E on juba viiekuune! ❤

Vahepeal on juhtunud see, et E sai eile viiekuuseks! Tundub lausa uskumatu, et ma olen juba viis kuud ema olnud. Selle aja jooksul on palju emotsioone olnud – kõige rohkem naeru ja rõõmu, aga omajagu ka väsimust ja natuke pisaraid samuti. Olen vaikselt hakanud leppima, et kõike ei saagi kohe saada, E puhul on see siis see tema oma voodisse panemine, kus ta pole nõus eriti magama. Muud asjad on kõik oodatust siiski paremini läinud, sest rasedana kujutasin ma ette, et kui E on sündinud, siis muutub kogu meie elu totaalselt.

Tõsi – väga palju muutuski, aga emadus on mulle siiani kergemini tulnud, kui ma seda ennist eeldasin. Ilma magamata öödeta, tissistreikideta, valusate rindadeta jne. Küll aga olen ma siiski vahel väsinud olnud, aga eks lapsevanemaks saades tulebki sellega arvestada, sest ka päevane tegutsemine lapsega võib väsitada – eriti siis, kui nad juba ringi rahmeldavad. Ja E teeb seda viimast väga palju, tahab erinevates asendites olla, keerata end igale poole jne. Päris alguses ju beebid magavad suhteliselt palju (mitte küll kõik jah), aga mida aeg edasi, seda rohkem on nad üleval ja tahavad maailma avastada. Ja lapsevanem on selle kõige teejuht.

Üldiselt ei ole ma pidanud mitte millestki loobuma, sest olen algusest peale saanud vajadusel ära käia ja Hendrik on sel ajal lapsega olnud. Ilmselt see ainult kahekesi olemise aeg abikaasaga on natuke kannatanud, aga ka see on kuidagi loomulikult sujunud.

Hetkel ei ole ma E-le veel lisatoitu andnud, sest rinnapiimaga ta kosub kenasti ja siis võib seda ka alatest kuuendast elukuust teha. Mul ongi järgmisel nädalal perearst ja saan uurida, et kas peaksin juba alustama või võib ka natuke hiljem lisatoitu anda – ehk siis kuuendast elukuust. Üldiselt perearstid vist propageerivad juba varem alustamist, aga no eelmisel korral ta mainis, et veel pole küll vaja, aga sellest on nüüd aega möödas ka.

Need viis kuud on olnud ülimalt vahvad ja kuigi on ka väsimust natuke olnud, siis on seda üldplaanis siiski vähe olnud. Muidugi olen ma õnnelik ka selle üle, et Hendrik ei ole mitte ainult superhea abikaasa, vaid ka väga hea isa E-le. Kogu aeg olemas ja on andnud mulle aega puhkamiseks alati, kui mul vaja on. Ja kui juhtubki, et ta on siis just tööl, kui mul on olnud väsitavam päev, siis koju jõudes on ta juba mu näoilmest aru saanud, et nüüd tuleb naisel puhata lasta 😀

Ja üks pilt siis sünnipäevalapsest endast! See onesie-riietus on talle veel natuke suur ja panin talle selle ainult pildistamise ajaks selga, aga no nii nunnu lihtsalt ❤ Minu väike rõõmupall ja silmaterake siin elus 🙂

wp-1579108676589.jpg

Mis ühiskonnas me elame, kui suvalisele blogijale saadetakse kirju ja tänatakse selle eest, et ta julgeb oma värvilist mantlit kanda, kuigi paljudele see ei meeldi? / Miks inimesed alati kõigile meeldida tahavad?

Kes oleks võinud seda arvata, et üks värviline ja mõne meelest klounimantel toob kaasa selle, et saan blogi kommentaariumis selle eest osaliselt pähe, aga postkastis on umbes neli-viis kirja teemal, et kle, Jaanika, aitäh, et sa nii ehe ja julge naine oled ega neid kommentaare südamesse võta… Ning oma elu just nii elad, nagu sa ise tahad jne. Enamik kirjutasid, et nemad seda mantlit ise ei kannaks, aga üks lisas, et ta muidu kannaks küll, aga meie ühiskond peaks teda imelikuks 😦 Vot see viimane on kurb. Ma siis vastasingi, et kui sa just matustele ei lähe, siis sind ei peaks absull kottima, mida teised su riietusest arvavad. Vot sellepärast meie naised ei julgegi midagi öelda ega teha jne, kohe saab sõimu. Ja see on nii mööda värk ikka… Tavaliselt ei kirjutata mulle niisama lambist, pigem harva, aga jah – aitäh nende kirjade eest, need olid ilusad! 🙂 Lisaks on linnas inimesed lambist rääkima hakanud, mida mul tavaliselt iial ei juhtu ja täna viisin selle mantli õmblejale, et ta nööbid veits tugevamalt ette õmbleks ja ta ta küsis, et kust ma selle tellisin, et ta tahaks ka endale seda 😀 Ega ta ei täpsustanud, vbl peab teatris klouni mängima, aga vahet pole. Mina olen rahul! 🙂

Millega ma aga tõesti rahul ei ole, on see üldine suhtumine. Ma ei räägi siin konkreetselt mu mantlist, see on vaid suvaline näide. Ma näen tihti enda ümber inimesi, kes alati kardavad kõike; kes ei julge midagi öelda ega teha ega kanda, sest mida teised küll arvavad jne (ka mulle kirjutatud kirjades on see ju välja toodud, et teiste pärast ei julgeta). Ja mis peamine – alati korrutavad nagu püha mantrat, et selline käitumine ei sobi jne. Kelle jaoks? Mis olukorras? Ma nõustun, et kui inimene a la öörahu ajal kortermajas muusikakeskuse põhja paneb, siis see on küll väga ebaviisakas ega sobi naabritele, sest nemad tahavad magada. Siis on see tõesti loogiline ja arusaadav, sest teistega peabki sellises olukorras arvestama. Aga näiteks asjades, mis teisi nii otseselt ei mõjuta? See riietus ei sobi sinna, see meik ei sobi tänna, neid raamatuid normaalne inimene ei loe, seda filmi haritud inimene ei vaata jne. Meil on see ühiskondlik surve nii tugev peal, et kui me natukenegi erineme, siis me oleme imelikud. Ja see on nii paljude inimeste arvates midagi kohutavat, sest kes tahaks ikka imelik/teistsugune olla? Parem on ju olla see normaalne. Selle kohta on olemas hea ütlus – ma üks kord proovisin normaalne olla, need olid kõige igavamad viis minutit mu elus.

Ma ei pea ennast mingiks teab mis julgeks inimeseks igas olukorras, oh ei. Ka minul on hetki, kus tekib hirm ja see on igati okei, aga see ei tohiks meie elu segada. On ju veider, kui ühele suvalisele blogijale nagu mina kirjutavad lugejad, et kle, aitäh, et sa julged… mantlit kanda, kuigi paljude arvates see on kole? Kas selle jaoks on ka julgust vaja või? 😀 Kes seda lõpuks kannab – kas mina või nemad? Ilmselgelt mina, seega mind jätabki külmaks, mida teised sellest arvavad. Ja minu maailmas käituks iga inimene selliselt, aga tuleb välja, et see ei ole siiski niimoodi. Et isegi siis peab ühiskonda sulandama, kui see asi sulle endale meeldib ja teistele mitte. Vähemalt paljude meelest küll.

Aga noh – mina olengi alati selline olnud. Pohhuistlik, endale elav (vähemalt sellistes asjades küll), otsekohene. Ma tean, et on inimesi, kes sellega ei samastu, mu enda lähikonnas on ka. Mu blogi ei meeldi näiteks mu õele, sest ta on palju reserveeritum kui mina. Tema arvates ei peaks oma elu niimoodi jagama, sest tema seda ise ei teeks. Tore, aga mina ei ole tema ja ongi teema ammendatud. Seega meil on sellest erinev nägemus ja ilmselgelt ei sunni ma teda blogima ning kuigi ta alguses ikka rääkis, et kas mul on mõtet seda teha, siis ma viisakalt ütlesin, et minu elu ja minu valikud. Ja mis nüüd toimub? Seda teemat ei tooda enam niimoodi jutuks, sest on aru saadud, et ma elan oma elu niimoodi nagu ma ise tahan. Ja asi klaar. Tema elab jälle teistmoodi. Ja nii ongi. Kui elatakse seadusega kooskõlas, siis võib igaüks elada oma elu täpselt oma maitse järgi.

Ma ei tahagi väita, et kõigele siin elus peab vilistama. Kui ollakse perekond, siis see tulebki esimesena (ma mõtlen siinkohal enda last ja abikaasat), aga ka siis saavad mõistlikud inimesed aru, et tegeleda võib sellega, millega sa ise tahad ja olla see, kes sa olla tahad. Hendriku ja mu sõpradega mul seda muret pole kunagi olnud, sest keegi ei ole tahtnud mind ümber kasvatada. Hendrik just selle tugeva natuuri ja enesekindluse pärast minusse alguses armuski, ta on seda mitmeid kordi maininud 😀 Mitte et ma seda päris igas olukorras oleksin, aga no ma olen alati iseendaks jäänud, algusest peale juba.

Kõigil on hobid, need on lihtsalt erinevad. Kõik käivad mingil moel riides, see on lihtsalt erinev jne. Sama lugu on iseloomuga. Nii lihtne see tegelikult ongi 🙂 Elus võiks olla vähem seda suhtumist, et mida teised küll arvavad jne. Kas sind tõesti peaks see igas olukorras huvitama või on mõttekam pigem tegeleda sellega, mis meeldib/olla see, kes sa olla tahad? Mina igal juhul valin viimase suhtumise ja sellepärast mul puuduvadki paljud hirmud, mis teistel on olemas. Mõned peavad mind sellepärast isekaks, ülbeks jne, aga tänapäeval ongi juba see teiste arvates arrogantne, kes ei vasta ühiskonna poolt heakskiidetud normidele. Sest ollakse harjunud ju, et kõik kooris kaagutavad alati ühtemoodi ja kui vähegi vastuvoolu ujud, siis… see ei meeldi teistele, sest nad pole sellega harjunud. See ei ole enam aga sinu probleem 🙂 Mulle juba sellepärast meeldib blogida, sest siin blogimaailmas peab ju vähemalt keegi olema, kes julgeb ausalt asjadest ilma valehäbita kirjutada 😀 Ma ei karda oma postitustes kedagi perse saata, kui ma reaalselt arvan, et see on vajalik. Samamoodi ei karda ma seda, et keegi minu perse saadab, sest seda on juhtunud ja juhtub ilmselt tulevikus veelgi. Las juhtub – kõigile ei saa meeldida. Ei meeldi mulle kõik inimesed ega saa ka mina kõigile meeldida. Ja kuna seda survet mul pole ka kunagi olnud, et ma peaksin kõigile meeldima, siis seda lihtsam on asjadest kirjutada.

Täna sorteerisin oma pildid ka ära, mis ilmutusest kätte sain! Rahu majas natukeseks nüüd 🙂 Paari pilti ka sellest – esimese puhul on sorteerimisprotsess pooleli, teisel juhul olen osad pildid juba raamidesse pannud. Nüüdseks on kõik juba albumites ka – juhhuu! 🙂

wp-1579000131567.jpgwp-1579003915682.jpg

 

Instagram tõi mu ellu välismaa kuulsused / Sotsiaalmeedia meil ja Ladina-Ameerikas

Pärast seda, kui ma endale Instagrami tegin, on minu sotsiaalmeedia elu muutunud – nimelt nüüd olen ma kursis paljude kuulsuste ja realityshow-des osalenud staaride eluga 😀 No eks ma enne olin seda Facebooki vahendusel, aga siis pigem sarjadega üldiselt, sest välismaa staarid väga Facebookis asjatada ei viitsi, vähemalt pilte nad küll ei lisa. Aga nüüd ma tean, mis “Poissmehe” ja “Vallalises kaunitaris” osalenud inimeste tegelikus elus toimub jne 😀 Või et “Vaprate ilusate” Hopel ehk Annika Noellel on 24.detsembril sünnipäev – ehk siis jõululaps. Varem ma poleks seda googeldama hakanud, aga kuna nüüd ta ise lisas endast sel päeval vastava pildi, siis oli kohe teada. “Vaprate ja ilusate”  üldist lehte jälgin ma rohkem Facebookis ja seega ma tean, mis seal järgmiste kuude jooksul toimuma hakkab – ikka sama vana teema  – Hope, Liam, Steffy ja hull Thomas. Et nad ka ei väsi… Ma olen paar korda ka sinna lehele vastavaid kommentaare jätnud, hiljuti näiteks selliseid (jah, mõned vead on sees, mu inglise keel pole ülitugev, pigem selline harju keskmine):

wp-1578917812014.jpgwp-1578917788947.jpgwp-1578917767978.jpg

Panin ühte kommentaari kaks korda, sest terve ei mahtunud ära, teist ei viitsinud enam kaks korda screenshottida, et kogu tekst ära mahuks, aga vahel on huvitav selliseid asju kommenteerida ja arutelu tekitada 😀

Kui nüüd tulla sotsiaalmeedia juurde tagasi, siis eriti suur kontrast on sees sellel, kuidas Ladina-Ameerikas kuulsaid näitlejaid või youtubereid fännatakse. Meil kirjutatakse ka väga armsaid kommentaare ja kiidetakse nende ilu jne, aga Ladina-Ameerikas on iga teine kommentaar seotud sooviga, et jumal õnnistagu seda kuulsust (mis on ka loogiline, sest ladinaameeriklased on üldiselt väga usklikud) või siis kirjutatakse, et nad armastavad seda inimest nii väga. Ma ei tea, meil vist mõjuks see naljakalt, kui keegi a la näitlejatest Priit Piusi/Evelin Võigemasti või suunamudijate poolelt Palja Porgandi Intstagrami pildi alla kirjutaks, et nad teda nii väga armastavad 😀

Samamoodi on suhtumine erinev ka töö ja eraelu vahel. Jah, ka eesti näitlejad suudlevad/amelevad filmides nendega, kellega roll nõuab ja kodus elavad oma elu koos abikaasade/elukaaslastega edasi, aga hiljuti lõppes üks kuulus Ladina-Ameerika seebikas, mille lõpuga enamik rahule ei jäänud, sest peategelased ei jäänud kokku. Mis need peategelased siis reaalses elus tegid? Tegid koos naispeaosalise Instagrami kontol video (isiklikul kontol!), kus mängisid seda sarjas olevat paari ja kavandasid nii-öelda õnneliku lõpu neile, mis lõppes mitmeminutilise kirgliku suudlusega. See live ei olnud enne seda hetke kuidagi seotud nende töömaailmaga, vaid nad lihtsalt tänasid vaatajaid jne. Ja siis mees ütles, et oleme nüüd Catalina ja Titi (peaosaliste nimed seal sarjas) ning teeme vaatajatele rõõmu. Ja nii nad tegidki väikse omaloomingulise rolli, kus mõlemal lausa pisaradki voolama hakkaksid ja lõpetasid selle kirgliku suudlusega, sest see oleks rahvale meeldinud. Pannes sama olukorra nüüd Eesti konteksti, siis ma ei kujutaks ette seda, et üks äsja abiellunud naine (naine abiellus tegelikus elus oktoobris) oma isiklikul Instagrami kontol sellist videot jagaks, kus ta tööväliselt teise mehega kirglikult suudleb. Jah, nad läksid korraks vaatajate rõõmuks rolli sisse, aga elasid sinna vist liiga sisse lausa 😀 Ja mis olid kommentaarid? Kõik kiitsid neid taevani ja paljud lisasid juurde, et neil võiks päriselus suhe olla jne, kuigi nad on mõlemad abielus. Meil ma sellist olukorda väga ette ei kujutaks 😀

Et selles mõttes on huvitav jälgida, milline kontrast on meie kuulsuste ja välismaa kuulsuste sotsiaalmeedias. Just eriti tuues välja hispaaniakeelsed riigid, sest USA-s, Austraalias ja mujal sellist hullumeelset kuulsuste armastamist/jumaldamist ma ka nende Instagrami kontodel märganud pole. Aga nüüd täna algab ühe hispaaniakeelse seebika teine hooaeg, mida ma ka ilmselt jälgima hakkan, sest esimest ma vaatasin – ja kõik kommenteerijad jumaldavad/armastavad seda peaosalist seal ega jõua absoluutselt tänast ära oodata, et saaks uut osa vaadata. Mina ei jõua ka seda ära oodata, aga eks näis, kas lapse kõrvalt selleks aega jätkub 😀 Kas teie jälgite Instagramis palju kuulsusi? Ma olen juba ligi 1400 inimese jälgija, kellest enamik ongi välismaa kuulsused 😀

Lõpetuseks mõned pildid ka. Esimene neist on tehtud mu sünnal, seda ma veel polegi jaganud, teised suht hiljuti.

wp-1578851991890.jpgwp-1578648596835.jpgwp-1578772394009.jpgwp-1578839415615.jpg

Värdjad/liiklushuligaanid ei vaja kaitsmist!

Teate, millised inimesed mind täiega närvi ajavad? No veel aastaid tagasi oli see nimekiri ilmselt lehekülgi pikk, aga nüüd olen ma aru saanud, et pole mõtet kõige pärast ka närvi minna.

Küll aga on jäänud üks liik inimesi, kelle sõnavõtud ajavad mind sisemiselt oksele. Need on sellised naised ja mehed, kes tahavad kõiki igas olukorras mõista ja andestada ning otsida vigu sitas lapsepõlves, ümbruses, milles iganes; kes tahavad mõelda, et ju teatud inimesed on ehk sisemiselt katki jne… Mis siis, et need inimesed on näiteks naisepeksjad (D.S näide paar kuud tagasi) ja nüüd Saaremaa õnnetuse valguses pesueht liiklushuligaan, kes on mitmeid kordi täis peaga vahele jäänud ja ka politsei eest jalga lasknud.

Ja kui avad kommentaariumi sellise uudise all, siis enamik inimesi ei tunne sellele mõrvarile kaasa – jumal tänatud! Aga siis on need vähesed, kes hakkavad kommenteerima, et aga äkki oli hoopis nii ja et äkki sellele mehele peaks ka kaasa tundma ja vbl ta ikka ei ületanud nii palju kiirust jne… Nagu mida vittu – kolm inimest on surnuks sõidetud mehe pärast (üks neist kaheksakuune laps!), kes istus täis peaga rooli. Seal ei ole mingeid pehmendavaid asjaolusid – EI OLE! See ei olnud esimene kord, kui täis peaga rooli istuti, see oli lihtsalt esimene kord, kui see nii traagilise lõpu leidis. Ja ikka on mõne jaoks seal mingeid agasid…

Kas mul oleks kahju, kui see liiklushuligaan sureks? Ei! Siis on vähemalt üks idioot liikluses vähem (kuskil juba liikusid kuulujutud, et kärvaski maha, aga need ei vastanud vist kahjuks tõele). No vbl selles mõttes ainult oleks kahju, et see oleks liiga lihtne lahendus tema jaoks – kui Eesti seadused oleksid karmimad, siis oleks vangla talle parim variant, aga seal istub raudselt 5-10 aastat ja siis tuleb välja, vahetab nime ära ja elab nagu mees muiste. Aga kolm inimest ei saa mitte kunagi oma elu tagasi, mitte kunagi – ja neljanda ohvri oma ripub ka juuksekarva otsas. Ja siis on veel need ohmoonid, kes seda idiooti kaitsma kukuvad. Iga kord, kui ma mõne sellise kommentaari leian, läheb mul süda pahaks.

Me elame ikka nii haiges ühiskonnas, ma ütlen! Meil on roolijoodikud, kellele määratakse väiksed karistused ja siis on veel tropid, kes neile kaasa tunnevad, kui nad on mitu inimest surnuks sõitnud. Haige, lausa tülgastav!

Piltide sorteerimine vol 2/ Uus mantel

Täna sorteerisin pool päeva pilte, sest pole neid seitse kuud ilmutanud – seega periood juuli 2019 kuni jaanuar 2020. Kui eelmisel korral olid ilmutamata pea viie aasta pildid ja lõpuks läks ilmutusse ligi 500 tükki, siis nüüd tuleb seitsmest kuust juba 360 fotot. Alguses tuli 520, aga ma tõmbasin vähemaks. Lihtsalt lapsest on nii palju pilte, aga lõpuks tegin diili endaga, et ilmutan kõik fotograafi tehtud pildid, aga enda iga pisike klõps ei pea albumisse ka jõudma. Ja ma olen nii vilets pildistaja nagunii! Ma ei tea, mis siis veel saaks, kui ma selles osav oleksin – siis oleks kogu aeg 1000 pilti vaja ilmutada. See sorteerimine nõudis ikka nii palju vaeva, õnneks ma olin juba oktoobris sellega algust natuke teinud, aga siis lükkasin ilmutamist edasi. Kaks korda aastas on ikka liiga harva ilmutada, pigem peaks seda neli korda tegema. Just sellepärast, et muidu see sorteerimine võtab nii palju aega. Homme lasen pildid ära siis ilmutada, meil siin Põlvas on kõige lihtsam variant mälupulk viia, ma eelmisel korral tegin ka niimoodi. Siis ma kusjuures enda meelest mainisin ka, et jätke kuupäev pildi peale, lubati jätta, aga millegipärast ei jäetud, ilmselt unustati. Ehk siis pidin ise enam-vähem kronoloogilises järjekorras neid sorteerima hakkama, aga viis aastat oli rets vahemik. Nüüd on küll seitse kuud ainult, aga parem ikka, kui kuupäev on peal. Panin lausa paberile kirja mõned asjad, et see siis mälupulgaga kaasa anda igaks juhuks. Olidki ilmutamata viimased kõhupildid ja kõik beebipildid+ muud fotod kuni siiani.

Mäletate, et ma kirjutasin mantlist, mida ma mitu kuud olin ilase pilguga vaadanud, aga siiski veel ära ei tellinud? No nüüd eile ma tellisin selle ära ja sain täna kätte juba! Ma natuke põdesin seda, et ehk on see mulle kitsas, sest see oli XL-suuruses, aga kleidid on mul tihtipeale 2XL-i ja mõni lühem lausa 3XL-i. Siis oleksin pidanud tagasi saatma jne, aga õnneks seda muret polnud! Ma pole seda veel väljas jõudnud kanda, see on küll rohkem stiililt kevadmantel, aga praeguste ilmade puhul sobib ka, kui kampsun alla panna. Ja ma olen nii rahul! Väikesed asjad ikka teevad vahel õnnelikuks! 🙂

Pilt siis ka sellest mantlist! Mulle just meeldib, et see nii värviline ja äge on, sellist mul polegi varem olnud 🙂 Ennast tuleb tõesti vahel premeerida – nagu üks lugeja mu sedasama pilti Instagramis kommenteeris 🙂 Mis ostud teid viimati õnnelikuks tegid?

wp-1578582337194.jpg

Naised enne ja pärast lapsi / Eluülikool ja täiskohaga emmed

Ilmselt enamik naisi mäletab seda aega, kui neil veel lapsi ei olnud. No ehk need naised suurt ei mäleta, kellel on lapsed juba suuremad, aga väikelaste emad kindlasti mäletavad. Ja kui siis juhtus seltskonda mõni lastega naine, siis oli täpselt selline tunne, et no kaua sa oma jõmpsikatest jahud, sul muud elu ka peale nende on või… Minul oli periood elus, kus ma arvasin, et ma lapsi nagunii ei taha või kui ka tahan, siis mina selliseks naiseks küll ei muutu, kes alati oma lapsest/lastest jahuma hakkab. Haha, unista edasi, lastetu naine! 😀 Hakkad ja kuidas veel!

Olgu, kõik ehk ei hakka tõesti, aga mina küll hakkasin. Mis siis, et ma olin kindel, et ma raudselt ei hakka, sest kui endal veel lapsi ei ole, siis ongi raske ette kujutada seda elu, mis hiljem emaks saades olema hakkab. Et ongi äge, kui laps hakkab pead hoidma, naeratama, seljalt kõhule keerama, lalisema, oma käsi rohkem uurima, ümbrusest rohkem huvi tundma jne. Inimesele, kellel lapsi pole, ongi see meeletult igav teema. Minu jaoks küll oli varem, sest ma polnud seda ise kogenud. Seega ma ei mõista neid naisi hukka, kelle jaoks see on endiselt igav, aga samas ma ei ole ka emade peale kuri, kes sellistel teemadel räägivad. Minevikus olin, sest… minu jaoks võrdus see igavusega. Sellised asjad muutuvad, kui sa ise lapsed saad.

Üldse olen ma märganud, et teatud määral suhtutakse neisse kodustesse emadesse halvasti. Ja ma isegi mõistan, millest see osaliselt tuleb. Teate ju küll neid emasid, kelle Facebooki profiilil on hariduseks lisatud täiskohaga emme või eluülikool? Ka minus, kes ma pole ülikoolis käinud ja olen paljude arvates mats, tekitab see natuke külmavärinaid. Nüüd suudan ma küll sellest mööda vaadata, sest mis see minu asi tegelikult on, aga varem… ega ma neist suurt midagi ei arvanud. Mitte et ma massiliselt nendega kokku oleksin puutunud, aga minevikus vahel ikka tuli ette. Ja kui ma juba sellist infot juhtusin nägema, siis mul tekkisid nende inimeste suhtes teatud eelarvamused. Mitte ainult naiste, aga ka meeste puhul, kellel oli hariduseks eluülikool märgitud. Naistel oli siis kaks varianti – täiskohaga emme või eluülikool.

Pean ütlema, et nii mõnigi kord pidasid mu eelarvamused paika – tegemist oligi naistega, kes kirjutasid kümme rida teksti hullemini kui mu 11-aastane väike sugulane. Ehk siis jah – täiskohaga emme ilmselt juba väga varakult ja haridustee tundus grammatika põhjal heal juhul algklasside tasemel olevat.

Kuid oli ka neid väheseid kordi, kus ma üllatusin ja positiivselt. Kus vaatamata sellele, et Facebookis oli end nii veidralt lahterdatud, olid need naised palju huvitavamad ja targemad, kui ma iial oleksin osanud eeldada.

Ma ei saa väita, et mul endiselt kulm kortsu ei tõmba, kui ma sellist asja näen, aga emaks saades olen ma muutunud teatud asjade suhtes siiski tolerantsemaks. Kas just täiskohaga emmede ja eluülikooli suhtes Facebookis, aga titakeele, beebist rääkimise, pisasjade oluliseks pidamise puhul, kui oled lapsevanem jne – nende puhul küll.

Lõpetuseks üks pilt E-st ja tema erinevatest emotsioonidest. Ma küll ei märgi Facebooki end täiskohaga emmeks ega eluülikoolis käinud naiseks (sest kui ma ka seda oleksin, siis ametina see kahjuks ei kvalifitseeru), aga oma lapse pilte lisan raudselt mõne arvates liiga palju 😀

wp-1578423704977.jpg

Üritustest, kui oled värske lapsevanem / Meie kodu kõige olulisem reegel – perekond tuleb esimesena!

Minu tänane kirjutis on idee saanud natuke Jane postitusest selle kohta, kas nad mehega käivad eraldi pidutsemas või mitte. 

Meil oli enne lapse saamist asi üpris lihtne – käisime enamik juhtudel koos väljas, vahel eraldi, aga kuna me Hendrikuga enam ammu suured peoloomad pole, siis seda iganädalast pidutsemist, mis mul 20-ndate esimeses pooles ette tuli, nagunii enam vaja polnud. Et kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis enne rasedaks jäämist meenuvad mulle mõned üksikud korrad, kui ma Hendrikuga suhtes olles sõbrannadega kuskil peol käisin, üks kord neist oli klubis. Hendrik ka mõned korrad kuskil sõpradega käis, aga üldiselt samuti pigem vähe. Kui oled juba 30-nele lähenemas (siis ma olin, nüüd olengi juba täitsa 30), siis nagu väga ei viitsi ka enam. Mina vähemalt ei viitsi, Hendrik pole kunagi eriti suur peoloom olnud.

Pärast lapse sündi aga muutuvad paljud asjad ja sellised väljaskäigud/pidutsemised vähenevad nagunii. Mitte et neid enne nii palju oleks olnud, aga isegi need vähenesid 😀 Meil on Hendrikuga asi suht lihtsalt paika pandud – igasugustel sõpradega istumistel või sünnipäevadel, kuhu on võimalik E mingiks ajaks kaasa võtta, siis seda me ka teeme. Näiteks Hendriku venna juubel novembris või nüüd vana-aasta istumine Hendriku sõpradega. Hendriku venna juubelil käisime perega kõik koos, siis mingi aeg tõi Hendrik mu E-ga koju ära ja läks ise tagasi, sest tema vend ju. Et sellistel puhkudel jääb peole pikemaks ajaks see, kelle sugulasega on tegemist. Vana-aastaõhtul tahtsime me olla seltskonnas, aga samas ka perega koos – seega läksime kõik sinna üritusele, aga tulime kell 23.00 koju ära – ehk siis ülejäänud aja olime perega (E juba magas siis). Samas mõned otsutasid, et nad väikest last kaasa ei võta ja sinna üritusele tuli ainult üks vanematest – ka variant, kui laps juba sel ajal magab jne. Seal seltskonnas on kahel perekonnal veel väiksed lapsed, ühel pooleaastane, teisel aasta ja neljakuune, teistel on kas juba suuremad lapsed või lapsi pole. Et neil, kellel on suuremad lapsed, on lihtsam ka lapsi hoida anda muidugi. Et me olime ainukesed, kes otsustasid kogu perekonnaga minna, aga kui me poleks mingil põhjusel saanud E-d kaasa võtta, siis me oleks koju jäänud, sest me teadsime, et me tahame vana-aastaõhtul kõik koos olla.

Muude üritustega on niimoodi, et kes enne mainib, et kuskil midagi toimumas on, see ka läheb. Või siis, kui juhtub, et mõlemal on samal ajal midagi toimumas, siis lapsehoidja hankimise eest vastutab see, kelle üritus hiljem selgus. No minu puhul oli juba oktoobrist teada, et ma firma jõulupeole lähen, novembri alguses selgus ka kuupäev ja kui siis novembri lõpus selgus, et Hendrikul on samuti rahvatantsijate jõulupidu samal ajal, siis oli see tema mure, et kas ta jääb E-ga koju või muretseb kellegi hoidjaks. Kuna Hendriku vanemad elavad meile üpris lähedal ja nad on alati nõus E-d hoidma (me ikka anname enne teada ka), siis selles mõttes muret ei ole (see on nii super, et meil selline võimalus on). Minu enda perekond elab Tartus ja oma isale ma nii väikest last veel hetkel hoida ei annaks – pigem siis, kui ta juba suurem on. Oma õele annaksin iga kell, aga ta on tihti perega nädalavahetustel maal jne. Et sellepärast on ka Hendriku vanemad meie esimene valik alati. Ja kuna siiani on E-d üpris lihtne olnud hoida, sest ta on alati siis rahulik olnud, siis ka sellepärast pole meil olnud mingit muret, kuigi me oleme seda varianti üpris vähe kasutanud.

Küll aga on meie perel paigas üks reegel – perekond tuleb esimesena. Ehk siis, kui mingi pereväline üritus segaks perekonnaga seotud asju, siis see langeks ära. Näiteks Hendrikul oleks sel suvel rahvatantsijatega pikem reis, kuhu ta läheks siis, kui meil lapsi poleks või E oleks juba suurem. Miks ta hetkel ei lähe? Nimelt see reis kestab 12 päeva, mis oleks kogu tema suvine puhkus põhimõtteliselt – seega tagasi tulles läheks ta suht kohe tööle tagasi, aga kuhu jääks siis minu puhkus pereemana? Täna lõppes Hendriku jõulupuhkus, mis kestis peaaegu kolm nädalat ja ma tunnen, et see andis mulle nii palju energiat juurde, sest ta oli kogu aeg olemas. Kui ta suvel kulutaks oma puhkuse perevälisele reisile, siis järgmine puhkus oleks tal alles detsembris. Seega ei mängi väga välja, sest kui ma peaksin 12 päeva üksinda pea aastasel E-l 24/7 järel jooksma (sest siis ta vbl oskab juba kõndida), siis saab ta tagasi tulles pahura naise, mis pikemas perspektiivis ei mõju kellelegi hästi, sest ütlusel happy wife, happy life on vägagi suur tõepõhi all. Seda viimast on Hendrik ise ka maininud 😀 Kui see reis kestaks nädal, siis ehk veel, aga 12 päeva on liiga palju. Täpselt samamoodi nagu mina ei läheks hetkel nii pikale reisile, ei tee seda ka tema. Et siinkohal ei loe see, et tema on mees ja mina naine jne. Ei, me kumbki ei läheks nii pikalt perekonnast ja lapsest eemal hetkel. Seega veedame selle puhkuse perekeskis ja saame kõik puhata 🙂 Loomulikult, kui selline eemalolek perekonnast oleks hädavajalik, siis me saaksime hakkama, aga hobidega seotud nii pikk reis seda kindlasti ei ole. Vähemalt hetkel mitte. Et need asjad on meil ilusti paigas ja kehtivad mõlema puhul.

Lapsega seotuid asju teeme me mõlemad võrdselt, ainult imetamine on minu pärusmaa. Hendrik teab, kus on E riided ega küsi iial, et mida ta nüüd peaks talle selga panema või kus asjad üldse asuvad (olen ka selliseid pereisasid näinud, kes enne lapse aastaseks saamiseni ilmselt ei tea, kus kapist talle riideid üldse leida võib, rääkimata muust), sest ta on seda juba algusest peale teadnud ja teinud. Olgu, ürituste puhul ehk küsib, sest siis ma tean kindlalt, mida ma talle selga tahan panna, aga kodus olles on kapp riideid täis ja vali ainult, mida hing ihkab E-le selga panna 😀 Riideid internetist lapsele tellin mina, sest see on mu kirg 😀 Hendrik võiks ka seda vajadusel teha, aga mulle see nii meeldib ja temas tekitab see suht ükskõiksust – seega ma võtan selle ülesande rõõmuga enda peale. Eriti nüüd, mil ma olen avastanud mõned netipoed, kus uusi bodisid vms saab ka normaalse hinnaga, sest Facebooki Marketplacest ei leia ma enam nii palju neid suuruseid, mida mul vaja on – 50-62 on jah palju, aga suuremaid nii väga pole enam.

Juba enne rasedaks jäämist me arutasime sel teemal ja ma ütlesin, et laps on mõlema vastutus, õnneks on Hendrik ise ka alati samal arvamusel olnud – seega on kõik sujuvalt kujunenud. Minu isa näiteks vahetas elus vist ainult need korrad mähkmeid lastel, kui see hädavajalik oli – ehk siis näiteks sel ajal, kui mu ema jalaluumurruga haiglas oli (nõukaajal pandi sellega isegi haiglasse, nüüd saaks koju ära) ja mu õed veel väga pisikesed olid. Muul ajal polnud tal eriti aimugi, kus lasteriided asuvad ja marlist mähkmeid ta ka ei vahetanud. Eks nõukaajal oligi rohkem levinud see mentaliteet, et lapsed on naiste pärusmaa, aga ka tänapäeval on see peremudel siiski säilinud. Mina sellist meest endale ei tahaks! Õnneks mul sellist abikaasat ka pole.

Vot sellised lood siis üritustest, peremudelist jne. Kuidas teil need asjad kodus on lahendatud?