Mardisandid/ Kulmud ja ripsmed

Teate, ma eile lausa jooksin töölt koju, et mardisantide tulekuks valmis olla! Tegelikult mitte päris, aga Tartus ma tõesti jooksin, et rongile jõuda, sest linnaliinibuss istus ummikus kinni. Igal juhul rongile ma jõudsin ja ruttasin veel ruttu poodi, et head tavaari osta.

Hendrik oli parasjagu korvpallis ja kui ma maja trepikotta jõudsin, siid olid ühed mardisandid juba lahkumas. Kuna ma aimasin, et ega neid ei pruugi rohkem tullagi, siis ütlesingi neile, et ma võtaks nad küll vastu 😀 Ehk siis ma põhimõtteliselt ise kutsusin nad enda juurde. Kui ma võtmeid otsisin, siis nad laulsid ja tulid ilusti sisse, küsisid minult igasuguseid mõistatusi, millest ma enamikule vastust ei teadnud. Näiteks, mis on 99 ja kolks? Sajajalgne, kellel on üks puujalg 😀 Nad olid viiekesi ja neil oli kava valmis mõeldud – nii äge! Ma jagasin neile umbes kolmveerand kogu magusast, mis ma poest olin ostnud – seega järgmistele oleks väheks jäänud! Nad ütlesid, et keegi pole neile nii palju magusat andnud, aga kuna Põlvas elades on vähemalt lootus, et nad jooksevad (sest trepikoda pole lukus päeval), siis ma nii tahtsin marte vastu võtta. Ja hea, et ma võimalust käest ei lasknud, sest rohkem ei tulnudki keegi… Nii meenus enda lapsepõlv, kus Puhjas sai marti ja katri jooksmas käidud. Ma mäletan, et üks kord käisin isegi üksinda, sest teised jäid haigeks vms ega saanud tulla. Kusjuures seal tahtsid suuremad poisid meilt mitu korda komme varastada, aga õnneks jõudsime nende eest ära liduda. Ja käisime kodus varusid tühjendamas, et kurvema stsenaariumi puhul me kõigest ilma ei jääks. Haige värk ikka, et mingid tropid teismelised tahtsid lastelt komme tuuri panna… Ma ei tea, kuidas see asi tänapäeval on, aga loodan, et nii hull siiski pole.

Väiksena me ise võtsime mardi-ja kadrisante suht harva vastu, sest meil polnud söögirahagi, rääkimata sellest, et meil oleks neile midagi pakkuda. Ja hiljem Tartus ja Tallinnas elades keegi ei jooksnud, sest välisuksed olid alati lukus – ehk siis ainult oma trepikoja lapsed oleksid seda teha saanud. Ehk siis nüüd Põlvas elades mu unistus lõpuks täitus – sain mardisandid vastu võtta! Kahju, et neid rohkem ei olnud, aga vbl jooksid kellaajaliselt juba varem ära. Kadripäeval ootan kadrisante! Ja hea, et ma napilt siis koju jõudsin, kui nad minema hakkasid, sest muidu polekski keegi enam tulnud. Ma olen rahul, et ma neid ära minnes nähes mainisin, et ma võtan nad küll vastu, et ma lihtsalt just jõuan koju 😀

Mul on hea meel, et meie endi vanu traditsioone elus hoitakse, sest halloween tahab ju kõik üle võtta kahjuks. Aga just mardi-ja kadrisante peaksid lapsed jooksma!

Hendrik on hetkel sõbra juures remonti tegemas ja mina käisin täna Põlvas kulme ja ripsmeid korda tegemas…. Hmm, ma vist kohe oskan omapäraseid salonge valida, sest tulemus on selline… keskpärane. See maksis ainult 7 eurot ja selle raha eest vist rohkem ei saakski eeldada, aga ma tunnistan ausalt, et ma neid hindu ei vaadanudki. Oleksin nõus palju rohkem maksma, kui tulemus oleks parem… Aga nojah – mis seal ikka siis. Liisa Ilusalong tegi iseenesest suht sama tulemuse kui Dorpat Spa, veits heledama lihtsalt, aga siin maksis see seitse eurot ja seal 23 eurot. Ja ma ütlesin ka, et ehk saaks kulmudele mingit kaart, aga vist mitte. Kui see teenindaja lõpuks hinna ütles, siis tundus imelik virisema hakata, sest seitsme euroga ei saa tavaliselt persetki pühkida. Samas – kõige hullem vist pole ka, mulle endale meeldiks vist veits tumedam, kuigi tõsi, et mu heleda nahaga see ei sobiks.

Lõpetuseks siis paar pilti ka nendest kulmudest ja ripsmetest. Käisin täna kirbuturul ka ja ostsin sealt endale korraliku ja suure käekoti ja veits pluuse ning kampsuneid. Piltidel ongi täna ostetud pluusid-kampsunid, jalas on need rohelised teksad, millele ma hiljuti nööbi ette õmblesin. Kuna need on selfid, siis pole vbl kõige paremini näha, aga hetkel ma olen üksinda kodus 😀 Ma olen nagunii ise juba suur selfitaja. Ja kulme näeb ikka, see ongi põhiline.20181110_15302620181110_15365420181110_15260320181110_15241720181110_153551.jpg

Advertisements

Ma olen vanamoodne/ Mõned filmid/ Tšiili youtuber Germán Garmendia teeb väga häid videoid!

Merje siin kirjutas, kuidas talle üldse ei meeldi uuendused. Löön kohe kampa selle jutuga, sest ma ise olen samasugune! Ma oleks rahumeelselt veel järgmised 10 aastat paroolikaarti kasutanud, aga SEB keeras selle võimaluse novembrist täiesti kinni. Ma tean, et Swedbanki paroolikaart veel mingil määral hingitseb, aga nad on seda summat kõvasti vähendanud, mida sellega üle saab kanda – ehk siis seal pole ka enam pikka pidu. Vist 50 eurot ongi nüüd? Merje mainis, et on. Ma ise olen alati SEB klient olnud.

Ja kui ma siis täna panka läksin ja ütlesin, et ma tahan pin-kalkulaatorit, siis hakkas teenindaja mulle kohe muid ja uudsemaid võimalusi pakkuma, aga ma ei tahtnud! Ütlesingi kohe ära, et ma olen vanamoodne… Ma ei taha moblaga makseid teha ehk siis Smart-ID langeb ära. Ja Mobiili-ID ega tavalist ID-kaardi lugejaga maksmist ma ei saa teha, sest siis ma oleksin pidanud omal ajal oma ID-kaardi sertifikaate uuendama, aga kuna ma ei anna digiallkirju peaaegu üldse, siis ma ei teinud seda (ja ma olen alati ainult paroolikaarti kasutanud). Ja nüüd päästaks vist ainult uue ID-kaardi tegemine, aga no ma ei viitsi… Ja täna siis kasutasin esimest korda pin-kalkulaatorit ja mulle kärab see võimalus ka. Natuke piinlik on, sest ma töötan ise start-up ettevõttes – ehk siis peaksin alati uuendustele avatud olema, aga no ma ei ole. Tegelikult elan ikka täiesti kiviajas. Aga no mu enda töö pole IT-ga seotud üldse, seega võin end vist välja vabandada 😀 Mul oli alles 2,5 aastat tagasi nuputelefon, millega sai ainult helistada ja sõnumeid saata 😀 Nüüd ma päris seda enam ette ei kujutaks, sest õhtuti ma avan kodus väga harva oma arvuti, korra nädalas ehk (näiteks hetkel). Tööl olles olen nagunii arvutis ja kodus olles istun moblas. Ka moblas olen viimasel ajal bloginud ja üldse pole enam ebamugav. Kui tahan viidata mingitele asjadele, siis arvutis on seda minu jaoks lihtsam teha. Ja kui tahan rohkem pilte lisada.

Kuna ma täna juba arvutis olen, siis kasutan ära seda, et rääkida kahest filmist, mida ma vaadanud olen. Üks neist on õudukas “The Visit”, mis mulle väga meeldis! See räägib kahest teismelisest lapsest, kes otsustavad oma siiani täiesti tundmatuid vanavanemaid külastada. Kuna laste ema ei ole oma vanematega aastaid suhelnud, siis pole ka lapsed neid näinud. Nüüd tekib neil selleks ideaalne võimalus, sest teismeliste ema sõidab oma elukaaslasega puhkusereisile. Ja nii siis lapsed sõidavadki oma vanavanemate juurde, tehes samal ajal kogu sellest asjast dokumentaalfilmi enda jaoks. Kui alguses tunduvad nende vanavanemad lihtsalt natuke omamoodi, siis mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam mõistavad lapsed, et nende vanavanematega pole kõik korras… Lõpp on igal juhul ootamatu!

Teine film, mida ma vaatasin, oli Tšiili juurtega ja hispaaniakeelne. Kuna Telias on harva hispaaniakeelseid filme, siis selle pidin kindlalt ära vaatama! “A Fantastic Woman”  räägib ühest transseksuaalsest naisest, kelle kõvasti vanem meessõber temaga koos olles ära sureb. Ja sellest, kuidas ka tänapäeva maailmas inimesed arvavad, et transseksuaalid on haiged värdjad… ehk siis mehe perekond ei suuda leppida, et selline naine võiks mehe matustele tulla või mehe korteris veel elada jne. See film iseenesest polnud just kõige parem, aga näitas ilmekalt seda poolt, et inimesed võivad väga õelad olla.

Rääkides Tšiili hispaania keelest, siis ma olen viimasel ajal üht Tšiili youtuberit jälgima hakanud. JuegaGerman on kõige tuntum hispaaniakeelne youtuber, kellel on kõige suurem hispaania keelt rääkivate jälgijate hulk Youtubes. Ma üldiselt jälgin mehhiklaste Youtube toodangut, aga ma olen üliõnnelik, et ma  Germán Garmendia Youtube kanali avastasin! Ja kuigi mu lemmik hispaania keel on endiselt mehhiko oma, siis ma olen seda tšiili hispaania keelt ka nautima hakanud 🙂

Germáni videod on küllaltki kriitilised, ta pilab paljusid olukordi ja inimesi, aga ta ei ropenda mitte kunagi – ehk siis suudab seda väga maitsekalt teha. Lisangi lõpetuseks mingid tema videod, mida ma olen vaadanud, aga ma ei jõua iialgi neid kõiki ära vaadata, sest neid on meeletult!

Selles videos räägib Germán sellest, millised on täiesti kohutavad tätoveeringud, mis kunagi tehtud on. Päris hull ikka, mida inimesed endale tätoveerida lasevad 😀

Siin videos tutvustatakse seda, kuidas väliselt väga ilusad pildid on tegelikult tehtud – ehk siis mis nende saladus on.

Ja siin räägib Germán väga hulludest ametitest, mis maailmas olemas on. Näiteks koristaja spermapangas, kus sa pead pärast iga korda, kui mõni mees on oma annetust tegemas käinud, kogu selle ruumi puhtaks küürima… Nojah, mitte just kõige meeldivam ilmselt 😀 Päris hea oleks vastata küsimusele, et mis tööd sa teed – ma küürin erinevate meeste spermaplekke puhtaks 😀 Sest kuigi võiks arvata, et pole see midagi nii hull ehk, siis tegelikult ikka on – kleepuvad pornoajakirjad jne 😀

Et hispaania keele oskajatele – vot see youtuber on tõeline pärl! Ja just sellepärast on tal kahe kanali peale kokku ka ligi 60 miljonit jälgijat Youtubes. Üldse hispaaniakeelsed youtuberid on head, eriti Ladina-Ameerika omad. Mul on hea meel, et ma hispaania keelt oskan ja sellest kõigest aru saan 🙂

Kodused toimingud/ Mehi tuleb samuti kiita!

Millal te viimati nööbi pükstele ette õmblesite? Mina pean ausalt tunnistama, et see oli vast üks 10 aastat tagasi. Mul lihtsalt ei tule kunagi nööbid tavaliselt ära, enne lähevad teksad ise katki. Suvel aga kaltsukast ostetud roheliste teksadega juhtus see lugu, et nööp tuli ära. Tegelikult juhtus see kõik juba suvel, aga mul ei olnud üürikorteris ei niiti ega nõela, sest ma ei õmble mitte kunagi. Ja kuigi ma siis mõtlesin, et homme ostan niidi ja nõela, siis sinnapaika see jäigi, sest ma unustasin selle ära.

Täna aga vaatasid need teksad mulle kapist vastu ja ma küsisin Hendrikult, kas tal niiti ja nõela on. Ja tal oli – seega lõpuks õmblesin nööbi pükstele ette. See on ainuke asi, mida ma õmmelda oskan. Ma ei salli absoluutselt õmblemist, seega minu moto on lihtne – mis katki läheb, see kohe prügikasti lendab. Enamasti mul tõesti ei kuku nööbid mitte kuskilt ära. Ma isegi võin kududa ja heegeldada (sokkide kudumise puhul peab keegi kanna osa meelde tuletama), aga õmblemist ega tikkimist ei salli ma silmaotsaski!

Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis mu ema parandas katkisi sokke! Me olime ilmselt liiga vaesed, et nii palju uusi osta, aga juba siis ma mõtlesin, et kui ma suureks kasvan, siis on mul vähemalt nii palju raha, et ma ei pea sokke õmblema. Nojah – nüüd on kõigil nii palju raha, et see on juba loogiline. Või on tänapäeval veel tõesti inimesi, kes katkiseid sokke lapiks? Ma olen seda viimast ainult ühe korra teinud ja see oli siis, kui mu enda kootud villased sokid katki läksid! Ma kudusin need kuuendas klassis ja veel 12-ndas kandsin neid, kuigi neid oli kõikjalt juba parandatud, aga need olid mu enda tehtud! Et jah – siis ma veel mõistan seda sokkide parandamist, kui need on enda kootud või ise kujundatud vms. Muul juhul on see minu meelest suur lollus.

Me kusjuures Hendriku kursavenna soolaleivapeol arutasime, et kuidas meil kodused majapidamistööd omavahel on ära jagatud. Süüa teeb rohkem Hendrik, sest see meeldib talle rohkem, pesu pesen rohkem mina (ehk siis tegelikult pesumasin, aga mina panen sinna ja pärast kuivama), tolmuimejaga koristan mina, tekikotte vahetab Hendrik, nõusid peseme mõlemad. Et mingi tasakaal on olemas ja me pole sellepärast kunagi tülitsenud, et kes mida tegema peab jne. Me mõlemad oleme suht chillid selle kohapealt, aga meil pole mitte kunagi mingit nõudekuhja kraanikausis, sest me peseme need kohe pärast söömist ära. Meid mõlemaid häiriks see. Mind häirib täis musti riideid pesukorv ka, sellepärast ma ei lase sel iial täiesti täis minna, vaid pesen enne asjad eest ära. Hendrikule meeldib näiteks, kui kilekotid on kapis volditult – mina viskan suvalt kappi 😀 Ta enamasti kilekotte nagunii ei kasuta, vaid riidest kotti. Nüüd on mul riidekapp suht korras püsinud, sest mu asjad mahuvad rohkem ära, Hendrikul on alati riided kapis megakorralikult volditud olnud. Mina ei triigi oma riideid mitte iial, sest ma lihtsalt ei osta selliseid asju, mis triikimist vajaksid, Hendrik ikka vahel triigib oma asju. Ja Hendrikul on sokid alati paaris koos, mul on suvalt, sest nagunii on kõik enamasti musta värvi – et poogen, millised sokid jalga lähevad.

Et selles mõttes on Hendrik minust korralikum küll, sest ta asjad on paremini organiseeritud. Aga jah – meil need asjad on ikka suht alguses paigas olnud, et pole iial muret olnud, et kes mida teeb jne. Kuna me pole mitte kordagi selle aasta jooksul tülitsenud, mis me koos oleme olnud, siis on see vist loogiline, et ka see asi on kuidagi sujuvalt kujunenud. Selle aasta jooksul mäletan ma kahte korda, kui mina vist kaheks minutiks solvusin, aga see sai nii kiiresti lahendatud, et nüüd tagantjärele mõeldes ei meenugi enam eriti, mis see konkreetne põhjus siis oli. Rääkisime Hendriku endise kursavennaga ka sellest, et meil tõesti ei tule tülisid ette, sest kuigi mina võin olla vahel üliemotsionaalne ja võin ka vajadusel nähvata, siis Hendrik on sellistes olukordades nii hea asjade selgeks rääkija, et see on lausa uskumatu. Olen seda kaks korda näinud, kui olen tõesti korraks solvunud olnud. Ja kuna mul on nii hea mees, siis mul ei tekigi kunagi tahtmist vinguda, pikemalt kui kaks minutit solvuda jne. Ma olen alati endale sellist meest tahtnud, kes oskaks oma tundeid näidata ja kes näitaks mulle välja, et ta mind armastab. Ja Hendrikuga olen ma selle kõik ja veel rohkemgi saanud 🙂 Ta on mind ennast ka juba rahulikumaks ja paremaks inimeseks muutnud.

Kuidas teil kodused majapidamistööd jagatud on? Ja võite kommentaariumis mulle oma mehi kiita! Mul on vahel tunne, et naised kiidavad liiga vähe oma kaaslasi, sest arvatakse, et mehed ei vaja häid sõnu. See on nii vale suhtumine! Mehed vajavad häid sõnu sama palju kui naised, nad lihtsalt ei näita seda välja. Minge ja kiitke oma elukaaslasi, abikaasasid just praegu! Ja andke mulle ka teada, kuidas see teil läks ja miks teie kaaslased imelised inimesed on 🙂 Nad on seda kiitmist väärt 🙂

Kui rong hilineb täiega, siis saadetakse asendusbuss!

Ma peaks praegu rongis olema, aga ei ole, sest rong hilineb rohkem kui tund aega! Ja seega korraldati meile suur asendusbuss, millega ma nüüd Põlvasse sõidan. Päris omapärane oli Tartu rongijaamast minna bussile, et siis Põlvasse sõita. Aga väga hea, et selline kiire organiseerimine tehti, sest rong oleks hilinenud üle tunni aja. Ja kesklinnast oleks järgmine buss ka alles 19.40 läinud. Et kui asendusbussi poleks tellitud, siis ma oleks ikka rongi ära oodanud. Aga ma olin kuulnud, et selliseid asju juhtub, endal veel polnud juhtunud.

Ma pole ammu siia lobisema jõudnud, sest elu läheb nii kiiresti. Kui Hendrikul on hommikune vahetus nagu praegu, siis ma õhtuti ei jõua eriti blogima ka, sest me teeme muid asju. Või siis vahel ei viitsi ka.

Nädalavahetus möödus tegusalt – tähistasime Hendriku venna sünnat (ta sai 29, see oli perekondlik istumine), samal õhtul ehk laupäeval sõitsime Tartusse, sest Hendriku endine kursavend oli just oma korterisse kolinud ja tegi meile kahele soolaleivapeo. Ilus korter – uues majas ja väga tänapäevalik. Ehk siis avatud köök ja heledad toonid ehk Skandinaavia stiil. Ma ise olen see inimene, kes eelistab rohkem värve ja mitte avatud köögiga planeeringut – meil hetkel Hendrikuga ka niimoodi. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui toidulõhnad jõuavad köögist kohe elutuppa. Maitse asi, eksole. Ilmselt tänapäeval eelistavad enamus inimesi juba avatud planeeringut.

Pühapäeva pärastlõunal käisime Hendriku vanavanemate juures, kus ka Hendriku venna sünnat vaikselt tähistati. Õhtul käisime saunas nagu nädalavahetustel ikka. Ja pärast vaatasime “Su nägu kõlab tuttavalt”, mis on aastaid mu lemmiksaade olnud. On siiani!

Ja ega muud suuremat polegi kribada. See asendusbuss kimab ka täie hooga, sest rongi ajagraafikust on ta nagunii juba täiega maas. Kusjuures see buss sõidabki seda teed, mis rongirööbaste lähedalt läheb – ehk siis kõik peatused on raudteejaama lähedal. Et inimesed ikka saaksid samas kohas peale ja samas kohas maha. Mulle sobib see ideaalselt, sest Põlvas ma elan raudteejaama lähedal.

Kuidas teil nädal alanud on? Kas teil ka kunagi rongi asemel on asendusbuss saadetud, sest esimene jäi tulemata?

Edit: Kusjuures piletit siin asendusbussis ei küsitud. Mul on nagunii kuupilet, aga ilmselt ka selle tõttu, et nagunii ollakse ajagraafikust maas. Ja piletimüüjat polnud ka kohe võtta, ta on selles rongis ju veel, mis hilineb.

Niisama üldine plära/ Kes on Eestis kollase meedia staar ja kes seda ainult ette kujutab?

Tööl saigi täna siis teise ruumi kolitud. Ma veel natuke harjun uue kohaga, vana oli nii armsaks saanud. Kusjuures ma olen samal kohal isegi kaks päeva veebruaris 2017 istunud, kui ma sinna firmasse tööle läksin, sest siis me alles saime selle teise ruumi juurde, kus ma kogu selle ülejäänud aja istusin. Ja nüüd kolisin samasse ruumi ja samale kohale tagasi, kus ma päris esimestel päevadel istusin. Natuke nostalgia tuli peale, kui ma sinna tagasi kolisin 😀

Hendrikul on sel nädalal õhtune vahetus ja me näeme teineteist ainult öösiti, kui ta koju jõuab. No hommikuti ka, aga siis ma lihtsalt annan talle musi enne tööleminekut. Kui ta jõuab öösel, siis me ikka natuke arutame päevasündmusi ja siis jään mina uuesti tuttu. Kuna ma sel nädalal ärkan 06.45, mitte kell 06.00 nagu tavaliselt, sest ma saan autoga tööle, siis lähen ma ka tavapärase kella 22.00 asemel kell 23.00 tuttu. Hendrik jõuab kuskil 23.30 koju ja ma tavaliselt juba siis magan, sest ma uinun ju alati suht kohe. Selles mõttes on küll mul vedanud.

Paljud blogijad siin kirjutavad staariks olemisest, aga mõne blogija vaatenurk ajab lausa naerma. Või tegelikult peaks lausa nutma ajama, et selliseid vaatenurki on ka olemas. Räägin hetkel konkreetselt Marimelli postitusest, kus nad väitsid, et nad on staarid, mitte blogijad. Kes on Eesti mõistes üldse staar? Kui võtta kollane meedia mängu ja arvestada sealseid staare nagu Marimell ilmselt enda puhul mõtles, siis on ehk Anu Saagim tõesti staar, teised… mitte nii väga. Või pigem üldse mitte. Anu Saagimist on kõik eestlased kuulnud ja see, kas ta inimestele meeldib või mitte, polegi nii oluline, aga teda vähemalt teatakse. Ma kujutan ette, et kui linnas suvalistelt inimestelt küsida, kes on Marimell, siis jääksid pooled lollaka näoga vahtima ega saaks üldse aru, kellest või millest jutt on. Aga noh – eks inimesed võivad ju ise kõike uskuda, mida nad tahavad. Ma näiteks just lugesin, et mingi inglise naine pettis oma meest 20 vaimuga ja jättis oma kihlatu lausa mingi vaimu pärast maha, kellega ta nüüd planeerib abielluda ja ka lapsi saada. Ja nad lausa olevat seda seksivärki korra teinud ja puha. Vähemalt nii see naine usub… Seega ei tohiks siin imelikus maailmas mitte miski üllatada, ka Marimelli staariks pidamine on selle näite kõrval kökimöki.

Kes on teie meelest Eesti mõistes staar? Jätame hetkel tõelised staarid välja (a la Arvo Pärt ja Neeme Järvi, kes on meie ühiskonnale tõesti midagi väärtuslikku andnud), vaid keskendume pigem kollase meedia staaridele. Kas sellisel juhul on Anu Saagim staar? Või Krista Lensin? Mallukas? Paljas Porgand? Marimell? Brigitte Susanne Hunt? Grete Klein jne? Kes võiks end tõesti kollase meedia staariks pidada ja kes seda ainult oma peas ette kujutab?

Siiani käed värisevad hirmust…/ Hommikune pikem uni

Elasin just Tartu raudteejaamas suht õudse olukorra üle. Istusin väljas toolil ja ootasin rongi, panin kindad enda kõrvale, aga väljas oli nii suur tuul, et need lendasid  ära. Ühe sain kätte kohe enda juurest maast, aga teine lendaski raudteele. Üks mees siis pakkus, et ta läheb toob selle ära, aga õnneks ma märkasin, et rong tuleb ja ütlesin talle kohe, et ärgu jumala eest mingu. Õnneks ta ei läinud ka, sest rong tõesti tuli kohe. Uhh, ma lõpetaksin hullumajas, kui keegi minu kinda pärast või ükskõik mis asja pärast oleks rongi alla jäänud. Rong sõitiski minu kindast üle, aga keda see mõttetu kinnas huvitab sellises olukorras. Ma praegugi kirjutan sellest asjast niimoodi, et käed värisevad. Ja õnneks ma nägin, et rong tuleb – need Elronid tulevad tegelikult suht vaikselt. Appi, ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda. Õnneks midagi ei juhtunud. Aga siinkohal õpetus ka kõigile teistele – kui kinnas kukub raudteele, siis las see jääb sinna, eriti kui on teada, et rong peaks kohe tulema. See on vaid mingi mõttetu asi.

Nüüd tulleks natuke positiivsemate nootide juurde, siis olen ma sel nädalal natuke kauem magada saanud, sest Hendriku isa on mind Tartusse viinud. Tal on väga liikuv töö ja sel nädalal on see Tartus. Kuigi ka niimoodi jõuan ma kontorisse isegi veel varem, kui rongiga minnes, sest ta peab 08.00ks tööl olema – seega viib mu enne seda ära. Aga hommikul on 45 minutit unelisa olemas. See on hetkel niimoodi ainult sel nädalal, sest järgmisel nädalal ei pruugi tal töö Tartus olla. Õhtuti tulen ikka rongiga, sest Hendriku isal on pikemad tööpäevad ja siis ma jõuaksin liiga hilja.

Muidu läheb ikka vaikselt ja töiselt. Täna oleks pidanud ka tantsimine olema, aga see jäi ära, sest õps ei saanud. Ja mäletate, et ma kirjutasin sellest, et varsti kolin tööl ka teise ruumi? No see ehitus on tööl kauem aega võtnud ja see varsti jõuab nüüd siis lõpuks kätte. Kaks kuud hiljem, kui me kõik arvasime. Enamus kolivad ümber, sest saime ruumi juurde ja IT- inimesed lähevad sinna ruumi, kus hetkel müük on (ehk siis hetkel olen mina ka seal). Vanast koosolekuruumist saab müügiosakonna uus kodu ja saime täitsa uue ruumi koosolekuteks juurde. Meil peaukse asukoht ka vahetub ja mina kolingi sinna ukse juurde, hetkel istun ma samuti uksele lähedal. Mu praegune koht on mulle nii armsaks saanud – eks näis, kuidas uuega kohanemine läheb 🙂

Vahetasin rehve esimest korda elus (loe: keerasin paar kruvi ja lasin Hendrikul pilti teha :D)/ Käisime Põlva kultuurimajas etendust “Tantsud Eesti filmide radadel” vaatamas/ Mõned filmid, mis ma viimasel ajal vaadanud olen/ Kellakeeramine, mis paljudele veel pool aastat hiljem tunda annab – kuidas ometi?

Teate, eile oli jälle üks selliseid päevi, kus lumi tuli kõigile ootamatult maha, seega võib veel kuu aega kuulda, kuidas rehvid on kõigil vahetamata, sest noh – igal aastal paistab see lumi kõiki nii üllatavat ja töökodades on meeletud järjekorrad. Tõsi see on, et viimased kaks aastat on see lumi kuidagi eriti vara tulnud, sest eelnevatel aastatel pole ta meid oma tulekuga juba oktoobri lõpus õnnistanud. Kuid kui rehvid on erinevate velgede peal (peaks vist nii olema?), siis on neid väga lihtne ka ise vahetada – ehk siis Hendriku jaoks tähendab see lihtsalt seda, et tuleb paar mutrit keerata ja asi ongi tehtud!

Sel aastal sain ise ka seda natuke proovida 😀 No sain paari mutrit keerata, Hendrik muidugi kontrollis mu töö üle, sest ma pigem rohkem niisama poseerisin 😀 Kuid kahe rehvi puhul aitasin natuke kaasa küll.

Lund küll sadas täiega, aga vahetatud need said! 🙂 Ehk siis sain neid mutreid või polte vms ühe korra lahti keerata, kui suverehvi eemaldamiseks läks ja teine kord kinni keerata, kui talverehv peale pandi. Ma tõesti olen autode terminoloogias väga kehv – seega vast annate andeks, kui kõik neid sõnu valesti kasutan 😀

Õhtul võtsime aga tööriided seljast ära ja panime natuke viisakamad asemele, sest suundusime Põlva kultuurimajja, et vaadata sellist etendust nagu “Tantsud Eesti filmide radadel” – ehk siis läbi aegade meie endi filmid ühendati erinevate tantsudega. Hendriku rahvatantsurühm tantsis ka, aga tema ise sel korral mitte – seega olime mõlemad vaatajate rollis. Kas teie teate, mis on täiesti esimene film, mis meie kodumaal valmis? Mina enne eilset ei teadnud, aga nüüd tean – selleks on “Karujaht Pärnumaal”, mis valmis 1914.aastal. Mina muidugi seda näinud pole, ausalt öeldes olin vist ühe korra ainult seda nime kuulnud. Wikipedia küll ütleb nüüd, et tegelikult enne seda oli veel mingi “Laenatud naene”, aga etenduses mainiti esimesena seda “Karujahti” igal juhul.

Mulle see etendus meeldis väga – oli kaks jutustajat, kes tutvustasid vaatajatele filme ja need olid alati mingi konkreetse rahvatantsuga ühendatud, mida erinevad rühmad siis pärast tutvustust tantsima hakkasid. Kuigi pean tunnistama, et väga paljud filmid olid minu jaoks täiesti tundmatud – eriti just need vanad. Õnneks oli ka palju tuttavaid ja lemmikuid – no näiteks “Vallatud kurvid”, mis on minu jaoks parim eestlaste tehtud film üldse! Ja kuigi “Siin me oleme” mulle esimesel korral eriti ei meeldinud, ma vaatasin seda alles siis täiesti esimest korda, kui ma olin 18, aga nüüd aja möödudes on see mulle küll väga meeldima hakanud 🙂 Samas – Ervin Abel, Lia Laats ja Sulev Nõmmik olid ise juba nii head näitlejad, et see kõik mõjus väga naljakana 🙂 Lihtsalt esimest korda tuli mul uni peale, aga nüüd on mu arvamus sellest teine.  Küll aga on filme, mille menust mina näiteks siiani aru ei saa. Näiteks palju kiidetud “Mehed ei nuta” on film, mida ma pole suutnud lõpuni vaadata – lihtsalt nii igav on see minu jaoks. Ja natuke häbi on samuti, sest seda kiidetakse tõesti ka tänapäeval väga palju, aga no mind see sanatooriumivärk ja saarele saatmine üldse ei tõmba. Ja seal ei aita isegi Lia Laatsi, Ervin Abeli ega Sulev Nõmmiku osatäitmine, mis tavaliselt alati filmi heaks teeb.

Muidugi oli seal ära toodud ka “Kevade”, “Viimne reliikvia”, järjest kaugemast minevikust mindi aina tänapäevani välja – “Nimed marmortahvlil” ja “Päevad, mis ajasid segadusse” mainiti seal samuti ära. Ja kõige igavam kodumaine film toodi seal ka ära – 1987.aastal valminud “Tants aurukatla ümber”. No täiesti mõttetu jama on see, ma pole küll 1914.aastal valminud “Karujahti” näinud, aga olen üsna veendunud, et isegi see on parem. Millised kodumaised filmid teile kõige enam/kõige vähem meeldinud on?

See etendus oli üpris pikk, üle kahe tunni kestis. Õnneks ma võtsin oma prillid kaasa, sest kuigi me istusime üpris ees, siis pooled näoilmed oleksid ikkagi nägemata jäänud, kui oleksin ilma prillideta seda vaadanud. Pärast pidu toimus veel eraldi üritus rahvatantsijatele, kuhu me hästi korraks sisse põikasime, aga kuna Hendrik sel korral ise ei tantsinud, siis oleks suht imelik sinna jääda olnud, pealegi mina pole rahvatantsuga üldse seotud. Kuigi Hendriku tantsupartner ta sinna kutsus ja tema ise ilmselt läks (ta ka ei tantsinud – nad tavaliselt ikka kas tantsivadki koos või ei tantsi üldse, samas vahel tehakse tantsud ka ümber või tantsitakse neid tantse, mida on võimalik ka ilma paariliseta tantsida, kui üks osapooltest ei saa esineda vms – nagu Kagu-Eesti tantsupeol kevadel oli, sest Hendriku tantsupartner oli kukkunud ja end vigastanud, aga Hendrik ikkagi mingeid tantse sai tantsida), siis Hendrik arvas, et tavariietes on sel üritusel natuke pentsik olla. Ütleme ausalt, et mul endal oleks veel veidram olnud, sest ma pole üldse rahvtantsuga seotud, kõik olid seal ilusti rahvatantsuriietes jne. Seega me pigem ei jäänud sinna üritusele. Hendrik oleks võinud üksinda küll jääda ja ma oleksin taksoga vms koju saanud, aga ta ei tahtnud seda varianti ka, sest kuna ta ise ei tantsinud, siis ta leidis, et pole õige seal niimoodi olla (see üritus oligi ainult rahvatantsijatele, kellelegi ei olnud seal kaaslast, kui mõlemad just koos rahvatantsu ei tantsi).

Käisime pärast etendust kakaod ja saiakesi Põlva kultuurimaja kohvikus nautimas 🙂

Unustasin prillid korraks ka veel pähe. Ma neid niisama ei kanna, sest mu miinus pole nii suur, aga teleka ees, teatris, kinos jne on mul need ees 🙂 Hendrik on väga tõsise näoga pildile jäänud 😀

Kui eile koju jõudsime, siis ma vaatasin ühe õuduka ära, mida ma täiesti kiidaksin. Selle nimi on “Mamma”, mis räägib kahest lapsest, kes elavad viis aastat metsas… Pärast nende isa surma peetakse ka neid pikalt surnuks, aga siis leitakse nad lõpuks üles ühest salapärasest majast ja viiakse kasvatamiseks nende laste onu perekonda. Küll aga ei aima nemad, et vahepeal on neid seal majas “kasvatanud” hirmus olend, keda lapsed mammaks kutsuvad…  Ja niimoodi hakkabki lahti rulluma kogu see hirmus lugu, mis selle õudse olendiga seotud on jne. Lõpp on pooleldi kurb, pooleldi õnnelik.

Küll aga ei kiida ma õudukat, mis on IMDb-s päris normaalse keskmise hinde ja väga okeid arvustused saanud. Selle nimi on “Hereditary”, mille kriitikud on üldiselt suht hästi vastu võtnud, aga minu jaoks oli see lugu liiga pikk, liiga mõttetu ja ainuke hirmus asi oli seal see laps, kes lihtsalt nägigi jõle välja. Ei kõigutanud mind kurb lugu sellest, kuidas selle naise perekond oligi omadega perses – alustades ta surnud emast, kes teda pärast surmagi rahule ei tahtnud jätta jne. Või siis tema enda koledast lapsest, kellel veel surnud vanaemaga lüli olemas oli jne. Et mina isiklikult seda filmi ei soovitaks.

Küll aga soovitaksin ma ühte väga jaburat draamakomöödiat, mis lõpus muutus kindlasti ainult draamaks. See on itaaliakeelne film “Perfect Strangers”, mida ma vaatasin koos Hendrikuga, kellele see film samuti väga meeldis. Mis saab siis, kui sõprade seltskond otsustab ühisel söömaõhtul, et nüüd mängitakse lahtiste kaartidega – ehk siis kõik panevad oma moblad lauale ja võtavad avalikult kõik kõned vastu, loevad ette kõik saabunud smsid jne? Kas inimesed on ikka nii ausad, kui võiks eeldada? Tegelikult ega ikka pole küll – abikaasad petavad teineteist, seltskonnas on homofoobid, kes ei suuda leppida sellega, kui tuleb välja, et parim sõber on kapis homo, kes pole julgenud sellega veel avalikuks tulla. Ja mitte ei peteta ainult võõraste inimestega, vaid täiesti oma sõprusringkonnas… Algus tundub filmil naljakas ja lõbus, aga tegelikult purustatakse see illusioon ruttu, kui tuleb välja, et tegelikult ei saa mitte kedagi usaldada, ka iseennast mitte.

Vot sellised lood siis praegu. Hetkel Hendrik vaatab rallit ja mina olen niisama netis (kirjutan postitust siis). Ahjaa, tänane kellakeeramine toob jällegi ilmselt üle-eestilise šoki, sest igal aastal võib kaks korda kuulda lugusid sellest, kuidas pooleks aastaks on elu väga paljudel inimestel pekkis, unerütm on paigast ära, elada ei saa jne. Keegi seletaks mulle, kuidas selline asi võimalik saab olla? Olgu, kui peres on lapsed, siis see võib-olla paariks päevaks muudab midagi, aga no edasi? No neile on rõõmusõnum kindlasti see, et varsti me enam ilmselt kella üldse ei keera, aga siis on jälle jama sellega, et ühed tahavad suveaega, teised aga talveaega. Kuidas üks lihtne kellakeeramine või siis selle lõpetamine saab nii palju poleemikat tekitada? Lipsuke vist ka kirjutas mingi aeg tagasi oma blogis, et tema lapsed ei saa sellepärast enam kuid normaalselt magada, kui kella keeratakse (ilmselt hetkel natuke liialdan, aga midagi sellist see oli jah). Kuidas see saab inimesi niimoodi mõjutada? Keegi seletaks mulle äkki? Kas tund aega hilisem/varasem aeg muudab koduse pereema elu tõesti nii palju, et kõik on pikaks ajaks pekkis? Ma mitte ei saa sellest aru.