Olen blogist natuke aega kadunud olnud. Päris aktiivseks blogijaks ma ennast ei saagi vist nimetada, aga ehk ei olegi vaja. Olen see, kes blogib just nimelt siis, kui ta tunneb, et täna võiks. Praegu on nii vihmane ilm ka väljas – seega ongi ehk hea aeg midagi öelda 🙂
E läheb sügisel juba lasteaeda ja see kõik tundub ühtpidi nii lahe, aga teistpidi päris hirmutav ka. Et mis mõttes ta nii suur juba on? Lausa nii suur, et ta kipub vahel lõunaunne minemisega protesteerima, mis tekitab päris palju stressi. Varem ta ka vähkres ja läks aega enne uinumist, aga nüüd kisub ta oma lina ja lausa madratsigi voodist ära – mis tähendab seda, et mõnikord läheb paar tundi enne ta magama jäämist. Me oleme suht alla andnud ja vahel ta lihtsalt vajubki elutoa diivanil tuttu, aga eile näiteks ei maganud ta lõunaund üldse. Jah, ta läks siis ka varem magama õhtul, aga see päevane paar tundi oma aega oli ikka nii hädavajalik. Kui Instagramis sama asja kurtsin, siis vastasid mitmed, et nende laps samas vanuses jättiski kodus lõunaune ära, aga lasteaeda minnes hakkas uuesti magama. Et nii-öelda kambavaim tuleb seal mängu. Samas ma tean, et tegelikult on ta veel liiga väike, et ilma lõunauneta hakkama saada. Nii et see oleks vajalik meile mõlemale, aga kui nädal aega läks E-l niimoodi lõunaunne minemine, et lina, madratsi kiskumine tundide viisi käis, siis me andsime alla. Ja nüüd, kui väsibki ära, siis magab elutoa diivanil, sest oma voodis ta päeval ei maga. Õnneks ööunega seda probleemi pole, aga jah – ei teagi, mida teha. Ilmselt peaks järjepidevam olema, aga ei jaksa ise ka.
Pärast Hooandja projekti õnnestumist tuli selline suur pingelangus, sest olin ju ka valmis, et läheb teistmoodi. Hetkel raamatut toimetatakse ja see on minu jaoks veel rahulik aeg, aga kui see läheb juba kujundaja kätte, siis hakkab seda minu osalust palju enam olema, sest see tuleb ju selline, nagu ma ise tahan. Kuna Jaanika Eliasena ei saanud mu blogi alguse, siis lisaks mu enda nimele tuleb kindlasti ära märkida Printsess. Tagakaanel nagunii, aga ehk ka esikaanel. Tänapäeval ma seda ilmselt oma pseudonüümiks poleks võtnud, aga kuna just sellest kõigest sai see alguse, siis peab Printsess olema ära märgitud. Ma olen üsna veendunud, et ilma blogita poleks ma kunagi oma raamatut kirjutanud – seega Printsess saab kogu au endale 😀
Minu enda raamatu ilmumine pani mind natuke oma elu ja võimaluste üle järele mõtlema. Kuna ma lähen sügisel tööle tagasi ning aega hakkab oluliselt vähem olema, siis kas nüüd või mitte kunagi. Ma tahan oma hobikorras kirjutamise hoopis teistmoodi proovile panna ja kaks päeva tagasi kirjutasin mõnedele Eestis ilmuvatele ajakirjadele, et ma sooviksin neile võimalusel kaasautorina lugusid kirjutada – just teistest inimestest siis. Olen ka mõned jah-sõnad saanud, kes on nõus mulle võimaluse andma. Mul puudub siiani see kogemus, aga kuskilt peab ju alustama. Mul on paari loo puhul allikad ka olemas – nii et nüüd saangi vaikselt nokitsema hakata. Ega ma ei tea veel, kuidas see sujub, aga siiski oli minus miski, mis innustas proovima. Kui on miski, mida ma viimaste aastate jooksul olen õppinud, siis on see julgus proovida uusi asju. Julgus ebaõnnestumise puhul proovida uuesti. Ja see on omadus, mida mul varem ei olnud. Ma kippusin juba eos eeldama, et asjad ei õnnestu nagunii. Ehk ei õnnestugi, aga seda ei tea enne proovimist.
Nii et eks näis, kas see omadus jääb ehk kauemaks minuga püsima, sest ma kipun rohkem pessimist kui optimist olema. Alati on sada küsimust peas ja miljon kahtlust, aga see ongi vist inimeste põhimure kogu aeg olnud. Eeldamine, et nagunii pole mõtet proovidagi – eriti kui varem pole midagi sellist teinud. Eeldamine, et kes see ikka sulle võimaluse annab, kui sul on täpselt null kogemust. Hirm uute asjade ees, mida sa tegelikult tahaksid proovida, aga ei julge, sest sa kardad eitavaid vastuseid.
Selline see inimloom juba kord on. Vähemalt mina tihti olen, aga mul on oma väikeste edusammude üle hea meel. Olla mingil määral rohkem jah-ma proovin inimene.
minumoodimaailm 