Hooandja projekt on üleval!

Mu Hooandja projekt on üleval! Iga euro oleks abiks – oleksin nii tänulik! Projekti link on all ja Insagrami viites saab selle kohta rohkem lugeda! 🙂

Projekt ise:

https://www.hooandja.ee/projekt/paadunud-suhtesoltlasest-onnelikuks-abielunaiseks

Uuel nädalal hakkab siis pihta! /Tavaline argielu

Hooandjale on kõik materjalid ära esitatud! Nüüd ilmselt järgmise nädala alguses saab projekt üles – ma olen nii elevil! Panin auhinnaks olenevalt summast siis lihtsalt minu enda kirjutatud luuletuse, minu tulevane(sed) suhteraamat(ud), hispaania keele tund(nid) ja minu enda raamaturiiulis olevad raamatud. Ma oleks tahtnud panna kõigile toetajatele oma tulevase raamatu auhinnaks, aga kahjuks päris nii ei saanud teha, sest eelarve oleks lõhki läinud – pidin alates 25 eurost selle auhinnaks lisama (selle toetuse eest saadetakse otse pakiautomaati).

Aega on kaks kuud ja kokku on vaja saada 3200 eurot (mis katab siis ära toimetaja, kujundaja, trükikoja ja auhindade kohaletoimetamise). Toimetaja, kujundaja ja trükikoda teavad, et kõik sõltub Hooandjast, aga nad on olemas ja ootel. Projekti õnnestumise korral ilmub minu suhteteemaline raamat sügisel.

Ma annan kindlasti siin ka teada, kui projekt üleval on. Iga euro loeb! Projektist saab lähemalt lugeda juba varsti – siis kui see üles läheb.

Aga muidu on elu üpris vaikne. E on juba nii suur laps, et ma ei tea ise ka, kuhu see aeg kõik kadus. Juba sügisel ootab teda lasteaed ja mina lähen ka tööle tagasi. Ilmselt on siis ka palju kodukontorit ja E on minuga kodus. Ega ma seda eriti ei oota, sest samal ajal töötamine ja väikelapse eest hoolitsemine ei tundu just väga kerge olevat. Samas on mul ainult üks laps – seega pole ilmselt nii keeruline, kui neid oleks rohkem. Hendrik nagunii kodust töötada ei saa – nii et see kõik langeb mulle kaela. Ei tea muidugi, kuidas siis olukord on, aga ma usun, et mitte midagi uut siin maailmas. Ehk on vaktsiin siis ka minu ja Hendrikuni jõudnud.

Kuidas teie ise praeguse olukorraga hakkama saate? Kui lapsed on kodus ja teie peate ise samal ajal kodukontoris töötama? Või teie töö puhul ei saa kodust töötada? Mida te kõige enam hetkel igatsete? Mina ikka igatsen üritusi ja sotsialiseerumist, aga kuna mul on vanemahüvitis läbi, siis on isegi hea, et ma kuhugi minna ei saa 😀 Mul on nagunii megalt raamatuid ees ootamas ja saan neid lugeda.

Aasta 2021 on minu jaoks hoopis edukam olnud kui 2020, mil ma tahtsin ainult kuidagi ellu jääda. Saan rohkem magada, tegeleda meeldivate asjadega ja isegi oma mugavustsoonist välja astuda, sest Hooandja just seda viimast ongi. Nii et kindlasti parem kui eelmine aasta! Kuidas teil endal läheb ja mida eriti praegu ootate/soovite?

Niisama üldisest elust / Hooandja, siit ma tulen! Eks näis, kas õnnestub või mitte…

Hei! Kuidas teil kevad edeneb? Meil ikka päris vaikselt – E kasvab iga päevaga aina enam ja on juba nii suur laps. Beebist pole enam midagi järel – väike asjalik põngerjas teine 😀 Ise ka ei usu, et olen väikelapse ema, sest alles eile oleksin nagu sünnitanud.

Muus mõttes on päris tore kõik, kuigi eks väike igatsus on ürituste järgi küll. Samas saab hakkama, sest peab. Minu jaoks on 2021 olnud siiani lugemise mõttes väga produktiivne aasta – olen 33 raamatut sel aastal läbi lugenud. Mu lemmikud on psühholoogilised põnevikud – eriti sellised, kus ollakse kuskil onnis, laevas, majas jne kinni ja midagi hullu hakkab toimuma, aga ei saa mingil põhjusel ära minma. Ja veel võiks olla mängus valetavad tegelased, kes teesklevad invaliidi või rasedat vms. Ning kui lapsed on ka veel raamatus, siis on eriti kõhe kõik – ja see meeldib mulle kohutavalt palju! Mida õudsem, seda parem. Tegelikult tahaks mingit põnevikku lugeda, mille tegevus toimuks lennukis – nii et kes on lugenud, võib mulle soovitada! Ja üldse põnevikke, kus ollakse kuskil niimoodi, et sealt ei saa lahkuda.

Kes mäletab, siis ma kirjutasin sügisel, et mul on raamatu käsikiri olemas. Kahjuks tol ajal kirjastused seda ei soovinud ja jätsin selle asja sinnapaika, sest motivatsioon kadus ära. Nüüd aga on plaan sellega Hooandjasse minna ja iga sent on abiks! Hetkel olen täitnud selle esialgse küsimustiku nende kodulehel ära ja nad peaksid uuel nädalal ühendust võtma, et järgnevad juhised mulle saata. Tean, et pean Hooandja jaoks video tegema ja toetajatele auhinnad välja panema. Üheks auhinnaks ongi mu raamat – tiraaž tuleb 500 – kes teatud summa eest mind toetavad, saavad juba raamatu endale kohe, kui need trükikojast välja tulevad. Ülejäänud lähevad raamatupoodidesse müüki ja mõned ka raamatukogudesse. Õnneks on enne kujundamist vaja vaid triipkood ära tellida ja hiljem valmis teosed raamatupoodide lattu viia, kus nad need siis müüki paiskavad.

Mul on olemas nii toimetaja kui kujundaja – seega projekti õnnestumise korral lähekski käsikiri kõigepealt esimesele ja siis teisele. Pärast neid trükikotta. 500 on sellepärast tiraaž, et siis saan neid jagada juba toetajatele, kes on seda teatud summa eest teinud ja hiljem siis jääb raamatupoodide/raamatukogude jaoks ka. Ega ma kindel pole, et projekt õnnestub, aga ma pean riskima. Kui ei õnnestu, saavad kõik toetajad oma raha tagasi – seega kaotada pole õnneks midagi. Eks see natuke suur ja hirmutav ettevõtmine ole, aga ma tahan proovida.

See raamat ongi siis minu tormilisest suhteelust minevikus ja kuidas ma lõpuks abielunaiseks välja kujunesin. Ehk siis kuidas sai paadunud suhtesõltlasest püsiv abielunaine ja mida kõike ma sel teekonnal õppisin. Nii et kallid lugejad – usun, et aprillis saab see projekt Hooandjasse üles ja siis annan teile kohe teada! Plaanin ka oma teised auhinnad raamatutega seotuks muuta, sest mul on neid kodus nii palju – nii et see nägemus on mul samuti olemas. Oleksin iga euro eest tänulik! Nüüd läheb natuke aega, kui see sinna üles läheb, aga ma annan siis kohe teada.

Ma tegelikult kartsin isegi proovida, sest mõtlesin kogu aeg, et ma ei julge. Aga ma ei saa nii mõelda. Mitte miski ei garanteeri mulle, et ma saan raha kokku, aga veel vähem saan ma seda siis, kui ma pole üldse proovinud.

Vot sellised mõtted siis hetkel 😊 Ja hoidke mulle pöialt ka, sest ma olen juba praegu elevil, aga samas ka ülimalt ärevil. See on pikk ja keeruline protsess ning ei pruugi õnnestuda, aga see sõltub juba palju ka teist. Ja teie toetusest.

P.S: See ei ole nali, kuigi kuupäev on selline. Tegin sel teemal eile mitmeid Instagrami storysid ka – ükski inimene ei hakkaks päev varem juba 1.aprilli tegema. Igaks juhuks mainin.

Aga kellel on siis õigus?

Teine asi, millest ma tahtsin täna rääkida, on kahe väga olulise teema vastandumine. Praegu on E lõunaunes ja on hea võimalus seda teha (jah, tal ongi väga hilised lõunauned alati).

Nimelt olen ma Instagramis märganud ühe teema puhul mitut erinevat leeri. Mis teema puhul siis? Et millist keha siis peaks propageerima ja millist mitte. On neid, kes näitavad end pesus täiesti vabalt ja ütlevadki, et vaatamata oma lisakilodele on nad igati oma kehaga rahul. On neid, kes küll näitavad end, aga mainivad kohe ära, et nad pole üldse rahul ja tahaksid tegelikult paremas vormis olla. Ja on neid, kelle jaoks selline ülekaalulise propageerimine, kus kõik pekid letti laotakse, ei ole sugugi eetiline käitumine, sest tegelikult peaks kiitma hoopis neid, kes midagi reaalselt ette võtavad, et paremas kaalus/vormis olla.

Mina leian, et siin ongi ilmselt mingi möödarääkimine olnud. Ja mõistan neid kõiki mingil määral (olles ise samuti ülekaaluline). Ma usun, et kui kõigile ülakaalulistele antakse võimalus olla normaalkaalus, siis nad võtaksid selle kohe vastu. No kui oleks mingi imemasin, mis sekundiga su oluliselt paremasse vormi viib. Mina küll võtaksin – ei kahtleks sekunditki.

Küll aga ei usu ma siiski, et need inimesed, kes reaalselt ongi iseendaga rahul (kuigi nad on normaalkaalust kaugel) tahavad kuidagi ülekaalulisust või vormist väljas olekut propageerida ja öelda, et laske end nüüd kõik käest ära. Et suva ju! Ma usun, et nende eesmärk on näidata, et sa võid olla õnnelik ka niimoodi. Et sa ei pea tundma välismaailma poolt survet kaalukaotuseks, kui sa ise oled sellega praegu rahul. Või kui sa oled otsustanud hetkel mitte sellega tegeleda. Et sa saad nautida ka seda hetke, kui sa oledki just selline, nagu sa praegu oled. Tulevikus võib see vaatenurk loomulikult muutuda – seda ette ju ei tea.

Ja samas ma mõistan ka seda teist poolt, kelle jaoks ülekaalulisus ei ole midagi sellist, mida peaks uhkusega propageerima. Fakt on tõesti ka see, et ülekaaluga kaasnevad suuremad terviseriskid – sellega me oleme kõik kursis. Aga ilmselt sealt tulebki see ebakõla, sest üks osapool tahab näidata end just sellisena, nagu ta hetkel on – ega mõtle üldse sellele, et see oleks kuidagi oma pekkide rahva ette laotamine, aga teine saab jälle nii aru, et heas vormis inimesed ei tohikski nagu kiitust saada, sest nad pole ehedad ega päris. Või siis need, kes reaalselt pürgivad sinna poole, et olla paremas vormis.

Mina olen täpselt seal keskel oma arvamusega. Imetlen kõiki osapooli, sest mulle meeldib näha, et on inimesi, kes on endaga reaalselt rahul ja näitavad seda ka teistele, et nii võib samuti elada. Imetlen ka neid, kes end näitavad ja pole sellega rahul, sest ju nad on enda peas välja mõelnud, mida nad tahaksid muuta. Ja annan au ka neile, kes reaalselt ongi midagi ette võtnud, et paremad välja näha. Hetkel puudutasin ainult kahte gruppi kolmest eraldi väljatooduna.

Ilmselt ongi asi selles, et inimesed saavad üksteisest lihtsalt valesti aru. Mina ise ei ole nii rahul oma kehaga, et ma selle üle uhke oleksin, aga samas ei kuulu ma ka sinna gruppi, kes oleks juba alla võtnud.

Keeruline on see ilustandardite maailm. Kui inimene on endaga täiesti rahul, siis las ta siis olla. Ja kui pole, siis ilmselt tuleb ka see aeg, kui hakatakse selle kallal tööd tegema. Põhirõhk ongi sellel, et seda peaks tegema enda pärast. Kui sa ise tunned, et see peegelpilt pole enam see, kuidas sa tegelikult tahaksid välja näha.

Aitäh, et sa oled normaalne! / Ja kui sa oled idioot, siis keri heaga perse!

Täna ongi siis piirangud jälle peal! Mina olen igal juhul väga rahul, sest need oleks pidanud juba ammu peale minema. Olles Euroopas number üks koroonariik, peaks asja tõsiselt suhtuma. Et mitte end lolliks vihastada, võtsin Instagramis maha kõik jälgmised nendelt sisuloojatelt, kelle jaoks koroona on naljanumber. Ja mul oli nii hea meel, et TV3 “Duubli” õhtusest vahetusest said kinga need, kes koroonapeol käisid (Ada ja Seidi). Rahvas kaebas ja see oli igati mõjuv! Oleks isegi kaevanud, aga olin selle unustanud, et nad seda saadet juhtima hakkavad. Näidata sellist “eeskuju” nii suure jälgijaskonnaga on nii vale, kui üldse saab. Andrei Zevakin käis ka vist seal koroonapeol, mis tema stuudios toimus, mis oli küll eriti halb üllatus. Eeldasin temast palju enamat – liiati veel sellepärast, et ta oli nagunii lähikontaktne ega saanud Eesti Laululgi osaleda. Aga praegu tulebki välja, et isegi normaalsena tundunud inimesed ei pruugi seda olla.

Iga kord, kui ma näen mõnda suunamudijat, kes võtab asja täie tõsidusega, siis ma kohe kirjutan talle – ja tänan teda selle eest! Sest siis on vähemalt keegigi, kes saab aru, et pandeemia pole mingi naljaasi. Et haiglad on päriselt ülekoormatud ja kui asi nii jätkub, siis pole enam lootust ka muude haigustega abi saada, sest arstidel on resurssi vaid koroonahaigete jaoks. Ja enam ammu pole haiglas vaid 70+ inimesed, vaid 40-50-aastased, kelle olukord on tõsine.

Selle postitusega tahan ma tänada kõiki neid inimesi, kes saavad aru, miks piirangud on vajalikud ja neist ka kinni peavad. Aitäh, et sa oled normaalne inimene! Aitäh, et sa mõistad, et olukord on kriitiline. Aitäh, et sa oma peod ära jätad ja vastutustundlik oled! Aitäh, et sa saad aru, millega arstid praegu võitlevad ja üritad neid aidata sellega, et vähendad oma kontakte ja käid vaid seal, kuhu tõesti vaja minna on. Aitäh, et sa oled mõistlik inimene!

Ja samas – taunin ma kõiki neid inimesi, kes kas ei usu koroonat, peavad seda kergeks nohuks või arvavad, et maskikandmine on suukorvistamine. Ja loomulikult igasuguseid vandenõuteoreetikuid, kes peaksid kohe end hullarisse sisse kirjutama. Sa oled nõme, kas tead? Ja kui sa peaksid kunagi haiglaabi vajama, sest sa oled koroonasse jäänud, siis ma loodan, et sa oled järjekorras viimane, kes seda saab. Sest kui sa ei mõista asja tõsidust, siis ei peagi sind aitama. Las saavad abi need, kes on selle ära teeninud, sina seda ei ole.

Aitäh, kui sa oled eeskujulik kodanik! Ja käi perse, kui sa oled idioot!

“Eestimaa uhkusest”, raamatutest ja kehakaalust

Vaatasin täna “Eestimaa uhkuse” kordust ja põhimõtteliselt kogu saate jooksul nutsin. Kui see viimati kuus aastat tagasi eetris oli, siis elasin ma veel Tallinnas, aga ma mäletan, et siis see saade mind küll nii palju ei liigutanud. Tõsi – emaks saamine on mind kuidagi palju emotsionaalsemaks muutnud. Täna E ka vaatas, et mis sel emmel ometi viga on – nägu punane ja pisarad muudkui jooksevad 😀

Tegelikult on nii tore teada, et meie hulgas on väga palju häid inimesi, kes aitavad teisi ilma midagi vastu soovimata. Ja veel parema tunde tekitab see, et neid inimesi märgatakse ja tunnustatakse. Öeldakse ju ikka, et eestlase lemmikmagustoiduks on teine eestlane, aga alati see ei pea paika. Enamasti lausa ei pea paika, kuigi tõsi – eks negatiivne jääb alati rohkem silma. On ju olemas lausa mingi ütlus, et positiivsest kogemusest räägib inimene ainult ühele sõbrale edasi, aga negatiivse puhul jõuab see alati vähemalt kümne inimese kõrvu. Sotsiaalmeedia maailmas ilmselt sadade ja lausa tuhandeteni.

Olen siin vahepeal palju lugenud ja jõudsin just sama numbrini, mis ma kogu eelmise aasta jooksul lugesin – ehk siis olen vähem kui kahe kuuga lugenud 19 raamatut! Mu eesmärk oli palju tagasihoidlikum, aga nüüd usun, et aasta jooksul jõuan vähemalt 40-50 raamatut küll läbi lugeda. Jah, kui tempo oleks edaspidi sama kiire, siis jõuaks palju rohkem, aga eks see mingi hetk nagunii aeglustub. Sügisel läheb ju E lasteaeda ja mina lähen tööle tagasi, mis tähendab seda, et aega jääb palju vähemaks.

Olen selle suure lugemise käigus leidnud endale uue lemmikkirjaniku, kelleks on rootslane Fredrik Backman. See on täiesti uskumatu, kuidas mõnele inimesele on seda kirjutamisannet antud. Kui “Britt-Marie oli siin” ja “Ärevil inimesed” olid juba ülihead, siis “Mees nimega Ove” on meisterklass omaette. Ma olin sellest palju head kuulnud ja olin üpris kindel, et see on väärt lugemiselamus (sest Backman on nagunii hea – selles ma enam ei kahtle), aga see ületas kõik mu ootused (all Instagrami viites saab sellest täpsemalt lugeda). Nüüd tahaksin tema raamatule “Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust” käpad külge panna, aga Marsile on ka ilmselt kergem lennata, kui seda raamatut kuskilt saada. Raamatupoodides ei ole ja kui tuleb, siis on minutitega läinud. Raamatukogudes on pooleaastased järjekorrad sellele raamatule. Ma muidu ei salli üldse e-raamatuid, aga selle raamatu puhul olen vist nõus erandi tegema – Ellus pidi olemas olema.

Mind on sel aastal mõned raamatud nutma pannud – kokku kolm, millest kaks on Backmani teosed. “Britt-Marie oli siin” ja “Mees nimega Ove” olid siis need kaks. Kolmas raamat on Ashley Audraini “Kahtlus”, mida ma jaanuaris lugesin.

Et jah – neid kolme raamatut kindlasti soovitan, aga eelkõige just Fredrik Backmani.

Mis siis veel? Elu kulgeb vaikselt edasi, aga olen ise ka natuke mõelnud sellele, et ma pole oma kehakaaluga ikka teps mitte rahul. Kui pärast sünnitust võtsin nelja kuuga 115 kglt 90-le alla, siis nüüd kaalun 92. Ja seda juba viimased aasta (mõned kilod siia-sinna, korraks vist nägin numbrit 88 ka). Ilmselt oli minus mingi naiivne lootus, et kui alguses oli mu kaalulangus kiire, siis on see ka edaspidi selline. Sinna mu lootus kaduski, sest see ei olnud niimoodi. Ja vahepeal on see kõik nii raske, sest ma tahaksin 20 kg kergem olla. Aga ilmselgelt mul puudub igasune tahe ja motivatsioon selleks midagi teha. Mu kõht on endiselt selline, et nii mitmedki ilmselt arvavad, et oi, kui tore, et nad kohe uue lapse otsa tegid, mis ei vasta üldse tõele. Kui E-le kunagi ka järelkasvu tuleb, siis on see alles nelja-viie aasta pärast. Sellel on palju põhjusi – eelkõige see, et mul oli keisrilõige ja kuigi uue seaduse järgi mängiks aeg meie kasuks, sest nüüd säilib ju endine vanemahüvitis siis, kui saada kaks last kolme aasta jooksul, aga ma leian, et võiks siiski pikem vahe olla. Arst ei soovitanud rasestumist kuskil kahe aasta jooksul, aga pigem mitte riskida. Teiseks tahaks suuremat korterit ja sellega läheb ka aega – seega on mõttekam enne tööle minna ja siis edasi vaadata. Kolmandaks ma alles sain normaalselt hakata magama, ma pole valmis uuesti seda tralli niipea läbi tegema.

Ja neljandaks – ma kaalun liiga palju, et rasedaks jääda ja siis lõpetada jälle kolmekohalise numbriga. Ja kui ma end kätte ei suuda võtta, siis ma ei taha ka rasedaks jääda. Hendrik küll siin mõni nädal tagasi tegi ettepaneku, et teeks ikka kaks last järjest, mis oligi meie esialgne plaan, kui me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Aga ma saatsin ta kukele ja ütlesin, et see pole hea mõte.

Et jah – tulles tagasi nüüd kehakaalu juurde, siis ilmselt on mul endiselt raske leppida, et sel korral ei kao midagi ilma vaeva nägemata ära. No midagi kadus, aga 20 kg oleks ikkagi veel vaja. Ja ma olen üsna kindel, et see on osaliselt ka elu õppetund. Ma võtsin seda alati nii iseenesestmõistevana, et ma olen normaalkaalus. 29 aastat oma elust ei olnud ma kordagi pidanud mõtlema sellele, et äkki miski on mulle kitsas. Enamasti sobis M kui valatult selga ja nüüd neid pilte vaadates on kurb meel, et see enam niimoodi ei ole. Huvitav on ka see, et kui ma 115 kg lõpurasedana kaalusin, siis ma ennast paksuna ei tundnud. Aga ilmselt tuligi see sellest, et ma kandsin endas uut elu, mis ei jätnud sellistele mõtetele ruumi. Ka Mehhikos peaaegu 90 kiloni jõudes ei tundnud ma end suurena, sest kui ma Eestisse tagasi jõudsin, kadusid need kilod sama kiiresti või kiireminigi, kui jõudsid tekkida. Ilma midagi tegemata. Kuid siis ma olin 20.

Ja nüüd olen ma 31. Vanus, kust mitte miski ei kao enam niisama. Ja ilmselt on see ka märguanne, et kui sa midagi ette ei võta, siis sa võid 100kilosena või veel rohkemana lõpetada.

Kui see enda motiveerimine allavõtmise nimel oleks vaid sama kerge kui lugemise suhtes! Kuid seal on üks suur erinevus – ma olin kunagi väga suur lugeja, lihtsalt aastate jooksul natuke eemaldusin raamatutest ja eriti just ilukirjandusest. Seega kui nüüd uuesti lugema hakkasin, ei olnud see mingi eneseületus, vaid puhas nauding.

Kehalise aktiivsusega on lugu hoopis teine – ma olen alates sünnist saati vihanud seda. No olgu – alates sellest ajast, kui ma mäletan. Pole ma iial seda nautinud ja ka jalutamine on minu jaoks ebameeldiv tegevus. Oli seda siis, kui ma olin normaalkaalus ja on seda praegugi. Rääkimata siis mõnest muust füüsilisest pingutusest. Olgu, ainus erand on seks, aga sellega vist kaugele ei purjeta 😀

Et jah – kui Hendrik mu suure surmaga jalutama saab ja pärast mainib, et oli ju tore, siis ma vaatan teda nagu hullumeelset, sest mul küll lõbus polnud. Ma väsin kergesti ja muidugi tuleb see mu ülekaalust. Hendrikul endal pole ju iial sellega muret olnud – pigem teistpidine teema, et ta ei võta juurde. Eliastel üldse ei ole seda probleemi – Hendriku peres on kõik saledad ja normaalkaalus.

E-ga käibki enamasti jalutamas Hendrik ja ilmselt sealt mu probleem on ka alguse saanud. Olles ise veel rohkem jalutamisest võõrdunud kui varem (kuigi ma pole seda iial armastanud), siis on see suur probleem. Lisaks sellele, et see mulle lihtsalt ei meeldi, siis see ka väsitab mind. Mille taga ongi see, et ma ei liiguta end üldse.

Isegi mõte, et ma peaksin oma suhtumist kardinaalselt muutma, ajab mul südame pahaks. Seda nii liikumise kui toitumise suhtes. Ma olen ise ka paljude asjade suhtes arvamusel, et esimene samm on kõige keerulisem. Kuid kui see on juba tehtud, siis läheb kergemaks. Kahju, et ma sama suhtumist kehakaalu langetamise puhul rakendada ei suuda.

Kuidas oma ebakindlusest emarollis lahti saada?

Kui aasta 2020 oli minu jaoks lihtsalt kulgemise aasta, sest und oli vähe ja ma olin kogu aeg pahur, siis 2021 on hoopis teistsugune. Mingi omamoodi rahu on minu sisse tulnud, mida ma ei oska seletada. Kõik tundub palju helgem kui varem. Eks mul on ikka teatuid hetki, kus tunded üle keevad ja kõik mind närvi ajab, aga neid on võrreldes eelmise aastaga oluliselt vähem. Siis olin ma enamasti üks paras närvipundar ja üritasin kuidagi ellu jääda kogu selle tohuvabohu keskel.

Minu jaoks on emaroll pakkunud piisavalt rõõmu, aga ka väga palju ebakindlust. Olen vaadanud teisi emasid ja mõelnud, et miks mina küll nii ei suuda. Minus lihtsalt ei ole seda geeni, et plätserdame pool päeva värvidega või õpime tundma tsitruselisi, nagu üks teine blogija kogu aeg teeb. Iga päev on uus Instagrami story, kus jälle katsetatakse midagi uut – olgu selleks siis värvidega mängimine, manna või kaerahelveste asetamine ühest kohast teise või hoopis midagi kolmandat. Ma pikalt süüdistasin ennast, et miks mina nii hea lapsevanem pole; miks mina ei taha midagi sellist teha, kui too ema seda nii palju naudib.

Ma kujutan ette, et iga ema on vahel seda tundnud, et ta pole piisavalt hea. Sest alati on kuskil see sinu meelest superema, kes teeb sinust kõike paremini. Ja kui temalt küsida, et kas tema ka vahel lastest puhkust vajab, siis vastab ta suure tõenäosusega, et lapsed on elu õied ja ta võiks nendega 24/7 koos olla. Pärast seda sa mõtled, et krt, miks mina siis neid hetki nii naudin, kui korraks sõbrannaga välja saan või kui laps juba magab (nagu praegu näiteks). Miks mina seda vaikust nii hindan ja end praegu nii hästi tunnen, kuigi ma armastan E-d ülekõige maailmas?

Aja jooksul olen ma hakanud aru saama, et see võrdlus on mõttetu. Sa ei saa olla maailma parim ema, sest alati on keegi tegusam kui sina. Ja tead mis? Selles pole midagi halba – sa ei peagi olema maailma parim ema. Sa pead olema lihtsalt see ema, kes oma lapsi armastab. Ja kui selline meisterdamine pole sinu teema, siis see lihtsalt ei ole. Ma olen igati nõus, et loomulikult on see kasulik, aga kui sa teed seda ainult sellepärast, et sinna heade emade tabelisse jõuda (nagu mina seda teeksin), siis lõpuks oled sa palju õnnetum. Ja seda on ka su laps. Meie täna näiteks mängisime E-ga pehmete mänguasjade loopimist – ilmselt mitte kõige harivam tegevus, aga E oli nii elevil ja naeris nii palju, kui pehme mõmmik (kelle nimi on ka muide E, sest lasin kunagi tema nime sinna peale tikkida – see oli juba enne E sündi) ühest voodi otsast teise lendas. Samamoodi siis, kui me terve perega kommipaberite puhumise võistlust tegime. Imelikud tegevused? Ehk jah, aga teevad nii mulle endale kui lapsele palju rõõmu. Ja kas kokkuvõttes polegi see kõige olulisem?

Ma tean juba praegu, et minust ei saa kunagi seda ema, kes hakkab erinevaid meisterdamisprojekte ette valmistama ja nende tegemist nautima. Ilmselt lasteaias on seda nagunii vaja teha, aga meil on Hendrik, kes selliseid asju rohkem naudib. Aga mina olen tulevikus ehk hoopis see ema, kelle juurde E võib tulla koos luuletusega, et ma aitaksin tal selle pähe õppida. Või siis hoopis see ema, kellega raamatuid sirvida ja lugeda, sest me hetkel teeme ka seda. Praegu küll ainult vaatame, aga tulevikus juba loeme ka.

Mina olen ilmselt ka see ema, kelle juurde E võib tulevikus tulla, et küsida täpselt üle, kuidas mingit sõna kirjutada. Kui ma ise ei peaks teadma, siis ma helistan oma parimale sõbrannale, kellel on ülihea keeletaju. Kui tema ka siiski ei tea, siis ta küsib oma emalt, kes on eesti filoloog. Ja kui ma neid ei saa mingil põhjusel kätte, siis ma helistan Eesti Keele Instituuti (mida ma olen elus umbes viis-kuus korda teinud) ja voilá – vastus käes! 😀

Matemaatikaga läheb küll mingist ajast raskeks, aga selleks on meil Hendrik, kellel on alati reaalainetega head suhted olnud.

Tegelikult läks teema nüüd uitama, aga mis ma tahtsin öelda on see, et ma olen õppinud mööda vaatama sellest, et ma pole maailma suurim meisterdusentusiast. See ei defineeri mind emana, täpselt samamoodi ei tee minust halba ema ka see, et ma naudin hetki, kus E magab.

On lausa hirmutav mõelda, kui palju me endas kahtleme, sest me arvame, et keegi teine on parem. Me oleme ise need mõõdupuud oma peas loonud, et kui sa kõiki tegevusi ei naudi, siis sa oledki halb ema. Aga tegelikult see ei ole niimoodi – emad ei peagi ideaalsed olema, nad on vaid inimesed. Koos kõigi oma vigade ja puudustega.

Kogu see eelnev jutt ei kehti ainult emaduse puhul, see kehtib kõikjal. Tänapäeva sotsiaalmeedia ühiskonnas on lihtne end Instagrami avarustesse ära unustada ja hakata kahtlema kõiges. Eelkõige aga oma võimetes, sest alati on keegi kuskil, kes on sinust edukam. Alati on keegi, kes on sinust ilusam, peenem, säravama naeratusega, parema rühiga jne! Seda loetelu võiks hommikuni jätkata või isegi lausa pühapäevani välja.

Minu olen inimesena alati olnud üpris kõigutamatu, ma ei ole end kunagi tundnud halvemini sellepärast, et keegi on minust ilusam, peenem või parema naeratusega. Olen võtnud seda loomuliku elu osana, sest inimesed ongi erinevad ja kõigil on omad plussid-miinused. Küll aga oli just emaroll see, mis mind pikalt kõiges kahtlema pani. See oli minu jaoks midagi uut ja teistmoodi, sest enne seda olin ma lihtsalt naine. Koos oma plusside ja miinustega – mis oli minu jaoks igati loogiline.

Aga emaks saades tekkis minu sisse see kohutav ärevus, et ma pole piisavalt hea. Tunne, mis mind kui Jaanikat indiviidina, eriti puudutanud polnud, sest ma sain aru, et see pole mingi võistlus. Emana oli kõik teistmoodi, sest see oli minu jaoks uus positsioon, enne seda olin ma juba 29 aastat naine olnud, mis oli mind natuke õpetanud, kuidas see maailm toimib. Emaduse puhul oli see aga suur must auk, sest ma polnud varem ema olnud. Kõik oli uus ja hirmutav.

Nüüd hakkan vaikselt jõudma sinna ka emana, kus ma naisena juba ammu olen olnud. Ehk siis ma teadvustan endale seda, et ma ei saagi täiuslik ema olla, sest mitte keegi ei ole seda. Kõigil on oma plussid ja miinused ja see on igati okei! Naisena olen ma ammu selles staadiumis, et mul ei teki mingit alaväärsuskompleksi, kui ma ülihea figuuri või megakauni naeratusega naisi vaatan. Jah, ma ise pole selline, aga siis? Ma ei peagi täiuslik olema ja ilmselt ka see piltilus naine pole seda, sest mitte keegi ei ole. Või siis veel parem – me kõik oleme täiuslikud koos kõigi oma vigadega. Kõlab hoopis paremini, eks?

Täpselt samamoodi on emadusega. Võttis aega, aga lõpuks jõudis mulle kohale, et ma ei saa end siunata asjade pärast, mis ei defineeri heaks vanemaks olemist. Kui sa oma lapsi armastad ja oled nende jaoks alati olemas, siis see juba teebki sinust hea ema (või siis üldiselt lapsevanema). Jah, muidugi pole kõik alati lust ja lillepidu, aga seda pole elu kunagi. Ei niisama naisena ega ka emana. Ei vallalisena ega ka abielunaisena. Täiuslikkust ei ole olemas ja kui sa oled see, kes sa oled, siid sa oledki piisav (jätame siinkohal igasugused markantsed näited välja praegu).

Kuidas teil emadus kulgenud on? Aga naiseks olemine? Mis tekitab ebakindlust ja kuidas sellest üle olla?

Tere, veebruar!

Ilusat veebruarikuud kõigile! Sel aastal on meid väga imelise talvega õnnistatud – ma tõesti ei mäleta, millal viimati nii palju lund oli. Põlvamaad on valge vaip katnud juba alates 22.detsembrist, mis on täiesti uskumatu. Vahepeal pole lumi kordagi täiesti ära sulanud. Ma pole suur talvefänn kunagi olnud, aga vahelduseks on nii lumine ilm täiesti vinge. Sest pole ju õrna aimugi, mitme aasta pärast selline ilus talv jälle tuleb.

Mis siis vahepeal toimunud on? Saime eelmisel nädalal kõne, et E oli küll lasteaia järjekorras alates märtsist, aga neil ei ole meile enne septembrit kohta anda. Mis mõnes mõttes pole sugugi hull, sest me nagunii ei plaaninud E-d veel lasteaeda panna. Augustis lubati uuesti ühendust võtta, et rääkida täpsemalt, kuidas see süsteem toimima hakkab. E alles hiljuti hakkas normaalselt kõndima ja ta nagunii poleks veel lasteaiaks valmis. Meil on viimane füsioterapeudi aeg järgmisel nädalal ja pärast seda tahaks teha kokkuvõtva postituse sellest küllaltki keerulisest teekonnast, mis tegi kõiki päris ärevaks. Hetkel E veel saabaste või üldse jalanõudega nii hästi ei kõnni, aga füsioterapeut mainis, et see tuleb ka aja jooksul. Kodus kõnnib juba ilusti ja üldse siseruumides, kus jalatseid ei pea jalas olema.

Minul endal lõppes vanemahüvitis otsa ja mu igakuine sissetulek on 98 eurot. Väike summa on ka Digikassa kontol, aga järgmised pool aastat olen ma pankrotis 😀 Söögiga probleeme pole, sest Hendrik käib ju tööl ning arved saab ka makstud, aga ilmselgelt ei saa ma enam seda osta, mida ma tahan. Õnneks on mul riideid piisavalt palju ja E-l ka, sest olen kõik ette varunud.

Raamatuid ka nüüd mõneks ajaks jagub, sest ostsin mõned endale ära, mida nüüd loen. Hiljem saan raamatukogust laenutada. Mul on teatud uute ja populaarsete raamatutega see teema, et ma tahan neid endale, sest ei viitsi raamatukogus järjekorras mitu kuud passida. Näiteks Fredrik Backmani raamatud, mis on nii head, et tahaks neid juba sellepärast omada. See rootsi kirjanik on mu viimase aja üks suur lemmik, olen temalt kahte raamatut lugenud (“Britt-Marie oli siin” ja “Ärevil inimesed”), aga kindlasti tahan veel lugeda “Mees nimega Ove” ja “Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust” (oli vist mingi sarnane pikk pealkiri).

Et jah – ma ise olen aastal 2021 lugenud 13 raamatut, millest kümme jaanuaris ja kolm veebruaris. Täitsa hea number minu meelest, sest eelmisel aastal lugesin ma kokku 19 raamatut. Nii et 25-30 raamatut aasta jooksul tuleb ikka ära ja usun, et palju rohkemgi, sest mu ind pole raugema hakanud. Neid lugemiselamusi jagan ma oma Instagramis, aga panen blogipostitustesse ka mõned viited, mida lugenud olen 🙂

Oleme siin nädalavahetustel ringi sõitnud perega. Elistvere loomapargist ma juba kirjutasin, aga üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Valgas ja nüüd sel korral Tagumaal (Alatskivi lähedal) vanade autode võidusõitu vaatamas, kus Hendriku vend ka sõitis. Hendrik sõitis ka raja pärast võistlust läbi ühe vana autoga, mina ja E ootasime meie endi Toyotas (mis on tõele au andes ka vana auto – 2000.aasta oma oli vist, kui ma õigesti mäletan). See oli eriti krõbedalt külm pühapäev!

Ega siin muud suurt ei toimugi. Tavaline rahulik pereelu 🙂 Kuna ma olen nii harjunud, et E magab terve öö, siis olin nädalavahetusel parajalt üllatunud, kui ta üle pika aja öösel üles ärkas, sest tavaliselt ta seda ei tee. Läks natuke aega ja rahunemist, aga siis jäi uuesti tuttu. Pärast seda pole ta enam kordagi öösel ärganud. Kuigi see öine ärkamine tõi kõik vanad ebameeldivad mälestused tagasi eelmisest aastast, millele ma mõelda ei taha. Mul on vist eluaegne trauma nendest öistest ärkamistest 😀

Kuidas teil veebruar sujub?

Uskumatu – mul on laps, kes magab terve öö! Elistvere loomapark/ Ma olen juba kaheksa raamatut sel aastal lugenud!

See nädalavahetus oli meil päris tegus – käisime laupäeval rongiga Tartus. E polnudki varem rongiga sõitnud ja ta pidas hästi vastu. Lausa nii ideaalselt, et jäi rongis hoopis magama. Arusaadav ka – kell oli kaheksa hommikul, endalgi tuli uni peale. Olime terve päeva mu isa juures ja tulime õhtul rongiga tagasi. E lõunaunest ei tulnud küll midagi välja, sest ta ei maga kuskil peale kodu. Kui rongile jalutama hakkasime õhtul, siis jäi kohe vankris tuttu. E ei saanud ilmselt isegi aru, et rongile läksime, magas kogu sõidu maha ja ärkas alles Põlvas üles.

Eks kogu päev oli tema jaoks mürgeldamist täis, selle tõttu ehk ei tahtnudki isakodus magama jääda. Küll aga oli tal laupäeval lausa kaks lõunaund (no tegelikult juba õhtuund ajaliselt) – seega ööuni tuli alles 23.45. Muidu läheb E kuskil 22.00-22.30 magama, mis on paljude jaoks kindlasti ülihilja laste jaoks, aga ta ärkab ka kuskil kell 10.00 -11.00 vahel.

Et mul on tõesti endalgi raske uskuda, et E on laps, kes magab kogu öö ilusti ilma kordagi ärkamata. Tundub lausa sürreaalne, sest veel mõned kuud tagasi tundus see nii kauge ja helesinise unistusena, mida veel niipea ei juhtu. Pärast adenoidi eemaldamist läks E magamine kõvasti paremaks ja kui rinnast sai ka võõrutatud, siis sai ühest-kahest ärkamisest öö jooksul laps, kes ei tõusegi üles kordagi enne hommikut. Kaks ja pool kuud tagasi oli tavaline öö nii, et E ainult rinna otsas rippuski ja magas ainult meie voodis. Nüüd pärast imetamisest võõrutamist magab ta alati ainult enda voodis.

Eile käisime perega Elistvere loomapargis, mis oli tore elamus! Ma vist polnudki seal varem käinud, vähemalt ei mäleta küll, et oleksin. Just selline parajalt suur, et lastega oleks mugav ringi liikuda. Kõige ägedam oli ikka karu nii lähedalt näha – see mõmmik oli nii armas 🙂

E kõndimisega on nüüd ka kõik enam-vähem korras, see tekitas pikalt parajat peavalu, sest ta hakkas ju nii hilja ilma toeta käima. Meil on veel mõned füsioterapeudi külaskäigud tulemas, aga see on nii palju kaasa aidanud. Kui kõik korrad on käidud, siis teen ühe kokkuvõtva postituse sel teemal.

Kuna E magab nüüd väga hästi, olen ise ka palju produktiivsem. Olen sel aastal juba kaheksa raamatut läbi lugenud (alustasin 9.jaanuaril ehk siis lugesin esimese). Ma oma Instagramis kajastan neid, aga panen siia postitusse kolme oma lemmiku Instagrami viite. Fredrik Backmanist olin ma nii palju head kuulnud – ei pidanud pettuma ka. Lugesin esimesena “Britt-Marie oli siin”, mis oli väga hea raamat, aga plaanin teised teosed Backmanilt ka läbi lugeda. Üheks mu uueks lemmikraamatuks on alles sel aastal eesti keeles ilmunud Ashley Audraini “Kahtlus”, mis hoiab kogu raamatu vältel pinget üleval. Nii head lugemiselamust pole ammu olnud. Ma täiega naudin seda, et olen jälle ilukirjanduse maailmas tagasi, sest lugemine on mulle ju alati meeldinud. Vahepeal olin lihtsalt natuke võõrdunud sellest, eriti ilukirjanduse mõttes.

2021 on igal juhul hästi alanud!

Imetamisest prii! / Mina ja raamatud

Hei! Enam vist head uut aastat soovida ei tohi, sest muidu peab šampusega ukse taha tulema, aga ilusat seda aastat! Kuidas teil 2021 alanud on? Minul üpriski hästi – E on rinnast võõrutatud! Isegi rindu ei pea praegu üldse pigistama – ei mingit raskustunnet enam. Seda pidin tegema umbes nädal aega. Oli raske teekond, mis oli täis palju pisaraid ja loobumisvõite, aga lõpuks sai see tehtud. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis vana hea sinep oli meie teekonna eduvõtmeks. Pärast imetamise lõpetamist magab E veel paremini kui enne, mis on super. Vahel on tal küll natuke keeruline uinuda, aga see on köömes sellega, mis varem toimus. Minu jaoks on see olnud imeline võit, ma ütlen ausalt. Mul endal on palju enam energiat ja tahtejõudu muude asjadega tegeleda ning üldse tundub maailm kuidagi helgem! 🙂

Mina olen tõesti selline inimene, kes uueks aastaks mitte kunagi lubadusi ei anna – minu jaoks on see sõna kuidagi mannetu. Ilmselt selle tõttu, et iseendale lubaduste andmine ja kui tõesti peaks midagi halvasti minema, siis nende murdmine tundub valus protsess olevat. Selle tõttu armastan rohkem kasutada sõna eesmärgid. Kõikidest ma täna rääkima ei hakka, aga üks neist on armastus lugemise vastu tagasi saada. Seda eriti just ilukirjanduse suhtes. Olen küll eelmisel aastal jälle natuke rohkem lugema hakanud (kuid siiski vähem kui võiks), mis on ainult tervitatav nähtus, kuid žanriks on ikka olnud valdavalt eluloo-suhte-reisiraamatud. Või siis psühholoogia. Toredad raamatud kõik, aga tahaks nii väga vaheldust. Tahaksin jälle unustada end raamatute sekka ja nautida nende lõhna… Mis aga peamine – lasta kujutlusvõimel peas ringi käia – just nii nagu varem.

Kes ei tea, siis ma olin kooliajal suurem lugeja – seda nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Kutsekas enam mitte nii väga ja Tallinnas elades lugesin mõnikord ainult paar raamatut aastas! Häbematult vähe! Eelmisel aastal lugesin 19 raamatut, mida on ka tegelikult ülivähe – seega aastaks 2021 on eesmärk lugeda vähemalt 25 raamatut. Ideaalis tahaks loomulikult rohkem, aga ei hakka kohe väga suurt numbrit ka välja hõikama. Usun, et see on teostatav, sest kooliajal sai ikka aastas 50-60 ja rohkemgi raamatuid loetud, üks kord oli lausa 80. On muidugi neid, kes loevad aastas 110 ja enam raamatut (näiteks blogijatest Tikker, mu kiidusõnad sulle!)

Nii et võitegi mulle häid ilukirjanduslikke raamatuid soovitada! Ma pigem eelistaksin lugeda uuemaid – sobivad nii eesti kui ka välismaa autorid. Reedel tellisin endale juba mõned uued ära (all Instagrami postituse viites on info olemas, mis raamatud ma teisipäeval peaksin kätte saama, aga neid on veel). Oma Instagrami storydes või feedis hakkan vahel kokkuvõtteid ka tegema – seega, kes tahab rohkem kursis olla, siis võib mind seal kanalis samuti jälgida. Blogisse jõuab ehk ka mõni, aga sinna kindlasti rohkem.

Vot sellised lood siis hetkel! Kas te olete suured lugejad? Ma kunagi olin suur lugeja, siis vahepeal ei olnud üldse, nüüd hakkan vaikselt tagasi sadulasse saama. Ilukirjandusest olen tõesti natuke võõrdunud, aga nüüd olles juba kahte teost lugenud hiljuti, siis hakkab meelde tulema see armastus, mida ma raamatute vastu kunagi tundsin. See vana hea Jaanika, kes unustas lugemise ajal kogu ümbritseva maailma… Ta on küll natuke roostes, aga uuesti tagasi! 🙂