Natuke kõigest!

Mis vahepeal siis toimunud on? Näiteks see, et üritasime E-d öisest imetamisest võõrutada, aga esimene katse lendas kohe vastu taevast. Idee oli siis selles, et mina magan teises toas ja Hendrik ärkab öösel, annab vett, kussutab ja rahustab E-d. Kui uinuma sai ta lapse küll, siis öösel pidin ikka mina sekkuma. Juba naabrite heaolu pärast, sest E ei rahunenud ilma rinnata maha. Sellel ööl ärkas ta kõigest kaks korda, mis on tavapärase nelja-viie korra asemel lausa luksus! Ja mõelda vaid, et E oli alguses laps, kes ärkas üks-kaks korda öösel ja ma lootsin, et varsti magab terve öö. Haha, olid ilusad ajad alles 😀

Oleme siin kodu lähedal mänguväljakul mitmeid kordi käinud ja kuigi enamikeks asjadeks on E liiga väike, siis pisikestele mõeldud kiigel saab küll kiikuda. Ja suuremad lapsed on tulnud küsima, kui vana E on jne – nii armas minu meelest! 🙂

Eile käisime sõbrannaga Võrus, sest varem Ihamarus asuv Pizza Olive kolis sinna. Rahvast oli seal ka nüüd palju ja pitsad olid endiselt tasemel! Nii et ma küll soovitan seda kohta.

Muidu on elu suhteliselt tavapärane olnud. Mõnikord olen ikka päris läbi ka ja näen juba isegi unes, et millalgi saan ma terve öö korralikult magada. Kusjuures varem olin ma selline inimene, kes jäi kohe magama, kui pea patja puudutas. Nüüd ma enam selline ei ole. Emaduse sündroom? Selles mõttes päris jama, et ma tahaksin kohe uinuda, kui pea patja puudutab, aga vahel läheb pool tundi, vahel isegi tund ja rohkem – alles siis tuleb uni…

Ega mul midagi rohkemat hetkel polegi öelda, juuli lõpus lähme Hendrikuga pulma ja kui päeval ma väga ei muretse E pärast, kes siis ämma-äia juures on, siis ilmselt peame öösel lapse sealt koju tooma (või sinna ööseks jääma). Õnneks on pulmapidu samas külas, kus Hendriku vanemad elavad. Ja muide – see on mu esimene kiriklik laulatus Eestis, kuhu ma nüüd lähen! Ma olen Hispaanias ühes käinud, aga Eestis mitte.

Viimase aja pildid siis ka! Ja üks hispaaniakeelne video, millele ma panin ka subtiitrid alla, mis läksid nagunii veits üle ääre, aga IGTV tegi asja veel hullemaks. Tavavideo on palju normaalsem, aga mul pole nii palju WordPressis ruumi, et seda siia otse panna. Üldpildi saab ikka tekstist kätte, mis ma rääkisin 🙂

wp-1594202640368.jpgwp-1594202702478.jpgwp-1594202556700.jpg

View this post on Instagram

Mänguhoos! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Información en español abajo (Hispaania keel all). Tegin ühe hispaaniakeelse video ja alla panin subtiitrid (siis näeb, kui kohe IG TV panna, muidu lõikab ära). Päris alguses sai natuke hõredalt neid ja vahepeal läksid üle ääre, aga see olen ju mina 😀 (ok, tegelt läksid kogu aeg üle ääre, aga IGTV tegigi asja veel hullemaks). Vastasin mõnedele ÄSKi küsimustele ja tõlkisin eestikeelset küsimust lugedes selle automaatselt hispaania keelde. Eks hispaania keeles rääkides tulid mitmed vead ka sisse, aga see on samuti loogiline minu puhul. Ja ma kasutasin tegelikult hispaania keeles üht vägagi vulgaarset väljendit, mille ma eesti keeles pehmemaks jätsin 😀 Ja see on Hispaanias kasutatav sõna, mitte Mehhikos – mis on veel eriti omapärane, sest tavaliselt ma neid ei kasuta. Eks eestikeelset teksti on vähem ka, et ära mahuks (läks suht pekki), aga üldmõtte peaks kätte saama 🙂 Hice un video en español! Sé que tenía algunos errores bastante grandes y perdón por usar una palabra bastante vulgar (y es una palabra española, no mexicana – así que ni idea tengo de dondo salió). Pero es bueno hablar en español y nunca lo olvidaré! 🙂 #spanish #español #méxico #preguntas #amoelespañol

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Viimase aja tegemised / Mina olen just see klient, kes on rahulolevana väga tore, aga kui miski on pikalt valesti, siis läheb põrgu lahti!

Ma olen ilmselt veidrik, aga ma olin eile megaõnnelik, kui vihma sadama hakkas! Ja täna tundus hommikul ka jahe ilm olevat, aga nüüd on päike jälle väljas. Õnneks leitsak siiski pole – jumal tänatud selle eest! Mulle just meeldib, kui suvel on jahedam. No nii 20 kraadi, maksimaalselt 25 kraadi. Üle selle on põrgupiin ja on seda kogu mu elu olnud. Pigem olgu 15 kraadi ja vihm kui 30 kraadi ning leitsak.

Mis vahepeal siis toimunud on? Jaanid veetsime Hendriku maakodus, päev pärast seda oli Hendriku perel väike suguvõsa kogunemine. Sel aastal oli see tõesti väike ilmselgetel põhjustel, ma olen seal nüüd kokku kolm korda käinud (2018, 2019, 2020). Tore, et selliseid asju mujal korraldatakse, sest nagu ma ka maininud olen, siis minu suguvõsas ei ole suhted nii head, et me tahaksime kõik niimoodi kokku saada. Pärast vanaema surma ei tea ma oma isapoolsetest sugulastest mitte midagi – ainus lüli, mis meid suhtlemas hoidis, oligi mu vanaema. Õnneks ei tee see mind eriti nukraks, sest vahel on elu lihtsalt selline.

E on vahepeal juba kolm korda järves veega tutvumas käinud! Kuna mina suur veesõber ise pole ega oska ujuda, siis mul on hea meel, et Hendrik seda on. Seega ilmselt õpib E ka millalgi ujumise ära. Esimene kord kisas E nii, et terve Põlvamaa kajas, teine kord nii, et pool Põlvamaad kajas, kolmas kord ei kisanud enam üldse – vaid hoopis kilkas rõõmust, et vees oli! 🙂 Me pigem käimegi veekogudes, mis ei ole Põlvamaal ülerahvastatud – Hatiku, Erastvere järved näiteks. Palojärv ja Kiidjärve on alati paksult rahvast täis ja Põlva enda järv ei ole hea koht, kus käia.

Erastveres oli üks kord üks naljakas situatsioon ka  – mingi 50-ndates naine hakkas lambist Hendriku seljal parme maha lööma, nii ta vähemalt väitis, aga tundus pigem, et tahab niisama näppida ja külge ajada 😀 Hendrik ujus ruttu kaugemale, see naine tahtis veel talle järele ujuda, aga õnneks nii kaugele enam ei tihanud 😀 Hiljem Hendrik mainis ka, et nii kahtlane naine oli see ikka. Oli tõesti! Tuleb igasuguseid asju siin elus ette!

Eile andsin ma La Storiale uue võimaluse. Ma olen Instagramis seda lugu põgusalt kajastanud, aga umbes kuu aega tagasi, kui ma seal sõbrannaga käisin, võeti mul nende vea tõttu kolmekordne summa arvelt maha. Pangasüsteem jooksis kaks korda kokku ja teenindaja väitis, et ju eelmised korrad ei läinud maha. Tegelikult läksid ja ma sain selle raha alles nädal hiljem tagasi (mu arve oli 17 eurot, maha võeti 51 eurot – ehk siis 34 eurot pidin tagasi saama). Ja seal väideti, et pean pangas tühistama, pank väitis, et La Storia peab ise tegelema sellega jne – ehk siis mind suunati sada korda edasi-tagasi ja mul viskas nii kopa ette, et ma ütlesin nende personalijuhile paar krõbedat sõna. Tema vabandas ette ja taha ning lõpuks sain raha tagasi, aga ebameeldiv maik jäi sisse – seega ei tõstnud ma kuu aega enam sinna jalga. Ühes smsis mainis nende personalijuht, et kuna ma olen ikka La Storia püsiklient olnud, siis saan nende kulul kaks magustoitu –  põhjusega, et see raha tagasi maksmine neil nii pikalt venis, lisaks veel see, et nad mind kemplema panid jne.

Ja kuigi sellest sõnumist oli pea kuu aega möödas, otsustasin ma eile, et vaatan, kas see diil endiselt kehtib – ma polnud tahtnud sinna vahepeal minna, aga kuna toidud on seal head, siis andsin uue võimaluse. Ja kui ma eile seda sõnumit näitasin ja oma nime mainisin, siis ütles teenindaja, et ka tema mäletab seda lugu – nii et saingi kaks magustoitu nende kulul! 🙂 Pitsa eest maksin siis ise. Mul poleks muret olnud neid magustoite ise maksta, aga kui nad oleksid keeldunud, siis ma poleks La Storiasse puhtalt põhimõtte pärast enam nägu näidanud, aga kuna ma käin seal keskmiselt kolm-neli korda kuus (välja arvatud siis eelmisel kuul selle vahejuhtumi pärast), siis ma olen püsiklient. Ja iga ettevõte õnneks mõistab, et on targem on püsiklienti hoida! Mu sõbranna ei käinud ka seal enam selle vahejuhtumi pärast, aga nüüd on jälle nõus minema, sest ma jäin rahule sellega, kuidas mind nüüd koheldi. Nii et jah – püsiklienti tuleb hoida 🙂

Keegi blogijatest (vist oli Getter?) just kirjutas, et kui temaga ettevõtted ebaviisakalt käituvad või üle lasevad vms, et siis ta ei julge enda eest seista. Minuga on lugu hoopis vastupidine – mul ei ole mitte mingit hirmu öelda välja, et ma pole sellise suhtumisega rahul ja ma võin vajadusel vabalt kõik perse saata (õnneks selliseid olukordi ei tule väga tihti ette!), kui ma ei saa seda, mida ma tahan. Kui Põlvas saaks toitu koju tellida ja ma saaksin mingi hallitanud asja, siis ma olen üsna kindel, et ma olen see klient, kes saaks järgmisel korral mingid asjad tasuta, sest ma lihtsalt ei jäta enne, kui ma saan selle, mis ma tahan 😀 Ma olen superhea klient, kui ma olen rahul, aga kui keegi mulle jama korraldab, siis läheb põrgu lahti 😀 Hiljuti oli mul veel üks sarnane olukord, kus mu kuri kiri pani asjad niimoodi liikuma, et senimaani mitu nädalat veninud asi oli lahendatud järgmiseks päevaks. Ettevõtted lihtsalt ei taha seda jama enda arvele, et keegi lõpuks nii närvi läheb ja sellest kuskil avalikult teada annab. Nii et jah – mina olen pigem see kuri klient, kui asjad ei toimi nii nagu mina tahan! Aga kui toimivad, siis olen megaustav ja püsiklient pikaks ajaks! La Storia puhul ma teadsin, et hakkan seal millalgi uuesti käima – sest üldiselt mulle see koht meeldib. Õnneks näitasid nad ka ise, et suudavad oma jamasid niimoodi lahendada, et isegi vihane klient on nõus sinna uuesti minema. Ja tõsiasi on ka see, et inimestele jäävad millegipärast meelde rohkem negatiivsed kui positiivsed asjad. Kahjuks.

Eile käisin veel Põlva kirbuturul, sain E-le mõned riided juurde, aga alati on tüdrukutele rohkem kraami! Õnneks leidsin E-le ka midagi, just lühikeste käistega särke oli tal eriti vaja, neid oli vähe. Lisaks sain mõned püksid ka juurde.

Lõpetuseks mõned pildid ikka! 🙂

wp-1592839935389.jpgwp-1592929352163.jpgwp-1592929591735.jpgwp-1593013811855.jpgwp-1593013786717.jpgwp-1593013753517.jpgwp-1593013686228.jpgwp-1593014027886.jpgwp-1593281463230.jpgwp-1593348738936.jpgwp-1593349123464.jpgwp-1593348699561.jpg

View this post on Instagram

Lapsel on maal lõbus! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Minu elu edetabelid :)

Mitmed blogijad on oma elu edetabelid koostanud – mulle on alati sellised asjad meeldinud – nii et teen sama 🙂 Mina ise sain selle idee Anu blogist.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:
1. Sääsed! Need raiped on mind alati armastanud, aga sel suvel on asi eriti hull  – ma olen täiesti ära söödud! Käed-jalad kõik punne täis – nii närvi ajab lihtsalt. Et igal aastal on see asi suht hull olnud, aga sel aastal kohe eriti.
2. Minuga on hiljuti juhtunud üks kummaline asi – nimelt mul hakkab autosõidu ajal paha. Mitte alati, aga vahel. Mul oli väiksena ka see teema, aga vahepeal polnud üldse, kuid viimased paar kuud on see mind jälle kimbutama hakanud. Eile käisime perega Otepääl ja tagasi tulles pidi Hendrik auto peatama, sest ma hakkasin oksele. Siiani oli seda juhtunud ainult iivelduse näol, aga eile siis ropsisin ka. Ning ei – ma pole rase, seega ei ole asi selles. Millest see sõltuda võib? Asi ei ole ka kurvilistes teedes, sest varem mul oli jumala poogen, kus sõitsime – iial ei olnud paha, pigem isegi meeldis. Nüüd vahel iiveldab ja eile siis oksendasin ka. Muul ajal mul paha olla pole – olengi autosõidu suhtes allergiliseks muutunud? Kellelgi veel sellist asja ette on tulnud?
3. Inimesed, kes vajavad kõigeks heakskiitu. Ma näen seda nii palju sotsiaalmeedias ja see on eelkõige kurb – ma ei ütlegi, et vilistage kõigele, aga teine äärmus on ka hirmutav. Kokkuvõttes peaks ju lugema see, mida sa ise tahad – mitte see, mida teised arvavad teadvat, mida sa vajad/tahad. Ma ei ole sellest suhtumisest kunagi aru saanud, sest ma ise pole kunagi selline olnud. Kui miski närvi ajab, siis nii ütlengi, kui tunnen, et olukorra kirjeldamiseks on vaja ropendada, siis ropendangi. Et jah – selline suhtumine on õnneks minust mööda läinud, kus peab kas või veri ninast väljas kõigile meeldima, kuigi ammu on näha, et kogu selle asja puhul on inimese enda isiksus täiesti ära kadunud.
4. Kokkamine. Jään seda ilmselt igavesti jälestama!
5. Kui ma ei saa piisavalt und. Öiste ärkamistega ma olen harjunud, aga kaheksa tundi und peab koos nendega ikka kokku tulema. Kui ei tule, siis pole mõtet järgmisel päeval mind närvi ajada 😀 Või võiks öelda, et pole mõtet minuga järgmisel päeval üldse rääkida? 😀 Sest ma olen siis ilmselt üpris tige!
Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):
1. “Poissmees” ja “Vallaline kaunitar” – kuigi ma vaatan neid telekast ja olen mitu aastat maas, siis need täiega meeldivad mulle. Ja ma olen juba mitu korda suutnud vastu pidada ega pole googeldanud, kes võidab! Tavaliselt ma alati tegin seda 😀
2. Juust ja banaanid! Ma võin lõpmatult juustu süüa. Ja banaane ka!
3. Blogimine. Augustis saab juba üheksa aastat sellest, kui Printsess alguse sai. Alguses küll täiesti anonüümsena ja teistel teemadel, aga mul endal on küll huvitav olnud seda arengut jälgida. Ma olen ilmselt endiselt vahel päris plärtsuv blogija, kui miski mulle ei istu, aga võrreldes algusaegadega olen ka mina rahulikumaks muutunud oma olemuselt. Pehmemaks võiks lausa öelda. Aga no see on ilmselt ka loogiline, kui su elu lõpuks paigas on – ehk siis sarideitjast ja seiklusi otsivast neiust on saanud abielunaine ja ema. Et võib lausa öelda, et ma olen ka iseenda üles leidnud selle aja jooksul 🙂
Kokku olen ma tegelikult bloginud lausa 13 aastat, aga esimesed neli aastat pidasin ma teisel aadressil suletud blogi, mida mu parim sõbranna sai ainult lugeda. Et kirjutamine on mulle alati meeldinud  – ja kui kunagi peaks juhtuma, et seda blogi siin ei eksisteeri, siis ma kindlasti kirjutaksin seda. Kas siis oma päevikusse või kuhugi mujale, aga ma kindlasti teeksin seda.
Jah, ka mina olen harvem blogima hakanud, sest vahel pole lihtsalt aega postitust kirjutada või siis on lihtsam oma lühike jutuke Insta storysse kirja panna (ma olen Instagramis kõvasti aktiivsem – nii et kes mind veel ei jälgi, võib seda tegema hakata). Või siis ka rääkida storys, aga lõpuks jõuan ma blogimise juurde ikka tagasi. Nii et sellest mul ilmselt niipea küllalt ei saa 🙂
Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:
Õigesti tehtud asjad:
Siin ma ei tahakski kõiki eraldi välja tuua, vaid öelda seda, et kõik otsused, mis on mind viinud sinna, kus ma praegu olen. Mäletan enda elu kolm aastat tagasi, kui ma lõpuks olin endale leidnud töö, mis mulle väga meeldis (ja endiselt meeldib, hetkel naudin lihtsalt seda emaksolemise kodust tööd :D), aga mu eraelu oli suht pekkis, sest olin suhtes, mille puhul oli juba tegelikult teada, et see jõuab jälle sinna, kuhu mu kõik eelmised suhtedki jõudsid – krahhini.
Siis ma küll mõtlesin, et miks minuga jälle see juhtub, miks mina mitte kunagi ei leia seda meest, kellega perekonda luua ja kellega abielluda… Siis ma veel ei aimanud, et nelja kuu pärast ma just sellise mehega tutvun.
Kui ma lõpuks septembris 2017 lahku läksin, siis ma tundsin seda vabanemistunnet, sest teadsin, et seda kummi oli juba niigi pikalt venitatud. Ja mul ei olnud enam üldse valus, vaid ma olin rahul, et lõpuks saan oma elu elama hakata. Oma pisarad olin ma juba ammu ära valunud, selleks hetkeks olin aru saanud, et pigem uut elu üksinda alustada kui jätkata suhtega, millel nagunii potentsiaali ei olnud.
Et ma ei muutunud kibestunuks, vaid olin avatud kõigele, mis elul mulle pakkuda on. Ja Tinderil oli mulle pakkuda Hendrik 🙂 Nii et kõik on viinud mind just sinna, kus ma praegu olen 🙂
Asjad, mida ma kahetsen:
Ma üldiselt ei kahetse eriti midagi, aga paari sõbranna kadumine minu elust on oma jälje jätnud. Need on juhtunud erinevatel aegadel, aga siiski eredalt hinges – ka see kümme aastat tagasi juhtunud asi.
Elu parimad sünnipäevakingitused:
Väiksena ilmselt Barbie, kellel oli mitu erinevat kostüümi, mida talle selga panna. Täiskasvanuna Hendrikult Bryan Adamsi kontserdipilet – see oli võimas elamus aastal 2018! Endiselt ainuke kord, kui ma Saku Suurhallis käinud olen. Siis töökaaslastelt saadud laevatiir Lonnyga Ahja jõel, kus meile Hendrikuga kolmekäiguline õhtusöök serveeriti. See oli eelmise aasta suve üks ägedaim üritus, mis oli nii vinge elamus! Üldiselt mul need sünnipäevakingid nii meelde ei jäägi, aga need on sellised erilisemad olnud 🙂
Milline on teie elu edetabelid?
P.S : See tekst on veits liiga väikeste vahedega, aga ma ei saa seda paika hetkel – seega las jääb!
Lõpetuseks viimase aja pildid ka. E käis üleeile esimest korda järves veega tutvust tegemas – Hatiku järves siis 🙂  Talle väga ei meeldinud, aga eks uued asjad nõuavadki harjumist vist! Ja eile käisime siis niisama Otepääl 🙂
wp-1592670791879.jpgwp-1592670977824.jpgwp-1592671060918.jpgwp-1592671002079.jpgwp-1592670774271.jpgwp-1592670760573.jpgwp-1592670888425.jpgwp-1592670743721.jpgwp-1592670713566.jpgwp-1592670692396.jpgwp-1592755635894.jpgwp-1592820921848.jpg

Lühikesed juuksed! :)

Hendrik läks täna hommikul natukeseks tööle, et ei peaks esmaspäeval minema – seega pärast seda läheb pühade tõttu alles neljapäeval. Naljakas on laupäeval kahekesi E-ga olla, aga ta tuleb juba varsti koju ka.

Mis siis vahepeal toimunud on? Ilmad on põrgulikult kuumaks läinud, mis mulle üldse ei istu, aga püüan ellu jääda. Mulle just meeldib, kui suvi on jahedam – sest minust mingit suurt rannainimest nagunii ei ole. Õnneks tundub, et täna on veits jahedam kui eile – jumal tänatud!

Ja mul on nüüd kõvasti lühemad juuksed! Ma käisin neljapäeval juuksuris ja lasin oma pikad kiharad ära lõigata, lisaks lasin roosakaid-punakaid triipe ka juurde. Kes mind Instagramis jälgib, siis ma tegin story ka sellest, kus ma rääkisin, et mu juuksur mainis, et eks need blondid juuksed mõjusid suht kahjustavalt, mida võiski eeldada muidugi. Ma näiteks olin alati arvanud, et mul on õhukesed juuksed, aga juuksur mainis, et tegelikult on suht paksud – lihtsalt palju vatti saanud.

Ma olen igal juhul väga rahul – nii kopp oli ees neist pikkadest juustest. Sel korral käisin ühe teise juuksuri juures, kus tehti veel lisaks kulmud-ripsmed ka. Kokku läks 50 eurot (pluss üks hooldustoode, mille ma koju kaasa ostsin), mis on väga okei kogu selle komplekti eest, sest eelmisel korral läks Sikkimis 70 eurot, aga siis olidki ainult juuksed. Aga no Sikkim ongi Põlva kõige kallim juuksur  – muidu on siin hoopis soodsamad hinnad.

Aga ma peangi hetkel lõpetama – lähme E-ga hommikust sööma 🙂 Natuke pilte siis ka  – E sai esmaspäeval juba kümnekuuseks! 🙂

wp-1592559041368.jpgwp-1592559087784.jpg

View this post on Instagram

Niisama õhtune chill 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

"Arvake ära, kes on kümnekuune? Eks ikka mina! Ma olen juba päris vahva poiss – oskan peaaegu emme öelda – no see kõlab rohkem emmäemmäemmä, sest mulle meeldib seda sada korda järjest mainida! Emme on küll nii uhke – nagu ma oleksin cum laude magistrikraadi saanud, aga no ma oleksin ka, kui mul nii äge laps oleks nagu ma ise 😁 Muidu on asjalood sellised, et mul on juba all ja üleval palju hambaid, suudan toe najal päris hästi kõndida, mul on Lõvi tähtkujule vastav iseloom – vähemalt seda väidab emme issile kogu aeg, et ma olen päris kangekaelne, aga nagu ma olen aru saanud, siis emme on ise ka selline, kuigi ta on hoopis Kaljukits. Tegelt mu vanemad vist ei usu horoskoope – vähemalt nii nad väidavad, aga kes neid teab, eksole😁 Igal juhul mulle meeldib juba suurem poiss olla, isegi turvahäll jäi juba väikseks ning emme-issi pidid mulle turvatooli ostma! Seal on väga tuus istuda – ruumi on kohe palju rohkem! Nüüd, mil ma olen sõna emme peaaegu selgeks saanud, tahavad mu vanemad, et ma issi ka varsti ütlema hakkaksin. No sellega läheb ilmselt veel natuke aega, aga küll jõuab!"

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

E sai endale turvatooli! / Mind näriv sõltuvus – kuidas sellest lahti saada?

Käisime täna Tartu Lõunakeskuses, kus E sai endale turvatooli! Kui turvahälliks oli E-l Maxi Cosi Pebble Plus, siis turvatool on tal Maxi Cosi Pearl Pro, mis sobib selles mõttes ideaalselt, et isofix-alus on juba olemas – seda enam juurde ei pidanud ostma. Me tegelikult plaanisime juba enne eriolukorda turvatooli ära osta, aga siis müüja soovitas natuke kannatada, sest E mahtus turvahälli veel ilusti ära. Maxi Cosi Pebble Plusi maksimumpikkus on 75 cm (E ongi hetkel umbes nii pikk) – nii et oli viimane aega turvatoolile üle minna 🙂 Ja kuna Maxi Cosi Pearl Prol oli hetkel soodushind (239 eurot, tavahind 280 eurot) – siis selles mõttes läks veel eriti hästi 🙂

Pärast istusime niisama pargis ja veetsime toredasti aega. Tõeline suvi on lõpuks kätte jõudnud!

Mäletate, et ma lubasin mõned kuud tagasi oma netishoppamist veits piirata? Ütleme nii, et ma eelmisel kuul feilisin selles täiega ja sel kuul otsustasin, et okei – ma pean väiksemad eesmärgid alguses võtma. Kuna ma ikka tellisin iga kuu väga palju asju, siis lambist loobuda on päris keeuline. Seega nüüd tohin tellida 2-3 pakki kuus, mis ei tohi ületada 35 eurot per pakk, aga jah – sellega on muidugi see asi, et kui ma E-le asju tellin, siis on nagu okei 😀 Et Paavli kaltsukast tahtsingi talle tellida, aga tellisin endale ka lõpuks – seal vähemalt soodsad hinnad ja taaskasutus 😀 Ja kaks pakki olen ka veel mujalt tellinud, ühed asjad E-le, milleta ta ilmselt saaks vabalt hakkama, aga no nii meeldisid ja ühe asja endale/Hendrikule, mis pole veel kohale jõudnud ja milleta me saaksime ka vabalt hakkama, aga jälle  – tahtsin!

Nii et selle kuu kolm pakki on juba tellitud, aga kuu lõpuni on veel 18 päeva… Kus ma enne 2019 aprilli elasin, kus ma polnud mitte ühtegi asja netist tellinud? Nüüdseks olen selle 14 kuu jooksul saanud kokku 79 pakki (ja see number on kasvanud viimasel ajal hüppeliselt, esimesed pool aastat ma ei tellinud üldse nii palju asju). Et jah  – ma tõesti jumaldan nüüdseks onlinepoode ega kavatse öelda, et ma ei shoppa enam kunagi, aga ma tunnen, et mul on väike sõltuvus tekkinud. Eriolukorra ajal, kui ma algselt plaanisin end tagasi tõmmata, siis tegelikult ma seda loomulikult ei teinud, sest see süvendas seda sõltuvust niigi – kuskil ju suurt käia ei saanud.

Kas keegi teist on veel natuke shoppamisest sõltuvusse jäänud? Just netipoodides siis (võib ka tavapoodide omast olla, lihtsalt hetkel on see neti oma rohkem levinud – inimesed harjusid sellega eriolukorra ajal ära). Kuidas te sellest lahti saite, kui üldse saite? Või olete nagu mina, kes on kohati nagu narkar, kes uut doosi vajab? 😀

Eks tulevik näitab, kas suudan esialgu oma piirangutest kinni pidada ja siis võib juba mõelda sellele, et kui tõesti midagi ei põle, siis pole neid asju ka vaja. Tegelikult ilmselt ongi asi selles, et kuna otseselt pole vajadust olnud rihma koomale tõmmata, siis pole ma ka seda teinud. Ma küll üritasin mõelda, et paljud kaotasid eriolukorra tõttu töö, aga minul jäi õnneks vanemahüvitis alles, Hendrikul on töö alles – et meil on niigi vedanud ju, aga see ei aidanud mu sõltuvuse vähendamisele kaasa. Ja kuigi peaks ju mõtlema, et tulevikus saad kauem E-ga kodus olla, kui hetkel kokku hoiad, siis nagu näha – ma pole selles eriti osav.

Nii et alustame beebisammudest! Mul pole reaalselt see kuu enam mitte midagi vaja, E-l ka mitte. Hendrikuga on see asi, et ta ise ei luba endale suurt midagi head ja selle tõttu talle pole mul üldse kahju midagi osta (mitte et ma seda hetkel teeksin üldse, aga kui ma talle midagi ostan, siis ma tunnen, et talle on seda reaalselt vaja – minul ja E-l on asju niigi nii palju, et kapid ajavad üle – viimasel eriti). Viimased kuud on nagunii megalt raha auto putitamise peale läinud, millel korraga mitu asja katki on läinud jne. Vanade autode teema, aga muidu teenib see Toyota meid hästi 🙂 Isegi isofix-alus on olemas, mida Euroopa autodel vist enne 2006-ndat aastat ei olnud, aga sellel a la 2000 autol on see täiesti olemas 🙂

Nii et jah – andke nõu, mis teid on aidanud shoppamise vähendamise puhul. Ja siinkohal ei soovi ma Exceli tabeleid vms, sest ma ei taha hetkel muid kulusid ka vähemaks tõmmata. Ainult seda üht.

Vot sellised mured siis hetkel. Lõpetuseks viimase aja pildid siis ikka 🙂

wp-1591973819110.jpgwp-1592043649986.jpg

 

View this post on Instagram

Suvi on tõesti kätte jõudnud! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Mina ja pesu*

Mina olen inimene, kelle jaoks pesu ostmine on olnud väga muutuv kogemus – 18aastaselt A-korvi poes taga ajades oli mul vahel kurb meel, et B- ja C-korvile on palju paremad valikud olemas. Siis ma veel ei aimanud, et ühel heal päeval 12 aastat hiljem olen ma kõvasti kohevam – seda nii kaalunumbri kui rinnahoidja korvi suhtes (ja ümbermõõdu muidugi ka).

Umbes 20-aastaselt juhtus see, et sain A-korviga hüvasti jätta ning asemele tuli B! Ma olin nii õnnelik, sest valik oli B-korvile poodides kõvasti parem ja muidugi oli mul hea meel ka selle üle, et nüüd oli mul lõpuks mingigi büst. Väike, aga mitte siiski päris olematu (siinkohal on rääkida ka veider lugu sellest, kuidas mu tuttav kunagi poes endale rinnahoidjat valimas käis – tal oli AA-korv ja müüja vastas sellepeale, et mis nendele viinamarjadele üldse rinnahoidjat osta vaja on – piinlik, et keegi üldse niimoodi kommenteerida suvatses – liiati veel teenindaja).

B-korv jäi minuga aastateks – kuni selle ajani, mil ma E-d ootama jäin. Järsku turritasid rinnad kõikjalt välja ja juhtus see, mida ma iialgi ei arvanud juhtuvat – minust sai C-korvi omanik! Kui rasedusega lisanduvad lisakilod polnud vist päris see, mida ma tahtnud oleksin, siis oma partii üle olin ma küll väga õnnelik 😀

Natuke rohkem kui aasta tagasi hakkasin ma esimest korda internetis poodlema ja juba siis jäi mulle silma kena.ee pesu, kus hinnad olid väga soodsad. Olin neist juba varemgi kuulnud, sest mõned blogijaid olid seda lehekülge varem maininud, aga kuna siis ma internetist poodleja veel ei olnud, siis lasin selle info tol korral kõrvust mööda.

Oma esimese pesu tellimuse tegin ma kena.ee lehel ilmselt eelmisel suvel – mulle meeldis juba siis, et seal oli aluspükste puhul mõeldud ka neile, kes tõesti ongi XL või isegi XLL suuruses – paljude netipoodide jaoks lõpevad suurused L juures ära. Siis tellisin ma veel C-korvi rinnahoidjaid, mis mulle sobisid ja mida ma hoolega kandsin, aga millalgi pärast sünnitust sain aru, et krt – tuleb D-korvile üle minna. Kohati oli hea meel, kohati ka kurb, sest C-korvi kopsukatega tuli hüvasti jätta.

Kuna ma olin kena.ee pesuga juba rahule jäänud, siis tellisin sealt uuesti ja olengi nüüd neid rinnahoidjaid kandnud (aluspesu ka). Sellega on ka see naljakas lugu, et mu sõbranna oli mul hiljuti külas, hakkasin imetama ja ta kohe uuris, et kust nii ilusa rinnahoidja sain – ütlesingi, et kena.eest tellisin, millepeale ta mainis, et peaks ise ka tellima 😀 Olen sealt endale aluspesu tellinud ja Hendrikule isegi boksereid varunud.

Seega – kui nüüd kena.ee mulle kirjutas ja koostööd pakkus, olin kohe nõus, sest olen sealt juba kolm korda tellinud ja alati rahule jäänud! Hinnad on tõesti väga soodsad (vahemikus 1.20-20 eurot, rinnahoidja jääb sinna 4-6 euro kanti ja püksikud 1.20-3.50 umbes). Mul on kusjuures pesukapis ka palju kallima hinnaga rinnahoidjaid, aga ometi on mu lemmikud just kena.ee omad.

Kui ma nüüd sain endale koostöö raames pesu valida, siis üllatasin veel rohkem positiivselt – kui varem oli D-korvi ja suuremate korvide valik pigem väiksemapoolsem, siis nüüd oli see kõvasti rohkem laienenud – seega ka lopsakamate rindade omanikud leiavad sealt endale kindlasti midagi meelepärast 🙂

Kena.ee on hea ka sellepärast, et suure tõenäosusega pean ma oma D-korvist pärast imetamist suu puhtaks pühkima (nuuks – kui kaal ka nii kergelt langeks!), mis tähendab seda, et ma pean jälle uue pesu ostma, aga kuna seal on nii soodsad hinnad, siis ei ole ma sellepärast üldse muserdatud. Või siis saan jälle neid varem varutud C-korvi rinnahoidjaid kandma hakata! (kuid tõde on ilmselt selles, et mul tuleb jälle B-korv…).

Nii et mina küll soovitan sinna kaema minna – koodiga printsess15 saab lausa 20.juunini 15 protsenti soodustust. Mis on ju eriti hea – hinnad on niigi soodsad, aga koodi kasutades on need natuke veel soodsamad! 🙂

Ja minu uus pesu siis! 🙂

*Postitus sündis koostöös kena.ee-ga. 

 

Kes on enda meelest kõige targemad lapsevanemad?

Kas te teate, kes on enda meelest kõige targemad lapsevanemad? Ikka need, kellel lapsi pole! Tunnistan häbiga, et 20-ndate esimeses pooles ja vbl ka keskel olin ma alati esimene, kes silmi pööritas, kui kuskil mõni röökiv titt kisas (just niimoodi ma lastest tol ajal mõtlesingi) ja olin oma mõtetes sada korda juba seda ema/isa siunanud, et miks ta ei suuda oma lapsi kasvatada. Kusjuures lähedaste laste puhul ma nii ei mõelnud, aga tänaval/bussis/rongis vms, kus ma nutvaid lapsi kohtasin – ma juba oma peas ohkasin ja mõtlesin, et kui minul kunagi üldse peaksid lapsed sündima (siis ma ei olnud väga kindel, et ma neid üldse tahan), siis mina suudan nad sünnitusmajast väljudes juba viksideks ja viisakateks kasvatada. Oeh jah – lollakas olin – mis seal muud.

Ilmselgelt ajaga mu sellised nõmedad arusaamad kadusid, aga jäid alles mõned, mis mind kuni E sünnini saatsid. No näiteks, et minu laps magab alati oma voodis ja hiljemalt paarikuuselt suudab ta kindlasti juba terve öö järjest magada. Ja kuigi mulle öeldi, et saa ikka enne laps ära ja siis tee plaane, aga eks me tahame ju ise ikka kõige targemad olla. Eriti siis, kui meil kogemus veel täiesti puudub.

Nüüd, mil mu tuttav saab varsti esimest korda emaks ja tal on ka plaan beebi ruttu oma voodisse magama saada, siis üks osa minust tahaks see targutav lapsevanem olla, kes ütleb, et saa enne laps ära ja siis vaata, aga ma surun selle soovi maha ega ole seda. Miks? Seda kahel põhjusel – esiteks lapsed on nii erinevad ja nende vanemate järjekindlus on ka erinev – seega asjad, mis meil Hendrikuga ei õnnestunud, ei pruugi teistel vett vedama minna. Ja teiseks – kui ka juhtub, et see ei õnnestu, siis las tulevasel emal olla oma illusioonid, milleks neid enne purustada? Las need purunevad siis, kui laps ära sünnib. Või siis ei purunegi üldse. Minul oma voodis magamise ja öiste ärkamise oma purunes – viimati küll alles hiljuti, sest varem E nii palju ei ärganud.

Nagu ma ka kirjutanud olen, siis paljud minu unistused ei purunenud – imetamisraskused, verised rinnanibud, laps, kes on nõus ainult a la autos magama, kui see sõidab (tutvusringkonnas on selline näide olemas ja vanemad muudkui sõitsid sihitult ringi, et laps oleks nõus kas või natuke magama) – neid ma lootsin mitte saada ega saanud ka. Lisaks sain lapse, kes esimestel kuudel ärkas öösel üks-kaks korda – seega ka unetutest öödest ei teadnud ma midagi. Tegelikult siiani ei tea, sest kuigi E ärkab nüüd neli-viis korda öö jooksul, siis ta jääb kiiresti uuesti magama. Jah, minu uni on selles mõttes lünklikum, aga seda pole kordagi olnud, et ma poleks üldse saanud magada või ma peaksin E-ga üleval passima. Nii et kokkuvõttes on mul tegelikult hästi läinud, alguses isegi ülihästi lausa.

Just sellepärast ma üritangi end tagasi hoida ega hakka oma ühe pea kümnekuuse lapse põhjal midagi kellelegi ütlema, kellel veel lapsi ei ole, aga kes need varsti saavad. Jah, ilmselt on inimesed niimoodi loodud, et tahaks täiega targutada (mina vähemalt küll) – aga mulle raseduse ajal ei meeldinud kuulda erinevaid stsenaariume sellest, mis tegelikult siis juhtub, kui sa reaalselt emaks saad. Tähendab – tegelikult meeldis küll, aga väga paljud neist olid nii negatiivsed ja huvitav selle juures oli see, et just lastetud inimesed kippusid ette nägema, et oma eluga võid hüvasti jätta pikaks ajaks, kui lapsed saad. Et lapsevanemate endi puhul saab veel sellisest suhtumisest aru, sest neil on tõesti oma kogemus varnast võtta, aga miks need lastetud kõige rohkem targutavad?

Aga tuleb tunnistada, et kahjuks ma ise olin samasugune kurjakuulutaja, kui mul veel endal lapsi ei olnud. Just seal 20-ndate alguses. Kui keegi kuskil mainis, et saab varsti lapsevanemaks, siis selle asemel, et õnne soovida, hakkasin ma südamest kaasa tundma ja mainisin midagi sellist, et naudi vabadust senikaua, kuni sul see veel alles on, sest varsti on sellega kõik.

Ei tea, millest selline käitumine tingitud on? Minu enda puhul ehk sellest, et mul olid silmaklapid peas ja kuna ma tõesti ei teadnud, kas ma tahan tulevikus lapsi saada, siis ma mõtlesin, et mind sellised asjad nagunii kunagi puudutama ei hakka – seega targutamine tundus hea mõte olevat. Või hoopis sellest, et mul oli tegelikult kurb meel, sest ma ei olnud enda kõrvale tollel ajal leidnud seda inimest, kellega pere luua? Ma pakun, et rohkem siiski viimane variant. Ja kuidas inimene, kes tegelikult südamesopis tahaks lapsi saada, aga pole selleks veel õiget inimest leidnud, ikka käitub? Üritab selles kõiges enda jaoks väga palju negatiivset leida, et mitte kurvaks muutuda, et temal perekonda niipea silmapiiril paistmas pole.

Et jah – enne lapsi olin ma enda arvates täiega tark kõige suhtes, mis lastega kaasnes, aga nüüdseks ühe lapse emana ma olen aru saanud, et tegelikult ei tea ma siiani sellest mitte essugi. Emaks saamine tähendabki laias laastus ka seda, et sa saad tegelikult aru, et sa ei peagi tark olema, vaid kõik tuleb tasapisi. Minul olid kindlad mallid, millesse ma tahtsin oma last suruda, aga ma olen taibanud, et need asjad ei toimi niimoodi. Seega ma olen nendest sundmõtetest lahti lasknud ja selle tõttu on emadus palju rohkem mõistevamaks minu jaoks läinud 🙂

Kuidas teie mõttemaailm enne lapsi oli? Kas arvasite ka, et teate sellest maailmast kõike? Ja mis soovid teil raseduse ajal lapsevanema eluks olid ja kas need täitusid või pigem purunesid? Mina saan enda puhul muidugi rääkida soovidest, mis ma alla aastase lapse puhul olin ette kujutanud, sest seda, mida tulevik toob, saan ma siis võrrelda, kui see aeg reaalselt käes on 🙂

Paar pilti siis ka viimasest ajast!

View this post on Instagram

Ilusat juunikuu algust! 😍

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Nädalavahetuse chill 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1591458362362.jpg

Kuidas ma väsimusest lahti sain?*

Teate, mida emaks olemine on mulle õpetanud? See on õpetanud mulle kannatlikkust, rahumeelsust ja ka seda, et endalt ei saa liiga palju nõuda või eeldada. Kui E sündis, siis olin ma pikalt nii-öelda pilvedes, sest kõik oli imehästi – meil oli kodus küllaltki rahulik laps, kes ärkas üks-kaks korda öö jooksul, suutis kohe rinnast toituda, oli nõus vajadusel pudelit võtma, leppis kohe Hendriku ja teiste inimestega jne. Kõik need jubedad lood sellest, kuidas beebi sündides muutub elu põrguks, olid minu jaoks kauge müsteerium, mida ma tol ajal ei mõistnud. Loomulikult tundsin ma kaasa teistele inimestele ka meie endi tutvusringkonnas, kellel beebi ärkas öösel iga tunni tagant, mis tõi kaasa samuti selle, et pereema oli kogu aeg väsinud ja stressis. Kuna minul sellist kogemust veel ei olnud, siis ma eeldasin oma naiivses maailmas, et mina olen üks neist õnnelikest, kellega seda ei juhtu. Vähemalt sel korral mitte (kuna on plaanis kunagi tulevikus ikkagi teine laps saada, siis teadsin ma seda, et ka ühe pere lapsed võivad oma olemuselt nagu öö ja päev erineda).

Umbes neli kuud just niimoodi möödusidki – küllaltki idüllilises maailmas . Eks vahel oli raskem ka, aga ei midagi ületamatult keerulist. Väsimus ei andnud mul eriti tunda, sest öösel üks-kaks korda ärgata ja samal ajal kohe E-le rinda anda, kus ta vaikselt nohisedes uuesti magama jääb, oli minu jaoks küllaltki käkitegu. Ka päeval magas E enamasti normaalselt ja kuna sellega suuri probleeme ei olnud, siis sellises roosas mullis oli üpris tore elada.

Möödus veel natuke aega ja E hakkas öösiti kaks-kolm korda ärkama, lisaks muutus ta maailma vastu üha enam uudishimulikumaks, mis tähendas ka seda, et ta ei tahtnud enam niisama paigal püsida. Mis on ju lapse kasvades ka loogiline – maailm tahab avastamist! Tema emotsioonid/tujud muutusid väljendusrikkamaks ja me mõlemad saime Hendrikuga aru, et meil endil hakkab väsimus/kurnatus rohkem tunda andma. Eriti minul, sest kuigi kaks-kolm korda öösel ärkamine ei ole ehk eriti palju, siis ju see vana unevõlg, mis ei olnud küll nii meeletult suur, hakkas ka endast märku andma. Ka päeval tahtis E aina enam tähelepanu ja kui see kõik kokku liita, siis see kurnatus aina enam koguneski. Vaikselt ja tasakesi küll, aga siiski väga salakavalt, ma ütleks lausa.

Ma olen ka mitu korda blogis maininud, et kuskil pea kaks kuud tagasi juhtus meie perekonnas see, mis enamikel on teemaks kohe pärast lapse sündi. Ehk siis E hakkas neli-viis korda öösiti ärkama ja teeb seda siiani. Alguses oli see minu jaoks paras šokk ja ma tundsin end halva emana, sest kuidas ma saaksin selle üle kurta, kui siiani oli mind õnnistatud küllaltki hästi magava lapsega? Jah, kui talle pärast tema öiseid ärkamisi uuesti rinda anda, siis ta lõpuks uinub kaisus, aga see tähendas minu jaoks sundasendis magamist, sest tema oma voodisse tõstes oleksin ma riskinud sellega, et ta ärkab üles – ja see tundus ja tundub siiani minu jaoks palju hullem variant olevat. Lisaks kurnatusele ja väsimusele tundsin ma, et olen kõvasti rohkem stressis, mis tähendas ka seda, et võisin Hendrikule mõtlematult nähvata. Ehk siis jah – lõpuks oli see beebiparadiis minu jaoks täiesti ära lõppenud, sest mul ei olnud enam absoluutselt energiat…

Just sel ajal tuli mulle appi Richteri FerroBio heemset rauda sisaldav toidulisand, mida ma tarbima hakkasin. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen D-vitamiini ja magneesiumi küll võtnud, siis rauda ma lisaks ei ole kunagi tarbinud. Kui ma rase olin, siis kõikus mu hemoglobiin küll piiripeal, aga nii madalaks ei langenud, et arst mulle midagi lisaks kirjutanud olen. Ja noh – ma kipun vahel liiga laisk olema, et ise midagi uurida, aga tegelikult tuleks seda küll teha, sest selline teadmatus võib hiljem rängalt kätte maksta.

FerroBio ongi esimene ja tegelikult lausa ainus toidulisand Eestis, mis sisaldab looduslikku heemset rauda. Mida see siis tähendab? See tähendabki just seda, et FerroBiot võib tarbida ilma retseptita ja arsti ettekirjutust pole selleks vaja, samuti on see eriti oluline just viljakas eas naistele või rasedatele, kellel on väga tihti rauapuudus, mis tekitab kurnatust, väsimust ja nõrkust. Ka imetavad naised võivad ja lausa peaksid seda tarbima, mis oli minu jaoks eriti oluline punkt, sest ma kavatsen vähemalt E aastaseks saamiseni seda teha (no tundub, et tegelikult isegi kauem).

FerroBio sisaldab hemoglobiini, imendub oluliselt paremini kui mitteheemne raud, sest tarbitud toit, jook ega maohappesus ei mõjuta selle imendumist nagu viimase puhul. Lisaks puuduvad sel kõrvaltoimed – mitteheemse raua puhul võivad kõrvalmõjuks olla näiteks seedimisprobleemid, mida heemse raua puhul ei esine. Ja FerroBio puhul piisab väiksest kogusest (1-2 tabletti päevas), et ennast paremini tunda ning vähem väsinud olla. Või siis lausa täiesti väsimusega hüvasti jätta.

Nagu ma juba korraks mainisin, siis rasedatele on FerroBio eriti kasulik, sest nemad kannatavad kõige enam rauapuuduse all, aga uue elu moodustamiseks on seda varasemast rohkem vaja. Kuigi hetkel on eriolukord läbi saanud ning arstivisiidid on rasedatele vist vaikselt taastumas, siis kõige ebakindlamal ajal saavad naised natukenegi ise end aidata – selleks tulebki appi FerroBio! Kui ma ise kunagi jälle peaksin rase olema, siis ma kindlasti tarbiksin seda 🙂

Mina  küll tunnen pärast FerroBio tarbimist, et mul on rohkem energiat ning väsimust on ka kõvasti vähem. Alguses ma arvasin, et ju ma lihtsalt hakkan selle väsimusega ära harjuma ehk siis võtan seda juba elu loomuliku osana (nagu emad teadupärast vahel teevad – lülitavad end autopiloodile), sest ma ei tahtnud uskuda, et see mind tõesti nii kiiresti aidata võiks, aga ma ühel päeval tundsin end jälle kurnatult ja just sel päeval ma olin unustanud FerroBiot võtmata. Nagu öeldakse – ega enne ei usu, kui ise seda koged 🙂

Tulles nüüd postituse alguse juurde tagasi, siis emad ei saa endalt eeldada ja nõuda seda, et nad mitte kunagi väsimust ega kurnatust ei tunneks. Ilmselt nüüd ongi mul selline periood käsil, kus E ärkabki rohkem, aga kui ma saan midagi enda heaks ära teha, et end selles mõttes natukenegi paremini ja energilisemalt tunda, siis seda ma just teengi, kui FerroBiot tarbin.

FerroBiot võivad tarbida kõik naised, kes tunnevad, et neil on suur väsimus või kurnatus, eriti oluline on see aga just emadele, kes annavad palju energiat oma lastele, kes seda vajavad. Lapsed on küll elu õied, aga nad võivad kohati ka parajad energiavampiirid olla, aga kui ema on kui tühjakspigistatud sidrun, siis on kogu perekond õnnetu. Seda kõike aga on õnneks võimalik natuke parandada FerroBio näol.

Heemset rauda sisaldav toidulisand FerroBio on saadaval enamikes hästi varustatud apteekides.

Pilti taipasin ma alles praegu pakist teha – seega see on juba avatud, sest ma olen seda nüüd mõnda aega tarbinud.

wp-1591268676329.jpg

*Postitus sündis koostöös FerroBioga.

Eile oli meie esimene pulma-aastapäev! :)

Täitsa lõpp, et juba eile sai aasta sellest, kui me Hendrikuga abiellusime! Ma mäletan, et meie pulmapäeval oli samuti väga tuuline ilm – samasugune oli ka eilne päev, aga kõvasti soojem kui mullu.

Meie esimese pulma-aastapäeva plaanid sujusid imeliselt! Viisime E Hendriku vanemate juurde, võtsime käru ka kaasa ja mu ämm läks temaga jalutama, kus E kohe uinus. Ta magas 2.5 tundi ja meie olime ära natuke üle kolme tunni – seega ta rohkem magaski seal olles. Aga me viisimegi ta just lõunauinaku ajaks Hendriku vanemate juurde, olime ise ka veel natuke seal, et teda ära harjutada selleks, et me varsti mõneks ajaks minema läheme.

Meie endi teed viisid Võrru, kus me söömas käisime, niisama kesklinnas jalutasime ja hiljem juba Põlvamaale tagasi pöördudes natuke autoga ringi sõitsime. Jõudsime Tilleorgu, kus me niisama jalutamas käisime – kuna Hendrik on põline põlvakas, siis ta tunneb Põlvamaa nurgakesi üpris hästi.

Oli väga tore ainult meile kahele mõeldud pühapäevake – sellist luksust polnud meil enam ammu olnud (viimati veebruari alguses või lausa jaanuari lõpus – ei mäletagi täpselt).

Laupäeval käisime Tartus mu õel külas perega ja ka see oli väga tore lõunane istumine 🙂

See esimene abielus oldud aasta on nii kiiresti läinud ja selle aja jooksul on palju juhtunud – kõige olulisem sellest ongi olnud lapsevanemaks saamine, mis muudab elus väga mitmeid prioriteete. Järsku ei ole enam lihtsalt sina ja su partner, vaid teiega on liitunud väike beebi, kes vajab palju hoolt ja armastust. Eks meilgi on olnud Hendrikuga perioode selle aja jooksul, kus meie endi abielu on ehk natuke tagaplaanile jäänud, aga ilmselt see juhtub kõigi värskete vanematega. Oluline on see, et see kahe inimese suhe ei hääbuks, sest selle kohta on olemas lausa hea ütlus – laps kolib kunagi kodust välja, aga abikaasa jääb ju endiselt alles pärast seda ja oleks tore, kui siis oleks ka midagi teha ja millestki rääkida 🙂

Mina tänan endiselt saatust, juhust, Tinderit ja kõike muud, mida selleks vaja oli, et meie Hendrikuga tutvuksime. Ja ka kõiki neid varasemaid õppetunde, mis ma elult olen saanud, et jõuda sinna, kus ma praegu olen. Nagu öeldakse – sellised head asjad/inimesed tulevad su ellu just siis, kui sa nendeks reaalselt valmis oled. Ja just niimoodi mul Hendrikuga juhtuski 🙂

Kuidas teie oma kaaslasega tutvusite, kaua olete koos või abielus olnud? Kaua läks enne, kui lapse(d) saite? Või neid hetkel veel pole? Meie tutvusime Hendrikuga 22.oktoobril 2017, olime suhtes praktiliselt kohe pärast seda, mina kolisin Põlvasse septembris 2018, rasedaks jäin novembris 2018, abiellusime 31.mai 2019 ja E sündis 15.august 2019.

Vot sellised lood siis. Lõpetuseks ikka viimase aja pildid 🙂

wp-1590336931940.jpgwp-1590346943929.jpgwp-1590423667506.jpgwp-1590762908190.jpgwp-1590847909635.jpgwp-1590846812391.jpg

 

 

View this post on Instagram

Lõpuks on need ilusad ilmad ka kohale jõudnud! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

 

 

 

View this post on Instagram

#sevendaybookchallenge The 7-day book cover challenge – Day 7 I have accepted a challenge to post the covers of seven books that I love: no explanations, no reviews, no comments, just the cover. I will ask somebody to participate in the challenge aswell. One book cover a day for a week. Today I challenge @karmenleppq Väljakutse on läbi! Tegelikult oleks neid lemmikuid veel nii palju olnud, aga need on põhilised 😊Mu lemmikkirjanik ongi Erich Maria Remarque – ehk siis temalt võiksin ma kohe neli-viis raamatut lisada, aga valisin teiste teoseid ka ikka. See oli väga äge väljakutse ja ma siiani olen küll ainult ühe oma lemmiku jõudnud uuesti läbi lugeda, aga plaanin paari raamatu puhul seda veel teha! Alguses tundus, et kas mul on ikka nii palju lemmikraamatuid, sest ma niisama suvalisi meeldivaid, aga otseselt kõnetanud raamatuid ei tahtnud panna – aga tegelikult on mul neid isegi kõvasti rohkem! #bookswelove #booksweread #inspiringbooks #favouritebooks #erichmariaremarque

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Ilusat nädalavahetust! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Kaks hammast ka ilusti näha 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

 

 

 

Põhiliselt puhas hala, aga paar head asja ka!

Ma olen viimasel ajal natuke väsinud, sest E ärkab neli-viis-kuus korda öö jooksul. Jah, paljud peavad sellega rinda pistma juba algusest peale, aga mul niimoodi ei olnud, sest siis ta ärkas keskmiselt kaks korda. Ja kui tavaliselt lapse üheksandaks elukuuks on juba võimalik end rohkem välja puhata, siis mul on lugu vastupidine. Varem oli kõik tibens-tobens, aga enam pole. Jah, ta tavaliselt uinub, kui talle rinda anda, aga ma olen sellest nii väsinud… Ma olen mõelnud vähemalt öise imetamise võõrutamisele, aga ma isegi ei tea, kuidas seda korraldada. Ühest blogist ma lugesin, et ema kolis lihtsalt teise tuppa, laps jäi isaga – seal oli see päris edukas variant, aga ma ei tea, kas see E puhul toimiks. Et seda saaks muidu nädalavahetustel katsetada, sest siis ei pea Hendrik vara ärkama. Või siis üle nädala saaks ka, kui Hendrikul hommikud vabad on. Samas tundub nagu liiga vara seda teha, sest E on ju ainult üheksakuune, aga ma lihtsalt ei jaksa… Ja mul on seda palju ärkamist suht vähe olnud, aga ju annab tunda see varasem trall ka natuke. Ideaalis ma juba ootan seda aega, kui ma enam üldse imetama ei pea, aga algus oleks seegi, kui öistest kordadest lahti saaks.

Praegu ma mõtlen, et ma olin loll, et E-d lutti kasutama ei õpetanud, vaid leppisin sellega, et ta ei tahtnud seda. Ma proovisin erinevaid lutte, aga ta sülitas kõik kohe välja. Ehk oleks pidanud järjekindlam olema, sest las see laps siis olla lutiga, praegu ma olen ise inimlutt olnud. Alguses oli jaa nunnu väike beebi rinna otsas, aga nüüd on laps, kes sipleb, rabistab, hammustab vahel nibust, mis on meeletult valus (ja tal on ainult kaks hammast siiani – juba kolm kuud ainult kaks hammast olnud, juurde pole tulnud) jne… Et kui ma alguses täiega nautisin neid imetamisi, siis nüüd on see päris tüütuks muutunud. Eriti öösiti, kui oled nii tugevas unefaasis, aga siis E ärkab – ja siis sa ei uinu ise ka enam normaalselt. Enne E-d jäin ma kohe tuttu, kui pea patja puudutas, enam see päris nii ei ole kahjuks. Ju sellepärast see, et ma pole nii pikalt ühtegi ööd järjest saanud magada, mind nii väsitabki. See on ainus, millest ma unistan – et saaks 10 tundi JÄRJEST magada ja seda niimoodi, et keegi kogu aeg rinna otsas ei ripuks. Ja et mul oleks ruumi – E magab alati nii külje all ja iga liigutus võib ta üles ajada. Kuna see tähendaks veel rohkem imetamist, siis ma teen endast kõik oleneva, et ta ei ärkaks, mis piltlikult öeldes tähendab seda, et olen vahel kuhugi voodinurka pressitud jne. Ja see omakorda tähendab seda, et ma magan veel kehvemini.

Jah, ma saan päeval vajadusel magada, sellega muret pole – aga see ei aita mind, ma tahan öösel järjest magada. Aga vot seda ma ei saa.

Kui juba halamiseks läks, siis teate neid naisi, kellel imetamise ajal päevi üldse pole? Tahaks ka üks neist olla! Mul ka esimesed neli kuud ei olnud, aga nüüd on iga kuu tagasi nagu Aamen kirikus. Ja kuigi mul on alati vererohked päevad olnud, siis pärast sünnitust on see ikka juba järgmine tase, ma ütleks. Ja nii kopp on sellest ka ees, võiks vähemalt mingi preemia selle eest olla, et ma inimlutt olen, aga ei. Nii närvi ajab lihtsalt.

Positiivsema poole pealt – E on oma “potitreeninguga” rohkem sõbraks saanud ja mitmed hädad päevas lähevad sinna. Nii et see on vähemalt hea asi!

Ja hea asi on see ka, et ma teen Instagramis raamatuväljakutset – ehk siis ma loen mõnesid oma vanu lemmikuid uuesti läbi. Tegelikult oli väljakutse ainult raamatust pildi lisamine, aga kuna ma raamatukogus käisin neid lemmikuid laenutamas, mida mul kodus endal pole, siis ma juba loen mõned neist uuesti läbi ka! Hetkel näiteks on pooleli James Krüssi “Timm Thaler ehk müüdud naer”, mis on rohkem vist nooremale lugejaskonnale mõeldud, aga see ongi mu lemmik juba 16 aastat küll olnud. Et hea on oma vanu lemmikuid uuesti avastada 🙂

Kuidas teil elu möödub? Naudite kevadet ja ilusat ilma?

Ja lõpetuseks siis ikka mõned fotod ka 🙂

wp-1589809687471.jpgwp-1590002120729.jpg