“Parasiit” on väga hea film! / Peab vist veel Lõuna-Korea filmidega tutvust tegema, sest ma olen kahte näinud – mõlemad on mu lemmikud! / “Meie pulma” teine osa oli üllatuslik

Ma olen elus täpselt kahte Lõuna-Korea filmi näinud ja nüüd võin öelda, et need filmid on vist midagi minu jaoks, sest need mõlemad on nüüd mu lemmikute hulgas! Sellest, kuidas ma zombiõudukast lummusesse jäin, olen ma juba kirjutanud.“Rong Busani” on endiselt üks parim õudukas, mida ma näinud olen – ja ma muidu üldse ei fänna zombiteemalisi filme!

Ma vaatasin täna lõpuks “Parasiidi” ära. Ja ma olin skeptiline, sest olin juba mitmeid arvustusi lugenud – paljud küll kiitsid, aga oli ka neid, kes ütlesid, et see film ei olnud üldse huvitav. Mina olen kindlasti seal kategoorias, kes arvab, et see film oli väärt parima filmi Oscarit, kuigi ma ei ole teisi nominente näinudki. Olin juba kursis, et selle filmi lõpp on üllatav ja ma muudkui mõtlesin selle ajal, et mis siis saama hakkab, käisin kõik stsenaariumid läbi, aga no see, mis tegelikult juhtus – no ma poleks mitte iial suutnud seda välja mõelda. See oli kõik lihtsalt nii sürreaalne, huvitav ja pinge oli lõpuni üleval. Nii et kes veel näinud pole, siis ma kindlasti soovitan – ETV2-s näeb veel kuni teisipäevani seda, kui teil on järelvaatamine paketis olemas.

Ja kui sellest keldrilõhnast rääkida, mis mitmeid kordi filmis teemaks tuli, siis meie endi raamatus “Kadri” on ka seda nii palju mainitud – et see lõhn seostub minu jaoks just selle raamatuga, mida ma põhikoolis lugema pidin. “Kadri” mulle meeldis, selle järge “Kasuema” ma enam ei suutnud lugeda, jätsin pooleli, ei olnud minu jaoks huvitav.

Aga kui nüüd “Parasiidi” enda juurde tagasi tulla, siis film näitab hästi ära selle, kuidas Aasia inimestel, filmi põhjal siis Lõuna-Korea inimestel on juurdunud sisse see võltsviisakus – kui on vaja keegi lahti lasta (sest ega rikas perekond ju ei teadnud, et neid täiega tüssati), siis ei hakka keegi midagi otse ütlema, ikka ümber nurga ja väga viisakalt, et jumala eest mitte teist inimest solvata. See on väga levinud komme ka Jaapanis. Osaliselt ju väga tore, aga teine kord hoiaks otsekohesus paljud probleemid ära – selle filmi puhul oleks kõik see jama olemata olnud… Ma ei hakka sisu ümber jutustama, aga see on kindlasti üks nendest filmidest, mis tekitab väga palju erinevaid tundeid – ilmselt külmaks ei jäta kedagi. See võib ka mitte meeldida, aga meeldejääv on see kindlasti! Siinkohal ka küsimus – ma olen elus ainult kahte Lõuna-Korea filmi näinud ja mõlemad on lemmikfilmide hulgas – kas keegi oskab ehk veel midagi soovitada? Tundub, et mulle kuidagi lähevad need filmid peale, kuigi kahe põhjal on muidugi liiga vara üldistusi teha. Ma millalgi tahan “Rong Busani” ka uuesti ära vaadata, sest see oli lihtsalt nii hea – ainuke õudukas, mida vaadates ma olen niimoodi nutnud, et pisarad lausa voolasid mööda põski alla… Kui “Rong Busani” oli kindlalt õudusfilm, siis “Parasiiti” on juba raskem määratleda – Ka IMDb lehel on see nii thrilleri, komöödia kui õudusfilmi kategooriasse märgitud. Ja 8.6 punkti keskmise hindena on ka superhea tulemus ning see film on täiega väärt seda 🙂

Olen kaks osa seda “Meie pulma” TV3-lt vaadanud ja see meeldib mulle samuti! Viimane osa oli muidugi üllatav, sest naine korraldas salajased pulmad mehele – ehk siis lausa üllatuspulma! Aga no nad olid nagunii abiellumisest rääkinud ja eks ta teadis, et mees ilmseelt ei hakka ära jooksma ega ei ütlema. Et väga armas oli näha, kuidas suurel rammumehel (sest ta oligi ju rammumees) pisarad silma tulid, kui kogu pulma seltskond teda aias ootas ja kõik oli juba ära korraldatud. Aga päris huvitav, et mees kordagi selle aja jooksul ei märganud, et naine midagi tema teadmata korraldab. Mina ei oleks küll suutnud selle naise asemel sellist saladust hoida, see on meeletu ju 😀

Lõpetuseks väike meenutus minu ja Hendriku pulmadest, mille korraldamine ei võtnud ka eriti aega, sest see oli ainult 12-le inimesele mõeldud. 30.aprillil viisime avaldused sisse ja 31.mail abiellusime, aprilli keskpaigas hakkasime sellest rääkima ja vähem kui kuue nädala pärast olime juba abielus 🙂

BtErI2xE

Elust ja olust / Heietused teismeeast

Kas see on võimalik, et kuuekuune laps hakkab juba turvahällist välja kasvama? Kui me turvahälli ostsime, siis öeldi poes, et no minimaalselt üheksa kuud peaks ikka hakkama saama, tavaliselt saadakse isegi 10-11 kuud (maksimaalselt kuni 13 kg). Lihtsalt E on seal turvahällis juba nii suur, aga tavaliselt kuuendal elukuul ju küll seda juba välja ei vahetata. Ja arsti juures öeldi, et ta on natuke suurem keskmisest beebist, aga ma nägin seda tabelit – ja seda oli nii vähe, et arst ka mainis, et täitsa tavaline laps. Et pole mingi rammumees ei kaalult ega pikkuselt. Ja nii väiksele nagunii veel turvatooli ju ei saa osta, aga kas peab siis enne veel mingi turvahälli muretsema? Või meile lihtsalt tundub niimoodi? Eks poest saab muidugi adekvaatsema info, sest eelmisel korral me seda saime, aga millal teie siis turvahälli välja vahetasite? Et kui vana beebi siis oli? Lihtsalt hetkel tundub kuidagi nii vara ju… Aa, okei – googeldasin ise ka – ja lapse jalad võivad üle ulatuda, pea ei tohi. Meil jalad on jah üle, pea ei ole veel. Et nii on okei, aga ta ikkagi tundub nii suur seal juba. Ja kuni 13 kg võib olla – et kaalu mõttes ka nagu ruumi on, aga no see on ülempiir muidugi. Siis vist veel vahetama ei pea, mõned on lausa aastani turvahälliga välja vedanud, mõni lausa kauemgi. Meil nii kaua ei õnnestu ilmselt, aga veel vahetama ei pea ehk kohe hakkama 😀 Millal te vahetasite turvahälli välja? Meil on Maxi Cosi Pebble Plus turvahäll ja kuna isofix on ka sellega seotud, siis tuleb järgmine valik ka sarnane teha, sest isofix-alust ei pea enam uut muretsema. Nagu meile eelmisel korral poes räägiti.

Muidu veereb eluke ikka vaikselt. Kuna E-l on kaks hammast juba tulemas, siis on imetamine ka veits valusam, kui ta hammustada tahab. Mitte midagi nii hullu, aga vahel annab ikka tunda. Ja need õhtud – ohjah, ta on siis ikka vahel nii viril, et lausa hullumaja. Mõnikord on kõik jumala okei, aga teine kord – tahaks ise kuhugi minema joosta ja öelda, et ma võtan siis asja uuesti üle, kui te mu tavalise ja rõõmsa lapse tagasi annate 😀 Hommikul on jälle kõik okei ja päeval ka, aga õhtuid kardame me Hendrikuga siin majas mõlemad. Mõnikord ei ole rind ka see võluvits, kuigi paljudel juhtudel see seda siiski on. Aga jah – peas vasardab ainult mõte, et kunagi saab see aeg läbi! Ja kunagi tuleb aeg, mil E magab oma voodis ega taha öösel rinda jne. Kunagi, kunagi… Senikaua peab hakkama saama.

Õnneks positiivsemal noodil jätkates ei ole ta enam nii kinni minus või Hendrikus, et ta poleks nõus ise absoluutselt olema. Hetkel on ta voodis mu kõrval ja mängib rahulikult, mis kolmekuuse E puhul oli näiteks ilmvõimatu. Ainult põlvedel, süles või kiigul oli ta siis nõus olema. See on kõik aja jooksul tulnud ja kunagi tundus, et seda aega ei tule mitte iialgi. Aga see tuli 😀 Samamoodi tulevad lõpuks kõik hambad suhu (no vast ikka tulevad :D) ja nii see eluke vaikselt veereb. Ja siis on raudselt see teema, et appi, miks see aeg nii kiiresti läks. Tavaliselt ju nii kipub minema. Sest praegu ta ju nii tahab süles olla ja on nõus, et me teda täiega kallistame, aga hiljem ei pruugi see enam niimoodi olla. Lasteaias on juba piinlik ja siis tuleb kool ning hiljem teismeiga, kus ainult ustega prõmmib 😀 Kõik teismelised muidugi sellised ei ole, mina ei olnud, Hendrik ka mitte, aga see ei tähenda alati, et saad sellised lapsed ka.

Mina olin teismelisena üpris rahulik, õppisin keskmiselt, suitsunurgas iial aega ei veetnud (ma pole siiani isegi ühte suitsu proovinud oma elus ega kavatse seda ka kunagi teha), joomapidudel ei käinud ja öösiti eriti ringi ei hulkunud. Okei, tegelikult gümnaasiumisse minnes juba hakkasin nädalavahetusel pidudel käima, sest leidsin endale uued sõbrannad, kellega seda teha. Lasin õel paksu meigi teha, et täisealine välja paista ja nii me pidudel käisime, küll rohkem pubides (eriti Big Benis), sest klubidesse siiski sisse ei lastud, kogu aeg küsiti dokumente. Graafik oli tihe, sest lisaks koolile käisin veel õhtuti tööl, olin suht tihti Tallinnas oma esimese peika juures, pidutsesin ja õppimiseks ning internetis olemiseks pidi ka veel aega jääma. Läksin kooli kell 07.45, jõudsin pärast tööpäeva kell 21.30 koju, kohe internetti (sest tolleaegse peikaga oli ju vaja msnis jutustada!), siis ehk südaööl hakkasin õppima, kui läks õnneks. Ja nii kogu aeg. Praegu küll ei jaksaks ega tahaks enam sellist orav rattas elu elada. Mitte et beebiga elu nüüd alati lust ja lillepidu oleks, aga siiski on see aja mõttes lihtsam. Kõik oleneb muidugi päevast ka.

View this post on Instagram

Minu väike poisiklutt! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Beebijutt/ Anne&Stiil ikka oskab üllatada :D

E on viimasel ajal varem hommikuti ärkama hakanud. No ta läheb varem magama ka natuke, aga silmad teeb umbes 09.00-10.00 vahel lahti (varem oli 10.00-11.00 vahel). Ja kuna mina olen hiline ärkaja, siis ta paitab mu lõuga, et ma ka üles ärkaks 😀 Kuna ta magab meie vahel, siis kui Hendrik hommikuti kodus on, siis ta läheb ka tema lõuga paitama – seal on habe, mida mul ei ole. Ja niimoodi ta ühe juurest teise juurde lähebki ja üritab mõistatada, miks meil mõlemal karvased või siledad lõuad pole 😀 Laste elu on ikka huvitav – sellised väiksed asjad pakuvad nii palju huvi!

Täna aga oli just see päev, mil E magas kauem kui tavaliselt. See on vist mingi Murphy seadus, et kui on vaja kuhugi minna, siis võib laps kaua põõnata, aga kui võiks rahus edasi leiba luusse lasta, siis on vaja üles ärgata. Käisime täna hommikul arstil ja saime E ilu-ja jõunumbrid teada. Ta kaalub 8590 grammi ja on 69 cm pikk. Kuigi ta tundub mulle ikkagi nii pisike beebi, siis võrreldes sellega, milline ta sündides oli, on ta nii suur ju! Haha, kuigi ta oli siis juba väga suur võrreldes teiste vastsündinutega.

Täna oli postkastis esimene kiri E nimele – nimelt toimub kuu aja pärast Põlva vallavalitsuses kõigi 2019 aastal sündinud lastele mõeldud pidu, mida vist kord aastas korraldataksegi. Päris äge oli kirja postkasti saada, sest seda väga tihti ei juhtu – tigupost pole enam ammu moes ju. Isegi jõulukaarte saadetakse niimoodi pigem harva, ma pole ammu enam ühtegi saatnud, kuigi see oleks päris armas traditsioon ju.

Edit: Sain just kommentaariumis info, et lusikapidu on ikka kaks korda aastas – ehk siis nüüd toimub 2019.aasta teises pooles sündinud laste oma, esimese poolaasta oma oli juba oktoobris ära. Sain ka targemaks, ma ei olnud kursis varem, kui tihti see üritus toimub 🙂

Ega väga palju muud ei tahtnudki hetkel kirjutada. Ahjaa, kes tahab üllatust kogeda, see lugegu veebruarikuu Anne& Stiili. Ma ikka vahel ostan seda, kuigi Pere ja Kodu meeldib mulle kõvasti rohkem (uskumatu, eks! kunagi tundus see mulle nii mõttetu pereajakiri, mida ma ei viitsinud üldse avada, aga siis olid prioriteedid ka teised – nüüd on see üks mu lemmikajakiri). Nimelt loed rahulikult Anne&Stiili, seal on äge artikkel Franz Malmsteinist, kes on viimase aja edukas noornäitleja ja siis pöörad lehekülge ja seal on… kõigepealt jutt Paul Neitsovist, aga seal kohe kõrval on täiesti alasti pilt temast. No võiks ju eeldada, et vähemalt kunstiliselt alasti vms, no nagu ajakirjades ikka vahel on – strateegilised piirkonnad ära kaetud, aga ei! Ikka kõik on ilusti nähtaval – kogu mehele kuuluv krempel. Ma juba mõtlesin seda ajakirja lugedes, et ostsin vist mingi täiskasvanutele mõeldud variandi, aga ei – ikka tavaline Anne&Stiil oli. Paul Neitsov pole mulle kunagi eriti istunud ja seda artiklit ma temast ei lugenud, aga jah – see on juba järgmine tase. Ei, ma ei ütle, et selliseid pilte ei võiks teha või neid isegi avaldada, aga ma lihtsalt ei mäleta, et seda varem tehtud oleks Annes&Stiilis – nii et päris huvitav, millist teed mõned ajakirjad on läinud. Et jah – kui ei oska oodata, siis teed suured silmad pähe küll 😀

Vot sellised lood siis. Lõpetuseks paar selfit minust.

wp-1581959611844.jpgwp-1581960010060.jpg

Eesti Laul oli pläust kuubis! / Sõbrapäevast ja perekonnast

Selle aasta Eesti Laul oli pläust kuubis. Ma juba eelmise aasta põhjal lootsin, et ehk läheb asi paremaks, sest siis meeldis mulle vähemalt kolm lugu kui mitte rohkem, aga sel aastal olid kõik igavad. Solidaarsusest võiks ju Uku Suviste saata – ta nii tihti proovib, jõuab isegi finaali, saab hea koha, aga kunagi ei võida. Eelmisel aastal oligi mu lemmik Victor Crone, aga kui Uku Suviste või Stefan oleks läinud, poleks ka hullu olnud. Sel aastal on nii Uku kui Stefan mõlemad esindatud ja finaalis, aga mulle need laulud ei meeldi. Ükski laul ei tekita erilist emotsiooni. Sünne Valtri suur unistus on ka eurovisioonile saada, aga laul oli jama. Eelmise aasta oma oli isegi parem.

Rääkides saatejuhtidest, siis… Karl-Erik Taukar on alati särav ja suurepärane, aga Tõnis Niinemets kuidagi ei sobinud tema kõrvale. Mulle muidu Tõnis Niinemets meeldib, aga saatejuhina on tema naljad kuidagi punnitatud. Minu meelest on meil kaks säravat ja ülihead noorema generatsiooni saatejuhti – Karl-Erik Taukar ja Sander Rebane, kes tegi oma esimese debüüdi näosaates – ja sai sellega paremini hakkama kui vanameistrid Märt Avandi ja Mart Sander. Viimane pole mulle näiteks saatejuhina kunagi eriti istunud. Oleks Rebase ja Taukari duo pannud Eesti Laulu juhtima, oleks päris vinge värk välja tulnud.

Eile sai E kuuekuuseks! Uskumatu on mõelda, et ta on juba pool aastat meiega olnud! Me suurt ei tähistanud, sest minisünnad pole nii olulised – käisime õhtul perega saunas ja siis Hendriku vanemate juures. Mina jätsin sauna vahele, sest ma olen kuidagi selle tunde ära kaotanud, mis mulle saun tekitas enne rasedust. Kuna ma raseduse ajal suurt enam ei käinud ja siis pärast sünnitust mingi aeg ei saanud, siis nüüd mul on jälle see faas, kus ma sauna eriti ei fänna. Ma kunagi ka ei fännanud, siis hakkas täitsa meeldima ja nüüd jälle ei istu. Eks näis – ehk see käib hooti. Seevastu E on suur saunafänn, aga no Hendrik on ka. Ja E on kolmandast elukuust juba saunas käinud ka, küll jahedamas ja alumisel astmel ning lühikest aega, aga see on talle algusest peale meeldinud. Ja infoks neile, kes arvavad, et beebi ei või saunas käia – võib küll, aga paar minutit ja mitte väga kuumas saunas (60-70 kraadi). Ka perearst on seda meile kinnitanud ja artiklid on sama öelnud. Päris vastsündinuga ei maksa muidugi sauna ronida, aga alates kolmandast-neljandast kuust on okei. Loomulikult peab last jälgima ja kui on tunne, et talle ikka seal ei meeldi või on liiga kuum vms, siis kohe saunast välja tulla. Et mõistlikkuse piires ei pea lapse puhul saunaga ootama kuni teise eluaastani – see on levinud müüt, mida paljud usuvad. Aga alati võiksite muidugi perearstiga enne konsulteerida – ilmselt mingite haiguste vms puhul ei ole saun lubatud.

E-l on juba kaks hammast tulemas! Tervenisti veel näha pole, aga veerand on väljas mõlemast. Kaks esihammast, mis talle õhtuti vahel suurt põrgupiina tekitavad. Selle tõttu on ta ka virilam olnud. Ütlen ausalt, et ka mulle endale on see raskem, sest üldiselt on E varem siiski üpris rahulik laps olnud. Aga nüüd teevad hambad valu ja teda rahustab imetamine – seega rinnapiima saab lohutuseks. Ka siis, kui ta on hiljuti söönud, sest see lihtsalt aitab teda ja valu kaob tagaplaanile. Lisatoitu saab E veel ainult hommikuti, ülejäänud aeg on ikka rinnapiim. Täna näiteks sai esimest korda vett ka maitsta, varem ei olnud veel vett otseselt joonud (ilmselt kogemata maitsnud on ikka, kui vannis käia temaga, aga joonud ei olnud varem).

Sõbrapäeval me ka suurt midagi ei teinud, olime kodus ja vaatasime telekat ning ajasime niisama Hendrikuga juttu. Ega selleks jutustamiseks ka alati aega ei jätku lapse kõrvalt, aga vahel siiski läheb õnneks 🙂 Meenutasime kogu meie tutvumislugu ja seda, kuidas kõik tänase päevani jõudis, kus me oleme abielus ja meil on laps. Et just ka seda, et esimene kord, kui Hendrik mu välja kutsus, siis ma ju keeldusin, sest olime hiljuti alles Tinderis matchinud – seega ma veel ei tahtnud kokku saada. Aga ta ikka laikis mu pilte Facebookis edasi (selleks ajaks olime juba Facebookis sõbrad) ja hakkas vahel juttu puhuma… Ja siis ühel hetkel, kui olime juba rohkem vestelnud, siis ta kutsus mu uuesti välja – ja siis ma olin nõus, sest tolleks hetkeks tundus ta minu jaoks huvitav inimene, kellega võiks kindlasti kokku saada. Pärast esimest kohtumist sain aru, et mööda ma ei pannud 😀 Ta tõi mulle esimesel deidil ka lille, mis oli minu jaoks eriti armas žest, sest kuigi ma olen ikka elu jooksul deitidel käinud, siis lilli pole küll esimestel kohtingutel eriti toodud. Teist korda kutsusin mina ta juba välja ja pärast seda arenesid asjad üpris kiiresti 😀

Meie jaoks ei ole valentinipäev kunagi suur püha olnud, kuigi Hendrik mulle lilled ja kommikarbi ikka tõi – nagu tavaliselt ta sel päeval seda teeb. Aga kuna ta toob mulle niisamagi lilli päris tihti, siis ma olen sellega juba üpris harjunud. Hendriku puhul mulle meeldibki tema vanakooli härrasmehelikkus, mida tänapäeval on raske leida. See on olnud algusest peale niimoodi ja on siiani. Nagu Hendrik ka reedel mainis – et ta sai suht kiiresti aru, et mina olen see naine, kellega ta abiellub ja perekonna loob, sest see tunne oli lihtsalt algusest peale juba nii õige ja endiselt on. Minul oli/on täpselt sama tunne tema puhul! Ega enne ei mõistagi, kui ise seda koged 🙂

Sõbrapäeval ma just mõtlesin, et mul on ikka vedanud – mul on ülihea abikaasa, poeg, keda ma jumaldan – ehk siis imeline perekond! ❤ Loomulikult on neid hetki ka, kus ma olen väsinud, sest E on hammaste pärast viril jne, aga see on ainult periood, mis tuleb üle elada. Emaroll on mulle ka kuidagi kergemini tulnud, kui ma kunagi aimasin. Võinoh – ilmselt on omajagu vedamist ka selles mõttes olnud, et E on üldiselt väga rahulik ja seltskondlik laps, kellele meeldivad erinevad inimesed. Tänu sellele saab teda vajadusel alati hoida anda, kui tahame kuhugi kahekesi minna (kuigi oleme seda varianti vähe kasutanud) ja ta on algusest peale ka Hendrikuga kohe leppinud – seega olen mina saanud enda tassi täis hoida ja vajadusel korraks ära käia. Ning just selle tõttu olen ma ilmselt ka parem ema, sest ma ei tunne seda mandumise tunnet, mida paljud äsja emaks saanud naised tunda võivad, kui lapse kõrvalt on võimatu isegi pooleks tunniks ära minna. Jah, ilmselt on neid naisi, kes seda ei vajagi, aga minu elus peab kõik olema tasakaalus – lapsega kahekesi aeg, perekondlik aeg, kahekesi aeg abikaasaga, sõbrannadega ajaveetmine, aeg iseendale jne. Loogiline, et lõviosa sellest ajast võtab E-ga olemine endale, aga see peabki nii olema. Lihtsalt teiste asjade jaoks peab ka natuke aega jääma ja õnneks jääb samuti! 🙂 Aga siinkohal jällegi ongi eelis see, et Hendrik on hea abikaasa, suurepärane isa ja selle tõttu kõik enamasti üpris lepase reega sujubki 🙂

Lõpetuseks kaks pilti minust ja Hendrikust meie päritolu kohtade pusades! Kui minult küsida, kust ma pärit olen, siis ma ilmselt vastan Tartust, aga minu kõige esimene lapsepõlv möödus siiski Puhjas. Hendrik on pärit Mammastest, millega on naljakas lugu see, et mu sugulased elavad seal ja ma väiksena käisin seal vahel – seega vbl trehvasime lausa, aga me ei mäleta 😀 Kui E-le peaks sama pusa tegema, siis talle laseks sinna peale Põlva kirjutada, sest oma pere oleme just siia loonud. Ja üks pilt siis minust ja E-st ka – eile pärast sauna tehtud. E-le ongi pidulikumad riided hetkel suured, sest eelmised on juba väiksed, aga pole mõtet iga numbri kaupa neid osta, kui ta nagunii neist kohe välja kasvab – pükste sääri saab üles keerata.

wp-1581617568962.jpgwp-1581617552917.jpgwp-1581842217132.jpg

Lastetusmaks? Idioodikari – pange hoopis need sarisigijad maksma, kes sigivad nagu torust tuleb, aga lastele mingit elamisväärset elu võimaldada ei saa!

Ma olen juba nii enda Facebookis kui Instagramis avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan lastetusmaksust! Nimelt idee esimene pool on isegi okei – tahetakse kehtestada neile vanematele palga järgi vanemahüvitise saamine, kellel on kaks järjestikust last kuni kolme aastase vahega (hetkel on see nii kuni 2.5aastase vahega). Aga kust võtta see pool aastat raha juurde? Paneme aga maksma need, kellel lapsi ei ole ehk teeme lastetusmaksu… Midagi nii idiootset eksisteeris ka nõukaajal ja siis pidid maksma mehed, kellel teatud vanuses lapsi ei olnud, aga see on väga haige värk ikka! Vahet ei ole, kas maksma peaksid naised, mehed või mõlemad.

Miks peaksid need inimesed kannatama, kes ei saagi lapsi? Okei, nemad vbl ei peakski maksma, aga need, kes ei taha lapsi, kellel pole õiget partnerit või kelle majanduslik seis niigi ei võimalda? Samas neid peresid aga muudkui toetame ja viskame raha juurde, kellel on palju lapsi, võimalused nende üleskasvatamiseks on kaugel inimlikust (“Kodutunde”  paljud pered näiteks), aga kes sama hooga edasi valimatult sigivad, sest küll jumal annab lapsed, aga leiva ja või jaoks peab riik kõik kinni plekkima? Ma pigem pooldaksin, et viimased maksavad, et nad oma lollusest nii palju lapsi saavad, kuigi on ammu aru saada, et see pole lihtsalt majanduslikult võimalik! Sest viimased on on idioodid, esimesed on enda jaoks asjad kas läbi mõelnud või neil tõesti puudub inimene, kellega lapsi saada jne. Aga ei – kannatavad ikka need normaalsed ja poolearulisi toetame edasi erinevate toetuste näol! Minu pärast võib pere saada kas või kümme last, kui nad suudavad need üles kasvatada, aga kui juba pärast kolmandat on aru saada, et ehk peaks piiri pidama, siis ei ole normaalne oodata, et küll raha niisama taevast sadama hakkab.

Minul on laps, aga ma mitte mingil juhul ei poolda lastetusmaksu. Pigem olgu siis vana süsteem edasi, aga need inimesed ei pea kannatama, sest nad on ükskõik mis põhjusel otsustanud lapsi mitte saada või neil pole siiani veel võimalust olnud. Igal juhul on targem see inimene, kes pigem ei saagi lapsi kui see, kes neid saab nii palju, kui torust tuleb, aga nendega enam hakkama ei saa. Aga noh – mõni pole rasestumisvastastest vahenditest kuulnudki, vähemalt mulje jääb küll selline.

Õnneks selline lollus ilmselt läbi ei lähe, ma vähemalt loodan küll. Lapsed on õnnistus siis, kui saadakse aru, kui palju on ikka liig mis liig. Et kui ikka on näha, et nälg on ammu majas – siis ehk ei sigiks rahumeeli edasi? Aga ei, karistame aga hoopis neid, kes on mõistlikumad… Maailm on nagunii ülerahvastatud ja kuigi Eesti iive on negatiivne, siis laste mittesaamine on igaühe enda asi. Laste saamine on aga teisest ooperist ja hoopis neid inimesi võiks trahviga kostitada, kes sigivad nagu homset päeva poleks ja lapsed peavad kannatama. Pigem maksku nemad – ehk siis ei sigi nii palju enam, kui on ammu selge, et tegelikult mingeid inimlikke võimalusi pole.

Vot sellised lood siis.

wp-1581524921740.jpg

Väga uhke on olla eestlane, kui meil on nii julged ja tublid lapsed :)

Väljas läheb vist tormiks jälle ära… Kuigi Põlvamaal ei pidanud nii hulluks minema, aga hetkel küll tundub, et läheb! Õnneks jõudsime Põlva kaupsis ära käia terve perega, ma pole ammu niimoodi kauplusesse shoppama läinud, sest ma tellin kõik asjad netist, aga Hendrikul oli uut jopet vaja. Talle ei meeldi netist asju tellida ja õnneks ta leidis ka endale, mida otsis. Et ei pidanudki Tartusse selleks sõitma 😀

Täna ma vaatasin “Hommik Anuga” kordusest järele just sellepärast, et näha lugu sellest poisist, kes oma emal aitas lapse ilmale tuua, sest kiirabi ega mees ei jõudnud õigeks ajaks. Ma terve selle loo ajal valasin rõõmupisaraid, sest see 10-aastane poiss oli nii tubli! Naine oli ka loomulikult ja häirekeskus käitus professionaalselt, aga ausalt – selle lapse vanemad võivad küll üdini uhked olla, sest nii mõnigi täiskasvanud mees minestaks ära, kui peaks lapse vastu võtma, lapsest rääkimata. Ja no mina naisena läheksin nii paanikasse, kui ma peaksin kodus ilma arstideta sünnitama, nii et head nahka sellest ei tuleks, aga see naine oli vana rahu ise! Aga no see kipub nagunii tavapäraseks juba saama, no selle loo puhul oli tegemist küll erakordselt kiire protsessiga ja lähim haigla oli nagunii Tallinna oma, nad ise elasid lihtsalt Kuusalus. Et seal kuhugi lähemale poleks saanudki. Aga Eestis on mitmeid maakondi, kus enam sünnitusosakonda ei ole, Põlvamaa oma pandi ka eelmise aasta lõpus kinni. Aga jah – nii hea meel ikka, et Eestis väga tublid inimesed elavad ja nii julged! Kõik osapooled väärivad selles loos kiitust. Kuigi natuke kahju on sellest, et pereisa poolel teel kinni peeti ja ta 400 eurot trahvi sai. Ma ei tolereeri absoluutselt kihutamist, aga selles olukorras oleks ehk politsei võinud mehe koju eskortida vilkurite saatel ja vajadusel hiljem trahvi teha. No eks näis – vbl nad ei pea täies ulatuses trahvi maksma, sellega oleksin ma ka päri, et see väiksemaks muutuks. Aga selliste hetkede puhul on uhke olla eestlane, kui kuuled, et nii tublid lapsed on olemas meie armsal kodumaal 🙂

Ega hetkel suurt rohkemat ei tahtnudki öelda, lõpetuseks üks täna tehtud pilt ja väike mõttelõng elukesest beebiga, mille ma eile Instagrami kirja panin 🙂

wp-1581351330944.jpg

View this post on Instagram

Kui oled lapsevanem, siis õhtused parimad hetked on need, kui beebi juba magab ja saad rahulikult lugeda või niisama aega veeta. Aga täpselt sama head või isegi veel paremad on need hetked, kui sa vaatad oma magavat last ja mõtled, et küll mul on ikka nii vedanud! Emadus annab elule nii palju erinevaid tahke juurde, et seda on võimatu isegi sõnadesse panna, see lihtsalt õpetab sind armastama kõige paremas võtmes üldse. Ma ei kujutanud seda kõike varem ettegi, aga nüüd juba pea pool aastat tean, mida see kõik tähendab 🙂 Et mitte oma hispaania keelt unustada, kirjutan ma vahel nüüd ka piltide alla hispaania keeles, seega kes oskab, siis vigu on kindlasti nagu sigu ja rõhumärke ma ei viitsi suurt panna (suht nõrk neis nagunii), aga no vigaselt võib ju ka 😀 Ei ole otsetõlge ka päris. No soy muy buena en usar las tildes en español, así qué perdón por eso! Los mejores momentos en la vida, cuando eres mamá o papá, suceden cuando tu bebé ya está durmiendo! Y la razón para eso es lógica – es el momento cuando puedes leer or hacer tus cosas tranquilamente, sin qué nadie te interrumpe. Pero los momentos casi tan buenos o mejores son los cuando ves tu hijo durmiendo y estás pensando – qué suerte tengo! Ser madre te da tantas cosas más en tu vida, eso te enseña como amar profundamente se suele pasar y es tan fácil! Antes nunca lo había imaginado pero ahora sí sé que significa ser mamá para tu pequeñito hijo 😍 #españoleselmejor #spanishisthebest #sermamánoesfácil #meencantasermamá #emajalaps #emajabeebi #padresymadres #bebé #sermamáesfácil

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Kaks retroblogijat avastavad Instagrami :D / Ühel seebikastaaril on peaaegu sama nimi nagu mu pojal!

Kuna ma alles hiljuti tegin endale Instagrami, siis ma olen selles maailmas suht võhik. Näiteks olin ma veendunud, et selleks, et blogisse jääks ilusti pildiga Instagrami link näha, peab raudselt sada asja tegema või selle vähemalt läbi WordPressi media sisestama nagu Youtube puhul. Kuna Rents paneb neid linke päris tihti, siis ma küsisin temalt, et kuidas need normaalselt jäävad – ja tuli välja, et lihtsalt kopid WordPressi ja asi ants 😀 See tundus liiga lihtne variant olevat, aga see töötaski!

Nüüd tekkis mul teine küsimus Instagrami storyde kohta. Ja loomulikult pöördusin ma jälle Rentsi poole. Nimelt enamik inimesi vastab küsimustele lühidalt ja lugemisega ei teki probleemi enne uue vastuse tulekut, aga erandiks on Britt 😀 Ja ma olen mitu korda mõelnud, et mismoodi ma saan selle küsimuse pausile panna, sest ma lihtsalt ei jõua ta vastust ära lugeda – juba tuleb uus tekst 😀 Ma olen küllaltki kiire lugeja, aga mitte nii kiire! Rents alguses ütles, et tema ei tea, et saaks ja tal sellist olukorda eriti ette ei tule, aga kui peaks tulema, siis ta teeb screenshoti ja loeb. Hmm, ma oleks vist nõus ehk Hendriku vastuste puhul nii tegema, kui tal Instagram oleks (aga pole ka kindel) ja no Sonya Smithi puhul kindlasti, aga teiste puhul jääb see küll tegemata, sest ma ei viitsi 😀 Liiga palju energiat nõuab selline asi ju!

Õnneks Rents googeldas ja tuli välja, et kui paned näpu tekstile, siis see jääb seisma! Ja kui hoiad vasakul, siis näed uuesti eelmist küsimust ja kui paremal, siis järgmist! Saime mõlemad targemaks. Ma seda eelmist ja järgmist ei katsetanud, aga see näpu hoidmine ühe kohapeal aitas küll – ja ma jõudsin kõik vastused ära lugeda! 😀 Vot, Rents, ei pea aitäh ütlema, aga screenshotte õnneks pole vaja teha tulevikus 😀 Aga tegelikult on Rents nagu tark raamat taskus – ta teab alati vastust kõigele, mille kohta mul küsimus tekib.

Liivi kirjutas hiljuti lapsenimedest ja sellest, mis nimed talle ei meeldi jne. Mina kusjuures olen alati olnud arvamusel, et poisil võiks olla eesnimes R ja tüdrukul L. Mul endal küll L-i pole, aga oma laste puhul ma kavatsen seda reeglit järgida. E puhul on see ilusti esindatud ja kui meil peaks kunagi tütar sündima, siis tema nimes oleks L olemas. Kui E nimi on suhteliselt levinud (rohkem küll ühe E-ga variant), siis see tüdrukule mõeldud nimi, mida ma olen enda südames alates 10-ndast eluaastast kandnud, on üliharuldane, kuigi seal pole ühtegi võõrtähte. Tegelikult need kaks nime eraldi ei ole haruldased, aga koos on neid nimeregistri järgi alle viie. Ma usun, et kokkukirjutatult ei pruugigi ühtegi olla, sidekriipsuga üks on Facebooki andmetel, aga no mõlemat varianti on alla viie (ehk siis täpsem statistika puudub nende kohta). Haha, sellega seoses meenub mulle seik, kui me mu perekonna seltsis nimedest rääkisime ja Hendrik mainis, et kui meil oleks tütar sündinud, siis ta ei tea, mis selle nimega saanud oleks – et ta oleks ilmselt leppinud, sest kokkulepe oli ju olemas, aga talle see nimi ei meeldi 😀 E nimi meeldis meile mõlemale ja sellega probleemi ei tekkinud. See oli tegelikult Hendriku otsustada, ma niisama pakkusin välja ja talle meeldis, kuigi ta oleks võinud mõne muu nime ka valida. Meil oligi pandud paika, et poisile saab tema nime mõelda ja tüdrukule mina, sest mul oli viimase variant juba olemas, millest ma poleks nõus olnud taganema 😀

Rääkides E nimest, siis suht sama nimega seebikastaar on olemas! Eesnimi kirjutatakse lihtsalt teistmoodi, aga isegi perekonnanimi on sama (seda perekonnanime lihtsalt hääldatakse natuke teistmoodi kui Eestis sama nime puhul)! Ehk siis – kes Kanal 2-s seebikat “Betty New Yorgis” vaatab, siis seal on tegelane Armando, kelle pärisnimi on (ma ise olen seda seebikat paar korda vaatama juhtunud, seda seebikastaari tean juba varem, aga ei teadnud, mis ta nimi on. kui Instagrami tegin, siis Insta pakkus mulle teda jälgimiseks, kui ma teisi Ladina-Ameerika staare jälgima hakkasin – siis sain ta nime ka teada, aga seebikatest tean teda varasemalt):

View this post on Instagram

Yo soy así.

A post shared by Erick Elias (@erickelias) on

Et jah – eks sama või sarnase nimega inimesi on ikka olemas, aga päris naljakas tegelikult 😀

E-l on tõesti juba nüüd näha, et tal hammas on tulemas, enne uinumist õhtul tekitab see temas palju valu 😦  Päeval on okei, aga nagu hammaste puhul ikka – siis õhtuti annab see rohkem tunda. Aga no saab hakkama, lihtsalt kurb, et lastele selline asi valu teeb 😦

Ja lõpetuseks pilt E-st ja tema tulevasest söögitoolist, kus ta millalgi istuma hakkab, kui selleks rohkem valmis on. Ka pildistamise hetkeks on ta alt rihmadega kinni, kuigi fotolt seda nii palju näha pole.

wp-1581179383977.jpg