Kui E lasteaeda läks, siis eks ma eeldasin, et ilmselt hakkab eluke nii olema, et nädal aias-nädal kodus, sest alguses ollakse ju kogu aeg haige.
Tegelikult on asi siiski tunduvalt parem olnud, sest sügisel käis E kuus nädalat lausa järjest lasteaias. Nüüd on pigem nii, et paar nädalat saab käia ja siis on jälle tõbine. Nagu hetkelgi. Panin lausa hommikuks kella tirisema, et vist ikka saab juba lasteaeda minna, sest öösel ta ei köhinud, aga hommikusöögi ajal hakkas jälle pihta. Ja nii me siis kodus olemegi. E vaatab hetkel multikaid ja mina mõtlen, et krt, oleks saanud kauem magada, kui poleks kella tirisema pannud. Ma võiksin vabalt uuesti voodisse minna, aga E ei arva sellest plaanist kahjuks midagi. Tema on juba piisavalt maganud, aga nagu ikka – läksin mina väga hilja magama.
Tunnistan ausalt, et vahepeal on nii kõrini ikka. Ma armastan E-d väga, aga mu lemmikpäevad on need, kus ta on lasteaias. Hetkel on mul ainult üks lugu, millega ma tegelen, aga mõnikord on neid korraga päris mitmeid ja siis see aja leidmine nii, et E suudaks rahulikuks jääda, kui mina telefoniga räägin, on päris keeruline. Õnneks on Hendrikul üle nädala võimalik hommikuti kodus olla. Üldse olen ma kohati nii tülpinud ja ainus, mida ma tahaksin, on rahu. Mu süütenoor on lühike, sest paljud asjad ajavad mind närvi. Talvest on ka juba totaalselt kõrini, sest kõik on ühtlaselt hall. Sama hall kui mu meeleolu.
Vahepeal sain siin endale uued prillid. Mu miinus oli kõvasti suurenenud – üks silm on nüüd – 1.50 (varasema -0.75 asemel) ja teine – 1.75 (varasema -1.25 asemel). All on pilt ka uutest prillidest, aga minu arvates on täitsa kenad ja sobivad mulle päris hästi. Telekat näen ka nüüd selgelt, sest pilt hakkas juba uduseks minema 😀
Ma siin plaanin maikuus autokooli ikka minna. Praegu ei saa, sest raha on vähe, aga siis on võimalik. Ma üks kord vihastasin end lihtsalt seaks, kui olin E juba lasteaeda viinud kelguga ja siis tuli kõne, et ta on ikka natuke nohune ja tuleb järele minna. Mitte lasteaia peale, ma olin nördinud, et lasteaed nii kaugel on. Üks ots jalutamist on 25 minutit ja bussiajad ei klapi väga hästi. Vähemalt üks kord saan bussiga minna, aga päevas tuleb seda maad siiski 2-3 korda kõndida. Kui Hendrikul on õhtune vahetus tööl, siis ta saab hommikuti ka viia, mis on hea, aga see kelgu vedamine on tüütu. Samas – kui lund poleks, siis ma ei teagi, mis saaks, sest E pole eluilmaski nõus 25 minutit rahulikult järjest kõndima. No näis – tegelikult saame ehk kevadel natuke varem siis minna (siis sobiks bussiaeg ka), sest hetkel sööb E hommikusööki kodus, mitte lasteaias (ta on lasteaias 09.00- 16.00, kui ta terve on). Bussipeatusest lasteaiani on ka natuke kõndida, aga see pole nii hull.
Tegelikult olen ma alati arvanud, et mina endale juhiluba ei tee, sest ma olen lihtsalt suur paanitseja ega sobi rooli. Aga eks see selgub siis, kui autokooli lähen. Teades ennast, siis ilmselt läheb mul jupp aega enne juhiloa saamist (kui üldse peaks õnnestuma), aga kuna seda võib mulle tulevikus ka tööalaselt vaja minna, siis see ongi mu motivatsioon. Minu jaoks ongi siin elus fookuse paika seadmine kõige olulisem – muidu ma olen laisk nagu lohe, aga kui ma näen, mis see mulle võimaldab, siis ehk see annabki seda lisajõudu, et hakkama saada. Just see visioon, mis ehk kaasa aitab. Aga eks siis aasta teises pooles ole näha, kuidas mul sellega asi edeneb!
Olgu, peangi hetkel lõpetama, sest… elu.
minumoodimaailm 