Eestlaste Youtube kanal, mida ma soovitan – TULD

Ma olen vist varem ka juba maininud, et ma pole eriti eesti youtuberite fänn. Jah, Liisa Pärnpuu mõned videod meeldivad (eriti meeldivad müsteeriumivideod), Merrificul on vahel midagi head, Liinal ja Joelil ka, kuigi viimasel ajal ma pole neid eriti jälginud, sest videod on ülipikad – minu jaoks natuke igavaks läinud. Deanabananat olen ka natuke vaadanud, aga kohati on see kanal minu maitse jaoks liiga lapsik (ja ta kasutab liiga palju ingliskeelseid väljendeid eesti keeles rääkides – see ei meeldi mulle). Fitloorat olen ka vaadanud, aga see kanal ei paku mulle ka suurt midagi (tal on sama ebameeldiv asi minu jaoks, mis Deanabananalgi – liiga palju ingliskeelseid väljendeid, millele kindlasti on ka eestikeelne vaste olemas, aga eks mõned on lihtsalt niimoodi harjunud rääkima. mina isiklikult ei ole, just sellepärast see mind natuke häiribki). Ja no Maria Rannaväli on liiga noor –  oma vanuse kohta teeb kindlasti häid asju, aga ma olen liiga vana selle kanali jaoks.

Ka Martti Hallik, Teamisto, HDTanel, Hensugusta ei tooda päris seda sisu, mis mulle suurt midagi pakuks. Ma rõhutan – nende Youtube kanalid ei tooda seda, sest isiklikult ma neid ei tea – seega olen otsuse teinud ainult nende videote põhjal. Just selle tõttu olin ma ka natuke skeptiline, kui juhtusin Youtube kanalile TULD, mida teevad koos Lauri Pedaja ja Martti Hallik. Kuid siiski – see kanal mulle meeldib! Ma ei teagi, kas neil on veel asju, mida nad seal kanalil teevad, aga rubriik pealkirjaga “Mis täna” on selline, kus üks peab mingitele teise esitatud küsimustele vastama. Vahel nad võtavad oma pruudid ka mängu ja teevad erinevaid asju koos nendega. Ja ma võin öelda, et need videod on huvitavad. Samas Martti Halliku isiklikku kanalit ma vaadata ei viitsi, Lauri Pedaja puhul ma isegi ei tea, kas tal on oma kanal ka, kus ta midagi teeb, tean ainult, et ta on näitleja (põhiametiks on juuksur), kes “Köögis” mängib ja kes kunagi “Ühikarottides” mängis.

Toongi mõned näited nende videote kohta!

Siin videos üritab Lauri Pedaja Martti Halliku pruudile seletada, mis on suluseis 😀 Ütleme niimoodi, et ka minule on seda sada korda üritatud seletada, aga no aru ma eriti ei saa 😀

Siin testivad Martti ja Lauri, kumb on parem tüdruksõber.

Siin jälle vastupidine teema, tüdrukud selgitavad välja, kumb nende kallimatest on parem peika.

Marttile tehakse uus test, aga ta kukub selles läbi – ehk siis mismoodi ta üldse autojuhiloa sai?

Martti hindab eesti naiste välimust.

Kas Lauri võiks varsti lapsi saada või veel mitte? 😀

Siin hinnatakse Martti Halliku voodioskuseid ühe testi abil, mis Lauri Pedaja talle ette on valmistanud.

Sellel kanalil on täiega veel kraami, ma tõin mõned näited ainult. Meelelahutuseks täitsa sobib, midagi ülisügavat sealt muidugi otsida ei tasu, aga see ilmselt ei olegi selle kanali eesmärk 🙂 Nalja vähemalt saab! Kas teie jälgite meie endi youtuberid? Ehk on mingeid soovitusi jagada? Võivad ka välismaa omad olla, aga siis peavad rääkima kas inglise või hispaania keelt, sest muid keeli ma ei oska. Ma üldiselt vaatangi pigem mehhiklaste toodangut – neil on mõned ülihead youtuberid ja boonuseks on see, et nad räägivad just seda hispaania keelt, mida mina kõige rohkem armastan 🙂

Advertisements

Uus pärl blogimaailmas/ Reede õhtu Räpinas

Hendrik on terve tänase päeva poissmeesteõhtul, sest ta sõber abiellub kahe nädala pärast. Jee, saame mõlemad pulma üle pika aja! Neil on mitmed tegevused täna Tartus planeeritud – nagu poissmeesteõhtul ikka.

Eile õhtul käisime Räpinas, sõime seal ühes pubis, jalutasime Räpina rannas pimedas – väga ilus õhtu oli, täiskuu paistis. Igal juhul olid sinna mingid küünlad ka süüdatud – ei tea, kas seal toimus eelnevalt mingi üritus? (need polnud kellegi mälestamiseks mõeldud). Vaevalt, et need niisama sinna pandud olid. Vot ei teagi.

Täna tahtsin tegelikult tutvustada ka uut pärli blogimaailmas. Nimelt Paksukese blogi ( paksukeseblogi.wordpress.com). Avastasin selle blogi hiljuti, siis lugesin paari postitust, aga nüüd juhtusin sellele uuesti – ja no väga vingelt kirjutab see naine ikka! Tal just oli ka see postitus, et kuna keegi avastas ta isiku, siis ta tahtis lõpetada, aga õnneks ta ei tee seda vist siiski. Sellest oleks kahju, sest ta kirjutab hästi ja humoorikalt. Lisaks oma paksuelu kirjeldamisele leiab sealt ka muid häid postitusi. Ja mind üldse ei huvita, kes ta reaalselt on – mulle ta blogi meeldib. Kui ma ka peaksin teadma saama millalgi tema isiku (ma küll väga ei usu, et see nii juhtuma peaks), siie minu jaoks ei muutuks midagi, sest blogi on ikka tore. Eks see ole mõneti mõistetav, miks mõned oma anonüümsust hoida tahavad, aga samas – minu meelest pole ta blogis midagi nii skandaalset, mis peaks teisi temassse selle tõttu halvasti suhtuma panema.

Aga no ehk on asi minu jaoks ka selles, et ma ise olen suht chill selliste asjadega. Olles ise selle perioodi läbi elanud, kus ma anonüümne olin, aga hiljem välja tuli, kes ma olen, siis selles polnud midagi hullu. Alguses ehk jah oli see tunne, et nüüd on vist kellad, aga tegelikult polnud üldse. Minu jaoks on aastate jooksul saanud blogist väga vajalik asi ja kui mõned inimesed seda ei mõista, siis neil polegi mu ellu asja. Kusjuures augusti lõpus saabki mul nüüd juba seitse aastat blogimisest! Kui ma sellega alustasin, siis ma muidugi ei osanud aimata, et ma seda nii pikalt teen. Ka hetkel ei ole üldse seda tunnet, et tahaks ära lõpetada. Muidugi on teemad aastate jooksul kardinaalselt muutunud, sest ainult teatud asjade kirjutamisest ma lihtsalt kasvasin aja jooksul välja. Ja nüüd kirjutangi üldiselt oma elust jne.

Seega lõpetuseks oleks päris huvitav lugeda teie viimase aja huvitavaid blogileide – ehk saan endalegi mõne uue blogi, mida jälgima hakata. Ning veel oleks eriti armas, kui viitsiksite kribada, kaua te mu blogi olete lugenud, kas olete püsilugeja või pigem juhtute siia vahel, kui vana te olete, millega tegelete, miks te mu blogi loete jne. Ma polegi vist seda kunagi küsinud, aga täitsa huvitav oleks teada 🙂

Jah, olen minevikus ka seda kuulnud, et mu blogi loetakse sellepärast, et siis tekib kellelgi hea tunne, sest nad ise elavad palju paremat elu kui mina – et lugedes tekib lihtsalt selline parastamistunne. Tervitused Merrile, oli vist Merr see, kes kunagi kogu aeg mu blogis kommenteeris, et tema jaoks mitmed blogid on sitablogid (kaasa arvatud minu oma), aga ta tuleb ikka ja jälle neid lugema, et tunda end paremini ja veenduda, et tema elu on parem. Samamoodi luges ta ka Õhtulehte ja Kroonikat ning see oli tema jaoks häbiväärne tegevus, mida ta teistele iialgi tunnistada ei julgenud (nagu ka selliste blogide lugemist), aga ta sai oma pingeid niimoodi maandada ja veenduda, et ta ise on täiega normaalne inimene.

Nii et jah – põhjuseid võib ka selliseid kahjuks olla. Aga ootaks teiste lugejate arvamust 🙂

Ilusat nädalavahetust kõigile! 🙂

Nüüd on kohe palju parem olla :)

Kõigepealt tahaksin tänada kõiki, kes eile mu postituse alla toetavaid kommentaare jätsid. Ma ei ole alati eriti suur tänaja, aga nüüd ma siis teen seda – aitäh teile, muutsite mu tuju veel paremaks (kuigi eile oli juba üsna okei, üleeile oli halb päev). Täna on juba kõik hästi jälle!

Ja lisaks vastan ka ühele küsimusele, tegelikult vastasin sellele juba eelmise postituse kommentaaride alla, aga kopeerin siia ka. Nimelt küsis minult keegi, et kas ma pole töökoha vahetamise peale mõelnud ja mu vastus on selline:

Ei ole. Miks peaksingi, kui mulle seal väga meeldib. Aasta ja kaheksa kuu jooksul tuleb ikka apsakaid ette – need kaks olid suurimad. Teised vead on sellised olnud, mis pole üldse nii tähtsad olnud. Kas iga apsaka peale peaks inimene töökohta vahetama? Liiati, kui mul on väga normaalsed töökaaslased ja ka ülemus, kes ei kurjusta kunagi; kes sellistel puhkudel mainib, kuidas teine kord sarnaseid vigu pigem vältida. Ja kes on alati meeskonna eest väljas ja kohtleb alluvaid väga hästi.

Mul pole kunagi varem elus nii head töökohta ja nii toredat meeskonda olnud. Väike ettevõte, aga olen täiega arenenud ja arenen aina edasi 🙂 Ja kui aasta ja kaheksa kuu jooksul on kaks ülimalt halba päeva tööl olnud, siis ma leian, et see on väga super tulemus. Enamasti on alati ülihea tööl käia ja olla, eks ikka tuleb raskemaid ülesandeid ka ette, aga see on loogiline 🙂

Olen ju ka blogis maininud, et nii heast tiimist ei tahaks küll lahkuda, meil need, kes on tulnud, on alati ka jäänud (mõne erandiga)- sest meil tuleb lihtsalt töötajaid juurde, sest me kasvame vaikselt suuremaks ettevõtteks. Ma olen oma töökohaga rahul ja neid halbu päevi tuleb ikka ette. Mul on neid kõigest kaks olnud 🙂

Ja nii ongi! Mina leian, et ühe ettevõtte teeb heaks see, kui kaader seal kogu aeg ei vahetu – see näitab, et töötajaid hinnatakse ja nad ei taha ära minna. Meil need inimesed, kes on tulnud, on alati ka jäänud. Kuna meie ettevõte suureneb vaikselt, siis tuleb töötajaid juurde, aga ära ei lähe keegi niisama lihtsalt, sest meeskond on väga tore. Jah, üks töötaja läks ära, kellega mina jõudsin viis kuud koos töötada, aga ta tõesti kolis teisele poole Eesti otsa (enne seda oli meie ettevõttes üle aasta olnud). Ja vot see juba näitab, et töötajatest peetakse lugu. Ning jah – ma leian, et kui mul on aasta ja kaheksa kuu jooksul kaks ülimalt kehva päeva tööl olnud, siis on see väga hea saavutus, sest tavaliselt on alati hea tööl käia. Muidugi tuleb keerulisemaid ülesandeid ette, uudiskirjad ei edene ehk alati, nii nagu nad võiksid või peaksid, aga see on ju ka loogiline. Mõni asi ehk ajab vahel ka närvi, aga mitte kunagi pole sellist tunnet tekkinud, et mind ei hinnata, et minu tööd ei hinnata jne. Ja vot see on see, mis teeb ühest ettevõttest hea töökoha. Vähemalt minu jaoks küll. Olen näinud ka teistsuguseid ülemusi, teistsuguseid kollektiive, kus asjad ei olnud sugugi sellised – seega võin öelda, et alles nüüd ma reaalselt tean, milline võiks ja peaks üks hea töökoht olema. Ja mul on ülimalt hea meel, et mul on selline võimalus selles pisikeses hetkel veel 12-liikmelises meeskonnas töötada (kui mina läksin, oli meid koos minuga ainult seitse). Vot selline lugu siis 🙂

Et võin käsi südamel öelda, et see on olnud mu senise elu parim töökoht. Nii meeskonna, firma üldise arengu, mu enda arengu, palga ja ka kõige muu suhtes. Milline on olnud teie parim töökoht? 🙂

Eilne päev sakkis sajaga/ Käisime kinos üle pika aja

Ütleme niimoodi, et eile oli üle pika aja üks eriliselt jama päev. Tegin tööl kaks väga nõmedat ja suurt viga (mitte klientidega seotud). Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga tundsin end sellepärast kogu päeva nii halvasti. Vahel ikka juhtub, et teed vigu, aga mul juhtus kaks sellist suurt prohmakat just samale päevale ka veel. Kõige halvem selle juures oli see, et ma ise ei avastanud ka neid, kui need juba tehtud olid. Ma oleks arvanudki edasi, et tegin kõik õigesti – ja kui need oleks hiljem avastatud, oleks veel hullem variant olnud. Vahel ma ikka suudan nii ämbrisse astuda, viimane suurem viga oli siis, kui ma jõulude ajal ühe vale tellimuse plaani kinnitasin ja me saime natuke teistsugused tooted, kui me esialgu tahtsime, aga õnneks sai neid siiski veel kasutada. Ma ütlen õnneks, sest muidu oleks 800 eurot vastu pükse olnud. Nüüd läks selles mõttes halvemini, et minu vea tõttu läksid mõned asjad eeldatust hoopis kõvasti kallimaks. Areneva ja väikse ettevõtte jaoks ei ole päris niimoodi, et ah mõned sajad eurod sinna, mõned tänna….

Kuna ma võtan selliseid eksimusi hästi südamesse, siis ma läksin eile ja hingasin värsket õhku mõned tunnid kontorist eemal. Mõtlesin, et miks ma mõnedes asjades nii kuradi saamatu olen. Hendrik toetas mind smsidega (tal ei ole võimalik tööl olles alati telefoniga rääkida) ja mina haletsesin end. Lausa niimoodi haletsesin end, et mul hakkas enda haletsemisest ka juba hale. Ega mul väga tuju polnud kontorisse tagasi minna, aga läksin muidugi. Kui ma olen nutnud, siis on mul see näkku kirjutatud veel vähemalt tunniks ajaks, seega ootasin, millal see punane nägu natukenegi normaalsemaks läheks. Kui ma olin juba 1,5 tundi kassinud ja end haletsenud ning Hendrik oli täiega toetavaid sõnumeid saatnud, siis lõpuks saatis ta smsi, et ma end kokku võtaks, et küll siis asjad lahenema hakkavad, lisades, et ma pole enam 18. Tol hetkel see viimane osa sellest smsist ei mõjunud mulle kõige paremini, vastasin sarkastiliselt, et tänks, et meelde tuletasid, et ma enam 18 pole; et just seda mul praegu vaja oligi. Kui ma hiljem juba maha olin rahunenud, siis sain aru, et tal on ju tegelikult õigus. Mis tehtud, see tehtud. Sain oma õppetunni ja olen järgmisel korral targem (või küsin kelleltki nõu, kui ma ise ei oska – nagu mu ülemus mulle pärast nende jamadega tegelemist ütles, et selliseid asju enam ei juhtuks). Mõnikord võivad hooletusvead ikka nii määravaks faktoriks saada. Seega jah – ütleme kokkuvõttes niimoodi, et eilne päev sakkis sajaga.

Koju tulles olin rohkem maha rahunenud, aga et veel rohkem rahulikuks muutuda, mõtlesin, et vaatan mõne komöödia ära, mis mu tuju paremaks muudaks!

Kuna olin “Klassikokkutuleku” esimest osa näinud, aga teist mitte, siis mõtlesingi, et vaatan, mida see endast kujutab. “Klassikokkutulek 2” oli täielik pettumus võrreldes esimese osaga! Esimene oli nilbe, naljakas, huvitav – selline huumor, mis mulle peale läheb. Teine oli selle kõrval puhas saast. See on vist õige, et järjed pole tavaliselt nii head kui esimene osa. Eks näis, milline see kolmas osa siis tuleb veel.

Esmaspäeval käisime Hendrikuga üle pika aja Apollo kinos – ja muidugi  istusime paaristoolidel, sest mujale ma enam nõus pole istuma! Kulutasime minu poolt Hendrikule kingitud ühe kinkekaardi kinole ja popcornile ning teise eest ostsis ta endale kaks plaati – Muse ja Kings of Leoni omad, mida me hiljem ka natuke autos kuulasime. Käisime veel korraks mu isakodust läbi, jäime mõlemad Tartusse ööseks, mina läksin teisipäeva hommikul tööle nagu ikka, Hendrik sai veel tududa, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Kasutame veel viimaseid võimalusi Tartus ööbimiseks 😀 No kui mul peaks tulevikus (või siis ka meil mõlemal) vajadus olema Tartus ööbida, siis mu isa elab nagunii siin – seega seda muret poleks, et pole kuskil olla. Lisaks isale elavad ka mu õde ja tädi ka siin.

Kinos käisime vaatamas sellist action/komöödiafilmi nagu “The Spy Who Dumped Me”, mis oli ülimalt hea! Rohkem oli see komöödia kui action – seega nalja sai kõvasti. Kellele sellised labased naljad ja huumor peale läheb, siis soovitan kindlasti. Naersime Hendrikuga ikka päris palju selle filmi ajal ning kogu saal tegi sama.

Eile vaatasin kodus lisaks “Klassikokktulek 2-le” ka ühe õuduka ära, mis Kanal 2-s jooksis. “Intruders” oli üpris tavaline õudukas, aga kellele näota koletised meeldivad, siis neile see film ehk istub. Ma viimasel ajal otsin õudukatest midagi enamat. Hendrikule ei meeldi neid siiski nii palju vaadata kui mulle, seega neid ma vaatan pigem üksinda, Hendrik on rohkem draamade ja komöödiate inimene.

Pühapäeval vaatasime telekast “Üheslaulmist”, mis oli võimas 🙂 Jõime rummi ja rääkisime niisama juttu ning laulsime kaasa 😀 Mina muidugi eriti mööda, sest lauluhäält pole mulle kohe teps mitte antud. Hendrik mainis, et ta võib-olla ühe aastakase veel tantsib rahvatantsu, aga siis ehk tuleb ära. Et järgmise aasta laulu-ja tantsupeol käib ära. Et hakkab ehk millegi muuga tegelema, sest kuidagi talle meeldib rahvatants, siis hakkab see  tema jaoks ära ammenduma. Mina ütlesin, et eks tal ole aega mõelda ka – et käitugu oma südamehääle järgi. Kusjuures ma ise pole suvel üldse tantsimas käinud, viimati juunis, sest küll olen ise puhanud jne, küll on õps eemal olnud. Lisaks tahtsingi suvel mitte käia, seega septembrist hakkan uuesti 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Täna on mul juba parem tuju, aga eile oli küll eriti halb päev. Kas teil ka vahel selliseid ebaõnnestumusi ette tuleb, kus te täiega end haletsema kukute? Ma tean jah, et ideaalses maailmas selliseid asju ei juhtu või kui ka juhtub, siis nendest ei kirjutata, aga me ei ela ideaalses maailmas. Kahjuks või õnneks. Ma usun, et pigem õnneks, sest kui inimesed üldse vigu ei teeks, siis poleks ka millestki õppida. Või mis teie arvate?

Laupäev Tõrvas ja Antslas/ Üle pika aja saunas/ Kui blogija võtab mingeid kommentaare rünnakuna, aga need ei ole tegelikult niimoodi mõeldud…

Eile oli ilus laupäev ja hommikul me mõtlesime, et mida selle päevakesega peale hakata. Mina pakkusin välja, et võiks Tõrvasse ja Antslasse sõita, kus ma viimati lapsena käisin. Mul on nimelt mõlemas linnas isapoolsed sugulased, aga me ei suhtle enam eriti, sest vanatädi ja tema mees surid ära – noorema põlvkonnaga enam kahjuks läbi ei käi. Ma kusjuures ei mäletagi, kes meil Antslas täpsemalt elas, aga Tõrvas elas vist vanatädi. Vist oli niipidi. Ja millegipärast olin ma alati arvanud, et Antsla on suurem kui Tõrva, aga tegelikult pole, sest Tõrvas elab 2800 inimest ja Antslas 1300. Olin terve elu vales elanud 😀

Kõigepealt suundusime Tõrvasse. Meil on alati Hendrikuga see asi, et kui me kuhugi sõidame ja mingist tootmisettevõttest möödume, siis ma alati mainin, et näed, sinna olen müügijuhi saatnud, aga nad ei hakanud meie kliendiks, see ettevõte on meie klient, selle saame varsti kliendiks, neil on ainult käsitöölahendused – seega meie lahendus neile ei sobiks jne 😀 Päris huvitav on niimoodi reaalselt nendest tootmisettevõtetest mööda sõita, mis on mulle nime poolest vägagi tuttavad, sest olen sinna helistanud ja meie müügijuht on seal ka kohal käinud. Ja kusjuures vahepeal niimoodi ringi sõites jääb mulle silma ka mingi tootmisettevõte, millest ma veel pole kuulnud – ehk siis saan tööl olles järele uurida selle kohta ja ehk ka müügimehe sinna saata 🙂

Kuid Tõrva oli väga ilus! Neil on vist suhteliselt uus keskväljak/peaväljak loodud, ma täpselt muidugi ei tea ka, millal see on tehtud, aga tundub uus. Kahjuks ei mäletanud ma lapsepõlvest suurt midagi sellest linnast, ilmselt ka selle tõttu, et ma pigem olingi mingis majas sugulaste juures, aga linna ennast kui sellist ei näinudki. Jalutasime Tõrvas ringi ja see oli väga kaunis linn! Ja väga viisakad lapsed on ka seal – nimelt kõndisime mingil suvalisel väiksel tänaval, kui kohalikud lapsed meile tere ütlesid. See oli nii armas 🙂 Ilmselt said nad ka aru, et päris kohalikud me pole, sest see tänav ei asunud enam kesklinnaski, olime oma jalutamisega kaugemale jõudnud. Tõrva meenutas mulle kohati natuke Elvat, selline armas ja nunnu linnake, kuhu igal ajal võiks tagasi minna.

Tõrvasse kohale jõudes kukkusime kohe pildistama 😀 Jah, ma tean, et ma olen luik, aga ma olengi Eestis selline – isegi sellise suvega nagu praegu.

Vol 2

Vol 3

Ilus väljak Tõrvas!

Ma kusjuures ei aimanudki, et Tõrva nii armsalt idülliline on! Olin seda linna kuidagi teistmoodi ette kujutanud, lapsepõlvest ka suurt ei mäletanud. Ilmselt nägi siis Tõrva teistsugune välja (ega ma siis seda nagunii eriti ei näinud).

Rahvast liikus Tõrvas kõvasti rohkem kui Antslas. Pildil küll näha pole, aga seal vanalinnas oli söögikohtades päris palju inimesi. Meie käisime söömas Antslas, Tõrvas mitte. Kuid kujutan ette, et sellisel Tõrva väljakul on väga tore raamatut lugeda või niisama aega maha võtta 🙂

🙂

Pisikesed ja armsad sillakesed keset Tõrvat!

Kleit, kleit, ära rohkem üles tõuse 😀

🙂

Selle maja välimus meeldis mulle Tõrvas nii palju, et tahtsin sellest kohe eraldi pilti teha 🙂

 

Pärast Tõrvas käiku suundusime Antslasse. Antslas oli täiega rahulik, inimesed olid ilmselt kodudes ega eriti ringi ei liikunud. Seal käisime ka Veski Pubis söömas, kus esimesel korrusel on söögikoht ja teisel korrusel on külalistemaja. Seal ikka rahvast oli, aga muidu tundus linn küll ülivaikne. Antsla meeldis mulle ka, aga Tõrva puges südamesse siiski rohkem. Et kui ma peaksin valima, kumb linn mulle isiklikult rohkem meeldis, siis oleks selleks Tõrva.

Antsla raudteejaam. Reisirongid sõitsid seal kuni aastani 2001, nüüd kasutatakse raudteed ainult kaubaveoks.

Antsla rongijaam tundub alguses üpris kõle, aga sellistes natuke mahajäetud kohtades on alati oma võlu, millest ehk kohe aru ei saa. Kui seal natuke aega viibida, siis see võlu jõuab pärale.

 

Pärast Antslas käiku suundusime Põlvasse tagasi. Käisime veel Hatiku järves ujumas. No mina ei plaaninud üldse vette minna, mul polnud isegi ujumisriideid kaasas, aga kuna see on alati üliprivaatne koht, kus me seal käime, siis mitte kedagi teist ei olnud. Seega solberdasin vees oma roosade mummuliste trusparite ja valge rinnahoidjaga 😀 Mul mitte kunagi pesu ei sobitu omavahel – ehk siis rinnahoidja on alati erinev kui aluspüksid. Üliharva juhtub seda, kui need omavahel klapivad. Ma polnudki varem niimoodi pesus vees käinud, aga kõige jaoks on esimene kord. Iseenesest oleks võinud ka täitsa alasti minna, sest nagunii mitte kedagi teist ei olnud. Pärast seda veel pikutasime tekil kuskil pool tundi, jäime lausa tuttu 🙂

Eilne õhtu lõppes sellega, et käisime üle pika aja Hendrikuga saunas. Me polnud oma kuu aega küll käinud. Pärast tulime Hendriku maakodust tagasi Põlvasse, vaatasime koos telekat. Sealt tuli “Viimne reliikvia”, mida me mõlemad oleme nii palju näinud, aga mida võiks lõpmatuseni veel vaadata. Mu eesti lemmikfilm läbi aegade on “Vallatud kurvid”, mis ajab mind alati naerma, kui ma seda uuesti vaatan. Aga tulles tagasi “Viimse reliikvia” juurde, siis minu jaoks on Agnes küllaltki ilus naine, Hendrik aga nii ei arva 😀 Ta ütles, et tema maitse sellise välimusega naine kohe üldse pole 😀 Ma millegipärast olin arvanud, et Agnese välimusega naine meeldib kõikidele meestele, aga vot siis – ei meeldigi 😀 Seega siinkohal väike üleskutse oma lugejatele – küsige oma meestelt, kas teie meelest on “Viimse reliikvia” Agnes ilus naine või mitte. Ma tahaksin teada, mis teised mehed sellest arvavad 😀 Ja muidugi võite naistena ise ka sama asja kohta arvamust avaldada (kuna mu blogi loevad 95 protsendi ulatuses naised, siis sellepärast ongi pöördumine just selline).

Seega eile oli päris tegus laupäev, täna on pigem kodune pühapäev, sest ilm on nagunii selline vihmane, mis on üle pika aja isegi hea! Hendrik vaatab rallit ja mina blogin.

Nüüd rääkides aga sellest, kuidas blogijad võivad teatuid kommentaare rünnakuna võtta, kuigi need pole üldse sellena mõeldud. Ma nimelt kirjutasin eelmises postituses, et hakkan Põlvasse kolides Hendrikule midagi maksma, sest see on tema korter (laenuga). Ja siis mul tuli postituse alla kommentaar, kus keegi lihtsalt küsis, et kas ta sai õigesti aru, et ma hakkan Hendrikule üüri maksma. Mina oma peas mõtlesin, et see küsija vihjab sellele, et appikene, miks peaks naine midagi mehele üldse maksma, et las mees plekib kõik kinni. Nii ma siis sellele küsijale vastasingi, et loomulikult hakkan ma mingi osa üürist maksma, et see on ju loogiline, kui ma siin ka elan, et miks see nii hämmastav peaks olema. Et ma olen alati hästi iseseisev naine olnud ja plaanin seda ka edaspidi olla, pealegi ma pole selline naine, kellele meeldib, kui mees kõik kinni maksab. Kuid siis see sama inimene kommenteeris uuesti, et ta just mõtleski seda küsimust positiivse nurga alt, sest tema leiab ka, et alati peaks enam-vähem võrdselt suhtes rahaliselt panustama. Alati muidugi ei saa ka, aga see on loogiline, et neid hetki tuleb samuti ette. Ja mina ise mõtlen ka niimoodi! Vastasin ka sellele kommentaarile, et see oli minu viga, et ma seda küsimust võtsin halva alatooniga, nagu mulle oleks tahetud vihjata, et ainult loll naine maksab midagi mehele jne. Tegelikult ei mõeldud seda üldse niimoodi. See ongi vist blogijate viga, et kuna nad on harjunud kriitikat igal teemal saama, siis nad kipuvad igast küsimusest vahel halba välja lugema. Ma ise olen vist täpselt samasugune.

Kusjuures ma tõesti arvan, et rahaliselt panustamine suhtes on oluline siis, kui mõlemad tööl käivad. Kui naine jääb lapsega koju näiteks kolmeks aastaks, aga emapalk jookseb ju ainult 1,5 aastat, siis ilmselgelt ei saa rahaliselt võrdselt panustada (kui just enne pole raha kogutud), aga see on ju ka loogiline. Ja sellisel juhul panustabki naine (või tänapäeval ka mees võib ju lapsega koju jääda) sellesse, et lapsega aega veeta – ja see on nagunii kokkuvõttes olulisem (ehk siis see panustamine suhtesse ei pea võrduma ainult rahalise poolega). Ja ka siis ei saa päris võrdselt rahaliselt suhtesse panustada, kui üks teenib 2000, teine 500 eurot, aga mingi osa ikka saab. Ma pole kunagi aru saanud sellistest naistest, kelle jaoks mehe raha on mõlemale laristamiseks (või siis pigem naisele endale rohkem), aga naise enda raha kulub ainult ilusalongides istumiseks ja poodides shoppamiseks. See on juba teine teema, kui on lapsed, mees käib tööl, aga naine mitte – siis panustabki naine laste kasvatamisse. Aga kui sellist olukorda pole, vaid ongi ainult see, et naine tahab, et mees kõik kinni maksaks… Mina näiteks läheksin hulluks, kui ma peaksin mehe käest enda isiklikeks asjadeks kogu aeg  raha küsima. Eriti siis, kui lapsi pole ja mõlemad käivad tööl. Vot sellist olukorda ma ette ei kujutaks väga. Või kui mõlemad käivad tööl, aga kuna mees on mees, siis las maksab kõik asjad kinni. Idiootsus kuubis!

Vot sellised lood siis hetkel. Ilusat pühapäeva kõigile! Ja nautige seda, sest homme on ka veel vaba päev – jee 🙂

Üldine jutt/ Koduriided on maailma parimad asjad!

Olin eile Põlvas ja läksin täna hommikul sealt rongiga tööle. Ehk siis harjutasin, sest septembri keskpaigast peangi ma hommikuti kaks tundi varem ärkama kui praegu. Hommikune rong lihtsalt läheb sellisel ajal, õhtusega muret pole, see läheb suht pärast tööd. Ehk siis Põlvas elades lähen ma alati ka kaks tundi varem magama kui Tartus. Kusjuures Põlvast Tartusse tööle minnes jõuan ma esimesena, sest ma jõuan tund aega varem kontorisse. Tartust minnes ei ole ma kunagi esimene, aga siis ma jõuangi kuskil 09.10 vms. Et enda ajakulu on muidugi kõvasti suurem Põlvas elades. Kui ma autojuhiloa teeksin, saaksin Põlvas elades suht samal ajal ärgata kui praegu (ehk 20 minutit varem), sest ma elan Tartus Annelinnas, aga töötan Lõunakeskuse lähedal – seega tööle lähen hetkel kahe bussiga, mis võtab juba oma aja ära. Kuna Hendrik elab Põlvas rongijaamale ülilähedal, siis hakkan ma rongiga Tartusse käima, bussiga saaks muidugi ka (ja mõnega ehk isegi päris tasuta nüüd), aga ma eelistan rongi.

Kuid mind ei hirmuta see ajakulu, sest ma olen sellega juba harjumas. Võidan ma niigi kahes asjas, millest esimene on kõige olulisem. See on emotsionaalne pool, sest ma saan Hendrikuga igapäevaselt koos olla. Kuigi üle nädala on meil nagunii selline töögraafik, et me kohtume põhimõtteliselt ainult voodis (kui Hendrikul on tööl õhtune vahetus, tal on üks nädal hommikune ja siis õhtune), sest mina siis juba magan, kui tema töölt tuleb. Aga jah – esimest korda tuli kokku kolimine jutuks juba aprillis, aga nüüd septembris saab see siis teoks 🙂

Teine asi, milles ma võidan, on raha. Mul hakkab igakuiselt kuskil 200-300 eurot rohkem kätte jääma. Kas just kätte jääma, sest siis ma ilmselt laristan rohkem, aga jah 😀 Kolme kuu rongipilet on 130 eurot Põlva-Tartu marsuudil (kusjuures ma mõtlesin alguses, et see on palju rohkem), lisaks siis Hendrikule igakuiselt mingi summa, aga see on suht väike võrreldes sellega, mis ma siin Tartus üüri ja kommunaalide eest maksan (ja see on mul hetkel suhteliselt soodne hind Tartus kahetoalise eest). Jah, kaotan ajas, aga siis lähen ma ka varem magama. Aga võidan emotsionaalselt ja rahaliselt. See rahaline pool mind nii väga ei huvitagi, kasuks tuleb muidugi, aga just see emotsionaalne pool on kõige olulisem. See, kuidas ma saan alati Hendrikuga koos olla.

Hendrik mainis, et ta on juba natuke lugenud seda raamatut, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin. See emotsioonidega seotud, mis ma endaga Tartusse ka kaasa võtsin, sest ta endine kursavend kinkis sama raamatu – ehk neid sai siis topelt. Ma ka plaanin seda lugeda, aga veel pole jõudnud. Hendrik ütles, et ta sai sealt päris palju nippe teada, mis vahe on emotsioonil ja tundel jne. Tema jaoks on sellised raamatud alati olulisel kohal oma elus, sest kui sa oled kord elus depressiooni põdenud, siis sind lihtsalt ka huvitavad sellised teemad rohkem. Mitte et muidu ei peaks huvitama, aga siis see kõnetab sind eriti. Hendrik alati räägib ka mulle oma avastustest ja sellest, mis ta teada saab enda kohta või üldse emotsionaalse poole kohta. Seda on alati nii huvitav kuulata. Ma muidugi olen väga uudishimulik ka ja küsin täiega küsimusi 😀

Või kui mul on halb päev olnud, siis ta alati teab, kuidas mu tuju paremaks muuta, mis sõnu öelda jne. Just see hingeline pool, mis minu jaoks nii oluline on, on temas täiega olemas. Ja ta näitab seda ka välja 🙂 Ma olen nii õnnelik, et elu mind Hendrikuga kokku viis!

Mitmed blogijad räägivad siin oma koduriietest. Et siis pigem just sel teemal, kas neil on need olemas või mitte. Minu jaoks on täiesti loogiline, et kui ma töölt või linnast koju jõuan, et siis ma vahetan riided ära. Rinnahoidjast vabanemine on maailma parim tunne! Jah, muidugi võiks ka mitte neid kanda, sest B-korvi puhul pole suurt vahet, aga nibud võivad ikka läbi näha jääda vms. Ja osad riided (kunagi oli reegel, et riided on need asjad, mida alles hakatakse õmblema ja rõivad on valmis riided, aga ma ei tea, kas see enam kehtib. mulle igal juhul meeldib sõna riided rohkem, seega kasutan siiski seda) vajavad nagunii rinnahoidjat. Lisaks on mul kodus kodukleit, kodupüksid vms, millega ma tööle just ei läheks. Mitte et ma tööl ka hullult pidulikult oleksin, suht tavaliselt (teksad ja pluus), aga teksadega ei meeldi mulle üldse kodus olla. Kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, vaid telefonis ainult, siis saan ma suht tavaliselt ka tööl riides käia. Mul on lapsest peale alati meeldinud kooliriided kohe koduriiete vastu välja vahetada. Sest siis on palju parem olla, kodusem tunne kohe. Samas tööl või linnas olles ei ole ahistav teksade või vahel ka triiksärkidega olla (vahel harva kannan mina ka neid, kui tuju tuleb), aga kodus panen kohe oma kodukleidi selga! Mul on neid mitu, talvel külma ilmaga, kui korteris peaks jahedam olema, siis on pikad ja mugavad kodupüksid, mida kanda. Kuidas teil nende koduriietega on? Minu jaoks on need väga asendamatud asjad. Samamoodi peavad mul alati kodust väljas olles kõrvarõngad kõrvas olema, koju jõudes võtan ma need kohe ära (vanasti kusjuures olid mul kindlad kõrvarõngad, millega ma magasin ka, aga enam ma seda ei tee).

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede! See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäev on ju ka vaba päev! Eriti hea ikka 🙂

Hendriku juubeli tähistamine Põlva pubis Vana Vaksal/ Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen/ “Midnight Sun” – üks kurvemaid filme, mida ma elus näinud olen, ainult “The Fault in Our Stars” on olnud veel nukram…

Ja ongi Hendriku 30.aasta sünnipäev peetud! Pidasime seda Põlva pubis Vana Vaksal, mis on ainuke koht, mis nädalavahetusel kuni kella 02.00ni lahti on (kui ööklubis Kino toimub midagi, siis on Kino kauem lahti, aga eile ei toimunud seal midagi… ahjaa – mingi vesipiibubaar on ka Põlvasse vist tekkinud, mis hommikutundideni lahti on). Pidu ise algas kell 20.00 ja inimesi oli kohal vist 18 äkki? Hendriku vanemad olid ka, ta noorem vend pidi samuti tulema, aga tema jäi haigeks ega saanud tulla. Meile oli reserveeritud ühel pool pubi üks suur laud ja teisel pool võisid tavainimesed ka pidutseda. Ja kui alguses väga palju muud rahvast ei olnud, siis hiljem ikka tuldi, sest ega Põlvas suurt valikut pole, kui Kinos nädalavahetusel parasjagu pidu ei toimu.

Hendrikul vedas sellega küll, et ta sai alati oma soovidele vastavalt ka lugusid paluda – seega White Stripes, Muse olid tihti teemaks. Küll aga lasti mingil ajal nii palju hispaaniakeelset muusikat, et meil tekkis lausa kahtlus, et see teenindaja loeb mu blogi 😀 Tegelikult ilmselt oli asi lihtsalt selles, et ta pani mingi hispaaniakeelse playlisti mängima.

Pidu ise oli väga äge! Nägin Hendriku ühte kunagist kursavenda, keda ma isiklikult polnud varem näinud, aga olin temast palju kuulnud, teisi pidulisi teadsin kõiki. Kusjuures sellega seoses üks huvitav fakt – see kursavend kinkis Hendrikule sama raamatu, mis mina! Just see emotsioonidega seotud raamat 😀 Me teame Hendrikut mõlemad nii hästi ja teame, mis raamatud talle meeldivad. Kuna nüüd on neid raamatuid kaks, siis võtsin ühe endaga Tartusse kaasa, sest mulle meeldis see ka, kui seda natuke sirvisin. Lisaks rahale, mis Hendrik sünnipäevaks sai, kingiti talle ka tolmuimeja. Sellega oli nimelt see lugu, et kui me puhkuse ajal koos Hendriku juures koristasime, siis ma küsisin, et kus tal tolmuimeja on. Ja Hendrik ütles mulle, et tal polegi, et harja ja kühvliga ajab asja. No tal pole vaipu ka eriti maas, aga ikkagi minu meelest suht ajakulu niimoodi teha (üürikorteris tal oli omaniku tolmuimeja, aga siia ostetud korterisse ta seda ikka veel hankinud ei olnud). Ja just siis küsis üks Hendriku sõber minult Facebookis, et mida Hendrikul sünnipäevaks vaja oleks. Ning ma siis ütlesingi, et üks korralik tolmuimeja kuluks talle küll ära. Kuna minul endal oli juba plaan olemas, mida ma talle kingin, siis võtsid mõned sõbrad selle minu pakutud idee ette. No eks ma mõtlesin natuke omakasupüüdlikult samuti, sest kui ma sinna kolin, siis on mul ka palju lihtsam 😀 Sest mul endal pole ka kusjuures isiklikku tolmuimejat, alati on üürikorterites need olemas olnud. Hendrik oli väga rahul sellega, et sõbrad talle selle kinkisid, sest selle oleks pidanud nagunii hankima, ma poleks ilma tahtnud 😀 Ja eks tal endal on ka nüüd lihtsam. Saime täna juba ära selle proovida ja no jumal – elu kohe palju lihtsam 🙂

Sai palju külalistega jutustatud ja ma tundsin ka end nii-öelda kambas. Mul on varem mõnikord Hendriku sõpradega natuke väljajäetu tunne tekkinud, aga eile niimoodi ei olnud. Mul võtab aega, et end inimestega vabalt tunda, kuigi need inimesed, kes mind pikalt teavad, nii ei arva. Nende jaoks olen ma alati see ekstavert Jaanika, kes iial vait ei jää 😀 Aga asi ongi selles, et nad teavad mind pikalt, kõigiga ma selline pole.

Aga eile oli selline hetk, kus ma kõigi kuuldes sõna võtsin. Nimelt küsisin ma enne Hendrikult, et kas talle meeldiks, kui kõik mingeid häid sõnu tema kohta ütleksid, sest sünnipäevalaps ja puha. Ta ütles, et see oleks ülihea idee, aga eks ma aimasin juba enne küsimist, et see talle meeldiks, sellepärast ma selle üldse välja pakkusingi. No ma siis tegin otsa lahti ja issand – ma ei ole ikka üldse avalik esineja. Hääl hakkas värisema jne. Ma ütlesin umbes midagi sellist, et kuigi ma tean Hendrikut sellest seltskonnast kõige vähem, alla aasta oleme koos olnud, aga ta on imeline inimene ja ma olen nii õnnelik, et olen temaga koos jne. Ja siis soovisin veel kord õnne ning siis me kallistasime pärast seda. Ning siis said teised sõna, kes kõik tema kohta mingeid asju rääkisid. A la kust nad teda teavad ja mis mälestused temaga seostuvad jne. Ta vend ütles hästi, et noh, mis siin pikalt rääkida, me oleme samast pudrukausist söönud 😀 (neil on aasta ja kolm kuud vahet, Hendrik on vanem).

Õhtu jooksul sai palju suheldud, rääkisin Hendriku sõprade naistega palju juttu. Kui kell sai 00.00, siis tõstsime Hendriku ja ühe tema sõbra elukaaslase ka üles, sest just siis hakkas temal ametlikult sünnipäev (Hendrikul oli tegelikult 07.augustil juubel, aga pidasime eile). Mehed tõstsid selle naise õhku 26 korda (ta sai 26) ja meie tõstsime Hendriku 30 korda üles. Jõudsime, kuigi naisi oli kõvasti vähem kui mehi, üks neist rase ka, kes nagunii tõsta ei saanud.

Enamus läksid kuskil 01.30 ajal ära, meie olme päris sulgemiseni ja siis mõnede inimestega suundusime jala Põlva keskväljakule, kus me siis natuke niisama chillisime. Pärast kõndisime Hendrikuga veel jala koju ning tuttu saime umbes kella 04.00 ajal öösel. Täna äratas meid kella 13.30 ajal mu tädi telefonikõne, kes meid mu sugulaste juurde kohvikutepäevale kutsus. Ma olen ju maininud ka, et mul on seal samas külas sugulased, kust Hendrik pärit on ja kus ta vanemad hetkel elavad. Läksime täna sinna, ajasime niisama juttu, hiljem käisime veel Hendriku vanaema juures, siis võtsime mu tädi mu sugulaste juurest uuesti peale ja tõime tema ka Tartusse ära, sest olime nagunii siia tulemas. Hendrik sõitis pärast seda Põlvasse tagasi, sest ta peab homme ülivara ärkama.

Ja siin siis kaks pilti, mis minu moblaga meist peol tehtud sai. Enamus pilte tegi Hendriku isa, aga neid pilte mul veel pole. Ahjaa – eile peol näidati videoid pisikesest Hendrikust ja tema vennast ka, kus nad väiksena kiikusid. Seal oli näha seda, kuidas Hendrik ei tahtnud oma nooremat venda üldse kiigu peale lasta, ütles, et tahab ainult ise kiikuda 😀 See oli see lastekiik, aga sinna mahtusid nad alguses kahekesi ka. Lihtsalt mingi aeg Hendrik ütles vennale, et tahab üksinda kiikuda 😀 Nii nunnu oli pisikest Hendrikut niimoodi videost näha 🙂 Ta nägi hoopis teistsugune välja kui praegu. Mitte et see loogiline ei oleks, aga mõnedel on täiskasvanuna ka näha neid jooni, mis lapsena neis oli. Temas mina neid ei märganud.

Eilse peo alguses Vanas Vaksalis, kui rahvast veel ei olnud – ehk me ootasime, millal teised tulevad 🙂 See on siis see kleit, mis lõpuks valituks osutus ja millega ma Hendriku sünnal käisin. Ütleme nii, et ilma sukkpüksteta oleks see minu jaoks ilmselt ülilühike olnud, aga see meeldis mulle ikkagi kõige rohkem. Aga eile oli nagunii juba jahedam ilm 🙂

Kui pidu juba läbi sai ning me osa seltskonnaga Põlva kesklinna suundusime 🙂

Nüüd aga tahaksin ma aga kolmest filmist rääkida, mis ma sel nädalal vaatasin. Kaks neist olid õudukad ja üks oli draama.

“Annabelle “–  Seda õudukat juhtusin ma lausa telekast vaatama, sest mingil päeval sel nädalal Kanal 2 näitas seda. Film oli küllaltki õudne ja kokkuvõttes normaalne, aga see nukuteema ei paelunud nii palju, kui ma ehk lootsin. Enne seda filmi otsides juhtusin ma uuemale versioonile sellest filmist, mis tundus traileri järgi parem – ka hinne on kõrgem kui esimesel. Seda teist ma näinud pole, aga peaks millalgi selle ära vaatama.

“Get Out” –  See õudukas on väga palju kiita saanud ja seda loetakse üheks parimaks aastal 2017. Räägib ühest mustanahalisest mehest ja valgest naisest, kes on neli kuud kohtamas käinud. Nüüd sõidavad nad tüdruku vanematega kohtuma ja seal hakkab juhtuma väga imelikke asju. Nimelt käituvad naise vanemad vägagi kummaliselt ja alguses arvab noormees, et ehk see tuleb sellest, et ta on mustanahaline. Aja jooksul hakkavad aga selguma sünged saladused, mis noormehes suuri kahtlusi tekitab. Film oli tõesti teistsugune kui paljud õudukad ning lõpp oli minu jaoks vähemalt ootamatu. Ma olen viimasel ajal päris palju õudukaid vaadanud ning paljude puhul võib juba alguses aimata, mis filmis toimuma hakkab. See ei ole üks neist filmidest, vähemalt minu jaoks ei olnud. Seega kindlasti soovitan! Midagi teistsugust ja huvitavat 🙂

“Midnight Sun” – Ma olen ainult ühe korra elus rohkem nutnud, kui selle filmi vaatamise ajal. Ja see oli siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. Ma kirjutasin sellest ka kunagi, kuidas ma viimase filmi ajal olin haige – seega ma samal ajal köhisin, nuuskasin ja nutsin. Nüüd ma olin õnneks terve, seega jäi ainult nutmine. Aga “Midnight Sun” on sellel aastal valminud draama, kus meespeaosalist mängib Patrick Schwarzenegger (jah, just nimelt, Arnold Schwarzeneggeri poeg). Film ise räägib 17-aastaset tüdrukust, kes põeb üliharuldast haigust – ta nimelt ei või päikse käes kunagi viibida, sest muidu ta lihtsalt sureks, kui ta päikesevalgust saaks. Seega on ta terve oma elu elanud niimoodi, et päeval toas kindlate akende taga passinud, kust päike sisse ei paistaks ning öösel üleval olnud ning väljas käinud. 17-aastaselt tutvub ta aga ühe noormehega, kellele ta alguses oma haigusest ei räägi, sest ta tahab olla lihtsalt üks tavaline neiu, ta ei soovi, et tema haigus teda defineeriks. Tegelikult teab neiu seda noormeest varasemast ajast, sest on teda aknast päeval piilunud, kui poiss tema majast on trenni minnes möödunud.

Film ise keskendubki sellele, kuidas noored armunud õhtusel ajal väljas käivad, sest neiu alati ütleb, et päeval on tal muud tegevused, sest ta ei taha oma haigusest rääkida. Kuni selle hetkeni, mil nad end unustavad ning päiksetõusuni välja jäävad…. Sealt saab alguse juhtumiste rada ning ka noormees saab lõpuks teada, mis haigus tüdrukul on. Tüdruku isale on juba tütre lapsepõlves öeldud, et laps ilmselt väga kaua ei ela, aga lootus jääb ikka, et ehk aastate jooksul suudetakse mingi ravi leida. Ja kuigi isa suudab tütre üpris edukalt päikesest eemal hoida, siis üks libastumine tüdruku enda poolt toob kaasa selle, et… tüdruku tervis halveneb ja ta hakkab vaikselt hääbuma…

See film näitabki, kui habras võib olla elu. Ja kui suured võivad olla tunded, kui sa tegelikult kedagi armastad; kui sa tahad, et tal oleks elus kõik hästi. Mina igal juhul väga soovitan seda filmi, aga kindlasti varuge salvrätikuid, sest pisarad on kergelt tulema. Kui see film lõppes, siis oli mu nägu nii ära nutetud, et ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii palju pisaraid olin valanud. Ilmselt siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. See viimane film on olnud minu jaoks maailma kõige kurvem film. Ja “Midnight Sun” on tihedalt kannul. Näitlejad andsid ka need kurvad emotsioonid kuidagi nii ehedalt edasi, et ma oleksin nagu ise seal filmis sees olnud ning Katie (naispeategelase nimi filmis) ja ka Charlie (meespeategelase nimi filmis) valusaid hetki kogenud. Vot selline ülihea, aga samas väga kurb film. Paneb mõtlema, kui väärtuslik on elu ja kui vedanud on kõigil tavainimestel, kes selliste haruldaste haiguste käes vaevlema ei pea.