Kaks täiesti erinevat Printsessi

Oma lühikese eluea jooksul olen ma märganud, et ka meestega suhtlemisel on minus kaks täiesti erinevat Jaanikat. See kõige tüüpilisem on selline natuke flirtiv, mitte eriti tagasihoidlik ning selline chill. Kui mees mulle füüsiliselt ja pigem ainult seksuaalselt sümpatiseerib, siis ma võin temaga väga palju sellist flirtivat teksti ajada, sest see on lihtsalt lõbus (kui ta mulle üldse ei sümpatiseeri, siis ei tee ma seda ka). See on kohati selline tore adrenaliin, pilgumängud, flirtivad laused jne. Ja selle tõttu ehk ongi mõned mehed veendunud olnud, et ma ei ole eriti tagasihoidlik neiu. Nendega tõesti ei ole, sest nad küll võivad mulle meeldida, aga pigem väga pinnapealselt – ja adrenaliinipakkuvalt.

Ja siis on see teine Jaanika. See teine Jaanika muutub maailma kõige häbelikumaks neiuks, kui mõni noormees talle tõeliselt meeldib. Et mitte see meeldimine et oh sa krt, see tüüp näeb nii seksikas välja, vaid ikka tõsisem meeldimine. Sellisel juhul ei käitu ma väljakutsuvalt, mõtlen alati, et appi, miks ma nii palju räägin, miks ma nüüd seda ütlesin, miks ma oma kiiksud kohe letti ladusin. Ja kui juhtub, et ma peaksin selle meeldiva noormehega veel kuhugi sööma minema, siis tavaliselt olen ma nii pabinas, et ma lihtsalt ei suuda iial oma toitu lõpetada, sest ma kardan, et kohe lendab raudselt midagi sülle, tomatimahl vms läheb ümber jne. Ning ma siis enda arust täiega üritan mitte seda noormeest vahtida ning mitte nii palju naeratada, sest muidu võib mulje jääda, et ma olen mingi friik 😀 Ja tihti võib ka juhtuda sellisel juhul nii, et ma avastan, et ma olen pool tundi lakkamatult rääkinud, ilma et ma oleksin noormehel lasknud sõnagi lausuda ning kui ma seda taipan, siis mul hakkab nii piinlik ning ma olen kindel, et see noormees lihtsalt kohe laseb jalga.

Vahel on elus ju tulnud ka seda ette, et mingi noormehega sa suhtled enne nägemist pikemalt ja sa ei oska seda isegi seletada, aga tundub, et ta meeldib sulle. Kuna tavaliselt ma enne esimest kohtumist ei oska noormeestest suurt midagi arvata, siis ei tule sellist asja eriti ette. Ja sellisel juhul võib juhtuda lausa nii, et mina vana sarideitija, hellan päev enne seda kohtumist sõbrannale ja hakkan talle muret kurtma, et kle, mul on veits hirm, millepeale sõbranna muidugi naerma hakkab ja ütleb, et Jaanika, sinu jaoks ei ole see ju uus asi, sa oled umbes miljon korda meestega kokku saanud ju. Ja siis ma adun ise ka, et ega ma esimest korda niimoodi meestega kokku ei saa. Kuid kuna selliseid olukordi juhtub väga harva, et ma enne kellegi nägemist niimoodi pabinasse võin minna, siis minu jaoks on see siiski uudne kogemus.

Ja kui peakski juhtuma, et mingi noormees mulle ikka tõsiselt meeldima hakkab, siis ma olen nagu tõeline looduskatastroof – söögiisu pole, olen hullult hajameelne, kogu aeg on mingi veider naeratus näol, iga telefonikõne või smsi peale hakkab süda kloppima, et ehk on helistajaks või sõnumineerijaks tema – ja kui see peakski nii olema, et ta helistab, siis enne kõnele vastamist ma kordan endale: “Jaanika, rahune maha, rahune maha, rahune maha!” 😀

Ja kui veel peaks juhtuma, et see konkreetne noormees sind kallistab või kohvikus istudes käe sulle ümber paneb, siis on mul selline tunne, et ma ausõna suren kohe ära, sest raudselt ta tajub, et ma kohe punastan end lolliks ning süda taob täiega. Minu jaoks sellised kallistamised vms ei tähenda enamasti suurt midagi, aga kui noormees peaks mulle väga meeldima, siis on see minu jaoks nii suur asi. Või siis lihtsalt teineteise käte puudutamine – kui ma olen lihtsalt mingi kena noormehega söömas, kellega on küll tore, aga kes mulle nii hullult ei meeldi, siis see asi ei jää mulle meeldegi. Aga kui see mees mulle tõesti meeldib, siis on see minu jaoks nii eriline hetk.

Tavaliselt viskan oma kiiksud kähku letti ning mul on suva. Kui ma aga näiteks meeldivale noormehele räägin, et tead, ma kodus siputan ühe nööriga, kui ma arvutis olen või loen ning sellel peab üheksa või kümme sõlme olema ning ma kutsun seda nööri siputajaks, siis ma kohe taipan, et appi, Jaanika, mida sa teed, et sa ikka ei suuda kunagi vait olla 😀 Või et ma pean alati äratuskella viis korda kontrollima, kui ma selle moblal olen pannud, sest ma lihtsalt pean seda tegema, ühest korrast ei piisa. Ja tule taivas appi selle eest, kui ma jälle juhtun seda noormeest jõllama ning lõpuks pean lihtsalt pilgu ära keerama (mis ongi naljakas, sest tavaliselt ma suudan pilgumängu teha), sest ma hakkan nii naeratama, et ma ei oska enam lihtsalt olla. Või hakkan punastama ka veel.

Nii veider ongi tegelikult võrrelda neid kahte Jaanikat, sest nad ongi nagu kaks täiesti erinevat inimest. Kuna seda viimast tuleb kõvasti harvem ette, sest enamasti ma häbelikkusega just silma ei paista. Nende meeste puhul jah ei paista, kes mulle seksuaalselt väga meeldivad, aga kui keegi peaks tõeliselt meeldima, siis… olen ma kobakäpp-närveldaja-häbelik-tagasihoidlik kuubis.

Advertisements

Pihiisa kirjutab: “Kas sul on juba keegi?”

Mäletate seda, kui ma mainisin, et Pihiisa kirjutab mu blogisse ühe külalispostituse? Nüüd ta siis seda tegigi. Nagu ikka, on kogu tekst muutmata kujul.

Kas sul on juba keegi

Minult aega ajalt ikka küsitakse, et kas sul on juba keegi? Miks sa üksi oled? Või siis imestatakse, et „Kuidas sa küll suudad üksi olla…“ nagu see oleks mingi hirmus piin ja maailma lõpp. Tavaliselt tahaks vastata, et aga miks mitte? Või miks peaks keegi olema? Küsijatest tuleb muidugi aru saada, suhe ja pere on enamus inimese jaoks sama elementaarne elu osa nagu tööl käimine või viisakas inimene olemine.

Naljakas on see, et hoolimata ühiskonna kiirest arengust, elatustaseme tõusust, mugavustest, pole väärtushinnangud ja ellu suhtumine inimestel palju muutunud. See on täpselt samasugune nagu siis kui inimesed karjana koopas elasid, eesmärk on saavutada stabiilsus ja turvalisus, et elu kestaks!

Tänapäeva ühiskonnas on ikka veel täiesti ootuspärane, et inimesed loovad perekonna, teevad lapsi, kasvatavad neid, käivad tööl, maksavad pangalaenu ära ning panevad kõrvad pea alla – elu hästi elatud, edasi antud! Nagu oleks mingi reaalne oht, et teisiti elades läheb kogu maailm katki.
Õnneks on ka erandeid, mõni tahab reisida, maailma näha, mõni karjääri, firmat teha, aga enamasti on 30+ eluaastaks need hullud mõtted peas alla surutud või tehtud ning siis jõuavad kõik ringiga pere loomise ja lasteni tagasi, mis tähendab kohe stabiilset tööl käimist, pangalaenu maksmist ning muud selle kõigega kaasnevat.

Aga on ka teine grupp inimesi, kes pole ka 40’selt peret loonud ega kavatsegi seda teha. Nad naudivad elu, teevad karjääri, reisivad, suhtlevad inimestega, tegelevad heategevusega, proovivad erinevaid ameteid, hobisid, riskivad valikutega rohkem. Nad ei ole peret loonud ning nad ei ole seetõttu kuidagi teistest kurvemad või õnnetumad, veel vähem halvemad, aga tundub siiski, et seda osa inimestest ei mõisteta hästi. Ikkagi kummaline, miks tal pole peret või suhet, mis tal viga on?!

Reaalsus on see, et tänapäeval on raske üksi olla. Meid ümbritsevad tavaliselt paljud inimesed, pere, sõbrad, kolleegid ja internetiski saab piiramatult suhelda. Füüsilise läheduse leidmine ei ole ka mingi probleem, mooduseid on mitmeid, ainult vali ja tegutse. Üksi polegi võimalik olla.

Inimesed, kes on valinud endale suhte- või perevaba elu teevad seda kindlas teadmises, et nad tegelikult pole üksi. Nö traditsioonilise suhte loomiseks piisab ainult tahtmisest ja piltlikult käe välja sirutamisest. Miks seda siis ei tehta? Vastu võiks küsida, et mida annab suhe? Mis on see kasu, mida osapooled suhtest saavad?

Teoreetiliselt pakub suhe teatud sorti vaimset rahulolu, kindlustunnet, sul on keegi, kes sind armastab (eeldatavasti), kellega jagada oma muresid ja rõõme, kes lohutab kui vaja ning rõõmustab kui vaja, kellega jagada elu üheskoos.

Praktikas, kui vaadata inimeste erinevaid suhteid, siis see ideaalilähedane periood lõpeb kõikidel kiirelt ära ning see mis jätkub, ei ole enam nii rahuldustpakkuv. Lausa rusikareegel on see, et suhted lähevad lõpuks lahku, asi muutub lausa inetuks, solvatakse, tehakse haiget, saadakse haiget. Väga väike osa suhetest kestavad pikka aega ja veel vähem osa suhteid lähevad mõistlikult lahku. Nagu Louis CK ütleb, kõige „positiivsem“ stsenaarium suhte lõpule on, et üks teist sureb ära. Kasvõi vanadusse.

Suhtevaba elu on teadlik valik, see on valik suhtega kaasnevate miinuste ja suhtes mitte olemise plusside vahel. Ja see on tihti parem valik kui inimesed oskavad arvata. Ka ilma suhteta võib nautida lähedaste toetust, murede, rõõmude jagamist, kindlustunnet ja ka füüsilist lähedust.
Tähendusrikka suhte loomine pole lihtne, mõni leiab selle alles kõrges vanuses, elu loojangul ning see seab kogu eelnenud elu perspektiivi.
Pigem peaks inimestes küsimusi tekitama kiire suhete loomine, kokku kolimine, laste tegemine, abiellumine ning siis traumaatiline lahkuminek. Lisaks on kõrvalisi kannatajaid sellisel puhul kordades rohkem kui tollel üksi olijal. Võib lausa öelda, et suhtes olijad on isekamad, teiste suhtes hoolimatumad, kogu energia läheb ära oma suhte ja kaaslase peale.

Järgmine kord, kui keelel kibeleb küsimus „kas sul juba on keegi“ tuleks järele mõelda, äkki hoopis üksi olemine on see „õige“ elamise viis ja suhetest-suhetesse elamine see „vale“ variant?
Head nuputamist!

Miks deitimine oli kunagi palju lihtsam?

Ma olen alati olnud selline neiu, keda meikimine/ehted/kleidid/kingad/kotid vms on vägagi külmaks jätnud. Ma arvan, et oma esimese ripsmetuši sain ma kuskil 20-aastaselt, mida ma kasutasin umbes kolm korda aastas (Mehhikos olin ma pool aastat täiesti ilma meigita). Jah, 16-aastaselt meikis mu õde mind tihti, sest tahtsin vanem välja näha ning pubidesse/klubidesse sisse saada. Mõnikord sain, mõnikord ei saanud. Ja noh, ma paljudel juhtudel valetasin oma vanust ka, sest kui ikka 25-aastane noormees lauda istus, siis ma ei hakanud ju ometi ütlema, et tead, ma olen veel täiesti alakas. Ikka ütlesin, et 18-19 olen. Kui me üks kord sõbrannadega juba kolmanda portsu friikaid ühes pubis tellisime, siis hakkasid noormehed vist küll kahtlustama, et ega me päris täisealised pole 😀 (need noormehed istusid meie lauas ning küsisid, mis me soovime). Mina tollel ajal jõin suhteliselt vähe, seega alkohol mind eriti ei kottinud.

Kui ma 18-neselt deitide maailma sisenesin, siis tundus see nii krdi põnev, sest ma olin peaaegu kaks aastat hõivatud olnud. Tollel ajal tähendas see ainult seda:

a) minna sinna kohta kohale, kus kohtamine pidi toimuma (või kui tüüp tuli järgi, siis minna maja ette välja, aga üldiselt ma eelistan, et esimesel kohtumisel saan ma kuskil avalikus kohas kokku). Kõik. Ma kandsin siis ainult teksaseid ega meikinud end mitte kunagi. Enamasti olid jalas spordijalanõud.

Nüüd on asjad natuke teistmoodi. Enne kohtumist ma seisan riidekapi ees ning mõtlen, mida selga panna. Siis ma jõuan otsusele, et panen selle asja, siis ma mõtlen sada korda ümber – ja lõpuks on kell juba sealmaal, et ma hakkan vaikselt hiljaks jääma. Kuna ma VIHKAN teiste hilinemist, siis ma ei saa seda endale lubada, et ma ise hiljaks jään. Siis ma mõtlen, et peaks vist natuke ka meikima 😀 Kuna ma saan kokku tihtipeale enne saadet, siis saan kaks kärbest üho hoobiga- kuna ma saate jaoks ju nagunii meigin, siis selline variant mulle sobib 😀

Vanasti võisin ma klubis ka täiesti ilma meigita käia. Nüüd mind niisama naljalt klubis ilma meigita ei näe. Samas, ma käin klubides nii harva, sest ma eelistan pubisid. Tallinnas olen ainult ühes klubis käinud ja sedagi ühe korra. Kuid eks pubidega on sama asi. Ja näiteks kellegi korteripeole minnes ma ka meigin ennast enne, varem tundus see minu jaoks eriti mõttetu.

Et selles mõttes oli vanasti deitimine lihtsam 😀 Kellad on aga siis, kui ma lihtsalt poodi minemiseks ka end meikima hakkan, sest mina olin vanasti see naine, kes ei suutnud mõista neid neiukesi, kes end alati meikima pidid. Aga niisama poodi minekuks ma ennast ei meigi, sõbrannaga kohvitama minnes samuti mitte. Kui see aga hõlmab juba seda varianti, et ehk me õhtul läheme peole ka, siis on juba teine lugu.

Oh, kunagi olid ju sellised ajad, kus ma võisin vabalt kampsuniga klubisse minna. No tegelikult mitte just päris seda, aga sõbranna sünnale läksin niimoodi ning hiljem viisid teed meid klubisse. Nüüd ma arvestaksin sellise võimalusega, et ehk on hiljem kuhugi edasi suundumine. Ja kui ma isegi ehk ei meigiks, siis meigikott oleks ikka kaasas (see on mul alati kaasas, kui ma niisama ringi käin, ainult peole minnes on pisem peokott, kuhu see lihtsalt ära ei mahuks).

Samas ma endiselt vihkan shoppamist, sest see paneb mu pea valutama. Muidugi ma teen seda, sest elu sunnib, aga näiteks tean ma naisi, kes käivad shoppamas niimoodi, et kõigepealt lihtsalt lähevad kaevad, mis üldse müügil on – ja siis tulevad järgmine päev uuesti tagasi, et mõni asi endale siis soetada. Mina nii ei suudaks. Kui ma shoppama lähen, siis ma alati ostan midagi, sest niisama riideid proovida ning siis täiesti tühjade kätega lahkumine on minu jaoks nii suur ajaraiskamine. Ja mul tekib sellest kohutav peavalu. Ma mäletan Võrratuga shoppamist, mina olin siis see, kes kuskil koridoris istus ja ootas, millal ta mitu tundi poodides kolab 😀 Ja kui ta küsis, kuidas see või too asi sobib, siis ma ütlesin, et kärab küll, sest tahtsin juba minema saada 😀 Sama lugu oli ka Egoga.

Ehk selle tõttu ma paljud deidid üle lasengi, sest ma ei viitsi end meikida ega riidekapi ees nõutult seista. Palju mugavam on ju kodus istuda ja oma lemmikseriaali vaadata või raamatut lugeda. Kui kaks kärbest saab ühe hoobiga, siis jah, aga muidu mitte 😀 Ega ma end kusjuures väga ei meigi ka niisama kellegagi kohvitamiseks (ripsmetušš, huuleläige ja puuder, kui saatesse edasi, siis lauvärv ka), aga isegi seda ei viitsi. Vot, peakski üle pika aja täiesti ilma meigita kellegagi esimest korda kokku saama. Kunagi ju kogu aeg tegin niimoodi! Enam vist ei suudaks 😀