huuled tundusid kogu aeg lihtsalt nii kuivad. Üks 2.50 maksev hügieeniline huulepulk kulus 1.5-2 nädalaga ära. Nüüd maksan küll ühe hügieenilise huulepulga eest 13-17 eurot (olenevalt sellest, kas mul on see esimene variant või teine, nüüd viimane kord tellisin kaks tükki, aga esimene pole isegi veel otsas ja sellest tellimusest on 1.5 kuud möödas), aga saan seda palju kauem kasutada! Ja kasutan kõvasti vähem, sest huuled ei tundu kogu aeg nii kuivad. Et see soovitas oli minu jaoks nagu rusikas silmaauku ja sellisel juhul olen nõus ka rohkem maksma, sest see hind on seda väärt 🙂

Julged Riided avastasin ma näiteks Paksukese blogist. Alguses väga ei pööranudki sellele tähelepanu, aga siis vaatasin – ja hakkasid nii meeldima! Ja nüüd on mul kuus asja Julgetest Riietest tellitud ja kindlasti tellin veel – sest need riided lihtsalt meeldivad nii väga 🙂

Eile tellisin lõpuks Lelo Sona 2 ära! Ja seda Liivi mitmenda postituse tõttu, kus ta seda toodet taevani kiidab. Kuna ma küsisin ka temalt, et kas pigem Lelo Sona 2 või Lelo Sona Cruise ja ta pigem soovitas esimest, siis just selle tellisingi 🙂 Kätte pole veel saanud ega oska oma arvamust avaldada, aga kuna koodiga Sidrun sai soodustust, siis otsustasin selle ära kasutada 🙂 Kui Liivi sellest esimest korda suvel 2018 kirjutas, siis oli see minu meelest ligi 200 eurot (vähemalt tavahind oli umbes selline, soodushind oli ilmselt soodsam, aga seda raha ka ei tahtnud siis kulutada), mida mul tol ajal välja polnud käia, aga nüüd on hinnad soodsamaks õnneks läinud. Vahepeal ununes see teema täiesti ära, aga nüüd meenus uuesti. Seega, kes Lelo Sonat on kasutanud, siis võite teada anda, kas oli nii hea, kui kõik kiidavad. Minul ei ole orgasmiga probleeme (vaginaalset ma küll ei saa, aga kliitori oma alati), aga Lelo Sona tundub olevat selline vidin, et taevaväravad avanevad ikka päris korralikult 😀 Kõigile see ilmselt sellist mõju ei avalda, aga enne ei saagi teada, kui ära proovid. Muidu on Ulakas Kaunitar minu meelest nii kallis pood ja näiteks seksikat pesu ma küll sealt ei telliks, ma olen muud soodsamad leheküljed välja juba googeldanud, aga tellinud veel pole. Pole mõtet mingi rinnahoidja eest 60-80 eurot maksta, kui mujalt saab kogu komplekti 30 euroga. Ja sellised pesud lendavad nagunii kohe seljast ära – vaevalt et neid igapäevaselt kantakse. Et ma ainult sellepärast just Ulakast Kaunitarist Lelo Sona 2 tellisin, et koodiga sai soodsamalt, aga muidu pole see pood mu lemmikute killast just oma kallite hindade tõttu. Mitte et ma üldse oleksin viimasel ajal midagi seksikat tellinud, aga olen juba välja vaadanud, kust võiks seda teha 😀

Kas teile reklaam ja soovitused mõjuvad? Minul osadel juhtudel tekitab see vastureaktsiooni – näiteks Napsie ja Bredeni puhul. E-l vbl isegi on mõni Bredeni asi, sest ma tellin palju kasutatud asju ega uuri, mis asjad seal komplektis on, aga seda tuleb blogidest muidu nii uksest ja aknast, et ise väga ostma ei kipu. Napsie madratsit mulle pakutud pole, kuigi 95 protsendil blogijatest on see tasuta saadud, aga mõnel mu tuttaval on see ise ostetud ja nende meelest see küll nii hea pole, üks ütles, et Dormeo on 100 korda parem. Mul endal on ka Dormeo madrats ja see on nii hea lihtsalt, aga Napsie kohta mul arvamus puudub, sest pole seda omanud. Ise ei ostaks juba sellepärast, et mulle ei meeldi ettevõtted, kes kõigile blogijatele samu asju pakuvad. Mulle meeldivad ettevõtted, kes ennast turundades on natuke rohkem taustauuringut teinud ja pakuvad oma asju paremini. Kuigi mulle väga palju koostööpakkumisi ei tule, siis need vähesed, mis kõigile oma kraami pakuvad, ma ütlen kohe ära. Ilmselt teen sellega paljude arvates endale karuteene, sest siis ei pruugita enam üldse midagi pakkuda, aga mul suva. Ma lihtsalt ei taha kirjutada asjadest, millest juba 90 protsenti blogijatest on kirjutanud. Ja selline oma kraami kõigile saatmine ei tekita minus firma vastu mingit usaldust – ja sel juhul mind enam ei huvita, kas nende tooted on head või mitte. Totaalne antireklaam minu jaoks!

Vot sellised lood siis täna. Lõpetuseks kaks pilti eilsest – talv tuli lõpuks! 🙂

wp-1582873416214.jpgwp-1582873398927.jpg

Naised/emad ei tohiks end alati kõiges süüdistada!

Ma olen viimasel ajal mitmetest blogidest/blogijate Instagramidest lugenud teemasid, mis on pannud mind mõistma, miks ma olen väga paljudest inimestest ikka nii erinev… Ma ei teagi, kas see on pigem halb või hea, aga mina usun, et pigem viimane variant. Ehk siis – mitmed blogijad süüdistavad paljudes asjades ennast, piitsutavad ennast, sest nad peavad olema kõiges kõige paremad, peavad pärast rasedust kiiresti vormi saama (minu meelest käib sellel alal lausa võistlus, et kelle keha näeb kolm tundi pärast sünnitust selline välja nagu enne rasedust – see on esikoha saanud), peavad kindlasti ise sünnitama, sest kui on keisrilõige, siis nad nagu polekski sünnitanud… Ja ma olen nõus, et rinnapiim on lapsele parim valik ja kui imetamine poleks mul algusest peale kergelt sujunud, siis ma oleksin kindlasti imetamisnõustajatega konsulteerinud jne, aga kui pärast pikka kadalippu asi ikka ei sujuks, siis ma läheksin pudelile üle. Miks? Sest kumb on tegelikult olulisem – kas rõõmus ema, kes saab oma beebiga koos aega veeta või stressis ema, kes higimull otsa ees üritab kuid, vahel lausa pool aastat või kauem imetada, kuigi see on juba tervele perele närvesööv? Pudel ei ole kindlasti esimene valik, aga lõppkokkuvõttes – see ei tee kedagi vähem emaks. Jah, eks ikka tuleks kommentaare, aga keda huvitab? Kui sa oled endast kõik andnud, aga imetamine ei õnnestu, siis stressis ema ei ole see, mida su laps vajab. Nii et kui mul oleks selline olukord, siis ma läheksin pudelile üle ega hooliks üldse, mida teised arvaksid. Mul ei tekiks ka seda tunnet, et ma olen halvem ema, sest mina ju ise tean, et olen endast kõik andnud. Aga teised ei mõtle niimoodi.

Samamoodi on minu jaoks üsnagi omapärane see, et mõned naised kipuvad end süüdistama, sest nad kasutasid sünnitusel epiduraali. Ausalt – ma vist olen täiesti pohhuist, aga kui ma ka peaksin sünnitusel kogu maailma epiduraali ära kasutama, et see natukenegi kergem oleks, siis mul ei oleks mingeid süümepiinu. Ma pole kunagi olnud arvamusel, et hambad ristis peab ise hakkama saama ega tohi jumala eest valuvaigisteid nõuda – kui need teevad olemise ikka sünnitusel kergemaks, siis tuleks seda kasutada. Mina küsisin epiduraali ise ega mõelnud üldse sellele, et appi, kannataks täiega jne. Sain ka, aga kuna avatust ikka ei tekkinud piisavalt, siis tehti mulle erakorraline keisrilõige. Aga epiduraal aitas mind meeletult ja ma olen siiani rahul, et ma seda küsisin.

Ma lugesin tihti raseduse ajal ja isegi enne seda, et naised süüdistavad end, kui nende laps keisrilõikega ilmale tuleb, sest see pole ju päris sünnitus, sest nad pole ju ise vaeva näinud… Juba siis ma olin, et mida kuradit, aga mõtlesin, et ehk tõesti juhtub minuga sama, kui peaksin keisrilõikega sünnitama – et hakkan ennast süüdistama… Sest on olemas naisi, kes põevad kuid kui mitte aastaid, et nad ise ei sünnitanud ega saanud last kohe enda rinnale. Jällegi – kui ma keisrilõikega ära sünnitasin, siis see oli ausalt viimane asi, millele ma mõtlesin – ma teadsin, et E antakse kohe Hendrikule, kes on tema isa ehk siis mitte vähem olulisem inimene kui mina. Seega null süütunnet, mul olid haiglas igasugused muud mured, millest ma kirjutanud olen, aga nende hulka ei kuulunud see, et ma ise ei sünnitanud. Kuigi keisrilõige oli karm kogemus ja haav tegi pikalt haiget, siis nagu arstidki hiljem ütlesid – E oli nii suur ja juba sellepärast ei hakanud sünnitus ise pihta – seega oli see ainuõige lahendus. Ja ma olen rahul, et just nii läks – see oleks võinud lihtsalt pigem kohe plaaniline keisrilõige olla, oleks kogu see muu esilekutsumine miljoni erineva vahendiga ära jäänud.

Kui laps on ära sündinud, siis hakkab kohe tormijooks ja võidab see, kes juba haiglast astub välja raseduseelses kaalus. Kuigi isegi arstid on maininud, et normaalne taastumisaeg pärast sünnitust on 9-12 kuud. Üheksa kuud kannad last, üheksa kuud taastud. Ja seda juhul, kui võtad 10-15 kg juurde, mis on selline tavaline kilode arv, mis rasedusega juurde tuleb. Mina võtsin juurde peaaegu 40 kg (jah, omast lollusest, ma tean) ja kuigi esimese nelja kuuga olin 20 kg alla võtnud, siis ülejäänud kaks kuud on väga rahulikus tempos läinud – kuskil 2 kg kuus on alla läinud. Ehk siis kaalun hetkel 88 kg, sünnitama läksin kaaludes 112 kg. Jah, mul on samuti natuke vedanud selles mõttes, sest need esialgsed ülekilod on läinud päris kergelt alla, aga olen leppinud ka sellega, et ülejäänud teekond samamoodi ilmselt ei lähe. See ei tee mind üldse kurvaks, sest ma ei pea mingiks kindlaks kuupäevaks teatud kaalunumbrit saavutama. Et on jumala okei tahta mitte igaveseks sellesse sünnituskaalu jääda, aga minu meelest on see nii haige suhtumine, et kui sa pole pärast sünnitust poole tunniga endises kaalus, siis sa oled ilmselgelt rongist maha jäänud. Sest võidab ju see, kes seda suudab!

Kui laps ära sünnib, siis hakkab see kõige hullem piitsutamine pihta. Kas ma olen ikka hea ema? Kas ma jõuan ikka toad läikima lüüa, koristada, nõusid pesta, süüa teha, lapsega mängida, alati viks ja viisakas välja näha jne? Sa jõuad, aga kui sa tahad, et klaas oleks pigem pooltäis kui pooltühi, siis selline orav rattas jooksmine ei anna mitte midagi. Mul on ilmselt kerge sellest rääkida, sest mind pole kunagi sellised dilemmad vaevanud, sest minu loogika on lihtne – nõud ja koristamine võivad oodata, kui on olnud pask päev ja laps on kogu energia ära võtnud (mis on meil hetkel aktuaalne teema, sest E ja hammaste tulek läheb vaevaliselt), siis võib see nõudekuhi kas või laeni olla (meil ei ole nõudepesumasinat), aga kui tekib väikegi puhkus, siis ma kulutan selle aja iseendale. Aga mis mõttes, kunagi peab selle ju ikka ära tegema, ei saa nii omakasupüüdlik olla? Saab ja kuidas veel! Sest see ei ole omakasupüüdlikkus, see näitab, et minu prioriteedid on seal, kus ma saan end paremini tunda. Ja kui juhtubki niimoodi, et nõud jäävad pesemata ja Hendrik tuleb koju ning seda näeb, siis tema jaoks on see sama loogiline kui minu jaoks – polnud aega ja kui ka oli, siis ma eelistan seda kulutada muudele asjadele, sest muidu ma tunnengi end kui ainult ema/koristaja. Ma pole iial kuulnud Hendrikut virisemas, et sa oled ju kodus terve päev, mis teed siin, kui toad on sassis või nõud pesemata. Sest ta teab ja on ise näinud, milline on E oma halbadel päevadel, mis viimasel ajal olnud on. Ja ta saab aru, et siis ei jäägi muuks aega ja kui ka jääb, siis tuleb oma tass täis hoida.

Ema olen ma nagunii, see on ilmselgelt prioriteet, aga pärast seda tulen mina kui inimene ja siis kõik muud argikohustused. Ehk siis enne neid argikohustusi olen mina emana, mina indiviidina, mina naisena ja alles siis tulevad kõik muud argikohustused. Miks? Küll need toad ikka ära koristatakse ja nõud pestakse, need asjad ei ole nii pakilised, aga kui kurnatud ema peab lisaks veel täiskohaga koristaja ka kogu aeg olema, siis pole ime, kui lõpuks on naised nagu tühjakspigistatud sidrunid, kes kõigele lisaks tunnevad end alatihti süüdi ka, et nad pole piisavalt head.

Minul selliseid emotsioone ei ole, ma ei tunne süüdi, kui valin vabal hetkel iseenda, oma abikaasa või oma sõbrannad ning jätan argiolme nimekirja lõppu, sest just see on see, mis aitab mul olla parem ema, abikaasa ja parem mina ise. Sest see laeb mu patareisid ning mida õnnelikum on ema, seda rõõmsam on üldiselt ka kogu ülejäänud perekond.

Ma olen nõus sellega, et lapsed peavadki prioriteet olema, aga samamoodi peaks leidma aega ka iseendale, kui sa tunned, et sa seda vajad. Seega las need nõud ja koristamine ootavad, need ei jookse eest ära. Minul vähemalt küll ei jookse. Aga noh – et sellist suhtumist saaks endale lubada, peab kodus ka hea elukaaslane/abikaasa olema. Sest neid mehi on küll ja veel, kes töölt koju tulles saavad kreepsu, kui kolme lapse, kahe koera ja viie kassi kõrvalt polegi elamine läikima löödud või kui soe söök ei ootagi kell 19.00… Ja kelle arvates lastega kodus olemine on tõeline puhkus, kus naine saab ainult jalad toolil lulli lüüa – et mis mõttes ta siis veel muid asju vahel ei jõua teha? Et sul oli ju pool tundi aega, mis siis tegid? Ja kui ütled, et olid siis netis või lugesid raamatut, sest tahtsid ka vaikust nautida, siis oleksid nagu terrorist, kes äsja kogu Tallinna kesklinna õhku lasi. Õnneks minul sellist meest kodus ei ole.

Et jah – vähem seda ma pean kõiges parim olema, sest muidu ma pole ideaalne inimene suhtumist. Sa oled ideaalne. Koos kõigi oma vooruste ja puudustega. Mina ei kahtle selles, et ma olen hea ema, sest ma tean, et ma olen seda. Ja mitte keegi ei saa mind selles ümber veenda. Loomulikult ei tee ma kõiki asju õigesti ega veatult, aga milline lapsevanem seda teeks? Kui sa oma lapsi armastad, nendega koos aega veedad ja nende jaoks olemas oled, siis sa oled hea ema. Ka siis, kui täna jäid nõud pesemata või toad koristamata. Ka siis, kui sa vähestel puhkehetkedel võtad aega ainult endale ja jätad olmemured tagaplaanile. Mõni ilmselt ütleb, et minu põhjendamatu enesekindlus võrdub ülbusega, aga just see omadus on see, mis on tegelikult eluks vajalik. Ma tean ju ise ka, et olen nii Perekoolis kui siin blogi kommentaariumis palju kriitikat oma suhtumise pärast saanud, aga nagu ma eile Insta Storys endale esitatud küsimusele vastasin, et kuidas ma Perekooli kriitikasse suhtun – see ei kõiguta mind, sest ma tean, kes ma olen ja mida ma väärt olen. Siin maailmas on alati inimesi, kellele sa mingil põhjusel ei meeldi, olgu selleks su naabrid, koolikaaslased, tuttavad või siis blogijate puhul Perekooli kommenteerijad. Oma elu elad sa lõppkokkuvõttes ju ainult endale ja oma perekonnale, muu on taustamüra.

Sa ei ole halvem ema, kui sünnitasid keisrilõikega. Sa ei ole halvem ema, kui palusid sünnitusel epiduraali. Sa ei ole vilets koduperenaine, kui nõud vahel pesemata on või toad koristamata jätad. Sa ei ole isekas naine, kui oma aega tahad. Sa ei ole vähe püüdnud, kui otsustad keerulise imetamise asemel lapsele lõpuks pudelit anda. Sa ei pea haiglast väljuma raseduseelses kaalus, sa ei pea seda isegi veel paari kuu pärast olema. Sa ei pea olema see, kes sa ei taha, riietuma teistele meelepäraselt, olema viisakas nendega, kes sinuga seda ei ole. Jah, just nimelt – sa võid need viimased inimesed julmalt perse saata, kui tahad. Mina elan oma elu niimoodi ja kuigi mind peetakse alguses alatihti ülbeks, siis ma ei ole seda. Ma oleksin üpris rikas, kui saaksin ka selle eest iga kord euro, kui inimesed pärast minuga esmakordset tutvumist ütlevad, et appikene, Jaanika, ma arvasin, et sa oled ülbe, aga tegelikult oled jumala chill ja tore. Inimesed pole lihtsalt harjunud, et saab ka niimoodi elada – ilma selle põdemiseta ja muretsemiseta, et appi, mis mulje ma ikka endast jätan või kas ma olen ikka piisavalt hea jne.

Vähem enda süüdistamist ja rohkem elu nautimist! 🙂

Kui vett ei ole…

Need vahepealsed tormid oleks meile pidanud õpetama, et vett tuleks varuda! Aga kuna meil elekter ega vesi tol korral ära ei läinud, siis jäi see tegemata… Eile lõhkes meie kortermajal veetrass ja kuigi asjaga tegeletakse, siis mitte keegi ei tea, millal vesi tagasi tuleb. Ja kuigi Hendrik tõi poest vett suurtes kanistrites, siis ma ikkagi tunnen end nõmedalt – nagu maailmalõpp oleks uksele koputanud… Ma olen harjunud jooksva kraaniveega, mis on alati olemas – aga nüüd tuleb kõike mingi kopsikuga ajada ja sooja vett pole üldse kohe võtta. Ma tean jah, et mõne jaoks on see pseudoprobleem, sest mis see natuke aega ilma veeta ikka hakkama saada on, vanasti nii ainult elatigi (ja mõned elevad praegu ka nii), aga mina pole sellega üldse harjunud. Ja see sakib sajaga. Ma loodan, et teevad ruttu selle veetrassi korda, sest mul on sellepärast lausa tuju ära – no kaua veel ootama peab??? Et selles mõttes olen ma küll veits printsessiliku suhtumisega – juba mõte sellest, et vesi oleks kauem ära, ajab mul südame pahaks. Aga no tuleb ära kanntada – mis seal muud ikka teha 😀

Minu tänased emotsioonid annab hästi edasi see pilt!

wp-1582704590067.jpg

Juba pooleaastast last on väga raske riidesse panna, sest ta ei püsi paigal :D / Mina ja tehnika aastast 1965 :D

Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et juba pooleaastase lapse riidesse panek tekitab ilmselt paar halli juuksekarva juurde, siis ma poleks seda uskunud. Oleksin arvanud, et nad ju ei oska veel kõndida – mismoodi see peaks raske olema? Kuidas ma küll eksisin! Kui tahta E-l mähkmeid ja riideid vahetada, siis ta jõuab selle protsessi käigus miljon korda end kõhuli keerata, hakkab täiega naerma (jah, paljud lapsed hakkavad nutma, kui nad ei saa selle asendis olla, milles nad parasjagu soovivad, aga E-le pakub see palju nalja, et ta emmel juba higimull otsa ees sellest pullist on :D), vehib käte ja jalgadega, on jõudnud juba mujale end liigutada jne. Et varem oli ikka nii lihtne – ei pidanud lapsega võitlema, et nii tavalisi toiminguid teha! Kas siis, kui laps juba kõndima hakkab, ongi tavapärane stsenaarium see, et vanemad ajavadki teda mööda elamist taga, et teda riietada? Sellises olukorras ilmselt stoilist rahu ei saa säilitada 😀 Minul on kujunenud kuidagi selline harjumus sisse, et kui ma tahan, et ta vagusi püsiks, siis ma kutsun teda ees-ja perekonnanimega ning üpris sellise madala häälega. Muidu ma ikka kasutan titakeelt ja olen selline nunnutav, aga siis küll mitte. Aga noh – tal veel vahet pole, kõik pakub ikka nalja 😀

E-l konkreetselt hüüdnimesid veel ei olegi, mis tema nimest saaks tuletada, sest tal on nii lühike nimi. Küll aga kutsume me Hendrikuga teda vahepeal titaks 😀 Nii et kui ta kunagi rääkima õpib ja arvab, et ta nimi on tita, siis on see küll kivi meie kapsaaeda 😀 Aga no tema nime kasutame ka ikka. Ja nagu eespool juba mainitud, siis mina kasutan vahel ees-ja perekonnanime, kui mul on enda meelest tähtis vestlus temaga pooleli, mis nõuab täielikku tähelepanu, mille puhul täiskasvanud ilmselt hoolega kuulaksid, aga E jaoks on see kõik ikka naljakas. Nii et tulevik saab huvitav olema ilmselt 😀

Meie vabariigi aastapäeva suurelt ei tähistanud, käisime Hendriku vanemate juures, laupäeval käisime Tartus minu isal ja tädil külas. Mu isal oli hiljuti sünnipäev – käisime õnnitlemas tagantjärele. Kui ma saaksin iga kord euro, kui mu sugulased/Hendriku sugulased/meie sõbrad mainivad, et E on nii rahulik ja rõõmsameelne laps, siis ma oleksin juba päris rikas! Vahel ma sellistel hetkedel mõtlen, et kui te meile õhtuti külla tuleksite, kui E-l hambad valutavad, siis te ilmselt seda ei arvaks 😀 Päeval ja eriti külas olles näitab ta tõesti end parimast küljest!

Hendrik sai ka eile nutitelefoni omaniks, tal on viimased aasta aega nuputelefon olnud, millega saab ainult helistada, sõnumeid saata ja lutsu visata. Enne seda oli tal küll nutitelefon, aga kui too manala teele läks, siis ta nimelt muretses nuputelefoni, sest teda see nutivärk väga ei tõmba. Aga kuna ta vanematel oli üks vanem iPhone üle, siis ta lõpuks ikka selle võttis, kuigi alguses punnis vastu 😀 Mina ise olen ainult Samsungi kasutanud ega oskaks iPhonega ilmselt essugi teha, olen Androidiga juba nii ära harjunud. Mul endal on juba 3.5aastat vana Samsung J5 6, mis on ka mu esimene nutitelefon, mille ma suvel 2016 ostsin, kuna kiviajast nuputelefon andis pärast kuut aastat saba. Mul on telefonide ja ka arvutitega lihtne põhimõte – niikaua, kui nad toimivad, ma neid ka kasutan. Näiteks on mu läpakas nii vana, et see on ilmselt juba uunikumi staatuses – sellel on veel Windows Vista peal 😀 Nii et aastast 2005 ilmselt. Ja kusjuures see polnud alguses isegi minu oma, vaid mu Islandil elava geisõbra oma, kes selle mulle andis aastal 2012. Ja see siiani toimib! Avamine on veidi aeglane, aga pärast seda on täiega okei. Aga ma kasutan arvutit muidugi umbes kord kahe kuu jooksul – kui tahan ilmutamiseks pilte sorteerida või kirjutada blogipostitust, kus on väga palju linke. Muud asjad teen kõik telefonist, ka blogimine on minu jaoks palju mugavam just siit. Ja arveid saab nii kergelt moblast maksta ja isegi seebikat vaatan siit – mind see väike ekraan ei häiri. Aastal 2016, kui ma oma nutitelefoni ostsin, siis ma ei suutnud absoluutselt telefonist trükkida, nüüd on see minu jaoks nii mugav ja käepärane, et läpakas on harjumatu. Ahjaa, tööl oli mul muidugi uuem läpakas, mida ma kasutasin, mis oli mu vana lutsuga võrreldes ikka hoopis teistmoodi 😀

Minul on kindlasti teatav nutisõltuvus, sest telefon on minu jaoks A & O. Mulle meeldib ka täiega pilte, niisama asju jagada Facebookis ja Instagramis. Hendrik on mulle vahel ka maininud, et tema meelest olen ma liiga nutisõltuvuses, mida ma ilmselt tegelikult olengi võrreldes temaga, aga samas võrreldes osade inimestega, keda mina tean, siis ma olen pigem harju keskmine. Et oleneb tõesti, kellega võrrelda 🙂

Lõpetuseks kaks pilt E-st, mis on eile Hendriku vanemate juures tehtud. Esimene on niisama temast üksinda, aga teine on kass Arturiga, kes E-d täiega kardab ja kohe jalga laseb, kui teda näeb – ilmselt tajub konkurentsi, sest tavaliselt nunnutati teda alati, kui külas käisime 😀 E ei karda Arturit üldse, tema võiks vabalt kassiga juttu puhuda, kui viimane plehku ei paneks 😀 Pilt sai ka kiiresti tehtud, sest Artur pani kohe jooksu.

wp-1582617682780.jpgwp-1582613231887.jpg

“Parasiit” on väga hea film! / Peab vist veel Lõuna-Korea filmidega tutvust tegema, sest ma olen kahte näinud – mõlemad on mu lemmikud! / “Meie pulma” teine osa oli üllatuslik

Ma olen elus täpselt kahte Lõuna-Korea filmi näinud ja nüüd võin öelda, et need filmid on vist midagi minu jaoks, sest need mõlemad on nüüd mu lemmikute hulgas! Sellest, kuidas ma zombiõudukast lummusesse jäin, olen ma juba kirjutanud.“Rong Busani” on endiselt üks parim õudukas, mida ma näinud olen – ja ma muidu üldse ei fänna zombiteemalisi filme!

Ma vaatasin täna lõpuks “Parasiidi” ära. Ja ma olin skeptiline, sest olin juba mitmeid arvustusi lugenud – paljud küll kiitsid, aga oli ka neid, kes ütlesid, et see film ei olnud üldse huvitav. Mina olen kindlasti seal kategoorias, kes arvab, et see film oli väärt parima filmi Oscarit, kuigi ma ei ole teisi nominente näinudki. Olin juba kursis, et selle filmi lõpp on üllatav ja ma muudkui mõtlesin selle ajal, et mis siis saama hakkab, käisin kõik stsenaariumid läbi, aga no see, mis tegelikult juhtus – no ma poleks mitte iial suutnud seda välja mõelda. See oli kõik lihtsalt nii sürreaalne, huvitav ja pinge oli lõpuni üleval. Nii et kes veel näinud pole, siis ma kindlasti soovitan – ETV2-s näeb veel kuni teisipäevani seda, kui teil on järelvaatamine paketis olemas.

Ja kui sellest keldrilõhnast rääkida, mis mitmeid kordi filmis teemaks tuli, siis meie endi raamatus “Kadri” on ka seda nii palju mainitud – et see lõhn seostub minu jaoks just selle raamatuga, mida ma põhikoolis lugema pidin. “Kadri” mulle meeldis, selle järge “Kasuema” ma enam ei suutnud lugeda, jätsin pooleli, ei olnud minu jaoks huvitav.

Aga kui nüüd “Parasiidi” enda juurde tagasi tulla, siis film näitab hästi ära selle, kuidas Aasia inimestel, filmi põhjal siis Lõuna-Korea inimestel on juurdunud sisse see võltsviisakus – kui on vaja keegi lahti lasta (sest ega rikas perekond ju ei teadnud, et neid täiega tüssati), siis ei hakka keegi midagi otse ütlema, ikka ümber nurga ja väga viisakalt, et jumala eest mitte teist inimest solvata. See on väga levinud komme ka Jaapanis. Osaliselt ju väga tore, aga teine kord hoiaks otsekohesus paljud probleemid ära – selle filmi puhul oleks kõik see jama olemata olnud… Ma ei hakka sisu ümber jutustama, aga see on kindlasti üks nendest filmidest, mis tekitab väga palju erinevaid tundeid – ilmselt külmaks ei jäta kedagi. See võib ka mitte meeldida, aga meeldejääv on see kindlasti! Siinkohal ka küsimus – ma olen elus ainult kahte Lõuna-Korea filmi näinud ja mõlemad on lemmikfilmide hulgas – kas keegi oskab ehk veel midagi soovitada? Tundub, et mulle kuidagi lähevad need filmid peale, kuigi kahe põhjal on muidugi liiga vara üldistusi teha. Ma millalgi tahan “Rong Busani” ka uuesti ära vaadata, sest see oli lihtsalt nii hea – ainuke õudukas, mida vaadates ma olen niimoodi nutnud, et pisarad lausa voolasid mööda põski alla… Kui “Rong Busani” oli kindlalt õudusfilm, siis “Parasiiti” on juba raskem määratleda – Ka IMDb lehel on see nii thrilleri, komöödia kui õudusfilmi kategooriasse märgitud. Ja 8.6 punkti keskmise hindena on ka superhea tulemus ning see film on täiega väärt seda 🙂

Olen kaks osa seda “Meie pulma” TV3-lt vaadanud ja see meeldib mulle samuti! Viimane osa oli muidugi üllatav, sest naine korraldas salajased pulmad mehele – ehk siis lausa üllatuspulma! Aga no nad olid nagunii abiellumisest rääkinud ja eks ta teadis, et mees ilmseelt ei hakka ära jooksma ega ei ütlema. Et väga armas oli näha, kuidas suurel rammumehel (sest ta oligi ju rammumees) pisarad silma tulid, kui kogu pulma seltskond teda aias ootas ja kõik oli juba ära korraldatud. Aga päris huvitav, et mees kordagi selle aja jooksul ei märganud, et naine midagi tema teadmata korraldab. Mina ei oleks küll suutnud selle naise asemel sellist saladust hoida, see on meeletu ju 😀

Lõpetuseks väike meenutus minu ja Hendriku pulmadest, mille korraldamine ei võtnud ka eriti aega, sest see oli ainult 12-le inimesele mõeldud. 30.aprillil viisime avaldused sisse ja 31.mail abiellusime, aprilli keskpaigas hakkasime sellest rääkima ja vähem kui kuue nädala pärast olime juba abielus 🙂

BtErI2xE

Elust ja olust / Heietused teismeeast

Kas see on võimalik, et kuuekuune laps hakkab juba turvahällist välja kasvama? Kui me turvahälli ostsime, siis öeldi poes, et no minimaalselt üheksa kuud peaks ikka hakkama saama, tavaliselt saadakse isegi 10-11 kuud (maksimaalselt kuni 13 kg). Lihtsalt E on seal turvahällis juba nii suur, aga tavaliselt kuuendal elukuul ju küll seda juba välja ei vahetata. Ja arsti juures öeldi, et ta on natuke suurem keskmisest beebist, aga ma nägin seda tabelit – ja seda oli nii vähe, et arst ka mainis, et täitsa tavaline laps. Et pole mingi rammumees ei kaalult ega pikkuselt. Ja nii väiksele nagunii veel turvatooli ju ei saa osta, aga kas peab siis enne veel mingi turvahälli muretsema? Või meile lihtsalt tundub niimoodi? Eks poest saab muidugi adekvaatsema info, sest eelmisel korral me seda saime, aga millal teie siis turvahälli välja vahetasite? Et kui vana beebi siis oli? Lihtsalt hetkel tundub kuidagi nii vara ju… Aa, okei – googeldasin ise ka – ja lapse jalad võivad üle ulatuda, pea ei tohi. Meil jalad on jah üle, pea ei ole veel. Et nii on okei, aga ta ikkagi tundub nii suur seal juba. Ja kuni 13 kg võib olla – et kaalu mõttes ka nagu ruumi on, aga no see on ülempiir muidugi. Siis vist veel vahetama ei pea, mõned on lausa aastani turvahälliga välja vedanud, mõni lausa kauemgi. Meil nii kaua ei õnnestu ilmselt, aga veel vahetama ei pea ehk kohe hakkama 😀 Millal te vahetasite turvahälli välja? Meil on Maxi Cosi Pebble Plus turvahäll ja kuna isofix on ka sellega seotud, siis tuleb järgmine valik ka sarnane teha, sest isofix-alust ei pea enam uut muretsema. Nagu meile eelmisel korral poes räägiti.

Muidu veereb eluke ikka vaikselt. Kuna E-l on kaks hammast juba tulemas, siis on imetamine ka veits valusam, kui ta hammustada tahab. Mitte midagi nii hullu, aga vahel annab ikka tunda. Ja need õhtud – ohjah, ta on siis ikka vahel nii viril, et lausa hullumaja. Mõnikord on kõik jumala okei, aga teine kord – tahaks ise kuhugi minema joosta ja öelda, et ma võtan siis asja uuesti üle, kui te mu tavalise ja rõõmsa lapse tagasi annate 😀 Hommikul on jälle kõik okei ja päeval ka, aga õhtuid kardame me Hendrikuga siin majas mõlemad. Mõnikord ei ole rind ka see võluvits, kuigi paljudel juhtudel see seda siiski on. Aga jah – peas vasardab ainult mõte, et kunagi saab see aeg läbi! Ja kunagi tuleb aeg, mil E magab oma voodis ega taha öösel rinda jne. Kunagi, kunagi… Senikaua peab hakkama saama.

Õnneks positiivsemal noodil jätkates ei ole ta enam nii kinni minus või Hendrikus, et ta poleks nõus ise absoluutselt olema. Hetkel on ta voodis mu kõrval ja mängib rahulikult, mis kolmekuuse E puhul oli näiteks ilmvõimatu. Ainult põlvedel, süles või kiigul oli ta siis nõus olema. See on kõik aja jooksul tulnud ja kunagi tundus, et seda aega ei tule mitte iialgi. Aga see tuli 😀 Samamoodi tulevad lõpuks kõik hambad suhu (no vast ikka tulevad :D) ja nii see eluke vaikselt veereb. Ja siis on raudselt see teema, et appi, miks see aeg nii kiiresti läks. Tavaliselt ju nii kipub minema. Sest praegu ta ju nii tahab süles olla ja on nõus, et me teda täiega kallistame, aga hiljem ei pruugi see enam niimoodi olla. Lasteaias on juba piinlik ja siis tuleb kool ning hiljem teismeiga, kus ainult ustega prõmmib 😀 Kõik teismelised muidugi sellised ei ole, mina ei olnud, Hendrik ka mitte, aga see ei tähenda alati, et saad sellised lapsed ka.

Mina olin teismelisena üpris rahulik, õppisin keskmiselt, suitsunurgas iial aega ei veetnud (ma pole siiani isegi ühte suitsu proovinud oma elus ega kavatse seda ka kunagi teha), joomapidudel ei käinud ja öösiti eriti ringi ei hulkunud. Okei, tegelikult gümnaasiumisse minnes juba hakkasin nädalavahetusel pidudel käima, sest leidsin endale uued sõbrannad, kellega seda teha. Lasin õel paksu meigi teha, et täisealine välja paista ja nii me pidudel käisime, küll rohkem pubides (eriti Big Benis), sest klubidesse siiski sisse ei lastud, kogu aeg küsiti dokumente. Graafik oli tihe, sest lisaks koolile käisin veel õhtuti tööl, olin suht tihti Tallinnas oma esimese peika juures, pidutsesin ja õppimiseks ning internetis olemiseks pidi ka veel aega jääma. Läksin kooli kell 07.45, jõudsin pärast tööpäeva kell 21.30 koju, kohe internetti (sest tolleaegse peikaga oli ju vaja msnis jutustada!), siis ehk südaööl hakkasin õppima, kui läks õnneks. Ja nii kogu aeg. Praegu küll ei jaksaks ega tahaks enam sellist orav rattas elu elada. Mitte et beebiga elu nüüd alati lust ja lillepidu oleks, aga siiski on see aja mõttes lihtsam. Kõik oleneb muidugi päevast ka.

View this post on Instagram

Minu väike poisiklutt! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Beebijutt/ Anne&Stiil ikka oskab üllatada :D

E on viimasel ajal varem hommikuti ärkama hakanud. No ta läheb varem magama ka natuke, aga silmad teeb umbes 09.00-10.00 vahel lahti (varem oli 10.00-11.00 vahel). Ja kuna mina olen hiline ärkaja, siis ta paitab mu lõuga, et ma ka üles ärkaks 😀 Kuna ta magab meie vahel, siis kui Hendrik hommikuti kodus on, siis ta läheb ka tema lõuga paitama – seal on habe, mida mul ei ole. Ja niimoodi ta ühe juurest teise juurde lähebki ja üritab mõistatada, miks meil mõlemal karvased või siledad lõuad pole 😀 Laste elu on ikka huvitav – sellised väiksed asjad pakuvad nii palju huvi!

Täna aga oli just see päev, mil E magas kauem kui tavaliselt. See on vist mingi Murphy seadus, et kui on vaja kuhugi minna, siis võib laps kaua põõnata, aga kui võiks rahus edasi leiba luusse lasta, siis on vaja üles ärgata. Käisime täna hommikul arstil ja saime E ilu-ja jõunumbrid teada. Ta kaalub 8590 grammi ja on 69 cm pikk. Kuigi ta tundub mulle ikkagi nii pisike beebi, siis võrreldes sellega, milline ta sündides oli, on ta nii suur ju! Haha, kuigi ta oli siis juba väga suur võrreldes teiste vastsündinutega.

Täna oli postkastis esimene kiri E nimele – nimelt toimub kuu aja pärast Põlva vallavalitsuses kõigi 2019 aastal sündinud lastele mõeldud pidu, mida vist kord aastas korraldataksegi. Päris äge oli kirja postkasti saada, sest seda väga tihti ei juhtu – tigupost pole enam ammu moes ju. Isegi jõulukaarte saadetakse niimoodi pigem harva, ma pole ammu enam ühtegi saatnud, kuigi see oleks päris armas traditsioon ju.

Edit: Sain just kommentaariumis info, et lusikapidu on ikka kaks korda aastas – ehk siis nüüd toimub 2019.aasta teises pooles sündinud laste oma, esimese poolaasta oma oli juba oktoobris ära. Sain ka targemaks, ma ei olnud kursis varem, kui tihti see üritus toimub 🙂

Ega väga palju muud ei tahtnudki hetkel kirjutada. Ahjaa, kes tahab üllatust kogeda, see lugegu veebruarikuu Anne& Stiili. Ma ikka vahel ostan seda, kuigi Pere ja Kodu meeldib mulle kõvasti rohkem (uskumatu, eks! kunagi tundus see mulle nii mõttetu pereajakiri, mida ma ei viitsinud üldse avada, aga siis olid prioriteedid ka teised – nüüd on see üks mu lemmikajakiri). Nimelt loed rahulikult Anne&Stiili, seal on äge artikkel Franz Malmsteinist, kes on viimase aja edukas noornäitleja ja siis pöörad lehekülge ja seal on… kõigepealt jutt Paul Neitsovist, aga seal kohe kõrval on täiesti alasti pilt temast. No võiks ju eeldada, et vähemalt kunstiliselt alasti vms, no nagu ajakirjades ikka vahel on – strateegilised piirkonnad ära kaetud, aga ei! Ikka kõik on ilusti nähtaval – kogu mehele kuuluv krempel. Ma juba mõtlesin seda ajakirja lugedes, et ostsin vist mingi täiskasvanutele mõeldud variandi, aga ei – ikka tavaline Anne&Stiil oli. Paul Neitsov pole mulle kunagi eriti istunud ja seda artiklit ma temast ei lugenud, aga jah – see on juba järgmine tase. Ei, ma ei ütle, et selliseid pilte ei võiks teha või neid isegi avaldada, aga ma lihtsalt ei mäleta, et seda varem tehtud oleks Annes&Stiilis – nii et päris huvitav, millist teed mõned ajakirjad on läinud. Et jah – kui ei oska oodata, siis teed suured silmad pähe küll 😀

Vot sellised lood siis. Lõpetuseks paar selfit minust.

wp-1581959611844.jpgwp-1581960010060.jpg