Sain argirutiinist välja! / Abielu ega lapsevanemaks olemine ei ole sihtpunkt, see on teekond – vahel liigagi käänuline, aga see on normaalne!

Need, kes mind Instagramis jälgivad, teavad eelmise nädala madalseisust. E magamine oli juba enam-vähem, aga siis läks kõik jälle allamäge. Olin kurnatud, vihane, kurb, kõigest oli kopp ees. Ja kui sa oled sellises meeleolus, siis on tülid kerged tulema. Õnneks oskame me Hendrikuga alati nii tülitseda, et klaarime asjad kiiresti ära. Enne lapsevanemateks saamist me eriti ei tülitsenudki, aga nüüd ikka vahel juhtub. Nii et need, kes ütlevad, et lapse saamine muudab mingil määral paarisuhet – neil on õigus! Eriti kui tegemist on lapsega, kes ei maga. Esimesed pool aastat meil sellist muret ei olnud, sest siis magas E hästi, aga pärast seda muutus kõik.

Seega et mitte hulluks minna, läksin ma laupäeva ööseks sõbranna juurde! Selleks ajaks olime juba Hendrikuga ka ära leppinud – reedel oligi see tülitsemise päev. Teate – ma nii vajasin seda eemal olemist ja argirutiinist välja saamist – ma olen nüüd lausa parem ema ja parem abikaasa! Jõime sõbrannaga veini, mängisime kaarte, ümbermaailmareisi, lisaks veel Aliast hispaania ja inglise keeles. Ja muidugi rääkisime naistejuttu ja chillisime niisama. Ma poleks kunagi arvanud, et selline väike asi võib nii palju asja paremaks muuta, aga muutis!

Õnneks möödus ka öö kodus rahulikumalt, kui ma olin kartnud. Hendrik pidi paar korda ärkama, mis on superhea tulemus. Eks sellel ole tõetera sees, et kui ema on kodus, siis laps tunneb selle ära ja tahab ikka rinda saada. Kui novembri lõpus pärast adenoidi eemaldamist asi paremaks ei lähe, siis ma lähen kolmeks-neljaks päevaks minema, et lõplikult E-d imetamisest võõrutada.

Kui ma eile sõbranna juurest tagasi jõudsin, siis magas E lõunaund. Kui ta ärkas, siis ta oli nii rõõmus mind nähes ja mina teda ka! Tunnen, et patareid said täiesti laetud – sest eelmine nädal võttis mind täiesti läbi. Nüüd on energiat kohe kõvasti rohkem!

Eks sellised olukorrad tekitavad stressi ja raskusi. Nagu ma oma Instagrami postituses ka mainisin – sotsiaalmeedias kohtab valdavalt seda ilusat elu, mis on super, aga tegelikult ei ole kõik alati meelakkumine. Ja mina tahan olla kindlasti üks neist blogijatest, kes ka seda teist poolt kajastab. Seda jõetust, kurnatust, väsimust, kurbust jne. Miks? Jah, vahel on muidugi hea ka niisama halada – ma selle vastu ei vaidlegi, küll aga on minu meelest hea näidata, et alati ei peagi kõik ilus olema. Me oleme inimesed oma soovide, tunnete ja mõtetega – ja alati ei saagi kõik olla hiilgavad! Me oleme emad ja armastame oma lapsi väga, aga see ei tähenda, et meil vahel kopp ees ei oleks! Sellised tunded on normaalsed ja kui sa neid koged, siis sa ei ole halb ema, sa oled lihtsalt inimene! Pärast oma avameelset Instagrami postitust sain ma mitmeid kirju naistelt, kes mind tänasid, et ma ka sellistest asjadest räägin, kui kõik pole korras. Ja ma täitsa mõistan, miks see on vajalik teema, sest muidu Instagramis scrollides võibki jääda tunne, et kõik on alati hea ja ilus, aga see ei pruugi nii olla. Ma saan aru, et mõned otsustavadki oma elust ainult helgemaid hetki jagada ja see pole vale suhtumine, aga mina tahan ka raskusi jagada. Ja mõni nädal kohe on raskem kui teine. Kui ärkadki üles ega taha midagi teha, vaid lihtsalt olla. Kui see periood liiga pikaks läheb, siis tuleks muidugi spetsialisti poole pöörduda, kes ree peale tagasi aitab. Ja ka selles pole midagi halba!

Vot selline postitus siis täna! Minu suur madalseis oli eelmisel nädalal ja on enne seda ka mitmeid olnud, aga ma tean, et see on normaalne – selle nimi on elu! 🙂 Kui on pingelisi hetki, siis tuleb aeg maha võtta või midagi muud teha, mis aitaks sellega hakkama saada. Mind aitabki patareide laadimine – nagu nüüd õhtu sõbrannaga! Ja kui me Hendrikuga ka tülitseme ja hiljem kui me ära lepime, siis me alati räägime läbi, miks me stressis olles niimoodi käitume. Mina olen see, kes pea kunangi ei vabanda, sest see on minu jaoks raske. Kuigi ilmselgelt tõmban ma ise sae väga tihti käima – võiks öelda lausa enamasti. Hendrik on sellistes olukordades hästi sarkastiliste märkustega inimene, mis mind endast välja viivad, sest kui tüli on juba majas, siis mulle sellised asjad väga ei istu. Ja kui Jane kirjutas, et nemad arutavad mehega asju Messengeris, siis meie teeme seda sõnumites. Või siis tülitseme sõnumites. Ja siis üsna ruttu lepime ära ka, aga seda juba näost näkku. Enamasti tuleb Hendrik vabandama, sest mina olen kangekaelsem. Me oleme ise ka mõistnud, et hetkel ongi pinged kerged tekkima, sest eks me mõlemad oleme mingil määral kurnatud. Kuna meil ei ole väga palju aega lihtsalt kahekesi olla, siis see ongi pingetekitaja, aga õnneks 22.oktoobril meil see võimalus tekib – meil saab siis kolm aastat tutvumisest!

Ma olen vägagi nõus selle lausega, et abielu/suhe ei ole sihtpunkt, see on teekond! See ei tähenda ainult romantilisi jalutuskäike päikseloojangu saatel, see tähendab ka palju konarlikke teid, kuhu sa vahel kukkuda võid, aga teine aitab su välja. Või siis kukute partneriga mõlemad samal ajal ja siis peate koos ka välja saama. Samamoodi on lapsevanemaks olemisega. See ei tähenda ainult pannkoogihommikud pühapäeviti ning unelaulude laulmist, see on ka teekond, kus sa mõtled, et sa ei oska, sa ei taha, sa ei suuda jne. Aga sa suudad – alati! Lihtsalt vahel ongi vaja puhkust, tõsta käed üles ja öelda, et sa pole imeinimene. Ja see on normaalne. Ükski ema ega isa pole imeinimene. Ega peagi olema! Me vajame vahel puhkust – ka oma lastest! Kuigi seda on tabu tunnistada, sest mis lapsevanem sa siis oled paljude arvates, aga seda tuleb teha juba enda heaolu pärast, kui see tunne on kätte jõudnud. Sest hiljem hakkavad asjad kogunema ja lõpptulemus võib hoopis hullem olla. Seega ajavõtmine on vajalik!

Lõpetuseks muu teema ka – Eile käis E üle pika aja saunas – viimati käis ta vist kuuekuuselt. Ehk siis vajas natuke harjumist, aga see tuleb aja jooksul. Alguses ta väga õnnelik ei olnud, aga hiljem juba harjus ära 🙂

Kõik ajab närvi!

Viimasel ajal ajab kõik mind närvi. Alustades sellest, et meie kortermajal tehakse remonttöid, mis tähendab seda, et kütma ei hakata enne novembrit või alles 15.novembril. Viimased kolm aastat on lumi oktoobri lõpus maha tulnud – peab palvetama, et sel aastal nii ei lähe. Tegelikult peaks jahe olema ainult esimene külg, kus meil on köök ja elutuba, aga millegipärast on seda ka tagumine külg, kus on meie magamistuba. Hetkel pole veel nii hull hundilaut ja elektriradikas aitab, aga varsti läheb ju veel jahedamaks.

Eile avaldasin ma oma pahameelt meie maja Facebooki grupis, et selliseid asju peaks ikka suvel tegema. Sain vastuse ka, mida ma tegelikult juba teadsin, et esialgne plaan oligi seda suvel teha, aga kuna kortermaja võtab selleks laenu ja see vastus viibis ning siis tuli koroona peale juba. Järgmiseks suveks aga ei julgetud asja lükata, sest siis ei pruugi küttesüsteem talve üle elada – siis oleks veel hullem külmas korteris elada. Ja seda, miks maja tagumist poolt veel ei köeta – seda ei osatud öelda…

Igal juhul nõmeduse tipp! Hetkel ongi majal tellingud ja töömehed sebivad kõikjal väljas ringi, varsti vahetatakse aknad ka ära. Mis on iseenesest tore, aga pappi peab nende eest maksma. Õnneks kõike korraga ei pea maksma, saab jupikaupa ka. Tulemus on tore, aga idee elada osaliselt ilma kütteta pea novembri keskpaigani ajab mind nii kettasse, et kui ma sellele mõtlen, siis vererõhk tõuseb lakke!

Lisaks on meil mingi teema elektriga viimasel ajal. Nimelt kui pesumasin, telekas ja elektriradikas on taga, siis lähevad korgid läbi. Hendrik uurib seda asja, aga läksin eile nii närvi, kui kolm korda korgid välja hüppasid. Hendrik käis neid kogu aeg sisse lülitamas ja palus, et ma teleka kinni paneksin, mille peale ma läksin veel rohkem närvi, sest miks ma peaksin nagu koopainimene elama??? Niigi on hundilaut – siis ei saa korralikult elektrit ka tarbida, sest korgid ei pea vastu. Pühapäeva õhtul jah suurt midagi asja paremaks teha ei anna, aga mu sitt kees niimoodi, et ma pole ammu enam nii püha viha täis olnud. Lisaks lendas mu lemmiklõhnaõlilt see kork ka minema ja ma ei saa seda enam kasutada, sest ma ei leia seda üles. Nii “suurepärane” pühapäev oli ikka eile.

Lisaks näen ma viimasel ajal kahtlasi unenägusid. Natuke aega tagasi nägin unes, et sõitsin bussiga tulekoldesse ja sain surma – seda veel eriti koledal kombel ehk põlesin ära. Ärkasin üles nuttes ja higist tilkumas. Reede öösel nägin unes, et tantsisime seltskonnaga voodi peal ja järsku tuli mingi megasuur laine, mis kõik enda alla mattis. Minu ainus mõte oli, et ma pean pääsema, sest pean E nimel ellu jääma. Ma pääsesingi, sest ujusin täiega, unes ma oskasin seda. Ja laupäeval nägin unes, et üks mu juhututtav sai autoavariis surma. Inimene, kellega ma heal juhul kaks korda aastas muidu kokku puutun, oli mu unenäos ja sai surma. Ei hakka vast talle kirjutama, et kle, sa said mu unenäos surma, ole ettevaatlik! Varem ma ei näinud üldse unenägusid või siis ei mäletanud neid, mis oleks hetkel parem variant, sest selliseid asju pole tore unes näha. Minu surm, minu napp pääsemine ja tuttava surm – sellised “toredad” unenäod siis.

Neljapäeval oli õnneks väga tore päev – käisime Võrus sõbranna sünnipäeva tähistamas 🙂 Nädalavahetus ajas nii närvi, et lausa jube. Kuidas teil hetkel eluke veereb? Kas lähete ruttu närvi? Mina küll, eriti sellistes olukordades. Ma lausa tunnen, kuidas mu pea plahvatab sellise jama keskel.

View this post on Instagram

Selfid E-ga 😊

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Väiksed edusammad öise imetamise võõrutamisel :)

Kui ma veel üle-eelmises postituses kirjutasin, et peame nende öiste ärkamiste ja imetamissõltuvusega vastu novembri lõpuni, mil E-l on adenoidi eemaldamise operatsioon, siis eelmisel nädalal ma tundsin, et ma ikkagi ei jaksa. Ta on juba mitu kuud 8-10 korda öösel ärganud ja see on mulle vaimselt paraja põntsu pannud, sest enne oli see veel 6-8 korda pikalt. Seega saigi võetud otsus vastu, et ma kolin teise tuppa. Hendrik läks koos E-ga magama ja ta mõni öö ärkas ainult ühe korra, mil ta siis vastavalt vajadusele kas sai rinda või mitte. Hiljem kolisin ma magamistuppa tagasi, aga peitsin end ta ärkamiste ajal teki alla, et ta ei saaks aru, et ma üldse olemas olen. Sest kui ta mind näeb, siis ta saab aru, et rind on valikus ega rahune niipea maha. Nüüd ärkab ta kuskil 1-3 korda öö jooksul ja vahel saab rinda, vahel mitte. Kõik oleneb olukorrast. Aga see on superhea võrreldes selle pulliga, mis siin kuid toimunud on. Ja ma ise pole ka enam nii väsinud, vaid saan paremini magada, sest E uinub alati oma voodis ja ka öösel suudab paljudel juhtudel ise uuesti uinuda, kui ärkab. Mitte küll alati muidugi.

Nädalavahetusel oligi ehk väike tagasilöök, sest Hendrik oli sõpradega väljasõidul ja meil oli ema-poja nv, mis tähendas seda, et E sai aru, et emme ja rind on täiesti olemas. Kuid siiski on edusammud palju suuremad võrreldes varasema ajaga ja selle üle on mul ainult hea meel 🙂

Et selline väike muutus on siis meie elus toimunud! Nädalavahetus oli tore, käisime sõbranna ja E-ga La Storias söömas ja siis sealses mängutoas ka, kust E enam absoluutselt ära ei tahtnud tulla. Olime seal ainukesed – nii et selles mõttes oli veel super 🙂 Muidu läks ka nädalavahetus kenasti ja õhtul enne uinumist mainis E mitu korda iss – ehk siis ilmselt tundis huvi, kus Hendrik on. E oskab hetkel öelda emme, iss (issi), aitäh ja anna. Aitäh tuleb absoluutselt kõige peale – see on ta lemmiksõna. Kõlab rohkem äitähh, aga no nii nunnu 🙂

View this post on Instagram

Hei-hei 😊

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

La Storias 😊

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

“Selge pilt” – superhea uus saade ETV-s/ Miks lugejatel on nii raske Malluka lahutust mõista?

Ma Instagramis juba soovitasin, aga ETV peal on neljapäeviti väga hea saade “Selge pilt”, mis keskendub erinevatele vaimse tervise häiretele. Esimene osa oli näiteks depressioonist, mida me Hendrikuga koos vaatasime, sest tal on kokkupuude depressiooniga täiesti olemas. Et see saade aitas mul üha enam mõista, et see pole lihtsalt laiskus, vaid see on tõsine probleem, millest täielikult ilmselt paraneda ei saagi, sellega tuleb õppida lihtsalt elama. Teine osa oli alkoholismist ja mitte ainult sellisest, kus juuakse end täis kui tinavile, vaid kus tipsutataksegi iga päev natuke… Ja lõpuks saab sellest siiski sammhaaval juba sõltuvus. Kolmas osa on homme ja sel korral on teemaks bipolaarne häire, kus üks blogija sellest räägib, kes on sellest avameelselt ka kirjutanud. Kokku peaks vist kaheksa saadet olema. Mulle väga meeldib, et saan ise ka selliste asjade puhul targemaks, millest ma juba midagi nagu tean/olen kuulnud, aga päris süvenenud sellesse teemasse pole mahti olnud.

Siin viimase nädala jooksul on internet Malluka lahutusest katki läinud. Ma lugesin just Jane viimast postitust sellest, kus ta kirjutas, et ta väga ei mõista seda, kuidas inimestel on probleem tekkinud sellest, kui kaks täiskasvanut suudavad rahulikult lahku minna ja kõik on järsku terapeudid valmis, kes soovitavad Mallukal ikkagi uuesti proovida ega saa üldse aru, miks nad lahutavad. Ma olen 95 protsendi ulatuses Janega täiesti nõus, sest minu meelest on see ülitore, et pole mingit sõda enne lahutust ja samamoodi arvan ma, et kui inimesed on otsustanud juba lahutada, siis see otsus ei tule kunagi kergekäeliselt. Eriti kui mängus on veel lapsed.

See ülejäänud viis protsenti mõistab ka kõiki neid imestajaid, mitte siis sellel juhul, kus inimesed on üllatunud rahumeelse lahutuse üle (see on ainult tervitatav!), vaid just selles mõttes, et kui sa oled Malluka blogi püsilugeja olnud, siis see tuligi nagu välk selgest taevast ju. Mina näiteks ei avanud Instagramis kohe seda postitust üldse, kui Malluka storys seda pealkirja nägin, sest temale omaselt arvasin ma, et see pealkiri tähendab hoopis midagi muud. Kuna ma loen üldiselt korra päevas blogisid ehk siis teen ühe blogiringi, siis pidin selleni hiljem jõudma. Samal ajal vastasin ise Instagramis küsimustele ja kui üks lugeja minult küsis, et mis ma nende lahutusest arvan, siis läksin alles seda postitust lugema. Ka siis arvasin kuni lõpuni, et kohe tuleb see nali, sõbrad – sest see oleks nii temalik. Isegi kommentaariumis uskusin, et ta kohe vastab sellele, et tegelikult see ikka pole nii, et see on nali jne.

Miks ma nii arvasin? Sest blogijana ma muidugi mõistan seda, et ei tahagi kõike alati rääkida, see on ju loogiline. Aga lugejana ma ei mõista, sest olime ju kaheksa aastat lugenud sellest, kuidas kõik on idülliline ja abielu/suhe peakski selline olema, kus ei tülitseta jne. Ja kui muidu on Mallukas alati ülipõhjalik oma postitustes, siis see lahutuse postitus jättis kõik asjad suht rääkimata, miks nad tegelikult lahku lähevad (peale selle, et see mitte tülitsemine selleni viiski). Jah, ma tean, mis see minu asi on või üldse kõigi lugejate asi, tegelikult ju polegi. Aga kui sa oled avameelselt kirjutanud absoluutselt kõigest ja järsku on maailma suurima elumuutuse postitus samasugune nagu sa oleks just uued sokid ostnud, siis ongi inimeste esimene reaktsioon selline, et appi, päästke oma abielu, proovige teraapiat, tehke mida iganes, et see toimima saada jne. Sest inimesed ehk lugejad ei saa aru, miks see idüll nii järsku kokku varises. Nad saavadki nagu puuga pähe ju. Sest nii mitmed on mõelnud, et appi, tahaks endale ka sellist abielu nagu neil on! Ja kui see kõik enam järsku pole nii, siis see mõjubki šokina. Ehk siis see ongi üldine lugejate vaatenurk Malluka lahutusest. Minul blogijana (küll umbes miljon korda väiksemate lugejanumbritega) on kergem panna end tema kingadesse ja mõista, miks sellest siiski ei kirjutata, aga kui sa oled ainult lugeja, siis see ei ole nii lihtne. Lugeja minus ka ehk ei mõista, aga blogija mõistab. Ehk siis – olles nii üks kui teine, saan ma suurepäraselt mõlemast vaatenurgast aru 🙂

Adenoidist/ Käisime sõbrannaga ooperivõtmes kontserti kuulamas :)

Kes eelmise postituse kommentaare lugesid, said juba ka teada, et E-l ongi adenoid (ja mina sain teada, et adenoid saab ainult ainsuses olla, sain ise ka targemaks). Arst mainis, et kui vahel võib tõesti laps sellest ka välja kasvada, siis E puhul ta seda ei usu, sest tal on see päris pirakas. Ja kuna ta uni on öösiti rahutu, ta on viimasel ajal lausa norskama hakanud, siis on kõige targem see ära lõigata. Aja pidime Tartusse panema, sest nii väikestele Põlvas seda ei tehta. Saime selle aja novembri lõppu, mis on küll natuke ootamist, aga olen kuulnud, et vahel on järjekorrad lausa pool aastat – seega läks meil hästi!

Ühtpidi on muidugi kurb, et nii juhtus, aga teistipidi – nüüd on olemas vähemalt lootus, et pärast adenoidi eemaldamist saab E paremini öösiti magada. Ja selles mõttes on see ka natuke lohutus, et kõigil neil öistel ärkamistel ja rinnasõltuvuses on olemas põhjus – lapsed, kellel on adenoid, tahavadki öösiti palju rohkem rinda, nad on rahutumad, sest neil on raske olla. Selles mõttes on hea, et sellele juba nüüd jälile saime! Ma siinkohal tänan ka seda lugejat, kes E pilte vaadates mainis, et tal võib adenoid olla, sest ta hoiab oma suud tihti lahti. Hakkasin sealt edasi ise ka sellele mõtlema ja mainisin seda eelmisel korral perearstile, kes siis palus veel oodata ja vaadata, aga kuna mure üle ei läinud, siis nüüd saime saatekirja nina-kõrva-kurguarstile, kellelt saimegi diagnoosi kätte. Ma ise poleks osanud sellele kohe nii tulla, sest kuna tal pole nohu ega kõrvapõletikke olnud, siis arvasin, et see suu ongi mõnedel lastel rohkem lahti. Siis ei olnud see öösiti nihelemine ega norskamine veel pihta hakanud, see hakkas hiljuti. Et jah – nüüd tuleb kaks kuud oodata ja siis loodetavasti läheb asi paremaks. Seda nii E enda kui ka minu jaoks, kes ma hetkel öise imetamisest võõrutamise pausile olen pannud. Ma lihtsalt ei suuda seda teha, sest see on ainus, mis E-d natuke lohutab ja tal paremini magada laseb. Ehk siis pean need kaks kuud veel vastu! Kui pärast seda operatsiooni asi mingilgi määral paremaks ei lähe, võib mind kohe hullarisse sisse kirjutada 😂 Aga no ootame, vaatame ja loodame!

Eile käisime sõbrannaga Põlva Kultuuri-ja Huvikeskuses ühte ooperisugemetega kontserti kuulamas!  See oli väga võimas elamus! Prantslased, aga laulsid eelkõige Ladina-Ameerika laule, enamik olid hispaania keeles ka. Rahvast ei olnud väga palju ja noori oli suhteliselt vähe, aga mul on hea meel, et sõbranna selle välja pakkus! Ma polnudki ammu kuskil nii käinud. Ja supertore oli nendest lauludest aru saada, sest enamik olid hispaania keeles, ainult üks oli prantsuse ja üks portugali keeles. Ma alguses arvasin, et see on ehk veits igav minu jaoks, aga üldse ei olnud 🙂 Ma kujutan ette, et kümme aastat tagasi oleksin ma ehk haigutama hakanud, aga nüüd ma olen õppinud selliseid üritusi täiega nautima.

Lõpetuseks veidike viimase aja pilte ka 🙂 Natuke segases järjekorras, mul see uus WordPress paneb näkku viimasel ajal. Instagrami lingid ka ei taha töötada – pean veits uurima seda asja.

Pidulik vastuvõtt

‏Käisime E-ga eile üle pika aja arstil. Ta kaalub 11, 2 kg ja on 81 cm pikk. Arst ei muretsenud veel selle üle, et E ikka ei kõnni, vaid arvas, et ju ta on lihtsalt aeglasem. Et kui ta kahe kuu jooksul ka ei hakka kõndima, siis peaks uuesti pöörduma (muidu alles siis, kui ta aasta ja kuuekuune on). Homme on nina-kurgu-kõrvaarst, kus vaadatakse üle, et ega tal adenoide ei ole. Ma ise loodan, et pole, aga samas kui oleks, siis oleks vähemalt mingi teadmine olemas, miks ta endiselt öösiti nii palju ärkab ja rinna otsas ripub. Neil lastel, kellel on adenoidid, pidigi see tavapärane olema. Eks siis näha ole.

Täna kell 10.00 oli Põlva Kultuuri-ja Huvikeskuses pidulik vastuvõtt neile lastele, kes on sündinud juuli-detsember 2019. See pidi juba märtsis olema, aga siis jäi koroona tõttu ära. Me hilinesime viis minutit ja teades minu hilinemisfoobiat, siis ma polnud sellega üldse rahul. Õnneks alles tutvustati üritust ja kingikotte ei oldud jagama veel hakatud. Kingikotis oli raamat, lilled ja hõbelusikas E-nimega.

Kokku kestis üritus kuskil 50 minutit, sest ega lapsed ju kaua nagunii vastu ei pea. Ka E hakkas lõpus nutma, aga siis olime juba nagunii koju minema hakkamas. Või siis õigemini Räpinasse, sest käisime seal enne söömas.

Põlvamaal sündis 2019. aasta perioodil juuli-detsember 71 last ja kogu 2019.aasta jooksul 134 last. Lapsed olid kõik nii armsad ja tore oli sellisel väiksel beebipeol käia. Paljud neist lastest on ilmselt E tulevased lasteaia- või koolikaaslased.

Natuke pilte ka tänasest päevast siis 🙂

Varnja ja Sibulatee Puhvetite Päev

Ei jõua siia blogisse nii tihti, kui ehk tahaksin, aga õnneks on tuju oluliselt parem kui eelmisel korral. Blogimine võtab alati teatud aja, aga kui midagi kiiresti öelda tahan, siis teen seda pigem Instagramis. Nii et jah – olen ka selle lõksu natuke jäänud. Mida ma ilmselt eeldasingi, et juhtub, kui ma lõpuks Instagrami teha otsustasin. Juhtus ka, aga mulle meeldib 🙂

Laupäeval oli Sibulatee Puhvetite Päev, kus me Hendrikuga teist korda käisime. Viimati väisasime seda aastal 2018, mil ma just olin Põlvasse kolinud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja nüüd saime lausa perekonnana seda üritust külastama minna. Kahjuks jõudsime ainult Varnjasse, sest olime liiga hilised ja hakkasime tagasi koju startima enne kella 18.00, mil see üritus juba vaikselt läbi oli saamas. Varnjas olime kuskil enne kella 15.30. Jõudsime selle aja jooksul niisama laadal ringi kolada, lisaks käisime ka söögikohas nimega Lendav Laev kõhtu täitmas.

Selle viimasega oli see huvitav teema, et nool näitas selle restorani juurde, hakkasime siis vaikselt minema, eeldasime, et tuleb suht lühike maa kõndida. Tegelikult oli see ikka oma paar kilomeetrit – enne kui Lendava Laevani jõudsime. Tee peale jäi ka Voronja galerii, mida Eveliis alati kiidab, kui Varnjas on ja ma mõtlesin, et astun tagasi tulles ka sealt läbi, aga see oli üldse sel päeval kinni – nagu ma hiljem teada sain. Siis ma arvasin, et olin lihtsalt kellaajaliselt hiljaks jäänud, aga tegelikult polnud see üldse sel päeval avatudki.

Lendav Laev oli mõnusa atmosfääriga söögikoht, kus oli üpris palju rahvast. Meie sõime angerjat võis, mis maitses ülihästi! Lisaks ostsime laadalt koju veel latikat ja saiakesi ning head leiba.

Peipsi-äärsed külad on alati nii omamoodi olustiku ja ajakulgemisega – nii rahulikud ja superilusad! Aeg kulgeks seal nagu hoopis aeglasemalt kui kuskil mujal – lausa nagu seisaks, võib isegi öelda. Ja see tunne on maagiline! Eriti just need Sibulatee külad on sellised. Olgu selleks siis Varnja, Kolkja, Kasepää, Alatskivi või midagi muud. Sibulatee Puhvetite Päevad Ida-Virumaa küladeni küll ei jõua (ainult Tartu-ja Jõgevamaa omad), aga ka idas asuvad Rannapungerja, Alajõe, Lohusuu ja teised pisikesed külakesed on alati minu lemmikud olnud. Nii et ma täiesti mõistan Eveliisi armastust nende kohtade vastu.

E pidas suht hästi isegi end üleval, mis tegi selle väljasõidu kindlasti meeldivamaks. Tal on viimasel ajal autosõidu ja vankristreigid olema hakanud – seega iial ei tea, mis ees võib oodata, kui kuhugi on minna vaja. Mõnikord veab ka muidugi!

Lõpetuseks veidike pilte ka sellest üritusest!

Olin augus, aga saan sellest vaikselt välja…

Issand, WordPress on teistsugune! Ma üldse ei salli seda kui asjad, millega ma olen juba nii ära harjunud, järsku muutuvad. Kindlasti peaksid need muutused arendajate meelest head olema ja ilmselt on ka, aga minu jaoks tähendab see seda, et ma pean hakkama otsima asju, mille ma varem silmad kinni suutsin üles leida, sest ma olin juba nii harjunud kõigega. Tuleb lihtsalt ümber harjuda – ega muud polegi. Tüütu värk!

Ma pole pikalt kirjutanud, sest mul pole väga tuju olnud. Saime E öise imetamise nii kaugele, et ta suudab oma voodis magama jääda, aga siis jäi ta haigeks ja see oli tulutu, set ma ei saanud talt siis rinda ära võtta, kui ta ennast hästi ei tundnud. Nüüd on ta õnneks terve ja magab endiselt alguses oma voodis, öösel ärkab ja siis ikka saab rinda, kui vaja on. Ma lihtsalt ei taha ta karjumist kogu aeg kuulata, sest ta suudab kaks tundi järjest röökida, kui rinda ei saa. Jah, järele proovitud umbes kuu aega tagasi, kisaski pea kaks tundi, Hendrik oli temaga ja proovis igasuguseid trikke, aga ta ei rahunenud. Lõpuks lihtsalt uinus, sest väsis ise ka ära. Jah, loomulikult mul oli raske mitte tulla ja olukorda kohe rinnaga lahendada, aga ma tahtsin näha, kaua see pull kesta võib. Igal öösel sellist kannatust ilmselgelt pole. Ja mõnikord ta ei kisa ka niimoodi, vahel läheb “kõigest” pool tundi või tund aega enne, kui aru saab, et rind pole valikus. Ja just sellepärast on palju murdumisi olnud, kus ta öösel saabki suht ruttu rinda, sest no ei jaksa ega taha igal öösel seda pulli üle elada. Õnneks on ka päevane imetamine oluliselt vähenenud ja lõunaunne suudab E väga paljudel juhtudel ise jääda, üldse ilma rinnata. Lihtsalt chillib oma voodis ning varsti juba uinubki. Sama toimib ka enne ööunne jäämist. Aga vot öösel selline asi ei toimi kahjuks.

Et kogu see asi on väga närvesöövalt mõjunud ja kuigi nüüd on juba natuke parem olla, siis vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta. Ma ise olin varem selline inimene, kes uinus kohe, kui pea patja puudutas, aga see on ka kahjuks minevik. Ma väga tihti vähkren mitu tundi ja kui siis lõpuks uinungi, siis näen ka õudusunenägusid sellest, kuidas ma jälle imetama pean. Et jah selline vihkamissuhe on mul imetamisega aja jooksul tekkinud. Olime vahepeal Hendrikuga mõlemad nii läbi, et see tekitas palju stressi. Kuna mina olin öisest trallist nii väsinud, siis tahtsin päeval ainult looteasendis nutta, mis tähendas seda, et kõik E-ga seonduv jäi tema kanda, kui ta kodus oli. Mul ei olnud millekski tuju, üritustel eriti käia ei tahtnud, kuigi ma olen alati hästi sotsiaalne ja suhtlemisaldis inimene olnud.

Ma olin ikka veits augus omadega ja kuigi ma nüüd hakkan sellest välja ronima, siis tunda annab see ikkagi. Eriti minusugusele inimesele, kes ma üldiselt iial selliseid meeleolusid pikema aja jooksul ei koge. Vähemalt minevikus ei kogenud – seega on see kõik minu jaoks väga uus olukord.

Aga Hendriku ja sõbranna toetusel olen hakanud end paremini tundma. Ma olen ka muidugi mõelnud E olukorra puhul imetamis- või unenõustaja poole pöörduda, aga siiani pole seda teinud. Imetamisnõustajad vist rohkem on ikka need, kes tegelevad imetamise korda saamise ja mitte sellest võõrutamisega? Vahepeal tundsin, et vajan ehk ise ka psühholoogi nõustamist, sest siis saaksin ehk paremini endast ja oma muredest aru. Nüüd on küll parem olla, aga ma leian, et sellised asjad teevad kokkuvõttes ainult head.

Olen hästi palju ise ka enda mõtetega viimasel ajal tegelenud ja see on piisavalt kaasa aidanud. Arutlenud oma peas, miks see kõik just nüüd nii keeruliseks on muutunud. Jah, eks need E öised ärkamised annavad muidugi tunda, mis nüüd veidike paranenud on, aga põhipoint on ilmselt selles, et ma olen alati olnud see inimene, kelle jaoks enda tass peab täis olema. Viimasel ajal see lihtsalt ei olnud niimoodi, sest ma tundsingi, et ma olen ainult ema. Ja kuigi ema olla on imeline, siis see ei ole kindlasti ainus asi, kes ma olla tahan. Teisipäeval käisin täiesti üksinda Tartus, sõitsin üle pika aja rongiga, mis varem oli mu igapäevane liiklusvahend, kui tööl käisin – ja tagasi tulles oli juba oluliselt parem olla.

Nüüd olengi jõudnud arusaamisele, et kõige hullem, mis ma ise enda jaoks teha võin, ongi see kodus passimine – ka siis, kui ehk polegi kohe tuju kuhugi minna. Sest just siis hakkab see tass jälle oluliselt tühjenema, mis minu puhul ei ole kindlasti hea lahendus. Mul ei ole iial seda probleemi olnud, et ma ei saa kuhugi minna, sest Hendrik on alati see mees olnud, kelle jaoks on loogiline, et ma peangi rutiinist välja saama ja lapsevaba aega saama – lihtsalt ma ise ei tahtnud viimasel ajal midagi teha, vaid ainult kodus passida ja end haletseda. Õnneks hakkab see asi vaikselt paremaks minema ja ma olen jälle see Jaanika, kes ma alati olen olnud 🙂

Vot selline avameelne postitus siis. Kuidas teil läinud on? Natuke pilte ka lõpetuseks 🙂

Arutlus “Poissmehe” ja “Vallalise kaunitari” saate kohta

Ma olen siin üle aasta juba “Poissmeest” ja “Vallalist kaunitari” vaadanud. Just neid hooaegasid siis, mida Kanal 11 ja Sony Channel näitavad – ehk siis mõned aastad vanad. Ma hoian end küll natuke kursis sellega, mis USA ja Austraalia praeguste hooaegade puhul toimub, aga seda ainult Instagrami vahendusel. See on küll ainult realityshow ja kui usud veeranditki sellest, mida telekast näed, siis saad ka veel poolega petta, sest monteerimine teeb oma töö.

See on jah huvitav, et kui jõuad lõpule suht lähedale, aga ei võida, siis suure tõenäosusega saab sinust endast uus vallaline kaunitar või poissmees. Ehe näide – 2013.aastal osales Emily hooajas Arie ning jäi kolmandaks (ma pole seda hooaega ise näinud), neli aastat hiljem sai temast endast poissmees (tavaliselt juhtub see kiiremini, aga vbl Arie kohe ei tahtnud). Alguses ta valis tulevaseks naiseks Becca, aga siis otsustas, et teise koha saanud Lauren on see, kellega ta koos tahab olla. Tegigi ilmselt õige valiku, sest ta on hetkel Laureniga abielus ja neil on tütar. Becca süda murdus miljonite televaatajate ees, kui Arie talle teatas, et ta tegi vale valiku ja ta oleks pidanud Laureni valima. Lauren andiski Ariele andeks ja viimane pidi leppima sellega, et kogu USA vihkab teda sellepärast, et ta Beccale nii palju haiget tegi. Beccast sai vallaline kaunitar ja ta valis lõpus Garretti, kellega nad kaks aastat koos olid (hetkel on juba lahku vist läinud – meedia vähemalt midagi sahistab sel teemal). Becca hooajas jäi neljandaks 26-aastane tüüp Colton, kes oli süütu. Ehk siis temast sai uus poissmees, sest sellist asja pole USA hooajas varem juhtunud, et poissmees oleks süütu. Ju sellepärast Colton valitigi, sest tavaliselt võetakse siiski teise või kolmanda koha omanik, aga skandaal ju müüb. Hetkel jooksebki Kanal 11-nes süütu Coltoni hooaeg ja ma pole googeldanud, kes võidab. Kuna see on kaks aastat vana saade, siis ilmselt pole Colton enam ammu süütu – isegi kui suhe läks lörri, siis nagunii on meeletult pikk naiste järjekord ukse taga. Vbl kaotas süütuse juba fantaasisviisidis, kuhu kolm viimast kandidaati pääsevad.

Kui võrrelda USA, Austraalia, Uus-Meremaa ja Kanada hooaegasid (viimast olen ma ainult ühte näinud), siis ilmselgelt on draamat kõige enam Ameerikas. Austraalias pole isegi fantaasiasviite ja kokteilipidudel väga palju ei suudelda, aga USA-s suudeldakse kõikjal. Ja kohe esimesel õhtul ka.

Siis on veel “Poissmees paradiisis”, kuhu mitmete hooaegade osalejad kokku pannakse, kes ei võitnud – mehed/naised segamini ja enam-vähem võrdselt. Neid USA omasid ma pole üldse näinud, aga paari Austraalia oma olen küll. Ehk siis sealt leiavad ka mitmed oma õnne – nii et kui ma Instagramist avastan, et selle hooaja naine ja tolle hooaja mees on koos, siis suure tõenäosusega nad tutvusid just nimelt “Poissmees paradiisis” saate kaudu.

Aga mis mind selle saate puhul alati imestama on pannud – kui otsitakse endale abikaasat (nagu paljud neist väidavad end otsivat, kuigi tänapäeval tahab enamik ehk Instagramis rohkem jälgijaid saada – eriti need, kes poissmehe või vallalise kaunitari pärast võitlema asuvad), siis kõik mainivad nagu ühest suust – see inimene peab neile piisavalt väljakutseid pakkuma! Ma olen alati nagu WTF – kui näiteks poissmehele meeldib langevarjuga hüpata ja naine kardab selliseid ekstreemsusi, siis on kohe see teema, et ta ta peab koos tüübiga oma hirmudest üle saama jne. Kui ma oleksin vallaline kaunitar ja oletame, et isegi meeletult seiklushimuline, siis mul oleks megapohhui, kas mees on selline või mitte. Sest kas sa elus hüppad rohkem langevarjuga, sööd mingeid kahtlasi sitikaid, hüppad kuskilt kõrgelt trossiga alla… või sa pigem vahetad sitaseid mähkmeid, võitled sellega, et laps paremini magaks, oled paljude asjade tõttu stressis jne. Et jah – pigem võiks tulevane abikaasa sulle neis asjades tuge pakkuda, sest need on reaalsed ja elulised väljakutsed… Aga seal saates näeb tihti seda, et kui mingi osaline midagi ekstreemset kardab, siis poissmees/vallaline kaunitar täiega tahavad seda, et nad oma hirmudest võitu saaksid. Jajah – see langevarjuga hüppamine on küll see asi, mis tulevasele elule tugeva vundamendi alla paneb. Ega ikka ei ole küll…

Teine asi, mis mind alati imestama on pannud – jah, alguses on neil ilmselt superhuvitav 25 naise/mehega deitida, aga ma olen üpris kindel, et nii mõnigi peaosaline teab juba poole peal, kelle ta lõpus valiks, aga ta lihtsalt ei tohi seda mainida, sest saade peab huvitav lõpuni välja olema. Et kuidas nad sellega hakkama saavad, sest ma tõesti ei tea, kuidas teistega on, aga kui mina näiteks armunud olen, siis teised mehed kaovad minu jaoks täiesti ära. Inimene on juba niimoodi loodud, et kui ollakse armunud, siis tahetakse ju ainult selle inimesega aega veeta – aga seal pead sa 10-le veel tähelepanu pöörama, kui pool saadet on läbi. Ja oletame, et armudki mitmesse ära ja lõpus oled täiega kahevahel, nutad oma pisarad ära, kui teiseks jäänud osaleja koju saadad, aga samas oled sitaks õnnelik, et oma armastuse leidsid? Tundub ka kahtlane, kui just nägid tulevikku mõlemaga 😀 Jah, ma tean, et see on ainult saade, aga ikkagi. Kui mina Hendrikuga tutvusin, siis ma panin nädal hiljem oma Tinderi kinni ja jätsin oma pooleliolevad suhtlused sinnapaika, sest ma ei tahtnud mitte kellegi teisega kokku saada, kuigi me polnud veel suhteski 😀 Ma saan aru jah, et kui niisama lõbutsetakse, siis võid suudelda kõigiga, aga kui ühe vastu tekivad suuremad tunded, siis teisi nagu ei märkaks enam. Seda ma tegelikult ei usu, et nad seal saates fantaasiasviidis kõigi kolmega magavad (viimased kolm saavad sellised võimalused) – ilmselt ajavad kaameratest eemal niisama juttu. Või siis saab selle au osaliseks see, kelle peaosaline lõpuks valib, kui ta selles siis juba kindel on. Aga samas kes teab muidugi.

Mina olen üldse märganud, et naised teevad selles saates paremini oma valikuid. Ehk siis vallalised kaunitarid, kes endale lõpuks kaaslase valivad, on suurema tõenäosusega selle mehega hiljem koos või lausa abielus. Esimene saade, mida ma vaatasin, oli 2003-ndal aastal ja sealne vallaline kaunitar Trista valis Ryani – ja nad on endiselt abielus ning neil on kaks last! Trista oligi esimene vallaline kaunitar, alguses olid ainult ainult poissmehed. Ma mäletan, kui selle finaali vaatasin, siis ma hakkasin õnnest nutma, kui Charlie korvi sai ja Ryan valituks osutuks, sest kohe oli näha, et Ryan on parem inimene. Samas – ma olen ka kurbusest nutma hakanud, kui Kanada vallaline kaunitar Jasmine Mikheli ei valinud, kes oli kõige parem mees maailmas (saates “Pärast viimast roosi” tuligi välja, et enamik hoidis pöidlaid just talle), vaid otsustas hoopis Kevini kasuks, kellega nad pool aastatki vastu ei pidanud… Mis oli suht etteaimatav tegelikult.

Et jah – ma olen ühest saatest suutnud 1050 sõna kirjutada 😀 Lõpetuseks hoopis pilt nädalavahetusest, kui kolhoosipeol käisime – mul vastavaid riideid ei olnud, aga mu enda omad kärasid ka, lihtsalt rätik tuli pähe siduda 😀 Ja lisaks üks niisama kodune pilt E-st.

wp-1598124129983.jpg

 

View this post on Instagram

Tavaline argipäev 😊

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Arusaamatud mõtisklused / Ilmutasin pilte! / Palju pilte :)

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga viimasel ajal olen ma tundnud suurt väsimust. Mitte sellist harjumuspäraseks saanud väsimust öiste ärkamiste pärast jne, aga sellist pigem vaimset väsimust. Ilmselt tuleb see sellest, et minus võitleksid nagu kaks Jaanikat – üks on see enesekindel, kes teab, et asjad lähevad nagunii nii nagu peavad – ja kui ei proovi, siis ei saa iial teada, kas see õnnestuks või mitte. Seega oleks lihtsam juba proovida ja vaadata, mis saab. Sest julgus on alati pool võitu. Teine on see kahtlev Jaanika, kes teab, et tema jaoks on igasuguse ebaõnnestumise talumine väga raske – seega pole mõtet üldse alustadagi. Ja mõne asja puhul võimutseb kahjuks see viimane Jaanika.

Mul on mitu ideed, mida ma tahaksin oma isiklike unistuste puhul ellu viia, aga see alustamine on nii raske – eelkõige ka iseendasse uskumine sellistel puhkudel. Just selles võtmes, et ma olen iseenda kõige karmim kriitik, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Ilmselt on pikemaajalised lugejad seda mu blogistki märganud – ma räägin harva asjadest siis, kui ma sada protsenti kindel pole, et need reaalselt juhtuvad või alles siis, kui need juba juhtunud on. Ehk siis tagantjärele. Ma tahaksin olla see blogija, kes kirjutab rohkem asjadest siis, kui need alles plaanis on või poole peal, aga ma ei tee seda. Sest ma tahan kindel olla, et need reaalselt valmis on – ja ka reaalselt juhtuvad – ja ma ei usu sellesse enne, kui ma seda ise näen/kogen. Tähendab – ma usun küll, aga mulle ei meeldi, kui peaks minema ikkagi niimoodi, et ma pean oma unistused esialgu kõrvale lükkama, sest need ei õnnestu. Ja see on tegelikult kurb, sest ebaõnnestumistest/vigadest õpitakse ju ka. Lihtsalt nendega leppimine on minu jaoks ülimalt raske.

Ega ma pikemalt ei tahagi sel teemal hetkel rääkida, aga kui veab, siis saate ehk aasta-paari jooksul teada, mida ma selle mõistukõne all silmas pidasin. Ja kui ei vea nii palju, siis ehk saate kunagi teada, mida ma selle all mõtlesin. Ja kui üldse ei vea, siis ei saagi kunagi teada.

Igal juhul viimasel ajal on aeg nii kiiresti läinud, et ise ka ei usu. Alles ma ju ilmutasin jaanuaris pilte, aga nüüd on juba august – seega pole ma lausa pea kaheksa kuud seda teinud. Ise arvasin, et pool aastat kõigest, aga siiski rohkem. Seega seda ma siis paar päeva tagasi tegingi ja sain jälle paarisaja pildi võrra rikkamaks, mida albumisse panna. Ja paar tükki raami ka 🙂

wp-1597759414459.jpg

Sain lisaks veel mõned pildid juulikuisest fotosessioonist kätte, mis ajakirja jaoks tehtud said. Lisan oma lemmikud suurena, teisi saab Instagrami viitest näha (Haha, tegelt said enamik suurena ka :D). Kusjuures Hendrikuga pilte tegelikult plaanis ei olnudki, sest Pere ja Kodu soovis ainult minust ja E-st koos pilte, aga kuna ta oli nagunii kaasas, siis saime paar perepilti ka endale mälestuseks 🙂

wp-1597587661458.jpgwp-1597587582067.jpg

wp-1597587746212.jpgwp-1597587705184.jpg

wp-1597587779188.jpg

KROHV stuudio

25.juulil käisime pulmas ja nägime nüüd fotograafi tehtud fotosid sellest päevast. Kahjuks olin just pilte ilmutanud ja see foto läheb järgmise satsina ilmutusse, mis niipea ei juhtu, aga saab kindlasti raami vääriliseks 🙂

Ja lõpetuseks niisama tavalist argipäeva ka  – pole siin kõik midagi ainult glitter ja meigitud Jaanika 😀 Enamasti on sassis juustega ja kodune Jaanika. Aga oleme siin jah ilusaid ilmasid nautinud (niivõrd-kuivõrd, mulle palavus ei istu), eile käisime perega Põlva Vaksali pubis söömas, sõitsime niisama ringi ja jõudsime Räpinasse omadega (jee, auto on jälle korras!). Käisime Erastveres solberdamas ka, aga no nii kuradi külm vesi oli. Alguses tundus, et on täiega soe vesi, ilma järgi vähemalt, aga tegelikult see oli puhas petekas. Mis te head teinud olete ja kas suve lõpp tundub halva ideena või pigem juba ootate, et sügis tuleks? Minul väga vahet ei ole, mulle palavad ilmad nagunii ei istu eriti. Nii et võib sügis ka tulla 🙂

wp-1597589654140.jpg

wp-1597589635801.jpg

wp-1597924569188.jpgwp-1597938895425.jpg