Sõbrapäeviku küsimuste vastused

Mallukas tegi postituse, kus saab sõbrapäeviku küsimustele vastata! Ja kuna mulle on alati sellised küsimustikud meeldinud, siis vastan neile ise ka.

Nimi/hüüdnimi – Jaanika. Hüüdnimed on Jannu ja Jansa. Ühele parimale sõbrannale pigem Jansa, aga muidu teistele Jannu. Perekonnas alati Jannu, Hendrikule ka tihti Jannu (muideks – info neile, kellel üle-eelmine postitus lugemata jäi, et kutsun nüüdsest kallimat oma blogis nimepidi ja ta nimi on Hendrik). Jaanika olen ma kõige rohkem ainult tööl.

Vanus – 28

Perekonnaseis –  Suhtes.

Millega tegeled – Hetkel kirjutan seda postitust, aga siin on vist töökohta mõeldud. Olen Office Manager ühes IT-firmas. Lisaks üldisele korralduslikule poolele tegelen ka müügiga – ehk siis otsin meile tulevasi potentsiaalseid kliente ehk tootmisettevõtteid, kuhu müügijuht siis meie lahendust tutvustama kohapeale läheb. Ehk siis suhtlen igapäevaselt telefonitsi/e-maili teel firmade tegevjuhtide/tootmisjuhtidega ehk tulevaste potentsiaalsete klientidega.

Lemmikvärv – Roheline.

Lemmiklill – Punane roos.

Lemmiksöök/maius – Lemmiksöök on kartulisalat. Lemmikmaius on… Hmm, raske öelda konkreetselt, aga Raffaellod meeldivad väga.

Lemmikjook –  Tomatimahl või ananassimahl. Natuke rohkem vist siiski tomatimahl.

Kas sul on midagi, mida sa ÜLDSE ei söö? – Ma ei armasta väga seeni. Kuigi pitsa peal võin neid süüa küll, et maha noppima just ei hakka. Oliivid ka ei meeldi, aga kui peaksin sööma, siis ilmselt ikkagi sööksin. Ma ei teagi niimoodi söögi kohta, aga piima ma ei joo absoluutselt.

Lemmikloom – Ahv. Aga teda ma koju ei tahaks võtta 😀

Mis oli kõige ägedam asi, mida sa viimase kuu jooksul teinud oled? – Viimase kuu jooksul oli üpris äge väljasõit vanatehnika varjupaika Järva-Jaanis.

Mis on asi, mida sa kunagi lubasid, et iial ei tee, aga oled ikkagi teinud? – Eks neid asju ikka ole. Kas või blogiga seoses – lubasin kunagi, et ei hakka siia endast pilte panema ja nimeliselt kellestki kirjutama, aga näed sa siis – ikka hakkasin 😀 Inimesed ja nende mõtted muutuvadki asjadest aja jooksul. Kui seda muutust üldse ei toimuks, oleks ka natuke veider.

Kas sul on rohkem sõpru või sõbrannasid? – Sõbrannasid. Kuigi mul on neid tõelisi sõbrannasid ka vähe, tuttavaid jagub rohkem.

Mis on su lemmik riietusese? – Kodukleit. Ma muud ei kannakski, sest ma armastan kõige rohkem mugavust. Magada meeldib mulle siis alasti, kui Hendrik on kaisus, muidu ma alasti ei tudu.

Kui sa saaksid praegu enda ette võluda ükskõik mille, siis mis see oleks? –  Üks hea ja suur rahapatakas kuluks alati ära.

Kui sa saaksid praegu olla ükskõik kus, kus sa oleks? – Täitsa Eestis vist, aga naudiks juba puhkust 😀

Kas kardad midagi? On millegi foobia? – Ma kardan lähedaste inimeste surma. Lisaks veel kõrgust ja ämblikke.

Mis sul elust puudu on? – Kui nüüd suur hunnik raha välja jätta, siis ma ei oskagi niimoodi konkreetselt öelda. Mitte et ma nüüd kogu aeg suurest rahahunnikust unistaksin, aga jah – ma olen üldiselt oma eluga päris rahul. Alati võiks midagi paremini ja rohkem olla jne, aga kui kogu aeg sellele keskenduda, siis ei saaks õnnelik olla.

Mis su parima sõbra nimi on? – Mu parimad sõbrad leiavad kajastust küll blogis, aga ilma nimedeta. Mul on kaks parimat sõbrannat, kellel on täpselt sama eesnimi 😀

Mis on su viimase aja parim ost olnud? – Ühed rohelised teksad, need meeldivad mulle päris palju.

Kellele sa viimati kirjutasid? Kas siis e-mail, messenger, sms? –  Viimane e-mail kliendiga, Facebookis sõbrannaga ja sms Hendrikuga. Me helistame ja vahetame Hendrikuga smse, sest ta ei ole Facebookis kogu aeg olemas, ta ei saa töö ajal kogu aeg kõnedele ka vastata. Me oleme Facebookis kokku vist üldse kuus korda suhelnud, millest kolm jäid algusaegadesse 😀 Pärast seda kõned ja smsid. Tal ei ole isegi oma nutitelefonis Messengeri äppi, läheb Facebooki enda lehelt vestlusi vaatama. Ma ei tea, kuidas selline asi üldse telefonis toimib, sest ilma Messengeri äpita ei kujutaks ma küll oma Facebooki vestluste versiooni ette 😀 Hendrik on üldse vähene Facebooki kasutaja, ta ei lisa endast peaaegu üldse pilte. Viimase kaheksa kuu jooksul on ta endast ühe üksiku pildi lisanud, enamasti oleme me koos piltidel, aga mina lisan neid rohkem ning siis tagin tema ära. Et selles mõttes olen mina sotsiaalmeedias ikka kõvasti aktiivsem. Et kui me kuhugi läheme, siis ta teeb minust pilte, aga ta ise ei taha eriti endast üksinda fotosid teha. Koos piltide vastu tal pole midagi, aga kui mina ei oleks selline pildihull, siis ta saaks vabalt ka niimoodi elada, et ei teeks üldse pilte 😀 Ta elas pärast nüüdsesse korterisse kolimist kuskil neli kuud ilma netita, käis minu juures netis ja kui sai netti kuskil avalikus kohas. Vahel ei käinud mitu päeva, sest ta ekstra ei viitsinud sellepärast kuhugi minna. Et selles mõttes ta pole üldse sellest tänapäeva sotsiaalmeedia maailmast nii sõltuvuses ja see omadus meeldib mulle tema puhul. Mina ise olen muidugi meie mõlema eest sellest sõltuvuses 😀

Millal viimati nutsid? – Hendrik näitas mulle hiljuti ühte depressiooniga seonduvat videot. Et siis see seletab, kuidas ta ennast mõnedel raskematel hetkedel on tundnud. Oot, otsin kohe üles selle. Ja mind ei aja tavaliselt sellised asjad kunagi nutma, aga see video ajas küll. No eks selle puhul mõjus ilmselt see, et ma tean, et Hendrik on ise samamoodi tundnud nagu seal videos. Et kui ma oleksin lihtsalt seda videot vaadanud, ilma selleta, et mu lähedaste hulgas oleks keegi, kes sellega on kokku puutnud, siis ma ilmselt poleks pisaraid valanud. Alguses ma nutsin, sest see video oli nii kurb ja siis ma nutsin, sest see lõppes siiski enam-vähem õnnelikult. Hendrik ütles, et tema on ka õppinud oma black dogi niimoodi taltsutama ning temaga elama. Ja selle juures aitas teda päeviku pidamine, terapeudi juures käimine ja endale tunnistamine, et ta vajab abi. Soovitan seda videot vaadata, sest minu meelest on see väga hästi tehtud.

Video ise on siin:

Kas sa oled õnnelik? – Jaa, üldiselt kindlasti. Ma pole küll selline, kes alati täiega naerataks, aga ma olen õnnelik 🙂 Mul on hea suhe, tore töökoht ja elu on ilus! 🙂

Hendriku suguvõsa kokkutulek/ Vanasti sai vajadusel oma lapsele “ahvatlevama” sünnikuupäeva valida…

Pühapäeval toimus siis Hendriku suguvõsa kokkutulek. Isapoolne siis. Ma küll jõudsime umbes kaks tundi hiljem sinna, sest Hendrik käis enne seda autoga paranduses, aga saime siiski veel natuke aega seal olla. Ilm oli muidugi kohutav pühapäeval, aga vedas selles mõttes, et laupäeval ehk jaanipäeval oli ilus ilm. Kuna see kokkutulek toimus küll katuse all, aga muldpõrandaga majas (ehk siis põrandat pole veel ehitatud), siis oli seal suhteliselt sama külm kui väljas, lihtsalt varju all sai olla. See oligi siis sinna alles paar aastat tagasi ehitatud katusealune ning üritus toimus Hendriku vanaonu aias.

See üritus on neil toimunud juba 10 aastat, osaliselt küll ka selle tõttu alati 24.juunil, sest siis on Hendriku vanaema sünnipäev. Hendriku ema mainis mulle, et tegelikult sündis vanaema ehk tema ämm hoopiski päev varem ehk 23.juunil, aga vanasti küsiti tihti last registreerima minnes, et ega perekond kuupäeva muuta ei taha. Ja seda just siis, kui see teine kuupäev oli ahvatlevam, sest inimeste loogika tol ajal oli, et 24.juuni on igal juhul ilusam kui 23.juuni. Ning Hendriku vanaema vanemad jäid kuupäeva muutmisega nõusse. Vot sellisest asjast ma polnud kuulnudki. Kusjuures Hendriku ema mainis, et ka Hendriku puhul küsiti neilt, et kas nad tahavad tema sünnikuupäevaks 08.08 panna, sest see on tunduvalt ilusam kui 07.08. Hendriku ema aga polnud nõus, sest laps sündis siiski 07. augusti hommikul, mitte öösel vastu 08. augustit. Ei tea, kas minu vanematelt ka midagi sellist küsiti? 😀 Ma sündisin ju 23.detsembril, aga jõulud on 24.detsember – ehk siis see oleks “ahvatlevam” kuupäev 😀 Või kõikjal siiski selliseid asju ei küsitud? Vot ei teagi, ma ei jõudnud oma emalt küsida ning ma kahtlen, et mu isa selliseid asju teab või mäletab. Tänapäeval minu teada küll inimestel ise  oma lastele sünnikuupäeva valida ei lasta, kui just tõesti see sünd 23.59 või 00.01 aset ei leidnud. Siis ehk tõesti.

Kuid kokkutulek oli tore! Istusime Hendriku emaga kõrvuti, kes mulle kõiki inimesi tutvustas. Ja osadega sai siis otse ka tutvust tehtud, aga paljud sagisid rohkem omaette. Näiteks ühte Hendriku sugulast teab mu sõbranna väga hästi, sest nad on mõlemad Põlva koolis õpetajad (mu sõbranna siis osalise ajaga). See sugulane mainiski, et olid minu sõbrannaga Hendrikust ja minust rääkinud ka, sest Facebook ja Põlvamaa on väike jne 😀  Nägin ka Hendriku vanatädi ära, kes alati meie pilte laigib ja on ehk agaram sotsiaalmeedia kasutaja kui paljud tänapäeva noored 😀 Hendriku vanaisa mängis karmoškat ja me Hendrikuga isegi tantsisime ühe tantsu. Ainukestena, sest siis oli enamus rahvast juba ära minema hakkamas. Hendriku vanemad läksid natuke enne meid minema, koos nendega oli kaasas ka Hendriku 12-aastane vend, aga tema 28-aastane vend ei tulnud.

Hendriku vanaisa on tegelikult tema kasuvanaisa, sest ta päris vanaisa on surnud (kuigi kõik kolm venda hüüavad teda ikka vanaisaks). Kuid sellega seoses ongi üks väga armas lugu – nimelt Hendriku vanaema poeg ehk Hendriku onu ning tema kasuvanaisa tütar leidsid kuskil 15 aastat tagasi teineteist 🙂 Ehk siis on nüüd koos ning neil on lapsedki (Hendriku onul on eelmisest abielust ka lapsed, aga nemad on suured juba). Seega lausa topeltõnn, et need kaks inimest omavahel kohtusid, sest muidu poleks nende lapsed ka omavahel tuttavaks saanud (nad on abielus olnud pea 17 aastat vist). Ja teine kokkusattumus veel – Hendriku vanaisa oli täpselt sama eesnimega, mis Hendriku kasuvanaisa on. Ning neil on suhteliselt sarnane tätoveering samas kohas. Kunagi Hendriku vanaema ütles mulle naljatavalt, et ju talle siis on alati ühe kindla nimega mehed meeldinud, kellel sarnased tätoveeringud 😀

Pärast kokkutulekut võtsime mu tädi ning tema abikaasa ka Põlvamaalt peale ning tõime nad Tartusse ära. Ja siin vaatasime Hendrikuga Tartus koos “Viiekümne halli varjundi” teise osa ära – seega ta on nüüd kõiki kolme osa näinud. Sel nädalavahetusel ootab meid ees Retrobest! Ma vist ikka panen tavalised riided, ei hakka 90-ndate stiilis end riietama. Ma otsisin küll, aga ei leidnud midagi nii head. Ja nii palju vaeva ei viitsi ka näha 😀 Järgmisel reedel on firma suvepäevad ning laupäeval-pühapäeval Ida-Virumaa reis Hendriku sõpradega. Pärast seda veel üks nädal tööl ja siis algab puhkus! 🙂 Siis teeme plaanid jooksvalt, sest alguses on Hendrik nagunii mõned päevad Pihkvas rahvatantsuga esinemas ning mingi päev oli vist Lätis ka. Planeerin endale ja sõbrannadele ehk mingi asja selleks ajaks 🙂 Eks näis!

Kes on Hendrik?

Juba vähemalt viimased kolm kuud on inimesed mulle kommentaariumis öelnud, et neil on sõnast kallim juba totaalne üledoos ning ma võiksin mõne muu sünonüümi vms sellele sõnale mõelda. Ma mõtlesin sellele, aga ma ei taha kallimat mingi muu sõnaga asendada. Ning ma olen seda juba mõnda aega kaalunud ja jõudnud arusaamale, et ma tahan teda siin blogis nimepidi kutsuda. Ja kuna tal pole selle vastu midagi, et ma seda teen (ma küsisin), siis saage tuttavaks – minu kallima nimi on Hendrik 🙂 Ma kutsun teda nunnutavalt vahel Hennuks ja ta sõbrad ning vanemad ütlevad talle alati Heints (hmm, nad pigem ütlevad talle Eints e-ga, aga kuna ma selle hüüdnime kirjapilti ei tea, siis see võib vabalt kirjutatuna olla ka Einz või Eints vms :D). Mina teda (H)eintsiks kutsuma ei hakka, sest minu jaoks on ta Hendrik (või siis ka Hennu, aga blogis ma teda ilmselt niimoodi kutsuma kogu aeg ei hakka. Hendrik ütleb mulle tihti Jannu – seega päris nunnu kombinatsioon – Hennu ja Jannu :D). Vot sellised lood siis. Ja lisan siia mõned pildid meist, mida ma juba kunagi lisanud olen, aga siis te veel ei teadnud, et ta nimi Hendrik on 🙂 Blogimaailmas on Hendriku nimi päris levinud, sest nii Jane poeg kui Miiu elukaaslane peaks sama nimega olema.

Minu Hendrik 🙂 Aprillis tehtud pilt, kui Tartus Mehhiko restoranis Burro söömas käisime.

Taevaskojas mai alguses

Pärast Kagu-Eesti tantsupidu, kui ma Hendriku ja kõigi meie eestlaste üle nii uhke olin!

Bryan Adamsil mai alguses 🙂

See imeline Hendriku naeratus, mis kõik südamed sulatab 😀

Jaanuaris enne Hendriku isa juubelit

Talvel oli Hendrik eriti karvane 😀 Ma usun, et talle sobib habe väga hästi 🙂

Hendriku soolaleivapeol novembris. See oli õhtu, mil ma esimest korda tema sõpradega kohtusin.

Novembri lõpus Räpinas söömas. See oli siis, kui mind pea kuu aega köha kimbutas. Pildilt seda näha pole, sest vaatamata sellele olin ma nii õnnelik! 🙂 Ja endiselt olen, aga õnneks enam köha pole 😀

Esimene pilt, mille koos tegime – see oli 7.november. Tuttavaks saime 22.oktoobril.

Jaanuaris Põlva ööklubis Kino tehtud pilt 🙂

Meil sai Hendrikuga 22.juunil kaheksa kuud tutvumisest. Kuna me suht kohe olime paar ka, siis seda loeme samuti selleks ajaks, kaua me koos oleme olnud 😀

24.veebruaril 2018 🙂

Eelmisel nädalavahetusel Paides 🙂

Hendrik on mind elus nii palju õpetanud. Just konkreetselt seda poolt, kuidas ennast paremini avada, sest ta analüüsib hästi palju oma sisemaailma. Ma saan temaga pidada sisukaid vestlusi ja rääkida tunnetest, sest ta ei ole selline mees, kes arvaks, et ah, mehed ei peaks üldse sellistest asjadest rääkima. Nagu elu on mind õpetanud, siis need viimased ei ole minu jaoks. Vahel ta küll ütleb enda kohta, et ta on ehk üldsuse mõistes pehmo, sest paljud eesti mehed ju ei taha sellistest asjadest rääkida, aga minu meelest see ongi just see, mis temast nii erilise inimese teeb. Mul ei ole kunagi selle kaheksa kuu jooksul tekkinud tunnet, et ma ei saaks talle ennast avada, ma pole kartnud mingeid halbu reaktsioone tema poolt vms. Ainuke asi, mida ma tahaksin Hendriku juures muuta, on see, et ta saaks ise ka aru, kui hea mees ta on. Kuna ta on depressiooni põdenud, siis see enesehinnangu taastamine võtab veel aega, aga edu saavutataksegi samm-sammult 🙂 Mulle meeldib, et ta näitab oma armastust nii sõnade kui tegudega välja, täpselt sedasama teen mina ka. Isegi praegu seda kõike kirjutades mul tekib seest nii soe tunne, et ma ei oska seda kõike isegi sõnadesse panna. Ma armastan teda iga päevaga aina rohkem ja ma laulan oode oma südames Tinderile, et see äpp mind Hendrikuga kokku viis. Vot sellised lood siis täna 🙂 Saite tuttavaks kallimaga ehk Hendrikuga. Seega alates tänasest saate kallima asemel Hendriku nime palju lugeda 😀

 

Põlva uue keskväljaku avamine/ Jaanipäev 2018

Jaanipäev ongi möödunud. Eile päeval oligi siis Põlva uue keskväljaku avamine, kus kallim esines rahvatantsuga. Mu tädi ja tädi mees olid ka koos tädipoja tütre kolmeaastase tütrega. Ma nägin tüdrukut viimati aasta tagasi – ta oli vahepeal nii palju kasvanud! Kuna ta ema on eestlane ja isa soomlane, siis ta räägib mõlemat keelt – seega paar korda juhtus, et vastas mõnele mu küsimusele soome keeles.

Mu sugulased  jäid kaugemale istuma ja ma läksin tantsijate juurde lähemale. Sel korral nägin lausa esireast kallimat esinemas, sest ainult kaks tantsutruppi esines ning teda oli kerge märgata. Pealegi läksin ma nimelt nii ette. Aga enne seda pidid inimesed nii palju erinevaid kõnesid kuulama Põlva ajaloo ja selle käskväljaku kohta.

Mu sugulased läksid enne lõppu ära, sest kolmeaastane tüdruk väsis ära. Pärast kallima esinemist sõime natuke ja siis ta läks riideid vahetama. Ma ootasin teda suhteliselt lava lähedal, kus eile esines Uku Suviste.

Vaatasin rahulikult ringi, kui märkasin enda ees üht paarikest. Mees tundus selline, kes oleks nagu kuid pidu pannud – ehk siis kõvasti ära joonud, mida oli nii näost kui riietusest näha. Ja siis jäin naist vaatama ja kuna mul on hea mälu nägude peale, siis tundsin kallima eksi ära. Ma olen teda varem ka ühe korra näinud – see oli ööklubis Kino detsembris. Ja oktoobris ma lihtsalt stalkisin oma kallima Facebooki profiilil ja panin mingite laikide vms pealt kokku, et see ta eks on 😀 Seega kui detsembris juhuslikult teda nägime ja nad teretasid, siis ma teadsin juba enne, kes ta on, kui kallim mainis, et see ta eks on 😀

Kui kallim siis lõpuks tuli, siis ta ka nägi neid ja ütles, et ta teab seda tüüpi, et ta käis eksiga samas klassis ning nad sobivadki palju paremini iseloomult kokku. Ma ütlesin kallimale, et ma alguses vaatasin, et mis parm mees see seal esireas tantsib 😀 Vot ei ole mina ka patust prii, et niimoodi inimestest mõtlen, aga minu arust ta eks on suhteliselt kena naine – oli kuidagi väga veider teda sellise inimesega koos näha. Et minu meelest standardid on kõvasti langenud võinii 😀 Aga noh – mis see minu asi kommenteerida on. Kuigi ma just tegin seda – ups.

Aga Põlva ongi nii väike, et pärast poodi minnes nägime selle tüübi venda, kes nüüd kallima eksiga koos on. Kallim veits rääkis temaga. Siis kallim mängib tolle eksi praeguse peikaga koos korvpalli 😀 Suviti küll neil mänge ei toimu, aga talvel küll.

Läksime pärast Uku Suviste kontserti koju ning siis sõitsime mu sugulaste juurde. Olime tädipoja juures umbes paar tunnikest, sõime ja rääkisime niisama. Mu tädipoeg teadis kallima perekonda küll, sest kõik nad on ju ühe küla inimesed. Kallim meenutas neid aegu, kui seal ööklubis sai pidutsemas käidud, mis mu tädipojale kuulub. Seal verandal me kusjuures eile istusimegi.

Pärast seda suundusime Himmastesse, kus toimus meie jaanipäev. Seal oli kallima sõbra elukaaslase vanemate kodu, kus me istumise tegime. Vanemad olid ise jaanideks Haapsallu läinud. Meil oli aiast selline hea vaade ka küla üldisele suurele lõkkele ning peole. Käisime kallimaga koos tantsimas süldimuusika järgi ja väga tore õhtu oli 🙂 Olime kusjuures mõlemad täiesti kained, sest kallim oli nagunii kaine autojuht ning mina ka ei joonud midagi.

Õhtu jooksul tuli seltskonnas jutuks see, et ma kutsun kallimat vist ainukesena kogu tema tutvusringkonnast eesnime pidi. Kõik teised kutsuvad teda hüüdnimega, isegi ta vanemad. Aga mulle pole ta hüüdnimi sisse juurdunud 😀 Vahel ma kutsun teda tema nimest tuletatud hoopis nunnuma hüüdnimega 😀 Ja eks kallis, musi jne muidugi ka.

Seal kallima sõprade seltskonnas on kaks inimest, kes pole suhtes. Üks on kallima vend ja teine on üks naine, kes tantsib kallimaga samas rühmas. Ja siis üks kallima sõbra pruut, kes on ühtlasi ka selle naise sõbranna, üritab neid alati paari panna 😀 See on kuidagi päris naljakas, aga samas armas muidugi ka. Et eile helistas kallima vennale, et kui tulema hakkad siia, siis võta palun see naine ka peale jne 😀 Nad on vist rohkem siiski ainult sõbrad, kuigi isegi Tinderis matchisid (alles hiljem hakkasid samas seltskonnas liikuma ka). Tinder tuligi üldiselt jutuks ka ja see vallaline naine mainis, et nii hästi tal seal läinud pole kui mul 😀

Aga tore istumine oli, ilmaga ka vedas. Kohalikul Himmaste külapeol nägin ühte vana kooliõde, kellega sai paar sõna juttu aetud. Koju jõudsime umbes 00.30 ajal. Mõned olid lausa 04.00 edasi istunud. Aga ülitore ning kaine jaanipäev oli 🙂 Selles mõttes vedas jah, et eile oli suht okei ilm, aga täna on täiega vihmane.

Niisama elulist juttu

Olen Põlvas, kallimal on rahvatantsuga proovid, sest neil on täna kell 13.30 esinemine, mida ma vaatama lähen. Mu tädi on samuti Põlvamaal, näen teda ka täna, sest mu sugulased elavad samas külas, kus kallima vanemad. Kuna ma eriti tihedalt oma tädipojaga ei suhtle, siis näengi nüüd teda üle pika aja, sest tädi on ka siin. Mu tädi käib küll üpris tihti oma poega külastamas, aga me pole veel nii Põlvamaal kohtunud. Lisaks on veel kaasas mu tädipoja tütre tütar, keda ma pole väga ammu näinud. Tädipoja tütar on minust aasta noorem, aga ta elab Soomes – teda täna siin ei ole, aga tema kolmeaastane tütar on.

Tulin juba neljapäeval, reedel läksin rongiga tööle, tagasi tulin bussiga, sest lühendatud tööpäev oli ja rongiajad ei klapi siis. Kui bussiga Põlvasse tulin, siis istus üks naine mu kõrval, kes luges ühte raamatut. Kuna ma kirjutasin selle väikse tähelepaneku ka Facebooki, siia kopin selle sealt:

Haha – istun bussis ja kõrval mingi naine loeb raamatut. Korraks jääb silma ilmselt raamatu ühe peatüki pealkiri, mis on väikselt lehenurgale trükitud. Kaugelt tundub sinna kirjutatud olevat toimetulek vibraga ja ma siis omaette mõtlen, et kas selle jaoks on ka mingit eraldi toimetulekut vaja, et lausa terve peatükk sellele pühendatud 😀 Kissitan siis uudishimust silmi ja saan aru, et seal on kirjas hoopis toimetulek vihaga 😀 Tundub juba loogilisem variant olevat 😀

Eile oli väike grillimine kallima maal ja täna ilmselt käime õhtul mu tädipoja juurest ka läbi. Kuna mu tädipoeg ja tema naine on selle küla ööklubi omanikud, kus mu kallim pärit on, siis kõik teavad neid siinkandis. Nüüd pole see ööklubi enam eriti populaarne, sest Põlvas on ka ööklubi olemas, aga kunagi Põlvas sees ei olnud veel klubi, siis kõik põlvakad käisid just selles külas asuvas ööklubis. Kuna see asub Põlvast mingi 5 km kaugusel ainult. Kui me kallimaga oktoobris Facebookis suhtlema hakkasime, siis tuli see ruttu jutuks, et minu sugulased on selle ööklubi onanikud (kuigi nüüd nad on vist mingi osa sellest maha müünud, ma täpselt ei teagi), siis kallim mainis, et kes neid ei tea Põlvamaal või vähemalt seal külas 😀 Mu tädipoja tütar on ühe kallima hea sõbra kunagine klassiõde jne. Ehk siis Eesti on väike ja eriti arvestades seda, kui kõik ühest külast pärit 😀 Või võib lausa öelda, et Põlvamaalt pärit, sest siis ka teatakse kõiki.

Homme on kallima sugulaste kokkutulek (isapoolsete sugulaste). Ma pole veel paljusid näinud, aga homme näen. See on nende iga-aastane traditsioon. Tean mitmeid neist nimepidi, sest mõned neist on meie Facebooki pilte laikinud. Saab huvitav olema 🙂 Tore, kui selliseid asju ikka tehakse, sest meie perekonnas seda ei tehta.

Me eile just kallimaga arutasime, et tema suhtleb oma perekonnaga suht tihedalt. Mina… mitte nii palju. Mu õde kolis Tartus umbes kilomeetri kaugusele minust, aga ma nägin viimati teda veebruaris. Ma näen oma mõlemaid õdesid sama harva, aga üks neist elab Inglismaal, teine mulle väga lähedal (enne elas ka suht lähedal, aga mitte nii lähedal).

Mu isal oli üleeile kaeoperataioon. Nüüd näeb palju paremini. Kusjuures ta ise ei tajunudki enne, et kae tõttu ta ei näe ühest silmast 50% ja teisest 20%. Aga nii mitmeid arste on veel ees. Kuna mu õde töötab haiglas, siis ta on saanud temaga alati kaasas käia. Kuid õnneks on algust tehtud ja vererõhurohud on peal jne.

Kuid tulles tagasi selle perekonna ja üldse inimestega suhtlemise juurde, siis kallimal on kunagise depressiooni tõttu vahel endiselt raske inimestega end vabalt tunda. Ta mõtleb tihti üle. Ja töömuresid võtab koju kaasa (ta on palgatööline, mitte ettevõtja, kelle puhul see töömurede koju toomine on suht loogiline). Mina olen selline inimene, et kui kell 17.00 kontoriuks sulgeb, siis enne järgmise hommiku kella 09.00 ma tööle ei mõtle. See on palgatöölise eelis. Jah, ettevõtjana saad ise oma aja peremees olla ja teenid kindlasti palju rohkem, aga samas vastutus on ka suurem, kui sul on alluvad. Kui oled näiteks fotograaf või joonistad megahästi (nagu näiteks Heleni joonistused Facebookis – see naine joonistab imeliselt!) ning see on sinu hobi ja töö korraga näiteks, siis muidugi saad oma teenust inimestele pakkuda ning sellega end ära elatada.

Aga eks selle ettevõtjaks olemisega on ka see, et mõnedel lihtsalt on see veres, teistel mitte. Mina olen siis üks neist viimaste hulka kuuluvatest inimestest. Palgatööline, kes armastab mugavust. Ja seda, et nii kui kontoriuks sulgeb, siis minu jaoks on tegemist vaba ajaga ning ma ei mõtle tööle. Kallim ütles eile, et ta imetleb minus seda omadust, et ma suudan elu hästi vabalt võtta. Et ma oskan end ülejäänud maailmast vajadusel välja lülitada, kui ma tahan. Et lähen koju, vaatan telekat, loen raamatut ega mõtle sellele, et a la tööl oli nii ja või teistmoodi. Mis muidugi ei tähenda seda, et mul poleks tööl pingelisemaid hetki, absoluutselt on, aga nende hetkedega ma tegelen esmaspäevast reedeni kella 09.00-17.00, muudel aegadel on mu vaba aeg. Ja punkt. Ja kallimal tegelikult on ka niimoodi, et kui töölt koju jõuab, siis ta ei peaks sellele mõtlema, aga ta ikka mõtleb ja analüüsib jne.

Või näiteks see pool, et talle ei meeldi oma lähedastele pettumust valmistada. See tema tulevane juubel augustis on üks näide. Ta ise ei tahaks tegelikult seda suurelt pidada, aga kuna tema perekond ja sõbrad kõik eeldavad seda temast, siis ta hakkab pärast mõtlema, et vedas teisi alt, kui ta teeb niimoodi, nagu tema ise tahab. Ma olen talle öelnud, et kui tegemist oleks ta ema või venna sünnipäevaga, siis peaks ta nende soovidega arvestama, aga enda sünna puhul küll mitte. Et siis peaks ikka seda tegema, mida ta ise tahab. Ma tean, et mul on hästi kerge seda rääkida, sest mina olen oma elu alati nii elanud. On olukordi, kus ei peaks alati teistele enne mõtlema. Ja minul tuleb see enda peale eelkõige mõtlemine ehk liigagi kergelt välja, aga eks kõigil võiks seda mingil määral olla. Eks depressiooni puhul ongi ka see, et inimesed tajuvadki maailma teistmoodi kui need, kes sellega kokku pole puutunud.

Ma ei tahaks öelda, et ma õpetan kallimale rohkem isekas olema, sest see kõlab nii halvasti, küll aga just seda poolt, et enda soovidega peab siin elus rohkem arvestama. Ja tema õpetab mulle ehk siis küllaltki enesekesksele ja isekale inimesele seda poolt, kuidas vahel empaatilisem olla. Sest mõnedes olukordades on seda viimast ka vaja 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Mis teil jaanipäeval plaanis on? Ilusat jaanipäeva kõigile! 🙂

Arvamused EBA-st 2018 Õhtulehe laivi vaadates/ Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas käik ning tutvumine Paidega

Kell oli eile kuskil 20.50, kui ma hakkasin EBA laivi vaatama. Umbes paar auhinda enne seda, kui Eveliis arvamusblogide kategoorias võitis – seega jäi mul nägemata mingi teadusshow, mis blogidest läbi käis. Vaatasime koos kallimaga seda laivi ja Eveliisi ajal ütles ta, et nii tagasihoidlik naine 😀 Ma ütlesin kallimale, et blogis kohe kindlasti mitte tagasihoidlik, aga eks blogijatele ju meeldibki rohkem kirjutada. Ja Jane kidakeelsus ei tulnud mulle samuti üllatusena, olen tema laivi vaadates juba aru saanud, et kirjutamine on rohkem tema teema. Samas – eks omajagu pinget lisas ka see, et Anu Saagim tõesti küsis kohatuid küsimusi. Aga viis pluss Manjanale – mulle meeldis, kuidas ta Anu Saagimi korduvalt paika pani! Tema on üks neist, kes tunneb end kui kala vees nii kirjutades kui avalikult esinedes. Aga noh – eks see on elukogemuse tagajärjel tulnud ka 🙂 Mitte et sa vana oleksid, Manjana, seda kindlasti mitte! Lihtsalt aastate jooksul tulebki rohkem enesekindlust juurde. Ja Mallukas oli nagu Mallukas ikka – eks ta on rambivalgusega ka piisavalt harjunud juba – temal ka mingit häbelikkust sellega seoses pole.

Mulle üldiselt see auhindade jagamine meeldis. Meeldis Anu Saagim õhtujuhina rohkem kui Ženja Fokin või Uku Suviste. Jah, kohati läks Anu labaseks kätte oma kommentaaridega. Anu ilmselt unustas ära fakti, et kõik ei räägi kaamerate ees nii avameelselt asjadest nagu tema. Või et kui blogis mõni blogija midagi kajastab, siis see ei tähenda, et ta tahaks sellest sama avameelselt reaalses elus rääkida. Ma täiesti mõistan seda, sest mulle endale meeldib ka rohkem kirjutada. Et selles mõttes oli jah veits feil, sest Anu ei oleks tohtinud oma mätta otsast neid asju vaadata (või siis Marimell oma mätta otsast, sest tema need kommentaarid ju talle ette söötis).

Halb oli ehk ka see, et ainult esimene koht sai auhinna, oleks ikka võinud esikolmik saada. Kuid üldiselt sujus Õhtulehe ülekanne hästi ja see üritus tundus paremini korraldatud olevat kui eelmisel aastal, mida ma ka laivis jälgisin, 2015-2016 aastaga võrreldes oli see kindlasti professionaalsem (nendel kahel aastal käisin ma kohal ka). Seega tuult tiibadesse ja eks näis, mis järgmine aasta toob 🙂 Ning kõik nägid nii kenad välja! Eesti naised on ikka ilusad, ma ütlen. Mitte et mehed koledad oleksid, aga kuna seal olid naised rohkem esindatud. Mitte et ma selles varem kahelnud oleksin, et eesti naised kenad oleksid! Ja meie endi blogijad on ka väga kenad.

Kui nüüd muude teemade juurde minna, siis eile me kallimaga suurt ei teinudki. Käisime pärast ta tööd Ristiisas söömas, jalutasime niisama ringi ning õhtul vaatasime minu juures Telia videolaenutusest “Viiekümne halli varjundi” esimese osa ära. Me nimelt käisime talvel koos kinos kolmandat osa vaatamas, aga ta esimest ega teist osa pole näinud. Seega vaatasime esimese osa nüüd ära ja millalgi vaatame teise osa ka ära. Siis tal on pilt kogu loost koos 😀 Ta ütles, et talle meeldis kolmas film rohkem kui esimene. Mina olen kõki filme näinud ja minule meeldib ka kolmas kõige rohkem. Seal esimeses on Christan Grey veel liiga tõbras, aga osade jooksul muutub natuke paremaks. Rõhk on sõnal natuke paremaks, sest heaks meheks kohe kindlasti mitte.

Täna oli meil ka plaan paigas – käisime Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas! Ma olin sellest kohast juba ammu kuulnud, aga nüüd pärast seda, kui Jane seda oma blogis kajastas, siis tuli meelde, et jaa, sellest me vaatasime kunagi kallimaga ju koos saadet lausa. Väga vinge koht oli, kallimale meeldis see veel eriti. Pärast seda sõitsime Paidesse, kust me mõlemad oleme vist ainult läbi sõitnud – seega jalutasime seal täiesti esimest korda ringi! Paide on väga ilus linn minu meelest. Käisime Treegeri kohvikus hilist lõunat söömas. Seega tänane päev oli selline tore Järvamaaga tutvumine. Tartusse jõudes läksime veel Lõunakasse, kus kallim endale uued jalanõud soetas. Vot selline nädalavahetus oli siis! 🙂

Lisangi siia mõned pildid, mis siis Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas sai tehtud ning üks pilt Paide kohvikust ka. 

Mina kuhugi ei roninud, kallim aga küll 😀

Hilist lõunat Paide Treegeri kohvikus söömas 🙂

Tutvumissaade “Naked Attraction” /Neli filmi, mida ma sel nädalal vaatasin – parim neist oli “Train to Busan”, mida ma kindlasti kõigile õudukafännidele soovitan!

Kallimal on täna viimane tööpäev nädalavahetusel Tartus. Ta nimelt ei plaani suvel enam nädalavahetustel töötada, sest nii palju muid üritusi on tulemas, kuhu minna. Võib-olla sügisel või talvel uuesti, aga seda ta veel ei tea hetkel. Meil firma suvepäevad tõsteti ka nädal varasemaks, sest 13.juulil ei sobinud paljudele. Seega 6. juulil on firma suvepäevad, 7-8. juuli on kohe kallima sõprade seltskonnaga Ida-Virumaa reis. Suvepäevad on Valgamaal. Siis jääb nädal töötada ning kaks viimast juulikuu nädalat saab puhata 🙂 Täna plaanime kusjuures üle pika aja Tartusse nädalavahetuseks jääda, muidu oleme ikka Põlvasse läinud. Aga sel nädalavahetusel mitte.

Kui kallim eile Tartusse jõudis, siis vaatasime koos Kanal 11-nelt sellist saadet nagu “Naked Attraction”. Kes ei tea, millega on tegu, siis lühidalt öeldes saavad inimesed seal endale deitimiseks valida kaaslase just välimuse põhjal, aga mitte ainult – alasti välimuse põhjal. Ehk siis näevad kõigepealt kuut naist/meest alasti ning siis iga vooru kaupa saadavad neid ära (just selle põhjal, mis neile välimuses ei meeldi – a la liiga karvane jalgevahe või väiksed rinnad või suur kõht jne). Kui  järgi jääb kaks viimast, siis võtab valija ise ka nende ees paljaks ning otsustab siis, kellega ta deidile läheb. Ning pärast deiti näitab neid samu inimesi ka viie-seitsme nädala pärast ning küsitakse, kas neil tekkis ehk midagi tõsisemat. Siiani olen ma ainult ühte korda käinud, kus tõesti inimesed hakkasidki deitima pärast seda saadet, üldiselt nad alati ütlevad, et midagi erilist sellest siiski ei tulnud. Kui Eestis oleks selline saade, kas siis vallalised eestlased läheksid sinna saatesse? Uus Tinder? 😀 Ja ma mõtlen, et kes peaks sellist saadet juhtima – Anu Saagim ehk, temal tuleks selliste küllaltki avameelsete küsimuste küsimine loomulikult välja. Aga kahtlane, et eestlased sellises saates nii vabalt osaleksid, sest Eesti on nii väike. Kas teie osaleksite sellises saates, kui see oleks Eestis olemas?

Ma olen viimasel nädalal palju filme vaadaud. Kolme õudukat ja ühte põnevikku. Vanasti olid mu lemmikud ikka romantilised komöödiad, aga nüüd meeldivad mulle õudukad rohkem.

Esimene õudukas, mida ma Telia videolaenutusest vaatasin (tavaliselt vaatan ma ainult tasuta filme ehk filmiriiuli omasid, aga vahel vaatan videolaenutuse omasid ka ning maksan natuke), oli õudukas Friend Request. Film ise räägibki ühest neiust, kellel pole Facebookis üldse sõpru ja kes siis lisab ülikoolis suhteliselt populaarse tüdruku oma Facebooki. Sellest saab alguse sündmuste ahel, sest see üksik neiu pole mitte teps normaalne… Film ise oli vaadatav, aga mitte midagi nii erilist – seega ajaviiteks sobib ja veits õudne on ka, aga mingit erilist elamust sellest just ei saanud.

Teine film oli põnevik Nerve, mis näitab just seda mängude maailma poolt, kus inimesed võivad ühe mängu pärast segi keerata ning on valmis aina ohtlikumaid ülesandeid sooritama, et mängus järgmisele tasemele jõuda. Kui oled mängija, siis vaatajad soovitavad sulle ülesandeid, mida täites jõuad aina lähemale võidule. Kuid kuna mäng läheb aina ohtlikumaks, siis teevad mõned mängijad selle vea, et teatavad sellest politseile (sest eluga riskimine on tavaline) – ning siis oled kits, kes jääb selle mängu vangiks. Film oli normaalne ning kogu selle adrenaliinirohke teema sees areneb välja ka kahe noore armastus ning lõpp on õnnelik 🙂 Kuid jah – vaadata võib, aga midagi nii erilist see mulle ei pakkunud.

Kolmas film, milleks oli õuduspõnevik Vanishing on 7th Street  – oli juba rohkem minu masti film. Kuigi jah – IMDB-s on sel väga madal hinne (4.9) ja kahel eelmisel oli sellest kõrgem hinne. Mis saab siis, kui ühel hetkel tabab kogu linna elektrikatkestus ning inimesed hakkavad Detroitis massiliselt õhku haihtuma? Kuidas ellu jääda, kui pimedus tahab sind enda rüppe haarata ning kui tal see õnnestub, siis oled kutupiilu? Kuidas need vähesed ellujääjad hakkama saavad, kes peavad silmitsi seisma olukorraga, et varsti saab ka pimedus neid kätte? Mulle see film igal juhul meeldis ja selle üks peaosalistest on Hayden Christensen, kes on mulle alati sümpatiseerinud.

Neljas õudukas (lausa õudusmärul), mille puhul ma olin suht veendunud, et see mulle raudselt ei meeldi, sest ma pole eriline zombifilmide fänn, oli Train to Busan. Mul on hea meel, et ma sellele Lõuna-Korea filmile võimaluse andsin, sest see oli superhea! Mitte kordagi ei hakanud igav ning kindlasti soovitan õudukafännidel seda vaadata. Lugu ise keerleb isa ja tütre vahel, kes lähevad lapse sünnipäeva puhul rongiga Busani, et lapse ema ning mehe endist abikaasat külastada. Teel sinna tabab neid aga zombiepideemia ning kõik inimesed, keda zombid ründavad, muutuvad nendeks ise (ja hakkavad ise pärast seda inimesi ründama). Seega tuleb teha kõik võimalik, et mitte ise rünnaku ohvriks sattuda… Lisaks sellele põimuvad selles filmis mitmete teiste inimeste lood ning ka isa-lapse suhe saab täiesti uue valguse olukordades, mis on eluliselt ohtlikud. Isekas ja peamiselt ainult endale mõtlev isa ja väga empaatiavõimeline tütar, kes tahab alati teisi aidata, peavad saama hakkama olukordades, kus loota pole kellelegi peale iseenda, sest kõik võitlevad oma elu eest. Enne lõppu oli üks hetk, kus ma pisara poetasin, sest see oli nii emotsionaalne ning näitas, milleks kõigeks on võimeline isaarmastus. Jah, reaalses elus zombidega võitlema ei pea, aga see näitab väga hästi seda, et kui oleks käes eluliselt ohtlik olukord, siis vanemad on nõus oma laste nimel kõigeks. Nii et väga hea film oli! Oli adrenaliini, õudust, draamat, inimeste omavahelisi suhteid ning olukordi, mis näitavad ära, kuidas erinevad iseloomud kriisiolukordades reageerivad. Minu vaieldamatu lemmik neist neljast! Võiks lausa öelda, et üks mu lemmikõudukatest, mida ma näinud olen. Või üldse üks mu lemmikfilmidest!

Vot sellised lood siis täna. Täna on EBA, kuhu ma ei plaani minna, aga eks ma ikka netis elan kaasa. Ma usun, et võitjateks elulistes blogides on kas Merje või Jane. Üks neist saab esikoha ja teine teise – seda ma ei oska enam arvata, et kumb see võidab ja kes teine on. Mõned kuud tagasi ma oleksin võitjaks Merjet pakkunud, aga kuna ta viimasel ajal eriti ei kirjuta ning Jane jällegi kirjutab, siis see mängib tema kasuks. Ega seal palju muid variante nagunii pole. Arvamusblogides paneb selle kinni Eveliis. Ning muude kategooriate kohta ma ei oskagi midagi arvata, sest kuna paljud ei osalenud, keda mina loen, siis olid enamus minu jaoks suht tundmatud blogid. Kelle poolt teie täna olete? Ja kas lähete EBA-le? Ma esimesel kahel aastal käisin ja ülitore oli, aga eelmisel ja sel aastal pole seda tunnet tekkinud, et läheks. Kuigi järgmisel aastal ehk lähen ka 🙂

Kuhu inimesed kaovad ja miks ometi (enamus kadumised lõpevad sellega, et inimene leitakse surnult…)

Kõigepealt järjekordne uudis sellest, et Pärnumaal on üks naine kadunud. Natuke aega hiljem uus uudis, et naine leiti surnuna. Ilma vägivallatunnusteta – seega enesetapp? Eks see selgub ilmselt lähiajal.

Jube on mõelda, et viimasel ajal on Eestis kadumised nii tavalised. Enamus juhtudel lõpeb see sellega, et kadunud isik leitakse surnuna. Sügisel oli ju see Tartu juhtum, kus 21-aastane noormees läks pärast pidu täis peaga jalutama ning leiti külmununa Raadilt. Oleks ta vaid minutike ühiselamu ukse juures veel purjus peaga oodanud, oleks keegi saanud ta sisse lasta (sest just siis tuli keegi sealt välja). Oleks, oleks…. Siis kadusid ju veel mitmed inimesed sügisel – samuti üks Pärnumaal ja teine Põlvamaal. Nende surnukehad leiti vist ka hiljem ja arvatakse enesetappu? Ma seda mäletan, et Põlvamaa neiu leiti surnuna, aga Pärnumaa noormehe kohta ei teagi, mis temast sai, vist ka leiti hiljem surnuna? Tal oli sama teema, et läks pärast klubis käimist purjus peaga hulkuma… Nii jube mõelda, et minnakse niimoodi peole ja juuakse täis – ning siis külmutakse koduteel või niisama hulkudes surnuks. Eks isegi sai oma 10-11 aastat tagasi niimoodi peol käidud, et jala purjus peaga koju mindud, sest taksoraha oli kas juba maha joodud või ei tahtnud seda sellele pappi laristada. Õnneks nii purjus polnud, et oleks lumehange magama vajunud. Ning õnneks on aastad mulle nii palju mõistust toonud, et ma lähen alati pärast pidu taksoga koju. Eriti talvel.

Kuid selle kõige värskema juhtumiga on ikkagi küsimus õhus – mis täpsemalt juhtus? Lehes oli kirjas, et naine pidi pühapäeval korraks lapse sünnipäevalt (mis vist peeti kuskil mängutoas vms) koju minema ja siis sinna tagasi pöörduma, kuhu ta ei jõudnudki. Hiljem kodus ka ei olnud ning telefon oli välja lülitatud. Täna leiti ta laip kuskilt metsatukast. Ikkagi enesetapp siis, kui vägivallatunnused puudusid? Oeh – kohutav, et sellised asjad üldse juhtuvad. Varsti ei ole Eestis enam ühtegi inimest, kellel poleks tutvusringkonnas kedagi, kes poleks kadunud olnud mingi aja ning siis hiljem surnuna leitud. Või siis kadunuks jäänudki (nagu see Võru poiss aastal 2015). Olgu selleks põhjuseks siis alkoholiga liialdamine ning külmumine, enesetapp või ükskõik milline teine põhjus, traagiline on see ikka.

Ka minul on tutvusringkonnas täiesti inimene olemas, kes aastal 2010 sügisel kadunuks jäi ning 2011 kevadel surnuna leiti. Mu ema parima sõbranna poeg läks 2010 novembris Tartu kesklinna, kust ta tagasi ei jõudnudki. Laip leiti 2011 mais, kui Emajõgi selle pinnale uhus. Tegu oli enesetapuga. Kusjuures mu ema sõbranna aimas seda, et tegu oli enesetapuga juba siis, kui poeg kaduma läks, sest ta pojal oli palju probleeme ning ta polnud nõus abi otsima – kannatas raske depressiooni all, elas vanemate juures, tööl ei käinud. Kui ta enesetapu tegi, siis ta oli 29-aastane. Ema sõbranna poeg näiteks üritas mu mõlemate õdedega sebida, aga nad kumbki ei võtnud vedu, sest nägid temas ainult sõpra. Sellised naiste eitavad vastused mõjusid mehele üliraskelt. Lisaks veel ebaõnnestumine tööelus ja… me juba teame, milleni see viis.

Aastad 2010-2011 olid üldse mu ema sõbrannale rasked, sest 2010 novembris läks poeg kaduma, 2011 mais leiti ta laip Emajõest ning sama aasta oktoobris suri mu ema. Ühe juhtumi puhul tean ma inimest, kelle vend kaduma läks ning hiljem surnuna leiti. See oli mu gümnaasiumiaegse klassivenna vend, kes 2009 aastal kaduma läks ning kelle laip mõni aeg hiljem leiti. Siis juhtus see laiba leidmine samuti kevadisel ajal 2010, mil Emajõgi selle välja uhus. Tihti ongi selliste surmade põhjuseks enesetapud kahjuks. Ning paljudel juhtudel on see seotud sellega, et inimesed on oma elus täiesti läbi põlenud.

Kusjuures seda läbipõlemist põevadki mehed palju raskemalt kui naised, sest nad pole harjunud abi otsima, nad üritavad alati ise hakkama saada. Kahjuks viib see aga sügava depressioonini ning kui abi õigel ajal ei otsita, siis ka enesetapuni. Tänapäeva arenenud riikide probleem, sest näiteks Soomes ja Jaapanis on enesetappude arv väga kõrge (eriti meeste puhul). Inimesed lihtsalt ei tule selle maailmaga enam toime, kus kogu aeg peab kellestki parem olema ning nad ei oska ka kahjuks abi otsida. Eriti mehed, kellele lapsest peale sisendatakse, et nad peavad ise hakkama saama. See on jama! Kui on probleem, siis tuleb abi otsida. Ning seda ei tohi eirata.

Mõelda vaid, et Jaapanis on enesetapud nii tavalised, et nad on selle jaoks lausa eraldi metsa loonud, et kui inimene tahab end ära tappa, siis ta võib sinna minna ning seda teha. Loomulikult on seal hoiatavad sildid, et mõelge enne ikka järele ning elu on kingitus jne, aga kui nad ikkagi leiavad, et enesetapp on see, mida nad teha tahavad, siis saavad nad seda seal metsas “rahulikult” teha. Ja mõelge – igal hommikul tulevad sinna metsa inimesed, kes on palgatud selleks, et neid surnukehasid üles korjata, kes otsustasid enesetapu teha. Väga jube ikka.

Veel jubedamad kui enesetapud Jaapani selleks loodud metsas, on meie endi inimeste kadumised. Varsti tundub see juba nii tavaline olevat, et keegi ei pilguta enam silmagi, kui jälle kuskil mõni inimene ära on kadunud. Sest see muutub liiga tavapäraseks, liiga tavaliseks. Liiga tavaliseks muutub see, et hiljem leitakse kellegi laip kuskilt – kas siis täis peaga külmunud inimese oma või enesetapu sooritanud inimese oma.

Kuid mõned inimesed jäävadki kadunuks. Ei leita ka laipu ega saadagi kunagi teada, mis nendega tegelikult juhtus (näiteks see Võru poiss aastal 2015). Ilmselt on nad nagunii surnud, aga just see, et perekonnal pole isegi hauda, kuhu lilli viia… Ning just see teadmatus, et pole õrna aimugi, mis tegelikult juhtuda võis. Väga karm on see ikka. Kuid on inimesi, kes on jäänud kadunuks aastatest 1990 jne, aga keda pole siiani leitud (ega ka laipa mitte). Üks neist on näiteks Salapärase (üks tüüp, kellega ma 2012 suvel sebisin) ema, kes kadus ära 1995.aastal, laipa ei leitudki mitte kunagi. Perekond ei saanudki kunagi teada, mis nende emaga tegelikult juhtus. Oli see enesetapp, mõrv, midagi muud? Miks nende ema ära kadus ja kuhu?

Kuhu üldse need inimesed kõik kaovad? Ja miks? Seda ei saagi vist kunagi keegi teada…

Mina ja saladused ei ole hea kombinatsioon… /Nädalavahetusel (endiseid) Põlvamaa ja (praeguseid)Võrumaa külasid avastamas (Koidula ja Orava)

Teate, kui raske mul saladusi hoida on? Enda omasid ei suudaks üldse vist, aga meil on sel aastal firmaüritus enne puhkust niimoodi planeeritud, et kui iga viimne kui detail on paigas, siis anname teistele teada, et mis värk on ja kuhu minek jne. No nüüd on kõik detailid paigas ja homme on selline suurem avalikustamine ilmselt, aga mu töökaaslased on minult juba vähemalt nädalake pinninud, et kuhu me läheme (sest kuupäev on juba ammu paigas olnud ja nad teavad, et midagi toimub, sest meil on kombeks enne suvist puhkust firmapidu teha – lihtsalt varasemalt on nad alati jooksvalt teadnud, et kui asjad veel päris paigas pole olnud). Et asukohta nad juba kahtlustavad, mõned ehk teavad juba kindlalt, aga nad ei tea veel, mida me seal täpselt teeme 😀 Kui nad veel nii palju pinninud ei olnud, siis üks töökaaslane küsis, et kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud. Ütlesin talle, et ilmselgelt ei ole ega kirjuta ka detaile enne, kui kõik teavad, kuhu me täpselt läheme 😀 Või siis hiljem juba, et kus me käisime ja mis me tegime. Aga jah – siinkohal õppetund ka mulle endale – ei tohi vihjeid anda, inimesed on head googeldajad! Järgmisel korral ei ütle ma enam absoluutselt midagi, kui selline plaan jälle on. Aga nii raske on seda mitte teha, kui kõik kogu aeg uurivad ja pärivad 😀 Annad väikse vihje ja inimesed panevad kohe pildi asjast kokku!

Nädalavahetus oli tore – laupäeval käisime kallimaga tema lapsepõlve kodukoha külapeol. Seal me eriti pikalt ei olnud, õhtul läksime sauna. Enne seda käisime ta vanemate juurest läbi, kus mängisime Arturiga. Artur oli tegelikult kunagi kallima kass, aga üürikodust välja kolides elas kallim neli kuud vanemate juures ning siis ostis endale laenuga korteri (vanemate juurde võttis ta kassi muidugi kaasa). Selle aja jooksul kiindus ta 12-aastane vend Arturisse niimoodi ära, et tahtis, et kass sinna elama jääks. Seega kallim jättiski Arturi sinna, sest seal on nagunii suht alati keegi kodus ja Artur saab rohkem tähelepanu. Artur on väga armas isane kiisu, kes ei ole kunagi kuri. Mäletan oma lapsepõlvest emast kassi Kikit, kes oli väga kuri (ta oli meil siis, kui Puhjas elasime). Tema isane poeg Muku ei olnud enam üldse kuri, vaid väga sõbralik.

Pühapäeval sõitsime niisama Põlvamaal ringi – käisime ka Koidulas, kus mina varem kordagi ei olnud käinud. Kallim ühe korra pimedas oli sinna sõitnud, aga ka suurt ei näinud. Igal juhul me arvasime, et Koidula on veits suurem küla, aga seal ainult piiripunkt ja rongijaam paistiski olevat, aga vbl jäi küla kuidagi peateest üldse rohkem kõrvale. Oraval käisime ka – see oli minu meelest natuke kõle ja kummituslik küla. Vähemalt tundus niimoodi. P.S: Nii Koidula kui Orava asuvad nüüd pärast haldusreformi juba Võrumaal, aga enne asusid Põlvamaal. Ning jah – Koidulas ei elagi alalisi inimesi (vähemalt 2011.andmetel ei elanud, uuemaid andmeid ma ei tea). Oraval elas 2011. seisuga 240 inimest.

Eile õhtul tulime Tartusse, vaatasime “Beethoveni kutsikad”, mida on sada korda nähtud, aga tore oli ikka. Hommikul ärkasin kell 08.05, kallim sai veel natuke põõnata, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Muide, ostsin nädalavahetusel poest õlut ja minult küsiti dokumenti! Minu enda kodupoes kusjuures. Ma olin varem mitmeid kordi selle müüja käest ostnud, aga alkoholi vist mitte. Kui oled üle 25, siis on see küll kompliment, kui keegi sind alla 18-aastaseks peab 😀 Lausa üle 10 aasta nooremaks tehti. Ei mäletagi, millal viimati keegi poest alkoholi ostes dokumenti küsis, see oli ammu. Ilmselt niipea seda enam ei juhtu ka, seega sai natuke nautida seda, et keegi mind nii nooreks peab 😀

Lisangi siia kaks pilti, mis on nädalavahetusel tehtud.

Kass Arturiga kallima vanemate juures. Tema ongi see kiisu, kes siis varem oli kallima kass, aga kui kallim mõned kuud lapsepõlvekodus elas, siis ta 12-aastane vend kiindus kassi nii ära, et palus vanemalt vennalt, et ehk võiks ta sinna jäädagi. Ja nüüd ta siis elabki kallima vanemate juures 🙂 Aga sel hetkel, kui pilti tegime, ei tahtnud Artur väga pildile jääda 😀

Oraval. Selline natuke kummitusliku atmosfääriga küla oli minu meelest.

Kui rõõm ja mure käivad käsikäes…

Kell on 07.47 ja kui ma tavaliselt magan sel ajal õndsat und (mul on äratus kell 08.05), siis täna olen ma juba kontoris. Nimelt ma läksin eile pärast tööd rongiga Põlvasse ja tulin täna hommikul sealt, aga vahepeal polnud enam mõtet koju minna, sest ma elan Annelinnas, töötan Lõunakeskuse lähedal – seega hakata rongijaamast veel koju minema oleks mõttetu olnud (sest oleks suht kohe pidanud tagasi tulema). Eile läksin  ma kell 22.30 magama, ma tavaliselt lähen mingi 00.30 ajal. Aga kallim ärkas minust veelgi varem, sest tal on hommikune vahetus – seega siis tal algab töö juba kell 06.00. No ma vaikselt harjutan, sest sügisel mu unerežiim saabki selline olema, sest rong Põlvast Tartusse läheb suveperioodil kell 06.29 (muudel aegadel 06.42 – seega mitte oluliselt hiljem). Niikaua, kuni ma end kokku võtan ja autojuhiloa ära teen (kui üldse suudan end kokku võtta). Aga polnud üldse raske nii vara ärgata, sest ma läksin varem tuttu ka 🙂

Eile oli nii tore õhtu – käisime kallimaga Räpinas, siis olime Peipsi järve ääres natuke. Ma polnudki varem kunagi niimoodi teinud, et nädala keskel Põlvasse lähen, kui mul järgmisel päeval on töö, sest tema on alati Tartusse tulnud. Aga siis ta on alati õhtul tagasi läinud, sest muidu tuleks tal veel varem ärgata, kui ta peaks kella 06.00-ks Põlvasse sõitma. Rääkisime niisama tulevikust ning mul on ülihea meel, et me selles mõttes nii samal lainel oleme. Ta ütles mulle, et ta on nii õnnelik, et me kohtusime ja ta pole kunagi varem midagi nii sügavat kellegi vastu tundnud. Kusjuures minuga on sama lugu. Muidugi olen ma minevikus armunud olnud ja ehk ka armastanud (vähemalt enda arvates), aga alati on sellega kaasnenud mingid kahtlused, mingid ebakindlused jne. Nüüd on kõik hoopis teistsugune. Ma ei oska seda kirjeldada ega sõnadesse panna, aga nii on. See on selline rahulolutunne, mida vist väga ei saagi sõnadesse panna.

Minnes nüüd aga natuke kurvemate teemade juurde, siis mu isal on veel mitu asja, mis tal tervisega korras pole. Vererõhku alandavad rohud sai ning jalaga läheb ka varsti operatsioonile (veenilaiendid). Kuid puusaliigesel on 3.astme kulumine (ma ei tea, mida see täpselt tähendab), ortopeedi juurde läheb ka paari kuu pärast ning suure tõenäosusega peab puusaliigese vahetuse operatsioonile minema. Seal on muidugi mitu aastat järekord. Oijah – lähed ühe asjaga arsti juurde, selgub sada muud asja, mis veel viga on. Ülemine vererõhk oli arsti juures lausa 200 olnud, ei lastud enne tulema, kui natuke alla sai seda (mu õde käis temaga kaasas). Kuna tal on pikalt kõrge vererõhk olnud, siis tehti talle EKG, mis näitas sellest tulenevalt südamelihase paksenemist… Ehk siis jah – nagu mu vanem õde ütles, et ta tervis on persse keeratud ja nüüd vajab avariiremonti.

Samas – ta on suht sportlikku elu elanud, aga eks see joomine on ka mõjunud. Ime, et maks veel läbi pole. Ptüi-ptüi. Et kogu see kompott teeb murelikuks. Isa eile isegi helistas mulle, me tavaliselt ei räägi pikalt telefonis, aga nüüd ta siis ütles, et tervis ikka jama. Õnneks vererõhu sai madalamaks rohtudega, aga paljude muude analüüside vastused on veel teadmata – ei kujuta ette, mis sealt veel tuleb… Me õdedega oleme suht hirmul, et mis sealt kõik veel võib tulla. Ning jah – eks see on osaliselt ka meie süü, et me varem pole teda arsti juurde sundinud minema, aga ta pole üldse kurtnud ju. Ning täiskasvanut meest ei saa sundida. Jala peal veenilaiendid olid paksenenud juba aastake tagasi ja me rääkisime talle küll, aga ega ta siis kuula ju kedagi. Et selles mõttes on pilved mu üldiselt väga päikselises elus paistmas, aga eks ta peab lihtsalt rohtusid võtma hakkama (ma ütlesin talle eile, et peab endale nimekirja tegema, et mis kella ajal mida võtta jne).

Vot sellised lood siis hetkel. Ühelt poolt nii õnnelik ja teiselt poolt mures. Kuid selline see eluke juba kord on. Enne tööd on veel natuke aega, saan niisama netis uudiseid või blogisid lugeda 🙂 Olge mõnusad!