Niisama elust ja olust

Täna käisin tantsimas, sel korral olid uued sammud bachatas. Ma ei saanud ühele neist absoluutselt pihta. Aga noh – kuna ma võtan eratunde, siis suurt vahet polegi, kaua mul selle taipamiseks läheb. Ehk siis omas tempos edeneb asi.

Kui ma muidu jõuan Põlvasse kell 18.07 juba, sest töölt koju minnes klapivad rongiajad suurepäraselt, siis teisipäeviti tantsimas käies jään ma sellest rongist maha. Ehk siis olen Tartus ja ootan bussi. Mulle meeldib rongiga nüüd kõvasti rohkem sõita, sest rongijaam on Põlvas kodule väga lähedal ja hommikuti kõnnin jala Tartus tööle ka, kui rongilt maha tulen. Siis on veits pikem maa küll, aga mitte midagi hullu. Nüüd bussiga Põlvasse jõudes kõnnin koju ka veel 30 minutit, kui linnaliin tõesti just ei tule kohe (seal käib tunnis kord). Eks näis. Hendrik on õhtuses vahetuses tööl, ta ei saa järgi ka Põlvas tulla.

Selles mõttes ma harjun uue elukorraldusega, sest ma lähen palju varem magama, kuna ma ärkan kell 06.00. Ehk siis varasema kella 00.00 asemel lähen ma tuttu kell 22.00. Hendrik jõuab kuskil 23.30 koju, mil ma juba sügavas unes olen (esmaspäeviti jõuab ta lausa kell 01.30, et siis reede õhtuses vahetuses kaks tundi lühem oleks). Kui Hendrikul on hommikune vahetus, siis ta ärkab lausa kell 05.00, aga on selleks ajaks juba ammu kodus ka, kui ma töölt jõuan.

Ma kuskilt just lugesin, mingi artikkel oli, et kui inimene on suhtes õnnelik, siis ta võtab juurde 😀 Delfi oma vist, ei viitsi hetkel otsida. Aga kui õnnetu, siis võtab alla. Haha – minu puhul on see suht tõsi, sest vaatamata oma varajasele ärkamisele jne olen ma õnnelik ja olen ka juurde võtnud 😀 Mitte et ma neid artikleid nii tõsiselt võtaksin, aga hea oli lugeda kohe. Seega, kes te suhtes olles juurde võtate, siis teadke, et need on õnnekilod 😀

Aga vot – varem ma ei viitsinud üldse moblast blogida, aga nüüd juba mitu postitust siit kirjutatud. Kui ma koju jõuan, siis pessu ja suht tuttu ära ka 🙂

Kuidas teil eluke ka veereb?

Advertisements

Väike trollimine tööl ja telekas, mis ise öösel mängima hakkab…

Olen rongis ja sõidan koju. Eile öösel hakkas lambist telekas kell 02.00 öösel elutoas mängima. Kuulsime Hendrikuga “One in a million” laulu ja siis taipasime, et “Miss eriagenti” kordas, mida me eile vaatasime – seal see laul ka kõlas, kui missid lavale läksid. Suht müstika see telekalugu, vaime ei kahtlusaks siiski. Varem pole niimoodi juhtunud.

Täna ootas mind tööl totaalne trollimine – nagu ikka vahel pärast puhkust võib ette tulla (eriti levinud asi IT-firmades) 😀 Andis seda fooliumit lahti pakkida. Kes järgmisena puhkusele läheb, see oodaku ainult 😀 Kas teil ka kunagi midagi sellist või sarnast on juhtunud? 20180917_170304.jpg

 

Ilus pühapäevake Räpinas!

Pikka postitust hetkel ei tule, aga käisime täna Räpina pargis jalutamas, kus tegime ka mõned pildid. Päike paistis natuke silma – seega kissitasime. Ilusat nädalavahetuse lõppu kõigile! Me läheme nüüd veel sauna ja siis suht varsti tuttu ka, sest ma pean nüüd hommikuti varem ärkama. Olge tublid!  🙂

20180916_175732.jpg20180916_175044.jpg20180916_175526.jpg20180916_175416.jpg20180916_174818.jpg

Laupäev Sibulatee puhvetite päeval (Alatskivil, Kolkjas ja Varnjas)/ “Võta või jäta” – väga hea uus kodumaine film, kui selle lõpp ainult teistsugune oleks… /Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Ja ongi puhkus peaaegu läbi saanud! Täna oli meil Hendrikuga tegevust täis päev, sest hommikul me mõtlesime kõigepealt, et mida selle üpris kauni laupäevaga üldse peale hakata. Googeldamine viis meid selleni, et täna toimus Sibulatee puhvetite päev 2018, kuhu me oma sammud (loe: auto) seadsime! Me kumbki pole varem sellest üritusest osa võtnud, aga see on lausa kolmas kord, kus paljudes Peipsi järve äärsetes piirkondades väga erinevaid asju müüakse alustades sibulatest lõpetades kõikvõimaliku käsitööga. Meie plaan oli külastada Alatskivi, Kolkjat ja Varnjat.

Kõigepealt sõitsime Põlvast Alatskivile. Ma ei ole vist seal varem käinud, vähemalt ma ei mäleta küll, et oleksin, Hendrik pole sinna ka juhtunud. Olime seal laadal, sõime kooki – sellega kusjuures oli see teema, et seda maitsvat maiust ei saanud osta, vaid pidi mingi pildikese värvima ja siis selle vastu anti kook. Rahvast oli piisavalt, mingi bänd mängis ka. Sealt ma ostsin ühe pluusi ka – maksis kaks eurot ainult, panin selle õhtupoole juba selga (kui Võrru kinno läksime, aga sellest juba hiljem).

Alatskivi laadal 🙂 Ootan, kuidas Hendrik kaarti värvib, mina tegin selle juba ära.

Vol 2

 

Pärast Alatskivi sõitsime korraks Kolkjast läbi, aga sealsel laadal ei peatunud, vaid suundusime otse Varnjasse. Varnja oli nendest kolmest kohast minu lemmik – väga ägedad laadakohad, müüdi erinevat toitu ja esemeid, rahvast oli palju. Me ostsime suitsuvorsti, patsijuustu (ma polnud sellest varem kuulnudki, aga Hendrik on seda söönud), latikat, mett. Midagi ehk oli veel, aga hetkel ei meenu.

Varnjas 🙂

🙂

Varnja laat

Rahvast ikka jagus

Ilus maja Varnjas!

 

Pärast Varnjat sõitsime korraks kodust läbi ja siis võtsime suuna Võrru, et seal kinno minna! Me kumbki polnud seal varem kinos käinud, aga Hendrik oli seal saalis mingil muul üritusel käinud. Nagu väiksemate kohtade puhul ikka, siis pannakse see kino püsti ainult siis, kui mingi film on, mida nad näitavad.

Ma teen harva peegliselfisid, aga sel korral siis sai tehtud. Seda pluusi pole siin küll palju näha, aga selle ma ostsin Alatskivi laadalt. Ehk siis kodus väike puhkepaus ja siis suund Võrru!

 

Võrru läksime sellepärast, et ma hiljuti nägin uue kodumaise filmi trailerit. Ja kuna alles eile jõudis see film ka kinno, siis plaanisime selle ära näha. Filmiks oli “Võta või jäta”, mis räägib eestlasest Erikust, kes töötab Soomes kalevipojana ja elab tavalist elu, kui järsku saab teada, et ta eks sai temalt lapse (nad pole pikalt suhelnud – seega mees ei teadnudki, et naine üldse temast rasedaks jäi). Kuna naine ise ei taha last endale, võtab meese tüdruku enda hoole alla, sest vastasel juhul läheks see laps lastekodusse. Film ise räägibki 30-aastasest mehest, kes siiani on suutnud mitte täiskasvanuks saada ja kes on alati emme-issi tiiva alla olnud, aga peab nüüd eluga silmitsi seisma. Kuidas saada hakkama väikse beebiga, kui iseendagagi pole 30 eluaasta jooksul õpitud elama? Milliseid raskusi peab mees ületama? Kuidas veenda lapse ema oma lapsest mitte loobuma? Kas Erik üldse suudab kunagi seda last armastama hakata? Nii palju küsimusi, millele annab ehk film siis lõplikult vastuse.

Film ise on väga hea, trailer oli paljutõotav, film ise õnneks ei jäänud trailerile ka sugugi alla(nagu mõnikord juhtuda võib, et trailer on hea, aga film ise on jama). Ma ei hakka lõppu ära rääkima, aga üht ma siiki ütlen – kui see film poleks niimoodi läbi saanud, nagu see sai, siis oleks see minult 9.5 punkti saanud (10-palli skaalal). Kuna filmi viimased 10 minutit mulle absoluutselt ei meeldinud, siis annan 8 punkti. Kuid siiski – soovitan väga! Head näitlejad, läbimõeldud dialoogid, mõtlemapanev süžee! Kui üksikemadus on Eestis pigem levinud asi (kahjuks!), siis üksikisandus seda pole. Tegelikult on see raske mõlemal juhul, aga arvatakse millegipärast, et üksikisadel on veel raskem, sest… nad pole emad ju. Natuke kahepalgeline suhtumine.

Kui keegi on juba jõudnud seda uut filmi vaatama minna, siis mis emotsioone see tekitas? Mulle üldiselt eesti filmid ei meeldi, aga see film vägagi meeldis, ainult lõpp tõmbas natuke seda fantastilisust alla.

Olen siin vahepeal veel filme vaadanud. Näiteks vaatasin ära suhteliselt palju kiita saanud “Lady Birdi”, mis minus endas mingeid huvitavaid emotsioone ei tekitanud. Lõpp oli lausa nii igav, et jäin tuttu. Iseenesest polnud filmi ideel viga, aga ma ei suutnud end 17-aastase peategelase Christinega samastuda. Võib-olla oli asi minus endas, aga asi jäi minu jaoks lahjaks. Jällegi ei olnud ma selle filmi lõpuga rahul.

Eile vaatasime Hendrikuga ühe prantsuse filmi ka ära – “Les combattants” – see on lugu armastusest, mis viib alguses iseloomult väga erinevad noored teineteisele lähemale. Filmis on valu, eneseületamist, pisaraid, mõistmist, armastust, seksi – seega täitsa vaadatav film oli. Mõned prantsuse filmid on nii imelikud, et mul on alati suur eelarvamus nende suhtes, aga see oli täitsa okei.

Õudukatest olen vaadanud ära “The Bye Bye Mani”, mis oli suhteliselt tavaline, ei midagi erilist. Eriti õudne see ka polnud – seega pigem ei soovita. Siis vaatasin veel ära “Happy  Death Day”, mis oli täitsa hea õudukas, mitte küll eriti hirmus, aga pani mõtlema küll, et mis filmi lõpus saama hakkab. Lugu räägib siis ühest naisest, kes peab mitmeid kordi oma sünnipäeva läbi elama, mille lõpus ta mõrvatakse… Ja siis ärkab ta jälle üles täpselt samal päeval ja peab uurima hakkama, miks teda tappa tahetakse. Kuigi ta üritab kogu aeg ennast surmast päästa, siis see ei kipu õnnestuvat… Seda õudukat ma pigen soovitan, hirmus see eriti küll pole, aga lihtsalt pakub mõtlemisainet, mis on õudukate puhul teine oluline fakt.

Vot selline lugu siis täna 🙂 Mis filmid teile huvi pakuvad? Võite häid filme soovitada, eelistatavalt õudukaid 🙂 Ja kas mõni hiljutine kodumaine film on teile ka hinge läinud? Kuidas teil nädalavahetus sujus? Me hakkame Hendrikuga midagi telekast vaatama, joome õlut, sööme küpsiseid ja seda patsijuustu, millest ma polnud varem midagi kuulnud 😀 Homme saab veel puhata, aga siis hakkab tavaline elurütm jälle pihta!

Lõunatamine sõbrannaga Tillu kohvikus

Praegu pikka juttu ei tule, aga käisime täna sõbrannaga Tillu kohvikus söömas. Ta elab ju ka üldiselt Põlvamaal, ainult suviti on Harjumaal, kus ta lapsepõlvekodu on (sest suvel ta töötab seal). Kuna ta äsja sai autojuhiloa, siis mina ei olnudki varem niimoodi temaga sõitnud, aga nüüd tuli ta mulle järele ja pärast tõi koju ära ka (kuigi ma elan Tillu kohvikule väga lähedal). Nii tore pärastlõuna oli, ma polnud teda ammu näinud ka. Sai naistejuttu rääkida, Tillu kohviku saiakesi nautida ning pärast ka lõunat süüa, mis kõik oli väga maitsev 🙂 Mu sõbranna ka mainis, et kes oleks võinud aasta tagasi seda arvata, et ma siia kolin. Tal on muidugi ka hea meel, sest siis saame rohkem koos chillida jne 🙂

Lõpetuseks siia ka tänane pildike minust Tillu kohvikus!

Veits unise ja valge näoga (nagu ma alati olen, hehe), aga nii õnnelik 🙂 Naudin veel puhkust, päikest ja niisama olemist 🙂

Mis on ülim õnn?/ Hendrik ja tema mõju mulle

Kas teil on ka niimoodi, et kui Telia tehnik tuleb, siis te kohe ei oska kuidagi olla? Et kas teha teises toas omi asju või siis vaadata vahel, mis ta teeb jne? No eile ta siis käis ja see kanalite paigaldus siia võttis oodatust rohkem aega, aga ma olen juba harjunud vist – eelmisel korral Annelinnas läks pea kolm tundi, sest kuidagi juhtmeid vedades suutis too tehnik fonoluku ära lõhkuda, mida ta siis parandama hakkas, et alt ikka keegi helistada saaks, kui külla tuleb ja ma saaksin seitsmendalt ukse avada. No siin sellist asja pole, seega seda muret ei olnud 😀 Aga jah – kanalid said lõpuks paika ja ma olen nii rahul – vaatasin eile salvestusest kõik need osad “Vapraid ja ilusaid” ära, mis mul vahepeal nägemata jäi. Ma olen vist ainuke, kes seda mammutseebikat veel vaatab, uuesti hakkasingi vaatama umbes 1,5 aastat tagasi, vahepeal ma ei vaadanud üldse. Ja nüüd olengi vaatama jäänud. Hendrik ka mainis, et päris omapärane, et nii palju kanaleid on, ta oli oma kolme kanaliga juba nii ära harjunud 😀 Minu jaoks on need ka olulised, aga filmid on eriti tähtsad, sest mulle meeldib filme vaadata. Ja ma ei viitsi netist neid vaadata.

Eile käisime riidekappi ka vaatamas, veel ei ostnud, aga silma jäi midagi küll minu kleitide jaoks. Ja lisaks suurt pesukorvi, Hendrikul oli siiani mingi selline suurem kauss, kuhu ta musta pesu pani, aga suur pesukorv peab olema! 😀 Õnneks see on nüüd ka olemas 🙂

Ja nii me siin vaikselt elame ja toimetame, mina saan veel viimaseid puhkusepäevi nautida, sest esmaspäeval lähen tööle juba. Aga teate, mis on ülim õnn? See, kui koos tuttu läheme igapäevaselt, teineteise kaisus! Ja see, kuidas Hendrik mulle ütleb, et ta mind armastab ja ta on nii õnnelik, et me lõpuks koos elame! Mina ju ka 🙂 Mul on temaga ikka nii vedanud. Ta on inimene, kes on mind nii palju õpetanud selle 11 kuu jooksul, mis me koos oleme olnud. Mitte siis selles mõttes, et ta targutaks või kipuks mind millegi suhtes õpetama, oh ei. Ta ilmselt ise ei aimagi seda, kui palju ta mind on õpetanud lihtsalt olemas olemisega ja just selle iseloomuga, mis tal on. Mõnedel inimestel lihtsalt on see hea aura ja tema on üks neist, ta on hästi hea, soe, südamlik ja mõistev mees. Ja ega siis pulmas ta ilmaasjata terve mõistuse ülesannet ei saanud, ta on alati ka see mees, keda tema sõbrad peavad hästi usaldusväärseks inimeseks, kes suudab igas olukorras rahu säilitada.

Minu imeline Hendrik! See pole vist kellelegi eriline uudis, et ma ei pea ennast maailma kõige soojemaks inimeseks, aga temaga koos olles olen ma ise ka palju soojem/südamlikum naine. Pole seda ülbust ega arrogantsust, mille järgi inimesed mind ehk minevikus defineerinud on. Temaga lihtsalt ei teki tahtmistki selline olla, sest Hendrik on nii armastust ja hoolimist täis mees, et see kõik peegeldab mulle vastu. Ma teen talle hea meelega süüa, kuigi see pole mu lemmiktegevus maailmas, aga ma ei pea ennast selleks sundima – ja see on minu jaoks midagi uut siin maailmas! Jah, muidugi on need lihtsad toidud, sest ma ei oska raskeid teha, aga ma olen pidanud end minevikus sundima sellisteks asjadeks või olen lihtsalt viilinud sellest. Mu sõbranna ütles ka hiljuti, et ehk ongi asi selles, kellele sa süüa teed. Ehk tõesti, sest ma ei tunne kordagi, et mind ei väärtustata jne.

Teate – elu õpetab meid nii palju. Mind on elu kõvasti just õpetanud selles mõttes, et millist suhet ma enam oma ellu ei taha. Toksilist, armukadedat, draamaderohket, suhet, kus toimuvad võimumängud; suhet, kus teineteist ei kuulata reaalselt, kus ei olda teise inimese jaoks tegelikult olemas. Suhet, kus ei hinnata teineteist, kus pisiasjadele ei pöörata tähelepanu; kus ei osata oma emotsioone ega tundeid väljendada ja kui seda ka tehakse, siis just karjudes, sest ainult negatiivsed emotsioone osatakse välja näidata. Ma ei taha oma ellu suhet, kus kogu aeg tülitsetakse, kus pole häid ega hoolivaid sõnu, kus seda teist poolt ei hinnata. Ma ei taha oma ellu suhet, kus öeldakse aastas korra, et mind armastatakse.

Ma tahan oma ellu rahulikku suhet, kus ei toimu mingeid võimuvõitlusi, kus kahel inimesel on reaalselt aega teineteist ära kuulata, kus ma tean, et ma saan igas olukorras alati sellele inimesele loota. Ma tahan oma ellu sellist suhet, kus pisiasju märgatakse, kus tehakse komplimente, tänatakse. Ja kui ongi mingi probleem, siis sellest räägitakse, seda arutatakse. Ma tahan oma ellu suhet, kus ei tülitseta pisiasjade pärast ega teha seda karjudes, vaid arutatakse rahulikult asjade üle; kus on head ja hoolivad sõnad, kus teist poolt hinnatakse. Ja ma tahan oma ellu suhet, kus teine pool näitab mulle nii tegude kui sõnadega välja, et ta mind armastab.

Ja just selline suhe mul ka Hendrikuga on. Jah, ma oleme alla aasta koos olnud ja kindlasti tuleb igasuguseid olukordi ette, kus tuleb kompromisse leida jne, aga mitte kunagi varem ei ole mul olnud nii stabiilset suhet, nii õnnelikuks tegevat. Kui pole olnud minevikus tülisid, siis alati on olnud muud hädad, mis ikkagi kuidagi vaikselt on südames närinud, miski on ikka alati häirinud suhte juures. Ja igasuguseid draamasid ja muid asju on ju ka olnud, nagu me kõik teame.

Nüüd on kõik nii teistmoodi, palju paremas mõttes teistmoodi. Me millalgi arutasime sõbrannaga ka, miks ma minevikus ei ole tahtnud mitte kunagi kellestki teisest päris nimega kirjutada. Hendrik on ju ainukene, kelle tegelikku nime siin blogis saab lugeda. Võib-olla oma alateadvuses olin ma alati uskunud, et need teised asjad pole jäävad. Nüüd ma ka alguses kutsusin Hendrikut kallimaks, aga mingil hetkel tahtsin Hendrikut tema oma nimega kutsuma hakata. Tal polnud selle vastu õnneks midagi. Ta on üldse hästi toetav mu blogi suhtes, sest ta teab, et mulle meeldib kirjutada. Kui ma ka tema depressioonist minevikus ja sellega seonduvatest probleemidest kirjutasin, siis ta tänas mind hiljem nende postituste eest. Ma loomulikult küsisin enne, et kas ta tahaks, et ma sellest kirjutaksin, aga tema jaoks on sellised teemad olulised, sest neist ei räägita piisavalt. Ta ongi selline mees, kellele sellised teemad lähevad korda.

Igal juhul – ma olen tänulik selle üle, et elu mind Hendrikuga kokku viis. Siiani olin ma vaid lugenud/kuulnud, et ka selliseid suhteid on olemas, aga kuna ise polnud kogenud, siis ei teadnud, et niimoodi on samuti võimalik. Nüüd tean 🙂

Elangi nüüd Põlvas!

Kell on 05.37 ja Hendrik läks just tööle. Ma mõtlesin, et panen mõned read kirja ja pärast tudun edasi. See nädal veel saan, sest mul on puhkus, aga järgmisest nädalast hakkan ka kell 06.00 ärkama (järgmisel nädalal on Hendrikul õhtune vahetus, siis saab tema hommikuti magada ja läheb õhtul alles tööle). Ma olen eile ja üleeile ka kell 06.00 ärganud, sest esmaspäeval pakkisin Tartus viimased asjad kokku ja õhtul tõime need ära ka (läksin hommikul selle sama rongiga, millega hakkan igapäevaselt tööl käima). Kõik on nüüdseks juba Põlvas lahti pakitud!

Ja eile päeval andsin Tartu võtmed korteriomanikule ära – seega sellega on nüüd kõik! Muutsin kohe Facebookis ka oma elukoha ära ja panin selleks Põlva. Täna läheme pärast Hendriku tööd mööblipoodi riidekappi vaatama, sest mu riided ei mahu ära 😀 Just kleidid, mis peaksid riidepuudul rippuma. Enne oli ruumi piisavalt, aga siis tulin mina oma asjadega 😀

Kui ma eile Tartust bussiga Põlvasse tagasi tulin (tööl hakkan ma rongiga käima, sest Hendrik elab rongijaama lähedal siin, aga päevasel ajal ronge ei käi, seega eile tulin bussiga Põlvasse tagasi) ning pärast teise Põlva otsa kõndisin (kuna linnaliinini oli nii palju aega, siin nad käivadki tunnis korra), sest Hendrik elab kesklinnast kaugel – siis oli mul nii hea tunne! Vaatasin Põlvat ja mõtlesin, et see on nii armas väikelinn. Ma olin siin varem ka käinud, vähe küll, aga juba siis mulle meeldis Põlva. Ja nüüd ma elan siin 🙂 Ja südames oli/on nii hea tunne.

Eile õhtul käisime Hendriku vanavanematel külas, kellele ma ka ütlesime, et ma nüüd siin elan. Nad teadsid sellest plaanist, sest kuu aega tagasi me mainisime seda, aga siis oli kolimiseni veel neli nädalat aega. Hendriku vanavanemad on alati nii soojad inimesed, nii sõbralikud – just sellised vanavanemad, keda minagi endale tahaksin, kui mu vanavanemad elavate kirjas oleks. Kahjuks mina oma vanaisasid pole üldse näinud, üks vanaema suri siis, kui ma olin kaheksa-aastane, teine siis, kui ma olin 24. Selle viimase vanaema kohta pole mul suurt midagi head öelda, nagu ma ka sada korda kirjutanud olen.

Üldse rääkides perekonnast, siis mina ei ole oma perekonnaga eriti lähedane. Just üks päev mainisin ka Hendrikule, et nägin oma Tartus elavat õde viimati veebruaris (siis nägi Hendrik ka teda ja rohkem polegi ta mu vanemat õde näinud, aga ma ise pole ka teda vahepeal näinud), kuigi me elasime väga lähedal. Me näeme tavaliselt siis, kui mu Inglismaal elav õde Eestis on, muul ajal mitte. Tädi näen ma tihedamini ja isal käin kord kuus külas, kui ma ta arveid maksmas käin (ta ise ei oska arvutit avadagi). Tegelikult sellest kõigest on kahju, just sellest, et ma oma õega nii vähe suhtlen, aga elu on selline. Kui mu Inglismaal elav õde elaks Eestis, siis teda ma näeksin ilmselt tihedamini. Ma usun, et mu teine õde näeks ka teda rohkem, sest nemad omavahel suhtlevad rohkem. Ja mina suhtlen ka Inglismaal elava õega rohkem.

Kuid jah – meil on kuidagi nii kujunenud, et me oleme kõik nii erinevad inimesed, et kui me poleks õed, siis me ilmselt üldse ei suhtleks. Sellest kõigest on muidugi kahju, aga mis sa ära teed. Ja kui ema oleks elus, siis me näeksime rohkem, sest tema kuidagi hoidis elus seda, et perekond saaks rohkem kokku. Oli rohkem üritusi, rohkem istumisi jne. Vahel on elus niimoodi, et just need oleksid/poleksid määravad nii palju. Aga mida pole, seda pole…

Tulles nüüd teise teema juurde, milleks on minu ja Hendriku erinevused, siis üheks selliseks heaks näiteks on see, et mina ei söö külmkapis kaua seisnud toitu. Eile ma küsisingi temalt, et kaua tal see supp seal olnud on, et vanaks läinud juba, aga Hendrik ütles, et kui vahepeal uuesti üles ei soojenda, siis kärab see veel nädal aega 😀 Ja seega ta võtab seda suppi lõunaks tööle kaasa veel pikalt. Mina järgmisel päeval veel võin üles soojendada toitu, aga pärast seda enam mitte. Jah, ma tean, et külmkapis seisab toit küll (vahepeal ei tohi muidugi sama toitu mitu korda üles soojendada), aga mulle siis ei maitse, kui see on kauem seal seisnud 😀 Ma lihtsalt ei söö seda siis.

Kui ma eile poodi hakkasin minema, siis hakkas Hendrik mulle riidest kotti andma, millega tema tavaliselt poes käib. Ma tean jah, et oleks parem riidest kotti eelistada, aga ma armastan kilekotte (mida hiljem saab siis prügikotina kasutada). Ja ma siis mainisingi, et ma ostan poest kilekoti. Mul oli Tartus megasuur hunnik neid kilekotte, mida ma alati prügikotina kasutasin, aga kolimise ajal kulusid need mul kõik ära ka, mis veel alles olid 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Ma tudun vist edasi ja täna päeval tuleb lõpuks Telia tehnik ka! Jee, saan oma kanalid tagasi, millega ma harjunud olen 🙂 Kell on 06.01 ja 772-sõnaline postitus kirjutatud 😀