Kui jalad viivad esmaspäeval peole/ Kas Härra tuleks minuga blogiauhindade jagamisele?/ Küll on hea, et minu ajal veel ainult lõpukirjand oli!

Ma arvan, et viimati käisin ma esmaspäeval peol umbes neli aastat tagasi. Ma ei mäleta, et ma oleksin Tallinnas esmaspäeval peole juhtunud, aga kui see ka juhtus, siis mitte rohkem kui üks kord. Seega kui sõbranna mind üleeile vanade aegade mälestuseks Püssirohukeldrisse karaoket vaatama kutsus, olin ma muidugi käpp. Kuna meil mõlemal oli teisipäev vaba, siis saimegi selle kavasse võtta. Muidugi on mul kahju sellest, et ma laulda ei oska, sest vastasel juhul oleksin ma seda isegi teinud, aga mina oskan laulda ainult u-duurist puukuuri 😀 Ja ma kujutan ette, et ma saaksin eluaegse Püssirohukeldri keelu, kui ma sinna laulma läheksin, sest ma hirmutaksin kõik kliendid oma häälega minema. Või nad maksaksid mulle, et ma enam kunagi sellist lollust ei üritaks, mis polekski sugugi halb ju 😉

Kui ma ennast väljaminekuks sättisin, siis Härra küsis naljaga, et kas kella 23.00-ks olen kodus tagasi 😀 Kuna me sõbrannaga alles kell 20.00 nägime, siis see oli vähetõenäoline, et ma nii vara tagasi jõuaksin. Mehed jäid koju, sest nemad pidid teisipäeval vara ärkama.

Linnas oli palju rahvast, sest just samal õhtul toimus ka öölaulupidu, kuhu meie sõbrannaga ei läinud. Kui ilm oleks veidike parem olnud, siis oleks see kindlasti tore olnud, sest viimati käisin ma seal aastal 2011. Aga kui väljas kallab nagu oavarrest, siis ma ei näe mingit lõbu selles, et ma lihtsalt niisama märjaks saan, kui ma võin seda vabalt ennetada ja kuskil soojas kohas istuda. Läksimegi enne Püssi minekut hoopis Pahadesse Poistesse sööma (mulle millegipärast väga meeldib see koht!). Ja siis sai meenutatud neid vanu aegu, mil kummalgi oli 25 krooni kaasas, sest selle eest sai ühe siidri (siis ma veel õlut ei joonud) 😀 Need olid veel sellised ajad, kus me olime alaealised, aga peol tahtsime ikka käia. Kuigi konkreetselt selle sõbrannaga ma sel ajal eriti ei pidutsenudki, sest me hakkasime rohkem suhtlema alles pärast gümnaasiumi lõppu. Ja nendel vanadel aegadel sõime me kõhu alati kodus täis, sest raha väljas söömiseks ei olnud. Ja kui kodust saime 100 krooni, siis olime jube rikkad valmis. Haha, nüüd mõtled, et kui oleks ainult seitse eurot, siis jääks välja minemata, sest alla 20 euro küll eriti ei lähe. Ehk siis jah, kui väljas mitte süüa.

Püssirohukeldris oli alguses väga vähe rahvast, aga aja möödudes lisandus sinna aina enam vihmast tilkuvaid inimesi, kes ilmselt öölaulupeolt tulid. Karaoke kohta võis öelda, et nagu vanadel headel aegadel, isegi mõned lauljad olid samad, kes seitse aastat tagasi 😀

Mina: Miks siin nii palju alaealisi on? Keegi võiks nad välja visata.

Sõbranna: Ise käisid ka alakana peol ju!

Mina: Jah, aga mitte Püssis, rohkem Big Benis.

Sõbranna: Sama annab välja 😀

Eks tegelikult annabki, aga jah, kohati tekkis vanaema tunne küll. Ja pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, eksole. Mina, “vana moraalijünger”, hakkan siis tänapäeva noortele moraali lugema, kui ma ise olin omal ajal samasugune või veel hullemgi.

Pidu oli tore, sai palju laulmist kuulata, viimasena lausa lauldi “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, kus kogu Püssi rahvas püsti tõusis ja käest kinni kaasa tantsis/laulis. Meid sõbrannaga kutsuti peo jooksul mitu korda tantsima ka, aga me ei läinud. Ei olnud eriti seda tunnet, sest üks karaoketaja ei osanud väga laulda – seega ei tekkinud sel ajal tunnet, et tahaks tantsida ka, kui nii mööda pannakse. Vanasti oli meil poogen, sest kui laulda ei ostatud, me läksime ikkagi tantsima 😀 Ma olime tavaliselt esimesed, kes läksid. Nüüd me tantsupõrandale ei jõudnudki. Ise ei tekkinud tunnet, et võiks minna ja kui ka kutsuti, siis keeldusime.

Pärast Püssi läksime Lokaal Pirogovi. Seal oli ka päris palju rahvast. Mulle vahel meeldib erinevaid inimesi jälgida ja seal oli neiu, kes oli silmnähtavalt nukker, et üks noormees ära minna otsustas. Seda aga senikaua, kuni ta samast lauast hoopis teisele noormehele silma viskama hakkas… see noormees oli enne jäägitu tähelepanu pühendanud aga hoopis teisele pliksile, kes nüüd tagaplaanile jäi. Tegelikult need kaks neiut hakkasid selle noormehe tähelepanu pärast võitlema, üks musitas noormehe üht põske ja teine teist 😀 Tundusid kuskil napilt täisealiseks saanud inimesed. Ja see oli lihtsalt nii koomiline vaatepilt, sest see esialgne neiu oli nukker, et mees enam talle seda tähelepanu ei pööra, kuigi ta kõigest väest üritas, et ta seda teeks, aga mis lännu, see lännu! Noormees ise oli muidugi sillas ja uhkeldas oma kõige suurema naeratusega, sest kaks neiut võitlesid tema tähelepanu pärast. Tundus, et eriti sillas oli ta just selle neiu tähelepanu pärast, kes seda enne teisele tüübile pühendanud oli (sellele, kes ära läks). Ma oleksin tahtnud selle kurva kuju rüütli juurde minna (ehk selle esialgse neiu juurde, kes enam nii suurt tähelepanu ei saanud) ja talle öelda, et mis sa nukrutsed, lilleke, sest mehi on maailmas nii palju – võta üks ja viska teist. Kui üks ei märka sind, siis keegi ikka märkab! Aga loomulikult ma ei läinud, sest mis see minu asi on, mida inimesed teevad või ei tee. Tähendab, see võib mulle isegi huvi pakkuda ja ma võin seda sõbrannaga arutada, aga pole minu asi teiste teemadesse sekkuda.

Kui kell sai kuskil 01.30 ja meil olid veel tegelikult joogid lõpetamata, otsustasime sõbrannaga, et tuleb koju ära minna, sest väsimus tükkis peale. Võtsime siis linnast taksod ja iga roju läks oma koju! 😀

Aga üle pika aja oli tore jälle esmaspäeval peol käia. Ma usun, et umbes kaks-kolm aastat seda jälle ei juhtu, sest ma olen juba oma mõttemaailmaga sellisesse kohta jõudnud, et kui üldse pidutseda vms, siis tuleks seda teha ikka nädalavahetusel (kui sedagi). Nädalavahetusel on peretuttava juubel tulemas, kuhu me Härraga läheme, seda kuupäeva olen ma juba kaks kuud teadnud.

Ma küsisin Härralt, et kas ta minuga blogiauhindade jagamisele tuleks. Ta küsis, et millal see toimub, et nädala keskel veits halb Tallinnasse minna. Ma ütlesin, et 11.juuni – ehk siis nädalavahetusel. Kui see nädala keskel oleks, siis ei läheks ma ilmselt isegi. Ta mainis, et sinna nii palju aega, et kui ma lähen, siis ta võib tulla küll. Kuigi ma kujutan ette, et tal oleks seal surmigav, sest teda blogid ei huvita. Aga ma olen teda nii palju treeninud küll, et kui ma vaatan mingi blogija vlogi, siis ta enamasti saab häälest juba aru, kelle oma see on (kuna ma ei armasta eriti kõrvaklappidega midagi kuulata, siis ta alati kuuleb seda). Malluka ja Briti hääle tunneb ta kohe ära. Ja välimuselt teab paljude puhul, et kes on kes. Ma vahel räägin talle ka, et mäletad ju, see oli see blogija ja tema postitus. Ta on mõnesid vlogisid koos minuga ka vaadanud. Ta kunagi mainis ka, et ta poleks iial uskunud, et ta blogidest üldse nii palju teadma oma elus hakkab, aga mis sa ära teed, kui kallim on blogija, kes ise ka agaralt blogisid loeb 😀

 

Esmaspäeval pidid abituriendid emakeele lõpueksami tegema. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma olen üliõnnelik, et minu ajal oligi ainult kirjand. Sest minu jaoks pole eriti vahet, kas kirjutada 400 või 800 sõna, aga nüüd on ju lisaks veel see lugemisülesanne. See nõuab ju palju rohkem vaeva! Nojah, need inimesed on vist rohkem õnnelikud, kellele kirjutada üldse ei meeldi, aga ülejäänutel võtab selline asi võimaluse ära. Ma usun, et praeguse süsteemi puhul saaksin ma vähem punkte (lõpukirjand oli mul 79 punkti). Milline süsteem teile rohkem meeldib – kas endine või praegune?

Advertisements

Spordist, kehalisest kasvatusest ja sellest, et iseenda mahategemine on nõme!

Pole vist suur uudis, et mina ja sport ei käi kohe üldse kokku. Muidugi ma tean, et tore oleks ju sporti teha, et kasulik jne, lisaks saad ilusa ja treenitud keha. Ja ma olen vist üks vähestest naistest maailmas, kes pole mitte kunagi dieeti pidanud. Mitte mingisugust. Kuigi ma ühe korra elus olen paks olnud ja see oli siis, kui ma Mehhikost tagasi jõudsin. Kaalusin siis 86 kg (hetkel olen kuskil 66-67). Ja ka siis ei hakanud ma trenni tegema ega dieeti pidama, vaid lihtsalt olin, lootuses, et ehk võtan ise alla. Ja võtsin ka, umbes aasta pärast oli peaaegu kõik ise ära kadunud. Kui ma Tallinnasse kolisin, siis kaalusin umbes 71-72 kg, aga seal elades võtsin alla. Ja nüüd viimasel ajal on kaalunumber suht sama kogu aeg olnud.

Ma olen kunagi küll üritanud trennis käia, see oli bailatino – ehk siis tantsimine (põhimõtteliselt nagu Ladina-Ameerika tantsud, aga üksinda sammude tegemine, mitte paaris). Aasta oli siis 2011 ja ma isegi kolm kuud suutsin vastu pidada. Käisin seal koos kursaõega ning alguses oli päris tore, aga siis läksid sammud aina keerulisemaks – ja ma olin ikka kohutavalt äpu 😀 Ja just siis, kui meie rühma filmiti, olin ma esimeses reas ja ainuke, kellel sassi läks. Nagu alati, eksole 😀 Mingil hetkel hakkasin ma aga puuduma ja kui uuesti läksin, siis olid teised nii palju minust ees, et ma ei saanud enam üldse pihta. Ja lõin käega.

Ka koolis ei olnud ma kunagi kehalises hea. Esiteks just sellepärast, et ma alati vingusin ja viilisin. Kui ma praegu sellele mõtlen, siis ma täiesti mõistan neid õpetajaid, sest sellise õpilasega võis päris raske olla. Põhikooli lõpuklassis, viimases kekatunnis (kuna ma vahetasin kooli, siis oligi see viimane tund koos selle õpsiga) saatsin ma õpetaja lihtsalt perse. Ma isegi ei mäleta, mis seal juhtus, aga õps ütles: “Jaanika, seda ma poleks sinust küll uskunud.” Ilmselt taheti mind midagi tegema panna, mida ma ei tahtnud teha. Kui ma tavaliselt lihtsalt vingusin, siis perse ma üldiselt õpetajaid ei saatnud. Teistes ainetes mitte kunagi.

Gümnaasiumis oli mul mitu õpetajat, 10-ndas oli isegi täitsa okei. 11-ndas tuli teine õpetaja ja ja ta oli ka tegelikult okei, aga kuna ta oli küllaltki nõudlik, siis talle eriti sellised vinguviiulid ei meeldinud. Aga meil oli hea asi see, et poiste ja meie õps olid abielus, seega me vahepeal lihtsalt mängisime poistega võrku (ja õpsid kadusid mõlemad minema, ilmselt oma abielu natuke vürtsitama :D). Ja see oli vist ainuke asi, mis mulle meeldis, kuigi ma meeskonnamängus eriti hea ei olnud, aga servid tulid isegi päris hästi välja 😀 Mäletan ühte mängu, kus meil olid poistega segavõistkonnad ja ma mingi 15 servi niimoodi lõin, et keegi vastasmeeskonnast neid vastu ei suutnud võtta (ja seal olid poisid ka, sest mängisime segameeskondades). Siis poistele ütles nende õps, et kas neil piinlik pole, et tüdruk nii palju järjest servib ja nad niimoodi kotti saavad. Ainuke kord, kui ma kehalises särada sain 😀

Ka selle kehalise õpetajaga läks asi nukralt. Nimelt pidime me jõusaalis sõudeergomeetriga sõitma. Selles koolis esimest korda. Aga kuna ma olin seda põhikoolis söögi alla ja söögi peale teinud, siis ma ütlesin õpsile, et tahaks kohe hindele teha, et ma ei viitsi seda niisama harjutada. Õpsil viskas lõpuks kopa ette ja ta hakkas samal ajal üle jõusaali karjuma (meil olid tunnid A le Coq spordihoones ja seal oli eraldi jõusaal ka, kus meil vahel tunnid toimusid), et tal on minust kopp ees ja üleüldiselt võiksin ma vähem vinguda. Asja tegi nukraks asjaolu, et samal ajal treenisid seal paljud täiskasvanud mehed, kes seda kõike kuulsid (ma olin siis 18). Mõtlesin, et vajun maa alla 😀 Kuna vaid paar tundi jäi kogu kehalise kasvatuse lõpuni (meil lõppes keka juba detsembris, viimasel poolaastal seda enam gümnaasiumis ei olnud), siis ütles õps, et ta ei taha mind enam iial oma tunnis näha. Ja lõpetuseks mainis veel, et tulevikus läheb mu mehel raskeks, sest ma vingun nii palju. No ja eks ülejäänud vastamata asjad sain siis ühed, aga kursuse ikka nelja (see selgus alles hiljem, arvasin, et ega üle kolme ikka ei tule). Mulle küll öeldi, et ma võiksin vabandama minna, aga kuna ma leidsin, et ma süüdi pole, siis jumala eest, lasen ma need viimased tunnid lihtsalt üle. Lasin ka. Nüüd ma muidugi taipan, et õps polnud mu peale vihane mitte ainult selle viimase vahejuhtumi pärast, vaid muude asjade pärast ka, kus ma viilisin, vingusin jne.

Ehk siis minu suhted spordiga on juba kooliajast päris jahedad olnud. Ja ma tean ise ka seda, et kaal pole mingi näitaja, sest kuigi ma olen peaaegu terve elu normaalkaalus olnud (või isegi alakaalus, sest gümnaasiumisse minnes kaalusin ma 60 kg ja olin siis juba 182 cm, aga rasedusvastaste plaastrite pärast võtsin 18-aastaselt juurde – ja need kilod ei läinud iseenesest kunagi ära), siis eks lodevus on ju ikka. Ma ei ütle, et ma oleksin trennivastane inimene. Mind lihtsalt ei tõmba see eriti.  Ju pole ma õigeid trenne ka proovinud, aga sellest heaolutundest, mis kõik räägivad, et nad pärast highistamist saavad – ma pole kunagi seda saanud. Ju ma pole siis piisavalt pingutanud ka.

Gümnaasiumis oli mul kaks sõbrannat, kellel oli üks hobi. Nimelt nad seisid peegli ees ja alati kritiseerisid ennast. Oma keha, oma nägu, no kõike. Tegemist oli neidudega, kes kaalusid 50-52 kg ja olid 175 cm pikad. Üks ütles ühe kritiseeriva lause enda kohta ja teine teise. Ja kui järg siis nii-öelda minuni jõudis ja ma oleks ilmselt ka pidanud ütlema, mida kõike ma enda juures vihkan, siis… ma olin vait. Mitte et ma oleksin arvanud, et ma täiega püss olen, aga selline enese peegli ees kritiseerimine pole kunagi minu teema olnud. Sel hetkel ma muidugi lootsin, et täiskasvanud inimesed ometi sellist lollust ei tee, ajasin selle vanuse süüks (olime siis 16-aastased). Õnneks minu seltskonnas ei tee ka. Ma ei kujuta ette, et mul oleks sellised sõbrannad, kes niimoodi teeksid. Ma ilmselt lööksin neile raamatuga pähe ja siis võtaksin neilt lubaduse, et nad enam iial niimoodi ennast maha ei tee. Tehke teie oma sõbrannadega samamoodi, kui nad ennast nii idiootselt kritiseerima hakkavad 🙂

Ei, ma ei arva selle jutuga, et alati peaks ennast megailusaks naiseks pidama. Kuid ma siiski arvan, et iseenda mahategemine ei vii mitte kuskile. Viib ainult selleni, et olete masenduses ja halvas tujus. Aga sellel pole küll ju mõtet või mis? 🙂

Suvaline postitus

Käisin reedel juuksuri juures ja lasin pea tumedamaks värvida. Täna leidsin korterist tumedaid juuksekarvu ja mõtlesin, et oot, oot, kellega see Härra siin aega veetis, kui ma sõbrannaga linnas eile käisin? 😀 Ime et veel Härrale seda mainima ei hakanud, aga siis taipasin, et need minu enda juuksekarvad ju 😀 Härra ütles, et nüüd oleks tal nagu uus naine. Et tumedad juuksed teevad mu hoopis kurjemaks. Küsisin huvi pärast, et kas ma siis muidu ei ole kuri. Ta ütles, et vahel ikka olen, aga üldiselt siiski mitte. Ja mina veel arvasin, et ma olen kogu aeg ikka kuri naine! Pettumus missugune 😀

Eile linnas liikudes nägin lausa kaks korda teist blogijat – Rentsi. Üks kord sõitsin temast bussiga mööda ja hiljem nägin linnas ka, aga ta oli nii kaugel, et ta mind ei näinud. Ega siin Tartus väga teisi blogijaid polegi võimalik näha, sest ta on vist ainuke tartlane, kelle blogi ma loen. Tartus on üldse see, et ükskõik, kuhu sa ka lähed, siis peaaegu alati näed mingit tuttavat. Kui ma ka juhtun näiteks peole, kus ma isiklikult mitte kedagi ei tea, siis üsna tihti on nii, et mind ikka teatakse, sest keegi on telekast näinud. Tallinnas ei juhtunud seda peaaegu üldse. Või siis vähemalt ei tuldud seda mainima. Aga üldreegel on ikka see, et mind ei nähta mitte raamatupoes vms, vaid ikka kuskil kohas, kus ma juba natuke vindine olen. Eks see on vist elu mingisugune reegel, et just siis juhtuvad inimesed sind nägema, kui sa just kõige paremas vormis pole. Kuigi ma hetkel isegi ei mäleta, millal ma viimati alkoholi jõin… Hmm, pärast Riiat ikka vist ühe korra olen veini joonud? Jaa, kui sõbranna külas käis, siis sai veini joodud. Sellest on ka juba mitu nädalat möödas.

Millised täiskasvanud inimesed ei vääri abistamist?

Ma olen alati arvanud, et “Kodutunne” on üks õilis saade. Üldiselt. Sest ma olen täiega nõus, et aidatakse neid perekondi, kellel on mingi õnnetus juhtunud – maja ära põlenud; mingi haigus, mille tagajärjel on keegi invaliidiks jäänud, üksikvanemaid jne. Kuid siiski on üks grupp inimesi, kelle puhul ma tahaksin karjuda ja öelda, et milleks neile ometi see abi, kui kõik läheb samamoodi edasi. Ja need on perekonnad, kus tavaliselt saadakse umbes pärast teist last aru, et ega ikka seda krõbisevat piisavalt palju pole, et last normaalselt üles kasvatada. Seda pole isegi nii palju, et lapsele normaalne voodi muretseda ja tihti pole neile midagi isegi jalga panna. Ja oleks siis veel, et pärast seda teist järglast paneksid nad oma lastetegemismasina kinni, aga see läheb sama rada pidi edasi – ehk siis varsti on kahest lapsest saanud kaheksa või lausa 10. Mõnede selliste perekondade puhul mängib nende kahjuks muidugi ka see, et nad on usklikud, aga piiblis võiks olla selline klausel, et kui te tegelikult saate isegi aru, et te ei suuda neid lapsi niimoodi üles kasvatada, et neile süüa anda ja voodeid ka kõigile ei jätku, siis sellest teie suurest armastusest pole mitte sittagi kasu. Kunagi oli Kanal 2-s saade, kus perel oli 10 last, aga nemad said selle kõigega ülihästi hakkama (“Jane ja Urmase 10 last” või midagi sellist oli selle nimi? Või “Jane ja Urmas +10”?) – ehk siis mul pole selle vastu midagi, et saadakse palju lapsi, aga sellisel võiks ju reaalselt aru ka saada, et see ei tähenda seda, et nad nälgima peavad…. Või et keegi peab kuskil põrandal magama, sest kõigile lihtsalt ei jätku magamisaset. Selliste perekondade aitamisest ei saa ma kunagi aru, kes saavad lapsi, sest usk ei luba neil neid mitte saada (aga ometi seda lubab, et nad nii sitas seisus vireleksid) või siis kes saavadki põngerjaid ainult sellepärast, et emapalka saada. Sest natuke lisaraha seegi ju? Sest ega nende jaoks vahet pole ju, et kõik kohad mädanevad ja üks lisasuu tähendab jälle seda, et seda niigi väikest söögipoolist on ju veel vähem… Peaasi et iive ikka positiivne oleks! Nende arvamus tundub küll selline olevat.

Üldiselt ma toetan üksikvanemate aitamist. Kuid on üks liik üksikvanemaid, kelle puhul tekib mul jällegi küsimus, et miks ometi seda vaeva näha, kui kõik läheb pärast samamoodi edasi? Ehk siis näiteks sellised naised, kellel on neli last nelja erineva mehega ning tavaliselt on üks laste isadest vanglas, teine tagaotsitav, kolmas narkomaan ja neljas hoopis teadmata kadunud. Ma olen arvamusel, et inimene võib elada täpselt niikaua isekat elu, kuni tal lapsi pole. Ehk siis kui niisama satud vangide ja narkomaanidega suhtesse ja see sulle nii väga meeldib, siis palun väga, aga kui juba lapsed mängus, siis jäävad kannatajaks ikkagi nemad. Need naised aga ei kipu sellest ise aru saama…

Kuigi samas ma saan ka sellest aru, et neid inimesi aidatakse just sellepärast, et lapsed ei peaks oma vanemate idiootsuse pärast kannatama. Et nad saaksid kas või natukene ilusama kodu (sest tavaliselt pole neis kodudes isegi vett, rääkimata muudest asjadest). Ja et natukenegi parem oleks kogu see lugu. Ja kui seda sellises aspektis vaadata, siis on see aitamine isegi õigustatud. Aga kui seda vanemate vaatenurgast vaadata, siis sellised inimesed ei vääri seda abi, kes ei saa aru, mis kahju nad teevad sellega, et nii palju pätakaid saavad, ilma et nad neile mingisugust elamisväärset elu saaksid pakkuda. Või kes saavad neli last nelja erineva mehega, kellest kõik on endised või praegused kurjategijad. No halloo, kui juba üks või kaks korda astusid samasse ämbrisse, siis kas see poleks piisav, et aru saada, millal õige aeg oleks lõpetada? Nagu ma ka ennist mainisin, et kui lapsed poleks mängus, siis võiksid sellised inimesed kas või tuhat viga teha… aga niimoodi laste eluga mängida on täielik egoism.

Tegelikult selliseid inimesi võiks aidata teistmoodi. Kohustuslik steriliseerimine oleks neile vajalik! Ehk siis pakkuge seda neile tasuta, siis võib-olla jäävad paljud sellised perekonnad või üksikvanemad olemata, kes ei saa aru, mida head nad ühiskonnale teeksid, kui nad ei sünnitaks (või meeste puhul siis ei sigitaks).

Milliseid vigu inimesed tutvumisportaalides teevad? (Video)

Umbes kolm nädalat tagasi Pahades Poistes käies tegin ka mingi video, kus rääkisin tutvumisportaalidest (ja sealsest tutvumisest). Muidugi segasid sõbranna kallim ja tolle sõber mu jutule vahele, aga kuna ma ei oska videosid töödelda, siis ma ei saanud seda välja lõigata. Kuigi ma kunagi olen midagi Windows Movie Makeriga teinud (ühe reklaami, mida ma kutsekas tegema pidin), aga hetkel küll ei mäleta, kuidas seda kasutatakse. Taustaks on müra – nii nagu pubides ikka 😀

Öised monoloogid

Meil on Härraga tavaks saanud, et igal nädalavahetusel teeme me mingi sellise pikema jalutuskäigu. No eelmisel nädalavahetusel ei teinud, aga siis me olime Riias ja seal me kõndisime nagunii väga palju (lausa nii palju, et mu jalad olid nii läbi omadega!). See tava tekkis tegelikult alles suhteliselt hiljuti, sest enne seda olid ilmad liiga külmad – ja ma olen kord juba selline mugav inimene, et mind miinuskraadidega väga pikalt jalutama meelitada ei saa. Aga praegu on küll juba väga mõnus niimoodi jalutada ja järgmiseks nädalaks lubas juba eriti sooja ilma, seega veel parem ju 🙂

Tegelikult tahtsin ma hoopis sellest kirjutada, et ma olen mõelnud, et kui palju inimesed oma arvamusi muudavad. No loogiline on see, et eks elu jooksul tuleb seda nagunii ette, sest me saame vanemaks ja areneme, aga mõnikord tehakse seda ka lühikese perioodi jooksul. No minul on teatud arvamused/nägemused, mida ma kunagi ei muuda – ma ei hakka kunagi suitsetama (ega isegi proovi seda) ega lase endale kunagi tätoveeringut teha jne, aga siiski on palju asju, mille suhtes ma olen oma meelt muutnud, kuigi ma olen väitnud, et ma mitte kunagi seda ei tee.

No näiteks veel mõned aastad tagasi ma arvasin, et ma ei hakka kunagi süüa tegema. Et maksimum praen muna, aga muud ei tee. Kuigi ma ei hakka ilmselt kunagi söögitegemist fännama, siis ma ikkagi teen seda, sest ma olen mõistnud, et suhtumine:”Jaanika seda lihtsalt ei tee ja kõik” ei vii eriti kuhugi. Ja kuna ma olen üldiselt selline inimene, kellel on väga raske oma sõnu tagasi võtta, siis… Sellega seoses üks lugu – ma olin nimelt kuueaastane, kui ma sõbranna juures esimest korda tomatimahla maitsesin. See tundus minu jaoks siis nii rõve ja ma ei tahtnud seda enam mitte kunagi proovida. Niimoodi ma arvasingi 10 aastat ja rääkisin oma õele ka, et kuidas ta sellist jama juua saab, sest see on lihtsalt nii rõve. Üks kord 16-aastaselt tekkis mul aga uudishimu ja ma proovisin seda üksinda kodus olles uuesti – ja ei tundunudki enam nii halb! Ja niimoodi ma seda siis salaja jõin, sest kuigi tegemist oli lihtlabase tomatimahlaga, ei saanud ma oma sõnu tagasi võtta, ma olin ju kogu aeg seda maha teinud! Nii läks vist oma aastake või isegi rohkem, kui ma õele lõpuks ütlesin, et tead, mulle ka tegelikult maitseb tomatimahl. Nüüd ma ei kujutaks oma elu ilma tomatimahlata ette, sest see on mu lemmikmahl (ananassimahlaga suht võrdselt). Aga jah, mu uhkus või kes teab mis lollus ei lubanud ju tunnistada, et tead, ma andsin sellele uue võimaluse ja nüüd mulle see isegi meeldib. Isegi nii väikse asja puhul nagu seda on tomatimahl 😀 Ja lapsena võiski see jama tunduda, aga tegelikult on parim asi maailmas!

Ja eks mul on muude asjadega ka niimoodi. Kui sõbranna mul külas käis, siis arutasid nad Härraga ühte asja, millega nemad mõlemad nõustusid, aga mina mitte. Kuna sõbranna teab mind juba 15 aastat, siis ta ütleski Härrale: “Jaanika puhul on oluline talle mitte peale käia. Ja ta peab alati seedimiseks aega saama. Vahel ta muudab meelt, aga vahel mitte. Kui mitte, siis pole lootustki, et ta seda teeks. Ja kui ta ka muudab meelt, siis ta peab tajuma, et keegi ei tahtnud teda ümber veenda, vaid see peab kuidagi iseenesest tulema.”

Ja eks tegelikult niimoodi ongi. Mõnikord võib mulle mõni idee või asi hiljem päris vahva tunduda, aga kuna ma alguses olen selle täiega maha laitnud, siis mul on väga raske tunnistada, et tead, päris tore värk ikka. Kõige hullem asi, mida inimene siis öelda saab, on: “Ma ju ütlesin sulle, miks sa mind ei kuulanud.” Kui keegi seda ütleb, siis ma olen nõus trotsi nimel lihtsalt väitma, et tegelikult oli ikka marujama värk (kuigi ma nii ei arva). Olgu, tegelikult nüüd ma vaikselt arenen ja üritan sellistel puhkudel sellest mööda vaadata, aga need inimesed, kes mind rohkem tunnevad, ei ütle mulle mitte kunagi: “Ma ju ütlesin sulle.” 😀 Ma ise üritan seda samuti teiste puhul mitte teha, kuigi mina ka alati ei suuda.

Keeruline on see inimeste mõttemaailm. Just naiste mõttemaailm. Sellepärast mul vist vähe sõbrannasid ongi, sest ma arvan, et naised võivad teatud olukordades ikka erilised ussid olla (mina kaasa arvatud). Vahel teatud naiste kemplemistest lugedes ma mõtlen, et see ei saa ju ometi päriselt toimuda. Ja siis saan ma aru, et ka mina olen oma elus nii mõnelegi naisele kibedaid pisaraid põhjustanud (jah, meestele ka, aga hetkel ma räägin naistest siin). Lihtsalt kas või sellepärast, et ma olen tahtnud teha haiget. Olen seda ka teinud, aga samas olen ise ka haiget saanud. Sest ma olen üsna veendunud, et kellelegi teisele nimelt haiget tehes saad sa ise ka haiget. Võib-olla mitte just kohe, aga kunagi hiljem kindlasti. Seega pole mõtet katsetada, et ehk sel korral läheb õnneks. Ei lähe. Karma leiab su alati üles.

Mida mina püramiidskeemidest arvan (ja hästi igal juhul ei arva!).

Ma olen alati arvanud, et ma olen natuke kergeusklik inimene. Aga kui Härra täna mainis, et keegi pakkus mingit imelist diili ruttu raha teenida, taipasin ma kohe, et tegemist on püramiidskeemiga. Kuna ma tahtsin kindel olla, siis uurisin Pihiisalt järele, kes nendest asjadest teab vägagi palju – ja mul oligi õigus. Iga asi, kuhu sa 1500 sisse paned ja pärast mingit imeraha loodad, on püramiidskeem – ja teenivad vaid püramiidi tipus olevad inimesed. Nemad võivad sulle muidugi palju head juttu rääkida, aga need tipus olevad inimesed teenivadki selle pealt, et sa nende iba uskuma jääksid.

Tegin selle kohta lausa video, et mida ma sellisest pullikakast arvan! Härra filmis tahvliga ja kuna ma ei saa seal eriti aru, kuhu vaadata, siis vaatasingi ilmselgelt mööda. Kuna Härra kipub selliste asjade suhtes natuke kergeusklik olema, siis olen mina alati see, kes ta maa peale toob. Ma rääkisin talle sama juttu, aga ta uskus seda alles siis, kui Pihiisa mu juttu kinnitanud oli, et see on mõttetu bullshit (ja sedagi suure surmaga). Novot siis, video on selline: (oi, oi, ma polegi varem blogisse ühtegi video lisanud 😀 ).