Niisama üldist juttu natuke

Ma kirjutan üle saja aasta arvutist postitust 😀 Nimelt tulin oma mobla pilte arvutisse tõmbama ja siis mõtlesin natuke kirjutada ka. E on juba 1.5 tundi maganud ja tundub, et und jätkub kauemaks. Ta on nüüd pärast seda kahte päeva jälle tavaline laps olnud. No tema jaoks tavaline – ehk siis üpris rahulik. Lisaks hammastele on tõesti lastel ka arenguetapid, millal nad võivadki rahutumad olla.

Ma eile broneerisin endale firma jõulupeoks lausa jumestuse. Ma tegelikult ei planeerinud üldse seda teha, aga siis mõtlesin, et võiks ju – aastas korra saab nagunii välja 😀  No päev pärast seda on mul see enda sünna tähistamine, aga siis ma vist ei lase jumestust teha, ma ei tea veel, aga Põlvas olen ilmselt broneerimisega juba hiljaks jäänud – neid kohti siin pole eriti palju. Mu lemmikkohal on ajad raudselt täis juba, kuigi varahommikul ilmselt saaks. Kaks kleiti tellisin ka ära, aga need peaksid selle nädala jooksul tulema. Üks siis firmapeoks ja teine sünnaks. Kusjuures 20.detsembril on Hendrikul ka rahvatantsurühmaga jõulupidu, aga see algab hiljem – seega mina olen juba Tartus ja ta õhtul viib E oma vanemate juurde hoiule. Minul on jumestus kell 15.00 Tartus ja kuna Hendrikul on siis juba jõulupuhkus, siis ta ütles, et võib mu Tartusse ära visata, sest muidu ma peaks juba kell 12.00 startima, sest bussiajad ei klapi eriti. Õnneks algab jõulupidu kell 17.30, et päris hilja peale ei jää. Ehk siis olen lapsest päris pikalt eemal, mida polegi veel juhtunud – siiani kõige rohkem kaks tundi, kui meil Hendrikuga aastapäev oli. Aga no ma eriti ei muretse ka, sest E ei võõrista (veel). Ja nagu ma olen aru saanud, siis talle lausa meeldib, kui teised inimesed ümber on, talle on oluline, et palju rahvast oleks 😀

Lõpetuseks siis üks tänane pilt! Sain just uue tellitud pluusi kätte ja pidin kohe pilti tegema 😀

Kas neljakuusel lapsel võivad hambad tulema hakata?

Kuulge, aidake lolli – kas peaaegu neljakuusel lapsel võivad hambad tulema hakata? Dr.Google ütleb, et tavaliselt hakkavad kuuendal-seitsmendal elukuul hambad tulema, mõnel juhul võivad ka juba neljandal kuul, aga see ei ole siiski tavapärane (see oli arsti selgitus). Kui seda teemat googeldasin, siis lõi samuti Perekooli teema, kus nii mõnelgi lapsel hakkasid hambad juba kolmandal elukuul tulema. Või vähemalt nii nad arvasid.

Miks ma seda üldse kahtlustan? Nimelt E topib kogu aeg käsi suhu ja tal oleks nagu täiega valus seda tehes, süljevool on megalt suurenenud, on väga viril ja eriti õhtuti enne uinumist, mis pidi ka hammaste tuleku puhul tavaline olema. Ja mitte selline tavapäraselt viril, vaid reaalselt nagu paanikas – ehk siis nutab lohutamatult. Päeval on ka virilam, aga Google seletas kenasti ära, et tavaliselt õhtul annab see kõige rohkem tunda, sest päeval on muud tegevused. Beebikiik, mis varem oli nii lemmik, ka enam ei aita. Tahab kogu aeg ainult süles olla ja kiigutamist (see on ka üks tunnuseid, mis tavaliselt hammaste puhul on). Lisaks on põsed punasemaks läinud, vähkreb väga palju, mida varem ei teinud. Kõik ja veel mitmed tunnused, mis hammastega kaasas käivad, on tal olemas.

Kui ma ise suhu vaatan ja katsun, siis ma ei saa midagi aru, aga nende tulek võibki mitu kuud aega võtta. Et kas igemed teevad juba enne hammaste reaalset tulekut haiget? Ma muidu ei oleks osanudki seda kahtlustada, sest nii vara ju, aga enamik tunnuseid kattuvad, palavikku tal õnneks siiski pole, mis on ka üks paljudest tunnustest. Samuti pidigi nende laste puhul see tavaline olema, et topivad käsi suhu (eriti rusikat) ja nutavad lohutamatult, mida E ka teeb. Samas – ajaliselt ju nagu vara, aga tegelikult see vahemik võib olla neljandast (või isegi lausa kolmandast) kuust kuni aastani. Ja mõnedel pole isegi aasta ja kolmekuuselt hambaid, aga see olla ka tegelikult normaalne.

Muidu ajaks selle ehk kasvuspurdi vms asja süüks, aga on näha, et just suus miski valmistab valu ja ebamugavust. Ja kõik tunnused (välja arvatud palavik) suht klapivad ka. Samuti ei peagi kohe hammast tunda olema, seda oli ka öeldud.

Kas teie lastel on hambad juba vaikselt neljakuuselt märku hakanud andma? Võimatu see igal juhul pole, mõni beebi sünnib juba üks või kaks hammast suus. Küll aga ei ole see eriti tavapärane asi muidugi. Lihtsalt midagi teda niimoodi häirib seal suus, mis talle raskusi valmistab. On veel mingeid variante? Hambad tunduvad kõige loogilisem seletus kogu sellele pullile, mis kuskil kolm päeva on toimunud.

Lõpetuseks paar pilti rahulikust E-st siiski. Isegi kiige peal on käsi suus ja hiljem ta enam rahulik ei olnud (siis veel oli, kui pilti tegin). Lapsed ikka topivad niisama ka käsi suhu ja tahavad kõike muudki suhu toppida, aga hammaste puhul teevad nad seda selleks, et nii valus ei oleks. Et E-l tundub valus olevat, aga see nagu leevendab seda valu. See oli ka kõik ära toodud.

20191207_201915.jpgIMG_20191207_134943_984.jpg

Ma ei ole suur jõulufänn, pigem Grinch lausa…/ Elumuutused viimase viie aasta jooksul/ On igati okei emaks saades pisaraid valada, kui on raske…

Ja ongi juba detsember kätte jõudnud! Meil veel kuuske toas ei ole, sest ma pole kunagi see inimene olnud, kes tahaks seda juba detsembri alguses näha. Ilmselt kuskil detsembri keskpaigas me selle siiski toome. Samuti lähen ma ülinärvi, kui oktoobrist juba keegi jõuluhulluses on. No tegelikult ei lähe, sest see pole minu asi, aga see ei meeldi mulle küll. Poodides käin suure kaarega jõulukaubast mööda – ehk siis olen natuke Grinch 😀 Sel aastal me päkapikutama ka ei hakka, sest E on nii väike, aga eks näis järgmise aasta kohta. Ülejärgmisel aastal juba kindlasti.

Detsember on ka sellepärast huvitav kuu, et mul on ju sünnipäev! Just päev enne jõule ehk 23.detsembril. Kusjuures kuni kuuenda eluaastani ma arvasingi, et 23.detsembril on jõulud, aga kui ma siis kurva tõe teada sain, et siiski 24.detsembril on õiged jõulud, siis ma olin väga pettunud. Lausa pahane oma ema peale, et miks ta üks päev hiljem ei võinud mind sünnitada 😀 Mitte et ma siis oleksin aru saanud, mida see sünnitamine endast kujutab, veel vähem seda, et ise ei saa seda valida. Ma kusjuures sündisin öösel kell 00.30 – ehk siis pool tundi varem sündinuna oleks mu sünnikuupäevaks hoopiski 22.detsember. E sündis ka suht samal kellaajal nagu mina – lausa kell 00.10 – ehk siis 15.august oli napilt alanud (mis on minu nimepäev muideks!).

On tegelikult päris huvitav mõelda, et ma saan juba 30! Kui ma 18 sain ja enda meelest juba maru täiskasvanud naine olin, siis ma arvasin, et 30-aastane naine tunneb juba mullahaisu ja on viis senti surmale võlgu. Aga tegelikult pole asi sugugi niimoodi! Minu jaoks on vanuse lisandudes elu ainult paremaks läinud. 25-aastaselt ma lootsin, et ehk 30-ndaks eluaastaks on mul elukaaslane ja ehk lapski, aga kuna mu minevik oli selles mõttes alati suhteliselt ebaõnnestunud olnud, siis ega ma suurt rõhku sellele ei pannud. Abielust ei julgenud üldse unistadagi. Mäletan täpselt, et kui oma 25-ndat sünnipäeva sõpradega pidasin, siis mainisin kõigile, et ehk 30.sünnipäeva puhul ei ole ma nii üksi. Viie aastaga muutuski palju ja mu unistus saada enne 30-ndat eluaastat emaks, olla suhtes ja elada pereelu täituski! Ja mitte olla ainult suhtes, vaid lausa abielus. Minu jaoks isiklikult on alati abiellumine oluline olnud. See ei tähenda seda, et ma vabaabielu ei pooldaks, sest algne plaan oli meil ju Hendrikuga abielluda siis, kui E on aasta või kaks vana – seega plaanis oli see nagunii. Mul on lihtsalt hea meel, et see varem juhtus 🙂

Ka töökoha mõttes on palju muutunud, kui ma võrdlen seda sellega, kui ma 25 sain. Siis olin ma saatejuht ja graafik oli väga muutuv – küll tegin päeva- ja küll öösaateid. Öösaatel oli muidugi ülihalb maine ja eks see ole mõneti arusaadav, miks see nii oli. See oli siiski minu jaoks väike asi, sest ma pole kunagi enda jaoks seda ebaõnnestunud töökohaks pidanud. Jah, ma oleksin sinna võinud lühemaks ajaks jääda, sest lõpus oli mul sellest nii kopp ees, aga see on ju ka loogiline – kaua sa ikka purjus jorssidega otse-eetris vaielda jõuad. Kui ma seda tegema hakkasin, siis ma olin ju vallaline, mis pani tüüpe rohkem helistama, aga hiljem tutvusin ma juba oma eelmise peikaga ja mehed, kes olid selle saate põhivaatajad ja helistajad, ei tahtnud enam hõivatud naisele 2.99 eurot minutis kõnesid teha 😀 Ma ei ole ka selline inimene, kes valetama hakkab, kui seda otse-eetris küsitakse.

Kui ma lõpuks saatest ära tulin, siis ma olin 26 ja varsti saamas 27. Algus oli raske, sest ebakindlus uue töö saamise suhtes tegi mind õnnetuks. Olin üle kolme kuu töötu, küll jäin lõppvoorudes napilt välja, küll ei võetud üldse ühendust. Ja mõned töökohad ma oleksin ka saanud, aga ütlesin siiski viimasel hetkel ise ära, sest lootsin, et ehk on midagi paremat tulekul. Ma kandieerisin ainult kohtadele, mis natukenegi kõnetasid, seega igasugune üldine klienditeenindus kuskil kaupluses, kuhu oleks kindlasti saanud, langes välja.

Ja lõpuks ma veebruaris 2017 siis selle töökoha sain! Kandeerisin Office Manageriks start-up ettevõttesse ja käisin vestlusel juba jaanuari keskpaigas. Kaks nädalat ei võetud minuga ühendust (nad nii mainisid ka, et umbes veebruaris annavad märku), aga siis lõpuks helistati, et osutusin valituks ja millal ma alustada saan. Oli reedene päev ja ma mainisin, et kohe esmaspäeval. Minu töö hõlmaski seda Office Manageri poolt, aga samuti ka müügipoolt, sest pidin meie müügimehele aegu saama erinevatesse tootmisettevõtetesse, kus ta saaks meie lahendust pakkumas käia. Kuna tegemist oli äriklientidega, siis oli see palju kergem kui eraklientidele midagi otseselt müüa, mida ma olen minevikus nii palju teinud, aga mida ma enam ei tahtnud teha. Lisaks oli kohtumine tasuta ja kui meie lahendus huvi ei pakkunud, siis nii oligi. Siiani oli müügimees ise seda teinud, aga kuna see võttis nii palju aega ära, siis oli parem, kui keegi ta graafiku ära täidaks ja tema ainult kohal käiks. Ja seda ma kuni dekreeti jäämiseni tegingi!

Kui helistamine oli mulle mingil määral tuttav, siis teema oli siiski väga tehniline, millega ma varem polnud kokku puutunud. Alguses tegin ju inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ka, seda kuni jaanuarini 2019, millal meile Marketing Manager tööle võeti. Uudiskirjad olid need, mis mulle kõige rohkem raskust valmistasid, eesti keeles veel saaks paremini hakkama, aga mu tehniline inglise keel pole just ülihea. Kuid ma sain hakkama ja eks palju aidati ka.

Täiesti uus pool oligi minu jaoks see kontorielu korraldamine – sünnipäevad, suvepäevad, jõulupeod, muud üritused, hotellid, lennu-ja laevapiletid teistele töökaaslastele jne. Astusin paar korda ikka ämbrisse ka – a la saatsin Läti müügimehe pulmasviiti ööbima (mis tegelikult polnud halb asi, aga tööreisil vist imelik natuke :D), Soome müügimehe kurtide keskusesse ööbima (ta ütles, et nii vaikne oli :D), firma jõulukingitused ehk stressipallid said minu poolt jaatava vastuse kujundusele, mida me tegelikult ei tahtnud (õnneks sai neid ikka kasutada). Kõige suurem viga oli see, kui ülemuse lennupiletid valesti broneerisin, tagasitulek üks kuupäev varasemaks, kui tegelikult planeeritud oli. Õnneks ta ise märkas seda, sest kui see oleks lennujaamas välja tulnud ja ta oleks päev hiljem sinna läinud, siis oleks ikka suht pekkis see olukord olnud. Pärast seda viga hakkasin sada korda asju üle vaatama, et enam selliseid asju ei juhtuks. Õnneks ei juhtunud ka enam. Ahjaa, ühe korra saatsin meie tehniku kuhugi kahtlasse kohta ööbima, kus mingid ämblikud kõikjal jooksid ja vannituba nägi kohutav välja.

Kuni aprillini 2019 olin ma ainuke naine oma töökohas, aga siis tuli üks veel, kes on hetkel ainuke naine seal. Haha, siis tuli kohe palju naisteteemasid juurde, mis pausidel rääkida sai – a la eesootavast sünnitusest jne 😀

Aga ma olen siiski nii tänulik, et ma sain selle töökoha, sest kuigi müügikogemust mul oli, siis Office Manageri kogemus puudus täielikult. Ilmselt sellepärast need ämbrid just selles vallas ette tulidki. Et ka selles mõttes on palju muutunud, sest kui keegi oleks viis aastat tagasi maininud, et mul töökoha mõttes nii hästi läheb, siis ma poleks seda uskunud, sest siis ma ikka kahtlesin endas rohkem. Kuna sain blogis nagunii kommentaare, et ma kunagi normaalset tööd pärast saatejuhtimist ilmselt ei leia, sest olen oma tuleviku perse keeranud jne. Ja kuigi ma olen üpris tugeva kestaga inimene, siis eks sellised asjad mingil määral ikka mõjuvad…

Samamoodi sain kommentaare, et meest ma ka ei leia mitte iialgi, veel vähem tahab keegi minuga kunagi abielluda ja lapsi saada. Eks see ikka mingil määral tõmbas enesekindlust maha, aga õnneks olen ma selline inimene, kes siiski üldiselt usub endasse. Jah, vahel lõi see pind kõikuma, kuid siis tuli jälle tagasi.

Et selline see eluke siis viimasel ajal ongi olnud. Viie aastaga on tõesti palju juhtunud – olin vallaline, siis olin suhtes, kolisin Tallinnast tagasi Tartusse, tulin töölt ära, kolisin Tartus ühest korterist teise, sain uue töökoha, läksin lahku. Jõudsin viis nädalat vallaline olla, kui tutvusin Tinderis oma abikaasaga, elasime üksteist kuud Põlva-Tartu suhtes, siis kolisin Põlvasse. Andsime lapsele vaba voli, kuu aja pärast jäin rasedaks, 31.mail abiellusime, augustis sündis E. Ja kehakaal on ka kõikunud väga palju – 66 kilost kuni 112 kg-ni, millega läksin sünnitama. Hetkel kaalun 93 ja 20 kg oleks vaja veel maha saada.

Vot selline lugu siis viimase viie aasta elust! Millised teie elu viimased viis aastat on olnud ja mis elumuutusi see teile toonud on? Mina igal juhul olen rahul, et saatus või ükskõik mis mind praeguse eluni juhatas.

Alati ei ole kõik roosiline, näiteks eile oli E nii viril, et lausa pisarad tulid silma, aga täna on ta jälle nagu tavaliselt. Nii et mind ajas ka natuke ketasse see mees-Marimelli postitus, kus ta ei mõista, miks hiljuti emaks saanud naised vannitoas nutavad. Mina seda pole teinud, aga on juhtunud küll, et kui Hendrik töölt jõuab, siis annan talle kohe lapse, sest olen nii väsinud, kuna E on nii rahutu olnud. Üks kord oli lausa niimoodi, et ma helistasin talle ja ütlesin, et ärgu tööl duši alla mingu (ta tavaliselt alati käib pärast tööd seal duši all), vaid tulgu kohe koju, sest muidu ma lähen hulluks. Olin E-ga pikalt kussutades ringi kõndinud, aga see ka ei aidanud. Et selliseid hetki tuleb ette ja see on igati normaalne! Mul on hea meel, et Saara Pius meedias sellele idiootsele postitusele reageeris, sest kõik lapsed on nii erinevad ja pole rahulikud. E on muidu üpris rahulik laps, aga on ka päevi, kus ta seda pole ja see tahab küll pisarad silma tuua. Ja see on lubatud! Tänapäeval oodatakse, et naised peaksid imeinimesed olema ja kõigega niimoodi hakkama saama, et alati naeratus suul, aga see on vale suhtumine. Oma emotsioonid tuleb välja lasta ja kui pisarad aitavad, siis nutkem terviseks! 🙂

Lõpetuseks paar pilti ka. Esimene on E-st, kes tegelustekil magama jäi, mida tavaliselt mitte kunagi ei juhtu, aga sel päeval oli ta vist nii väsinud 😀 Teine on E-st beebikiigel, mis tavaliselt on köögis, aga vahel tõstame ka elutuppa (pildil on samuti elutoas). See aitab väga paljudel juhtudel, kui E on viril või tahab ainult süles olla, aga meil Hendrikuga on vaja midagi muud teha. Ja kolmas pilt on siis minust endast ka üks selfi!

20191201_193741.jpg20191202_195139-1.jpgIMG_20191202_152052_391.jpg

E kasvamisest/ Olen vaktsiiniusku, aga selgeltnägijatesse ei usu!

Käisime täna perearstil ja saime teada, palju E nüüd kaalub. Kuna üks lugeja tahtis teada, kuidas see kaal on selle aja jooksul muutunud, siis toongi võrdluse ära – E kaalus sündides 4918 grammi ja oli 55 cm pikk, kahenädalaselt kaalus ta 4602 grammi (pikkust siis ei mõõdetud ja pärast sündi lapsed kaotavadki oma esialgset kaalu). Ühekuuselt kaalus ta 5580 grammi ja oli 56 cm pikk. Kahekuuselt kaalus ta 6780 grammi ja oli 61 cm pikk. Ja nüüd kolmekuuselt (tegelikult juba 3.5kuuselt) kaalub ta 7580 grammi ja on 65.5 cm pikk. Tõeline mehemürakas! Just pikkust on tal ka viimased kuud eriti juurde tulnud, aga ta vanemad on samuti pikad – seega ei imesta 😀

Täna arst vaatas, kas E hoiab pead nii nagu vaja, sest eelmisel kuul ta veel seda nii palju ei teinud. Nüüd oli E sooritus eeskujulik – ehk siis kõik oli super! Seda peahoidmist vaadatakse selle järgi, kuidas laps kõhuli olles pead tõstma hakkab.

Täna sai ta ka uue vaktsiini rotaviiruse vastu ja lisaks tehti talle kompleksvaktsiin, mis on kuue erineva asja vastu (läkaköha, difteeria näiteks, ülejäänud nelja ei mäleta hetkel, ei viitsi praegu googeldada ka). Rotaviiruse vaktsiin on suukaudne ja sellega oli ta tuttav juba eelmisest korrast. See komplekvaktsiini süst tehti reide. Ma ise vaatasin eemale, kui talle see süst tehti. E oli supertubli, korraks hakkas nutma pärast süsti, aga rahunes kohe maha ka. Ja rotaviiruse suukaudse vaktsiini ajal ta lagistas alguses pereõele niimoodi naerda, et too ei saanudki kohe talle seda suhu panna 😀 E-le lihtsalt meeldib, kui inimesed talle otsa vaatavad ja kui ta just virilas meeleolus ei ole, siis kas või natuke talle naeratades ta vastab sulle samaga. Ja kui ma ise laginal naeran, siis ta teeb ka oma nii armsat beebinaeru 😀

Arst ütles, et vanasti oli see vaktsiinisüsteem teistsugune – ehk siis tehti mitu erinevat süsti kuue haiguse vastu, aga paljudel beebidel tõusis palavik. Nüüd selle uue süsteemiga ei ole see enam niimoodi, väga harva tekib palavik. Eks lapsed ole muidugi erinevad ka. Mina olen alati vaktsiiniusku olnud. Jah, vaktsiinidel võivad olla tüsistused, aga neid on palju vähem kui neid lapsi, kes võivad jääda tõsiselt haigeks, kui vaktsiinid on tegemata. Vaktsineeritud lapsed põeksid need haigused oksendamisega läbi, aga vaktsineerimata laps võib sattuda haiglasse ja rippuda elu ning surma piirimail – õnneks suudetakse sellised lapsed ka päästa enamasti lõpuks, aga kas on vaja riskida sellega(tean tuttava tuttava pealt, et just nii oligi)? Muidugi ei pruugi seda juhtuda ja suure tõenäosusega ei juhtugi, aga mind teeb väga kurvaks see vaktsineerimisvastaste aktsioon, millega paljud internetis kaasa lähevad. Mina igal juhul taunin seda väga ja loodan, et inimesed vaktsineerivad oma lapsi. Mina ei hakka küll E tervisega riskima.

Minu jaoks on paljud vaktsineerimisvastased inimesed võrdsel pulgal nendega, kes on lambist kristalliusku pöördunud ja arvavad, et see on mingi imeasi. Neid viimaseid võib kanda jne, need võivad isegi mingil määral tuju paremaks teha, kui sa nende võimesse usud, aga ükski kuradi kristall ei too sulle ei armastust, raha ega õnne. Ma tean seda väga hästi, mis esoteerika vallas tegelikult toimub, sest ma olen igasuguste selgeltnägijate/ nõidade/tervendajatega jne tööalases elus 3.5 aastat kokku puutunud. Kõik, mis telekast paistab kuld, ei ole seda sugugi – veel vähem hiilgab. Ühel ennustajal ehk tõesti olid mingid erilised psühholoogilised oskused, mis võis panna uskuma, et ta tegelikult näeb midagi, aga see oli ka kõik. Teised räägivad seda, mida inimesed kuulda tahavad. Ja kui sa telekast näed, et mingi ennustaja räägib tervislikust eluviisist, mida ta ise 24/7 elab, siis sa võid üpris kindel olla, et kui eeter kinni pannakse, siis ta matsutab burgereid ja krõpse mõlema suupoolega ning joob alkoholi peale. Mis polegi ju keelatud asi tegelikult, aga see valetamine selle juures on suht nõme. Et jah – minust ei saa iial selgeltnägijaid uskuv inimene. Mul on lihtsalt see kogemus nendega olemas ja kuigi nad on inimestena üpris toredad, siis ennustamine on siiski nende jaoks lihtsalt hea viis pappi teenida. Ja seda pappi tuleb päris heades kogustes, sest eestlased on kristalliusku. Mõnele tervendajale pärandavad vanad inimesed lausa oma kortereid, sest nad on üksikud ja pole kellelegi teisele neid anda. Et see on tõesti tulus äri, ma ütlen. Peab väga hea demagoog olema!

Hetkel ma lõpetan ja lisan siia mõned pildid, mida ma veel avaldanud pole. Hendrik on sellel pildil nii tõsine, kus me kahekesi oleme 😀

Jaanika_-50.JPG.jpgJaanika_-95.JPG.jpgJaanika_-53.JPG.jpg

Kui ootad kadrisante ja saad hoopis Nublu…/ Mina ja sotsiaalmeedia/ Veel mõned pildid

Kadrisante meil ei käinud eile ega ka mitte üleeile – Google andis, et mõlemal päeval võib katri joosta, olenevalt maakonnast. Küll aga oli just siis uksele koputamine ja ma arvasin, et kadrisandid, aga hoopis tuldi Nublut pakkuma (ei tea, kas Nublu poolt kaval taktika? 😀 ). Hendrik oli poes ja kui ta tagasi jõudis (suht kohe jõudis ka), siis see tüüp tegi head müügitööd – ja nüüd peaks meile varsti postiga suitsu-ja vingugaasiandur jõudma. Me olime varem ka sellele mõelnud, kui Coopis neid tüüpe Nublut pakkumas nägime, aga siis väga ei viitsi neile ju reageerida. Hetkel on meil tavalised suitsuandurid, tuletekk ja tulekustuti kodus olemas. Aga kui gaasipliit on nagu meil, siis on Nublu kasulikum. Et jah – kadrisante ei käinud, kommid saame seega ise ära süüa 😀

Kui ma eile endale Instagrami tegin, siis ma taipasin, miks mitmed mu sõbrad Facebooki mitte kunagi pilte ei lisa – sest nad panevad need Instagrami 😀 Nüüd on hea väga paljusid välismaa kuulsusi jälgida, kes Facebooki küll kasutavad, aga Instagrami siiski rohkem. No paljud Ladina-Ameerika seebikastaarid, youtuberid jne, keda ma alati jälginud olen.

Eile ma üldse mõtlesin oma sotsiaalmeedia minevikule. Nimelt olen ma see inimene, kes kõikjale hiljaks jääb (päriselus siiski mitte) – Rate tegin ma siis, kui see kõigil juba olemas oli, Orkutisse läksin siis, kui kõik seda juba kasutasid. Facebooki ei tahtnud ma üldse alguses teha, sest seal ei olnud iseloomustusi! 😀 No mäletate Orkutis seda hetke ju, kui selline elevus tekkis sisse, kui keegi oli sind iseloomustanud 😀 Ja need scrapbookid, kus sai klassikaaslastega skräppida 😀 Kuigi Orkut oligi eriti populaarne just eestlaste ja brasiillaste seas (huvitav, miks see just niimoodi oli?), mu teised välismaa tuttavad polnud sellest kuulnudki. Ja aastal 2010 tuli mul siis lõpuks Facebooki kasutaja, sest Orkut elas varjusurmas. Ja nüüd siis lõpuks Instagram! Milline on teie sotsiaalmeedia teekond olnud? Mul Rate 2003, Orkut 2008, Facebook 2010 ja Instagram siis 2019.

Ma nägin täna unes, et kadrisandid tulid, aga need olid mingid 17-aastased tüübid, kes tahtsid meilt midagi varastada, millepeale ma ütlesin, et kui nad raha otsivad, siis võivad seda koos minuga teha, sest seda nagunii pole 😀 Eks enne esimest terve kuu vanemahüvitist nii see olukord hetkel ongi, isegi unenägu teadis seda 😀 Ma ei tea, mis unenäos edasi sai, sest ma ärkasin üles.

Lõpetuseks veel mõned pildid fotosessioonist, mida ma eile ei jaganud. Fotograafiks on Ketlin Lääts. 

Jaanika_-108.JPG.jpgJaanika_-2.JPG-1.jpgJaanika_-57.JPG.jpgJaanika_-103.JPG.jpgJaanika_-105.JPG.jpgJaanika_-21.JPG.jpgJaanika_-111.JPG.jpg

Fotosessioon (ja väga palju pilte!)*

Ma juba mainisin ka, et käisime üle nädala tagasi kogu perega ühel fotosessioonil, millest ma mõned pildid sain juba eelmisel nädalal kätte, aga tahtsin neid siis jagada, kui olen kõik kätte saanud. Ja täna see siis juhtuski!

Nimelt kirjutas mulle septembri lõpus Ketlin (Ketlini fotode Facebooki leiab siit!), et ta tahaks mu perekonnale tasuta fotosessiooni võimaluse pakkuda. Ja kuna ta oktoobris avab lausa Tartus oma stuudio – et ehk oleme nõus perega sinna pildistama minema. Ma olin muidugi kohe käpp, olenemata sellest, et mu raseduskilod pole kõik kadunud (kaalun hetkel 182 cm pikkuse juures 93 kg, sünnitama läksin 112 kg, rasedaks jäädes kaalusin 77 kg – seega 3.5 kuuga on alla läinud 19 kg. ma ise ei saa üldse aru, et nii palju oleks alla läinud, sest kõht on ikka nagu oleks neljandat kuud rase, aga just sinna need kilod ongi alles jäänud. ideaalis oleks veel vaja maha saada 20 kg, aga isegi 80 kg oleks hetkel hea tulemus juba. samas ei saa otseselt kurta – päris palju on alla ka läinud juba. 3 kg veel ja olen selline nagu Mehhikost tagasi tulles, mis tol ajal tundus meeletu number, aga praegust olukorda hinnates on see hea tulemus isegi – hetkel… ma just ükspäev vaatasin endast pilti aastast 2016, mil ma 66 kg kaalusin. naljakas, et siis ma olin sale, aga sisemiselt suht õnnetu ja nüüd ma olen ülekaalus ja õnnelik. elu keerdkäigud!), sest ma võin kas või 250 kg vist kaaluda, aga mulle meeldib endast uusi pilte saada 😀

Nii jäigi Ketliniga diil, et ta võtab minuga oktoobris ühendust, kui ta oma stuudio on avanud. Siiani oli ta kellegi teise stuudiot kasutanud ja rohkem kodudes pildistanud. Kuna ta alles hiljuti hakkas fotograafiaga rohkem tegelema (enne oli rohkem hobi), siis ta tahabki palju pildistada, et saaks katsetada.

Oktoobri lõpupoole Ketlin kirjutaski mulle uuesti, et oleme tema stuudiosse oodatud! Panime ajaks 16.novembri, mil tal juba jõulutaust samuti olemas on – et siis saab nii tavalisi kui ka jõulutaustaga pilte teha.

Ma ise olin 16.novembril natuke närvis, sest iial ei tea, kuidas E just siis on, kui on vaja, et ta oleks üleval – äkki jääb autos magama, aga kui ta valel ajal üles äratada, siis võib üldse pahur olla jne. Kuna tegemist ei olnud minu tuttava fotograafiga, siis ma alguses natuke kartsin seda kõike… Kuid see hirm oli ilmaasjata, sest E jäi küll autos magama, aga ta ei olnud stuudiosse jõudes üldse viril, vaid meist ilmselt kõige fotogeenilisem 😀 Hästi korraks tegi protestihäält kogu selle aja jooksul, aga rohkem mitte!

Ja kuigi Ketlin oli meie kõigi jaoks võõras inimene, kes on lihtsalt aastaid mu blogi lugenud, siis tunne oli küll selline, nagu me teaks teda juba pikka aega! Hästi sõbralik, vahetu, jutukas, kes suutis isegi Hendrikult naeratuse välja võluda (ta ei armasta eriti pildistamisi ega naerata kergelt fotodel). Ma leian, et fotograaf just selline peakski olema. Väga hästi sai ta kontakti beebiga – seega just perepildistamiste puhul võite teda külastada, kui Tartus või Lõuna-Eestis elate. No kui elate mujal, siis muidugi ka! Ning ta ei tee ainult perepilte – võib ka üksinda või sõbrannaga minna, samuti ta enda juurde kutsuda.

Lõpetuseks ma näitangi neid pilte, mis Ketlin meist tegi. Neid on üpris palju, aga no ma tahan neid jagada (ja ma kõiki ka päris ei jaga). Ilmselt panen midagi nagunii veel Facebooki ja Instagrami ka – kuigi ma juba osad panin täna.

*Fotosessioon on saadud kingituseks ja kõikide piltide autor on Ketlin Lääts (tema fotograafia Facebooki leiab siit). 

Jaanika_-8.JPG.jpg

Jaanika_-91.JPG.jpgJaanika_-90.JPG.jpgJaanika_-89.JPG.jpgJaanika_-45.JPG.jpgJaanika_-97.JPG.jpgJaanika_-84.JPG.jpgJaanika_-83.JPG-1.jpgJaanika_-4.JPG-1.jpgJaanika_-71.JPG.jpgJaanika_-69.JPG.jpgJaanika_-68.JPG.jpgJaanika_-67.JPG.jpgJaanika_-66.JPG.jpgJaanika_-65.JPG.jpgJaanika_-60.JPG.jpgJaanika_-58.JPG.jpgJaanika_-51.JPG.jpgJaanika_.JPG-1.jpgJaanika_-49.JPG.jpgJaanika_-48.JPG.jpgJaanika_-3.JPG-1.jpgJaanika_-47.JPG.jpgJaanika_-43.JPG.jpgJaanika_-41.JPG.jpgJaanika_-109.JPG.jpgJaanika_-40.JPG.jpgJaanika_-39.JPG.jpgJaanika_-31.JPG.jpgJaanika_-30.JPG.jpgJaanika_-28.JPG.jpgJaanika_-24.JPG.jpgJaanika_-26.JPG.jpgJaanika_-25.JPG.jpgJaanika_-24.JPG.jpgJaanika_-20.JPG.jpgJaanika_-18.JPG.jpgJaanika_-17.JPG.jpgJaanika_-16.JPG.jpgJaanika_-15.JPG.jpgJaanika_-14.JPG.jpgJaanika_-13.JPG.jpgJaanika_-12.JPG.jpgJaanika_-19.JPG.jpgJaanika_-10.JPG.jpg