Kamari paisjärve “modell” (video).

Hetkel pikka juttu ei ole, aga käisime Härraga nädalavahetusel Põltsamaal. Ja õhtul läksime Kamari paisjärve äärde, kus lähedal sain ka “modelli” mängida 😀 Ilmselgelt maailma kõige hullem modell, aga vähemalt nalja sai! 😀 Kohe näha, et absull asja ei jaga, aga arvab, et oskab küll. Muidu oli tore nädalavahetus – väga soe oli, sain Põltsamaal aias raamatut lugeda. Täna tulime Tartusse tagasi ning käisime Kabina ääres ka, isegi mina sulpsasin korraks vette, kuigi ilmselgelt oli see minu jaoks liiga külm. Aga videos saab siis aimu, milline üks modell olema ei peaks 😀

Advertisements

Minu Mehhiko blogi

Kuna mu eelnevate postituste all küsiti, et kas ma olen Mehhiko kohta ka kuskil midagi kirjutanud – siis jah, olen. Mehhikos oli mul lausa eraldi blogi –    http://jaanikainmexico.blogspot.com.ee/

Vahel mulle meeldib endale ka oma vanu postitusi lugeda, sest huvitav on mõelda, et mis siis ikka toimus. Seal blogis näete pilte ka Mehhiko eluolu kohta. Ja sellest, kui suur ma viimasel kuul Mehhikos välja nägin – ehk siis 86 kg on need viimased pildid 😀 Endiselt täpitähti seal pole (ainult kahel viimasel postitusel on, sest need ma kirjutasin juba Eestis, paaril esimesel on ka, sest ma lugesin päevi, millal Mehhikosse minna). Kuna Mehhikos olles sain ma netti suhteliselt harva (mul ei olnud siis oma läpakat, pidin projekti juures kontoris käima või netikohvikus, mis õnneks oli seal väga odav), siis pidasin ma seda blogi ka pigem selleks, et ei peaks kõigile eraldi kirjutama, et mis mul seal siis toimub ka. Kuigi mu perekond ütles alati, et need postitused on nii pikad, et nad ei jõua lugeda seda 😀

Aga hea, et see blogi ikka alles on, sest ma ise pole sinna sada aastat sisse loginud, parooligi ei mäleta enam 😀

Ilusat lugemist 🙂

Aasta 2009 mälestused vol 2 (ehk lugu sellest, kuidas kolmas hostperekond sobis, aga siis pidin oma Mehhiko projekti jaatava vastuse pärast kodumaale tagasi tulema)

Kuna eile läks juba nostalgitsemiseks, siis lisan need ülejäänud postitused ka oma kinnisest blogist, mis selle kolmekuulise mälestuste hulka mahtus. Kõigepealt siis päris algus, see vahepealne osa oli juba eilses postituses, nüüd lisan selle viimase kuu ka, kus ma kolmanda perekonna juures lapsehoidja Prantsusmaal olin. Endal ka hea lugeda, sest ma oma kinnist blogi ei viitsi eriti külastada 😀

Kõige algus – 12.august 2009 kirjutatud:

Ma olen Prantsusmaal uhe nadala ja uhe paeva olnud, aga selle aja jooksul on nii palju juhtunud, et ma isegi ei tea, kust ma kirjutamist alustama peaksin. Sest asjad pole sugugi niimoodi, nagu nad peaksid ja kogu selle asja kirjutamiseks laheks mul ilmselt seitse tundi ara. Veel kuu aega tagasi polnud mul aimugi, et ma Prantusmaale lendan, eriti veel Louna-Prantsusmaale, mis on nii ilus ja erinev pohjast, kuigi ma pole pohjas uldse kainud, aga ma olen kuulnud, et see vahe louna ja pohja vahel on maekorgune.

Ma usun, et selle blogi kirjutamiseks laheb mul vaja see mitu korda salvestada vahepeal ja siis edasi kirjutada, sest mul pole praegu aega, et sellest koigest uhe korraga kirjutada.

Ma alustan siis algusest. Neljanda augustil ohtul tulid mu perekond, Liina ning Maarja mind rongijaama saata. Raske oli rongile minna, vagisi tulid pisarad silma. Mu ema nuttis, Liina ja Maarja nutsid, mina nutsin. Kui rong ara soitis, tundsin korraga nii elevust kui ka kurbust, tol hetkel oli kurbus vist ulekaalus, sest jatsin huvasti kodulinna ja armastatud inimestega, keda ma naen ma ei teagi veel kuna tapsemalt.

Oo enne kahe lennukiga soitmist oli arev, sest kartsin, et ma ei oska midagi teha, aga hakkama sain. Ning Marjuska, tana oma vanemaid mu majutamise eest ka 🙂

Lennukiga soita polnud uldse jube, ma arvasin, et see on hullem. Kuigi korvad olid luks terve paeva, see oli halb, sest pidin Amsterdamis oli terminali kusima ja kuulsin ainult poole korvaga, mida vastati, seda terve esimese paeva. Estonian Airiga lennates istusin akna pool, Dutch Airlinesiga ka vahekaigu pool. Muidu oli viimane reis parem, sest seal pakuti tasuta suua ka, Estonian Airiga sai ainult osta, aga seda ma ei tahtnud.

Toulouses olin Prantsusmaa aja jargi 11.30, hetkel on see ka minu aeg, kuigi ma vahel motlen, et Eestis on naitab kell tund aega rohkem.

Kartsin natuke oma pagasi parast, et kas see ikka laks otse Toulouse, kuigi mulle oeldi, et see laheb otse ja Amsterdamis ei pidanud ma tolli labima. Onneks oli sellega koik korras, helistasin siis Kamelile, aga millegiparast ei tootanud mu mobla ega lasknud prantsuse nritele helistada. Onneks helistas ta ise ja siis saime kokku, Adan(4a) ja Imran(5a) olid kaasas, aga Martine ei olnud, sest tema tootas. Jain kohe alguses lastega korraks uksi, sest Kamel laks juua meile ostma ja sain aru, et Imran raagib paris hasti inglise keelt, Adan aga mitte eriti, kuigi nad elasid 11 aastat Inglismaal ja aasta tagasi kolisid alles Azille. Ilmselt Adan ei maleta eriti seda aega, mil nad Inglismaal elasid ja teistega suhtlesid, sest kodune keel on neil prantsuse keel, Martine on prantslane ja Kamel hoopiski algeeriast, nii et tema kodune keel oli vaiksena araabia keel, seda lapsed aga uldse ei raagi.

Kui Toulousest Azille joudsime, see teekond oli autoga umbes kaks tundi, siis Kamel naitas mulle nende suurt maja, koos lastemangutoa ja verandaga on neil kolm korrust. Minu tuba sai olema tapselt laste toa korval. Kuid juba esimesel paeval sain ma prohmakaga hakkam, me nimelt pesime Imraniga nousid ja ta pesi neid gaasinuppe ja ma jatsin gaasi lahti kogemata, sest ma ei marganud, et ta neid nuppe napib. Onneks oli Kamel kodus ja markas seda, see oli aga vaga nome juhtum. Kuigi armas oli see, et viieaastane poiss mind noude pesemises aitas, juba siis sain ma aru, et Imran on korralikum poiss kui Adan. Kuigi see oli alles algus, nende molema pale tuli siis valja, kui vanemaid juures polnud, aga sellest koigest ajapikku.

Martinega kohtusin ma esimesel ohtul, laksime laste ja Kameliga talle jarele. Alguses tundus ta mulle nii tore inimene, aga oleks ma siis teadnud, kuidas see koik kujuneb… siis ma vbl polekksi prantsusmaale tulnud, aga vbl ikka oleks ka, sest see nadal on mulle palju opetanud ja mind palju tugevamaks teinud. Oleks keegi mulle kuu aega tagasi oelnud, et niimoodi laheb, poleks ma seda uskunud.

Esimese paevad olid normaalsed, sest Martine ja Kamel olid juures ja nad on paris karmid vanemad ja poisid kuulavad neid. Reedel laks Kamel tagasi Inglismaale ja siis jain Martinega, kuid siis oli tulemas nadalavahetus ja see oli mul vaba, nii et ootasin seda vaga. Reedel tahtis Martine minuga raakida ja kusis, et mida ma sellest toost ootan, et ma pole babysitter, et ma olen au pair ja see on teistmoodi.

To be continued… pean minema hetkel.

Sellest, kus ma kaisin, kirjutan hiljem, sest koik peaks minema kronoloogilises jarjekorras.

Kuhu ma siis jaingi? Ahjaa, Martine utles mulle, et au pair on ikka teistmoodi ja et Kamel utles talle, et ma jatsin gaasi lahti jne. Ma siis utlesin, et proovin jargmine kord hoolsam olla. Tol korral ma arvasin, et asi on tosimeeli lahendatud, kuid oleks ma seda teadnud, mis edasi saab…

Kuid siis tuli nadalavahetus ja see oli mul vaba ja kuna tol nadalavahetusel juhtus Azilles festival olema, tutvusin ka monede uute inimestega. Inglasest Nathan, mustanahaline poiss, kes oli siin oma sugulastel kulas; Cristian, kes raakis ainult prantsuse keelt ja kellega ma oodiskol tantsisime, temaga oli keeruline suhelda, sest ma ei raagi ju eriti prantsuse keelt 😀 tudruk nimega Anais, kelle sopradega ma suhtlesin, aga kes ka vaga ei raakinud inglise keelt, uldse noored prantslased ei raagi eriti inglise keelt. Laupaeva oosel joudsin ma koju kell 02.00 oosel ja puhapaeva oosel kell 4.15; Siis sain ainult kolm tundi oosel magada, sest pidin juba poo kaheksa arkama, sest teadsin, et lapsed on varajased arkajad. Martine utles mulle veel hommikul, et nuud olen mina boss ja pean laste eest hoolitsema, kuigi ta enda sugulased olid ka tal kulas, kes aga mind eriti ei sallinud, sest ma ei raakinud prantsuse keelt.

Esmaspaeva ohtul juhtus aga katastroof ja Martine sai mu peale vaga vihaseks. Nimelt tegin ma lastele dushi, olin seda varem ka paar korda teinud, aga siis laksid asjad normaalselt. Seekord aga kaitusid poisid nii halvasti, et kogu vannituba ujus veega ega kuulanud mind uldse. Kui Martine vannituppa tuli, et naha, kas ikka veel teen dushi, siis hakkas ta mu peale karjuma, et mina olen 19, uks laps on neljane ja teine viiene, et kuidas ma ei suuda neid ennast kuulama panna. Martine koristas siis kogu segaduse ara ja tuli parast minuga raakima ja utles, et ma olen selle vaikse ajaga nii palju metsa keeranud, et ma jatsin gaasi lahti, suua ma teha ei oska, et lapsed on pool pudelit shampooni minu kolme dushitamise ajal ara kasutanud jne. Ta viimased sonad old, et see lihtsalt ei toimi. Tol ool uinusin pisarate naol ega tahtnud midagi muud, kui oma Tartu voodisse pugeda ja sinna jaadagi. Tol hetkel moistsin, et Prantsusmaa ja Azille ja Azille inimesed voivad oll nii head kui tahes, kui ikka hostemaga labi ei saa, siis on lood vaga halvad.

Teisipaeval tundus mulle, et Martine on maha rahunenud, olin jalle enne tema tooleminekut uleval. Mind kohutavalt hairisid need Martine sugulased, samas ma aga teadsin, et kui nad kolmapaeval ara lahevad, siis saab lastega raske olema, sest mul polnud nende silmis autoriteeti.

Kolmapaeval saabus pommuudis… Martine joudis toolt juba 12.30 tagasi ja utles mulle, et kuna see lapsehoidmine lihtsalt ei toimi, siis pean ma Eestisse tagasi minema! Ja Marjuska (sellepärast olen pöördumise teinud, sest ainult sellele sõbrannal oli mu kinnise blogi lugemiseks luba olemas, kellelgi teisel mitte), see on nuud see osa, mida teavad ainult Maarja, Liina ja nuud ka sina, kui sa seda loed. Mu vanematel pole sellest aimugi ega tohigi olla. Kui ma siis Martinele seletasin, et mul pole tagasisoiduraha, et mul on ainult need sada eurot, mis ma pidin talle andma (sõidupiletite eest), siis ta utles mulle, et ta ei taha seda sada euri, et pean siis ulejaanud raha oma perelt juurde kusima, et palk selle nadala eest ongi see sada euri, mille ma oleks pidanud talle andma. Alguses hakkasin ma muidugi ahastusest nutma, sest kujutasin ette, kuidas ma oa perele helistaksin ja neile seda seletaksin. Kuid siis hakkasin motlema, et ma ju alles tulin siia, ma ei taha veel koju minna, isegi kui ma selle soiduraha kokku saaksin, sest mul endal on veel 400 krooni ka kroonides lisaks eurodele. Tegin siis endale kasutaja couchsurfing.orgis ja otsisin enda piirkonnast inimesi, kes mind couchida saaks. Poleks uskunud, et uhe paevaga voiks endale couchi leida, aga naete, mina leidsin. Tulin eile kahe rongiga Azille lahedalt Perpignani, mis on sealt umber 95 km. Mu host on Herve, 25aastane kullaltki tagasihoidlik noormees, kes tutvustas mulle eile ka linna. Kopin siia jutu selllest, mis ma Maarjale kirjutasin. Mu esimene kiri talle:

hei

nii maarja, tegelikult on mul sulle midagi raakida, nii et istu enne.

nagu sa juba tead,oli mul martinega tuli ja ma arvasin, et see lahenes ara,
aga tegelikult see siiski paris niioodi pole. eile ta utles mulle, et see
siiski ei toimi ja ma pean tagasi eestisse tulema; ma siis seletasin, et
mul on ainult need sada euri, mis ma pidin talle andma, aga tema utles,
et ta ei taha seda summat, aga ta ei maksa mu soitu kinni. eks ma alguses
olin sokis, aga siis motlesin, et ma alles tulin prantusmaale ja ma ei
taha veel tagasi minna, tegin siis endale couchsurfingus kasutaja ja
leidsin endale nadalaks hosti, nuud olen perpignani, tana tulin kahe
rongiga; mu vanemad eii tea asjast midagi ja nad ei tohigi teada, otsin
endale uut peret ka prantusmaalt voi hispaaniast, sest see piir siin vaga
lahedal;

olen uhe herve juures, uks nohkarist tuup, aga muidu norm, see lk on toesti
hea, iniesed on abivalmid ja la ikka vaatasn ka enne, et kas on
iseloomustatud seda inimest.

ma ei tahtnud slle seda eile oelda, teadsin, et muretsed, arvasin, et on
parem kui utlen siis, kui juba siin olen, kohver pakitud ja martine viskas
mind ühte rongijaama hommikl ara. ta ei maksnud isegi palka,, vaid ta
lihtsalt ei tahtnd seda sada euri, mille ma oleks alguses pidanud talle
andma andma; on mord ikka, enne tulekut soin tal terve kulmlapi tuhjaks,
paras talle.

kuid sa pead lubama; et ei raagi sellest kellelegi, mu vanemad saaksid
kreepsu, kui kuuleksid, et ma niimoodi seiklen labi coachsurfingu, kust
saab endale oobimistotsida, see ongi lehekulg neile, kellel hotelli jaoks
raha pole ja siis inimesed lihtsalt aitavad tasuta. saan vist jargmiseks
nadalaks ka couchi ja vb saan selle ajaga uue pere.

nuud tead sellest sina ja liina ka, aga jah:

kallistan ja ara muretse, eks.

vihkan martine, aga samas olen rahul, et sealt lollakas perest minema
sain; ma lihtsalt ei saanud seda perele oleda, eriti helina jne, ja ma
tahsin siia jaada ja prantusmaad avastada mul on see sada euri ja siis
nelisada krooni ka, mille saan eurodeks teha.

kallistan ja palun, et sa seda kellelegi ei raagiks ja andesta, et kohe ei
raakinud, ilmselt kartsin isegi, et akki herve ei tule mulle rongijaama
vastu, aga onneks tuli, olengi hetkel tema uures, ta teeb suua ja siis
laheme linna avastama ja ma teen pilte, saan siia nadalaks või vbl rohkemaks
jaada;

uskumatu, et nii laks, samas ma pole uldse paanikas, mis pole mulle kohane,
sest ma olen uks suur paanika.

kallistan ja igatsen

sinu jaanika;

Teine kiri talle tana hommikul:

Haha, ei armu muidugi ara, sest nadala parast olen siit lainud ju 😀
Praegu herve tootab, vabaneb kell 16.00 ja siis lahme klubidesse, ta eile
tegi suua ka ja pani mu vanad pildid cdile ja siis sain malukaardi tuhjaks
teha, et uusi teha, see oli taiesti tais juba 😀 Kustutasin moned motted
pildid Martine majast ara, sest neid pole enam vaja ka.

Ajan praegu asju uhe prantsuse perekonnaga, kes vajaks kull lapsehoidjat
ainult kolmeks nadalaks, aga seegi asi, sest neil vana lapsehoidja laheb
ara ja uus tuleb asemele kolme nadala parast. Andsin talle herve
numbri(herve muidugi lubas, kusisin enne), sest minu numbril maksab konede
vastamine ja ma ei taha niimoodi. Utlesin, et helistaks parast 16.30, et
siis saab mind katte ja seletasin, et mu eesti number ei taha siin
tootada. ma ei tea, kas see naine ka helistab, ta andis oma nri, aga a ei
saa ise koneaega raisata ja herve arvet ei taha raisata ju niimoodi, ta on
nii hea inimene, kaisime eile linna peal ja votsime uhed joogid,
tegelikult coachid ei pea oma hostide jookide eest maksma, aga tema tegi
seda. Ning kujutad ette, ta on alates martsist 12 inimest hostinud, kes
seda vajanud on ja ta on muidu taiesti rohelise motteviisiga, ei kasuta
plastikkotti ega midagi, muidu ka hasti pikaldase motlemisega, aga see
pole hull ;D Ning ta andis mulle oma voodi magaiseks ja ise magas elutoas
diivanil; kuigi ma utlesin, et ma voin ise ja peaksingi diivanil magama,
sest see ju tema korter, aga ta ei kuulanud mind.

Kuid midagi romantilist meie vahel pole ega saa ka olema, lihtsalt tore
on teada, et maailmas ja vooras riigis on haid inimesi, ma tahan veel
prantusmaad avastada ega mitte koju tulla, ega mul poleks lennupileti
rahagi sellle jaoks. Kuigi igavesti muidugi niioodi couch surfida ei saa,
sest Prantsusmaa on soogi poolest nii kallis riik, kaisin eile rongijaamas
ja ostsin uhe sandwichi ja coca cola ja see laks 7 euri maksma!!!! eesti
rahas siis umbes 109 krooni. Samas kui eelmine nadalavahetus sain kuue euri
eest kaks pluusi, sest riided on siin meeletult odavad, aga nii imelik on
see susteem, ma ikka alati arvestan umber, et palju see summa eesti rahas
oleks. Uks vaike apelsinimahl kohvikus maksis kaks euri ja 50 senti,
taitsa lopp ju, aga nende jaoks on see normaalne. MIna hakkan koike
kroonidesse umber arvutama 😀

Kuid muidu on Perpignan nii ilus linn, sa ei kujuta isegi ette, olen
kainud Narbonnes, Toulouses poguslt ja kulas Azille, aga see linn on
koige ilusam; See on umbes nagu Tartu, 100 000 inimest elab siin, aga nii
kaunis. Kuigi Narbonne oli ka ilus, kuigi vaiksem. Need kaks linna on siin
suht sarnased ka olnud.

Prantsusmaa on tund taga meist, meil on hetkel kell 8;16, teil on 9.16. ma
alati motlen, et eestis on see kellaaeg 😀 hetkel tsau 🙂 

Jah, siin ma nuud olen, Herve korteris, ta tootab hetkel vabaneb kell 16.00 ja siis ta tutvustab mulle veel linna. Enne tulekut ma muidugi kartsin, et mis siis saab, kui ta ei tule vastu, samas mu hirm polnud nii suur, sest lugesin teiste couchsurfarite iseloomustusi tema kohta ja koik olid vaga head. Mu perekonnal pole sellest koigest aimu ja neil pole orkutit, et pilte vaadata ja kui kuidagi saavadki, saaks oelda, et peretuttav jne… Mis edasi saab, kusite teie? Vist sain endale jargmisest neljapaevast ka hosti, aga jah, pikemas perspektiivis pole mul aimugi. Ma peaksin paanikas olema, tavaliselt ma oleksin, aga ma votan seda nii rahulikult, mis mind ennast ka ullatab. Ning ma olen onnelik, et Martine juurest paasesin, sest ta oli mitte ainult minuga karm, vaid ka lastega.

Marjuska, ma tean, et see shokeerib sind, see shokeeris mind ka alguses, aga nuud olen rahul. Ma uritan uut peret kas Prantsusmaalt voi Hispaaniast leida, sest Hispaania on siit kahe tunni kaugusel, aga kui ei onnestu, siis… siis ma toesti ei tea. Mu vanemad ei tohi hetkel teada, et ma olen niimoodi seiklemas, nad muretseksid end lolliks. Vbl ma toesti ei sobigi lapsehoidjaks? Aga selleks, et selles veenduda, pean ma veel proovima, akki mul lihtsalt ei vedanud perega.

Eile, kui blogimise lopetasin, laksimegi hervega linna peale, Perpignon on toesti ilus. Tulin siia kahe rongiga, Azille lahedalt Narbonne ja Narbonnest siia. Olen Narbonnes korra kainud, eelmine nadalvahetus Martine ja lastega, ka Narbonne oli ilus, aga Perpignan on ilusam ja see on nagu Tartu, siin elab sada tuhat inimest.

Kuid mida muidu oelda prantslaste kohta? Nad on avatud ja noored siin ei raagi eriti inglise keelt, kuigi nad on seda koolis oppinud. Kaks musi posele on vaga populaarne, ka meeste hulgas, mis minu meelest on natuke naljakas 😀 Neil pole siin musta leiba, mida ma vaga igatsen. Hetkel olen Perpignanis, kus sildid on nii katalaani keeles kui ka prantsuse keeles, sest vanasti oli see eraldi Kataloonia piirkond siin. Katalan on muidugi hispaania keelest paris erinev, aga paljud inimesed siin raagivad kas katalaani voi hispaania keelt, sest Hispaania piir on ka vaga lahedal. Prantslased on jutukad ja kui nad omavahel kiiresti prantsuse keeles raagivad, siis on voiamatu millestki aru saada. Azilles sain kohalikega prantsuse keelt natuke praktiseerida, hetkel raagin Hervega inglise keeles, see pole tal kull nii hea, aga ikka parem kui minu taiesti vigane prantsuse keel, kus iga sona haalduses on ilmselt viga sees. Mitte et ma nuud prantsuse keelt oskaksin, aga natuke ikka paremini kui enne. Azille raakis uks tuup nii hispaania, prantsuse kui ka natuke inglise keeles, nii et raakisime kolmes keeles korraga, et end arusaadavaks teha 😀

Kuid nuud ma vist nousid pesema, vahemalt niigi palju saaksin kasulik olla, sest magasin ju Herve voodis, kuigi ma utlesin, et voiks vastupidi ka olla, et peakski niimoodi tegelikult olema, kuid ta jai oma seisukohale kindlaks. Muide, Azilles oli disko prantsuse moodi ja see oli toesti vaga lahe. Mulle meeldib Prantsusmaa, kuigi siin on alati ikka ule 30ne kraadi olnud, pohjas nii palju pole, aga siin lounas kull.

Kuu aega tagasi polnud mul aimugi, et ma aupairiks Prantsusmaale lahen. Veel 48 tundi tagasi polnud mul aimugi, et end Perpignanist mingi tuubi korterist ees leian. Elu on ikka uskumatu ja mina olen hetkel suht kodutu ka ja normaalne mina oleks Azilles perele helistanud ja nuttes asja selgitanud ja Eestisse tagasi tulnud ja moenud, et kull ma ikka olin loll, et uldse laksin. Kuid ma ei taha veel tagasi tulla. Mitte veel. Mis edasi saab, ma ei tea. Kuid veel ma Eestisse ei naase.

Siin arvutis ei taha tahed eriti hasti tootada, selleparast on see blogi vigu nagu sigu tais.

 

Ülejäänud osa oli eelmises postituses, nüüd hüppame 10-ndasse oktoobrisse, kus ma endale kolmanda hostperekonda leidnud olin – ehk siis siis, kui ma Jalgpallifänni (Mario) juurest ära oli läinud.

Nii palju siis sellest, et kirjutan järgmisel paeval… Muidugi kadus meil seal külakeses nett täiesti ära ja pole siiamaani tagasi tulnud. Onneks saan nadalavahetused Baselis olla, hostperel on siin korter, tegelikult ühe tuttava korter, kes on hetkel Peruus ja ühe kuu jooksul saab siin olla. Ning siin on internet! Sain siin juba eelmisel nädalavahetusel olla, siis küll saabusin laupäeval, seekord juba reede ohtul ja homme mingi kell tuleb Fernando mulle järale, ta helistab mulle, mul on hetkel moblas Sveitsi nr, sest sellele odavam helistada, mu enda sim pole hetkel kasutusel. Kuid olen vahepeal ka natuke päevikut pidanud, sest muud ju seal teha pole, kui internetti ka pole. Nüüd viimaseid uudiseid seal pole, aga kirjutan enne selle päeviku ära ja siis lisan need motted/sündmused, mis seal veel kirjas pole, sest siis ma ei teadnud veel nendest.
Minu päevik, kirjutatud 29.09.2009 ehk siis kümme päeava tagasi juba. Siin see on:

Ja siin ma nüüd siis olen – järjekordselt päevikut pidamas, sest interneti voimalust pole ja tahaks oma motteid väljendada. Vahepeal on palju juhtunud ja ma pole enam Hispaanias, olen tagasi Prantsusmaal, nüüd aga teises otsas, Sveitsist(tean, et see s katusega, aga ei viitsi seda tähte kopida ega tea, kuidas klaviatuurilt seda saada)15 minuti kaugusel. Leidsin endale uue hostperekonna, keda ma varem ka blogis mainisin: Pereisa Peruust, pereema Saksamaalt ja ise elavad Prantsusmaal. Kuid sellest koigest natuke hiljem.

Kuidas möödus mu viimane nädal Hispaanias? Supehästi, kolmapäeval oli Mario sünna ja kinkisin talle raamatu ning tegin talle 11 slaidiga Powerpointi, mis talle väga meeldis. Tema sünnal oli ka Espanyoli ja Malaga mäng, mida sain tänu sellele vaatamas käia, et Mario ode Laura pidi tööl olema ja ma sain tema kaardiga minna, tal ja Mariol ning teistel superfännidel on selline kaart, millega saab igale Espanyoli väljakul toimuvale mängule terve hooaja jooksul minna. Mina pole küll suur jalgpallifänn, aga otsustasin siiski minna, pealegi pidime sealt otse edasi Mario sünnat tema ema juurde tähistama minema. Ma küll aimasin, et eks hispaanlased elavad mängudele kaasa, aga koik see ületas kogu mu ootused. Kuna mäng toimus Espanyoli staadiumil(koik meeskonnad mängivad omavahel kaks korda ühe hooaja jooksul, üks kord oma koduväljakul ja teine kord vastase koduväljakul), polnud Malagal just palju fänne. Ja kui Malaga skooris, lendas selliseid roppusi selle meeskonna suunas, et mina leidsin end mottelt, et see on ju koigest jalgpall! Onneks oli seekord Espanyoli onnepaev: voideti 2:1. Kuna viimasel ajal sel meeskonnal just eriti hästi ei lähe, olid koik muidugi väga roomsad, Mario veel eriti, sest oli ju tema sünnipäev samuti. Ma küll üritasin ta vaimustust jagada, aga täielikult see siiski ei onnestunud, sest mind jätavad sellised asjad natuke külmemaks.

Samal ohtul rääkisin esimest korda telefonis ka Tanjaga, oma uue hostemaga ja selgeks sai see, et nad on nous mu lennu kinni maksma kui laupäeval Baseli poole porutan. Kogu mu koneaeg läks sellepärast ära. Jutt jäi, et nad broneerivad mu pileti ja kinnitus tuleb mu meilile. Easyjetiga on see veel eriti lihtne, ei pea midagi välja printima, tuleb lihtsalt kood meelde jätta ja peab passi näitama, just nimelt passi, sest Sveits ju Euroopa Liitu ei kuulu. See viimane on mul onneks kaasas, hea, et ma ainult ID-kaardiga ei tulnud, sest Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas oleks see voimalik.

Mario sünnipäeval tajusin uha enam kui raske on mul nende inimeste juurest lahkuda, kuid ma ju teadsin kogu aeg, et igaveseks see niimoodi ei jää. Niigi oli ühest nädalast saanud järsku neli nädalat…

Pärast ohtusööki läksime osa kambaga Hijos de Caini, ka nüüd oli rahvast vähe, mis mind natuke üllatas, sest 24 september on ju Barcelona püha ja inimestel on vaba päev, monedel oli vaba isegi reede, Mariol sealhulgas. Seda kutsuti vist Mercheks? Mario ütleb alati, et tal on heal päeval sünnipäev, sest järgmine päev on vaba ja saab pidutseda.

Neljapäeval tudusime Marioga poole päevani ega teinud midagi erilist. Voinoh, sel päeval vottis meie amelemine eriti tuure üles ja oleksime peaaegu seksinud, aga ma keeldusin. Kuigi kogu mu keha karjus sel hetkel JAAAAAAA, suutsis siiski kaine moistuse säilitada. . Et lasen end ilusatest sonadest ära voluda jne. Pohjus, miks ma seksida ei tahtnud, oli see, et sellega oleks koik ilusa, mis meil Marioga oli, nagunii ära rikkunud. Kogu selle nelja nädala jooksul oli ta minu jaoks nii sobra, vanema venna(ma olen kogu aeg endale vanemat venda tahtnud, ilmselt on üks pohjus ka selles, et vbl siis oleks moni ta sopradest mulle sobinud, kuid muidugi ka niisama, et meeste maailma kohta rohkem nou saada ja neid rohkem moista) kui ka nii-oelda kallima eest. Kuigi jah, vahel ajas ta mind oma perfektsionismiga närvi, aga üldiselt on ta nii tore inimene ja ma pole eladeski nii palju naernud kui temaga.

Mario muidugi taipas, et ma tahan seksida, et mu keha tahab ja ta ütles, et kui vaid tema suudaks niimoodi, aga ma ajan ta nii hulluks, et ta lihtsalt ei suuda millelegi moelda. Ka minul oli niimoodi, aga naised suudavad alati oma instinkte natuke rohkem kontrollida. Nii et seksimiseni me ei joudnud. Kuid kas toesti koik hispaania mehed ongi sellised? Nii kirglikud? No eks ma olen seda ju ka varem kuulnud, aga ma arvasin, et voib-olla on kohati tegemist müüdiga.

Reedel soime ohtust eriti hilja ja magama sain ma alles pool kaks öösel, kuigi pidin juba kell viis ärkama, sest lennuk läks 08.35.

Hommik möödus nukras meeleolus: Mu peas keerles kogu see näli nädalat, kogu see vorratu aeg, mille jooksul ma nii palju nägin ja kogesin. Kui autos tan dificil lugu tuli, veeresid mu näol pisarad, aga Mario seda ei märganud, sest vaatasin aknast välja. Ka Mario oli üllatavalt vaikne. Tol hetkel taipasin, kui väga ma seda koike igatsema hakkan. Neid hilinevaid hispaanlasi, kes punase tulega valgusoori ületavad ja kes meeletult räägivad ja kes hästi tantsivad, neid hiliseid ohtusööke, seda koike. Muide, siinkohal voiks mainida, et selle nelja nädalaga Barcelonas lisandus mu kehakaalule neli kilo! Sest Hispaania toit on toesti rikkalik, hetkel igatsen paellat ja sangriat. Enne seda ei votnud Prantsusmaal olles poolt kilo ka mitte juurde, aga Hispaanias nelja nädalaga neli kilo! Mario vottis selle ajaga ühe kilo juurde. Nüüd loodan Prantsusmaal olles need kilod kaotada, aga kardan, et see ei lähe onneks. Kaal pole mind kunagi muretsema pannud, sest selle juures aitab mind mu pikkus, aga hetkel 70 kg ei ole just eriti hea näitaja. Kaks aastat tagasi olin 62 ja nüüd viimasel ajal kogu aeg 66 kg. Kuid sellisest asjast ma end heidutada ei lase, oleks olnud narr Hispaanias kilosid lugeda.
Muide, reede öösel kirjutasin ka kogu toe vanematele, et ma polnud Hispaanias lapsehoidja, et olin Martinega vaid ühe nädala ja et Korsikal oli teine hostperekond. Selleks läks aga palju julgust vaja ja see kiri tuli meeletult pikk. Nüüd olen Eveliniga ka korraks msnis rääkinud(parool tuli meelde) ja tundub, et koige vihasem on Helina, mida oligi ju arvata, ka temaga rääkisin msnis. Ta pakkus, et kui mul peaks korini saama, siis tema maksaks mu tagasisoiduraha kinni. 

Aga kuhu ma jäingi? Laupäeva hommiku juurde. Barcelona lennujaam ei asu päris Barcelona linnas, seega pidime 20 minutit soitma. Minu jaoks oli see ilmatu piin, sest ma ju ei tahtnud lahkuda. Jaa, vahel oli mul ka Barcelonast korini, aga see pole see, sest viimane nädal oli super ja tegelikult ka eelnev aeg. Kui ma sellele motlen, siis tunnen südames suurt igatsust. Koik see… Mul puuduvad endiselt sonad, et seda kirjeldada. Motikas, PortAventura, pulm on vaid käputäis kogu nendest asjadest.

Olin lennujaamas varakult, sest Easyjetil on ju selline süsteem, et need, kes varem tulevad, saavad gruppi A ja saavad lennukis istekoha valida, kindlaid istekohti nendes lennukites pole. Easyjetiga on üldse väga lihtne, ainult näitad passi ja koodi, ei pea midagi isegi välja printima.

Barcelona lennujaam oli hoopis midagi muud vorreldes Tallinna omaga, esiteks on seal mitu sektorit, onneks olime enne vaadanud, et minu lennuk läheb teisest sektorist, sest esimene on kovasti kaugemal. Ja üks sektor on nii suur.

Viimaks joudis kätte ka hüvastijätmisaeg. Minu jaoks oli see raskem kui ma ette kujutasin. Sel hetkel ma onneks ei nutnud, aga südames oli tühi tunne. Tundsin, et enam ei joua, et pole enam jaksu niimoodi lihtsalt koigega järjekordselt hüvasti jätta. Ei, ma ei olnud Mariosse armunud, aga ma tundsin(siiamaani tunnen) ta vastu midagi väga erilist.

Lennujaamas juhtusin rääkima ühe tüdrukuga, kes läks ka Baselisse ja lopuks andis ta mulle oma meiliaadressi, et saaksin talle kirjutada, kui Baselis olen. Oleksingi seda teinud, kui nüüd poleks kaabliga jama. Sest nädalavahetusel pole siin eriti midagi teha…(Märkuseks: nüüd olen ma seda teinud, aga mingit vastust pole tulnud, samuti ka teadet mitte, et meil ei kehtvi. Vbl siiski kirjutasin ta meili valesti ja kiri ei läinud kohale).

Kogu lennukiaja ma magasin ja nüüd polnudki mu korvad pärast lendu lukus. Kuid pidin kohvrit päris kaua ootama ja kartsin juba, et pereisa Fernando arvab, et ma ei tulegi. Nimelt ma maandusin Sveitsis, aga pidin väljuma Prantsusmaa väljapääsu juures, Fernando ootas oma lastega mind seal. Kuna Sveits ei kuulu Euroopa Liitu, pidin piiril ka passi näitama, Sveits on muide ka üks kallemaid Euroopa riike.

Lopuks ma siis kohtusin oma uue hostperega. Amaru Keanu(pereisa kutsub Amaruks, pereema Keanuks) on kuueaastane ja Aymara on kolmeaastane. Ka nimed tulenevad inkadest(Amarul siis ainult Amaru, Keanu tavaline saksa nimi). Soitsime siis Baselist Attenschwillerisse, kus Tanja meid ootas. Tema jaoks oli väga oluline, et ma kindlasti enne 29-ndat septembrit jouaksin, sest siis pidi ta haiglasse minema. Nimelt ta kukkus jaanuaris siinsamas maja välistrepil ja nii onnetult, et nüüd pannakse alaselga torud. Muidu pealtnäha paistab ta päris terve, aga tal on valud ja seega on operatsioon vajalik. Ja kaks nädalat on ta haiglas, pärast küll kodus, aga vajab endiselt abi lastega, sest ta ei saa tosta ega midagi.

Mis muljed mul siis uuest hostperekonnast on? Igal juhul paremad kui eelmiste perekondadega. Laupäeval käisime Tanja ja lastega Baseliga tutvumas. Nii rahulik ja vaikne! Ning pühapäeval käis Tanja Saksamaal oma pere juures ja mul oli viis tundi vaba aega. Saksamaa ja Hispaania on nagu öö ja päev… Tahtsin sealgi juba harjumusest valgusfoori punase tulega ületada, aga seal pole see nii kombeks. Ning kui palju tramme ja jalgrattaid neil on! Ning kui pikad mehed! Koik, kellega rääkisin(palusin, et nad minust pilti teeksid), oskasid ka inglise keelt. Basel oli ka ilus, aga Freiburg kovasti rohkem, pealegi on seal odavam ja eurod. Tanja küsis, et kas mul raha on, ma ütlesin, et pole ja seega sain 50 euri ettemaksu, see läheb järgmisest palgast maha. Käisin söömas ka ja nüüd on 40 euri järel. Sveitsis pole eurod, kui sinna peaksin juhtuma, aga paljudes kohtades Baselis saab sealgi eurodega maksta, sest see on ju nii lähedal Prantsusmaa ja Saksamaa piiridele.

Ja nüüd olengi juba viis päeva siin olnud, eile läks Tanja haiglasse ja täna on lastel vaba päev, kolmapäeviti siin lastel kooli-lasteaeda pole. Koige rohkem valmistab mulle peavalu see, et Aymara tahab koike oma suure venna Amaru järgi teha ja täna ta keeldus lounauinakut tegemast. Hetkel on Amarul korvpall ja nüüd sain Aymara ka magama pandud, sest Amarut polnud läheduses. Samuti ajab mind vihale see, et internetti pole ja siin külas pole mingit raamatukogu, siin on ainult kool-lasteaed ja üks juuksur ka vist kuskil, aga seda pole mina veel näinud. Mul on argipäeviti 08.00-11.35 vaba, siis tulevad lapsed koju sööma, pean vaid sööki soojendama ja 13.20 läheb Amaru kooli ja Aymaral tuleb lounauinak. Kell 16.05 lähen Amarule kooli järele(sama ka 11.35, aga siis toon molemad ära). Koige rohkem ullatab mind see, et Amaru on kuuene ja kool on sada meetrit, aga ma pean teda sinna viima ja sealt ka ära tooma(nüüd enam ei pea, pärast pausi läheb ta ise ja päeva lopus tuleb ka ise, ainult siis lähen mina kui hommikul koos Aymaraga lähen ja Aymara 11.35 lasteaiast ära toon, pärast läheb Amaru juba ise, olen ta välja opetanud :D). Kas ta toesti ise ei oska? Kahe nädalaga peaks talle selle harjumuse sisse viima, et ta ükski läheks. Lasteaed ja kool on korvuti. Ja seda ka, et Amarule pannakse ooseks mähe, aga ta on kuuene! See pole ju normaalne, kui kuueaastane ei suuda ise seda ära tajuda. Oeh jah. Ning hetkel tunnen meeletut igatsust, sest internetti ka pole… Raamatud on siin vaid saksa-ja prantsusekeelsed, küsisin Fernandolt, et kas tal toesti hispaaniakeelseid raamatuid pole, ta ütles, et mitte eriti, sest talle meeldib rohkem prantsuse keeles lugeda. Peruus pole ta üle kümne aasta voi isegi rohkem käinud. Muidu räägivad Tanja ja Fernando omavahel alati prantsuse keelt, nüüd rääkis Tanja hispaania keelt, sest mina olin ka. Lastega käib suhtlemine enamasti prantsuse keeles, kuigi Fernando räägib lastega vahel hispaania keeles ja nemad vastavad enamasti prantsuse keeles. Fernando eriti saksa keelt ei oska, lapsed aga küll, sest Tanja on sakslane, aga tema kireks on alati olnud prantsuse keel, ta käis ülikoolis Pariisis. Nii et vägagi multikultuurne perekond.

Tegelikult on Tanja ja Fernando ametlikult lahus, aga praeguse olukorra tottu hoivad kokku. Fernando töötab kuuest kuueni ja argipäeviti pean mina ka kell 06.00 ärkama(välja arvatud siis kolmapäev, mil kooli ega lasteaeda pole), sest pean laua katma ja vbl dusi all kaima, vahel käin ohtuti, vahel hommikuti. Hetkel pole ka külaga üldse tutvunud, aga voib-olla homme teen seda. Samas olin kahe päevaga neljas riigis : Lennuk lahkus laupäeval Hispaaniast, maandus Sveitsis, hostpere elab Prantsusmaal ja pühapäeval käisin Saksamaal. Sveitsi Basel oli ka rahulik(praegu on vist koik rahulik vorreldes Barcelonaga) ja sealt läheb Reini jogi läbi ja seal on nii ilus sild. Kuid koige enam avaldas mulle moju Freiburg, koigi inimeste inglise keele oskus, kellelt palusin, et nad minust pilti teeksid ja selle linna üldine rahulikkus. Voib-olla oli see sellepärast, et oli pühapäev, aga tegelikult see linn polegi nii suur, koigest 200 tuhat inimest, Baselis vist umbes sama palju voi natuke rohkem koos metropolitaanaladega. Aga Saksamaa mehed on toesti pikad ja jalgrattaid on seal meeletult pluss veel need armsad pargikesed, mida Prantsusmaal näiteks üldse pole. Koik on nii ilus ja roheline, Baselis ka, aga Freiburgis kovasti rohkem. Freiburgis oli lihtne liikuda, ma ei eksinud kordagi ära. Kuid ma pole eladeski näinud linna, kus oleks nii palju tramme, iga viie minuti tagant tulid! Nagu Barcelona metroo juba, seal tuli iga kahe-kolme minuti tagant uus, vahel ka rohkem. Freiburg jättis mulle sügava mulje, kahju ainult, et mul seal tuttavaid pole…

Hetkel Aymara magab ja Amaru vaatab telekat, ta just tuli korvpallist. Elutoa teleka teised kanalid on ka kuhugi kadunud voi patareid lihtsalt ei toota, muidu on seal Hispaania kanaleid ka, isegi televison Espanola, kus jookseb “Dona Barbara”, aga hetkel on ainult analoogsed prantsuse kanalid ja paar inglisekeelset kanalit, sest kaabeltelevisoon ei funktsioneeri. (Informatsiooniks: Dona Barbarat enam sel kanalil ei jooksegi, peatati mingil pohjusel, nii nome ikka :S).

Kuidas siis iseloomustada mu uut hostperekonda? Tanja jättis mulle väga hea mulje, ta isegi mainis mulle seda, et noorena tahtis temagi palju reisida ja maailma näha ja tänu sellele olid tal tolleaegse peikaga alati probleemid. Samas leidis ta, et see on ainuoige otsus, sest hiljem lastega ei saa ju enam sellist elu elada. Fernandol on alati kuhugi kiire, ta valmistab ohtusöögi kiiresti, paneb lapsed kiiresti magama, et ise telekat vaadata. Eile vaatasime jalgpalli(jah, Hispaania on mind selles mottes muutnud, et nuud huvitab see mind natuke rohkem kui varem. Aga ainult natuke). Kuid Fernando ei vaata Hispaania omavahelisi mänge, ta vaatab ainult Champion Leaguet. Ta lemmik on Barca(mida Mario kull praegu utleks :D), sest ta ise elas kunagi päris pikalt Barcelonas. Täna mängib Real Madrid Marseillega. Usun, et Real Madrid teeb ära, aga hetkel ei tea ju ka, aga Ronaldo on ju selline killer.( Ja kuigi ma ei tunnistaks seda kunagi avalikult, on ta superkuum. No Mariole tunnistasin, aga jah. Mulle ei meeldi, et koik Cristianost nii vaimustuses on, aga fakti ei saa eitada, kuum on ta toesti).

Hetkel tunnen meeletut üksindust ja kohati igavust. Ma ei tunne siin külas kedagi ja ma üldse kahtlen, kas siin palju minuvanuseid ongi. Kas see pole mitte nagu eelaimdus, et koik laheb halvasti, kui internetti pole? Azilles lapsehoidjana olles polnud mul alguses internetti, Korsikal polnud ja nüüd ka pole. Kolm korda olen au pair olnud ja kolm korda voetakse mul alguses internetivoimalus ara, et ma ennast veel üksikumana tunneksin. Koneaega ka pole.

Esmaspäeval mul veel oli internet ja siis ma sain Marioga ka korraks msnis rääkida.(Muide, ma jätsin Hispaaniasse oma “Kiss me… cause I am cute” kampsuni!!! Ja oma hügeenilise huulepulga ka, aga see pole nii oluline. See kamspun oli üks mu lemmikutest ja hetkel ka koige soojem, mis mul kaasas oli. Siin on juba jahedam kui Barcelonas, kuigi mitte nii külm nagu Eestis ilmselt. Barcelonas viskas reedel veel 25 ära!(ja hetkel on seal ka 24 kraadi sooja!)

Mario kirjutas couchsurferisse minu kohta nii armsa iseloomustuse, tema kirjutas ainult hispaania keeles, mina hispaania ja inglise keeles, sest koik couchsurferid ei oska hispaania keelt. Mario kasutas natuke tolget, et sellest aru saada. Ja nüüd ma ei saagi talle teada anda, et mul pole ju netti. Mainisin talle, et peame nüüd molemad kell 06.00 hommikul ärkama, mitte ainult tema :D). Ja noustusime, et see oli meie molema elu üks ilusamaid kuusid. Mario viskas veel nalja, et tänu mulle ei saanudki ta septis seksida(tavaliselt tal vähemalt kord kuus ikka joppab, tal on nimelt special sekssobrannad, samuti kasutab ta kahte mobiili ja kahte msni, et erilisemad naised vähem erilistest eristada. Vot see viimane ajas mind meeletult naerma, sain selle alles reedel teada, kui nägin, et tal on kaks msniakent lahti ja küsisin, et miks tal neid kaks on 😀 Muidugi on selline käitumine kohati ka inetu, aga samas hispaania naised pidavat nii hullud ja armukadedad olema, isegi siis kui ilmselgelt mingit suhet ei uksest ega aknast paista.

Mul vedas, et ma temasse ära armunud polnud, sest siis oleks kovasti raskem olnud, kui niigi juba raske on, ka tema polnud minusse armunud. Lihtsalt olin juba harjunud kellegi korval ja kaisus magama(esimese nädala magasime veel eraldi tubades) ja et kui Mario töölt tuleb, siis ma vaatan seebikat ja tema ütleb:”Hola, bonita! Como fue tu dia?” Viimasel ajal kutsus ta mind Jannuks, sest mainisin, et Eesti on see mu hüüdnimi ja mina teda Eroseks, sest ta oskab teda nii hästi järele teha.

Igatsen ka hispaania huumorit, Zapatero(praegune hispaania peaminister) ja Aznari(endine hispaania peaminister) nalju. Rohkem Aznari omasid, tema “katalaani oskust” ja seda, kuidas ta Texases üritas hispaania keelt Texase aktsiendiga rääkida ja vanade koomikute ütlemisi, mis meil alati jutuks tulid. Ning seda hispaanlaste elu, mida alati nii lobusalt voeti. Samas peatun ma hetkel heas kohas, Sveits siinsamas, Saksamaa ka ja Itaaliagi ainult kahe tunni kaugusel. Hetkel on mul 40 euri(10 euri läks Saksamaal söögi peale), Sveitsis aga euridega vist maksta ei saa(nüüd ma tean, et paljudes kohtades siiski ka saab, sest piir on nii lähedal), samas Sveitsi pangad ja Sveitsi juust on maailmakuulsad.

Homme on juba esimene oktoober!(Marjuska saab 20, loodan, et saan kuskilt netti, et talle onne soovida voi koneaega, et talle sonum saata), muidu ta arvab, et mul polegi meeles, aga on küll meeles, vägagi hästi on meeles. Loodan, et tal on supertore sünnipäeva tähistamine, sest 20 on juba väga oluline number!

Hetkel ajan Aymara üles, sest varsti tuleb Fernando ja siis ta peab üleval olema, sest uuesti tuduleminek on ka varsti.

Ja nüüd olen siis üle kahe nädala juba selle perekonnaga olnud. Ning need kaks nädalavahetust, mis peale esimest olid, olen saanud ka Baseli korteris veeta, mis on ülimalt super, sest siin on vähemalt internet, külas pole seda endiselt ja kedagi teist peale minu vist ei huvita, kas see enam üldse kunagi ka tuleb voi mitte. Tanja tuleb juba esmaspäeval haiglast tagasi ja siis on vast natuke kergem, samas ei tea ka, kuidas ta olukord üldse on. Hetkel peab ta vist kogu aeg ainult voodis olema. Ja nüüd pean ju neile ütlema, et pean 30 oktoober kindlasti Eestis olema, maksku mis maksab…

Nimelt esimese oktoobri hommikul lapsi kooli-lasteaeda viies juhtusin ühele Tanja sobrannale mainima, et meil pole kodus internetti ega pole aimugi, et millal see üldse tulla voiks. Ta siis pakkus, et saaksin seda tema juures kasutada. Ma olin muidugi väga onnelik, sest tahtsin Marjuskale onne soovida ja oma kirju lugeda, sest teadsin, et Mario on mulle juba kindlasti kirjutanud. Kuid ma poleks kunagi uskunud, et leian sealt Mehhiko vastuse!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Vastus tuli juba 30 septembri hommikul, nii vara ikka, mina ise arvasin, et see tuleb oktoobri lopus. Ning see oli jaatav!!! Mu esialgsed emotsioonid olid segased: olin nii onnelik ja samas nii paanikas, sest arvasin, et pean kohe Eestis olema, et mind on kohe vaja. Päris nii see siiski ei olnud, aga 30 okt kuni 1 november on mul koolitus ja selles osalemine on kohustuslik, seega 30 oktoober pean kodumaal olema, maksu mis maksab! Ma pole seda siiamaani veel hostperele maininud, nemad ju arvavad, et saan novi lopuni jaada ja tegelikult saaksingi, kui seda koolitust poleks, sest enne esimest detsi ei saa nagunii mingeid kulutusi minu projekti raames teha, alles siis saab selleks vajaliku raha kätte. Tean nii palju, et minu projekti jaoks ei saadud nii palju raha kui vaja oli, et taotleti rohkem kui saadi, vbl läks raha lennupiletite arvelt, seega on hea, kui ise ka odavatel lennupiletitel silma pean hoian. Inga saaks need muidu ka agentuuri kauda ära tellida, aga siis läheks kallimaks.

Kardan oma hostperele öelda, kardan, et nad teevad palgaga tünga, sest nad maksid mu siiasoidu ju ka kinni. Koige targem oleks pilet enne ära osta ja koige mottekam on vist Münchenist minna, see siit paari tunni kaugusel, aga selleks peaks pileti enne ära tellima ja kinni maksma, sest ei saa ju niimoodi, et lähed lennujaama ja tahad piletit järgmiselele lennule, pealegi on siis palju kallim ka. Baseli kaudu vist minna ei saa ja kui ka saab, on see vist elukallis, sest Sveitsis on koik kallis.

Eile käisin couchsurferi kaudu peol ka, läksime jalgratastega, mulle isegi hangiti spetsiaalselt jalgratas, aga ma ei saanud selle soitmisega hakkama, sest mulle ei meeldi jalgrattad! Peole sain kohale ühe tuubi pakikal ja tagasi ka samamoodi, tagumik jäi sellest päris valusaks. Kuid olin ruttu tagasi, sest pidu ei meeldinud mulle, hip hop pole just minu cup of tea. Samuti oli eelmise pühapäeva külafestival surmigav, minu lootus omavanustega tutvuda läks täiesti luhta, sest siin külas on kas lapsed voi vanakesed.

Ning terve selle nädala on Fernamdo Baselis ööbinud, tuleb koju, teeb ohtusöögi valmis, paneb lapsed magama ja paneb ise Baseli poole punuma. Lapsed ei teagi, et isa mujal ööbib, sest tavaliselt läheb Fernando hiljem magama kui nemad ja ärkab varem kui nemad. Kardan nii väga oma hostperekonna reaktsiooni selle kohta, et varsti minema pean, sest nemad ju arvestasid novembri lopuga, ma isegi. Ning kui muud üle ei jää, pean Helina poole pöörduma, et ta mulle neti teel pileti ära telliks ja ma selle paberi välja prindiks nagu mu Prantsusmaale minekul tegime. Sest ise saaksin sularaha ju alles 26 sept ja ega sellest vist ei jätkuks ka, pealei sularahaga ju eriti ei saa, alati peab netist varem pileti ära tellima. Oleksin pidanud kohe hostperele ütlema, aga kartsin, kuid homme on viimane aeg seda teha. Eriti kahju on mul Tanjast, sest tema on hea inimene, Fernando mulle ei meeldi, ta kasutab sona mierda laste kuuldes ja vahel mulle tundub, et ta vaatab mind liiga ilase pilguga, ma toesti loodan, et see on koigest mu kujutlusvoime moju, ma toesti loodan seda!!!!!

Oeh… Ja muidu suren endiselt külas igavusse, olen saanud seal netti kasutada, sest inimesed on lahked ja on lasnud enda juures kasutada, aga nüüd kui Tanjale niimoodi teen, langeb ilmselt see voimalus ka ära. Hetkel on mul sveitsi sim-kaart sees, et fernando mulle helistada saaks ja järele tulla saaks, nii et mu enda number ei funktsioneeri.  Marioga sain täna kull vähe rääkida, sest tal on vana läpakas ja see paneb kokku, aga aitas seegi, pärast kirjutasime. Ma endiselt igatsen teda, aga nüüd ma vähemalt ei nuta, kui tema saadetud laule kuulan, kuigi kurb olen endiselt.

Ma nii kardan hostperele öelda, et pean varsti lahkuma, kui ma isegi ei tea, kuidas ma seda üldse teha kavatsen!!!! Pean paar päeva enne 30 siiski juba Eestis olema, sest ega ma kohvriga koolitusele minna ei saa, sest jumal teab, kus see üldse toimub ja mis riideid selleks vaja on. Kuid see on ülioluline ja hiljem seda vist ei toimu ja tegelt igatsen ma meeletult Eestit, Prantsusmaa pole palsam minu hingele nagu Hispaania seda oli. See lihtsalt pole seda ja koik!

Otsustasin, et ütlen siiski Tanjale enne, teen seda teisipäeval. Fernando on esmaspäeval kodus, sest siis saabub Tanja. Ma ei julge Fernandole esimesena öelda, tegelt ka, kardan reaktsiooni. Ning jääb vbl niimoodi, et Helina tellib netist pileti ära, koige odavam tuleks Münchenist minna, see siit paari tunni kaugusel. Ning vahel suht otselend ka. Ma üldse ei tahaks temaga neid asju ajada, aga kui ma palga saan, on juba liiga hilja neid asju ajada. Oeh… Ma tahaks juba Eestis olla, tegelt ka.

Ning Fernando pole mulle täna veel helistanud, ma loodan, et ta enne ohtut mulle järele ei tulegi, kuigi tean, et kindlasti tuleb, mis on nome, sest tegelt on mul pühapäev ka vaba, aga ma ei saa siit kuidagi külasse ja soltun sellest, millal tema koos lastega tulla otsustab. Oeh…

Ma tahan Eestisse tagasi! Voi Hispaaniasse! Voi Mehhikosse juba, seda tahan meeletult, aga siin ma enam olla ei taha, selles külas mitte. Baselis veel, aga seal külas ilma netita ei pea ma vastu. Miks ma alati endale sellise supi suudan kokku keerata? Minuga juhtuvad vist ainult sellised asjad.

 

Nädal on siis juba möödunud eelmisest kirjutamisest… Vahepeal on palju asju selgeks saanud: nimelt mu lend läheb 27.oktoobril kell 14.05 Münchenist ja kodumaal olen siis kohaliku aja järgi 17.35, tegelikult lendab lennuk 2,5 tundi, aga koik ajad on ju kohaliku aja järgi. Kuid koigepealt tuleb too sama päev üldse Baselist Münchenissse jouda ja rong maksab kuskil sada euri ning soidab neli tundi. Krdi kallis, aga Zürichi kaudu tulles oleks kokkuvottes veel kallimaks läinud, sest lennupilet oli mingi 5000 pluss veel siis rongiga sinna. Sain selle pileti tänu Helinale, ta kandis mulle raha üle. 2450 krooni on see lend. Ma juba arvasin siis, et nüüd ongi see mure lahendatud, et tellin Estonian Airi kaudu selle pileti ära ja asi ants. Kahjuks päris niimoodi see siiski polnud :S Mul oli u-netis see nome piirang, et ainult 1500 krooni saab korraga üle kanda ja netis seda muuta ei saa. Hea inimene Ain tuli mulle appi, helistas isegi Sebi, et küsida, kas toesti peab selleks kontorist läbi minema ja nemad ütlesid, et ainult kontori kaudu saabki :S Ning siis tegimegi niimoodi, et kandsin Ainile 1500 ja tema pani 900 krooni mängu ja tellis mulle e-pileti ära, pani muidugi koik minu andmed. Ja järgmisel päeval käisin ruttu naabrinaise juures talle uut ülekannet tegemas ja kandsin ülejäänud 1500, mis mul oli, Helina oli saatunud 3000 krooni.  Nüüd oleksin toesti valmis olnud kauemaks jääma, kuigi Keanu on vahel oel ja Aymara jonnib tihti, aga kolmas on siiski kohtuseadus. Nüüd on Tanja ka alates esmaspäevast kodus olnud ja mul on kovasti lihtsam olnud, ta saab kondida ka, aga ei tohi lihtsalt raskeid asju tosta ega ennast üle pingutada….
Ning ma sain hakkama ka sigadusega :S Nimelt Tanja äraolekul oleksin ma pidanud ka tema jäneseid toitma, aga mul läks see täiesti meelest, Tanja ka mainis, et vahel peaks, sest Fernandol pole nagunii meeles. Tegelikult Tanja palus mult seda ja mina loll unustasin täiesti ära!!!! Ja nüüd on jänesed koik kuidagi puurist välja lipsanud, ilmselt olid nii näljased, et panid koik oma joud kokka, et puuri lahti saada. Voi juba surnud ka :S Ma ei taha sellele üldse moelda, sest see teeb mind kurvaks. Tanja mainis mulle seda esmaspäeval, aga oli nii rahulik ja moistev! Kui keegi oleks minu jänestega niimoodi teinud, ma oleks talle vist tuupi teinud. See polnud küll otseselt mu kohustus, olen siiski au pair, aga Tanja on nii hea inimene ja kui ta midagi palub, siis ma ikka üritan seda täita, eriti veel praegu, sest ta olukord pole nii kiita…

Uudise tegin hostperele teatavaks esmaspäeva ohtul. Valetasin, et meil oli alles nüüd tulnud ja nad said minust aru. Tegelikult tundsin end krdi sitasti, et neile kohe ei öelnud, sest nüüd on neil kovasti vähem aega uue otsimiseks, aga nad ütlesid ka, et Mehhiko on mu unistus ja ma ei saaks nende pärast seda koike tuksi keerata. Kuigi Fernando rääkis mulle ka Mehhikos olevates gängidest(need koikjal Ladina-Ameerikas, kes johkralt inimesi tapavad ja moned inimesed, kes ei taha nende ohvriks saada, maksavad raha, et gängi kuuluda, sest siis ei tule keegi sinu kallale). Olin nendest ka varem kuulnud ja tean, et Mehhiko on ohtlik maa ja ükskoik kui turvaliseks mu vabatahtlikuprojekti ka teha ei tahetaks, siis oht on alati, et jääd sellistele gängidele ette ja siis on suht kaputt ka. Kuid niimoodi ei saa moelda. Iga lennuk, rong voi buss, millega inimesed soidavad, voib onnetuse teha. Iga laev, millega inimesed soidavad, voib pohja minna jne. Iga nolk voib kuskil tänaval teise inimese ära tappa, niimoodi on koikjal. Mehhikos on see lihtsalt kovasti hullem, Mehhiko ongi üks neist koige hullematest. Siis tulebki vist Peruu, Kolumbia muidugi ka, aga seal on päris maffia, need gangid pole maffia, seal on noored inimesed, kes valimatult inimesi tapavad. Maffia tegutseb teistel motiividel, aga nende puhul on ka surm kindel, kui neile juba “sorme” annad ja pärast enam kogu “keha” anda ei taha… Fernando on mulle sellistest asjadest päris palju rääkinud ja ma voin küll öelda, et olen ju kuulnud, kuid see pole sama, kui seda ise kogeda(ptüi-ptüi nüüd selle peale). Kuid sellise asja pärast ei jätaks mitte keegi minemata, sest selline on elu. Sealses piirkonnas on see lihtsalt tuhat korda karmim kui siin.

Ja nüüd olen siis reedest jälle Baselis olnud, Fernando tuleb mulle kell 20.00 alles järele, milline room ikka! Nimelt ta toi oma teise tütre Sara meie juurde külla ja ta viib ta alles täna ohtul Freiburgi tagasi. Aeg lendab siin Baselis olles lihtsalt meeletult ning ma suutsin oma Hispaania piltidega DVD ka metsa keerata :S Nüüd ta näitab, et kaks pildifaili, mis juba olid dvdl, vajavad uuesti kirjutamist :S Ma siis üritasin seda teha, aga Nero pani näkku, nii et kui mul Eestis neid pilte pole, siis Mario saadaks mulle need uuesti, onneks pole ta neid ära kustatanud. Teised failid peaks ilusti DVD peal olema, ma vähemalt loodan. Ma ise ka ei saa aru, kuidas niimoodi juhtus, vajutasin mingit valet nuppu ja näitaski, et vajavad kirjutamist, kuigi enne olid juba kirjutatud! Ning tahtsin ju siin oma Baseli pildid ka DVDle kirjutada, aga kuna see ei funktsi, siis jäi seegi ära. Nüüd mma ei saa uusi ka teha, sest digikamälu on täiesti täis.

Hea inimene Tanja laenas mulle oma mantlit, sest Baselis pole ka enam soe, päris jahe. No Eesti ilmaga vast vorrelda ei anna, aga siiski. See nädal oli mul kovasti kergem, sest kui Tanja on juures, kuulavad lapsed ka kovasti rohkem sona. Ning Tanja on uskumatult positiivne ja tore naine, oleme saanud paljust rääkida. Fernandost pole ma endiselt nii heal arvamusel, kuigi tal oli eelmisel pühapäeval sangriat ja ma sain seda ka proovida 😀 Hea oli, aga muidugi mitte see, mis Mario ema tehtud 😀

Ja kurb asi on see, et mu telefon on täiesti kaputt. Nimelt see nupp tuli ära, millega teda sisse saaks lülitada. Olen vähem kui aastaga kolm telefoni hingusele saatnud, koigepealt selle, mis mul juba kaks aastat olnud oli, siis selle, mille sain Evelini käest ja mis tema vana telefon oli… ja nüüd siis Mirelli oma. Olen ikka täielik katastroof. Onneks Mirell mainis alati, et nad nagunii ei kasutanud seda telefoni, aga nome tunne on ju ikkagi :S Nüüd pole mul kuskilt kella ka külas vaadata, sest seal lihtsalt pole ühte suurt ja normaalset kella ja ärgata saan ka tänu Tanja moblale, sest minu äratuskell oli ju moblas… Koik asjad tulevad mul ikka korraga…

Ning esimest korda elus ma üritasin, et ma ei vaata tüübi juures esimese asjana välimust. Nimelt kirjutasin couchsurferis ühe tüübiga, kes paistis pildilt väga kole, aga motlesin, et esimest korda elus voiksin ju moelda sisemisele ilule, sest kirjade järgi tundus toesti tore inimene olevat. Ning hetkel pole mul mingit couchi vaja, kui couchi hädasti vaja oleks, siis muidugi ei loeks välimus midagi, peaasi et kuskil ööbida saaks. No me siis pidime kell 18.00 Marktplatzi juures kohtuma, see on siit väga lähedal, mingi kümme minti kondimist. Kuna ta teadis, et mul mobla on kaputt, siis olime enne koik ajad korralikult kokku leppinud. Ning ma läksin kohale ja nägin ta kaugelt ära, aga ta oli toesti nii kole! Tema mind ei märganud, seega tegin vehkat. Pärast tundsin end nii halvasti, sest raudselt oli tore inimene, pikk tundus ka, siinsed mehed ongi suht pikad. Oeh… Hiljem kirjutasin talle, et kus ta küll oli, et ma olin kohal ja tema ütles, et tema oli ka, ootas mind isegi pool tundi… Ja nüüd pakkus välja, et me voiksime siis eile ohtul veel näha voi täna, aga ma valetasin, et olen väsinud ja tahan magada ning et täna tuleb Fernando mulle juba kell 12.00 järele… Oeh… Ma ise ka ei tea, miks ma niimoodi käitusin, aga ma lihtsalt ei saanud jääda. Ma oleksin kohe pidanud ütlema, et ma ei saa jne. Käitusin nii koledasti ja tunnen süümekaid, sest vaene tüüp passis pool tundi seal, arvetes et vbl ma ei leia kohta üles ja mobla mul ka pole. Kuid ausalt öeldes mul polegi enam tahtmist siin Baselis kellegagi tutvuda, sest varsti on nagunii minek ja ma ei taha, et keegi voiks mulle mingil moel oluliseks saada, sest lahkumine on sellisel juhul ju kovasti valusam. Pealegi mulle Basel ei meeldi. Linn ise on ilus, aga tänaval paistavad inimesed koik nii kurjad ja siin on meeletult hindusid ja pakistaanlasi! No Barcelonas oli ka, aga Barcelona on kovasti suurem ka, seal olid nad kuidagi vähem märgatavad, aga siin on neid koikjal. Siiamaani motlen Freiburgi peale, see väike Saksamaa linn, kus ma viis tundi veetsin, avaldas mulle uskumatut moju, sest koik inimesed, kellelt palusin, et nad minust pilti teeksid, olid nii sobralikud, siin niimoodi pole. Kahjuks pole mul Münchenis ilmselt aega kolada, nii et näen ainult rongi-ja lennujaama, pealegi kui ma oma pilte kuhugi kirjutatud ei saa, siis ei saaks nagunii pildistada. Kunagi tahan Saksamaad rohkem külastada, vbl ainult Freiburg on nii ilus, kuigi ma arvan, et ülejäänud Saksamaa linnakesed ka, Berliin on muidugi liiga suur. Pealinnad on liiga suured. Ma pole kogu selle reisimise aja jooksul ühegi linna pealinnas käinud, aa, oigus siiski Hollandi pealinnas Amsterdamis oli mul vahepeatus, aga see vist ei lähe eriti arvesse, kui ainult lennujaama nägin? Ega vist. üldiselt siiski mitte.

Ma lähen nüüd vist sööma, toin hostkodust piima kaasa ja helbed on juba eelmisest korrast, ei taha absull raha raisata, pealegi on koik eurodes ja raudselt ei saa siin ka nendes maksta ning hetkel on mul iga sent kaalul. Fernando on siin selle naise kropsud ja minu eelmisel nädalal ostetud saia ära söönud, aga see oleks selle ajaga nagunii hallitama läinud. Ta nimelt ööbib nädala keskel siin, sest külas pole eriti ruumi, Tanja magab niigi Aymara toas, sest minule anti tema tuba, kuigi ma nüüd ütlesin, et voin ise Aymara toas magada, sest tema toas voodi kovasti parem, aga ta keeldus ja ütles, et ükski voodi ei tee tema selga paremaks, ka haiglavoodis valutas tal see hommikuti ja öösel eriti magada ei saanud. Kuid Tanja üritab asja positiivselt votta ja see on parim omadus, mis inimesel olla saab. Ning kas teadsite, et Sveitsis saab pärast lapsesünnitust maksimaalselt ainult kolm kuud pisikesega kodus olla? Tanja nimelt küll elab Prantsusmaal, aga töötab Baselis ja reeglid ju ikka töökoha järgi… Nii et kui ta sünnitas, siis pidi ruttu tööle naasma.  Ning juhtusin siin trammis rääkima ühe naisega, kes küsis nii palju Eesti elu kohta, arvates, et me elame endiselt Noukogude Liidu moju all, mitte voimu, aga moju all. Sveitsis elavad inimesed on koik palju reisinud, tema oli näiteks Argentiinas käinud ja need inimesed, kellega seal hip hopi peol eelmine nädalavahetus olin, olid ka koik palju reisinud. Sveitsis saab ainult siis hästi elada, kui sul on raha, sest siin on meeletult kallis. Uskumatult kallis voiks öelda…    

Tegin teist korda elus täiesti ise spagette! Nimelt reedel tegin neid ka ise, sest Tanja läks lastele kooli järele, talle meeldib ise neil vastas käia ja kool-lasteaed on toesti väga lähedal. Ma saan aru, et siis on vaja minna, kui Aymara ka läheb, aga Keanu oskaks ise ka tulla, kuid Tanja leiab, et talle tuleb ka alati vastu minna. Nimelt pärast söömist Aymara enam lasteaeda ei lähegi, vaid teeb lounauinaku hoopis kodus, Keanul lähevad tunnid edasi ja pärast tunde läheb Tanja talle alati vastu ja saadab ka ta kooli voi siis palub minul minna. Ma ise harjutasin Keanut juba üksi minema, aga Tanjale see ei meeldi. Nii et nüüd peab ikka tal vastas käima.

Kuid siin korteris tegin siis spagette täiesti endale ja unustasin, et ma olen ju üksinda, ei pea nii palju spagette panema, külas pidin neljale inimesele neid tegema. Ja pidin pool ära viskama :S 😀 Fernando tulekuni on umbes viis tundi aega, ma ei taha üldse külasse tagasi, aga mind rahustab see, et kaua pole enam jäänud ka… Kahe nädala pärast samal ajal olen juba koolitusel ja pöördun sealt tagasi. Nädala aja pärast olen veel siin, aga see aeg lendab kiiresti. Pean veel täpsemalt neid rongiaegu siin vaatama ja hindu, aga kuskil saja euriga tuleks arvestada rongi jaoks Münchenisse. See on kirves, aga siin ongi koik kirves ja pealegi kuidagi pean ju Münchenisse saama. 27 saab olema pikk päev, koigepealt Baselist rongiga Münchenisse, sealt lennukiga Tallinnasse ja Tallinnast bussiga Tartusse. Ehk siis kolm riiki ühe päevaga. Ma toesti ootan kojujoudmist.

Kuid nüüd jääb vaid oodata. Koigepealt kodumaale pöördumist ja siis juba jaanuari, enne seda on vaja nii palju asju ajada ja selleks ajaks peab mul kindlasti juba ka uus mobiil olema, sest ilma ei saaks. Kuid see ootamine on nii väike aeg, sest ma olen seda ju 19 aastat oodanud, usun, et isegi sündides oli see minu unistus 😀 Ning varsti see täitub. Ma mäletan, kui 25nda veebruari ohtul(mis oli kolmapäev), tegelikult juba öösel selle asja käsile votsin ja EstYesi kodulehekülje otsast-otsani läbi lugesin. Ingale kirjutamiseni joudsin siiski alles reedel, enne viisin end koigi asjadega kurssi. Alguses küll motlesin, et see ju nagunii ei onnestu, et pole voimalik, et ma suudan nii palju asju ajada, et lopuks see vastus ka jaatav oleks ja et Euroopa Komisjon mu projekti rahastaks. Kuid ma ei andnud alla! Supid Lia moodi Lia kirjutas midagi sellist oma blogis, et oma unistuse täideviimisel koige suuremaks takistuseks voib olla inimene ise. Inimene, kes need juba enne millegi alustamist pihuks ja pormuks tatsub… Ja nii vist tegelikult on ka. Ma tean, et mul saab Mehhikos raske olema, see ei ole mingi turismireis ega midagi taolist(turismireisid on mind alati suht külmaks jätnud, sest see pole päris see, turistana ei näe päris oigesti neid asju. Näiteks Hispaanias just palju turiste Santa Colomasse ja Badalonasse ei juhtu, aga mul oli see voimalus ja see andis mulle palju rohkem voimalusi näha teistsugust elu kui ainult turistid näevad. Mehhikos on see vahe ju veel suurem). Mu graafik saab tihe olema, mul on see juba ju ka olemas, juba aprillis oli. Ning need poisid Ipoderacis on näinud sellist maailma, millest mina vaid lugenud olen, mida mina vaid telekast näinud olen. Nemad on seda koike kogenud, sest nad on endised tänavalapsed. See on hoopis teine maailm ja see on masendav, et moned inimesed niimoodi elama peavad. Ma tean, et vbl olen Mehhiko enda jaoks kovasti ilusamaks kujutanud kui see tegelikult on, sest see on olnud mu unistus juba nii pikka aega. Kuid selleks, et seda koike ise öelda, pean ma seda koike ka ise kogema, seda ise nägema. Ning lopuks avanes mul see voimalus! Ning annan endast koik, et kogu selle aja jooksul voimalikult kasulik olla. Annan endast 150 protsenti. Muidu ma selline inimene ei ole, sest asjad, mis mind ei huvita, neid ma ei suuda ka endale huvitaks muuta. Kuid Mehhiko… on alati mu unistus olnud. Ja lopuks, 20aastaselt mul see unistus ka täitub.

Koigepealt alustan koige uskumatu uudisega: Mario toesti plaanib jouludel Eestisse tulekut!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ta mainis seda mulle juba eelmisel nädalal, aga ma ei votnud teda eriti tosiselt, sest ta on siiski hispaanlane ja ma arvasin, et ta küll vbl tahaks seda, aga see ei saa kunagi toeks. Nüüd siis rääkisime msnis ja tal juba kuupäevadki paigas, ta tahab Eestis veeta kaheksa päeva!!!! 20 dets kuni 28 detsember! Muidugi ta teab, et minu juures ööbida ei saaks, seega ta otsib Couchi Tartus voi siis ööbib hotellis. Tegelikult läheb ta alguses lennukiga Soome, 18 detsil ja saab seal Ivonnega kokku, kes on ta sobranna ja 20ndal tuleb laevaga siis Tallinnasse, kus plaanime kaks päeva hotellis veeta ja siis Tartusse bussiga tulla, et ka tema pealinnaelu natuke näeks… Usun, et 22 pöördume Tartusse tagasi ja 23 on mu sünna. Ta ütleski, et tahab mu sünnal koos minuga olla, nagu mina tema sünnal olin. Ehk siis 20ndal detsil läheksin ma talle laevale vastu ja siis veedaksime paar päeva Tallinnas ja pöörduksime siis Tartusse. Ma ei taha nii onnelik selle koige pärast olla, ma ei taha, kuid ma ikkagi olen!!!! See oleks mu üks parimatest sünnadest ever. Saaks koos temaga Püssis käia ja talle eesti elu näidata. Ta nii loodab, et siis on meil paks lumi maas, mina loodan sedasama, sest tema pole ju lund eriti näinud. Kuid vahel mängib ilm meil ju kodumaal mäkra ja joulud on ilma lumeta… Kuid nüüd lihtsalt peavad valged joulud tulema!!! See oleks parim, mis enne Mehhikot juhtuda saaks. Kuid ma ei taha, ei tohi sellele nii palju moelda, sest vahel, kui asjadest nii palju moelda, lähevad need hoopis teistmoodi. Uskumatu, et olen leidnud couchsurferi kaudu sellise inimese, kes on märkamatult nii oluliseks saanud. Jah, kuigi ta ajas mind vahel närvi ja mina teda ka, siis ikkagi, sellist sopra annab otsida. Kuid hetkel ma sellest rohkem ei kirjuta.

Ning kas pole mitte irooniline, et just enne mu lahkumist saame me lopuks külla ka interneti? Täna sai siis internet lopuks paika. Ning ma olen siis majas täiesti üksinda, sest Tanja läks koos lastega Saksamaale oma töökaaslasele külla, jääb sinna esmaspäeva hommikuni, sest lastel algab esmaspäevast vaheaeg ja Fernando on Baselis, kus ta oma sünnat peab. Ta käis täna siin ka korraks ja siis pani Baseli poole uuesti punuma, et veel möllu panna. Muidu sel nädalal ta käiski korraks läbi ainult esmaspäeval ja neljapäeval, ülejäänud aja oli Baselis. Nad on Tanjaga vist tegelikult lahus, aga lihtsalt olukorra sunnil elas Fernando sel aja siin, kui Tanja haiglas oli. Ning see viimane nädal on uskumatult aeglaselt läinud ja eile ma veel motlesin, et annan siin nädalavahetusel otsad, sest netti ma eriti ei lootnud saada. Tegelikult see maja on üksinda olles päris kole, pean endale veel garaazist süüa otsima minema, seal on suur külmutuskapp, kus näiteks pitsad on, köögis on, aga sinna ei mahu koik ära. Ja mind ajavad närvi need modernsed köögid, kus istumiseks lihtsalt kohti pole, sest kogu aeg süüakse elutoas, mis on samas nagu söögituba ka. Mulle see ei meeldi, aga siin on see suhteliselt tavaline. Ma ei viitsi alati oma asju ju siia tassida, aga köögis pole tooli, voin muidugi tooli ka sinna viia, aga jah…

Vahepeal olen hakkama saanud selle prohmakaga, et lohkusin ühe pildiraami ära ja täna sain WCs peaaegu uputusega hakkama, no tegelikult natuke tuli vett üle, siis olin juba üksinda siin ja sain rahulikult koik ära koristada. Kuid Tanja on arusaaja ja hea inimene, Fernando on natuke karm minu meelest. Esmaspäeval oli neil Tanjaga suur tüli ja Fernando viskas mingi paberikuhja köögiporandale ja pani Baseli poole punuma, viimased tema öeldud sonad olid mierda ja puta madre. Lapsed siis juba magasid. Ning see viimane nädal on uskumatult veninud ning mul on hea meel, et ma varsti siit minema saan, kuigi samas selle perekonnaga oleks voinud kauemaks jääda. Vaheaeg oleks lastega keeruline, sest kui nad on kodus ehk siis kolmapäeviti, mil neil siin kooli pole, kulub kovasti rohkem energait kui koolipäevadel. Mäletan, kui väsinud ma Korsikal ja Azilles päeva loppedes olin, sest olin ju lastega terve päeva koos.

Aymara oli siin vahepeal haige, oksendas natuke ja neljapäeval ta lasteias ei käinud. Nüüd tunneb ta end juba kovasti paremini. Onneks Keanu, mina ega Tanja haigeks ei jäänud, kuigi mul oli hääl ära, aga see on juba nii tavaline asi, et seda ma ei pane enam tähelegi.

Ning täna lugesin ma oma esimese hispaaniakeelse raamatu läbi! See on Fernando oma ja selle pealkiri on “Las Vacas”. Kuid see ei räägi lehmadest, see on vaid metafoor nendest teooriatest, mis inimestel on… voi oigemini, mida nad kasutavad vabandusteks, miks nad pole monede asjadega hakkama suutnud saada. Alati vabandused a la: “Ma oleksin kindlasti oma elus kaugemale joudnud, kui mul oleks rohkem raha olnud” voi “Mu vanematel polnud hea haridus, järelikult juhtub minuga sama” voi “Mu abielu pole täiuslik, aga kelle oma siis oleks? Abielud ongi sellised”. Ehk siis raamat sellest, kuidas sellistest motetest vabaneda ja kuidas hakata motlema, et koik, mis meiega sünnib, on meie endi kätes! Et kui miski läheb halvasti, on see meie enda süü ja kui miski läheb meie elus hästi voi me oleme midagi saavutanud, siis oleme me seda saavutanud tänu iseenda tegudele, mitte pole saatus oma kätt mängu pannud. Ma ei saanud küll koigest aru, aga üldpildi sain kätte ja see raamat meeldis mulle hullupööra!!!! Sest minagi olen ju selline, kes tavaliselt ajab süü alati teiste kaela voi ei vota midagi oma eluga ette ning süüdistab selles teisi voi mingeid muid sündmusi, et mu elu just koige paremini ei lähe.

Samuti sain eile Ingalt 18 lk hispaaniakeelse kirjelduse mu vabatahtliku projekti kohta. See oli juba natuke raskem tekst, sain küll aru, aga moned asjad pean kodus enda jaoks rohkem läbi töötlema. Kirja, mis Ingale saadeti, kopin siia:

Tere Jaanika,
saadan sulle edasi Mehhikost saabunud manuaali sinu projekti kohta. See on küll
kirjutatud hispaania keeles, kuid loodan, et saad ikka aru. Vastuvõttev organisatsioon
pani väga sinu südamele, et alustaksid juba võimaluse korral keeleõpinguid. Lisan ka
all nende kirja mulle kust võid muudki tähtsat informatsiooni leida!

Ilusat nädalavahetust ja peatset reisi koju:)
Inga

 

Oi juudas. Ma olen seda kirjutamist kogu aeg edasi lükanud, sest lihtsalt nii paljust on kirjutada, et ei tea täpselt, kust ma isegi alustama peaksin. Kuid alustan siis algusest: Kodumaal olen ma juba kümme päeva olnud ja see tunne on imeline! 

Alustan siis kronoloogilises järjekorras. Nimelt minu viimane mälestus oma hostperekonnast ei ole eriti hea. Fernando viis mind juba 26-nda hommikul Baseli rongijaama ja andis mulle rongijaamas mu palga, aga ta andis sada eurot vähem! Ma olin peaaegu nutma puhkemas, aga ta seletas, et nemad maksid ju mu sinnasõidu ja nad on ka avanssi ka andnud jne, et nemad ei arvestanud, et ma nii vara ära lähen. Kuid ikkagi, oleksin ma pidanud vähemalt 200 euri saama, tema andis ainult sada ja jättis mu sinna :S Tol hetkel oleksin tahtnud talle tappa anda, aga ma ei saanud ju midagi teha! Ma ei usu, et Tanja oleks minuga niimoodi käitunud, aga tema oli lastega Saksamaal, nii et neid ma enne äraminekut ei näinudki. 
Nii ma sinna Baselisse siis jäingi. Hommikul sõitsin rongiga kohe Freiburgi ja sealt hakkasin rongidega seiklema kella 15.40st, kokkuvõttes pidin neli korda rongi vahetama, et Münchenisse jõuda. Kuid Saksamaa rongisüsteem on kõvasti organiseeritum kui Prantsusmaa oma, sest perrooninumber on kohe pileti peal ega pea rongijaama sisse jooksma, et siis järele uurida, mis perroonilt järgmine rong läheb… Ning rongid olid väga täpsed, mul oli ühe rongi vahetamiseks vaid neli minutit aega, aga see teine rong oli täpselt eelmise rongi vastas ja sain sellega ilusti hakkama. Enne eelviimase rongi vahetamist küsisin ühe naise käest, et on see ikka õige rong, aga loomulikult ma unustasin, et ma pole enam Hispaanias ja tegin seda hispaania keeles 😀 Kuid sakslanna oskas hispaania keelt ja inglise keelt ta ei rääkinud, seega hakkasime rongis juttu rääkima. Samal ajal tuli sisse üks kuum tüüp, keda ma juba eelmises rongis ka näinud olin, kuulsin, et ta räägib telefonis hispaania keelt. Ta muidugi kohe kikitas kõrvu ja küsis, et miks me hispaania keeles räägime 😀 Tüüp paistis vähemalt 22 olevat, aga oli tegelikult ainult 18 😀 Viimane rongivahetus oli meil sama, selle naise sihtpunkt ei olnud München, seega tema rongi ei vahetanud. Kuid see Kolumbiast pärit kena ja pikk noormees oli ka piisavalt ülbe ja arvas, et kõik naised jooksevad ta järel. Nimelt keegi helistas talle ja kuigi ma kuulsin pealt iga sõna, mida ta rääkis, siis ma ei tunnistanud seda 😀 Ta rääkis oma tüdrukuga inglise keeles ja väitis, et neil pole ikka tulevikku, sest nüüd ta läheb ju Müncheni õppima(enne õppis Freiburgis), et nad peaksid minna laskma. Pärast see hot tüüp küsis, et kas ma siis ei kuulnud, mis ta rääkis, ma muidugi valetasin, et ei kuulnud, et olin omades mõtetes 😀 Rääkisime selle rongi jooksul ka natuke, aga mitte palju.

Münchenisse jõudes võtsin rongi kohe lennujaama ja olin seal juba enne südaööd. Oleks valgem olnud ja oleks mul rohkem riideid olnud, oleksin ma kindlasti ka Münchenis pilte teinud, aga mul oli nii suur uni peal ju. Nii ma siis keerasingi lennujaamas magama, sest minu lend väljus ju alles 27-ndal kell 14.05.

Kuid teisipäeval juhtusin istuma ühe eesti tüdruku kõrvale, ma nimelt nägin, et ta loeb eestikeelset raamatut 😀 Juhtusime siis rääkima ja selgus, et Eeva töötas kunagi ka Euroopa Noortes ja ta teab neid projekte ning ta on Mehhikos käinud jne. Ta polnud käinud ainult kahes Euroopa riigis, nendes on Luxemburg ja Malta. Kuid Eeva küsis ju minult alguses, et kas ma olen väliseestlane, sest ma rääkisin teme meelest aktsendiga eesti keelt 😀 See natuke lõi südamesse ja solvas, sest ma olen ju täiesti eestlane!

Istusime siis lennukis ka kõrvuti ja arutasime eluolu üle. Siis ta juba mainis, et mu eesti keel on kõvasti paremaks läinud. Lend sujus ilusti, ainult mu kõrvad läksid meeletult lukku ja alles järgmisel hommikul olid kõrvad normaalsed.

Kui koduuksest sisse sain, jooksid kõik mind kohe kallistama. Tol õhtul pidin palju oma muljetest rääkima ja mitte keegi ei lugenud mulle moraali, mis mind tõesti üllatas, kartsin hoopis teistsugust vastuvõttu.

Nii hea oli oma voodis magada! Kolmapäeval pöördusin isa poole hispaania keeles ja sain oma veast alles siis aru, kui olin juba kolm lauset ära öelnud. Isa hakkas muidugi laginal naerma 😀

No vot siis. Sellised need mälestused siis olid 🙂

Mälestused aastast 2009 (minu lapsehoidmine, mis ebaõnnestus ning seiklused Hispaanias) MAAILMA KÕIGE PIKEM POSTITUS!

Laupäeval sai sõbranna aias grillimas käidud. Läksime Härraga kella 18.00-ks ja koju jõudsime alles kella 01.30-ks. Õhtu möödus nii kiiresti, vähemalt tunne oli küll selline, et oleks nagu paar tunnikest ainult ära olnud. See ongi ju alati niimoodi, kui seltskond on väga tore 🙂 Lisaks sõbrannale ja tema kallimale oli seltskonnas ka üks teine naine, keda mina varem näinud pole (mu sõbranna väga hea sõbranna).

Terve õhtu koosneski niisama jutustamisest, laulmisest (mina ei laulnud, sest ma ei oska :D) ning mehed mängisid ka kitarri. Näiteks ma polnud kunagi sellele mõelnud, et kui inimene on vasakukäeline, siis peab ju kitarr teisipidi olema – ehk siis kitarrikeeled teisel pool! 😀 Kui Härra sellest mulle reedel rääkis, et ta võib-olla võtab oma kitarri istumisele kaasa, siis ma ütlesin, et milleks seda veel vaja on, kui sõbranna kallimal nagunii on kitarr, lausa mitu isegi. Ta siis mainis, et jah, aga see on ju paremakäeliste oma. Ma küsisin, et mis vahet sel on 😀 Ja siis sain ma alles valgustatud, et vasakukäelistel on asi ju teisipidi. Ma polnud sellele kunagi mõelnud, isegi siis mitte, kui ma niisama Härra kitarriga lollitasin, et nagu tahaksin mängida. Novot siis – nüüd 26-aastaselt sain valgustatud 😀 Härra siiski oma kitarri kaasa ei võtnud, aga sai kuidagi ikka parema käega mängida. Ta rääkis, et temal oli algselt ka kitarr paremakäeliste oma, aga ta ise vahetas need keeled teistpidi – järelikult saab seda ka teha, aga see vist võtab natuke aega? Ma ei tea, mul pole õrna aimugi 😀

Üks omapärane hetk oli ka. Rääksime selle naisega, keda mina esimest korda elus juhtusin nägema, et kuidas me kõik omavahel tuttavaks saime. Ma sain aru, et ta mõtles, et kuidas ma Härraga tutvusin ning siis mainisingi lambist, et Flirticus. See naine vaatas mind naljakalt ja siis sain ma alles aru, et ta mõtles, et kuidas ma oma parima sõbrannaga üldse tutvusin 😀 Siis saime kõik naerda ja ütlesin, et gümnaasiumis tutvusime. Ma tegelikult mäletan oma parimat sõbrannat juba kooli vestluse ajast, sest ta oli just pärast mind järjekorras. Mul millegipärast jäi tema nimi valesti meelde ja siis ma läksin esimesel koolinädalal bussis küsima, et kas tema nimi on Pille 😀 Pille ta nimi aga polnud, kuid just sellest hetkest hakkasimegi rohkem suhtlema. Kui gümnaasiumis me suhtlesimegi pigem kooliteemadel, siis lähedasemaks saime alles pärast keska lõppu. Mäletan neid aegu väga hästi, kui ma Prantsusmaale lapsehoidjaks läksin ning kõik pekki läks, siis helistasin talle ning rääkisin loo ära, et vot tak, mina nüüd seiklen 😀 Praegu ma küll enam nii uljalt elada ei suudaks, et tripiks Couchsurfinguga ringi ega omaks aimugi sellest, kus ma järgmise öö veedan. Aga 19-aastaselt polnud mul sellega mingit probleemi, eks inimesed ongi nooremana vist selles mõttes julgemad. Naljakas isegi mõelda, kuidas ma Marseille’ tänavatel kohvri otsas istudes oma päevikut kirjutasin ning mõtlesin, et eks ma selle öö kuskil rongijaamas veedan vms, aga siis läksin internetikohvikusse ja leidsin endale Couchsurfingu kaudu ööbimise. Olid ajad. Nüüd enam päris nii ei tahaks.

Panengi selle meenutuseks ühe vana postituse, mis mul kinnises blogis on (jah, see on ilma täpitähtedeta, sest mul ei olnud siis läpakat, vaid kribasin seda arvutites, kus ei olnud täpitähti, august – september 2009 kirjutatud):

Siin ma nuud siis olen: Korsikal. Ostsin endale markmiku, sest ma ei paase internetti,  et blogida ja kirjutada on paljust. Tegelikult siin lahedal on internetikohvik, aga see on liiga kulukas, et seal kogu aeg kaia ja pealegi veel blogida, sest see viimane votab alati kovasti aega, eriti veel nuud, mil ma Prantsusmaal olen ja sundmusi juhtub rohkem kui rubla eest.
Kui ma viimati blogi lopetasin, olin ma Herve juures ja ajasin oma uue pere asju, kuid miski polnud veel kindel. Selle pere ma leidsin, aga ainult kolmeks nadalaks, millest kaks olen siin saarel, kus meri on vahem kui 50 meetrit ja kus inimesed raagivad enamasti prantsuse, kuid ka natuke ka itaalia keelt. Ning uhe nadala olen siis tagasi Prantsusmaal ja siis tuleb sellele perele uus au pair Ukrainast. Ja mina olen jalle kodutu ja rahatu. Kuid sellest koigest hiljem…

Tegelikult oli paris raske Herve juurest lahkuda. Ta oli eelmisel(kui paevikut kirjutasin, oli veel eelmisel reedel) reedel tool ja mina meilisin selle hommiku Patricega, arvates, et see on naisenimi, kuid tegelikult on mehenimi. Patrice on 46aastane uksikisa, kellel on viis last:23 ja 20aastane, kes temaga enam ei ela ja 14aastane Marie, 9aastane Remi ja 6aastane Ines. Need kaks viimast on siis puhkusel kaasas, Marie jai oma tadi juurde, sest ema on neil surnud. Marie on puudega, sest ta naeb valja nagu seitsmene voi veel noorem, kuigi on 14. Teda nagin ma ainult pogusalt.

Herve pidi reedel koju joudma neljaks, aga oli juba kaks labi kodus. Selleks ajaks oli upris kindel, et ma endale pere sain, pidin lihtsalt Perpignanist rongiga Valence minema, kuid rong maksis 58 euri!!! Jain lootma, et Patrice mind alt ei vea, sest ta oli lubanud mu soidupileti tagasi maksta.

Hervele ma lihtsalt utlesin, et pean juba tana ohtul minema soitma, et homme koos perega labi Prantsusaa ja Itaalia soita ja siis Livorno sadamas Korsikale soita. Rong pidi valjuma 17.37 ja kell oli siis 15.00, seega oli meil aega, soime enne seda ja Herve istus minu korvale diivanile ja ma panin pea ta sulle ja me silitasime teineteise kasi. Naljakas, et kogu selle valismaal oldud aja jooksul olin ma koige onnelikum just Perpignanis, kus ma olin ainult uhe paeva, sest nii Azilles kui ka siin tunnen ma vahel nii meeletut uksindust, et tahaks ainult nutta. Mitte et Korsika poleks ilus, aga…

Herve utles mulle otse valja, et kui ma vahel selline paanika olen(veetsin tema arvutis palju aega internetis ja tahtsin, et ta mu pildid cdile paneks ja suutsin ta autoukse peaaegu vastu teist autot molki luua ja kisasin vist rohkem kui rubla eest), siis ei saa minust ilmselt kunagi head lapsehoidjat, sest lahen ruttu paanikasse ega suuda dramaatilistes olukordades hakkama saada. Ning kuigi ta utles seda naljaga pooleks, sain ma aru, kui oigus tal siiski oli. Kuid ma olin juba lubaduse andnud, et minna, sest eelkoige oli mul raha vaja, aga ma tahtsin ka Korsikat avastada, polnud ju iial laevaga soitnud ega midagi taolist.

Vahel olime Hervega teineteisele nii lahedal, et oleksime peaaegu suudelnud, kuid siiski ei teinud seda. Ma ei tahtnud ise alustada ja tema oli liiga arg selleks. Hoidsin oma pead ta sudame juures ja tundsin ta kiireid sudametukseid. Mingi hetk pani tema oma pea minu sulle ja ma oleksin andnud palju, et ta oleks mind suudelnud, aga see jai siisk ara. Samuti jai ara meie diskoohtu, sest pidin ju lahkuma.

Herve viis mu rongijaama ja mingi hetk ma kahetsesin, et selle pere pakkumise vastu votsin, kuid midagi polnud ena parata, sest olin oma lubaduse juba andnud. Kui pileti ara ostsin, oli koik ka, sest siis ma lihtsalt pidin minema, et see raha tagasi saada, lootsin, et pereisa on ikka nii hea.

Kahju oli Hervega huvasti jatta, meeletult kahju. Kaks posemusi ja siis ta laks… Mina pidin oma rongi valjumisnumbrit ootama. See on lihtsalt hullumaja, mis Prantsusmaa rongijaaades toimub, rahvast oli meeletult palju ja koik ootasid ma valjumistee numbrit, mis suurele ekraanile pidi ilmuma. Teistmoodi on kindlasti ka see, et pilet tuleb augustada juba rongijaamas ja siiamaani pole ma rongides uhtegi kontrolli nainud, aga kiirrongid on enamasti nii tais, et sul peab oma koht olema ja kui istud kellegi teise kohal ja piletit pole ette naidata, siis on jama majas, kui tuleb see inimene, kellele see koht kuulub.

Mu esimene rong pidi mind Montpellieri viima ja sealt pidin kumne minutiga leidma teise rongi valjumistee, et Valence viivale rongile jouda. Teadsin, et voib olla voimalus, et ma jaan teisest rongist maha, aga lootsin siiski, et kiirrongid on tapsed. Pidin 19.17 Montpellieris olea, aga muidugi juhtus midagi: Adges oli olnud mingi onnetus ja rong hilines. Paljudel oli sama probleem, mis minul, seega olid teised ka arevad. Uks mees, kes mu korval istus, tolkis mulle, mida see informatsionaator prantsuse keeles raakis. Selleks ajaks oli mul jamasid palju: olin istunud kull istekohale 98, aga olin “voiture”(auto prantsuse keeles) viies, mitte kuues. Onneks oli naine, kellele see koht kuulus, lahkesti nous minu kohale istuma, sest ma poleks suutnud oma suure kohvriga liikuda. Lisaks sellele hakkas mul koneaeg otsa loppema, et Patricele tapsemalt teatada, mis mu teise piletiga saab. Raha mul enam uue pileti jaoks Montpellieriest Valence poleks olnud. Kuid kus hada koige suure, seal abi koige lahem: nimelt hilinesid koik rongid, mis Montpellieriest valjuma pidid. Olin natuke enne kaheksat seal(jargmine rong oleks pidanud juba 19.27 valjuma) ja tahvel naitas, et see rong hilineb uks tund, nii et 20.27 valjus. Mul endal oli koneaeg otsas, aga sain uhe abistava naise telefonilt sonumi Patricele saata, et jouan 20.41 asemel 21.41.

Jargmises rongis pidin pool rongi koos kohvriga labi marssima, et oma voiture leida ja kui seal lopuks maandusin, oli mul koigest juba nii korini, et et kahetsesin, et uldse selle tripi ette votsin.

Onneks oli Patrice koos Inesega Valences ilusti vastas ja soitsime pool tundi autoga ja joudsime Patrice naise oe juurde, kus reedese oo pidime veetma.

Laupaeva hommikul hakkasime juba 08.30 soitma, et 17.30 Livorno sadamas olla, laev pidi valjuma 18.30 ja olema Korsikal 22.30.

Alguses olin paris onnelik, et ikka tulin, kuigi Ines ja Remi inglise keelt ei raagi ja Patrice raagib vaga vahe. Pealegi tundusid lapsed toredamad kui Imran ja Adan.

Labi autoakna sain sain imetleda Prantsusmaad ja ka Itaaliat, soitsime labi Genova ja ja Torino. Mind volusid need linnad koheselt, oleksin tahtnud peatuse teha ja neis jalutada ning koike fotokaameraga jaadvustada, aga kahjuks polnud mul selleks aega. Kaisime ka uhes Itaalia tanklas soomas, naljakas oli itaalia keelt kuulda, sest olin ju kogu aeg prantsuse keelega harjunud. Kuid ega ma kumbagi eriti ei oska, endiselt on prantsuse keel minu jaoks vaga keeruline ja selleparast on selle perega ke keerulise suhelda, sest keegi neist ei raagi eriti inglise keelt. Oma prantsuse keele kohapealt voin oelda nii palju, et selle aja jooksul, mil a Prantsusmaal ja Korsikal olen olnud, oskan ma rohkem prantsuse keelt, kui kogu selle aja jooksul, mil ma seda gumnaasiumis oppisin. Kuid endiselt on mu prantsuse keele oskus vaga nadi, suudan vaid hadavajalikke asju raakida ja ainult olevikuaegadega ja sedagi niimoodi, et igas sonas on haaldusviga sees.

Jah, Itaalia lummas mind ja ma ei teinud uhtegi pilti autoaknast, sest andsin endale lubaduse, et kunagi saan ma Itaaliat ka ise naha, mitte ainult autoaknast.

Me joudsime Livornosse 17.00 ja laevale pidi autosid laskma hakkama kella 18.00st, aga loomulikult hilines ka see laev! Laevale saime autoga 19.00 ja laev hakkas liikuma 19.30. Mul on tunne, et prantslased ja itaallased on hilineisega harjunud, sest nad ei teinud teist nagugi. Minule aga hilinemine ei meeldi, sest ma ise hilinen ainult teiste minust soltumatute asjaolude tottu.

Kuid laev oli jumalik! Olime dekil ja elus esimest korda soitsin ma laevaga. Sel hetkel tundus perekond tore, eriti kuuene Ines. Nuud ma enam paris seda ei arva, vahelduva eduga, voiks oelda.

Olime Kosikal natuke enne sudaood. Soit Bastias Costa Verdele, kus me Korsikal peautusime, vois alata. Sel ajal uinusime Remi ja Inesega kui kohale joudsime, vaatas vastu kottpime rannamaja ja meri 50 meetri kaugusel.

Siin majas on kolm tuba, kook ja vannituba. Koik toad on labikaidavad, esimeses toas on Patrice, teises mina ja kolmandas lapsed. Maried ei voetud kaasa, tema jai tadiga Prantsusmaale.

Esimesed paevad Korsikal olin enam-vahem rahul, kuigi uksindustunne lammatas endiselt. Oskan siit rannamajast vaid poeni ja natuke edasi nii-oelda Costa Verde piirkonna kesklinna minna. Patrice ja lastega olen olen kull restoranides ja jaatist soomas kainud, aga ainult selles piirkonnas. No eile kaisime ka magades, kus lapsed said parkuuri ehk seiklusraja labi teha. See magine tee ajas Inese oksele ja oleks mindki peaaegu ajanud, aga onneks mitte. Mina ei tahtnud seiklusrada labida ja Patricel polnud selleks aega, sest lapsed tegid seda kuus korda labi ja siis pidime tagasi soitma hakkama. Soit kestis sinna tunnike, tagasi ka umbes sama palju.

Siin saarel pole mul internetti, “Lissaboni oo” lugesin ka uuesti labi ja kui sealt Perpignani nime leidsin, tuli naeratus naole! Uhe teise eestikeelse raamatu sain ka labi ja siin saarel ei muuda inglisekeelseid ajakirju! Koik on kas prantsuse-voi itaaliakeelsed, oleks siis kas voi hispaaniakeelsed! Selleparast ostsingi selle kirjaploki, et oma motteid kirja panna, sest muidu ma lambun siin.

Ines ja Remi, eriti Ines on vahel vaga oel. Alguses tundus ta nii armas tudruk, aga nuud naitab hambaid. Ma pole siin onnelik, ei ole. Homme oosel saab nadal siinolemisest, kuid ma pole omavanustega siin tutvunud ja pereisa ning lastega kaime ainult 500 meetri ulatuses majast, see viimane ajab mind narvi. Jah, alguses tundus tore, aga mingi hetk muutus Ines nii vastikuks ja Remi kaitub ka usna halvasti, kuigi kovasti paremini kui Ines.

Sain Patricelt soiduraha ja uhe nadala palga katte, millest olen kahjuks juba palju ara kulutanud. Oli vaja rannaplatusid ja saunalina, siiamaani sain seda kasutada kas siis Martine antud voi siis Herve antud. 

Ilmselt on Patrice ka marganud, et ma seda elukest siin just ei naudi ja ta eile kusis, et kas ma tahaksin tagasi, et ta maksaks soidukulud kinni. Utlesin siis veel ei, aga nuud ma enam nii kindel pole. Hakkasin motlea rahale, mille ma veel kahe nadalaga teenin, kuid on see koik seda ikka vaart? Ma olen siin onnetu, lapsed leidsid endale korvalmajast mangukaaslased ja ma ei pea nendega ena nii palju olema, voib-olla selleparast tekib meie vahele veel suurem barjaar. Kuna see on puhkus, siis Patrice on enamasti ka ise kohal, aga minu jaoks on see raske, sest keelebarjaar on meeletu. Nad voivad vabalt soogilauas minust taga raakida ja ma ei jagaks matsugi. Jargmine reede lahen tagasi Prantsusmaale koos perega, algselt pidin veel nadala seal olema, aga nuud ma enam ei teagi, kas ma uldse tahan ja jaksan. Vahel tahaksin Patricele oelda, et votan ta pakkumise vastu ja lahen tagasi laevaga, aga kuidas ma Livorno sadamast edasi saaksin? Voi saabuks laev ka kuskil Prantsusmaal? Sest Livornost ju uheksa tundi soitu Valence ja umbes 13 tundi autosoitu Perpignani? Ikkagi poleks see moeldav.

Kaisin tana jalle internetikohvikus, see on nii kallis siin!!! Tund on peaaegu kuus euri ehk 93 krooni!!! Eurodes ei tundugi see nii palju olevat, aga kroonides annab meeletu summa ju kokku. Olen kolm korda selle aja jooksul internetikohvikus kainud, tana uritasin couchsurfarite hulgast endale ka Korsika tutvustajat leida, aga vist ei lainud onneks, selle veebilehe kasutajaid pole siin just erit palju. Lahen vist uksinda oosel ookluppi, pean siit rannamajast paasema ja omavanustega suhtlema. Samas see viimane on paris keeruline, sest siin raagitakse enamasti ainult prantsuse ja ainult prantsuse keelt. Kui uheski kioskis ega suures poes ei muuda kas voi uht inglisekeelset ajakirja, siis see pole ju normaalne. Ning prantsuse keeles mina lugeda ei suuda, uritasin ja ostsin infovoldiku Korsika kohta, pea hakkas lihtsalt valutama. Ning kui inglise keeles Turisikontoris selle klubi kohta informatsiooni kusisin, ei raakinud nemad ka seal inglise keelt!!! Ma toesti tahaksin prantsuse keelt osata, aga see keel ei hakka kergelt kulge ja kuna mu hostpere vaga inglise keelt ei raagi, siis me eriti ei suhtlegi. Ma olen vasinud ja ilmselt Patrice ja perekond ka.

Kui ma eelmine kord internetikohvikus kaisin, oli Herve naljaka kirja kirjutanud. Mina utlesin, et olen ilusti Korsikal ja kusisin, et kas septis ikka oma diskoohtu teeme. Herve vastas naljaga, et loomulikult, aga kas ma selle ajaga olen oppinud Korsika moodi suua tegema(minu soogitegemisoskus, see tahendab selle puudumine oli meil pidevalt teemaks :D), et kas ma enam ei lohu autosid, et kas ma olen ka siis nous tulema, kui ma arvutit kasutada ei saa, et kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks mind diivanil suudelnud. Loppu lisas, et septis naeme siis. Ma siis vastasin, et Korsika moodi ma suua teha ei oska, ma uritan mitte ta autot enam molkida, aga lubada ei tea midagi, et tulen ka siis, kui arvuteid pole. Ning suudleise kohta kirjutasin, et vbl. Jargmise kirja lopus oli tal juba kiss 😀 Hervel on vaga palju iseloomustusi couchsurfingus ja koik on tema huumorimeelt ja couchimist kiitnud. Samas tema profiilis on, et koik tema kulalised magavad elutoa diivanil, mina magasin tema voodis, aga vbl tal ongi selline informatsioon, et ta saaks ise otsustada, kuhu ta hostid magama paneb 😀 Oeh jah, see tuup on alates martsist 12 inimest hadast valja aidanud, mul vedas temaga meeletult. Hetkel ma sooviksin Perpignanis olla. See jumalikult kaunis Korsika ei lumma mind piisavalt, sest ma olen vasinud. Ma olen vasinud sellest, et nii vahesest prantsuse keelest aru saan, ma olen vasinud nendest lastest ja uldse koigest siin. Mingi osa minust tahaks pogeneda, aga siit pole ju kuhugi minna!!! Ma olen saarel ja peaaegu rahatu, Korsika hiigelsuurte hindade moistes olen ma rahatu, Prantsusmaa mottes vaene ja Eesti mottes oluliselt rahakam kui ma viimasel ajal seal olin. Kuid soiduraha pole mul ammugi koos. Nii palju siis seiklejahingest!!! Ma sain Eestist minema, aga pole rahul, kohe uldse mitte rahul. Ma olen selle valismaal oldud aja jooksul kuus korda pisaraid valanud: neli korda Azilles ja kaks korda siin. Samas ei julgeks ma seda iialgi avalikult tunnistada, et kurb olen. Ikkagi Korsika ju, utleksid teised, mida sul pillida? Kuid ikkagi. Kui ma peaksin Mehhikosse saama ja seal tunneksin end samamoodi, siis ma lihtsalt ei kohanegi uue olukorra ja inimestega ning asi vask.

Olin korra eemal, Inese ja tema uued sobrannad soid Kellogseid, toin neile piia ja parast pesin noud ka ara. Ma olen selle Prantsusmaal ja Korsikal oldud aja jooksul rohkem nousid pesnud kui varem vist oma elu jooksul kokku. No mitte just paris niimoodi, aga ma usun, et kogu see Prantsusmaa ja Korsika kogemus on mind tugevamaks teinud. Kui keegi oleks mulle aasta voi isegi poole aasta eest oelnud, et ma niimoodi seiklema asun, poleks ma seda inimest uskunud. Samas saan ma ka aru, et ma olen suhteliselt jamas olukorras ja mu perel pole sellest aimugi! Ma juba kujutan Helina sonu ette :”Oleksid pidanud selle koigega kohe arvestama!” Jah, ma tean seda ise ka, aga mida enam teha? Siit vist nii lihtsalt endale couchsurfarite hulgast linnatutvustajaid ei leia. Ma siiamaani imestan, kui kiiresti ma suutsin seda Prantsusmaal teha! Uhe paevaga leidsin endale oobimise Herve juures ja teise paevaga endale asenduspere. Selle uhe paevaga tegin ma ka endale couchsurfingusse kasutaja ja inimesed on seal uskumatult abivalmid. Voi mul lihtsalt vedas Hervega? 

Lahen vist tana ooklubisse, Le CLub Caravelle on siis viis kilomeetrit mooda rannajoont, piirkond on ikka Costa Verde, ma usun, kuigi kindel pole. Selle piirkonna suurem nimetus on Cote Orientale ja siin piirkonnas ongi Costa Verde, Costa Serena ja Castagniccia. Nii Perpignanis kui siin olen marganud Office de tourisme, kus saab infot selle piirkonna voi linna kohta ja seda taiesti tasuta! Sealt saingi selle informatsiooni ooklubide kohta, uks on rohke kohvik ja teine ooklubi, mis on avatud 23.00st hommikul kella viieni. Pileti kohta pole mul orna aimugi, aga kui ikka vaga hull on, siis jatan minemata. Ma pole Patricega mu vabade paevade kohta arutanud, aga mul kama ka, sest lapsed siis ju nagunii magavad voi on sel ajal valjas teiste lastega. Kuna umberringi on peamiselt ainut prantsuse keel, vahesel maaral ka itaalia keel, siis on lastel lihtne mina tunnen end tihti voorkehana, sest ma inimestest ka parima tahtmise juures aru. Oleksin pidanud rohkem raamatuid Eestist kaasa tooma voi Perpignanist moned inglisekeelsed ajakirjad ostma. Samas teistkordsel lugemisel tundus “Lissaboni oo” veel huvitavam, nuud suutsin end nendega rohkem samastada, kui Helen ja Schwarz mooda Prantsusmaad soitsid. Ja Perpingnani nimi… Ah, lopeta ara, Jaanika, sa oled loll, et seda uht paeva igatsed! Paeva, mida poleks kunagi olnud, kui Martine poleks sind enda juurest valja visanud!

Ma olen uksik. Uskumatult uksik. Nadal aega tagasi samal ajal istuskin ma oma esimeses rongis ega aimaks, et nii see kui ka jarmine rong hilinevad(tanu taevale jargmise rongi eest!) Onnetu, onnetu olen ma. Kodumaa on ja jaab kodumaaks.

Juba teist korda, Jaanika! Juba teist korda visatakse sind pere juurest valja. Patrice utles mulle tana, et kuna ma siin saarel ikka nii osavotmatu olen, siis pean ma tana lahkuma. Ja mu laev valjub tana, laupaevall kell 21.30 ja on Marseilles homme kell 07.30. Onneks maksis tema mu pileti kinni ja rongiraha Marseillest Perpignani. Ainuke probleem on see, et Hervel on juba couchid ja ta oleks vaba alles esmaspaevast, nii et mul pole aimugi, kus ma homse oo veedan. Tanane oo on laevas, aga homme? Ei oska aimatagi. Pealegi, kauaks ma ikka Herve juurde jaada saaksin? Mitte eriti kauaks ju. Patrice maksis laeva siis kinni ja andis rongiraha Marseilles Perpignani ja natuke pealegi, aga oleks ma eile teadnud, et niimoodi laheb, poleks ma ilmselt diskoteeki lainud. Pidin selleks 5km kondia ja kui lopuks selle ooklubi ules leidsin, selgus, et see on avatud sudaoost, mitte 23.00st. Pidin tund aega ootama! Natuke enne sudaood tulid kaks tuupi autoga ja ma hakkasin nendega suhtlema. Sebastian ja Benjamin olid nimed. Benjamin oli peaaegu minupikkune, Sebastian luhem. Benjamin ei raakinud eriti inglise keelt, Sebastian raakis rohkem, aga mina tantsisin Benjaminiga, sest tema oli pikem. Pidu polnud eriti hea ja pilet maksis 20 euri!!! 312 krooni! Ja need tuubid ei teinud kahjuks seda valja. Oleks ma eile teadnud, mis olukorda ma satun, poleks ma kindlasti seda summat valja kainud, aga kuna ma olin siis juba viis kilomeetrit kondinud ja niisama ei tahtnud ka tagasi minna, siis otsustasin jaada.

Mul oli selle peo jooksul Sebastianist natuke kahju, ta tundis end ilmselt nagu viies ratas vankri all. Klubi nimi oli siis Le Klub Caravelle ja seal oli upris palju rahvast, see oli otse rannas, nii et vahepeal lipsasime Benjaminiga liivale istuma ja suudlesime. Ega me palju ei raakinud, klubis oli selleks liiga palju rahvast ja liiga kova muuska, rannas me suudlesime.

Parast sain nende samade tuupidega ka koju, sest nad elava Costa Verdest edasi. Nad elavad Marseilles, aga on siin puhkamas. Ja mina olen homme Marseilles. Mul pole aimugi, kus ma oobin, pole aimugi. Eriti nome on veel kohvriga seigelda. Aga mida mul teha? Kui teine pere ikka ara utleb, siis peab viga olema minus, mitte neis. Ma ei oska suua teha, aga Patricele see sobis alguses. Just kuulsin, kuidas Ines oma isalt kusis, et kas Jaanika ka juba lahkub ja Patrice vastas, et tana ohtul ja Ines utles oui vaga onnelikult. Patrice kusis, et kas Ines on nuud rahul ja Ines utles, et nuud on ta rahul. Nii palju saan ma prantsuse keelest siiski aru. Millisesse jamasse ma end seganud olen?

Krt, pidin ma siin saarel nii palju kulutama! Miks ma ei olnud ettenagelik? Isegi interneti peale kulus 18 euri ja ja pidu 20 euri. Kuid inimene tahab ju ikka nautida seda, mis tal hetkel on, samas kui mu perel pole eriti palju ja mina suudan teist korda koik vussi keerata! Mu eneseuhkus on selleks liiga suur, et pea norus Eestisse tagasi minna. Ma ei salli utlusi :”Ma ju utlesin sulle.” Ja neid pilke, et tulin Eestisse tagasi vaeseana kui sealt lahkusin. Vbl onnestub mul laevas internetti kasutada ja endale uheks ooks couch leida, sest muidu magan ju lageda taeva all. Marseille on suur linn, rohkem kui miljon inimest, siiamaani suurim Prantsusmaa linn, mida kulastan. Lennujaamad on oositi lahti ja ilmselt rongijaamad ka, jouan varahommikul sadamasse ega tea, kus miski asub. Vooras linnas, voorad inimesed, keel, mida ma eriti ei oska. Ja raha on ka uskumatult vahe. (Ines tuli just naeratava naoga sisse ja utles mulle onnelikult adios. Milline irvitav nagu tal ikka peas oli! Ta on koigest kuuene, aga oskab nii oma isa kui ka vennaga manipuleerida, sellest sain ma kohe aru, nuud valjendub see veel enam). Vot sellisesse supi sisse ei arvanud ma end kunagi langevat.

Kus ma homse oo veedan, sellest hiljem. Kunagi tahaksin selle koik ka ara trukkida, aga selleks laheks meeletult aega vaja.

Nuud olen ma Marseilles, istun Rue Francic Danso tanaval ja kirjutan. Kell on 10.34(Eestis 11.34) ja mul on kovasti vaba aega. Office de Tourismises oli jarjekord ja puhapaeval pole miski eriti Prantsusaal ju avatud, internetikohvikut siin lahedal pole ja ekstra taksoga ma kuhugi minema ei hakka. Tanase oo veedan ilmselt rongijaamas voi lageda taeva all, sest couchi pole kuskilt votta. Ning prantslased on kavalad ka, seda olen marganud nii Perpignanis, Narbonnes kui ka siin ja ilmselt on niimoodi ka teistes linnades :nimelt iga nurga pealt voib leida kohviku, aga tavalisi pinke eriti istumiseks pole, selleks peavadki inimesed istumiseks midagi tellima! Praegugi istun mingi naljaka kivi peal, sest olen kohvri vedamisest vasinud ega viitsi enam liikuda. See praegune tanav on kesklinnale paris lahedal ja siin ei liigu nii palju rahvast. Aga koik, kes mooduvad, saavad aru, et ma olen turist, sest kohver reedab selle. Paljud vaatavad suure uudishimuga, et mida ma ometi kirjutada voiksin.

Kuid eile viis Patrice mind siis Bastiasse ara ja sealt valjus 21.30 laev, 20.30 olin juba laevas. See laev oli teistsugune, siin olid oma kohad, mitte kajutid, aga istekohad. Muidugi sain istekoha aknast koige kaugemasse nurka. Ega ma muud teinudki kogu laevasoidu ajal, kui magasin ainult magasin. (Uks noormees just moodus ja naeratas mulle :D). Kell 22.30 kustutati tuled ara ja ja 06.30 pandi tuled jalle polema. Laevale minnes ei leidnud ma kohe oma kohta ja kui kusisin uhe tootaja kaest, kusis too, et kus ma parit olen(jalle vaatavad mooduvad inimesed mind imelikult), ma utlesin, et olen eestlane ja tema meelest seletas see koik, sest tema naoilme jargi sain aru, et ta vist arvab endiselt, et Eesti on Noukogude Liidus ja et meil kaib ostlemine talongidega. Paljud valismaalased arvavad, kas et Eesti kuulub Venemaa all voi et kolmes Balti riigis raagitakse sama keelt.

Enne minekut soime ka Patricega Bastias, tema maksis muidugi, aga me ei raakinud eriti. Millest enam raakida, kui olen lapsehoidjana jälle feilinud!

Marseilles pole onneks nii palav kui Perpignanis. Perpignan on rohkem lounas, homme siis suundun sinna, saan Hervega parast tema tood raudteejaamas kokku. Oeh jah, kogu see olukord on ikka suht kaest ara lainud, mul pole aimugi, kaugel Marseille Perpignanist on ja palju see rongipilet maksta voiks. Hehe, nuud mulle meenus, et mul on TGV(kiirrongide) kaart. Siit naen, et Marseille on Perpignanile siiski lahemal kui Valence, seega voib loota, et rongipilet maksab vahem kui Perpignanist Valence. Samas tundub mulle, et jalle tuleb umberistumine teha, neid olen ma juba kartma hakanud. Nuud ma tean, et kindlasti peab umberistumiste vahe olema rohkem kui kumme minutit, sest kui uks rong hilineb ja teine mitte, siis enda viga. Eelmine kord mul vedas, et molemad rongid hilinesid, vahel naeratab onn ka siiski. Neid pileteid saab ise kombineerida, et kaua see vahe on, sest prantsuse rongisusteemid on vaga head ja ronge laheb palju. Alguses ma plaanisin juba tana Perpignani minna, aga kuna Perpignan on vaike, ainult sada tuhat inimest, Marseilles ule miljoni natuke, siis ma kardan, et voin Hervele ja tema kahele hostile silma jaada, seda ma aga ei tahaks(jalle imelik pilk uhe abielupaari poolt, et mida ma siin ometi kirjutan). Imelik olukord tekiks lihtsalt ja kuna Herve on maailmaparandaja, kusiks ta ilmselt, et on mul kuskil oobida ja ma utleksin, et ei ole ja siis votaks ta haletsusest minu ka enda juurde ega saaks piisavalt aega nendele kahele sakslasele puhenduda. Parem on kui siit siiski homme lahkun. Isegi homme on mul aega kullaga, sest Herve vabaneb alles kell 16.00.

Kuid endiselt paneb mind imestama see, kui kallis siin koik on(peaksin endale normaalse markmiku muretsema, hetkel kirjutan ju kirjaplokki ja rebin lehti valja, tuleb vaid loota, et need kaduma ei lahe, need on kull uhe kilekaane vahel, aga ikkagi). Kaisin siin soomas ja laks 17 euri! 265 krooni! Eestis saaks 50 krooniga ka pannkoogid katte, siin soin ka kaks sandwichi koos salati ja juustuga ning join mahla. Isegi kioskis maksab uks coca 2.50! 39 krooni! Voib-olla suurtes poodides on natuke odavam, aga siin kesklinna kandis neid eriti pole ja kui ongi moni, siis on see puhapaeval suletud. Naiteks enne tahtsin uhte kohta sooma minna ja seal oeldi, et puhapaeval saab sealt ainult juua tellida, et kook on suletud! Ei saa mina sellest olukorrast aru! Puhapaev on nende jaoks vana kombe kohaselt kirikupaev ja selleparast on peaaegu koik suletud! (Just peatus uks auto siin, sest ma naeratasin, alguses soitis mooda, siis tagurdas. Sees istus uks Alex, pooleldi latiino ja tema uks sober. Raakisime natuke, ta lubas kell 20.00 siin samas kohas tagasi olla. Haha, nagu ma usuks! Nagunii ei tule, neid valismaalasi ma juba tean, eriti veel latiinod, kellele meeldivad heledajuukselised naised. Raakisime Alexiga segamini prantsuse, inglise ja hispaania keelt, Alex kull mitte eriti inglise keelt, sest prantslased ei oska seda eriti, ta on pooleldi prantslane ka. Pealegi on ta ilmselt luhike, nagin teda ainult istumas, prantslased ja latiinod veel enam on luhikesed! Kuid aitab ka sellest teemast).

Kuhu ma jaingi? Ahjaa, puhapaeviti on Prantsusmaal koik suletud. No mitte paris koik, moned kohvikud on avatud, aga poed ja pangad suletud.

Mind paneb endiselt imestama prantslaste kesine inglise keele oskus. Siiamaani on seda koige paremini raakinud Martine ja Kamel, aga nemad elasid ju 11 aastat Inglismaal! Kuigi noored opivad inglise keelt koolis, suudavad nad hadavaevu end selles valjendada. Eesti moistes on mu inglise keele oskus keskmine ilmselt, aga ma motlen noorte hulgas, siin oleksin parimate hulgas, vahemalt nende seast, kellega suhelnud olen. Eks prantslastel on on raske seda oppida ka (Just tuli mingi vana daam minu juurde ja arvas, et mul on vist igav, et kirjutan ja pakkus mulle ajalehte lugeda. Kui utlesin, et ma ei oska prantsuse keelt eriti, siis ta kusis, et kus ma parit olen, vanatadike, kes on kogu aeg Prantsusmaal elanud, pole Eestist kuulnudki! Kuidas saab see voimalik olla? Mitte et ma Euroopa osas ekspert oleksin, aga riike ju ikka tean. Jah, moned asjad panevad mind siin endiselt imestama).

Tegelikult on naljakas istuda Prantsusmaal, Marseilles, uhel suvalisel tanaval ja niimoodi kirjutada(jalle poikan korvale, aga uks noormees soovis mulle just “Bon Courage”, mis otsetolgituna tahendaks “Julgust”, aga hetkel nagu edu rohkem. Ilmselt arvas, et ma kirjutan raamatut. Kuid see oli turklane ja ta tahtis minuga raakida, juba siis tahtsin eemale hoida ja parast muutus ta pealetukkivaks, tahtis suudelda, aga ma ei tahtnud ega lasknud, onneks pole siin nii vaikne, et ta midagi teha oleks saanud, hetkeks oli kull tunne, et kui tal voimalus oleks avanenud, oleks ara ka vagistanud. Hirm tuli, meeletu hirm. Selleparast ma turklastest eemale hoiangi, isegi kui moni neist on aus, siis ulejaanud on perverdid. Onneks laks ta minema, ta nappis mu juukseid korraks, nuud tahaks hadasti neid parast seda pesta).

Kuid jah, tagasi vana teema juurde minnes(Kaed varisevad nuud natuke tanu sellele turklasele. Miks moned inimesed peavad sellised olema?) on toesti imelik vooras riigis, vooras linnas ja vooral tanaval niimoodi kirjutada. Selle aja jooksul olen siin olen siin nii head kui ka halba tahelepanu saanud ja omamoodi tahalepanu vanatadikese naol.

Krt, jook sai otsa ja kurk ka kuivab. Miks peab koik siin nii kallis olema? Ei tahaks midagi osta, aga vajan ju midagi, sest joogita ei saa. Onneks pole siin nii vahemalt nii palav kui Korsikal voi Perpignanis. Perpignanis ikka ule 30ne enamasti, Korsikal oli uks paev 38 kraadi. Johker kuumus ikka, aga mina olen endiselt sama valge. No natuke jumekam olen, aga mitte eriti, ega ma vist pruuniks ka ei lahe ka vist parima tahtmise juures, sest olen kord selline Lumivalgeke. Aga mul kama, sest solaariumisse ei laheks ma ikkagi, sellistest asjadest hoian heaga kaugemale.

Pean vist ikka juua muretsema. Ma ei taha uldse raha raisata, aga midagi pole teha, peab. Ma ei teagi, kas topin selle kirjaplokki jalle kohvrisse, sest seda on sealt tulikas valja votta voi hoian kaes, sest kaekotti see nagunii ei mahuks, seal muud kraami. Ma vihkan seda kohvriga ekslemist, aga mul pole ju seda kuhugi jatta. Ikka pean endaga kaasas vedama, muud ju ule ei jaa. Onneks on Prantsusmaa linnades paremad teed kui Tartus. Kui selle kohvri jala raudteejaama viisime, oli seda halbade teeolude tottu vaga nome teha. Siin aga libiseb kohver kohe kovasti paremini, seda viimast on ikka kovasti vantsutatud: ule-eelmisel nadalal veetsin ma neli ood jarjest erinevas kohas: kolmapaeval Martine juures, neljapaeval Herve juures, reedel Valence lahedal kulas ja laupaevl juba Korsikal. 

Juba jalle tuli keegi raakima! Kui sul ikka kohver kogu aeg enda juures on ja sa heledapaine oled, siis koik mehed taipavad, et turist oled, ja seega loodavad ka keppi saada. Seekord oli tulitajaks 40ndates mees, kellega raakisime 15 minutit vormelist, ta tahtis muidugi mu telefonrit, aga ma ma loomulikult ei andnud. Tahtis mind lounale kutsuda, aga ma keeldusin. Ma toesti ei taha nii vanadega tegemist teha, minu jaoks on see vaga kohatu. 32aastane oli niigi piisavalt suur viga. No suhelda oleks selle mehega ju voinud, aga jumal teab, mida ta lootma oleks hakanud. Ning see tuup oskas imekombel inglise keelt. Onneks oli ta kovasti viisakam kui turklane ja laks ilusti minema, saades aru, et ma pole huvitatud suhtlemisest. Ma muidugi oleksin dringiga noustunud, kui pakkuja oleks 20ndates olnud ja piisavalt nagus voi toreda iseloomuga. Aga jah, mitte niimoodi. Ma loodan, et see mees hiljem tagasi ei tule, utlesin talle, et mul on kuhugi ohtul minna, kuigi tegelikult pole ja ta voib mind siitsamast leida. Ma valetasin, et mul on tuttav siin, kes on hetkel tool.

Ma voiksin ja tegelikult kindlasti jalutaksin rohkem ringi, kui mul seda tuutut kohvrit endaga kaasas pole. See on kull ratastega, aga ikkagi on seda tuutu endaga kaasas vedada. 

Naljakas, et siin mind nii paljud inimesed tulitavad. Ma usun, et kui Eestis istuks moni turist, siis teda nii palju ei tulitataks, sest eesti mehed on ju vaiksemad. Prantslased on temperamentsed, hispaanlased ja itaallased veel enam. Ja niimoodi ongi.

Hetkel hakkab kell 14.00 saama, ohtuni on veel kovasti aega, ooni veel enam, see oo ma ilmselt soba silmale ei saa, sest kardan, et muidu varastatakse mind paljaks. Olen Marseille tanavatel palju kerjuseid nainud, eriti mustanahalisi. Ning mul pole veel aimugi, kus rongjaam siit asub ja kas ma saan sinna ka jala minna voi pean kindlalt bussiga, sest Marseille on piisavalt suur linn koos ule miljoni elanikuga. Siiamaani suurim Prantsusmaa linn, mida ma kulastanud olen. Pariisi ja Lyoni ma ju kulastanud pole, kuigi millalgi kindlasti tahaks ka seda teha, aga jah… Mul pole orna aimugi, kaua Herve mind nuud hostiks, vaevalt ule nadala kui sedagi. Ja mis saab edasi?  Jaanika, see kord suutsid ikka endale meeletu supi kokku keeta ja nuud pead selle ka ara sooma. Kuigi siiamaani olen ma usna head elu Prantsusmaal nautinud, siis nuud laheb ilmselt raskeks. Ei tahaks Eestisse veel tagasi minna, nii palju on ju veel avastada, aga rahast lagedana pole see ju eriti voimalik. Pealegi haalega minemine hirmutab mind, uksi on ju nii riskantne sellist teekonda ette votta.  Ja Eestis olles hakkasin Prantsusmaad igatsema, ma ju tean seda! Kahju, et mul uhtegi sugulast siin voi Hispaanias pole. Toesti kahju. Kuid mida pole, seda pole. Nii lihtne see ju ongi. Pealegi see uksindustunne on lammatav. Ma ootan homset Perpignani minemist, samas kardan ka. Tore on muidugi Herved jalle naha, aga… Voib-olla tunneks ma end seal liiga hasti, aga see koik ju lopeb millalgi. Ja mis saab edasi? Kuhu siis? Kui ma vaid teaksin, aga ma ju ei tea.

Uks mees tuli just mind hoiatama, et ma oma kotti nii kaugel endast ei hoiaks, sest siin olla palju vargaid. Esimene kusimus oli tal muidugi, et ega ma ilmselt Marseillest pole, sest viimased teavad seda fakti, et siin palju vargaid. Tanud muidugi mehele, kes hoiatas, aga head tunnet see sisse just ei jatnud, nagu ma oleksin mingi ullike, mida ma ilmselt ka sageli olen.

Nuud loppes see paeviku osa, jarmises blogis jatkan siis sellest, et kus ma siis tapsemalt siiski Marseilles oobisin ja mida head ma Perpignanis teinud olen, sest see blogi on niigi juba ilmatu pikk, andis ikka trukkida. Jargnev osa siis enam paevikus pole, kirjutan kohe arvutisse. Kuid kas ma kirjutan tana voi homme, seda ma veel ei tea. Voimalik, et alustan tana, aga homme lopetan.

Ma nuud olen ma siis esmaspaeva ohtust Herve juures olnud(tegelikult herve nimel on e peal kriips, aga ma ei tea, kust seda leida, selleparast kirjutan niimoodi).

Kui ma viimati blogi lopetasin, siis ma arvasin, et magan kas rongijaamas voi lageda taeva all. Onneks paris niimoodi siiski ei lainud, leidsin Marseilles siiski uhe internetikohviku ja samuti ka couchi. Kusjuures, see naine seal internetikohvikus kusis, et kas ma olen opilane, ma utlesin, et Eestis olen jah ja naitasin Scolarit, too ei saanud nagunii midagi aru ja tanu sellele sain natuke soodsamalt 😀

Kuid nuud oli hostiks 28-aastane Eduard, kes on hispaanlane ja hetkel elab Marseilles, ainult kolm nadalat seal elanud. Tuup on tanu couchsurfingule pool maailma labi reisnud, huvitav oli kuulda ta seiklustes kas siis Ladina-Ameerikas voi Vietnamis, kus ta karaokes Macarenat laulis 😀 Oh neid hispaania tuupe kull, ainult meelitavad. Muidu oli vaga norm ja soime ohtul pitsat ja niisama raakisime, Eduard oli vaga avameelne. Ta raakis, et on elus paljusid narkootikume proovinud, heroiini mitte, aga uhtegi neist onneks ei vota, soltuvusse pole jaanud. Raakisime siiski rohkem inglise keeles, Eduard oskab seda vaga hasti. Mina naiteks ei teadnudki seda, et katalani nimedes voetakse o ara, et muidu oleks ta Eduardo, aga seal hispaania piirkonnas saab sellest Eduard, Albertost saab Albert. Talle on siiamaani koige sugavama mulje jatnud Mehhiko ja Vietnam, nendest kohtadest, siis kus ta kainud on.

Eduard kull utles, et voiksin ju kauaks ka jaada, aga mina ei tahtnud, tahtsin Perpignani tulla. Ta viis mind rongijaama esmaspaeval ara ja tulin siis jalle kahe rongia: esimene oli kiirrong Narbonne ja teine Narbonnest Ter ehk mitte kiirrong Perpignani. Pilet maksis 44 euri! Taitsa lopp ikka, aga pidin selle valja kaima, sest kuhugi mujale ju minna polnud ja olin ju lubanud tulla juba. Nuud on rahadega suht nirud lood, sest kuigi Patrice maksis üllatavalt häst, siis miski ei püsi liiga kaua. 

Ning homme lahen ma siit minema, Hervel hakkab puhkus ja alguses tuleb tal sober siia kulla ja siis lahevad nad koos Prantsusmaad mooda seiklema. Ja mina porutan vahemalt esialgsetel andmetel Barcelonasse rongiga, see on siit kiirrongiga ainult kolme tunni kaugusel, aga mina lahen tavalisega, seal on vahepeatus ja pilet on 16 euri ainult, teise pilet oleks 36 euri ja hetkel on see rahavahe minu jaoks kullaltki oluline. Leidsin endale couchi ka puhapaevani ja sealt edasi uritan ka leida. Oleksin muidu ka Perpignani lahedal couchi leidnud, aga kuna ma olen siiski Hispaaniale nii lahedal, siis ma ei suudaks seda endale andeks anda, kui enne Eestisse tagasi laheksin. Nuud on vahepeatuste vahe ikka ule tunni aja, 1,5tundi, et siis leian Port Bou Espagnes jargmise rongi valjumistee ilusti ules. Pean homme varem rongijaamas olema, sest rong valjub kull 13.40, aga kuna see on ainuke nii odav rong paeva jooksul, siis usun, et see voib tais olla ja pean pileti ara ostma. Barcelonas olen 18.39, kokku kestab see soit viis tundi, aga vahepeatuse aeg on ka 1,5 tundi. Kuigi samas, ma usun, et kuna prantslased on siiski suhteliselt rikkad, siis nad pigem lahevad otse ja kulutavad rohkem kui viitsivad kuskil oodata, minu jaoks poleks see aga probleem. Uskumatu, et kogu selle aja jooksul olen saanud naha ilusaid Prantsusmaa linnu, soitnud labi Itaalia linnadest nagu Genova ja Torino ja olnud Livorno sadamas, kainud Korsikal ja nuud lahen Hispaaniasse. Minu riik number uks Euroopas, mida ma kulastada olen tahtnud.

Eile kaisme Hervega mustlaste linnaosas, see oli tegelikult paris nukker. Tanavalapsed ja riided rippumas lagunenud majade rodul ja inimesed, kes said aru, et me sinna ei kuulu. Seal samas lahedal on ka araablaste linnaosa ja kui ma oleks seal uksi olnud, oleksid mehed mind nagu liha vaadanud, nad tegid seda niigi, heledapaine nagu ma olen. Turiste sinna just palju ei juhtu. Perpignan on uhest kuljest nii turismilinn ja teisest kuljest jalle uldse mitte, aga sinna piirkonda eriti inimesed ei satu, uksi poleks ma ka sinna lainud. Hervega oli turvalisem. Tahtsin seda teistsugust Perpignani lihtsalt naha. Nagin nuud seda. Mustlaste elu on nukker, aga samas on raske neid inimesi ju usaldada, kui nad valetavad ja varastavad. Mina ei suudaks uhegi mustlasega sobraks saada, sest ma kardaksin, et nad roovivad mu paljaks. Ja need head mustlased peavad selleparast kannatama… Aga selline see eluke juba kord on, mis teha…

Ma olen hetkel Barcelonas, aga sellest koigest hiljem 🙂 Praegu kirjutan selle osa siia, mis ma Perpignanis kirjutasin, kui mul rongini piisavalt aega oli 🙂

Minu paevik:

Jalle ma istun pingil, kohver ja kaekott enda korval ja kirjutan oma motteid ules. See kord siis Perpignanis, kell on 07.00 hommikul. Ei, Herve ei visanud mind valja, ta pidi lihtsalt toole minema ja minu rong Barcelonasse laheb natuke enne kahte, tema on siis aga tool. Ta oleks muidu mulle ka varuvotme jatnud ja ma oleksin saanud selle postkasti panna, aga ta uks kaib nii raskelt lukku , et kartsin, et parast jaan sellega hatta. Hervel on tana viimane toopaev ja siis algab tal puhkus, kaks nadalat, selle aja jooksul kaib ta ka Inglismaal ara, puhkuse lopus siis ja oobib kuskil tanu couchsurfingule, alguses soidab ta mooda Prantsusmaad.

Mul on tapsed juhised, kuidas ma Barcelona rongijaamast couchsurfari juurde jouan, aga kui hatta jaan, saan sonumi saata. Ta saab hostida mind puhapaevani ja siis pole mul jarjekordselt aimu, mis saama hakkab. Ma tean, et kaitun vastutustundetult, aga mis ma parata saan. Kaisin juba ka rongijaamas, aga piletimuugiputka polnud veel avatud. Nuud istungi siin lahedal oleval Kataloonia valjakul ja kirjutan. Pean siin mingi panga voi valuutavahetuspunkti leidma, mul on veel moned Eesti kroonid, mida ma tahaksin eurodeks teha. Olen kuulnud, et monedes sellistes rahavahetuskohtades ei taheta vaikeste riikide raha vahetada. Ilmselt, see tahendab, loodetavasti on see ainult legend(Nagu selgus, see polegi legend, aga sellest jargmises blogis).

Eile oli Perpigani lahedal Couchsurfarite kogunemine. Kuna Herve on seal paris agar, siis sai temagi kutse. Kaisimegi seal koos, eriti palju rahvast polnud, aga natuke ikka. Raakisin uhe pereisaga, kes couchsurfaritele oomaja pakub, kahe Austraalia naisega, kes on Prantsusmaal neli paeva olnud(ning kes molemad kandsid olapaeltega pluusi ja molema kaenlaalused olid nii karvased, nagu poleks neid sunnist saati ajanud 😀 Kas Austraalia naised ei ajagi kaenlakarvu? :D)Ka nemad tunnistasid, et Prantsusmaa on kallis riik, Hispaania pidavat natuke odavam olema. Edasi suunduvad nad Rootsi, kus neil on tuttavad. Kaua nad reisivad, seda nad veel ei tea. Tapselt nagu minagi, aga vahe on ilmselt selles, et neil on selleks ka piisavalt resursse. Naljakas oli austraalia aktsienti kuulata. Herve ei saanud sellest palju aru, aga mina sain ja tore oli niimoodi erinevate inimestega suhelda. Tagasi olime sudaoo paiku, pidime ju molemad tana vaga vara arkama.

 Vahepeal mulle tundub, nagu aasta oleks moodunud sellest ajast, mil ma siia tulin, aga tegelikult on koigest kolm nadalat ja kaks paeva. Selle aja jooksul on nii palju juhtunud: Martine viskas mind valja, siis Herve ja Perpignan, Itaaliast labisoitmine ja Korsika, Marseille ja oobimine Eduardi juures, tagasi Perpignan ja nuud tuleb Hispaania. Uskumatult palju, mida koike poleks olnud, kui Martine poleks mind enda juurest valja visanud. Tegelikult on raske seda koike isegi hinnata, samas on see vaga suur supp, mille ma pean ara sooma, teisalt aga olen tutvunud paljude uute inimestega ja nainud teistsugust maailma. Maailma, mida ma ju alati olen tahtnud naha, midagi teistsugust vorreldes Eestiga. Prantsusmaa on kaks-kolm korda kallim kui Eesti, siin elavad avatumad inimesed, kellele meeldib posemusitada, piirkonniti olevat see muside arv isegi erinev. Siin piirkonnas kaks, kuskil kolm ja Pariisis ka neli. Eilne mees couchsurfingust raakis, et niimoodi neil ongi, et mones piirkonnas annad kaks musi ja siis ootad, et kas peab rohkem andma voi ei 😀 Naljakas on see Prantsusmaa. Hispaania on ka kindlasti omamoodi naljakas. Barcelona on ju Kataloonias, ilmselt raagivad nad seal lisaks hispaania keelele ka katalaani. 

Ma olen uskumatult vasinud hetkel, sain nii vahe magada. Esimeses rongis ei saa ma kindlasti uldse magada, sest see soidab 50 minti, voin muidu oma peatuse maha magada. Teine rong soidab alla kolme tunni, aga ka seal pole soovitatav kauaks unne suikuda. Kahju, et see host mulle jaama vastu ei tule, aga koik seda ei teegi, see pole nende kohustus. Kui mul kunagi paris enda elamine oleks, lubaks mina ka teistel oma diivanil magada. Iseasi on muidugi see, palju neid turiste just Eestis ka oleks, aga couchsurfaritel oleks valikut kui palju, sest ka Eestis on neid piisavalt, kes oma diivanit pakuvad.

Selline tuhjaistumine ajab mind natuke narvi. Aga alati olen ma just reedel Perpignanist lahkunud, ka kaks nadalat tagasi oli see reede. Aeg lendab ikka. Nuud tundub see nagu eile oleks olnud, enne tundus nagu aastaid tagasi oleks Prantsusmaale tulnud. 5.august tundub kull magade taga olevat, see paev, mil mu lennuk Toulouses maandus. See on nagu ahmane virvar kuskil kauges minevikus. See elu, mida ma praegu elan, oleks nagu kellegi teise oma. Voib-olla oige Jaanika magab endiselt Eestis ja see siin on teine, keegi, kes on Jaanika moodi, aga kes tegelikult pole Jaanika.

Onneks pole hetkel veel eriti palav, palavusega pole ma endiselt harjunud. Ei teagi, kas harjun, sest jaan ju igavesti Pohjamaade tudrukuks.

Ja olengi Barcelonas! Taiesti uskumatu, mulle pole see veel parale joudnud! Eile olin natuke parast kolme Port Bou Espagnes, pidin kull seal 14.28 olema, aga rong hilines jarekordselt. Kuid mu jargmine rong laks nagunii enne nelja, seega muret polnud, pealegi oli see viimane peatus, nagu Barcelona Santski, kus ma eile siis 18.39 rongilt maha astusin 🙂

Tegelikult oli ka naljakas olukord, uks mees aitas mul Port Bous kohvrit rongile tosta ja mina utlesin talle motlematult “merci”, kuigi olime juba Hispaanias ja oleksin pidanud “gracias” utlema 😀 Mulle polnud see lihtsalt veel kohale joudnud 😀

Rongis pidi passi naitama ja Port Bou rongijaamas ka. Ikkagi piiriuletamine, aga see kontroll olevat toesti pisteline.

Kuid Barcelona rongijaam ja metroosusteem on nii keeruline! Selleks, et uldse rongijaamast valjuda, pead aparaati oma pileti sisestama ja metroosusteemis pead aparaadist pileti ostma ja siis paned selle masinasse nagu kinopileti ja siis konnid pika maa enne, kui metroodeni jouad. Ning kui palav seal maa all ikka on, taitsa lopp! Ma polnud ju varem metroodega soitnud, polnud aimugi. Siin kaivad nad upris tihedalt, see number kais vahemalt iga nelja minuti tagant, moni vbl natuke harvem ja koik peatuste nimed on ilusti ara toodud ja see peatus hakkab vilkuma, mis hetkel on ja hasti arusaadavalt oeldakse ka, et mis jargmine peatus on.

Kuid millised on siis esimesed muljed Barcelonast? Muidugi oskasin ma oma tuleku vaga hasti ajastada, siin toimus kord aastas olev muusikafestival, kus inimesed tanavatel tantsisid ja kuulata sai hispaaniakeelset muusikat! Ja Lamento Boliviano tuli isegi, teisi laule ka, mida mina tean 🙂 Lauljad esitasid neid, muidugi polnud need originaallauljad 🙂

Mu uus host Albert, mida tema kohta oelda? No ta pole eriti hea host, ta laks tana minema, kuigi pidi mulle linna tutvustama ja suua ka ei pakkunud ning magamiseks on paris kesine koht. Siiamaani koige hullem host, aga noh, peaasi, et kuskil uldse oobida saab. Tema viiski mind eile sellele festivalile, kus ma veendusin, et hispaanlased oskavad koik nii megahasti tantsida!!!! Nad nagu sunniksid selle oskusega. Tulime enne kahte viimase metrooga ara, tana kaisin uksi linnaga natuke tutvumas, sain varuvotme. Siin lahedal on vaiksed poed ja sain kahe euri eest endale suua, ostsin puuvilju ja saia, suht odavalt sain labiaetud. Homsest on mul uus host, tema juurde pean kaks metroopiletit ostma, ta elab siit piirkonnast kaugel. Metroosusteem on minu jaoks vaga keeruline, vahemalt hetkel. Kuid hetkel olen Verdi tanaval ja tuba, kus magan, seal all on baarid ja ma kuulen kogu aeg hispaania ja katalaani keelt 🙂 Hispaanlased on… just sellised nagu ma aimasin, kuigi ma pole nendega nii palju tutvunud veel. Tana ma sinna festivalile ei lahe ja alates homsest saan loodevasti parema hosti, tema juurde saan nadalaks jaada. Ma oleksin ta esimene host, ta alles uheksa paeva tagasi tegi sinna kasutaja. Kuid Mario(see on ta nimi siis, jarjekordselt on tegemist mehega – siiani olin teda blogis Jalgpallifänniks kutsunud, aga ei viitsi hetkel nimel muuta 😀 😀)saatis mulle kaardi ja tapse opetuse meiliga, et mis metroo votma pean ja kui hatta jaan, siis ta tuleb kuhugi vastu. Eile ma ei jaanud hatta, kui siia tulin, kuigi mul oli kogemata Alberti nr valesti salvestatud ja ma ei saanud alt sisse, onneks maletasin korterinumbrit oigesti ega pidanud ukse taga siiski passima. Tana linnast tagasi tulles ei saanud ust lahti, sel ka mingi imelik susteem, viis minti pusisin, siis sain alles:D

Vanematele ma valetasin, mul ei jaanud muud ule. Kirjutasin, et olen Barcelonas, aga tanu hostperele.  Ning Perpignanis nad ei vahetanud mu kroone, utlesid, et nemad sellist raha ei vaheta!!!!!!!! Ma olin nii vihane, vbl laheb siin esmaspaeval onneks, lennujaamas peaks ikka saama, Perpignanis, kus elab sada tuhat inimest, saab raha vahetada ainult uhes postkontoris! Pangad sellega ei tegele ja koige suurem pank oli eile erakorraliselt suletud! No mis jama see siis on? Ma olin ikka nii vihane, taiesti diskrimineerimine. Postkontoritootaja veel kusis uleolevalt, mis raha see tahab veel olla. Krt kull, ma vihkan sellist suhtumist! Kuid teha ei andnud midagi.

Ma pole palju joudnud veel Barcelonaga tutvuda, aga mul on selleks aega ka. See sarnaneb natuke Marseillega, vahemalt minu meelest, majadel on sellised verandad, nagu seal, vahemalt Alberti korteril kull. Ning mulle meeldivad need vaiksed poekesed, mis siin pisikeste tanavate nurgakestel on, sama lugu oli ka Marseilles. Paljusid neid peavad hindud(vahemalt siin kull, Marseille kohta ei tea) ja tana kui uhes kaisin, siis kaks tuupi uritasid flirtida, eile ka festivalil inimesed vaatasid, kuidas ma oma punase seelikuga ringi liikusin 😀 Natuke on siin odavam kull kui Prantsusmaal, mitte just nii margatavalt, aga natuke. Eesti hindadega ei anna muidugi vorrelda. Barcelona ongi suurim linn, mida kulastanud olen, siin elab 1,6 miljonit inimest,(koos aarealadega ule kolme miljoni) mina arvasin, et isegi rohkem, Marseilles oli umbes miljon ja see Prantsusmaa linn on siin minu jaoks suuruselt teine, mida kulastanud olen. Madrid on siit 621 km kaugusel ja seal elab 3,2 miljonit(koos aarealadega ilmselt rohkem) inimest.

See temperament, mis inimestel siin on… see on midagi hoopis teistsugust kui Prantsusmaal, see on veel avatum, veel suurem. Nad tahavad onnelikud olla, kuigi Hispaanias on vaga raske majanduslik olukord ja neil on meeletult tootuid, kuid kui nad tantsivad voi soovad voi katalaani voi españoli kiiresti vuristavad, siis nad unustavad selle. Nad lihtsalt elavad. Minu host pole eriti tuupiline hispaanlane, tema on selline vaiksem, muidu raagib ikka hispaania keeles, aga emaga raagib katalaanis naiteks, sest see on ju selle piirkonna keel siiski.

Kuigi ma olen nii vahe nainud, siis juba olen ma sellest vaimustuses. Rohkem kui ma Prantsusmaal eales olin. Ja mis siis, et nad raagivad seda hispaania keelt, mis mulle nii palju ei meeldi, hetkel on see vaheoluline.

Millalgi kirjutan kindlasti ka pikemalt nende eluolust, kui siin juba kauem olnud olen 🙂

Eile arkasin ma kell 11.00 ules ja kaisin korraks arvutis, mu eelmine host Albert magas siis ikka veel. Kui natuke enne kella 13.00 lahkuda kavatsesin, magas ta endiselt ja ma ei tahtnud teda ules ajada, seega jatsin talle kirja ja tanasin koige eest viisakalt, kuigi tegelikult motlesin, et kull ta oli ikka mottetu host! Kuid viisakus eelkoige siiski, sest sain ju seal oobida.

Esimese metroo sain ilusti voetud, et lopuks Castellbelli tanavale jouda, aga teisega oli probleeme, ma kull leidsin punase line 1, aga alguses ainult Bellvitge suuna, tegelikult pidin minema Fondo suunas. Ma ootasin rahulikult metrood ja oleksingi vale peale istunud, aga onneks taipasin enne ikka kusida. Ja siis mulle oeldi, et pean votma metroo Fondo suunas. Mul oli see ka paberil kirjas, aga ma ei saanud aru, sest olin Bellvitge ka kirja pannud, kuigi Mario mainis ainult, et on kaks suunda ja tema oma on Fondo suund.

Lopuks parast natuke sekeldusi joudsin siis ilusti Fabra y Puig metroojaama ja sealt oleks umbes seitse minutit kondi olnud, aga kuna ma tapselt ei teadnud, siis kusisin ja tanu sellele laks natuke kauem aega, kuid lopuks olin siis paral ja vajutasin Mario korterinumbri ja utlesin, kes ma olen ja sain ilusti sisse 🙂

Mario on 30ne aastane ja kovasti parem host kui Albert! Siiamaani vist parim, kuigi ma olen ta esimene couchsurfer, sest ta alles tegi sinna kasutaja, 20-ndal augustil, mina tegin 12-ndal augustil. Kui ma joudsin, valmistas ta spagette ja vaatas vormelit. Tal on kaks kanalit vormeli jaoks, uks on españolis ehk castellanos, teine katalaanis, tema vaatab viimase pealt, sest seal pole reklaame 😀 Vormel teda vaga ei huvita, ta on suur jalgpallifann(oelge mulle uks hispaanlane, kes seda ei oleks :D), on ise ka vaiksemates liigades manginud ja nuud hoiab ka uhele liigale poialt, kes eile kull mangu kaotas. Hispaanlased votavad selliseid kaotusi tosiselt ja spordikommentaatorid elavad nii kaasa! Taitsa lopp ikka! Kuna see kommentaator oli parit vastasmeeskonna piirkonnast(oli vist Zaragoza piirkond Hispaanias? Ei maleta tapselt), siis laks tema nagu kohe naerule, kui nemad varava said ja Mario lemmikmeeskond endiselt varavata oli. Mario lemmikmeeskond pole Barcelona voi Barca nagu nad seda kutsuvad, talle ei meeldi suured meeskonnad, tema lemmik on uks vaike meeskond, mille nimi mul hetkel ei meenu. Ja see meeskond kaotaski Zaragozale. Ja siin on toesti niimoodi, et uudised kestavad 20 minti ja poole sellest holmab sport, ja sellest kumnest minutist kaheksa minutit on jalgpalli paralt 😀

Mario ei raagi eriti inglise keelt ja mulle see sobib, sest saangi nuud ise rohkem oma hispi harjutada. Mario arvas alguses, kui ta mind kohanud polnud, et mu hispaania keel on algeline, couchsurfaris panin algaja, aga ta utles, et oskan kovasti paremini. Tean seda ise ka, kuigi eks vigu on endiselt, indefinido ja imperfecto on endiselt sassis nagu puder ja kapsad, aga eks see tuleks ajaga.

Laksime siis eile Barcelonaga tutvuma! Koigepealt Plaza de Cataluña(katalaanis Plaza de Catalunya, nemad ñ ei kasuta, vaid asendavad selle n ja y-ga), kust algab Barcelona koige olulisem tanav, mis on moeldud turistidele, selle nimi on La Rambla. Seal toesti just palju kohalike pole, sest nemad on seda koike nainud ja hinnad on seal megakallid, nuud ma siis tean, kust ma midagi osta ei tohi 😀 La Rambla on tais selliseid vaikseid kioskeid, kus on informatsiooni kolmes keeles: inglise, katalaani ja hispaania keeles. Katalaanis ja castellanos ehk ametlikus españolis on selle nimo “Hola” ja inglise keeles siis “Hello”. Sealt saab informatsiooni Barcelona kohta, loomulikult teatud summa eest, aga hispaania keeles on see informatsioon muidugi ka kohalike jaoks, kui see peaks neid huvitama ja siis turistidele Ladina-Ameerikast, kes naiteks inglise keelt uldse ei raagi. Neid viimaseid on Barcelonas palju, sest keel on ju siiski sama ja arusaadav, kuigi kohati erinev.

La Rambla lopeb suure Kolumbuse kujuga, kus on kovasti turiste, kes koike pildistavad. No eks minagi tegin ju seda, turist nagu ma olen 😀 Muidu on La Rambla tanavatel palju muusikuid ja kloune ning meelelahutajaid, keda jalgida saab, sest sellel tanaval on inimesi nii palju, et liikumine laheb vaga aeglaselt. Ma ei tea, kas iga paev just nii palju, kuid nadalavahetustel kull.

Tagasi joudsime 23.00 ajal, sest Mario pidi tana vara arkama, et toole minna. Kuigi magama sai ta alles uhe ajal, sest soime enne seda ja siis ta hea inimene vottis mu pildid malupulgale, et siis need tool plaadile panna, sest ta kodune lapakas ei taha tootada niimoodi. Mul oli digika malu nimelt tais jalle. Kuid selgus, et mu digikas sisaldab kaks korda Korsika ja hilisemaid Prantsusmaa pilte, seega ma imestasingi, et miks nuud ainult 250 pilti teha sain, kui eelmine kord sain 500. Ei jaga mina sellest tehnikast ei aad ega ood 😀 Kuid Mario jagab, ta on nimelt insener. Ning see kodu siin on ta lapsepolvekodu, nimelt oli see pikalt uurile antud ja nuud kolis uuriline ara ja Mario kolis tagasi, enne tegi kull taieliku remondi, sest nuud on siin koik euro. Mina magan tema endises lapsepolvetoas naiteks 😀 Ta ode ja ema elavad Barcelonast natuke valjas, ode on 22 ja ta vanem vend on 33, kes elab eraldi. Isa suri tal viis aastat tagasi vahki.

Raakisime ulsde elust ja jalgpallist loomulikult ja Baskimaast, mis tahab iseseisvust.Baskimaa on vaga joukas piirkond, aga neil on ikkagi vaiksemad maksud, sest iseseisvust ei taheta neile anda. See iseseisvuse taotlemine on uldse Hispaaniale suur probleem, 30 protsenti Kataloonia elanikest arvab, et ka Kataloonia peaks samuti iseseisev olema, sest neil on katalaani keel nagu baskidele on baski keel. Kuid mis siis kogu Hispaaniast uldse jargi jaaks, kui koik paljud piirkonnad oleksid iseseisvad riigid? Ega suurt midagi ei jaakski, selleparast pole ei baskidel, kes iseseisvust meeletult tahavad ega ka katalaanidel, kes seda kull nii meeleheitlikult ei taha, aga siiski natuke, see koik veel onneks lainud. Ning baskid raagivad baski, mis ei sarnane ei hispaania, prantsuse, itaalia ega katalaani keelele, sel pole seost romaani keeltega. Ning mitte keegi ei tea, kust see uldse tekkis. Juba selle keele erinevuse parast tahavad nad iseseisvad olla, nad ei taha Hispaania alla kuuluda. Siin Barcelonas ja Kataloonias raagivad inimesed nii castellanot kui katalaani, Mario mainis, et tema raagib emaga ainult castellanot, sest ta ema pole siitkandist, isa oli siitkandist. Mario ema saab katalaanist aru, aga raakida ei oska. Ja koolides opitakse kuni 11nda eluaastani koike katalaanis, sealt edasi tuleb castellano juba, aga katalaani keele tunnid jaavad endiselt. Ning tihtipeale oleneb see opetajast, moni kasutab katalaani ja teine castellanot ja opilased siis raagivad vastavalt sellele. Ning neil, kelle vanemad ei raagi uldse katalaani ja kelle lapsed ka ei raagi ning kes on siia kolinud, on vaga raske alguses koolis hakkama saada, sest katalaan sarnaneb kull kohati hispaania keelega(rohkem itaalia keelega minu arvates ja moned sonad on prantsuse keele moodi, naiteks salida on hispaania keeles valjapaas, prantsuse keeles on sortie ja katalaanis sortida, siinsetes metroodes on toodud nii salida kui sortida), aga on siiski vaga erinev. Mina ei saa mohkugi aru, kui inimesed katalaanis raagivad. No kui ma vaga pingutan, siis vbl midagi saan, aga mitte eriti siiski. Uldse inimestel, kes siia kolivad kuskilt mujalt Hispaania piirkonnast, voib alguses raske olla. No siin vbl mitte, sest koik raagivad castellanot ka, aga Kataloonias on kulasid, kus raagitakse ainult katalaani. Vanem generatsioon raagib rohkem katalaani ja noorem castellanot, sest varem raagiti siin ainult katalaani.

Raakisime ka suhetest, no minul polnud palju raakida, uks suhe mul ju ainult olnud ongi, aga Mariol seevastu kull, ta on juba 30 ka ju. Uks suhe, mis tal oli, loppes selleparast, et tudruk oli Baski piirkonnast ja Mario oleks pidanud sinna kolima, kuid viimasel hetkel, kui koik asjad olid juba pakitud, vaatas Mario Barcelonat(siis ta veel siis lapsepolvekodus tagasi polnud, see oli enne seda, siin on ta alates selle aasta martsist)ja otsustas umber. Ta ei tahtnud lahkuda. Tudruk ise polnud ka nous siia tulema ja nii see asi siis jaigi, sest naine vihastas Mario peale, et too Baski piirkonda ei koli, kuigi lubas seda teha. Mario aga utles mulle, et ta arvas isegi viimse hetkeni, et ta kolib, aga kui asi toiesti minemiseni laks, siis ta suda kripeldas ja ta ei tahtnud selle koigega huvasti jatta. Ning ta jaigi ning suhe laks lorri. Jah, selline see eluke juba kord on.

Ma lahen varsti ise linna kulastama, sain votmed ka. Kuid jallegi kaib ka see korteriuks nipiga ja eile sain Mariolt opetuse, kuidas seda ust avada ja sulgeda, alguses ei saanud ma ikka uldse pihta, nuud juba saan, aga selleks laks aega 😀 Ning españolod on toesti luhikesed, Mario on 179 cm ja tavalise hispaania tuubiga vorreldes on see paris pikk 😀 Ta oli ullatunud, et ma nii pikk olen 😀 Haha 😀

Hetkel pole siin eriti kuum ja mulle see sobib, natuke ule 20ne on. Mulle ei meeldigi liigne kuumus. Ning Barcelonas sajab lund toesti vaga harva ja kui see juhtub talvel, siis on koik tanaval ja teevad pilti ja imestavad 😀 Talvel neil alla -5 kraadi eriti ei lange. Sama nagu Prantsusmaalgi. Kui ma olen inimestele oelnud, et meil voib -30 ka olla, kuigi see on ekstreemne, siis teevad koik suured silmad pahe 😀 Ma alati mainin, et vahemalt -15 on meil talvel kindlasti ja hea on teada, et midagi, mis on minu jaoks nii tavaline, on neile vaga eriline. Lumi siis. Sest muidu on ikka nii, et koik on minu jaoks nii eriline siin 😀

Kuid nuud ma siis hakkangi minema 🙂

Kaisin tana Arc de Triomfiga tutvumas, ka nuud oli palju turiste, aga siiski vahem kui eile Rambla tanaval voi Plaza Cataluñal. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma olen Hispaanias! See ei joua mulle kohale, see on nii imeline ja uskumatu!!! See on hoopis midagi muud kui Prantsusmaa, minu jaoks on see niimoodi, mitte et Prantsusmaa poleks kaunis olnud, muidugi oli, aga see polnud see. See polnud see ja kogu lugu!

Ilusat esimest septembrit! See on mu esimene september 12 aasta jooksul, mil ma ei pea kooli minema! See on nii uskumatu ja voimas tunne, samas eks millalgi pean ikka midagi oppima ja vaatama, mis elust uldse edasi saama hakkab. Igavesti niimoodi elada ei saa. Kui raha oleks meeletult, siis saaks, aga seda viimast pole peaaegu uldse. Kuigi hetkel polegi mul seda nii vaja olnud, ainult metroopiletite peale, kui uksi asju kulastamas kain.

Eile kaisime Marioga Barcelona magedes! See vaade oli jumalik, kuigi kaanulised teed sinna ules panid mind jalle seest keerama, kuigi onneks mitte nii palju kui Korsikal, seal olid teed veel kaanulisemad. Laksime jarjest korgemale ja pidime auto suht kaugele jatma ja koige korgemale laksime jala, seal on lobustuspark ka. Ning Jeesuse tempel, mille nimi on vaga keeruline: El templo expiatorio del sagrado corazon de Jesus 😀 Kusjuures, Mario ei teadnudki, et sinna ules saab ka minna, ta nagi seal uleval inimesi ja utles, et tunneb nuud ennast turistina, sest seal templi tipus polnud ta kunagi kainud :DPilet oli kaks euri nagu ja nii me siis laksimegi ja sealne vaade… See oli lihtsalt kirjeldamatu! Mariol oli binokkel ja nagime koike tapsemalt, Sagrada Familiat, Arc de Triomfet, Torres de Gemolos. Selle koha nimi oli Montaña de Tibidabo, kolmapaeval laheme vaatame merepoolset Barcelonat, Montaña de Montjuici. Tana lahme Mario ema juurde, soome homemade paellat 😀 Ja siinsed ohtusoogid on alati hilised, eile soime ohtust kell kaksteist oosel 😀 Ja Mario sai magama alles uks ja pidi jalle kell kuus arkama, sest soomine votab vahemalt tunni kui mitte rohkem koos vestlusega 😀 Kui ma utlesin, et Eestis peavad opilased 20 minutiga ara sooma ja selle aja sees on ka jarjekorras seismine, siis tema jaoks oli see vaga suur ullatus, sest siin lahevad lapsed kooli uheksast ja siis kell kaksteist saavad vabaks ja lahevad koju sooma ja kella 15.00st lahevad kooli tagasi ja saavad vabaks kella 17.00st, kolm tundi siis soomiseks. Koolis nad siin eriti ei soo, moned soovad ka, aga vahesed.

Kuid kui korgel kaisime, laksid mu korvad jalle lukku. Alles ohtul tulid lahti, nii nome ikka :S Nii on mul vist alati.

Kuid eile vaatasin seebikaid otse hispaania keeles! Siin naidatakse palju Ladina-Ameerika seebikaid, sest sama keel ju, kuigi monede erinevustega. Mina seda seebikat ei teadnud, aga Edith Gonzalez mangis halba ja Cristian Meier oli peaosas, Luz Maria peika 😀 Tuup on paris halliks lainud, nii et eeldan, et see paris uus telenovela. Mario utles, et vahel ma kasutan sonu, mida kasutatakse Ladina-Ameerikas, mitte Hispaanias 😀 Seebikate moju. Naiteks Ladina-Ameerikas kasutakse raha kohta slangisona plata, mis tegelikult tahendab hobedat. Ladina-Ameerikas on cachetada korvakiil, siin nad seda ei kasuta, vaid nad kasutavad sona hostia, mis tegelikult tahendab missat ja seda hetke, kui preester annab sulle mingi tukikese suua, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse, kui sind ristitakse voi abiellud, siis vahel tehakse niimoodi. Muidugi on see kole ja kristlike inimeste juures oelda, et said korvakiilu ehk hostia… see on vaga kohatu 😀 Tolge andis hostia kohta wafer inglise keeles ja eesti keeles oli vaste vahvel, toorikkristall (integraallülitustes). No igal juhul jah… Erinevused siis oiges hispaania keeles ja Ladina-Ameerika omas.

Mario kaalus kaks aastat tagasi 95 kg, nuud kaalub 77. Ta vottis 18 kilo alla, sest ei tahtnud enam gordo olla. Uks ohtu lihtsalt otsustas, et ei soo ohtuti nii palju ja uldse vahendas oma soogikoguseid. Nagin pilte ka temast, kui ta paksem oli. Ja tool peab ta suhtlema Kataloonia valitsusega ja siis kasutab ta alati katalaani, sest nendega suheldes on kohatu raakida castellanos. Ja neil on uks tootaja, kes on Kolumbiast ega oska eriti katalaani, firma utles, et ta peab selle selgeks saama voi muidu kaotab too, ainult hispaania keelest jaab vaheks. Naiteks Kataloonia valitsuses tootab uks mehhiklane, kes oskab katalaani vaga hasti, alguses ta ka ei osanud, aga oppis selle selgeks. Ja Mario raakis, et vahel kaib ta Kataloonia kulades, kus elab ainult 20 inimest! Ja kes koik raagivad ainult katalaani. Kui inimesed tahavad siin piirkonnas tood saada, on katalaani oskus vaga oluline. Madridis jah saad ainult castellanoga hakkama, seal pole katalaani uldse vaja, aga siin mitte. Ma teadsin, et nad kasutavad Kataloonias katalaani enne Hispaaniasse tulekut, aga ma toesti ei arvanud, et sel endiselt nii oluline roll on. Ma uskusin, et seda kasutavad rohkem vanemad inimesed ja koolides enam katalaani ei opetata, tegelikult on lugu hoopis vastupidi, et alguses ongi koik ainult katalaanis! 

Koigepealt tahan ara mainida selle, et nuud kasutan ma ropendamiseks hispaaniakeelseid roppusi nagu mierda voi putamadre, eestikeelsed roppused on tagaplaanile jaanud. Nimelt ka siin suures linnas ei taheta mu kroone vahetada! Eile kaisin pangas ja sealt helistati suurde panka ja uheski pangas ei vahetata kroone! Juba eile olin selleparast marus. Tana ma siis laksin metrooga La Ramblale, seal on valuutavahetus, aga loomulikult nemad kroone ei vaheta! No mis krdi jama see siis olgu????????? Kusisin siis turismiinfost ja nemad ka ei osanud oelda, miks kroone ei vahetata. No lennujaam oleks veel uks variant, aga see on 10 km Barcelonast valjas. 

Mario soovitas mul tana kull Barca staadionit vaatama minna, kuigi talle see meeskond eriti ei meeldi, aga see on suurim siin linnas. Nuud ma ei kuulanud teda, sest mind jatab jalgpall kulmaks ja seega kaisin hoopis natuke La Rambla lahedal ringi, et oma narve rahustada. La Ramblal on alati nii palju rahvast! Ning Barcelonas on uldse palju La Ramblaid, see peamine on lihtsalt La Rambla, kus on palju turiste, on La Rambla de San Andreu, see on siin Mario kodu lahedal. Ning La Rambla on selline tanav, kus inimesed konnivad keskel ja kahel poolel on autoteed. On selle jaoks sona ka eesti keeles? Mina ei teadnud, et la rambla tahendabki sellist teed, et inimesed konnivad keskel ja kahel pool autoteed. Ma usun, et eesti keeles ka selle jaoks nimi? Hetkel ei tule see mul pahe. Olen uldse avastanud, et vahel on mu sonade jarjekord eesti keeles kuidagi imelikuks muutunud. Voib-olla ma kujutan seda ainult ette, sest ma pole ju nii pikalt eemal olnud, tana saab neli nadalat. Tapselt neli nadalat tagasi kolmapaeval jatsin Eestiga huvasti. Siis polnud mul muidugi aimu, mis sind ees ootab. Tegelikult on nii palju head olnud, kuid raskem aeg ootab vist alles ees. Hetkel tahan nautida seda, mis mul on. Ja mul on Barcelona!!!!!!!!!!!!! Ma vahel napistan ennast, et veenduda, kas see koik ikka uni pole. Jah, ma olen rahatu ja mul pole orna aimugi, kuidas ma Eestisse tagasi saan ja kuidas seda koike perekonnale serveerida, aga ma ei taha sellele hetkel moelda. Kunagi kindlasti pean, aga mitte hetkel. Hetkel tahan lihtsalt olla ja mitte moelda.

Eile kaisime siis Mario ema juures ja ma tutvusin ta oe Laura ja ta ema Inesega ning soin homemade tortilla de patatas´t, nachosid ja join sangriat! Kui jutukad need hispaanlased ikka on! 😀 Lauraga saime kohe jutule, ta on toesti vaga tore tudruk, ta on 22-aastane ja opib telekommunikatsiooni. Ning hispaanlastega seoses on ka uks naljakas seik. Voinoh, kas nuud naljakas, aga omamoodi. Kirjutasin sellest Maarjale ja kopin selle kirja siia:

Mina kaisin eile Mario ema juures tortilla de patatas soomas ja sangriat
joo. Ja tead, Mariol on laupaeval uks pulm tulekul, tookaaslase oma,
kuni eilseni ma isegi ei moelnud, et mina ka sinna laheksin, aga oli
niimoodi, et Mario pani tool minu pilte cdle, et mu digikas tais ei saaks
ja siis ta ulemus kutsus ta enda juurde ja siis teised tookaaslased
vaatasid pilte ja kusisid, et kes see on ja kas ta pulma tuleb 😀 Ja kui
ma Mario ema ja oe juurde joudsin, siis kui nemad sellest kuulsid ja ma
utlesin, et mul pole nagunii midagi selga panna, et pulma minna, mul pole
ka, siis Laura ehk Mario ode ja Mario ema viisid mind Laura riidekappi
juurde ja laotasid hulga kleite voodile, et ma prooviksin 😀 Ja mina
tundsin end imelikult natuke, aga proovisin, uks must kleit oli vaga ilus
mu seljas, mis Laurale on liiga pikk, ta on midagi 160 cmga. Ja siis
helistas see Mario tookaaslane, kes abiellub ja tahtis juba mu nime, et
pulmanimekirja kirja panna ja siis ma raakisin temaga ja utlesin, et ma ju
ei tunne ei teda ega pruuti ja tema utles, et moned teised tulevad ka nii,
et kumbagi ei tunne ja et hispaanlased ongi sellised, kes kutsuvad
niimoodi. Nii et jah, ma nuud ei teagi, olin sangriat ka joonud ja utlesin,
et no mis siis ikka, see, kes abiellub, oli paris rahul, sest ma olin
sajas kulaline :DJa nuud ma motlen, et isegi kui mul see kleit ja sall on,
siis meiki ikka pole ja koik españolad on nii ulesloodud raudselt. Kuid
nuud on mu nimi juba kirjas, nii et jah 😀 Hispaanlastel kaib koik ikka
kiiresti ja kui palju Mario ode ja ema raagivad! Ja nad tantsisid
flamenkot ja rumbat ja raakisid ja ma sain oma hispi harjutada 😀 Ma veel
kusisin Mariolt ule, et akki see, et ma pulma lahen, oli tegelt nali, ta
utles, et ei olnud, et nuud mu nimi kirjas ja koik, Muidugi samas hea,
saan hispaania pulma, aga ma ei tunne ju neid, kes abielluvad! Ja ma ei
oska tantsida ka.

Jah, nii ongi. Ma olen Mario tookaaslase pulma kutsutud ja mul on pidulik must kleit ja sall, kingad on mul endal. Ma ei votnud ju kodust oma lopukleiti kaasa kahjuks, too oleks vist ilusam olnud, kuigi see on ka. Ning ma olin nii ullatanud, et nad voorale niimoodi riideid laenavad. Ukski eestlane kull nii ei teeks, aga hispaanlaste jaoks pole see mingi probleem, Ines ja Laura sobrasid kapis, et seda salli leida ja Laura laotas koik kleidid diivanile ja siis ma valisin sealt. See kleit on Laurale liiga pikk, mulle on peaaegu maani. Ma nii naersin, kui Mario mulle sellest pulmavargist raakis, see oli eile enne Inese juurde minemist, Mario ostis endale pluusi, et pulma minna. Ja oligi olnud niimoodi, et ta laadis pilte arvutisse ja siis ulemus kutsus ning ta pidi jooksma ja pildid jaid avatuks. Kuna Mario tookaaslased on sellised naljavennad, siis nad vaatasid muidugi palju pilte 😀 Seal mu Korsika ja Marseille pildid ja koik Barcelona pildid, mis teinud oleme. Ja kui Mario tagasi tuli, oli kusimusi sajaga: Kes see on? Kas su uus pruut? Ja Mario siis uritas seletada, et mis see couchsurfing tapselt on. Ja kusjuures, see tuup, kes abiellub, on hetkel puhkusel uldse, aga ka temani joudis see info ja siis ta helistas Mariole ja utles, et tal juba kaaslane pulma valitud jah:D Sest alati on teemaks Mario ja naised ju 😀

Muidugi on see mones mottes ka hea, aga mul pole meiki ega midagi ja ma juba kujutan ette, kui ulesloodud teised hispaanlannad on. Ning kuidas nad tantsivad ja mina ei oska! Muidugi saaksin ma ka nuud keelduda, sest ega keegi mind sundida ei saaks, aga mu nimi on juba pulmanimekirjas ja peigmees oli rahul, sest ma olen sajas kulaline 😀 Raaksin Santosega ise ka telefonis, oli vist Santos ta nimi 😀 Ma vist ikka lahen, kuigi eks ma tunnen end natuke imelikult, ma usun, ma pole eriti pidulike sundmuste armastaja. Kuid mul on aega veel moelda. Samas mulle meeldib, et hispaanlased sellised on, nii avatud ja lobusad!

Tortilla de patatas ja sangria olid jumalikud! Reedel laheme paellat sooma. Ines tantsis kunagi flamenkot, aga nuud ta ei saa, sest tal tehti polveoperatsioon. Mario ja Laura tegid rocki tantsu labi, nad kunagi oppisid seda 😀 Ja naiteks mina ei teadnudki seda, et diktaator Franco ajal oli katalaan keelatud ja siis pidi castellanos ainult raakima. No kodus vois seda raakida, aga tanaval vois politsei vahele votta. Ja selleparast Mario ema Ines ei raagigi katalaani, et tol ajal oli see keelatud, ta on siiski siit piirkonnast parit. Aru saab, aga ei raagi. Laura ja Mario raagivad molemad katalaani vaga hasti, sest nuud on see juba kaua aega lubatud ja kohustuslik olnud.

Ja naiteks seda ma ka ei teadnud, et Ines tegelikult ei ela Barcelonas, sest sinna piirkonda paaseb metrooga ja iga turist peaks seda Barcelonaks, sest mitte miski ei erista seda Barcelonast. Kuid tegelikult on see Badalona, see kuulub Barcelona regiooni alla, aga ei kuulu Barcelona linna all. Minu jaoks on see arusaamatu, miks see niimoodi on, aga see juba vanast ajast, sest kunagi oli Barcelona vaiksem ega ulatanud sinnani ja seal olid kulakased. Nuud aga ulatub, aga see pole ciudad Barcelona, see on Barcelona territoorium. Neid Barcelona territooriume on veel, Badalonale on lahedal Santa Coloma, mis pole samuti Barcelona linn, aga territoriaalselt kuulub siiski Barcelona alla. Turistid seda ise ei taipakski, sest mitte miski ei erista seda kohta Barcelona linnast, pole mingit rohelust ega muud asja vahel, sest linn ei lope ara. Niimoodi on see juba vanast ajast. Ja tanu Mariole ja Laurale sain mina sellest teada. Santa Colomas, mis on kohe parast Badalonat, elavad paljud mustanahalised ja araablased, see on nende linnaosa.

Mario ema Ines tootas juba 14-aastaselt omblusfirmas, siis olidki keerulised ajad Francoga, sest viimasele laks rohkem korda hea labisaamine teiste riikidega kui oma riigi rahulolu. Peaaegu kogu Hispaania toodang muudi Saksmaale ja kuigi rahval vois isegi raha olla, siis polnud toitu, mida osta, sest koik eksporditi Hispaaniast minema. Need olid keerulised ajad, Inese noorpolv, kus ta koos 300 teise naisega 14-aastasena vaga pikalt ombles. Mina ei kujuta sellist elu ette, aga tema jaoks oli see tol ajal normaalne. Raakisime sellest eile natuke, see tahendab, Ines ja Mario raakisid ja mina kuulasin. Ines raakis vahel nii kiiresti, et ma ei saanud aru, siis Mario seletas asja mulle lihtsamalt lahti.

Ning toesti Kataloonis on nimed teistsugused kui normaalsed nimed, tapselt sama lugu Baskimaal. Naiteks Ines oleks Kataloonias Agnes, Alberto Albert, Eduardo Eduard, Mario oleks Marius. No kui inimene paneb ikka Kataloonias nimeks Ines, siis keegi ei muuda seda Agneseks, aga lihtsalt levinumad on need teised variandid.

Ning Barcelona La Ramblal on alati midagi naha, keegi muub voi teeb midagi erilist, et siis turistid saaksid raha valja kaia kas siis pildistada end koos mingi naljaka elukaga(inimesed on muidugi maskeerinud end sellisteks) voi siis saada mingi omamoodi vidin, mis Barcelonat iseloomustaks.

Ja mina loll arvasin, et sangrías on viin ja puuviljad, tegelikult on punane vein ja puuviljad! Taitsa lammas olen ikka 😀 Krt, miks ma alati seda teistmoodi olin ette kujutanud? Nuud sain seda maitsa, toesti superhea oli! Ning reedel saan siis paellat ka 🙂 Nachosid olin ma varem proovinud, need on mulle ka alati meeldinud.

Barcelona metroos on ka alati midagi naha, olen juba mitu korda nainud, kuidas keegi uritab mingeid valgumihkleid maha arida ja teised muuvad lehvikuid ja kolmandad kusivad niisama raha. Tana uks tuup lasi muusikat ja parast kusis raha, ega keegi eriti ei andnud. Ma vbl isegi oleksin uhele naisele raha andnud, kellel polnud katt, kui mul seda endalgi rohkem oleks. Kuid monedele ei tahaks nagunii seda anda, sest nad naevad kullaltki joukad valja, et kerjata. Barcelonas olen palju kerjuseid nainud, see on nii kurb, aga selle vastu ei saa. Midagi pole teha.

Hetkel panin teise laari pesu pesumasinasse 😀 Milline luksus, kui seda kasutada saab! Viimati pesin pesu Herve juures, aga siis kasitsi, sest ma olin unustanud kusida, kuidas see masin tootab ja juba jargmisel paeval pidin Barcelona poole porutama. Ja enne seda Korsikal, aga seal polnud pesumasinat, nii et ka kasitsi.  Kuid eile ma tudinesin, kuid onneks ainult viieks minutiks. Nimelt muidugi on tore, kui sinu parast muretsetakse jne, aga Mario kaitub vahel, nagu ta toesti oleks mu karm vanem vend, kes tahab oma oekest koige eest kaitsta. Ta mainis, et kui saan uue hosti, siis ta tahab tapselt teada, kellega tegu ja kus ma olen jne. Uhest kuljest muidugi armas, aga teisest see segab mind. Isegi mu vanemad ei tea, mis elu ma praegu elan ja kus ma tapselt peatun, ma isegi ju ei tea veel, kus ma jargmisena peatun. Ja vahel on Mario liiga perfektsionist, see ajab mind narvi, sest ma ise pole selline. Kuid uldiselt on mul siiski uskumatult tore olnud ja ma olen nii palju Barcelonat nainud!

Eile kaisime parast Mario tood koigepealt juuksuris, sest laupaeval on pulm ja ta tahtis luhemat soengut. See oli selline pisike juuksurisalong ta vana kodu juures, kus meesjuuksur peab korraga nii juuksuriametit kui ka reisikorraldaja oma. Esimene saal on reiside jaoks ja teine juuskuriameti jaoks, vahemalt ei hakka kunagi igav, sest too pole kogu aeg uksluine 😀 Kuid eile oleksin ma juuksuris nagu filmi sattunud, sest kaks hispaanlast tulid ja terve juuksur kajas naerust ja naljadest, millele mina pihta ei saanud. Uks mees raakis sellist hispaania keelt, millest ma ei saanud midagi aru, see polnud isegi katalaan, vaid kuskilt mujalt Hispaania piirkonnast. Mario sai sellest muidugi aru. Ja nagu parast Mario mulle utles, et ka juuksur oli oelnud, et kull ma olen ikka guapa, aga ta tegi seda nimelt selliste sonadega, et ma aru ei saaks 😀 Ja Mario olevat vastanud, et ta teab seda ise ka, et tal on silmad peas ju 😀 Oijah neid hispaanlasi ja nende meelitusi, alati ikka tapselt samamoodi 😀

Parast laksime Marioga Montjuici magedesse, eelmine kord kaisime Tibidabo omades, mis olid kovasti korgemad, aga nuud nagi linnavaadet lahemalt. Vanasti oli see sojavaebaas, kus oli ka vangla. Tegime palju pilte ja Mario imestas, kuidas ma kull iga pildi peal nii ilus saan olla 😀 Ning naersime palju, naersime nende paarikeste ule, kes ilmselt ohtu hamaruses magedesse armatsema tulid ja kelle autod naljakalt vappusid 😀 Ka temale endale on see koik tuttav 😀 Arvata voikski. Ta raakis, et aasta tagasi oli tal uks tudruk, kes nagi valja nagu 23 ja kes valetaski, et on 23, aga tegelt oli 18 ja Mario magas temaga seal magedes. Kui ta parast tudruku vanuse teada sai, siis kahetses. Kuid jah, toesti vaga tore oli! Ning Mariol on uks sober, kellel on Harley Davidson ja kes oleks nous mulle puhapaeval uhe soidu tegema 😀 No see pole veel paris kindel, aga ma oleks kull nous, tahaks motikaga soitmise ara proovida, kuigi ilmselt kardaksin meeletult 😀

Ja Mario arvates peaks oopaevas 40 tundi olema, et ta jouaks mulle koik asjad ara naidata, mida ta tahaks. Eile ohtustasime jalle kell kaksteist ja magame saime kahe ajal, sest soomine laks tund ja siis pesumasina opetamine ja niisama raakimine. Ta sai jalle ainult neli tundi magada, ma olen talle maininud, et see pole normaalne, et jargmine paev peab ta kell kumme magama minema, aga mitte kunagi pole see veel onnestunud. Ning tanaseks voi homseks plaanis Mario ooklubi kulastamist, reede oosel oleks halb, sest laupaeval on pulm ja tana oleks veel halvem, sest tal on homme too, kuigi homme ainult kella kaheni, aga ikkagi. Laupaeval tuleb meiega koos pulma veel uks paar(see tahendab uks oige paar, meie pole mingi paar). Ma toesti loodan, et teised ei hakka motlema, et mul on Marioga midagi, kuigi nad seda nagunii motlevad, sest Mariol on lihtsalt selline kuulsus, kelle koik naistuttavad ei olegi ainult “naistuttavad”. Eks sel kuulujutul ole ka mingil maaral alust olnud vist 😀 Kuid nuud olen ma kindlalt pulma minemas, kuigi ma natuke kardan ka, sest ma ei tunne kedagi peale Mario ja uldse neid teistsuguseid kombeid ja et ma pole piisavalt ulesloodud jne.

Eile oli Mario natuke torsus, sest tana tuleb tal uks elektrik siia uht asja ule vaatama ja me ei saa ohtul koos Barcelonat avastama minna. Ma utlesin talle, et olen juba ka palju nainud, et ma ei tea uhegi teise linna kohta, kus mind hostitud on nii palju kui ma Barcelona kohta tean. Ja nii ongi, utlesin talle, et ta ei pea minu parast oma elu umber korraldama. Ning ta toesti ei pea, kuigi talle vist endale meeldib, et mul ikka palju asju avastada oleks, mis on muidugi vaga hea, kuigi vahel ta tahab, et plaanid oleksid vaga tapsed. Kui ma eile utlesin, et ma ei tea, mida ma tahaksin veel Barcelonas naha, siis ta kusis kohe, et kuidas ma ei tea jne. Oeh jah. Palju on ju raha taga kinni, kuigi ta utleb alati need kohad, kus piletit pole. Tana lahen vist ise uhte turistirikast parki vaatama, kus ta ise pole kordagi kainud naiteks 😀 😀

Varsti peaks pesu ka valmis olema ja siis lahengi, tavaliselt olen selleks ajaks juba tagasi olnud voi vahemalt kuskil kohal, aga nuud mitte 😀 Kuid nuud pole vahet, mis kell ma jouan, sest tana vist nagunii kohe Marioga kuhugi ei lahe, kui pole plaanimuutusi olnud.

Eile kaisin siis Park Güelliga tutvumas, soitsin esimest korda ka Barcelona linnaliiniga, seal peab ikka pileti bussis augustama, mul on see metroo-ja bussisoidupilet, mis kehtib kumme korda, hetkel olen kuus korda ara kasutanud, neli korda saan veel kasutada. Kuid pargis oli meeletult turiste ja fotokaamerad valkusid, see oli toesti vaga ilus ja jarekorselt arhitekt Gaudi tehtud nagu Sagrada Familiagi. Kuid see oli toesti jumalik ja eks minagi tegin pilte, sest olen ju ka siiski turist 😀

Eile ohtul kaisime Marioga valjas soomas ja parast pubis nimega Hijos de Cain. Miks selline nimi? Sest Cain(eesti keeles on see vist Kain? Krt, ma ei jaga sellest piibliteemast midagi) oli piibli jargi vaga massumeelne ja need inimesed, kes selles baaris kaivad, on ka massumaalsed a la nagu Caini lapsed 😀 Muusika polnud just eriti hea, lootsin sellest tuupilist hispaaniakeelset muusikat a la David Bisbali, aga Mario utles, et ega sellist muusikat enam eriti kuskil ei lastagi, et see juba natuke aegunud. Kuid eks me ikka tantsisime, kuigi ma ei suuda eladeski nii tantsida nagu tema 😀 Ning Mario tegi mulle ullatuse, sain selle pubi T-sargi, tal endale on see juba ammu, nuud minul ka 🙂 See on selline musta varvi ja ees on kiri Hijos de Cain. Kuid ega Mariogi ei pidanud selle eest maksma, nimelt barman utles, et see on tasuta ja joogid olid ka koik tasuta 😀 Mario tunneb seda tuupi juba paris pikalt, sest ta on selles pubis juba suht pusiklient 😀 Rahvast polnud eriti palju, sest neljapaev ja ma kull utlesin Mariole, et me ei pea pubisse minema, sest joudsime korterisse tagasi alles neljaks ja veerand viis sai Mario magama ning pidi juba kell kuus arkama, eelmised ood oli ka kolm-neli tundi magamist ainult olnud. Mario utles, et ma selleparast ei muretseks, sest kui tal kolm nadalat puhkust oli, siis ta magas meeletult palju 😀

Tana tuleb ta umbes 14.30 ja siis me laheme ta ema juurde ning soome vist paellat ning parast on ta venna kodu lahedal uks autonaitus. Homme on siis pulm ja tana me pidutsema ei lahe, ta vend elab 40 km Barcelonast valjas. Puhapaeval saan ilmselt Harleyga soita, kuigi see pole veel sada protsenti kindel. Ning esmaspaeval lahen ma ara… Ma ei tea veel kuhu. Pole orna aimugi. Kui ma motlen sellele, mis elu ma siin elanud olen, endal pole sentigi hinge taga… Oijah. Ning tegelikult ma kardan natuke seda pulma, sest kombed on erinevad ja kogu seda varki, et ma ei saa kaasa raakida, sest ma ei saa aru, mida raagitakse jne.

Mario teeb meeletult hasti Eros Ramazotti haalt jargi, see on lihtsalt uskumatu 😀 Nagu olekski tema 😀 Ning alati ta utleb, et kui ma oleksin 26, siis ta ei kohklekski mind ara voluda ega laseks mind Eestisse tagasi 😀 Voi teeb nalja, et ta ootab kuni ma 26 saan, siis on tema 37 😀 Ma olen kogu selle aja jooksul nii palju naernud, et ma ise ka ei usu seda. Ma tean, et see koik lopeb varsti ja mina uritan vaid seda koike pikendada, olen seda kolm nadalat suutnud, sest normaalne mina oleks parast Martine valjaviskamist otse koju lainud. On olnud pisaraid ja kahetsust, kuid hetkel pole seda veel Barcelonas olnud. Prantsusmaal jah ja Korsikal muidugi ka. Ka siin voib see aeg tulla. Ma ei taha tagasimineku peale moelda, sest isegi kui ma kuidagi Eestisse jouaksin, mis naod mind kodus ootaksid? Ma ei taha neid asju selgitada, kuidas seletada vanematele, mis asi on couchsurfing? Nad ei jagaks seda matsu ju ara, kuid millalgi ma pean seda tegema. Ma ju tean seda. Lopmatuseni valetada ei saa, ka parima tahtmise juures mitte. See koik hirmutab mind, aga hetkel ma ei taha sellele moelda. Ma tahan selle oma peast valja loigata. Kuid reaalsus tuleb iga paevaga aina lahemale, see elu, mida ma praegu elan, oleks nagu unenagu. Tegelt ka. Ning ma ei taha ules argata, ei taha….

Tana on esmaspaev ja olen endiselt Mario juures. Ma ausalt oeldes ei teagi, kauaks ma jaan, pean sellest Marioga raakima, sest tema jutu jargi arvaks ta, nagu ma oleksin siin veel uhe nadala, aga see vist ei sobiks? Oeh jah. Valetasin Evelinile maad ja ilmad kokku, utlesin, et Martine elab nagu mustlaselu, et vbl nuud kolib uldse siia jne, et Mariol pole mingit tegemist mu hostperega jne. See viimane on muidugi tosi, aga ulejaanud koik on vale… Kuid ma ei saanud tott raakida, ei suutnud. Nad vist niigi muretsevad, Evelin helistas mulle laupaeval, aga olin pulmas ega votnud telefoni kaasa. Parast siis kirjutasin, et olin eemal ega taha telefonikonesid vastu votta, sest mul on vahe koneaega, see viimane pole ka vale, see on taiesti oige… Kuid jah. Iga paevaga tuleb rohkem hirm, sest millalgi ma pean Eestisse tagasi minema. Kuidas? Pole orna aimugi. Pole orna aimugi. No tengo ni puta idea oleks see valjend hispaania keeles 😀 Olen sellistes slangivaljendites kovasti paremaks saanud 😀 On vaga suur vahe, kas oelda su/tu putamadre voi de putamadre! 😀 Su putamadre oeldakse mingi asja kohta, mis on vaga halvasti, naiteks kui pult jupsib, siis oeldakse su puta madre! :DTu puta madre kaib inimese kohta, kes on vaga halb jne ehk siis inimese kohta, kellega hetkel raagid ja kellele seda utled, su on asjade kohta. Ning de puta madre(kas see sona kirjutatakse kokku voi lahku? pole orna aimugi) kasutatakse sellisel juhul, kui koik on suureparane. Naiteks kui keegi kusib, et kuidas toit maitseb ja see on suureparane, siis voib oelda, et toit on de puta madre! ehk siis toit on super. Kui tahad neid sonu kasutada, pead vahet tegema, mis on suureparane puta madre ja mis mitte 😀 Ning hispaanlaste jaoks on see sona nagu sidesona 😀

Reedel kaisime siis Mario ema juures paellat soomas. Ka see oli loomulikult suureparane! Parast soitsime Sant Jaume kulla, kus pidi autoshow olema, aga kus oli nii vahe rahvast, et kokkuvottes me sinna ei lainudki. Olime Mario venna Manueli ehk Lolo juures, vaike Mario oli ka seal, Lolo poja nimi on Mario. Muidugi mangisid lapsed seal jalgpalli, Mario loi ka natuke kaasa 😀 Ning soime seal ja kaheks joudsime koju, jargmine hommik arkas Mario kell kumme, mina olin juba kell kaheksa uleval, sest kell uksteist pidime pulma soitma, see oli 180 km Barcelonast valjas. Mario oli vaga vasinud, sest ta oli eelmine oo ainult kaks tundi maganud ja nuud kull kaheksa, aga ta oli ikkagi omadega suht labi. Votsime uhe teise paari ka peale, uhe Mario teise tookaaslase, ja soit vois alata!

Pulm oli katalaanis ja vaga pikk, minu meelest isegi liiga pikk. Ma nagin oma esimese kirikliku laulatuse siiski ara! Helina pulm oli ju ainult registreerimine. Kuid minu jaoks oli see ullatav, et pulmarongi polnudki ja ka hiljem uhes restoranis istusid koik eraldi lauas ega mingeid uhiseid mange polnud. Pruut Merce oli (Castellanos oleks see nimi Mercedes, aga katalaanis on see Merce)vaga kaunis, kuigi ta tundus vaga narvis olevat. Ning mina istusin siis Mario ja ta tookaaslastega uhes lauas, koik utlesid, et mu hispaania keel on vaga hea 🙂 Peigmees Santi raagib muidu Marioga castellanos, aga oma naisega katalaanis, sest viimane ei oska eriti castellanot.

Suua sai pulmas meeletult! Ma arvasin, et toit ei saagi otsa ja koik oli nii hea! Parast sai teises saalis tantsida ja see oli selline tuupiline hispaaniakeelne muusika, mida ma sellel tanavamuusikafestivalil kuulsin. Mulle meeldis see vaga, kuigi Mario tantsuoskusega ma muidugi voistelda ei saanud, sest ta tantsib vaga hasti. Kuigi kui vorrelda monede teiste hispaanlastega, on tema tantsuoskus keskmine, sest hispaanlased oskavad vaga hasti tantsida, see oleks neil nagu veres. Sain korraks isegi peigmehega raakida, mis mind ullatas, sest pruutpaaril tundus kogu aeg kiire olevat, Santi ehk peigmees ei saanud eriti isegi oma tookaaslastega raakida.

Pulmast hakkasime liikuma umbes sudaoo paiku ja Mario pakkus valja, et me voiksime ooklubisse minna. Ma utlesin, et ta on ju vasinud, aga ta mainis, et puhapaeval saab ta nagunii piisavalt magada, nii et kui natuke enne kahte Barcelonas tagasi olime, siis laksimegi uhte ooklubisse, kus oli nii palju rahvast!!!! Seal oli eraldi saal ka sellise muusika jaoks, mis mulle meeldib. Rahvast oli nii palju, et raske oli tantsida! Ning vahepeal olid seal meestripparid, kes naisi enda kavasse valisid, mina olin kaugemal, ma poleks seda tahtnudki(kuigi tegelt vist oleks, aga ainult esirea omad said. Eks ma vist jollitasin ka suure huviga 😀

No ja diskol me siis suudlesime Marioga… Mitte kull nii palju, aga natuke. Ning juba teine hispaanlane, kes nii superhasti suudleb! Kas ka see on neil veres? Ning tantsisime sellist tantsu, mida ma kunagi varem tantsinud eriti pole, sellist hasti seksikat ja erootilist, Mario on sellel alal ka suht super, ma siis utlesin naljaga, et kas ta oli kunagi strippar 😀

Eile olin mina enne kahtteist uleval, Mario magas poole kolmeni, lopuks sai ta vist end valja magada. Ning ta utles, et ma olin ooklubis ikka hoopis teistsugune Jaanika. Nimelt tema arvates olen ma hasti habelik ja kohati tagasihoidlik, eriti meeste teemal. Ma olen talle sellise mulje jatnud. Vbl kohati olengi, kuigi mitte alati 😀

Suudlesime Marioga ka eile ja lebasime diivanil teineteise kaisus ja tantsisime seksikat tantsu, kuid ei midagi enamat. Mario utles, et oi kuidas ta tahaks, aga ta teab, et ma pole selline tudruk ning ta austab seda. Ning kui tantsisime eriti liibuvalt, siis mingi hetk utles Mario, et me lopetaks sellise tantsu, et muidu lahevad ta motted eriti nurjatuks ning see poleks oige minu suhtes, sest ma pole selline tudruk. Ma hindan tema juures seda omadust vaga, et ta selline on, sest vahel laheb ka minul kirg ulepea ja siis me rikuksime seksiga kogu selle suhtlemise ara, mis meie vahel hetkel on, see puhas ja tore suhtlemine.

Tana oosel magasime uhes voodis, teineteise kaisus, aga mitte midagi muud polnud. Mario oli unustanud aratuskella tirisema panna ja arkas kella 06.00 asemel kell 07.30, nii et ta jai hiljaks, aga ta utles, et see pole nii suur probleem, et ta lihtsalt tootab siis uhe tunni kauem.

Hetkel kaib telekas uks huvitav telemang, kus voib 15000 euri voita, aga see on nii keeruline, peab uhe nime ara arvama, aga mina ei suuda, siiamaani pole keegi seda suutnud. Koik tahed tuleb ara kasutada, aga neid on 16 ja koik on sassiaetud, nii et see on vaga keeruline, ma uritasin ka, aga ei saanud hakkama, muidu oleks helistanud ka 😀 Koik on siiamaani valesti pakkunud ja reedel pakkusid ka koik valesti ja keegi ei saanudki vist raha, ma ei nainud loppu, sest laksime Marioga ta ema juurde.

Tana ma tudinesin natuke. Jallegi. Ka siin Barcelonas Hispaania melus on see taiesti voimalik. Mario on vahel nagu mu opetaja ja see ajab mind narvi, kuigi enamasti on tal oigus, paljudes asjades olen ma totaalne kobakapp. Tana puhkisime koos porandat ja loomulikult ta opetas, et peab ikka niimoodi ja niimoodi ei saa jne. Tal oli oigus, aga mind ajab selline opetamine narvi, sest mulle ei meeldi oppida. Pole kunagi meeldinud ja see pole seotud ainult kooliasjadega. Ja mingi hetk olid mul pisarad silmas. Kuid ma unustasin, et tegemist on ju hispaanlasega, mitte eesti mehega, kes poleks sellist asja isegi marganud voi oleks minu utlemise peale, et midagi pole viga, mind ka rahule jatnud. Kuid kus sa sellega! Istusime diivanile ja Mario muudkui paris, et mis lahti, et kas toesti nutan ainult koristasime parast. Loomulikult ei nutnud ma selleparast, tol hetkel ma toesti igatsesin Eestisse ja koik tunded hakkasid kuhjuma, seletasin seda siis ka Mariole, sest ega ta poleks mind muidu rahule jatnud. Ta sai onneks aru. Vahel ma tudinen ja ma vasin tema opetustest ja utlustest, et tema on vanem, teab elust rohkem jne. Nagu ma seda ise ei teaks! Kui mina 30 olen, siis ma tean ka elust rohkem. Minu vanus pole minu suu. Vahene soogitegemisoskus, see tahendab selle puudumine ja koristamise kesine oskus on kull minu teha…

Parast tegime koos riisi, nagu Herve juures. Mu hostid on vist enda esmaseks eesmargiks votnud, et ma oskaksin suua teha 😀 Vbl pean tulevikus kogu seda kogemust elukoolina votma, sest seda see just ongi. Elukool, mis muud. Ning juba kuu ja kaks paeva olen Eestist eemal olnud, kuid minu jaoks tundub see isegi pikem aeg. Nagu aasta oleks moodunud kogu sellest ajast.

Hiljem sujus ohtu siiski paremini, Mario uritas eesti keeles lugeda ja see pani mind naerma 😀 Vahel on ta nagu payaso ehk siis kloun, suudab koik naerma ajada. Ning uldiselt votab ta elu vaga lobusalt, vaheste eranditega.

Homme laheme jalle tema ema juurde sooma. Ta ema lihtsalt armastab kokkamist ja kuna Laura just palju ei soo, siis kutsub ta alati meid, et ta ei peaks parast toitu ara viskama. Mario utles, et ma vist meeldin talle, kuigi ta utleb mu nime alati valesti, Jaanika pole see kunagi 😀 Ja naiteks Manueli naise nimeks utleb ta vahel kogemata tema eelmise pruudi nime, mis praegusele muidugi ei meeldi. Manuel on siis Mario vanem vend. Mario ema Ines on viis aastat juba natuke depressiivne olnud, sest siis suri Mario isa ja Ines pole sellest veel taiesti ule saanud. Kui keegi on tema juures, siis on korras, sest ta armastab seltskonda, aga kui Mario helistasb, siis ta alati kurdab, et miski on valesti jne. Ja niimoodi juba viis aastat. Muide, Mario ema tegi mulle uhe tikandi Espanyoli nimega, mis on siis Mario ja kogu selle pere lemmikjalgpallimeeskond 😀 Mariol ja ulejaanud perel on samasugune. Nii armas ikka 🙂 Hispaanlased vist toesti ongi koik sellised, kes on avatud ja jutukad ning toredad, muidugi oma tumedate hetkedega.

Kolmapaeval vaatame telekast koos Hispaania ja Eesti jalgpallimangu 😀 Kui ma oleks suur fann, siis laheks vist kakluseks, aga nagunii Hispaania voidab 5:0, nii et mul suht kama 😀 Eesti pole kunagi eriline jalgpallimaa olnud. Ning isegi kui Eesti oleks parem ja tal oleks lootust Hispaaniale ara teha, siis oleks mul ikkagi suht kama.

Hispaania elu on odavam kui Prantsusmaa oma, kuid muidugi on see kallim kui Eestis. Riided on siin jallegi odavamad kui Eestis, tapselt nagu Prantsusmaal. Kui ma kord Eestis olen, hakkan moistma, kui odav meil koik tegelikult on. Prantsusmaa on uks kallimaid Euroopa riike, aga nemad teenivad ka rohkem kui hispaanlased, siin on keskmine netokuupalk ca 1000-1100 eurot. Kõik, mida õnnestub teenida üle selle, on juba väga hea tulemus. See on siis madalam kui Euroopa keskmine palk, kuid parem kui Eestis. Jah, loomulikult on palk Eestis vaiksem, koigest 12 716 krooni brutona. Kovasti vaiksem. Googlest saab ikka koik vastused 😀

Kuid ma vist kobin magama, Mario juba poonab, sest ta peab kell kuus arkama, nuud ma utlesin talle, et ta aratuskella ka tirisema ikka oigeks ajaks paneks, sest tal oli see pandud kella kumneks, nagu laupaeval vaja oli 😀

Eile kaisime jalle Mario ema Inese juures soomas ning jallegi oli toit suureparane, lihtsalt uskumatu, kuidas keegi suudab nii hasti suua teha. Vahepeal kaisime ka Mario onu baaris ja ma seletasin, et see on intercambio de lenguas, Mario utleb seda vahel, sest vanematele inimestele on keeruline seletada, et mis see couchsurfing siis tapsemalt on. Ka minu meelest on see variant paris hea. Mario onu hakkas muidugi nalja viskama ja Mario utles naljaga, et oleksin pidanud utlema lenguas asemel idiomas, sest muidu ta onu motleb vasakule 😀 See on nagu susteem, et Mario opiks inglise keelt ja mina hispaania keelt, kuigi me raagime alati rohkem hispaania kui inglise keeles 😀 😀 Sain teada, et omavahel oeldakse Hasta luego, Lucas, see oli kunagi populaarne humorist ja seda lauset kasutatakse siiamaani. Ning kui kuskil pole uldse rahvast, siis kasutatakse valjendit “No hay ni el tato.” Alguses ma arvasin, et see kirjutatakse samamoodi nagu tattoo, aga tegelikult kirjutatakse teistmoodi. Opin paris palju slangi 😀

Kaisime eile Santa Coloma ja Badalona piirkonnas ringi. Nagu ma juba kunagi seletasin, siis need piirkonnad kuuluvad territooriumi poolest Barcelona linna alla, aga tegelikult pole need Barcelona linn. Miski ei erista neid Barcelonast, inimesed lihtsalt teavad, et lugu on niimoodi. Neis molemas elab palju valismaalasi, eriti Santa Colomas, sest seal on odavam, paljud on immigrandid. Mario ema elab Badalonas, aga ta elas seal juba vanasti, mil selles piirkonnas polnud veel nii palju valismaalasi. Kaisime ka Santa Coloma kirikus, kuid Mario taipas, et minu sark ei lahe usklike inimestega kokku, sest T-sargil on Kaini nimi ning piibli jargi oli Kain halb ja Aabel hea.Selleparast inimesed mind nii imelikult vaatasidki 😀

Eile suudlesime Marioga ta ema trepikojaliftis ja korraks kodus ka, kui Mario hakkas magama minema, mina jain veel arvutisse, sest see viimane on tal elutoas, mitte magamistoas. Kuid kui hakkasime pikalt suudlema, utles Mario, et kui veel kauem suudleme, siis ta hakkab ootama, et millal ma magama tulen ja seda ta ei taha, sest nii poleks oige 😀 Ma usun, et Mario arvab, et ma olen suutu. Kuid mul kama, mis ta arvab, las arvab pealegi. Ma ei saa vaita, et mulle temaga suudlemine ei meeldiks, oi kuidas meeldib, selline hea suudlemisoskus on vist koigil hispaanlastele veres nagu tantsuoskuski.

Opetasin eile natuke Laurale, Inesele ja Mariole eesti keelt 😀 Sonad olu ja head aega, nagemist, kuidas laheb 😀 Eks neil oli seda keeruline oelda, Mario uritab alati head ood oelda ja mina saan naerukrambid 😀 Kuigi viimasel ajal tuleb tal see paremini valja 😀

Tana peaks Mario sober Nacho mind Harleyga soitma viima, aga ma pole paris kindel. Ja ohtul on Eesti ja Hispaania mang 😀

Eile sain siis elus esimest ja ilmselt ka viimast korda Harleyga soita! See oli voimas, kuigi alguses olin narvis, hiljem aga rahunesin maha, sest Nacho oli vaga hea juht. Umbes pool tundi kestis see tiiruke, kaisime Tibidabo magades uuesti ja sain motika pealt pimedat tuledesaras Barcelonat imetleda 🙂 Tuul vihises ja mina nautisin igat sekundit sellest. See oleks nagu unenagu: olen Barcelonas ja soidan Harley tagaistmel! Parast soime pitsat koos Nacho ja Marioga ning vaatasime Eesti-Hispaania mangu. Hispaania tegi muidugi 3:0 Eestile ara 😀 Tegime koos Marioga pitsat, muidugi alus oli juba olemas, ainult sisu oli vaja panna. Ning tana tegin endale ja Mariole ka, kui ta tuleb, aga ma ei saanud ahju soojaks! Ma ei tea, mis vark on, pidin oma pitsa mirkolaineahju panema, sest ahi ei lainud lihtsalt soojaks, kuigi maletan, et ainult neid nuppe pidi vajutama. Voib-olla maletan valesti? Mario pitsa tegin ma valmis, vaja veel ainult ahju panna, aga kuna ma seda oigesti toole ei saanud, siis ta peab mulle seda veel uks kord naitama. Olen ikka selline tainas sellistes asjades.

Eile suudlesime natuke Marioga ja viimane utles mulle, et see ei peaks niimoodi olema, et tal on natuke veider tunne, aga ta ei saa midagi teha, sest ma ajan ta lihtsalt nii hulluks.  Mario nimelt arvab vist, et ma olen suutu ja et mul pole meestega varem uldse kogemusi olnud, sest ma olen sellistes asjades suhteliselt tagasihoidlik. Temaga toesti olen, sest kuigi mulle meeldib temaga suudelda, seda viimast voikski tegema jaada, siis on see olukord minu jaoks natuke veider. Tavaliselt ma selliste asjade ule pikalt ei motle, sest ma naudin hetke. Nuud aga… Marioga on koik nii teistmoodi, sest alguses polnud meie vahel ju midagi sellist ja just see mind temaga suhtlemisel voluski. Ning Mario on vist harjunud, et ta saab koik naised, keda ta tahab, kuigi turistidega tal nii palju kogemusi pole, uhe soomlannaga kull, kellega ta juunis ooklubis tutvus ja kuna too ei osanud hispaania keelt ja Mario eriti inglise keelt ei raagi, siis nad ei pidanudki palju raakima 😀 Ma utlesin Mariole, et mul on pohimotted ja ta utles, et ta moistab ning vottis mu lihtsalt kaissu. Enne seda olime juba piisavalt kaua suudelnud 😀 Kui Mario hommikul arkab, siis ta alati annab mulle posele voi huultele musi, ma arkan korraks ules, aga magan kohe edasi, sest kell kuus on minu jaoks vaga varajane kellaaeg 😀

Praegu on Mario Espanyoli ja Real Madridi mangu vaatamas, mis toimub Barcelonas, Espanyoli valjakul, Espanyol on siis uks jalkameeskond, nimi on siis katalaanis. Laura on ka koos temaga ja parast tulevad nad siia pitsat sooma, tegin ise kaks pitsat! 😀 No loomulikult pohi oli olemas, aga muud asjad lisasin ise ja eelmine kord toesti pidin kahte nuppu veel vajutama, et ahi soojaks laheks, nuud ma siis tean. Mario helistab lauakale, kui nad mangult tulevad ja siis ma panen ahju sooja, nad jouavad umbes enne kella uhteteist. Parast seda laheme kolmekesi Hijos de Caini nagu tavaks juba saanud :)Tavaks on saanud seal kaimine, Lauraga laheme esimest korda valja, varem kaisime kas kahekesi ja uleeile koos Mario sobraga.

Neljapaeval kaisime Mario ja ta vaga hea sobra Manuga(neid Manusid on siin nii palju)valjas. (Manu oli see sõber, kes eelmisel aastal lennuõnnetuses suri). Koigepealt Hijos de Cainis ja siis uhes teises ooklubis, kus ka nemad polnud varem kainud. Hijos de Caini on sissepaas alati tasuta, samas kui Plataformas oli see 11 euri! Kuid see ohtu oli nii tore, Hijos de Cainis polnud eriti rahvast, see pole kunagi nii tais. Kuid Plataforma oli suhtselielt tais, kuid mitte nii rahvast kui see eelmine ooklubi, kus parast pulmi kaisime, selle nimi oli vist Get Back, ma ka tapselt ei maleta. Ma pole eladeski nii palju naernud, kui nende kahe tuubiga! Nad on molemad insenerid, aga Manu on 27, Mario 30. Ning ma opetasin neile eesti keelt ka, Mario oskab oelda nuud armas perekond, sest Maarja kommenteeris orksis naljaga minu ja Mario pilti, ta oskab oelda tere, head ood, kuidas laheb, olu ja opetasin talle noku ja tussu ka selgeks, sest ta nii tahtis teada 😀 Manu oskab oelda armas perekond, noku ja tussu 😀 Ausalt ka, ma pole varem selliseid naljamehi kohanud, pidin end ribadeks naerma, kuidas nad ooklubis geide tantsu parodeerisid ja Eros Ramazottit jargi tegid, seda viimast oskab Mario superhasti, ega Manu ka just palju alla ei jaanud 😀

Eile kaisime uhe teise sobra juures pitsat soomas, Migueli juures, keda Manu ja Mario Michaeliks kutsuvad 😀 Ka Miguel on insener, nad teavad uksteist ulikoolist, ta on 29-aastane ja hoivatud, aga hetkel oli ta naine ara soitnud ja ta otsustas oma ulikoolisobrad kulla kutsuda. Tema oli aga tosisem ja mitte nii naermaajav nagu Manu ja Mario, eile naersin ma nii palju, et vahel mul ei jatkunud enam ohku ja posed valutasid naermisest. Ning nad tahtsid, et paneksin mingi eestikeelse loo youtubest ja siis sonad ka ning nad uritaksid laulda 😀 Panin siis Terminaatori juulikuu lume ja pidin krambid saama, kui nad eesti keelt lugesid, aga vahemalt koigil oli lobus 😀 Koige paremini luges Miguel ja koige halvemini Manu 😀 Alguses nad uritasid kaasa laulda ja parast siis lihtsalt lugesid 😀 Tegime pilte ka ja neid pilte ma orksi eriti ei pannud, sest tundun neil vaga pontsakas. Kuigi kaal naitab ikka sama, 66 kg, kuid ma usun, et olen siiki paar kilo juurde votnud, vbl Mario kaal valetab. Sest nii hasti pole ma vist kunagi oma elus soonud kui siin ja uldse Prantsusmaal ja kogu selle aja jooksul. Hispaania on ohtlik, kaal voib markamatult tousta. Mis saaks veel siis, kui ma Mehhikosse laheksin? Maaja vottis seal olles viis kilo juurde ja Teele vottis uheksa kilo Hispaanias juurde 😀

Mis mind veel hispaanlaste juures hammastab on see, et nad ei vota korteris kingi jalast. Kui ma esimest korda siia tulin ja kingad jalast votsin, vaatas Mario mind vist eriti imelikult, et sokkidega ringi kaisin 😀 Siin pole see kombeks, inimesed kaivad kingade ja tossudega sees ja asi ants. Prantsusmaal voeti kull kingad ara, vahemalt nendes kohtades, kus ma kaisin. No oleneb muidugi porandast, aga enamasti on see parkett ja vaipa pole ma veel kellelgi maas nainud.

Ja mis mind kohati Mario juures hairib… on tema perfektsionism. Ma pole veel sellist meest oma elus kohanud, kes koristaks nii palju ja uldse oleks nii taiuslik. Ta on parajalt ego ka, sest vannitoas on tal kull kovasti rohkem asju, kui mul vist kunagi olnud on ja ta on mees! 😀 Ja vahel hairib mind tema opetamine, jah, ta on minust 11 aastat vanem ja oskab kindlasti paremini suua teha kui mina, aga vahel ta lihtsalt tundub mind opetades kuidagi uleolev, voib-olla see ainult tundub mulle, sest mulle ei meeldigi opetamised. Kuid jah…

Uks paev kusis Mario minult lambist, et ega ma temasse juhuslikult armunud pole! Haha! Lootku ainult! Seda viimast ma pole ega hakka ka kunagi olema. Ma pean tunnistama, et ukskoik kui toredad ja jutukad ja kuumad need valismaalased ka poleks, eesti mehed on siiski paremad. Nad raagivad vahem, aga nad motlevad oma sonu ka rohkem tosisemalt, siin olles ma juba tean, et kui moni tuup utleb midagi ilusat, on ta sedasama juba kumnele teisele tudrukule oelnud ja utleb jargmistele ka. Sellised nad lihtsalt on. Ja Mehhikos on see asi kindlasti kumme korda hullem.

Siin olen ma toesti vaga pikk tudruk, sest siin on naised ikka 160 cm. Mehed on ka luhemad, Mario on 178 cm, Manu ka umbes niimoodi ja nemad on juba vaga pikad tuubid Hispaania moistes. Miguel on nagu mina ja tema on toesti juba vaga vaga pikk hispaanlane. Mehhikos on inimesed veel vaiksemad kui siin:D Mu pikkus on siin tihti teemaks olnud, kodumaal seda teemat nii palju ei puudutatud, seal oli see rohkem tavalisem kui siin. Mario utleb mulle alati, et kui peaksin Mehhikosse saama(raakisin talle selle ara), et siis pean luhema mehega leppima, kui ta mehhiklasest meest 😀 Ja alati ta viskab nalja, et kui ma olen 26 ja ta 37, et siis me abiellume 😀 Ja et ta tuleb mind Eestisse otsima, kui lahkun 😀 Ta oskab mind naerma ajada 😀 Tana ma utlesin, et olen kodustes toodes katastroof, tema vastas selle peale, et aga krdi ilus katastroof 😀 Ma siis utlesin, et see ilu mind just eriti paremaks koristamises ja soogitegemises ei tee 😀 Ta utles, et aga tanu sellele ma just siin olengi 😀 Et kui ma oleksin kole ja naeraksin vahem, aga teeksin palju tood, siis oleks see tema jaoks igav, sest naermine on vaga oluline. Hispaanlaste jaoks toesti, aga ma toesti ei kujuta ette inimest, kes suudaksid Manu ja Marioga tosiseks jaada 😀 Kui nad koos inglise keeles midagi raakida uritavad, siis tuleb naer iseenesest, nad molemad teavad, et on selles katastroofiliselt hullud, eriti Mario, aga neile ei lahe see korda 😀 Voi kui nad Erost jarele teevad voi geide laulu “I want to break free” laulavad 😀 Inglisekeelsete lauludega pole Mariol eriti onne olnud, nimelt talle meeldib kohutavalt ACDC ja uhel kontserdil lasti tema laulu nimega “Thunder”, aga tema sai aru, et see on “Fighter” ja ta uritas kaks aastat seda laulu leida, aga ukski koht ei andnud seda, ta ei teadnud, kes laulab ka. Ning siis juhtus ta juhuslikult seda kuulama ja sai sonad ka ning taipas, et see on hoopis thunder 😀 Ja Iron Maidenil on laul Fear of the dark. Kui Mario seda esimest korda kuulis, arvas ta, et selle nimi on File of the dog 😀 Ja siis ta palus Manult, et kas too saaks selle loo talle saata, Manu ei saanud aru, mis lugu ta silmas peab ja Mario siis utles hispaania keeles, et noh see archivos del perro lugu 😀 Kui ta mulle seda raakis, pidin naerukrambid saama 😀 Voib olla hetkel see ei tundugi nii naljakas, aga nende emotsioonid selle juurde 😀 Ja kui kohutavalt Mario eesti keel kolab, vahel ma tunnen, et hakkan nagu nemad juba raakima, uks kord haaldasin head ood nagu Mario juba 😀 No tegelikult pole asi muidugi nii hull, aga jah 😀

Ning mul pole endiselt aimu, millal ma siit lahkun. Kaua ei saa enam olla, kuid enne esmaspaeva nagunii ei saa, sest Mariol on moned minu viimased pildid cdile panemata, aga seda saab ta teha ainult too juures, siin see asi ei toota. Mul on juba kolm CD pilte, esimesel on Prantsusmaa pildid ja osad Korsika omad, teisel ja kolmandal koik Hispaania omad.

Ning siin on endiselt nii soe. Mitte nii palav nagu enne, kuid ikkagi saab ka oosel luhikeste kaistega ringi kaia. Ega mul eriti pakse riideid ju kaasas pole, nii et loodame, et ilm ei tee siin vingerpusse, juhuks kui pean millalgi Eesti suunas haalega minema hakkama. Varem oli kogu see korter ventilaatoreid tais, sest Mariole ei meeldi eriti kuumus, nuud enam mitte, sest nii palav pole enam, isegi tema jaoks pole enam palav 😀 Ma utlesin talle, et tema tulevane naine ongi ventilaator, et ta abiellub ventilaatoriga 😀

Tanaval toimub mingi moll, siin lahedal olevas baaris naidatakse vist Espanyoli ja Real Madridi mangu ning ilmselt sai kas Real Madrid voi Espanyol varava. Siin ollakse rohkem ikka Espanyoli poolt, sest see Kataloonia oma, kuigi on ka palju Real Madridi fanne ja loomulikult on siin koige rohkem Barca fanne, see viimane on paris kindel.

P.S: Mario sober Manu on taiesti karsklane. Muidu ikka hispaanlased joovad, aga tema ei joo midagi. Kuid ta tundub joogitagi piisavalt purjus, sest ta on lihtsalt nii lobus 😀 Ja muide, siin on kombeks roolis olla, kui moned dringid on allaneelatud, Mario on ka seda olnud, parast pulma naiteks. Ja siin on see tavaline, muidugi ainult paari oluga ja niimoodi. Ning inimesed uletavad valgusfoori kuidas tahavad ning ooklubides dokumente ei kusita, enamasti on viimastes tasuta sissepaas, kuigi on ka erandeid.

P.S 2 : Mario pani oma lapaka desktopiks meie pildi, mis ta tookaaslase pulmas tehtud on 😀

Tana sadas Barcelonas vist terve kuu vihm maha. Selle kahe nadala jooksul polnud siin veel kordagi sadanud, aga tana tuli selline valuvesi, et ma arkasin selle peale ules. Magasin nimelt paeval ja vaatasin telekat. Mario tuleb tana 19.30, sest ta laheb jousaali, ta pole kaks nadalat seal kainud, sest mina olen ju siin, aga nuud siis lopuks laheb, sest kehakaal on tema jaoks oluline, ta ei taha jalle 94 kg kaaluda nagu enne, tahab ikka 79 kg olla.

Vahel on mul siin uskumatult lobus. Laupaeval uritasin pitsat teha, aga muidugi ei tahtnud see onnestuda, lagunes laiali, aga maitsev oli sellegipoolest 😀 Mario ja Laura onneks ka ei oelnud midagi mu ebaonnestumise kohta, Mario teab, et soogitegemine pole just minu ala 😀 Voi see tahendab, et see pole uldse minu ala 😀 Parast pitsat kaisime ooklubis tantsimas, Santa Colomas. See oli ka lahe ning rahvast oli muidugi meeletult. Olin seal ainuke turist, sest Santa Colomasse eriti turiste ei juhtu 😀 Olime juba kolme ajal kodus, sest nad oli vasinud ja ega minagi just eriti virk enam polnud. Laura ja Mario olid vasinud, sest nad olid kaks tundi jalgpalli vaadates pusti seisnud, ega siis ei saa istuda, kui teised seisavad, sest muidu ei nae midagi. Real Madrid tegigi Espanyolile 3:0 ara, mida oligi arvata. Espanyol on hetkel tabelis viimane, neil ei ole viimased aastad eriti hasti lainud. Kuid fann jaab ikka fanniks.

Ooklubis oli muidu tore, aga mind hairis see asi, et ma ei saanud tei hispaanlastega flirtida, ma pole seda saanud siiatulekust saati teha. Kui ma Marioga peol olen, siis ma lihtsalt ei saa seda teha, see poleks viisakas. Tema ilmselt sureb ka vajadusest teistele naistele silma teha ja vbl neid ka voodisse viia, sest mina olen ju pipar 😀 Kuid ka tema ei saa seda teha, sest ta ei saa hetkel kedagi enda juurde kutsuda. Ja mind hairib see Mario domineeriv pool alati, ma motlen uldse koigis asjades, ta tahab, et koik oleks tema moodi tehtud. Naiteks kui pitsat tegin, siis ta utles, et sinki pole enam vaja, et niigi on juba palju asju pandud(ta oli alguses kodus, hiljem laks mangule), aga mina ei kuulanud teda ja panin singi ikkagi 😀 Ja naiteks neljapaeval, kui Manuga peol kaisime, siis Mario ja Manu tahtsid molemad tualetti minna, aga Mario utles, et mind ei saa uksinda jatta, seega laks koigepealt Mario ja siis hiljem Manu, et ma uksinda ei jaaks. No ilmselt ta arvas, et kullap tuleb mingi tuup mind tulitama vms. Kuid see hairib mind. Ma hakkan vaikselt tudinema sellest koigest. Mitte Barcelonast, vaid elamisest siin. 

Eile kaisime Mario ema juures soomas, soin jalle nii meeletult! Kuid koik oli lihtsalt nii hea, et limpsisin sormed ka parast puhtaks 😀 Ines kais Louna-Hispaanias ja toi sealt suveniire, mulle toi paella ja sangria kujutise 😀 Vaikeses pudelis on natuke sangriat isegi sees, aga seda ma ei joo vist kunagi 😀 Ning mina tundsin jalle suumepiinu, jalle. Sest kui ma lahkun, jatan nendega ka huvasti ja peaksin neile midagi kinkima, aga mul pole selleks ju rahaaaaaaaaaaaaaaaa. Ja Ines on alati minu peale moelnud ja Laura on vaga tore… Oeh…

Kuid Mario ajas mind eile narvi jalle, ma ei talu ta perfektsionismi. Alati kaib just koik tema moodi! Tema arvates peakski vooditegemiseks 20 minutit kuluma, aga mina tegin tana selle mitte tema moodi, sest ma olen lihtsalt trotsi tais. Vahel ma lihtsalt ei suuda ja tudinen… Tudinen meeletult…

Ma praegu ajan asju uhe hostperekonnaga, tegelikult kahega, aga uhel on vaiksem palk ja rohkem tood, teisel on kull kaks last, aga vahem tood ja palk on suurem. Kuid vark on selles, et uks on Pariisist 25 minuti kaugusel rongiga, selle juurde ma enam ei taha hetkel, kuid eks nais, teine on Saksamaa ja Sveitsi piirist( ma ei saa s-katusega siit ja ma ei viitsi sumbolitest otsida)ehk siis Prantsusmaal. Ning selle teise hostperekonna pereisa on parit Peruust, nii et ta raagib hispaania keelt, samuti raagib ta prantsuse ja saksa keelt. Lapsed saavad koigest kolmest aru ja oskavad ka raakida, sest pereema on Saksamaalt. 

Eile uritasin suua teha ja muidugi juhtus jalle katastroof 😀 Riis tuli liiga oline, sandwichid kleepusid masina kulge kinni, unustasin kulmsalatit enne pikemalt kulmkapis hoida. Ainukesed, mis onnestusid, olid jogurtiga kupsised, aga need Mariole ei meeldinud, seega soin ise koik ara 😀 Ja tana tuleb kell 17.00 uks Mario sober ja toob mingi asja ara, Mario ise jouab natuke enne kella kuut.

Natuke nalja ka:

Jaanika: Ega sa ju ei kuulnud eile, kuidas ma magama tulin? Ei tahtnud sind ules aratada, kell oli juba paris palju ja sa pead vara arkama.

Mario: Ei, ma ei kuulnud midagi. Magasin vaga suguavalt nagu tavaliselt.

Jaanika: Vaga hea, ma uritan alati hasti vaikselt tulla, sest sina juba magad.

Mario: Jah… Kuid kui sul peaks kunagi oosel armatsemise tuju tulema, siis vaata, et sa mu ules ajad, eks? 😀 Olgu kell ukskoik mis ja olgu mul jargmine paev toopaev voi mitte, sest selleks olen ma alati valmis, pealegi ei tohi voimalust kaest lasta, sest seda tuju ei pruugi sul ju enam hiljem nagunii tulla 😀 😀
Jaanika: Jajah 😀

Kuid muidu… Barcelonas on juba paris jahe, jalle on vihmane ilm ja kuigi luhikeste kaistega saab kaia, siis juba on veits jahedam. Kindlasti parem kui Eestis, aga ikkagi…

Ning kohati hakkan ma tudinema. Ma tahan leida uut peret just siin Barcelonas voi selle lahedalt, sest ma ei taha Hispaaniaga huvasti jatta. 

Eile oli saade Mehhiko elu kohta, tapsemini Mexico City ehk pealinna elu kohta. See oli hispaania keeles ja nad raakisid nii kiiresti, aga sain uldiselt aru. See raakis hispaanlastest, kes Mehhikos elavad. Muidu on Mario mulle hispaaniakeelsed subakad alla pannud, et siis saaksin lugeda ja paremini aru, aga sellel saatel neid millegiparast ei saanud aktiveerida. Kuid mote, et vbl olen jaanuaris juba ise seal ja naen seda koike oma silmaga… see paneb mul onnest pea ringi kaima. Kuigi jah, ma tean, et Mehhiko on arengumaa ja seal on palju vaesust, aga ma tahan seda koike naha, neid mariachisid, kes pealinnas ootavad, et neid palgataks, neid kingapuhkijaid, kes vahese raha eest su kingi puhastavad, et endale elatist teenida. Tahan seda koike ise naha! Kuigi ma ise pealinna ei jaaks, siis ikkagi saaksin seda ju kulastada. Ning kui ma motlen sellele, et ma vbl ei saagi seda, siis mu suda murdub, ma ei suuda sellega leppida. Jah, ma sain Hispaaniasse, kuid kui miski on olnud su unistus nii pikalt, siis see lihtsalt ei anna sulle rahu. Minule ei anna.

Hetkel mul pole palju aega, et kirjutada, aga utlen vaid uht: Olen tagasi Prantsusmaal ja leidsin uue hostperekonna, mu tegelikud vanemad teavad, et seiklesin neli nadalat Hispaanias, olen Šveitsi piirist 15 km kaugusel ja Saksamaast ka ainult poole tunni kaugusel.

Millalgi kirjutan pikemalt, aga hetkel utlen vaid uht: IGATSEN HISPAANIAT!!!!!!!!!!! Kui autoga lennujaama laksime, olid pisarad silmas… Aga ma pidin lahkuma… Kuid sellest koigest hiljem…

Okei, ma enam ei viitsi kopida 😀 Võib-olla kunagi kopin selle päris Prantsusmaa reisi alguse ka ja siis oma lapsehoidmise lõpu 🙂

Head ööd 🙂

 

Miks mõned inimesed tahavad alati targutajad olla?

Kuna mu eelmise postituse kommentaarium kisub juba kilomeetrite pikkuseks, siis kirjutan sellel teemal uuesti. Ma mainisin oma eelmises postituses ka, et minu pärast olgu inimestel just selline suhtevorm nagu neile meeldib – mul ükskõik. Aga üsna tihti, kui ma võtan teemaks suhted vms, siis ilmub kuskilt välja Leevi (okei, sel korral ma viitasin ta kunagisele postitusele – seega loogiline, et ta seda nägi), kes hakkab mulle juba jälle seda vana asja ajama, et sa ei tea ikka midagi jne. Seda rääkis ta mulle juba siis, kui ma Egoga koos olin – tõi mulle näiteks oma pika suhte, mis siiani kestab. See selleks. Kirjutasin kunagi oma seksiseiklustest, siis ilmus jälle välja Leevi, kes ütles, et ta isegi seda kõike 1000 korda rohkem kogenud ning selles ka targem (millal sa ometi jõudsid, naine? sa oled oma mehega üheksa aastat koos olnud, sa oled hetkel 26-aastane, enne seda oli sul üks nelja-aastane pikk ning vägivaldne suhe… millal sa seda tormilist elu veel jõudsid elada? vanuses 8-12? ok, pole minu asi ka, aga… paneb mõtlema küll…).

Kusjuures ma olen Leevit päriselus ka ühe korra näinud (Malluka iluõhtul novembris 2014) ning jumala eest – sa tundud päriselus vägagi mõistlik inimene 🙂 Miks sa siis mu blogis alati tahad näidata, et sa oled vähemalt 65 aastat siin ilmas elanud ning tead kõigest kõige rohkem? Mis teema sul sellega on, kulla naine?

Leevi väidab, et kuna mul pole vaba suhtega kogemust, siis ma ei tea sellest midagi. Aga siis tuleb välja, et tal endal ka pole kogemust, lihtsalt luba on antud, et kui juhtub, siis antakse andeks… järelikult pole tal endal ka kogemust ju. Kuidas ta siis nii kindlalt teab, et ta ikka nii rahulikult sellesse suhtub? No sellepärast, et see on tema isiksuses kinni. Bingo! Järelikult ei peagi mõnesid asju kogema, et teada, kas see neile sobib või mitte. Kui sa tead, et see sulle sobib, aga pole kogenud, siis räägime me põhimõtteliselt samast asjast, aga mina ütlen, et ma pole seda kogenud, aga samuti tean, et see mulle ei sobiks. Nii lihtne see ongi.

P.S: Mul ei ole isiklikult su vastu mitte midagi, Leevi. Lihtsalt naljakas, et sa oled alati kõigist “targem.”

Mida mina arvan vabast suhtest…

Ma olen aru saanud, et nii mõneski asjas olen ma täiesti konservatiivse mõttemaailmaga. Näiteks olen ma ammu teadnud, et igasugused grupiseksid ja swingerite teemad ei ole minu jaoks. Ma pole kunagi küll kumbagi proovinud, aga ma tean seda ilma proovimatagi, et see lihtsalt pole minu jaoks.

Teine asi, mida ma enda puhul ette ei kujuta, on vaba suhe. Ehk siis selline suhe, kus ma armastan meest ja mees armastab mind, aga mõlemad panevad vabalt kõrvalt, sest see on ju lihtsalt seks. Et tullakse koju ju ikka oma elukaaslase kaissu jne (boonustega sõprus on siinkohal teine asi, mis ei hõlma tundeid, vähemalt mitte selliseid). Kunagi ma lugesin Leevi blogist ühte postitust, kus ta kirjutas, et talle vabalt sobiks selline suhe, kus mõlemad võiksid kõrvalt panna (https://littleleevi.wordpress.com/2014/05/04/mees-petab-ja-siis/). Tal olid lausa selle kohta reeglid ära toodud, et millistel tingimustel talle see sobiks  – et ta peab kuulma seda mehe enda käest, see ei tohi toimuda nende kodus, ta ei taha teada detaile, see peab olema vaid seks… ja kui see on lubatud mehele, siis on see lubatud ka talle. Minugipoolest, saab ju ka niimoodi, kui mõlemad inimesed sellega rahul on. Mina kedagi ei kritiseeri.

Mul on endal tuttavad, kes on olnud viis aastat koos, aga kes harrastavad grupiseksi ja swingerite teemat (nad ei ela Eestis). Et käivad konkreetselt swingerite klubis ja mõlemale see meeldib. Ja et meest erutab, kui ta näeb, et mingi teine karvane isend ta naist trukib, et see kütab teda just kõige enam üles. Kui mõlemad on õnnelikud ja sellega rahul, siis palun väga. Ütlen ausalt, et kui mina oleksin sellise mehega koos, kes mulle ütleks, et tead, musi, mind täiega erutaks, kui ma näeksin, kuidas naabri-Mati sind paneb, siis… sellest suhtest ei jääks midagi järele, sest mina isiklikult ei kujuta ette sellist olukorda. Ehk siis selles mõttes olen ma väga konservatiivne.

Samuti ei kujuta ma ette vaba suhet, kui ma meest armastan. Me rääkisime sellest millalgi ka Härraga ja ta ütles kohe, et ka tema ei kujuta sellist varianti ette, et tal minuga vaba suhe saaks olla, sest ta armastab mind ja see asi, et mõlemad lihtsalt lambist teistega on, ei ole kohe üldse tema jaoks. Samuti see igasugune swingerite ja muu teema talle ei sobiks. Mina olen samal arvamusel. Ma olen seda kogu oma elu olnud. Jah, ma tean, et kui ma olen vallaline, siis olen ma suhteliselt vabameelne just seksi mõttes, aga kui ma olen kellegagi koos, keda ma armastan, siis ma ei kujuta enda puhul isegi ette seda, et ma tahaksin kellegi teisega midagi teha.

Nagu ma ka ennist ütlesin, siis mina kedagi ei kritiseeri. Ehk siis kui paarile sobib selline vaba suhe, siis palun väga. Kunagi kirjutas Mallukas sarnasel teemal postituse ja siis seal kommentaariumis hämmastas mind ainult üks asi – väga paljud vabas suhtes olijad väitsid, et need, kes monogaamiat eelistavad, ei oska lihtsalt õigesti armastada, sest ju nad on liiga kinni oma partneris ega saa aru, et just selline liberaalne värk on see, mida tegelikult armastus tähendab – a la, et just siis sa armastad tingimusteta ning muu selline pullikaka, mida mina ei mõista. Et see teadmine tulla aastate jooksul, et ainult selline armastus saab õige olla, sest just see ollagi see kurikuulus tingimusteta armastus. Vot selliste kommentaaride puhul olen ma kindel, et mina ei hakka mitte kunagi seda nn. “õiget” armastust tundma, kus selline vaatenurk üldse tekkida võiks.

Enda puhul ma jah ei kujutaks ette sellist varianti, et mees tuleb koju ja ütleb: “Tead, kulla Jannu, ma siin käisin teist naist trukkimas, aga ära sa muretse, sest ma ju armastan sind. See teine on lihtsalt seks. Yolo.” Ja siis mina vastaksin midagi sellist: “Musi, musi, ma tulen ka homme veidike hiljem koju, sest lähen “tantsin natuke tangot” ühe mehega. Noh, vast kuskil kaks tundi läheb. Ja nupsik, teed äkki õhtusöögi ise valmis? Love ya.”

Ehk siis kui midagi taolist on osade inimeste meelest see tingimusteta armastus, siis minul jääb see küll kogemata. Ma ei tea, aga mulle on jäänud mulje, et need inimesed, kes vaba suhet ei harrasta, ei kritiseeri neid inimesi, kes seda teevad. Vastupidi aga küll. Ei tea, millest see kõik tuleb?

Kuidas teil sellega lood on? Kas kujutaksite ise ette, et oleksite vabas suhtes? Või äkki oletegi?

Mõned sõnad eurovisioonist/ “Klassikokkutulek”

No selleks aastaks on siis ka eurovisioon läbi (ma sain selgeks, et kui tahta seda kahe o-ga kirjutada, siis peab seda väikse tähega tegema, aga no krt – mulle ei istu see variant 😀 Ja ühe o-ga mulle ka ei meeldi, seega kirjutan edasi valesti.. või siis hakkan end ümber harjutama! :D). Minu lemmik oli Rootsi, see oli ka ainuke lugu, mida ma üldse enne seda eurotralli teadsin (no peale meie Jüri oma muidugi). Frans võlus mind oma lihtsusega ja seda laulu kuulan niisamagi. Venemaa meeldis ka. Ukraina ei meeldinud ja mitte sellepärast, et see laul nii poliitiline oli, vaid lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Austraalia ka ei meeldinud. Mäletan veel neidu aegu, kui eurovisioon (haha, hakkan harjutama siis seda väikest tähte :D) oli eluoluline sündmus. No eks ta hetkel on ka oluline, sest ma vaatan seda igal aastal, aga päris selline fänn ei ole, kui lapsena olin. Ma suudan kõik võitjad alates 1998-ndast aastast peast öelda, sest umbes sellest ajast hakkasin ma seda rohkem jälgima. Eks enne seda tegin seda ka, aga nii hästi ei mäleta enam. Mu läbi aegade lemmik võidulaul on Soome “Hard rock hallelujah” (nendest võitjatest, mida ma siis tean). Siis kisasin end vist küll hääletuks, kui see laul kümme aastat tagasi võitis.

Uus punktisüsteem mulle aga ei istunud – nii keeruline. Jah, ma saan aru, et pinget hoidis see üleval kuni lõpuni, sest isegi Reikop ei saanud päris täpselt aru, mis värk sellega on. Ehk siis kõik olid segaduses. Ma olin laupäeva öösel eriti segaduses, sest mul läks saade peale, seega ma enam eurokat häälega ei saanud edasi vaadata, aga kui vaatajatele muusikat lasin (nagunii vaatasid alguses enamik eurokat), siis ise samal ajal jälgisin ERR-i pealt ilma helita, mis värk toimub. Ja mitte midagi ei saanud aru 😀 Vaatasin pühapäeval ekstra kordust, et sellest paremini aru saada.

Eriti meeldisid mulle aga saatejuhid. Just Petra, ta oli väga vinge! No Mans oli samuti hea, aga lisaks sellele oli ta ka maruseksikas, seega silmailu jätkus 😀

Kui nüüd muudest teemadest rääkida, siis ostsin ma laupäeval blogiauhindade kleidi ära. Selline lihtne ja musta värvi. Mul oli eelmisel aastal ka must, aga siis oli veits laiem, nüüd on rohkem ümber. Ma olen alati selle mõtlemisega, et pärast saan seda ju kuskil mujal ka kanda. Ja pühapäeval käisime Härraga Kabinas päevitamas, aga nii külm tuul oli 😀 Ma pole eriline päevitaja ka, vette ei läinud üldse, Härra korraks jalgupidi käis, aga ilmselgelt veel liiga jahe ju. Ma arvan, et ma polnud vist mitte kunagi mais rannas käinud. Pakkisime söögid ka autosse kaasa, aga olime seal maksimum pool tundi, seega need sõime hiljem kodus ära.

Vaatasin lõpuks ka selle kurikuulsa “Klassikokkutuleku” ära. Ma eeldasin, et see mulle meeldib – ja meeldis ka! Härraga mõlemad lõkerdasime naerda, nii et pisarad peaaegu silmis 😀 Mulle on alati sellised nilbed filmid meeldinud. Ma mingit sügavat sisu selle filmi puhul ei eeldanudki. Kuna nali pidigi eesmärk olema, siis see täitus kindlasti! Genka oli vinge, minu meelest peaks ta veel näitlemisega tegelema 🙂 No teised olid seda nagunii, aga tema ju pole tegelikult näitleja.