Käisime üle pika aja Tartus / Inimene harjub kõigega… / Mõned sõnad saadete “Maskis laulja” ja “Surmasuust pääsenud” kohta

Ja ongi maikuu juba kätte jõudnud! Me käisime perega eile üle pika aja Tartus! Huvitav tunne oli – nagu oleksime pikale reisile läinud 😀 Jalutasime niisama Emajõe ääres ringi, väga pikalt siiski mitte, aga natuke küll. Tartus küll liikus rahvast, aga kui oleks tavapärane elu, siis oleks kindlasti rohkem inimesi olnud. Tartu on kogu aeg üks mu lemmiklinnadest Eestis olnud ja jääb selleks alati.

Kuna E istub juba, siis vahetasime vankri käru vastu välja. Tähendab – kui me selle Emmaljunga vankri kasutatult ostsime, siis saime kaasa ka selle käru. E-l vahet ei ole – alguses vaatas käru natuke teise pilguga, aga suht alati jääb päris ruttu tuttu. Autos ta enam nii kohe magama ei jää kui varem, vaatab ringi ja niisama chillib.

Mul on tunne, et elu on kuidagi teistsuguseks muutunud. Kui kogu see eriolukord algas, siis olid inimesed vist rohkem hirmul. Mina küll igapäevaselt jälgisin nakatunute ja surnute arvu kogu maailmas – ja alati ohkasin. Nüüd käin ma Worldometersi lehel ehk korra nädalas ja tunnistan häbiga, et enam ei ohka üldse. Kõlab kohutavalt, aga inimene vist harjub kõigega. Ka surmaga. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma siin salaja pidusid peaksin või restoranides chilliksin (kuigi need on vist veel nagunii suletud), veel vähem seda, et ma selles suhtes pohhuist oleksin, aga see asi, mis varem tundus nii hirmutav ja kohutav, on kuidagi igapäevaseks saanud. Selline see maailm hetkel on ja seda ei saa kahjuks muuta. Ja ma igatsen tavaelu taastumist väga – ei hakka seda üldse eitama. Samas olen ma nii ära harjunud, et enam ei saa kuskil käia, et kui lõpuks jälle saab, siis on vist päris harjumatu seda teha 😀

Ma olen siin mitmeid saateid vaadanud nagu ikka. “Maskis laulja” meeldib mulle väga näiteks! Ja see tuli mulle uudisena, et finaalis otsustab rahvas võitja. Ma ise olen ilmselt Lille poolt ja seda just sellel põhjusel, et ta on kõige müstilisem – ehk siis tõesti pole mul õrna aimugi, kes see olla võiks ja tundub, et teistelgi väga ei ole. On küll erinevaid pakkumisi, aga ei kujuta küll ette, milline neist see õige on. Jäär on ilmselt Stefan ja Putukas on Mart Mardisalu. Mulle meeldib Jäär ka väga, aga Lill on lemmik, sest ta on suutnud end kõige paremini varjata. Kellele teie pöialt hoiate ja kes Lill võiks olla? Või on ehk Jäärale ja Putukale teisi pakkumisi?

Ma Instagramis juba ka mainisin, et mulle muidu väga meeldib saade “Surmasuust pääsenud”, aga tõsiselt kopa viskab ette see, et Urmas Eero Liiv otsib neid müstilisi juhtumisi kogu aeg – ta enda meelest juhib vist endiselt “Selgeltnägijate tuleproovi”, sest neid seletamatuid asju muudkui tuleb ja tuleb. Enamik on täiesti mõttetud – näiteks lillepott läks samal päeval katki, kui Pala bussiõnnetus juhtus – kohe mingi enne! No kus ta on siis – puhas juhus. Ja igas osas on mingi sarnane teema. Nii üle viskab juba!

Rääkides Instagramist, siis ma olengi viimasel ajal seal aktiivsem. Ma olen seal mitu korda küsimuste-vastuste vooru teinud, aga viimasel korral tegin seda näiteks videoversioonis! Just insta storys siis. Ja kuigi ma olen harjunud vastuseid kirjalikult esitama, siis niimoodi meeldis mulle ka väga 🙂

Vot sellised lood siis. E on ka õnneks terveks saanud ja viimasel ajal isegi rahulikum olnud. Vahepeal oli tal väga viril periood ja ma olin üpris stressis, aga see on nüüdseks üle läinud. Kuidas teie vastu peate kogu selles segasummasuvilas?

Mõned pildid ka viimasest ajast 🙂

wp-1588177978054.jpg

View this post on Instagram

🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

"Emme, kas tõesti on juba nädalavahetus käes?" 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

E on natuke tõbine… / Ma olen väsinud!

E on natuke tõbine. See sai alguse kolm päeva tagasi, kui me kogu perega loodusesse jalutama läksime, aga E sai liiga õhukesed riided selga. Tavaliselt olen mina just see, kes talle liiga palju riideid selga topib, aga sel korral oli ilm petlik. Ja tuul oli päris tugev – nii et kui koju jõudsime, siis oli tal varsti nina tatine ja köha tuli ka. Õnneks palavikku pole, aga kas te teate, kui raske on kaheksakuusele lapsele inhalaatorit panna? Mina siiani ei teadnud, aga E ei püsi pudeliski, rääkimata sellest, et ta sellel hetkel ei hakkaks oma peaga vingerdama. Ainus, mis aitab, on kas Baby Sharki laul või “Betty New Yorgis” tunnuslaul. Eile lasin viimast talle viis korda järjest ja siis ta suutis paigal istuda sel ajal… Jah, magamise ajal saaks ka, aga E kipub siis üles ärkama. Ja üldse kiired laulud on tema teema – kui on mingi aeglane huihamuina, siis see teda ei huvita 😀

Kui söömise suhtes pole E eriti pirts, siis juua ta väga ei taha. Meil on nii mitu pudelit – kas tavaline lutipudel, tilaga või veel mõi versioon, aga no ta hakkab alati lollitama ega joo vett. Ma kurtsin seda eelmisel korral perearstile ka (siis kui korraline läbivaatus oli ja E veel terve oli), sest kartsin, et tal tekib ehk vedelikupuudus niimoodi, aga arst ütles, et kui ta saab tihedalt rinda, siis seda küll ei ole (mida ta ka saab). Nüüd E ravimiseks soovitas perearst hanerasva (jalataldadele ja rinnaesisele määrida, aga mitte südame juurde), kummeliteed ja inhalatoorit kasutada, mida me kõik ka teeme, aga kummelitee joomiseks peab jälle trikke kasutama ja talle kiiret muusikat laskma – siis ta ei hakka protesteerima. Ehk jah – viimased päevad on selles mõttes rasked. E-l on energiat ikka sama palju nagu alati või veel rohkem – ja see väsitab. Teda ennast ka, mis paneb ta köhima rohkem. Oeh…

Üldse on viimasel ajal keerulisem olnud, ka enne E tõbiseks jäämist. Riidesse on teda suht võimatu panna, sest kohe on kisa lahti. Ta tahab kõikjale ronida ja kuna ta on ka kukkunud juba, siis ma alati võtan ta enne ära, aga siis ta hakkab nutma, sest miks ma tal keelan pikalt püsti olla. Ja kui teda toetada tahan, siis see ei sobi, sest ta tahab kõike ise teha. Mis on ju iseenesest hea, aga jalad on tal ju veel süldid, mis tähendab, et varsti on toe abil püsti seistes tasakaal läinud. Ta 90 protsenti juhtudest oskab ise ka juba kukkuda (ehk siis paneb käe ette ise), aga need ülejäänud 10 protsenti… Lusikat ja pudelit tahab ise võtta, mis on super, aga lusikas ei lähe mitte kunagi suhu, pudel lendab kauges kaares nurka. Mitte et ta seal viimasest nagunii palju jooks…

Aga kogu selle kammajaa saatel on ka üks hea asi – E õppis neli päeva tagasi istumise ära! Ja kui ta muidu ei taha sekundikski paigal püsida, siis nüüd ta sel hetkel isegi natuke suudab seda teha! Istub, mängib ja puhkab… Ma olen Hendrikule ka öelnud, et kahju tegelikult, et lapsed ei saa sellest aru, et praegu on tegelikult ainus võimalus reaalselt lihtsalt puhata! 😀 Hiljem tuleb lasteaed, kool, töö jne – ning siis enam nii rahulikku elu ei ole. Täiskasvanuna hakkad igatsema kaua magamist ja seda, et saaks lihtsalt olla – ilma et peaksid end lolliks tormama. Lapsena võiks ju ometi seda haruldast võimalust ära kasutada 😀

Et jah – ma olen suht läbi. Eile oli hea asi see, et ma lõpuks uurisin, et Tillu kohvikust saab ju süüa kaasa tellida! Ma ei teagi, miks ma sellele varem ei mõelnud, sest kuigi La Storia pani uksed kinni, siis Tillu on ju kauem olemas olnud ning seda muret neil pole, et keegi kaasa ei ostaks. Läksin siis kohale, võtsin oma uue riidest koti kaasa, toppisin toidumoona sisse ja koju jõudes avastasin, et üks karp oli lahti läinud! Ehk siis ühe päevaprae kaste oli kõik mu kotti lennanud 😀 Selle toidu jätsin Hendrikule ja ise võtsin selle, kus veel kastet alles oli 😀

Eile lõin end natuke üles ka, et “Rannamaja raju reedet” vaadata 😀 Okei, mitte just konkreetselt selle saate pärast, aga ma olen viimasel ajal suht malts välja näinud. Naljakas on see, et kui mul oli kuhugi minna, siis ma ei viitsinud üldse end üles lüüa, aga nüüd, mil saab ainult kodus passida, siis ma just tahan seda vahel teha. Ma tegin isiksusetesti ka hiljuti ja sain teada, et ma olen lausa 78 protsenti ekstravert ja 22 protsenti introvert! Ma olen kunagi sama testi teinud, aga siis ma sain teistsuguse tulemuse (siis olin introvert ekstraverdi tunnustega vms). Ilmselt minu sees oleval ekstraverdil ongi raske kodus passida – mulle meeldib suhelda, üritused, sõbrannasid näha jne.

Aga “Rannamaja raju reedest” rääkides, siis see on huumor kuubis 😀 Jah, paljud ei suuda saasta vaadata, aga mulle meeldib. Mulle on alati labased saated meeldinud – ilmselt selle tõttu olen enamike neist näinud ka. Just Eesti omasid siis!

Vot sellised lood siis. Tahaksin, et E saaks ruttu terveks! Ja tahaks normaalset elu ka lõpuks tagasi!

Viimase aja tegemised siis piltides (või videos) ka 🙂

View this post on Instagram

Minu väike kullake! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

E avastab enda jaoks istumise 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1587706415030.jpg

Mul on tunne, et ma olen lapsevanemana rongist juba eos maha jäänud…

Kuigi aega peaks nüüd just maa ja ilm olema, siis blogisse jõuan ma üha harvem. Ilmselt on asi ka selles, et E nõuab üha enam tähelepanu, sest ta ajab end alati aktiivselt tugede najal püsti, aga võib sama vabalt ka pikali lennata. Roomamine ja käputamine olid enne põhiteemaks, aga nüüd tahab ta end kogu aeg püsti ajada, mis on supertore, aga ta on paar korda kukkunud ka, sest noh – tasakaal ei ole veel nii hea. Seega peavad silmad kogu aeg isegi kukla taga olema!

15.aprillil sai E juba kaheksakuuseks! Sel päeval oli tal ka korraline arstlik läbivaatus. Jah, ma tean, et hetkel pole kõige parem aeg sellisteks asjadeks, aga kuna eelmisel kuul jäi see juba ära, sest vahetult enne seda tekkis meil eriolukord, siis ma ei tahtnud sel korral seda edasi lükata. Ma nimelt olen natuke mures E seedimise pärast, ta kakab maruharva, kuigi see otseselt talle valu ei põhjusta. Korra nädalas umbes. Ma mainisin seda arstile ka ja nüüd ta sai rohtu, mis aitas, aga jah. Perearst mainis, et kui see talle otseselt valu ei tee ning kaka pole kõvad pabulad jne, siis ei tohiks midagi hullu olla. Et seda ei ole jah. Alates lisatoiduga alustamisest, millest on juba kolm kuud möödas, tal ongi kõht harvemini läbi käinud, vahepeal küll siiski rohkem, aga no viimasel ajal jälle vähe.

Teine mure, mis mul oli/siiani on, et E ei ole väga hea iseseisvalt istuja. Jah, ka arst mainis mulle, et tegelikult see peaks selge olema üheksandaks kuuks, milleni tal on veel natuke aega, aga… Ma lihtsalt olen suur pabistaja vist. Kuna roomamine, käputamine jne tulid kõik õigel ajal või isegi varem, siis istumisega see asi nii ei ole. Ilmselt aitab siin kaasa ka see, et ma jälgin sotsiaalmeedias palju lapsevanemaid, kelle beebid on seitsmekuused või isegi nooremad, aga kes istuvad täiega hästi. E seda ei tee ka kahaksakuuselt. Ta võib küll vahel ise istuma minna ja natuke isegi olla selles asendis, aga see on pigem selline juhuslik asi. Ta vajub suht ruttu ära sellest. Ma kurtsin seda perearstile ka ja ta mainis, et ma kindlasti ei peaks sellepärast veel muretsema. Ja kõik teised asjad olid tal nagunii korras ja niimoodi nagu pidid. E on väga püsimatu hing ka – ta võib sada korda pikali kukkuda, aga kohe tahab uuesti püsti ronida. Ja alati peab roomama ja käputama ning liikuma, ta niisama istuda ei viitsigi 😀 Kui nüüd asja huumoriga võtta, aga…

Lihtsalt… Vbl on asi selles eriolukorras ja mul on liiga palju aega mõelda igasugustele asjadele, aga mul on vahel tunne, et ma olen juba nii paljudest rongidest maha jäänud seoses E kasvatamisega. Sest tänapäeval jääb küll mulje, et a la aastased lapsed peavad klaveril juba Mozartit mängida oskama. Kuigi tänapäeval ei ole potitreening väga populaarne ja spetsialistid pigem ei toeta seda nõukaaegset suhtumist, et viiekuuselt või veel varem last potile hakata harjutama, siis ma hiljuti lugesin ühest blogist, kus üks ema seda just siis tegema hakkas ja nüüd aastaselt on ta laps juba täiesti mähkmevaba! Nõukaajal oli see tavaline, sest keegi ei viitsinud pikalt marliga jamada – ehk siis vaadati viltu, kui aastased veel enam-vähem ise potil ei käinud. Nüüd on mähkmed olemas ja on levinud arvamus, et laps peab ise tunnetama, millal potil hakata käima, aga lapsevanem peab muidugi kaasa aitama. Mina ka üldiselt arvan seda, aga samas seda blogi lugedes vasardas peas ikkagi mõte, et appi, ma olen hiljaks jäänud, E on kaheksakuune, aga tal pole pissipottigi! Järelikult olen ma kõigega hiljaks jäänud – miks ma ei hakanud potitreeningut juba varakult tegema? Mu ema ju ka ikka rääkis, et me kõik olime aastaselt mähkmevabad ja pissisime peaaegu alati potti. Ja no mu ämm hakkas mulle E potitreeningust rääkima siis, kui ta kahekuune oli 😀 Aga siis olidki teised ajad ju, eksole? Või ei? Ma leian, et Eesti lastel on niigi hästi sellega üldiselt.

Näiteks Prantsusmaal 19-aastaselt lapsehoidjana töötades vajus mul lõug küll imestusest maani, et kolme-nelja-aastased lapsed olid mähkmetes, sest vanematel oli pohhui. Ja neil lastel ei olnud mingit pidamatuse probleemi nagu mõnedel olla võivad, täiesti terved olid. Mina ise hoidsin kuueaastast poissi, kelle puhul arstid olid ta terveks tunnistanud ja seda mitmeid kordi, aga öösiti ta kasutas mähkmeid, sest ta ei viitsinud WC-sse minna. Jah, lugesite õigesti. Ja vanemad panid mähkme alla ja see oli igati normaalne. Päeval käis ilusti WC-s nagu kord ja kohus, aga öösiti ei käinud. Ma uurisin ka, et ehk on mingid hirmud või ongi uriinipidamatus, mis on haigus, aga pärast mitmeid arste/psühholooge leidsid kõik, et lapsel ei ole midagi korrast ära ja vanemate suhtumise muutmine aitaks poisi viitsimatust muuta, aga vanematel oli suva. Lausa nii suva, et nad rääkisid seda mulle vabalt ja viskasid veel nalja, et küll siis hakkab poeg ise öösiti potil käima, kui naise võtab. Selliste näidete kõrval on eesti lapsed ikka eriti tublid! Või siie nende vanemad. Aga ikkagi on vahel tunne, et ma olen rongist maha jäänud…

Näiteks lugesin ma aprillikuu Pere ja Kodust, kus logopeed mainis, et laps võiks teiseks eluaastaks umbes 50 sõna osata ja kahesõnalisi lauseid moodustada. Ja aastaselt peaks ta juba emme, issi ja veel teatuid asju oskama öelda… Ja mis te arvate, millele mina juba mõtlen? Jah, ma kujutan end ette E teisel sünnipäeval tema sõnu kirja panemas ja lugemas, et kas on ikka 50 erinevat sõna. Ja kui on 49.5 näiteks, siis klopsin juba arsti ukse taga ning nõuan aega logopeedile, mida on ilmselt sama raske saada, kui Jeesusega kohtumist planeerida, sest logopeede lihtsalt pole. Kogu Eestis on nende täielik defitsiit. Ja isegi tasulisi aegu ei saa, sest mida pole, seda pole.

Et jah – vot selline ülemõtleja olen hetkel. Varem nagu ei olnud, aga ilmselt see kodus passimine mõjub juba nüristavalt. Vähemalt toimub blogimaailmas midagi põnevat ja saan uuele armastajapaarile kaasa elada 😀 Nagu Eesti oma seebikas, kus järgmist osa täiega ootad. Igal juhul huvitavam kui “Rannamaja” 😀 Kuna muidu midagi erilist kuskil ei toimu ja mu enda postitus on ka surmigav hetkel, siis see on nagu sõõm värsket õhku kogu selle igavuse keskel 🙂

Vot sellised lood siis! Lõpetuseks mõned pildid ka 🙂

wp-1587140224430.jpgwp-1587140206965.jpg

 

View this post on Instagram

Jaa, E on tõeline sleep manager 😀

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

E saab täna kaheksakuuseks! Nii et tal on väheke juttu ka meile 🙂 "Ma olen juba kaheksakuune! Ega ma ausalt öeldes ei teagi, kas see on palju või vähe, aga ma juba rooman, käputan ja vahel suudan end diivani najal isegi püsti ajada. Emme küll alati kardab, et ma lendan kohe pikali ja seda on ka juhtunud, sest mu tasakaal on veel nõrk. Siis tormavad emme-issi kohe mind päästma ja võtavad sülle, mis mulle palju lohutust pakub! Ma veel väga agaralt ei taha ise pikalt istuda, aga arstitädi ütles mu emmele, et üheksandaks kuuks see tavaliselt juhtub – seega on mul ju veel kuu aega õppimiseks! Teised asjad on mul käpas, mida üks minuvanune poiss oskama peaks 🤗 Mu vanemad on ikka naljaninad küll – arvasid, et saavad mu oma võrevoodisse harjutada 😂 Aga ma pole mingi totu – suures voodis on palju mugavam, ma saan seal risti-rästi diagonaalis magada ja nemad on kuhugi nurka surutud 😁Eks mul ole neist vahel kahju ka, aga palju lõbusam on emme-issi vahel tududa! Siis saab näiteks hommikul vara emme juukseid kiskuda ja issi habemega mängida. Issi juuksed pole kahjuks nii pikad kui emmel – ja ma ei saa üldse aru, miks see niimoodi on. Aga ma ei peagi vist kõike täiskasvanute maailmast mõistma 🤗 Ma kaalun 9630 grammi ja olen 73.5 cm pikk! Need numbrid ei ütle mulle midagi, aga emme iga kord ütleb, et ma kosun jõudsalt ja tal on mind varsti juba raske sülle võtta! Viimasel ajal oleme me palju kodus, sest maailm olevat selline, kus tuleb palju oma elamises püsida. No jalutamas saab ikka käia, aga varem ikka käisime perega rohkem ringi. Aga emme-issi ütlevad, et mais saab seda loodetavasti jälle teha ja siis ma näen teisi inimesi ka peale oma emme-issi. Nad on küll supertoredad ja vinged, aga no kõik vajavad vaheldust – nii et ma ootan väga, et saaks oma vanavanemaid/onusid/tädisid/vanavanavanemaid jne näha. Nii et ma loodan, et see mai tuleb varsti! Tegelikult tahtis emme minust palju paremad pildid teha, aga selleks ajaks, kui ta mõistis, et mu jakk on veits suur jne, olin mina juba pahuras tujus, sest ma olen nagu issi – mulle ei meeldi kaamerad! Nii et valik oli tal ilmselt kesine, aga mis seal ikka – selline see elu juba kord on!"

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Argine elu / “Rannamaja raju reede” – selle saate eelarve võiks natukenegi rohkem olla kui umbes 7.50

Nonii. Nädalavahetus kodus vol miljon! Kuidas teie vastu peate? Minule on isolatsioon lausa nii “hullult” mõjunud, et ma olen paar korda sel nädalal süüa isegi teinud! Jah, ma tean, et 99,9 protsenti inimesi võib küll mõelda, et see on ju nagunii tavapärane, aga minu puhul see ei ole nii. Hendrik ja E olid jalutamas ning sel ajal tegingi. Nii et algus on tehtud, haha 😀 Lihtsamate toitudega saan ma hakkama, aga alati on kergem olnud ise midagi muud teha ning kokkamine Hendriku pärusmaaks jätta.

Näiteks eelmisel nädalal sorteerisin enda riideid, sel nädalal E omasid. Viimase puhul läks samuti kaks kilekotti maale – kõik on juba väiksed. Kurb selle asja juures on see, et nii mitmedki asjad jäid üldse kasutamata… Näiteks olen ma E-le Facebooki Marketplacest tuleviku tarbeks väga mitmeid pidulikke särke ning isegi jaki tellinud, aga ta ehk kasvab neist enne välja, kui neid kanda saab, kui kogu aeg kodus oleme 😀 Tegelikult neist mitte, sest need on suuruses 92, aga kes teab – ehk kestab see eriolukord veel pikalt. Ma siiani pole kodus olemiseks neid talle selga pannud, aga varsti vist peab, sest mingeid üritusi ju ei toimu 😀 No 92 suurus on veel natuke suur talle nagunii, bodide puhul ma neid juba kasutan, käised keeran üles ainult. Ja ma olen avastanud selle, et mõne bodi puhul on 92 küll pikkusest veits suur, aga laius on jumala paras, samas teise bodi puhul mahuks kaks E-d sinna sisse. Et nii erinevad võivad need eritootjate bodid olla.

Just saingi eile kaup24-st paki kätte, kus olid E-le mõned riided ja meile uus voodipesu. Tellisin uue teki ja padjad ka, aga need tulevad ilmselt kunagi hiljem, kuna kaup24 hõlmab nii palju erinevaid tootjaid, siis mõned asjad on kohe olemas, teised pole – ehk siis tulevad mitme erineva pakiga. See on nii huvitav, et enamik padjapüüre on suuruses 70×80, aga padjad on ju 50×60. Ju meil on mingid vanad padjad ka – ehk siis tellisin meile kaks patja ka suuruses 70×80, kuhu uued padjapüürid panna. Sest olen erinevatel lehtedel surfanud ning padjapüürid ongi väga paljudel juhtudel 70×80. Jah, alati saaks väiksemaks ka õmmelda (või lasta Hendriku emal seda kunagi tulevikus teha, sest mina õmmelda ei oska), aga kuna meie padjad olid juba iidamast-aadamast, siis võiski uued ka tellida.

Kas te täna või sel nädalavahetusel mune värvisite? Meil jäi vahele see, eelmisel aastal vist ka ei teinud seda, mina värvisin viimati aastal 2018, kui need kontorisse viisin. Kui E kasvab, siis kindlasti võtame selle ette, sest laps ikka ju tahab, aga hetkel pole need meie jaoks nii olulised pühad. See oli küll hea, et Hendrikul reede vaba päev oli. Kaugel see 1.maigi on (mis on ka reede!) – siis on jälle tal vaba päev.

Muidu on kodus olemine täitsa okei, aga mul ju pole kodukontorit ega lasteaias/koolis käivad lapsi ka. Kui meil need oleksid, siis oleksin ainult mina kodukontoris, Hendrik seda olla ei saa oma töö iseloomu tõttu – seega mul oleksid vist juuksed ammu hallid, kui peaksin töö ja laste vahel pendeldama. Küll aga igatsen ma oma sõbrannasid (eriti oma parimat sõbrannat, kes ju ka Põlvamaal elab), kohvikuid, kulmu-ripsmehooldust jne. Aga no kui see eriolukord pikalt edasi kestab (kui seda mais pikendatakse), siis ilmselt lõpuks harjud nii ära, et see ongi tavapärane elu. Ehk harjun lausa nii ära, et hakkangi veel rohkem süüa tegema 😀

Vastasime Hendrikuga neljapäeval “Rannamaja raju reedet”, mis oli mitmes mõttes humoorikas, aga ka küsimusi tekitav. Merylin sai juba mitmendat korda tüübilt korvi, kui “Rannamaja” ka sisse arvestada. Ilmselt on asi kaamerates, sest ma ei usu, et tegelikult tüübid niimoodi kogu aeg üle laseksid. Teine asi – kivi täielikult TV3 kapsaaeda, aga miks nad mingis haisvas ja hallitava külmkapiga korteris Viljandis ööbima pidid? Jah, ma saan aru, et eelarve ei ole nii suur kui mujal maailmas ning helikopterid/jahid/eralennukid pole teemaks, aga äkki oleks võinud neile natukenegi normaalsema elamise vaadata? Ei saa päris 7.50 eelarvega saateid teha ju… Sellepärast meile kunagi “Poissmees” ei tulegi, sest TV3 saadaks nad villa asemel kuhugi karupersesse ning viisakate kokteilide asemel oleksid Säästu Kange või Bear Beer 😀

Lõpetuseks mõned pildid viimasest ajast. Leidsin mingi jõuluteemalise pluusi, mida nüüd kodus kandnud olen. Mingil päeval tegin lokke ja panin isegi natuke meiki, aga lokid läksid pekki 😀

wp-1586437180997.jpgwp-1586534099379.jpg

wp-1586533966241.jpgwp-1586533904378.jpgwp-1586534003718.jpg

“Maskis laulja” – olen alati kõik inimesed mööda pannud / Kodune elu – mis seal muud ikka…

Vahepeal on mitu head nädalat mööda läinud, kui ma viimati “Maskis lauljast” kirjutasin. Siis arvasid kolm kommenteerijat, et Jonnipunni maski all on sajaprotsendiliselt Maiken 😀 Tutkit! Ma ise pakkusin Saara Piusi, aga oli hoopis Getter Jaani. Ma ei ole neljast osalejest, kes on pidanud maski maha võtma, veel kedagi suutnud õigesti pakkuda, aga detektiividest on Brigitte Susanne Hunt parim olnud – ta on neljast kaks täppi pannud, teised on kõik mööda pannud. Nüüd viimases saates pani BSH hästi need vihjed kokku – ja pakkuski Getter Jaanit. Mina hääle järgi küll ära ei tundnud. Mis te arvate, kes Putukas on? Pakutakse, et Mart Mardisalu, aga ma ei tea – vbl tõesti on. Jäär ehk tõesti on Mikk Saar nagu Zenja pakkus. Ja juba eelnevatest saadetest nähtud Silmamuna olla kindlasti Kaisa Selde, aga selle saate puhul ei või iial teada 😀 Kõige suurem üllatus oli eelmises saates maski maha võtnud Sõdalane, kelleks osutus Toomas Luhats. Seda poleks absoluutselt suutnud ära arvata. Aga mulle üldiselt see saade meeldib – mula võiks ehk grammi võrra vähem olla, aga elab üle.

Kuidas teie eluke veereb? Mul on sellest kodus passimisest suht kopp ees! E on ka viimasel ajal õhtuti kogu aeg viril ja tuttu ei taha ta isegi tissiga eriti jääda. Lõpuks ikka jääb, aga ma ütlen ausalt – esimesed kuud pärast E sündi olid ikka lebod võrreldes praegusega. Ilmselt lisabki stressi juurde see, et ma olen harjunud oma tassi täis ka indiviidina hoidma, aga hetkel pole see eriti võimalik. Minus peidus olevale ekstraverdile mõjub see raskelt. Ma nimelt tegin kunagi isiksusetesti ja sain mingi sellise tulemuse, et ma olen introvert ekstraverdi joontega. Eks ma olen seda ise ka teadnud!

Näiteks reede õhtuks olid mul ilusad plaanid – panen E tuttu, Hendrik jõuab kell 21.00 koju töölt – siis saame kahekesi filmi vaadata vms. Mul tegelikult see õnnestuski, aga ma otsustasin E suurest voodist oma voodisse tõsta, sest kui ta ärkab ja me teises toas oleme, suudab ta suurest voodist end nii kiiresti maha keerata, et me ei jõuaks teda enne ära päästa (me beebimonitori pole kodus kasutanud, ainult siis, kui E köögiakna alla tuttu jätame, kui jalutuskäigult tuleme. aga ikkagi – suurde voodisse teda enam üksi magama ei jätaks). No ja juba peaaegu õnnestuski ja tundus, et sain hakkama, aga hakkasin siis magamistoast väljuma… Ja kõik – E ärkas nutuga üles! Hendrik jõudis kohe koju ja plaan oligi rikutud. Ja kuna E enam kohe tuttu ei jäänud, siis panime ta kiigele ja ise vaatasime telekat. Lõpuks võtsin ta sülle ja siis ta seal uinus, Hendrik tõstis ta oma voodisse, kus ta pool tundi magas. Viimase kuu aja rekord enne eilset 😀 Eile jäi E ka suures voodis magama, aga Hendrik mõtles, et tõstab ta üle pika aja ümber, mina polnud sellest vaimustuses, sest ei tahtnud, et ta üles ärkaks. Aga Hendrikul õnnestub see tõstmine alati paremini ja nüüd pool ööd tudus E oma voodis. Ja mina sain niimoodi magada, et keegi pole kogu aeg külje all – jee 😀

Mis siis veel vahepeal toiminud on? Oleme Hendrikuga neid partneritele mõeldud vestluskaarte kasutanud, kus on küsimused paaridele. Alati natuke korraga ja mõned küsimused on veel vastamata, aga päris äge on olnud! 🙂 Sain näiteks teada, et Hendriku meelest on tema kõige seksikam kehaosa ta kael 😀 Need on päris head olnud, ise ehk ei tule alati selliste küsimuste peale.

Laupäeval käisime kolmekesi megasuure tuulega jalutamas, aga reedel sai Hendrik E-ga jalutades lausa rahe kaela, aga viimane magas kõik maha – vankris ei saa ta iial aru, mis toimub, sest ta suht alati tudub 😀

Vaatasime üleeile selle dokumentaali koroona kohta ära, aga see oli veel sellest ajast, kui Euroopas oli vähe juhtumeid ja Hiina oli selle epitsenter. Kahe kuuga on nii palju muutunud, numbrid on niimoodi lakke läinud, mida keegi poleks siis uskunud. Et just see dokumentaal näitas, kui reaalne see kõik ikka on 😦 Ja siis oli see tõesti veel kuskil kaugel tegelikult…

Lõpetuseks mõned hiljutised pildid ka! Ja natuke lapsepõlvepilte ka, mis ma Instasse lisasin. Hendrik on lapsepõlvepildil täiega oma noorema venna nägu, aga näiteks ma ei näe E-d meis kummaski – ei minus endas ega Hendrikus 😀 Pole kummagi nägu meist, kuigi mõned on mulle öelnud, et minu nägu siiski on 🙂

wp-1586159442368.jpg

View this post on Instagram

Tuuline jalutuskäik 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1586159416375.jpgwp-1586159471529.jpgwp-1586159484688.jpgwp-1586159501122.jpgwp-1586159516909.jpg

Ving ja hala… / Kes tegelikult väärib rohkem elu – kas lausidioodid, kes koroonat millekski ei pea või eakad inimesed, kes on kõik õigesti teinud?

Kui kogu see eriolukord kehtestati, siis olin ma isiklikul tasandil rõõmus kahe asja üle. Esimene neist on see, et see aasta tagasi ei juhtunud, sest ma ei oleks tahtnud praeguses olukorras rase olla, kus pooled arstivisiidid on tühistatud ja asendatud telefonivestlusega. Ma ei tea, kas erahaiglatel on sama teema, aga kui pole, siis ilmselt hakkavad naised sinna voorima – mina just seda oleksin teinud. Ma tegin seda isegi eelmisel aastal tavaolukorras – külastasin Tamme Erakliinikut kaks korda ja Elite oma üks kord. Sest ma lihtsalt tahtsin ultrahelipilte ja lapse sugu varem teada.

Teine asi, mille üle ma õnnelik olen, on see, et ma olen hetkel lapsehoolduspuhkusel. Kui see kõik oleks juhtunud aasta tagasi samal ajal, oleksin ma pidanud kodukontorit tegema nagu teised mu töökaaslased hetkel, aga mulle ei meeldi see absoluutselt. Kuigi minu töö jaoks on ainult internetti ja telefoni vaja ning kodust saab seda vabalt teha, siis mina olen totaalne kontorirott. Ma olen mõned korrad kodukontorit teinud, sest on vaja olnud ja kuigi ma saan ka siis kõik ilusti tehtud, siis see ei ole minu jaoks. Mulle meeldivad lõunapausid ja niisama pläkutamine vahepeal – ehk siis see sotsiaalne pool on minu jaoks ülioluline. Ma tean, et mõned just vihkavad seda, aga minu meelest see on töötamise üks põhiplusse. Et ma loomulikult vajadusel teeksin kodukontorit, aga kui ma olen seda mõned korrad teinud ja pärast kontorisse tagasi saanud, siis on kohe parem olla! Ja mul polnud siis veel lapsi, kes võiksid kodus segada vms. Nii et lastega versiooni puhul oleksin ma veel rohkem kontoriinimene 😀 Aga ma üldiselt juba olen. Ma mäletan, et aastal 2012, kui mul oli kiiresti tööd vaja, siis ma käisin haiglas arstidele toitu tõstmas sealses sööklas, olin seal pool päeva ja ütlesin juhatajale, et see küll minu jaoks pole, millega viimane täiega nõustus ja lisas, et on näha jah, et ma olen kontoriinimene. Ja nii ongi 😀

Kui see eriolukord alguse sai, siis ma arvasin, et minu jaoks kulgeb see lihtsalt, sest ma olen ju nagunii lapsega kodus, ostan enamasti asju netipoest, Hendrik käib edasi tööl jne. Et siis palju asju ei muutu ju! Aga ma panin siiski mööda… Nimelt esimene asi, mille ma ära jätsin, oli juba veebruaris paika pandud sõbrannadega istumine minu juures, mis pidi 15.märtsil toimuma. Mu kaks sõbrannat Tartust ja üks Võrust pidid mulle külla tulema, üks neist polnud varem siin käinudki, sest ma pole teda ammu näinud. Teine asi, mida ma tegelikult väga ootasin ja mis ära jäi, oli E lusikapidu, kuhu ma isegi kleidi olin juba tellinud (see jõudis küll tegelikult nädal hiljem mulle kohale – seega ma ei olekski saanud seda seal kanda, aga küll ma midagi oleksin ikka leidnud). Kolmas asi oli E arstiaeg, kus oleks tema pikkuse/kaalu jne teada saanud. Tavalised asjad, mis on hetkel kõik kaugemasse tulevikku lükatud…

Esimene nädal oligi täiesti tavapärane, aga siis sain ma aru, et ma käin ju nädalas kaks-kolm korda kohvikus, mis on minu jaoks sama loogiline nagu Aamen kirikus. Enamasti kodu lähedal asuvas Tillu kohvikus, kus on megahead päevapraed ja saiakesed, aga ka La Storias pitsat söömas (seal pidasin ma ka oma sünnipäeva detsembris). Kui nüüd eriolukord läbi saab, siis ilmselt Tillu ikka avab oma uksed, aga La Storia puhul küll kindel ei ole – suht uus koht, millele selline majanduslik hoop võib saatuslikuks saada. Eks näis.

Ja siis ma taipasin, et kuigi ma tõesti tavaolukorras niisama poodides ehk palju ei kola, siis kaltsukates käin ma ikka ju. Ning niisama kesklinnas ka vahel. Ja lisaks elab mu parim sõbranna ka Põlvamaal, kellega me Tillus ülitihti käime ja niisama kokku saame. Ja perega oleme nädalavahetustel teistel külas käinud ja palju sotsiaalsemad olnud…

Ehk siis – kui alguses tundus, et minu elus isiklikult palju ei muutu, siis ma olin alahinnanud seda, kui väga ma Tillus ja La Storias einestamist armastan – see on mulle nii omaseks saanud, et kõik teenindajad juba teavad mind nägupidi. Lisaks sõbrannadega, eriti parima sõbrannaga pläkutamised kakaotassi kõrval. Jah, just nimelt kakaotassi kõrval, sest kohvi ma eriti ei joo ning alkoholi tarbisin viimati detsembris oma sünnipäeval. Ma lihtsalt ei viitsi eriti piima välja pumbata – kui mingi suurem üritus oleks, siis jah, aga muidu mitte. Ja öösiti on E selline tissipuuk, et nagunii ei saaks vist enam. Ta võib ju pudelit võtta, aga öösel sellega enam ei uinuks – seega on lihtsam mitte juua. Ka siis, kui mingi pidu on toimumas.

Nii et veits annab tunda küll see, et mitte kuskile ei saa minna! Ma olen tegelikult üpris sotsiaalne inimene ja ehk selle tõttu ongi keerulisem. Ja no E ei ole ka viimased päevad suurt maganud, mis tekitab lisastressi. Näiteks üleeile sain ta lõpuks magama, aga siis astusin põrandal vedelevale tema mingile mänguasjale peale, mis hakkas laulma… Mu süda jättis viis lööki vahele – suurest ähmist vajutasin mingit nuppu, mis pani muusika veel valjemaks. Ja siis hakkasin palvetama, et ta üles ei ärkaks, sel korral läks õnneks, aga higimull oli küll juba otsa ees, sest neid kordi ju piisavalt olnud, kus mingi väike asi ta üles ajab.

Nii et jah – ma olen väsinud, tahan vinguda, sest ma tõesti igatsen kohvikuid, sotsiaalset suhtlust, kaltsukaid, poode jne. Kui lõpuks see eriolukord läbi saab, siis võib vist aimata, kuhu ma kohe torman 😀

Loomulikult saan ma aru, et need on väiksed mured – selline isolatsioon on hetkel väga vajalik, ma tean seda. Ja ma ei riku seda reeglit mingil juhul nagu mingid sisuloojad (loe: pasaloojad), kes on nii idikad, et koroonapidusid hetkel korraldavad. No ei ole mõnedel ikka mõistust peas!

Teate, mis mind veel närvi ajab? Et kui vanemad inimesed surevad koroonasse, siis keegi tropp kommenteerib, et see on ju loomulik kadu, sest nad on nii vanad ja neil on kaasnevad haigused… Iga kord tahaks panniga pähe virutada sellise kommentaari eest! Aga sa sellele pole mõelnud, et ehk see 81-aastane või 90-aastane oleksid võinud veel kümme aastat elada, kui koroonat poleks saanud? Või kui need inimesed ei oleks suvalised numbrid statistikas, vaid sinu vanavanemad? Kas siis oleks sama suhtumine? Väga ei usu, et siis sama suhtumine oleks…

Ja samal ajal loen lehest, kuidas üks Ida-Virumaa mees on teadlik oma koroonast, aga läheb suvalt sõpradega jooma ning nakatab teisigi. Kui nüüd peaks tekkima olukord, kus Eestil ei jätkuks enam hingamisaparaate ja näiteks see tropp seda vajaks, siis eelistatakse teda mingile eakale inimesele (sest ta on noorem!), kelle süü on ehk ainult selles, et on üksik ja pidi poodi minema ning nakatus koroonasse. Kumb siinkohal rohkem tegelikult abi vajaksid – kas sellised lausidioodid, keda miski ei koti või eakamad inimesed, kes teiste pärast kannatavad? Ma loodan, et meil see olukord kunagi kätte ei jõua, kus arstid peavad valima, kellel rohkem on elule õigust nagu hetkel Itaalias ja Hispaanias nad seda tegema peavad. Ikka valitakse noorem inimene, aga kui seesama noor oli tegelikult see värdjas, kes koroonat millekski ei pea ning sellesse kui nohusse siiani suhtus, siis kas sellise inimese elu on ikka rohkem väärt kui mõne eaka oma, kes tegi kõik õigesti?

Tuleme nüüd noorte juurde. Siiani on kõik viis Eestis koroonasse surnud inimest (tegelikult on juba 11, polnud täna veel uudiseid lugenud) olnud tõesti eakad, aga kui järgmine on noorem inimene, kellel on diabeet või kes on just vähi seljatanud? Kas siis on ka mõne arust see endiselt looduslik valik, sest kui tal neid asju poleks olnud, siis ta oleks ellu jäänud? Kui haiglane suhtumine see ikka on! Diabeedikud on kindlasti riskigrupp, aga kas kõrge vererõhuga inimesed ka? Mind on see näiteks terve elu saatnud, kuigi ravimeid pole otseselt veel määratud. Viimasel ajal on õnneks see enam-vähem okei olnud, aga kui see ka riskigrupi alla kuuluks (ma ei tea, vbl isegi kuulub), siis oleks suht jama.

Et jah – närvi ajavad sellised inimesed, kes arvavad, et kui sa koroonasse sured, siis on see su enda viga, sest sa oled kas eakas, krooniliste haigustega jne. Ma usun, et riskigrupis inimesed hoiavad end eriti, aga alati on neid lollakaid, kes arvavad, et neil on kõigest pohhui. Võiks olla lausa mingi seadus, et need lollakad allkirjastavad sellise paberi, et kui neile peaks hingamisaparaati haiglas koroona pärast vaja minema, siis nad on selles nimekirjas viimased, kes selle saavad, kui nendega on kitsas käes. Nende puhul saaks seda väga hästi rakendada, kes on oma koroonast teadlikud (mitte ainult ei kahtle, vaid testiga kinnitatud, et neil on koroona) ja seda teistele edasi nakatavad, aga siis ise haiglasse sellega satuvad. Vot siis võiksid arstid käed üles tõsta ja öelda, et sorri, mees, kui selline idioot sureb, siis see on loomulik kadu. Mul küll kahju poleks. Mõni eakam seal kõrval oleks elupäästmist rohkem väärt kui sellised oinad!

Edit: Enam ei ole kõik eakad koroonasse surnud, üks 55-aastane ka juba suri sellesse Eestis. Ning surmasid on juba 11 lausa.

Lõpetuseks mõned pildid viimasest ajast.

wp-1585817745902.jpg

View this post on Instagram

Argipäev lapsega, kui tahan juukseid lahti hoida 😂

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Ma olen nii väsinud, sest E ärkab juba kell 07.00…

Kuidas teil eluke veereb? Meie perel muidu suhteliselt vanaviisi, aga me lihtsalt püsime rohkem kodus. Täna leidsime ühe külakese Setumaal, kus õnneks ei voorinud rahvast, mis praeguses olukorras on üpris tavapärane nähtus kahjuks. Sest tahaks ju ikka loodusesse minna ja kuna me elame korteris, siis ei ole meil seda võimalust, et lihtsalt astud majast välja. Jah, me saaks Hendriku vanemate maamaja selleks kasutada, kus alaliselt ei ela kedagi, sest see on rohkem saunamaja, aga sinna ka nagu ei tahtnud minna. Seega sõitsime natuke kaugemale 🙂

Viimasel ajal olen ma üpris väsinud, aga see pole üldse seotud eriolukorraga. Nimelt E ärkab juba kell 07.00, mis minu jaoks on ülimalt vara. Jah, ta läheb küll 21.30 tuttu, aga ma ei suuda end alati sundida ise nii varakult magama minema. Hommikul ma muidugi täiega kahetsen seda. Ja isegi kell 21.30 magama minnes ja kell 07.00 ärgates olen ma üpris väsinud, sest ma imetan öösiti. Kui varem oli see pigem üks-kaks korda, siis nüüd on kaks-kolm korda. Ja see on mulle lõpuks tundma hakanud andma. Et tahaks terve öö magada, aga ei saa, sest E on suur tissipuuk. Need lapsed, kes on ilma lutita kasvanud, pididki seda kahjuks olema – ehk siis nende emad muutuvad inimlutiks. Kuna E juba algusest peale lutti ei tunnistanud, siis ma ei hakanud talle seda rohkem peale pressima. Ja nüüd ma mõtlen, et ehk oleks võinud, sest ise inimlutt pole ka parem olla 😀 Sest E uinubki alati rinna otsas suht – muudmoodi ta ei oskagi.

Kui Hendrikul on õhtune vahetus tööl, siis ta saab hommikuti ärkamise enda peale võtta, aga sel nädalal oli tal hommikune vahetus – ehk siis ärkas kell 05.00. Õnneks sellisel juhul on ta juba kell 15.00 kodus ja kui ma tõesti üliväsinud peaksin olema, siis saan pärast tema tööpäeva lõppu natuke põõnata. Et see on vähemalt postiivne asi selle juures 🙂

Aga selle postituse lõpus tahaksin ma tegelikult kiita kõiki lapsevanemaid, kes kodus oma koolilaste/lasteaialastega toimetavad ja lisaks veel kodukontorit teevad! Ning muidugi õpetajaid, kes peavad lisaks tundide andmisele ka oma lastele tähelepanu pöörama. Ja meie meditsiinitöötajaid, kes meie jaoks olemas on, kui meil see olukord palju hullemaks läheb. Ja see viimane kindlasti juhtub kahjuks 😦 Nii kahju on neid koroonapuhangu numbreid muudes riikides jälgida – eile oli Itaalias ligi 1000 uut surma… Ma veel tänaseid andmeid pole vaadanud, aga nakatunute arvu poolest oli eile USA kõigist mööda pannud, seal on lihtsalt surmasid vähem kui Itaalias ja Hiinas (koguarvu puhul siis, sest Hiinas on nüüdseks koroona enam-vähem kontrolli alla saadud ja need surmad on varem juhtunud). Juba mõeldagi, et Hispaanias (oli vist seal, aga vbl oli ka Itaalias) hüljati üks vanadekodu, sest keegi ei suutnud seal enam tööl olla ja nende surmadega silmitsi seista. Lihtsalt saadeti laibaauto laipasid üles korjama. Ja Itaalias/Hispaanias peavad arstid reaalselt ise otsustama, kes seda hingamisaparaati rohkem vajab – kellele ei jätku, selle saatus on juba teada 😦

Lõpetuseks üks tõsine pilt koroonast, millega ma nii nõus olen! Ja siis üks huumoriga tehtud tekst seoses koroonaga hispaania keeles, aga ma panin tõlke ka juurde (mina neid kumbagi ise ei teinud, netist leidsin – hispaaniakeelsele lisasin tõlke ainult ise juurde). Sest kuigi olukord on rohkem kui tõsine, peab kuidagi meelt ju ka lahutama! Ning pärast seda siis pildid viimasest ajast ning üks video ka, mille ma kolmapäeval vist tegin 🙂

wp-1585411354108.jpgwp-1585409418843.jpg

View this post on Instagram

Naljakas on see, et natuke ikka annab tunda, et peale jalutamise kuskil väga käia ei saa. Ma enne mõtlesin, et suurt vahet pole, aga kuna ma olen harjunud 2-3 nädalas kohvikus või linnas käima, siis nüüd on kuidagi nii teistmoodi kõik. Selles mõttes mul hea jah, et ma nagunii kodune hetkel ju! Kuidas teil see praegune olukord mõjunud on? Õhtuti avan Worldometersi ja vaatan Itaalia ja teiste riikide numbreid (uusi haigestumisi ja surmasid) ning ainult ohkan… (Itaalia lisab oma andmed õhtuti). Itaalias nüüd rohkem surmasid olnud kui Hiinas… Oehjah – lisaks sellele on ju nii kahju Eestist endast – koroonaviiruse suhtes nagunii, aga veel ettevõtetest, kes kannatavad ja töötajad, kes töö kaotavad jne. Ja muidugi kahju on ka neist, kes varsti sünnitama peavad – ilma tugiisikuta ja kui emal on koroonakahtlustus, mis kinnitust leiab, siis eraldatakse beebi lausa kaheks nädalaks ja rinnapiima anda ei saa. Ma saan aru, et see kõik on vajalik, aga nii kurb on ikka 😦 Ja sellisel puhul ei ole õige öelda, et vanasti pidigi üksi sünnitama, et mis naised hädaldavad – see oli siis ja jumal tänatud, et nüüd on asjad teistmoodi! Ja ikkagi on neid inimesi, kes internetis oma lollust eksponeerivad ja viimasel hetkel reisile kihutavad, sest yolo ja odavalt saab ning koroonat suvaliseks külmetuseks peavad… ja keda üldse ei koti miski ning kes kindlasti karantiinis ei püsi, kuigi reisilt tulles nad seda enam peaksid seda tegema. Kurb!

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Hei-hei 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Reede õhtu kodus 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on