Mõned sõnad eurovisioonist/ “Klassikokkutulek”

No selleks aastaks on siis ka eurovisioon läbi (ma sain selgeks, et kui tahta seda kahe o-ga kirjutada, siis peab seda väikse tähega tegema, aga no krt – mulle ei istu see variant 😀 Ja ühe o-ga mulle ka ei meeldi, seega kirjutan edasi valesti.. või siis hakkan end ümber harjutama! :D). Minu lemmik oli Rootsi, see oli ka ainuke lugu, mida ma üldse enne seda eurotralli teadsin (no peale meie Jüri oma muidugi). Frans võlus mind oma lihtsusega ja seda laulu kuulan niisamagi. Venemaa meeldis ka. Ukraina ei meeldinud ja mitte sellepärast, et see laul nii poliitiline oli, vaid lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Austraalia ka ei meeldinud. Mäletan veel neidu aegu, kui eurovisioon (haha, hakkan harjutama siis seda väikest tähte :D) oli eluoluline sündmus. No eks ta hetkel on ka oluline, sest ma vaatan seda igal aastal, aga päris selline fänn ei ole, kui lapsena olin. Ma suudan kõik võitjad alates 1998-ndast aastast peast öelda, sest umbes sellest ajast hakkasin ma seda rohkem jälgima. Eks enne seda tegin seda ka, aga nii hästi ei mäleta enam. Mu läbi aegade lemmik võidulaul on Soome “Hard rock hallelujah” (nendest võitjatest, mida ma siis tean). Siis kisasin end vist küll hääletuks, kui see laul kümme aastat tagasi võitis.

Uus punktisüsteem mulle aga ei istunud – nii keeruline. Jah, ma saan aru, et pinget hoidis see üleval kuni lõpuni, sest isegi Reikop ei saanud päris täpselt aru, mis värk sellega on. Ehk siis kõik olid segaduses. Ma olin laupäeva öösel eriti segaduses, sest mul läks saade peale, seega ma enam eurokat häälega ei saanud edasi vaadata, aga kui vaatajatele muusikat lasin (nagunii vaatasid alguses enamik eurokat), siis ise samal ajal jälgisin ERR-i pealt ilma helita, mis värk toimub. Ja mitte midagi ei saanud aru 😀 Vaatasin pühapäeval ekstra kordust, et sellest paremini aru saada.

Eriti meeldisid mulle aga saatejuhid. Just Petra, ta oli väga vinge! No Mans oli samuti hea, aga lisaks sellele oli ta ka maruseksikas, seega silmailu jätkus 😀

Kui nüüd muudest teemadest rääkida, siis ostsin ma laupäeval blogiauhindade kleidi ära. Selline lihtne ja musta värvi. Mul oli eelmisel aastal ka must, aga siis oli veits laiem, nüüd on rohkem ümber. Ma olen alati selle mõtlemisega, et pärast saan seda ju kuskil mujal ka kanda.

Vaatasin lõpuks ka selle kurikuulsa “Klassikokkutuleku” ära. Ma eeldasin, et see mulle meeldib – ja meeldis ka! Lõkerdasin niimoodi naerda, et pisarad silmis lausa! Mulle on alati sellised nilbed filmid meeldinud. Ma mingit sügavat sisu selle filmi puhul ei eeldanudki. Kuna nali pidigi eesmärk olema, siis see täitus kindlasti! Genka oli vinge, minu meelest peaks ta veel näitlemisega tegelema 🙂 No teised olid seda nagunii, aga tema ju pole tegelikult näitleja.

Advertisements