Pihiisa kirjutab: “Kas sul on juba keegi?”

Mäletate seda, kui ma mainisin, et Pihiisa kirjutab mu blogisse ühe külalispostituse? Nüüd ta siis seda tegigi. Nagu ikka, on kogu tekst muutmata kujul.

Kas sul on juba keegi

Minult aega ajalt ikka küsitakse, et kas sul on juba keegi? Miks sa üksi oled? Või siis imestatakse, et „Kuidas sa küll suudad üksi olla…“ nagu see oleks mingi hirmus piin ja maailma lõpp. Tavaliselt tahaks vastata, et aga miks mitte? Või miks peaks keegi olema? Küsijatest tuleb muidugi aru saada, suhe ja pere on enamus inimese jaoks sama elementaarne elu osa nagu tööl käimine või viisakas inimene olemine.

Naljakas on see, et hoolimata ühiskonna kiirest arengust, elatustaseme tõusust, mugavustest, pole väärtushinnangud ja ellu suhtumine inimestel palju muutunud. See on täpselt samasugune nagu siis kui inimesed karjana koopas elasid, eesmärk on saavutada stabiilsus ja turvalisus, et elu kestaks!

Tänapäeva ühiskonnas on ikka veel täiesti ootuspärane, et inimesed loovad perekonna, teevad lapsi, kasvatavad neid, käivad tööl, maksavad pangalaenu ära ning panevad kõrvad pea alla – elu hästi elatud, edasi antud! Nagu oleks mingi reaalne oht, et teisiti elades läheb kogu maailm katki.
Õnneks on ka erandeid, mõni tahab reisida, maailma näha, mõni karjääri, firmat teha, aga enamasti on 30+ eluaastaks need hullud mõtted peas alla surutud või tehtud ning siis jõuavad kõik ringiga pere loomise ja lasteni tagasi, mis tähendab kohe stabiilset tööl käimist, pangalaenu maksmist ning muud selle kõigega kaasnevat.

Aga on ka teine grupp inimesi, kes pole ka 40’selt peret loonud ega kavatsegi seda teha. Nad naudivad elu, teevad karjääri, reisivad, suhtlevad inimestega, tegelevad heategevusega, proovivad erinevaid ameteid, hobisid, riskivad valikutega rohkem. Nad ei ole peret loonud ning nad ei ole seetõttu kuidagi teistest kurvemad või õnnetumad, veel vähem halvemad, aga tundub siiski, et seda osa inimestest ei mõisteta hästi. Ikkagi kummaline, miks tal pole peret või suhet, mis tal viga on?!

Reaalsus on see, et tänapäeval on raske üksi olla. Meid ümbritsevad tavaliselt paljud inimesed, pere, sõbrad, kolleegid ja internetiski saab piiramatult suhelda. Füüsilise läheduse leidmine ei ole ka mingi probleem, mooduseid on mitmeid, ainult vali ja tegutse. Üksi polegi võimalik olla.

Inimesed, kes on valinud endale suhte- või perevaba elu teevad seda kindlas teadmises, et nad tegelikult pole üksi. Nö traditsioonilise suhte loomiseks piisab ainult tahtmisest ja piltlikult käe välja sirutamisest. Miks seda siis ei tehta? Vastu võiks küsida, et mida annab suhe? Mis on see kasu, mida osapooled suhtest saavad?

Teoreetiliselt pakub suhe teatud sorti vaimset rahulolu, kindlustunnet, sul on keegi, kes sind armastab (eeldatavasti), kellega jagada oma muresid ja rõõme, kes lohutab kui vaja ning rõõmustab kui vaja, kellega jagada elu üheskoos.

Praktikas, kui vaadata inimeste erinevaid suhteid, siis see ideaalilähedane periood lõpeb kõikidel kiirelt ära ning see mis jätkub, ei ole enam nii rahuldustpakkuv. Lausa rusikareegel on see, et suhted lähevad lõpuks lahku, asi muutub lausa inetuks, solvatakse, tehakse haiget, saadakse haiget. Väga väike osa suhetest kestavad pikka aega ja veel vähem osa suhteid lähevad mõistlikult lahku. Nagu Louis CK ütleb, kõige „positiivsem“ stsenaarium suhte lõpule on, et üks teist sureb ära. Kasvõi vanadusse.

Suhtevaba elu on teadlik valik, see on valik suhtega kaasnevate miinuste ja suhtes mitte olemise plusside vahel. Ja see on tihti parem valik kui inimesed oskavad arvata. Ka ilma suhteta võib nautida lähedaste toetust, murede, rõõmude jagamist, kindlustunnet ja ka füüsilist lähedust.
Tähendusrikka suhte loomine pole lihtne, mõni leiab selle alles kõrges vanuses, elu loojangul ning see seab kogu eelnenud elu perspektiivi.
Pigem peaks inimestes küsimusi tekitama kiire suhete loomine, kokku kolimine, laste tegemine, abiellumine ning siis traumaatiline lahkuminek. Lisaks on kõrvalisi kannatajaid sellisel puhul kordades rohkem kui tollel üksi olijal. Võib lausa öelda, et suhtes olijad on isekamad, teiste suhtes hoolimatumad, kogu energia läheb ära oma suhte ja kaaslase peale.

Järgmine kord, kui keelel kibeleb küsimus „kas sul juba on keegi“ tuleks järele mõelda, äkki hoopis üksi olemine on see „õige“ elamise viis ja suhetest-suhetesse elamine see „vale“ variant?
Head nuputamist!

30 thoughts on “Pihiisa kirjutab: “Kas sul on juba keegi?”

  1. Tähendab, ma olen küll suhtes, aga lapsi ma tõesti saada ei taha. Olen alles 24 ja võin veel vähemalt paar korda ümber mõelda, aga praegu seisuga on nii, et peikaga on ka suur tüli olnud sellepärast, et tema ei saa aru, kuidas ma ei taha abielluda ja lapsi saada. Elan tegelikult välisriigis ja see pole kindlasti viimane riik, kus ma elada tahan. Tahan reisida ja endale elada. Tundub isekas, aga tegelikult pean ma isekaks neid, kes iga hinna eest last tahavad. Miks nad neid tahavad? Et enda sugu edasi anda? A kellel seda vaja on? Mida nende laps maailmale juurde annab? Minu meelest pole meil inimesi väga juurde vaja (no Eestis oleks, laiemas mõttes mitte). Ja kui ma mõtlen sellele, et ma saaksin praegu lapse, siis tulevad judinad peale ja eluisu kaob ära. Öelgu, mida tahetakse, aga siis elad sa vähemalt paar aastat vaid talle. Ja mehele. Aga minu elu on minu oma ja teen sellega, mida heaks arvan😉 Ausalt öeldes ootan juba neid vestlusi, mis kunagi tulevikus olema hakkavad, aga üldse ei karda seepärast, miks peakski.

    • Kusjuures mina olen ka laste suhtes kahtleval seisukohal. Ma ei ütle päris, et ma neid kunagi ei tahaks, aga samas… ka minu nägemuse järgi peaks enne seda olema ikka piisavalt pikk suhe jne. Ja arvestades seda, et ma olen enamasti vallaline, siis pole nagu eriti lootustki. Seega jah – ma olen mõelnud ka sellele, et ehk ma ei saagi kunagi lapsi. Ja see mõte iseenesest ei tee mind väga nukraks.

  2. No ja kui kõik nii isekad oleksid olnud, ei oleks ka teid… Ja tõesti – maailm ei oleks sellest midagi kaotanud🙂

  3. On olemas ka kolmas grupp inimesi – need, kes on õnnelikus suhtes, saavad lapsi ja suudavad ometigi reisida, karjääri teha, hobidega tegeleda ning heategevust teha.🙂 Miks arvatakse, et laste sünd maailma seisma paneb? Meie pere elu alles algas kui esimene laps sündis. PS! Lapsed meil kuskilt otsast kannatanud pole.

    • Leevi, sa tahtsid vist öelda, et üks osapool suudab seda… Sest sina pole ju laste kõrvalt karjääri teinud, su mees on. Ma ei kritiseeri seda valikut, absoluutselt mitte. Ma ise pole ka karjääriinimene, aga nimetame asju õigete sõnadega ikka🙂

      • Nimetamegi. Minu mees teeb karjääri, mina käin erinevatel ennast huvitavatel koolitustel/kursustel ja teen kodust veidi tööd. Maailma avastame ühiselt koos lastega. Enne laste saamist polnud mu mees nt Euroopast välja saanudki (mina olin juba varem veerand maailma läbi reisinud) ning ka karjäär hakkas edenema peale esimese lapse sündi. Mul ei takistaks mitte miski laste kõrvalt karjääri tegemast kui mul selleks soovi oleks. Paraku soov hetkel puudub.

    • Sama siin. Enne lapsi rügasin palgatööl ja tegin seal karjääri. Ma ei pea seda mingiks saavutuseks ega õnnelikuks eluks, et kellegi teise heaks orjates mööda karjääriredelit ronisin. Kui saime lapsed (esimene laps sündis kui olin 32), loksus elu paika. Tegime oma ettevõtte, et rügada iseendale, töötada kus maailma otsas iganes ja hakkasime reisima. Kusjuures reisimine lastega on omamoodi põnev. Pole elusees mingi muuseumi-kiriku-klubiinimene olnud ka siis kui lapsi polnud. Nii et kui lastega nendesse paikadesse minna ei saa, ei kaota midagi. Nüüd aga sõlmin tänu lastele palju uusi ja huvitavaid tutvusi.

      Ja ma ei saa aru, miks peab lastetu-suhtetu ennast üldse õigustama. Samamoodi kui mina ei pea õigustama oma laste olemasolu. Igaüks elagu nii nagu ise heaks arvab. Alati kui ma mingit analoogset teemat loen, siis mõtlen, et mis pagana inimestega te küll suhtlete. Mulle pole omal ajal keegi ette heitnud vallaliseelu ega praegu pereelu. Inimesi aktsepteeritakse nagu nad on.

  4. Ma loodan, et see loo autor on ikka vähemalt olnud korragi suhtes ja seega teab, millest räägib, vastasel juhul on tegu tühja ratsionaliseerimisega, millest ei tasu küll kellelgi õppust võtta. Noh ja mulle jäigi seda lugedes veits see viimane tunne, äkki veits hapud viinamarjad isegi?
    Olen nõus, et lihtsalt suhtes olemise pärast ei tasu suvalise inimesega kodu looma hakata, aga rääkida, kuidas “suhtevaba elu on teadlik valik”, kuna kõik läheb nagunii peesse ja üleüldse on vaid üksik inimene tõeliselt aateline ja altruistlik, on ka natuke naeruväärne. Ja ma võin nii öelda, sest olen ise kunagi sama juttu rääkinud😀
    Aga olgem nüüd ausad, tegelikult oli siis lihtsalt asi selles, et ma polnud SEDA inimest kohanud. Või siis olin kohanud, aga oli miski nihu läinud, nagu ikka tihti läheb, “täiuslikud hetked” ja muu selline “Stepihundi” mula. Või siis oli asi selles, et ma lihtsalt kartsin kedagi endale lähedale lasta ehk polnud ise veel SINNA jõudnud, et midagi saaks tekkida. Või ilmselt see kõik kokku.
    Sest kui sa siiski lõpuks jõuad selle “tähendusrikka” suhteni, siis ei loe see eelnev enesekindel ratsionaliseerimine enam midagi ja seepärast see tundubki tagasi vaadates nii väiklane ja naeruväärne🙂

      • Ok, no siis on hoopis teine asi, kukkusin jah targutama siin veits liiga🙂

    • On olnud pikki suhteid, mitu ja koos elatud alati. Lühemaid suhteid ka olnud sekka.

      Ma ei ütle, et suhe on halb vaid üksi olemine on selle neutraalne vastand. See pole halvem vaid erinev.

      Suhte miinustest ei taha keegi paraku rääkida, see on imelik. Üksi olemise miinuseid on kõik varmalt valmis ette lugema, aga suhtel poleksi nagu oma negatiivseid külgi. Mehed tajuvad neid negatiivseid külgi kusjuures märksa paremini. Naistel on selles osas täielikud silmaklapid peas.

      • Ok, kui sa juba seksistlikuks lähed, siis tuleb küll targutada veel. Sa ei saa kõiki naisi ühte patta panna, eks ole. Täiega üleolev on öelda, et “naistel selles osas täielikud silmaklapid peas”, isegi kui paljudel neist on, nagu ka paljudel meestel.
        Samuti ei ole nii, et suhte miinustest ei taha keegi rääkida, ma olen alati liikunud pigem seltskonnas, kus ollakse ettevaatlikud lihtsalt suhtesse jooksmise ees, ka pole ma ise kunagi mingi “pesapunuja” osanud olla. Lihtsalt tuleb osata oma suhe kohandada vastavalt sellele, millised selles olevad inimesed on, mitte püüda mingit rom-kommilikku idülli luua.
        Sorri, aga veits närvi ajab selline üldistamine lihtsalt. Ja ära saa valesti aru, mul pole midagi selle vastu, kui keegi otsustabki pigem üksi olla, lihtsalt su põhjendusid tunduvad kuidagi… lollakad. Ja silmaklappidega.

      • Ma ausalt öelda ei saa aru, mida sa öelda tahad, loen ja loen, aga… sorry😀
        Ära võta seda lugu nii tõsiselt, elu pole tõesti mustvalge, nagu siin mitmel pool juba mainitud on🙂

      • Mina arvan, et kui on suhe kahe inimese vahel, on see ühtlasi ka liit – mitte teineteise vastu olemine ja kolmandatele osapooltele kitumine/kirumine, enda musta pesu laiali laotamine, vaid murede ja miinuste koos lahendamine. Seisame ikka näoga teineteise poole, mitte selgadega. Eksju. Vb meestel on käega lüüa kergem.

  5. Mulle jälle näiteks meeldib olla suhtes. Kõigist enda aegadest mäletan, et vallalisena oli koguaeg midagi puudu. Jah, tülisi tuleb ette, aga neid tuleb ka vallalisena.

    Ja lapsed… lapsed segavad elu täpselt nij palju kui ise lased segada😀.

    Samas ei mõista ma hukka ega vaata viltu inimestele, kel on teised väljavaated elule. Adun vägagi hästi, et nii mõnigi on vallaline omal valikul.
    Eks on mõni asi muidugi, millelel lapsed ja pere panevad piirid- üks minu unistusi oleks olnud minna Indiasse nö ennast avastama, aga lohutan end sellega, et kui nad 20a pärast välja kolivad, saan ma minna ( tegelt varemgi ).

    Ühesõnaga on inimesi erinevaid ja kõiki ühe vitsaga lüüa ei saa🙂

  6. See kirjutis on veidi nagu mõne keskkooliõpilase targutav essee, hulk ilusti kirja pandud käibetõdesid, must-valge maailmapilt ja sisult üsna tühi.
    Kui ma küsin kelleltki, kas tal on keegi, siis mitte sellepärast, et ma eeldaks, et kõigil peab olema suhe, mis viib pereeluni, vaid ikka sellepärast, et mind lihtsalt huvitab ta käekäik. Ma ei kujutaks ette, et hakkan iga oma küsimuse ette juurdlema, kas ma ikka tohiks üldse seda esitada, sest mis ikkagi on “õige elamise viis” ja mis “vale variant”.
    Elu ei ole nii must ja valge. Inimesed on suhtes või vallalised erinevatel põhjustel.

    • Hehe, mul on kahju, et see sulle hinge läks. See polnud eesmärk. Tore, kui sina küsid puhtast uudishimust, aga minu targutamine oli neile, kes küsivad teatud tagamõttega🙂
      Must-valge on taotuslik. Suhtes olemine ja üksi olemine on ühe mündi kaks külge, ongi must-valge. Vahepeale jäävad teised varjundid ka, selge see.

  7. Mulle tuli ka esimese asjana seos tubli keskkooli kirjandiga. Korralikult lõigud, küsimused ja isegi väike tsitaat. Kusagil võiks veel olla filosofeeriv lõik Tammsaare teemadel.

    • Aitäh! Tammsaaret oleks saanud kergelt sisse tuua – ee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Aga see oleks olnud liiga libedale teele minek…

  8. Täisväärtusliku suhte vajadus ilmselt oleneb vanusest? See on elu loomulik käik, et noorena on vajadus leida kaaslane “koos edasiliikumiseks”, aga ilmselt oleneb see paljuski inimese isikuomadustest – kes vajab rohkem kes vähem kedagi kindlat enda kōrvale. Introvertidel on ilmselt lihtsam üksi olla ja elada…

    Mulle isiklikult, vallalise 30+ naisena, sobib ideaalselt suhtlusvorm mida nimetatakse visiitabieluks – truudust ei vannu, tingimusi ei esita, ööpäevaringselt koos ei soovi olla, vastastikune usaldus on veel esikohal🙂
    Laps on olemas eelnevast suhtest ja saab hoolivust ja armastust nii emalt kui isalt.
    Üldiselt on suhteteema abielu ja pere kontekstis üks keerulisemaid teemasid ja minu arvates vōiks koolides ja kodudes noori pōhjalikumalt harida. Ei hakka siin “näiteid” tooma virelevatest viielapselistest üksikemadest kes on oma valikutega puusse pannud ja ei tea mida tähendab vastutustunne.

    • Ja see, et sinu laps ilma isata peab kasvama on suhteliselt väike asi eks?
      Ma ütlen ausalt, et mind ajavad OKSELE need vanemad, kes trukivad rahus lapsi ja siis paari kuuga lähevad iga pisiasja peale lahku, sest savi see, kui lapsed võõraste isadega ja emadega peavad tulevikus kasvama ja aina loovad kärgperesid.
      Sick!

      Kui perekonna ja laste vaimse tervise nimel ei osata pingutada ja iga väikese tüli pärast tuleb uus voodipartner otsida, siis on tõesti parem mitte lapsi saada. Jätate vaesed väikesed südamed purustamata.

      • Minu laps on juba suur laps (13a.) ning ta ei ole praegu rohkem või vähem isaga koos kui ajal mil me lapse isaga üks “perekond” olime kokku siis 10 aastat. Minu ja lapse isa vaheline armastussuhe lõppes kahjuks täiesti lootusetult kui laps oli 5 aastane ning peamiselt lapse pärast ja kindlasti ka materiaalsest mugavusest tingituna mängisime perekonda edasi kuniks mõlamal hakkasid tekkima tõsisestvõetavad uued suhted.
        Teisalt paremat elukeskkonda ja paremaid vanemaid ja vanavanemaid on raske ette kujutada, et mu lapsel oleks. Käsi südamel – ma ei näe, et hetkel oleks meie pildil midagi valesti.

        Ma olen sinuga täiesti nõus, et perekonna nimel tuleb pingutada ja suhte nimel tuleb väga pingutada ja niisama oma lõbuks ei tohiks lapsi teha.

  9. Saan autorist hästi aru, olen kah isegi samasugune. Meeldib rohkem üksi ning ise oma elu peremees olla. Erinevalt pihiisast aga pole tegelikult kunagi püsisuhtes olnud ning raske on ette kujutadagi suhtes olemist hetkel.

    Kuna selliseid inimesi on palju vähem, siis ongi oodata, et teistelt see asi mõistmist ei pruugi leida.

  10. Eestis on millegipärast läbiv joon,et nagu paljunemine oleks hirmus tähtis… sotsiaalne surve lapsi saada. Kuskil inglismaal või ameerikas nagu pole sellist suhtumist niipalju.
    Eks ta ole, väikerahvas….

  11. Pseudoprobleem. Usun, et seda küsimust – kas sul on juba keegi – on kordades raskem taluda just nendel, kes TAHAVAD olla suhtes ja omada peret ja lapsi, aga mis tahes põhjusel pole see õnnestunud.
    Pihiisale soovitaks, et vastagi sellistele küsijatele nii, et mulle meeldibki üksi, tegelikult ka. Ja kui nad sind ei usu, siis see on ju nende probleem, mitte sinu (v.a muidugi juhul, kui sa isegi kahtled, kas ikka meeldib üksi olla…).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s