Kopp ees Eleryni võitudest näosaates! / Nõme, kui filmidele peale loetakse/ Hendriku esimene isadepäev :)

Ei ole vist mõtet mainidagi, mida ma arvan sellest, et Eleryn Tiit jälle näosaate kinni pani… Mõttetu! Ta on tubli ja andekas, aga nii kopp on ees sellest juba, et ta kogu aeg võidab. On teisi, kes vääriksid temast rohkem võitu. Hea on vähemalt see, et Kärt Anton välja kukkus, oli ka juba aeg! Mulle nii meeldib see saade ja puha, aga selle hooaja tõrv meepotis ongi see, et Eleryn alati võidab. Lausa isu kaob ära seda saadet vaadata, kui on ette teada, et Eleryn nagunii võidab. Ja ilmselt võidab ta ka kogu hooaja, sest kohtunikud promovad teda nii palju, et finaalis, kus võitja otsustab rahvahääletus, on tulemus juba teada… Igav! Minu lemmik on Madis Arro.

Teate, mis mind veel peale Eleryni võidu närvi ajab? No näiteks see, kui ma tellin Telia videolaenutusest filmi, mis on Argentiina oma ja ma peaksin hispaania keelt kuulma, aga siis mul jääb märkamata see, et venekeelne mula on sinna hispaania keelele peale loetud! Arghhhhh! Ja kuna ma olen juba kolm eurot selle filmi eest maksnud (videolaenutus on ju tasuline, filmiriiul on tasuta), siis ma ikka vaatan selle ära. Eile ma just seda tegingi, film ise oli hea, aga no see venekeelne mula seal peal ajab nii kettasse! Mulle meeldib alati filme vaadata nende originaalkeeles ja kuigi ma natuke kuulsin hispaania keelt selle venekeelse tõlke alt, siis see pole ikkagi see ju. Näiteks Mehhikos tõlgitakse enamik filme niimoodi hispaania keelde, et originaalkeelt pole alt üldse kuulda ja kui ma seal kinos olles avastasin, et Russell Crowele on mingi totakas hispaaniakeelne mulin peale pandud, siis mul läks filmiisu üldse ära, sest ma ju tean, milline on selle mehe hääl ja inglise keel päriselus. Vähemalt selles mõttes on eestlased normaalsed – filmidel on alati subtiitrid all. Seebikad on jah teine teema, aga selle ma elan üle, ma nagunii ühtegi hetkel telekast ei vaata, kus peale loetakse. Filmide puhul mulle see üldse ei meeldi. Oleks eile mõne uue Argentiina hispaaniakeelse väljendi ehk teada saanud, aga kuna venekeelne jura oli peal, siis seda hispaania keelt suurt ei kuulnud alt. Et mõnes kohas eestikeelsete subtiitrite puhul võis eeldada, et seda väljendit ma hispaania keeles ilmselt ei tea.

Eile tasus komme varuda, sest meile tulid mardisandid ukse taha! No ainult üks kolmeliikmeline seltskond, kellest üks oli kusjuures sama poiss, kes eelmisel aastal kadripäeval meie ukse taga käis, aga siiski 😀 Nad küsisid meilt mõistatusi, aga me Hendrikuga teadsime ainult ühe küsimuse vastust.

Täna oli Hendriku esimene isadepäev! Käisime Hendriku vanematel ja vanavanematel külas, E oli kogu aeg rahulik ja lõbus nagu ta külas ikka on 🙂 Hendriku vanavanemate juures ta lausa magas pea kaks tundi ja vahetult enne äratulekut ärkas korraks üles, et oma vanavanaemale ja vanavanaisale naeratada 🙂 Oma isale ma helistasin ja soovisin head isadepäeva, täna Tartusse ei jõudnud, aga küll me varsti nagunii läheme.

Kuna Hendrikul oli täna esimene isadepäev, siis olin selleks spetsiaalselt lasknud kujundada puitaluse koos sellise tekstiga (pilt allpool). Lisan kogu selle jutu, mis ma Facebooki selle pildi alla lisasin:

Hendriku esimene isadepäev! ❤ Tekst on siiski hetkel minu kirjutatud, sest E veel ei oska, aga umbes nii ta kindlasti oleks tahtnud öelda! 🙂

Tekst siis siin ka näha (pidil vbl ei paista nii hästi kõik välja):

Kallis issi! 

Mulle meeldib, kuidas sa mind naeratama paned! Ma naudin seda, et sa minuga alati juttu puhud, kuigi ma sulle veel vastata ei oska. Kui suuremaks kasvan, siis paneme koos legosid kokku, vaatame multikaid ja rallit.

Oled parim isa!

Aitäh, et oled minu jaoks alati olemas.

Sinu poeg E

Ja siin see pilt siis ka sellest puitalusest:

20191110_105653.jpg

Mul on ikka vedanud, et mu laps enamasti öösel ilusti magab! / Mardisantide ootuses

See on viimasel ajal päris huvitav, et panen E võrevoodisse selili magama, aga öösel pöörab ja keerab ta end nii palju, et on kas külili, diagonaalis vms. Varem oli ikka niimoodi, et sellesse asendisse, kuhu sa ta panid, sellesse ta ka jäi 😀 Aga no nüüd seda enam pole! Ja tegelikult on beebimonitor meil nüüd ka kasutust leidnud, sest pärast vankriga jalutamist saab E akna alla magama jätta. Muidu me tõime ta Hendrikuga kohe üles, aga sellepeale E enamasti ärkas, kui tal riideid vähemaks võtta. Kui ta nüüd magab, siis jätame akna alla vankri ja beebimonitor annab märku, kui ta üles ärkab. Kuna meil rõdu pole, siis ei saa teda ka sinna magama sättida.

Siin nädala keskel oli kaks sellist ööd, mis panid mind õnne tänama, et E tavaliselt öösel alati hästi magab. Nimelt kahel ööl ta seda ei teinud ja see oli minu jaoks paras šokk! Jah, ma tean, et paljud lapsed ei magagi öösel hästi, aga E on seda alati teinud. Kuid kaks ööd järjest ärkas ta lambist üles ja hakkas nii ohjeldamatult nutma, et mitte miski ei rahustanud teda. Lõpuks panin Youtubest beebile mõeldud unelaulud peale ja lugesin kommentaare samal ajal, kus paljud ütlesid, et nende laps jäi kolme minutiga seda kuulates magama. No E küll nii kiiresti jäänud, oma pool tundi läks kindlasti kui mitte rohkem. Kui kaks sellist ööd olid ära olnud, siis ma mõtlesin, et kas nüüd mu õnn lõppeski, et kas nüüd hakkabki iga öö niimoodi olema… Kuid pärast seda oli kõik nagu tavaliselt – jälle magas E öösiti hästi. Päeval pole ta kunagi suurem magaja olnud, aga see alati sõltub ka. Nüüd saab ta isegi natuke aega üksinda tegelustekil või voodis olla, ei hakka kohe nutma nagu varem. Varem nii ei saanud, sest talle ei sobinud see asi üldse, et pidi ikka alati süles olema.

Muidu on E üks ülimalt vahva laps! Iga päevaga aina asjalikum ja toredam! 🙂

Täna peaksid lapsed marti jooksma, ma lasin Hendrikul just poest õhtuks kommid ära varuda. Eelmisel aastal mardipäeval ei tulnud keegi meile ukse taha, aga kadripäeval küll tuldi. Siis oli veel niimoodi, et ma just jõudsin töölt ja kadrisandid hakkasid juba ära minema, aga ma trepikojas ütlesin, et tulge uuesti mu ukse taha 😀 Olin poest palju kommi ostnud ja andsin neile kogu selle tavaari ära. Põlvas on selles mõttes hea elada, et siin lapsed julgevad veel marti ja katri joosta, Tallinnas vist kortermajades ei saa juba sellepärast seda teha, et alt on uksed alati lukus. Et ainult oma trepikoja lapsed saavad joosta. Väiksena Puhjas elades sai ikka tihti joostud ja kommihunnik oli alati suur, millega koju sai mindud. Ma üks kord käisin lausa üksinda marti jooksmas, sest sõbranna jäi haigeks. Ja seda korda mäletan ka, kui suuremad poisid tahtsid meie kommid tuuri panna, aga me suutsime siiski jalga lasta. Õnneks käisin ma kodus pärast iga korda, kui kott magusat täis sai ja kui keegi olekski saanud meid kommidega kätte, siis ma poleks kõigest ilma jäänud, vaid ainult viimastest. Et sellepärast ma eriti palju korraga kaasas neid ei tassinud, vaid viisin oma saadused vahepeal koju ära. Ma lihtsalt teadsin, et mõned suuremad poisid on tropid, kes lastelt kõik ära tahavad võtta. Nii kahju tegelikult, et selliseid nõmedikke on olemas, aga mis sa ära teed…

Lõpetuseks siis mõned pildid ka E-st. Esimene on jälle mu põlvedel tehtud, teine voodis, kolmas on pärast jalutuskäiku vankriga, kus E-l veel kombe seljas on. Ja viimane pilt on siis hommikul ärkavast E-st, kes just sellisesse asendisse ongi end suutnud keerata 😀

20191105_233118.jpg20191105_223549.jpg20191109_091814.jpg20191109_094312.jpg

Näosaade muutub igavaks, kui kogu aeg on üks võitja…/ Kas suunamudijate saates jäävadki naised reklaamide puhul ainult tiss ette ja tagumik urvi asju tegema?

Nagu enamik teavad, siis näosaade on minu jaoks nagu aamen kirikus – ehk siis saade, mida ma alates esimese hooaja teisest saatest olen alati vaadanud. Ja mulle tõesti see uus formaat meeldib ja ma olen ülirahul, et täna (ajaliselt juba eile, sest kell on 00.12) Madis Arro saatest lahkuma ei pidanud, kuigi ta jäi viimaseks. Ta on lihtsalt nii andekas ja sai selles saates nõmeda artisti, keda järele teha. Küll aga hakkab veits üle viskama see, et Eleryn Tiit juba kolmanda saate võitis. Ta on andekas küll, aga neljast saatest kolm võita on minu meelest liiga palju. Seal on teisi andekaid ka, miks nemad kordki ei võida? Ja miks hoitakse Marianne Leiburit ja Kärt Antonit saates, kuigi nad on ilmselgelt saate nõrgimad lülid? Vot sellest ei saa ma aru, aga võitja valib vähemalt rahvas. Eks see sinna Eleryni poole ilmselt kisub, kuigi mina oleks pigem Madise poolt. Lihtsalt hetkel jääb mulje, et tahetakse kindlustada, et Eleryn kindlasti finaali jõuaks, sest saate võitja ju järgmises saates ei saa nagunii välja kukkuda. No eks näis jah, mis edasi saab, aga minu lemmik on Madis Arro ja ma oleksin väga pettunud olnud, kui ta oleks tänases saates välja läinud. Õnneks sai Tanja Mihhailova ka sellest aru ja otsustaski žürii esimehena, et sellest saatest lahkujat ei ole. Vedas! Nad kõik on andekad, selles ei ole kahtlustki, aga mõni on lihtsalt natuke andekam kui teine. Ja kuigi Eleryn on hea, siis kas just nii hea, et suht kogu aeg võita…

Vaatasin reedel jälle seda “Suunamudijate meisterklassi”, mida ma viimasel ajal olen pigem ühe silmaga vaadanud. Sest ei ole nii huvitav, kui võiks ja Juhani Särglep käib mulle seal veits närvidele oma kommentaaridega. Kuhu Hanna Martinson üldse kadus? Teda pole pärast esimest saadet üldse näha olnud, kas ta läks kuhugi ära? Kas seda selgitati ka saates? Ma pole päris kõiki hetki näinud, seega võis märkamata jääda. Victoria Villigut näeb ka üliharva, ainult see Juhani Särglep tõmbleb seal kogu aeg. Need kolm pidid ju tiimijuhid olema alguses, nüüd jah muudeti see asi ümber ja saates osalevatest suunamudijatest said tiimijuhid.

Aga minu meelest langevad saatest vahel ikka päris valed inimesed välja, just need, kellel need reklaamid hästi õnnestuvad. Mulle meeldivad mehed seal saates veits rohkem, sest suht kopp on ees nendest perse-tiss reklaamidest, mida need naised kogu aeg teevad. Jah, neil on väga ilusad kehad, selles pole kahtlustki, aga see sai selgeks juba esimeses saates, kaua neid veel promoma peab? Kui muid ideid pole, siis viskame aga keha letti ja küll see kaubaks läheb. No ilmselt läheb ka kahjuks, sest sellised naised on saates edasi, aga välja kukuvad need, kellel on mingi sisu vähemalt olemas. Ma sellepärast ei viitsi enam Juhani Särglepa ega Katre Katsi reisipilte ka vahtida, sest 90 protsenti piltidest on viimase tagumik esiplaanil. Mis on muide väga seksikas tagumik, aga no isegi selle kohta on olemas ütlus – kui kogu aeg saad kaaviari ja homaari, siis lõpuks viskab ikka üle. Sama on nende tagumike ja tisside reklaamisega seal suunamudijate saates. Sellepärast mehed ongi seal saates paremad, et nad on kuidagi vahetumad ega põe nii palju selle üle, mida neist arvatakse. Kui selle saate võidab mingi tiss-perse influencer, siis on küll kahju.

Lõpetuseks hoopis üks pilt E-st ja üks video temast, kui ta täna ei tahtnud magama jääda. Aga kuna ma laulda ei oska, siis see ka eriti kaasa ei aidanud 😀 Nüüd ta õnneks juba magab. Hendrik on ka öises vahetuses tööl ja eks ma ise lähen samuti varsti magama. Head ööd!

20191031_172822.jpg

 

E esimene suurem pidu :)

Täna oli siis see päev, mil E sai natuke aega ühel peol käia. Nimelt Hendriku vend pidas oma juubelit ja me võtsime E natukeseks ajaks sinna kaasa. Pidu toimus ühes kohvikus ja meie olime seal koos E-ga umbes kaks tundi kokku. Hendrik tõi meid kuskil tund aega tagasi koju ja läks siis ise peole uuesti.

No ühte võib küll öelda – E on tõeline seltskonnahing 😀 Kui kuskil on palju rahvast, siis ta vaatab ringi, uurib ja puurib inimesi, aga on vana rahu ise. Täna just nii oligi. E tund aega sellest kahest tunnist magas täiesti maha, ülejäänud tunnike oli erinevate inimeste süles, mu enda süles suht vähe, sest kõik tahtsid teda süles hoida. Mulle sobib! 🙂 Ja kuna E-le see meeldib ja ta siis alati nii rahulik on, siis seda enam. Et keegi väga ei usu kunagi, et ta kodus alati nii rahulik ei ole, sest rahvahulgas ei ole ta üldse viril, vaid naeratab ja vaatab ringi. Temast tuleb vist küll keegi väga sotsiaalne inimene, kes kõigiga kogu aeg suhtleb 😀 Et viskasimegi Hendrikuga nalja, et tal on kodus kopp ees, et ainult kahte nägu kogu aeg nägema peab, tahab teisi inimesi ka näha 😀

Nüüd E magab ja mina olen niisama netis. Enne seda E esimest suuremat üritust ma natuke kartsin, et kui ta peaks viril olema, siis peame suht ruttu ära tulema, aga saime üle kahe tunni seal lausa olla. Oleks isegi kauem saanud, sest E paistis seda ise väga nautivat, aga no esimeseks korraks piisab küll 🙂

Mõned pildid ka lõpetuseks. Esimesed kaks on siis tehtud kodus enne sünnale minekut, kolmas on peol, kus E on Hendriku süles ning viimane on minust siis, kui hakkasime end sättima, et ära tulla 🙂

20191102_175909.jpg20191102_205131.jpg20191102_205326.jpg20191102_202236.jpg

Lumi juba kolmandat aastat järjest maas oktoobris/ Kui sa oled tropp ja sind pannakse avalikult selle eest häbiposti, aga sina hakkad ajama, et seda ei tohiks teha, sest sul on perekond – miks sa sellele siis varem ei mõelnud?

Juba kolmas aasta järjest tuleb oktoobri lõpus lumi maha. Vanasti oli see pigem harv juhus. Mäletan, et kaks aastat tagasi esimese ja meeletult paksu lumega oktoobri lõpus tuli Hendrik meie kolmandaks deidiks Tartusse rongiga, sest rehvid olid autol veel vahetamata. Nüüd ei sadanud küll nii palju korraga kui siis, aga natuke ikka.

Käisime täna perega Tartus arsti juures. Arstil käis Hendrik, me olime lihtsalt kaasas. Nimelt käis ta allergoloogi juures, sest aevastab tihti ja nina on turses kogu aeg. See on juba mitu aastat nii vahelduva eduga olnud ja ta kunagi käis juba allergoloogi juures, aga suurt abi ei saanud. Lisaks on ta silmad kipitanud ja silmaarstil ning nina-kurguarstil on ta ka mitmeid kordi käinud. Ravimeid on palju selles suhtes võtnud, natukeseks on abi saanud, aga siis on jälle sama asi uuesti tagasi. Nüüd sai veel mingid ravimid peale ja eks näis – ehk need aitavad paremini. Ja järgmisel korral tehakse ehk täpsemalt need testid, et mille vastu tal allergia võiks olla. Allergoloog arvas, et tegelikult ei pruugigi veel otseselt allergiat olla, aga see võib selleks muutuda.

Ma vaatasin eile “Kuuuurijat” ja just seda lugu, kuidas mingile suvalisele aadressile saadeti mehed, kes enda meelest olid internetis seksteenust ostnud ühelt naiselt, kellele nad nüüd külla läksid. Ohver tegi vastava postituse Facebooki, et tema juurde saadeti mingid jõmmid ja pani selle naise nime ka üles, kes selliseid petuskeeme raha saamiseks on juba aastaid teinud. Ehk siis laseb meestel osa raha üle kanda, saadab suvalisele aadressile ja siis kaob ise nagu mutiauku. Ja mida tegi politsei selles olukorras? Lisaks sellele, et seda reaalset naist nad ei karistanud, taheti alguses, et ohver vastava postituse lausa Facebookist maha võtaks, kus süüdlase nimi on toodud. Õnneks sekkus Lusti meeskond, kes mainis, et politseil pole alust nõuda, et see eemaldatakse. Hiljem väitis see politseiesindaja, et tegelikult oli tegu soovituse, mitte nõudmisega, kuigi telefonis selge sõnaga nõuti seda. Et õnneks ei pidanud see ohver seda postitust siiski maha võtma ja õnneks ta polnud sellega ka kohe nõus. Oli päris veider selle naise sõnumeid ohvrile lugeda, kus ta vabandab, et sellise sigadusega hakkama sai ja kardab oma pere pärast, sest seda postitust on nii palju jagatud ja kõik teavad, millega ta on hakkama saanud. Selle kohta on ainult üks asi öelda – kui sa oled munn, siis sa peadki karistatud saama. Ja kui politsei seda ei tee, siis las vähemalt avalik häbipost seda teeb. Ma ei saa üldse osadest inimestest ikka aru. Ise teevad selliseid petuskeeme ja korduvalt, aga pärast halavad, kui nende nimi kuhugi avalikult üles pannakse ja toovad ettekäändeks, et neil on perekond. Sellele oleks võinud ju siis enne mõelda! Mis nad siis arvasid, et kui see välja tuleb, et siis keegi paitab nende pead või. Sellised inimesed tulebki avalikult häbiposti panna. See on neile paras, sest kahjuks politsei ei tee suuremate pättide puhul ka midagi, rääkimata siis selliste asjade puhul.

Lõpetuseks üks video E-st ja sellest, kuidas ma talle laulan. Ma suvalt laulan talle vahel lambikate sõnadega laule – siin näiteks “Kes on väike poisu” fraasi korrutades. Laulda ma ei oska, aga lapsele tundub meeldivat 😀

 

 

 

Eile oli hull torm ikka/ Harjutame, et E oleks nõus rohkem oma voodis magama…

Eile möllas Põlvas ja ka mujal Eestis meeletu torm. Mina oma nina välja ei pistnud, aga Hendrik korraks käis ja lisaks murdunud puudele olid mitmed kasvuhooned minema lennanud (meie kortermajade piirkonnas on palju kasvuhooneid). Akna taga vihises selline tuul, et mina oma elu jooksul sellist tormi ei mäleta. Elekter kõikus, aga meil siiski täiesti ära ei läinud. Samas Võru oli ilmselt täiesti õudusfilmi stsenaarium – terve linn oli mitmeid tunde ilma elektrita. Võrus elav sõbranna mainis, et hilisõhtuks tuli neil elekter tagasi, aga siiani on kokku umbes 20 000 majapidamist ilma elektrita ja ka veeta Põlvamaal, Võrumaal, Viljandimaal ning Tartumaal. Päris karm ikka. Muidu tundub kolm päeva lühike aeg, aga kui öeldakse, et nii pikalt võib aega kuluda, et elekter ja vesi tagasi saada, siis tundub see küll õudusunenägu. Aga päris armas oli täna lugeda artiklit selle kohta, kuidas Tallinn-Koidula rongil tavainimesed tulid appi murdunuid puid likvideerima, et inimesed ikka koju jõuaksid. Just selle liiniga sõitsin ka mina siis, kui Tartus tööl käisin. Et kui sellised asjad juhtuvad, siis tegutsevad eestlased nagu üks mees ja abistavad teisi. Rong jõudis küll Koidulasse 2.5 tundi hiljem, aga vähemalt jõudis – lihtsalt megalt palju peatusi tuli teha, sest nii palju oksi oli teel ees.

Panime ka eile E oma voodisse magama, aga kahjuks ei sujunud see nii kergelt nagu eelmisel korral, kui ta oli nõus üksi uinuma. Ta ikkagi hakkas nutma, kui sai aru, et suurde voodisse teda ei võeta. Kui meie tavapärane reaktsioon on ta kohe sülle võtta ja pärast natukest aega lohutamist ta suurde voodisse tõsta, siis sel korral katsetasime Hendrikuga siiski teistsugust taktikat. Mina silitasin E-l pead ja Hendrik rääkis temaga juttu ning jah – me lasime tal natuke nutta. Ei olnud just kerge, aga eesmärk on siiski see, et ta kas või senikaua magaks oma voodis, kui ta esimene ärkamine on. Et siis pärast seda viit tundi (ta keskmiselt magab vähemalt viis tundi järjest öösel, vahel ka kuus ja üks kord oli lausa kaheksa) saab ta meie voodisse tõsta, kus ma teda imetan. Pärast seda saab ta juba seal uinuda, sest sealt ümber teda praegu ei tõsta. Eks me teadsime, et väga palju tal nutta ei lase, aga me tahame, et ta harjuks oma voodis magamisega, vähemalt natukenegi. Ja kui ta oli natukene nutnud, siis ta rahunes ja uinus niimoodi, et ma hoidsin tema kätt samal ajal (ta võrevoodi on meie voodi kõrval ja just minu poolel). Me oleme seda varem ka proovinud, aga lõpuks oleme ta nutu peale ikkagi suurde voodisse ümber tõstnud. Eks näis, kuidas see asi edasi sujub.

Täna oli ka selles mõttes teistsugune päev, et tavaliselt köögis toimetades tõstan ma E beebikiiku, sest ta pole mitte kunagi nõus üksi magamistoas olema, kui kõik köögis on (või üldse kuskil üksi olema). Aga ma siiski proovisin uuesti seda, et jätsin ta suurde voodisse pikutama ja läksin ise sööma. Tavaliselt lõpeb see sellega, et maksimaalselt kolme minuti pärast tuleb E köögis asuvasse beebikiiku tõsta, kus ta siis niikaua rahulikus tempos kiikuda saab (turvarihmad kinni muidugi, mis sel kiigul olemas on). Kui ta kümne minuti pärast nutma polnud hakanud, siis ma läksin vaatama ja mõtlesin, et ilmselt on tüüp magama jäänud, sest muidu ta küll ei ole nõus niimoodi üksi olema. Tegelikult oli ta üleval, naeratas omaette rahulikult – seega oli ka täna selles mõttes väike edusamm 🙂

Ma tean jah, et mõne jaoks tundub see kuidagi karm, et ma tahan nii väikest last oma voodisse magama panna ja ma tahan, et ta ei hakkaks kohe nutma, kui ta vanemad on silmapiirilt 10-15 minutiks kadunud, kui E üleval on. Vähemalt nii olen ma aru saanud, et kui sa selliseid asju tahad, siis paljude arvates sa oled halb lapsevanem. Samuti ei ole ma kunagi propageerinud seda, et lapse une ajal peaks elamises haudvaikus olema. Absoluutselt ei pea ja õnneks on see viinud ka selleni, et kui E juba magab, siis ükski välismüra teda enamasti üles ei aja. Ta ärkab ikka siis, kui ta ise tunneb, et nüüd on aeg ärgata. Et me ei räägi Hendrikuga vaiksemalt, kui ta magab vms, ei jäta pesumasinat tööle panemata, sest laps magab (meil on vana masin, mis teeb palju lärmi). Ja see osa on end hetkel ära tasunud – välismura teda veel absoluutselt ei häiri. Tulevikus võib ehk asi teistmoodi olla, aga ise ma kohe kindlasti ei taha sellist asja tekitada, et laps saabki ainult haudvaikuses magada. See oleks väga stressirikas nii talle endale kui ka meile.

Ja just enda elu lihtsustades ma ideaalis tahaksingi, et ta varsti juba täiesti enda voodis magaks ega hakkaks kohe nutma, kui vanemad on silmapiirilt natukeseks kadunud. Praktikas on see muidugi natuke raskem ülesanne. Sest kui ma natuke E nutmist võrevoodis uinumise puhul suudan välja kannatada niimoodi, et ma teda kohe sülle ei haara, vaid hoian ta käest kinni ja silitan pead jne, siis kui ta teeb seda pikemalt, siis ilmselgelt ma võtan ta võrevoodist välja. Ja eks seda on ka juba proovitud, et pärast mingit aega lohutamist E uuesti oma võrevoodisse tagasi tõsta, aga üldiselt on see alati samamoodi lõppenud. Et lõpuks E kolib suurde voodisse. No eks tulevik näitab, kuidas see asi edasi sujuma hakkab. Mina ei ole see ema, kes tahaks, et laps oma voodit kuni teise eluaastani ei tunnegi, sest magab kogu aeg vanemate voodis. Ma lugesin Lipsukese vastavat postitust selle kohta, kus ta minu meelest natuke tegi maha neid emasid, kes ei tahagi, et nende beebid kogu aeg nende kõrval vanemate voodis magaks, sest niimoodi nad jätavad lapse armastusest ilma jne. Mina seda ei arva ega ole kunagi arvanud. Ma üldiselt nõustusin ta postitusega, mis kirjeldas turvalist koosuinumist koos beebiga ja tõi väga arukaid näiteid selle kohta, kuidas seda ohutult niimoodi teha, et beebile peale ei keera magamise ajal jne – see osa oli kõik väga õige ja vajalik. Aga mõned inimesed lihtsalt ei taha koos beebiga nii pikalt samas voodis magada, vaid tahavad, et nad hakkaksid oma voodis kiiremini uinuma. See ei tee neist halbasid emasid, vaid lihtsalt teistsuguse mõttelaadiga vanemad – emad, kelle jaoks vanemate voodi ongi vanemate oma ja lapse võrevoodi on lapse oma. Minu jaoks oleks hoopiski õudusunenägu see, kui näiteks viieaastane laps oma voodit üldse ei tunnista ja tahab vaid vanemate voodis magada, aga ometi tean neid vanemaid, kellel see just niimoodi on. Ja ma ei pea siin silmas seda, et tullakse pärast halba unenägu vanematelt lohutust otsima ja siis sinna voodisse jäädakse edasi magama vms, vaid ikka neid lapsi, kes veel viieselt oma voodis pole üldse nõus magama. Samas karma olla bitch – ja vbl mu enda laps saab selline olema, mis sellest, et ma teda juba praegu oma voodiga tahan harjutada.

Millal teie lapsed oma voodis magama hakkasid?

Vihmane ja kodune pühapäev

E magas eile öösel kaheksa tundi järjest! Siiani oli rekord kuus tundi järjest. Eile oli meil saunapäev ja ilmselt see tekitas eriti hea une 😀 E on nüüdseks juba kolm korda saunas käinud, mitte küll väga pikalt laval olnud, aga natuke ikka. Hendriku süles siis. Mina ise alles harjun uuesti saunaga, sest raseduse ajal ma seal suurt ei käinud ja alles paar nädalat tagasi hakkasin uuesti käima. Et iga kord tundub päris kuum, kuigi lapsega me nii tulisesse sauna ei lähe. Hendrik on see, kes kolm korda käib ja alati vihtleb 😀

E-le saun meeldib, vannitamine mitte alati, siis võib nutma hakata, aga see täiesti oleneb. Mina olin väiksena see, kes vett täiega vihkas, tema nii hull õnneks pole.

Hetkel ongi niisama pühapäevane chill kodus, E magab mu põlvedel. Hendrik paneb meie uut voodit kokku, mille ta vanemad meile kinkisid. Meil siiani oli üpris vana voodi, aga nüüd saime uue voodi 🙂 Voodi jõudis üks päev enne, need pakid toodi kohe korterisse sisse, aga madratsi jaoks pidin järgmisel päeval alla vastu minema, õnneks see kuller aitas selle üles tassida (Hendrik oli tööl siis). Et varsti on meil uus voodi ja uus madrats ka 🙂

Üleeile öösel jäi E esimest korda üle pika aja niimoodi oma voodis magama, et me tõstsime ta sinna, kui ta oli ärkvel. Tavaliselt lõpeb see üritus ikka sellega, et ta tuleb suurde voodisse tagasi tõsta, sest ta ei uinu võrevoodis. Eile sai ta ka ilusti oma voodis magada, sest ta jäi pärast sauna kohe magama ja koju jõudes tuli ta lihtsalt oma voodisse tõsta (ja riideid vähemaks võtta, aga ta õnneks ei ärganud sellepeale üles). Me saime Hendrikuga samal ajal elutoas filmi vaadata ja niisama olla 🙂

Lugesin “Minu Mehhiko” läbi, mis oli megahea raamat! See ilmus suhteliselt hiljuti ja raamatu autor veetis Mehhikos pikalt aega. Suvel 2020 abiellub ta mehhiklasega, kellega ta seal tutvus. Pulm toimub Eestis, vähemalt üks osa sellest. Sain raamatust ka nii palju uut ja huvitavat teada, mida ma Mehhiko kohta varem ei teadnud. Mu sõbranna on hetkel Kuubal ja naudib seda täiega, ta mainis, et saab Kuuba hispaania keelest väga hästi aru. Ja isegi kord päevas saab netti, mis on suhteliselt hea tulemus, sest me eeldasime mõlemad, et heal juhul pealinnas Havannas saab internetti kasutada, kui vastava kaardi ostab selle jaoks. Aga isegi väiksemates kohtades on olnud mingi kohvik, kus Wifi on olemas olnud. Küll üliaeglane, aga siiski. Aga no ta on seal ainult üle nädala olnud, kolm nädalat on veel ees. Siis suundub viieks nädalaks Mehhikosse, viieks nädalaks Guatemalasse ja siis enne kodumaale pöördumist on veel natuke aega Mehhikos uuesti.

Ega hetkel rohkem juttu polegi, väljas on nii mõttetu ilm, et muudab enda ka lausa uniseks. Lõpetuseks kaks pilti E-st – esimene on siis temast tegelustekil, mida me nüüd agarasti kasutame. Teine on temast eile tehtud sauna eesruumis, just vahetult enne seda, kui hakkasime koju tagasi sõitma.

20191026_124209.jpg20191026_221507-4.jpg