Nädalavahetus Põlvas ja Valgas / Ööklubis Kino retromuusika ja Nancy esinemine/ Käisin esimest korda elus kulme ja ripsmeid keemiliselt värvimas/ Ülihea muusikal “The Greatest Showman”

Pole jälle üpris kaua kirjutanud. Ma pikalt jahuma ei hakka, et aega pole või pole viitsinud, sest noh – see on alati ju suht klassika, mida öeldakse. Ma selle jätan hetkel vahele.

Alustan hoopiski sellest, et jõudsin just koju, kallim tõi mu Põlvast Tartusse ära. Käisime jälle saunas enne seda, juba pea iga pühapäevane traditsioon. Kui ma muidu kogusin suht julgust, et kuuma sauna minna (sest mulle pole kunagi saun väga südamelähedane olnud), siis nüüd mulle isegi meeldib. Just pärast sauna on nii hea tunne, täiega energiat täis tunne. Kallim ütles ka, et varsti nõuad ise juba saunas käimist 😀

Nädalavahetus oli tore – reedel oli kõigepealt ühe kallima sõbra juures istumine. Pärast seadsime Põlva ööklubisse Kino sammud, kus esines Nancy. Ma olen seal juba ühe korra käinud, kuu aega tagasi, kui sama seltskonnaga Mercat kuulamas käisime. Kuna enne Nancyt oli täiega hea retromuusika, siis mina teisel korrusel lauas ei istunudki, kus meie seltskond oli (enamus tulid alla tantsima Nancy esinemise ajaks). Mis mulle mu kallima juures ka meeldib, on näiteks see, et ta tuleb alati tantsima, et ei vaja selleks absoluutselt alkoholi nagu paljud teised mehed ehk (kui siiski tulevad). Ja ta oli täiesti kaine kogu õhtu jooksul, sest olime autoga (ta ise tahtis niimoodi, muidu oleks võinud ka taksoga minna, aga siis sai ta teistele minnes ja ka tulles kaineks autojuhiks olla). Ja siis tihti oligi niimoodi, et tantsisime sellises seltskonnas, et naised ja mu kallim, sest ükski teine mees ei tulnud enne Nancy esinemist esimesele korrusele tantsima (ja kahekesi tantsisime ka muidugi) 😀 Vahepeal käis mu kallim ka korraks istumas, aga ma ei läinud, sest kui 90-ndad tulevad, siis mina panen kas või üksi tantsu, sest see on nii hea muusika minu jaoks. Ja seda olenemata sellest, kas ma olen purjus või kaine. Mul on sellistes olukordades lausa tunne, et ma langen mingisse oma maailma, sest ma naeratan nagu mingi laps kommipoes, kes just maailma parimat maiust osta saab 😀 Sama lugu on peaaegu igasuguse hispaaniakeelse muusikaga. Ma kartsin, et laupäevaks pole mul häält ollagi, aga sel korral läks õnneks – hääl ei läinudki ära mu meeliülendavast lauludele kaasa karjumisest 😀

Nancy iseenesest oli tore, see naine näeb oma vanuse kohta ikka täiega hea välja 🙂 Siis tuli juba enamus seltskonnast tantsima ka. Vast mingi tunnike esines, pärast seda me läksimegi ära. Enamus jäid veel edasi pidutsema.

Laupäeval magasime suht kaua ja siis suundusime Valka, kus sõitsime niisama ringi, lisaks jalutasime ka. Näitasin kallimale ka seda kortermaja, kus kunagi mu vanaema elas. Selle ühetoalise korteri me müüsime pärast vanaema surma maha (sügisel 2014), sest mitte keegi meist ei oleks tahtnud sinna elama minna. Valgaga seoses on mul alati vastakad tunded – ühtpidi meenuvad mulle need nostalgilised vaheajad vanaema juures ja tema imemaitsevad pannkoogid(ja ka kõik muud söögid, mida ta valmistas!) ning tema imeilusad tikitud vaibad ja padjad ning kootud villased sokid-kindad-kampsunid jne, teistpidi meenub mulle see autoritaarne kord, mis tema juures alati oli. Ja muidugi see, kuidas ta mu ema alati halvustas, kuigi ei taibanud üldse seda, et mu isal oli kõvasti rohkem süüd selles, et me nii vaesed tol ajal olime (sest isa jõi palju oma palgast maha, kui ma väike olin). Aga nagu öeldakse – eks veri on ikka paksem kui vesi ja oma last näedki vbl teises valguses kui oma miniat (mitte et ma üldse sellist käitumist heaks kiidaks!). Mäletan neid suvesid, kus mind saadeti mitmeks nädalaks vanemate õdedega Valka, aga vanemad tulid alles hiljem järele (siis kui neil puhkus algus, mis kestis ju paar nädalat, aga minul ja õdedel oli terve suvi koolist vaba). Ja siis alati see, kuidas ma ootasin nii suure õhinaga, millal see rong tuleb, kus mu ema lõpuks ka Valka tuleb!

Kui mu vanaema ja ema olid ühes ruumis (jah, sellest ühest toast sai  magala, kui me kogu perekonnaga seal ööbisime!), siis nad ei öelnud ühtegi halba sõna teineteise kohta, aga kui mu ema oli eemal, siis vanaema alati kritiseeris teda. Kusjuures vastupidi ma ei mäleta, et oleks olnud, sest ju mu ema mõistis paremini, et laste kuuldes ei peaks küll selliseid asju rääkima. Mu vanaema oli elav näide sellisest inimesest, kelleks mina ei taha saada. Selliseks vanaemaks ja ka emaks, nagu ta mu isale oli. Mu vanem õde oli alati ta lemmik, sest temal oli suht varakult juba elu päris paigas (16-aastaselt leidis ta endale kallima, kellega oli üheksa aastat koos, siis nad läksid lahku ja mu õde abiellus aasta hiljem teise mehega, kellega tal nüüd kaks last on ja kellega ta siiani koos on). Kuna mina olin tol ajal veel laps, siis minust oli vanaemal suht kama, aga mu keskmine õde ei kuulunud ta lemmikute hulka, sest ta meenutas välimuselt ja hääle poolest kõige enam mu ema. Pealegi ei läinud mu keskmisel õel suhtevallas nii edukalt kui mu vanemal õel. Kui inetu võib olla ühe vanaema teguviis, kes niimoodi lapselapsi eelistab ja veel hullem – seda välja ka näitab, et keegi ta suur lemmik on? Mina ei kujutaks ette, et minul on lapsed või lapselapsed ja ma eelistan üht alati teistele. Jah, ilmselt võib olla mingeid markantseid näiteid, kus üks pereliige on mingi hull kriminaal, siis jah võib sellest eelistamisest ehk aru saada, aga tavaolukorras küll mitte. Kuna mu isa oli üksiklaps, siis seal ta ei saanud kedagi eelistada (kuigi mu isal oleks ka endast kolm aastat vanem õde olnud, aga ta suri juba üheksakuuselt). Just oma vanaema tõttu on mul hea näide olemas, milliseks emaks ega vanaemaks mina saada ei tahaks.

Vot ehk selle tõttu polegi ma kunagi suur Valga fänn olnud ja ma ei ole seda linna ka muidu teab mis armsaks kohaks pidanud, aga vahel võib ikka käia. Elada ma seal ei tahaks.

Eelmisel nädalavahetusel käisime kallimaga Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos. Teate, ma polnud seal varem kordagi käinud, aga see oli elamus omaette! Need mugavad toolid, mis on ainult kahele inimesele mõeldud! Ma avastasin enda jaoks täiesti uuesti mugava elamuse, millest ma varem küll kuulnud olin, aga ise proovinud polnud. Me käisime sellist filmi vaatamas nagu The Greatest Showman, mis oli megahea! Ma üldiselt pole suur muusikalifänn, aga no need laulud ning tantsud olid superhead! Lugu ise oli ka täiega huvitav – seega kindlasti soovitan. Pärast filmi vaatamist lugesin filmi kohta seda artiklit, mis tegi selle filmi minu jaoks veelgi paremaks 🙂 Ja teinekordki sean sammud just Apollo kinno, sest nii mugavad istmed ju 🙂

Teisipäeval kasutasin ära ka oma Dorpat Spa (nüüd vist juba Dorpat Tervis, sest nad vahepeal kolisid ja muutsid nime ka – mina käisin juba uues kohas) kinkekaardi, mille ma töölt jõuludeks sain. Lasin endale kaks asja teha – näohoolduse nimega Roosiõie värskus ning uskuge või mitte – ma lasin esimest korda elus kulme ning ripsmeid keemiliselt värvida (ning kulme korrigeerida ka)! Mina, kes ma meigin end üliharva, jäin selle tulemusega vägagi rahule, sest nüüd on mul tumedamad kulmud, mis jätavad kogu aeg mulje, et mingi õhkõrn meik on näos. Ripsmetest ehk nii suurt aru ei saa, sest nad on mul nagunii suht nirud, aga natuke tihedamad tunduvad nad küll (pikemaks see neid ju ei tee). Kuid jah – hakkan vist nüüd iga kuu käima, sest mulle meeldis tulemus 🙂 Ja pole üldse kallis lõbu ka, mida kord kuus välja käia –  19 eurot kulmude ja ripsmete eest kokku. Nüüd pidin ma ainult 8 eurot kolme  asja eest juurde maksma, sest kinkekaart hõlmas muu summa, aga igakuiselt ma vist näohooldusi tegema ei hakka 😀 Aga ripsmeid ja kulme ehk küll 🙂 Lisan postituse lõppu mõned pildid ka, kuigi nendest vist nii palju aru ei saa. Ma olen vist maamunal ainuke 28-aastane naine, kes polnud iial kulme ega ripsmeid keemiliselt värvida lasknud ega kulme korrigeerida? Või on mõni veel sama maalt ja hobusega nagu mina? Andke märku palun, kui on 😀

Tantsimas olen siin ikka käinud, kaks nädalat tagasi oli õpetajaks üks naine, kes näitas, kuidas salsas ja bachatas peaks kätehoid olema jne. Ma olen selles mõttes ikka suht vedel sült 😀 Nüüd kolmapäeval oli üle pika aja salsa, mida ma viimati tantsisin megaammu (sest vahepeal olid siin pühad ja enne seda jäi mitu korda trenn ära ka, sest küll pidi õpetaja mingeid jõulupeo asju ajama, küll pidin mina kontori jõulupeo asju ajama jne). Ja kui ma pikalt pole tantsinud, siis alguses on suht keeruline jälle hoogu sisse saada. Aga noh, vaikselt ikka tuleb 🙂

Täna just kallim mainis, et meil on väike tähtpäev – sest kolm kuud tagasi saime esimest korda kokku. Tegelikult kuupäeva mõttes küll alles homme (22.oktoober saime esimest korda kokku), aga just 12. nädalat tagasi pühapäeval nägime esimest korda. Mulle tundub vahel, et nagu pool aastat oleks sellest kõigest juba möödas.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel lisada, et kui näohooldust saamas käisin, siis kosmeetik küsis, et ega ma ilmselt üle 22 pole 😀 Ma ütlesin, et võiksin muidugi mitte olla, aga tegelikult olen juba 28. Ta siis ütleski, et ei paistnud, et oleksin, aga kui olen, siis võib mingit silmaümbruskreemi vms ka panna, mida alla 22-aastastele ei lisata. Mida vanemaks naine saab, seda rohkem ta soovib ju, et teda nooremaks peetakse 😀

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingeid pilte – ja esimest korda panen siia blogisse fotosid ka koos kallimaga 🙂

Novembris 2017 Provintsi kohvikus Räpinas 🙂

Novembris kallima soolaleivapeol Põlvas 🙂

25.detsember 2017 Haapsalu restoranis nimega Villa & Restoran Soffa

Eelmisel nädalavahetusel, veits habetunud kallim. Nüüd ajas jälle habeme ära 🙂

Teisipäeval pärast ripsmeid ja kulme tehtud pilt kodus. Küll mustvalge, aga peaks aru saama küll, et veits teistmoodi on kulmud 🙂 Eriti võrreldes eelmise pildiga, kus ma veel kulme korrigeerimas ei olnud käinud.

Üleeile Valgas söömas. Siit ehk saab paremini aru, et kulmud tumedamad 🙂 Ripsmeid nii palju pildilt näha pole, aga muidu reaalses elus natuke märkab ikka erinevust.

Laupäeva õhtul Valgas.

Advertisements

Milline oli aasta 2017 minu jaoks? /Nädalavahetus Põlvamaal ja matustel käik…

Ja ongi hoogsalt kätte jõudnud aasta 2018! Kuna ma läksin 2.jaanuaril juba tööle tagasi pärast nädalast puhkust, siis nüüdseks olen juba enam-vähem sisse ka uuesti elanud. Ja ongi paslik aeg teha kokkuvõte sellest, kuidas aasta 2017 minu jaoks möödus.

2017 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Täpselt aasta aega tagasi samal ajal olin ma teises suhtes, elasin teises korteris ja olin töötu. Jaanuari lõpus 2017 kolisime me siis veel koos Härraga sellesse kahetoalisse korterisse, kus ma hetkel üksinda elan. Kõigest nädal hiljem leidsin ma töö, mida ma ka praegu teen. Kuna ma tööteemadel olen ka natuke kribanud, siis ma hetkel sellel pikemalt ei peatuks. Tol hetkel tundus, et elu saab jälle jalad alla, sest kõik tundus enam-vähem paigas olevat.

Kuid tundub, et minu elu viskab alati mingeid vimkasid. Kui töö mõttes sujus kõik väga hästi, siis isiklik elu hakkas vaikselt käest ära minema. Umbes kevadel tundsin, et ma ei ole päris õnnelik selles suhtes, kus ma olen. Kuid ma lootsin, et ehk see tunne läheb üle, sest suhtes tuleb ju ikka sellliseid asju ette.

Ma ei süvenenud sellesse tundesse eriti ja kui Härra siis mai alguses tuli jutuga, et ta leiab, et me peaks lahku minema, siis see mõjus mulle raskelt. Ma olin juba vaikselt leppimas selle asjaga, kui Härra ütles, et ta mõtles siiski järele ja ta leiab, et me võiksime veel kord proovida. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma tahtsin uskuda, et me saame hakkama. Nüüd järele mõeldes oleks me pidanud juba siis lahku minema, aga eks oma vigadest õpitaksegi.

Vast kuuks ajaks läksid asjad natukene paremaks, aga tegelikult olime me mõlemad suhteliselt õnnetud. Mina olin õnnetu ka sellepärast, et ma tundsin, et ma olen jälle ämbrisse astunud, aga mul oli seda nii raske tunnistada. Eelkõige endale, aga teistele muidugi ka. Me olime iseloomult hästi erinevad ja just see tegi selle asja võimatuks. Mina tahtsin sügavamaid vestlusi, tema tahtis naist, kellega koos trennis käia. Ja nii see suhe terve suve vinduski. Me küll tegime väljasõite jne, aga vahel me läksime tülli või siis lihtsalt ignoreerisime teineteist. Härral oli tekkinud mingi komme alati mind teiste ees kritiseerida, just oma sõprade ees, aga vahel ka minu enda sõprade ees. Meil ei olnud seda harmooniat, mida ma nägin teistes paarides. Ning ei, ma ei mõtle siin seda, et mingi hull musitamine peaks olema teiste nähes, aga saate ju aru küll, mida ma silmas pean.

Ja septembris juhtuski siis see, et kui ta endale juba Tinderi tegi, siis oli teada värk, et pikka pidu sel enam pole. Ja ei olnudki, nädal aega kestis see veel edasi. See oligi minu jaoks esimene reaalsuskontroll, kus ma sain aru, et see on juba ammu hukule määratud asi, et sel ei tohi enam vinduda lasta. Teine reaalsuskontroll tuli minu jaoks siis, kui me veel koos käisime selles pulmas (Härra sõber abiellus oma kallimaga). Vot seal nägin ma seda imelist tunnet, mida kaks inimest võivad tunda… ja sain aru, et ma pean endale valetamise lõpetama. Et pigem juba üksinda kui sellises suhtes, mis mitte midagi enam ammu juba ei paku, vähemalt mitte selles mõttes, mida üks täisväärtuslik suhe peaks pakkuma.

Ja siis ma ütlesingi Härrale, et tal on kogu aeg õigus olnud, et me peame lahku minema, sest sel kõigel pole enam mõtet. Ja siis juhtuski niimoodi, et kõigepealt kolisin ma neljaks päevaks isa juurde, aga kuna Härra otsustas ise ühetoalise korteri kasuks, siis sain ma üsna pea uuesti siia korterisse sisse tagasi kolida. Ja nüüd elangi ma siin korteris üksinda( ja mu kallim käib siin tihti külas).

Härraga ma enam pärast lahkuminekut ei suhtle, ta kustutas mu Facebookist millalgi novembris ära vist (paar kuud pärast lahkuminekut). Mul on nimelt selline programm juba ammu peale pandud, et mul tuleb teade, kui keegi mu Facebookist ära kustutab – seega olen ma alati kursis sellega, kes mu FB-st elimineerib. See on väga hea asi, soovitan teile ka 😀 Sünnipäevaks ta küll soovis mulle Facebooki chatis õnne, aga ma vist isegi ei tänanud, sest neid soove tuli teisi ka, ei vastanud kõigile.

Ma vist juba ka mingis postituses kirjutasin, et ma olin alati enne lahkuminekut arvanud, et see saab raske olema, et ma täiega nutan jne. Tegelikult olin ma kõik pisarad juba mitu kuud varem ära valanud, sest seda lahkuminekut oli ette näha – seega oli see suur vabanemise tunne. Muidugi oli kahju, et nii läks, aga halvas suhtes olemine oleks nagunii hullem olnud, ma oleksin ikka täiega õnnetu olnud. Ja vallalisena olin ma üle pika aja hoopiski õnnelik!

Ja siis hakkasin ma esimest korda elus Tinderit kasutama. Sain mõnega kokku, üldiselt olid kõik üpriski toredad inimesed, mõni meeldis sisemuselt, aga välimuselt ei meeldinud, teise puhul oli lugu jälle vastupidine. Üks tundus igati okei, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna poleks ma küll mahtunud. No ma pigem küll arvan, et see oli lihtsalt ettekääne, sest kui keegi sulle huvi pakub, siis inimene leiab selle aja. Nii lihtne see ongi 🙂 Ning üks tüüp vedas mind mitu korda alt, lubas Raplast Tartusse tulla jne, aga iial ei tulnud (temaga ma suhtlesin päris pikalt telefonis, aga me ei saanud iial kokku). Ta tundus üldse hästi kahtlane ja ta Facebooki konto jättis mulle mulje, et ta võib-olla elab topeltelu. Ja ma ei viitsi selliste inimeste peale oma enerigat raisata, seega jätsin suhtlemise katki.

Ja siis juhtus see, et ma sain kokku ühe Põlva noormehega, kes mu Facebooki sõbralistis oli vist juba pea kuu aega olnud ja me olime alguses põgusalt suhelnud, aga ma ei osanud temast esialgu suurt midagi arvata. Ta ikka vahel kirjutas ja ma märkasin, et ta laikis mu pilte, aga kuna ma esimene kord ütlesin ära, kui ta mu välja kutsus (ta tegi seda veel Tinderis ja ma alati tahan inimestega enne Facebookis suhelda, kui ma nendega kokku saan), siis ta hiljem mind Facebookis enam mõnda aega välja ei kutsunud. Ja siis hakkas ta uuesti minuga suhtlema (mingi paus oli sisse jäänud) ja ma sain teada, et ta töötab ühes tootmisettevõttes, kuhu ma augustis meie müügimehe saatsin, aga nad ei olnud meie lahendusest huvitatud. Kuna ma tol hetkel otsisin just Põlvamaa tootmisettevõtteid, kuhu meie müügimeest saata (sinna ettevõttesse poleks enam mõtet olnud, kus ta töötab, sest hiljuti käidi seal), siis palusin tal mõned soovitada, mis veel Põlvamaal olemas on. Ta soovitaski, aga need olid meie kliendid juba 😀 Ja vot sellest suhtlusest juhtus see asi, et hakkasime rohkem kribama ja saime lõpuks ka kokku.

Ta tegelikult võlus mind esimesel kohtumisel natuke juba sellega, et ta tõi mulle lille. Ma tean, et kindlasti on naisi, kellele tuuakse esimestel kohtumistel lilli jne, aga minu internetideitide ajaloos on neid pigem vähe olnud. Ja juba järgmisel nädalavahetusel jäi ta minu juurde ööseks (seksini läks veel omajagu aega) ja nii see suhe meil arenema hakkas 🙂 Ma olen nüüdseks ta perekonda lugematul arv kordi näinud, tema minu isa küll ainult ühe korra, aga mina ei ole kahjuks ka oma perekonnaga nii lähedane. Mu tädi on ta kolm korda näinud küll, sest teda näen ma ise ka tihedamini.

Nüüdseks oleme koos olnud 2,5 kuud.Ülilühike aeg, ma tean, aga väga õnnelik aeg on olnud. Mulle meeldib temaga koos olla ja igapäevaselt aina uusi asju tema kohta avastada. 🙂 Selles mõttes oli vbl natuke nukker ka lugeda neid kommentaare mu mõne eelmise postituse all, kus mulle öeldi, et armumine on mu ajule jälle 1:0 teinud, et küll ma varsti oma pilve pealt alla kukun, sest selline on elu – karm reaalsus tuleb varsti nagunii mulle külla. Jah, vbl, ma ei tea iial, mis tulevik toob, aga kas keegi seda üldse reaalselt teab? Et siis kui ma kirjutan, et kõik on pekkis, et siis ma olen see täiskasvanulik Jaanika, aga kui ma kirjutan, et ma olen õnnelik, siis ma olen lapsik teismeline, kes ei tohiks oma rõõmu välja näidata? Kahju, et mõned nii arvavad.

Nüüd laupäeval oli mu kallima jaoks väga raske hetk, sest ta vanaema matused olid. Mina ei näinud ta seda vanaema kunagi, sest ta oli juba viimane aasta hooldekodus olnud (olen ta teist vanaema ja vanaisa mitmeid kordi näinud, kes elus on). Igal juhul ei eeldanud ma üldse, et ma sinna matustele lähen – ja et minuga üldse hiljem peielauas arvestatakse, sest ma olen kallimaga väga vähe koos olnud. Pealegi ma ei näinud tema vanaema kunagi isiklikult. Eelmisel nädalal, kui ma olin Tartus ja kallim oli Põlvas, siis ta helistas mulle ja ütles, et ta isa on ikkagi mind ka peielaua nimekirja arvestanud. Ma olin suht šokis, sest see tundus üliperekondlik asi jne. No ma siis küsisin kallimalt, et kas tema tahab, et ma ka läheksin ja ta ütles, et ta kindlasti sooviks, et ma matustele ning peielauda läheksin. Siis otsustasingi minna.

Matused toimusid Räpina kirikus, sest ta vanaema oli sealt lähedalt pärit. Võtsime hommikul Põlva lähedalt kallima teise vanaema-vanaisa ja ta venna ka peale ning läksimegi. Ma ise istusin tagaistmel, sest muidu oleks neil seal kolmekesi kitsaks läinud – lasin kallima vanaemal ees istuda.

Minu jaoks oli tegemist küll täiesti võõra inimese matusega, aga kuna ma nägin kirikus, kuidas mu kallimal on väga raske hetk, siis mul tulid endal ka peaaegu pisarad silma. Eks nad kõik olid ka arvestanud, et millalgi see juhtub, sest vanaema oli juba hooldekodus väga nõrk, aga ikkagi on selline asi alati raske. Kallim oli mulle ikka rääkinud, et tema ühed õnnelikumad suvevaheajad olid lapsena just Räpinas oma vanaema juures.

Hiljem oli peielaud ka, kus kallima ema rääkis mälestusi oma ema kohta. Kusjuures Räpinasse sõites tuli kallima vanavanematega ja vennaga jutuks ka minu ema matus, mis ilmselgelt on olnud mu elu kõige raskem hetk. Nüüd ma suudan sellest küll juba ilma pisarateta rääkida, aga see võttis omajagu aastaid aega, kui ma suutsin sellest kõigest üldse niimoodi vestelda, et ma nutma ei hakkaks. Mitte siis ainult matustest, vaid oma ema surmast üldse.

Et laupäev oli selline väga nukker päev. Pühapäeval käisime seal külas rohkem jalutamas, kus kallim ise oma lapsepõlves elas (kus ta vanemad hetkel elavad koos ta kõige noorema 11-aastase vennaga ja seal samas kohas, aga mõned kortermajad edasi elab ta teine vend ka, kes on 28-aastane). Ma olen seal külas lapsena aega veetnud, sest mu tädipoeg elab seal, aga kuna nii tihedalt ei suhtle, siis nüüd pole täiskasvanuna sinna väga palju juhtunud. Ja pigem selle küla teises otsas olen väiksena olnud, mitte seal, kus kallima lapsepõlv möödus. Et tal jah ülejäänud perekond elab selles külas, ta ise elab Põlvas. Ja ta vanavanemad elavad ühes teises külas Põlvamaal.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, käisin eile juba kolmandat korda saunas ja polnudki enam nii palav 😀

P.S: Ma just avastasin, et ma kasutasin postituses väga palju kordi ja siis juhtus see ja siis läksin sinna ja siis oli niimoodi jne, aga kuna armumine tegi ju mu ajuga väidetavalt 1:0, siis las olla 😀

Erinevad jõulupeod / Ööklubi Kino/ Haapsalu ja Pärnu / Sain aasta vanemaks/ Aastal 2018 ootavad mind Bryan Adamsi kontsert ja Retrobest! :)

Pole nii ammu kirjutanud. Ma isegi ei tea, kust ma alustama peaksin, et omadega järje peale jõuda, aga ma usun, et algusest on päris hea variant 😀 Ühte postitusesse ka ehk päris kõike ära mahutada ei õnnestu, aga eks näis, mis elu toob 🙂 Võib-olla jaksan ikka kõik korraga ka kirja panna.

Viimane nädal tööl oli oli megakiire, aga aitas teadmine, et kohe saab nädalakese puhata! Nüüd on see nädal küll juba läbi saamas, sest teisipäeval peab uuesti tööle minema, aga vahepeal olen saanud ka korralikult aja maha võtta 🙂 Meie jõulupidu kontoris oli 21.detsembril – olin kõigile nende nimetähtedega jutukesed ette valmistanud – ehk siis, kui kellegi nimi algas M-tähega, siis oli kogu tema jutt ainult M-tähega 😀 Ega see kerge ülesanne polnud ja meie firmas töötavale lätlasele tegin inglisekeelse teksti, sest ilmselgelt läti keeles ma poleks suutnud seda teha 😀 Ta küll jõulupeost osa ei võtnud, aga kui jaanuaris tööle tuleb, siis saab selle kätte. Lisaks tegime suvaliselt loosipakke ning firma poolt saime ka Dorpat Spa kinkekaardi, mis mul veel kasutamata on. Kuid kõige ägedama kingituse sain ma töökaaslastelt sünnipäevaks – kaks 2-päeva piletit suvel toimuvale Retrobestile! Ma olen küll „We love the 90’s“ festivalil käinud, kuid Retrobestile Pühajärvel pole ma siiani kordagi jõudnud. Ning nüüd saan ma lausa kaheks päevaks minna ja retrorütmide taktis tantsida! On hea, kui inimesed teavad, millist muusikat ma armastan, sest selline kingitus on minule kui retropedele täielik rusikas silmaauku! Et see oli väga õige ja hea kingitus! 🙂

Kui kontoris sai jõulupidu läbi, siis saime kingitused koju ära viia ning Müncheni Restorani sammud seada. Seal oli meile laud broneeritud ja selline jõulusööming planeeritud. Olime seal tegelikult kauem, kui nad üldse avatud pidid olema, aga kuna rahvast oli palju, siis ilmselt nad panidki planeeritust hoopis hiljem uksed kinni. Pärast käisime veel töökaaslastega Trepis natuke shotte tegemas ja siis oli aeg taksoga koju minna. Järgmisel päeval oli kontoris üleüldine koristamine, kuhu oli päris raske hommikul kohale jõuda, sest jõudsin kell 02.30 koju 😀 Üldse oli reedel maru hõre olemine, aga shotid mõjuvad mulle alati niimoodi 😀

Reede õhtul seadsin sammud Põlvasse, kus nägin oma kallimat. Jah, ma tean, et mu eelmise postituse alla tuli palju kommentaare, et minu blogi tõttu on teil sõnast kallim oksendamiseni ning ma peaksin selle ikka mingi muu sõnaga asendama, aga ma hetkel ei taha. Seega saan vaid teile kaasa tunda, et olen sellise tunde tekitanud, aga ehk saate millalgi üle 🙂 Eks natuke palju sõnakordusi tuleb, aga mis seal ikka siis.

Nägin selle ka Põlvas ära, kuidas kallim jõulupuid müüs, sest jõudsin sinna reedel just siis, kui ta ametis oli. Õhtul seadsime sammud (tegelikult auto – kallim oli kaine autojuht) ühele jõulueelsele üritusele, kus toimus ka suvalises järjekorras loosipakkide jagamine. Ühele neiule langes osaks selline rõõm, et ta sai naistekalendri – ehk siis igas kuus oli mingi meela neiu pilt väga napis rõivastuses – enamasti kas bikiinides või pesus 😀 Tüüp, kes selle loosipaki tegi, lootis täiega, et see õnn langeb osaks mingile noormehele, aga läks teistmoodi 😀

Seal seltskonnas juhtusin nüüd rohkem suhtlema ka selle sünnipäevalapsega, kelle sünnipäeval ma nädal tagasi olin käinud. Ja suhtlesin üldse rohkem kui eelmisel üritusel. Rääkisime niisama maast ja ilmast, kui järsku see naine hakkas arutama, et ei teagi, kellel meie seltskonnas järgmisena sünnipäev on. Ma ei öelnud midagi alguses, aga siis ta küsis mu sünnipäeva ja ma sain öelda, et kui kell on üle südaöö, siis on mul täna sünnipäev (ja kell oli üle südaöö) 😀 Ka mu kallim polnud veel kella vaadanud (tol hetkel suhtlesin just selle neiuga ainult, kallim suhtles oma sõpradega) ja siis läks hull orgunn lahti – Jaanikal on sünnipäev, tuleb ta üles tõsta(keegi sellest seltskonnast seda peale mu kallima varem ei teadnud) 😀 Ja nii mehed mind 28 korda üles tõstsidki tooli peal, ma küll natuke kartsin, et löön pea lakke ära, sest nad tõstsid nii kõrgele, aga õnneks niimoodi ei läinud 😀 Ma hoidsin natuke all ka pead, sest hirm oli küll tegelikult 😀 Ma ei mäletagi, millal mind viimati üles tõsteti niimoodi – ehk siis, kui 25 sain ja oma sünnipäeva suuremalt pidasin? Aga mul pole hetkel meeles, kas siis tõsteti üles või pigem jääb see ikka kuhugi kooliaega.

Pärast sealset istumist oli kõigil plaanis ööklubisse Kino minna. Meil kallimaga esialgu mitte, sest ta pidi ka laupäeval suhteliselt vara ärkama, et veel viimaseid jõulukuuski müüma minna (suht enamus olid juba ära ostetud). Seega viis kallim kaine autojuhina inimesi klubisse ära, mina jäin sinna korterisse ootama, et siis kõige hiljem peale minna. Tegelikult tekkis mul endalgi isu ööklubisse minna, sest ma polnud kunagi Kinos käinud – ja mulle on alati meeldinud sellised pidutsemiskohad, kuhu ma varem oma jalga tõstnud pole. Esinejaks oli Merilyn Uusküla ehk Merca ja selline süldimuusika on mulle ka alati peale läinud 😀

Kui lõpuks viimane sats siis klubisse ära sai viidud, juhtus hoopis niimoodi, et me läksime ka! Kuna tegemist oli mu sünnipäevaga, siis kallim ütles, et loomulikult läheme, kui ma tahan. Et küll ta järgmisel päeval tööl hakkama saab. Ega me kaua olnudki – kuskil tunnike, aga nägime Merca ja tema tissid ikka ära 😀

Ööklubis sai seltskonnas tantsitud, kallimaga kahekesi tantsitud, niisama juttu räägitud ja oldud. Kusjuures ma ise eeldasin, et see ööklubi on väiksem, aga tegelikult oli isegi suhteliselt normaalse suurusega. Mingi aeg ma nägin enda jaoks väga tuttavat neiut, kuigi ma alguses ei saanudki aru, kust ma teda teada võiksin. Ja siis jõudis kohale, et ma tegelikult ju ei teagi seda naist isiklikult, aga ma olen hea spioon – tegemist oli mu kallimaga eksiga 😀 Eks me ikka olime eksidest rääkinud ja mu kallima viimane suhe, mis aprillis lõppes, kestis selle naisega kuskil kolm aastat. Kui me kallimaga teineteist Facebooki lisasime, siis ma mingite kommentaaride ja laikide peale panin asja kokku, et tegemist on tema eksiga – ja nagu näha, oli mul ka eriti hea pildimälu!

Kui me sellest naisest möödusime, siis nad teretasid ka. Hiljem ma ütlesin ka kallimale, et teadsin, et see tema eks oli, sest kuigi ta pole iial ta nime maininud ega pilte näidanud, siis neid asju saab kergelt välja uurida. Mu kallim ütles, et ta tegi samuti Facebookis enne uurimistööd ja on ka Härra kontot vaadanud. Aga temal oli selles mõttes kergem taustauuringut teha, et kui me teineteist Facebooki lisasime, siis ma vist olin isegi mõnel Härra sõbranna poolt lisatud pildil koos temaga tagitud, millelt ma alles hiljem tagi eemaldasin. Pluss megapalju kommentaare, millest ma nüüd mõned olen ära kustutanud, aga mingid on kindlasti alles. Kallim küll mainis, et ta pole päris kindel, et kas ta niimoodi suudaks mu eksi kohe ära tunda, kui ta teda nägema juhtuks ega teaks, et tegemist on temaga. Ma ütlesingi, et teda ilmselt Põlvas nägema ei juhtu, et pigem ikka Tartus. Aga jah, Põlva on ju nii väike, seal on ainult üks ööklubi, loogiline, et siis juhtuvad inimesed samasse kohta. Kallima eks elab nagunii Põlvas ju.

Kuskil kella 02.15 ajaks sai pidu meie jaoks läbi, teised jäid küll veel möllu panema. Hommikul sain mina kaua tududa ja päev ise oli imeline! Nägin sõbrannat, kellega käisime Jäägri pubis ja Vanas Vaksalis istumas. Kallim kinkis mulle sünnipäevaks Bryan Adamsi kontserdipileti 🙂 Ta endale ostis selle pileti juba enne meie kohtumist ja kui ma siis mainisin, et oh, nii vinge, et mulle ka täiega meeldiks sinna minna, aga ma nagu ise selle pileti ostmiseni ei jõudnud, siis ta kinkis mulle selle. Seega aasta 2018 tuleb elamusterohke – mais ootab meid Bryan Adamsi kontsert ning juuni lõpus Retrobest! 🙂 Ma polegi kunagi varem Saku Suurhallis käinud ju 😀

Minu sünnipäeva õhtul käisime veel kallima vanemate juurest korraks läbi, kes mind ka lilledega õnnitlesid. Enne seda olime kallimaga saunas käinud ja ma võin öelda, et ma nii väga ei vihkagi seda enam 😀 Ma küll vaevalt kunagi oma elus jõuan sauna armastamiseni, aga vähemalt ei vihka seda enam. Progress missugune 😀

24.detsembril oli istumine kallima vanaema juures, kus toimus selline traditsiooniline jõulusööming. 25.detsembril sõitsime Tartusse, kus ma kodust mõned asjad võtsin, lisaks käisime mu isa juurest läbi, keda kallim esimest korda nägi. Mu õdesid ta pole veel näinud, sest üks elab Inglismaal (aga tuleb nüüd jaanuari lõpus) ja teine on ka tihti nädalavahetustel maal (nüüd jõuludel oli ka). Kuid millalgi ikka 🙂

Pärast Tartut oli meil plaan paigas – me suundusime Haapsallu! Ma polnudki kunagi talvises Haapsalus käinud, kallima jaoks oli see esimene kord üldse Haapsallu minna. Kui Lõuna-Eestis oli siis veel täielik lumeparadiis, siis Lääne-Eestis oli pigem täielik sügis. Pakkisime oma asjad Liisu Külalistemajas lahti (mis oli täiega äge koht! nad on suht hiljuti avanud ka, aga mulle väga meeldis) ja käisime natuke Haapsalu peal ringi. Kuigi ilm oli kole ja lõpuks hakkas vihma täiega sadama, siis meil oli ikkagi lõbus. Jama oli muidugi see, et kuna tegemist oli 25.detsembriga, siis olid paljud söögikohad kinni, aga mõned olid siiski õnneks lahti. Näiteks restoran Soffa oli lahti, kus olid väga maitsvad toidud! Pärast seda söömingut me hakkasime veel rohkem Haapsalus ringi kondama (Haapsalu linnuses ja promenaadil, kus kallim varem kunagi käinud polnud) ja lõpuks olimegi läbimärjad, sest vihma täiega kallas, aga saime ennast üles soojendada Talumehe kõrtsis 🙂 Sealt suundusime juba taksoga külalistemajja, sest ei tahtnud enam märjana ringi hulkuda.

Teisipäeval jätsime armsa Haapsaluga hüvasti ning suundusime Pärnusse. Seal ööbisime Muuli Hostelis, mis polnud küll nii hubane kui Liisu Külalistemaja, aga seal oli vannituba ka megasoe (Liisu Külalistemajas oli vannituba suht jahe) 😀 Ja mulle on alati meeldinud soojad vannitoad. Seal sai toatemperatuuri veel eriti soojaks panna ja ka see meeldib mulle 😀 Meil oli seal selline katuseaknaga tuba, mis oli ka väga okei 🙂

Pärnus oli ka kohutav ilm, täielik vihmasadu. Käisime niisama vanalinnas ringi ning Peetri Pizzas söömas. Kolmapäeval läks meil check-out veits üle, sest me olime aeglased – nii et koristaja tuli juba jalaga uksest sisse 😀 Siis läks küll kiireks 😀

Pärast Pärnut tegime Tartu Mäkis korra peatuse, ma polnudki varem Lõunakeskuse mäkis käinud. Seal olid meeletud järjekorrad! Ma ei teadnudki, et seal selline numbriga süsteem on, et tellid oma asjad ära ning siis teisest kohas saad numbri alusel asjad kätte. Pidime vähemalt 45 minutit ootama. Ja ma pole selliste järjekordade puhul eriti kannatlik inimene 😀

Üleeile käisime Otepääl söömas, eile käisime Tartus, kus kallim nägi mu ühte parimat sõbrannat ja tema elukaaslast, keda ta veel näinud polnud. Homme päeval oleme ka jälle Tartus, sest saame blogilugeja ja tema kallimaga kokku. Uue aasta võtame ilmselt Põlvas vastu, aga 1.jaanuaril lähen ma Tartusse tagasi, sest 2.jaanuaril tuleb juba tööle minna. Kuna mu kallimal on jõulupuhkus 8.jaanuarini, siis ta tuleb Tartusse selleks ajaks, kui mina pean juba tööl olema, aga tema veel ei pea. Tahaks ka 8-ndani puhata 😀

Et väga tore ja tegus nädal on olnud. Ja me polnudki ju varem saanud niimoodi nädal aega järjest koos olla, mis on kõik väga ilus aeg olnud! 🙂 Hetkel olengi Põlvas ja leidsin lõpuks selle aja, et mõned read ka kirja panna, sest kogu aeg on midagi toimunud – pole lihtsalt aega olnud 🙂 Eile olime ka natuke aega kallima vanematekodus, mängisime ta 11-aastase vennaga kaarte (kallimal on kaks venda: üks on 28-aastane nagu minagi, teine on 11-aastane alles. Kallim ise on 29, saab augustis 30, aga näeb välja noorem – ma arvasin alguses ta pilte vaadates, et ta on maksimaalselt 25 :D).

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, vaatasin uuesti selle eesti filmi „Teesklejad“ ära. Ma kunagi kirjutasin ka sellest. Kui veel 1,5 aastat tagasi olin ma sellest suht vaimustuses, siis nüüd tekitas see minus pigem sellise imeliku reaktsiooni. Et enam ei tundunud see üldse nii hea film olevat. Või ongi asi pigem selles, et ma olin seda juba varem näinud? Vot ei teagi. Mis teie sellest filmist üldse arvate?

Praegu enam pikemalt kirjutada ei jaksa, aga millalgi teen ehk mingi kokkuvõtva postituse 2017.aasta kohta. Mul on alati kombeks olnud selliseid kokkuvõtvaid postitusi teha. 2017 on minu jaoks kokkuvõttes väga hea aasta olnud – palju parem kui 2016! 🙂 Seda nii isiklikus elus kui ka töö mõttes.

Head vana-aasta lõppu ja kohtume uuesti juba aastal 2018! 🙂

 

Nädalavahetus Põlvas ja Põlvamaal (pidu ühes Põlvamaa külakeses- tume rumm ei olegi kangem kui hele rumm? :D) / Kaardimängud ja muud mängud/ Üle pika aja saunas käimine/ Soe inimene :) / Keerasin ise ühe asja pekki… / Õudukas “Jessabelle”

Viimased paar nädalat on olnud päris kiire aeg – seega pole mahti olnud blogida. Rahulikuks läheb reedel, sest siis saab nädal aega puhata! Jee 🙂

Eelmisel reedel käisin sõbranna ja tema elukaaslasega üle pika aja väljas. Väga tore õhtu oli! 🙂 Laupäeval suundusin Põlvasse ja veetsime ülejäänud nädalavahetuse kallimaga koos, käisime näiteks Jäägri pubis söömas. Seal käisin ma suvel ka korraks, kui sõbranna ja tema elukaaslasega Põlvamaal reisisime. Õhtul mängisime kaarte ning seda mängu, mida tavaliselt suure seltskonnaga mängitakse, et pead mõtlema ühele tuntud inimesele ja teine siis peab kas-küsimustega jõudma selleni, et keda mõeldakse. Näiteks saad küsida, et kas see on naine, et kas eestlane, kas elab veel jne. Mu kallim pusis natuke Shakiraga ja Jeesus Kristusega ning mina Martin Luther Kingiga 😀 Mängisin seda sama mängu sel nädalavahetusel ka sõbrannaga ja tema pusis Brigitte Susanne Hundiga ja Martin Lawrenciga (ta teadis seda komöödianäitlejat küll, aga nime ei teadnud) ning mina ühe hispaaniakeelse näitlejaga, kelle nime ma tegelikult ei teadnudki 😀 Lisaks oli minu jaoks suht raske Bellanova 😀 Eile mängisime kallimaga uuesti seda ja tal läks natuke aega Diego Maradonaga ja minul Black Sabbathiga. Lõpuks bändini  läbi häda jõudsin, aga vaja oli teada pealaulja nime ning mina tunnistan siinkohal, et mul polnud aimugi, et Ozzy Osbourne seal figureeris. No ma ei kuula seda ka, aga jah 😀 Sain targemaks 🙂 Nelson Mandelaga läks mu kallimal ka aega, ta teadis küll, kes ta oli, aga nime ei mäletanud. Lõpuks meenus nimi ka. Väga äge mäng minu meelest! Eile meenutasime sõbrannaga ka, kuidas “Küüned persse” reeglid olid ning seda sai ka palju mängitud, päeval siis temaga ja õhtul juba kallimaga 🙂 Mu kallim oli päeval lihtsalt tööl, sest nüüd nädalake enne jõule teeb ta põhitöö kõrvalt ka ühte teist tööd – nimelt müüb jõulupuid (seda siis kuni 24-detsembrini) 🙂 Kuna mu sõbranna elab Põlva lähedal, siis ta tuli mu kallima korterisse, kus me krõpse sõime ja niisama lobisesime ning mänge mängisime 🙂

Aga reedel sõitsin ma üle pika aja rongiga! Ma viimati sõitsin rongiga aastal 2014 – see oli ka ainus kord, mil ma üldse Elroniga sõitnud olen. Või tegelikult kaks korda sõitsin siis. Kuna rongiajad üldiselt ei klapi minu ajagraafikuga, siis olen nüüd Põlvasse bussiga ikka läinud. Kuid sel korral läksin otse pärast tööd ja siis klappis ideaalselt! Ma olen Eesti mastaabis pigem alati busse eelistanud, aga kuna mu kallim elab Põlvas rongijaama lähedal, siis oleks rongiga palju mugavam. Kuigi tavaliselt tuleb ta mulle nagunii bussijaama järele, aga näiteks sellisel juhul, kui peaksin ise tema juurde minema vms. Aga rongid on tegelikult väga mugavad ja sõidavad palju kiiremini kui bussid! Tulin täna tagasi ka rongiga 🙂 Kuna rongid käivad siiski suhteliselt harva, siis kogu aeg seda varianti kasutama ei saa hakata, aga kui ajalist piirangut pole, siis saab küll.

Reedel oli meil üpris kiire, sest kell 20.00 algas üks sünnipäev, kuhu me mõlemad kutsutud olime. See oli tegelikult stiilipidu teemal punane versus valge, aga õnneks ei olnud see piiratud, sest mul oli seljas ainult punane kleit, valget mul midagi lisada polnud 😀 Ja ka teistel oli muid värve rõivaid ikka seljas – seega polnud hullu 🙂 Sünnipäev toimus ühes Põlvamaa küla peomajas ja sünnipäevalapseks oli mu kallima sõbra elukaaslane, kes sai 35-aastaseks. See oli mu elus esmakordne juhus käia sünnipäeval, kus ma ei tundnud sünnipäevalast, seega nägin teda sünnipäeval esimest korda (ta ei käinud mu kallima soolaleivapeol, kus ma mõned ta sõbrad ära nägin) 😀 Olin sinna kutsutud kui oma kallima kaaslane.

Meile tuldi enne 20.00 järele, kallima vend ja tema sõber tulid mingi autojuhiga, kes peole ei jäänud, ta tõi meid lihtsalt ära, sest kõik sünnipäeval osalejad plaanisid juua ega saanud sellepärast oma autoga tulla. Jõudsime peokohta juba siis, kui enamus olid kohal ja kohe algas õnnitlemine ning pildistamine! Päris omamoodi oli soovida sünnipäevalapsele õnne ja öelda, et tere, meeldiv tutvuda, mina olen Jaanika 😀 Kohe pärast seda tehti meist pilti ka.

Peol oli ka õhtujuht – seega oli igasuguseid mänge. Näiteks pidi ütlema midagi, mida sa kunagi teinud pole. Need, kes seda tegevust olid teinud, said püsta tõusta. Ma sain öelda, et ma pole mitte kunagi elus autoroolis olnud 😀 Ja ma polegi, isegi mitte sekundiks. Ma olin ka ainuke 😀

Ma olen üldiselt võõrastes seltskondades suht tagasihoidlik. Ma osasid juba teadsin, sest olin neid soolaleivapeol näinud, aga enamus olid ikkagi võõrad. Ma sain ka rummi osas targemaks – ma olin raudpolt kindel, et tume rumm on kangem kui hele, sellepärast jõin ma heledat. Mu kallima sõber ütles, et nii see küll pole, et need peaksid ikka sama kangusega olema. Mina väitsin, et gümnaasiumi lõpuläbul jõin ma tumedat rummi ainult ja täiega kammis ära ikka, et nüüd ma pigem eelistan heledat 😀 Aga kui pudelilt infot otsima hakkasin, siis olid tõesti mõlemad sama kangusega 😀 Ütlesingi siis, et ma olen kogu oma elu vales elanud 😀 Kui võileivatorti jagati, mida ma suure õhinaga võtsin (mulle täiega maitseb!), siis sain ma teada, et mu kallim ei söögi seda üldse. Ütlesingi talle, et näed, nüüd õpimegi teineteist rohkem tundma, et mis toidud maitsevad ja mis mitte 😀

Pidu oli täies hoos, kui kallim näitas mulle selle peomaja ülemist korrust, kus olid ka mingid voodid ja diivanid (ta üks sõber oli seal juba sünnipäeva pidanud, seega ta teadis seda kohta). Nii et kaugemalt tulijad said ilmselt ööseks ka jääda. Jäime ühele diivanile pikutama ning uni võttis meid mõlemat võimust 😀 Ärkasime vast mingi 1,5 tundi hiljem üles, kui all juba muusika kõvasti mängis – ehk siis tantsimine oli pihta alanud! Seda ma täiega ootasin 😀

Mu kallimal hakkas veits paha, kuigi ta jõi ainult viina, et segamini ei joonud (ma jõin ainult rummi ja minul paha ei hakanud). Kui ta oksendama läks üleval korrusel, siis just sel hetkel tulid kallima sõbrad vaatama, et kas me ikka elus oleme 😀 Muidugi küsiti kohe, et kas me proovisime diivanid ja voodid ära, aga selleni me tõesti ei jõudnud, isegi mõttes polnud 😀 Jäime niisama tuttu sinna.

Õnneks pärast seda oksendamist hakkas mu kallimal kõvasti parem ning me otsustasime uuesti peoseltskonnaga allkorrusel liituda. Eks veidi omapäraseid pilke saime, kui 1,5 tundi hiljem koos ülevalt korruselt alla tulime – et noh noored ja äsja armunud jne 😀 Me olime peol ka need, kes kõige rohkem nunnutasid, aga me olemegi ainult kaks kuud koos olnud – et ju siis ilmselt loogiline värk 😀 Kusjuures mu kallimal on üks kindel hüüdnimi, kuidas ta sõbrad teda kutsuvad, tema pärisnimega ei kutsu teda mitte keegi. Mina kutsun teda hoopis hellitavama hüüdnimega (mis on siiski tuletatud tema nimest), mille kohta ta üks sõber ütleski, et ainult mina võingi teda niimoodi kutsuda 😀 Minule ütleb mu kallim Jannu, aga enamus ütlevad mulle niimoodi. Oma perekonnale olen ma alati Jannu olnud, sõpradele samuti (vahel ka Jansa). Ainult tööl olen ma Jaanika. Ning perekonnale olen siis Jaanika, kui olen millegagi hakkama saanud 😀

Saime all tantsida, nii seltskonnas kui ka kahekesi, lõpuks sain ka sünnipäevalapsega mõned sõnad vahetatud 😀 Tänasin ka teda, et ta kutsus mind sünnipäevale, kuigi me pole varem kordagi näinud. Siis üks kallima sõber, keda ma sellel peol ka esimest korda nägin (ta ei käinud soolaleivapeol), tuli  ja ütles mu kallimale (kui me parasjagu kallimaga koos tantsisime): “Sul on nii ilus naine, hoia teda.” Mu kallim lubas seda teha 😀

Kuskil kella 02.00 ajal hakkas kogu ülejäänud seltskond ööklubi Kino poole sättima. Me oleksime kallimaga ka ilmselt liitunud, aga kuna ta pidi laupäeval kella 10.00-ks jõulupuid müüma minema (siis oligi esimene päev, viimane on 24-detsembril, ta on seda juba viimased viis aastat teinud enne jõule), siis me ei läinud. Kallima vend tellis takso, mis meid kallima kodu juures maha pani, ülejäänud seltskond suundus klubisse edasi.

Laupäeval pidin ka mina vara ärkama, sest sain sõbrannaga Tillu kohvikus kell 10.30 kokku, kuhu mu kallim mind hommikul ära viis (just enne seda, kui ta ise tööle läks). Ma polnudki selles kohvikus varem käinud, aga väga hubane oli! Olime seal paar tunnikest, pärast seda läksime mu kallima juurde. Ma oleksin küll peaaegu ära eksinud, sest ma olen Põlvas rohkem auto kõrvalistmel liigelnud, aga õnneks mu sõbranna tunneb Põlvat väga hästi 😀 Õnneks on see Tillu kohvik suhteliselt lähedal sellele, kus mu kallim elab (see kohvik asubki raudteejaama vastas).

Õhtul kella 19.00 ajal läks sõbranna koju ja kell 20.00 jõudis mu kallim tagasi. Idee oli minna tema perekonna lähedal asuvasse maakoju sauna. Tegelikult see ongi pigem saunamaja, sest selle suure maja lammutasid nad ammu maha. Ma tunnistan ausalt, et ma pole eriline saunafänn. Käisin viimati vist 2012-ndal aastal saunas ja oleksin peaaegu pildi taskusse pannud. Minu jaoks on seal isegi 60-kraadiga megapalav ja vihtlemisest ega leili viskamisest ei taha ma midagi kuulda. Sel korral siiski läksin, kuigi kogusin palju julgust enne 😀 Päris sinna kõige kõrgemale ma ei istunud, ainult kaheks sekundiks, aga see oli liiga kuum mu jaoks. Kallim muidugi viskas leili ja puha, aga minu jaoks oli juba eneseületus see, et ma üldse läksin 😀 Aga ülitore kogemus oli, sest saime seal nagunii kahekesi olla – neil ongi tavaliselt niimoodi, et terve pere käib samal päeval, aga eri aegadel, et vanemad käisid enne, siis läksime meie ning mu kallim andis vennale teada, kui me hakkasime ära minema, et nüüd võib tema sõitma hakata.

Ja sellest ma juba kirjutasin, et pärast Põlvasse kallima juurde tagasi jõudes mängisime kaarte ning chillisime niisama. Täna hommikul pidi tema vara ärkama, et tööle minna, mina sain põõnata – tulingi õhtuse rongiga Tartusse tagasi (sain ta korteri varuvõtmed, tal on minu omad ka).

Ülitore nädalavahetus oli! Saime esimest korda koos peol käia, tantsida, suuremas seltskonnas olla. Ja täna saigi kaks kuud meie esimesest kohtumisest 🙂 See on olnud väga imeline aeg 🙂 Ma olen väga õnnelik koos temaga, ta on selline inimene, kes on mind ära võlunud kogu oma olemusega. Mulle meeldivad ta väärtushinnangud elule ja üldse maailmale. Ma ei oskagi seda väga hästi kirjeldada, aga mulle meeldib, et ta suudab ennast avada ka sellisel moel, mida mina isiklikult vist ei ole meeste puhul väga varem kohanud (vähemalt mitte eesti meeste puhul). Mulle meeldib, et mina saan end sellisel moel avada, mida ma varem ei ole kunagi teinud. Sest mul on alati olnud mingi tunne, et sellest ei saadaks aru. Temaga ei ole mul seda tunnet olnud. Ma olen olnud suht arvamusel, et ma olen siin elus juba igasuguseid inimesi kohanud, aga temas on midagi, mis teeb teda minu jaoks nii teistsuguseks. Heas mõttes teistsuguseks. Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ta on iseloomult nii soe inimene, nii hooliv (mitte ainult minuga, vaid juba üldiselt) et ma tunnen, et selle tõttu ma isegi muutun selliseks soojaks inimeseks, sest see hea energia kandub edasi. Ja ma üldiselt ei pea ennast ülisoojaks ega üldse selliseks inimeseks. Aga lihtsalt temaga see avaldab kuidagi rohkem, ka teiste inimestega suheldes. Isegi mu sõbrannad on seda öelnud, et varem ma ei ole nagu sellist soojust endas kandnud. Et ma jah ei oska seda kirjeldada väga. Aga põhiline ongi see, et ma olen õnnelik 🙂 Ja see teadmine, et tema on ka õnnelik koos minuga olles – see on väga hea 🙂

Reedel varjutas mu päeva küll hoopis teine asi. Mäletate, et ma kirjutasin teile ühest tellimusest, mis kaks korda peeti keerati? No kolmas kord tegid nad selle õigesti, aga… sel korral astusin mina ämbrisse. Ma kinnitasin pinnalaotuse, mis ei olnud päris see, mida me tegelikult tahtsime. Neid saab küll kasutada, aga algne idee läks ikka veits kaduma. Ja mina nagu loll vaidlesin, et teate, te tegite kolmas kord kõik valesti. Lõpuks tuli meilides välja, et ma ise kinnitasin selle. Eks näis, mis nüüd üldse edasi saab, homme otsustame. Et isegi minu feiliga me saaksime neid asju kasutada, sest mõte on üldiselt õige, aga pole lihtsalt päris see. Kuid üldine kvaliteet oli neil ka kuidagi kehvem, kui me lootsime – see viimane ei sõltu nüüd enam minust, see on juba nende teema. Nõme tunne oli muidugi ikkagi ise asjad veits valesti teha – aga ju mul oli juba kogu sellest kammajaast selline kopp ees, et ma lihtsalt ei süvenenud enam. Kuid siiski – ma tunnistan oma viga, aga jah…

Kolmapäeval jäi mul tantsimine ära, sest õpetaja pidi jõulupeoks valmistuma. Nüüd kolmapäeval ei saa mina minna ja siis on juba pühad. Ehk siis tantsima lähen alles uuel aastal! 🙂

Ma vahepeal olen siin üksi ka õudukaid vaadanud, ühte neist soovitaksin samuti. Selleks on Jessabelle. Päris jube oli seda üksinda vaadata 😀 Minu meelest on see naispeategelane seal nii ilus naine! Nii loomulikult ilus. Mulle on alati sellise välimusega naised meeldinud. Mitte et ma nüüd naisi sellise pilguga vaataks, aga no saate ju küll aru  🙂

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Lõpetuseks üks pilt eelmisesest nädalavahetusest, kui Jäägri pubis sai käidud 🙂 

 

Üle pika aja salsat tantsimas/ Lähenevad jõulupeod / Varsti juba 28 – kuhu see aeg küll lendab? :D

Käisin täna üle mitme nädala tantsimas. Vahepeal lihtsalt ei saanud minna, sest köhakurat piinas mind. Täna sai salsat tantsitud ja vahel ma ikka mõtlen, et mul on vist veel hullem mälu kui kuldkalal 😀 Polnud ammu salsat tantsinud ka. Samme ma muidugi mäletan juba, aga igasugused keerutused jne – need tuleb alati üle korrata. Kuigi  ma olen neid juba varem õppinud. Aga ülitore oli jälle üle pika aja tantsimas käia! 🙂

Lähenevad jõulud toovad ka palju korraldamist – eriti tööalaselt. Meil tuleb jõulupidu – tegelikult lausa kaks ja seoses sellega on vaja mõnesid asju teha. Teeme ka omavahel jõulukinke. Aga mitte nimeliselt, vaid igaüks teeb sellise kingituse, mis võiks kõigile sobida – seega suvalises järjekorras jagatakse neid kingitusi. Enne seda saab kindlasti päris kiire aeg olema, aga kuna muus mõttes on nagunii juba rahulik, siis pole hullu. Eks ma mõtlen mingi üllatuse ka veel kõigile jõuludeks välja, sest suvel ma tegin tiimile enda mõeldud luuletustega diplomid (mis olid kõik meie firmaga seotud). Mul juba mõned ideed on, eks näis, millise ma ellu viin 🙂 Lisaks saan ma aasta vanemaks, aga see on laupäeval, seega tuleb enne sünna ka tööl ära pidada. Me nagunii läheme 22.detsembril puhkama ja 2.jaanuaril tööle tagasi. Saab nädalake puhata, jeee 🙂

Nüüd on meil firmas suht palju inglise keelt ka, sest meil on lätlane tööl, kes küll kogu aeg Eestis ega Tartu kontoris ei viibi, aga kui ta on siin, siis on üldine suhtluskeel inglise keel – ehk siis kõik koosolekud jne on nagunii inglise keeles. Mul just suuline inka oligi veits roostes. Kuigi ma oma tansuõpsiga suhtlen ka inglise keeles, sest ta on itaallane (ta räägib küll eesti keelt päris arusaadavalt, aga meie oleme kuidagi inglise keeles suhtlema jäänud), aga seal on nagunii selline hästi üldine suhtlus.

Mis mulle eriti oma töö juures meeldib, ongi kusjuures see, et meil on üpris tihti mingid tiimiüritused. Minu meelest on see äge, kui sellised asjad toimuvad, sest eelmises töökohas ei toimunud 3,5 aasta jooksul mitte ühtegi üritust (kui Kanal 2 peod välja jätta, aga see ei lähe eriti arvesse). Ja ka eelmistes firmades on heal juhul ainult jõulupidu toimunud kui sedagi. Nüüd on meil olnud bowling, kanuumatk, laskmine ning lisaks istumised väljas, kontoris – ka sünnipäevadel ja pühadel on alati mingi üritus. Ja Robotex muidugi ka. Minu meelest on see oluline, et ettevõte panustab ka sellesse, et saame vabal ajal midagi ägedat teha. Nii peaks igas ettevõttes olema 🙂 Ja mul on hea meel, et mina just sellises ettevõttes töötan, kus niimoodi on! 🙂

Eile oli mu kallim Tartus, käisime Suudlevates Tudengites söömas. Nüüd näeme nädalavahetusel uuesti. Meil on tekkinud ka mingid plaanid, mida me jõuludel ja uuel aastal teeme. Eks näis muidugi, mis me täpselt teeme, aga plaan on ikka koos need veeta 🙂 Oma sünnat ma ilmselt suurelt ei pea, sest kuna juubel ei ole, siis mingit erilist plaani pole. Ma pole nagunii eriti suur sünnipäevade tähistaja. Viimati tähistasin suurelt, kui 25 sain. Järgmine suurem tähistamine tulekski ilmselt siis, kui 30 saan – ehk siis kahe aasta pärast 🙂 Oh sa krt, see aga tähendab, et ma saan varsti 28! 😀 Kuhu need 10 aastat mu elust kadusid, alles olin ju 18 😀 Kui ma 18 olin, siis ma küll mõtlesin, et 28-aastane naine on täiega vana ju 😀 30 tundus eriti hull.

Nüüd ma enam päris niimoodi ei mõtle, sest ma leian, et nii palju ägedat on veel ees! Just ka selles mõttes, et nüüd olen vaikselt jõudnud sinna stabiilsesse elujärku oma elus – olen ise rahulikum, mõistlikum, mitte nii suur skandaalitseja (no vahel natuke ikka ilmselt :D). Elu on ka vast natuke rohkem paigas kui enne. No oma korterit küll veel pole ja ilmselt niipea ei tule ka, aga noh – mis seal ikka 🙂 Ehk kunagi ikka!

Õudukas “Before I Wake”/ Advendikuuse tulede süütamine Raekoja platsil/ Puhjas burksi söömas/ Bämbi, Bämbi, miks sa küll urgu ära pugesid, kui tõde välja tuli, et su blogi on väljamõeldis? :D :D

Möödunud nädalavahetus oli jällegi väga äge! Reede öösel jõudis mu kallim minu juurde, laupäeval magasime pool päeva maha. Selles mõttes oleme me sarnased, et kui kuhugi minema ei pea, siis meeldib meile mõlemale pikalt voodis lebotada ja niisama chillida. Sest minu jaoks on nädalavahetus alati see aeg, kus ma tahan lihtsalt olla, ilma mõtlemata kellaajale. Tema on täpselt samasugune 🙂

Laupäeva õhtupoolikul tuli mu parim sõbranna minu juurde külla, jõime hõõgveini ja rääkisime niisama juttu. Mu seda parimat sõbrannat nägi mu kallim juba Põlvas olles, sest mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal külas (seal, kus mu kallima vanavanemad elavad). Väga tore istumine oli! :)Järgmisel nädalavahetusel olen mina Põlvas ja siis läheme vbl sõbrannale ja tema elukaaslasele ka külla. Eks näis. Ülejärgmisel nädalavahetusel olen jälle mina Põlvas, sest siis oleme me kutsutud ühele sünnipäevale (mis on ühtlasi ka stiilipidu), mis seal lähedal aset leiab. Ma küll sünnipäevalast isiklikult ei tea, sest tema kallima soolaleivapeol ei käinud, aga ma olen kutsutud oma kallima kaaslasena. Sünnipäevalapseks on mu kallima sõbra elukaaslane, kes lisas mind ka sinna Facebooki ürituse kinnisesse gruppi. Nii äge, et mind ka niimoodi kutsuti, kuigi ma sünnipäevalast ei tunne 🙂 Ma polegi nii ammu stiilipeol käinud, viimati aastal 2012, kui mu kursaõde oma lapsepõlvekodus stiilika korraldas. Siis laenutasin Vanemuisest lausa õukonnadaami kleidi, millega siis terve õhtu tantsu vihtusin. Sellega oli nii megapalav olla 😀 Aga jah – usun, et  see stiilikas saab nüüd huvitav olema, sest ilmselt on mingid mängud jne.

Laupäeva õhtul vaatasime kallimaga jällegi õudukat – sel korral oli valituks “Before I Wake” , mis oli ülihea! See ei olnud kogu aeg õudne, aga kui oli, siis oli ikka täiega hirmus! Ma ühel korral karjatasin ikka täiega 😀 Üksi ma poleks küll tahtnud seda õudukat vaadata, aga koos kallimaga oli parem seda vaadata, siis sai tema kaissu pugeda, kui hirmus hakkas 😀

Pühapäeval läksime kella 17.00ks Raekoja platsi, et kuusel advenditulede süütamist vaadata. Ma polnud mitte kunagi siis kesklinnas olnud, kui advendiaeg alanuks loetakse – ja ma ei osanud oodatagi, et nii palju rahvast seal olla võiks. Meenutas nagu vana-aasta õhtut 😀 Aga väga maagiline hetk oli. Ma lapsena olin hull jõulufänn, sest mu sünnipäev on päev enne jõule, aga täiskasvanuna on see maagia kuidagi kaduma läinud. Nüüd tuli natuke tagasi 🙂

Pärast seda jõime Pahades Poistes ühe kuuma kakao ning siis suundusime Puhja – näitasin oma kallimale oma kahe lapsepõlvekodu aknaid (ühes korteris elasin kaheksa aastat, teises kolm). Sõime seal lähedal burgeriputkas burksi ja hakkasin selle venelasest teenindajaga vestlema, kellelt ma küsisin, et kas mu vanemate nimed ütlevad talle midagi. Ta mäletas neid küll ja arvas, et ma olen see naine, kes Inglismaal elab 😀 Ehk siis ajas mind mu õega sassi (ehk siis temani oli see informatsioon jõudnud, et mu õde Inglismaal elab). Mina seda naist konkreetselt ei mäletanud, aga 17 aastat on möödunud ka sellest ajast, kui ma Puhjast ära kolisin. Mu isa kindlasti teab, kes ta on.

Mu kallim kusjuures arvas, et Puhja on palju väiksem koht, sest kui Viljandisse minnes sealt läbi sõita, siis seda ühte poolt üldse ei silmagi. Käisime veel kohalikus poes, kus mu ema omal ajal müüja oli, aga seal enam samad inimesed ilmselt ei tööta, kui 17 aastat tagasi (vist üks isegi töötab, aga teda ei olnud eile). Näitasin kallimale Puhja kooli, mis nüüd on ainult põhikool, varem oli gümnaasium.

Viimasel ajal on Puhja ju piisavalt kuulsust saanud, “Naised köögis” on oma laulus “Aasta ema” Puhjat maininud. Nüüd uues filmis “Svingerid” on üks naine Puhjast pärit. Ma veel filmi näinud ei ole, aga mu õde ütles, et ta küll täiega irvas Puhja naljade üle, kuigi need olid ilmselt piisavalt labased 😀 Ma usun, et mina irvaks ka, sest mulle on alati selline huumor peale läinud. Võib-olla mõni puhjakas solvuks, kellele sellised labased naljad peale ei lähe.

Minu jaoks on Puhjal alati mu südames eriline koht. Ma olen elus palju kolinud, seda ka Tartus, aga oma lapsepõlve helgemaid hetki kogesin ma just seal. Mu kallim ütles ka, et nii äge oli mu lapsepõlve mälestusi kuulata. Jäi diil, et läheme millalgi laupäeval ka, sest siis on Piilu baar samuti lahti 😀 Mina käisin lapsena seal viimati päevasel ajal, aga Piilu baaris võiks mingi söömingu küll teha. Millalgi tutvustab mu kallim enda lapsepõlve külakest Põlva lähedal rohkem, kus ma olen ta vanemate juures küll käinud juba. Ning lapsepõlves veetsin minagi seal samas külas natuke aega, sest mu tädipoja pere elab seal. Me oleme vahel arutanud, et ehk me väiksena trehvasime millalgi, aga me ei mäleta seda 😀 Ega ma sinna eriti tihti just ei juhtunud ka, ühe käe sõrmedel võib need korrad kokku lugeda. Tore on selliseid lapsepõlvega seotud mälestusi jagada, kus iga kivi, iga nurgake, iga puu on sulle täiesti tuttavad.

Tegelikult on see naljakas, et sa tead kedagi kõigest kuus nädalat (eile sai kuus nädalat sellest, kui me esimest korda kokku saime), aga sinu enda jaoks tundub see palju pikem aeg olevat. Millest see tuleb? Kui vaid oskaks seda seletada 😀

Ma ei oskagi öelda, kas ma sel korral Valtri võiduga “Su nägu kõlab tuttavalt” saate puhul rahul olen. Ta oli tõesti tubli ja andekas, aga finaal jäi minu meelest lahjaks. Ma ise hääletasin Hele poolt, kes meeldis mulle finaalis rohkem. Samas oli see hooaeg ühtlaselt päris tugev.

Mu eelmise postituse kommentaarides süüdistas keegi mind selles, et Bämbi oma blogi minu pärast kinni pani. Lubage naerda palun 😀 Mina küll selles süüdi pole, et keegi peab feikblogi ja kui see avalikuks tuleb, siis ei suuda seda alla neelata ning poeb urgu ära. On ju suhteliselt loogiline, et millalgi tulevad sellised asjad ikka välja. Sulg jooksis neiul hästi, aga kaua lugejat ikka ei peta ju. Kusjuures mina täitsa uskusin, et selline naine ongi reaalselt olemas. Aga näete – ei olnud. Täpsemalt öeldes – siis sellist elu ei olnud olemas, nagu ta blogis teisi uskuma pani. Minu meelest oleks palju vingem olnud, kui ta olekski blogis järgmise postituse teinud, kus olekski kapist välja tulnud ja öelnud avalikult, et teate, mõtlesin kõik välja, aga väga lõbus teekond on olnud jne. Siis oleks see olnud natukenegi see Bämbi, kes sealt blogist välja kumas. Aga lihtsalt blogi kinni panna… Igaaaaaaaaaaaaaaaav!!! 😀

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂