Praegu pikka postitust ei tule, aga täna käisime Hendriku sõbral ja tema abikaasal külas, kes hiljuti said endale kaks poni. Ponid olid väga sõbralikud ja olime neile isegi lähemal – ehk siis paitasime ka, aga pilti tehes läksid nad kaugemale. Nii nunnud ponid! 🙂 Nüüd oleme niisama kodus ja hakkame varsti mingit fimi vaatama. 
Ei ole olemas vist solvangut, mida ma blogi kirjutades enda kohta saanud poleks. Kole, harimatu, mõttetu, idioot, lollakas saatejuht, kes iial mingit normaalset tööd ei leia, lõdva püksikummiga, inetu, tropp, liiga heal arvamusel endast, aga pole ei nägu ega tegu jne. Kui ma veel saadet tegin, siis oli mul Delfis lausa oma “fänn”, kes alati mind kritiseeris – ja kuigi ma minevikus oma blogi kommentaariumis olin enda kohta kõiki eelnevaid ja palju muid negatiivseid asju kõvasti lugeda saanud, siis see oli tõesti köömes sellega, mida too mutt seal paugutas. Tema kommentaaridega võrreldes olid mu negatiivsed kommentaarid blogis nagu magus lillelõhn.
Kuid siiski on üks asi, milles mind vist tõesti mitte kunagi süüdistatud pole – ja see on feik olemises. Et ma mingil moel oma blogis kuidagi oma elu ilustaksin, aga tegelikult elan hoopis teistsugust elu, hoopis hullemat. Ehk ongi asi selles, et ma olen väga avameelselt siin kõigest rääkinud – ehk siis olen kogu pasa oma blogisse kirja pannud. Ja see on ilmselt ka üks neist põhjustest, miks ma paljudele ei meeldi. Ja kui ma sellest kõigest kirjutanud olen, siis ilmselt seda vist väga ilustada enam ei annaks 😀
Kuid ma usun, et minagi olen feik olnud. Kas see just õige sõna selle jaoks on, aga ma olen asjadest pigem kirjutamata jätnud. Näiteks kas või siis, kui meil Härraga mitu kuud enne lahkuminekut olid asjad halvad, siis ma ei maininud seda blogis. Ju ma lootsin, et need lähevad paremaks vms. Kui vana Jaanika ehk pigem anonüümne Printsess oleks kohe tulnud blogisse kirjutama, et nüüd on asjad halvad, siis uus Jaanika selline enam polnud. Või kui ma töötu kolm kuud olin ja lugesin tihti, et raudselt ma kunagi tööd ei saagi, sest ma olen nii halva mainega saadet juhtinud, et see jätab igaveseks jälje, sest keegi ei võta mind sellepärast tööle. Või ma ei leia oma blogi pärast tööd jne – kuigi ma kommentaariumis alati ütlesin, et ma ei usu, et selline asi on võimalik, siis sisimas tekkis endalgi küsimus, aga mis siis saab, kui neil on õigus? Kui ma jäängi igaveseks Night Chati Jaanikaks ega keegi ei võtagi mind sellepärast tööle? Või et oma blogi pärast ei leia ma kunagi elukaaslast, sest keegi ei taha sellist naist nagu mina, kes nii palju minevikus intiimseid detaile tervele ilmarahvale on lugemiseks jätnud?
Ja kuna ma nendest salajastest hirmudest omal ajal ei kirjutanud (siis kui need mind vahel ehk kummitasid), siis kas see tähendab, et ma olin feik? Vot ei oskagi öelda, see vist oleneb sellest, mis vaatenurgast seda asja vaadata. Ühes asjas on mind siiski korduvalt süüdistatud või pigem mainitud nende inimeste poolt, kes kõigepealt on mu blogi lugenud ja siis mind reaalses elus tundma on õppinud – Jaanika, miks sa blogis ilge mõrd oled, aga tegelikus elus nii normaalne inimene oled? Sest blogis ma jätvat tihti räige bitchi mulje, aga tegelikult olen hoopis armsam inimene – seda on mulle palju mainitud. Jällegi ei oska ma seda ise hinnata, sest ma ei arva enda kohta, et blogis ilge mõrd oleksin – ma usun, et ma suudan siin ka armas olla 😀 Lihtsalt blogis ma ehk tõesti elan ennast rohkem välja, kui ma ehk reaalses elus seda teen/teeksin. Mulle lihtsalt meeldib oma emotsioone kirjutades välja näidata ja kuigi ma teen seda reaalses elus ka, siis võib-olla mitte nii palju.
Ja ega ma ise ka patust prii pole – ma olen minevikus tihti neid nii-öelda roosamannavahulisi blogijaid kritiseerinud ja neid feigiks pidanud. Ega ma siis ei mõelnud sellele, et ehk neil ei olegi midagi halba elus toimumas? Kuna mind saatsid skandaalid ja draamad alati, siis ma arvasin, et selline see elu ju ongi kõigil, selline see elu peabki olema. Või siis teine variant – kõik ei kirjuta halbadest asjadest oma blogis, sest nad tahavad ainult häid mälestusi kirja panna, nad ei taha halbadele keskenduda. Kas see siis teeb neid feigiks? Nii palju vastamata küsimusi, millele tegelikult ei teagi vastust.
Mis teie sellest teemast üldse arvate? Milline inimene on feik? Kas blogimaailmas tõesti saabki täiesti 100-protsendiliselt aus olla? Kas üldse peabki? Kas see on lugejate petmine, kui blogijad päris kõigest ei kirjuta?
Täna on olnud päris tegus päev – tõime Hendriku vanemate juurest meile veits mugavama voodi ja viisime vana Hendriku maale! Mul polegi kusjuures varem Dormeo madratsit veel lisaks olnud, seega nii hea ja mugav on siin voodis praegu blogi kribada. Ma lausa tunnen, kuidas nii hea on olla. No Tartus elades magasin ma aasta aega lahtikäidava diivani peal, mis alguses oli koos, aga kui Hendrik seal ööbima hakkas, siis tegime lahti – ei viitsinud enam seda kokku panna kogu aeg. Ma pole sellistes asjades üldse pirts, aga noh – ma polnud varem nii mugavas voodis maganud ka 😀 Tegelikult ma polegi üldse sellistes asjades pirts, sest ma võin kõikjal magada, rongiga Tartusse sõites piisab ka ainult korraks silmad kinni panna ja ma ärkan alles Tartus. Selles mõttes on mu eluke küll mugav, sest ma ei vaja hullult head magamisaset, et uinumine võimalik oleks.
Eile võtsid pärast mu tööpäeva lõppu peale mu sõbranna ja tema elukaaslane, kes tulid meile esimest korda Põlvasse külla! Ma polnud neid väga ammu näinud, sest nendega oli liitunud juba üle kolme kuu tagasi pisike tütar, keda mina eile esimest korda nägin! Kui me Põlvasse jõudsime, oli Hendrik juba laua katnud (kuna tal hommikuses vahetuses lõpeb tööpäev kõvasti varem) ja teki ilusti põrandale laotanud, et last saaks sinna vajadusel panna. Nii armas beebitüdruk on mu sõbrannal 🙂 Tunnistan ausalt, et hoidsin esimest korda elus nii väikest last süles, sest kui mu õel kunagi lapsed sündisid, siis mina ei julgenud neid enne sülle võtta, kui nad vähemalt pooleaastased olid (see oli siis õe esimese lapse puhul 11 aastat tagasi ja teise lapse puhul 9 aastat tagasi). Hendrik oli varem nii väikseid lapsi süles hoidnud, sest ta oli 18, kui ta kõige väiksem vend sündis, lisaks veel sõprade lapsed ka. Ja siis nii mu sõbranna, tema elukaaslane kui ka Hendrik õpetasid mind kõrval, et ma pean niimoodi teda hoidma, sest ta ise veel pead ei hoia jne. Sain ka targemaks 😀 Ma teoorias olen väga tark, sest ma olen nii palju beebiblogisid lugenud, aga praktikas… loll nagu lammas! Heaks näiteks on see, kui ma kunagi ammu oma õe lapsi hoidsin, kus väiksem veel mähkmeid vajas, pidin siis neid vahetama hakkama, kui mu kolmeaastane õepoeg mainis, et ma ta õel valesti neid vahetan, et valepidi vms 😀 Kolmeaastane laps oli ka targem kui mina 21-aastaselt!
Aga istusime eile niisama, rääkisime juttu, sest ma polnud neid tõesti nii ammu näinud. Ega nad kauaks jääda ei saanud, sest lapse uneaeg pressis peale, millepeale sõbrannaga viskasimegi nalja, et vanasti sel ajal me alles mõtlesime, et ehk võiks õhtul peole minna jne, et saime alles kell 22.00 linnas kokku, aga nüüd hakkasid nad juba kell 19.30 Tartusse tagasi sõitma. Kuidas ajad inimesi muudavad, eksole 😀 Aga lapsuke ise oli väga rahulik ja kuigi mu sõbrannal on see esimene laps ja tal kogemus varem puudub, siis on ta üsna kindel, et teda on õnnistatud väga rahuliku lapsega. Ma ise arvan ka seda, sest kui ma olen kuulnud oma vanematelt ja õdedelt seda, milline mina beebina olin, siis mul on nendest kahju 😀 Samas Hendrik oli ka jälle hästi rahulik, aga ta on praegu ka. Ja mina… mina ilmselt mitte 😀
Ja nii see eluke vaikselt veereb. Täna vaatasime Hendrikuga “Roaldi nädala” kordust. Ma olen alati öelnud, et see saade meeldib mulle, sest Roald on hea saatejuht. Ka eilse Jehoova tunnistajate teema puhul suutis ta olla erapooletu, mis ühe hea ajakirjaniku ja saatejuhi põhiomadus peabki olema. Minu jaoks on Jehoova tunnistajad imelikud inimesed, ma ei hakkagi seda varjama. Ma leian, et kui sa ise tahad sellesse uskuda, siis usu, aga no mille kuradi pärast peab ukselt-uksele seda tõde kuulutamas käima? Või siis linnas seda üritama teistele pähe määrida? See on kohati võrreldav nagu veganlusega – on väga normaalseid veganeid, kes on ise veganid ja lasevad teistel rahus omnivoorid olla, aga siis on jälle need, kes ei suuda sinuga samas seltskonnas olla, kui sa liha sööd ja kes tahavad sind kogu aeg muuta – ja kes ütlevad, et sa oled halb inimene, kui sa pole nende moodi. Nagu mind kotiks! Täpselt sama on Jehoova tunnistajatega. Õnneks oli seal ka inimesi, kes ütlesid, et nad suhtlevad oma perekonnaga, kuigi nad pole Jehoova tunnistajad. Ja samas oli ka neid, kes olid sellepärast suhtluse katkestanud, sest nende perekonnas oli inimesi, kes ei olnud Jehoova tunnistajad.
Eriti kahju oli mul Jehoova tunnistajate lastest, konkreetselt sellest ühest perekonnast, kus pisike poiss vastas, et ta ei tohi sünnipäevasid pidada, sest Jehoova ei luba. Lisaks on keelatud jõulud ja vereülekanded, sest noh – kui see viimane ka eluliselt vajalik on, siis ikkagi ei tohi, sest veri on püha jne, et pigem las sureb oma laps ära, aga teise verd ei tohi anda. Idioodid! Jõulud ja sünnipäevade keelamine – no olgu, see ei kahjusta kedagi konkreetselt, aga muud asjad… Jehoova tunnistajad usuvad ka veel, et varsti on maailmalõpp käes (Armageddon) ja kuna nemad on nii tublid oma usu pärast olnud, siis neid ootab ees siis taevariik, meid teisi aga igavesed põrgupiinad põrgus. Ütlesin Hendrikule ka, et kui nii peakski minema, siis ma pigem põlen põrgus, kui nende lollusi järgin, Hendrik arvas sama.
Ma ei tahaks oma blogis Jehoova tunnistajaid solvata, aga no ma ei saa vist teistmoodi, sest sama hästi võiksin mina nende tunnistajate ukse taha minna ja öelda, et no krt, mis mõttes te sünnipäevi ei pea, kingitusi ei tahagi või, jõuluvana ei käigi, enne abielu ei seksigi, krt, jääte orgasmidest ilma ju 😀 Lisaks sellele lasete kas või oma lastel ära surra, aga vereülekannet ka teha ei või… Mu isa tegi nendega üks kord nalja, kui nad meile ukse taha tulid (kui me Riia tänaval elasime veel terve perega ja ma laps olin), hakkasid oma joru ajama ja mu isa võttis mingid roppude laulude plaadi, pani selle mängima ja ütles, et no kuidas teile see meeldib, et seal palju paremad elutõed kui teie idiootsus. Arvate võite, et Jehoova tunnistajad lasid kahe sekundiga meie juurest jalga ja panid vist kuhugi märke, et meid pole mõtet enam külastada 😀 Labane teguviis, aga ma ise oleks samamoodi teinud, sest minu koju ei tule keegi mind ümber õpetama. Ja kuna nad käisid suht tihti ja kui lihtsalt ütlesid, et sa ei taha neid kuulata ega lasknud neid sisse, siis nad tulid millalgi uuele katsele – seega tuli karmimad meetmed käsile võtta.
Et siis jah – inimene võib olla Jehoova tunnistaja, vegan, mormoon, niisama kristlane, kes iganes, aga kui mulle hakatakse pähe määrima nende elutõdesid, siis ma hakkan neile ka ausalt rääkima, miks sünnipäevad, jõulud, abielueelne seks, liha jne head asjad on. Minu moto on see, et elage oma imelike tavade järgi, aga mind jätke sellest välja. Näiteks 14-aastaselt õppisin ma Tartus mormoonide juures hispaania keelt, see oli tasuta õpe, kestis umbes neli-viis kuud, sest õps läks ära, uut asemele ei tulnudki, aga nemad ei surunudki kordagi oma usku peale (kuna õps oskas mingil määral eesti keelt ka, siis ta rääkis tunnis segamini eesti, inglise ja ka hispaania keelt, millest siis viimast ta meile õpetaski). Win-win olukord mõlema jaoks, sest ma sain hispaania keeles targemaks (siis oli mul ainult seebikate tarkus, sest ma ei käinud veel gümnaasiumis, kus ma hispaania keelt sain õppida, Mehhikos polnud ma siis ka veel elanud) ja nemad ei jätnud endast halba muljet, inimesed tahtsid seal tundides käia. Ma oleks juba siis tundidest loobunud, kui keegi oleks mulle oma usku peale suruma hakanud.
Vot sellised lood siis. Kuidas teie igasugustesse usuhulludesse suhtute? Võtaksite Jehoova tunnistajad avasüli vastu ja kuulaksite ära või saadaksite kohe põrgusse?
Aga muidu on elu hea, Hendrik tegi just süüa, mida ma varsti sööma lähen, ta ise sõitis Tartusse sõbraga ujuma, ma niisama chillin hetkel. Kuna ilmad on nii jahedad, siis kontoris oli sel nädalal väga külm olla, sest küte pole seal veel sees (esmaspäevast pannakse) ja meie puhur jamas veits (mis ka sooja õhku annab), meil siin Põlvas hakati juba neli päeva tagasi kütma – nii super ikka! Annelinnas elades oli alati see jama, et küte pandi heal juhul oktoobri keskpaigast sisse, ilm võis väljas juba täiega külm olla, aga kedagi ei huvitanud. Ja aprilli lõpus võeti küte välja, aga meie kliimat arvestades võib ju mais veel lund sadada… Minu meelest võiks see ikka vastavalt ilmale olla, sest mulle meeldib väga soe korter, ma olen meeletult soojalembeline inimene, aga samas suvel liigset palavust jällegi ei armasta.
Mis teil endal nädalavahetusel plaanis on?
Nii armas asi juhtus praegu. Nimelt Hendriku vanaema helistas mulle, ma eelmisel korral seal olles salvestasin oma numbri ta mobiili ära, kuna ta küsis seda (ja tema numbri salvestasin ka endale). Ma alguses mõtlesin, et ehk ta helistab sellepärast, et ei saa Hendrikut kätte (Hendrik ja ta vend hetkel putitavad Hendriku autot), aga ta helistas lihtsalt, et küsida, kuidas ma Põlva eluga harjunud olen ja kas kindad-sallid-mütsid juba välja otsitud, sest nii jahe ilm on praegu… Ma olen nii liigutatud sellest, sest nagu te teate – pole mul iial selliseid vanaemasid olnud. Tähendab üks oli, aga ta suri juba siis, kui ma olin kaheksa-aastane. Ja minu perekond ei hoia eriti ühte kahjuks – seega sellised soojad asjad mõjuvad mulle alati nii liigutavalt 🙂 Iseenesest väike asi ju, aga kuidas sellised asjad võivad päeva heaks muuta 🙂
Nüüd tulles teise teema juurde, siis kas teil on ka kunagi juhtunud, et loete mingit blogi natuke aega, aga siis kaotate selle pikaks ajaks silmist? Mul just ühe blogiga nii oligi, aga nüüd juhuslikult juhtusin sellele uuesti ja alguses ei pannud üldse pilti kokku, et see on sama naine, sest mis kuuekuune suhe tal latiinoga olla sai, kui ta oli oma laste isaga juba 8-9 aastat koos olnud? Ja siis hakkasin postitusi kerima ja sain aru, et see oli 1,5 aastat tagasi – et nüüd on ta sellest pikast suhtest lahus, aga elab endiselt Hispaanias. Et jah – on täpselt sama blogi, aga ma pole seda lihtsalt nii ammu lugenud. Ja selgus tuli vaikselt majja, aga kuidagi kurb hakkas, sest ma mäletan, kuidas ma seda blogi omal ajal lugesin ja mõtlesin, et nii ilus naine, nii armsad lapsed, nii hea perekond. Tegelikult see kõik on ju endiselt alles, lihtsalt nad ei ole enam koos. Aga jah – olin selle blogi olemasolu vahepeal unustanud, aga nüüd hakkan ilmselt vaikselt uuesti lugema. Naljakas, kuidas isegi sellisel juhul tekib see tunne, et nagu sõbranna päevikut loeksid, kuigi ma polnud seda blogi nii ammu lugenud. Kas teil ka midagi sarnast on juhtunud?
Muidu läheb eluke ikka vaikselt, Hendrik teeb hetkel süüa ja ma chillin teleka ees. Varsti tuttu ära, sest nädala keskel mul selline rutiin ongi.
Eile oligi siis meie juures see lauamängudeõhtu, millest ma eelmises postituses kribasin! Kõigepealt tuligi mu parim sõbranna, kes võttis kaasa Aliase, Toweri, Reaalsuskontrolli, Monopoly (mida me siiski mängida ei jõudnudki). Mul endal olid ÄSKid – nii tavaline kui ka 18+ versioon ja Reaalsuskontrolli karm versioon. Ja kuna me alguses kolmekesi olime (sõbranna elukaaslane ei saanud tulla), siis hakkasime kohe ÄSK 18+ pluss versiooni mängima. Ma olin seda kunagi kusjuures Hendrikuga mänginud – nimelt oktoobri lõpus, mil ta esimest korda minu juurde Tartusse ööbima jäi. Ma lihtsalt tahtsin temast siis rohkem teada saada 😀
Kuid ka nüüd oli huvitav! Näiteks küsimusele, et kui sa peaksid midagi tätoveerima, siis mis see oleks, vastas Hendrik endiselt, et randmele tulevikus oma tütre nime. No poja ilmselt ka, kui tuleks poeg, aga kuidagi see idee tütre nimest on tal nii südames. Ja siis mu sõbranna mainis, et no kui tütar meil kunagi tuleb, siis on Jaanikal alates 10-ndast eluaastast üks tüdrukunimi südames olnud – Hendrik kohe ütles selle nime, sest ta teab seda, aga lisas kohe juurde, et seda me veel tulevikus vaatame. Haha – talle ei meeldi see nimi nii väga. Ja need nimed, mis talle tüdrukute puhul meeldivad (või pigem üks konkreetne nimi) – see ei meeldi jälle mulle 😀 Me oleme sellest rääkinud mitmeid kordi, aga ma ütlesin sõbrannale ka, et kui küll ma Hendriku tulevikus ümber veenan! Kusjuures poisinimedega pole mul üldse ühtegi varianti nii kindlalt südames, aga tüdruku puhul on tõesti. Aga ma ei ole hetkel rase (kasutan endiselt plaastreid) – seega sinna läheb veel nagunii aega 🙂 Aga jah – seal oli veel küsimus, et kas sa usud, et oled leidnud selle õige enda jaoks, millele Hendrik vastas kohe, et ta on selles veendunud, et on 🙂 Ja mina ju ka! Nii armas. Ja küsimusele, et kas sul on olnud üheöösuhteid, sain ainult mina jaatavalt vastata, sest nii mu sõbrannal kui Hendrikul pole neid olnud (mida ma juba ka enne küsimuse ettelugemist teadsin – mina nimelt lugesin neid kogu aeg ette).
Kui olime küsimustega umbes poole peal, liitusid meiega ka mõned Hendriku sõbrad – mängisime siis need küsimused ära, mis veel vastamata jäid. Siis oli alguses võib-olla natuke kohmetust, aga saime ikka vastatud. Ja pärast mängisime Towerit (milles ma kaks korda pähe sain!), Aliast (jäin teiseks – me ei mänginud paarides, vaid kõik olid iseenda eest väljas ja arvata said ka kõik korraga).
Võtsime Reaalsuskontrolli ka ette, kõigepealt tavalise versiooni ja siis karmi versiooni. Mängisime seda kinniste kaartidega – ehk siis me ei näinud, kes meile millise iseloomustava kaardi pani. Kuna tavaline versioon on mu sõbranna oma, siis seda pole mul hetel käepärast võtta, aga praegu vaatan karmi versiooni kaarte, mis mulle siis pandi – kõige vabama seksuaalkäitumisega inimene, kõige suurem Facebooki sõltlane, kõige kahtlasema olekuga inimene, kõige kindlama pilguga inimene, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige seksikama pesu kandja, kõige suurem eneseimetleja, kõige parem grupiseksis (haha, pole proovinudki :D), kõige suurem klatšija, kõige sotsiaalselt imelikum inimene, kõige suurem seebikasõltlane, kõige põnevama eraeluga inimene, kõige karmimate seksuaalfantaasiatega, kõige aktiivsem netikommija, kõige edevam inimene, kõige suurem hipster. Ilmselt oli ehk midagi veel, aga praegu neid kaarte vaadates ei meenu enam. Meil oli ka see teema, et kuna me kõik nii hästi üksteist ei tea, siis keegi ei tohi jumala eest solvuda mingi kaardi pärast – õnneks seda ei juhtunud ka 🙂 Paljud kaardid olid nagunii suhteliselt suvalt pandud.
Kõige raskemas olukorras oli mu sõbranna, sest ta teab ainult mind ja Hendrikut, teisi nägi esimest korda. Aga täiega lõbus oli! Hiljem mängisime veel tavalist Äski ka, siis liitusid mõned Hendriku sõbrad veel. Hendriku kõik sõbrad läksid korraga kuskil südaöö paiku ära, mu sõbranna jäi veel tunnikeseks meie juurde, lobisesme niisama. Väga tore õhtu oli! 🙂 Kunagi peaks kindlasti veel kordama seda.
Täna on totaalne sügis käes, kuupäevaliselt algabki täna – ilm on ka vastav, täiega kallab! Täna ilmselt plaanime Hendrikuga “Roaldi nädala” korduse ära vaadata (jee, uus hooaeg algas) ja ETV pealt hakkas eile saade “Trumpi müüri radadel”, kus grupp eestlasi reisis pikalt Mehhiko-USA piiri ääres. See saade on ilmselt väga põnev, “Ringvaates” käisid need eestlased sellest pikemalt rääkimas. Täna on täpselt selline tubane pühapäev, kus teleka ees niisama olla ja eilseid snäkke süüa, mis meil järele jäi. Aga ülitore õhtu oli tõesti! Nüüd on siis niisama kodune chill ees ootamas!
Mõned pildid ka eilsest – minust ja Hendrikust siis 🙂
Jah, just sellepärast ma hammastega ei naeratagi, sest ma näen välja nagu krõll siis 😀
😀
See oligi juba siis, kui kõik teised olid ära läinud ja mu sõbranna oli meil veel külas 🙂
Kui tahad midagi pildistamise ajal öelda 😀
Kusjuures selle pildi ajal ütles mu sõbranna, et aja selg täiesti sirgu, mida ma ka tegin (mul on omane suht küürus olla). Naljakas on see, et Hendrik tundub pikem ka siin, kuigi ta tegelikult ei peaks olema, sest ta on 180cm, ma 182. Aga ma olen võib-olla kängu jäänud 😀
🙂
Minu imeline Hendrik! 🙂
Jaanika, sa ei oska piltidel naeratada hammastega 😀 Ära enam ürita 😀
🙂
Väga tore õhtu oli! 🙂
Oma blogisse panin nüüd miljon pilti, aga Facebooki lisasin meist selle 🙂
Ja ongi esimene töönädal Põlvas elades läbi! Mu organism veel harjub selle varajase ärkamisega – seega hommikud on kohati rasked. Kui ma Tartus elades läksin vahel kell 01.00 magama ja ärkasin kell 08.00, siis oli enam-vähem olla, aga kahjuks ei kehti see siis, kui ma lähen kell 23.00 magama ja ärkan kell 06.00, kuigi unetunde teeb see ju arvuliselt sama välja. Katsetasin see nädal ka sellist asja, aga taipasin, et pean kindlasti kell 22.00 magama minema ehk siis vähemalt kaheksa tundi tuduma. No rongis ma põõnan nagunii – pärast seda, kui klienditeenindajale kuupilet näidatud, panen ma silmad kinni ja ärkan Tartus üles. Õnneks seda ohtu ei ole, et ma mööda sõidaksin, sest Tartu on viimane peatus (tagasi Põlvasse tulles küll oleks, sest siis on Koidula viimane peatus, aga õhtul mul pole und ka enam). Ja õnneks pole mul iial unega probleeme olnud, jään alati suhteliselt kohe tuttu – seega 40 minutit rongisõitu mõjub mulle väga hästi 🙂
Esimene nädal reaalselt koos elades on möödunud nii, et me pole Hendrikuga eriti näinudki, sest ta jõuab siis, kui ma juba magan. Järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus, siis näeme õhtuti ka. Ja homme on meil Põlvas meie juures juba lauamängudeõhtu, kuhu ma viimasel hetkel (kuna algselt oli hoopis teine plaan selle õhtuga, aga mu Tartus elav sõbranna jäi haigeks) kutsusin küll enda sõpru ja tuttavaid, aga kuna kõik on kas ära, haiged või plaanid juba tehtud, siis tuleb ainult mu Põlvamaal elav sõbranna. Võib-olla tulevad ka mingid Hendriku sõbrad, eks näis. Ja kui ei tulegi rohkem, siis kolmekesi saab ka lauamänge mängida, me oleme seda varemgi teinud 🙂
Kusjuures mul endal pole eriti lauamänge, aga mu sõbranna võtab kõik oma varud kaasa – tal neid juba jagub! Seega tuleb selline tore istumine. Hendriku sõpradel on Facebookis selline grupp, kuhu ma panin ka üles, et kõik on siia oodatud (ma kuulan ka sinna, seal ongi siis Hendriku sõbrad ja nende abikaasad/elukaaslased). Sinna tihti pannakse üles, et tulge külla sel nädalavahetusel jne või kui keegi sünnat peab vms.
Aga muidu on tore nädal olnud, väga kiiresti on see möödunud ka, Hendrik jõuab varsti töölt koju ja eks siis näha ole, mis me teeme – kas oleme kodus või läheme sõidame kuhugi, nagu meil vahel ikka kombeks on, eriti just reede õhtuti (ja laupäeviti ka muidugi, aga homme ilmselt mitte).
Vot sellised lood siis. Mis teil nädalavahetuseks plaanis on?
Vaatasin mina siis “Vapraid ja ilusaid”, mida ma ikka teen. Ma päris sarja sisu ei viitsi ümber jutustada, aga nagu seebikates ikka kibub olema, on seal hetkel üks mees nimega Liam, kes on aastaid kahe naise vahel jooksnud – kord ühega, kord teisega. Ja hiljuti, mil Liam sai teada, et ta oma abikaasa Steffy pettis teda tema enda isaga, siis tuli muidugi Hope jälle mängu (oli sarjas vahepeal ära Itaalias). Ja kui Liam siis otsustas pärast mitmeid kuid masenduses olemist Steffyle andeks anda, sai ta enda arvates teada, et too teda jälle pettis. Tegelikult oli see lihtsalt Liami isa välja mõeldud teema, et saada Steffy endale. Ja siis Liam oli jälle masenduses, Hope tuli külla, nutsid natuke kurbusest – ja kuna Steffy oli Liami jaoks väärtusetu juba, siis kõigest pool tundi hiljem nad Hopega suudlesid ja seksisid ning abieluettepanek oli ka tehtud. Jah, vahet pole, et Liam on juba Hopega korra abielus olnud ja Steffyga lausa kolm korda… sest noh – mees ei suuda ära otsustada, keda ta siis tahab. Ilmselgelt oleks ta nüüdki tegelikult Steffy valinud, aga kuna too teda tema meelest jälle pettis, siis oli kohe hea Hope kaissu joosta…
Okei – risustasin nüüd seda postitust “Vaprate ja ilusate” armukolmnurgaga, aga siit ka mu küsimus – kas reaalses elus on ka selline asi võimalik? Et nagu kaks naist on võimelised aastaid ootama ja lootma, et äkki see tohlakas lõpuks ikkagi tuleb nende juurde tagasi? Ja Hope osutus valituks vaid sellepärast, et Liam arvas, et Steffy petab teda jälle, Hope ise ka teab seda, aga lepib sellega.
See kõik on muidugi seebikas, aga kujutaksite te reaalses elus ette, et mees ütleb teile, et tead, ma just tegin otsuse, et jään teise naisega, aga kuna ma teda ei saa ikka, sest ta reetis mind jälle, siis ma ikka võtaksin sinu – sest noh, sa ka hea valik ju, armastan sind samuti. Ja naine särab nagu juudi jõulupuu, et mees tema kasuks otsustas ega mõtle üldse sellele, et ta oli tegelikult teine valik. Ja on aastaid juba siis valituks osutunud, kui mehel on sealses suhtes midagi valesti olnud. Või siis, kui selles suhtes on midagi valesti olnud, on valituks see praegune abikaasa olnud…
Ma olen vist liiga isekas, aga mina ei suudaks iial sellise asjaga leppida, kui ma kedagi armastan, et too tilbendab kogu aeg mitme naise vahel. Pigem olen juba üksinda kui kogu aeg kellegi teise valik. Jah, see on seebikas, aga eks päriselt juhtub ka ju sarnaseid asju. Kuidas teil selle kõigega on?
Täna käisin tantsimas, sel korral olid uued sammud bachatas. Ma ei saanud ühele neist absoluutselt pihta. Aga noh – kuna ma võtan eratunde, siis suurt vahet polegi, kaua mul selle taipamiseks läheb. Ehk siis omas tempos edeneb asi.
Kui ma muidu jõuan Põlvasse kell 18.07 juba, sest töölt koju minnes klapivad rongiajad suurepäraselt, siis teisipäeviti tantsimas käies jään ma sellest rongist maha. Ehk siis olen Tartus ja ootan bussi. Mulle meeldib rongiga nüüd kõvasti rohkem sõita, sest rongijaam on Põlvas kodule väga lähedal ja hommikuti kõnnin jala Tartus tööle ka, kui rongilt maha tulen. Siis on veits pikem maa küll, aga mitte midagi hullu. Nüüd bussiga Põlvasse jõudes kõnnin koju ka veel 30 minutit, kui linnaliin tõesti just ei tule kohe (seal käib tunnis kord). Eks näis. Hendrik on õhtuses vahetuses tööl, ta ei saa järgi ka Põlvas tulla.
Selles mõttes ma harjun uue elukorraldusega, sest ma lähen palju varem magama, kuna ma ärkan kell 06.00. Ehk siis varasema kella 00.00 asemel lähen ma tuttu kell 22.00. Hendrik jõuab kuskil 23.30 koju, mil ma juba sügavas unes olen (esmaspäeviti jõuab ta lausa kell 01.30, et siis reede õhtuses vahetuses kaks tundi lühem oleks). Kui Hendrikul on hommikune vahetus, siis ta ärkab lausa kell 05.00, aga on selleks ajaks juba ammu kodus ka, kui ma töölt jõuan.
Ma kuskilt just lugesin, mingi artikkel oli, et kui inimene on suhtes õnnelik, siis ta võtab juurde 😀 Delfi oma vist, ei viitsi hetkel otsida. Aga kui õnnetu, siis võtab alla. Haha – minu puhul on see suht tõsi, sest vaatamata oma varajasele ärkamisele jne olen ma õnnelik ja olen ka juurde võtnud 😀 Mitte et ma neid artikleid nii tõsiselt võtaksin, aga hea oli lugeda kohe. Seega, kes te suhtes olles juurde võtate, siis teadke, et need on õnnekilod 😀
Aga vot – varem ma ei viitsinud üldse moblast blogida, aga nüüd juba mitu postitust siit kirjutatud. Kui ma koju jõuan, siis pessu ja suht tuttu ära ka 🙂
Kuidas teil eluke ka veereb?
Olen rongis ja sõidan koju. Eile öösel hakkas lambist telekas kell 02.00 öösel elutoas mängima. Kuulsime Hendrikuga “One in a million” laulu ja siis taipasime, et “Miss eriagenti” kordas, mida me eile vaatasime – seal see laul ka kõlas, kui missid lavale läksid. Suht müstika see telekalugu, vaime ei kahtlusaks siiski. Varem pole niimoodi juhtunud.
Täna ootas mind tööl totaalne trollimine – nagu ikka vahel pärast puhkust võib ette tulla (eriti levinud asi IT-firmades) 😀 Andis seda fooliumit lahti pakkida. Kes järgmisena puhkusele läheb, see oodaku ainult 😀 Kas teil ka kunagi midagi sellist või sarnast on juhtunud? 
Pikka postitust hetkel ei tule, aga käisime täna Räpina pargis jalutamas, kus tegime ka mõned pildid. Päike paistis natuke silma – seega kissitasime. Ilusat nädalavahetuse lõppu kõigile! Me läheme nüüd veel sauna ja siis suht varsti tuttu ka, sest ma pean nüüd hommikuti varem ärkama. Olge tublid! 🙂
minumoodimaailm 