Tere, 2023!

No tere jälle! Nagu ma eelmisel korral mainisin, siis ilmselt jõuan blogisse jälle kolme kuu pärast… Ega ma palju ei eksinud, sest kaks ja pool kuud on tõesti eelmisest postitusest möödas. Nii et ka järgmise postituse puhul võib sama kaua minna, aga selline see eluke meil praegu on.

Vahepeal on juba aastast 2022 saanud 2023. Ma tean, et paljud annavad endale uueks aastaks igasuguseid lubadusi, aga mina seda ei teinud. Eks mul mingid eesmärgid ikka on, kuid kõige väiksem asi, mis ma tahan ära teha, on pisike väljasõit E-ga kahekesi. Kuna mul algab 14 päeva pärast nädalake puhkust, siis saan seda siis teha. Hendrik puhkas juba jõuludel ja tema meiega kaasa ei tule, sest ta on nagunii tööl. Ja pealegi – pole ta iial saanud ilma meieta aega veeta, sest pärast E sündi pole olnud mitte ühtegi ööd, kus Hendrik oleks meist eraldi olnud. Mina olen mõned korrad ikka kas sõbranna juures ööbinud või korra ka kooliga seotult Tallinnasse jäänud, aga temal pole sellist luksust olnud. Ja kuna mul on iga kahe nädala tagant Tallinnas ajakirjanduskool, siis olen niigi tihti laupäeviti ära. Just selle tõttu tahan talle nüüd natuke oma aega anda, sest ega ta ise seda võtma ei kipu. Me oleme selles mõttes erinevad – et kui mina tahan minna, siis ma ütlen, et nüüd ma lähen, aga tema nii ei tee.

Kaks nädalat tagasi läksime perega koos Tallinnasse! Olime reedest pühapäevani ja kui minul oli laupäeval kool, siis veetsid mehed Tallinnat avastades aega. E-le meeldis Tallinn lausa nii palju, et kui ma küsisin, et kuhu ta tahaks väljasõidule minna, siis ta ütles mulle, et pealinna! Ta nägi ju esimest korda tramme, mida ekslikult pidas alguses rongideks. Kuid anname andeks, sest ma mäletan selgesti, kui mina 16-aastaselt oma esimese peikaga jalutades mainisin, et teil on siin palju ronge ikka… Ja siis näitasin kätega trammi poole. Vot see oli piinlik olukord, kuid eks ma olen ju alati maakas olnud 😀

Muidu läheb elu ikka üpris kiirelt – töö, ajakirjanduskool ja autokool (mul oli sel nädalal libedasõit, mida ma täiega kartsin, aga no õnneks seal ei saa läbi kukkuda). Ja sinna peab ju kuidagi pereelu ka veel mahtuma. Tunnistan ausalt, et vahepeal mõni osa neist kannatab ja kõige enam tundub selleks autokool olevat. Ma vahepeal põdesin täiega, et nii aeglane olen, kuid olen nüüd asja rahulikumalt võtma hakanud, sest selle paanitsemisega ei saavuta ma mitte midagi. Olen ise ka natuke sellest kiirest elutempost väsinud – tunnistan ausalt. Kui ma alles tööle läksin, siis ma vahel töötasin õhtuti ka, sest tundsin, et ei jõua muidu oma asjadega valmis. Nüüd olen ka seda osa vabamalt võtma hakanud ja kui mul veebivalvet, mil ma kõigel silma peal pean hoidma või õhtust üritust pole, siis õhtuti ma ei tööta. Mulle meeldib mu töö väga, aga nagu meile ajakirjanduskoolis öeldi, siis ajakirjanikud töötavadki kiiresti üle ning põlevad läbi, aga sellist tulevikku ma endale ei taha. Õppisin hoopis oma päevast tööaega veidike paremini ja optimaalselt kasutama, sest tempo on kiire. Varem ma ei suutnud seda kõike hallata, sest polnud harjunud ju. Nii juhtuski, et töötasin õhtuti, sest polnud päeval oma asjadega valmis jõudnud. Õnneks seda enam eriti ette ei tule (veebivalve ajal ikka, aga siis on see tavaline).

Mul on varsti ka ajakirjanduskoolis praktika tulemas, mille sain ise valida. Võtsin Eesti uudised ja praktika toimub Tallinna Postimehe toimetuses. See on küll ainult üks päev ja oli tegelikult neile vabatahtlik, kes juba ajakirjanikena töötavad, kuid ma ise tahtsin proovida midagi muud peale oma igapäevatöö. Nii et ma usun, et see saab põnev olema! Ja tööga veel seotud väike verstapost – ma vahel ikka vaatan Digarist, kui palju lugusid ma olen kirjutanud ja hiljuti täitus number 200! Kakssada minu kirjutatud lugu – kõige enam küll uudiseid, aga palju ka olemuslugusid (mis on mu lemmikud!). Ma kirjutasin oma esimese loo juunis 2021, mil ma poleks iial osanud aimata, kuhu see mind viib. Et 2023 aasta jaanuaris olen ma juba viis kuud olnud toimetuse liige ja käin ajakirjanduskoolis. Mõnikord tuleb lihtsalt alustada ja vaadata, kuhu see sind viia võib 🙂

Praegu olen ma ka emana seal, kus naudin kogu protsessi kõige enam. Ma pole kuskil saladust teinud, et E beebiiga oli minu jaoks parajalt keeruline, sest ta ei maganud eriti. Esimesed kuud olid isegi normaalsed, aga hiljem tekkis tal adenoid, mis eemaldati alles siis, kui E oli aasta- ja neljakuune. Me alguses ei osanud isegi kahtlustada, et see tihe ärkamine võiks adenoidiga seotud olla, sest beebid ju ikka ärkavadki. Siia lisandus ju veel see, et E tahtis alati ainult rinna otsas olla, mis tähendas, et kogu mu ööuni oli väga katkendlik. Nüüd aga on E kolmeaastane poiss, kes käib lasteaias, temaga saab juba suhelda ja kuigi ta on kangekaelne kui härg, siis just see praegune vanus on nii vinge! Ei mingeid magamata öid, mähkmeid ega rinna otsas rippuvat beebit. Olgu, ma nüüd kõlan veidike halvasti, aga ma tõesti ei igatse E beebiiga üldse taga.

Ilmselt see on ka põhjus, miks ma teist last saada ei taha. Vähemalt mitte praegu. Meil oli ju Hendrikuga alguses see plaan, et teeme kohe kaks last järjest ja siis on olemas, aga see idee lendas kohe prügikasti, kui ma olin nii pikalt olnud magamata. Vahel Hendrik küll mainib, et võiks ikka teise lapse saada, aga ma ei taha. Hetkel küll mitte. Ja eks temagi tegelikult naudib praegust aega rohkem, mil E on suurem. Ma ei ütle, et me kunagi ei saa teist last, kuid igal juhul mitte niipea. Ehk siis, kui E on juba koolis, aga varem ma ei taha. Siis võib vanus muidugi juba piire seada, aga mis sellest.

Ma näen E-s väga palju iseenda kangekaelsust, mille kohta ju öeldaksegi, et lapsed tulevad meid õpetama. Mind on E kindlasti tulnud õpetama, sest ta on paras juurikas, aga samas jälle nii abivalmis ning tore poiss, kes tahab alati kõigest kõike teada saada. Ja ma naudin kogu seda protsessi väga. Emadus on mulle alles nüüd tõeliselt meeldima hakanud, sest varem ma ei nautinud seda sugugi, praegu aga tunnen lõpuks, et ema olla on äge! Ilmselt ongi inimestel erinevad perioodid, sest ma tean mitmeid naisi, kes jumaldavad lapse beebiiga, kuid kahe-kolmeaastastega lähevad juuksed halliks. Minul on jällegi vastupidi.

Ma hetkel siiski tõmban otsad kokku. Kuidas teil 2023 algus sujunud on? Lõpetuseks siis eilne pilt minust ajakirjanduskoolis, kus me olemusloo kohta teadmisi juurde saime 🙂