Lugu sellest, kuidas ma “Naabrist parema” finaali vaadates õnnest nutma hakkasin :)

Vaatasin mina siis täna “Naabrist parema” finaali. Ma olen seda hooaega poole silmaga jälginud, päris kõiki saateid mitte. Viimase aja lemmikuks olid pigem trennihundid Elina ja Rasmus.

Kuigi ma suht aimasin, et nad päris superfinaali ei jõua. Ei jõudnudki. Jõudsid hoopis saarlased ja hipsterid. Ja kui valik oli nende vahel, olin ma pigem saarlaste poolt. Hipsterid olid alati mulle kuidagi kõrgi mulje jätnud. Tegelikult ma eksisin täiega.

Nimelt hipsterid võitsid ja kui meespool Karl sai võidukõnet pidada, mainis ta, et kingivad pool oma võidust saarlastele, et selle lahutatud pere laps saaks Tallinnas koolis käia ja oma elamise. OMG! Saarlased nutsid õnnest ja ma hakkasin ka pillima, et meil nii häid inimesi on. Sellist lõppu poleks osanud küll oodata. Ma täpselt ei teagi, kuidas saab pool võidust ära kinkida, aga TV3 lehel oli kirjas, et pool sissemaksurahast annavad saarlastele. Ju siis hipsteritel on endal see pool olemas ja saarlased peavad siis ka ülejäänud poole kokku koguma. Seega saaksid nad mõlemad korterid, sest Karl mainis ka, et saarlaste pere on neile nii südamesse läinud. Ma ei tea, kas see kinkimine ikka päris nii lihtne on ja kas saarlased teise poole sissemaksust saaksid ise kokku, aga see idee juba oli nii kiiduväärt! Minu arvamus hipsteritest tõusis täiega. Kuna tegemist on siiski mänguga, kus tavaliselt ollakse alati küüned enda poole, siis selline lõpplahendus oli ootamatu. Aga ülimalt armas ja siiras, kuidas saarlaste pereisa lõpus õnnest nuttis, kui Karl ütles, et kingivad pool võidust ära.

Kes teie lemmikud oli? Ja kas selline lõpp pani teid ka pisaraid valama? Mind küll pani õnnest, et eestlase lemmiksöök ei olegi teine eestlane, vaid meil on ikka nii ilusad ja head inimesed. Juba teine postitus, kus ma oma kaasmaalasi niimoodi kiidan, aga nii kiiduväärt lõpplahendus. Ja ma ei tea, miks hipsterid mulle kohati saate jooksul üleolevad tundusid, ilmselt oligi neist vale mulje jäänud. Seega siit õppetund – mõnikord ei ole inimesed päris sellised, nagu nad sulle tunduvad. Võivad hoopis paremad olla. Muidugi võivad ka hoopis halvemad olla, aga see ei ole tänane teema.

Kagu-Eesti tantsupidu oli superäge – ehk siis lugu sellest, kuidas ma isegi üllatusin, et see mulle nii väga meeldis!/ Ma olen uhke oma kallima, eestlaste, kõigi üle – ehk siis süda on heldimust täis, et meil nii andekaid ja tublisid inimesi leidub :)

See ei tule vist kellelegi erilise uudisena, et ma pole mitte kunagi oma elus laulu-ega tantsupeol käinud. Ka vaatajana pole, osalejana ammugi mitte, sest ma ei oska laulda ega rahvatantsu tantsida. Ja kuigi Kagu-Eesti tantsupidu, mis nädalavahetusel Intsikurmus toimus, on võrreldes päris tantsu-ja laulupeoga väga pisike üritus (sest ainult tantsupidu ja ainult Kagu-Eesti tantsutrupid), siis minu jaoks oli see ikkagi midagi esmakordset ja suurt!

Läksin juba kell 16.30-ks kohale, sest mulle jäi meelde, et uksed avatakse siis. Tegelikult avati kell 17.00. Kuna tulin suhteliselt vara, siis sain kuuendasse ritta istuma. Küll aga olin ma siiski prillid maha jätnud, oh mind küll. Seega pidin natuke silmi kissitama küll. Enne ürituse algust nägin gümnaasiumiaegset klassiõde, kellega umbes pool tunnikest jutustasime, aga siis ta läks siiski kõrgemale istuma, sest ta oli sinna tööle tulnud. Fotograafi abiks, nagu ma aru sain. Ma olin õnnelik, et nii vara kohale tulin, sest hiljem oleks istumiskohtade saamisega juba raskeks läinud.

Kell 18.00 hakkas siis tantsupidu pihta. Teadsin, et kallim tantsib umbes 3-4 tantsu, kokku oli neid lausa 32. Ja kuigi ma olen lühinägelik, siis õnneks suutsin teda suure rahva hulgast siiski mõned korrad silmaga tabada! 🙂 Kõige lihtsam oli see meestetantsu ajal, sest siis neid oli vähem platsil esinemas. Tegelikult kallima osalemine oli üldse suure küsimärgi all, sest ta tantsupartner kukkus hiljuti rulluiskudega sõites ega saanud üldse osa võtta. Seega ta oli valmis selleks, et ta ei saagi osaleda. Aga nad rühma siseselt mängisid kuidagi need asjad enne tantsupidu ümber, et ta saaks ka ikka osaleda. Ma vahel täiega otsisin teda silmadega taga ja siis meenutasin mõttes, mis värvi tal need rahvatantsu riided üldse on. Oma peas mõtlesin, et otsi kaabuga mehi, aga oh mind lollikest – 90 protsenti meestest kannab rahvatantsus kaabut 😀 Ainult noorematel ja lastel vist eriti pole neid.

Kusjuures ma olin valmis selleks, et mul hakkab igav. No teate ju küll mind – kui ma telekast vahel laulu-ja tantsupidu olen vaadanud, siis mul on igav hakanud. Häbi tunnistada, aga mis sa ära teed, kui ma selline mats olen 😀 Kuid mul ei hakanud kordagi igav! Mulle meeldisid mõned tantsud eriti – näiteks oli mingi naisterühma pesupesemise tants, siis noored tegid nii ilusa tantsu Ott Leplandi “Hingesugulase” laulu järgi, et palju puudu ei jäänud, et ma oleksin mõne pisaragi  poetanud, sest see oli nii ilus!Täiega liigutav! Mina, keda tavaliselt sellised asjad jätavad suht külmaks. Meestetants oli ka superlahe! Ja koolinoortest poisid tegid “Metsatölli” järgi ka ülilaheda tantsu. Siis oli veel mingi ostmise tants, kus täiega veeti stangedega rõivaid platsile ja muud tavaari. Mul kava ei olnud muretsetud, aga mu ees istus üks naine, kellel oli kava ees – seega sain ka vahel sinna piiluda 😀

Kusjuures mina arvasin, et Ott Lepland tuleb lõpulauluks kohale. Reklaamiti ju välja, et “Kuula”  ja Ott Lepland vms. Isegi mu kallim arvas viimse hetkeni, et ülejäänud laulud lastakse lindilt, aga viimase ühistantsu ajaks tuleb Ott Lepland isiklikult lavale “Kuulat” laulma. Nii siiski ei läinud, vaid “Kuula” tuli ka lindilt. Võimas oli ikkagi! Just need hetked, kui ühistantsu ajal kõik erinevad tantsutrupid teadsid täpselt, millal ja mida nad tegema peavad. Ja see oli kõigest Kagu-Eesti tantsupidu! Mõelge, mis päris laulu-ja tantsupeol veel toimub. See on järgmisel suvel juba 🙂 Sellepärast neid eelnevaid proove ka tehakse, et kõik teaksid täpselt, millal nad peavad kus olema jne. Ma ütlesin kallimale hiljem, et mina oleksin nagu peata kana sellises olukorras. Kallim kinnitas mulle, et ei oleks, sest proovid on põhjalikud ning tantse on nad enne ju kõvasti õppinud. Hiljem pannakse lihtsalt kogu see liikumine paika, kui nii palju erinevaid tantsutruppe on koos – just see nõuabki seda, et mitu päeva varem algaksid proovid.

Kui tantsupidu läbi sai, siis ootasin kallimat, sest neil oli veel ühispildi tegemine. Ja mõtlesin omaette, et ma isegi võin ennast üllatada. Ma ausalt ka uskusin natuke, et mul võib igav hakata ning läksingi pigem kallimale kaasa elama. Ta mainis ka, et otsis mind rahva hulgast, aga suht raske on leida, kui nii palju inimesi on. Ja nii uhke tunne oli kogu aeg, kui kallim esines. Või siis üldse kogu aeg oli uhke tunne – meil on ikka nii andekaid ja ägedaid inimesi! Kui kallim siis lõpuks tuli, hüppasin talle kohe kaela ja ütlesin ka, et ta oli nii tubli, et kõik tantsijaid olid nii tublid. Ta oli ise ka nii rahul, et sai ikka osaleda, sest nagu ma ennist kirjutasin, siis oli see suht neljapäevani veel lahtine, aga siis nad viimases oma rühma proovis tegidki asjad ümber ning ta sai kellegi teise tantsupartneriks nendes tantsudes, kus seda vaja oli (kuna ta tantsupartner kukkus vahetult enne seda tantsupidu). See oli ka esimest korda, kui ma teda nii lähedalt rahvariietes nägin, sest trennides ta neid ei kanna. Mingeid videoid olen küll näinud, aga laivis ei olnud näinud. Minu meelest need rahvariided sobisid talle nagu valatult! 🙂 Ma ei ole vist kunagi kellegi teise inimese üle nii uhke olnud. See ongi armastus! 🙂 Sa näed, kuidas ta on õnnelik ja rahul ning oled ise ka nii sillas. Mu süda täitub heldimusega isegi praegu seda kirjutades. Mu sõbranna ütles ka tabavalt, et kallim õpetab mind rohkem eesti kultuuri ja kombeid hindama – sest nüüd olen mina iga laupäev, kes küsib, et kas täna sauna ikka tehakse (tavaliselt ta vanemad lähevad kõige enne, kütavad sauna ära ja siis lähevad teised – meie kallimaga kahekesi, ta vend suurema seltskonnaga ). Ja nüüd sain tantsupeost ka sellise elamuse, mida ma üldse ei oodanud.

Pärast tantsupidu tulime Tartusse, vaatasime koos Superstaari. Ja nagu arvata võiski, siis Merilin läks välja. Uudo ja Sissi on koos finaalis. Ning võidab ilmselt Sissi. Ei ole mina kummagi fänn, Uudo on Superstaari jaoks liiga simmanlik ja Sissi lauluhääl pole minu rida, aga ju Sissi ikka võidab. Selles mõttes nõustun, et Sissi on laval tõeline diiva ning valitseb seda täiega. Ja eks mingile rahvahulgale läheb tema muusika peale. Seega kui on valida nende kahe vahel, siis ma pigem eelistan vist Sissit. Eks nädala pärast ole näha, mis reaalselt saama hakkab.

Lõpetuseks paar pilti, mis on tehtud vahetult pärast eilset Kagu-Eesti tantsupidu!

Pole just kõige õnnestunum pilt, sest ma näen suht troll välja, aga kallim on seevastu ülikena ja naeratav 🙂 Seega 50 protsenti siiski õnnestnud pilt 😀 Siin tundub nagu ma oleksin 10 kg juurde võtnud, aga tegelikult olen kuskil 3-4 kg.

Uhkust ja rõõmu täis! 🙂

 

Põlva on palju suurem, kui ma minevikus eeldasin! / Üritustest ja niisama juttu

Enne Põlvaga rohkem tuttavamaks saamist olin ma veendunud, et ühest otsast teise kõnnid 15, maksimum 20 minutit. Küll ma ikka eksisin! 😀 Ühest otsast teise läheb rahulikus tempos kõndides suht tund aega. Põlva on hästi laiali ja kui mõni mujalt tulnud inimene võiks näiteks arvata, et Jäägri pubi juures ongi Põlva algus (või lõpp), siis tegelikult sealt edasi jääb see raudteejaama piirkond, kus mu kallim elabki. Eelmisel suvel käisin Jäägri pubis ühe korra sõbranna ja ta kallimaga söömas. Siis ma muidugi veel ei aimanud, et sellest kohast hakkan aasta pärast tihti mööda käima, kui ma Põlva kesklinna minna tahan 😀

Näiteks Tartus ma ei viitsi väga palju jalutada, sest bussid käivad suht tihti. No Tallinnaga võrreldes muidugi mitte nii tihti, aga siiski piisavalt. Põlvas käivad need suht harva ja seetõttu ma alati pigem kõnnin, kui mul on vaja kuhugi minna. Enamasti liigume küll autoga, aga kui kallim on ära vms, siis panen kondimootori tööle. Ja vahel jalutame muidugi niisama ka. Näiteks täna sean sammud õhtul Intsikurmu poole, kus toimubki see Kagu-Eesti tantsupidu. Ja siit on sinna kindlasti tunnike kõndida (kallim ise on juba proovides hommikust saati). Intsikurmu asub Edukeskuse lähedal ja kohe Põlva külje all. Vist päris Põlvas sees ei ole ju? Ma eile käisin seal lähedal kallimaga jalutamas, sest seal oli laat ja ma enda arust nägin Põlva silti 😀 Pole kelleltki hetkel küsida ja googeldada ei viitsi 😀

Tegelikult eile pididki kallimal proovid kuni kella 20.30 olema, aga nad said juba kell 14.00 ära, sest kõik vajalik sai harjutatud eilseks. Seega käisimegi linnas jalutamas, sest Põlva päevad olid ning Intsikurmu laadale juhtusime ka. Õhtul käisime saunas nagu ikka laupäeviti kombeks on 🙂

Pärast sauna käisime kallima ühe sõbra juures, kes oli endale (või pigem tüdruksõbrale) auto ostnud – seega tehti väiksed autoliigud. Kallim on tavaliselt sellistel puhkudel kaine autojuht ja eile oli ka. See naine, kes auto sai, hetkel teeb autojuhiluba, sõidueksam veel Arkis vaja ära teha.

Istumisel oli ka kallima sõbra nüüdseks juba aastane laps (kell oli mingi 20.00 – seega mitte öine aeg). Viimati ma nägingi seda last novembris ja nüüd ta juba kõndis aktiivselt ringi. Ma selle lapse emaga rääkisin päris palju juttu ka. Ta mainis, et tütar on kogu aeg nii energiat täis, et alati rahmeldab ringi ja võõraid üldse ei karda. See perekond läks suht varsti ära, sest lapsel tuli uneaeg.

Meie kallimaga lahkusime järgmistena. Kallim pidi täna suht vara ärkama ja kuigi seal istumisel oli üks naine, kes on samast tantsutrupist nagu kallim ja kes plaanis eile veel peolegi minna, siis kallim niimoodi ei viitsiks. See seltskond käis reedel ka peol ja nad suht tihti käivad kuskil, meie tavaliselt liitume hiljem või lahkume esimestena.

Kui me hakkasime ära minema, siis kõik muidugi mainisid, et mis mõttes, peopidurid jne, et meil pole last, keda peaks magama panema jne 😀 Kusjuures kallim on alati see, kes tahab pigem varem ära minna, sest ta ei ole selline istumiste inimene, sest tal hakkab tihti igav, kui mitu tundi samas kohas passida ja lihtsalt olla. Aga ma pärast ütlesin talle ka autos, et raudselt teiste jaoks olen mina see inimene, kes tahab alati varem ära minna 😀 Minul on suht ükskõik tegelikult, aga kallim on mulle maininud ka, et ta ei tunne end enam nii sarnasena sellele seltskonnale kui kunagi, et aja jooksul on ta mõistnud, et ta on neist kõigist ikka suhteliselt erinev. Kui ma nüüd isegi mõtlen sellele seltskonnale, siis on tõesti kallim hoopis teistsugune neist. See seltskond on üldiselt väga tore, rebivad kildu, panevad vahel pidu, on hästi ekstraverdid, mida kallim pigem ei ole. Kuigi jah – ta suhtleb ka vabalt nende inimestega seal, aga pigem ongi see selline pealiskaudne suhtlus. Kallim ise peab oma parimaks sõbraks ühte tüüpi ülikooliajast, keda ta küll nii tihti ei näe, aga tunneb rohkem temaga ühist olevat kui selle seltskonnaga, keda ta juba ammusest ajast teab ning kellega nad samas maakohas üles kasvasid. Mis muidugi ei tähenda, et ta neid inimesi halvaks vms peaks, aga lihtsalt see suhtlus ongi aastate jooksul pigem pinnapealsemaks muutunud.

Kallim mainis eile autos, et ta ei viitsi niimoodi kambas jõlkuda kogu aeg, et kunagi vallalisena võis jaa huvitav tunduda, aga enam mitte (kuigi praegu on seal seltskonnas enamus hõivatud või ka abielus, käiaksegi kaaslastega koos pidudel, vahel ka üksinda). Ma mainisin talle, et mina pole talle kunagi midagi keelanud, sest ma pole selline inimene. Liiati veel arvestades seda, milline peoloom ma ise minevikus olin, et ma ei taha seda, et ta hakkaks kunagi mulle ette heitma seda, et ma pole lasknud tal sõpradega aega veeta.

Kallim ütles, et ta ise tunneb, et ta ei viitsi enam niimoodi, et prioriteedid muutuvadki elu jooksul. Et tema jaoks on olulisemad sellised vaiksed istumised koos minuga ja iganädalased suure seltskonnaga hängimised pole tema teema enam. Et see on ju ka tema meelest loogiline asjade käik, kui suhtes oled, et siis iga nädal kuhugi seltskonnaga peole minna pole enam mingi eriline väärtus.

Kusjuures ma ise tunnen tihti täpselt sama. Mul poleks ilmselt nii suurt ühist seltskonda võtta, kellega aega veeta, aga kui ka oleks, siis ma ilmselt ei viitsiks seda nii tihti teha. Vahel harva võib ikka, aga klubisse reedel ja siis laupäeval ka otsa… Selleks peaks tõesti mu parima sõbranna mingi elutähtis sündmus olema, et ma niimoodi jaksaks ja viitsiks.

Aga ma varsti hakkangi end Intsikurmu poole sättima. Enne jalutan niisama ka vist natuke ringi 🙂 Lõpetuseks eile tehtud üks niisama pilt minust ja kallimast, kui kodus telekat vaatasime 🙂

 

“Saad lapsed, siis muudad oma arvamust!”

Kusjuures ma üldjoontes nõustun selle ütlusega, mida öeldakse neile naistele, kellel veel lapsi ei ole. Et saad lapsed, siis muudad oma arvamust! Seega ma ei raiuks kunagi kivisse seda, et laps magab ainult oma voodis või nutiekraani kunagi ei anna jne. Samuti ei hakkaks ma lastetuna vaidlema selle üle, et kui mina kunagi lapsed saan, siis nemad enam selles vanuses mähkmeid ei kannaks jne. Sest elu läheb ikka omasoodu ja enne, kui last pole, pole mõtet ka selliseid asju ette planeerida. Nagunii läheb teistmoodi.

Ja ma usun 95 protsendi ulatuses tingimusteta armastusse, mis seostub lastega. Seega kui mu laps oleks täiskasvanuna gei, lesbi, saaks 15-aastaselt lapse või teeks kellegi selles vanuses rasedaks, siis ma igal juhul toetaksin oma lapsi. Lesbide ja geide vastu pole mul absoluutselt mitte midagi ja kuigi 15-aastaselt lapsevanemaks saamine on minu meelest väga vara, siis kui nii juhtuks mu lastel, siis ma kindlasti toetaksin. Vahet ei ole siis, kas otsustatakse abordi või sünnitamise kasuks. Ikkagi toetaksin. Samamoodi võiksid mu lapsed uslikuks või veganiks hakata – absoluutselt toetaksin (seda siis mõistuse piires, eksole). Kui keegi mind kogu aeg kirikusse ei sunni minema ega käse mul veganiks hakata, siis pole minu asi teiste inimeste iseloomu muuta. Ka oma laste mitte.

Küll aga oleks paar asja, mida mina emana või pigem inimesena ei suudaks taluda. Ja siinkohal ei ole pädev see arvamus, et kui on oma lapsed, siis andestad kõik. Kui ikka minu laps otsustaks täiskasvanuna, et tapmine, vägistamine või ISIS-esse kuulumine oleks need teemad, mis talle täiega huvi pakuvad, siis ta võiks heaga unustada ära, kes ta siia ilma tõi. Sellistes olukordades minu jaoks veresidemed ei loe.

Muidugi mul oleks kahju ning ma ilmselt hakkaksin mõtlema, et mida mina valesti tegin, et mul nii kohutav laps on. Kuid mõnikord inimesed lihtsalt on sellised, alati ei sõltu kõik kasvatusest. Seega jah – päris tingimusteta armastusse mina ei usu. Kõike ei saa andestada ega tolereerida lihtsalt sellepärast, et oled kellegi sünnitanud.

Mul õnneks pole perekonnas ühtegi sellist näidet tuua, aga kui ma isegi oma vanaemaga täiskasvanuna ei suhelnud, sest ta oli lihtsalt halb inimene, siis ilmselgelt nii hullude näidete puhul, nagu ma enne tõin, seda inimest ei eksisteeriks minu jaoks. Ka oma lapse puhul mitte. Ma oleksin peaaegu oma vanaema matusedki üle lasknud, sest ma ei armastanud teda eluajal, tema surm jättis mind külmaks… Vedasin end siiski kohusetundest teiste pereliikmete vastu kohale, aga mul ei olnud kahju, et ta surnud oli. Ma polnud temaga nagunii viis aastat enne surma suhelnud, sest ma ei käinud teda kordagi hooldekodus vaatamas. Ma vihkasin lapsena vanaema juures olemist ja kuigi seal oli laud alati lookas toitudest, mida mu enda kodu kohta ei saanud öelda, siis isegi see polnud piisav põhjus, et ma oleksin tahtnud seal käia. Mida vanemaks ma sain, seda vähem ma teda külastasin. Mõnikord läksin vaid selle tõttu kohale, sest vanaema viskas vahel pappi, kui kooliaasta läbi sai. Seega see vereliini näide ei päde, kui inimene on halb. Minu jaoks vähemalt mitte. Ja see on juba iseloomus kinni – mitte et siis mõistad, kui oma lapse saad jne. Kas see teeb mind empaatiavõimetuks või lihtsaks inimeseks, nagu eelmise postituse kommentaarides väideti? Võib-olla, aga päris 100-protsendilist tingimusteta armastust minu jaoks ei eksisteeri. Ka oma perekonna ega tulevaste laste puhul mitte.

Tantsimisest/ Armastusest ja toetusest/ Millal ei tohiks partneri vigadega leppida (või pigem, millistest inimestest tuleks üldiselt kauge kaarega eemale hoida).

Olen hetkel Põlvas. Kallimal on tihe nädalavahetus, sest homme on tal Kagu-Eesti tantsupidu, kus ta rahvatantsuga esineb. Seega eile olid tal proovid ja täna jätkuvad. Homme on see põhiline esinemine, mis on siis rahvale ka mõeldud. Ma lähen samuti homme vaatama 🙂 Näengi teda esimest korda laivis esinemas – ta on mulle mingeid videoid näidanud. Ja paari tantsu on ta mulle põgusalt demonstreerinud, aga nüüd siis näen esimest korda teda esinemas. Nii äge! Seal on muidugi palju rahvast ja ma olen lühinägelik – seega eks näis, kas ikka täpselt näen. Ma muidu prille tänaval ei kanna igapäevaselt, sest miinus pole nii suur, aga homme võtan sinna tantsupeole vist küll need kaasa.

Rääkides tantsimisest, siis ma käisin teisipäeval isegi üle pika aja jalgu keerutamas. Nimelt vahepeal oli seal stuudios remont ja siis ma ei saanud minna jne. Aga üle pika aja sai siis salsat tantsimas käidud! Mul on endiselt eraõps, kes ehk ei mäleta. Nii palju keerutusi oli teisipäeval salsas, et pärast tundi oli mul kops tõesti koos. Nägu oli ka punane – jäi selline mulje, nagu ma oleksin täiega jooksnud 😀 Nii intensiivset trenni mul polnudki vist kunagi varem olnud. Aga väga äge oli! Viimasel ajal olimegi trennis rohkem bachatale keskendunud ning salsa oli unarusse jäänud. Aga nüüd sai salsat jälle tantsitud 🙂

Kolmapäeval oli kallim Tartus, käisime Pahades Poistes söömas, jalutasime Toomemäel. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati Toomemäele sattusin. Ammu igal juhul. Pärast seda sõitsime kutseka juurde, kus sain talle oma mälestusi sellest ajast rääkida, kui ma reisikorraldust õppisin. Tol ajal elasin ma ju oma isakodus ja kutsekasse oli viis minutit kõndida. Ehk siis sain alati jala kooli minna.

Eile tulin rongiga Põlvasse ja kui olin kohale jõudnud, siis saatis kallim sõnumi (ta ise oli rahvatantsu proovides ja neil oli parasjagu õhtusöök, aga pärast seda läksid proovid edasi), et kas ma jõudsin ilusti koju. Koju! Nii väike detail, aga samas nii armas 🙂 Kuigi ma veel Põlvas ei ela, siis on tore teada, et seda ka minu koduks peetakse. Ma vist mingis postituses juba mainisin ka, et ma olen siin end alati rohkem kodus tundnud kui Tartus enda üürikorteris. Nii ongi 🙂

Muudest teemadest rääkides, siis ma juhtusin mingit artiklit Superstaari osaleja Uudo Sepa kohta lugema. Minu lemmik ta Superstaaris pole ja ma siiani imestan, kuidas ta nii kaugele jõudis. Kuid see pole hetkel oluline. Uudo nimelt ütles seal artiklis, et et ta pidi oma tüdruksõbrast lahku minema, kui otsustas saatesse kandideerida, sest neiule ei meeldinud see. Tüdruk kartis teda kaotada, sest oli ise selline tagasihoidlik ega tahtnud, et Uudo saatesse läheks. Nad on küll ka väga noored, aga kui on armastus, siis toetad teist inimest, kui ta oma unistuste poole püüdleb. Jah, siis muidugi mitte, kui teine kriminaalsete asjadega tegeleda tahab, aga muudel juhtudel ju ikka. Uudo kusjuures alguses olekski minemata jätnud, aga siis sai aru, et tulevikus ta kahetseks seda. Selles mõttes tegi Uudo küll õigesti, sest kui ta tüdruk ei mõista ta unistusi, siis kas peakski üldse koos olema? Ja nüüd on ta viimase kolme hulka jõudnud ja ilmselt küll ei võida (aga kes teab samas), aga saab tuule ikkagi oma lauljakarjäärile alla. Et jah – kunagi oli ju modellisaates keegi Keiu, kelle suureks unistuseks oli saada modelliks. Aga kuna ta peika seda ei tahtnud, siis ta loobus sellest ning läks saatest lõpuks ikkagi ära. Temas oli nii palju potentsiaali ja see oli ta unistus, mille ta jättis 16-aastaselt realiseerimata lihtsalt oma peika pärast. Jumal teab, kas nad enam koos on või kas Keiust hiljem modell sai, aga ma usun, et ta võis seda ikka kahetseda. Ehk siis – kui inimesele miski meeldib ja ta tahab sellega tegeleda ning see pole seadusega vastuolus või mingi moraalitu tegu a la prostituudiks hakkamine vms, siis ei tohiks teine pool seda takistada. Sest kui on armastus, siis toetatakse. Ja kui keegi nüüd väidab, et tõeline armastus on selline, kus toetatakse isegi siis, kui teine pool on mõrvar või vägistab, siis see on pullikaka. Selliste asjadega ei lepiks mitte ükski normaalne inimene, kui ta saaks järsku teada, et ta kallim selline on.

Mäletate ju seda inimsööja teemat Eestis 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses? See mees on nüüd surnud, kes inimesi tappis ja need siis ära sõi, aga naine on vanglast väljas. Ja kunagi oli sellest naisest saade (Kuuuurija vist? Katrin Lust intervjueeris teda igal juhul), kus ta tunnistaski üles, et ta teadis, millega mees tegeleb, aga vaatas läbi sõrmede, sest ta armastas teda. Ja kartis ka, sest mees oli vägivaldne. See pole mingi vabandus. Mis mõttes saab keegi sellise haige asjaga leppida? Naisel oli mitmeid võimalusi teistele tõtt rääkida, aga ta ei kasutanud neid, sest armastas meest. Vot see küll pole armastus, see on mingi haige sõltuvus inimesest, kes tuleks üles puua. Kuidas see inimsööja üldse suri? Seda ma ei tea, aga tol ajal oli ju surmanuhtlus veel olemas? Võib-olla siis saigi surmanuhtluse või suri kuidagi teisiti. Igal juhul mina täiega pooldan selliste värdjate surmanuhtlust. Et kui kunagi tuleks küsitlus, kas surmanuhtlus Eestisse tagasi tuua, siis mina vastaksin jah. Aga seda küll ei juhtu, sest see ei lähe Euroopa Liidu direktiividega kokku. Kahjuks.

Ehk siis jah – armastuse puhul peab teist inimest toetama, aga need markantsed juhtumid jätame välja, kus see teine inimene on värdjas ning vääriks surmanuhtlust. Sellisel juhul tuleb sellisest tõprast kauge kaarega eemale hoida.

Ja ma ei pea silmas siin ainult paadunuid mõrvareid või vägistajaid. Just oli artikkel, et 80 protsenti Eesti vangidest sooritavad uue kuriteo esimesel aastal pärast vabadusse pääsemist. Sellepärast mina ei suhtlekski mitte kunagi vangidega. Kui just enesekaitse polnud ja ma seda kindlalt teaks, sest ka nemad pannakse kahjuks kinni.

Minu Inglismaal elav õde suhtles kunagi eksvangiga, kuskil 8-9 aastat tagasi (siis ta elas veel Eestis). Juba siis ma ütlesin talle, et see lõpeb halvasti. Tüüp väitis, et oli mingi pisikelmuse eest kinni olnud, tegelt oli kedagi pussitanud. Too jäi õnneks ellu küll, keda pussitati. Aga esimese aasta jooksul pärast vabadusse pääsemist tappis see mees kellegi ära. Ma ise olin siis Mehhikos, kui see tapmislugu juhtus (aga nad suhtlesid juba enne seda, kui ma Mehhikosse läksin). Politsei võttis mu õega ühendust, sest moblas olid mitmed kõned talle. Kõik kirjad, mis mu õde pärast seda sai temalt vanglast, pidi kohe politseile andma. Õnneks mu õde õppis sellest kogemusest ja enam eksvangidega ei suhtle. Neid ei maksa usaldada. Ja kui ka on mõni, kes reaalselt muutub, siis neid on ülivähe ja miks riskida sellega, et sa enda elu tuksi keerad?

Mu isale kusjuures ei mainitud kunagi, et see tüüp endine vang oli (ja tulevane ka, nagu me teame). Ta ei saanudki teada, mis juhtus, sest mu ema ja õde teadsid, et mu isa ei lepiks sellega kunagi. Ka mina nägin seda vangi paar korda meie juures, aga kui ma teadsin, et ta tuleb, siis ma pigem läksin kodust minema, sest ma ei tolereeri vangidega suhtlemist. Ma kogu aeg ütlesin õele, et raudselt istus millegi muu eest kinni, et sellised inimesed ei muutu, aga kes mind kuulas. Ju ta siis pidi selle vea ikka ise läbi tegema. Peab vaid õnne tänama, et too tüüp meist kedagi maha ei löönud.

Kui ma olin 13 ning Heast Lapsest kirjasõpru otsisin, siis kirjutas mulle üks 16-aastane poiss, kes oli Puiatu erikoolis. Ma kirjutasin vaid ühe kirja vastu, sest tahtsin teada, miks ta seal on. Kui ta siis vastas, et autode ärandamised ja põlema panemised, siis rohkem ta minust midagi ei kuulnud. Aastaid hiljem lugesin lehest, et tüüp sattus vanglasse, sest oli juba mitmendat korda seadusega pahuksis. Nimi tuli tuttav ette ja oligi seesama poiss – siis juba küll täisealine. Seega tänasin õnne, et mul juba 13-aastaselt mõistus kodus oli, et ma temaga suhtlema ei hakanud. Jah, inimesed võivad muutuda, aga mina ei ole küll see katsejänes, kes peaks proovima hakkama, kas nii ikka on. Pigem juba eos eemale hoida. Sest enamus halvale teele läinud inimesi ei muutu, vaid lähevad veel hullemaks. Kui minu perekonnas oleks mingi paadunud kriminaal, siis ma lihtsalt ei suhtleks temaga. Ja kui mul peaks kunagi sündima laps, kes tulevikus läheks ikka totaalselt halvale teele, siis ta võib ära unustada, et ma ta ema olen. Minu jaoks sellises olukorras veresidemed ei loe. Just nii radikaalne olengi.

Vot sellised lood hetkel. Lõpetuseks paar suvalist pilti, mis ma eile Põlvas tegin. 

 

 

 

 

 

Aasta parim kommentaar läheb Siberi Rahabossile!

Ma ei plaaninud täna üldse blogida, aga tahan anda aasta parima kommentaari tiitli välja. Ja seda absoluutselt ilma igasuguse irooniata. Nimelt lugesin ma Jane blogi ja konkreetselt just seda postitust. Siberi Rahaboss, sinu kommentaar peaks noorte naiste (või ka meeste, sest miks me siin diskrimineerima peaksime, mehed teevad samuti selliseid vigu nagu naised) seina peale kleebitud olema, sest midagi nii õiget pole ma ammu enam üheski kommentaaris näinud.

Kopeerin siia need kommentaarid, millele ma tähelepanu tahan juhtida, eelkõige aga just Siberi Rahabossi omad:

Siberi Rahaboss ütleb:

20. mai 2018, 10:10

Ma veetsin üle 3 aasta oma elust koos mehega, keda suureks armastuseks pidasin. Meil oli väga keeruline suhe, oli palju tülisid ja vahepeal kiindusime mõlemad teistesse inimestesse, kuid jäime ikkagi kokku pidevalt korrutades, et oleme teineteisele mõeldud, sest jõudsime alati üksteise juurde tagasi. Samuti mõtlesime, et raskused teevad meid tugevamaks ja et kisklemine hoiab suhte huvitavana jne. Oh boy, kui valesti saab mõelda. Jah kui oli hea aeg, siis ma tundsin end omast arust õnnelikuna, aga ma lihtsalt ei teadnud, et eksisteerib midagi paremat. Lõpuks läksime siiski päriselt lahku, kui leidsin juhuslikult endale kõrvale oma päris õige inimese. Jumal teab kui kaua me oleks jantinud, kui ma poleks oma uut kaasat kohanud.

Vot alles nüüd ma tean, mis on armastus. See on absoluutselt midagi muud kui ma arvasin end juba 4 aastat teadvat. Tõeline armastus on siis, kui sul ei tule pähegi mõelda teistele inimestele, kus ka pärast nüüdseks juba 2 aastat tunnen ma endiselt liblikaid kõhus, kui teda pärast tööpäeva lõppu kodus näen, kus pole 2 aasta jooksul mitte ühtegi suuremat nägelemist või erimeelsusi olnud, kus ütleme iga päev teineteisele kuidas me üksteist armastame ja kuidas ma tõesti tunnen, et mitte kunagi enam ei taha ma mitte kedagi muud või et meil midagi teisiti poleks. Armastus ei ole keeruline, armastus on väga lihtne ja selle nimel ei pea pidevalt võitlema või punnitama koos olla.

Keegi Maria vastab:

Maria ütleb:

20. mai 2018, 11:27

Aitäh sulle, et jagasid oma lugu. Inspireeris mind ka tegema üht otsust ja tunne on nii kuradi hea, sest elul on minu jaoks ka kindlalt midagi paremat varuks kui pidev piin ja hirm, mis saab homme. 

Ja Siberi Rahaboss vastab:

Siberi Rahaboss ütleb:

21. mai 2018, 01:45

Jah just nimelt! Sellised otsused on rasked ma tean seda omast käest. Me läksime tegelikult korduvalt eelmise mehega lahku ja teadsin, et lahkuminek on õige otsus, aga ometigi olin nii nõrk, et ei suutnud väga kaua tast eemal olla. Ma vist olingi harjunud selle pideva enesepiinamisega, mis mul temaga oli. Pidevad armukadedushood, arupärimised, tülid olid minu jaoks normaalne. Aga ma ju olin tegelikult noor ja kogenematu ja ei osanud midagi muud ette kujutada. Ma arvasin, et suhted ongi sellised, et on kõigil keerulisi aegu. Ma olin pidevas masenduses ja stressis ja nutsin end tihti magama.

Nüüd on elu absoluutselt teistsugune, ma tunnen, et inimene, kes mu kõrval on, on mu tugi ja partner, tema ei ole kunagi stressiallikas, vaid alati stressimaandaja jne. Kõlab imalalt, aga ma tõesti mõtlen pea iga päev kui üle mõistuse õnnelikuks mind see inimene teeb ja kui kohutavas suhtes ma enne olin.

Ja nii tegelikult ongi! Kusjuures siia alla ei käi ainult draamad ning tülid, vaid ka lihtsalt see tunne, et sa mõtled, et aga mis siis, kui kuskil on keegi parem. Just see mandumise tunne. Sest juba siis su alateadvus annab sulle märku, et asi on vale. Ego ajal kõik kinnitasid mulle, et draamad ja tülitsemine ei saa olla normaalne, ma muidugi räuskasin suure suuga, et kõik on idioodid. Ma ise olin tegelikult idioot ja teistel oli täielikult õigus. Härra ajal olin ma enda arvates kindlalt veendunud, et need inimesed, kes on aasta koos olnud, ei tohiks veel lastele isegi mõelda, sest liiga vara on ju! Tegelikult otsisin vaid alateadvuses endale vabandusi, sest ma teadsin, et see suhe lasteni ei jõuagi, sest ta lihtsalt ei ole see inimene.

Igal juhul –  kui saaks anda aasta parima kommentaari tiitli, siis selle saaks Siberi Rahaboss (jah, nimi on küll naljakas, sest kes seda Võsapetsi Siberi Rahabossi teemat ei mäletaks, aga see selleks). Sellised kommentaarid peaksid kuskil suhteõpikutes ka olema, sest siis ehk ei teeks inimesed selliseid vigu. Samas – eks oma vigadest ka õpitakse 🙂

P.S: Jätsin sarnase kommentaari ka Jane postituse alla, aga ta kas pole seda veel näinud või lihtsalt ei avaldanud seda. Sest kommentaar läks modereerimisele ja kui inimene netis pole, siis avaldab hiljem. Vast ikka see teema pole, et see kommentaar ei sobinud talle ning ta otsustas, et ei avaldagi seda, sest midagi inetut ma küll ei öelnud, suht sama rääkisin, mis hetkel oma postituses.

Kuninglik laulatus/ Kannatlikkusest ja tänamisest

Viskasin eile siis kiire pilgu peale kuninglikule laulatusele! See oli minu meelest nii kaunis – Meghan Markle nägi imeilus välja! Ta on üldse minu meelest hästi ilus naine ning eilne pulmakleit sobis nagu rusikas silmaauku. Meik ja soeng olid pigem tagasihoidlikud, aga väga maitsekad. Minu meelest oli kogu aeg näha ka seda sädet Harry ja Meghani vahel, seda armastuse imevõimsat tunnet. Eile õhtul vaatasime kallimaga ETV pealt mingit filmi, mis oli nende armastuslool põhinev. Ma küll pole kindel, millega seal liialdatud oli ja mis tegelikult tõsi oli, aga hea film oli! Algust me päris ei näinud, sest olime siis saunas ning see mängis ainult taustaks. Aga kui kallima juurde tagasi jõudsime, siis vaatasime edasi seda. Väga sarnased näitlejad oli hangitud, mis ilmselt oli ka asja mõte. Vähemalt seal filmis nägi küll seda, kuidas Harryst tänu Meghanile palju rahulikum mees sai, sest enne Meghaniga tutvumist oli ta suur pidutseja ning naistemehe kuulsusega.

Eile pärast Eesti Maantemuuseumis käiku läksime sauna. Kallima vend ja ta sõbrad grillisid väljas, aga nemad nagunii veel ei tahtnud sauna minna – me saime esimesena ära käia. Kallim meenutas veel seda aega novembris, kui ma suht pool tundi kogusin ennast, et lavale minna, sest nii kuum tundus 😀 Nüüd lähen kohe sisse ning mingit probleemi pole 😀

Rääkides kannatlikkusest, siis eile kallim parandas köögikraani. Kokkuvõttes korda tal see päris ei saanudki, sest midagi oli tal veel puudu, aga esmaspäeval teeb. Igal juhul võttis see arvatust kauem aega ja mina, keda ajavad tavaliselt sellised ootamised närvi, kui on juba plaan paigas, et läheme muuseumisse ning siis sauna, olin vana rahu ise. Kallim tänas ka mind kusjuures, et ma nii kannatlikult ootasin 😀 Ma ütlesin talle ka, et kannatlikkus ei kuulu tavaliselt mu omaduste hulka, sest ma kipun kiiresti närvi minema, aga tema puhul pole selle seitsme kuu jooksul tulnud mitte ühtegi korda ette, kus ma oleksin närvi läinud. Pole isegi sellist tunnet tekkinud, et tahaks närvi minna. Ja see on minu jaoks midagi uut. Ma ei räägi konkreetselt sellest eilsest asjast, vaid üldiselt ka. See on mulle päris uus asi 😀

Rääkides tänamisest, siis ma ise pole suur tänaja alati. Kallim aga on. Tema on näiteks selline inimene, kes tihti tänab asjade eest, mida ma teen vms. Selliste lihtsate asjade eest, mis tunduvad tegelikult suhteliselt tavalised. Ja see on tegelikult ülihea omadus, sest mul ei teki kunagi tunnet, et mind ei hinnata. Ma ise olen ka temalt natuke seda tänamise kunsti õppinud 🙂 Ilmselt on siin omavahel mingi seos olemas, miks ma kunagi tema peale närvi ei lähe ega õienda, kuigi ma vahel võin selline olla. Sest mul lihtsalt ei teki sellist tunnetki, et peaks tahtma närvi minna vms.

Muuseumiööl Eesti Maanteemuuseumis/ Paar sõna sellest, miks ma mõni aeg tagasi kohvile selja pöörasin

Kuna eile oli tavapärane muusuemiöö, mis igal aastal maikuus aset leiab, siis meie kallimaga käisime Põlvamaal asuvas Eesti Maanteemuuseumis. Kallim on seal mitu korda varem käinud, aga minu jaoks oli täiesti esimene kord sinna minna. Väga äge oli! Seal on paar erinevat majakest ning mitu erinevat näitust. Kas teie näiteks teate, kes oli esimene eestlane, kes telefoniga helistada sai? Mina siiani näiteks ei teadnud, aga nüüd tean! See oli Johann Voldemar Jannsen 🙂

Saime vanaaegses postitõllas istuda, vanas autobussis samuti! Ning pood ratastel oli ka kohale toodud, kus isegi müüdi midagi! Näiteks oli seal müügil lahustuv kohv, mida ma lapsena alati vanaema juures Valgas jõin, sest tavalist kohvi mulle juua ei antud. Nüüd ma küll pole enam kohvisõber ja joon seda aastas ehk paar korda, aga kunagi ma armastasin väga kohvi. Täiskasvanuna küll mitte enam lahustuvat kohvi, aga jah – pärast aastaid öötööl tarbitud meeletult suures kogustes kohvi otsustasin üks hetk, et mulle aitab. Pealegi tegi kohv mu enesetunde kuidagi viimasel ajal niruks – seega otsustasin pärast öötööga lõpparve tegemist, et teen ka kohviga sama! Üldse ei kahetse, paar korda aastas nüüd joon – ei igatse ka absoluutselt.

Aga panengi siia mõned pildid eilsest õhtust. Esimene ongi telefoni juures tehtud, teine seal vanas autobussis ning kolmas postitõllas koos kallimaga 🙂 Ja viimane foto siis lihtsalt informatiivne jutt postitõllast. Ma muidu kribaks kogu selle jutu piltide alla, aga ma kirjutan hetkel seda postitust moblast ja kuidagi palju mugavam on, kui saan fotod kohe järjest lisada. Vähemalt minu jaoks küll 🙂

Elust, juhusest, saatusest ja Tinderist (ma olen neile kõigile väga tänulik!) /”Roaldi nädal” on viimasel ajal kuidagi igavamaks muutunud…

Olin eile juba tuttu sättimas, kui kallim Tartusse jõudis. Kui tal on õhtune vahetus, siis ta lõpetab kell 23.00 töö. Aga see piiks-piiks, mis ma kuulsin, kui ta lõpuks all oli (kui ta alt võtmega sisse hakkab tulema, siis korteris sees käib piiks, seega see inimene, kes toas on, teab kohe ära, kui keegi tuleb) – oli nii hea! Siis veel see aeg, kui ta liftiga seitsmendale jõudis ja lõpuks ta juba oligi siin 🙂 Ma olen teda alati igatsenud, kui me parasjagu ei näe, aga see nädal igatsesin kuidagi eriti palju. Seetõttu oli kohe eriti hea ta embusesse pugeda 🙂

Hetkel on ta oma laupäevasel tööl Tartus ja pärast seda suundume me Põlvasse. Teate – ma olen ikka ütlemata tänulik elule, saatusele, Tinderile, juhusele või millele iganes, et me tutvusime. Tegin ju septembris lihtsalt niisama Tinderi, et vaadata üle, mida see maailm ka endast kujutab, sest ma polnud ju varem kunagi Tinderit kasutanud. Siis ma veel muidugi ei aimanud, et viie nädala pärast viib elu mind kallimaga kokku (netis hakkasime suhtlema juba septembri lõpus, aga nägime teineteist esimest korda 22. oktoobril. ega me nii tihti alguses ka ei suhelnud, kuigi kallim kutsus mind tegelikult juba varem välja, aga siis ma millegipärast ütlesin ära, sest olime äsja tutvunud. pärast seda ta vahel andis endast märku Facebookis ning lõpuks saime siis kokku). Enne temaga tutvumist sain ka mõne inimesega Tinderist kokku, aga sealt mingit suhtlust ei tekkinud. Mina olen muidugi netis väga palju tutvunud minevikus, aga kallima jaoks olin mina esimene internetideit üldse elus (mitte ainult Tinderis, vaid üldse netis). Ta ka just hiljuti mainis, et ta poleks üldse arvanudki, et nii hästi kohe läheb, et ta leiab naise, kellesse kõigepealt ära armub ning siis armastama hakkab. Seega – kui keegi minult küsib, kas Tinder tasub end ära, siis on vist suhteliselt loogiline, et minu vastus on kindel jaa! 🙂 Ja minu meelest on Tinderis üldse palju viisakamad inimesed kui näiteks omal ajal Flirticus. Tinderi plusspunkt ongi see, et kirjutada saab inimene sulle ju ainult siis, kui on omavahel match tekkinud. Ja kui peaks siis ka välja tulema, et on ikka lollakas teine, saad kohe unmatch panna  – ning enam ei saa ta sulle kirjutada. Minu meelest on selline lahendus väga sobilik, sest siis igasugused ei tüüta. Vähemalt naistele on see kindlasti parem variant 😀 Meestel on vast pigem see asi, et nemad peavad ikka ise alati kirjutama, aga enne peab veel matchima ka. Flirticus said ju mehed kohe kirjutada (ning teada on, et naised enamasti ise kirjutama ei hakka ju).

Sest mis saaks olla veel paremat, kui uinuda kallima käte vahel, kes sind armastab ja keda sina armastad 🙂 Ning kes sulle seda tihti nii sõnade kui tegudega näitab  (ja vastupidi muidugi ka). Eile ta mainiski veel kord, et nii tore oleks, kui me juba koos elaksime, et talle väga meeldib see mõte, sest nii hea oleks igapäevaselt koos olla ning koos elada. Mulle meeldib ka see mõte 🙂 Ning eks see paari kuu jooksul juhtub ka – kui enne mitte, siis suve lõpus kindlasti.

Eile nägin pärast tööd oma sõbrannat ja tema kallimat, kellega käisime Pahades Poistes söömas. Mu sõbranna sünnitab kuskil paari nädala pärast! Aeg lendab ikka, alles see ju oli, kui ta mulle rääkis, et on rase – ning nüüd juba sünnitab! Tal sünnib tütar, aga nime pole ta mulle veel avalikustanud, alles pärast lapse sündi. Ma viskasin muidugi nalja, et see pole õiglane, sest kui mina peaksin kunagi tütre saama, siis tema küll teab, mis ma talle nimeks paneksin 😀 Aga noh – seda ta teadis juba siis, kui ma olin 16-aastane, sest ma ise olen seda juba 10-aastaselt vist teadnud 😀 Ainult tüdrukunime suhtes on see kindel teadmine juba nii kaua olnud, poiste omade puhul mitte.

Eile vaatasin “Roaldi nädalat”, sest mulle see saade üldiselt väga meeldib. Kuigi peab tunnistama, et kunagi oli see kuidagi huvitavam, sest kaksikute ja lindpriide teema oli küll vaadatav, aga mitte päris see, mida ma tavaliselt sellelt saatelt ootan, sest Roaldi saadete tase on üldiselt väga kõrge. Aga eks see on ka arusaadav, et mitmed inimesed ilmselt ei taha selles saates osaleda, seega neid on raske sinna meelitada. Aga eilne kristallipalaviku teema ei huvitanud mind üldse. Ilmselt ongi osaliselt asi selles, et mind jätavad sellised teemad üldiselt külmaks, sest ma olen pidanud sellega 3,5 aastast kokku puutuma, kui see minu töö oli. Aga jah – eile jäin lausa teleka ees magama ning kuigi ma uinun telkut vaadates suht kergelt, siis tavaliselt Roaldi saate ajal mitte. Eks selliste teemade puhul aitabki inimesi pigem see usk – et nad nendesse kristallidesse usuvad.  Samas olen ma kursis sellega, et paljud inimesed, kes peaksid ise nende tavade järgi elama, ei tee seda teps mitte, sest see on neile ainult sissetulekuallikas. Ning sellepärast suhtun ma sellesse teemasse ülima skeptilisusega, sest ma tean, mis tegelikult kulisside taga toimub. Kuidas teile Roaldi saated viimasel ajal on tundunud? Kas on kuidagi natuke igavamaks läinud? Ma ei mõtle konkreetselt ainult seda, et mingi teema pakub endale juba niisama vähem huvi, vaid pigem üldiselt. Kuigi ma olen suhteliselt kindel, et küll need varsti jälle huvitavamaks lähevad 🙂

Ja olge ikka tublid – ning pidage meeles, et elu ongi vahel häid üllatusi täis! Ka Tinderis võib neid häid üllatusi kohata! 🙂 Ning panin hetkel kuningliku laulatuse kordusest mängima, vaatan kiiruga üle, mis seal siis toimub (ja mis kleite naised kannavad :D). Hetkel see on juba mitu tundi käinud, aga ma pole vaadanud. Mis teil laupäeval plaanis on?

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Lõpetuseks üks mitte eriti õnnestunud pilt, mis on eile Pahades Poistes tehtud. Ma oleksin nagu mingi eriti suurte põskedega naine, kes on just hambaarstil käinud, aga mis seal ikka 😀 Ma olen selline inimene, kes paneb isegi sellised pildid Facebooki üles, mis talle alati 100-protsendiliselt ei meeldi. Aga ikka panen 😀 Seega võib siia ka selle lisada.

 

Tüütud sääsed /Niisama nädalavahetusest ja üldist juttu

Viimasel ajal on nii soe olnud, et ei mäleta enam, millal selline kevad oli. Või millal üldse selline suvigi oli? Nädalavahetusel oli mul õhtusel ajal lühike seelik seljas ja juba sõid mind sääsed kõikjalt. Ma ei saa aru, miks osad inimesed võivad rahulikult elada, sest neid mitte ükski sääsk ei puutu, aga mind kogu aeg õgivad. Kallimal on sama teema, mis minul – kogu aeg sääsed söövad. Nii hea oleks, kui nad seda ei teeks.

Nädalavahetus oli tore – laupäeval oli nagu ikka traditsiooniks saanud saun, kus meie käisime kallimaga kahekesi. Pärast meid tulid mitmed kallima ja ta venna sõbrad, aga meie läksime siis juba ära. Kallim on ka selles mõttes minuga sarnane, et mina väga suure seltskonnaga sauna ei viitsi ronida – sellepärast käimegi alati kahekesi. Kallim on ka alati maininud, et tema ei viitsi niimoodi suure seltskonnaga sauna ronida, nagu ta vennal tavaliselt kombeks on.

Pühapäeval olimegi uuesti maal, kus kallima vanemad grillisid. Oli emadepäev ning sai kallima emale lilli viidud. Emadepäev ei ole minu lemmikpäev aastas juba viimased kuus aastat olnud. Sõime rahulikult, kui järsku kallima ema küsis, et kus mu ema puhkab. Mulle vist alguses ei jõudnud kohale, et ta mõtles selle all, et mis kalmistul Tartus. Olin sellest küsimusest kuidagi nii ehmunud, et mul lendas lausa kahvel maha. Alles siis taipasin, et selle all mõeldigi surnuaeda, kuhu ta maetud on. Õdedega sai ka Facebookis arutatud, et see päev on meie kõigi jaoks raske. Kuna mu vanemal õel on endal lapsed, siis ta nende pärast üritab sel päeval rõõmsam olla.

Maal otsisime ka rõivaid, mida Retrobestile selga panna. Mingi peapaela ma leidsin, aga muud minule ei olnud. Kallim midagi leidis, aga eks ma siis millalgi teen kaltsukatiiru 🙂

Pärast seda käisime veel kallima vanavanemate juures, kus sai natuke istutud. Hiljem tulime Tartusse ning vaatasime Superstaari. Õnneks on Helis veel sees, aga karta on, et finaalis lähevad vastamisi Sissi ja Uudo. Uudo fenomenist ma ei saa aru, aga rahvale ta lihtsalt meeldib lausa nii palju, et ta pole kordagi kahe viimase hulgas pidanud olema. Mina tahaksin, et Helis võidaks. Kuigi jah – ta on kohati hästi ebakindel, aga hääl on tal võimas. Kuid ilmselt siiski nii ei lähe.

Esmaspäeval sai tööl pidu peetud, sest firma, kus ma töötan, sai hiljuti nelja-aastaseks! Neli aastat pole tegelikult mingi eriti suur number, aga start-upi puhul on see juba päris kõva saavutus. Ning oleme nüüd juba Läti turule jõudnud ning järgmisena kinnitame kanda ka Soomes. Juulikuus ma ei olegi enam ainuke naistöötaja meie firmas, sest meile tuleb IT-poolele üks naispraktikant. Selle praktika kestvus ongi vist ainult kuu aega, aga enamus meist nagunii puhkab juuli kaks viimast nädalat, sest kollektiivpuhkus on (ainult üks ei puhka, tema puhkab teisel ajal, sest klienditugi peab alati olemas olema). Juulis on meil sellepärast enamusel puhkus, sest lõviosa meie klientidest puhkab ka just siis. Teisipäeval oli meil filmimine, mind küll ei filmitud, aga sain siis puhkeruumis tööd teha, sest just müügiosakonna poole peal filmiti. Nii suur tehnika pandi üles ja puha 🙂

Mul on viimasel ajal käed täiega kanged olnud. Kuskil viis päeva tagasi algas see pull. Ma muidugi täna googeldasin seda ning see oli halb mõte. Ilmselt on lihtsalt arvutiga töötamisest väsinud või vitamiinipuudus, aga googeldades suutsin endale juba mitu kohutavat haigust külge pookida. Perearstil käin küll aga ära ning kurdan muret, sest muidu ma juba hakkangi mõtlema, et ega surm kaugel pole 😀 Ma olen alati kohutav paanisteja, kui mul kuskilt midagi valutama peaks! Ma hakkan alati googeldama ning enamus juhtudest jõuab sinna välja, et pole kaua enam elada jäänud. Googeldamine on saatanast, kui sul kuskilt midagi valutab! 2013 olid mul meeletud peavalud ning ma olin juba googeldades endale diagnoosi pannud, et ju see ajukasvaja on. Oli lihtsalt stress ning hiljem kadusid need peavalud ära. Kuid mäletan selgesti, et oli jaanuarikuu ning ma ootasin arsti ukse taga, et vastuseid teada saada ning oma peas ma mõtlesin, et ei tea, kas langevarjuhüppe jõuan suvel ära teha või selleks ajaks olen juba teises ilmas. Kui minult küsida, mis on minu üks suurimaid hirme – kui mul peaks kuskilt midagi valutama vms, siis ma kipun alati arvama, et ju mul on midagi hullu lahti. Ning ma hakkan kohe googeldama ning kartma, et nüüd on midagi kindlasti pekkis. Õnneks mul ei valuta tihti midagi, sest muidu oleks vist suht piin sellise paanikaga elada. Kas teie ka vahel googeldate, kui kuskilt midagi valutab ning hakkate endale ise erinevaid diagnoose panema?

Homme on juba reede, jee! Reede on mu lemmikpäev nädalas, just reede õhtu 🙂 Kallimal on see nädal suht raske nädal olnud, depressioon polnud ammu endast märku andnud ning nüüd kolmapäeval andis. Ta mainis mulle ka, et nädalavahetused on alati ta lemmikud, sest siis me oleme koos (nüüd on tal õhtune vahetus nagunii ning siis kui tal on õhtune vahetus, me nädala keskel ei näe), aga nädala keskel on raskem, eriti siis, kui meie ei näe (ning kui veel depressioon ka peale tuleb). Tal ei olnud see ammu ka nädala keskel märku andnud, aga eks sellega ongi niimoodi, et vahel lihtsalt tekib see halb enesetunne jälle. Eks ta teeb siis oma hingamisharjutusi, mida terapeut soovitanud  on jne. Nüüd on tal jälle palju parem olla, üks päev oligi selline kehvem olek. Minuga viimasel ajal ei ole tal sellist kehva enesetunde päeva olnud, viimati oligi ilmselt jaanuaris? Tal on üldse viimasel ajal kõvasti parem olnud kui veel näiteks aasta tagasi. Võinoh – pärast seda, kui ta endale tunnistas, et ta vajab abi, on asi ainult paremaks läinud. Mina olen talle alati sel ajal toeks ja ta teab seda 🙂

Ilusat neljapäeva õhtut teile kõigile 🙂