Valga ja Koidula omapärane rongisüsteem, mis inimesed segadusse ajab…/ Tunnen natuke juba Põlvat/ Homme saab kuus kuud kallimaga tutvumisest :)

Mõtlesin, et lähen täna üksinda Põlvasse jalutama, aga kallama hakkas! Nimelt kallim on Tartus oma laupäevasel tööl, aga kuna ma tulin eile juba Põlvasse, siis ma täna temaga kaasa ei läinud, sest ta tuleb pärast tööd nagunii siia. Ilmselt tehakse täna nagunii siin sauna. Seega mina sain õnneks täna siiski kaua tududa 🙂

Nüüd ma juba isegi tunnen natuke Põlvat, kuigi üksi ma siin suurt jalutanud pole. Ikka kas autoga oleme sõitnud või kallimaga koos jalutanud (nagu eelmisel nädalavahetusel). Kallim ei ela Põlva kesklinnas, vaid raudteejaama lähedal. Muide, siin raudteejaama vastas on Põlva parim kohvik – Tillu kohvik! Seal on megahead saiakesed, ma ei teagi, kas ma isegi Tartus nii häid saanud olen.

Eile tulin rongiga Põlvasse ja sellel õhtusel Põlva rongil on oma süsteem. Need, kes tihti reisivad, on sellele juba ammu pihta saanud, aga ülejäänutel on seda alguses vbl raske tabada. Õnneks ma teadsin seda enne esimest sõitu siia, muidu oleks ka ehk valele rongile istunud.

Nimelt kell 17.25 jõuab Tartusse Tallinnast tulnud rong, mis on megasuur. Kuid see rong ühendatakse lahti ja esimene osa sellest sõidab Valka ja teine Koidulasse. Kui tahadki Põlvasse sõita, siis pead istuma teise rongi ehk lõppsuunaga Koidula. Sildid on küll õnneks peal, aga kuna nad tulevad nagu ühtsena jaama, siis paljud ei jälgi neid. Seega juhtub tihti, et Koidula rongis istub keegi, kes tahab hoopis Valka sõita. Vahel veab ja piletimüüja jõuab enne selle inimeseni ning ta jõuab veel kiirelt esimesse rongi ümber istuda. Eile oli meie rong veel jaamas, aga Valga oma oli juba läinud – seega kaks valesse rongi istunud noormehed said küll Tartus veel maha minna, aga Valga omale enam ei jõudnud. Paar korda on ka niimoodi olnud, et piletimüüja jõuab siis, kui oleme Kirsi peatuses, aga õnneks veel Tartus, seega valesse rongi istunud inimene saab küll veel Tartus maha minna, aga Valga rongile ikka ei jõua. Ja mõned korrad on ka nii olnud, et piletimüüja jõuab veel nii, et mõlemad rongid on jaamas ja siis see inimene jõuab veel ümber istuda.

Ma arvangi, et viga tekibki just neil, kes tahavad Valka sõita ja vaatavad rongi alguses, et oh Valga kirjas. Kõnnivad siis tagumistesse vagunitesse ega märka, et ühest hetkest muutub see silt Koidulaks – ehk siis istuvadki valesse rongi. Ning nad ei vaata ka, mis suund rongis sees kirjas on. Tegelikult peaks Elron veel kuidagi rohkem arusaadavamaks selle asja tegema, sest peaaegu alati on rongis keegi, kes tahtis tegelikult Valka sõita, aga kuna piletimüüja jõuab enamasti siis, kui rong juba sõidab (aga õnneks on üks Tartus olev peatus veel ees), siis on nad nagunii Valga rongist juba maha jäänud. Ilmselt need, kes Koidula suunal sõita tahavad, nii palju seda viga ei tee, sest esimene rong on Valga ja siis hakkad ikka otsima, et kus see Koidula oma siis läheb. Mu ühel sõbrannal oli nii, et ta tuli Tallinnast ja ta istus esimestes vagunites, siis pidi Tartus ümber istuma, sest tahtis Põlvasse sõita, mis on rong suunaga Koidula. Kui ta oleks Valka tahtnud sõita, siis ta poleks pidanud ümber istuma, sest Valga rong ongi see esimene, mis läheb. Ma esimene kord sõites olin ka natuke üllatunud, et selline segadust tekitav värk on, aga tegelikult harjub ruttu ära 😀

Meil saab homme kallimaga tutvumisest pool aastat! Aeg lendab ikka. Eile just rääkisime sellest tutvumisest ja sellest, et pool aastat on nagu niuhti läinud 😀 Ma olen nii mitmeti tänulik, et mu elu sügisel just nii kujunes. Eks palju on tegemist ka juhusega, sest kui ma poleks septembris lahku läinud, poleks ma ilmselt kallimaga üldse tutvunudki, sest ma poleks siis Tinderit teinud jne. Ma olengi õnnelik, et ma läksin lahku suhtest, mis ei teinud mind enam ammu õnnelikuks ega täitnud mu emotsionaalseid vajadusi, tegin Tinderi – ja nii see asi juhtuski 🙂 Kõik kujunes just niimoodi välja ja selle üle on mul ülimalt hea meel 🙂

Lõpetuseks üks pilt võrokeelsest ajalehest, mida ma eile lugeda püüdsin. Ei õnnestunud väga 😀 Kallimal käib see ajaleht kodus. Mu vanaema rääkis võro keelt ja ma sain aru küll, aga lugeda on hoopis keerulisem. Mu isa oskab ka seda rääkida ja lugeda, aga mina rääkimisest saan vast mingi 70 protsenti aru. Lugemine paneb pea veits valutama 😀20180420_205424.jpg

Advertisements

Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.

Nädalavahetusel Peipsi järve ääres jalutamas / Saun ja leili viskamine/ Võõrad seltskonnad ja introvert Jaanika / Ei saa aru Sissi Nylia Benita fenomenist, vast ikka hääletatakse “Superstaarist” varsti välja…

Täna olin siis pärast nädalast puhkust jälle tööl tagasi. See on nii omapärane, et kui oled kas või ainult nädalake hoopis muus rütmis elanud, siis võtab sisseelamine jälle natuke aega. Pärast suvist kahenädalast puhkust võttis see harjumine vist oma nädala või rohkemgi veel. Kõiki asju teed aeglasemalt kui tavaliselt jne. Võib-olla on see ainult minu teema, aga mul on küll alati niimoodi olnud 😀

Nädalavahetusel sai saunas käidud. Meie käisime kallimaga koos kõige esimesena, aga kuna laupäeval oli saunamaja juures ka väike grill ning istumine, siis läksid teised hiljem. Minu jaoks oli see suht võõras seltskond, pigem kallima venna sõbrad, keda ma eriti ei tea. Isegi kallim ei teadnud kõiki inimesi sealt seltskonnast. Üks tüdruk nägi kõiki täiesti esimest korda, sest kallima ühel tuttaval on uus pruut (võinoh, tuttavat ta ikka teadis, aga teisi ei teadnud). Mäletan isegi seda soolaleivapidu novembris kallima uues korteris, kus ma mitte kedagi veel ei teadnud 😀 Ma ei ole eriline ekstravert, mille tõttu võõrad seltskonnad on minu jaoks alati natuke harjumatud. Ma pole ka kunagi see, kes lambist kõigiga suhtlema hakkaks. Kuigi minu puhul inimesed pigem kipuvad eeldama seda, et ma võiksin selline olla 😀 Need, kes mind pikemalt teavad, arvavad vahel, et ma olen raudselt igas seltskonnas nagu kala vees. Absoluutselt mitte.

Aga sel korral juhtus see ajalooline asi, et ma leili viskamise ajal suutsin saunas kõige ülemisel astmel istuda 😀 Veel umbes paar kuud tagasi oli see aeg, kui ma esimest korda üldse leili viskamise ajaks sauna jäin, mitte selleks ajaks ei väljunud. Ja enam see ei tundu üldse nii kuum, nagu varem tundus. Kallim ka ütles, et nii äge, et ma saunale oma elus võimaluse andsin 😀 Ja ma ei kahetse ka üldse.

Pühapäeval sõitsime kallimaga niisama ringi ja käisime korraks ka Räpinas ning Peipsi järve ääres. Õhtul tõi kallim mu Tartusse ära, vaatasime koos “Eesti otsib Superstaari” ning siis ta sõitis Põlvasse tagasi. Rääkides “Superstaarist”, siis mulle absoluutselt Dave Bentoni tütar Sissi Nylia Benita ei meeldi. Võinoh, tema laulmisstiil ei meeldi. Kohtunikud kiitsid teda muidugi taevani, aga tundub siiski, et ka rahvale tema laulmine eriti peale ei lähe (jumal tänatud!). Eelmisel korral oli ta viimase kolme seas ja nüüdki oli tagant neljas. Seega ma usun, et küll ta varsti välja hääletatakse. Ma kindlasti ei arva, et ta laulaks halvasti, seda absoluutselt mitte, aga mulle ta meeletult mehelik madal hääl lihtsalt ei istu. Ning ta ei sobi meie muusikamaastikule. Samas Anette Maria Rennit, Helis Järvepere -Luik ja Carlos Ukareda on tõelised pärlid! Kes teie lemmikud on ja mis teie Sissist arvate?

Lõpetuseks eilne pilt, mis Peipsi järve ääres tehtud on 🙂 Leidsin lõpuks oma päikseprillid üles, ilma nendeta ma küll nüüd enam hakkama ei saa!

Mehhiko restoran Burro Tartus (ootused olid pigem madalad, aga üllatas heas mõttes)

Kuna Tartusse on jõunud Mehhiko restoran, siis pidin ma seal ära käima! Burro (mis tähendab eesti keeles muideks eeslit :D) on selle nimi. Eile läksimegi kallimaga Mehhiko toitu nautima! Ütlen ausalt, et ootused olid üpris madalad ja ma kartsin, et tegemist on pigem Tex-Mexiga (Mehhiko toit, mida pakutakse USA-s, aga pole absoluutselt see toit, mida Mehhikos tegelikult süüakse. see on lihtsalt nii ameerikalik, sest viimased on sinna oma nüansid juurde lisanud, mida Mehhikos pole). Tex-Mex ei ole iseenesest halb, aga kui tahta ehtsat Mehhiko toitu süüa, siis pole see ikka päris see.

Burro üllatas mind heas mõttes. Muidugi ei olnud tegemist päris 100-protsendiliselt sellega, millega ma Mehhikos olin harjunud, aga see on ju vist loogiline. Ma toitudest pilte ei teinud, aga sõin toitu nimega pozole (seal menüüs on see ahjualuse keedus) ja quesadilla. Pozole on sealihast valmistatud supp, mida saab valmistada erinevat moodi ning mina ise olin söönud rohkem rohelist, aga seal oli punane pozole, mis ongi rohkem omane pealinnale (mina elasin Puebla maakonnas Atlixcos ehk kolme tunni kaugusel Mexico Cityst ja seal tehti rohkem rohelist pozolet). Väga hea oli! Ja muidugi meeletult vürtsikas, mis ongi just see õige pozole.

Quesadilla on tortilla (hääldusega tortija, mitte tortilla, sest kui hispaania keeles on kaks L-tähte kõrvuti, siis seda hääldatakse nagy ij, quesadilla hääldatakse kesadija, sest que on nagunii hääldusega ke ja dilla lõpus hääldub dija), millele lisatakse juustu.  Quesadilla ongi siis kaks tortillat kokkupandunda, kuhu vahele lisatakse juustu. Lisaks juustule saab valida ise juurde, mis komponente sa sinna tahad. Mina Burros võtsin kana oma. Ja tortilla ise võib olla nii nisujahu kui maisi oma, aga quesadilla on tavaliselt nisujahu tortillast tehtud. Siin jällegi oleneb regioonist, sest Mehhiko on nii suur, Põhja-Mehhikos süüakse hoopis teistmoodi kui Lõuna-Mehhikos.

Igal juhul mulle Burro meeldis! Joogiks võtsin Modelo õlu, mida Eestis vist ka tegelikult poes müüakse. Oleksin pidanud Victoria võtma, sest seda vist Eestis pole (Mehhiko suurim õlletootaja kusjuures ongi Victoria). Aga Burrot ma igal juhul soovitan, sest mulle meeldis. Taustaks oli hispaaniakeelne muusika ja tihti tuli ka Mehhiko rancherasid (mariachi-muusika). Ja koht ise nägi välja seest värviline, nagu Mehhiko toidukohad näevadki – just sellised kodukootud Mehhikole omased söögikohad 🙂

Burro on olnud lahti kõigest kaks nädalat, aga juba on see koht nii populaarne, et vahel võib isegi raske lauda saada olla. Õnneks meie ikka saime.

Lõpetuseks paar pilti minust ja kallimast eile Burros.

Vol 1

Vol 2

Ja mustvalge ka siis juba 😀

 

 

Vilnius oli superäge/ Vilniuse linnaosa Užupis (nagu Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinn)/ Mis on leedukatele huumorivõtmes nende teine usk? :D/ Uus alkoholipoliitika Leedus alates sellest aastast/ Soovitan Vilniust täiega!

Olen nüüd Vilniusest tagasi. Neli päeva läksid uskumatult kiiresti! Jõudsin eile tagasi, sõbranna elukaaslane tuli meile Tartusse järele ning viis meid mõlemaid Põlvasse (mu sõbranna elab ise ka Põlvale väga lähedal). Kui Põlvasse jõudsin, siis kallim juba tudus, sest tal on see nädal hommikune vahetus – seega ärkab kell 05.00 hommikul (ma jõudsin Põlvasse kuskil 23.30). Natuke ikka rääkisime ja siis kobisime tuttu ära 😀 Tulin täna Tartusse päeval, õhtul pärast tööd tuleb kallim ka siia ning pärast läheme koos Põlvasse. Mul on kuni pühapäevani puhkus – seega saan natuke seda veel nautida 🙂

Kuid nüüd reisi juurde minnes – see oli superäge! Kiidusõnad mu parimale sõbrannale, kellega ma kusjuures siiani ei olnudki kunagi niimoodi koos reisinud. Kuna ta ise töötab suviti giidina Tallinnas, siis ta oli enne reisi juba Vilniuse kohta päris palju uurinud. Ja ta oli alati osav kaardilugeja, sest ma pole suurem asi orienteeruja, nagu te ilmselt teate 😀

Kuid alustades algusest, siis laupäeval kell 07.20 startisime kõigepealt Tartust Riiga. Mu sõbrannal oli bussikohaga selles mõttes halvasti, et turvavöö oli katki (see lihtsalt puudus). Ja kuigi enamasti ei juhtugi midagi ja õnneks nüüd ka ei juhtunud, siis hea asi see kindlasti pole. Kui see välja jätta, siis sujus bussisõit väga hästi ja olime mõlemad küll üpris unised, aga siiski üpris elevil, sest mina polnud kunagi Leedus käinud, mu sõbranna polnud kunagi Vilniuses käinud, aga mõnedes teistes Leedu linnades küll. Tol hetkel ma muidugi ei aimanud veel, et Vilnius nii ilus on! 🙂

Riias oli meil ümberistumine, sõime bussijaamas kõhud täis ning hakkasime Vilniuse poole sõitma. Sel korral olid meil mõlemal bussis turvavööd olemas ja nüüd kimas bussijuht nagu segane ning tegi ohtlikke möödasõite. Õnneks midagi ei juhtunud.

Kui lõpuks juba Leetu jõudsime, siis ma eeldasin küll, et ilmselt kuni Vilniuseni pole suurt midagi huvitavat aknast välja vaadata, aga see teekond oli veel igavam kui Eestis tavaliselt 😀 Igav liiv ja tühi väli, mitte midagi muud.

Kui juba Vilniusse jõudsime, siis läks asi hoopis paremaks! Kuna bussijaamani oli sõit üpris pikk, siis saime aknast välja vaadata (ma sain alati akna juures istuda, sest mu sõbrannal polnud vahet, aga ma eelistan alati akna pool olla – seda igas sõiduvahendis). Vilniuse äärelinn oli nagu Tallinna Lasnamäe (muidugi veel massiivsem), aga mulle on alati mingil määral getod meeldinud 😀 Olen ju isegi Tallinnas Lasnamäel elanud ja hetkel elan Annelinnas, seega minu jaoks on see nagu teine kodu 😀

Kuid juba aknast välja vaadates tundus Vilnius nii värviline ja huvitav! Hoopis teistsugune kui Tallinn või Riia. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis kõigepealt suundusimegi sinna külaliskorterisse, mille me Airnbnb kaudu endale võtnud olime. See asus bussijaamast kuskil 20 minuti kaugusel, suht kesklinnas ning vanalinnast ka ainult 15-minutilise jalutuskäigu juures. Otsustasime jala minna, mu sõbranna luges kaarti 🙂

Lisangi mõned pildid meie ööbimiskohast 🙂

Väljast nägi see maja selline välja. Meie külaliskorter asus seal, kus seda klaasist ust on näha (vasakul).

Esik

Vasakul oli välisuks (mis oligi kaasist). Kuna korter ei olnud peatänaval, siis selline lahendus sobib, aga muidu ma seda ette ei kujutaks. Kui see välja jätta (ja see, et korteris oli natuke jahe), siis oli väga ilus ja äge ööbimiskoht! 🙂 Esimesel korrusel oli üks tuba, väike esik ja WC, trepist alla minnes oli kööginurk ja vannituba (nagu keldrikorrusele minnes).

Voodi oli mugav ja superpehme! 🙂

Aknad olid madalad, mis mulle tavaliselt ei meeldi, aga seal oli väga okei 🙂

Trepp, mis viis kööginurka ja vannituppa.

Trepp, mis viis magamistoast esikusse.

Vaade välisuksest

Mina vahetult enne esimest väljaminekut külaliskorteris poosetamas 😀

Kui esimene korteriga tutvumine läbi sai, siis hakkasime Vilniusega tutvust tegema! Mu sõbranna luges väga osavalt kaarti ning me ei eksinud kordagi ära. Kui veel Leedust üldiselt rääkida, siis Leedu lipuvärvid on kollane-roheline-punane. Kollane tähendab tõusvat päikest, roheline metsa ning punane vabaduse eest valatud verd. Leedul on tegelikult ka vanast ajast veel teine lipp säilinud, mida tihti ka heisatakse (Leedu vürstiriigi ajast) ja seal peal on ratsanik. Seda võib ka Leedu euromüntide taga näha ning tihti ka pühade ajal koos praeguse ametliku lipuga (kõik need ja järgnevad ajaloolised faktid on pärit Vilniuse tasuta ekskursioonilt, mis me esmaspäeval ette võtsime! ma kirjutan sellest ka lähemalt, aga mu sõbranna idee sinna minna oli superäge!).

Leedu loodi 13.sajandil tegelikult üldse selleks, et seista vastu ristiusustamisele. Siis oli Leedu pindala muidugi kõvasti suurem (Ukraina ja Valgevene osa kuulus ka Leedule). Nagu meiegi, iseseisvusid nad 1918.aastal.

Gediminase torn on  14.sajandil loodud (see on Vilniuse üks olulisemaid vaatamisväärsusi). Kahjuks on see hetkel suletud, sest see on varinguohtlik, seega me ei saanud seda Vilniuse pärli külastada. Sellega seoses oli mingi hundilegend, mida ma täpselt ei mäleta, aga midagi sellist, et tollel ajal elanud Vürst Gediminas lõi selle torni, sest käis kuskil Vilniuse lähedal metsas jahti pidamas. Seal jäi ta aga tuttu ning nägi unes, et üks hunt olla talle soovitanud selle torni ehitanud, millest pidi Leedu pealinna üks uhkemaid torne saama. Seal oli kindlalt muid nüansse, aga rohkem ma ei mäleta:D

Nõukaajal loodi Vilniusesse väga laiad tänavad, et tankid saaksid liikuda. Kuskil 40% vanalinnast purustati II maailmasõja ajal. Kirikud muudeti ladudeks ja spordisaalideks ning algas ka armastus korvapalli vastu, mida leedukad naljatavalt huumorivõtmes oma teiseks usuks peavad 😀 Esimene on muidugi katolik usk, sest leedukad on katoliiklased. Ka meie nägime Vilnius mitmeid kirikuid, mis olid puupüsti inimesi täis, aga mu sõbranna leedulasest tuttavad ütlevad, et kuigi leedukad peaksid olema paberil katoliiklased, siis tegelikult seda usku nii palju ei propageerita. Kuid siiki – Vilniuses on 80 kirikut! (Tallinnas kuskil 20).

Nagu ma juba enne mainisin, siis kuigi Leedu loodi algselt selleks, et ristisusustamisele vastu seista, siis lõpuks hakkas seal siiski see pihta, sest vürst abiellus Poola printsessiga ning järjest enam hakkas ristiusk levima. Et inimesed ei oleks enam paganad ning hakkaksid ristiusku aktsepteerima, jagati neile tasuta valgeid särke! 😀 Nagu näha, siis tol ajal oli see luksuskaup, mida enamus endale võimaldada ei saanud. Kuid olenemata kõigest sellest elas paganlus siiski veel edasi.

Nüüd lisangi natuke esimese õhtu pilte, mis siis laupäeval tehtud sai 🙂

Minu taga olev õunakujuke asub Vilniuses samal tänaval, kus meie peatumiskoht oli. See kuju on pühendatud headusele, lahkusele ja abivalmidusele. Sellele õunale on graveeritud 80 leedu perekonnanime, kes olid minevikus või on praegu pühendunud sotsiaaltööle ja heategevusele.

Presidendipalee 🙂

Vilniuse katedraal

Nerise jõel 🙂 Vilniusest voolab läbi kaks jõge -üks ongi seesama Neris, teine on Vilnia, mille järgi Vilnius oma nime on saanud.

Kartulipannkoogid on Leedus väga populaarne toit, mis mulle eriti ei maitse, mu sõbrannale aga küll. Leedu üheks rahvustoiduks on muidu suitsutatud seakõrvad ja tinginys, mis on üks magus kook (võib olla nii šokolaadi kui kohupiima oma). Šokolaadi oma meenutab nagu meie kirjut koera (hiljem panen pildid ka).

Esimesel õhtul käisime siis niisama linnaga tutvumas ning õhtul otsustasime erinevates pubides käia. Vilniuse üks üpriski populaarne pubikett on Šnekutis, mida on Vilniuses kolm tükki. Laupäeva õhtul käisime me ühes vanalinna omas, mille teenindus jättis kõvasti soovida. Kuna see on pigem kohalikele mõeldud koht, siis ju neile ei meeldi turistid 😀 Pühapäeval käisime veel ühes ja kesklinnast kaugemal, mis oli hoopiski parem koht. Laupäeval vanalinna Šnekutises jõime Leedu kohalikku õlut ja sõimegi neid kartulipannkooke.

Hiljem tutvusime Vilniuse kohaliku ööeluga, mis oli üpriski vilgas ja põnev. Käisime veel mitmes pubis – Republic,  Uncle Sam American Pub näiteks. Nendes pubides veetsime rohkem aega, aga astusime sisse nii mitmeski teise, kuhu me ei jäänud. Need kaks olid täitsa toredad ja rahvast oli suhteliselt palju. Me olime sõbrannaga Republicus ainukesed, kes tantsisid ja Uncle Sam American Pubis peaaegu ainukesed 😀 Kohalik Leedu õlu oli väga hea maitsega. Ahjaa, muide rääkides Leedu alkoholipoliitikast, siis alates sellest aastast on see hoopis karmim. Nimelt esmaspäevast laupäevani saab poest osta alkoholi 10.00-20.00ni (meil on 10.00-22.00ni), pühapäeval lausa 10.00- 15.00ni. Ja samuti muudeti ka vanusepiirangut alkoholi ostmiseks – alates sellest aastast on see 20 (varasema 18 asemele nagu meil endiselt on). Seda tehti selleks, et vähendada alkoholitarbimist, sest leedukatel on sellega tõsised probleemid. Eks meil endil on ka, aga meil veel selliseid mõõtmeid pole kasutusele võetud.

Esimesel õhtul kasutasime ainsat korda taksot Vilniuses. Taksojuht pidas meid algselt norrakateks 😀 Mu sõbranna oskas temaga natuke vene keeles rääkida (nagu te teate, siis ma ei räägi sõnagi vene keelt), sest ta on seda põhikoolis siiski õppinud (mina ei ole, olen saksa keelt õppinud). Kusjuures Leedus pole vene keel üldse nii levinud kui Eestis või Lätis, sest 80 protsenti on seal täiesti leedukad (meil ainult 60 protsenti eestlasi). Ja teine levinum rahvus Leedus olid poolakad hoopiski, mitte venelased. Lätis on kõige rohkem venelasi ja vene keele oskajaid, Leedus kõige vähem. Ja mina olin siiani arvanud, et Vilniuses elab rohkem inimesi kui Riias, aga see pole sugugi niimoodi (Riias 600 000, Vilniuses 500 000 ja Tallinnas 400 000). Kuigi kogu Leedu on rahvarvult suurem kui Läti, siis pealinnas elab siiski vähem rahvast kui Riias.

Koju jõudsime laupäeval kell 01.00 ajal öösel ning kobisime tuttu ära! Pühapäeval oli meil plaanis külastada Vilniuse linnaosa Užupis, mille kohta mu sõbranna oli juba varem uurinud, et see on nagu Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinn. Kunagisest halva mainega linnaosast, kus elasid töölised ja sõdurid ning kust võiks vabalt prostituute leida (kui sul oli kontakte) on nüüdseks saanud üks Vilniuse kõige hinnatum linnaosa. Seda ka just kinnisvara hindade poolest. Nüüdseks elavad seal paljud kunstinikud ja kirjanikud. 1990-ndatel algas seal skvottimine ja nüüdseks on seal lubatud elada. 1997 loodi lausa Užupise Vabariik, millel on ka oma põhiseadus ja parlament. Muidugi on see nii-öelda põhiseadus ja parlament, sest tegelikult peavad nad ikkagi Leedu üldistest seadustest kinni pidama, aga neile meeldib end pidada paremaks ja teistsuguseks kui üldised Leedu riigiesindajad. Näiteks nende parlament saab sealses kohvikus kokku ja nad tõesti arutavad Užupise jaoks olulisi teemasid 😀 Ja suht suvalised inimesed pääsevad sinna parlamenti, seega kui Leedu üldine parlament jääb kättesaamatuks, siis sinna saab küll igaüks. Et saab end natuke eriliselt tunda, kui vähemalt sinnagi kuulud 😀

Užupise linnaosas on väga palju ägedaid elemente. Näiteks on neil selline eriline raamatupood, kus magab Užupise linnaosa kass, kes on väga tuntud 😀 Neil on lausa selline kraan seal, kust muidu ei tule mitte midagi joodavat, aga 1.aprillil, mil on Užupise päev, tuleb sealt terve päev tasuta õlut 🙂 Kahju, et meie sinna natuke hiljem jõudsime, mitte esimesel aprillil 😀 Seal linnaosas on energiapost, mida puudutades saad energiat, saatuse kiik (ripub Vilna jõe peal ja ühendatud sillaga), kuhu inimesed suviti istuma lähevad, sest vesi on seal suht madal. Lisaks on neil seal klaver Vilna jõe ääres seismas. Seal on veel Tiibeti väljak Tiibeti vabaduse toetuseks, kus isegi Dalai Lama on käinud. Kuna Užupise linnaosas elavad tihtipeale kunstnikuhinged, kes ei suuda õigeaegselt töid valmis teha, siis ühe kuju ehitamine läks neil nii pikalt, et sinna pandi vahepeal üks hiigelsuur lihavõttemuna. Hiljem sai see kuju küll valmis, aga rahvale nii meeldis see lihavõttemuna, et nad tõstsid selle ühte teise linnaosasse ümber (sest sinna nad seda jätta ei tahtnud, aga ära ka visata ei soovinud).

Nüüd siis mõned pildid ka Užupise linnaosast.

Užupise põhiseadus on tõlgitud 28 keelde, ka meie emakeelde 🙂 Päris naljakad on need nii-öelda seadused 😀

Užupise põhiväljak ja see kraan seal ees, kust igal aastal esimesel aprillil õlut tuleb 😀 Kusjuures see konkreetne tänav meenutab mulle Mehhiko tüüpilisi tänavaid, sellised natuke kitsad ja maagilised…

Užupise linnaosa algus

Käisimegi ka sealses Šnekutises söömas, mis oli väga meeldiv kogemus! Minu ees on suitsutatud seakõrvad, mis on üks Leedu rahvustoite (neid serveeriti koos kikerhernestega). Olid päris head, aga igapäevaselt just ei sööks, sest need olid väga rasvased. Ilmaga meil küll vedas, Vilniuses oli kogu aeg nii soe! Ma kuulsin, et tegelikult oli Eestis ka, aga Vilniuses olid kõik need päevad megailusad ja soojad ilmad.

Enne Užupise linnaosaga tuttavamaks saamist nägime me ühte mu sõbranna leedulasest tuttavat (naissoost), kellega käisime kahes kohas istumas. Üks neist oli restoran nimega Panama ja teine Aula. Esimeses me ei söönud, jõime ainult teed, aga sealne atmosfäär oli imeline! Teises me sõime ka, mul sellest pilte pole, aga ma sõin pardifileed, mis oli imeline! Soovitan mõlemat kohta, Panamat just atmosfääri pärast, aga Aulat toidu pärast. Panama ei asu päris vanalinnas, aga Aula asub täpselt vanalinnas. Aula on üpris populaarne ka turistide hulgas.

Saime leedulasest naise käest ka mitmeid asju Leedu kohta küsida. Näiteks seda saime teada, et Leedu miiniumpalk on 500 eurot, keskmine aga 700 eurot (brutos). Kui miinimumpalga erinevus ei olegi Eestiga nii suur, siis keskmise palga erinevus on aga küll. Seda ma näiteks teadsin, et Lätis on küllaltki levinud endiselt veel ümbrikupalkade maksmine, küsisin seda Leedu kohta ka. Ka seal võib seda ette tulla. Aga pühadega on neil sama teema, mis meil – ehk siis lisapäevi juurde ei saa, kui püha juhtub nädalavahetusel olema. Lätlastel on aga Baltimaadest kõige õnnelikum teema, sest nemad saavad kindlasti kas reede või esmaspäeva vabaks, kui püha juhtub nädalavahetusel olema (vahel lausa mõlemad). Kuna meie ettevõttes töötab üks lätlane, siis ma tean natuke seda pühade teemat. Üldse on lätlastel täiega palju pühasid võrreldes eestlaste või leedukatega. Ju nad siis ei taha nii palju tööd rügada kui meie või leedukad 😀

Leedu on küll katoliiklik riik, aga 60 protsenti abieludest lahutatakse (Eestis on see kuskil 50 protsenti). Ja praegu on Leedu üritamas läbi suruda seda, et abort muutuks illegaalseks, mis on totaalselt halb asi ning mille vastu kõik leedukad võitlevad. See tooks kaasa igasuguseid põrandaaluseid aborditegemise võimalusi, mis paneks naiste tervise ohtu. Mu sõbranna tuttav mainis, et nad kõik seal loodavad, et see abordivastane seadus ei lähe läbi. Jah, mina loodaks sama.

Ma ei poolda aborti kui rasedusest hoidumise vahendit ning kahtlen nende naiste vaimses mõistuses, kes seda elus viis-kuus korda teevad, sest lihtsalt juhtus ja jumala pohhui kõigest muust, aga ma siiski leian, et on olukordi, kus abort peaks kindlasti olema lubatud. Ja ma ei räägi siin ainult vägistamisest, vaid ka sellisest asjast, kus rasedusvastane vahend vedas alt, aga laps ei ole kindlasti tahetud või oodatud või sünniks ülimasse vaesusesse. Kui seda upsi juhtub elus maksimaalselt mõned korrad ja siis tehakse aborti, siis on see veel mõistetav, aga nende naiste mõistuses ma kahtlen, kes ei suuda enne seksimist selgeks teha, et sellest võib rasedaks jääda ja et rasedusvastaseid vahendeid peaks enne kasutama. Jah, ka need viimased võivad vahel alt vedada, kuid kui neid ei kasutata, siis on tahtmata beebi lõpuks ikka majas (või siis abort). Kui minul hetkel rasedusvastane plaaster alt veaks, siis loomulikult ma sünnitaksin, sest ma olen sellises vanuses ja rahaliselt saaks ka hakkama. Kuid kuna ma hetkel beebit veel ei planeeri, siis on minu jaoks loogiline, et ma ei mängi ehku peale. Selle tõttu ongi minu jaoks natuke imelik mõelda, et olemas naisi, kes absoluutselt ei taha lapsi saada, aga nad ei mõtle sellele enne… Ja siis hiljem lähevad aborti tegema, nagu see oleks sokkide vahetamine. Ja nii mitmeid kordi järjest (ma hetkel ei räägi siin nendest olukordadest, kus muu rasedusvastane vahend tõesti vedaski alt, vaid ikka nendest juhtudest, kus seda üldse ei kasutatud). Aga jah, abortide keelustamine ei tooks midagi head kaasa, sest naised teeksid seda nagunii, lihtsalt kuskil põrandaaluses kohas, mis oleks veel hullem.

Leedukast naine rääkis meile, et ta hetkel ise kasutab agaralt Tinderit ning pärast meiega kohtumist läks ta Tinderi deidile 😀 Mina võisin talle Tinderit kiita, sest sealt leidsin ma kallima (kelle jaoks mina olin esimene internetideit üldse tema elus). Mu sõbranna küll ütles, et see naine oli talle hiljem kirjutanud ning maininud, et ta sai kokku tüübiga, kellega ilmselt peale sõpruse midagi ei tule 😀

Käisime kolmekesti veel Trijų Kryžių paminklas, kust avanes vaade kogu Vilniusele! Sinna otsa andis alles ronida, aga väga tore oli sealt kogu Vilniust vaadata. Ma ise seda lugu selle konkreetse kohaga ei mäleta, aga minu lingitud viitelt saab täpselt selle kohta lugeda. 

Lisan mõned pildid, mis üldse pühapäeval veel tehtud said.

Selle ülikeerulise nimega mäe otsas 🙂 Tuul oli megasuur! 😀

Päikseprillid jäid maha, seega kogu Vilniuse reisi ajal kissitasin silmi 😀

Hiljem jätsime leedukaga hüvasti ning suundusime sõbrannaga Vilniuse äärelinna! Mul on alati see teema, et erinevates kohtades käies ei meeldi mulle ainult kesklinna ja vanalinna elu nautida, vaid ma tahan ka äärelinnas käia, sest see on nii erinev. Võtsime sõbrannaga kesklinnast suvalise trolli (erinevalt Riiast ja Tallinnast Vilniuses ei ole tramme, on ainult bussid ja trollid. kunagi taheti ka metroo teha, aga see ei saa neil seal vist iial valmis) ja sõitsime kuskil 30 minutit ning läksime viimases peatuses maha.

Tegelikult see äärelinn nüüd nii erinev Tallinna Lasnamäest polnudki, lihtsalt majad olid veel kõrgemad ja massiivsemad. Ometi oli selles mingi omamoodi võlu. Riias mulle näiteks see äärelinn nii palju ei meeldi, aga Vilniuses meeldis küll. Muideks mu sõbranna ütles mulle, et me võiksime ju jänest sõita, aga õnneks ma ütlesin, et ostame ikka piletid. Õnneks ostsime ka, sest trollis oli kontroll 😀

Vilniuse getoelu nautimas 😀 Käisime sealses Maximas ka. Muide, Vilniuse Maximas ei kehti meie aitäh-kaart (neil on see Aciu-kaart, sest aciu on aitäh). Mu sõbranna tahtis Maximas seda näidata, aga öeldi, et Eesti oma ei kehti, et peab ikka Leedu oma olema. Samas Rimi kaart pidavat kehtima küll, sest leedukas ütles, et tema Eestis käies sai Leedu oma kasutada. Aga Rimi ongi parema mainega kui Maxima 😀 Leedus on Maxima ka üsna halva mainega pood, aga seal ikkagi käiakse. Nagu meilgi ju. Kui mul oleks kodupoeks Maxima, siis ma ikka käiks.

Esmaspäeval kell 12.00 läksimegi Vilniuse tasuta ekskursioonile, mis oli üliäge! Kokku oli meid kuskil 15 – me olime ainukesed eestlased, aga lisaks olid portugallased, kanadalased, brasiillased, belglased ja isegi üks mehhiklane! Sain natuke selle mehhiklasega ka rääkida, kes oli hämmingus, et ma endiselt Mehhiko hispaania keele slängi nii hästi mäletan 😀 See oli selline pea kahetunnine jalgsi linnatuur, kus ma väga palju teadmisi Vilniuse ja leedukate kohta juurde saingi. Giidiks oli üks minust veel pikem naine, kes rääkis inglise keelt väga hästi. Käisime vanalinnas ja muidugi Užupises uuesti. Giid oli väga hea ning oskas kõigest nii huvitavalt rääkida.

Užupise linnaosas ongi see klaver, mida ma enne ka mainisin.

Pärast giidituuri käisime selles toidukohas söömas.

Sealsamas Busi Treciases tehtud pilt.

Pärast seda meeletut söögiorgiat läksime Vilniuse peale jalutama ning Vilniuse tänavakunstiga tutvuma. Vilnius on väga populaarne oma grafiti poolest, mis tihti on satiirilise alatooniga.

Leidsime näiteks ka ühe üsna inetu pildi Mehhiko kunstnikust Frida Kahlost. Frida oli küll nagunii juba inetu naine, aga nii inetu siiski mitte 😀

Algselt tegid Putin ja Trump siin pildil musi, aga siis joonistati see jointi tegemiseks ümber 😀

Kuna minu suur soov oli ka tinginysi proovida, mis on Leedu rahvuskook, siis läksime giidi ja mu sõbranna tuttava soovitatud Pinavijasse. See oli tõeline kookide paradiis, aga ka tinginysi sai proovida. Kõige populaarsem ongi šokolaadi tinginys, aga ka kohupiima oma pidi hea olema. Mu sõbranna võttis kohupiima oma ja mina šokolaadi oma, mulle maitses viimane rohkem (maitsesin ka kohupiima oma). Meenutas tõesti maitselt ja ka välimuselt natuke kirjut koera.

Kõht on juba nii täis, aga veganrestoran ootab ju veel ees 😀

Pärast kogu seda toidurorgiat pidime me ühes veganrestoranis mu sõbranna teist leedukast tuttavat nägema, kes on vegan. Tolleks ajaks oli mu kõht küll nii täis, aga siiski midagi sai söödud. Käisime Botaniques, kus ma sõin aedviljasuppi ning jõin mingit organismi puhastavat jooki. Mõlemad maitsesid ülihästi ja kui mul oleks kõht vähem täis olnud, siis ma kindlasti oleksin midagi muud ka tellinud.

Aedviljasupp oli ülimaitsev ja see jook oli ka superhea! Vahelduseks lihale oli see midagi meeldivat, aga ma ütlen ausalt, et igapäevaselt ma sellist elu küll ette ei kujutaks. Mulle maitsevad liha, piimatooted jne ning ma ei kavatse neist kunagi loobuda ja mind tõesti jätab külmaks see, kui julmalt loomi selleks koheldakse, et mina niimoodi süüa saaksin. Kurb, aga tõsi. Kuid olgu öeldud, et ma ei tee veganite kulul nalja, sest iga täiskasvanud inimene teeb oma valikud ise. Küll aga taunin ma seda, kui vanemad oma lastele veganlust täiega peale suruvad ega hooli karvavõrdki sellest, mida tema arvab.

See veganist leedulanna oli päris sarkastiline, otsekohene ning eneseteadlik naine. Tema eelmine suhe läks 3,5 aastat tagasi pekki, sest ta on kindel, et ta ei soovi kunagi lapsi saada, mees aga tahtis neid (ta on hetkel 28 nagu minagi). Lisaks kannab ta midagi väga kihlasõrmusele sarnast sõrmust sõrmes, sest ta ei taha, et mehed teda tülitaksid. Ja Tinderis tutvumine võrduks tema jaoks sotsiaalse enesetapuga (ta ongi pärast viimast lahkuminekut vallaline olnud). Ta võib-olla tuleb sügisest Tartusse õppima, sest ta tegi hiljuti katsed ning nüüd ootab vastust. Väga erinev mõttemaailm minust ja ka mu sõbrannast, aga tegelikult päris huvitava inimesega on tegemist. Mu sõbranna teabki teda ja seda teist leedukat ühe projekti kaudu, mida nad 2015 Luxemburgis tegid.

Esmaspäeva õhtul sai veel niisama natuke ringi käidud, käisime ka ühes Vilniuse kinos sees, sest samuti seal on erinevad seinamaalingud esindatud.

Näiteks selline pildike. Kusjuures ma pole kunagi Pulp Fictionit näinud. Ma olen vist üks väheseid inimesi või on keegi veel minuga kambas? 😀

Enne unustasin seda mainida, aga koos giidiga me käisime Vilniuse kirjanikele pühendatud tänaval. Vilniuses on kirjanikele pühendatud tänav, kus neid tänatakse erinevate sümbolitega, mis nende raamatuid või nende raamatute tegelasi iseloomustavad. Need sümbolid loodi selle jaoks, et inimesed just seda konkreetset Vilniuse vanalinna natuke unustusse jäänud tänavat rohkem külastaksid. Lõpuks jõudis kätte aeg, kus neil polnud enam 100 protsenti leedukatest kirjanikke võtta, siis hakati lisama ka nende kirjanike sümboleid, kelle juured ulatusid kuidagi Leeduni või kelle mõeldud tegelased raamatus oli Leeduga seotud. See konkreetne hambarida sümboliseerib üldiselt kirjanduskriitikuid (ma viskasin sõbrannale veel nalja, et nagu meie Perekooli kägusid kirjeldaks see hambarida, kes kogu aeg kõiki kritiseerivad :D). Kunagi sellel tänaval elasid ka kirjanikud, nüüd elavad seal igasuguste ametite pidajad.

See muna oli algselt Užupise linnaosas, aga siis toodi see mujale (suht sinna lähedale, kus see Trumpi ja Putini pilt on). Vilniuse elanikele lihtsalt meeldis see nii palju, kuigi see oli mõeldud ainult asendama seda õiget kuju, mis Užupisesse tehti (aga kuna sellega läks nii palju aega, siis pandi see vahepealseks ajaks sinna). Ja kuna Užupisesse seda ei tahetud jätta pärast õige kuju valmimist, aga ära ka ei tahetud visata, siis tõstetigi see teise linnaossa ümber. Unustasin ka enne lisada selle pildi.

Vilniust peetakse muideks Põhjamaade Roomaks, sest seal on inimesed palju temperamentsemad ning tänavad värvilisemad, kui tavaliselt seal piirkonnas harjunud ollakse. Mulle on alati barokkstiil meeldinud, mida Vilniuses on üsna palju. Vilniuse tänavad meenutavad kohati Prantsusmaa või Hispaania värvilisi ning kitsaid tänavaid. Kui minult küsida, milline Baltimaade pealinn meeldib mulle kõige rohkem, siis on vastuseks kindlasti Vilnius! Nii Tallinnal kui Riial on oma võlud, aga Vilnius paneb pika puuga minu jaoks selle kinni. Nii et kindlasti soovitan Vilniust külastada! Muideks – Vilniuses käib suviti kõvasti vähem turiste kui Riias või Tallinnas, sest viimased kaks on lihtsalt populaarsemad sihtkohad.

Leedu on ka IT-riik, küll mitte nii arenenud kui Eesti, aga kindlasti rohkem kui Läti. Nad toodavad lasereid (isegi NASA-le). Neil on otsevalimised ning nende naissoost president Dalia Grybauskaitė (pidin nime googeldama, sest enne tõesti ei teadnud Leedu presidendi täpset nime, teadsin ainult, et mingi naine on :D) omab karates musta vööd – täpselt nagu Putingi. Seda rääkis ka meile giid ning ta kindlasti mainis ka presidendi nime, aga mulle see siis meelde ei jäänud.

Kui leedu keelest rääkida, siis on see küllaltki sarnane läti keelega, kuid siiski omavahel nad üksteisest aru ei saa (nagu meil soome keelega). Väga palju s-tähti on igal pool. Mõned leedukeelsed väljendid said ka selgeks, näiteks mano vardas (minu nimi on), sveiki (tere), labas(tere ka, aga vist oli sõprade vahel), aciu (aitäh – giid viskas selle nalja, et nagu siis, kui aevastad :D), gatve (tänav), vešbutis (hotell), namai (kodu), stotis (jaam).

Ja selline see meie seiklus oligi! Viimasel ööl kallas täiega vihma ning äikest tuli ka. Ma kardan seda natuke ja pugesin sõbrannale lähemale tuttu 😀 Eile jõudsime siis külma Eestisse tagasi (Vilniuses oli eile ka veel megapalav). Aga kes siiani on arvanud, et Vilnius pole avastamist väärt, siis mina kinnitan küll, et täiega on! 🙂 Mulle igal juhul väga meeldis. Ja teen siinkohal suure aplausi oma sõbrannale, kelle idee oli sinna Vilniuse tasuta linnaekskursioonile minna ning kes oli kogu aeg kaardilugeja! 🙂 Paremat reisikaaslast on raske tahta.

Kokku läks see reis mulle umbes 250 eurot maksma. Selle hinna sees siis nii ööbimine, sõidupiletid, restoranid-baarid-pubid ning kohalik alkohol, mille ma nüüd Eestisse kaasa sealt tõin. Mul endal pole Airbnb-s kasutajat, aga tegelikult peaks tegema, päris kasulik asi teine. Ja see külaliskorter oli megavinge ka! Ja superhea asukohaga.

Lõpetuseks mõned pildid veel. Esimene õhtu Šnekutise pubis, kus ei olnud väga meeldiv teenindus. Sõbranna lõikasin siit välja, sest ta tahab ainult Facebooki piltidel olla, mujal mitte.

Head aega, Vilnius 🙂 Järgmise korrani! Sa olid super!

Selle pildi unustasin. Nurjatu sõnamäng 😀

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Puhkus – sõidame Vilniusesse :)

Puhkus on käes ja me sõidame bussiga hetkel Riiga ning seal istume ümber, et Vilniusesse minna. Sõbranna jäi eile minu juurde ööseks ja täna ärkasime kell 06.00 hommikul. Ma muidu üldse ei armasta nii vara ärkamist, aga kui on mingi reis või tegevus planeeritud, siis mulle isegi sobib see. Vilniuses näeme ühte mu sõbranna tuttavat ka, kes on vegan – seega lähemegi ühte veganrestorani, mida see tuttav soovitas.

Ma usun, et tulevad ägedad neli päeva 🙂 Teisipäeval olen tagasi ja siis saan veel mõned päevad puhata. Ma sel korral võtsingi ainulti nädala puhkust, kaks nädalat puhkan suvel.

Ilusat nädalavahetust teile kõigile 🙂

Igatsus…

Kui Tartust Põlva poole sõita, siis jääb teele pood nimega Eevi. Mu ema nimi oli ka Eevi. Kahe e-ga nagu see pood. Talle ei meeldinud see, kui ta nime ühe e-ga kirjutati (nagu mulle ei meeldi, kui minu nime ühe a-ga kirjutatakse, sest Janika ei tundu mulle ilus nimi). Nädalavahetusel Eevi poest mööda sõites, ütlesin ma kallimale, kui väga ma vahel oma ema igatsen. See on tõsi. Üle kuue aasta on ta surmast möödunud, aga vahel tekib ikka see kohutav igatsus. See ilmselt jääbki niimoodi alatiseks…

Ma olen ülimalt tänulik nende 21 aasta eest, mis ma oma emaga veeta sain. Ta oli imeline ema. Ja kuigi ma ei näidanud seda talle eluajal kunagi välja, kui väga ma teda armastasin (sest sellised need eestlased lihtsalt on ju kahjuks), siis ma loodan ja usun, et ta teadis seda. Ta lihtsalt pidi teadma.