Pihiisa kirjutab: “Kas sul on juba keegi?”

Mäletate seda, kui ma mainisin, et Pihiisa kirjutab mu blogisse ühe külalispostituse? Nüüd ta siis seda tegigi. Nagu ikka, on kogu tekst muutmata kujul.

Kas sul on juba keegi

Minult aega ajalt ikka küsitakse, et kas sul on juba keegi? Miks sa üksi oled? Või siis imestatakse, et „Kuidas sa küll suudad üksi olla…“ nagu see oleks mingi hirmus piin ja maailma lõpp. Tavaliselt tahaks vastata, et aga miks mitte? Või miks peaks keegi olema? Küsijatest tuleb muidugi aru saada, suhe ja pere on enamus inimese jaoks sama elementaarne elu osa nagu tööl käimine või viisakas inimene olemine.

Naljakas on see, et hoolimata ühiskonna kiirest arengust, elatustaseme tõusust, mugavustest, pole väärtushinnangud ja ellu suhtumine inimestel palju muutunud. See on täpselt samasugune nagu siis kui inimesed karjana koopas elasid, eesmärk on saavutada stabiilsus ja turvalisus, et elu kestaks!

Tänapäeva ühiskonnas on ikka veel täiesti ootuspärane, et inimesed loovad perekonna, teevad lapsi, kasvatavad neid, käivad tööl, maksavad pangalaenu ära ning panevad kõrvad pea alla – elu hästi elatud, edasi antud! Nagu oleks mingi reaalne oht, et teisiti elades läheb kogu maailm katki.
Õnneks on ka erandeid, mõni tahab reisida, maailma näha, mõni karjääri, firmat teha, aga enamasti on 30+ eluaastaks need hullud mõtted peas alla surutud või tehtud ning siis jõuavad kõik ringiga pere loomise ja lasteni tagasi, mis tähendab kohe stabiilset tööl käimist, pangalaenu maksmist ning muud selle kõigega kaasnevat.

Aga on ka teine grupp inimesi, kes pole ka 40’selt peret loonud ega kavatsegi seda teha. Nad naudivad elu, teevad karjääri, reisivad, suhtlevad inimestega, tegelevad heategevusega, proovivad erinevaid ameteid, hobisid, riskivad valikutega rohkem. Nad ei ole peret loonud ning nad ei ole seetõttu kuidagi teistest kurvemad või õnnetumad, veel vähem halvemad, aga tundub siiski, et seda osa inimestest ei mõisteta hästi. Ikkagi kummaline, miks tal pole peret või suhet, mis tal viga on?!

Reaalsus on see, et tänapäeval on raske üksi olla. Meid ümbritsevad tavaliselt paljud inimesed, pere, sõbrad, kolleegid ja internetiski saab piiramatult suhelda. Füüsilise läheduse leidmine ei ole ka mingi probleem, mooduseid on mitmeid, ainult vali ja tegutse. Üksi polegi võimalik olla.

Inimesed, kes on valinud endale suhte- või perevaba elu teevad seda kindlas teadmises, et nad tegelikult pole üksi. Nö traditsioonilise suhte loomiseks piisab ainult tahtmisest ja piltlikult käe välja sirutamisest. Miks seda siis ei tehta? Vastu võiks küsida, et mida annab suhe? Mis on see kasu, mida osapooled suhtest saavad?

Teoreetiliselt pakub suhe teatud sorti vaimset rahulolu, kindlustunnet, sul on keegi, kes sind armastab (eeldatavasti), kellega jagada oma muresid ja rõõme, kes lohutab kui vaja ning rõõmustab kui vaja, kellega jagada elu üheskoos.

Praktikas, kui vaadata inimeste erinevaid suhteid, siis see ideaalilähedane periood lõpeb kõikidel kiirelt ära ning see mis jätkub, ei ole enam nii rahuldustpakkuv. Lausa rusikareegel on see, et suhted lähevad lõpuks lahku, asi muutub lausa inetuks, solvatakse, tehakse haiget, saadakse haiget. Väga väike osa suhetest kestavad pikka aega ja veel vähem osa suhteid lähevad mõistlikult lahku. Nagu Louis CK ütleb, kõige „positiivsem“ stsenaarium suhte lõpule on, et üks teist sureb ära. Kasvõi vanadusse.

Suhtevaba elu on teadlik valik, see on valik suhtega kaasnevate miinuste ja suhtes mitte olemise plusside vahel. Ja see on tihti parem valik kui inimesed oskavad arvata. Ka ilma suhteta võib nautida lähedaste toetust, murede, rõõmude jagamist, kindlustunnet ja ka füüsilist lähedust.
Tähendusrikka suhte loomine pole lihtne, mõni leiab selle alles kõrges vanuses, elu loojangul ning see seab kogu eelnenud elu perspektiivi.
Pigem peaks inimestes küsimusi tekitama kiire suhete loomine, kokku kolimine, laste tegemine, abiellumine ning siis traumaatiline lahkuminek. Lisaks on kõrvalisi kannatajaid sellisel puhul kordades rohkem kui tollel üksi olijal. Võib lausa öelda, et suhtes olijad on isekamad, teiste suhtes hoolimatumad, kogu energia läheb ära oma suhte ja kaaslase peale.

Järgmine kord, kui keelel kibeleb küsimus „kas sul juba on keegi“ tuleks järele mõelda, äkki hoopis üksi olemine on see „õige“ elamise viis ja suhetest-suhetesse elamine see „vale“ variant?
Head nuputamist!

Advertisements