Kanal 2 on lolliks läinud! / Palju pidulikke üritusi on tulekul!

Teate – see Kanal 2 laseb ennast järjest rohkem põhja. Nüüd lõpetavad veel “Radar” ja “Roaldi nädal” ka. “Radari” püsivaataja ma polnud, aga Roaldi saate küll. Okei, Roald saab teise saate, aga seal ta keskendubki ainult välismaal elavatele eestlastele, mis võib kindlasti huvitav olla, aga kogu aeg sama teemat vaadata pole ka tore. Miks ei oleks ta võinud ühe saate lisaks saada – ehk siis “Roaldi nädal” oleks ka jäänud? Üks väheseid normaalseid saatejuhte, kes neil veel jäänud on, aga temale annavad ka ainult meelelahutusliku poole, kuigi Roald oskab ühiskonna valupunktidest ülihäid saateid teha. Kas kõik peab alati meelelahutuslik olema? Mina ise vaatan ka palju meelelahutuslikke saateid, aga vahel võiks midagi muud samuti olla. Kunagisest minu lemmikkanalist on saanud mõttetu rämps, millest enam suurt midagi vaadata pole. Nublul on ikka nii õigus oma laulus, kui ta ütleb Kanal 2-le head aega. Kaua see komejant ei saa ju enam kesta.

Esmaspäeval on mul viimane tööpäev pikaks ajaks! Juba eile koristasin laua ja sahtlid korralikult ära, andsin sellele inimesele, kes osad minu asjad üle võtab (just kõik Office Manageri poole, müügiga nad hetkel keskenduvad rohkem Läti ja Soome uutele klientidele, sest Eesti on suht läbikäidud juba – ehk meie müügimees keskendubki praegu rohkem vanadele klientidele) kõik pliiatsid, pastakad, paberid jne üle. Lisaks tegin Wordi dokumendi infoga, kust mida tellida ja mida broneerida ning kuidas esmaspäeviti teatuid aruandeid teha jne (olen näidanud ka seda, aga hea ju ikka, kui kogu info kirjalikult samuti lisaks olemas on). Tegelikult on uskumatu, kui palju teadmisi kahe aasta ja kolme kuu jooksul tekib, mis tegelikult ongi mu peas ainult olemas, aga mida ma pole varem kirja pidanud panema. Tabide seadistamine, õigete klientide alla lisamine, pakkide tegemine, sünnipäevaraha kogumine, igasuguste lepingute vormistamine jne. Kui ma veel oleks kellelegi enda helistamise võtted ka pidanud üle andma, siis oleks teine Wordi fail ilmselt veel mahukam olnud 😀

Aga neljapäeval on meie ettevõttel suur pidu, sest see saab viieaastaseks (tegelikult juba mai alguses sai, aga nüüd peetakse siis pidu)! Ja start-upil on viis aastat juba vägagi tubli tulemus. Et kuigi mul on siis puhkus (puhkus algabki teisipäevast ja pärast seda tuleb kohe dekreet otsa), siis läheme Hendrikuga sinna küll. Panen sinna ilmselt sama kleidi, mis blogiauhindadelegi, aga päris kindel veel pole. See kleit läks õnneks selga, mis tellitud sai. Küll aga ei saa me kaua seal üritusel olla, sest mul on järgmise reede varahommikul ka üks pidulik üritus, mille jaoks on mul lausa kaks kleiti tellitud, millest üks läheb ilusti selga, teisel juhul peab lukku veits raskelt tõmbama, aga ka vist saab. No Hendrik teeb seda, sest üksi ma seda selga ei saaks 😀 Ja vot tolle ürituse kleiti ei saaks ma ei blogiauhindadel ega ka firmapeol kanda, sest see on totaalselt erinev. Eks ma siis millalgi järgmisel nädalavahetusel näitan neid pilte 🙂

Firmapeole tulevad paljud meie kliendid, keda otsesed müügiinimesed ja paigaldaja jne on reaalses elus ka näinud, aga mina ja see uus naine mitte, sest suhtleme telefonis nendega ainult (ta on uus tehniline tugi – tuli eelmise asemele). Aga saab huvitav olema, sellist suurt pidu meil polegi veel olnud. Lausa nii suurt, et ühel meiega koostööd tegeval hotellil on selleks õhtuks kõik toad Tartus broneeritud. Ja veel teiselgi hotellil on paljud toad broneeritud. Aga no viis aastat on juba pisike juubel ju, mida peabki tähistama 🙂

Et selles mõttes saab see mai lõpp ja juuni huvitavad olema, sest tavaliselt ei toimu aasta jooksul ühtegi pidulikku üritust, aga nüüd megasuure kõhuga on neid lausa kahe nädala jooksul kolm, millest kaks on lausa järjestikel päevadel. Et saab siis suure kõhuga mitmetel üritustel käia 😀

Ma vist ikkagi jätan tantsupeo väisamise juuli alguses vahele… Nüüd küll tulid lisapiletid müüki, aga vbl on siis megapalav ilm – seega ma ei tea, kas tahan suht lõpurasedana nii suurest üritusest osa võtta (ja kui veel hullult palav on, siis seda enam!). Eriti arvestades seda, et mu kõht juba praegu hiiglaslik on ja ilmselt siis kimbutavad mind veel suuremad seljavalud. Ja kuna lisapiletid olid krõbeda hinnaga (50 eurot), siis ehku peale ei hakanud ostma ikka. Hendrik esineb siin järgmisel nädalal juba Põlva päevadel ja telekast näen tantsupidu ka… Kui ma rase poleks, siis poleks küsimustki, ikka läheksin tantsupeole Hendrikut vaatama, aga hetkel vist siiski pigem mitte. Ma niigi hoian varbaid ja pöidlad, et ma jumala eest siis sünnitama ei hakkaks – ehk siis pean poisiklutiga läbirääkimisi, et juuli esimesel nädalal peab ta veel ilusti kõhus olema. Kuna mul on suurem laps kui tavaliselt, siis äkki otsustab varem tulla? Või see ei sõltu sellest? Ma nii loll sellistes asjades, sorri 😀

Hetkel olen kodus, chillin niisama, Hendrik läks maale tööd tegema. Vist hakkab vihma sadama ka veel. Ahjaa, olin enne magamistoas, aga pidin elutuppa ümber kolima, sest aknast lendas megasuur vaablane sisse. Ma kardan neid täiega! Ja minu lahendus sellele oli see, et tegin akna pärani lahti, panin magamistoa ukse kinni ja palvetan siin elutoas, et ta ise välja lendaks, mina teda näppida ei julge. Ja magamistuppa ma niipea ilmselt tagasi ei lähe, sest äkki see vaablane on veel seal 😀

Kuidas teil nädalavahetus edeneb? Lähete laulu-ja tantsupeole külalisena või lausa esinete seal ise? Kas teil on ka kunagi palju pidulikke üritusi järjest olnud? Kas Kanal 2-s on enam üldse midagigi vaadata?

Advertisements

Eurovisiooni muljetest/ Poisiklutt on juba praegu tõeline vägilane…

Eurovisioon on ka selleks aastaks läbi saanud. Kuna ma jäin II poolfinaali ajal tuttu, siis ma ei teadnud, et seal tõesti olid paremad laulud kui I poolfinaalis. Osaliselt olen ma eurovisiooni tulemustega väga rahul, samas osaliselt jälle üldse mitte.

Eile õhtul tuli mu sõbranna ka meie juurde, et eurovisiooni vaadata. Hendrik läks kuskil pärast Eesti esinemist tuttu, minul hakkasid silmad kinni vajuma just enne žüriipunktide saabumist. Just sel hetkel sõitis mu sõbranna ka koju ära, sest tema oli samuti väsinud. Ja nii ma tuttu jäingi… Ärkasin lõpus üles ja olin üllatunud, et Holland võitis, aga veel rohkem olin halvas mõttes üllatunud selle üle, et Eesti kõigest 19.koha sai…

Alustamegi siis Eestist – mulle see lugu tõesti meeldis. Ja ma olin üpris veendunud, et nad esikümnesse ka jõuavad. Kuigi finaalis tegi prohmaka kaameramees, sest näha jäi ka teine kaameramees, kes kogu protsessi filmis, aga selle pärast nii halb tulemus kindlasti ei tulnud, sest ega see ju Victor Cronest ei sõltunud (ja see kestis ainult paar sekundit). Kui ma täna hommikul üles ärkasin ja kuulsin, et I poolfinaalis olime me lausa 4.koha saanud, siis tundus see finaalis 19.koht kuidagi eriti nõme. Et kui eile lõpus kuulsin, et Eesti sai 19.koha, siis olin kindel, et ju me juba poolfinaalist napilt edasi saime, aga selline suur kohtade erinevus tuli küll üllatusena. Ilmselt II poolfinaalist me poleks edasi saanudki, aga minule see laul meeldis ja oleks ka siis meeldinud, kui ma ei oleks eestlane. Selles mõttes oli päris kahju Victor Cronest, kes intervjuud andes oli ise ka üpris pettunud. Küll aga läks meil isegi hästi, sest viimasel ajal oleme me finaalis üle kolme aasta olnud. 2012 (Ott Leplandi 6.koht), 2015 (Elina Borni ja Stigi Rästa 7.koht), 2018  (Elina Nechajeva 8.koht) – ehk siis statistiliselt läks meil isegi hästi, et kaks järjestikku aastat finaali jõudsime. Kuid jah – see osa valmistas küll pettumuse, aga ju siis rahvale ega žüriile ikkagi meie laul ei meeldinud nii palju. Minule aga küll meeldis!

Tulles tagasi positiivsemate asjade juurde, siis lõpuks võitis normaalne laul! Ma ise ei hääletanud Hollandi poolt, sest see polnud minu kõige suurem lemmik, küll aga kuskile esiviisikusse kuulus kindlasti. Ma ise hääletasin Rootsi, Šveitsi ja ka San Marino poolt. Ega ma viimase puhul arvanudki, et nad kuhugi kaugele jõuavad, aga selle laulu tantsuline meloodia mulle meeldis. Olin üpris kindel, et nad sinna tagumisse poolde jäävad, aga seda ma tõesti poleks osanud arvanud, et nad Eestile kõigest ühe koha kaotavad. Sest ma nimelt uskusin, et Eesti jõuab kõvasti paremale kohale.

Teise koha saanud Itaalia laul mulle meeldis, aga päris nii kõrgele poleks teda ise pannud. Kolmanda koha saanud Venemaa meeldis mulle ka ning neljanda koha saanud Šveits oli üks mu lemmikuid. Norra oleks minu nimekirjas kindlasti halvema koha saanud kui viies ning Rootsi oleks esikolmikus olnud. Selles mõttes on Rootsist kahju, et enne rahvahääletust oli neil võimalus võita, aga siis kukkusid hoopis kuuendaks. Seitsmenda koha saanud Ažerbadžaan ei meeldinud mulle üldse, aga veel vähem meeldis mulle kaheksandaks jäänud Põhja-Makedoonia, kes žüriihäälte põhjal ju pikalt lausa liidrikohta hoidis. Jumal tänatud, et nad ei võitnud, sest kuigi eelmise aasta võitjast Nettast oli see laul parem (isegi meie Leto Svet oli sellest jamast parem), siis oleksin ma üpris pettunud olnud, kui jälle mingi saast oleks võitnud nagu viimased kaks aastat. Austraalia oli täielik pask, Island ei meeldinud mulle üldse vaatamata oma sõnumile, mida nad edastasid, Tšehhi oli mittemidagiütlev – ehk siis ei jäänud meeldegi. Taani laul oli nagu mingid kanad õrrel kaagutamine ja Sloveenial oli üpris nunnu laul, aga pigem selline, mis eurovisioonil suurt edu ei tooks.

Ongi esimesele poole lauludele oma hinnang antud, teisi ma eraldi ei hakka välja tooma. Sel korral mulle enam Küpros eriti ei meeldinud, kuigi I poolfinaalis meeldis. Ahjaa, selle üle oli mul hea meel, et see saast Prantsusmaa eriti kaugele ei jõudnud (aga sai Eestist siiski parema koha – nagu mis mõttes… Prantsusmaa oli 14.ja Eesti 19.) Mulle ei ole absoluutselt erinevuste vastu midagi, sest ma olen vägagi tolerantne inimene, aga viimasel ajal ongi sellised inimesed võitma hakanud, kuigi nende laulud on surmigavad. Conchita Wurst ehk Austria võitja aastal 2014 oli minu meelest vägagi hea, aga pärast seda on need nii-öelda erilised esitajad nii mõttetud olnud. Ja nagu suht tavapäraseks juba saanud, siis viimasel kohal on ikka keegi suurriikidest – sel korral siis Suurbritannia. Nemad on väga tihti viimased, aga see laul oli ka nii igav.

Et Hollandi võiduga võis rahule jääda, kuigi minu isiklik lemmik oleks Rootsi olnud. Ja selle üle olen küll rõõmus, et Põhja-Makedoonia ei võitnud, vaid rahvahääletusel ikkagi suhteliselt põrus. Õnneks! Eesti suhtes olid lootused kõrgemad, aga mis seal ikka siis… Läks sel korral niimoodi. Mis laulud teile meeldisid? Tegelikult häid laule isegi jagus ja õnneks olid need kõik ka esiotsas (välja arvatud siis Eesti kahjuks).

Kui muudest teemadest rääkida, siis eile oli üpris tegus päev. Päeval käisime Hendriku noorema venna sünnipäeval, kes sai 13, pärast seda läksime Hendriku sõbra lapse sünnipäevale, kes sai kaheaastaks. See toimus nende maja aias ja väga mõnus õhtu oli! Minu jaoks ehk natuke palav, aga rasedana ongi mul alati palav 😀 Hendrik sai suitsusaunas käia, aga mina jätsin selle vahele. Kusjuures ma ise polegi kunagi just konkreetselt suitsusaunas käinud. Kuna Hendriku sõprade seltskonnas on üks naine, kelle tähtaeg on 15.juuni, siis saime rasedusmuljeid jagada – no temal on sünnituseni kõvasti vähem aega kui minul.

Reedel käisin kusjuures Tamme Erakliinikus ja sain ultrahelipildi jälle. Ma tean jah, et mainisin, et ma enam erakliinikusse ei lähe, aga kuna Tartu Ülikooli Kliinikumis seda ei saa, siis ikkagi läksin. Ka seal öeldi mulle, et beebi on suur, et juba praegu kaalub 1090 grammi ja mul jookseb alles kuues kuu (täna on 27+0). Kui mu oma ämmaemand arvas, et ilmselt võib beebi 4500 grammi kaaluda, kui ta sünnib, siis siin öeldi, et võib lausa 5kg sündides olla! OMG! No eks ma ise ka söön palju, aga samas mulle öeldi, et ta oleks siis ka suur, kui ma ei sööks, aga ilmselt siiski mitte nii suur… Et toidu piiramine ei teeks muidugi paha, aga see pole üldse kerge, kui ma pole mitte kunagi oma elus pidanud midagi piirama. Vot see on asi, millega mul on raske harjuda, sest ma olen siiski terve oma elu võinud süüa kõike, mida ma tahan ja ikkagi suht samas kaalus olnud – ehk siis normaalkaalus (kui Mehhiko välja jätta), aga hetkel on asi sellest muidugi kaugel. Nüüd 29-aastaselt näitab elu mulle, et Jaanika, see kõige söömine ei kehti mitte igavesti. Mis on muidugi jama. No ise nad mulle ilmselt sünnitada ei lase, kui laps peaks ikkagi üle 4500 grammi minema, sest esimene laps ja see võib mu niimoodi ära rebestada. Eks näis muidugi – tihti need alguse beebi sünnikaalu prognoosid ei ole päris õiged. Küll aga läheb lõpp kindlasti raskeks, sest kui juba praegu vahel selg valutab, siis mis saab siis, kui poisiklutt tõesti sündides ligi 5 kilo kaalub? Ma ausalt öeldes ei tea, palju peaks keskmine beebi kuuendal raseduskuul peaks kaaluma, aga vähem kui ligi 1100 grammi, mis ta hetkel kaalub. Samas on veider mõelda, et just viimasel kolmel kuul võtab ta nii palju juurde, sest keskmine laps kaalub sündides ju kuskil 3500 grammi. Palju teie beebid kuuendal raseduskuul kaalusid ja palju sündides? Aga muidu kõik muud asjad olid normis – looteveehulk, süda lõi 158 lööki minutis.

Mul on jäänud veel nädal ja üks päev tööl käia! Siis saan koju puhkama jääda 🙂

Kolm kuud veel ja siis juba kohtume! :)

Tänasest kolme kuu ja ühe päeva pärast on poisikluti tähtaeg! No eks näis, kas ta otsustab meiega liituda natuke varem või pigem hiljem. Aeg on tegelikult nii kiiresti lennanud! Alles oli ju detsember, kui me Hendrikuga selle uudise teada saime.

Ma olen nii õnnelik ja rahul oma eluga hetkel 🙂 Minu ja Hendriku väike beebi! ❤

Ega ma suurt muud ei tahtnudki täna öelda. Kolme kuu pärast kohtume, mu armas poisiklutt! 🙂 Ja mai lõpus teeme korralikud kõhupildid ka, mille teeb meist kolmest siis fotograaf (minust, Hendrikust ja meie veel kõhus elavast beebist siis).

20190516_192316.jpg20190516_191750.jpg

Omamoodi inimesed internetis…/ Eesti sai eurovisiooni finaali, jee! / Nuudelpadi on tõesti väga mugav!

Keegi võiks mulle ühe veidra Facebooki fenomeni ära seletada. Kuna ma panin selle staatuse just oma Facebooki ka, siis kopeerin:

Ühest asjast ei saa mina mitte teps aru. Nimelt on inimesi, kes panevad Facebooki staatusteks, et nad on kurvad, lahku läinud või täiega masendunud jne. Ja kui keegi siis küsib, et mis juhtus, siis pole enam piuksugi või öeldakse, et ei taha avalikult rääkida 😀 No kui sa juba staatuseks midagi sellist kirjutad, siis ilmselgelt tekib inimestel uudishimu – seega on minu meelest nii naljakas see, et panen, et olen sitaks kurb, aga siis veel nähvan, kui keegi julgeb küsida, mis viga. Ma ise iial ei küsi seda, aga näen, et osad seda teevad, aga siis tuleb kohe, et jätame selle teema, mis see sinu asi on. No otsusta ära siis, kas tahad avalikult oma südant puistata või ei taha, aga selline pooltoores asi on lihtsalt nii naljakas 😀

Või siis see, et kedagi kiidetakse pildi all, et ta on ilus. Ja siis see inimene hakkab vaidlema, et tegelikult pole üldse, et kole jne ning siis tuleb uusi kommentaare peale, et mis mõttes ei ole, oled ju jne ja nii see vaidlus jätkub. Just naised kipuvuvad niimoodi tegema – nagu miks? Kas niisama tänada oleks liiga raske? Ma saan aru jah, et inimesed on ebakindlad, aga kui keegi juba mainib, et sa oled ilus jne, siis ju tema jaoks oledki – mis mõttes on inimesi, kes end pärast seda veel laitma hakkavad? Kas ongi asi ainult ebakindluses või lootuses uusi kiitvaid kommentaare saada?

Ohjah – minul on muidugi lihtne rääkida, sest pidades isiklikku ja avalikku blogi tean ma seda, et kui ma millestki kirjutan, siis ma tahangi sellest kirjutada. Oleks päris narr öelda kommenteerijatele, et mida sa krt veel pärid, kui ma ise olen postituse teinud. Sama kehtib ju Facebookis. Aga mõne inimese jaoks vist mitte 😀 Ja komplimentidele vastamine võiks ka aitäh olla, mitte vaidlema hakkamine, et tegelikult ikka nii ei ole. Nagu mis eesmärk sellel on? Ebakindlus nagunii, aga veel? On ikka inimesi siin maailmas…

Ja nii ongi! Mul on paar sellist naistuttavat Facebookis, kes väga tihti niimoodi teevad. Oleks nad siis teismelised, aga 30-aastased ja vanemad naised. Lisaks kõigele muule lisab üks neist tihti staatuseks, et ta abikaasa on täiega hea mees… kuni homseni, mil ta on maailma kõige suurem mölakas. Üks kord ma viskasin õli tulle ja kommenteerisin, et mis aastaks ta plaanib ära otsustada, kas tal on hea või halb mees – et nii läheb igavaks juba lugejatel muidu. Arvata on, et sain vihase vastukaja, et mis see minu asi on jne. No ise ta elab oma elu ju avalikult (just selles mõttes, et ise jagab neid detaile ju). Facebook on blogist selles mõttes erinev, et seal on vähem inimesi, aga point on suht sama. Kui mina kirjutaksin midagi taolist Facebooki, siis loogiline, et inimesi võib huvitada. Sama ju blogiga. Veider maailm ikka…

Blogimaailmas olen ma minevikus ka sarnast suhtumist kohanud, hetkel vist enam mitte. Et blogija mainib, et tal on lugejatele midagi öelda, aga see on saladus. Nagu mis mõttega sa üldse rääkima hakkad siis? Või kui see on hetkel saladus, siis ehk ootad ja tuled sellega siis välja, kui see enam saladus pole? Pole ju tuumafüüsika, et sellest ei peaks aru saama.

See selleks. Ma vaatasin eile eurovisiooni I poolfinaali. Muidugi olin ma ülimalt rahul, et Eesti finaali sai! Mulle on see lugu algusest peale meeldinud ja kuigi eile läks midagi esituses pekki, siis üldmuljet see ei rikkunud. Eriti arvestades seda, et pärast meid tuli kohutav Portugal, mille puhul ma kartsin, et see pask saab nagunii edasi ja võidab ka, aga õnneks sel korral mitte. See eelmise aasta Iisraeli võidulaul ja Netta olid juba niigi kohutavad! Ma ausõna tahtsin oksele hakata, kui ma nägin, et Netta jälle esineb ja finaalis teeb ta seda veel kord. Ja mitte sellepärast, et Netta on ülekaaluline vms, vaid mulle lihtsalt ei meeldi ta laulud, ta näoilmed ega mitte miski tema juures (ega ka tema väljaütlemised meedias). Minu meelest on see viimase 20 aasta kõige hullem võidulaul olnud – just see on aeg, mil ma eurovisiooni rohkem jälgima olen hakanud. Ma pakun tegelikult, et isegi kogu eurovisiooni ajaloo kõige kohutavam laul, sest ma ei usu, et kunagi minevikus on midagi hullemat olnud. Auväärse teise koha saab 2017.aasta võitja Portugal ja Salvador Sobral, kelle puhul ma uskusin, et asi ei saa enam hullemaks minna. Oi, kuidas sai ikka – seda lausa kõigest aasta hiljem! Salvador Sobrali laul oli Netta omaga võrreldes lausa sõõm värsket õhku, kuigi kumbki ei kõlba minu meelest kuhugi.

Aga eilsetest poolfinaali lauludest meeldisid mulle lisaks Eestile Küpros ja San Marino. Kusjuures San Marinot ei ennustanud keegi edasi, aga sai ikka. No natuke mööda see mees ehk laulab, aga siiski meeldib. Üldiselt midagi nii erilist minu jaoks polnud – eks näis, mis II poolfinaal toob. Ja finaal ka muidugi, sest ikka tahaks ju, et Eestil hästi läheks!

Aga nuudelpadi on tõesti issanda õnnistus! Kui ma tööle lähen, siis Hendrik võtab ise selle kaissu 😀 Palju parem magada kohe.

Tellisin blogiauhindadeks ka kleidi ära, peaks paari päeva jooksul kohale jõudma. Niimoodi võib mulle see internetist tellimine veel meeldima hakata 😀 Ega ma veel päris kindel pole, et ma just sellega lähen – see selgub siis, kui see kleit kohale jõuab.

 

 

 

 

Vihmane ja tubane nädalavahetus

Ma mõned päevad tagasi ostsin apteegist seljavalude vastu mõeldud geeli Perskindol, mille puhul apteeker mainis, et see on rasedatele lubatud (tema just seda soovitaski, kui küsisin rohtu seljavalu vastu ja ma ekstra rõhutasin, et ma olen rase, kuigi seda on nagunii näha). Ma veel lausa kaks korda küsisin üle, et kas rasedad ikka võivad seda kasutada ja sain jaatava vastuse mõlemal korral, aga koju jõudes lugesin infolehte – seal oli kirjas, et rasedatele ega imetavatele emadele pole see soovitatav. No keda ma siis uskuma peaksin? Ei viitsinud tagasi ka viia. Seal infolehel oli tegelikult kirjas, et ettevaatusabinõuna pole see rasedatele ega imetavatele emadele soovitatav, aga no mis see siis täpselt tähendab? Et kui selg juba valutab, siis võib, aga ennetamiseks ei või? Või et otseselt keelatud pole, aga soovitatud ka mitte? No ma igal juhul pole seda määrinud veel. Vbl mõni targem loeb mu blogi ja oskab öelda. Mul on ämmaemanda visiidini ka veel aega ja pole jõudnud kirjutada ega küsida.

Täna käisime Hendrikuga Tartus. Kõigepealt läksime Sepa turgu, kus ma tõesti oma neli aastat polnud käinud. Kunagi käisin seal tihti, sest mu isakodu asub seal lähedal. Seda on nii palju muudetud, nüüd on seal lausa Rimi kauplus lisaks. Turg iseenesest on küll väiksemaks jäänud. Sealt sain endale nuudelpadja, mida lugejad on mulle soovitanud, sest see aitab rasedatel paremini magada. Ma olen seda küll ainult paariks minutiks katsetanud, aga juba oli nii mõnus!

Pärast suundusime Taskusse ja käisin veel Changes, kus ma rasedatele mõeldud aluspesu ostsin. Need pole tegelikult otseselt rasedatele, aga on kõrge pihaga, mis on väga hea aspekt raseduse puhul kandmiseks. Ma täna kodus korrastasin oma pesusahtlit ja viskasin ära palju pesu, mida ma tegelikult ammu ei kanna enam. Ma nimelt vihkan stringe, aga mingid paarid olid ikka alles jäänud – kõik lendasid prügikasti. Olgu, kaks paari jäi veel alles, aga ma ei kanna kunagi sellist riietust, mis stringe nõuaksid. Minevikus ma ikka varusin neid, sest äkki läheb vaja jne. Vahel kandsin ka, aga no ma pole enam aastaid stringide fänn olnud.

Ma tegin eile oma esimese internetist ostetud kleiditellimuse! Jah, lugesite õigesti – ma pole varem mitte kunagi netist ühtegi riideeset tellinud, aga kuna mul tuleb mai lõpus üks pidulik üritus, siis ma mõtlesin proovida. Kusjuures läksin riski peale välja ja tellisin kleidi, mis ei ole otseselt rasedatele mõeldud ja vööümbermõõt oli kleidi puhul toodud väiksem, kui mul tegelikult on, aga saatsin neile kirja ja küsisin täpselt järele – eeldades, et mulle vastab naine, kes tavaliselt kleitidega tegeleb. Vastuse sain aga hoopiski mehelt, kes ütles, et kleit on üpris venivast materjalist ja nad võivad niimoodi teha, et lisavad pakiga kaasa eeltäidetud tagasisaatmisvõimaluse nende kulul, kui see mulle ei peaks minema ja nad siis tagastavad mulle kogu raha. Kuigi kleit oli odav (39.90), oli see ikkagi mugav lahendus, sest tavaliselt peab vist paar euri ikka maksma, kui tahad toote tagasi saata (just see saatmiskulu siis). Ma sain täna kleidi kätte ja olin üsna kindel, et see ei lähe mulle (just kõhu mõttes jääb kitsaks, rinnaümbermõõt ja puusaümbermõõt sobisid), aga see sobis valatult – rasedakõht on ka näha, aga see peabki olema, ma seda ei tahagi varjata. Pilte kleidist näeb pärast seda üritust 🙂 Kuna tegemist on kahe väga erineva üritusega, siis kahjuks ei saa ma seda konkreetset kleiti blogiauhindadel kanda, muidu kindlalt kannaks, sest mind pole kunagi huvitanud see, mitu korda ühte pidulikku riietust oleks kohane selga panna. Aga kuna ma nüüd olen palju netipoode uurinud ja häid kleite on silma jäänud, siis võib-olla tellin blogiauhindadeks ka hoopis netist. Eks näis 🙂

Hendrik on hetkel saunas, aga ma ei läinud kaasa sel korral. Aga nende rahvatantsurühm pääses tantsupeole! Ma olen nii rõõmus selle üle, sest eks nad on ju vaeva ka näinud selle nimel. Kuid siinkohal ma siiski loodan, et ma juuli alguses ehk pea kuus nädalat varem sünnitama ei hakka, sest Hendrik on terve nädala Tallinnas (proovid lisaks ju). Ma usun ja loodan, et mitte, sest mu tähtaeg on siiski 17.august. Ja ma olen ka rõõmus selle üle, et mu tähtaeg ei ole 17.juuli, sest muidu oleksin ma küll nagu tiksuv pomm. Jama on selles, et tantsupeo piletid on välja müüdud – seega ma ei saa kahjuks minna, kui ma just kelleltki neid ei osta, kes ise ei saa minna. Ma ise jäin hiljaks nende varumisega, sest need tõesti läksid nagu soojad saiad, näiteks laulupeo pileteid on veel võimalik hankida.

Täna ongi selline suht kodune laupäev olnud, sest ilm on ka vastav, hakkasin hiljuti netist ühe seebika teist hooaega vaatama, mille esimest hooaega ma viis aastat tagasi jälgisin. Nüüd lõpuks tuli teine ka! Ja oleme Hendrikuga täna mitu osa “Lennuõnnetuste uurimist” ära vaadanud, see on endiselt mu lemmiksaade! Täna näiteks suutsid piloodid ühe lennuki 469 inimesega niimoodi ära päästa, et kõik jäid ellu. Selliseid juhtumeid on vähe, enamasti saavad ikka kas kõik surma või osad vähemalt, kui lennukil miski alt veab. Aga tänases osas suudeti vaatamata lugematutele vigadele (sai alguse ühe mootori purunemisest) tuua ohutult maa peale maailma kõige suurem reisilennuk Airbus A380 ja seda täpselt niimoodi, et 150 meetrit jäi veel lennurada järgi. Ehk siis napikas. Piloodid olid väga tublid, sest tehnika vedas täiega alt. Siis üks osa oli see lennuõnnetus, mis juhtus Brasiilia jalgpalluritega aastal 2016 ja mille kajastamist meedias ma isegi mäletan. Seal oli täielik pilootide kui ka lennufirma enda viga. Pärast seda õnnetust pandi see lennufirma üldse kinni ja selle omanik läks vangi.

Aga lõpetuseks pilt minu uuest parimast sõbrast – nuudelpadjast!

20190511_150018-1.jpg

 

 

Kolme nädala pärast saan juba puhata!/ Vanasti ma vihkasin sauna, aga nüüd igatsen seda…

Kolme nädala pärast samal ajal põõnan ma kodus! Või kas just põõnan, aga siis on mul juba dekreet alanud ja saan kodus olla. No dekreet päris mitte, sest siis on mul just puhkus alanud, mille ma vahetult enne dekreeti välja võtan. Ehk siis 27.mai on mul viimane tööpäev pikaks ajaks, siis algab pisike puhkus ja 08.juunil algab juba dekreet. Ma nii ootan seda! Kuna ma öösiti ikka ärkan mitu korda (kas või selleks, et WC-sse minna), sest asendid on halvad või ei saa und jne. Tegelikult ongi ju ainult kaks asendit, milles soovitatakse magada – külili. Ma ikka vahel tudun selili ka, aga no ega see seljale enam hästi ei mõju, sest kipub valutama teine. Ja kuidas ma igatsen kõhuli magamist! See oli enne rasedust üks mu lemmikasenditest!

Nädalavahetus möödus suhteliselt vaikselt, käisime Hendrikuga niisama jalutamas. Tema käis laupäeva õhtul saunas ka, aga mina läksin lihtsalt kaasa. Ja täiesti uskumatu, aga ka sauna olen ma igatsema hakanud! Viimati käisin saunas suhteliselt raseduse alguses, aga nüüd ma enam ei saa minna, sest see kuumus ei mõju mulle hästi. Ja kunagi ma vihkasin sauna, aga nüüd igatsen seda.

Muidu läheb eluke suhteliselt vaikselt, poisikluti liigutused on üha tugevamad, mille üle mul on ainult hea meel. Kas just öösiti mul selle üle nii hea meel on, kui ma magada tahaksin, aga minu meelest on see ikkagi nii äge. Kui ta vahepeal on suhteliselt rahulik olnud, siis ma räägin temaga (või siis mõtlen – sest kui ma tööl olen, siis ma ilmselt ei hakka temaga kontoris rääkima :D) ja küsin, et mis ta teeb jne 😀 Ja alati pöördun ta poole tema nimega. Varsti peaks ta juba mu häält ka tajuma, sest mul on 25+3 täna. Millalgi sel ajal nad hakkavad ema häält tajuma ja mõne aja pärast seda ka isa oma. Ma räägin niisama ka temaga, mitte ainult siis, kui ta on vaiksem. Ma tegelikult täiega ootan temaga juba kohtumist, aga sünnitust ennast üldse ei oota. Selle osa tahaks kuidagi vahele jätta, aga no tuleb ära teha!

Ja mul on rinnad viimasel ajal jälle tundlikud, kas see ainult raseduse alguse asi ei peaks olema? Ma tean, et osadel tuleb juba varem ternespiima vms, aga mul seda ei tule. Veel mitte vähemalt.

Vot selline see elu hetkel on. Ja aeg võiks küll kiiremini minna, tahan mai lõppu juba! 🙂

EBA hääletus on alanud! :)

Tänasest saab siis blogiauhindadel oma lemmikutele hääli anda! Mina tegin selle juba ära ja jagaksin hea meelega seda infot, kellele ma need hääled siis andsin 🙂

Võtangi kõigepealt ette selle kategooria, kus ma ise kandideerin – selleks on elulised blogid üle 5000 lugejaga kuus. Seal kategoorias on ainult viis kandidaati ja kindel on see, et Mallukas selle võidab, sest tema lugejate arv on kõigist teistest eesti blogijatest peajagu üle. Ka Liivi, Liisa ja Miiu lugejate arv on suurem kui minu oma – Liisal ja Miiul on lisaks ka väga suure jälgijaskonnaga Youtube kanalid, kus nad enda poolt saavad inimesi hääletama kutsuda (Liisal lausa 25 000 jälgijat Youtubes). Seega eks ma natuke vaeslaps selles kategoorias olen, sest ma olen ka ainuke, kellel pole oma blogi Facebooki ega Instagrami – ilmselt suure tõenäosusega tuleb viies koht selles suurte blogijate nimekirjas vastu võtta 😀 Aga ma sel aastal kutsun siiski inimesi enda poolt hääletama, sest igas kategoorias saab anda kuni kolm häält ja oleks tore, kui minu lugejad seda teeksid 🙂 Oleksin väga õnnelik selle üle.

Kelle poolt ma siis ise hääletasin selles kategoorias? Kuna hääli saab anda kuni kolm ühes kategoorias, siis just seda ma tegingi! Ning jah – andsin esimest korda blogimise ajaloos hääle ka endale ja seda väga lihtsal põhjusel – ma tunnen, et olen seda eelmise aasta põhjal väärt küll, sest olen üpris tihedalt blogima hakanud, pause pole praktiliselt olnudki. Ja umbes 1.5 aastat tagasi ei oleks ma ilmselt selles nimekirjas kandideerida saanud, sest siis mu lugejate arv päris 5000 kuus kogu aeg ei ületanud – seega ka see number on tõusnud. Hüppeline tõus tuli muidugi siis, kui ma oma rasedusega kapist välja tulin, ka enne seda oli see juba üle 5000, aga nüüd on juba veel rohkem. Seega mina teen sel korral küll endale pai ja mitte sellepärast, et ma rasedaks jäin, see oli lihtsalt asi, mis nüüd juhtus, vaid ikka selle tõttu, et olen rohkem blogima hakanud 🙂 Blogimine on mulle alati meeldinud, kuigi minevikus on mul selles ka pause olnud. Hetkel seda tunnet ei ole, et tahaksin pikemalt pausi pidada. Sel aastal kusjuures jagasin seda hääletamist ka oma Facebooki seinal, aga seal on mu sõbrad ainult – seega suurte jälgijate arvuga ei saa konkureerida, aga kutsun kõiki küll enda poolt hääletama 🙂 Lähen samuti blogiauhindadele kohale (või siis pigem veeren, sest selleks ajaks olen nagu maakera :D) ja panin end kirja ka sellele meet & greetile, kus oma lugejatega kohtuda saab! 🙂 Seega 15.juunil Vaba Lava teatrikeskuses näeme 🙂 Ja muidugi tänud kõigile neile, kes mulle hääle annavad. No lisaks mulle endale andsid mulle hääle ka Hendrik ja mu sõbranna, seega kolm häält on käes, jee 😀

Lisaks endale andsin ma hääle ka Mallukale ja Liivile. Mallukale ei ole ma mitte kunagi varem häält andnud, sest alati on ta minu jaoks olnud see blogija, kes nagunii saab täiega hääli, aga kuna ma ta püsilugeja olen, siis sel korral andsin 🙂 Ja veel sai mu hääle Liivi, keda ma regulaarselt loen ja kelle blogi mulle meeldib. Ma loen Miiut ka regulaarselt ja Liisat vahel – seega kõik blogid on minu jaoks tuttavad. Küll aga Liisa puhul ma pigem jälgin tema Youtube kanalit, sest mulle meeldib tema videoid rohkem vaadata, kui tema blogi lugeda. Aga olekski üpris ebaloogiline, kui ma selles kategoorias enamus blogisid ei loeks 😀

Vaatame siis veel, kellele ma hääle andsin. Võtangi kategooriate järgi.

Aasta uustulnukate kategoorias jätsin hääletamata, sest enamus on minu jaoks võõrad nimed. Veel mõni aeg tagasi oleksin hääle andnud Paksukesele, kes nüüdseks on blogi jälle avanud, aga ta on minu jaoks end päris ära ammendanud just oma imeliku suhtumise tõttu. Seega siit ei saanud keegi mu hääli. Eks ta natuke halb on, sest ma pole uute blogidega kursis ja ehk peaks selle aja võtma ning uurima, mis seal uute maailmas toimub, aga hetkel ma tahtsin hääle anda neile, keda ma juba varem lugenud olen.Ehk siis just neile, kelle blogiga ma juba varasemalt kursis olen.

Arvamusblogidest loen ma ainult Eveliisi ja tema mu hääle ka sai, teised on minu jaoks tundmatud blogid  (Kirsti Timmeri nimi on ikka tuttav, aga ma ei loe ta blogi). Ma olen üpris kindel, et Eveliis selle kategooria ka kinni paneb. Ma tean jah, et olen minevikus oma blogis Eveliisi palju kritiseerinud ja tänapäeval ma ilmselt enam päris selliseid postitusi ei kirjutaks, aga mulle ta blogi siiski meeldib. Ma pole kindlasti nõus kõigega, mida ta kirjutab, aga tal on head postitused minu meelest.

Elulised blogid ja alla 5000 lugeja kuus. Seal said mu hääled Jummel Juurikas, Ritsik ja Murca. Päris püsilugeja olen ma Jummel Juurika blogi puhul, aga ka Ritsiku ja Murca blogid on minu jaoks vägagi tuttavad nimed, sest nad on nii pikalt bloginud. Ma ei saa öelda, et ma nende puhul päris 100 protsenti püsilugeja olen, aga siiski juhtun nendesse üpris tihti. Ja sealt nimekirjast ma nagunii rohkem kedagi ei loe, mõned nimed on veel tuttavad – ehk olen paar korda ka sisse piilunud, aga rohkem mitte.

Elu välismaal – reisiblogid kategoorias andsin oma hääle Anule. Seiklusjutte ma ikka olen üpris palju lugenud, teised blogid selles kategoorias on minu jaoks võõrad. Anu on hea kirjutaja ja tema blogi on alati lust lugeda.

Ilu-ja moeblogid jätsin vahele, sest ei jälgi mitte kedagi neist. Ehk olen paar korda mõnele sattunud, aga see on ka kõik.

Kasulikes blogides andsin hääle Manjanale, sest tema blogi püsilugeja olen ma juba aastaid olnud. Alles nüüd märkasin, et ka Kai on selles kategoorias esindatud, aga ma olen juba ära hääletanud – seega sel aastal minu poolt sulle häält ei tulnud kahjuks 😦 Tundub, et mul endal on vaja silmanägemist kontrollida 😀 (kuna Kai saab sellest huumorist aru, siis julgesin selle siia lisada). Aga Kaid loen ma ka, kuigi ta viimasel ajal kirjutab väga harva kahjuks. Teisi siit nimekirjast ma püsivalt ei loe, kuigi mõni nimi on veel tuttav.

Kodublogisid ma ka pigem ei loe, olen paarile ehk klikkinud, aga see on ka kõik. Kokandus-ja terviseblogid on ka minu jaoks täiesti tundmatu maa, kultuuriblogidest mõnda olen korraks sirvinud, aga see on ka kõik. Loomeblogid ja kultuuriblogid on minu jaoks täiesti tundmatu maa, noorteblogid samuti. Beebi-ja pereblogide puhul on need nimed mulle ka üpris tundmatud, sest need, keda ma regulaarselt loen, hetkel ei osale. Spordi-ja trenniblogid jäävad minust ka kaugele, sest olen selline trennivõhik ju. Ja ongi kõik!

Tundub, et mõnes kategoorias võiks hakata rohkem blogidega tutvuma, sest hetkel on mul ikka kindlad lemmikud, mida ma olen juba väga pikalt lugenud. Ma olen nüüd kusjuures Blogipostituste reklaamise grupis Facebookis ja olen vahel seal häid uusi postitusi leidnud, aga päris tervet blogi ei ole lugema hakanud veel. Veel, aga ehk kunagi 🙂

Aga minge teie ka hääletama! Hääletada saab siit:

https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

Selleks tuleb lihtsalt oma kehtiv e-maili aadress lisada ja igast kategooriast kuni kolm lemmikut välja valida. Kui mõni kategooria on täiesti tundmatu, siis võib selle tühjaks jätta või kui kolme lemmikut pole, siis võib ka ainult ühele, kahele oma hääled kindlas kategoorias anda 🙂

Ja kirjutage mulle kommentaaridesse, kas lähete sel aastal EBA-le? Ja kellele oma hääled andsite, mis blogid teile endale meeldivad sellest nimekirjast? Ja kui ma meet & greetil sel aastal osalen (ma panin end küll kirja, aga ma ei tea, kas kõik saavad osaleda, kes end kirja panid), siis kas keegi tuleks minuga juttu rääkima või vahiksin tühjusega tõtt? 😀 Mina kutsun teid küll hääletama – hääletage oma lemmikute poolt ja kui mina olen üks neist, siis selle üle olen kohe eriti tänulik 🙂

Ilusat kevadpüha kõigile! 🙂