Kui palju mul neid lugejad siis tegelikult on (endalgi huvitav niimoodi uurida, pole varem viitsinud :D)/ Ma sel aastal osalen EBA-l ka :)

Mõtlesin, et sel aastal võiks ehk EBA-l isegi osaleda. Hakkasin seda asja siis rohkem uurima, et mis värk sellega täpsemalt on. Enne oma blogi lisamist avastasin, et eluliste blogide kategoorias on üks oluline muudatus – nimelt on seal kaks valikut, kas su blogis on kuus alla 5000 külastaja või üle 5000 külastaja. Seda ma teadsin nagunii, et üle 5000 kliki ehk vaatamise on mul blogis kindlasti ühes kuus, aga kas ka külastaja? Vahe on lihtsalt selles, et üks inimene võib teha mitu klikki ehk vaatamist, seega kui klikkide arv oleks 5000, siis külastajate arv on kordi väiksem. Ma uskusin, et ehk ikka on ka üle 5000 külastaja ühes kuus, aga polnud varem niimoodi seda asja uurinud.

Seal oli ka kriteerium, et peab oma blogisse Google Analyticsi lisama. Ja see õpetus tundus kerge ja oligi kuni selle ajani, mil ma hakkasin seda koodi WordPressi blogisse lisama. Koodi ja kõik sain kätte, aga no ei õnnestu koodi kopeerida, lööb kogu aeg, et error on sees. Hakkasin siis googeldama ja tuli välja, et viga ei olnud minus. Nimelt Google Analyticsit ei saa kasutada tasuta WordPressi puhul (ehk siis wordpress.com puhul, wordpress.org sobib ideaalselt). Ehk siis kaks varianti – sa kas hakkad WordPressi eest maksma (võtad Premium kasutaja) või lood WordPressi põhjaga oma domeeni. Kumbki ei tundu minu jaoks hea variant, sest ma ei taha maksta asjade eest, mis on alati tasuta olnud. Aga suht jama ka, kui paned ennast kategooriasse, et sul on üle 5000 lugeja kuus ja siis sind eemaldatakse võistluselt, sest sul reaalselt pole või sul pole Google Analyticsit lisatud, mis näitaks, et tegelikult on küll. Kirjutasin Marimellile ja mainisin, et tasuta versiooni puhul ei saa seda Google Analyticsit lisada. Vbl mingit moodi saab, aga nii lihtsalt küll mitte. Ja et kui ma osalen, siis ma ei taha, et mind ära bännitakse, sest kuskil pole näha, kas mul ikka on üle 5000 külastaja kuus 😀 Marimell lubas uurida, et kas tõesti WordPressi tasuta versiooni puhul ei saa Google Analyticsit lisada ja ütles, et bänni ikka ei saa.

Hakkasin siis enda statistikast uurima, palju mul just neid külastajaid kuus on. Olen ikka vaadanud, et palju vaatamisi on, aga palju külastajaid kuus (ehk siis loevad just visitors, mitte sessions – ehk siis külastajad on olulised, mitte vaatamised) on, seda ma nii väga uurinud varem pole.

Nagu näha, siis mu kõige edukam aasta oli 2014, mil kogu vaatamisi oli kõige rohkem (mitte aga külastajaid). Ka 2018 ei ole külastajate mõttes halvem, vaid neid oli isegi rohkem – 99 785, lihtsalt vaatamisi on kõvasti vähem (285 566 võrreldes 2014.aasta 356 719-ga) – ehk siis 2014.aastal inimesed klikkisid rohkem erinevatel teemadel. 2018.aastal oli külastajate arv 99 785, 2014.aastal 94 943. Et külastajate arv on 2018.aastal 5000 inimese võrra rohkem, aga klikkide arv on 70 000 võrra väiksem kui 2014. 2014.aastal ma vist kirjutasin ka kõige rohkem ja teemad olid üpris skandaalsed. Nii et selle pildi põhjal tundub, et ühes kuus on mul küll üle 5000 erineva külastaja. Selle põhjal võib järelda, et lugejate arv on natuke ehk tõusnud, aga lihtsalt üks kindel külastaja ei kliki enam nii paljudel erinevatel postitustel kui aastal 2014. Ja kaks kõige edukamat aastat minu jaoks blogimises on olnud 2014 ja 2018 aasta, vahepeal on vähem külastajaid ja vaatamisi olnud. Kõige edukam oli 2014 ja siis järgneb kohe eelmine aasta. Päris hea ju 🙂

Hetkel siis praeguse kuu seis – märts 2019 ehk siis hetkeseisuga on külastajaid olnud 8147 ja vaatamisi 23 628. Veebruaris oli külastajaid 9796 ja vaatamisi 31 608. Jaanuaris oli külastajaid 8033, vaatamisi 21 731, detsembris oli 9006 külastajat ja 23 483 vaatamist. Novembris oli külastajaid 9001 ja vaatamisi 26 704, oktoobris 9563 vaatamist ja 31 183 külastust. Septembris sai ka 10 tuhat külastust ületatud – nimelt 10 018, vaatamisi 32 274.  Kõige vähem külastas mu blogi eelmisel aastal 6860 inimest kuus, see oli juulis 2018. Mis on ju ka arusaadav – palavad ilmad ja kes see arvutis ikka viitsib passida. Aga jah – tahtsin ise kindlust saada, et võin panna oma blogi sellesse kategooriasse elulistes blogides lisada, kus on üle 5000 külastaja kuus. Ma polnud varem neisse numbritesse nii süvenenud ja olin arvamusel, et mul on vähem külastajaid ja vaatamisi. Eriti suurte blogidega muidugi ei konkureeri, aga seda ma olen alati teadnud 🙂

Ehk siis jah – ma sel aastal kandideerin EBA-l. Tean ka seda, et mõned, kes eelmisel aastal ei kandideerinud, nüüd seda teevad (näiteks Mallukas ja Miiu). Kuhugi ettepoole ma ei loodagi tulla ja kui Mallukas kandideerib, on võitja sealses kategoorias nagunii teada, aga tore oleks ikka hääli saada 🙂 Sest beebi-ega pereblogi ma ilmselgelt pole, vbl aasta pärast, aga ma ei usu, sest ma ei taha ainult sel teemal kirjutada. Arvamusblogi on pigem nende ampluaa, kes kogu aeg ühiskondlikel teemadel arvamust avaldavad. Et jääb ikka eluline blogi järgi, kuigi seal on alati osalejate arv kõige suurem.

Rääkige, keda te ise sel aastal EBA-l kandideerimas soovite näha? Mis blogisid loete jne. Ja kandideerida saab siin (ja muud infot lugeda):

https://blogiauhinnad.ee/

 

 

Advertisements

Lugu sellest, kuidas ma ilmselt oma parimast sõbrannast ilma jäin…

Mul on üks parim sõbranna. Või peaks rääkima juba minevikus, sest pärast seda postitust põletan ma ilmselt selle viimasegi silla, mis meid veel ehk ühendab, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on lihtsalt nii kopp ees sellest jamast. Võib-olla mu raseduse hormoonid mängivad ka siin olulist rolli, aga mul on nagu nii kõriauguni sellest asjast. Ja mind on alati aidanud selle emotsiooni välja kirjutamine.

Tegemist on ühe mu parima sõbrannaga (mul on neid kokku kaks). Gümnaasiumis olime pigem lihtsalt sõbrannad, parimateks muutusime pärast kooli lõppu. Me oleme alati väga erinevad olnud, mõlemad küll kaljukitsed ja kangekaelsed, aga tema kõvasti rohkem kui mina. Meie maailmavaade on erinev just selles mõttes, et mina olen inimene, kes elab oma emotsioonid välja siin blogis, sest mulle meeldib see. Ma panen tihti Facebooki erinevaid staatusi ja lisan pilte jne. Tema on teistsugune – talle ei meeldi end kuskil eksponeerida. Ja see ei ole vale, sest kõik ei peagi olema sellised nagu mina.

Me vahelt jooksis must kass läbi esimest korda aastal 2013, kui ma Tallinnasse elama läksin. Lausa nii hullult, et me ei suhelnud kolm kuud. Siis ei olnud asi minu blogis, vaid selles, et ma need natuke erootilise alatooniga pildid endast teha lasin ja ühe neist lausa Facebooki profiilipildiks panin. Jah, eks see vale oli, aga ma sain sellest hiljem ise aru. Igal juhul sai see asi klaaritud, sest mina tegin esimese sammu. Kui ma oleksin ootama jäänud, et tema teeb, siis ma ootaksin seda siiani.

Mu sõbranna ei ole kunagi mu blogimist selles mõttes mõistnud, et ta ise ei taha, et temast endast kuskil märk maha jääks. Küll aga polnud ta minevikus vastu sellele, et temast kui sõbrannast kirjutan, ilma pilte ja nimesid lisamata. See olukord ei ole minu jaoks võõras, sest ka mu teine parim sõbranna tahab ilma piltideta siin figureerida. Ja ka tal pole selle vastu midagi, et temast kirjutan ja mainin, et ta tegi autojuhiloa ära vms.

Aastal 2016 oli lausa see aeg, kus mu see esimene parim sõbranna, kellest ma täna kirjutan, lausa innustas mind blogis kirjutama sellest olukorrast, kuidas mu eks ja sõbranna elukaaslane end Atlantises täis jõid ja naistele jooke hakkasid välja käristama ning kuidas see meid närvi ajas. No et neile õpetuseks või midagi taolist. Ma oleksin sellest nagunii kirjutanud, sest ma lihtsalt olen inimene, kes sellistest asjadest avameelselt räägib. Praegu lihtsalt mul ei ole millestki sellisest rääkida, sest mu elus ei juhtu taolisi asju. Ilmselt on siin tegemist ka sellega, et mu elus on teine mees ja selliseid tobedusi ei tule ette enam.

Ja nii see aeg vaikselt möödus ja siis hakkas mu sõbranna mainima, et talle ikka üldse ei meeldi, kui ma temast kirjutan, et parem on, kui ma teda üldse blogis ei maini. See oli vahetult pärast seda, kui ta sai teada, et ta sugulane ja tolle naine mu blogi loevad. Nojah – inimesed muutuvad ja see on arusaadav. Ja ma hakkasingi seda vähem tegema, aga vahel ikka mainisin, et sõbranna käis lapse ja elukaaslasega külas või et sõbranna on rase jne. Sest ma nagu reaalselt ka ei mõelnud, et üks lause võib kedagi nii närvi ajada. Aga ajas. Järsku ei tohtinud enam üldse teda mainida, isegi ütlemine, et sõbrannal oli ilus roheline pluus seljas oli keelatud.

Ja nii see eluke meil veeres ja ma pigem hoidusin temast kirjutamast. Aga eelmises postituses ma mainisin, et tal oli kerge sünnitus. Lihtsalt selle lause ja kogu lugu, olles ise just sugulase hoopis raskemast sünnitusest terve pika loo ära rääkinud. Et tõingi näite, et mu sõbrannal oli kerge sünnitus ja õel raske. Ja jälle hakkas see häda pihta, et tema ei taha, et ma teda üldse mainin jne.

Mul viskas nii kopa ette. Ütlesingi, et ma saan 90-protsendiliselt sellest asjast aru, ma ju enamasti ei mainigi teda, aga aastas kolm korda mainin ja siis on selline draama. Et mu teine parim sõbranna ka ei taha pildi ega nimega olla kuskil avalikult, aga tal pole midagi selle vastu, kui ma mainin, et ta külas käis vms. Sest ma kajastan oma blogis väljasõite, õe külas käimist jne. See on minu jaoks nii loogiline. Heitsingi talle ette seda, et pärast seda, kui ta teada sai, et ta lähikonnas loetakse mu blogi, on see jama hakanud. Ta väitis, et asi pole selles ja see aastatetagune asi on teine teema, et talle lihtsalt enam ei meeldi, kui teda kas või korraks mainitakse. Et mis siis, et teiste jaoks anonüümselt jne. Ja tema meelest on see olukord juba totter, et ma sellest aru ei saa.

Ja mina vastasin, et minu meelest on see lausa naeruväärne olukord ja ma niigi olen end sitaks tagasi hoidnud jne, et blogi on minu jaoks tähtis ja oma elust kirjutamine on minu jaoks oluline ning kui isegi see talle ei sobi, et ma aastas korra teda korraks mainin, siis vbl me ei peakski parimad sõbrannad olema. Mina ei muutu ja tema ei muutu. See on fakt. Ja nii ongi.

Ütlesin talle veel palju asju emotsiooni pealt ja olin tõesti otsekohene, aga ma olen alati üritanud teda mõista. Minu piir läks täna. Ja sel korral ei kavatse ma enam ukse taha kraapima minna nagu eelmisel korral, kuigi ka siis ei olnud mina süüdi. Ma tean, et inimesed on erinevad, aga mind panebki hämmastama see, et muidu oli kõik okei, aga kui keegi teine loeb, kes teda teab, siis on kohe jama majas. Ja nagu ma oleksin siin teab mis saladusi tema elust välja rääkinud. Ma ei tea, vbl ma olengi imelik, aga kui ma oleksin inimene, kes ei tahaks oma elu kuskil jagada ja sõbranna mainiks oma blogis, et mul oli kerge sünnitus ja kogu lugu, ilma pildi ning nimeta ehk anonüümselt, siis mul oleks küll jumala poogen. Kui isegi see ajab närvi, et ma mainin, et ta mul külas käis või see, et tal oli kerge sünnitus, siis ilmselgelt me ei ole ühel lainepikkusel.

Muidugi on mul kurb meel. Ja ma tean, et selle postitusega valan ma õli vaid tulle, sest tema lähikonna inimesed saavad ju aru, et ma temast kirjutan, aga mul on sellest jumala poogen. Ja et ta ise enda kohta jälle lugema peab. Mul on kurb meel sellepärast, et ta ei mõista, et blogimine on mulle oluline. Ma kirjutan oma elust ja ka sinna kuuluvatest inimestest ja ma ei eeldagi, et kõik peaksid seda 100 protsenti mõistma, aga mind ei saa panna valiku ette, et kas sa lõpetad minu mainimise igaveseks või meie sõprus on läbi. See on juba eos kaotatud lahing. Ja mitte sellepärast, et ma tahaksin nii oma joru ajada, vaid kui inimest tõesti ajab närvi juba see, et ma a la ütlen, et ta lemmikjook on vesi, siis ma pole kindel, kas ma selliseid inimesi oma ellu vajangi.

Öeldakse, et targem annab järele. Selles olukorras ei kavatse mina JÄLLE see targem olla, sest mul on nii kõriauguni sellest jamast, kui ma peaksin poole sõnagagi teda blogis mainima. Ma olen seda juba mitu aastat talunud ja ma ei viitsi enam. Las mu elus olla siis need inimesed, kes mõistavad mu blogi olulisust minu jaoks. Ma saaksin aru, kui ma oleksin siin tema suuri hingesaladusi rääkima hakanud, aga kui juba see ajab harja punaseks, et ühe lausega midagi anonüümselt mainin, siis ilmselgelt me oleme liiga erinevad inimesed. Millest on muidugi kahju, aga ma olen varem alati järele andnud. Enam mitte.

 

 

Nõuni kohalik kauplus/ Hellenurme/Niisama jutt/ Kas ma kardan sünnitust?

Reedel ostis Hendrik Lõuna-Eesti Postimehe, kus oli kirjas, et kaks poodi suutsid enda ukse pärast seda avatuks jätta, kui Coop need sulges. Nimelt nii Nõuni kui Hellenurme poed juba suleti, aga kohalik külarahvas võttis vastu asja enda kätte – ehk siis hakkasid ise poodi pidama! Ja minule on alati sellised asjad südamelähedased olnud, kui kohalikud külapoed suudavad ja tahavad oma uksed avatuks jätta. Ehk siis meie teekond just nendesse poodidesse täna viis! No peaaegu – Nõuni kaupluses saime ilusti käidud, aga jõudsime Hellenurme poe juurde kell 15.15 – kahjuks sulgeb pood pühapäeviti kell 15.00 uksed. Ehk siis Hellenurme pood jääb teiseks korraks.

Kes tahab rohkem Nõuni kaupluse pererahvaga tutvuda, siis võib seda videot vaadata (TV3 just hiljuti käis neil külas).

Nõuni kauplus asub Valgamaal ja on selline pisike poeke, kus saab lisaks tavalisele toidukraamile ka osta poerahva enda tehtud saiakesi ja salateid. Kuna me jõudsime üpris hilja, siis saiakesi enam ei olnud, küll aga saime osta nende tehtud kartulisalatit! Ja lisaks saime seda süüa seal poes sees, sest neil oli kaks tooli ka. Nagu kodukohviku tunne tekkis 🙂 Ja poe peremees ja perenaine olid nii sõbralikud ja armsad inimesed, et kohe on näha, et poodi peetakse südamega ja see on ka kohalikele väga oluliseks kohaks (selle aja jooksul, mis seal olime, käis seal üpris palju rahvast). Ostsime kaasa nende endi kasvatatud küüslauku, nende talus tehtud mett ja muid asju, mis päris nende enda tehtud polnud, aga siiski nostalgia tuli peale – nimelt lahtiseid Komeedi komme ja kama. Hinnad olid suhteliselt soodsad ja kui toetada kellegi nii armsalt loodud perepoodi, siis poleks isegi vahet, kui need natuke kallimad oleksid.

Väike kohvikunurgake Nõuni poes 🙂 Selleks hetkeks oli kartulisalat juba söödud!

Kodus tegin pilti kogu sellest kraamist, mis sealt kaasa ostsime. Kilekottides on küüslauk ja Komeedi kommid. Kusjuures – võtsin alguses selle meepoti nende poeriiulist, aga perenaine tõi mulle tagaruumist hoopis ilusama kujundusega purgi (see on siis pildil näha) – ta ise mainis, et headele külastajatele on alati üllatus varuks! Kusjuures oli ka – lisaks kartulisalatile, mis me ostsime seal söömiseks, pani ta meile taldrikutele ka natke oasalatit, aga raha sellest eest ei küsinud. Vot sellised poed väärivad alati külastamist, sest need on nii ägedad! 🙂

Siin saate selle poe kohta rohkem informatsiooni, et ise külastama minna 🙂

Nagu ma juba mainisin, siis Nõuni kauplusest 20 minuti kaugusel asuvasse Hellenurme poodi (mis kuulub juba Tartumaa alla) jäime me natuke hiljaks – ehk siis me ei uurinud täpselt, mis kellani see pood pühapäeviti lahti on. Mis seal ikka – käisime Hellenurmes niisama ringi ja tegime paar pilti 🙂

 

Hellenurme Veskimuusuem paistab vasakult 🙂 See oli muidugi suletud, seega käisime niisama ringi.

Hellenurme tammi juures 🙂

Tore pühapäevake oli!

Vot selline see tänane päevake oligi. Hendrik on hetkel rahvatantsutrennis – nad harjutavad päris hoolega, sest teine ülevaatus on mais, kus selgub, kas nad pääsevad tantsupeole. Üks oli juba ära, aga nad hetkel siiski veel tulemusi ei tea. Mina usun, et nad kindlasti pääsevad, aga tuleb veel natuke oodata! 🙂

Reedel tuli meile mu Inglismaal elav õde külla. Sõitsime õhtul Räpinasse, et seal süüa, aga kõik kohad olid kinni – nii see keldrisse minev pubi kui ka Puuriida Pubi. Seega tulime Põlvasse tagasi ja käisime hoopis La Storias pitsat söömas. See on meie kodule üpris lähedal – seega saab seal vahel ikka käidud, sest pitsad on seal  ülihead. Õhtul vaatasime niisama telekat ja ajasime juttu, mu õde jäi meile ööseks ka. Laupäeval viisime ta bussijaama ära, kus ta siis Tartusse tagasi sõitis, et täna juba lennukiga Inglismaale tagasi sõita, sest ta puhkus sai läbi.

Eile õhtul käisime Hendrikuga niisama jalutamas, rääkisime sellest, et augustis meie elu muutub päris kõvasti, sest me pole enam kahekesi. Tundub kuidagi nii uskumatu, aga samas nii loogiline, et varsti oleme me juba perekond 🙂 Mu sugulane kusjuures eelmisel nädalal, kui ta meil külas käis, küsis Hendrikult, et kas ma olen raseduse ajal kuidagi tujukam või emotsionaalsem, millepeale Hendrik ütles, et absoluutselt mitte, et nagu Jaanika ikka 😀 Ma olen juba niisama ka üpris emotsionaalne! Ja rääkides nimest, mis me plaanime lapsele panna, siis võib nüüdseks öelda, et see on juba päris kindel. Kui ta just 20.nädala ultrahelis sugu ei vaheta, aga seda ma ei usu 😀 Elites oli arst päris veendunud, et tegemist on poisiga. Aga kui ta ka peaks vahetama, siis on tüdrukunimi ka kindel. Et igal juhul on nimi kindel! 🙂

Minult on hakatud küsima, et kas ma kardan sünnitust. Muidugi kardan! Mu enda suguvõsas on väga raskeid sünnitusi olnud, mis õnneks lõppesid õnnelikult, aga see taastumine oli ülimalt raske. Lausa nii raske, et sünnitaja pidi kolm nädalat pärast sünnitust haiglas olema, sest ta platsenta ei irdunud pärast sünnitust õigesti ja arstid pidid palju operatsioone tegema – ja doktor isegi mainis, et ta pole oma 20-aastase karjääri jooksul kunagi sellist asja näinud. Mu sugulane lausa küsis, et kas ta üldse ellu jääb, millepeale arst ütles, et 100 protsenti ei saa lubada, aga teeme kõik, mis meie võimuses. Lapsega oli kõik korras, aga jah – just naisel endal tuli pikalt haiglas olla ja talle tehti mitmeid operatsioone. Nüüdseks on sellest möödas neli aastat ja just seesama sugulane mul eelmisel nädalal oma nelja-aastase tütrega külas käis. Et jah – teades selliseid lugusid tulevad hirmujudinad veel rohkem peale, aga õnneks on need siiski üpris haruldased.

Mu sõbrannal oli kerge sünnitus, mu õel raske (räägin just esimestest sünnitusest siinkohal) – seega on mul lähikonnas igasuguseid näiteid tuua. Ülirasketest sünnitustest ja taastumistest kuni väga kerge sünnituseni. Võib-olla on mul selles mõttes kergem seda mitte nii väga karta, sest ma ju ei tea, mis mind reaalselt ees ootab. Eks esimese lapsega võib see ju raskem olla, nagu tihtipeale räägitakse, et päris beebit just niisama välja ei nuuska 😀 Et võite mulle oma sünnituskogemusi kirja panna. Just eriti huvitav oleks esimese sünnituse kohta lugeda, aga kui te olete mitu korda sünnitanud, siis neid võrdlusi oleks ka väga hea lugeda! 🙂 Ka mu sugulane on nüüdseks juba sünnitushirmust üle saanud ja on valmis seda ehk uuesti kunagi kogema, aga selleks läks aastaid aega ka. Sest kui see on ikkagi nii raske kogemus, siis on see arusaadav, et see nii kergelt ära ei unune.

Keegi kunagi küsis minult kommentaariumis, et ma võiksin rääkida neist emotsioonidest, mis meid siis valdasid Hendrikuga, kui me teada saime, et ma rase olen. Kuna laps oli planeeritud, siis see üllatusena selles mõttes ei tulnud. Ja see juhtus kiiresti, sest oktoobris jätsin ma plaastrid ära ja novembris jäin rasedaks.

Me olime siis väga õnnelikud, aga loomulikult algas see esialgne raske periood, kus nagu ei tihka kellelegi öelda, sest tahaks, et need esimesed kolm kuud juba mööduksid. Minu kaks parimat sõbrannat said kohe teada, Hendrik rääkis oma vanematele pärast esimest arstivisiiti, mis oli 2.jaanuaril (teada saime 16.detsembril). Minu õed said ka siis teada. Töökaaslased said teada neli päeva enne Oscari testi, ülemus natuke enne seda. Blogis tulin vist samal päeval avalikuks, kui ülemusele ütlesin – ehk siis nädal enne Oscari testi. Ja Facebookis teatasin pildi all pärast Oscari testi natuke. Nüüdseks ei ole vist enam kedagi, kes ei teaks ja kui ma ka tahaksin seda varjata, siis enam ei õnnestuks, sest kõht on juba piisavalt suur. Lausa nii suur, et tööl koristaja õnnitles mind ja küsis, et kas ma kuu-kahe pärast hakkan sünnitama 😀 Ütlesin, et alles augustis. Nimelt ma ei näe seda koristajat tihti, sest ta koristab teist korrust (meie kontor on kolmandal) ja läksin parasjagu WC-sse, kus ta mind siis üle pika aja nägi. Kui ütlesin, et sünnitan augustis, siis ta ütles, et oi, oi, nii suur kõht juba. Mul oli parasjagu siis seljas üks pluus, mis ongi rasedatele mõeldud ja toob kõhu eriti välja. Mõne teise riietusega see ehk nii suur ei tunduks.

Nüüdseks on väsimust veidike vähem, sest II trimestril pidigi väsimus väiksemaks jääma ja siis III trimestril jälle natuke see tagasi tulema. Eks näis jah 🙂 Üldiselt on enesetunne ikka kõvasti parem kui esimesel kolmel kuul ja kuigi ma siis oksendasin ka ainult kolm korda, siis seda iiveldustunnet oli küll piisavalt. Ja see väsimus oli meeeeeletu siis!!!! Aga noh – WC-s peab praegu juba marutihti käima ja ma ausalt ka ei kujuta ette, mis veel edaspidi saama hakkab, selles mõttes on küll väga tüütu see rasedus 😀

Aga ma olen nii õnnelik ja rahul 🙂 Ja Hendrik on. Ta ka ikka paitab kõhtu ja ootab juba, millal liigutusi tundma hakkab 🙂 Ma ise ka veel ei tunne, aga eks natuke lähebki veel aega. Ma olen väga tänulik elule ja saatusele ning Tinderile (haha :D), et ta on andnud mulle Hendriku ja selle augustis sündiva poisikluti! Minu kõige kallimad, keda ma nii väga armastan 🙂

Vot selline see postitus siis saigi! Ilusat nädalavahetuse lõppu teile!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui ise niimoodi kirjutada ei oska, aga keegi teine oskab…

Ma täna soovitaksin ühte ülihead postitust. Kuidas kasvatada inimest on alati väga hea kirjutaja olnud, aga vot see postitus on nii õige! Ta on alati väga tugev poliitikateemadel olnud ja suudab lahmimata kirjutada nendest asjadest, mida kõik (kaasa arvatud ma ise) teha ei oska.

Postitus ise on siin (sobib ka EKRE pooldajatel seda teemat lugeda, sest seal ei lahmita):

https://kuidaskasvatadainimest.wordpress.com/2019/03/15/poliitkaose-keerises/

 

Ma soovin oma beebile hommikuti ilusat päeva! :D

Hehe – pärast seda, kui ma sain teada, et augustis sünnib poiss, siis on mul side beebiga kuidagi erilisem. Näiteks oleme me pannud UH-pildid külmkapi peale koos magnetiga – ehk ma siis vaatan neid hommikuti ja silitan oma kõhtu ning soovin oma pojale ka ilusat päeva 😀 Et seal on kõik varasemad pildid ka, aga viimased on just kõige paremad, sest laps on juba suurem. Eriti armas on see pilt, kus tal käsi näo ees on. Ma ei mäleta, kas ma seda juba kirjutasin, aga Hendrik saatis mingi aeg tagasi mulle tööl olles smsi ja soovis ilusat päeva meile, ma siis alguses mõtlesin, et miks ta mind teietab või miks ta mu töökaaslastele ka head tööpäeva soovib, ta tavaliselt ei tee seda mitte kunagi. Aga siis sain aru, et ta mõtles mind ja beebit 😀 Nii armas ikka 🙂

Ega mul pikka juttu täna polegi, lõpetuseks täna tehtud paar pilti ka 🙂 Facebooki millegipärast ei saa hetkel üldse pilte lisada, error nii moblas kui arvutis, ilmselt Facebooki viga, aga siia vast ikka saab 😀

Siin nagu ei tundu kõht eriti suur 😀

Siin aga küll 😀

Kumb meil siis augustis sünnib?

Täna käisin ma lausa kahe arsti juures. Nimelt on mul kaenla all üks sünnimärk, mille ma tahtsin lasta üle vaadata. Täna kusjuures panin aja ja tänaseks selle sain ka. Ilmselt oli võlusõna see, et ma olen neljandat kuud rase. Või siis pigem see, et neil lihtsalt oli kohe vaba aeg võtta. Sünnimärki eemaldama ei pea ja kuigi rinnahoidja äär sinna vastu läheb, siis pole sellest midagi. Ehk siis kõik oli okei!

Aga täna kell 18.20.oli mul siis Elites vastuvõtt. Hendrik tuli ka Tartusse ja me koos läksime. Saime põhjaliku ülevaate beebi kohta – hetkel nägid nemad, et on 16+4, see võibki erineda, Tamme Erakliiniku järgi oleks 17+0 ja Tartu Ülikooli Kliinikumi järgi 16+6. Vahe on nii väike, et see erinevus on loogiline.

Arst oli põhjaliku ülevaate loote arengust andnud ja ma nii mõtlesin küsida, et kas nad sugu ka näevad. Sest olin enne läbivaatust öelnud, et ma sellepärast eriti tulingi. Aga ma ikka ootasin, et las ta ütleb ise. Arst kusjuures rõhutas, et ma kindlasti 20.nädala uuringut ära ei jätaks, mis siis, et seal Elites hetkel käisin. Ei plaaninudki, sinna on nagunii kolm nädalat aega. Ma tean, et väga tihedane ultraheli pole hea, aga minul on olnud mitmenädalased vahed ja see on okei. Pealegi ma rohkem erakliinikut ei plaani nagunii külastada. Aga nii armas oli oma last veel suuremana näha, teda liigutamas jne näha 🙂 Meie armas beebi!

Ja lõpuks jõudis siis see aeg kätte, et arst mainis, et on suhteliselt kindel, et laps, kes meil augustis sünnib, on… on POISS! Et 20.nädala uuringus nad kindlasti kinnitavad seda, aga ta on 95 protsenti selles kindel.

Ma olen maininud, et nii mina kui Hendrik tahtsime väga tüdrukut ja olin isegi mõelnud, et appi, kas ma tõesti võiksin pettumust tunda, kui see niimoodi ei ole. Aga seda pettumust ei tulnud! Ma olin ja olen nii õnnelik, et seda on raske sõnadesse panna. Hendrik kusjuures ei olnud ka üldse pettunud – me mõlemad naeratasime ja emotsioonid olid laes. Isegi beebi tajus seda, sest hakkas kohe end liigutama – arst näitas seda meile just siis ekraanil.

Ma olin kujutanud seda olukorda ette ja mõelnud, et vbl ma siis tunnen natuke pettumust, aga see ei läinud absoluutselt niimoodi. Ka Hendriku näol oli ainult rõõm – meie väike poiss! 🙂 Ma olen end alati rohkem tüdruku emana ette kujutanud – seega poisi ema olemine on kindlasti hoopis teistsugune kogemus, aga samas kindlasti nii põnev! 🙂

Nimi on meil suure tõenäosusega olemas, aga päris sada protsenti kindel veel pole. Nimelt poisi puhul sai Hendrik selle nime mõelda ja me oleme rääkinud ühest nimest, mis meile mõlemale kusjuures meeldib. Et tegemist on palju tavalisema eesti nimega, kui tüdruku puhul oleks olnud, ainult üks nimi on ka. Eks näis, aga tundub, et kisub selle nime poole 🙂 Jällegi sobib väga hästi kokku Hendriku perekonnanimega.

Et jah – me oleme väga õnnelikud. Ja ma kusjuures räigelt põdesin, et appi, mis siis saab, kui ma reaalselt pettun lapse soos jne. Et ükski lapsevanem ei tohiks ju niimoodi tunda… Olin arvestanud, et nii võib natuke minna, aga absoluutselt ei läinud. Meie väike pojake! 🙂

Aeg võiks juba kiiremini minna! 🙂

Paar sõna nädalavahetusest

On olnud suhteliselt tegus nädalavahetus. Just selles mõttes, et eile käisime mu isakodus ja tähistasime tagantjärele mu isa sünnipäeva. Mu õed olid ka mõlemad kohal, sest ka Inglismaal elav õde on hetkel Eestis. Eile tõime mitu kasti mu raamatuid ja muid asju ära isakodust, mis olid endiselt veel seal.

Täna käis üks sugulane külas oma nelja-aastase tütrega, kes juba küsis, kas beebit saab sülle võtta 😀 Veel ei saa, aga augustis saab, ta lahkudes ka paitas kõhtu ja tegi titale pai. Nii armas 🙂

Lõpetuseks lisan kaks pilti ka, esimene on eile õhtul tehtud ja teine täna päeval. Seljas on mul kusjuures Malluka saadetud kleit, mis rasedale sobib küll väga hästi 🙂

Ilusat nädalavahetuse lõppu kõigile! 🙂 2019-03-09-21-23-40-163.jpg20190310_154841.jpg