Miks ma oma blogis loosimisi ei tee, odavat hiina kräppi ei tutvusta ega endast pilte ei lisa?

Seoses blogiga on mulle vahel teatuid küsimusi esitatud, millele ma olen vist ka millalgi kommentaarides/niisama vestlustes vastanud, aga nüüd toon kolm kõige põhilisemat küsimust ja vastust välja. Puust ja punaseks ikka, ega muud üle ju ei jää.

1) Miks sa oma blogis loosimisi ei tee? Võiksid ju oma lugejatele ka mõelda, neil oleks siis palju huvitavam. 

Sorri, aga mul on jumala kama sellest, kas mu lugejad saavad endale kolm huuleläiget ja neli ripsmetušši või vastupidi. Jah, nüüd hakkaksid paljud ütlema, et ah, nagunii keegi pole sulle koostööd ka pakkunud, sellepärast sa seda nänni ei jagagi. Ei ole jah, aga ma ei jagaks seda ka sellisel juhul, kui pakutakse. Ja pealegi on firmad vist intelligentsed ning saavad aru, et minu blogi ei ole mitte kunagi sellel eesmärgil olnud – ega saa ka kunagi olema. Ja kui nii võtta, siis mul ongi oma lugejatest kama, sest mind tõesti ei koti see, kuidas nad endale erinevat kraami kokku võiksid ajada. Minu blogi kaudu seda juhtuma ei hakka. Kogu lugu.

2) Miks sa endale koostööpartnereid firmade hulgast ei hangi, näiteks see Sheinside või midagi muud. Saaksid ju tasuta kraami, mida peaksid küll lugejatele tutvustama, aga vähemalt oleks kasu sees. 

Mind ei huvita tasuta kraam, olgu selleks hiina kräpp või mingi firma, millel on tõesti korralikud hilbud. Ma isegi ei osta netist riideid, sest ma pean selleks neid alati enne katsuma saada, olen nõus sellest ka rohkem maksma. Ja isegi tasuta saamise puhul ma ei viitsiks neid netist välja valida – mind lihtsalt ei koti see. Pealegi olen ma liiga laisk, et neid siis naeratus näol selga toppida ning kogu blogimaailmale näidata. Pole minu teema lihtsalt. Mind jätavad sellised asjad surmavalt külmaks. Kui ma teiste blogides neid näen, siis ma vbl korraks viskan pilgu peale, aga see on ka kõik.

3) Miks sa endast blogisse pilte ei lisa, nüüd ju võid seda teha, sest sa pole enam anonüümne – kõik ju nagunii teavad, kes sa oled!

Sest mu blogi ei ole pildiblogi – nii lihtne see ongi. Ma tean, et olen minevikus ka ühe lolli vea teinud ning siia ühe teise inimese pildi pannud, aga see selleks – mis tehtud, see tehtud. Enam ma niimoodi ei toimiks. Miks ma aga endast pilte ei pane, sest nagu ma ütlesin – mu blogi ei ole pildiblogi, pilte lisan ma endast Facebooki (ja seal on mul neid endast megapalju, nii et olen ka parajalt edev, aga mitte blogis).

Ja selle küsimuse selline alaküsimus on veel see, et miks ma ei viitsi postitustele kas või netist mingeid pilte lisada, meeme vms. No kui mind sellised asjad ei koti, siis ma ei viitsi end ka nende otsimistega vaevata. Nagu näete, siis ma olen üks eriline laiskloom – muud ma ei tee, kui ainult kirjutan. Ei lisa pilte, ei tee loosimisi, ei näita teile hilpe – mitte midagi. Kui ma kunagi peaksin mälu kaotama näiteks, siis ma loodan, et mu lugejad tuletavad mulle meelde, et mu blogi ei ole nende asjade jaoks, millest ma ennist siin kirjutasin 😀

Advertisements

Milliseid vigu teevad naised meestega tutvudes?

Ma olen kunagi sellel teemal isegi kirjutanud vist, aga vahel kuskil naistekates ringi kolades jääb mulle silma see, kuidas õrnem sugupool kurdab, et meestega on nii raske tutvuda. Jah, ma nõustuksin, kui nad ütleksid, et nende karvaste ja sulelistega on raske suhtes olla, aga tutvuda? No… vbl siis jah, kui need naised kuskil külakolkas elavad, kus ainult 30 inimest resideerub. Kuid selle variandi jätame hetkel siiski ära.

Tutvuda saab ju kõikjal – peol, tänaval, turul jne, aga ka internetis. Mõned naised (kindlasti ka mehed, aga hetkel räägime naistest) endiselt arvavad, et internetis tutvumine on saatanast, sest seal on kõik jobud koos. Jah, eks neid jobusid on samuti, aga kui piisavalt kaua ringi liikuda, siis võib ka mõne normaalse leida. See muidugi võtab aega.

Kuna ma olen suhelnud paljude meestega, kellega ma tutvumisportaalis tutvunud olen, siis on nad mulle rääkinud, mis vigu tavaliselt naised seal teevad. Mõned tähelepanekud on meelde jäänud.

1) Naise profiil on ülimalt oluline. Ning pildid ka. Mõned naised panevad aga meelega pildid, kus nad on 30 kg kergemad või kogu kehast üldse ei panegi – ainult näopilt. Ja siis hiljem pettuvad, kui mees nendega kokku saab, aga sama kiiresti ka sääred teeb. Ma teeks nende meeste asemel ka (kunagi tutvudes oli üks mees oma väga vanad pildid üles pannud ja oli unustanud mainimata, et ta on vahepeal 40 kg raskemaks muutunud – sellist fakti ei tohi eirata. Olin väga kiiresti kodus tagasi ning valetasin midagi kokku, et minema pääseda. Loomulikult ma selle mehega enam kokku ei saanud). Sest ma mõistan neid mehi – nemad lähevad ju kohtuma selle naisega, keda nad pildil näevad. Loomulikult paar kilogrammi siia-sinna ei koti kedagi, aga kui on märgatavalt näha, et asjad pole nii nagu esialgu lubati, siis on see värk mäda. Kindlasti tekib siinkohal küsimus, et miks – kas siis välimus on nii oluline? Vastus on jah ning ei. Kui naine juba alguses oma piltidega ikka täiega valetab, siis mida saaks sellest edasi oodata? Mis kompleksid tal on, et ta niimoodi tegema peab?

Kui naine oleks oma õiges kaalus pildid pannud, siis vbl tõesti poleks mõni mees talle kirjutanud. Aga samas need, kes siis talle kirjutavad, on ka rahul sellega, mida nad näevad. Ja pärast pole vähemalt seda probleemi, et ta neile märgatavalt valetanud oleks. Nii et ei soovita panna pilte, mis ei ole aktuaalsed – kui kaalusite kunagi 60 kg ja nüüd kaalute 100, siis peab panema need pildid, mis on aktuaalsed. Lihtsalt juba sellel põhjusel, et pärast iga kohtingut ei tekiks sama olukorda, kus mees teiega enam kunagi ühendust ei võta. Sest mehed pole lollid.

2) Tutvumisportaalis üks liik naisi, kes ringi liiguvad, on üksikemad. Ning vaatamata sellele, mida kõik naised arvavad – normaalsetel meestel ei ole nende vastu midagi. Mis neil meestel aga harja punaseks ajab on see, kui noormees kirjutab ühe lihtsakoelise kirja (a la: “Tere, kuidas läheb? Mina olen Juku Tallinnast. Täna on ilus päev, mida sa ise teinud oled?”) ja siis naine vastab: “Mis eesmärgiga sa minuga tutvuda tahad? Kui sa pole valmis mu lastele isaks olema, siis pole meil pikemalt mõtet suhelda. Ma otsin siit tutvumisportaalist ainult püsisuhet!” Nagu for real???? Kui mees sulle esimese kirja kirjutab, siis kus krt ta peaks veel teadma, kas ta on valmis su lastele kasuisaks hakkama? See on ainult esimene kiri, jumal küll. Keegi ei arvagi, et sa peaksid oma lapsi varjama, aga kui mulle niimoodi peale lennataks, ma ehmuks ka ära. Teatud naised aga kipuvad arvama, et kui esimene kiri saabub, siis peaks kohe abielu registreerima minema ning mees peaks need neli last kohe enda nimele võtma. Ka selles, et püsisuhet otsitakse, pole iseenesest midagi halba. Kuid selleks, et asi sinnani jõuaks, peab enne kirju saatma, kokku saama jne – seda ei otsustata esimeses kirjas. Ja kogu sellise pealelendamisega rikuvad need naised kõik oma võimalused ära ja pärast vinguvad foorumites: “Mehed on sead, tõprad, idioodid – miks nad mu lapsi ei aktsepteeri?” Selle peale ütleks, et kõigepealt vaata, mida sa neilt meestelt ootad ka. Keegi ei tee oma otsust esimeses kirjas. Kui sa oleksid ilusa kirja vastanud ja ennast tutvustanud ning öelnud, et sul on lapsed, poleks normaalne mees ilmselt ära ehmunud. Tõprad lasevad tõesti kohe jalga, kui üksikemadest kuulevad. Kuid ka seda saab sellega juba ennetada, et profiili tuleks märkida, et sul on lapsed, siis kirjutavad need mehed, kes seda juba teavad. Nojah, alati on ka neid, kes üldse profiile ei loe, seega sellega peab ka arvestama.

3) Mehed teavad, et naised saavad nagunii palju kiri – rohkem kui nemad. No olenevalt naisest ka, aga enamasti siiski. Ja nad teavad ka seda, et selleks, et naine neile vastaks, peab kiri olema omaloominguline (mul endale on meeldejäänud Sihikindla ja Targa esimesed kirjad, kus püstitati mingi küsimus õhku, mis mind mõtlema pani. Kui aga selline asi juhtub, siis on vastus enamasti garanteeritud). Mõnikord juhtub aga niimoodi, et naisele jääb mõni profiil silma ning nad kirjutavad ise sellele mehele. Ja vahel võib ka juhtuda, et mees ei vasta. Kuna mõni naine on sellest nii löödud, siis ta otsustab sähvata, et appi, on alles mölakas, miks sa ei vasta jne. Ehk siis pommitavad mitme kirjaga – sest äkki läks esimene kiri kaduma. No ega ikka ei läinud küll. Mees lihtsalt ei taha vastata, ei aita seal ei ussi-ega püssirohi. Kuna tutvumisportaalid on mehi täis, siis kui see üks ei vasta, ei ole sa reaalselt midagi kaotanud (ka mõned mehed on mind mitme kirjaga pommitanud, nii et see pole ainult naiste teema. Kui ma ikka esimesele kirjale ei vasta, siis teisele ega kolmandale ega neljandale ei maksa ka vastust oodata). Ju neid mehi häiris miski sinu profiilis – vbl lisainfo, vbl ei meeldinud välimus jne. Või oli esimene kiri mööda. Seda ei saa sa aga kunagi teada ning reaalselt ei peaks see sind kottima ka.

4) Meestele meeldib flirtida, kui nad kirjutavad. Jah, vahel nad pakuvad sellega üle, aga siis tuleks neile seda ka öelda (kuigi minu meelest on flirt tutvumisportaalides üldse kõige alus- jah, seda muidugi juhul, kui noormees on meeldiv :D). Kuid tihti juhtub seda, et naised arvavad ka kõige väiksema flirdi puhul, et see mees on nagunii mölakas. No kui juba nii kindlad veendumused on olemas, siis millepärast sa sinna üldse ronid? Jah, enesekindlad naised lähevad meestele peale, ka kohati ülbed. Kuid ülbusel ja ülbusel on vahe. Kui sa oled niimoodi ülbe, et saadad mehe päris perse (kuigi ta isegi vbl meeldib sulle), siis vbl ei viitsi mees enam pärast jamada. Köit tuleb pingul hoida ja siis jälle lõdvaks lasta. Kui kogu aeg on pingul, siis pole see asi ikka päris õige.

Eks neid vigu ole veel, aga need on mulle meeste juttudest meenunud. Nii, nüüd liigume baaris/pubis/klubis tutvumise juurde edasi.

1) Kui sa oled 18 ja mees sulle naeratab, siis on täiesti lubatud pilk kohe kõrvale pöörata – sest sa ei julge talle otsa vaadata, aga see tuleb kõik lihtsalt noorest vanusest. Kui sa oled 23 ja rohkem ning sa tahad flirtida, siis niimoodi ei tehta. Kui meeldiv noormees sulle naeratab, siis tuleb natuke silmsidet hoida ja siis pilk kõrvale pöörata. Naeratamist ei tohi unustada! Ja niimoodi käib see pilgumäng paar korda. Enamasti üle viie korra ei lähe ja voila – mees tulebki juba sinu juurde! Nojah, sellisel juhul, kui sa ka noormehele meeldid, aga kui juba viis korda pilgumängu tehtud, siis ilmselgelt huvi sa talle pakud. Ma vahel teen niimoodi, et kui pilgumäng on juba mõned korrad käinud, siis ma hakkan vaikselt oma peas lugema 10, 9, 8, 7, 6 (umbes sel ajal tõuseb noormees oma toolilt ning hakkab sinu laua juurde liikuma)5, 4, 3, 2, 1 – ja ongi kohal.

2) Baarides/pubides tutvudes tahavad naised tihtipeale jääkuningannad olla. Jah, üks asi on see, kui sa oled selline natuke ülbe, aga teine ja hoopis erinev on see, kui meest kogu aeg vihase pilguga jõllitad (ja eeldusel, et ta tegelikult sulle meeldib. Kui ei meeldi, siis muidugi tuleb sellest töllist võimalikult kiiresti lahti saada). Ei maksa kedagi teist mängida, sest lõpuks tuleb nagunii õige pale välja. Muidugi on loogiline see, et kui me tutvume, siis me tahame endast kõige paremat muljet jätta, aga ei tohiks ära unustada, et ka sellega võib väga üle panna. Kui see tüüp just umbjoobes pole (sellistega ei maksa väga tutvust sobida), siis ta saab nagunii aru, kui võlts oled.

3) Vahel tutvuvad baarides/klubides inimesed, kellel on lihtsalt suurepärane omavaheline keemia. Kui nad ka tantsivad, siis on selline tunne, et sädemeid lööb välja vms. Keegi ei eeldagi, et naine peaks sellist vinget pepu liigutamist tegema jne, aga vahel on tore, kui tantsuga natuke õrritatakse. Mida mina teen – kui on näha, et mehega on keemia täiesti olemas, siis tantsime hästi lähedal – mehele hakkab kohe tunduma, et nüüd läheb suudluseks, aga natuke enne seda tõmbun ma eemale ning kutsun teda oma sõrmadega enda juurde. Ta loomulikult tulebki, aga sama asi jälle kordub 😀 Ja nii mitmeid kordi – kuni siis lõpuks kas läheb suudluseks või lähe. Olenevalt olukorrast. Mida ma tegelikult selle punkti all öelda tahan on see, et tantsides ei peaks naised nagu nunnad olema. Loomingulises on meeste jaoks võluv. Vahel ma juhtun klubides nägema vööseelikutes naisi, kes on endale 20 cm kontsad alla pannud – nad ei suuda nendega isegi kõndida, rääkimata tantsimisest. Keegi ei eeldagi, et peaks väga hästi tantsida oskama, aga kui mees su end natuke liigutama kutsub, siis on päris nukker vaadata, kuidas neil naistel on tegemist, et sellistel kontsadel isegi paari sammu astuda. Kui sa pole kindel, et sa suudad sellistel kontsadel kõndida ja tantsida, no mille krdi pärast sa need üldse jalga paned? Eputamiseks? Jah, tore küll, aga niimoodi võid mõne toreda tutvuse kaotada.

4) Väga paljud naised meigivad end peole minnes, mina ka. Ja siis tutvuvad nad meestega ja käivad iga 20 minuti pärast oma meiki värskendamas/juukseid kohendamas, sest mis siis saab, kui huuleläige pole enam nii perfektne või kui juuksed on natuke sassis? Ma ütlen teile, kallid naised, mis siis saab – mitte sittagi ei saa! Kui vahepeal ripsmetušš just ojadena su näole pole tulnud, siis tegelikult on kõik korras. Kui ma vahel väga palju tantsin, siis lähen näost punaseks jne, aga mul on täiega pohhui. Sest loeb see emotsioon. Ja kui mees leiab, et see on piisav põhjus, et endale teine tantsupartner leida, siis on tegemist sellise isendiga, kellele pole nagunii mõtet eriti aega kulutada.

5) Vahel lähevad naised kanakarjas peole ning eeldavad, et mõni meeldiv noormees tahab sellisel juhul rääkima tulla, kui sul viis sädistavat sõbrannat kõrval on. Ega ikka ei taha küll. Kui see ongi lihtsalt sõbrannade õhtu väljas, siis pole muret – olge või 10-kesi. Aga kui sa tahad mõne noormehega tutvuda, siis peaks natuke siiski üksinda ringi liikuma, kas või jooki ostma minema vms. See ei tähenda, et see tutvus peaks toimuma, aga võimalus on vähemalt suurem võrreldes sellega, kui mõni mees su sõbrannade seltskonnast ära tirima hakkaks. Sest meestel on ka oma ego – teate ju küll. Kui ta saab sinult korvi siis, kui sa üksinda oled, siis selle suudab ta veel üle elada, aga kui su viis sõbrannat kõrval itsitavad, siis see mõjub neile.

Nii et tegelikult on võimalik tutvuda küll. Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida. Ja mitte eeldada, et iga noormees, kellega te tutvumisportaalis kirju vahetate, kohe teie tulevane abikaasa on. Klubis/pubis/baaris tutvudes tuleb asja chillilt võtta – see ei tähenda jumala eest seda, et mehega peab kohe esimesel kohtumisel voodisse ronima. Isegi suudlema ei pea. See, et minul vahel nii juhtub, on lihtsalt sellepärast, et tihtipeale olen ma oma kirgede ori 😀 Võib-olla on see mu hukatus – ega ma ei tea ka. Kuid üldiselt vallalisena olles (siis kui mul mingi mehe vastu tundeid pole) ma jumaldan seda flirtimist (nii kirjades kui päriselus), pilgumängu, seksikaid tantsimisi jne. See annab elule nii palju vürtsi juurde.

Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?

Heh, leidsin oma gümnaasiumiaegse lõpukirjandi. Nimelt aastal 2009 saime me oma puhtandist paljunduse teha ja hiljem olen selle endale arvutisse trükkinud, et alati olemas oleks. Ma olen sellel teemal ka kunagi kirjutanud, seega kopin selle postituse:

Mina kirjutasin teemal “Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?”  Sain 79 punkti ja olin väga rahul, sest proovikirjandi sain ma ainult 62 (proovikirjandi teemaks oli “Internet – võimaluste andja või võtja?”). Kuigi üldiselt jäid mu koolis kirjutatud kirjandid alati sinna 70-75 kanti, üle 80-ne saada ei õnnestunud (see oli päris hea tulemus, sest meil oli väga karm eesti keele õpetaja, mina sain temaga normaalselt läbi, aga õnnetumad olid need, kes üldse kirjandeid kirjutada ei osanud).  Siiani on mul veel endal alles see täpne jaotus, kuidas need punktid lõpukirjandis jagunesid:

Hindamiskriteerium Maksimumpunktid Tulemus
Vorm/ülesehitus                     5 /                         3
Sõnavara/stiil                         15 /                     13.5
Õigekiri                                      35 /                       35
Sisu                                             45 /                       27

Mind ennast üllatus kirjandi puhul see, et ma sain õigekirja eest maksimumi, aga sisu eest läks nii palju kaduma. Tavaliselt kaotasin ma õigekirjast alati seitse punkti (seal oli vist see reegel, et kui midagi oli valesti, siis vähenes see punktide arv kohe seitsme võrra). Ja sisu eest sain ma tavaliselt alati 36 (seal toimus langus üheksa punkti võrra. Ehk siis kui sisu polnud 45 väärt, siis sai 36, järgmine tase oli 27 juba). Nii et selles mõttes ma küll pettusin, aga samas kokkuvõttes tulid päris normaalsed punktid (ja ületasin enda rekordi ühe punktiga, sest oma õpetajalt sain ma kõige kõrgemaks punktisummaks 78 :D).  Kuigi 79 ja 80-ne vahel on ainult üks punkt, siis tundub see siiski üüratu vahe, ma mõtlesin kogu aeg, et krt, oleks võinud siis juba 80 täis tulla.

Aga minu kirjand siis. Ükski kirjandis mainitud jutuajamine ei ole reaalselt aset leidnud, mul ei ole kahjuks rikast vanaonu, kuigi võiks olla küll 😀

 

Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?

Juhtusin paar nädalat tagasi kuulma pealt üht huvitavat vestlust. Tavaliselt bussiga sõites olen nii omades mõtetes, et ei pane tähelegi, mis ümberringi toimub. Nüüd aga jäin endalegi märkamatult kõrvu kikitama. “Sa tahad öelda, et su 20-aastane õde abiellus lehmakasvatajaga ja kolis maale elama? Kuidas ta küll nii teha sai? Seal ei saa ta ju kuidagi oma karjääri arendada, peab muudkui sigu toitma ja lehmi lüpsma, niimoodi päevast päeva, aastast aastasse. Sa oleks pidanud talle ütlema, et tulevikus kahetseb ta seda kindlasti, sest edukuse võti on karjäär, raha ja töökoht kuskil hinnatud firmas.”

Kogu see jutt pani mindki mõtlema. Kas tänapäeval ongi raha ja karjäär edukuse võtmeks või on see lihtsalt unelm, mille poole kõik noored püüelda tahavad? Kuhu on jäänud rahulolu enda ja ümbritseva maailmaga?

Enda lähikonnas tean palju noori inimesi, kes on endale nii-öelda kümneaastaku plaani koostanud. Kõigepealt tuleb lõpetada gümnaasium, siis minna ülikooli ja õppida midagi praktilist ning kasulikku, mis palju raha sisse toob. Edasi tuleb õppida paar aastat välismaal või paremal juhul üldse sinna jääda, sest tööle minnes on palgad seal ju palju suuremad. Sellise plaani abil peaks nii 10-15, maksimum 20 aasta pärast olemas olema luksusvilla, vähemalt kolm kõige uuemat autot, veel paremal juhul limusiin ning kõik muu maine vara samuti. Kas hing on ka tänu sellele rahul? See küsimus jätab paljud inimesed külmaks. 

Kui ma ühe tuttavaga tulevikuplaanidest rääkisin, oli ta vägagi üllatunud kuuldes, et ma kavatsen vähemalt aasta oma õpingutes vahele jätta ning võimaluse korral Mehhikosse vabatahtlikuks minna ja sealsete lastega tegeleda. Kui ta kuulis, et see selgub alles novembris, kas ma saan vabatahtlikuks või mitte, luges ta mulle sõnad peale. Tema arvates raiskavat ma ilmaasjata oma aega, sest kui Euroopa Komisjon mu projekti ei rahasta, on see kõik olnud mõttetu ootamine, selle asemel saaksin ju midagi kõrgkoolis õppida. Pealegi teha ilma palgata tööd, mis kasu sellest küll olla võiks? Kui üritasin talle selgitada, et see aitaks mul lisaks vabatahtlikuks olemisele saada paremini selgeks oma unistuste hispaania keel, ei saanud ta minust ikkagi aru. Mõtlesin, et mis ma ikka majandust õppivale realistile seda selgitan ning vahetasin hoopis teemat.

Olen rääkinud paljude noortega, kelle tulevikuplaanid on nii paigas, et neile ei tundu jäävat isegi hingamisruumi. Mõni kujundab lihtsalt karjääri, teine plaanib kindlasti ka kuulsaks saada. Kui ühelt tuttavalt küsisin, miks ta tahab raamatupidajaks õppima minna, vastas tema, et tegelikult läheks ta hoopis majandust õppima, aga ta kardab, et ta ei saa sinna sisse. Mõlemad ametid toovad ju palju tulu sisse ja see ongi tema arvates kõige olulisem.

Võib-olla tõesti umbes 10-15 aasta pärast on edukad ja rikkad inimesed väga õnnelikud, kuid ma siiski julgeksin selles kahelda. Kui kogu elu on aetud taga ainult maiset vara, siis minul tekib küll küsimus, kas võidab see, kel surres kõige rohkem asju? 

Minu vanaonu, kes on nüüd juba 75-aastane, pani mind elu üle veelgi enam järele mõtlema. Ta on päris rikas, kuid üsnagi õnnetu inimene. Nimelt ta oli alati unistanud kirjanduseõpetajaks saamisest, kuid ta vanemad keelasid tal selle kategooriliselt ära, ähvardades teda muidu oma pärandusest ilma jätta. Vanaonu oli oma ara iseloomu tõttu väga hirmul ja otsustaski minna perekonna jälgedes ning sai hoopis advokaadiks. Nüüd elab ta üsnagi jõukalt, kuid hinges kripeldab, et südamesoov siiski täitumata jäi. 

Kuigi juba enne temaga vestlemist olin kindel, et minust ei saa raha tagaajajat, mõjutas tema jutt mind veelgi rohkem. Ta ütles mulle: “Unista suurelt ja ürita need ka teoks teha. Pea aga meeles seda, et sinu südamehääl on kõige olulisem. Raha ja edukus võivad tuua küll näilise rahulolu, aga pikemas perspektiivis ainult see sind õnnelikuks ei tee. Võib-olla mõned inimesed lepivadki ainult selle näilise rahuloluga, sina aga selline pole. Seda olen ma alati teadnud.”

Öeldakse, et lollid õpivad enda vigadest, targad aga teiste omadest. Mina ei taha pool oma elu maha magada ja siis avastada, et olen küll rikas ja edukas, kuid teen midagi sellist, mis mulle endale huvigi ei paku.

Noorena tundub edukus ja rikkus hoopis teistsugune. Paljude jaoks on see miski, mis lihtsalt peab olema, et elus hakkama saada ja läbi lüüa. Pole vahet, mis ametipostil “põldu küntakse”, peaasi on sellega kaasnev rikkus. Selline mõtteviis võib aga inimese lõpuks õnnetuks muuta, tunded jäävad tagaplaanile, sisemus on kui tühjaks pigistatud sidrun, mis kõigest hoolimata suudab vaid rahatähekesi märgata. Kas sellist elu me tahamegi? Kas sellise eluga me lepimegi?

Ilmselt paljud noored niimoodi tunnevadki. Ma olen õnnelik, et mina nende hulka ei kuulu. Olen kindel, et ka tulevikus suudan enda ümber märgata pisiasju ja jääda selleks, kes ma olen. Kõigel võib olla hind, aga vähesel on väärtus. Just see ongi väärtus, et tahan oma sisemise minaga rahul olla, tehes just seda, mis mulle endale huvi pakub, mitte aga seda, mis mulle tulevikus miljoneid garanteerida võiks.

Kahjuks ei saa ma teiste noorte mõttemaailma muuta. Saan rääkida vaid nende eest, kellele läheb korda rahulolu nende tulevase ameti suhtes, keda huvitab nende sisemine harmoonia. Või võiks pigem öelda, kes on piisavalt julged, et oma südamehäält kuulata, vaatamata teiste ootustele? Raha ja edukus võimaldavad maiseid asju muretseda, aga rahulolu ja harmooniat oma hinges osta ei saa…

Eurovisioon/Emadepäev

Kui Eurovisioonist rääkida, siis iga aasta läheb see aina igavamaks. Austria mulle eriti ei meeldinud – ja mitte sellepärast, et sel Conchital habe on. No kui kõik laulud mööda on, siis ühe peab nendest halbadest ju valima. Minu meelest viimane hea võitja oli üldse 2009 – siis võitis Norra (Alexander Rybak). Parim võitja läbi aegade minu jaoks on olnud 2006-nda aasta võitja Lordi. No ma olen Eurovisiooni umbes 1998-ndast aastast jälginud, vähemalt sinnani ulatuvad mälestused. Ja 2004 ma näiteks lindistasin kogu Euroka, sest iga teine laul oli hea. Nüüd on kõik laulud nii igavad, et uni tuleb peale lausa neid kuulates. Vähemalt hea asi on see, et Rootsi ei võitnud, sest kaks aastat tagasi nad alles võitsid (jällegi jumala igava lauluga, sest see Loreen küll midagi erilist polnud). Kunagi oli Eurovisioon ikka väärt ootamist, aga vbl on asi lihtsalt selles, et siis ma olin laps 😀 Ja lapsena tunduvad sellised asjad üldse olulisemad.

Täna hommikul linnas liikudes nägin paljusid inimesi lilled käes. Sest täna on emadepäev… Mu kolmas emadepäev ilma oma kalli emata. Vahel ma mõtlen, et kui oleks suvel 2011 tulevikku ette näinud, siis oleks oma kalli emaga palju rohkem aega veetnud – mitte Pärnus kogu aeg olnud (olime Egoga siis veel boonustega sõbrad ja olin päris tihti Pärnus, kus ta elas).

Mulle jääb igaveseks mällu see hetk, kui ma 2011 aasta oktoobris Soome-Rootsi reisile läksin ning oma emale ütlesin, et kolme päeva pärast näeme… See oli mul tolleaegse praktikakohaga saadud reis ning ma polnudki varem ei Soomes ega ka Rootsis käinud. Ja öö enne laevale minekut ööbisin sugulase juures ning mu ema helistas mulle kell 06.00 hommikul, et kontrollida, kas ma ikka olen üleval, sest laev väljus väga vara. See oli viimane kord, kui ma temaga rääkisin.

Päev möödus Helsingis erinevaid turistikohtasid külastades ning õhtul läksime seltskonnaga Rootsi laevale. Olin just end valmis sättinud, et pidutsema minna, kui mu õde mulle helistas ja mainis, et mu ema oli insuldi saanud. Siis oli veel lootust, et kõik saab korda, lihtsalt öeldi, et ta peab taastusravi tegema hakkama, sest vasak pool oli halvatud.

Pärast seda jäin ma kajutisse ning oksendasin kogu öö, sest lisaks sellele, et meri oli väga tormine, olin ka uudisest šokeeritud. Kui mu tulevane töökaaslane peolt tuli, siis ma olin pisarates ning ega võõras inimene ei oskagi selliste olukordade puhul reageerida.

Järgmisel õhtul langes mu ema koomasse ning kui ülejärgmisel hommikul Helsingis laeva ootasin (meie reis oli niimoodi, et tulime Stockholmist tagasi ka Helsingi kaudu, täpselt nagu läksime  –  Tallinn-Helsingi-Stockholm), et Tallinnasse minna, siis mu õde helistas ning ütles, et enam eriti lootust pole… Kogu teekond Tallinnasse oli kohutav – olin ümbritsetud võõrastest inimestest, kes nägid mind täiesti jubedalt nutmas.

Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin uuesti oma õele ja kui ta telefoni vastu võttis, sain kohe aru, et mu ema ei ole enam elavate kirjas… Kogu teekond sadamast bussijaama oli kui aegluubis, nutsin ohjeldamatult. Ka Tallinn-Tartu bussis mõtlesin, et see on üks õudusunenägu, millest ma kohe üles ärkan… Kuid kahjuks oli see reaalsus.

Ma usun, et alguses ei jõudnud mulle kohalegi, et mu ema on surnud. Kuna olin ju enne seda ka reisinud ning pikalt Eestist eemal olnud, siis see tunduski, nagu sel korral oleks tema reisile läinud.

Ma olin alati kindel, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga kahjuks läks teistmoodi… Mu õe lapsed ta siiski nägi ära, nii et vanaema staatust sai ta natuke nautida.

Kui ma päev pärast matuseid kooli läksin (õppisin siis kutsekas oma eriala), siis isegi kursusejuhataja mainis mulle, et miks ma koju ei jäänud… Kusjuures siis oli mu ema sünnipäev, ta suri neli päeva enne oma sünnipäeva ning päev enne seda olid ta matused. Kui see mu koolist puudumine oleks ta elavate nimekirja tagasi toonud, siis loomulikult oleksin ma seda teinud. Aga ma vajasingi tegevust, sest muidu oleks omadega hulluks vist läinud. Mu ema oli maailma kõige kallim inimene minu jaoks. Inimene, kellele ma võisin kõigest rääkida.

 

Mu isa pole pärast ema surma endale püsivat kaaslast leidnud, aasta tagasi tundus, et keegi nagu oleks, aga vist ikka ei olnud. Tegelikult on üldse imelik niimoodi mõelda – nad olid mu emaga 31 aastat abielus ja oleks kauemgi olnud, kui saatus poleks teistmoodi tahtnud… Kui nüüd märtsis pulmas käisin, siis meenus just mu õe pulm aastal 2007, kus nad emaga ööni tantsida vihtusid.

Mu isa pole kunagi oma tunnestest rääkinud, ka vahetult pärast ema surma oli tema see, kes ei nutnud. Kuna ilmselt ta tundis, et peab mulle ja mu õdedele toeks olema. Mu isa on üldse selline mees, kes palju ei räägi. Ja kui ta natuke tinutanud on, siis räägib. Aga siis lähevad vist paljude häälepaelad valla, sest alkohol mõjub juba kord niimoodi.

Mu ema oli maailma parim. Hetkel näengi seda ekraani uduselt, sest pisarad jooksevad. Kui ma Tartus olen, siis ma ei käi oma ema haual just eriti tihti. Sest iga kord sinna minnes tekib mul tahtmine karjuda: “Miks sa mu maha jätsid, kui ma nii noor olin? Ma olin arvestanud, et elad vähemalt senikaua, kui ma 50 olen. Nii nagu vanaema elas, ta suri siis, kui sina kuskil 46 olid.”

Aga selline on elu. Midagi pole parata…