Kuidas oma ebakindlusest emarollis lahti saada?

Kui aasta 2020 oli minu jaoks lihtsalt kulgemise aasta, sest und oli vähe ja ma olin kogu aeg pahur, siis 2021 on hoopis teistsugune. Mingi omamoodi rahu on minu sisse tulnud, mida ma ei oska seletada. Kõik tundub palju helgem kui varem. Eks mul on ikka teatuid hetki, kus tunded üle keevad ja kõik mind närvi ajab, aga neid on võrreldes eelmise aastaga oluliselt vähem. Siis olin ma enamasti üks paras närvipundar ja üritasin kuidagi ellu jääda kogu selle tohuvabohu keskel.

Minu jaoks on emaroll pakkunud piisavalt rõõmu, aga ka väga palju ebakindlust. Olen vaadanud teisi emasid ja mõelnud, et miks mina küll nii ei suuda. Minus lihtsalt ei ole seda geeni, et plätserdame pool päeva värvidega või õpime tundma tsitruselisi, nagu üks teine blogija kogu aeg teeb. Iga päev on uus Instagrami story, kus jälle katsetatakse midagi uut – olgu selleks siis värvidega mängimine, manna või kaerahelveste asetamine ühest kohast teise või hoopis midagi kolmandat. Ma pikalt süüdistasin ennast, et miks mina nii hea lapsevanem pole; miks mina ei taha midagi sellist teha, kui too ema seda nii palju naudib.

Ma kujutan ette, et iga ema on vahel seda tundnud, et ta pole piisavalt hea. Sest alati on kuskil see sinu meelest superema, kes teeb sinust kõike paremini. Ja kui temalt küsida, et kas tema ka vahel lastest puhkust vajab, siis vastab ta suure tõenäosusega, et lapsed on elu õied ja ta võiks nendega 24/7 koos olla. Pärast seda sa mõtled, et krt, miks mina siis neid hetki nii naudin, kui korraks sõbrannaga välja saan või kui laps juba magab (nagu praegu näiteks). Miks mina seda vaikust nii hindan ja end praegu nii hästi tunnen, kuigi ma armastan E-d ülekõige maailmas?

Aja jooksul olen ma hakanud aru saama, et see võrdlus on mõttetu. Sa ei saa olla maailma parim ema, sest alati on keegi tegusam kui sina. Ja tead mis? Selles pole midagi halba – sa ei peagi olema maailma parim ema. Sa pead olema lihtsalt see ema, kes oma lapsi armastab. Ja kui selline meisterdamine pole sinu teema, siis see lihtsalt ei ole. Ma olen igati nõus, et loomulikult on see kasulik, aga kui sa teed seda ainult sellepärast, et sinna heade emade tabelisse jõuda (nagu mina seda teeksin), siis lõpuks oled sa palju õnnetum. Ja seda on ka su laps. Meie täna näiteks mängisime E-ga pehmete mänguasjade loopimist – ilmselt mitte kõige harivam tegevus, aga E oli nii elevil ja naeris nii palju, kui pehme mõmmik (kelle nimi on ka muide E, sest lasin kunagi tema nime sinna peale tikkida – see oli juba enne E sündi) ühest voodi otsast teise lendas. Samamoodi siis, kui me terve perega kommipaberite puhumise võistlust tegime. Imelikud tegevused? Ehk jah, aga teevad nii mulle endale kui lapsele palju rõõmu. Ja kas kokkuvõttes polegi see kõige olulisem?

Ma tean juba praegu, et minust ei saa kunagi seda ema, kes hakkab erinevaid meisterdamisprojekte ette valmistama ja nende tegemist nautima. Ilmselt lasteaias on seda nagunii vaja teha, aga meil on Hendrik, kes selliseid asju rohkem naudib. Aga mina olen tulevikus ehk hoopis see ema, kelle juurde E võib tulla koos luuletusega, et ma aitaksin tal selle pähe õppida. Või siis hoopis see ema, kellega raamatuid sirvida ja lugeda, sest me hetkel teeme ka seda. Praegu küll ainult vaatame, aga tulevikus juba loeme ka.

Mina olen ilmselt ka see ema, kelle juurde E võib tulevikus tulla, et küsida täpselt üle, kuidas mingit sõna kirjutada. Kui ma ise ei peaks teadma, siis ma helistan oma parimale sõbrannale, kellel on ülihea keeletaju. Kui tema ka siiski ei tea, siis ta küsib oma emalt, kes on eesti filoloog. Ja kui ma neid ei saa mingil põhjusel kätte, siis ma helistan Eesti Keele Instituuti (mida ma olen elus umbes viis-kuus korda teinud) ja voilá – vastus käes! 😀

Matemaatikaga läheb küll mingist ajast raskeks, aga selleks on meil Hendrik, kellel on alati reaalainetega head suhted olnud.

Tegelikult läks teema nüüd uitama, aga mis ma tahtsin öelda on see, et ma olen õppinud mööda vaatama sellest, et ma pole maailma suurim meisterdusentusiast. See ei defineeri mind emana, täpselt samamoodi ei tee minust halba ema ka see, et ma naudin hetki, kus E magab.

On lausa hirmutav mõelda, kui palju me endas kahtleme, sest me arvame, et keegi teine on parem. Me oleme ise need mõõdupuud oma peas loonud, et kui sa kõiki tegevusi ei naudi, siis sa oledki halb ema. Aga tegelikult see ei ole niimoodi – emad ei peagi ideaalsed olema, nad on vaid inimesed. Koos kõigi oma vigade ja puudustega.

Kogu see eelnev jutt ei kehti ainult emaduse puhul, see kehtib kõikjal. Tänapäeva sotsiaalmeedia ühiskonnas on lihtne end Instagrami avarustesse ära unustada ja hakata kahtlema kõiges. Eelkõige aga oma võimetes, sest alati on keegi kuskil, kes on sinust edukam. Alati on keegi, kes on sinust ilusam, peenem, säravama naeratusega, parema rühiga jne! Seda loetelu võiks hommikuni jätkata või isegi lausa pühapäevani välja.

Minu olen inimesena alati olnud üpris kõigutamatu, ma ei ole end kunagi tundnud halvemini sellepärast, et keegi on minust ilusam, peenem või parema naeratusega. Olen võtnud seda loomuliku elu osana, sest inimesed ongi erinevad ja kõigil on omad plussid-miinused. Küll aga oli just emaroll see, mis mind pikalt kõiges kahtlema pani. See oli minu jaoks midagi uut ja teistmoodi, sest enne seda olin ma lihtsalt naine. Koos oma plusside ja miinustega – mis oli minu jaoks igati loogiline.

Aga emaks saades tekkis minu sisse see kohutav ärevus, et ma pole piisavalt hea. Tunne, mis mind kui Jaanikat indiviidina, eriti puudutanud polnud, sest ma sain aru, et see pole mingi võistlus. Emana oli kõik teistmoodi, sest see oli minu jaoks uus positsioon, enne seda olin ma juba 29 aastat naine olnud, mis oli mind natuke õpetanud, kuidas see maailm toimib. Emaduse puhul oli see aga suur must auk, sest ma polnud varem ema olnud. Kõik oli uus ja hirmutav.

Nüüd hakkan vaikselt jõudma sinna ka emana, kus ma naisena juba ammu olen olnud. Ehk siis ma teadvustan endale seda, et ma ei saagi täiuslik ema olla, sest mitte keegi ei ole seda. Kõigil on oma plussid ja miinused ja see on igati okei! Naisena olen ma ammu selles staadiumis, et mul ei teki mingit alaväärsuskompleksi, kui ma ülihea figuuri või megakauni naeratusega naisi vaatan. Jah, ma ise pole selline, aga siis? Ma ei peagi täiuslik olema ja ilmselt ka see piltilus naine pole seda, sest mitte keegi ei ole. Või siis veel parem – me kõik oleme täiuslikud koos kõigi oma vigadega. Kõlab hoopis paremini, eks?

Täpselt samamoodi on emadusega. Võttis aega, aga lõpuks jõudis mulle kohale, et ma ei saa end siunata asjade pärast, mis ei defineeri heaks vanemaks olemist. Kui sa oma lapsi armastad ja oled nende jaoks alati olemas, siis see juba teebki sinust hea ema (või siis üldiselt lapsevanema). Jah, muidugi pole kõik alati lust ja lillepidu, aga seda pole elu kunagi. Ei niisama naisena ega ka emana. Ei vallalisena ega ka abielunaisena. Täiuslikkust ei ole olemas ja kui sa oled see, kes sa oled, siid sa oledki piisav (jätame siinkohal igasugused markantsed näited välja praegu).

Kuidas teil emadus kulgenud on? Aga naiseks olemine? Mis tekitab ebakindlust ja kuidas sellest üle olla?