E ja tema olematud lõunauned / Hirmud ja uute asjade proovimine

Olen blogist natuke aega kadunud olnud. Päris aktiivseks blogijaks ma ennast ei saagi vist nimetada, aga ehk ei olegi vaja. Olen see, kes blogib just nimelt siis, kui ta tunneb, et täna võiks. Praegu on nii vihmane ilm ka väljas – seega ongi ehk hea aeg midagi öelda 🙂

E läheb sügisel juba lasteaeda ja see kõik tundub ühtpidi nii lahe, aga teistpidi päris hirmutav ka. Et mis mõttes ta nii suur juba on? Lausa nii suur, et ta kipub vahel lõunaunne minemisega protesteerima, mis tekitab päris palju stressi. Varem ta ka vähkres ja läks aega enne uinumist, aga nüüd kisub ta oma lina ja lausa madratsigi voodist ära – mis tähendab seda, et mõnikord läheb paar tundi enne ta magama jäämist. Me oleme suht alla andnud ja vahel ta lihtsalt vajubki elutoa diivanil tuttu, aga eile näiteks ei maganud ta lõunaund üldse. Jah, ta läks siis ka varem magama õhtul, aga see päevane paar tundi oma aega oli ikka nii hädavajalik. Kui Instagramis sama asja kurtsin, siis vastasid mitmed, et nende laps samas vanuses jättiski kodus lõunaune ära, aga lasteaeda minnes hakkas uuesti magama. Et nii-öelda kambavaim tuleb seal mängu. Samas ma tean, et tegelikult on ta veel liiga väike, et ilma lõunauneta hakkama saada. Nii et see oleks vajalik meile mõlemale, aga kui nädal aega läks E-l niimoodi lõunaunne minemine, et lina, madratsi kiskumine tundide viisi käis, siis me andsime alla. Ja nüüd, kui väsibki ära, siis magab elutoa diivanil, sest oma voodis ta päeval ei maga. Õnneks ööunega seda probleemi pole, aga jah – ei teagi, mida teha. Ilmselt peaks järjepidevam olema, aga ei jaksa ise ka.

Pärast Hooandja projekti õnnestumist tuli selline suur pingelangus, sest olin ju ka valmis, et läheb teistmoodi. Hetkel raamatut toimetatakse ja see on minu jaoks veel rahulik aeg, aga kui see läheb juba kujundaja kätte, siis hakkab seda minu osalust palju enam olema, sest see tuleb ju selline, nagu ma ise tahan. Kuna Jaanika Eliasena ei saanud mu blogi alguse, siis lisaks mu enda nimele tuleb kindlasti ära märkida Printsess. Tagakaanel nagunii, aga ehk ka esikaanel. Tänapäeval ma seda ilmselt oma pseudonüümiks poleks võtnud, aga kuna just sellest kõigest sai see alguse, siis peab Printsess olema ära märgitud. Ma olen üsna veendunud, et ilma blogita poleks ma kunagi oma raamatut kirjutanud – seega Printsess saab kogu au endale 😀

Minu enda raamatu ilmumine pani mind natuke oma elu ja võimaluste üle järele mõtlema. Kuna ma lähen sügisel tööle tagasi ning aega hakkab oluliselt vähem olema, siis kas nüüd või mitte kunagi. Ma tahan oma hobikorras kirjutamise hoopis teistmoodi proovile panna ja kaks päeva tagasi kirjutasin mõnedele Eestis ilmuvatele ajakirjadele, et ma sooviksin neile võimalusel kaasautorina lugusid kirjutada – just teistest inimestest siis. Olen ka mõned jah-sõnad saanud, kes on nõus mulle võimaluse andma. Mul puudub siiani see kogemus, aga kuskilt peab ju alustama. Mul on paari loo puhul allikad ka olemas – nii et nüüd saangi vaikselt nokitsema hakata. Ega ma ei tea veel, kuidas see sujub, aga siiski oli minus miski, mis innustas proovima. Kui on miski, mida ma viimaste aastate jooksul olen õppinud, siis on see julgus proovida uusi asju. Julgus ebaõnnestumise puhul proovida uuesti. Ja see on omadus, mida mul varem ei olnud. Ma kippusin juba eos eeldama, et asjad ei õnnestu nagunii. Ehk ei õnnestugi, aga seda ei tea enne proovimist.

Nii et eks näis, kas see omadus jääb ehk kauemaks minuga püsima, sest ma kipun rohkem pessimist kui optimist olema. Alati on sada küsimust peas ja miljon kahtlust, aga see ongi vist inimeste põhimure kogu aeg olnud. Eeldamine, et nagunii pole mõtet proovidagi – eriti kui varem pole midagi sellist teinud. Eeldamine, et kes see ikka sulle võimaluse annab, kui sul on täpselt null kogemust. Hirm uute asjade ees, mida sa tegelikult tahaksid proovida, aga ei julge, sest sa kardad eitavaid vastuseid.

Selline see inimloom juba kord on. Vähemalt mina tihti olen, aga mul on oma väikeste edusammude üle hea meel. Olla mingil määral rohkem jah-ma proovin inimene.

Hooandja summa on koos – minu enda raamat, siit ma tulen! AITÄH TEILE! ❤

OMG – ma olen endiselt nii elevil! Mu Hooandja projekt õnnestus ja ma olen täna palju e-maile saatnud, et kogu asja liikuma panna. Mu suhteraamat ilmub millalgi sügisel, sest ma ei taha kedagi tagant kiirustada. Ja ma tahan tänada kõiki 90 inimest, kes mind toetanud on! Hooandjasse jääb projekt lõpuni üles ehk siis 6.juunini – seega hoogu saab veel juurde anda, kui soovi on, aga ma ei spämmi enam nii palju. Vabandan ka sellepärast, aga nagu ikka – kui inimene midagi nii väga soovib, siis ta teeb kõik endast oleneva, et sinna jõuda.

Hetkel on raamat toimetaja käes, sealt edasi läheb kujundaja kätte ning siis trükikotta. Kuna kõik võtab aega ja ilmselt on seda edasi-tagasi pendeldamist üpris palju, siis olengi valmimiseks pannud sügise. Ehk juba septembris, aga vbl ka detsembris. Sellel aastal kindlasti! Esimesena saavad raamatu need lähimasse pakiautomaati, kes vähemalt 25 euro eest toetasid, ülejäänud lähevad Rahva Raamatusse ja Apollosse müüki. Pidasin mõlemaga täna kirjavahetust ja seal on palju asju, mida peab jälgima, aga seda kõike juba siis, kui raamat hakkab valmima. Sain ka neilt infot, et raamatukogud ostavad neilt raamatuid sisse – seega neile ei pea eraldi viima. Kui ma tahan, siis muidugi võin. Plaaningi 200 Rahva Raamatusse ja 200 Apollosse müüki paisata. Ülejäänud 100 jagunebki auhindadeks, niisama endale, ilmselt tahan ise veel kellelegi jagada jne. Tiraaž on kokku 500.

Eks see asjaajamine veidike hirmutav ole, sest tavaliselt korraldab selle kõik ära kirjastus, mida minul ei ole. Õnneks on mu toimetaja ise eraisikuna raamatuid välja andnud ja on protsessiga vägagi kursis. Lisaks on toimetaja ja kujundaja omavahel tuttavad, sest on varem koos sama raamatut toimetanud ja kujundanud (toimetaja soovitaski mulle kujundajat). Mu toimetaja on sõbranna ema, kes on eesti filoloog ja varem väga palju raamatuid toimetanud. Ka mu sõbranna enda oma, mille ta küll kirjastusega välja andis, aga toimetaja oli kohe omast käest võtta – ta enda ema.

Nii et jah – suur töö on veel ees, aga ma olen ikkagi üliõnnelik! Iga viimne kui toetaja, jagaja, kaasaelaja – aitäh teile! 90 inimest – vau! Minu väikse blogipesa kohta on see metsik number – mul pole tuhandeid jälgijaid ega midagi sellist. Mind suudavad inimesed harva heldimuseni liigutada, aga eile ja täna on see päev olnud. Ausalt – ma kallistaks teid kõiki pooleks! ❤

Aitäh-aitäh, et mu suurimal unistusel täituda aitate! Viimati olin ma nii õnnelik oma pulmapäeval ja E sündimise päeval – need olid mu perekonnateemalised unistused, aga mu enda raamat on alati olnud mu isiklik unistus. Ja teie teete selle kõik võimalikuks! ❤

Pool Hooandja summast on koos!!! / Mida oleks võinud 20-ndates Jaanika suhetest teada, aga tal polnud kahjuks õrna aimugi? / Printsessi blogi saab 10!

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki neid 61 inimest, kes mu suhteraamatu projekti on toetanud! Natuke rohkem kui nädal ajaga on üle poole summast koos, mis teeb kuskil 6.5 nädalat veel aega, et ülejäänud summa kokku saada. Ausalt – olen väga liigutatud sellest kõigest, et olete mind nii palju toetanud. Planeeritud raamat ongi natuke tagasivaade sellele, kuidas Printsessi suhted alguse said, aga mitte ainult – siis ma ei osanud kõiki neid suhteteemalisi sasipuntraid analüüsida. Selles raamatus ongi toodud just need peatükid ära, mida ehk 20-ndate alguse Jaanika ei osanud näha, aga 31-aastane Jaanika oskab. Ehk siis – mis võiks olla ka teistele suureks ohumärgiks, aga mida tihtipeale ei märgata, sest… armunud inimesed on vahel pimedad. Kahjuks.

Nagu näiteks – mäletan hästi, kuidas alkohoolikust soomlasest mehega suhtes olles jättis keegi mu blogisse kommentaari, et ühel heal päeval jõuab mulle kohale see, et eduka suhte võti on stabiilsus, mitte igapäevased tülid ja draamtsemised ning armukadedusstseenid. Siis ma sellest muidugi aru ei saanud, aga nüüd saan – täpselt nii ongi. Ma ei arva, et tülisid ei peaks üldse olema. See on loogiline, et kaks täiesti erineva suhteminevikuga inimest ei saa kogu aeg ühel nõul olla, sest meil kõigil on oma taak ja kogemused, mida me pagasina eelmistest suhetest kaasa võtame. Mõnel lausa on luukered ja hingehaavad, mida on raske terveks ravida. Küll aga olen ma väga nõus sellega, et ainult draamadele suhet üles ei ehita. Vähemalt mitte jätkusuutlikku, sest kui peres on juba väiksed lapsed, siis tekitab see tihtipeale ainult pingeid juurde. Ja see vajab kindlamat pinnast, et neid lahendada. Kui kogu selleks pinnaseks ongi armukadedus ja draamad ning alkohol, siis vajub see paat varsti uppi. Ja pigem varem kui hiljem.

Samamoodi on ju ka tegelikult välimusega. Minu jaoks oli aastaid mehe pikkus kinnisideeks. Ma vaatasin nii paljudest asjadest mööda, et olla koos kahemeetrise noormehega, sest… ta pikkus võlus mind! Jällegi – aga mis edasi? Kuhu see lõpuks viib? Jah, absoluutselt oleks võinud olla, et saadki kogu komplekti, aga kui oli juba algusest peale näha, et ainult kellegi pikkus ei vii kuhugi edasi, siis 22-aastane Jaanika oli naiivsem. Ta lootis palju enamat ega pööranud tähelepanu asjadele, mida oleks võinud kohe märgata. Oma raamatus ma toon mitmeid kordi välja selle, kuidas mu lugejatel on õigus olnud, aga mina seda siis ei uskunud, kui enda arvates oma “tõelised” printsid leidsin! Alles hiljem hakkasin neid suhteid analüüsima ja sain aru, miks need juba eos midagi head ei toonud.

Loomulikult olen ma raamatus brutaalselt aus ka enda suhtes. Ei olnud niimoodi, et kõik mehed olid halvad ja mina olin lilleke pasameres. Ma tegin ise kohutavalt palju vigu ja lollusi, mis viiski selleni, et mitte miski ei õnnestunud. Küll arvasin, et suudan mehed üle kavaldada ja olen täiega mängur, aga tegelikult olen alati olnud pigem romantikat ja armastust ihkav naine. Vahel oli seda nii raske endale tunnistada ja siis oligi lihtsam manada endale see karmim mask ette, sest kes siis ikka tahaks haiget saada? Mitte keegi.

Printsessi blogi algusest saab augustis kümme aastat! Nagu eile oleks see olnud, kui anonüümselt meestest kirjutama hakkasin. Nüüd on minust saanud rahulik abikaasa, kes on kogu selle tormilise loo ka raamatusse kirja pannud. On palju asju, mis iial blogisse ei jõudnud, aga raamatus on need olemas. Erinevus on ka see, et 31-aastaselt näedki sa nii palju asju teistmoodi – palju küpsemalt ja täiskasvanulikumalt, kui see veel aastaid tagasi oleks üldse võimalik olnud. Sest elukogemus on see, mis seda perspektiivi ja vaatenurka nii palju muudab. Jõuavad kohale asjad, mis kunagi tundusid nii väärtusetud ja mõttetud.

Nii et jah – olen igasuguse abi eest tänulik! Minu jaoks oleks see ideaalne kümne aasta täitumise kingitus, sest just nii kaua on Printsessi blogi eksisteerinud. Olen selle aja jooksul suureks kasvanud – ja seda kõigi oma lugejate silme all. Ilmselgelt ei ole keegi täiuslik, aga sellest naisest, kes veel oma kohta siin maailmas otsis, on saanud hoopis teine inimene.

Kas teeme ära? Vanade aegade mälestuseks? Printsessi blogi 10-nda sünnipäeva auks? Jagan teiega allpool natuke oma raamatu musta materjali ehk toimetamata versiooni. Mu toimetaja viskas kogu raamatule kiire pilgu peale ja mainis, et teeb need lohisevad laused ilusaks 😀 Töö hakkab pihta siis, kui Hooandja projekt on koos – hetkel on toimetaja, kujundaja kui ka trükikoda ootel. Ja kes on juba toetanud, siis igasugune jagamine oleks abiks! Kui pool summast tuli kokku nädalaga, siis ei peaks ju ülejäänud poole saamine kuue ja poole nädala jooksul ületamatu väljakutse olema, eks? 🙂

Olen selle kümne aasta jooksul kirjutanud tuhandeid postitusi, avanud end igal võimalikul moel, vastanud pea kõigile kommentaaridele, olnud alati üdini aus ja ilustamata. Jah, vahel ka ehk liigagi otsekohene – see on tõesti üks mu suur viga, ma tean. Kuid alati olnud see, kes ma olen – vahel läbikukkunud, vahel kurb, vahel rõõmus. Mõnikord olen kirjutanud esimese emotsiooni pealt, teinud vigu, õppinud neist. Olnud milleski ülikindel, aga siiski on elu mind õpetanud. Olen palju õppinud ja õpin iga päevaga aina enam. Kui on üks asi, mida ma siin maailmas kõige enam soovin, siis on see just selle suhteraamatu väljaandmine. See nõudis päris suurt julgust, et üldse Hooandjaase minna, sest ma pikalt kahtlesin. Kartsin, sest nagu ikka – suured ja ebakindlad asjad võtavad alguses hingetuks, sest sa ei tea ju kunagi, milline see tulemus saab olema… Me kõik teame, mida see hirm inimestega teeb, vahel lausa halvab.

Pool on koos ja ma loodan ülejäänud poole suhtes teie peale. Mind on näiteks toetanud minu vanad õpetajad, mis oli eriti meeldiv üllatus! Ja muidugi kõik 61 inimest – aitäh teile!

Parim kink, mis Printsessi 10-ndaks sünnipäevaks teha saab – on selle suhteraamatu väljaandmine. Ma tean, et see on tehtav ja just see oleks see edasiviiv jõud, et veel rohkem postitusi kirjutada. Neile niigi kümne aasta jooksul kirjutatud postitustele, kus olete saanud koos minuga rõõmustada ja kurvastada; kus oleme kõik koos seda blogi lugedes/kirjutades kasvanud. Saanud ehk mingit moodi targemaks või kommentaariumis nõu saanud. Või lihtsalt meelelahutust leidnud, sest seda on Printsessi blogi omajagu pakkunud.

Aitäh sulle, kui selle unistuse täitumisel kaasa aitad! Et kümne aasta pärast saaks siis juba 41-aastane Jaanika kirjutada – mäletate, kuidas te aastaid tagasi aitasite mu suurimal unistusel täituda? 🙂

Siin on see lubatud pilt veel toimetamata materjalist! Et sellest saaks juba toimetatud ja puhas materjal, saad sina palju kaasa aidata. Nii toetades kui ka loomulikult jagades!

Iga toetus loeb! Link hoogu juurde andmiseks on siin:

https://www.hooandja.ee/projekt/paadunud-suhtesoltlasest-onnelikuks-abielunaiseks

Uuel nädalal hakkab siis pihta! /Tavaline argielu

Hooandjale on kõik materjalid ära esitatud! Nüüd ilmselt järgmise nädala alguses saab projekt üles – ma olen nii elevil! Panin auhinnaks olenevalt summast siis lihtsalt minu enda kirjutatud luuletuse, minu tulevane(sed) suhteraamat(ud), hispaania keele tund(nid) ja minu enda raamaturiiulis olevad raamatud. Ma oleks tahtnud panna kõigile toetajatele oma tulevase raamatu auhinnaks, aga kahjuks päris nii ei saanud teha, sest eelarve oleks lõhki läinud – pidin alates 25 eurost selle auhinnaks lisama (selle toetuse eest saadetakse otse pakiautomaati).

Aega on kaks kuud ja kokku on vaja saada 3200 eurot (mis katab siis ära toimetaja, kujundaja, trükikoja ja auhindade kohaletoimetamise). Toimetaja, kujundaja ja trükikoda teavad, et kõik sõltub Hooandjast, aga nad on olemas ja ootel. Projekti õnnestumise korral ilmub minu suhteteemaline raamat sügisel.

Ma annan kindlasti siin ka teada, kui projekt üleval on. Iga euro loeb! Projektist saab lähemalt lugeda juba varsti – siis kui see üles läheb.

Aga muidu on elu üpris vaikne. E on juba nii suur laps, et ma ei tea ise ka, kuhu see aeg kõik kadus. Juba sügisel ootab teda lasteaed ja mina lähen ka tööle tagasi. Ilmselt on siis ka palju kodukontorit ja E on minuga kodus. Ega ma seda eriti ei oota, sest samal ajal töötamine ja väikelapse eest hoolitsemine ei tundu just väga kerge olevat. Samas on mul ainult üks laps – seega pole ilmselt nii keeruline, kui neid oleks rohkem. Hendrik nagunii kodust töötada ei saa – nii et see kõik langeb mulle kaela. Ei tea muidugi, kuidas siis olukord on, aga ma usun, et mitte midagi uut siin maailmas. Ehk on vaktsiin siis ka minu ja Hendrikuni jõudnud.

Kuidas teie ise praeguse olukorraga hakkama saate? Kui lapsed on kodus ja teie peate ise samal ajal kodukontoris töötama? Või teie töö puhul ei saa kodust töötada? Mida te kõige enam hetkel igatsete? Mina ikka igatsen üritusi ja sotsialiseerumist, aga kuna mul on vanemahüvitis läbi, siis on isegi hea, et ma kuhugi minna ei saa 😀 Mul on nagunii megalt raamatuid ees ootamas ja saan neid lugeda.

Aasta 2021 on minu jaoks hoopis edukam olnud kui 2020, mil ma tahtsin ainult kuidagi ellu jääda. Saan rohkem magada, tegeleda meeldivate asjadega ja isegi oma mugavustsoonist välja astuda, sest Hooandja just seda viimast ongi. Nii et kindlasti parem kui eelmine aasta! Kuidas teil endal läheb ja mida eriti praegu ootate/soovite?

Niisama üldisest elust / Hooandja, siit ma tulen! Eks näis, kas õnnestub või mitte…

Hei! Kuidas teil kevad edeneb? Meil ikka päris vaikselt – E kasvab iga päevaga aina enam ja on juba nii suur laps. Beebist pole enam midagi järel – väike asjalik põngerjas teine 😀 Ise ka ei usu, et olen väikelapse ema, sest alles eile oleksin nagu sünnitanud.

Muus mõttes on päris tore kõik, kuigi eks väike igatsus on ürituste järgi küll. Samas saab hakkama, sest peab. Minu jaoks on 2021 olnud siiani lugemise mõttes väga produktiivne aasta – olen 33 raamatut sel aastal läbi lugenud. Mu lemmikud on psühholoogilised põnevikud – eriti sellised, kus ollakse kuskil onnis, laevas, majas jne kinni ja midagi hullu hakkab toimuma, aga ei saa mingil põhjusel ära minma. Ja veel võiks olla mängus valetavad tegelased, kes teesklevad invaliidi või rasedat vms. Ning kui lapsed on ka veel raamatus, siis on eriti kõhe kõik – ja see meeldib mulle kohutavalt palju! Mida õudsem, seda parem. Tegelikult tahaks mingit põnevikku lugeda, mille tegevus toimuks lennukis – nii et kes on lugenud, võib mulle soovitada! Ja üldse põnevikke, kus ollakse kuskil niimoodi, et sealt ei saa lahkuda.

Kes mäletab, siis ma kirjutasin sügisel, et mul on raamatu käsikiri olemas. Kahjuks tol ajal kirjastused seda ei soovinud ja jätsin selle asja sinnapaika, sest motivatsioon kadus ära. Nüüd aga on plaan sellega Hooandjasse minna ja iga sent on abiks! Hetkel olen täitnud selle esialgse küsimustiku nende kodulehel ära ja nad peaksid uuel nädalal ühendust võtma, et järgnevad juhised mulle saata. Tean, et pean Hooandja jaoks video tegema ja toetajatele auhinnad välja panema. Üheks auhinnaks ongi mu raamat – tiraaž tuleb 500 – kes teatud summa eest mind toetavad, saavad juba raamatu endale kohe, kui need trükikojast välja tulevad. Ülejäänud lähevad raamatupoodidesse müüki ja mõned ka raamatukogudesse. Õnneks on enne kujundamist vaja vaid triipkood ära tellida ja hiljem valmis teosed raamatupoodide lattu viia, kus nad need siis müüki paiskavad.

Mul on olemas nii toimetaja kui kujundaja – seega projekti õnnestumise korral lähekski käsikiri kõigepealt esimesele ja siis teisele. Pärast neid trükikotta. 500 on sellepärast tiraaž, et siis saan neid jagada juba toetajatele, kes on seda teatud summa eest teinud ja hiljem siis jääb raamatupoodide/raamatukogude jaoks ka. Ega ma kindel pole, et projekt õnnestub, aga ma pean riskima. Kui ei õnnestu, saavad kõik toetajad oma raha tagasi – seega kaotada pole õnneks midagi. Eks see natuke suur ja hirmutav ettevõtmine ole, aga ma tahan proovida.

See raamat ongi siis minu tormilisest suhteelust minevikus ja kuidas ma lõpuks abielunaiseks välja kujunesin. Ehk siis kuidas sai paadunud suhtesõltlasest püsiv abielunaine ja mida kõike ma sel teekonnal õppisin. Nii et kallid lugejad – usun, et aprillis saab see projekt Hooandjasse üles ja siis annan teile kohe teada! Plaanin ka oma teised auhinnad raamatutega seotuks muuta, sest mul on neid kodus nii palju – nii et see nägemus on mul samuti olemas. Oleksin iga euro eest tänulik! Nüüd läheb natuke aega, kui see sinna üles läheb, aga ma annan siis kohe teada.

Ma tegelikult kartsin isegi proovida, sest mõtlesin kogu aeg, et ma ei julge. Aga ma ei saa nii mõelda. Mitte miski ei garanteeri mulle, et ma saan raha kokku, aga veel vähem saan ma seda siis, kui ma pole üldse proovinud.

Vot sellised mõtted siis hetkel 😊 Ja hoidke mulle pöialt ka, sest ma olen juba praegu elevil, aga samas ka ülimalt ärevil. See on pikk ja keeruline protsess ning ei pruugi õnnestuda, aga see sõltub juba palju ka teist. Ja teie toetusest.

P.S: See ei ole nali, kuigi kuupäev on selline. Tegin sel teemal eile mitmeid Instagrami storysid ka – ükski inimene ei hakkaks päev varem juba 1.aprilli tegema. Igaks juhuks mainin.

Aga kellel on siis õigus?

Teine asi, millest ma tahtsin täna rääkida, on kahe väga olulise teema vastandumine. Praegu on E lõunaunes ja on hea võimalus seda teha (jah, tal ongi väga hilised lõunauned alati).

Nimelt olen ma Instagramis märganud ühe teema puhul mitut erinevat leeri. Mis teema puhul siis? Et millist keha siis peaks propageerima ja millist mitte. On neid, kes näitavad end pesus täiesti vabalt ja ütlevadki, et vaatamata oma lisakilodele on nad igati oma kehaga rahul. On neid, kes küll näitavad end, aga mainivad kohe ära, et nad pole üldse rahul ja tahaksid tegelikult paremas vormis olla. Ja on neid, kelle jaoks selline ülekaalulise propageerimine, kus kõik pekid letti laotakse, ei ole sugugi eetiline käitumine, sest tegelikult peaks kiitma hoopis neid, kes midagi reaalselt ette võtavad, et paremas kaalus/vormis olla.

Mina leian, et siin ongi ilmselt mingi möödarääkimine olnud. Ja mõistan neid kõiki mingil määral (olles ise samuti ülekaaluline). Ma usun, et kui kõigile ülakaalulistele antakse võimalus olla normaalkaalus, siis nad võtaksid selle kohe vastu. No kui oleks mingi imemasin, mis sekundiga su oluliselt paremasse vormi viib. Mina küll võtaksin – ei kahtleks sekunditki.

Küll aga ei usu ma siiski, et need inimesed, kes reaalselt ongi iseendaga rahul (kuigi nad on normaalkaalust kaugel) tahavad kuidagi ülekaalulisust või vormist väljas olekut propageerida ja öelda, et laske end nüüd kõik käest ära. Et suva ju! Ma usun, et nende eesmärk on näidata, et sa võid olla õnnelik ka niimoodi. Et sa ei pea tundma välismaailma poolt survet kaalukaotuseks, kui sa ise oled sellega praegu rahul. Või kui sa oled otsustanud hetkel mitte sellega tegeleda. Et sa saad nautida ka seda hetke, kui sa oledki just selline, nagu sa praegu oled. Tulevikus võib see vaatenurk loomulikult muutuda – seda ette ju ei tea.

Ja samas ma mõistan ka seda teist poolt, kelle jaoks ülekaalulisus ei ole midagi sellist, mida peaks uhkusega propageerima. Fakt on tõesti ka see, et ülekaaluga kaasnevad suuremad terviseriskid – sellega me oleme kõik kursis. Aga ilmselt sealt tulebki see ebakõla, sest üks osapool tahab näidata end just sellisena, nagu ta hetkel on – ega mõtle üldse sellele, et see oleks kuidagi oma pekkide rahva ette laotamine, aga teine saab jälle nii aru, et heas vormis inimesed ei tohikski nagu kiitust saada, sest nad pole ehedad ega päris. Või siis need, kes reaalselt pürgivad sinna poole, et olla paremas vormis.

Mina olen täpselt seal keskel oma arvamusega. Imetlen kõiki osapooli, sest mulle meeldib näha, et on inimesi, kes on endaga reaalselt rahul ja näitavad seda ka teistele, et nii võib samuti elada. Imetlen ka neid, kes end näitavad ja pole sellega rahul, sest ju nad on enda peas välja mõelnud, mida nad tahaksid muuta. Ja annan au ka neile, kes reaalselt ongi midagi ette võtnud, et paremad välja näha. Hetkel puudutasin ainult kahte gruppi kolmest eraldi väljatooduna.

Ilmselt ongi asi selles, et inimesed saavad üksteisest lihtsalt valesti aru. Mina ise ei ole nii rahul oma kehaga, et ma selle üle uhke oleksin, aga samas ei kuulu ma ka sinna gruppi, kes oleks juba alla võtnud.

Keeruline on see ilustandardite maailm. Kui inimene on endaga täiesti rahul, siis las ta siis olla. Ja kui pole, siis ilmselt tuleb ka see aeg, kui hakatakse selle kallal tööd tegema. Põhirõhk ongi sellel, et seda peaks tegema enda pärast. Kui sa ise tunned, et see peegelpilt pole enam see, kuidas sa tegelikult tahaksid välja näha.

Aitäh, et sa oled normaalne! / Ja kui sa oled idioot, siis keri heaga perse!

Täna ongi siis piirangud jälle peal! Mina olen igal juhul väga rahul, sest need oleks pidanud juba ammu peale minema. Olles Euroopas number üks koroonariik, peaks asja tõsiselt suhtuma. Et mitte end lolliks vihastada, võtsin Instagramis maha kõik jälgmised nendelt sisuloojatelt, kelle jaoks koroona on naljanumber. Ja mul oli nii hea meel, et TV3 “Duubli” õhtusest vahetusest said kinga need, kes koroonapeol käisid (Ada ja Seidi). Rahvas kaebas ja see oli igati mõjuv! Oleks isegi kaevanud, aga olin selle unustanud, et nad seda saadet juhtima hakkavad. Näidata sellist “eeskuju” nii suure jälgijaskonnaga on nii vale, kui üldse saab. Andrei Zevakin käis ka vist seal koroonapeol, mis tema stuudios toimus, mis oli küll eriti halb üllatus. Eeldasin temast palju enamat – liiati veel sellepärast, et ta oli nagunii lähikontaktne ega saanud Eesti Laululgi osaleda. Aga praegu tulebki välja, et isegi normaalsena tundunud inimesed ei pruugi seda olla.

Iga kord, kui ma näen mõnda suunamudijat, kes võtab asja täie tõsidusega, siis ma kohe kirjutan talle – ja tänan teda selle eest! Sest siis on vähemalt keegigi, kes saab aru, et pandeemia pole mingi naljaasi. Et haiglad on päriselt ülekoormatud ja kui asi nii jätkub, siis pole enam lootust ka muude haigustega abi saada, sest arstidel on resurssi vaid koroonahaigete jaoks. Ja enam ammu pole haiglas vaid 70+ inimesed, vaid 40-50-aastased, kelle olukord on tõsine.

Selle postitusega tahan ma tänada kõiki neid inimesi, kes saavad aru, miks piirangud on vajalikud ja neist ka kinni peavad. Aitäh, et sa oled normaalne inimene! Aitäh, et sa mõistad, et olukord on kriitiline. Aitäh, et sa oma peod ära jätad ja vastutustundlik oled! Aitäh, et sa saad aru, millega arstid praegu võitlevad ja üritad neid aidata sellega, et vähendad oma kontakte ja käid vaid seal, kuhu tõesti vaja minna on. Aitäh, et sa oled mõistlik inimene!

Ja samas – taunin ma kõiki neid inimesi, kes kas ei usu koroonat, peavad seda kergeks nohuks või arvavad, et maskikandmine on suukorvistamine. Ja loomulikult igasuguseid vandenõuteoreetikuid, kes peaksid kohe end hullarisse sisse kirjutama. Sa oled nõme, kas tead? Ja kui sa peaksid kunagi haiglaabi vajama, sest sa oled koroonasse jäänud, siis ma loodan, et sa oled järjekorras viimane, kes seda saab. Sest kui sa ei mõista asja tõsidust, siis ei peagi sind aitama. Las saavad abi need, kes on selle ära teeninud, sina seda ei ole.

Aitäh, kui sa oled eeskujulik kodanik! Ja käi perse, kui sa oled idioot!

“Eestimaa uhkusest”, raamatutest ja kehakaalust

Vaatasin täna “Eestimaa uhkuse” kordust ja põhimõtteliselt kogu saate jooksul nutsin. Kui see viimati kuus aastat tagasi eetris oli, siis elasin ma veel Tallinnas, aga ma mäletan, et siis see saade mind küll nii palju ei liigutanud. Tõsi – emaks saamine on mind kuidagi palju emotsionaalsemaks muutnud. Täna E ka vaatas, et mis sel emmel ometi viga on – nägu punane ja pisarad muudkui jooksevad 😀

Tegelikult on nii tore teada, et meie hulgas on väga palju häid inimesi, kes aitavad teisi ilma midagi vastu soovimata. Ja veel parema tunde tekitab see, et neid inimesi märgatakse ja tunnustatakse. Öeldakse ju ikka, et eestlase lemmikmagustoiduks on teine eestlane, aga alati see ei pea paika. Enamasti lausa ei pea paika, kuigi tõsi – eks negatiivne jääb alati rohkem silma. On ju olemas lausa mingi ütlus, et positiivsest kogemusest räägib inimene ainult ühele sõbrale edasi, aga negatiivse puhul jõuab see alati vähemalt kümne inimese kõrvu. Sotsiaalmeedia maailmas ilmselt sadade ja lausa tuhandeteni.

Olen siin vahepeal palju lugenud ja jõudsin just sama numbrini, mis ma kogu eelmise aasta jooksul lugesin – ehk siis olen vähem kui kahe kuuga lugenud 19 raamatut! Mu eesmärk oli palju tagasihoidlikum, aga nüüd usun, et aasta jooksul jõuan vähemalt 40-50 raamatut küll läbi lugeda. Jah, kui tempo oleks edaspidi sama kiire, siis jõuaks palju rohkem, aga eks see mingi hetk nagunii aeglustub. Sügisel läheb ju E lasteaeda ja mina lähen tööle tagasi, mis tähendab seda, et aega jääb palju vähemaks.

Olen selle suure lugemise käigus leidnud endale uue lemmikkirjaniku, kelleks on rootslane Fredrik Backman. See on täiesti uskumatu, kuidas mõnele inimesele on seda kirjutamisannet antud. Kui “Britt-Marie oli siin” ja “Ärevil inimesed” olid juba ülihead, siis “Mees nimega Ove” on meisterklass omaette. Ma olin sellest palju head kuulnud ja olin üpris kindel, et see on väärt lugemiselamus (sest Backman on nagunii hea – selles ma enam ei kahtle), aga see ületas kõik mu ootused (all Instagrami viites saab sellest täpsemalt lugeda). Nüüd tahaksin tema raamatule “Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust” käpad külge panna, aga Marsile on ka ilmselt kergem lennata, kui seda raamatut kuskilt saada. Raamatupoodides ei ole ja kui tuleb, siis on minutitega läinud. Raamatukogudes on pooleaastased järjekorrad sellele raamatule. Ma muidu ei salli üldse e-raamatuid, aga selle raamatu puhul olen vist nõus erandi tegema – Ellus pidi olemas olema.

Mind on sel aastal mõned raamatud nutma pannud – kokku kolm, millest kaks on Backmani teosed. “Britt-Marie oli siin” ja “Mees nimega Ove” olid siis need kaks. Kolmas raamat on Ashley Audraini “Kahtlus”, mida ma jaanuaris lugesin.

Et jah – neid kolme raamatut kindlasti soovitan, aga eelkõige just Fredrik Backmani.

Mis siis veel? Elu kulgeb vaikselt edasi, aga olen ise ka natuke mõelnud sellele, et ma pole oma kehakaaluga ikka teps mitte rahul. Kui pärast sünnitust võtsin nelja kuuga 115 kglt 90-le alla, siis nüüd kaalun 92. Ja seda juba viimased aasta (mõned kilod siia-sinna, korraks vist nägin numbrit 88 ka). Ilmselt oli minus mingi naiivne lootus, et kui alguses oli mu kaalulangus kiire, siis on see ka edaspidi selline. Sinna mu lootus kaduski, sest see ei olnud niimoodi. Ja vahepeal on see kõik nii raske, sest ma tahaksin 20 kg kergem olla. Aga ilmselgelt mul puudub igasune tahe ja motivatsioon selleks midagi teha. Mu kõht on endiselt selline, et nii mitmedki ilmselt arvavad, et oi, kui tore, et nad kohe uue lapse otsa tegid, mis ei vasta üldse tõele. Kui E-le kunagi ka järelkasvu tuleb, siis on see alles nelja-viie aasta pärast. Sellel on palju põhjusi – eelkõige see, et mul oli keisrilõige ja kuigi uue seaduse järgi mängiks aeg meie kasuks, sest nüüd säilib ju endine vanemahüvitis siis, kui saada kaks last kolme aasta jooksul, aga ma leian, et võiks siiski pikem vahe olla. Arst ei soovitanud rasestumist kuskil kahe aasta jooksul, aga pigem mitte riskida. Teiseks tahaks suuremat korterit ja sellega läheb ka aega – seega on mõttekam enne tööle minna ja siis edasi vaadata. Kolmandaks ma alles sain normaalselt hakata magama, ma pole valmis uuesti seda tralli niipea läbi tegema.

Ja neljandaks – ma kaalun liiga palju, et rasedaks jääda ja siis lõpetada jälle kolmekohalise numbriga. Ja kui ma end kätte ei suuda võtta, siis ma ei taha ka rasedaks jääda. Hendrik küll siin mõni nädal tagasi tegi ettepaneku, et teeks ikka kaks last järjest, mis oligi meie esialgne plaan, kui me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Aga ma saatsin ta kukele ja ütlesin, et see pole hea mõte.

Et jah – tulles tagasi nüüd kehakaalu juurde, siis ilmselt on mul endiselt raske leppida, et sel korral ei kao midagi ilma vaeva nägemata ära. No midagi kadus, aga 20 kg oleks ikkagi veel vaja. Ja ma olen üsna kindel, et see on osaliselt ka elu õppetund. Ma võtsin seda alati nii iseenesestmõistevana, et ma olen normaalkaalus. 29 aastat oma elust ei olnud ma kordagi pidanud mõtlema sellele, et äkki miski on mulle kitsas. Enamasti sobis M kui valatult selga ja nüüd neid pilte vaadates on kurb meel, et see enam niimoodi ei ole. Huvitav on ka see, et kui ma 115 kg lõpurasedana kaalusin, siis ma ennast paksuna ei tundnud. Aga ilmselt tuligi see sellest, et ma kandsin endas uut elu, mis ei jätnud sellistele mõtetele ruumi. Ka Mehhikos peaaegu 90 kiloni jõudes ei tundnud ma end suurena, sest kui ma Eestisse tagasi jõudsin, kadusid need kilod sama kiiresti või kiireminigi, kui jõudsid tekkida. Ilma midagi tegemata. Kuid siis ma olin 20.

Ja nüüd olen ma 31. Vanus, kust mitte miski ei kao enam niisama. Ja ilmselt on see ka märguanne, et kui sa midagi ette ei võta, siis sa võid 100kilosena või veel rohkemana lõpetada.

Kui see enda motiveerimine allavõtmise nimel oleks vaid sama kerge kui lugemise suhtes! Kuid seal on üks suur erinevus – ma olin kunagi väga suur lugeja, lihtsalt aastate jooksul natuke eemaldusin raamatutest ja eriti just ilukirjandusest. Seega kui nüüd uuesti lugema hakkasin, ei olnud see mingi eneseületus, vaid puhas nauding.

Kehalise aktiivsusega on lugu hoopis teine – ma olen alates sünnist saati vihanud seda. No olgu – alates sellest ajast, kui ma mäletan. Pole ma iial seda nautinud ja ka jalutamine on minu jaoks ebameeldiv tegevus. Oli seda siis, kui ma olin normaalkaalus ja on seda praegugi. Rääkimata siis mõnest muust füüsilisest pingutusest. Olgu, ainus erand on seks, aga sellega vist kaugele ei purjeta 😀

Et jah – kui Hendrik mu suure surmaga jalutama saab ja pärast mainib, et oli ju tore, siis ma vaatan teda nagu hullumeelset, sest mul küll lõbus polnud. Ma väsin kergesti ja muidugi tuleb see mu ülekaalust. Hendrikul endal pole ju iial sellega muret olnud – pigem teistpidine teema, et ta ei võta juurde. Eliastel üldse ei ole seda probleemi – Hendriku peres on kõik saledad ja normaalkaalus.

E-ga käibki enamasti jalutamas Hendrik ja ilmselt sealt mu probleem on ka alguse saanud. Olles ise veel rohkem jalutamisest võõrdunud kui varem (kuigi ma pole seda iial armastanud), siis on see suur probleem. Lisaks sellele, et see mulle lihtsalt ei meeldi, siis see ka väsitab mind. Mille taga ongi see, et ma ei liiguta end üldse.

Isegi mõte, et ma peaksin oma suhtumist kardinaalselt muutma, ajab mul südame pahaks. Seda nii liikumise kui toitumise suhtes. Ma olen ise ka paljude asjade suhtes arvamusel, et esimene samm on kõige keerulisem. Kuid kui see on juba tehtud, siis läheb kergemaks. Kahju, et ma sama suhtumist kehakaalu langetamise puhul rakendada ei suuda.

Kuidas oma ebakindlusest emarollis lahti saada?

Kui aasta 2020 oli minu jaoks lihtsalt kulgemise aasta, sest und oli vähe ja ma olin kogu aeg pahur, siis 2021 on hoopis teistsugune. Mingi omamoodi rahu on minu sisse tulnud, mida ma ei oska seletada. Kõik tundub palju helgem kui varem. Eks mul on ikka teatuid hetki, kus tunded üle keevad ja kõik mind närvi ajab, aga neid on võrreldes eelmise aastaga oluliselt vähem. Siis olin ma enamasti üks paras närvipundar ja üritasin kuidagi ellu jääda kogu selle tohuvabohu keskel.

Minu jaoks on emaroll pakkunud piisavalt rõõmu, aga ka väga palju ebakindlust. Olen vaadanud teisi emasid ja mõelnud, et miks mina küll nii ei suuda. Minus lihtsalt ei ole seda geeni, et plätserdame pool päeva värvidega või õpime tundma tsitruselisi, nagu üks teine blogija kogu aeg teeb. Iga päev on uus Instagrami story, kus jälle katsetatakse midagi uut – olgu selleks siis värvidega mängimine, manna või kaerahelveste asetamine ühest kohast teise või hoopis midagi kolmandat. Ma pikalt süüdistasin ennast, et miks mina nii hea lapsevanem pole; miks mina ei taha midagi sellist teha, kui too ema seda nii palju naudib.

Ma kujutan ette, et iga ema on vahel seda tundnud, et ta pole piisavalt hea. Sest alati on kuskil see sinu meelest superema, kes teeb sinust kõike paremini. Ja kui temalt küsida, et kas tema ka vahel lastest puhkust vajab, siis vastab ta suure tõenäosusega, et lapsed on elu õied ja ta võiks nendega 24/7 koos olla. Pärast seda sa mõtled, et krt, miks mina siis neid hetki nii naudin, kui korraks sõbrannaga välja saan või kui laps juba magab (nagu praegu näiteks). Miks mina seda vaikust nii hindan ja end praegu nii hästi tunnen, kuigi ma armastan E-d ülekõige maailmas?

Aja jooksul olen ma hakanud aru saama, et see võrdlus on mõttetu. Sa ei saa olla maailma parim ema, sest alati on keegi tegusam kui sina. Ja tead mis? Selles pole midagi halba – sa ei peagi olema maailma parim ema. Sa pead olema lihtsalt see ema, kes oma lapsi armastab. Ja kui selline meisterdamine pole sinu teema, siis see lihtsalt ei ole. Ma olen igati nõus, et loomulikult on see kasulik, aga kui sa teed seda ainult sellepärast, et sinna heade emade tabelisse jõuda (nagu mina seda teeksin), siis lõpuks oled sa palju õnnetum. Ja seda on ka su laps. Meie täna näiteks mängisime E-ga pehmete mänguasjade loopimist – ilmselt mitte kõige harivam tegevus, aga E oli nii elevil ja naeris nii palju, kui pehme mõmmik (kelle nimi on ka muide E, sest lasin kunagi tema nime sinna peale tikkida – see oli juba enne E sündi) ühest voodi otsast teise lendas. Samamoodi siis, kui me terve perega kommipaberite puhumise võistlust tegime. Imelikud tegevused? Ehk jah, aga teevad nii mulle endale kui lapsele palju rõõmu. Ja kas kokkuvõttes polegi see kõige olulisem?

Ma tean juba praegu, et minust ei saa kunagi seda ema, kes hakkab erinevaid meisterdamisprojekte ette valmistama ja nende tegemist nautima. Ilmselt lasteaias on seda nagunii vaja teha, aga meil on Hendrik, kes selliseid asju rohkem naudib. Aga mina olen tulevikus ehk hoopis see ema, kelle juurde E võib tulla koos luuletusega, et ma aitaksin tal selle pähe õppida. Või siis hoopis see ema, kellega raamatuid sirvida ja lugeda, sest me hetkel teeme ka seda. Praegu küll ainult vaatame, aga tulevikus juba loeme ka.

Mina olen ilmselt ka see ema, kelle juurde E võib tulevikus tulla, et küsida täpselt üle, kuidas mingit sõna kirjutada. Kui ma ise ei peaks teadma, siis ma helistan oma parimale sõbrannale, kellel on ülihea keeletaju. Kui tema ka siiski ei tea, siis ta küsib oma emalt, kes on eesti filoloog. Ja kui ma neid ei saa mingil põhjusel kätte, siis ma helistan Eesti Keele Instituuti (mida ma olen elus umbes viis-kuus korda teinud) ja voilá – vastus käes! 😀

Matemaatikaga läheb küll mingist ajast raskeks, aga selleks on meil Hendrik, kellel on alati reaalainetega head suhted olnud.

Tegelikult läks teema nüüd uitama, aga mis ma tahtsin öelda on see, et ma olen õppinud mööda vaatama sellest, et ma pole maailma suurim meisterdusentusiast. See ei defineeri mind emana, täpselt samamoodi ei tee minust halba ema ka see, et ma naudin hetki, kus E magab.

On lausa hirmutav mõelda, kui palju me endas kahtleme, sest me arvame, et keegi teine on parem. Me oleme ise need mõõdupuud oma peas loonud, et kui sa kõiki tegevusi ei naudi, siis sa oledki halb ema. Aga tegelikult see ei ole niimoodi – emad ei peagi ideaalsed olema, nad on vaid inimesed. Koos kõigi oma vigade ja puudustega.

Kogu see eelnev jutt ei kehti ainult emaduse puhul, see kehtib kõikjal. Tänapäeva sotsiaalmeedia ühiskonnas on lihtne end Instagrami avarustesse ära unustada ja hakata kahtlema kõiges. Eelkõige aga oma võimetes, sest alati on keegi kuskil, kes on sinust edukam. Alati on keegi, kes on sinust ilusam, peenem, säravama naeratusega, parema rühiga jne! Seda loetelu võiks hommikuni jätkata või isegi lausa pühapäevani välja.

Minu olen inimesena alati olnud üpris kõigutamatu, ma ei ole end kunagi tundnud halvemini sellepärast, et keegi on minust ilusam, peenem või parema naeratusega. Olen võtnud seda loomuliku elu osana, sest inimesed ongi erinevad ja kõigil on omad plussid-miinused. Küll aga oli just emaroll see, mis mind pikalt kõiges kahtlema pani. See oli minu jaoks midagi uut ja teistmoodi, sest enne seda olin ma lihtsalt naine. Koos oma plusside ja miinustega – mis oli minu jaoks igati loogiline.

Aga emaks saades tekkis minu sisse see kohutav ärevus, et ma pole piisavalt hea. Tunne, mis mind kui Jaanikat indiviidina, eriti puudutanud polnud, sest ma sain aru, et see pole mingi võistlus. Emana oli kõik teistmoodi, sest see oli minu jaoks uus positsioon, enne seda olin ma juba 29 aastat naine olnud, mis oli mind natuke õpetanud, kuidas see maailm toimib. Emaduse puhul oli see aga suur must auk, sest ma polnud varem ema olnud. Kõik oli uus ja hirmutav.

Nüüd hakkan vaikselt jõudma sinna ka emana, kus ma naisena juba ammu olen olnud. Ehk siis ma teadvustan endale seda, et ma ei saagi täiuslik ema olla, sest mitte keegi ei ole seda. Kõigil on oma plussid ja miinused ja see on igati okei! Naisena olen ma ammu selles staadiumis, et mul ei teki mingit alaväärsuskompleksi, kui ma ülihea figuuri või megakauni naeratusega naisi vaatan. Jah, ma ise pole selline, aga siis? Ma ei peagi täiuslik olema ja ilmselt ka see piltilus naine pole seda, sest mitte keegi ei ole. Või siis veel parem – me kõik oleme täiuslikud koos kõigi oma vigadega. Kõlab hoopis paremini, eks?

Täpselt samamoodi on emadusega. Võttis aega, aga lõpuks jõudis mulle kohale, et ma ei saa end siunata asjade pärast, mis ei defineeri heaks vanemaks olemist. Kui sa oma lapsi armastad ja oled nende jaoks alati olemas, siis see juba teebki sinust hea ema (või siis üldiselt lapsevanema). Jah, muidugi pole kõik alati lust ja lillepidu, aga seda pole elu kunagi. Ei niisama naisena ega ka emana. Ei vallalisena ega ka abielunaisena. Täiuslikkust ei ole olemas ja kui sa oled see, kes sa oled, siid sa oledki piisav (jätame siinkohal igasugused markantsed näited välja praegu).

Kuidas teil emadus kulgenud on? Aga naiseks olemine? Mis tekitab ebakindlust ja kuidas sellest üle olla?