Kuna Tartusse on jõunud Mehhiko restoran, siis pidin ma seal ära käima! Burro (mis tähendab eesti keeles muideks eeslit :D) on selle nimi. Eile läksimegi kallimaga Mehhiko toitu nautima! Ütlen ausalt, et ootused olid üpris madalad ja ma kartsin, et tegemist on pigem Tex-Mexiga (Mehhiko toit, mida pakutakse USA-s, aga pole absoluutselt see toit, mida Mehhikos tegelikult süüakse. see on lihtsalt nii ameerikalik, sest viimased on sinna oma nüansid juurde lisanud, mida Mehhikos pole). Tex-Mex ei ole iseenesest halb, aga kui tahta ehtsat Mehhiko toitu süüa, siis pole see ikka päris see.
Burro üllatas mind heas mõttes. Muidugi ei olnud tegemist päris 100-protsendiliselt sellega, millega ma Mehhikos olin harjunud, aga see on ju vist loogiline. Ma toitudest pilte ei teinud, aga sõin toitu nimega pozole (seal menüüs on see ahjualuse keedus) ja quesadilla. Pozole on sealihast valmistatud supp, mida saab valmistada erinevat moodi ning mina ise olin söönud rohkem rohelist, aga seal oli punane pozole, mis ongi rohkem omane pealinnale (mina elasin Puebla maakonnas Atlixcos ehk kolme tunni kaugusel Mexico Cityst ja seal tehti rohkem rohelist pozolet). Väga hea oli! Ja muidugi meeletult vürtsikas, mis ongi just see õige pozole.
Quesadilla on tortilla (hääldusega tortija, mitte tortilla, sest kui hispaania keeles on kaks L-tähte kõrvuti, siis seda hääldatakse nagy ij, quesadilla hääldatakse kesadija, sest que on nagunii hääldusega ke ja dilla lõpus hääldub dija), millele lisatakse juustu. Quesadilla ongi siis kaks tortillat kokkupanduna, kuhu vahele lisatakse juustu. Lisaks juustule saab valida ise juurde, mis komponente sa sinna tahad. Mina Burros võtsin kana oma. Ja tortilla ise võib olla nii nisujahu kui maisi oma, aga quesadilla on tavaliselt nisujahu tortillast tehtud. Siin jällegi oleneb regioonist, sest Mehhiko on nii suur, Põhja-Mehhikos süüakse hoopis teistmoodi kui Lõuna-Mehhikos.
Igal juhul mulle Burro meeldis! Joogiks võtsin Modelo õlu, mida Eestis vist ka tegelikult poes müüakse. Oleksin pidanud Victoria võtma, sest seda vist Eestis pole (Mehhiko suurim õlletootaja kusjuures ongi Victoria). Aga Burrot ma igal juhul soovitan, sest mulle meeldis. Taustaks oli hispaaniakeelne muusika ja tihti tuli ka Mehhiko rancherasid (mariachi-muusika). Ja koht ise nägi välja seest värviline, nagu Mehhiko toidukohad näevadki – just sellised kodukootud Mehhikole omased söögikohad 🙂
Burro on olnud lahti kõigest kaks nädalat, aga juba on see koht nii populaarne, et vahel võib isegi raske lauda saada olla. Õnneks meie ikka saime.
Lõpetuseks paar pilti minust ja kallimast eile Burros.
Vol 1
Vol 2
Ja mustvalge ka siis juba 😀
minumoodimaailm 