Olin nädalavahetusel üle pika aja Tartus. Viimati käisin vist kolm kuud tagasi. Jah, juulis. Issand jumal, kuhu see aeg küll kaob? 😀
Ühes pubis istudes nägin ühte meessoost vana tuttavat (kellega mul iial midagi ei ole olnud), kes hakkas mulle kurtma, kuidas tal ühe naisega asjad ikka üldse ei edene. Et alguses oli tema armunud, aga nüüd on naine temasse armunud, aga ta enam pole. Tahtis minult nõu küsida, aga ma ütlesin, et minult ei maksa küll sellistes asjades nõu küsida, sest mul endal pole ka iial suhteasjad edenenud 😀 Kuid tõsiasi on see, et tihtipeale ongi niimoodi, et kui lõpuks armub see teine esimesesse, siis sel esimesel on juba isu ammu ära läinud. Ja siis see tüüp hakkas rääkima, kuidas ta ei taha sellele naisele haiget teha jne, aga ta ei tea, mida teha. Ma isegi ei mäleta, mis ma ütlesin, aga loogiline on ju see, et kui sa ei taha haiget teha, siis ära tee. Jah, kui see praktikas ka nii lihtne oleks. Kuna ma seda naist ka üpris hästi tean, kellega tal see draama on, siis seda enam oleks mul raske olnud midagi objektiivset öelda.
Teisel õhtul nägin sõbrannat, keda ma ka sada aastat polnud näinud. Käisin tema ning ta kallima juures istumas. Kuna nad nüüd elavad minu lähedal Tartus, siis seda lihtsam oli. Kuulasime muusikat ja rääkisime, sõime ka loomulikult. Nagu vanadel headel aegadel ikka 😀 Kunagi ei saanud ma tema kallimaga üldse läbi, sest pidasin teda tõpraks – ja meenutasimegi seda, kuidas ma Big Benis sellele tüübile umbes neli aastat tagasi ikka sellise loengu pidasin, kui sõbranna WC-sse läks. Ütlesin, et kui ta sõbranna veel nutma ajab, siis tal tuleb minuga tegemist ning ta on üks totaalne mölakas. Sõbranna kallim tol ajal ainult noogutas ega julgenud midagi vastu öelda 😀 Nüüd aastaid hiljem ma enam seda ei arva. Selle sõbrannaga oleme tulest ja veest läbi käinud, vahepeal me ei suhelnud üldse (nii umbes aasta tagasi), aga nüüd on see periood õnneks läbi. Ma alati mõtlen, et mul on kaks parimat sõbrannat – üks on olnud suhtes neli aastat ja teine viis aastat – et kumb neist enne abiellub või lapse saab 😀 Mu Tartu sõbranna pakkus küll, et mitte tema (kuna tema teab ka mu seda teist parimat sõbrannat). Ja mu Tallinna sõbranna arvab alati, et just mu Tartu sõbranna saab enne 😀 Ja Tartu sõbranna kallim ei taha kunagi meid kahekesi välja lasta, teiste sõbrannadega tal muret pole, aga just minuga on alati see teema – “Jaanika puhul on teada värk, et mingid mehed lõpuks teil lauas istuvad, see on alati niimoodi.” 😀 Tegelikult on see muidugi naljaga öeldud, sest see pole alati niimoodi. Sõbranna ka mainis, et kui ta ütleb, et läheb teistega välja, siis kallim ütleb, et ta kaasa küll ei viitsi tulla, aga kui minuga, siis alati see teema, et peab minema, sest muidu on mehed lauas 😀
Aga peole me ei läinud, sest ma ei viitsinud, sõbranna ka ei viitsinud. Olen vist vanaks jäänud 😀
Ja laupäeval oli vaikne perekondlik istumine, sest emal oleks sünnipäev olnud. 25-ndal oktoobril. Surma-aastapäev oli 21-mesel oktoobril. Juba kolm aastat…Vahel mulle tundub, et nagu eile oleks see kõik juhtunud, aga vahel on mul tunne, et sellest kõigest on vähemalt 10 aastat möödas, mil mu ema elus oli. Mu ema oli nii uudishimulik alati – näiteks meeldis talle akna peal piiluda, kui mõni noormees mulle autoga järele tuli (no siis, kui ma deitisin ja kindlat suhet ei olnud). Ja hiljem tahtis ta teada, et kuidas ikka läks jne, et ma täieliku kohtingu ülevaate annaksin. Siis käis mulle see uudishimu närvidele, aga nüüd ma annaksin kõik, et ta minult seda küsida saaks. Vähesed inimesed on mu elus pühad, ausalt ka. Ja mu ema oli üks neist vähestest. Ma igatsen teda nii väga. Jah, ma ei mõtle sellele ammu enam igapäevaselt, aga on asju, mida isegi aeg ei paranda. See võib küll leevendada, aga arm jääb ikkagi. Sest mina oma vaimusilmas olin veendunud, et ta elab vähemalt senikaua, kui ma 50 olen – seda veel eriti sellepärast, et meie suguvõsas elavad inimesed tavaliselt väga kaua. Läks teisiti…
Kui nüüd natuke rõõmsamates toonides jätkata, siis mu Tallinna sõbranna jõudis Hispaania palverännakult ilusti tagasi. Eelmisel nädalal käisime veinitamas ning ta rääkis, kuidas see oli väga suur jõupingutus, aga ta sai hakkama. Ja ta kõndis 170 km plaanitust rohkem. Ta küll ütles, et ta vahepeal tahtis alla anda, sest nii kuum oli; siis oli veel see teema, et ta jäi hullu tormi kätte, aga ta elas kõik üle. Ja ei kahetse absoluutselt. Kuigi jalad on siiani valusad, aga see oli seda väärt. Ja nii ongi. Tean seda tunnet, kui sa midagi nii väga endale sihiks võtad ning see lõpuks juhtubki, kuigi alguses võib tunduda, et krt, sa ei saa hakkama. Ja kui sa lõpuks saad, siis see on ülim tunne. See eneseületamise tunne on võimas.
Kui nüüd jälle nukramatel teemadel rääkida, siis ma ei suuda endiselt uskuda, et koolitulistamine ka meie riiki on jõudnud. Meie armsasse Eestisse… Jah, paljud ütlevad, et see oli vaid ajaküsimus, aga… miks ometi? Ma lugesin inimeste kommentaare ja ma olin veel rohkem jahmunud – sellest 15-aastasest tulistajast on mõnede silmis järsku saanud ohver ning surnud õpetajast mingi nõukaaegne naine, kes kindlasti tapjat hoolega kiusas- ehk siis oli väga halb õpetaja. Vaatasin ise ka selle noormehe Facebooki ning ohumärgid, et ta midagi sellist teeks, olid juba üleval, keegi lihtsalt ei vaevanud seda märkama, pildid tekstidega, et vaikuses plaanitaksegi mõrva jne. Jah, süüdistada saabki selle noormehe isa, sest just tema relvaga need lasud tehti ja loomulikult ka koduse kasvatuse puudumist, aga iga kord, kui ma loen, et teismeline ise pole milleski süüdi, tahaksin ma oksendada. Ja keegi seal kommenteeris, et saage aru, ta on kõigest laps. No minge perse, ausõna. Me ei räägi siin kolmeaastasest, kes relva kätte võttis, vaid 15-aastasest noormehest. Ja loogiline, et kõik õpetajad ei saagi meeldida, aga see pole nüüd küll mingi põhjus kellegi tapmiseks. Ma olen enam kui kindel, et kui ma nüüd paneksin samalaadse staatuse Facebooki, kus ma ütleksin, et ma ei tunne kaasa sellele 15-aastasele noormehele, siis saaksin sellise pasarahe enda kaela – täpselt nagu siis, kui ma julgesin sama öelda nende eesti neiude kohta, kes Peruus narkootikumidega vahele jäid. No selle viimase variandi puhul võib ehk veel öelda, et kõik väärivad elus teist võimalust (kuigi ka selle variandi puhul ma seda tegelikult ei arva), aga kui sa kellegi maha notid, siis sa ei vääri uut võimalust. Ja see, et see oled alaealine tattnokk, ei tähenda, et ma peaksin sulle kaasa tundma. Jah, ma tunnen kaasa meie ühiskonnale, selle õpetaja perekonnale; sellele, et Eestis selline traagiline sündmus aset leidis – ja ma südamest loodan, et selline asi enam kunagi ei kordu, aga sellele poisile ma kaasa ei tunne. Mõrv on mõrv.
Mul läks süda veel rohkem pahaks ( kellegi kommentaar Postimehest):
See on väga lihtne miks sellised asjad juhtuvad. Alustame kiusamisest, õpetajad on ükskõiksed ja nende lahendused ei aita.. mina näiteks kannatasin kiusamise all väga palju aastaid ja õpetajatest kasu polnud üldsegi.
Koolid pressivad peale asju mida lapsed ei peaks tegema. Kõik see lisateema nagu klassiõhtud, väljasõidud, näidendid ja muu mida ette võetakse on lisakoormus ja õpetajad ei saa aru kui ütled, ET EI TAHA. Pealegi millised on enamik õpetajatest? Topivad peale tohutus massis töövihikuid ja ülesandeid mida kogu pere lahendab koos pärast terve õhtu ja siis ütlevad, et no.. “miks sa ei võta nüüd osa sellest ja teisest üritusest”. Topitakse peale ka keeli. Ok – pole probleemi et on vene ja inglise keel.. aga kõik meist EI TAHA teisi nagu saksa ja kurat teab mis muud mida kool peale topib. Seega.. on täiesti mõistetav MIKS inimesed selliseid tegusid teevad kui koolid ja õpetajad on ebainimlikud, ükskõiksed, vastikud ja aitamise asemel kaovad vahetunnis kohvipausile.
… Koolis peaks olema valikut, kui ei taha millestki jamast (lisategevused) osa võtta – MÕISTKU seda! Kui on vaja abi PAKKUGU SEGA, mitte ei saada mingi lolli psühholoogi juurde kes ajab sulle üldist ila tund aega ja nimetab seda abiks. Õpetajad peaksid aitama ikkagi läbi, kui inimene ei saa millestki aru ja tahab saada 3 kätte, pange välja ning ärge sundige 100 korda tegema töid uuesti. Ärge käige närvidele lastele lolli jutuga, et suitsetamine, alkohol ja narkootikumid on pahad – AUSALT keda see huvitab kui nii või teisiti kõik mis vaja ära proovitakse? Mina olin kõike proovinud juba 13-14 eluaastaks ja kooli jutt ajas vaid vihale.
Lõpetage inimeste mõnitamine ja lolli jutu ning tegudega närvidele käimine.
_Mul endal on hea meel et ise enam kunagi koolis ei pea käima sest kooliaeg oli vaid kannatus ja vastikus millest pole isegi üht head mälestust.
Loodame, et juhtum viljandis aitab lõpuks inimestel aru saada millised on koolid tegelikult ja mida peaks muutma.
Ma ausõna ei saa aru, mis inimestel viga on. Kool on õppeasutus, seal peabki õppima. Ka mina olin matemaatikas loll kui lauajalg, aga kas see tähendab, et ma oleksin pidanud õpetaja sellepärast maha kõmmutama või?
Ma saan aru, et seda kõike oleks saanud ära hoida, kui keegi oleks suvatsenud jälgida, milliseid pilte noormees Facebooki lisab või milliseid vastuseid Ask.fm-is annab, aga seda ei tehtud kahjuks. Kuid nüüd öelda, et te kõik tunnete sellele noormehele kaasa… No mina igal juhul ei tunne. Aga kuna meil Eestis on seadused nagunii perses, siis ega ta raudselt mingit suurt karistust ei saa, hetkel ju veel alaealine ka. Viie aasta pärast on asi unustatud ning tüüp ilmselt nimegi vahetanud, aga… inimelu enam tagasi ei saa.
minumoodimaailm 