Vaatasin täna “Eestimaa uhkuse” kordust ja põhimõtteliselt kogu saate jooksul nutsin. Kui see viimati kuus aastat tagasi eetris oli, siis elasin ma veel Tallinnas, aga ma mäletan, et siis see saade mind küll nii palju ei liigutanud. Tõsi – emaks saamine on mind kuidagi palju emotsionaalsemaks muutnud. Täna E ka vaatas, et mis sel emmel ometi viga on – nägu punane ja pisarad muudkui jooksevad 😀
Tegelikult on nii tore teada, et meie hulgas on väga palju häid inimesi, kes aitavad teisi ilma midagi vastu soovimata. Ja veel parema tunde tekitab see, et neid inimesi märgatakse ja tunnustatakse. Öeldakse ju ikka, et eestlase lemmikmagustoiduks on teine eestlane, aga alati see ei pea paika. Enamasti lausa ei pea paika, kuigi tõsi – eks negatiivne jääb alati rohkem silma. On ju olemas lausa mingi ütlus, et positiivsest kogemusest räägib inimene ainult ühele sõbrale edasi, aga negatiivse puhul jõuab see alati vähemalt kümne inimese kõrvu. Sotsiaalmeedia maailmas ilmselt sadade ja lausa tuhandeteni.
Olen siin vahepeal palju lugenud ja jõudsin just sama numbrini, mis ma kogu eelmise aasta jooksul lugesin – ehk siis olen vähem kui kahe kuuga lugenud 19 raamatut! Mu eesmärk oli palju tagasihoidlikum, aga nüüd usun, et aasta jooksul jõuan vähemalt 40-50 raamatut küll läbi lugeda. Jah, kui tempo oleks edaspidi sama kiire, siis jõuaks palju rohkem, aga eks see mingi hetk nagunii aeglustub. Sügisel läheb ju E lasteaeda ja mina lähen tööle tagasi, mis tähendab seda, et aega jääb palju vähemaks.
Olen selle suure lugemise käigus leidnud endale uue lemmikkirjaniku, kelleks on rootslane Fredrik Backman. See on täiesti uskumatu, kuidas mõnele inimesele on seda kirjutamisannet antud. Kui “Britt-Marie oli siin” ja “Ärevil inimesed” olid juba ülihead, siis “Mees nimega Ove” on meisterklass omaette. Ma olin sellest palju head kuulnud ja olin üpris kindel, et see on väärt lugemiselamus (sest Backman on nagunii hea – selles ma enam ei kahtle), aga see ületas kõik mu ootused (all Instagrami viites saab sellest täpsemalt lugeda). Nüüd tahaksin tema raamatule “Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust” käpad külge panna, aga Marsile on ka ilmselt kergem lennata, kui seda raamatut kuskilt saada. Raamatupoodides ei ole ja kui tuleb, siis on minutitega läinud. Raamatukogudes on pooleaastased järjekorrad sellele raamatule. Ma muidu ei salli üldse e-raamatuid, aga selle raamatu puhul olen vist nõus erandi tegema – Ellus pidi olemas olema.
Mind on sel aastal mõned raamatud nutma pannud – kokku kolm, millest kaks on Backmani teosed. “Britt-Marie oli siin” ja “Mees nimega Ove” olid siis need kaks. Kolmas raamat on Ashley Audraini “Kahtlus”, mida ma jaanuaris lugesin.
Et jah – neid kolme raamatut kindlasti soovitan, aga eelkõige just Fredrik Backmani.
Mis siis veel? Elu kulgeb vaikselt edasi, aga olen ise ka natuke mõelnud sellele, et ma pole oma kehakaaluga ikka teps mitte rahul. Kui pärast sünnitust võtsin nelja kuuga 115 kglt 90-le alla, siis nüüd kaalun 92. Ja seda juba viimased aasta (mõned kilod siia-sinna, korraks vist nägin numbrit 88 ka). Ilmselt oli minus mingi naiivne lootus, et kui alguses oli mu kaalulangus kiire, siis on see ka edaspidi selline. Sinna mu lootus kaduski, sest see ei olnud niimoodi. Ja vahepeal on see kõik nii raske, sest ma tahaksin 20 kg kergem olla. Aga ilmselgelt mul puudub igasune tahe ja motivatsioon selleks midagi teha. Mu kõht on endiselt selline, et nii mitmedki ilmselt arvavad, et oi, kui tore, et nad kohe uue lapse otsa tegid, mis ei vasta üldse tõele. Kui E-le kunagi ka järelkasvu tuleb, siis on see alles nelja-viie aasta pärast. Sellel on palju põhjusi – eelkõige see, et mul oli keisrilõige ja kuigi uue seaduse järgi mängiks aeg meie kasuks, sest nüüd säilib ju endine vanemahüvitis siis, kui saada kaks last kolme aasta jooksul, aga ma leian, et võiks siiski pikem vahe olla. Arst ei soovitanud rasestumist kuskil kahe aasta jooksul, aga pigem mitte riskida. Teiseks tahaks suuremat korterit ja sellega läheb ka aega – seega on mõttekam enne tööle minna ja siis edasi vaadata. Kolmandaks ma alles sain normaalselt hakata magama, ma pole valmis uuesti seda tralli niipea läbi tegema.
Ja neljandaks – ma kaalun liiga palju, et rasedaks jääda ja siis lõpetada jälle kolmekohalise numbriga. Ja kui ma end kätte ei suuda võtta, siis ma ei taha ka rasedaks jääda. Hendrik küll siin mõni nädal tagasi tegi ettepaneku, et teeks ikka kaks last järjest, mis oligi meie esialgne plaan, kui me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Aga ma saatsin ta kukele ja ütlesin, et see pole hea mõte.
Et jah – tulles tagasi nüüd kehakaalu juurde, siis ilmselt on mul endiselt raske leppida, et sel korral ei kao midagi ilma vaeva nägemata ära. No midagi kadus, aga 20 kg oleks ikkagi veel vaja. Ja ma olen üsna kindel, et see on osaliselt ka elu õppetund. Ma võtsin seda alati nii iseenesestmõistevana, et ma olen normaalkaalus. 29 aastat oma elust ei olnud ma kordagi pidanud mõtlema sellele, et äkki miski on mulle kitsas. Enamasti sobis M kui valatult selga ja nüüd neid pilte vaadates on kurb meel, et see enam niimoodi ei ole. Huvitav on ka see, et kui ma 115 kg lõpurasedana kaalusin, siis ma ennast paksuna ei tundnud. Aga ilmselt tuligi see sellest, et ma kandsin endas uut elu, mis ei jätnud sellistele mõtetele ruumi. Ka Mehhikos peaaegu 90 kiloni jõudes ei tundnud ma end suurena, sest kui ma Eestisse tagasi jõudsin, kadusid need kilod sama kiiresti või kiireminigi, kui jõudsid tekkida. Ilma midagi tegemata. Kuid siis ma olin 20.
Ja nüüd olen ma 31. Vanus, kust mitte miski ei kao enam niisama. Ja ilmselt on see ka märguanne, et kui sa midagi ette ei võta, siis sa võid 100kilosena või veel rohkemana lõpetada.
Kui see enda motiveerimine allavõtmise nimel oleks vaid sama kerge kui lugemise suhtes! Kuid seal on üks suur erinevus – ma olin kunagi väga suur lugeja, lihtsalt aastate jooksul natuke eemaldusin raamatutest ja eriti just ilukirjandusest. Seega kui nüüd uuesti lugema hakkasin, ei olnud see mingi eneseületus, vaid puhas nauding.
Kehalise aktiivsusega on lugu hoopis teine – ma olen alates sünnist saati vihanud seda. No olgu – alates sellest ajast, kui ma mäletan. Pole ma iial seda nautinud ja ka jalutamine on minu jaoks ebameeldiv tegevus. Oli seda siis, kui ma olin normaalkaalus ja on seda praegugi. Rääkimata siis mõnest muust füüsilisest pingutusest. Olgu, ainus erand on seks, aga sellega vist kaugele ei purjeta 😀
Et jah – kui Hendrik mu suure surmaga jalutama saab ja pärast mainib, et oli ju tore, siis ma vaatan teda nagu hullumeelset, sest mul küll lõbus polnud. Ma väsin kergesti ja muidugi tuleb see mu ülekaalust. Hendrikul endal pole ju iial sellega muret olnud – pigem teistpidine teema, et ta ei võta juurde. Eliastel üldse ei ole seda probleemi – Hendriku peres on kõik saledad ja normaalkaalus.
E-ga käibki enamasti jalutamas Hendrik ja ilmselt sealt mu probleem on ka alguse saanud. Olles ise veel rohkem jalutamisest võõrdunud kui varem (kuigi ma pole seda iial armastanud), siis on see suur probleem. Lisaks sellele, et see mulle lihtsalt ei meeldi, siis see ka väsitab mind. Mille taga ongi see, et ma ei liiguta end üldse.
Isegi mõte, et ma peaksin oma suhtumist kardinaalselt muutma, ajab mul südame pahaks. Seda nii liikumise kui toitumise suhtes. Ma olen ise ka paljude asjade suhtes arvamusel, et esimene samm on kõige keerulisem. Kuid kui see on juba tehtud, siis läheb kergemaks. Kahju, et ma sama suhtumist kehakaalu langetamise puhul rakendada ei suuda.
minumoodimaailm 