MA OLEN ABIELUS!!!

Teate – mu lugejad oskavad vihjete põhjal ikka väga hästi asju kokku panna! Nimelt ma olen siin  mitmes postituses rääkinud, kuidas ma olen tellinud mitu kleiti, sest üks nendest sobib küll firmapeole ja blogiauhindadele, aga teine on selline eriline üritus, mille kleiti ma ei saa kuskil mujal eriti kanda. Ja juba siis tuli kommentaariumisse küsimus, et kas me abiellume – sest ju sellepärast on see kleit teistsugune. Kuna meie ideest teadis sel hetkel ainult meie mõlema perekond, sest 31.mail ehk täna me abiellusime Hendrikuga, siis ma ei lasknud seda kommentaari kohe läbi (see tuli vist eelmisel nädalal millalgi). Ja kui ma siis kribasin veel, et varsti on plaan kirjutada ühest väga olulisest elumuutusest, siis tulid mitmed kommentaarid seoses selle küsimusega, et kas me abiellume! Aktsepteerisin need täna pärast pulma, aga vastasin neile ikkagi jaatavalt ära, lihtsalt küsimust ise ei lasknud kohe läbi. No kuna meie soov oli, et sellest saaksid enamus pärast pulma teada.

Aga nüüd siis algusesse – kuidas see kõik juhtus? Kui ma oma rasedusega blogis kapist välja tulin, siis mitmed inimesed küsisid minult, et kas meil on plaan ka millalgi abielluda. Siis ma mainisin, et on küll, aga ilmselt siis, kui laps on juba ära sündinud. Sest me olime tol hetkel abielust juba rääkinud ja teadsme mõlemad, et me abiellume, aga kuna Hendrik tahtis suurt pulma ja mina pigem kahekesi registreerimist, siis jäigi see asi sinnapaika, sest meil lihtsalt poleks olnud ei aega ega raha suure pulma korraldamiseks. Ja nii see asi siis edasi läks, kuni aprilli viimase nädalani, mil me uuesti sellest rääkisime. Ja siis ütles Hendrik, et tema jaoks pole ka see suur pulm nii oluline enam, et võime ju ka lähiringis selle teha, ainult mõlema perekonnale. See idee sobis mulle väga hästi (ja oli ka natuke kompromiss, sest mina alguses mõtlesin ainult kahekesi registreerimise peale) ja juba saatis Hendrik päringu Põlva vallavalitsusse, et millal saaks avaldust tegema tulla.

Põlva vallavalitusesse jõudsime me 30.aprillil ja esimene vaba kuupäev abiellumiseks oli 31.mai! Võtsimegi kohe selle, sest muidu sünnib laps veel enne ära jne. Meil tegelikult täiega vedas, sest avalduse sisseandmise ja abiellumise vahe peab olema vähemalt 30 päeva. Kui me oleks näiteks 2.mail avaldused sisse viinud, siis me poleks saanud täna abielluda, vaid millalgi juuni keskpaigas ilmselt.

Ja nii algas see üpris lühike periood pihta, kus ainult meie perekond teadis meie plaanist ja üks mu tuttav fotograaf, kes meid täna pildistamas käis. Koos meiega oli pulmas 12 inimest – seega väike registreerimine.

Ma oma pulma jaoks tellisin kaks valget kleiti, mitte otseselt pulmakleiti, sest need on tõesti väga kallid ja kui nagunii see oli väiksem pulm, siis sobis ka lihtsalt valge kleit. Panin selga ikkagi selle esimese, sest teine oli mulle kokkuvõttes liiga kitsas – lukk läks selga pannes katki 😀 Mis sa ära teed, kui sa 98 kg kaalud, eksole. Aga polnud sellel esimesel kleidil ka midagi viga. Hendrikul mingi ülikond on, aga ta tahtis teistsugust – seega tema rentis endale uue, sest ta tõesti kannab seda üliharva.

Abielusõrmused tulid ka lihtsad, sest kogu pulm oli tagasihoidlik. Kusjuures ma arvasin, et nüüd me siis abiellumegi ega eeldanud, et eraldi tuleb veel kihlasõrmus, kui avaldused juba sisse olid viidud, aga täpselt kaks nädalat tagasi sõitsime me õhtusel ajal Räpinasse, kus Hendrik Lämmijärve ääres ühele põlvele laskus ja nii-öelda mu ametlikult ka naiseks palus! Kuigi avaldused olid selleks ajaks juba sisse viidud. See oli üliarmas hetk! 🙂 Ma kihlasõrmust hetkel ei kanna, sest rasedusega võivad mu sõrmed üles paistetada ja ma tõesti ei sooviks, et keegi selle mu sõrmest peaks välja lõikama (nagu ühe tavasõrmuse puhul mõni aeg tagasi juhtus). Hetkel on mul abielusõrmus sõrmes, aga kui kuumad ilmad jne, siis võtan ka selle igaks juhuks ära, et seda sama saatus ei tabaks.

Ja jõuamegi siis tänasesse päeva! Mul oli hommikul kell 07.00 jumestus, sest registreerimine oli juba kell 09.00. Eraldi ma juuksurit ei võtnud, sest keegi oleks pidanud siis kell 05.00 tööle hakkama, aga tundus ebatõenäoline, et see võimalik oleks. No ilmselt oleks saanud ka juuksur ja jumestaja koos toimetada, aga polnud ikkagi selliseks kellaajaks kedagi võtta, hea et jumestajagi siin Põlvas leidsin. Kuna mul oli eile firmapidu, siis olin lasknud juuksed lühemaks lõigata ja otsad tervemaks ning eile oli mul ka jumestus, aga sellest üritusest kirjutan ma mingis teises postituses.

Aga tänase jumestajaga vedas mul selles mõttes, et kuigi ta ise juuksur ei olnud, siis meil jäi natuke aega üle ja ta koolutas mu juukseid, et need natuke rohkem lokki hoiaksid. Seega läks mul veel eriti hästi 🙂

Kuskil kell 08.45 tuli Hendrik mulle järele, sõitsime Põlva vallavalitsusse, kus perekonnaseisuametnik meilt veel mõned küsimused üle küsis (a la, et kas jääme kindlaks, et hakkame koos kandma pärast abiellumist Hendriku perekonnanime – ehk siis jah – mul on nüüd teine perekonnanimi). Kohe jõudsid meie perekonnad ka (kes olid omavahel suhteliselt võõrad, ainult üks mu sugulane teadis Hendriku perekonda, sest nad on samast külast pärit), kes ukse taga ise omavahel suhtlema hakkasid.

Ja lõpuks jõudis kätte abiellumise aeg! Kuna ruum oli väike, siis meie istusime enamus aja ja teised seisid. Ma lihtsalt küsisin enne üle, et kas on võimalik, et me ei peaks kogu aeg seisma, sest no rasedana on suht raske pikalt püsti olla. Ja nii võis – ehk siis tõusime Hendrikuga jah-sõna ajaks püsti ja suudlemiseks.

Ma nii lootsin, et mul ei hakka pisar õnnest jooksma (sest meik, eksole, mis tuleb maha), aga ikkagi hakkas! Natuke läks ka laiali, aga sain hiljem selle korda teha. Sõrmuste ajal juhtus see naljakas olukord, et ma ei saanud Hendrikule sõrmust sõrme, suht piinlik oli juba, aga ei tahtnud eriti minna (samas minu oma tundus natuke nagu liiga suur või kergelt sõrme minev, aga ju me arvasime, et peabki nii olema). Kuidagi siis sain, aga tuli hiljem välja, et meil läksid sõrmused vahetusse – ehk siis mina sain tema oma ning tema minu oma 😀 Kuna meil graveeringuid pole, siis oli suuruse vahe ainult (tal on ainult natuke suuremad sõrmed), aga ärevus ja kõik muu. Kusjuures ka abielusõrmuste kandmisega on oluline teema – meie kanname neid vasakus käes, aga paljud vist paremas? Me küsisime enne üle ja perekonnaseisuametnik ütles, et paljud valivad vasaku, sest on südamepoolne käsi. Ma nüüd ei teagi, mu õde näiteks kannab paremas ja tema ütles, et vasakus oleks nii imelik 😀 Kui ma kunagi lapse ära sünnitan, siis paremas hakkan kihlasõrmust kandma ja vasakus abielusõrmust, sest hetkel ma millalgi võtan ka abielusõrmuse ära. Teades, kuidas mul need sõrmed üles paistetavad, ei hakka ma millegagi riskima.

Pärast registreerimist tegi fotograaf kogu seltskonnast koridoris pilte, hiljem oli väike lõuna esimesel korrusel asuvas kohvikus, kus meie perekonnad omavahel tutvust tegid. Ja nad klappisid väga hästi – jäi lausa jutt, et millalgi teemegi sellise suurema istumise, kus meie perekonnad koos on. Vist jäi juulisse see aeg. Istumine oli kuskil 1.5 tundi ja siis suundusime meie Hendrikuga sinna lähedal asuvasse loodusesse fotosessioonile, kus meist fotograaf pilte tegi. Tegemist on minu tuttavaga, kes rohkem armastab küll loodust pildistada, aga teeb inimestest ka pilte, kui keegi kutsub. Ja mulle ta pildid on alati meeldinud 🙂

Ilmaga ei vedanud selles mõttes, et megasuur tuul oli, aga õnneks just sel hetkel vihma ei sadanud. Muidugi nii head ilma, kui eile oli, kahjuks täna ei olnud…

Ja nii see päev siis mööduski! Hendrk on hetkel tööl, sest ta niigi võttis eilse õhtu vabaks, et minuga firmapeole tulla. Kuna ta puhkus algab juulis, siis enne seda me midagi nii suurt koos ei planeeri, aga siis küll! Uskumatu tunne on olla abielus, aga nii superhea tunne! Mul on elus viimasel ajal ikka täiega vedanud ja ma olen selle üle väga tänulik.

Kuna ma lähen esmaspäeval dokumente ajama, siis äkki keegi annab hüva nõu, mismoodi nende ajamise järjekord on? Kõigepealt ID-kaart ja siis jään ootele, millal selle kätte saan ning siis panka sellega? Nimelt mul peaks millalgi järgmisel nädalal vist dekreediraha tulema, aga kui nimed ei klapi, siis jääb see ootele? No iseenesest poleks ka see hullu, aga ma tean, et mingid pangad aktsepteerivad kuu aega kahte nime. Või siis lähen ID-kaarti tegema ja lähen kohe panka ning mainin ära, mis lugu mul selle nimega on? Kuidas kõige mõistlikum oleks? Internet annab ka nii erinevat nõu selles suhtes, et ei teagi, mida uskuda või mida mitte.

Aga tulles tagasi mu emotsioonide juurde, siis…. ma olen nii õnnelik! Ma olen abielus ja augustis oleme me juba täiesti perekond! Mitte et me seda ilma abiellumiseta poleks olnud, sest minu jaoks ei ole vahet, kas abiellutakse enne või pärast lapse sündi, aga see sündmus iseenesest on küll tähtis. Ja seda, et ma Hendrikuga abiellun, olen ma vähemalt mingi aasta aega teadnud, no sisetunne on öelnud, aga siis ma veel ei teadnud, millal see juhtuma hakkab. Esimest korda me umbes siis rääkisimegi pulmadest, et kunagi tulevikus see juhtub. Nüüd ma mõistan neid inimesi, kes ütlevad,  et selle tunned kohe ära, kui sa kohtud inimesega, kellega oma eluteed koos jagada! Ja nii ongi. Ei ole mingeid kas-küsimusi ega aga mis siis, kui… mõtteid. Sa tead, et sa armastad seda inimest ja tahad temaga koos elu jagada, olla talle alati toeks ja abistada jne. Ja see tunne on imeline! Hendrik ütles ka täna, et ta pole mitte kunagi varem nii õnnelik olnud nagu praegu, et ta armastab mind nii väga ja abiellumine on sellise tunde puhul igati loogiline samm. Hendrik on varem ka öelnud, et ta ei mõista neid mehi ja ka naisi, kes saavad oma kaaslasega lapse, aga toovad sadu vabandusi mitte abiellumiseks (ja seda aastaid või ka aastakümneid!). Et see võib ka pärast lapsi juhtuda, aga kui üks räägib kogu aeg, et tema tahaks abielluda ja teine sellepeale ainult õlgu kehitab, siis ju see teine ikka nii väga ei taha seda. Ja nii ongi. Kui kumbki ei taha abielluda, siis on see igati okei, aga kui üks tahab ja teine ei taha, tuues sadu vabandusi, miks mitte seda teha, siis on asi selles, et ju siis ikkagi ei taheta päriselt selle inimesega koos olla… või siis tahetakse mingi tagavarauks lahti jätta. Ma olen selle mõttega nii nõus!

Aga abiellumine rasedana on meie perekonnas tavaks – mu ema ootas mu vanemat õde, kui ta mu isaga abiellus, mu õde ootas oma poega, kui ta oma abikaasaga abiellus. Neil oli mõlemal küll suurem pidu ja rasedus oli pulma ajal väiksem, aga jah – nagu meie peretraditsioon 😀

Täna on veel viimane päev blogiauhindade hääletamisel kaasa lüüa, seega, kes pole veel hääletanud, saab seda teha siit:

https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

Minge ja tehke mulle üks hea pulmakink oma häälega! 🙂 Ma olen küll üpris veendunud, et eks ma seal oma grupis viimaseks jään, aga hääletama võin ma ikka oma lugejaid üles kutsuda.

Lõpetuseks siis mõned pildid. Esimesed neist on mu enda moblaga tehtud ja hilisemad fotograafi omad (ma viis pilti sain täna kätte, aga ülejäänud saan mõne aja pärast).

Viimased minutid veel preilina! Pilt tehtud vahetult pärast jumestust. Kleit oli lihtne ja mitte otseselt pulmakleidina mõeldud, aga kuna pulm ise oli ka tagasihoidlik, siis oli see ainuõige valik minu meelest.

🙂

Olin tegelikult hommikul üpris väsinud, sest jõudsime kell 23.15 koju firmapeolt ja ma ärkasin väga vara, et kell 07.00 jumestusse jõuda.

See on veel minu moblaga tehtud pilt. Kopeerin sama jutu, mille ma Facebooki panin: Väike piilumine tänasesse päeva, päris fotograafi pildid tulevad hiljem. Meie otsus oli teha pulm ainult kõige lähedasematele – ehk siis kohal oli ainult perekond. Päev oli super! Mul on ikka nii vedanud, et mul on Hendrik! ❤

Siit algavad fotograafi pildid!

Minu imeline Hendrik! 🙂

🙂

Facebookis kirjutasin ma selle pildi alla niimoodi: Kui keegi oleks mulle aasta ja seitse kuud tagasi öelnud, et ma kohe tutvun Tinderis oma tulevase abikaasaga, siis ma oleksin vastanud, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides või kellegi teisega. Nagu näha – juhtuvad sellised asjad ka päriselt! 😉 Elu on mulle viimasel ajal väga palju naeratanud ja ma olen selle üle ülimalt tänulik. Meie perekond – Hendrik, mina ja veel mu kõhus kasvav poisiklutt, kes meiega augustis liitub! 🙂

Nüüd on meie elutee ametlikult põimunud!

Argielu

Täna oli ikka nii teistsugune päev! Just selles mõttes, et ma ei ole harjunud nädala keskel pikalt tuduma, aga täna sai lausa 10.00ni põõnatud. Siis tulin korraks üles, aga põõnasin varsti edasi. Kuna Hendrikul on õhtune vahetus, siis saime koos pikalt tududa – nii hea oli 🙂 Kuigi see öine ärkamine ei ole mul sugugi nii äge, siis vähemalt saan selle unevõla hommikuti tasa teha.

Sest tavaliselt on ikka niimoodi, et kui Hendrik on õhtuses vahetuses (üle nädala), siis ma juba magan sel ajal, kui ta jõuab – ehk siis suuremat vestlust ei saa öösel pidada, kuna ma pean vara ärkama. Aga nüüd ta tuli ja rääkisime mitu tundi enne uinumist niisama elust ning asjadest. Muidu olid meil need vestlused muul ajal, sest öisel ajal väga ei saa, sest kuigi õhtuse vahetuse puhul saab tema hommikuti põõnata, siis mina ju varem ei saanud.

Selles mõttes on tõesti omapärane tunne, et nii palju vabadust on korraga. Ärateenitud vabadust, sest Eestis on see asi ikka hästi, et enne sünnitamist saab korralikult aja maha võtta. Et saaks siis valmistuda lapsevanemaks saamiseks 🙂 Mitte et selleks nii otseselt saakski ette valmistuda, sest see on täiesti uudne olukord – nagu pea ees vette hüppamine põhimõtteliselt. Iial ei tea, mis sind ees võib oodata. See võib olla lihtsam, kui sa arvad, aga enamasti on see vist siiski kõvasti keerulisem. Eks näis jah, mida see eluke selles mõttes toob.

Täna käisin ka niisama Põlvas kolamas ja shoppamas. Ma tegelikult pole seda eriti Põlvas teinud, sest nädala keskel olen ju tööl olnud, aga nädalavahetustel oleme siiski pigem Tartusse läinud. Et kui mingit väga kindlat asja on vaja, siis ei pruugi siit leida. Täna ma kusjuures leidsin peaaegu kõik, mida mul vaja oli.

Vot sellised argised lood siis hetkel. Ma vist lähen jälle “Lennuõnnetuste uurimist” vaatama – see on nii põnev saade minu meelest – just see uurimine, mitte õnnetus ise. Et muidugi kõige parem oleks, kui selliseid asju ei juhtuks, aga kui juhtub, siis neid alati uuritakse põhalikult, et järgnevaid samalaadseid õnnetusi ära hoida. Ja tihti see aitabki, kui tegemist on ükskõik millise tehnilise rikkega, aga kui mängu tuleb inimfaktor ja pilootide vead, siis seda kahjuks ära hoida ei saa.

Täna vaatasin ühte osa, mille Telia salvestus lõppes enne ära, kui see läbi sai – mind jäi kummitama küsimus, et mis sellest sai siis (et miks see lennuk siis ikkagi alla kukkus). Pean vist netist selle osa üles otsima!

Pikk puhkus algab (no tegelikult kuni lapse sünnini, sest siis vist enam nii palju puhata ei saa…)

Täna oli siis see päev, mil oli mu viimane tööpäev mõneks aastaks. Kontoris oli meid küll täna vähe (paljud olid väljas), aga sõime kooki selle puhul. Suurem üritus on firmapeol neljapäeval nagunii. Kuidagi omamoodi tunne on – et mis mõttes ma ei peagi homme kell 06.00 ärkama ja rongile minema? Harjumatu lausa ju 😀 No aja saan ma maha võtta kuni augustini, sest kui beebi sünnib, siis mul ilmselt enam hingetõmbeaega pole. Ma vähemalt niimoodi sisendan endale, sest ma tean, et võib hoopis paremini minna, aga siis olen kõige hullemaks ka valmis 😀 Ja kui olukord oleks oodatust hoopis roosilisem, siis oleks endal ka kohe palju parem olla.

Täna oli mul ka oma arsti visiit. Just nimelt arsti, mitte ämmaemanda sel korral. Kuna ma olen kuus ikka rohkem kui 2.5 kg juurde võtnud, siis nad soovitasid mul igaks juhuks see rasedusdiabeeditest teha. No see, kus mõõdetakse veresuhkrut enne ja siis antakse midagi magusat – ja mõõdetakse jälle seda. See on mul viiendal juunil ja võtab ilmselt pool päeva aega? Kusjuures ma plaanisin ise selle kohta nagunii küsida – just in case. Sest ma söön täpselt samamoodi nagu enne  (jah, vahel ka rämpsu), aga varem mul mitte kunagi kaal ei tõusnud niimoodi. Eks siis näha ole. Muidu oli kõik okei, vererõhk oli natuke kõrge, aga kuna mul ongi see kõrge, siis mingeid rohte ei määratud. Öeldi, et kui pea hakkab valutama, et siis kindlasti pöörduksin arsti juurde. Hetkel seda õnneks pole. No eks näis siis jah. Kas keegi on pidanud seda testi tegema, milline see oli? Kaua see aega võtab üldse? Mulle öeldi, et kui kõik on okei, siis nad ei helista ega ütle midagi, aga kui peaks ikka midagi valesti olema, siis helistavad ja eks siis ole juba näha, mis elu edasi toob. Ilmselt peab siis täiega jälgima hakkama, mida süüa tohib jne? Kellel kogemusi on, võib neid jagada – olen üks suur kõrv.

Aga endalgi uskumatu tunne, et lõpuks see pikalt oodatud puhkus ja kohe pärast seda algav dekreet kätte jõudis. No sest öösiti ma ikka vähkren, käin pissil mitmeid kordi, asendeid on ebamugav leida jne. Et kui ei pea nii vara ärkama, siis on ehk parem – saan end välja magada.

Lõpetuseks siis täna tehtud pilt kontoris 🙂 Laual oli veel eelmisel nädalal kõvasti rohkem asju, aga nüüd tegin korda, et täna ei oleks nii palju vaja enam teha 🙂

 

Kanal 2 on lolliks läinud! / Palju pidulikke üritusi on tulekul!

Teate – see Kanal 2 laseb ennast järjest rohkem põhja. Nüüd lõpetavad veel “Radar” ja “Roaldi nädal” ka. “Radari” püsivaataja ma polnud, aga Roaldi saate küll. Okei, Roald saab teise saate, aga seal ta keskendubki ainult välismaal elavatele eestlastele, mis võib kindlasti huvitav olla, aga kogu aeg sama teemat vaadata pole ka tore. Miks ei oleks ta võinud ühe saate lisaks saada – ehk siis “Roaldi nädal” oleks ka jäänud? Üks väheseid normaalseid saatejuhte, kes neil veel jäänud on, aga temale annavad ka ainult meelelahutusliku poole, kuigi Roald oskab ühiskonna valupunktidest ülihäid saateid teha. Kas kõik peab alati meelelahutuslik olema? Mina ise vaatan ka palju meelelahutuslikke saateid, aga vahel võiks midagi muud samuti olla. Kunagisest minu lemmikkanalist on saanud mõttetu rämps, millest enam suurt midagi vaadata pole. Nublul on ikka nii õigus oma laulus, kui ta ütleb Kanal 2-le head aega. Kaua see komejant ei saa ju enam kesta.

Esmaspäeval on mul viimane tööpäev pikaks ajaks! Juba eile koristasin laua ja sahtlid korralikult ära, andsin sellele inimesele, kes osad minu asjad üle võtab (just kõik Office Manageri poole, müügiga nad hetkel keskenduvad rohkem Läti ja Soome uutele klientidele, sest Eesti on suht läbikäidud juba – ehk meie müügimees keskendubki praegu rohkem vanadele klientidele) kõik pliiatsid, pastakad, paberid jne üle. Lisaks tegin Wordi dokumendi infoga, kust mida tellida ja mida broneerida ning kuidas esmaspäeviti teatuid aruandeid teha jne (olen näidanud ka seda, aga hea ju ikka, kui kogu info kirjalikult samuti lisaks olemas on). Tegelikult on uskumatu, kui palju teadmisi kahe aasta ja kolme kuu jooksul tekib, mis tegelikult ongi mu peas ainult olemas, aga mida ma pole varem kirja pidanud panema. Tabide seadistamine, õigete klientide alla lisamine, pakkide tegemine, sünnipäevaraha kogumine, igasuguste lepingute vormistamine jne. Kui ma veel oleks kellelegi enda helistamise võtted ka pidanud üle andma, siis oleks teine Wordi fail ilmselt veel mahukam olnud 😀

Aga neljapäeval on meie ettevõttel suur pidu, sest see saab viieaastaseks (tegelikult juba mai alguses sai, aga nüüd peetakse siis pidu)! Ja start-upil on viis aastat juba vägagi tubli tulemus. Et kuigi mul on siis puhkus (puhkus algabki teisipäevast ja pärast seda tuleb kohe dekreet otsa), siis läheme Hendrikuga sinna küll. Panen sinna ilmselt sama kleidi, mis blogiauhindadelegi, aga päris kindel veel pole. See kleit läks õnneks selga, mis tellitud sai. Küll aga ei saa me kaua seal üritusel olla, sest mul on järgmise reede varahommikul ka üks pidulik üritus, mille jaoks on mul lausa kaks kleiti tellitud, millest üks läheb ilusti selga, teisel juhul peab lukku veits raskelt tõmbama, aga ka vist saab. No Hendrik teeb seda, sest üksi ma seda selga ei saaks 😀 Ja vot tolle ürituse kleiti ei saaks ma ei blogiauhindadel ega ka firmapeol kanda, sest see on totaalselt erinev. Eks ma siis millalgi järgmisel nädalavahetusel näitan neid pilte 🙂

Firmapeole tulevad paljud meie kliendid, keda otsesed müügiinimesed ja paigaldaja jne on reaalses elus ka näinud, aga mina ja see uus naine mitte, sest suhtleme telefonis nendega ainult (ta on uus tehniline tugi – tuli eelmise asemele). Aga saab huvitav olema, sellist suurt pidu meil polegi veel olnud. Lausa nii suurt, et ühel meiega koostööd tegeval hotellil on selleks õhtuks kõik toad Tartus broneeritud. Ja veel teiselgi hotellil on paljud toad broneeritud. Aga no viis aastat on juba pisike juubel ju, mida peabki tähistama 🙂

Et selles mõttes saab see mai lõpp ja juuni huvitavad olema, sest tavaliselt ei toimu aasta jooksul ühtegi pidulikku üritust, aga nüüd megasuure kõhuga on neid lausa kahe nädala jooksul kolm, millest kaks on lausa järjestikel päevadel. Et saab siis suure kõhuga mitmetel üritustel käia 😀

Ma vist ikkagi jätan tantsupeo väisamise juuli alguses vahele… Nüüd küll tulid lisapiletid müüki, aga vbl on siis megapalav ilm – seega ma ei tea, kas tahan suht lõpurasedana nii suurest üritusest osa võtta (ja kui veel hullult palav on, siis seda enam!). Eriti arvestades seda, et mu kõht juba praegu hiiglaslik on ja ilmselt siis kimbutavad mind veel suuremad seljavalud. Ja kuna lisapiletid olid krõbeda hinnaga (50 eurot), siis ehku peale ei hakanud ostma ikka. Hendrik esineb siin järgmisel nädalal juba Põlva päevadel ja telekast näen tantsupidu ka… Kui ma rase poleks, siis poleks küsimustki, ikka läheksin tantsupeole Hendrikut vaatama, aga hetkel vist siiski pigem mitte. Ma niigi hoian varbaid ja pöidlad, et ma jumala eest siis sünnitama ei hakkaks – ehk siis pean poisiklutiga läbirääkimisi, et juuli esimesel nädalal peab ta veel ilusti kõhus olema. Kuna mul on suurem laps kui tavaliselt, siis äkki otsustab varem tulla? Või see ei sõltu sellest? Ma nii loll sellistes asjades, sorri 😀

Hetkel olen kodus, chillin niisama, Hendrik läks maale tööd tegema. Vist hakkab vihma sadama ka veel. Ahjaa, olin enne magamistoas, aga pidin elutuppa ümber kolima, sest aknast lendas megasuur vaablane sisse. Ma kardan neid täiega! Ja minu lahendus sellele oli see, et tegin akna pärani lahti, panin magamistoa ukse kinni ja palvetan siin elutoas, et ta ise välja lendaks, mina teda näppida ei julge. Ja magamistuppa ma niipea ilmselt tagasi ei lähe, sest äkki see vaablane on veel seal 😀

Kuidas teil nädalavahetus edeneb? Lähete laulu-ja tantsupeole külalisena või lausa esinete seal ise? Kas teil on ka kunagi palju pidulikke üritusi järjest olnud? Kas Kanal 2-s on enam üldse midagigi vaadata?

Eurovisiooni muljetest/ Poisiklutt on juba praegu tõeline vägilane…

Eurovisioon on ka selleks aastaks läbi saanud. Kuna ma jäin II poolfinaali ajal tuttu, siis ma ei teadnud, et seal tõesti olid paremad laulud kui I poolfinaalis. Osaliselt olen ma eurovisiooni tulemustega väga rahul, samas osaliselt jälle üldse mitte.

Eile õhtul tuli mu sõbranna ka meie juurde, et eurovisiooni vaadata. Hendrik läks kuskil pärast Eesti esinemist tuttu, minul hakkasid silmad kinni vajuma just enne žüriipunktide saabumist. Just sel hetkel sõitis mu sõbranna ka koju ära, sest tema oli samuti väsinud. Ja nii ma tuttu jäingi… Ärkasin lõpus üles ja olin üllatunud, et Holland võitis, aga veel rohkem olin halvas mõttes üllatunud selle üle, et Eesti kõigest 19.koha sai…

Alustamegi siis Eestist – mulle see lugu tõesti meeldis. Ja ma olin üpris veendunud, et nad esikümnesse ka jõuavad. Kuigi finaalis tegi prohmaka kaameramees, sest näha jäi ka teine kaameramees, kes kogu protsessi filmis, aga selle pärast nii halb tulemus kindlasti ei tulnud, sest ega see ju Victor Cronest ei sõltunud (ja see kestis ainult paar sekundit). Kui ma täna hommikul üles ärkasin ja kuulsin, et I poolfinaalis olime me lausa 4.koha saanud, siis tundus see finaalis 19.koht kuidagi eriti nõme. Et kui eile lõpus kuulsin, et Eesti sai 19.koha, siis olin kindel, et ju me juba poolfinaalist napilt edasi saime, aga selline suur kohtade erinevus tuli küll üllatusena. Ilmselt II poolfinaalist me poleks edasi saanudki, aga minule see laul meeldis ja oleks ka siis meeldinud, kui ma ei oleks eestlane. Selles mõttes oli päris kahju Victor Cronest, kes intervjuud andes oli ise ka üpris pettunud. Küll aga läks meil isegi hästi, sest viimasel ajal oleme me finaalis üle kolme aasta olnud. 2012 (Ott Leplandi 6.koht), 2015 (Elina Borni ja Stigi Rästa 7.koht), 2018  (Elina Nechajeva 8.koht) – ehk siis statistiliselt läks meil isegi hästi, et kaks järjestikku aastat finaali jõudsime. Kuid jah – see osa valmistas küll pettumuse, aga ju siis rahvale ega žüriile ikkagi meie laul ei meeldinud nii palju. Minule aga küll meeldis!

Tulles tagasi positiivsemate asjade juurde, siis lõpuks võitis normaalne laul! Ma ise ei hääletanud Hollandi poolt, sest see polnud minu kõige suurem lemmik, küll aga kuskile esiviisikusse kuulus kindlasti. Ma ise hääletasin Rootsi, Šveitsi ja ka San Marino poolt. Ega ma viimase puhul arvanudki, et nad kuhugi kaugele jõuavad, aga selle laulu tantsuline meloodia mulle meeldis. Olin üpris kindel, et nad sinna tagumisse poolde jäävad, aga seda ma tõesti poleks osanud arvanud, et nad Eestile kõigest ühe koha kaotavad. Sest ma nimelt uskusin, et Eesti jõuab kõvasti paremale kohale.

Teise koha saanud Itaalia laul mulle meeldis, aga päris nii kõrgele poleks teda ise pannud. Kolmanda koha saanud Venemaa meeldis mulle ka ning neljanda koha saanud Šveits oli üks mu lemmikuid. Norra oleks minu nimekirjas kindlasti halvema koha saanud kui viies ning Rootsi oleks esikolmikus olnud. Selles mõttes on Rootsist kahju, et enne rahvahääletust oli neil võimalus võita, aga siis kukkusid hoopis kuuendaks. Seitsmenda koha saanud Ažerbadžaan ei meeldinud mulle üldse, aga veel vähem meeldis mulle kaheksandaks jäänud Põhja-Makedoonia, kes žüriihäälte põhjal ju pikalt lausa liidrikohta hoidis. Jumal tänatud, et nad ei võitnud, sest kuigi eelmise aasta võitjast Nettast oli see laul parem (isegi meie Leto Svet oli sellest jamast parem), siis oleksin ma üpris pettunud olnud, kui jälle mingi saast oleks võitnud nagu viimased kaks aastat. Austraalia oli täielik pask, Island ei meeldinud mulle üldse vaatamata oma sõnumile, mida nad edastasid, Tšehhi oli mittemidagiütlev – ehk siis ei jäänud meeldegi. Taani laul oli nagu mingid kanad õrrel kaagutamine ja Sloveenial oli üpris nunnu laul, aga pigem selline, mis eurovisioonil suurt edu ei tooks.

Ongi esimesele poole lauludele oma hinnang antud, teisi ma eraldi ei hakka välja tooma. Sel korral mulle enam Küpros eriti ei meeldinud, kuigi I poolfinaalis meeldis. Ahjaa, selle üle oli mul hea meel, et see saast Prantsusmaa eriti kaugele ei jõudnud (aga sai Eestist siiski parema koha – nagu mis mõttes… Prantsusmaa oli 14.ja Eesti 19.) Mulle ei ole absoluutselt erinevuste vastu midagi, sest ma olen vägagi tolerantne inimene, aga viimasel ajal ongi sellised inimesed võitma hakanud, kuigi nende laulud on surmigavad. Conchita Wurst ehk Austria võitja aastal 2014 oli minu meelest vägagi hea, aga pärast seda on need nii-öelda erilised esitajad nii mõttetud olnud. Ja nagu suht tavapäraseks juba saanud, siis viimasel kohal on ikka keegi suurriikidest – sel korral siis Suurbritannia. Nemad on väga tihti viimased, aga see laul oli ka nii igav.

Et Hollandi võiduga võis rahule jääda, kuigi minu isiklik lemmik oleks Rootsi olnud. Ja selle üle olen küll rõõmus, et Põhja-Makedoonia ei võitnud, vaid rahvahääletusel ikkagi suhteliselt põrus. Õnneks! Eesti suhtes olid lootused kõrgemad, aga mis seal ikka siis… Läks sel korral niimoodi. Mis laulud teile meeldisid? Tegelikult häid laule isegi jagus ja õnneks olid need kõik ka esiotsas (välja arvatud siis Eesti kahjuks).

Kui muudest teemadest rääkida, siis eile oli üpris tegus päev. Päeval käisime Hendriku noorema venna sünnipäeval, kes sai 13, pärast seda läksime Hendriku sõbra lapse sünnipäevale, kes sai kaheaastaks. See toimus nende maja aias ja väga mõnus õhtu oli! Minu jaoks ehk natuke palav, aga rasedana ongi mul alati palav 😀 Hendrik sai suitsusaunas käia, aga mina jätsin selle vahele. Kusjuures ma ise polegi kunagi just konkreetselt suitsusaunas käinud. Kuna Hendriku sõprade seltskonnas on üks naine, kelle tähtaeg on 15.juuni, siis saime rasedusmuljeid jagada – no temal on sünnituseni kõvasti vähem aega kui minul.

Reedel käisin kusjuures Tamme Erakliinikus ja sain ultrahelipildi jälle. Ma tean jah, et mainisin, et ma enam erakliinikusse ei lähe, aga kuna Tartu Ülikooli Kliinikumis seda ei saa, siis ikkagi läksin. Ka seal öeldi mulle, et beebi on suur, et juba praegu kaalub 1090 grammi ja mul jookseb alles kuues kuu (täna on 27+0). Kui mu oma ämmaemand arvas, et ilmselt võib beebi 4500 grammi kaaluda, kui ta sünnib, siis siin öeldi, et võib lausa 5kg sündides olla! OMG! No eks ma ise ka söön palju, aga samas mulle öeldi, et ta oleks siis ka suur, kui ma ei sööks, aga ilmselt siiski mitte nii suur… Et toidu piiramine ei teeks muidugi paha, aga see pole üldse kerge, kui ma pole mitte kunagi oma elus pidanud midagi piirama. Vot see on asi, millega mul on raske harjuda, sest ma olen siiski terve oma elu võinud süüa kõike, mida ma tahan ja ikkagi suht samas kaalus olnud – ehk siis normaalkaalus (kui Mehhiko välja jätta), aga hetkel on asi sellest muidugi kaugel. Nüüd 29-aastaselt näitab elu mulle, et Jaanika, see kõige söömine ei kehti mitte igavesti. Mis on muidugi jama. No ise nad mulle ilmselt sünnitada ei lase, kui laps peaks ikkagi üle 4500 grammi minema, sest esimene laps ja see võib mu niimoodi ära rebestada. Eks näis muidugi – tihti need alguse beebi sünnikaalu prognoosid ei ole päris õiged. Küll aga läheb lõpp kindlasti raskeks, sest kui juba praegu vahel selg valutab, siis mis saab siis, kui poisiklutt tõesti sündides ligi 5 kilo kaalub? Ma ausalt öeldes ei tea, palju peaks keskmine beebi kuuendal raseduskuul peaks kaaluma, aga vähem kui ligi 1100 grammi, mis ta hetkel kaalub. Samas on veider mõelda, et just viimasel kolmel kuul võtab ta nii palju juurde, sest keskmine laps kaalub sündides ju kuskil 3500 grammi. Palju teie beebid kuuendal raseduskuul kaalusid ja palju sündides? Aga muidu kõik muud asjad olid normis – looteveehulk, süda lõi 158 lööki minutis.

Mul on jäänud veel nädal ja üks päev tööl käia! Siis saan koju puhkama jääda 🙂

Kolm kuud veel ja siis juba kohtume! :)

Tänasest kolme kuu ja ühe päeva pärast on poisikluti tähtaeg! No eks näis, kas ta otsustab meiega liituda natuke varem või pigem hiljem. Aeg on tegelikult nii kiiresti lennanud! Alles oli ju detsember, kui me Hendrikuga selle uudise teada saime.

Ma olen nii õnnelik ja rahul oma eluga hetkel 🙂 Minu ja Hendriku väike beebi! ❤

Ega ma suurt muud ei tahtnudki täna öelda. Kolme kuu pärast kohtume, mu armas poisiklutt! 🙂 Ja mai lõpus teeme korralikud kõhupildid ka, mille teeb meist kolmest siis fotograaf (minust, Hendrikust ja meie veel kõhus elavast beebist siis).

20190516_192316.jpg20190516_191750.jpg

Omamoodi inimesed internetis…/ Eesti sai eurovisiooni finaali, jee! / Nuudelpadi on tõesti väga mugav!

Keegi võiks mulle ühe veidra Facebooki fenomeni ära seletada. Kuna ma panin selle staatuse just oma Facebooki ka, siis kopeerin:

Ühest asjast ei saa mina mitte teps aru. Nimelt on inimesi, kes panevad Facebooki staatusteks, et nad on kurvad, lahku läinud või täiega masendunud jne. Ja kui keegi siis küsib, et mis juhtus, siis pole enam piuksugi või öeldakse, et ei taha avalikult rääkida 😀 No kui sa juba staatuseks midagi sellist kirjutad, siis ilmselgelt tekib inimestel uudishimu – seega on minu meelest nii naljakas see, et panen, et olen sitaks kurb, aga siis veel nähvan, kui keegi julgeb küsida, mis viga. Ma ise iial ei küsi seda, aga näen, et osad seda teevad, aga siis tuleb kohe, et jätame selle teema, mis see sinu asi on. No otsusta ära siis, kas tahad avalikult oma südant puistata või ei taha, aga selline pooltoores asi on lihtsalt nii naljakas 😀

Või siis see, et kedagi kiidetakse pildi all, et ta on ilus. Ja siis see inimene hakkab vaidlema, et tegelikult pole üldse, et kole jne ning siis tuleb uusi kommentaare peale, et mis mõttes ei ole, oled ju jne ja nii see vaidlus jätkub. Just naised kipuvuvad niimoodi tegema – nagu miks? Kas niisama tänada oleks liiga raske? Ma saan aru jah, et inimesed on ebakindlad, aga kui keegi juba mainib, et sa oled ilus jne, siis ju tema jaoks oledki – mis mõttes on inimesi, kes end pärast seda veel laitma hakkavad? Kas ongi asi ainult ebakindluses või lootuses uusi kiitvaid kommentaare saada?

Ohjah – minul on muidugi lihtne rääkida, sest pidades isiklikku ja avalikku blogi tean ma seda, et kui ma millestki kirjutan, siis ma tahangi sellest kirjutada. Oleks päris narr öelda kommenteerijatele, et mida sa krt veel pärid, kui ma ise olen postituse teinud. Sama kehtib ju Facebookis. Aga mõne inimese jaoks vist mitte 😀 Ja komplimentidele vastamine võiks ka aitäh olla, mitte vaidlema hakkamine, et tegelikult ikka nii ei ole. Nagu mis eesmärk sellel on? Ebakindlus nagunii, aga veel? On ikka inimesi siin maailmas…

Ja nii ongi! Mul on paar sellist naistuttavat Facebookis, kes väga tihti niimoodi teevad. Oleks nad siis teismelised, aga 30-aastased ja vanemad naised. Lisaks kõigele muule lisab üks neist tihti staatuseks, et ta abikaasa on täiega hea mees… kuni homseni, mil ta on maailma kõige suurem mölakas. Üks kord ma viskasin õli tulle ja kommenteerisin, et mis aastaks ta plaanib ära otsustada, kas tal on hea või halb mees – et nii läheb igavaks juba lugejatel muidu. Arvata on, et sain vihase vastukaja, et mis see minu asi on jne. No ise ta elab oma elu ju avalikult (just selles mõttes, et ise jagab neid detaile ju). Facebook on blogist selles mõttes erinev, et seal on vähem inimesi, aga point on suht sama. Kui mina kirjutaksin midagi taolist Facebooki, siis loogiline, et inimesi võib huvitada. Sama ju blogiga. Veider maailm ikka…

Blogimaailmas olen ma minevikus ka sarnast suhtumist kohanud, hetkel vist enam mitte. Et blogija mainib, et tal on lugejatele midagi öelda, aga see on saladus. Nagu mis mõttega sa üldse rääkima hakkad siis? Või kui see on hetkel saladus, siis ehk ootad ja tuled sellega siis välja, kui see enam saladus pole? Pole ju tuumafüüsika, et sellest ei peaks aru saama.

See selleks. Ma vaatasin eile eurovisiooni I poolfinaali. Muidugi olin ma ülimalt rahul, et Eesti finaali sai! Mulle on see lugu algusest peale meeldinud ja kuigi eile läks midagi esituses pekki, siis üldmuljet see ei rikkunud. Eriti arvestades seda, et pärast meid tuli kohutav Portugal, mille puhul ma kartsin, et see pask saab nagunii edasi ja võidab ka, aga õnneks sel korral mitte. See eelmise aasta Iisraeli võidulaul ja Netta olid juba niigi kohutavad! Ma ausõna tahtsin oksele hakata, kui ma nägin, et Netta jälle esineb ja finaalis teeb ta seda veel kord. Ja mitte sellepärast, et Netta on ülekaaluline vms, vaid mulle lihtsalt ei meeldi ta laulud, ta näoilmed ega mitte miski tema juures (ega ka tema väljaütlemised meedias). Minu meelest on see viimase 20 aasta kõige hullem võidulaul olnud – just see on aeg, mil ma eurovisiooni rohkem jälgima olen hakanud. Ma pakun tegelikult, et isegi kogu eurovisiooni ajaloo kõige kohutavam laul, sest ma ei usu, et kunagi minevikus on midagi hullemat olnud. Auväärse teise koha saab 2017.aasta võitja Portugal ja Salvador Sobral, kelle puhul ma uskusin, et asi ei saa enam hullemaks minna. Oi, kuidas sai ikka – seda lausa kõigest aasta hiljem! Salvador Sobrali laul oli Netta omaga võrreldes lausa sõõm värsket õhku, kuigi kumbki ei kõlba minu meelest kuhugi.

Aga eilsetest poolfinaali lauludest meeldisid mulle lisaks Eestile Küpros ja San Marino. Kusjuures San Marinot ei ennustanud keegi edasi, aga sai ikka. No natuke mööda see mees ehk laulab, aga siiski meeldib. Üldiselt midagi nii erilist minu jaoks polnud – eks näis, mis II poolfinaal toob. Ja finaal ka muidugi, sest ikka tahaks ju, et Eestil hästi läheks!

Aga nuudelpadi on tõesti issanda õnnistus! Kui ma tööle lähen, siis Hendrik võtab ise selle kaissu 😀 Palju parem magada kohe.

Tellisin blogiauhindadeks ka kleidi ära, peaks paari päeva jooksul kohale jõudma. Niimoodi võib mulle see internetist tellimine veel meeldima hakata 😀 Ega ma veel päris kindel pole, et ma just sellega lähen – see selgub siis, kui see kleit kohale jõuab.