Kanepi Valgusfestival/ Mida ma arvan neist paaridest, kellel enne oli enda isiklik Facebook, aga suhtes/abielus olles loovad ühise Facebooki kasutaja?

Reedel sõitsime niisama Hendrikuga ringi, käisime Võrus ja siis otsustasime Kanepi Valgusfestivalile minna. See toimumiskoht asus Jõksi järve ääres – ehk siis Kanepist veits edasi, isegi Hendrik polnud seal varem käinud, kuigi ta tunneb üldiselt Põlvamaad nagu oma viit sõrme.

Parkida sai kaks kilomeetrit peokohast eemale – seega nii minnes kui tulles saime paraja jalutuskäigu ette võtta. Tegelikult sai lähemale ka, aga siis olekski pidanud läbi metsateid sõitma, mis osutuks suht häirivaks faktoriks nendele, kes selle tee jala läbisid. Ja korraldajatele see variant ka eriti ei meeldinud, et ei pargitud selleks ettenähtud kohta, vaid võimalikult peokoha lähedale.

Kui me kohale jõudsime, siis esines Bombillaz, mis mulle alati 12.klassi meenutab, sest nad esinesid kabareel, mis enne jõule aset leidis. Me istusime viimasesse ritta, sest ma ei jaksa kaua seista, aga muidu oleks vist küll ettepoole läinud 😀 Pärast Bombillazt tulid mingid tantsijad, keda ma ei näinudki, sest kõik otsustasid toolide peale püsti seista, aga ma ei tahtnud. Hendrik oli sel ajal üldse vett ostma läinud, aga see oli suht ebaõnnestunud üritus – nimelt järjekorrad olid meeletud! Ta reaalselt passis seal peaaegu tund aega. Mina oleksin juba alla andnud, aga kuna mul kui rasedal on alati joogijanu, siis ta pidas vapralt vastu. Kuulsin kõrvalt mitmeid inimesi rääkimas, kes tahtsid ka midagi osta, aga nad poleks viitsinud seal järjekorras passida.

Viimaseks esinejaks oli Shanon, keda ma polnud kunagi varem laivis näinud. Täitsa hea oli neid kuulata ja näha, Hendrik jõudis ka umbes 15 minutit pärast Shanoni algust vee ja jäätisekokteiliga tagasi. Minu ja Hendriku üks erinevus ongi kindlasti see, et minul katkeks ammugi kannatus selliste järjekordade puhul, isegi mitterasedana, aga tal ei katke. Sest ma olen üpris kannatamatu inimene. Rasedana lihtsalt ma ei suudaks ammugi tund aega järjest rahvamassis püsti seista (kui kannatust isegi oleks), sest selg hakkaks valutama. Sellepärast käimegi üritustel, kus istuda saab 🙂

Jõudsime koju tagasi umbes kell 01.00 ajal ja kobisime tuttu ära. Me päris Shanoni lõpuni ei olnud, aga no peaaegu. See festival toimus Jõksi järve ääres esimest korda ja oli vägagi menukas – rahvast oli meeletult. Laupäeval toimus see ka, aga siis me ei käinud. Ja valgusfestival oli selle nimi sellepärast, et enne peoalale jõudmist olid seal igasugused erinevad valgustid ja valgusefektid, mida siis sai vaatamas käia. See kõik meenutas oma olemuselt natuke Intsikurmu Festivali, kus me eelmisel aastal käisime. See viimane tuleb varsti jälle, aga sel aastal pole plaani minna, eelmisel aastal sai Hendrik kaks piletit sünnipäevaks, mille tõttu me siis läksimegi. Lihtsalt see muusika, mis seal festivalil kostub, ei meeldi meile kummalegi. Eelmisel aastal oli ainus hea esineja seal Reket, aga muu oli minu meelest päris jama. Iseenesest niisama olustiku mõttes võib minna, sest kui tekk maha laotada ja taustaks Estonian Voices mängib, siis sai reaalselt tuttu jääda 😀 Mina vähemalt jäin. Et uneteraapiana sobib minu jaoks küll.

Eile oli mu sugulase aias siis see istumine, kus nii minu kui Hendriku perekond kohal olid. Väga tore oli – olime üle viie tunni seal – grillisime ja ajasime juttu. Hendriku vanemad ja mu tädipoeg, kes on samast külast pärit, jäid veel edasi istuma, kui meie koju läksime. Minu perekond suundus tunnike enne seda koju. Teinekordki! 🙂

Ma ei tea, kas see info on õige, aga Põlva kodaniku Facebooki lehel oli kirjas, et augusti kaks esimest nädalat ei saa Põlvas sünnitada, sest vajalikud arstid on puudu. Kuna seda infot jagasid tavainimesed ja osad lükkasid selle ümber, siis ma ei teagi, mida täpsemalt uskuda. Mul on teisipäeval arstiaeg ja siis saan täpsemalt selle kohta järele uurida. Mul pole iseenesest Tartu vastu midagi, aga ma hullult kardan seda, et seal ei pruugi peretuba saada… Ja see idee, et kaks naist minuga veel samas ruumis oleksid, ei ole teps see, mida ma tahaksin. Lisaks siis muidugi see asi, et Hendrik ei saaks meie juures öösiti olla. Ja veel see, et niigi on enda päevarütm nii sassis ja kui beebid veel erineval ajal nutavad – oeh jah… See on kaugel sellest, mida ma tahaksin kogeda. Ilmselt keisri või esilekutsumise puhul on need sünnitajad äkki eelisjärjekorras? Või kuidas see olukord siis oleks? No ma ise ka ei tea ju veel, kas ma just selles vahemikus sünnitaksin, aga usun, et nii oleks, sest mul on tähtaeg 17.august, aga kõik arstid on maininud, et nii kaua nad mul küll ilma sünnitamata/esilekutsumata/keisrita olla ei lase. Tänapäeval on ikka elu selles mõttes mugav, et nõukaajal võis peretoast, kus mees ka võis olla, ainult und näha. Siis oli lausa kolm-neli naist ühes ruumis koos oma lastega ja beebit sai lapse isa ainult aknast näha, kui ema näitas. Mu sõbranna emal oli siis lausa selline juhus, et äsja sünnitanud naised pandi palatit koristama, sest mis nad niisama ikka passivad… Kedagi ei kottinud, et sa olid lõhki ja sul oli valus! Üks naine, kellel oli kergem sünnitus olnud, oli siis nõus kõik koristamiskorrad enda peale võtma, sest ta sai vabalt liikuda, mida teised kahjuks ei saanud. Kujutaksite te sellist olukorda tänapäeval ette? Ega vist. Aga tol aja tundus see normaalne olevat. Õnneks on aeg edasi läinud ja asju nähakse natuke teistmoodi!

Ühte teemat tahtsin ma veel kommenteerida. Keegi küsis minult paar postitust tagasi, et kuidas ma suhtun sellesse, et naine mehe telefonis ja Facebookis sobrab jne. Ma kirjutasin pika vastuse, kus ütlesingi, et minu meelest see on väga inetu tegu – ehk see näitab usalduse puudumist, mis on suhte alustala. Ma olen suhtes olles soomlasega sama teinud, aga siis ma olingi meeletult armukade ja tema oli seda samuti. 21-aastaselt ma ei saanud sellest aru, et see on nii vale käitumine, sest kui mees käitus samamoodi, siis tundus, et ju see ongi õige käitumine. Ja tegelikult ma hetkel sellel haiglasel armukadesusel pikalt ei peatuks, sest ma olen sellest mitmeid kordi kirjutanud, mida ma sellest arvan. Ehk siis ei arva absoluutselt midagi head!

Küll aga on minu jaoks maailma üks kõige haigem fenomen see, kui mehel ja naisel on üks Facebooki kasutaja, mida nad siis kahe peale kasutavad. See on ehk siis tõesti loogiline, kui tegemist on vanemate inimestega, kellel varem üldse Facebooki polnud, aga kes tegid selle, sest neil on välismaal elavad sugulased, kelle pilte siis saaks näha. No nii 60-70-aastased inimesed, kellel enne suhtesse astumist või abiellumist nagunii Facebooki ei olnud ja kes seal a la kord nädalas heal juhul käivad. Siis on see ühine Facebook loogiline ja mõistetav.

Küll aga on ka neid paare, kes enne suhtesse astumist või abiellumist olid eraldi indiviidid ja neil oli enda isiklik Facebook, aga pärast teatud koosoldud aega soovib üks osapool (enamasti on see millegipärast naine), et nüüd on nii, et tuleb üks Facebook kahe peale luua! Nagu mida kuradit? Kui minu mees sellist asja nõuaks, siis ma saadaksin ta ilusti sinna kohta, kus päike ei paista. Ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi varjata, sest mul pole, vaid hoopis selle tõttu, et mul on õigus olla eraldi isiksus, pidada oma vestlusi. Et kui mehel ja naisel on üks Facebook ja näiteks minu sõber tahab ainult mulle südant puistata, siis miks peaks Hendrik ka kohe sellest kuulma? Või vastupidi siis. Ja kus see kirjutaja peaks teadma, kellele ta siis täpselt kirjutab – kas mehele või naisele? Võib-olla on üldse mingi tööga seotud teema ja või grupp, mis pole teise inimesega üldse seotud? Nagu kus see loogika on? Abiellumine või suhtes olemine ei tähenda seda, et inimene kaotab oma isiksuse ja oma isikliku Facebooki, sest selline piirangute seadmine on minu meelest halenaljakas. Minu sõbralistis vist selliseid inimesi polegi (kunagi isegi oli), aga ometi nad kuskil eksisteerivad. Kas teil on selliseid tuttavaid, kes on ühise Facebooki loonud pärast suhte leidmist või abiellumist? Ei mõtle siinkohal neid vanema generatsiooni inimesi, kellel lapselaps teeb Facebooki, mida neil varem polnud, aga et siis vanavanemad ka noorte eluga saaksid kursis olla. See on natuke teine asi.

Ma alati tunnen kaasa neile ühise kontoga Facebooki inimestele, kellel varem oli oma elu, oma konto, aga pärast abiellumist otsustas üks neist, et nüüd on kõik ühine! Mul kunagi üks selline paarike oli Facebooki sõbralistis, kus naine dikteeriski seda, et mees peab oma kasutajast loobuma, sest teistmoodi abielus olla lihtsalt ei saa, sest kõik peab ühine olema. Nad on nüüdseks lahutatud ja mees on uuesti abiellunud – sel korral naisega, kes lubab tal oma Facebooki kontot omada.

Lõpetuseks üks pilt, mis on Kanepi Valgusfestivalil tehtud. Pildil tundub nagu ma oleksin natuke kiilakas, aga tegelikult siiski pole 😀

Advertisements

Kiri beebile ehk kuu aega veel!

Ma pole siiani ühtegi kirjakest kõhtu kirjutanud, sest pole nagu seda tunnet olnud, aga täna kuidagi tekkis 🙂 Ehk on asi selles olnud, et ma pole selline rase naine, kes kogu aeg kõhtu paitaks ja poisiklutile juba praegu raamatuid ette loeks. Samamoodi ei tekita minus suurt emotsiooni teiste beebid ega teiste inimeste rasedused, aga enda oma on ikka midagi muud 🙂

Tere, armas poisiklutt! 🙂

Täiesti lõpp, kuidas aeg ikka lendab. Alles oli detsember ja me su issiga saime teada, et sa plaanid meiega augustis liituda. Siis me veel muidugi ei teadnud, et sa poiss oled. Ja siis paistis august nii kaugel olevat ja tundus, et nii pikalt peab veel ootama, et sind reaalselt näha. Nüüd on natuke vähem kui kuu aega jäänud!

Arstid ütlevad, et sa oled sündides juba päris suur vägilane, sest sa hetkel kaalud juba 3080 grammi. Üks on kindel – ükskõik, kui suur sa sündides oled, siis minu jaoks oled sa ikka imetilluke, sest ma pole kunagi nii pisikest beebit süles hoidnud. Kui mu õde kunagi lapsed sai, siis mina ei julgenud nii pisikesi beebisid sülle võtta, kes veel pead ise ei hoia. Ma arvan, et nüüdki on see alguses päris harjumatu, aga kuna ma saan esimest korda emaks, siis on see vast ka andestatav 🙂

Ma vahel mõtlen, et milline sa küll oled, kui sa sünnid. Hetkel oled sa kõige aktiivsem just öösiti, kus sa nagu kõhus trummi mängiksid, aga see vist ei tähenda seda, et ka siia ilma sündides sa samasugune oleksid? Või tähendab? 😀 Siis läheb päevaplaan ju täiesti sassi, aga see juhtub ju alguses nagunii 🙂

Lisaks mõtlen ma vahel sellele, millised näojooned sa minult ja millised sa oma isalt saada võiksid. Tegelikult pole sel üldse vahet, aga põnev on niimoodi mõelda. Et näiteks põsesarnad võiksid minult saada ja silmad isalt 😀 Või siis ripsmed küll vähemalt issilt, sest mind pole nendega eriti õnnistatud 😀 Aga see on selline naljaga pooleks mõtlemine – sest meie jaoks oled sa nagunii täiuslik! 🙂

Lisaks kipun ma tulevikus palju rohkem ajast ette minema ja mõtlen, et milline koolilaps sinust võiks saada. Et reaalainetes pead sa rohkem oma issi abi paluma, sest mul oli nendega natuke kehvasti 😀 Aga ehk sul polegi neis eriti palju abi vaja, sest su issil väiksena ka polnud. Ja kui oled humanitaarainetes nagu mina, siis ei lähe seal sul ka eriti abi vaja. Eks näis, eks näis 🙂 Põnev on niimoodi asju ette kujutada!

Või tuleb sinust hoopis musikaalne laps? Minul seda õnne pole olnud, sest mulle on elevant kõrva peale astunud, aga su issi mängis omal ajal kitarri, trumme (seda viimast ikka oma kuus aastat) – midagi oli vist veel 😀 Või hakkab sulle rahvatants meeldima nagu talle? Või hakkad sa luuletusi kirjutama nagu mina kooliajal kirjutasin? Ja ehk meeldib sulle kirjandite kirjutamine? Või oled hoopis täielik matemaatikafänn? Või saab sinust suur spordisõber? Või meeldib sulle hoopis arvutimänge mängida? Nii palju küsimusi 😀 Aga tegelikult pole vahet, mida su emme ja issi oma peas välja mõtlevad, sest sina oled see, kes oma lemmikud hobid/õppeained välja valib. Kuid siiski – tuleb kooliajal nende asjadega ka tegeleda, mis tegelikult ehk huvi ei paku, sest selline on elu. Mina oleksin peaaegu kümnendas klassis kooli pooleli jätnud matemaatika pärast, aga õnneks tuli mõistus enne koju. Tegin suvetöö ära ja tänan siiani õnne, et ma ei loobunud. Ja mitte sellepärast, et mu elus nüüd matemaatika olulist rolli mängiks, vaid see on lihtsalt vajalik paberi saamiseks. Ja tegelikult paber mingil määral loeb. Ei pea just ülikooli ehk minema pärast gümnaasiumi, kui see su kutsumus tõesti pole, aga pärast põhikooli midagi peab küll tegema. Ja võib ka ametit pärast põhikooli kutsekasse õppima minna, kui tunned, et see on hoopis sinu jaoks – meie selles mõttes piiranguid ei sea. Kuid õppima peab! 🙂 See, kas sa pärast paberi saamist oma erialale tööle lähed või mitte, on juba sinu asi otsustada.

Olgu, nüüd olen nii ajast ette läinud su elus ja niisama jahvatama hakanud, nagu su emmele ikka vahel kombeks on (küll sa varsti selles ise veendud!) 😀

Aga tegelikult, kulla poisiklutt, oled sa nii oodatud meie perre, et sa seda ikka teaksid! 🙂 Ma olen siiani ülitänulik, et otsustasid meiega nii kiiresti liituda, sest olime su issiga valmis ka ootama ja eeldasime, et see võib rohkem aega võtta. Ehk sa nägid sealt kuskilt, et neile kahele inimesele võib võimaluse anda, et päris vinged ja küllaltki omamoodi tegelased 😀 Kindlasti teeme me su issiga mitmeid vigu sind kasvatades, sest meil pole varasemat kogemust, aga ehk annad meile selle andeks… Täpselt samamoodi nagu sulle on see olukord nii uus, kui sa lõpuks ära sünnid, siis meile on see ka täiesti uudne maailm. Maailm, mida me kumbki enne kogenud pole, aga milleks sina nüüd meile hea võimaluse annad. Võimaluse olla lapsevanemad!

Ja kuigi ma pole sulle raamatuid juba praegu ette lugenud, kui sa veel mu kõhus elad, siis juttu olen sulle küll ju rääkinud. Küsin ju tihti, et mis sa parasjagu teed, kui sa suhteliselt rahulik oled 😀 Ja niisama olen sinuga maast ja ilmast rääkinud. Ja kui su issi töölt koju tuleb, siis ta tihti paitab kõhtu ja uurib, et kuidas sul päevake möödus. Mäletan siiani esimest korda, kui ta mulle tööl olles sõnumi saatis ja uuris, et kuidas meil läheb – mina olin alguses veits juhe, sest ei saanud aru, et ta mõtleski sind ja mind, vaid uurisin, et kellel meil, et miks ta mind teietab 😀 Aga siis olid sa kõhus ainult kolm kuud olnud ja su sünnini tundus veel nii kaua aega olevat.

Nii natuke veel ja juba me sinuga kohtumegi! Kusjuures su nimi on meile juba sellest ajast teada olnud, kui me su issiga teada saime, et sa poiss oled. Vist oli isegi natuke enne seda juba teada. Nimi, mis meile mõlemale meeldib! Ja sain just karumõmmi ka kätte, millele su nimi peale tikitud on – praegu kallistan teda, aga varsti saan juba sind ennast süles hoida!

Naudi seda viimast kuud mu kõhus, pojake! Isegi vist vähem, sest arstid leiavad, et sa peaksid enne sündima – kas siis esilekutsumise või keisri abil. Need sõnad on sinu jaoks muidugi veel tundmatud – las ollagi, täiskasvanute maailm, mida sa veel ei peagi mõistma. Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, kuidas sa siia ilma tuled, vaid see, et sa lõpuks kohal oled!

Ma tean jah, et kõhus on sul mugav ja hea olla, aga varsti näeme juba siin maailmas! Sa saad endale vanemad, kes sind väga armastavad ja sinust hoolivad! Jah, kindlasti pole me täiuslikud vanemad, sest täiuslik olla on raske, ma ütleksin, et isegi lausa igav, aga su vanemad on sinu jaoks alati olemas, kui sa neid vajad. Ja tegelikult ka siis, kui sa enda meelest neid üldse ei vaja ja me sulle närvidele käime – näiteks su teismeeas. Aga sinna on veel kõvasti aega, enne tuleb su beebiaeg, siis lasteaed, kool jne 🙂

Varsti kohtume, poisiklutt! ❤ Ja muide – su issil on 07.august sünnipäev – ma vahel mõtlen, et oleks päris huvitav, kui sa siis sünniksid. Aga samas – igal inimesel võib ju oma kindel sünnipäev olla, eksole? Nii et tegelikult tule, millal soovid augustis (sest juulis on veel natuke vara, aga sina oled boss selles olukorras :D) – meie oleme valmis! 🙂

 

 

 

Rindadest ja karvadest

Skoorisin siin mõned päevad tagasi Põlva kaltsukast beebile veel riideid juurde! No tegelikult mitte enam päris beebile, vaid natuke suuremaid numbreid – 74, 80 näiteks. Hinnad olid nii odavad – 40 senti, euro, üks asi oli kaks eurot, aga enamus ikka odavamad. Ja siis ma avastasin, et tüdrukule oleks valik palju suurem – igasugused nunnud klieidid jne 😀

Tegelikult tahtsin täna rääkida hoopis rindadest ja karvadest – õnneks küll mitte karvadest rindadel 😀 Et keda sellised teemad ei huvita, võib selle postituse heaga vahele jätta. Enne konkreetselt selle teema juurde jõudmist on mul tegelikult hästi läinud ka selles mõttes, et rasedusega pole mu kõht karvaseks läinud, samuti pole mul ühtegi venitusarmi kuskil. Kõhul on ainult see joon, mis rasedatel ikka on, muud pole. Kusjuures viiendal raseduskuul mul nagu tulid mingid venitusarmid reitele ja kõhule, aga need kadusid sama kiiresti, kui jõudsid tekkida. Ja pärast seda pole mitte ühtegi tekkinud! Rõõmustamiseks on muidugi veel vara, sest need võivad ka pärast sünnitust ju tulla. Eriti arvestades seda, et mu kõht on väga suur.

Aga tulles nüüd rindade juurde kõigepealt, siis ma mõni nädal tagasi tellisin endale netist esimese imetamisrinnahoidja. Kusjuurest sealt netipoest, mis mul alguses harja punaseks ajas, sest tahtsin neilt megapalju beebiasju tellida, aga neil polnud kullerteenust. Lõpuks siis tellisin suuremad asjad mujalt ja sealt väiksemad asjad, mis pakiautomaati ära mahuksid, üks neist oligi imetamisrinnahoidja. Ma üldiselt ei telli selliseid asju netist, sest võib väga mööda panna, aga otsustasin riskida. Ja vot mugavamat rinnahoidjat pole mul varem olnud! Ma kannan seda praegu juba. Ja kuna esimene ost oli edukas, siis tellisin kaks imetamisrinnahoidjat veel juurde. Mitte enam sealt samast, vaid mujalt. Ja ka nendega joppas väga hästi, nii mugavad 🙂

Muidugi pole mul mõtet neid kopsukaid megapalju varuda, sest kaua ma ikka korvi 85C nautida saan, enne rasedust oli mu korv 80B 😀 Ilmselt imetamise aja veel saan, aga hiljem olen jälle B või kes teab – ehk isegi A, sest mõnedel naistel pidavat rinnad pärast imetamist lausa veel väiksemaks minema, kui enne rasedust olid. Minul oli kuni 18-nda eluaastani A-korv, siis muutus B-ks ja jäigi nii kuni rasedaks jäämiseni. Aga ma hetkel üldse ei kurda – kui B-korviga kandsin vahel ikka push-up rinnahoidjat, siis nüüd hoiab dekoltee ka ilma selleta ilusti. Sest imetamisrinnahoidjad pole push-up efektiga. Vahel on endalgi uskumatu peeglisse vaadata, sest ma olen ju ikka terve elu väikserinnaline olnud 😀 Mitte et nüüd ka väga suured rinnad oleksid, aga võrraldes varasemaga on vahe märgatav.

Ja nüüd karvadest 😀 Ma raseerisin end sealt alt viimati mai alguses 😀 Siis ma veel natuke nägin ehk siis kõht polnud veel nii suur. Ja kuigi tänapäeval enam sünnitamisel ei tehta ilmselt sellist šokiteraapiat nagu nõukaajal, kus žiletiga kiiresti sünnitaja alt puhtaks aeti, siis enne sünnitust oleks vist mõttekam siiski karvad ära ajada? Hendrik on nõus seda ise ka tegema, aga las olla siis juba augusti alguses, sest siis ei jõua nii kiiresti kasvada 😀 Bikiinivahatus oleks vist praeguses olukorras suht ebamugav, sest just selili oleks nõme olla? On keegi nii lõpurasedana bikiinivahatuses käinud? Ja kas Põlvas on ka häid tegijaid? Ma ise pole googeldanud veel, aga keegi ehk teab? Ma kunagi käisin regulaarselt bikiinivahatuses (eriti Tallinnas elades), aga enam pole aastaid käinud. Tartusse tagasi kolides vist mingi aeg veel käisin.

Ma olen ühe korra oma täiskasvanuelu jooksul kauem sealt alt karvane olnud ja see oli Mehhikos olles. Ei ajanud esimesed 3.5kuud seal olles karvu ja kui lõpuks selle teekonna ette võtsin, siis läks mitu tundi 😀 Hetkel pole seda siis 2.5 kuud teinud. Varsti läheb ilmselt mootorsaagi selle jaoks vaja. Aga samas – nii hea mugav, sest näen ainult peeglist neid, aga niisama mitte, sest kõht jääb ette 😀

Vahi, kus elu ja prioriteedid muutuvad aja jooksul. Oleks mulle keegi kunagi öelnud, et mu elus tuleb aeg, kus ma mehega koos elades nii pikalt bikiinipiirkonda ei raseeri, siis ma oleksin naerma hakanud (Mehhikos olles ei näinud seda keegi selle 3.5 kuu jooksul peale minu) 😀 Aga näete – tuli ka see aeg. Jalgu raseerin ma nagunii ainult suvel ja seda ka mitte alati, sest mul on tegelikult suhteliselt heledad karvad, mis ei kasva eriti kiiresti. Ja samamoodi on ka bikiinipiirkonnas, aga 2.5 kuuga ikka koguneb midagi 😀 Et selles mõttes mitte eriti naiselik naine ilmselt. Kui ma suhte alguses ikka päris tihti nulli end raseerisin, siis Hendrik vahel mainis, et miks ma kauem neil karvadel kasvada ei lase, et ta tahaks rohkem karvu näha, siis nüüd saigi 😀 Lausa 2.5 kuud ajamata. Aga ta pole kordagi kurtnud muidugi ka 😀

Et vot sellised lood siis täna. Kaua teie kõige kauem raseerimata/vahatamata bikiinipiirkonnast olete olnud täiskasvanuna? 😀 Minu rekord täiskasvanuna on endiselt veel Mehhikos elades – siis oligi 3.5 kuud. Hetkel on 2.5 kuud. Ma mäletan, et kunagi ammu, kui ma telefonimüügiagent olin, siis mu üks 50-aastane naissoost töökaaslane rääkis, et tema raseeris end viimati bikiinipiirkonnast siis, kui ta kõige vanem laps sündis. Ehk siis 25 aastat tagasi 😀 Vot seal oleks vist küll juba mootorsaagi vaja, et sellest karvahunnikust lahti saada 😀

 

Kui suur beebi siis praegu juba on?

Käisin ultrahelis ära ja beebi on tõesti suur – 3080 grammi! Ultraheli võib küll natuke eksida, aga isegi sellisel juhul. Ja kuna beebid just viimasel raseduskuul lisavad eriti kaalu juurde, siis üle nelja kilo tuleb ta kindlasti. Üle ei lasta nagunii kanda, aga võib ka keiser olla. Nad ei tea endiselt. Ma ise kaldun juba sinna keisri poole, sest jurakas beebi tuleb nagunii. Et ilmselt läheb ikka üle 4500 grammi, mida kõik on kogu aeg rääkinud. Ja siis on plaaniline keiser, sest tegemist on esimese lapsega. Nii nad mulle väidavad kogu aeg.

Muidu oli kõik normis, lootevee hulk okei jne – tihtipeale on suure lapse puhul lootevett liiga palju, aga mul pole. Ja arst küsis, kas ma tean, kes tuleb. Ütlesin, et tean ikka, et poiss ja ta kinnitas neljandat korda ka üle, et poiss tõesti on tulekul (neli erinevat kliinikut on mulle seda öelnud, kaks neist erakliinikud). Nägin lõpuks ise ka teda ultrahelis (alguses oli ultrahelimasin minu poole niimoodi, et ma ei näinud, aga siis arst keeras seda) ja ta on tõesti juba nii küps beebi! Mul oli viimati ultraheli 21.mail ja siis kaalus ta 1100 grammi, mis tol ajal andis ka aimduse, et ta võib päris suureks kasvada. Mõni sünnitab sellise kaaluga beebi nagu mul praegu on, aga mul on veel kuu aega minna!

Pärast ultraheli käisin Põlva raamatukogus ja laenutasin siit esimest korda kaks raamatut. Ma tahtsin tegelikult “Loomuliku sünnituse teejuhti” (et abiks ehk ka siis, kui mul on keiser, lugeda võib ikka), mida mulle on korduvalt soovitatud, aga see oli välja laenutatud – seega võtsin kaks teistsugust beebiteemalist raamatut. Ma raseduse alguses ikka lugesin mõnda beebiraamatut, aga viimasel ajal polnud seda enam teinud. Ja siin on lausa kuu aega raamatute tähtaeg, Tartus on küll kolm nädalat. Ma mõtlesin, et see on kõikjal niimoodi.

Beebiriiete sorteerimine/ Peipsi Järvefestival ja Jõmmuga sõit Räpinas :)

Ma polekski peaaegu saanud sama perearsti, kes Hendrikul on! Nimelt oli asi selles, et ma helistasin ja mainisin, et tahaksin end tema juurde kirja panna, aga mulle vastati, et see perearst ei võta uusi patsiente, kuna tal on neid liiga palju juba. Olin juba leppinud oma saatusega, et eks ma pean siis teised Põlva perearstid läbi helistama, aga siis mulle koitis – ma olen ju Hendriku abikaasa, et selle mainimine võib mind aidata 😀 Esimest korda helistades ma seda ei maininud, sest läks meelest ära. Helistasin siis uuesti ja ütlesingi, et tahaksime ikka terve perega olla sama perearsti nimistus ja et olen Hendriku abikaasa, kes on nagunii selle arsti nimekirjas. Ning siis olid hoopis teised lood, sest sama pere inimesi võetakse ikka vastu! Jee, nii et sellega on kõik korras! Mainisin ka, et augustis sünnib uus pereliige ja tema läheb samuti siis selle perearsti nimekirja. Tartu perearsti nimekirjast eemaldasin end ka (saatsin e-maili), aga tegelikult oleks võinud ka mitte seda teha, sest kui saad uue perearsti, siis vana omast oled juba automaatselt eemaldatud. Nad nimelt vastasid mu kirjale niimoodi.

Meil siin nädalavahetusel sai kummut kokku pandud ja ma sorteerisin natuke oma beebiriideid!

Kummut on tegelikult üpris pisike, aga kuna osad beebiriided lähevad ka suurde riidekappi (mis on kohe kummuti kõrval), siis täiesti sobib 🙂

Beebriiete sorteerimine oli täies hoos! Alguses ma mõtlesin, et sorteerin suuruse järgi, aga päris seda ma siiski ei teinud. Suurust 50 on mul kõige vähem, need riided on, mis mulle varem saadeti, sest mul vist sünnib kohe suurem laps. Kui ka ei sünni, siis neid jagub ikka, aga suuremaid suurusi on rohkem. Tegelikult nüüd vaadates tundub neid beebiriideid liiga vähe isegi, aga no mõni aeg saab hakkama vast 🙂

Hendrik läks täna esimest päeva pärast puhkust tööle, mis alguses on ilmselt päris harjumatu. Minu jaoks alati olid need esimesed tööpäevad pärast puhkust nii rasked. Nüüd olen ma juba 1,5 kuud puhanud ja kuu aega umbes saan veel seda teha, aga siis ilmselt enam mitte 😀

Käisime eile Hendrikuga Peipsi Järvefestivalil, mis toimus Räpina sadamas. Eveliis reklaamis seda üritust oma blogis väga agaralt, aga me jah kaugemale hetkel ei hakanud minema, sest terve nädal toimusid erinevad üritused mitmetes sadamates. Me siis nautisime muusikat ja käisime isegi Jõmmuga sõitmas! Ma olen kunagi Emajõe peal ühe korra Jõmmuga sõitnud (kutseka ajal koos kursusega), aga rohkem mitte, Hendriku jaoks oli see esimene kord Jõmmu pardal olla. Omaette ooper oli muidugi sinna suure kõhuga peale ja maha ronida 😀 Ja see 50 minutit maas istumist ilma seljatoeta oli üpris raske, aga sain hakkama 🙂

Vaade Jõmmu lodjalt, suht jahe oli Lämmijärvel sõita, ma jätsin kampsuni ka autosse. Ja lodja peale ja maha sain ma ainult Hendriku abiga – läksime suht viimastena peale ja esimestena maha. Muidu oleks saanud lodja peal ringi ka liikuda ja näiteks sees käia, aga ma ei hakanud oma kõhuga liikuva laeva pealt alla ronima 😀 Ilm oli suhteliselt pilvine, aga tol hetkel õnneks sadama ei hakanud.

Pärast Jõmmuga sõitmist! Kõndisime juba Jõmmust eemale, seega tagumine laev/paat on mingi teine 😀

Ega mul muud hetkel midagi lisada polegi. Täna on mul ultraheli Põlvas ja ma saan ehk umbes teada, kui suur poisiklutt juba praegu on! Ma tellisin talle nimelise kaisumõmmi ka ära, mille pilti ma ilmselt plaanin blogis jagada, kui ta sünnib, sest ma ei kavatse ta nime siin välja kirjutada, aga foto peal võin seda küll näidata. Ma lihtsalt olen otsustanud, et välja ma tema nime siin ei kirjuta.

Millistele lastevanematele ma tahaksin haamriga vastu pead lüüa?/ Meil on nüüd kummut ka olemas beebile!/ Nautisime kolmekäigulist õhtusööki Jõelaev Lonny pardal Ahja jõel!

Täna oli mul viimane arstivisiit Tartus, kus ma ütlesin oma ämmaemandale, et olen end nüüd Põlvasse ümber tõstnud. Õnneks ta tuletas mulle meelde, et pean ruttu perearsti ka Põlvasse ümber tõstma, sest sünnitama minnes peab rasedakaardil olema perearsti nimi ja telefoninumber. Mina oleks muidu ehk alles pärast sünnitust seda asja ajama hakanud 😀 Ja mul pole mõtet sinna Tartu perearsti infot panna, sest mul on nagunii kogu kraam Põlvas nüüd ju (sest ma ise külastasin Tartus oma perearsti ikka suhteliselt harva, aga lapsega tuleb ju igakuiselt alguses ülevaatusel käia). Ma võtan sama perearsti, kes Hendrikul on. Ja teate – mu vererõhk oli üle pika aja  normaalne! (ühel käel lausa 122/80, mis on põhimõtteliselt ideaalne ja teisel käel 125/88, mis on ka vägagi okei) – eks need vererõhurohud on siinkohal kaasa aidanud, mida ma nüüd kaks korda päevas võtan.

Kusjuures mu endine Tartu ämmakas isegi kiitis Põlva arste, sest mitmed neist käivad Tartus tööl ja vastupidi ka. Eks jah – nii hea tehnika seal ilmselt pole kui Tartus, aga kui peakski ülikriitiline olukord olema, siis saadetakse nagunii sinna. Põlva puhul on hea ka see, et seal ei teki seda liinitöövärki – sest sa võid olla põhimõtteliselt ainuke sünnitaja kogu maja peale. Hendriku sõbra abikaasa, kes Põlvas hiljuti sünnitas, jäi ka väga rahule. Ka sellega, et samal ajal oli ainult kolm sünnitajat sünnitusosakonnas ja neile öeldi, et nad võivad nii pikalt haiglasse jääda, kui ise soovivad. Mul nii mõnigi tuttav pole Tartus isegi peretuba saanud ja kui isegi on, siis on ruttu pärast sünnitust välja kupatatud (mõni jah tahab ruttu koju saada, aga on neid, kes tahaksid kauem olla, et õppida ja infot saada jne – eriti esimese lapse puhul on see oluline). Ilmselt keisri puhul niimoodi poleks, sest siis oled nagunii kauem haiglas. Aga jah – sünnitamine ei ole ilmselt üldiselt juba selline meeldiv protsess, mida kõik naised nii tahaksid läbi elada, aga no tuleb hakkama saada 😀 Minul on näiteks paar tuttavat, kes pärast esimese lapse sündi on otsustanud, et nemad ei taha enam seda õudust läbi elada – ehk siis ei taha ka rohkem lapsi saada (ja sünnitusest on juba aastaid möödas, ei ole hiljutine teema). Muidugi võib see arvamus millalgi ka muutuda, aga see on iga inimese enda valik. Ja eks näis, mis juttu mina pärast sünnitust ise räägin 😀

Kuigi minu absoluutne maksimum oleks nagunii kaks last (ja ka selline ideaalne arv, mis meil Hendrikuga on sama), siis enne pole miski kindel, kui ma esimese ära sünnitan. Ma lihtsalt ise ei kujutaks ette, et mul jätkuks energiat, mõistust, raha, tahtmist jne rohkemate laste jaoks. No rahaliselt ehk isegi saaks hakkama, aga see ehk olekski selline hakkamasaamine, aga mina tahan mugavat elu. Minu lapsepõlv oli mugavast elust väga kaugel ja just sellepärast tean ma täpselt, mis saatust mina enda lastele ei taha.

Ma ei ole kunagi pooldanud seda peremudelit, et teeme aga lapsi mõnuga ja saame toetusi, sest lapsed on issanda õnnistus, küll raha annab riik või jumal (või siis järgmine laps). Ei, riik annab niigi toetusi ja dekreediraha ning vanemahüvitisi jne, aga selleks sa pead ise ka midagi tegema, midagi vastu pakkuma. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Ja miks peakski? Sest sa sigid valimatult ja sul on suva, kuidas need lapsed ka üles saavad kasvatatud?

Ma ausõna lööksin haamriga pähe neile vanematele, keda ma “Kodutundes” vahel näen ja kes ütlevad, et lapsed on tõeline õnnistus – et just sellepärast on neil kaheksa last, aga tegelikult juba pärast teist last oli vägagi selge, et raha nagu rohkemate jaoks eriti ei jätku. Jah, alati võib midagi juhtuda, et kaotad töö vms ja siis tekib ajutine raskem olukord, aga nende perede puhul on see juba korduv muster, sest ega siis tööd ei viitsita teha, uus laps toob jälle nutsu juurde. Jah, mitte kõik pered pole seal saates sellised, aga paljud on. Mul tulevad külmavärinad iga kord, kui ma selliseid inimesi teleekraanil kohtan (sest minu tutvusringkonnas sellised puuduvad), sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saavad olla lapsed siis õnnistuseks, kui sa ei suuda neile isegi süüa pakkuda, rääkimata muust? Ja see pole ajutine olukord, vaid ikka aastaid kestev asi. Samas jah – lapsed pole süüdi, et nende vanemad idioodid on. Et see on tõesti kurb olukord. Seega mina olen küll nõus sellega, et lapsi tuleks saada nii palju, kui sa ise jaksad ja tahad üles kasvatada, sest riik ei pea sinu järglasi üles kasvatama. Ja meie Hendrikuga leiame, et kaks on just selline arv, kelle puhul saaks mugavalt elada, aga rohkemate puhul saaks lihtsalt hakkama. Ja see 500 eurot pole küll minu meelest see stiimul, miks kolmandat last saada, sest no see võib ju abiks olla, aga mida rohkem lapsi, seda rohkem väljaminekuid (eriti siis, kui nad koolis käivad). Kusjuures minu tutvusringkonnas näevad pea kõik maailma just niimoodi nagu mina, mille üle mul on ainult hea meel. Sest mul oleks väga raske kui mitte võimatu suhelda inimesega, kelle jaoks riik peab alati abikäe ulatama ja tema lapsed üles kasvatama (või siis “Kodutunne” või jumal). Jah, võib saada ka 10 last, aga siis nad võiksidki olla umbes selline perekond nagu seal kunagises Kanal 2 saates “Jane ja Urmet +10” , kes said ise väga hästi hakkama oma lastega. Nii rahaliselt kui emotsionaalselt.

Hendrik oli ka minuga Tartus arstil täna kaasas ja pärast seda suundusime me Jõe Keskusesse, kust me beebile kummuti saime! Maksis 86 eurot ja täispuidust, valget värvi (kuue sahtliga). Hendrik hakkab seda kohe kokku panema ja siis saan mina beebiriideid sorteerima hakata, mis siis sinna lähevad. Hetkel on mõned minu riidekapis ja teised Hendriku omas. Beebiriideid (ja isegi kuni suuruseni 80) on mul nüüd küll väga palju! Mul tuli esmaspäeval ja teisipäeval Omnivaga suur hunnik beebiriideid, mida ma Facebooki Marketplacest tellisin. Jäin mõlema pakiga ülirahule – rõivad olid korralikud. Ma olen kuulnud, et vahel võib niimoodi tellides topilisi jne saada, aga minul õnneks nii ei läinud. Lisaks tõi üks naine mulle veel ekstra kohale kraami, kes Põlvamaal elab. Ja üks lugeja kirjutas mulle, kes pakkus mulle tasuta sünnitusjärgseid sidemeid, sest tal jäi mitu pakki endal üle. Ma siis vastasin, et olen ikka huvitatud ja kirjutasin talle, et saatku oma kontonumber, et ma siis panen vähemalt pakisaatmise raha teele, aga ta isegi ei soovinud seda. Ja kui see pakk siis kolmapäeval kohale jõudis olid seal lisaks sidemetele mõned beebiriided, mähkmed, šokolaadikarp (Hendrik sõi enamuse ära, aga ma ikka maitsesin ka), imetamispadjad jne. Ma olin heas mõttes täiesti šokis – sest ma olen selline inimene, kes pole harjunud asju tasuta saama, ikka ise ostma ainult (ja kuna mulle blogi kaudu pakutakse harva midagi ja veel harvem konkreetselt midagi, millest ma huvitatud üldse oleksin). Et see oli nii armas üllatus, aitäh sulle! 🙂

Vankrit käisime ka Lõunakeskuses vaatamas, aga me ei ostnud seda, sest Hendriku vanemad on otsustanud selle meile kinkida, mis on ka superilus üllatus! 🙂 Meie lihtsalt valime välja selle, nüüd käisimegi nii-öelda maad uurimas. See on väga armas uudis, sest beebiga seoses läheb nagunii suht palju raha ja me olime selle summaga küll ise arvestanud, aga ikka on ju hea teada, et seda raha saab siis kas hoida või millegi muu jaoks kulutada. Täiskasvanuna sa ju ei eelda, et keegi sulle midagi kingib niimoodi, mina vähemalt kunagi ei eelda (kui just sünnipäev pole, aga siis ka mitte kunagi nii kallist asja).

Eile oli siis see päev, mil me lõpuks kasutasime ära kinkekaardi, mille ma töökaaslastelt sünnipäevaks sain! Ehk siis käisime Jõelaev Lonnyga Ahja jõel sõitmas! See ei olnud ainult lõbusõit, vaid selle juurde kuulus ka kolmekäiguline õhtusöök! Ja kõik kohad olid välja müüdud ehk siis eelbroneeringuga – kokku oli meid seal laeval  ainult 16 (ja lisaks kokk, kes meie nähes süüa tegi). Algas see Taevaskojast ja kestis kokku üks tund ja 40 minutit, mil me uuesti tagasi Taevaskotta jõudsime. Ma kindlasti soovitan just seda õhtusöögiga varianti, sest Lonny teeb niisama päevaseid lõbusõite ka, aga seal ei saa seda elamust. Kindlasti tuleb aga kohad enne ära broneerida (eriti just õhtusöögi puhul). Kui me Hendrikuga kohale jõudsime, siis ma nägin oma jumestajat seal, kes ka ilmselt korraldusmeeskonnas on, sest tema just meie kinkekaardi võttiski. Pärast ma teda enam ei näinud, ilmselt oli ta seal osas, kuhu tavarahvas ei pääsenud. Meie eilne menüü oli selline:

Veisegurmee – 39€ koht
Roheline salat kõrvitsaseemnetega
Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
Karamellistatud köögiviljad
Šokolaadikoogid marjakastmega
Lõkkekohv
Maitsevesi
Punane vein
Et selles mõttes oli see ikka väga hea kingitus, sest kahekesi minnes oleks see meile 78 eurot maksma läinud. Elamuse mõttes kindlasti väga superidee, mida kaaslasega koos ette võtta! Eriti just sellepärast, et rahvast on korraga laeval vähe ja väga intiimne õhkkond on 🙂 Ja toidud olid ka ülimaitsvad! Lisangi lõpetuseks mõned pildid 🙂

Jõudsime suhteliselt vara ja pidime veel natuke ootama, sest meeskond veel valmistas laeva ette. See algas kell 18.00 ja tagasi olime Taevaskojas kuskil kell 19.40. See auto seal on ilmselt korraldusmeeskonna oma.

Mina polnud kunagi Lonnyga sõitmas käinud, Hendrik lapsena oli (jah, Lonny on juba nii vana teema), aga seda kolmekäigulist õhtusöögi varianti on nad ainult kolm aastat pakkunud. Hendrik mainis, et nüüd on mootorid ka nii vaiksed – ehk siis Lonny on totaalse uuenduskuuri saanud. Tegelikult just sel aastal seda remonditi ka, sest kui me tahtsime kinkekaarti realiseerima hakata (maist algab neil tavaliselt hooaeg ja siis umbes tahtsimegi), siis nad mainisid, et alates juuni lõpust saaks seda alles teha, sest enne Lonny ei sõida sel suvel.

Ootame, ootame!

Vein oli juba enne välja valatud kõigile, mida mina loomulikult ei joonud. Pildil on siis eelroog, milleks on roheline salat kõrvitsaseemnetega. See on suhteliselt reisi alguses tehtud pilt 🙂 Hendrik sai veini juua, sest me sinna läksime taksoga ja tagasi tõi meid üks tema sõber.

 

🙂

Meile mõlemale meeldis see elamus väga! 🙂

See on siis eelroog ehk roheline salat kõrvitsaseemnetega 🙂

Pearoog ehk madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk ja karamellistatud köögiviljad 🙂

Ja magustoit ehk šokolaadikoogid marjakastmega 🙂 Mina sõin seda ka, sest noh – mul on küll rasedusdiabeet, aga kui mul on selline üritus, siis see ongi patune õhtu. Aga mul enne seda õhtusööki oli veresuhkrunäit päris madal, mille tõttu isegi kaks tundi pärast seda söögiorgiat oli mul see veel napilt normi piires. Napilt, aga siiski normi piires.

Ma joon kohvi aastas umbes viis korda ja eile oli see üks kord neist. Lisaks oli hea see, et kui jahe hakkas, siis sai endale pleedi ümber võtta, sest jõel sõites võib ikka külm hakata. Eriti praegu, mil pole eriti soojad ilmad. Selle viimase üle ma tegelikult ei kurda üldse, sest mulle kui kaheksa kuud rasedale inimesele see küll sobib 😀 Sellist palavust nagu eelmisel aastal juulis oli, ei tahaks ma niisamagi, rääkimata siis nii lõpurasedana.

Vaade Ahja jõele!

Vot selline see meie Lonny elamus oli! Väga maitsvad söögid ja meeldiv ajaviide! 🙂

Käisin Põlvas esimest korda arstil/ Facebooki Marketplace on väärt koht!

Hendrik jõudis tantsupeolt laupäeva õhtul kell 22.00 tagasi. Nad laupäeval osalesid veel rongkäigus, aga laulupeole enam ei jäänud. Ma üritasin teda telekast rongkäigu ajal silmata, aga kahjuks ei õnnestunud. Nende rühma nime ma küll nägin, aga kaamera oli siis just mujal, kui tema tagareas mööda kõndis. Aga mu sõbranna oli rongkäiku vaatamas ja tema nägi Hendrikut – tegi isegi pisikese video sellest, kus ta mainis, et saadab selle mulle – Hendrik just siis lehvitas 😀 Nii armas! Aga ma läksin rongkäiku vaadates ekstra teleka ette maha istuma, et ehk ma siis näen teda (ja vaatasin kordusest ka veel), aga ma ikkagi ei silmanud teda. Aga jah – see püsti saamine pärast põrandal istumist oli omaette vaatepilt, ma roomasin diivani juurde ja siis aitasin end kätega püsti 😀 Ei ole see suure kõhuga liikumine või püsti saamine põrandalt kerge!

Aga kui Hendrik laupäeval mainis, et ta kutsus takso ära ja varsti jõuab (buss tõi neid Edu Keskuse juurde, aga me elame teisel pool linna), siis ma oleks nagu äsja armunud – nii elevil, et mu abikaasa varsti koju jõuab! 😀 Ja kui ta siis lõpuks koju jõudis, siis ma oleks ta pooleks kallistanud! Hendrik rääkis oma muljetest ja oli nii palju positiivseid elamusi täis 🙂 Ta lausa tantsis oma pastlad katki, mis üheksa aastat olid vastu pidanud (ka siis, kui ta veel eelmises rühmas tantsis). Nii tore oli neid muljeid kuulata ja siis talle näidata, mis beebiasju ma olin vahepeal muretsenud ning mis pildid albumitesse lisanud jne! Ikka mitu tundi jutustasime ja jagasime muljeid teineteise embuses. Ma olen nii uhke tema üle! Ja muidugi kõigi teiste eestlaste üle ka, kes laulu-või tantsupeol osalesid.

Eile oli suht vihmane ilm ja me korraks käisime Hendrikuga Põlva Keskväljakul suurel ekraanil laulupidu vaatamas, aga siis just kallas – seega tulime koju ära ja vaatasime seda kodust edasi. Me olimegi tol hetkel ainukesed, kes seda keskväljakul vaatasid. Tallinnas oli vähemalt ilus ilm, üldse oli eelmine nädal seal palju parem ilm kui siin Põlvas, sest meil kallas kogu aeg.

Aga eilsest laulupidu vaadates tuli peaaegu pisar silma, kui Kadri Voorandiga intervjuu tehti. Ma ei ole Estonian Voicesi ega Kadri Voorandi muusika fänn, aga see oli teine teema, sest Kadri oli ühele laulule muusika kirjutanud. Et päris uhke tunne võis tal olla, et see laul laulupeo repertuaaris oli!

Täna oli mul siis esimene arstivisiit Põlvas. Hendrik tuli ka kaasa – täna sain teada, et beebi on suur tõesti, aga kuna ultraheli ei tehtud, siis umbkaudse kaalu saan teada järgmisel esmaspäeval, mil mul ultraheli Põlvas on. Lihtsalt katsumise järgi öeldi, et tundub suur ja kuna mul on rasedusdiabeet, siis ilmselt kutsutakse nagunii esile või on keiser. Tartus on mulle ka kogu aeg sama räägitud, aga konkreetselt ultraheli oli mul viimati mai lõpus. Beebi süda lõi 120 lööki minutis, mis on ka normaalne. Mida lähemale jõuab sünnitus, seda väiksemaks see löökide arv läheb, sest täiskasvanul on see vist mingi 70 lööki minutis keskmiselt? Et beebidel pärast sündi on ikka alguses rohkem kui täiskasvanul, aga vähem kui raseduse alguses, mil 170 lööki on tavapärane.

Kuna mul vererõhk on ikka kõrge (150/90 ühelt käelt mõõtes ja 135/100 teiselt käelt), siis arst soovitas, et ma võtaksin seda vererõhurohtu ikka kaks korda päevas. Ja ta mainis, et hea oleks, kui ma saaksin vererõhuaparaadi endale muretseda. No seda ma täna tegingi – apteegist ostsin, 60 eurot maksis, aga no kaheaastane garantii ja saab pikalt kasutada. Minult alati küsitakse, et kas mul pole peavalusid, sest vererõhk on suht kõrge, aga ma juba 10 aastat vastan sama, et pole, sest ju mu organism on nii harjunud sellega. See kõrge vererõhk oli mul siis, kui ma 60 kg kaalusin ja on nüüd ka. Et kui rasedusdiabeet on jah ehk mu enda süü, et nii palju õginud olen ja juurde võtnud, siis kõrge vererõhk pole sellega seotud. 2012.aastal pidin terve ööpäeva oma vererõhku jälgima, aga siis tuli keskmine 135/90, mille järgi otsustati, et pole ravimeid vaja. Hetkel olen arstil olles ikka suht kõrged mõõdud saanud ja nüüd saan kodus ka seda mõõta. Mu isal on see aparaat ka olemas (sest see on meie perekonna probleem!) ja ma teisipäeval mõõtsin seal samuti vererõhku. Ikka oli 145/95 – ehk siis ei saa asi olla ainult valge kitli sündroomis, mida arst täna ka mainis. Nüüd on mul endal ka see masin olemas – ehk siis saan ise samuti seda kontrollida.

Rasedusdiabeedi ämmaemanda aja ma alles täna sain, sest see arst konkreetselt sellega ei tegelenud. Järgmine nädal ongi mul ultraheli, ülejärgmine nädal on mul arst (päev enne viin analüüsid nagu ikka) ja rasedusdiabeedi ämmaemand. Et käimisi tuleb! 🙂

Lõpetuseks tahan tänada seda lugejat, kes mulle Facebooki Marketplace soovitas! Ma ei ole absoluutselt ostu-müügigruppide fänn, aga Marketplace on hoopis teine tera. See ongi ekstra platvorm asjade müümiseks, mitte ei pea eraldi mingi grupiga liituma. Ma olen hetkel saanud ühelt Põlvas elavalt müüjalt beebile mõeldud tegelusteki ja teiselt Põlvamaal elavalt naiselt suure koguse beebiriideid (mõlemaid tõid mulle ukse taha need ära), lisaks tuli mulle täna Omnivasse pakk veel suurema hunniku beebiriietega, mis mulle Tartust saadeti (üks pakk on veel tulemas). Ma tegelikult tellin juba veits suuremaid numbreid ka (62, 68, 74), sest mul ilmselt on nagunii keskmisest suurem laps. Aga kui ka ei ole, siis 50/56 suurust on mul juba piisavalt palju nagunii – seega hilisemaks ajaks siis. Ja kogu see eelnev kraam läks kokku mul kuskil 45 eurot maksma? Et päris hästi saadud, sest riided on kõik korralikud olnud, mis mulle saadetud (või siis lausa kohale toodud on) on ja see kogus oli meeletu! Ma pildi pealt nägin, et suur kogus, aga tegelikult oli veel rohkem (konkreetselt just see saadetis, mis Tartust tuli)! Ja tegelustekk ka veel lisaks ju. Nii et see Facebook Marketplace on väärt asi 🙂 Ma polnudki sellest varem kuulnud üldse.