Millised täiskasvanud inimesed ei vääri abistamist?

Ma olen alati arvanud, et “Kodutunne” on üks õilis saade. Üldiselt. Sest ma olen täiega nõus, et aidatakse neid perekondi, kellel on mingi õnnetus juhtunud – maja ära põlenud; mingi haigus, mille tagajärjel on keegi invaliidiks jäänud, üksikvanemaid jne. Kuid siiski on üks grupp inimesi, kelle puhul ma tahaksin karjuda ja öelda, et milleks neile ometi see abi, kui kõik läheb samamoodi edasi. Ja need on perekonnad, kus tavaliselt saadakse umbes pärast teist last aru, et ega ikka seda krõbisevat piisavalt palju pole, et last normaalselt üles kasvatada. Seda pole isegi nii palju, et lapsele normaalne voodi muretseda ja tihti pole neile midagi isegi jalga panna. Ja oleks siis veel, et pärast seda teist järglast paneksid nad oma lastetegemismasina kinni, aga see läheb sama rada pidi edasi – ehk siis varsti on kahest lapsest saanud kaheksa või lausa 10. Mõnede selliste perekondade puhul mängib nende kahjuks muidugi ka see, et nad on usklikud, aga piiblis võiks olla selline klausel, et kui te tegelikult saate isegi aru, et te ei suuda neid lapsi niimoodi üles kasvatada, et neile süüa anda ja voodeid ka kõigile ei jätku, siis sellest teie suurest armastusest pole mitte sittagi kasu. Kunagi oli Kanal 2-s saade, kus perel oli 10 last, aga nemad said selle kõigega ülihästi hakkama (“Jane ja Urmase 10 last” või midagi sellist oli selle nimi? Või “Jane ja Urmas +10”?) – ehk siis mul pole selle vastu midagi, et saadakse palju lapsi, aga sellisel võiks ju reaalselt aru ka saada, et see ei tähenda seda, et nad nälgima peavad…. Või et keegi peab kuskil põrandal magama, sest kõigile lihtsalt ei jätku magamisaset. Selliste perekondade aitamisest ei saa ma kunagi aru, kes saavad lapsi, sest usk ei luba neil neid mitte saada (aga ometi seda lubab, et nad nii sitas seisus vireleksid) või siis kes saavadki põngerjaid ainult sellepärast, et emapalka saada. Sest natuke lisaraha seegi ju? Sest ega nende jaoks vahet pole ju, et kõik kohad mädanevad ja üks lisasuu tähendab jälle seda, et seda niigi väikest söögipoolist on ju veel vähem… Peaasi et iive ikka positiivne oleks! Nende arvamus tundub küll selline olevat.

Üldiselt ma toetan üksikvanemate aitamist. Kuid on üks liik üksikvanemaid, kelle puhul tekib mul jällegi küsimus, et miks ometi seda vaeva näha, kui kõik läheb pärast samamoodi edasi? Ehk siis näiteks sellised naised, kellel on neli last nelja erineva mehega ning tavaliselt on üks laste isadest vanglas, teine tagaotsitav, kolmas narkomaan ja neljas hoopis teadmata kadunud. Ma olen arvamusel, et inimene võib elada täpselt niikaua isekat elu, kuni tal lapsi pole. Ehk siis kui niisama satud vangide ja narkomaanidega suhtesse ja see sulle nii väga meeldib, siis palun väga, aga kui juba lapsed mängus, siis jäävad kannatajaks ikkagi nemad. Need naised aga ei kipu sellest ise aru saama…

Kuigi samas ma saan ka sellest aru, et neid inimesi aidatakse just sellepärast, et lapsed ei peaks oma vanemate idiootsuse pärast kannatama. Et nad saaksid kas või natukene ilusama kodu (sest tavaliselt pole neis kodudes isegi vett, rääkimata muudest asjadest). Ja et natukenegi parem oleks kogu see lugu. Ja kui seda sellises aspektis vaadata, siis on see aitamine isegi õigustatud. Aga kui seda vanemate vaatenurgast vaadata, siis sellised inimesed ei vääri seda abi, kes ei saa aru, mis kahju nad teevad sellega, et nii palju pätakaid saavad, ilma et nad neile mingisugust elamisväärset elu saaksid pakkuda. Või kes saavad neli last nelja erineva mehega, kellest kõik on endised või praegused kurjategijad. No halloo, kui juba üks või kaks korda astusid samasse ämbrisse, siis kas see poleks piisav, et aru saada, millal õige aeg oleks lõpetada? Nagu ma ka ennist mainisin, et kui lapsed poleks mängus, siis võiksid sellised inimesed kas või tuhat viga teha… aga niimoodi laste eluga mängida on täielik egoism.

Tegelikult selliseid inimesi võiks aidata teistmoodi. Kohustuslik steriliseerimine oleks neile vajalik! Ehk siis pakkuge seda neile tasuta, siis võib-olla jäävad paljud sellised perekonnad või üksikvanemad olemata, kes ei saa aru, mida head nad ühiskonnale teeksid, kui nad ei sünnitaks (või meeste puhul siis ei sigitaks).

Advertisements