Peipsi järve ääres Rannapungeral ja Narvas käik :) Ida-Virumaa, ma olen sind minevikus alahinnanud, sest sa oled tegelikult imeilus ja maagiline! (ehk siis lugu sellest, kuidas ma minevikus Ida-Virumaast suurt ei arvanud, aga nüüd leian, et see on üks ilusamaid Eesti maakondasid!)

Nagu te arvate võite, siis ma eriti rahul polnud sellega, et Prantsusmaa jalka MM-is 4:2 Horvaatiale pähe tegi. Kaks väravat saadi suht joppamise peale, aga selline see jalgpall juba kord on. Vaatasime sõbrannaga seda Põlvas ja Hendrik jõudis Ventspilsist teiseks poolajaks tagasi, kus ta siis kuulis, kuidas kaks naist kisavad, kui jalkas nii ei lähe, nagu meie tahame 😀 Me kisasime siis ka, kui veel läks nii, nagu meie tahtsime – ehk kui Horvaatia alguses 1:1 Prantsusmaaga seisu viigistas. Pärast seda läks Horvaatiale olukord aina kehvemaks ja saatus oli juba suht otsustatud. No mis seal ikka – kahe aasta pärast EM, nelja aasta pärast uus MM. Ma liigade omavahelisi mänge vaadata ei viitsi, ainult EM-i ja MM-i.

Kuna meil on Hendrikuga mõlemal puhkus, siis tegime väikse väljasõidu ka! Esmaspäeval sõitsime Peipsi järve äärde ja ööbisime Rannapungerja külalistemajas. Käisime Peipsi järve ääres nii päeval kui õhtul ning see idüll oli ülimalt rahustav! Seal samas on ka Rannapungerja tuletorn, mis peaks olema ainuke Ida-Virumaa tuletorn, mis veel töötab. Ehk siis esmaspäev oligi selline looduse nautimine ja Peipsi järve kohina endasse ahmimine. Ma olen kusjuures viimasel ajal taibanud, et Ida-Virumaa on üks väga põnev maakond – ma olen sinna nüüd ka palju tihedamini juhtunud. Peipsi järve äärses piirkonnas on nagunii oma võlu, aga ka üldiselt on Ida-Virumaa väga ilus. Kunagi ma üldse ei arvanud seda, sest ma polnud sinna väga juhtunud. Panengi mõned pildid siia nüüd Rannapungerjast ja Peipsi järvest.

Imeline Peipsi järv!

Vol 2

Taustal ongi Rannapungerja tuletorn 🙂

Jee, puhkuse esimene päev ja nii hea on patareisid laadida 🙂

Oli täiega nädalavahetuse tunne, mitte esmaspäeva tunne 🙂

Järgmisel päeval otsustasime, et koju veel ei taha minna, et põrutame hoopis Narva! Me küll käisime nüüd ka Ida-Virumaa reisil korraks Narvas, aga kuna ajakava oli tihe, siis jõudsime seal ainult söömas käia. Mina olen korraks varem samuti Narvas käinud, aga siis ka põgusalt, Hendrik pole üldse. Seega oli plaan paigas – ööbisime Best Apartment Narva külalistemajas, mis asus ühe hiina restorani ülemistel korrustel. Õnneks Hendrik tsut-tsut vene keelt räägib, sest teenindaja ei osanud sõnagi eesti keelt, aga sellega peab Narvas arvestama. Mina pole kunagi vene keelt koolis õppinud, seega ei räägi ma seda sõnagi, Hendrik koolis on õppinud, aga see ongi nende teiste võõrkeeltega, et ega neid ikka eriti hästi ei oska. Ma olen saksa keelt ju näiteks õppinud, aga absoluutselt ei oska.

Narva linnuse nägemine oli Hendriku jaoks esmakordne, talle nii väga meeldis! Mulle ka, just see vaade Venemaale ning Ivangorodi piirilinnale on nii võimas, mis teisel pool Narva jõge paistab! Jalutasime Narvas päris palju ringi, seda polnud ka mina varem teinud, olin ainult linnust näinud. Ja mulle täiega meeldis Narva. No vot see ongi see inimeste ja ka minu lollus, et olin enne ainult Narva linnust näinud, mis mulle küll meeldis, siis natuke eeslinna ja arvasin, et ah, pole midagi erilist see ülejäänud Narva. Õnneks olen ma mõistnud, et esmamulje on tihtipeale petlik ja olen tänulik, et nüüd Narvaga rohkem tutvust teha sain, sest läheks kindlasti uuesti 🙂

Kui Narva kohale jõudsime, siis kohe sõime ka Chinahouses, mis asuski selle ööbimiskoha esimesel korrusel, kus me peatusime.

Teisel pool Narva jõge paistab juba Venemaa piirilinn Ivangorod, mida meil nimetatakse ka Jaanilinnaks. Ühest aastatagusest Delfi artiklist lugesin, et Narva pidi Ivangorodiga võrreldes kõvasti puhtam ja korralikum linn olema. Kuigi kahte linna lahutab vaid paarsada meetrit Narva jõge, on need kaks linna nagu siga ja kägu. Mina ei oska kaasa rääkida, sest ma pole kunagi Venemaal käinud, aga arvata võib küll, et selline märgatav erinevus võib täiesti võimalik olla.

Päris tuuline õhk oli eile Narvas 😀

😀

Naljakas, et Venemaa on nii lähedal, aga samas siiski päris niisama minna ei saa, sest pead viisa taotlema. Ja kuigi enamasti viisa peaks ju saama, siis Hendriku rahvatantsutrupile seda ei antud, kui nad tahtsid Pihkvasse esinema minna. Üksikutele taotlejatele ehk antakse seda viisat siiski rohkem.

Narva jõgi ja kaugelt paistev Ivangorod.

Narva Raekoja plats, mis oli õhtusel ajal üpriski tühi.

Kui Tartus on väga populaarne kohtumispaik Raekoja plats, siis Narvas ei saa vist sama öelda 😀

Eile õhtul Hendrik oma Vana Tallinnat nautimas 🙂

Vot selline see meie reisike oligi! Täna tulime Põlvasse tagasi, käisime päeval veel Peipsi järve ääres – sel korral Kauksis, sõime ka veel teel siia. Kuna meil veel puhkust jagub, siis eks näis, mis meil veel plaanis on, vaatame seda jooksvalt 🙂

Aga jah – mulle meeldisid mõlemad reisimise päevad, aga eriti meeldis mulle Narvas käik. Kui mööda Narva vanalinna ja kesklinna tänavaid jalutada, siis selles on mingi omamoodi võlu sees, mida ma varem polnud avastanud, sest ma polnud seda kunagi enne teinud, olin ainult linnust näinud. Ja nüüd olles rohkem Ida-Virumaad tundma õppinud, võin öelda, et minu meelest on see üks kaunimaid Eesti maakondasid. No Peispi järve-äärne piirkond nagunii (Alajõe, Kauksi, Rannapungerja, Kasepää, Mustvee jne, millest küll Kasepää ja Mustvee asuvad Jõgevamaal, aga tõin need ikkagi siinkohal ära, sest need on megailusad Peipsi-äärsed kohad!), aga ka Ida-Virumaa linnad/alevid/alevikud on ilusad. Ka Sillamäel on oma võlu, mida ma ehk aasta tagasi ei osanud märgata, aga nüüd uuesti 1,5 nädalat tagasi sinna sattudes sain ma sellest aru. Toila, Narva-Jõesuu, Jõhvi on superilusad! Ja Narva muidugi ka 🙂 Viivikonna ehk kummitusküla Ida-Virumaal ei ole kindlasti klassikaliselt ilus koht, aga see on midagi teistsugust, maagilist, mida mujal Eesti maakondades ei kohta. Kohtla-Järvelt olen ma ainult korraks läbi sõitnud, aga tahaks millalgi sinna ka rohkemaks ajaks minna. Mul on hea meel, et elu on mind rohkem Ida-Virumaaga tutvuma pannud, sest tunnistan häbiga, et olin kunagi arvamusel, et see on mõttetu paik, mida ma eriti külastada ei viitsiks. Ma olin ikka nii loll! Õnneks olen ma sellest ise ka aru saanud ja oma vigadest õppinud 🙂 Seega siit loo moraal – ära ole pealiskaudsete arvamuste küüsis ning mine tutvu enne ise mingi konkreetse kohaga, mitte ära tee järeldusi selle põhjal, mida sa kellegi käest kuulnud vms oled. Kas teil on ka mingi kohaga olnud mõni lollakas eelarvamus, aga kui olete seal ise ära käinud, siis olete mõistnud, et see eelarvamus oli täiesti mõttetu, sest tegelikult see koht on palju ilusam, kui te arvasite?

Muidu on elu nagu lill, aga see palavus veits on liiga hull. Umbes 6-7 kraadi vähem sooja oleks palju parem. Aga saab kuidagi ikka hakkama 🙂 Ja veel on puhkuse esimene nädal, jee! 🙂

Advertisements

Jalka MM finaali ootuses – Horvaatia poolt pöidlaid hoidmas :) / Ma olen inimene, kes ei vaja väga palju oma ruumi/ Mõned filmitutvustused, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Olen nüüd Põlvas ja Hendrik peaks ka kuskil 17.00 ajal jõudma. Neil siiski toimus asendusreis Ventspilsi, kus nad ise ei esinenud, aga käisid niisama oma rahvatantsurühmaga reisil. Täna on jalka finaal Prantsusmaa ja Horvaatia vahel, mida mu sõbranna tuleb ka meile vaatama (ta ise elab samuti Põlvamaal). Ta on ka Horvaatia poolt, seega saame täiega koos karjuda 😀 Eilses kolmanda koha mängus olin ma Belgia poolt ja nemad ka selle õnneks said! Kuigi kolmas koht ei ole vist kellelegi eriti oluline mäng, EM-l näiteks üldse kolmanda koha mängu ei ole.

Kuna ma pole Hendrikut juba pea nädal näinud (viimati esmaspäeva hommikul, kui tööle läksin – tal oli see nädal õhtune vahetus, siis me nädala keskel ei näe ning nüüd nädala lõpus läks ta reisile), siis ma ikka täiega igatsen. Mitte et ma muidu ei igatseks, aga nädala keskel on kuidagi muud toimetused – töö ja värki, siis võib-olla ei mõtle sellele nii väga. Ning nädalavahetustel oleme alati ju suht näinud, aga õnneks algab meil mõlemal nüüd kahenädalane puhkus! Eile ma ka just halasin Hendrikule, et ma igatsen teda täiega jne, mille kohta ta ütles, et see ongi ju normaalne ja tema igatseb ka. Ma olin nagu, et millal su reis ometi läbi saab  😀 Vahel ma olen selline emotsionaalsuse hunnik, eriti kui päevad on kohe algamas ja täna nad algavad. Ja siinkohal – kuna mõned on mu blogi kommentaariumis arvanud, et mu lisakilod on tekkinud sellest, et ma olen rase, siis kahjuks pean pettumuse valmistama – ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Täna algavad päevad, mis plaastrite tõttu on alati väga täpsed. Ja just pikendasin oma plaastrite reptsepti kuueks kuuks ka. Ja uskuge mind – kui ma kunagi peaksin rasedaks jääma, siis ma ei plaani seda varjata, vaid mainiksin ikka blogis ka. Kas just esimese kolme kuu jooksul, aga hiljem kindlasti. Ma ei ole selline inimene, kes tahaks ja suudaks seda kauem varjata 😀 Seega see ei ole hetkel teemaks, on lihtsalt istuv kontoritöö. Ja tissid võivad mõnel pildil sellepärast ka suuremad tunduda, et ma vahel kannan push-upi. Nii hästi mul kahjuks läinud pole, et tissidesse juurde võetud kilod läheksid 😀

Mallukas just kirjutas hiljuti sel teemal, et ta on selline inimene, kes vajab suhtes oma ruumi. Ma olen just vastupidine 😀 Mulle alati meeldib, kui Hendrikuga telekat vaatame, siis oleme kuidagi ühenduses – a la kaisus, hoiame kätest kinni jne. Ja üritustel ka meeldib, kui ühe käsi on teise põlvel jne. No me oleme vähe koos ka olnud, aga ma pole üldiselt juba selline inimene, kes väga palju oma ruumi vajaks. Õnneks Hendrik on ka alati see, kes tahab mingit kontakti ja otsib ise ka seda  – selles mõttes me oleme sarnased. Kuidas teil selle oma ruumi vajamisega on? Ja kas tahate ka alati kuidagi embuses vms olla, kui kaaslasega midagi koos vaatate jne?

Ma olen siin vahepeal jälle Telia filmiriiulit ja ka videolaenatust päris agaralt kasutanud. Kunagi ma videolaenutest eriti filme ei vaadanud, aga nüüd on mul Telia arved palju suuremad, sest seal on need filmid tasulised, aga ka palju paremad. Kui ma Põlvasse kolin, siis Telia tuleb minuga kaasa, sest Hendrikul on ainult kolm vabalevi kanalit – teda lihtsalt ei huvita telekas nii palju, aga ma ei kujutaks ilma selleta oma elu ettegi 😀 Seebikatest vaatan ma täielikult ainult “Vapraid ja ilusaid”, teisi vaatan kerides. Sony Channelil on üks Ladina-Ameerika seebikas, mida ma kunagi netist olen vaadanud juba, aga nüüd niisama vaatan jälle, aga kuna kõike ei viitsi uuesti vaadata, siis keringi. Ja mulle nii meeldib, et nad seal tõlgivad alla, mitte peale, sest mulle meeldib alati hispaaniakeelseid seebikaid niimoodi vaadata, et ma ei peaks seda eestikeelset tõlget pealt kuulama. Mul poleks seda tõlget nagunii vaja, sest ma saan aru, aga kui ma ka ei saaks aru, siis see alla tõlkimine on palju mugavam nagunii. Nii hea on see järelevaatamise võimalus ikka. Kui seebikateta ma veel suudaksin elada, siis ilma filmiriiulita või videolaenutuseta kindlasti mitte. Näiteks eile vaatasin “Nullpunkti” ära, mida ma siiani veel näinud polnud. See ongi vist see film, kus Saara Kadak ja Märt Pius tutvusid ning pärast seda armusid päris elus ka? Vist peaks olema. Ma usun, et enamus on seda filmi näinud, ma ei olnud – täitsa vaadatav oli, aga midagi nii ülierilist see ka ei olnud.

Ma üldiselt vaatan pigem õudukaid ja viimase aja parimaid leide on olnud “The Forest” – see on küll IMDb-s suht madala hinde saanud, aga mulle ikkagi meeldis. Räägib kaksiõdedest, kellest üks kaob Jaapani enesetapumetsa lähedal ära ning teine läheb teda sinna otsima. Muidugi sellises metsas on niigi jube olla, pluss veel igasugused muud asjad, mis seal juhtuma hakkavad. Mulle täitsa meeldis. Midagi olen ma veel siin vahepeal õudukatest vaadanud, aga hetkel ei meenu. Aa – see oli ka täitsa vaadatav – “Amityville: The Awakening” – kuigi neid igasuguseid haigeid poegi, kellesse mingi muu olend on sisse pugenud, olen ma juba mitmeid kordi näinud, et nii palju see mind enam ei kõneta. Kuid siiski suhtliselt normaalne oli see õudukas.

Komöödiatest vaatasin soome filmi “Kuudes kerta”, kus isegi meie endi Stig Rästa kõrvalosas mängib! Ning Elina ja Stigi laulu “Goodbye to Yesterday” võib mitmeid kordi kuulda. Iseenesest treiler tundus huvitavam, film ise nii palju ei meeldinud. Räägib mehest ja naisest, kes tutvuvad ning on pigem boonustega sõbrad, aga naine armub lõpuks ära ning hakkab hoopis midagi rohkemat sellest suhtest ootama… Mehel on aga igas Soome linnas naine olemas (ja mujal riikides ka, kus ta tööreisidel käib), keda panna, lisaks on ta veel abielus jne. Ehk siis seelikukütt, kes ei muuda mitte kunagi oma harjumusi, kuigi ta võib seda lubada. Isegi oma hea sõbra (keda mängibki Stig Rästa) tulevast naist paneb. Ajaviiteks võib vaadata, aga midagi nii erilist see polnud.

Kui veel näiteks Tele2 ja Telia erinevustest rääkida, siis Telia levi on parem ja mobiiline internet samuti. Nimelt on mul moblas kaks SIM-kaarti – isiklik number on Tele2-s ja töönumber on Telias. Ja kui eelmisel reedel Greete Motellis ja Käre talus käisime suvepäevi pidamas, siis mu Tele2 nett ega levi sinna ei levinud, Telia oma aga küll. Veel mõned korrad on sama juhtunud, näiteks Orava külas oli sama lugu. Üldiselt olen ma oma Tele2-ga ka rahul, lihtsalt mõnes kohas annab märku küll, et Telia on parem. See oli lihtsalt vahemärkuseks.

Ja ma tean, et ilma üle ei tohiks viriseda, sest Eestis on niigi vähe päikest ning puhkuse ajal ei tahaks seda vihma (nagu eelmisel aastal oli – kaks nädalat puhkuse ajal ainult sadas ja kui tööle pidi tagasi minema, siis oli kaks nädalat päikest), aga see 30-kraadine kuumus võtab viimsegi mõistuse ära 😀 Mulle sobiks nii 22-25, rohkem väga ei tahaks. Ehk siis nagu eestlastele kombeks – ma ikka virisen ilma üle 😀 Kuidas teie praeguse palavusega rahul olete – ma eeldan, et see meeldib teile, sest sellist ilma näeb Eestis üpris harva. Kuigi selle aasta terve maikuu oli ka väga soe, mis on üpriski haruldane juhus.

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ja nii hea tunne, sest homme on esmaspäev ning puhkuse esimene päev! Ma tean, et need kaks nädalat lähevad täiega kiiresti, sest nii see kipub alati puhkusel olema, aga hea on ikkagi!

Väärtushinnangutest ja nende muutumisest aja jooksul / Õnnelik Jannu :)

Hendrik ei saagi Pihkvasse nädalavahetusel minna, sest eesti rahvatantsutrupid ei saanud viisat! Mitu erinevat truppi pidi minema, aga jah – täna said kõik uudise, et neile ei antagi viisat. Ma ei teadnudki, et niimoodi Venemaale minekuks viisast üldse keeldutakse – ma alguses mõtlesin, et vbl seotud jalka MM-ga, mis Venemaal toimub, aga ei usu, et asi selles. Igal juhul nõme lugu. Nad veel hetkel ei tea, kas nad ei lähe kuhugi või tuleb asendusreis Lätti – eks see nüüd selgub (Lätti lähevad nad nagunii nädal hiljem ka, aga vbl siis see nv lähevad lisaks). Sel aastal oli neil jah paaripäevane reis plaanis Pihkvasse, aga siin aastaid tagasi on nad rahvatantsuga nädalastel reisidel Kreekas, Montenegros jne käinud. Üldiselt ikka välismaale läinud suviti või sügisel, aga vahel ka kodumaale jäänud – üks kord käisid Kihnus näiteks. Hendrik on alati neid reise oodanud, sest lisaks rahvatantsule on see niisama põnev. Neil on hästi tore seltskond ka rahvatantsu kokku sattunud – nii palju, kui ma Hendriku käest kuulnud olen. Ma olen neid näinud ka esinemistel, aga konkreetselt ise suhelnud pole, ainult ühe naisega olen, kes vahel meie üritustel kaasa on löönud, sest ta töötab ühe naisega koos, kes Hendriku sõprade grupis on. Kuid loodame, et mingi asendus mõeldakse välja, sest Hendrik nii ootas seda reisi, ta pole varem Venemaal käinud (mina ka ei ole). Pihkva pole ju tegelikult üldse kaugel, aga siiski Venemaa 😀 Ja sellised asjad on alati elamusterohked.

Kui rääkida näiteks sellest, kui väike on Eesti, siis aastal 2013 käis Hendrik suure seltskonnaga USA-s. Ja seal seltskonnas oli üks naine, kes oli ta venna kaudu mingi tuttav, keda Hendrik varem isiklikult ei teadnud. Ja nüüd seesama naine elab Inglismaal ja on mu õe üks parimatest sõbrannadest. Kuigi neil on mu õega 10 aastat vanusevahet (mu õde on vanem siis, sest see neiu on minust ka noorem).  See tuli juhuslikult Facebooki piltide kaudu välja vms. Nii see eluke juba kord siin meil on.

Rääkides nüüd teistel teemadel, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud väärtushinnangutele. Et kuidas need aja jooksul ikka muutuda võivad. Kunagi olin ma inimene, kes arvas, et mul ei tule iial seda aega, kus ma ütlen, et issand, igal nädalavahetusel küll pidutseda ei viitsiks. See tundus kuidagi nii loomuliku elu osana. Siis mulle öeldi, et saad vanemaks, mõtted muutuvad, aga ma ei uskunud seda. Ma ei uskunud, et hakkan elu jooksul hindama toredaid ja sügavamaid vestlusi – sest ma olin minevikus alati selline chill inimene. Ja ma ei räägi siin 18-aastasest Jaanikast, vaid pigem ikka 24-25 aastasest isegi (kuigi siis ma pigem töötasin öösel, mitte ei pidutsenud, aga mentaliteet oli ikka selline).

Ma ei ütle, et ma nüüd ei oleks chill inimene, ikka olen, aga ma mõtlen asju rohkem läbi. Mu sõbranna, kes hiljuti lapse sai, ütles mulle, et eriti muutuvad asjad siis, kui lapsevanemaks saad. Mina veel lapsevanemaks ei saa, aga ju see niimoodi ongi, et siis näed asju veel hoopis kolmandat moodi. Saad veel rohkem täiskasvanuks, kui seda enne olid. Ja eks see niimoodi ongi.

Ka  mehe-naise suhtetasandil on mu väärtushinnangud täiesti kannapöörde teinud. Naljakas on isegi mõelda, et 22-aastaselt vastasin ma sellele küsimusele, millised mehed mu südame kiiremini põksuma panevad umbes midagi sellist: pikka kasvu ja pruunide silmadega. Ei kottinud mind eriti nende mõttemaailm või mingi muu asi. Kuid ehk oligi asi selles, et siis ma olingi see pooleldi pidutseja Jaanika, kelle jaoks oligi oluline, et mees ikka samasugune oleks. Sest see oli lõbus. Ja suurt midagi muud ei olnudki, sest see oligi üks asi, mida ma oma ellu tol ajal tahtsin ja vajasin. Ning arvasin, et ka tulevikus on samamoodi, sest ei tundunud loogiline, et tuleb aeg, mil ma hakkan hoopis midagi muud igatsema. Ma arvasin, et mina ei muutu.

Aja jooksul ma siiski muutusin. See on selline kestev protsess, mis jätkub aastate jooksul veel enamgi. Näiteks tean ma seda, et üks põhjus, miks näiteks minu ja Härra suhe rappa läks, oli see, et me mõlemad olime selleks ajaks teadlikud, et me tahaksime küll tulevikus lapsi saada, aga mitte teineteisega. Kui sa oled 22-23, siis pole sellest ka lugu, kui sa hetkel ei näe seda inimest oma pikema aja kaaslasena, aga kui sa oled juba 27 (siis ma olin 27), siis ei maksa tegelikult kummi edasi venitada. Sest sa ei saa neid aastaid kunagi tagasi, mida sa oled kellegi peale raisanud, kui tegelikult on ehk kuskil keegi, kes sobib sulle hoopis paremini. Ning keda sa tõesti armastad kogu südamest.

Kui me Hendrikuga Kiviõli seikluspargi kohvikus teisi ootasime, kui nad ronimas käisid, siis me rääkisime temaga tulevikust. Ta ütles, et armastab mind ja et ta näeb meid tulevikus perekonnana, et tahab minuga kõike – et ta pole kunagi oma elus milleski nii kindel olnud. Ja siis me kujutasime ette, et kui meil kunagi on laps või lapsed, kes siblivad ringi. Ning me rääkisime sellest, et ei tea, kumb meist karmim lapsevanem oleks jne 😀 Ma pole kunagi oma elus kellegagi selliseid vestluseid pidanud. Ja see on nii imeline tunne. Just see, et mõlemad tunneme tuleviku suhtes samamoodi. Sest ka mina armastan teda. Ja ka mina tahan tulevikus seda kõike koos temaga kogeda.

Ja kuigi ma jumaldan Hendriku nägu ja tema naeratust, aga kui kui tal ei oleks seda iseloomu, mis tal on, siis poleks see üldse see. Ma hindan ja armastan tema väärtushinnanguid ja seda, milline inimene ta on. Südamlik, soe ja eelkõige alati mõistev. Samuti pole absoluutselt mingit vahet, et ta silmad pole pruunid või et ta on minust kaks cm lühem. Sest kuigi ma olen oma elus minevikus armunud olnud ja arvanud, et ma olen ka ehk armastanud kedagi, siis nii sügavat tunnet pole ma kunagi varem kogenud. Seda südamega tunnet, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Seda tunnet, et ma tahan temaga oma tulevikku veeta ja millalgi ka perekonna luua jne 🙂

Vot sellised lood siis tänasel kolmapäeval 🙂

Paar sõna jalkast – miks see krdi Prantsusmaa finaali jõudis?

Krt, ma ütlen. Selle aasta jalka MM pole üldse läinud nii, nagu ma olen tahtnud. Prantsusmaa on alati üks viimastest riikidest, keda ma finaalis näha tahaksin, aga nüüd nad on seal. Veel hullem oleks ainult Brasiilia, aga õnneks vähemalt nemad on väljas. Homses Inglismaa-Horvaatia mängus olen horvaatide poolt, aga kui ka Inglismaa peaks võitma, siis finaalis olen kindlasti nende poolt. Jumala eest, et ainult prantslased finaali ei võidaks 😀

Tegelikult olin algselt jalkas hispaaniakeelsete riikide poolt (välja arvatud Hispaania – nemad mulle ei meeldi), aga järjest lendasid välja Argentiina, Mehhiko, Kolumbia ja Uruguay. Ja enam polegi eriti, kelle poolt olla, aga nüüd saan prantslaste vastu olla 😀 Täna viimse minutini lootsin, et ehk Belgia lööb viigivärava ja minnakse lisaajale, aga kahjuks nii ei läinud. Eriti eredalt on meeles ka Kolumbia-Inglismaa mäng, kus Inglismaa penaltiseerias võitis. Ma olin nii kolumblaste poolt ja see tundus paljulubav, sest inglastel pole viimasel ajal penaltiseerias vedanud. Kuid nüüd läks niipidi 😀

MM-l ja EM-l prantslaste puhul tahan ma alati, et brasiillased ja prantslased kotti saaksid. Loodame, et prantslased siis finaalis täiega pähe saavad 😀 Kui finaali oleks jõudnud Brasiilia ja Prantsusmaa, siis see oleks ainus kord maailmas, kui ma reaalselt oleks prantslaste poolt, sest Brasiiliat tahaksin ma veel vähem võitmas näha 😀

Kelle poolt teie jalkas olete või olite?

Reedel Valgamaal suvepäevadel (Greete Motell ja Käre talu) /Laupäev-pühapäev Ida-Virumaad avastamas

Ma siiani olen nädalavahetusest veidike väsinud, sest see oli erinevaid elamusi täis! Hääl on ka veidike ära ning kurk on valus, aga vast läheb paremaks. Reedel olid mul nimelt firma suvepäevad, mis toimusid Valgamaal Greete Motellis. Seal samas lähedal on Käre talu, mis pakub väga ägedaid elamusi ning sportlikke mänge – kindlasti soovitan kõigile! Ja laupäeval- pühapäeval läksime Hendriku sõpradega Ida-Virumaale seiklema, kus me ka ööbisime. Kuna eelmise postituse teemade jaotus meeldis mulle, teen selle postitusega samamoodi.

Suvepäevad Greete Motellis 

Reedel võttis kell 08.45 buss meid kontorist peale ning transportis Greete Motelli, kus meil algas neljatunnine koolitus. Kokku on meid nüüdseks juba 12 – seega meie ettevõte laieneb vaikselt 🙂 Praktikant, kes pidi juulis tulema, jättis siiski tulemata, seega olen ma ikkagi ainuke naine. Meie suvepäevadega liitusid ka kaks inimest, kes alustavad tööd alles augustis ehk pärast meie puhkust- seega said naid meiega vabamas õhkkonnas juba enne tuttavaks. Koolitusele ma pikka juttu ei pühenda, aga väga huvitav oli! Üldine koolituse teemaks oli Lean Thinking. Koolituse osa oligi selline ametlikum pool, aga pärast seda oli juba see mängude pool.

Käre talu ja Käre lahinguväljad

Käre talu avastasin ma tegelikult täiesti juhuslikult – nimelt kui ma Greete Motelli meile ööbimist broneerisin (meil Founderid läksid päev varem juba ja jäid ööseks ka), siis ma küsisin neilt, et äkki nad oskavad kedagi soovitada, kes seal lähedal meile mingit aktiivset tegevust pakuks. Ja nemad mulle Käre talu soovitasidki! Ma siiani olen ülitänulik, sest kuigi broneerides ma pigem eeldasin, et meestele see paik kindlasti meeldib (sest mu töökaaslased on kõik mehed), siis enda suhtes ma polnud nii kindel. Ajakava tundus väga sportlik, mida see ka oli, aga see  oli ikkagi vinge! Isegi minu jaoks, kes ma sporti vihkan. Lihtsalt see pererahvas oli nii armas ja sõbralik ning see perepoeg, kes meile tegevusi korraldas, oli lihtsalt väga hea juhendaja. Kokkuvõttes saime kolme tunni jooksul palju asju proovida – militaarülesandeid täita, köivedu, mitmemehe suusad, vibulaskmine, köiest üles ronimine, siis üks takistusrada jne! Lisaks kõigele sellele mahtus ajakavasse ka militaarauto Krassi kastis sõitmine, millele lisas vürtsi see, et just siis sadas meeletult vihma. Ja lisaks pakuti peamajas suupisteid ja tervitusnapsi. Nii et ma igal juhul soovitan seda kohta meeskondadele! Pigem küll pisematele, sest päris 50 inimest korraga kindlasti osa võtta ei saaks.

Sportlikeks ülesannateks jagati meie meeskond kaheks 6-liikmeliseks võistkonnaks ja kuigi ma olin veendunud, et nüüd on meie võistkonnal vesi ahjus, sest ma pole kindlasti eriti pädev sportlikes mängudes, kui ma pean meestega võistlema 😀 Kuid läks hoopis niimoodi, et meie võistkond võitis kõik kolm ülesannet, mida me sooritama pidime 😀 Seega vedas! Kui kanderaamil kandmine oli, siis kandis meie võistkond mind, nad pidid minuga jooksma ja ma samas ajal karjusin, et palun ärge mind maha visake ainult 😀 Õnneks ei visanud. Kuid jah – ainult kiidusõnu Käre talu kohta jagada ning mu töökaaslased jäid ka väga rahule! Kusjuures selles viimases ma ei kahelnudki, ma pigem kahtlesin selles, et äkki see minu jaoks on ikka liiga hull värk 😀 Üldse ei olnud, väga vinge oli.

Lisan mõned pildid ka siia Käre talust.

Just selle militaarauto kastis me kõik sõitsimegi! 🙂

Militaarmängu ootuses! Mina kusjuures ei pidanud nii palju varustust selga panema, kui mehed seda tegid – seega oli mul väike eelis ka 😀

🙂

Olime just Käre talusse jõudnud 🙂

Palusin töökaaslasel endast pilti teha, sest mul endal polnud moblat kaasas – ja ta tegi muidugi nimelt sellise imeliku pildi 😀 Aga õhtusel üritusel, kus mul neile kõigile oli iseloomustus välja mõeldud inglise keeles (sest meil on lätlane ka meeskonnas ja üldine suhtlus käib inglise keeles) – sain talle ja kõigile teistele huumoriga vürtsitatud killukesi nende omadustest anda (mu enda mõeldud loomulikult), mida nad siis ette lugesid. Nalja sai palju, kirjutan sellest täpsemalt hiljem.

Käre talu oli tõesti väga äge elamus! Ja just nimelt pererahva tõttu – nad oskasid selle eriliseks teha. Kordagi ei tekkinud tunnet, et neil kogu aeg käib rahvast, kuigi suviti see kindlasti niimoodi on. Väga eriline tunne oli alati.

Käre talus vanatehnikat juba jagub!

Õhtune üritus Greete Motellis 

Kui Käre talu seiklused läbi said, jätkus tegevus Greete Motellis. Seal saime grillida, saunas käia (mina ei käinud) ning siis tuli see osa, mille mina olin töökaaslastele ette valmistanud. Lasin neil eelmisel nädalal vastata kümnele küsimusele enda kohta ning ülejäänud töökaaslased pidid kusjuures ära arvama, kes mida vastas. Et asja mitte kõige lihtsamaks teha, andsin ma kõigile erinevad lehed – ehk siis olin kõigile need lehed niimoodi komplekteerinud, et ühelt inimeselt võis olla mitu vastust, teiselt mitte ühtegi jne (ja kõigil olid natuke erinevad lehed). Et mingit loogikat ei olnud sealt mõtet otsida. Ja neli inimest said kõige rohkem punkte ehk võitsid – nemad said minu mõeldud inglisekeelsed luuletused sellest. Kusjuures kaks uut panid pead kokku ning suutsid ka võita – seega au ja kiitus neile, sest nemad veel meid iseloomult ei tea ju. Kuigi minu vastused olid suht aimatavad – lemmikjoogiks (alkohol oli just mõeldud) valge vein ning kui ma saaksin riik olla, siis ma oleksin Mehhiko 😀 Kaotajad said ka luuletused 😀 Ka seal tekkis mitu inimest, kes kõige vähem punkte said. Ma ise muidugi küsimustele vastasin, aga mängus ei osalenud, sest mina ju teadsin, kes mida vastas, sest olin nende vastuseid sorteerinud. Lisaks jagasin kõigile inglisekeelsed 8-realised luuletused nende iseloomu kohta – seda muidugi huumoriga ainult. Uued said samasugused luuletused, kus ma kirjutasingi, et kui hetkel te arvate, et me oleme imelikud, siis varsti olete samasugused, kui meie tiimiga liitute jne 😀

Vot selline see päev siis oli, kell 00.00 tuli meile bussijuht järele, kes meid Tartusse viis. Jõudsin koju kuskil 01.30, Hendrik oli juba Tartus ning põõnas, sest startisime laupäeval kell 10.00 Ida-Virumaa poole. Kuna Hendriku auto on hetkel katki, siis tema sõber ning ta elukaaslane võtsid meid Tartust peale. Kokku oli meid 15 inimest – seega nelja autoga läksime. Ning ka nüüd jagan teemad peatükkide kaupa ära 🙂

Ida-Virumaa kohad, mida me külastasime

Kahe päeva jooksul sai külastatud Kiviõli seiklusparki (mina ei käinud, sest olin nii läbi omadega reedest, Hendrik ka ei läinud, me istusime seal kohvikus samal ajal), lähedalasuvat Tuhamäge, Sillamäed, Narvat, Narva-Jõesuud, Viivikonda, Saka vaatetorni jne. Enamus inimesi ootas Viivikonna külastust, mis on kummitusküla, sest pool külast laguneb (seal ainult kaks tänavat ongi, millest üks täiesti laguneb). Mina olen seal eelmisel suvel käinud, aga elamus oli see ikkagi. Minevikus oli Viivikonnas väga vilgas elu, kunagine tööstuspiirkond oma põlevkivikaevandustega. Nüüdseks elab seal alaliselt 90 inimest, kellest 24 peaksid eestlased olema. Kui eelmisel aastal seal käies nägin ma tänaval kahte inimest, siis nüüd ei õnnestunud kedagi näha – seega tõesti oli selline kummituslik õhkkond 🙂

Ööbisime seltskonnaga Pühajõe puhkemajas, mis oli vägagi viisakas koht. Meil oli seal peamaja üüritud ning meil Hendrikuga vedas, sest saime suht esimestena ka toa valida – seega saime lausa kahese toa 🙂

Paar sõna peost

Kuna ma olin reedesest suvepäevadest veits väsinud, siis juhtus natuke piinlik lugu – kui me nimelt Pühajõe puhkemajja jõudsime laupäeval kella 18.30 ajal, siis ma keerasin tuttu ära ning ärkasin alles kell 00.45, kui rahvas täiega veel pidutses. Hendrik oli paar tundi alguses üleval, aga siis kobis ka minu kaissu tuttu. Öösel pidi Hendrik ühe oma sõbra EMO-sse viima (ta oli ainuke kaine tol hetkel), sest too kõrvetas sõrmed vastu kerist ära (vist oli nii?). Ja ma siis läksin trepist alla ning liitusin ülejäänud seltskonnaga. Ilma Hendrikuta ma küll tundsin end natuke väljajäetuna, sest ma veel ei tunne end nii vabalt selles seltskonnas. Vot sellistel hetkedel tuleb minus see meeletult introvert välja, kes väga inimestega suhtlema ei kipu. EMO-s läks neil tegelikult suht ruttu ja siis pärast seda saime Hendrikuga ka veits tantsida. Tuttu saime mingi enne 04.00 hommikul.

Üldiselt oli väga äge reis ning pidu ka, lihtsalt veits jama, et ma enamuse peost maha magasin. Mingi jama oli küll hommikul maja perenaisega, sest meie seltskond oli öösel liiga palju tünnisaunas lärmanud (mitte mina, ma ei käinud tünnisaunas) ning seda poleks tohtinud olla, aga õnneks saime siiski vabandust palutud. Kuna kõrval olid kämpingud ja muud majad, kus ööbisid ka lapsed peredega, siis pidi perenaine hommikul nende ees vabandama. Meil kõigil oli suht piinlik, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Lisan siia mõned pildid ka Ida-Virumaa reisist.

Kiviõli seikluspargis aega parajas tegemas, sest teised käisid seal ronimas. Ma ei tunne ennast just eriti hästi, sest olen reedesest väga väsinud 😀

Saka Mõisa vaatetorn. Ilmselgelt on mu näost näha, et ma olen täiega läbi 😀

Pühapäeval läksime Sillamäele 🙂

Käisime ka Ida-Viruma settetiike külastamas, millesse ei maksa ronida, sest need on ohtlikud.

Slängis kutsutakse seda kohta Miami Beachiks, aga asi on muidugi sellest kaugel 😀

Lagunev Viivikonna

Lagunev Viivikonna vol 2

 

Reis iseenesest oli tore ning ma jäin rahule. Lihtsalt suvepäevad ja kohe selline reis otsa – ma ei jaksa niimoodi 😀 Õnneks algab reedel puhkus, siis tuleb suhteliselt rahulik nädalavahetus, sest Hendrik on nagunii Pihkvas tantsimas.

Kuid tulles teiste teemade juurde, siis ma täna ütlesin korteriomanikule, et kolin septembrist välja. Tal oli kahju, sest ta ütles, et ma olen hea üürnik – iial minuga muresid pole, kõik on alati makstud jne. No ma nüüd rääkisingi, et tegelikult tutvusin kuu aega pärast Härrast lahkuminekut (ta teab teda, sest ta on Härra töökaaslase väimees, tema kaudu me selle korteri üldse omal ajal saime, aga kui me lahku läksime, siis Härra kolis välja ning mina jäin siia edasi elama) ühe inimesega, aga kohe kokku ei kolinud, aga nüüd siis kolime. Ehk siis jah – septembris kolin Põlvasse 🙂 Just andsin Hendrikule ka teada, millepeale ta ütles, et see on täiega hea uudis (ta teadis, et mul see plaanis on, sest olime seda juba ammu arutanud, aga ei teadnud täpsemalt millal, ta on alati maininud, et mida varem, seda parem). Ma andsingi varakult omanikule teada ja suvel veel siiski elan siin, aga siis juba kolin. Alguses hakkan tööle käima Põlvast Tartusse rongiga ja kui ma kunagi peaks natuke julgemaks hakkama ning autojuhiloa ära tegema, siis oleks juba palju parem lugu 😀 Kusjuures olime Ida-Virumaa reisil selle paari autos, kes nüüd septembris abielluma hakkab ning neiu on Ida-Virumaalt pärit, kes paar aastat tagasi Põlvasse kolis (ta on täiesti eestlane, lihtsalt Kohtla-Järvelt pärit). See naine ütles, et alati Põlva mehed toovad naised just Põlvasse elama 😀 Selle sama mehe vend on ka ühe Ida-Virumaa naisega koos, kes lõpuks Põlvasse kolis (too naine on venelane, aga räägib eesti keelt väga hästi).

Aga jah – ma olen õnnelik, varsti on puhkus algamas, selleks ajaks on Hendrikul auto ka korras ning kuhugi me ikka sõidame – aga eks seda ole jooksvalt näha 🙂 Kuidas teie suvi siiani möödunud on? 🙂

Retrobest 2018 – C.C.Catch oli parim!

Pole vist mingi uudis, et kui ma peaksin Weekendile minema, siis oleks see üritus minu jaoks suhteliselt õudusunenägu. Just muusika mõttes. Kui seltskond oleks tore, siis ma suudaksin selle veel kuidagi üle elada, aga ma pigem ei trügi sinna üritusele. Retrobest on aga hoopis rohkem minu masti teema – seega olen väga rõõmus, et mu töökaaslased mulle kaks kahe päeva piletit sünnipäevaks kinkisid! Retrobest ise toimus kolmandat korda, aga mina käisin sel aastal seal täiesti esimest korda (Hendriku jaoks oli see ka esimest korda Retrobestil käia). Olen käinud kaks korda augustis toimuval Tallinna lauluväljaku üritusel “We love the 90s” – aastatel 2015 ja 2016. Eelmisel aastal enam ei käinud ja sel aastal ei plaani ka minna. Nüüd peaks see viimane üritus üldse lausa kolmepäevaline olema, varem kestis see kaks päeva. Minu jaoks oli see just toimunud Retrobest üldse esimest korda Pühajärvel käia, sest ma tõesti ei olnud sinna mitte kunagi varem juhtunud. Ja ma tänase teema panengi teemade kaupa kirja – a la muusika, seltskond jne 🙂

Muusika

Pole vist mingi uudis, et ma võiksin lõpmatult retromuusikat kuulata. Päris 70-ndad ehk pole minu teema, aga 80-90-ndad on just see muusika, mida ma täiega armastan. Modern Talking (Thomas Andersit pole ma siiski laivis näinud ning Dieter Bohlenit vist enam ei õnnestukski kohata, sest nad ei esine koos), Bad Boys Blue (nähtud eile ja ka varem olen neid näinud), C.C.Catch (kes oli selle aasta Retrobesti parim esineja!), Blue System (no see on ikka megahea, aga kuna Dieter Bohlen rohkem ei esine, siis pole vist seda ka võimalik enam näha? minu meelest on see parem kui Modern Talking, sest Dieter Bohleni hääl on mulle alati rohkem meeldinud kui Thomas Andersi. Jaa, olid ajad, mil Dieter Bohlen mitme bändiga tuntud oli), E-Type (nägin “We love the 90s” ja see oli superhea!), Kaoma, Mr. President (ka nähtud “We love the 90s”), DJ.Bobo, Ace of Base, Alphaville (nähtud eile, kommenteerin hiljem), Back Street Boys, Worlds Apart, N-Sync (viimased kolm on poistebändid, mida mu õed 90-ndatel fännasid, Worlds Aparti kuulan endiselt vahel) jne. See on kõik muusika, mis mõnede jaoks on oma aja ära elanud, aga mina täiega armastan. Just selle tõttu mulle sellised retrofestivalid meeldivadki.

Kui konkreetselt tänavusest Retrobestist rääkida, siis reedene esimene esitaja Tuberkuloited oli hea, aga ma alati ootan rohkem välismaa artiste, sest eesti omasid kuuleb mujalgi. Singer Vinger ei  ole mulle kunagi meeldinud, Mr.Happyman paneb küll tantsima. The Gibson Brothers oli hea, aga ma vist neilt konkreetselt ainult kahte laulu teadsin, sest need on tuntud. Nexus oli nagu Nexus ikka, aga kuna neid olen kunagi 15 aastat tagasi tihti näinud, siis oli see selline lihtsalt nostalgialaks. Ja siis tuli päeva oodatuim hetk -C.C. Catch! Ma kusjuures kartsin, et nagu ikka mõnede retroartistidega juhtub, et nad on kas liiga väsinud, neil pole seda energiat enam (mis on ka loogiline, sest vahepeal on mitukümmend aastat möödunud sellest ajast, kui nad veel aktiivselt esinesid) või nad on tänapäevaseks selle muusika muutnud (nagu Alphaville järgmisel päeval tegi, millest ma varsti kirjutan). Kuid C.C Catchi puhul oli see hirm asjatu! C.C. Catch ehk Caroline Catherine Müller oli nii super! See energia, samad retrohõngulised laulud, mis mul nii pähe kulunud on, ei grammigi tänapäevasemaks muudetud. Kusjuures – C.C. Catchi avastaski omal ajal Modern Talkingu üks liikmetest Dieter Bohlen – seega tänu temale sündis mitmeid 80-90-ndatel tuntuid artiste. Ohoh – Wikipedia väidab, et C.C. Catch esineb tänapäevalgi tihti. Hmm, seda ma ei teadnudki, et nad tänapäeval ka nii aktiivsed on, Alphaville puhul ma näiteks teadsin seda. No igal juhul – megasuper oli see! Ning ka kogu selle ürituse tipphetk. Esimese päeva viimane esineja oli E-Rotic, keda ma olen kunagi Atlantises laivis näinud, aga kes mulle siis mingit erilist emotsiooni ei pakkunud. Ka reedel ei olnud erand, kuna neil on seal nagunii üks liige vahetatud jne – pole nagu päris see enam.

Teine päev algas Karavaniga, kuhu me ei jõudnud, sest grillisime seltskonnaga külalistemaja aias. Siis tuli Baccara, kellelt ma ka tean ainult nende kõige tuntumat lugu “Yes Sir I Can Boogie”. No nüüd kuulates olid mõned teised laulud ka tuttavad, aga midagi nii erilist see minu jaoks pole kunagi olnud. Black Velvet oli superhea, me küll päris lõpuni seda vaatama ei jäänud, sest samal ajal esines rannalaval Bad Boys Blue, seega läksime pealava juurest ära. Bad Boys Blue oli okei, ega nad ei saagi nii head olla, kui päris alguse Bad Boys Blue, sest osad liikmed on surnud. Pärast Bad Boys Blue tuli pealaval Anne Veski, mida me ei vaadanud, sest olime seltskonnaga siis mujal, Anne Veskit on kuuldud niigi palju.

Ja siis tuli Alphaville, mida ka teisest päevast täiega ootasin, aga pettusin natuke, sest nad on need kõige tuntumad laulud nii ära moderniseerinud (Forever Young, Big in Japan, Sound Like a Melody näiteks). Ma saan aru küll, et aja jooksul see võibki juhtuda, kui nad veel tänapäeval ka aktiivsed on, aga kuna tegemist oli retroüritusega, siis oleks tahtnud neid versioone kuulata, millega nad tuntuks said. Nüüd oli liiga palju tümmi juurde lisatud ja üldse täiesti teistsugused versioonid nendest lauludest tehtud. Ei olnud halb, aga polnud päris see, mida ma ootasin. Seega pettusin natuke.

Ja viimane esineja oli Paradisio, kellelt ma teangi ainult lugu Bailando. Kuna selleks ajaks oli väsimus suht peal ja nad niigi hilinesid pool tundi, siis kuulasmegi Hendrikuga selle loo ära ning läksime külalistemajja tuttu ära. Pärast kuulsime Hendriku vanematelt, et nad olid ikka veel mingi tunnike esinenud, aga me ei jaksanud enam 😀 Jah, lugesite õigesti – mina, Hendrik ja ta vend läksime ära, aga Hendriku vanemad jäid pidutsema edasi. Ka esimesel päeval oli sama teema 😀 Minu meelest on see tore, kui keskealised inimesed oskavad sellistest üritustest rõõmu tunda 🙂

Kui nüüd kokkuvõte teha Retrobesti kohta, siis võis rahule jääda. Ma jah teatud esinejatest ootasin rohkem, aga samas C.C.Catchi nägemine laivis oli elamus, mis ilmselt niipea meelest ei lähe! Seega jah – järgmisel aastal ehk uuesti. Selliste üritustega ongi see teema, et aastas kord jaksab, aga kui peaks kuus korra niimoodi mitu päeva järjest pidutsema, siis küll ei jaksaks.

Seltskond 

Meie seltskond oli ülitore! Hendrik, tema vend ja ta vanemad ning Hendriku isa sõbrad naistega. Lisaks veel üks 18-aastane Hendriku isa sõbra sugulane. Ning külalistemaja, kus me ööbisime, oli ka umbes kilomeetri kaugusel peokohast ning oli superhea! Me vahepeal tantsisime kahekesi, siis seltskonnas-  kuidas juhtus. Iga kell läheksin sellise seltskonnaga uuesti. Minu meelest on see nii äge, kui sul on vanemad, kellega sa saad koos sellistel üritustel käia, sest nemad naudivad ka sellist muusikat – seega Hendrikul on selles mõttes vedanud 🙂 Ja kusjuures mingi plaan on juba järgmiseks aastaks uuesti minna – et suht peaks kohe ära broneerima, et kui sama ööbimiskohta tahta.

Lihtsalt mõned juhtumised

Nagu te ilmselt aimata võite, siis selliste ürituste WC-d on alati täiega rahvast täis. Üks variant oli kasutada neid siniseid tualette, mis ürituste jaoks kohale veetakse, aga need mulle ei meeldi. Seega käisin tasulises WC-s, kus pidi iga korra eest 50 senti plekkima, aga mugavus maksabki alati. Seal oli enamasti aga naiste poolel megapikk järjekord, aga kuna ma ei viitsi järjekorras passida, siis käisin suht tihti meeste WC-s. Õnneks ei olnud ma ainuke naine, kes nii tegi 😀 Kui mehed parasjagu pissuaari juures asjatasid, siis naised pöörasid alati selja  (siis kui kabiinijärjekorras olime, sest meie naistena ju pissuaari ometi kasutada ei saa :D). Olgu tänatud mehed, et te kas puu juures pissil käite või lihtsalt kogu kambaga korraga ei roni, sest tänu sellele ei pidanud nii pikas järjekorras passima 😀

Kui me teisel päeval aias seltskonnaga grillisime, siis kõige hiljem liitus meiega see 18-aastane neiu, kes oli endale üpris tumeda meigi Retrobestiks teinud. Väga ilusa meigi, aga päris tume oli see tõesti. Ja kui teemaks tuli meikimine ja see naine naine pakkus, et võib mulle ka sellise meigi teha, siis ma tänasin ja ütlesin, et ma pean ennast ilma sellise meigita ka väga ilusaks naiseks. Kui ma selle ära olin öelnud, siis taipasin, et see kõlas natuke halvasti. Nagu ma oleksin tahtnud öelda, et tema ei ole ilma meigita just kõige ilusam, aga ma üldse ei tahtnud nii öelda, sest ta oli ilma selleta ka väga ilus tüdruk! Natuke õli tulle valas ehk ka Hendrik, kes ütles, et Jaanika ei peagi end absoluutselt meikima, sest ta näeb ilma meigita ka väga hea välja. Ma hiljem küll oleksin võinud natuke paremini oma lauset sõnastada ja selgitada, aga ma loodan, et see tüdruk ei solvunud 🙂 Sest korraks tundus küll, et ta emotsioon muutuks nukramaks pärast seda. See on see, kui oled vahel üpris otsekohene ega mõtle päris läbi, mida öelda tahad. Ehk sai asi parandatud sellega, et kui sellel neiul Retrobesti ajal tantsides telefon taskust välja kukkus, siis ma märkasin seda ning sain selle talle kohe tagasi anda. Olime juba selleks ajaks natuke teise kohta liikunud.

Teine ämber oli siis, kui me tätoveeringutest rääkisime ja ma ütlesin, et mina isiklikult ei teeks endale kunagi ühtegi tätoveeringut. Et minu meelest tätoveeringul võiks olla mingi eriline tähendus, aga mingi suvaline roos kuskil keha peal on küll suht mõttetu. Ja mis te arvate, milline tätoveering ühel meie seltskonna naisel kuskil kehal oli? (see ei olnud nähtavas kohas). Just nimelt roos. Midagi küll oli lisaks veel seal, aga jah – feil 😀 Ta rääkis, et tema jaoks on sellel tähendus ka olemas, et pole päris suvaline roos. Ja siis ma ütlesingi, et sellisel juhul on hoopis teine teema sellega. Õnneks see naine ei solvunud, aga jah – ma mõnikord oskan ikka asjadega ämbrisse astuda 😀

Tore kogemus

Eraldi tooksin välja ühe väga toreda kogemuse, mis minuga Retrobesti ajal juhtus. Eks mulle on varemgi tihti pärast üritusi öeldud, et mind on kuskil nähtud, aga keegi pole eriti jutustama tulnud. Retrobesti teisel õhtul, kui me seltskonnaga ringis tantsisime, siis tuli üks naine minu juurde ja ütles, et ta loeb mu blogi. Et nägi meid juba enne 🙂 Me korraks kallistasime ka! Seega blogilugeja, aitäh sulle sellise asja eest! Minu meelest on see alati nii armas, kui keegi minuga rääkima tuleb ning ütleb, et loeb mu blogi 🙂 Seega kui keegi teine peaks mind kuskil laivis nägema, kes mu blogi loeb, siis võib alati tervitama tulla. Ma võin küll alguses päris kohmetu mulje jätta, sest ma ei ole võõrastega ehk kohe kõige jutukam, aga sellised asjad on alati südantsoojendavad 🙂

Vot selline see Retrobest sel aastal oli! Üritus oli kokkuvõttes okei, aga seltskond oli väga super 🙂 Järgmise korrani! 🙂 Lisangi lõppu mõned pildid!

Jõudsime reedel juba suhteliselt vara Retrobestile – kell 16.00. Ülejäänud seltskond jõudis kuskil 18.00-19.00 ajal.

C.C.Catchi ootuses ühes kohvikus aega parajaks tegemas reedel. Olin juba täiega väsinud, aga samas ootusärevuses 🙂

Laupäeva päeval käisime Otepääl ringi, sest üritus hakkas alles kell 17.00. Meie läksime Retrobestile alles kella 18.30ks laupäeval, sest enne seda grillisime külalistemaja aias.

Anne Veski esinemise ajal me istusimegi parklas, kus meie seltskond oli vanad autod juba reedel ära parkinud ja need ei liikunud sealt enne pühapäeva (Hendrikul ei ole ühtegi vana autot, seega meie selles mõttes nii teemas ei olnud). Peas on mul Hendriku venna parukas, mida ta ürituse ajal kandis. Oleksin pidanud muidugi enda juuksed enne ära peitma 😀

Ja päris lõpetuseks siia üks C.C.Catchi parim laul minu meelest. Selle elamuse pärast oli see üritus täiega hea! 🙂

 

 

 

Sõbrapäeviku küsimuste vastused

Mallukas tegi postituse, kus saab sõbrapäeviku küsimustele vastata! Ja kuna mulle on alati sellised küsimustikud meeldinud, siis vastan neile ise ka.

Nimi/hüüdnimi – Jaanika. Hüüdnimed on Jannu ja Jansa. Ühele parimale sõbrannale pigem Jansa, aga muidu teistele Jannu. Perekonnas alati Jannu, Hendrikule ka tihti Jannu (muideks – info neile, kellel üle-eelmine postitus lugemata jäi, et kutsun nüüdsest kallimat oma blogis nimepidi ja ta nimi on Hendrik). Jaanika olen ma kõige rohkem ainult tööl.

Vanus – 28

Perekonnaseis –  Suhtes.

Millega tegeled – Hetkel kirjutan seda postitust, aga siin on vist töökohta mõeldud. Olen Office Manager ühes IT-firmas. Lisaks üldisele korralduslikule poolele tegelen ka müügiga – ehk siis otsin meile tulevasi potentsiaalseid kliente ehk tootmisettevõtteid, kuhu müügijuht siis meie lahendust tutvustama kohapeale läheb. Ehk siis suhtlen igapäevaselt telefonitsi/e-maili teel firmade tegevjuhtide/tootmisjuhtidega ehk tulevaste potentsiaalsete klientidega.

Lemmikvärv – Roheline.

Lemmiklill – Punane roos.

Lemmiksöök/maius – Lemmiksöök on kartulisalat. Lemmikmaius on… Hmm, raske öelda konkreetselt, aga Raffaellod meeldivad väga.

Lemmikjook –  Tomatimahl või ananassimahl. Natuke rohkem vist siiski tomatimahl.

Kas sul on midagi, mida sa ÜLDSE ei söö? – Ma ei armasta väga seeni. Kuigi pitsa peal võin neid süüa küll, et maha noppima just ei hakka. Oliivid ka ei meeldi, aga kui peaksin sööma, siis ilmselt ikkagi sööksin. Ma ei teagi niimoodi söögi kohta, aga piima ma ei joo absoluutselt.

Lemmikloom – Ahv. Aga teda ma koju ei tahaks võtta 😀

Mis oli kõige ägedam asi, mida sa viimase kuu jooksul teinud oled? – Viimase kuu jooksul oli üpris äge väljasõit vanatehnika varjupaika Järva-Jaanis.

Mis on asi, mida sa kunagi lubasid, et iial ei tee, aga oled ikkagi teinud? – Eks neid asju ikka ole. Kas või blogiga seoses – lubasin kunagi, et ei hakka siia endast pilte panema ja nimeliselt kellestki kirjutama, aga näed sa siis – ikka hakkasin 😀 Inimesed ja nende mõtted muutuvadki asjadest aja jooksul. Kui seda muutust üldse ei toimuks, oleks ka natuke veider.

Kas sul on rohkem sõpru või sõbrannasid? – Sõbrannasid. Kuigi mul on neid tõelisi sõbrannasid ka vähe, tuttavaid jagub rohkem.

Mis on su lemmik riietusese? – Kodukleit. Ma muud ei kannakski, sest ma armastan kõige rohkem mugavust. Magada meeldib mulle siis alasti, kui Hendrik on kaisus, muidu ma alasti ei tudu.

Kui sa saaksid praegu enda ette võluda ükskõik mille, siis mis see oleks? –  Üks hea ja suur rahapatakas kuluks alati ära.

Kui sa saaksid praegu olla ükskõik kus, kus sa oleks? – Täitsa Eestis vist, aga naudiks juba puhkust 😀

Kas kardad midagi? On millegi foobia? – Ma kardan lähedaste inimeste surma. Lisaks veel kõrgust ja ämblikke.

Mis sul elust puudu on? – Kui nüüd suur hunnik raha välja jätta, siis ma ei oskagi niimoodi konkreetselt öelda. Mitte et ma nüüd kogu aeg suurest rahahunnikust unistaksin, aga jah – ma olen üldiselt oma eluga päris rahul. Alati võiks midagi paremini ja rohkem olla jne, aga kui kogu aeg sellele keskenduda, siis ei saaks õnnelik olla.

Mis su parima sõbra nimi on? – Mu parimad sõbrad leiavad kajastust küll blogis, aga ilma nimedeta. Mul on kaks parimat sõbrannat, kellel on täpselt sama eesnimi 😀

Mis on su viimase aja parim ost olnud? – Ühed rohelised teksad, need meeldivad mulle päris palju.

Kellele sa viimati kirjutasid? Kas siis e-mail, messenger, sms? –  Viimane e-mail kliendiga, Facebookis sõbrannaga ja sms Hendrikuga. Me helistame ja vahetame Hendrikuga smse, sest ta ei ole Facebookis kogu aeg olemas, ta ei saa töö ajal kogu aeg kõnedele ka vastata. Me oleme Facebookis kokku vist üldse kuus korda suhelnud, millest kolm jäid algusaegadesse 😀 Pärast seda kõned ja smsid. Tal ei ole isegi oma nutitelefonis Messengeri äppi, läheb Facebooki enda lehelt vestlusi vaatama. Ma ei tea, kuidas selline asi üldse telefonis toimib, sest ilma Messengeri äpita ei kujutaks ma küll oma Facebooki vestluste versiooni ette 😀 Hendrik on üldse vähene Facebooki kasutaja, ta ei lisa endast peaaegu üldse pilte. Viimase kaheksa kuu jooksul on ta endast ühe üksiku pildi lisanud, enamasti oleme me koos piltidel, aga mina lisan neid rohkem ning siis tagin tema ära. Et selles mõttes olen mina sotsiaalmeedias ikka kõvasti aktiivsem. Et kui me kuhugi läheme, siis ta teeb minust pilte, aga ta ise ei taha eriti endast üksinda fotosid teha. Koos piltide vastu tal pole midagi, aga kui mina ei oleks selline pildihull, siis ta saaks vabalt ka niimoodi elada, et ei teeks üldse pilte 😀 Ta elas pärast nüüdsesse korterisse kolimist kuskil neli kuud ilma netita, käis minu juures netis ja kui sai netti kuskil avalikus kohas. Vahel ei käinud mitu päeva, sest ta ekstra ei viitsinud sellepärast kuhugi minna. Et selles mõttes ta pole üldse sellest tänapäeva sotsiaalmeedia maailmast nii sõltuvuses ja see omadus meeldib mulle tema puhul. Mina ise olen muidugi meie mõlema eest sellest sõltuvuses 😀

Millal viimati nutsid? – Hendrik näitas mulle hiljuti ühte depressiooniga seonduvat videot. Et siis see seletab, kuidas ta ennast mõnedel raskematel hetkedel on tundnud. Oot, otsin kohe üles selle. Ja mind ei aja tavaliselt sellised asjad kunagi nutma, aga see video ajas küll. No eks selle puhul mõjus ilmselt see, et ma tean, et Hendrik on ise samamoodi tundnud nagu seal videos. Et kui ma oleksin lihtsalt seda videot vaadanud, ilma selleta, et mu lähedaste hulgas oleks keegi, kes sellega on kokku puutnud, siis ma ilmselt poleks pisaraid valanud. Alguses ma nutsin, sest see video oli nii kurb ja siis ma nutsin, sest see lõppes siiski enam-vähem õnnelikult. Hendrik ütles, et tema on ka õppinud oma black dogi niimoodi taltsutama ning temaga elama. Ja selle juures aitas teda päeviku pidamine, terapeudi juures käimine ja endale tunnistamine, et ta vajab abi. Soovitan seda videot vaadata, sest minu meelest on see väga hästi tehtud.

Video ise on siin:

Kas sa oled õnnelik? – Jaa, üldiselt kindlasti. Ma pole küll selline, kes alati täiega naerataks, aga ma olen õnnelik 🙂 Mul on hea suhe, tore töökoht ja elu on ilus! 🙂