Kuidas erinevad sõnumid suhte alguses ja juba siis, kui on natuke aega koos elatud? /Youtube soovitus: Inna Moll! :)

Mäletate ju neid algusaegade smse, mis te kallimaga saatsite, kui alles sebisite? A la igatsen sind, oled kallis, tahan sind näha jne? Kui juba igapäevaselt koos elada, siis muutuvad need tihtipeale selliseks:

Mina: Mine pliis poodi ja too suppi ning sidrunit, koort ka. Ja hambapastat ja jäätist võid ka tuua (saatsin selle siis Härrale, kui olin ise töölt koju tulnud, aga millegipärast poodi vist ei läinud või jätsin need asjad ostmata, ma ei mäleta enam).

Härra: Kui tuled, siis ole nii hea, too poest 2 piima ja kurki ka. Aitäh 🙂

Aga tegelikult tahtsin täna ühte Youtuberit soovitada. Tema nimi on Inna Moll ja ta on Tšiilist pärit 20-aastane neiu, kes on endine modell. Tema esimene video on lisatud Youtube 28.veebruaril ja kõigest kahe kuuga on tema jälgijate arvuks juba 191 000 (ja kasvab igapäevaselt meeletu kiirusega!). Mina avastasin ta umbes kolm nädalat tagasi, kui see arv oli ainult 30 000. Kui ta alustas, siis ta tegi videoid ainult inglise keeles, aga tema jälgijaskond kasvas oluliselt, kui ta hakkas neid tegema hispaania keeles (ja kuna ta teeb neid igapäevaselt, siis Youtube promob ka teda – mina avastasin ta just niimoodi, et Youtube soovitas teda mulle). Lisaks sellele on tal veel üks kanal oma elukaaslase ja tolle sõbraga, kus nad räägivad kõik ainult inglise keelt, sest ta elukaaslane on ameeriklane. Nii et kõigile, kes vähegi hispaania keelt oskavad, siis neile on Inna kanal tõeline pärl! Ja kui ka ei räägi, siis ta vahel räägib ka ka uuemates videotes inglise keelt, näiteks siis, kui Adamile (tema kallim) hispaania keelt õpetab ja muidugi ka siis, kui ta seal teises kanalis sõna võtab, mis neil kolme peale on. Tegelikult Inna enda Youtube kanal saigi alguse sellest, et see teine kanal juba oli, aga nad ei kujutanud ette, et tema enda isiklik kanal nii populaarseks saab, kõvasti populaarsemaks kui see kanal, mis neil enne kolme peale oli.

Inna edu võtmeks on kindlasti see, et ta lisab igapäevaselt uusi videoid, ta näeb ülihea välja (mu girl crush välimuselt!) ning ta kajastab kõike nii vahetult ja armsalt. Ta on ka mingi aeg elanud Mehhikos ja seal modell olnud, aga nüüd siiski elab Ameerika Ühendriikides oma elukaaslasega. Seoses modellindusega on ta päris palju nagunii ringi reisinud.

Ma olen selline inimene, et kui ma kellegi Youtube kanalist vaimustun, siis mulle meeldib viia end kurssi selle inimese eluga. No ega see väga keeruline pole olnud, sest Inna on ise küsimuste-vastuste videoid juba mitmeid teinud. Ta on lihtsalt nii ilus naine ja temas on midagi sellist, mis kutsub kohe vaatama 🙂 Ja tema ellusuhtumine tundub vaatamata oma küllaltki noorele eale küllaltki täiskasvanulik.

Inna kõige esimene video, mis oli siis inglisekeelne.

Tema esimene hispaania keeles tehtud video, mis oli hüppelaud tema aina kasvavale populaarsusele.

Siin videos õpetab ta Adamile natuke reggateoni, ega ta ise ka nii äss selles pole, aga teab siiski rohkem kui tema peika 😀 See on lihtsalt nii muhe video, mis paneb kindlasti naerma 🙂

Ja siin siis Inna vastab vaatajate küsimustele.

Ja siin nad teevad Adamiga tünga Brandonile (nende hea sõber) ja õpetavad teda hispaania keeles väga veidraid asju ütlema, kuigi Brandon arvab, et ta ütleb niisama selliseid üldiseid fakte enda kohta. Hiljem muidugi avalikustavad, mida nad Brandonit tegelikult ütlema panid 😀

Selles videos näitab Inna ühe muusikafestivali parimaid riietusi, just neid, mis talle silma jäid.

Ja lõpetuseks siis video kanalist WOLVES, kus nad kolmekesi sõna võtavad, aga seal on enamasti aktiivsemad Adam ja Brandon. Ma veel selle kanaliga pole jõudnud nii palju tutvuda, aga kindlasti teen seda, sest nad tunduvad nii vinged inimesed kõik 🙂 Ja absoluutselt iga Inna video all on kommentaar selle kohta, et keegi on Brandonisse ära armunud 😀 (sest nii tema kallim kui sõber figureerivad mõlemad päris palju ka Inna videotes).

Kes on teie viimase aja lemmikud youtuberid? Mulle jah millegipärast kipuvad need meeldima, kes hispaania keeles videoid teevad 😀

Advertisements

Peod Trepis ja Shootersis/ Näitust külastamas Tartu Kunstimajas! Aparaaditehas ja ülivinge Tartu Erinevate Tubade Klubi :)

Nädalavahetuse algus on siiani väga intensiivne olnud. Nimelt tulid eile mu sõbranna ja tema sõbranna külla, kes jäid meile ööseks. Saime pärast mu tööd Raekoja platsis kokku ning käisime kõigepealt Pahades Poistes söömas. Mina olin end millegipärast hommikul nagu Pariisi suvitaja riidesse pannud (ainult õhuke nahkjakk lühikeste käistega pluusi peal), seega oli mul suhteliselt jahe olla. Hommikul lihtsalt päike paistis ja ma lootsin, et ehk saab natukenegi kevadetunnet tunda! Ei saanud kahjuks.

Pärast Pahasid Poisse (hah – kõlab nii naljakalt :D) suundusime Wernerisse kooki sööma. Seal juhtusime suhteliselt lähestikku istuma Romantikuga (uutele lugejatele informatsiooniks: Kolumbiast pärit noormees, kellega ma aastal 2014 neli kuud koos olin ja kes endiselt Tartus elab – vist jääbki Eestisse elama), kes oli mingi neiuga seal söömas. Mina poleks teda ehk märganudki, sest ta oli minu poole seljaga, aga mu sõbranna tundis ta ära. Tervitasime siis korraks teda ja jätsime ta oma sõbranna/deidi seltskonda nautima.

Kui Werneris sai käidud, siis suundusime minu juurde, kus siis sai niisama naistega vaikselt õhtuks ette valmistatud. Sel korral otsutasime veini kõrvale jätta ja jõime hoopis rummi. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal ma viimati üldse rummi jõin, aastal 2016 ehk? 2017 vist pole küll joonud. Ma viimasel ajal eelistangi pigem veini, kui ma üldse alkoholi tarbin.

Nagu naistega ikka, siis juttu jätkub kauemaks! 🙂 Lisaks veel üleüldine sättimine, mis alati palju rohkem aega võtab, kui naisi on mitu. Seega me alles väljusime kodust kell 01.00. Härra jäi koju õndsat und magama ja magas ka siis seda, kui me kell 05.00 koju tagasi jõudsime 😀

Kogu öö jooksul külastasime me nii mitmeid erinevaid kohti – Trepp ja Shooters olid neist need, kuhu me natuke kauem püsima jäime, Shooters eriti, sest see oli viimane koht, kuhu me läksime. Läksime enne seda Vabankist mööda, kus ma seda blogilugejat nägin, kellega ma tihedamalt just novembris-detsembris suhtlesin. See naissoost blogilugeja, kellel Härra sõbraga mingi teema oli, aga sellest kahjuks asja ei saanud. Jäi jutt temaga, et peaks ikka uuesti rohkem suhtlema hakkama, siis see vajus kuidagi ära, sest me pidime jaanuari alguses kokku saama, aga siis ma jäin haigeks, hiljem ma leidsin endale töö – ja kuidagi vajus see suhtlus ära… Aga seda saab alati parandada 🙂

Shootersis mulle isiklikult muusika väga ei istunud, aga kuna mu sõbrannad seda nautisid, siis jäime sinna. Atlantisesse polnud enam mõtet minna, sest selle sulgemiseni polnud enam nii palju aega jäänud. Ma vahepeal ikka tantsisin, aga istusin päris palju ning lihtsalt jälgisin inimesi – sel ajal, kui mu sõbrannad tantsisid.

Kõigepealt tuli minuga rääkima mingi tüüp, kes küsis, et miks ma neid jooke laual ei joo. Ma ütlesin, et kuna need olid juba enne mind seal, siis ilmselgelt mina neid jooma ei hakka, sest keegi jättis need sinna ning läks ise minema (pool oli mõlemas klaasis alles). Tüübil polnud sellest sooja ega külma – ning kummutas need kere vahele kohe sisse! Ma siis mainisin, et päris ohtlik teguviis, sest kunagi ei tea, mis seal sees võib olla, aga tema võttis seda kõike maru naljaga ja küsis, et kui ta mulle baarist joogi ostaks ning selle siis ise lauda tooks, kas ma siis jooksin seda. Ütlesin, et absoluutselt ei jooks, sest esiteks, kui ma ei näe, kuidas neid jooke tehakse, siis ma ei usalda võõraid inimesi nii palju, et ma laseksin endale juua osta. Ja teiseks, ma nagunii ei laseks endale välja teha.

Pärast seda tõusis tüüp püsti ja soovis mulle edu edaspidiseks 😀 Vahepeal käisin sõbrannadega tantsimas, kui natukenegi paremat muusikat tuli, aga hiljem istusin jälle. Mul on vist bitch mode näkku kirjutatud, sest natukese aja pärast tuli mingi kiilakas tüüp minu juurde ja küsis, et miks ma nii kuri olen. Ütlesin, et ma enda arust küll kuri pole, aga ta siis mõtles natuke järele ja ütles, et no pigem väsinud siis 😀 Sellega ma juba nõustusin, sest väsinud olin ma küll, kell oli juba päris palju ka.

See tüüp siis istus mu kõrvale ja me rääkisime natuke. Mingi 10 minutit sellist üldist teemat ( a la tegin teda viis aastat vanemaks, tegelt ta oli 30, aga ma pakkusin 35 ja tema tegi mind 3 aastat vanemaks, sest ta pakkus, et ma olen 30:D) ja siis ta küsis, et mis plaanid mul laupäevaks on. Ma ütlesin, et mis vahet seal on, ta siis mainis, et kutsuks mind ja mu sõbrannasid kuhugi peole, et kuna ta nagunii Eestis muidu ei ela, aga kuna natuke aega on siin. Ma keeldusin sellest kategooriliselt, siis ta küsis mu numbrit, seda ma ka ei andnud. Isegi Facebooki ei andnud, mida ta nii väga välja üritas pinnida. Ütles kogu aeg, et mis mõttes ma pärast nii meeldivat jutuajamist isegi ei anna võimalust enam edasi kontakteeruda. Ja just siis ma tahtsin öelda, et mees, mul on  keegi olemas, aga ta mainis, et ta läheb suitsetama, aga loodab tagasi tulles mind ikka samas lauas leida, kuid just siis oli see aeg, kui me otsustasime sõbrannadega ära minna. Mu sõbranna ka mainis hiljem, et päris kena tüüp oli ju (kuna mu sõbrannad tantsisid suht lähedal sellele lauale, kus ma istusin, siis ta nägi teda), kusjuures oli tõesti – ja kui ma oleksin vallaline, siis ehk oleks ta mu kontakti ka saanud 😀 Kusjuures naljakas on see, et eks vallalisena tulid ka mehed pubides ja baarides suhteliselt tihti rääkima, aga hõivatuna juhtub seda veelgi enam. Sellel on vist tõepõhi all, et mehed nagu haistaksid kaugelt ära, et kui naisel on keegi, siis järelikult on hea kraam – sest siis nad tulevad veel enam suhtlema! Minuga on alati niimoodi igas suhtes olnud, et kui vallalisena nii palju ehk ei märgatagi, aga kui hõivatuna naistega välja minna, siis tuleb alati keegi rääkima 😀 Tegelikult võiks ja peaks ju vastupidi olema.

Pärast Shootersist käisime veel Hesburgeris burksi söömas ja siis läksime taksoga minu juurde. Kell oli siis juba viis ja peale, kui me hommikul koju jõudsime. Ma vajusin nagu nott ära. Ja ärkasin umbes kell 12.00 üles..

Tänane päevaplaan nägi meil ette seda, et käisime Tartu Kunstimajas ühte tasuta näitust vaatamas, väga huvitav oli! Pärast seda läksime Tartu Aparaaditehasesse, kus ma varem käinud polnud. Ma olin küll sellest kuulnud, aga poleks iial uskunud, et see nii vinge koht on! Selline boheemlaslik atmosfäär, mis mulle täiega meeldib, aga samas jällegi mitte liiga üle vindi, sest siis on ka jälle jama. Vähemalt minu arvates

Eriti vinge oli Erinevate Tubade Klubi, kus sai lausa tasuta suppi süüa. Seal olid lisaks igasugused huvitavad mängud, me mängisime neist ühte – “Tark mees taskus” oli vist selle nimi. Mul ei läinud eriti hästi, ühe kaotasin täiega ja ühes jäin teiseks. Teinekordki lähen sinna uuesti aega veetma, sest see oli nii vinge, just see atmosfäär ning see kodune tunne, et pead lause jalanõud ära võtma ning saad sussid jalga panna jne. Seal on õhtuti ju mingid üritused ka, mida saaks tulevikus väisata. Mulle selline boheemlaslik õhkkond meeldib, aga samas ei tohi see olla liiga üle võlli, sest siis on see too much minu jaoks. Erinevate Tubade Klubi oli just selline parajalt mõõduka boheemlasliku vibe-ga.

Pärast seda käisime seal lähedal söömas – Karri Tehases. Mina sõin nii vürtsikat lambaliha, mis maitses nii hästi, et ma oleksin võinud vabalt ühe veel süüa! Kahjuks polnud meil enam eriti aega, sest ühel sõbrannal oli vaja bussile minna, et Tallinnasse tagasi sõita (tal oli pilet juba ostetud). Saatsime ta teise sõbrannaga ära, kelle bussini jäi siis veel natuke aega.

Kui ma ise koju hakkasin minema, siis linnaliinibussi oodates nägin Rentsi. Tuli välja, et lähme sama bussiga, tema läks lihtsalt paar peatust enne mind maha. Bussis siis niisama rääkisime elust ja asjadest.

Käisin veel kodu lähedal asuvas poes, kus ma nägin ühte kunagist saatevaatajat, kes nüüdseks on juba 18 täis. Kui mina saadet tegema hakkasin, siis ta oli 15 ja tol ajal ma võtsin Facebooki suht kõik vastu ka, kes lisasid, seega ta oli meelde jäänud. Ta oli minuga suvel 2015 ka Tallinnas rääkima tulnud, kui mind juhuslikult nägema juhtus. Rääkisime natuke juttu – nagu ikka, et millal sa saatest ära läksid, millega nüüd tegeled jne ning siis tulin koju ära.

Ja nüüd ma olen suhteliselt väsinud, sest kuigi mina tantsisin eile kõige vähem, siis jalad on ikka valusad 😀 Ja eile, kui me esimest korda minu juurde tulime, siis me tulime jala, kuigi mina olen täielik bussiga liikuja, aga mu sõbrannadele meeldib jalutada. Ma isegi võin jalutada, aga selleks peab tõesti ülihea ilm olema 😀 Ja üksinda ma ei viitsiks, seltskonnas on ikka lõbusam jalutada.

Vot selline nädalavahetuse algus oli mul! Panen lõpetuseks mõned pildid ka, mis eile-täna tehtud said.

Eile elutoa diivanil tehtud pilt vahetult enne väljaminekut 🙂 Juuksed on nimelt sassi aetud 😀

Värvid on nimelt täiega paigast ära!

Täna veits unisena Tartu Kunstimajas. Eriti palju rahvast ei olnud.

Ülivinge Tartu Erinevate Tubade Klubi! Meie seltskonnal oli just kõige ägedamad toolid, rohkem selliseid seal ei olnud.

 

Nagu viks ja viisakas koolilaps 😀

Niisama väike teisipäevane istumine meie juures/ Kui sisekujundaja väidab, et alati tuleks korteri kujundamisel oma sisetunnet kuulata, aga teeb ühe paari valikuid nii maha… (ehk siis stiilinäide saatest “Naabrist parem”)

Pihiisa käis meil täna külas. Ta selles korteris polnudki veel käinud. Tegelikult nägime me üldse viimati augustis, kui Härraga retrofestivalil käisime ja siis tema juurde Tallinnasse ööseks jäime.

Oli selline paaritunnine istumine, Pihiisa on tööasjus mõned päevad Tartus liikumas. Pihiisa küsis ka, et kas me ise üldse Tallinnasse ei juhtu, aga pole tõesti juhtunud. Ma vist viimati käisin ehk septembris või oktoobris korraks, kui ma ühe päevasaate Tallinna stuudiost juhtima pidin, aga selline pikem viibimine oligi augustis, kui retrofestivalil sai käidud. Ma olen selline inimene, kes Tallinnasse niisama juba ei kipu, sest mulle absoluutselt ei meeldi Tallinn. Ma küll elasin seal kolm aastat, aga see ei hakanud mulle iial meeldima (elasin alguses täiesti Lasnamäe lõpus ja hiljem Tondi Selveri lähedal – Järve tänaval, mis on nii vaikne piirkond, et ei olegi üldse tunnet, et Tallinnas elaks). Tartu on see linn Eestis, kus ma tunnen end omas elemendis, ka kogu selle Tallinnas elatud aja ma teadsin, et kunagi viivad mu teed jälle kodulinna. Pihiisa on näiteks inimene, kes absoluutselt ei salli Tartut, sest tema jaoks on see nii igav linn 😀 (Edit: Pihiisa ütles, et pean selle ära muutma, sest tema just jumaldab Tartut ja tahaks küll siin elada, et just huvitav linn tema jaoks. Miks ma nii valesti siis mäletan? Ma nii oleks nagu mäletanud, et talle Tartu ei meeldi, aga ehk ütles seda keegi teine 😀 Kunagi on kindlasti selline vestlus olnud, aga see siis polnud vist temaga :D).

Rääkisime ka minu tööst, sest ega ma polnud ju eriti muljetanud, Facebookis olin ikka kribanud, aga laivis polnud saanud sel teemal rääkida. Et just sellest poolest, et nüüdseks olen juba aina rohkem sisse elanud ja aina uusi asju õppimas. Ja et aina rohkem tehnilisi väljendeid tean, millest mul enne õrna aimugi polnud.

Ja sellest on kahju, et eelmisel suvel me ei jõudnudki paadiga sõitma, Pihiisal on nimelt paat ja paadiload – seega oleks väga äge olnud sellega sõita, aga juunis oli ilm väga halb (kui blogiauhindade ajal käisime), augustis oli ühel päeval vist isegi ilus ilm, kui me käisime, aga siis ka ei jõudnud. Ehk sellel suvel jõuab! 🙂

Kui nüüd muudest asjadest rääkida, siis meie kilpkonna akvaarium lasi millegipärast viimasel ajal vett läbi (ehk sai kolimisel viga, sest pärast seda see jama algas). Härra siis ostis akvaariumi silikooni ja suutis selle lõpuks nii korda saada, et nüüd enam vett läbi ei lase. Enne ka eriti palju ei tulnud, ilmselt oli tegemist siis imepisikese auguga, aga natuke häiriv oli ikka, kui akvaariumi all olev laud kogu aeg märjaks sai. Ma küll arvan, et Island ise suurt aru ei saanud, et tema pesa natukene lekib, aga siiski – nüüd on tal kindlasti palju parem olla! 🙂

Vot sellised need argipäevad on. See nädalavahetus saab jälle pikem olema, sest esmaspäev on ju ka vaba päev. Ehk tulevad reede õhtul sõbrannad külla, kellega saab välja mindud ja kes siis meie juurde ööseks jäävad (kuna nad ei ela Tartus), see oleks küll tore, sest selline naistekas kuluks küll üle pika aja ära! Eks näis, kas tulevad 🙂

Ahjaa, ühest asjast ma ei saa ka aru. Ma olen laisk inimene, seega ma topelt ei viitsi kirjutada, aga kuna ma juba Facebookis avaldasin selle kohta arvamust, siis kopin selle staatuse. Jutt käib siis saatest “Naabrist parem”, millel eelmisel nädalal uus hooaeg algas. See saade muidugi sellist kõmu tekitama ei hakka nagu “Prooviabielu” 😀 Soovitasin Pihiisal ka “Prooviabielu” uues hooajas oseleda (naljaga muidugi :D), aga ilmselgelt saatis ta mu sinna kohta, kus päike ei paista 😀

Mul läks eile vahetult pärast saadet meelest kommenteerida, aga “Naabrist parem” saates oli naljakas olukord. Nimelt väitis sisekujundaja ühele paarile, et alati tuleks sisekujundamisel oma sisetunnet kuulata ja mitte arvestada sellega, mis parasjagu moes on… Aga hiljem teise paari juures sai šoki, kui nemad eelistasid värvidest pruuni ja beeži, sest see olla liiga nõukaaegne. Et talle ei mahtunud pähe, miks keegi nii koledaid värve eelistab, kuigi oli just kinnitanud, et alati tuleks enda maitse järgi kõik korteris kujundada. Äkki selle paari maitse oligi nõukaagne värk?

Jah, kui nüüd loogliselt järele mõelda, siis ilmselt selle tõttu ei meeldinud sisekujundale see nõukaaegne värk, sest kui see korter ei võida, siis oleks seda hiljem päris keeruline maha müüa. Kuid siiski – olles just enne kinnitanud, et alati tuleks enda sisetundest lähtuda, siis äkki selle ühe paari sisetunne ütleski, et tahaks just pruuni värvi seinad teha vms (ma ei mäleta täpselt, mis teema selle beeži ja pruuniga  oli)? Miks on mingi faking Skandinaavia stiil, mida tänapäeval kõik kohad täis on, palju rohkem lubatud? (ja mida mina isiklikult jälestan, ei salli absoluutselt seda, kui kõik on valge või hall – süda läheb lausa pahaks). Või Art deco? Sest see kõlab palju stiilsemalt ja läbimõeldumalt? Mina leian, et see sisekujundaja või kes iganes ta seal oli, astus sellise käitumisega ämbrisse. Ja kui see oligi moes 15-20 aastat tagasi, siis las oli, need noored inimesed ei mäleta sellest ajast nagunii midagi ju 😀 Vbl neil oleks tegelt väga vinge korter tulnud, aga kuna sisekujundaja keelas selle ära, siis nad pidid teise variandi võtma, mis nii südamelähedane ei ole. Dislike sisekujundajale!

Ilusat teisipäeva õhtu jätku 🙂

“Kas sa ei igatse neid aegu taga, kus su postituste all oli 30-50 kommentaari?” /Miks ma ei saaks mitte kunagi oma praeguse blogiga raha teenida? (Vastus on lihtne: mul lihtsalt pole nii palju lugejaid)/ Kellena ma ennast defineerime?

Ma ei tea, kuidas teiste blogijatega on, aga mulle meeldib vahel enda vanu postitusi lugeda. Mõnede puhul tekib küll see efekt, et misasja, Jaanika, kas sa kunagi tegelikult ka arvasid niimoodi? 😀 Aga eks see näitabki seda, et aastate jooksul inimeste arusaamad ja arvamused mingist asjast muutuvad. Ja hakkad teatud asju teises valguses nägema.

Mu üks tuttav just hiljuti küsis minult, et kas ma ei igatse neid aegu taga, kus mu postituste all oli mingi 30-50 kommentaari ja kõik alati millegi üle vaidlesid? Küll sain mina puid alla, küll sai üks kunagine stampkommenteerija jne. Nüüd on mu postituste kommentaaride arv oluliselt vähenenud – jääb enamasti sinna alla 10, vahel läheb ka üle, aga pigem siiski mitte. Et kunagi oli kommentaarium huvitav! Ma polnud ise sellele isegi mõelnud, et see niimoodi olla võis. Ma ütlesingi oma tuttavale, et absoluutselt ei igatse, sest see pole kunagi olnud eesmärk omaette; see lihtsalt tol ajal kujunes kuidagi niimoodi. Võib-olla tekitasid sellist vastukaja minu tolleaegsed arvamused, vbl kellegi teise kommentaarid, mis siis tekitasid uusi kommentaare juurde jne. Või olid lihtsalt minevikus kirjutatud postitused huvitavamad, et alati rohkem vastukaja tuli. Ehk olen ise pehmemaks ja igavamaks muutunud, kes teab. Eks ma saan ju sellest ise ka aru, et selle blogi kõrgaeg on selles mõttes ammu möödas, sest see oli siis, kui ma veel “skandaalne” olin. Aga noh – kuna ma mulle endiselt meeldib kirjutada, siis ma plaanin seda siiski jätkata. Just siis, kui mul endal tuju tuleb. Enam seda tunnet küll pole, nagu vanasti oli, et annan kohe otsad, kui blogisse midagi ruttu ei kirjuta. Selles mõttes on blogimine minu jaoks ka muutunud, sest vanasti mul kohe kripeldas, kui ma mingil põhjusel ei saanud pikka aega postitust kirjutada. Ja siis oleks mulle kohutavalt mõjunud, kui ma mingid detailid oleksin kirjutamata jätnud. Nüüd on kõik kuidagi teistmoodi.

Merje kirjutas postituse sellest, et tema ei defineeri ennast blogijana. Mina, kellel on küll 100 korda vähem lugejaid kui Merjel, ei ole ka mitte kunagi ennast blogijana defineerinud (mis olekski vist minu puhul veider ka, kui ma seda teeksin, sest ma ei teeni oma blogiga sentigi). See on mu hobi, mis mulle meeldib. Härra on näiteks endiselt arvamusel, et ma peaksin blogiga raha teenima, aga ta ei adu väga hästi, et minu lugejate arvu juures ei teeniks ma suurt midagi 😀 Või klikkide arvu juures siis, see tähendab. Pealegi peaks selleks looma oma domeeni, mida ma ei viitsi teha, reklaamid peale panema jne. Ja see 20 eurot, mida heal juhul ehk kuus teeniksin, ei ole minu jaoks seda vaeva väärt. Mitte et mulle raha ei meeldiks, täiega meeldib, aga siis võiks juba kohe rohkem olla. Mina arvan, et ainuke, kes reaalselt oma blogiga Eestis teenib, ongi Mallukas. Ja no Merje ja Marimell ka teenivad midagi, aga ülejäänud, kellel on küll rohkem lugejaid kui mul, vist samuti suurt ei teeni? 20-50 eurot kuus ei ole see summa, mida mina nimetaksin blogiga teenimiseks. Isegi 100 eurot kuus ei ole blogiga teenimine minu jaoks. Ja muude asjade saamine blogi abil ei lähe ka sinna alla.

Ilmselt on mu blogist juba aru saada, et mul nii palju lugejaid pole, sest koostööpakkumisi saan ma suhteliselt vähe ja needki olen kõik ära öelnud 😀 Sest ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, ma ütlesin isegi ära ühe koostööpakkumise, kus ma tegelikult olin selle tüübi eelmist raamatut lugenud ja see täiega meeldis mulle, seega oleks päris tore olnud ta järgmise raamatu tasuta saada jne. Aga sellega oleks kaasnenud see, et ma oleksin pidanud lisaks raamatu lugemisele sellest postituse kirjutama, siis lugejatele veel kolm raamatut välja loosima! Ma olen selline inimene, kes ei viitsi selliste asjadega tegeleda. Kui mul kodus peaks olema vaja mingi pakk saata, siis tegeleb sellega Härra, sest mulle ei meeldi sellised asjad. Koju vist ei saa Omniva kullerit niimoodi tellida nagu töö juurde? 😀 See teenus on vist jah ainult äriklientidele. Tööl mul pole pakkide saatmise vastu midagi, sest kuller tuleb kontorist läbi, võtab paki ja toimetab selle sinna, kuhu vaja on 😀

Mina arvan, et ainult blogijana saabki defineerida ennast reaalselt see inimene, kes ongi sellest endale peamise/põhilise/ainukese tuluallika teinud. Milline oleks see maailm, kus reaalselt kõik, kes blogivad, hakkaksidki ennast blogijana defineerima? Et ma mõtlen just siis, kui keegi küsib, et millega sa tegeled, et kus sa töötad, et siis vastus oleks: “Ma olen blogija.” Mis ei tähenda, et blogijad ei oleks blogijad, nad on seda, aga enamasti ju siiski pigem hobikorras. Mina leian, et see maailm oleks suht hukatuse äärel, kui kõik hobikorras blogijad hakkaksid ennast ka blogijatena kui ametina defineerima. Mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et blogijatele ei peaks toodete postituste eest maksma! Absoluutselt peaks. Kui ma järgmise pakkumise koostöö suhtes peaksingi saama kunagi, siis ma ütlen, et kirjutan teie tootest, kui lisaks selle saatmisele te maksate mulle 150 eurot postituse eest (ka siis, kui ma arvan, et see on elusitt) ja mitte pikema kui 300-sõnaline (ehk siis 100 protsenti kindel, et see kirjutamine jääks nagunii ära :D). Ehk siis arvata on, et minu lugejate arvu juures ei kuuleks ma sellest firmast enam kunagi, aga ainult sellisel juhul oleksin ma nõus üldse tootepostitusi tegema 😀 Kui minu praeguste lugejate arvuga mulle selliseid asju pakutakse. Aga kuna ei pakuta, siis jääb ära. Sest ma pole ka kunagi eesmärgiks omaette seda võtnud, et blogiga teenida. Isegi siis mitte, kui ma kolm kuud töötu olin ja igasugune lisaraha oleks ära kulunud, ka see 20 eurot või vähemgi kuus, mis ma ehk oma blogiga teeniksin, kui ma oma domeeni looksin ja reklaamid vms peale paneksin.

Mina defineerin ennast office managerina, sest just see mu ametinimetus on. Office manager, kes tegeleb peamiselt uudiskirjade kirjutamisega inglise keeles, sotsiaalmeedia uuendamise ja müügivaldkonnaga. Lisaks veel vastutab selle eest, et kontoris alati kõik vajalik olemas oleks.

Ilusat nädalavahetust 🙂

Kui Printsessi blogile otsest viidet pole või huulte ikoon puudub, siis pole see minu kirjutatud kommentaar!

Ma olen selline inimene, kes jätab absoluutselt kõik kommentaarid kellegi teise blogisse oma kasutajanime alt. Seega tuleb WordPressis sellega kaasa link minu blogile (kui Printsessi nimele klikkida) ja huulte/musisuu ikoon. Keegi tahtis aga Eveliisi postituses jätta muljet, nagu oleksin mina taolise kommentaari kirjutanud:

Sinu blogis päris paljud mõtted korduvad. Kas see on märk varajasest Alzheimerist?

Alati võib see ka juhus olla, et keegi just enda nimeks printsess valis, seega mainin samuti oma blogis ära, et kui kuskil on näha arvamust avaldamas mingit muud printsessi, aga minu blogile viidet pole või Printsessi musisuu ikoon puudub, siis pole see minu öeldud asi. Kui ma tahan midagi kellegi teise blogis öelda, siis ma teen seda oma kasutaja alt või kirjutan ise postituse, niimoodi ei kommenteeriks ma kunagi. Ja teiseks, ei kommenteeriks ma iialgi kellegi blogis, et ta mõtted korduvad, sest ma ise nämmutan ka alati ühe asja kallal sada korda. Liiati veel kellegi postituses, kus ta räägib enda minevikust.

Mina isiklikult pigem seda juhust ei usu, arvan ikka, et keegi tahtis sellist muljet jätta, nagu oleksin mina selle kommentaari kirjutanud (just viidates sellele, et ma olen hiljuti Eveliisi väljaütlemisi kritiseerinud). Kuna ma olen inimene, kes alati vastutab oma sõnade eest, aga ei taha, et kellegi teise ütlemised jätaksid mulje, nagu mina oleksin need kirjutanud, siis tahtsingi asjale ka oma blogis selgust tuua. Ja et ka tulevikus sellist asja ära hoida, siis kui huulte ikooni ega otsest viidet Printsessi blogile kellegi kommentaariumis ei ole, siis EI OLE see minu kirjutatud kommentaar. Ma olen piisavalt otsekohene inimene ja kui ma peaksingi tahtma kellelegi midagi negatiivset öelda, siis ma teen seda teiste blogides Printsessi kasjutajanime alt.

Rahulolev Printsess on igavaks muutunud/ Laupäev Põlvamaa metsade vahel/ Kolm saadet, mis mulle väga meeldivad (“Roaldi nädal”, Rait, Raivo ja naised teel Iraani” ning “Eesti lipp ümber Kuuba”)

Mul on täna täiega pühapäeva tunne, aga see on ju ka loogiline, sest eile oli samuti puhkepäev. Ütlesin enne ka naljatades Härrale, et raudselt ärkan homme kell  07.40, et  end tööle sättida, aga siis meenub, et jee, veel saab päevakese puhata 😀

Viimasel ajal läheb eluke päris kiiresti ja hästi. Tundub, et ma olen pigem selline naine, kellele meeldib siis kõvasti rohkem blogida, kui kõik nii hästi ei edene, aga kui nii eraelus kui tööl kõik sujub, siis ma väga kirjutada ei viitsi. Tegelikult isegi viitsin, aga siis mul nagu suurt midagi öelda pole (vähemalt enda elu kohta mitte, siis kipungi muudel teemadel rääkima). Ma olen ju alati oma blogis pigem asjade üle kurtnud, aga kui millegi üle kurta pole, siis on ka nagu natuke imelik… On ikka inimestel probleemid, eksole! Ma just kurtsin selle üle, et mul pole mitte millegi üle kurta 😀 Kuna ma pole kunagi eriti selline inimene olnud, kes hullult ninnu-nännu postitusi kirjutaks, siis oleks vist üsna ebatõenäoline, et siit saaks lugeda sellist asja, et ma armastan teid, kallid lugejad; et ma armastan kõike, mis mind ümbritseb jne. Kuigi hetkel ma suudaksin vist ühe sellise postituse küll kirjutada 😀 Kunagi oleks sellisele tasemele “langemine” minu jaoks tähendanud katastroofi, sest ma olin ikka pigem selline, kes ainult lajatas, siis nüüd olen ma täielikuks pehmoks muutunud. Just selles mõttes, et ma tõesti arvangi, et elu on igati ilus ja lilleline! Jaanika, kuhu sa küll omadega jõudnud oled? 😀

Minust ongi saanud enda jaoks see igav blogija, kelle blogi ma veel mõned aastad tagasi poleks suutnud lugeda. Võib-olla oligi asi pigem selles, et ma polnud mitte kunagi oma eluga täiesti rahul, alati oli mingi osa hästi, aga midagi oli ka halvasti. Ja selle tõttu ei tahtnud ma kunagi ka neid õnnelikke postitusi lugeda, sest ma ei suutnud uskuda, et elus saabki reaalselt olla tasakaal. Minul seda ei olnud, seega ma ei osanud kunagi arvata, et selline tunne võib reaalselt eksisteerida. Selline rahulolu ja hea tunne, mida on raske isegi sõnadesse panna. Ei, see ei tähenda seda, et midagi ei saaks veel paremini olla, absoluutselt saaks, alati saaks, aga lihtsalt see teadmine, et kõik on kuidagi nii paika loksunud, on nii vinge! 🙂

Täna sai Härraga Põlvamaal sõbrannal ja tema elukaaslasel külas käidud. Tegime ka kuskil 1,5-tunnise jalutuskäigu Põlvamaa metsade vahel, mis oli ülivärskendav! Just natuke enne jalutuskäigu lõppu hakkas vaikselt lund sadama, aga kui sõbranna juurde tagasi jõudsime, siis jõime kuuma teed, lobisesime veel natuke ja hiljem hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Selline idülliline laupäevake oli 🙂 Ma ütlen ausalt, et nädala keskel ma väga palju ei jaluta, sest bussipeatus on mu kodu juurest umbes minuti kaugusel, pood veel lähemal…. Ja kuigi ma ehk ei ole eriti suur jalutaja, kui konkreetset põhjust just pole, siis sellised jalutuskäigud mõjuvad alati nii hästi.

Ma olen vist ka kirjutanud, et on üks saade, mida ma alati täiega naudin. Ja selleks on “Roaldi nädal” – see on lihtsalt kuidagi nii ehe! Mul just üks tuttav millalgi mainis, et ta ei suuda seda üldse vaadata, sest Roald on tema jaoks nii ebasümpaatne saatejuht, aga minu meelest on ta viimase aja parim leid Eesti telemaastikul! Just see, kuidas ta kõigi eestlastega suudab alati ühise keele leida, vahet pole, mis teemat ta kajastab – minu meelest on see hämmastav oskus. Kanal 2, andke talle palun rohkem koorumust, ma tahaks igapäevaselt tema saateid vaadata 😀 Kui vahepeal tema saateid eetris ei olnud, siis mul oli lausa kahju sellest. Ja tavaliselt jätavad mind sellised asjad suht külmaks, et kui mingit saadet teatud aeg näha ei saa, siis mul on kama kaks sellest. Kuidas teie sellesse saatesse suhtute?

Kui nüüd konkreetselt meie endi reisisaadetest rääkida, siis ma naudin neist kahte: “Rait, Raivo ja naised teel Iraani” – ülivinge! Rait ja Raivo hakkasid mulle juba siis meeldima, kui nad Tšukotkas reisil käisid, aga kui ma kuulsin, et neil tuleb veel üks saade, siis olin kohe müüdud! Härra naudib seda ka täiega. Ja teine, mida ma vaatan, on “Eesti lipp ümber Kuuba” – selle viimase ma avastasin hiljuti täiesti juhuslikult. Mul siiani pole aimu, mis päeval ja mis kell seda ETV-lt näha võiks, aga kuna see on mul Telia salvestuses, siis ma korra nädalas vaatan seda just siis, kui ise tuju tuleb. Mulle meeldib vaadata saateid, kus käiakse hispaaniakeelsetes riikides, eriti kui seda teevad eestlased. Ja Kuuba on minu jaoks alati midagi nii maagilist oma 50-ndate eluoluga tundunud, üks töökaaslane tuli ka just sealt puhkuselt ja rääkis, et see oli alles võimas reisikogemus! Turistidel on seal muidugi palju rohkem mugavusi kui kohalikel endal, samas on seal ju kasutusel lausa kaks eraldi raha – üks on Kuuba peeso (kohalikele inimestele )ja teine on konverteeritav peeso(turistidele mõeldud). Turistidele mõeldud hinnad on ka mitu korda kallimad. Nojah, Kuuba kohalike inimeste keskmine kuupalk on eurodes kuskil 25 €… Jah, paljud asjad on kohalikele küll talongidega tasuta, aga üldine kohalike elujärg on ikka väga nigel. Kuubal on suht igas linnas Che Guevara või Fidel Castro pilte näha ja riik tahab jätta muljet, et neid jumaldatakse ka tänapäeval (paljud kindlasti ka jumaldavad), aga see, mis kulisside taga tegelikult toimub, on hoopis teine teema. Pärast Fidel Castro surma loodetakse, et ehk läheb riigi üldine olukord paremaks ja sotsialistlik Kuuba variseb lõpuks kokku, aga niimoodi see suure tõenäosusega siiski üsna pea olema ei saa.

Millised eestlaste reisisaated teile meeldivad? Mind jätavad igasugused saated külmaks, mis räägivad USA-st, Inglismaast või Austraaliast. Ma võin neid küll  igavusest niisama vaadata, aga need pole minu jaoks absoluutselt põnevad. Seega ma pigem ei vaata neid üldse.

Kui keeled omavahel sassi lähevad…

Kuna seebikat, mida ma hetkel vaatan, saab argipäeviti nüüd lausa kaks osa järjest nautida, siis olen ma täiega arvuti ette põimunud, et seda netist jälgida. Aga ma olen endiselt kiire, sest eile vaatasin kõik seni välja tulnud osad ära, aga järgmine ilmub alles teispäeval (no tegelikult neil küll esmaspäeva õhtul, aga siis on meil juba öö – seega mina saan seda alles vaadata teisipäeva õhtul, kui ma töölt koju jõuan). Niimoodi saab see õnneks või kahjuks ka rutem läbi, aga küll ma siis juba uue võtan, mida jälgida. Kindlasti hispaaniakeelse! Ma inglisekeelseid sarju vaatan väga vähe, ainult “Vaprad ja ilusaid”, mida ma Telia kordus TV-st jälgida saan. Ma tean jah, et eks see sari üks rongiõnnetus ole, aga samas –  nii harjunud juba seda vaatama. Vast umbes aastake tagasi hakkasin seda uuesti järjepidevalt jälgima, enne seda vaatasin pisteliselt.

Tegelikult selle hispaania keelega on üks omapärane lugu. Näiteks tööl pean ma tihti inglise keeles kirjutama ja siis paljud väljendid tulevad mul peas automaatselt hispaaniakeelsed. Kirjutan siis mingi lause valmis, loen üle ja taipan, et midagi oleks nagu valesti – ja lõpuks selgub, et olen kasutanud hispaaniakeelseid väljendeid 😀 Tegelikult ma ei puutu hispaania keelega nii palju igapäevaselt kokku, kui just seebikate vaatamine või mehhiko youtuberite jälgimine välja jätta, aga otseselt just kellegagi hispaania keeles hetkel ei suhtle. Kuid ometigi leian end tihti mõttelt, et kuidas see sõna inglise keeles on, samas kui hispaania keeles tean ma seda kohe. Ehk on asi pigem selles, et ma polnud nii pikalt inglise keelt kasutanud, et see on roostes, samas hispaania keelt kuulan ma igapäevaselt, küll ise ei räägi jah. Mina olen üks neist inimestest, kellele inglise keel eriti ei meeldi. Ma muidugi oskan seda ja mul pole selle kasutamise vastu midagi, aga see lihtsalt ei istu mulle, sest see pole minu meelest ilus, see ei kõla hästi. Kui USA inglise keel on veel talutav, siis Inglismaa inglise keelt ma ei seedi. Kusjuures hispaania keelega on sama lugu, et Hispaanias kõneldav hispaania keel mulle ei meeldi, aga näiteks Mehhiko, Kolumbia, Venezuela hispaania keeled on vinged! Eriti Mehhiko oma, mida ma lihtsalt jumaldan! Mehhiko hispaania keeles on küll kõige rohkem slängi ja nii-öelda matslikke väljendeid, mis väga paljudele ei meeldi, aga minu meelest see just ongi see, mis sellest nii erilise hispaania keele teeb. Sest kõik saavad kohe aru, et need on just nii Mehhikole omased väljendid. Eks teistes hispaaniakeelsetes riikides on muidugi ka niimoodi, aga Mehhiko on nende nii-öelda ainult neile omaste väljendite poolest kõige rikkam. Argentiina ja Tšiili hispaania keel mulle ka ei eriti ei imponeeri. Kuuba hispaania keelest on kohati ikka päris keeruline aru saada, Dominikaani Vabariigi omast rääkimata (olen nende raadiod kuulanud, samas kõik sõltub ka konkreetse riigi piirkonnast, sest riigisiseselt võib samuti hispaania keel väga palju erineda).

Lõpetuseks lisangi siia ühe mehhiklannast youtuberi video, tema on ka üldse mu lemmikyoutuber üldse! Ka pealkirjas toodud väljend naca on nii Mehhikole omane, mis tähendab siis sellist ilma kommeteta inimest (vulgaarset inimest) või ka vaest inimest. Selle vastand on sõna fresa, mis otsetõlkes tähendab maasikat, aga Mehhiko hispaania keeles on see ka selline snoobilik isik, kes on rikkast perekonnast pärit. Sõna fresa leiab kasutust ka siis, kui keegi tahab endast sellist muljet jätta, et ta iial nina ei noki ega tacosid tänaval ei söö jne. Ehk siis väljendit pinche fresa kasutatakse Mehhikos söögi alla ja söögi peale, kui keegi üritab hullult heade kommetega olla, aga teistele käib selline asi närvidele 😀

Aga siinkohal siis see video ja minu jaoks parim hispaania keel maailmas! 🙂 (ja muidugi parim youtuber ka!). YosSi puhul ongi vinge see, et ta kritiseerib alati nii humoorikalt igasuguseid erinevaid videoid ja pilte, mida ta netiavarustes nägema juhtub. Härra on tema kohta öelnud, et tal on nii deemonlik naer 😀 Kusjuures on tõesti 😀