Mitmed blogijad on oma elu edetabelid koostanud – mulle on alati sellised asjad meeldinud – nii et teen sama 🙂 Mina ise sain selle idee Anu blogist.
Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:
1. Sääsed! Need raiped on mind alati armastanud, aga sel suvel on asi eriti hull – ma olen täiesti ära söödud! Käed-jalad kõik punne täis – nii närvi ajab lihtsalt. Et igal aastal on see asi suht hull olnud, aga sel aastal kohe eriti.
2. Minuga on hiljuti juhtunud üks kummaline asi – nimelt mul hakkab autosõidu ajal paha. Mitte alati, aga vahel. Mul oli väiksena ka see teema, aga vahepeal polnud üldse, kuid viimased paar kuud on see mind jälle kimbutama hakanud. Eile käisime perega Otepääl ja tagasi tulles pidi Hendrik auto peatama, sest ma hakkasin oksele. Siiani oli seda juhtunud ainult iivelduse näol, aga eile siis ropsisin ka. Ning ei – ma pole rase, seega ei ole asi selles. Millest see sõltuda võib? Asi ei ole ka kurvilistes teedes, sest varem mul oli jumala poogen, kus sõitsime – iial ei olnud paha, pigem isegi meeldis. Nüüd vahel iiveldab ja eile siis oksendasin ka. Muul ajal mul paha olla pole – olengi autosõidu suhtes allergiliseks muutunud? Kellelgi veel sellist asja ette on tulnud?
3. Inimesed, kes vajavad kõigeks heakskiitu. Ma näen seda nii palju sotsiaalmeedias ja see on eelkõige kurb – ma ei ütlegi, et vilistage kõigele, aga teine äärmus on ka hirmutav. Kokkuvõttes peaks ju lugema see, mida sa ise tahad – mitte see, mida teised arvavad teadvat, mida sa vajad/tahad. Ma ei ole sellest suhtumisest kunagi aru saanud, sest ma ise pole kunagi selline olnud. Kui miski närvi ajab, siis nii ütlengi, kui tunnen, et olukorra kirjeldamiseks on vaja ropendada, siis ropendangi. Et jah – selline suhtumine on õnneks minust mööda läinud, kus peab kas või veri ninast väljas kõigile meeldima, kuigi ammu on näha, et kogu selle asja puhul on inimese enda isiksus täiesti ära kadunud.
4. Kokkamine. Jään seda ilmselt igavesti jälestama!
5. Kui ma ei saa piisavalt und. Öiste ärkamistega ma olen harjunud, aga kaheksa tundi und peab koos nendega ikka kokku tulema. Kui ei tule, siis pole mõtet järgmisel päeval mind närvi ajada 😀 Või võiks öelda, et pole mõtet minuga järgmisel päeval üldse rääkida? 😀 Sest ma olen siis ilmselt üpris tige!
Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):
1. “Poissmees” ja “Vallaline kaunitar” – kuigi ma vaatan neid telekast ja olen mitu aastat maas, siis need täiega meeldivad mulle. Ja ma olen juba mitu korda suutnud vastu pidada ega pole googeldanud, kes võidab! Tavaliselt ma alati tegin seda 😀
2. Juust ja banaanid! Ma võin lõpmatult juustu süüa. Ja banaane ka!
3. Blogimine. Augustis saab juba üheksa aastat sellest, kui Printsess alguse sai. Alguses küll täiesti anonüümsena ja teistel teemadel, aga mul endal on küll huvitav olnud seda arengut jälgida. Ma olen ilmselt endiselt vahel päris plärtsuv blogija, kui miski mulle ei istu, aga võrreldes algusaegadega olen ka mina rahulikumaks muutunud oma olemuselt. Pehmemaks võiks lausa öelda. Aga no see on ilmselt ka loogiline, kui su elu lõpuks paigas on – ehk siis sarideitjast ja seiklusi otsivast neiust on saanud abielunaine ja ema. Et võib lausa öelda, et ma olen ka iseenda üles leidnud selle aja jooksul 🙂
Kokku olen ma tegelikult bloginud lausa 13 aastat, aga esimesed neli aastat pidasin ma teisel aadressil suletud blogi, mida mu parim sõbranna sai ainult lugeda. Et kirjutamine on mulle alati meeldinud – ja kui kunagi peaks juhtuma, et seda blogi siin ei eksisteeri, siis ma kindlasti kirjutaksin seda. Kas siis oma päevikusse või kuhugi mujale, aga ma kindlasti teeksin seda.
Jah, ka mina olen harvem blogima hakanud, sest vahel pole lihtsalt aega postitust kirjutada või siis on lihtsam oma lühike jutuke Insta storysse kirja panna (ma olen Instagramis kõvasti aktiivsem – nii et kes mind veel ei jälgi, võib seda tegema hakata). Või siis ka rääkida storys, aga lõpuks jõuan ma blogimise juurde ikka tagasi. Nii et sellest mul ilmselt niipea küllalt ei saa 🙂
Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:
Õigesti tehtud asjad:
Siin ma ei tahakski kõiki eraldi välja tuua, vaid öelda seda, et kõik otsused, mis on mind viinud sinna, kus ma praegu olen. Mäletan enda elu kolm aastat tagasi, kui ma lõpuks olin endale leidnud töö, mis mulle väga meeldis (ja endiselt meeldib, hetkel naudin lihtsalt seda emaksolemise kodust tööd :D), aga mu eraelu oli suht pekkis, sest olin suhtes, mille puhul oli juba tegelikult teada, et see jõuab jälle sinna, kuhu mu kõik eelmised suhtedki jõudsid – krahhini.
Siis ma küll mõtlesin, et miks minuga jälle see juhtub, miks mina mitte kunagi ei leia seda meest, kellega perekonda luua ja kellega abielluda… Siis ma veel ei aimanud, et nelja kuu pärast ma just sellise mehega tutvun.
Kui ma lõpuks septembris 2017 lahku läksin, siis ma tundsin seda vabanemistunnet, sest teadsin, et seda kummi oli juba niigi pikalt venitatud. Ja mul ei olnud enam üldse valus, vaid ma olin rahul, et lõpuks saan oma elu elama hakata. Oma pisarad olin ma juba ammu ära valunud, selleks hetkeks olin aru saanud, et pigem uut elu üksinda alustada kui jätkata suhtega, millel nagunii potentsiaali ei olnud.
Et ma ei muutunud kibestunuks, vaid olin avatud kõigele, mis elul mulle pakkuda on. Ja Tinderil oli mulle pakkuda Hendrik 🙂 Nii et kõik on viinud mind just sinna, kus ma praegu olen 🙂
Asjad, mida ma kahetsen:
Ma üldiselt ei kahetse eriti midagi, aga paari sõbranna kadumine minu elust on oma jälje jätnud. Need on juhtunud erinevatel aegadel, aga siiski eredalt hinges – ka see kümme aastat tagasi juhtunud asi.
Elu parimad sünnipäevakingitused:
Väiksena ilmselt Barbie, kellel oli mitu erinevat kostüümi, mida talle selga panna. Täiskasvanuna Hendrikult Bryan Adamsi kontserdipilet – see oli võimas elamus aastal 2018! Endiselt ainuke kord, kui ma Saku Suurhallis käinud olen. Siis töökaaslastelt saadud laevatiir Lonnyga Ahja jõel, kus meile Hendrikuga kolmekäiguline õhtusöök serveeriti. See oli eelmise aasta suve üks ägedaim üritus, mis oli nii vinge elamus! Üldiselt mul need sünnipäevakingid nii meelde ei jäägi, aga need on sellised erilisemad olnud 🙂
Milline on teie elu edetabelid?
P.S : See tekst on veits liiga väikeste vahedega, aga ma ei saa seda paika hetkel – seega las jääb!
Lõpetuseks viimase aja pildid ka. E käis üleeile esimest korda järves veega tutvust tegemas – Hatiku järves siis 🙂 Talle väga ei meeldinud, aga eks uued asjad nõuavadki harjumist vist! Ja eile käisime siis niisama Otepääl 🙂
minumoodimaailm 